Hõimurahvaste aeg - 2012/2 (8)

Page 1

8 Meie soome-ugri hõimlusest Püsimajäämine nõuab pingutust Kui aitad teise paadi üle jõe… Siberi misjonireisi kogemus Vassili ja Anja – Jumala pärlid A vér nem válik vízzé


4 7 8 13 18 19

3

Meie soome-ugri hõimlusest Mart Rannut

4

Püsimajäämine nõuab pingutust Tunne Kelam

6

Et maride kodudes jääks kaikuma muusika Anu Väliaho

7

Kui aitad teise paadi üle jõe… Riho Pors

7

Usu tunnismärk kestab Juha Saari

9

Siberi misjonireisi kogemus Sirli Lend

10

Maailmavaade algab maakaardist… Villu Jürjo

11

Nelja tuule ristirännak Anu Väliaho

11

Koolikell heliseb jälle Mark Nelson

12

Rikastav reis Komimaale Küllike Evartov

12

Venemaa soome-ugri rahvaste arvukus 1989–2010

13

Mansid saavad piiblitekste kuulata

14

Vassili ja Anja – Jumala pärlid Olga Saveljeva

14

Euroopa viimased paganad Juha Väliaho

16

A vér nem válik vízzé Jaan Bärenson

18

Paganlikku mari külla sünnib kogudus Juha Väliaho

18

Uus Testament toob rõõmu Tveri karjalastele

19

Udmurdid esitavad eksistentsiaalseid küsimusi Sirly Lahi

Esikaanel: Ö-tähele pühendatud sammas Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris. Komi keeles on kasutusel vene tähestik, mida on täiendatud lisamärgiga Ö. Veel piltidel: koolimaja, endine õigeusu kirik ja palvemaja Komimaal Storoževski külas Fotod: Olga Klimovitš, Küllike Evartov Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2012 ISSN 1736-7069

Soome teoloog Lennart Pinomaa ütles 1988. a Karjala Petroskoi kogudust külastades: „1992. aastal on Ingeri Kirik taas olemas ja Eestigi on siis iseseisev!” See sõnum läks väga täpselt täide: 1. jaanuaril 1992. aastal sai Ingeri kirik uuesti iseseisvaks, Eesti oli jõudnud oma vaba elu ehitada juba neli kuud. Pühapäeval, 21. oktoobril tähistavad Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikud, Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Piibliselts hõimurahvaste palvepäeva. Eestimaa kirikutes mõeldakse väljaspool meie riigi piiri elavatele hõimurahvastele ja palvetatakse nende eest.

20. okt. kl 14.00 Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis 21. okt. kl 17.00 hõimurahvaste palvepäeva oikumeenilisel palvusel Tallinna Jaani kirikus Korpimessu ehk regivärsiline leelomissa esiisade stiilis Osalejad: eestlauljad Kirsti ja Manu Ryösö, Ljuba ja Matti Tynkkynen, Krista ja Arvo Survo; kogudus Liturg ja jutlustaja: Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku misjonipastor Arvo Survo

Saue Päevakeskuses sai 25.08-12.09 tutvuda soomeugri rahvusliku käsitööga: rahvarõivaste, puulõigete, tekstiilide, muusikainstrumentide, kasetohust nõudega... Septembris oli sama näitus ülal ka EELK Viimsi Püha Jaakobi kirikus peetud misjonikohvikus, kus misjonärid Anu ja Juha Väliaho (pildil) vestsid oma kahe aastakümne pikkusest tööst hõimlaste seas Venemaal. Foto: Väliahode kogu HÕIMURAHVASTE AEG on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibli­ seltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjoni­ toimkonna ühisprojekt, mille eesmärgiks on Eestimaa kristlasi innustada hõimurahvaste misjonile kaasa aitama.


Meie soome-ugri hõimlusest Tekst: Mart Rannut Foto: Olga Klimovitš

V

iimasel ajal on meie soome-ugri päritolu küsimusse lisandunud selgust. Erinevalt varasematest vastandlikest oletustest, mille kohaselt hakkasime traditsioonilise käsitluse kohaselt Volga-Kaama käänaku juurest siiapoole liikuma oma 6000 aastat tagasi, või Wiiki (ja osaliselt Renfrew) hüpoteesist, et oleme pärast jääaega kõik kuskilt Lõuna-Euroopast lainetena tasakesi põhja poole nihkunud, on järjest enam selgunud, et mõlemal poolel võib osaliselt õigus olla: geenide põhjal otsustades on meil palju esi­vanemaid (eriti emaliini pidi), kes Lähis-Idast ja Lõuna-Euroopast siia jõudnud. Samas näitavad meie isaliinid tugevat uurali komponenti, mida tuleks ilmselt seostada pronksiaja ulatuslike rännetega ida poolt. Nimelt oli pronksi kõige olulisem turg Mesopotaamias ja Vahemere ääres, sulami tekitamiseks vajalikku tina aga saadi valdavalt KeskAasiast. Tänu sellele kujunesid välja kaubateed ning rikastusid seda kontrollivad hõimud, mis omakorda oma võimsust ära kasutades liikvele läksid. Põhiliseks kaubateeks Euroopasse oli Kaspia ja Musta mere äärne küllaltki kitsas rada, mis oli indoeuroopa keele­ päritolu hõimude valduses juba 2200 aastat eKr. Soome-ugri keeli kõnelevate hõimude kontrolli all oli aga nn Põhjatee, hilisema nimega „tee varjaagidest araablasteni“, mis lisaks Volga põhjapoolsele segmendile hõlmas jõgesid Suzdali ja Vladimiri ääres, Beloozerot ning Oneegat ja Laadogat. Ilmselt ei jõudnud läänemeresoome algkeele kõnelejad meie kanti veel pronksiaja kliimaoptimumi ajal 1450-1250 eKr, sest sellest perioodist on leitud Eestis kõigest kümmekond pronks­eset, küll on aga keeleline ekspansioon võimalik järgneval perioodil pärast XIII sajandi lõpu eKr toimunud kliimakatastroofi. Neid tulijaid pidi päris palju olema,

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

et senine kohalik, arvatavalt germaani päritolu keel välja tõrjuda. Seega tuleb tõdeda, et meie soome-ugri verehõimlus on ajaliselt hilisem kui seni arvatud, kuid see on vaid üks osa meie päritolust. Praegune soome-ugri ja samojeedi rahvaste olukord ei ole võrreldav 3000 aasta taguse võimupositsiooniga, mil naaber­rahvad soome-ugri keeltele üle läksid. Suurim murrang toimus tuhat aastat tagasi, kui kreeka misjonärid Methodios ja Kirillos lõuna- ja ida­-slaavi keelte (konkreetselt küll kiriku­slaavi keele) jaoks kirillitsa kasutusele võtsid ning seeläbi põhiliseks suhtlusvahendiks Ida-Euroopa kaubateedel kujundasid, tõrjudes välja sealsed suures osas soome-ugri ja turgi keeled. Soomeugri keeled meist ida pool pole suutnud endisi funktsioone ja kõrget staatust taastada. Järjest enam võetakse ka madalamates kogu- ja perekondlikes funktsioonides kasutusele vene keel. See oli üheselt nähtav ka tänavu Siofokis toimunud maailmakongressil, kus emakeele säilitamise pärast muretsemine polnud enam korrektne, nõutav oli hoopis valitsejate ja nende tegude kiitmine, kes ja mis tihtipeale vene keelele üleminekut soodustavad. Soomeugri keeled säilivad veel ehedalt ainult perifeersete külade tänavatel ja kodudes, sedagi vene keelega segunenult. Siin saame appi tulla meie. Just hõimusidemed on meie jätkuva soome-ugri rahvaste toetamise põhjuseks. Üheks vastuväiteks meie tänapäevastele misjonisidemetele ja tegutsemisele soome-ugri hõimurahvaste seas on, et me sellega kahjustame nende rahvaste pärimuskultuuri, tõugates nende eludest välja nende senised jumalad ning rahvusliku animismi. See vähendavat nende huvi ka keele ning omakeelse osaduskonna järele. Siiski on

Avarama südame suunas Kuigi meie Issandalt on käsk armastada kõiki inimesi ja kuulutada evangeeliumi kõigile, arvestas meie Issand ka meie inimlikke võimeid. Alustada tuleks nendest, kes on meile kõige lähemal. Armastada tuleks kõigepealt oma perekonda ja sugulasi. Juba siin märkame oma ülesande raskust. Kuid armastus omaste vastu on ka kõige ehtsam, sest me tunneme neid kõige paremini. See teebki ülesande raskeks, kuid samas ka väärtuslikuks. Jeesus käskis ka evangeeliumi kuulutamisega alustada endale kõige lähemast ümbrusest. Enne kui kuulutus pidi jõudma ilmamaa äärteni, oli vaja kuulutada Juuda- ja Samaariamaal. Armsad sõbrad, enne kui meie südame­soojus ja kuulutuse hääl kaugele ulatub, on vaja meeles pidada oma hõimurahvaid. Õnnistagu siis Issand meie kuulutustööd sugulusrahvaste juures, võib-olla on just see töö meie ehtsa armastuse proovi­ kiviks. Joel Luhamets, EELK assessor

küsitlused näidanud, et praegu pakutav omakeelne misjon koos tugeva tõlkeprogrammi ja vaimuliku kirjandusega on mõjutanud keeleülekannet hoopis positiivselt, tuues omakeelsetesse kogudustesse uusi inimesi, kes loevad omakeelset kirjasõna ja laulavad (ning loovad) omakeelseid laule. Selle kaudu väärtustatakse ka keelt, mis mitte ainult ei kinnistu oma kasutusvaldkonnas, vaid muutub omaks ja kui mitte iga­päevaseks, siis vähemalt pühapäevaseks.

3


“Et kogudus oleks tervik ja terve, peab ta olema rajatud inimeste armastusele ja hoolele üksteise eest.” Millard Fuller Üks kõige olulisemaid külgi kristliku usu juures on koguduse idee. Muidugi, kristlik usk ei tähenda midagi, kui inimesel ei ole isiklikku sidet Jumalaga. See on määrav. Kuid sellest vertikaalsest inimeneJumal suhtest tulenevalt on inimene rajatud suhetele ka kogudusega, kirikuga. Koinonia ehk kaaskond on Jumala viis meid aidata, sest me ei ole mõeldud olema üksinda. Me oleme loodud kogukonna jaoks, kaaskondlaste jaoks, inimestevahe­ listeks suheteks, kuid mitte lihtsalt ükskõik millisteks suheteks. Piibli mõte inimestevahelisest suhtlemisest on suhtlemine, mis tekib inimeste kogukonnas, kes tulenevalt armastusest Jumala vastu on tõotanud armastada ja aidata üksteist. Jumal kutsus kirikut esindama Teda ja üks peamisi mooduseid, kuidas see teoks tehti, oli koguduse kaudu, mis loodi; koguduse kaudu, mis pidi ulatuma väljapoole ja kus ei teenitaks mitte ainult üksteist, vaid kogu maailma. Jumal on varustanud kiriku, koguduse andidega, mis võimaldavad tal pakkuda emotsionaalset, füüsilist ja vaimset tervenemist. Võib olla on Sinul, hea lugeja, mingi and või annid, millega saad olla õnnistuseks meie sõpradele hõimurahvaste hulgast. Kaaskond võib toimida sillana Sinu ja teiste vahel, võimaldades Sul saada teistelt seda, mida Sul on vaja hakkamasaamiseks, ja pakkudes samas võimalust kasutada oma talente, et aidata teistel hakkama saada. Jeesus ütles kord sõnad: “Sest mul oli nälg, ja te andsite mulle süüa; mul oli janu, ja te jootsite mind; ma olin võõras, ja te võtsite mind vastu; ma olin alasti, ja te riietasite mind; ma olin haige, ja te tulite mind vaatama; ma olin vangis, ja te tulite minu juurde. … Tõesti ma ütlen teile, et mida te iganes olete teinud ühele nende mu vähemate vendade seast, seda te olete minule teinud.” (Mt 25:35, 36, 40)

David Nõmmik, Seitsmenda Päeva Adventistide Koguduse Eesti Liidu president

4

Püsimajäämine nõuab pingutust Tekst: Tunne Kelam

N

elikümmend aastat tagasi valmis Eestis ÜRO-sse Kurt Waldheimile saatmiseks esimene läkitus okupeeritud kodumaalt, mis oli algatatud kahe põrandaaluse grupi - Eesti Rahvusrinde ja Eesti Demokraatliku Liikumise - poolt. Selle dokumendi tekst usaldati minu koostada ja ma mõtlesin, kuidas seda sõnastada. Läkituse lähteideeks sai arusaam, et eri rahvaste ja kultuuride mitmekesisus ning säilimine on kogu maailma rikkus, nende vähenemine ja kadumine tähendab kaotust mitte üksnes konkreetse kultuuri jaoks, vaid vaesestab ka maailmakultuuri. Sel põhjusel on iga rahva püsimise ja tema kultuurilise identiteedi toetamine rahvusvahelise solidaarsuse teema ning puudutab kaugemas plaanis inimkonna kui terviku identiteeti. See mõte on meie jaoks ehk lähedasem kui keskmise suurriigi kodaniku jaoks. Seetõttu on meie kohus olla tundlikum ja tähelepanelikum selliste probleemide suhtes ning aidata, kui vähegi võimalik, mitte ainult hõimurahvaid, vaid kõiki neid, kes kannatavad rõhumise all. Euroopa Parlament näitab selles suhtes eeskuju, reageerides iga kuu toimuva plenaaristungi nädalal kolme erakorralise resolutsiooni ja debatiga kõige põletavamatele inimõigusi ning rahvaste õigusi puudutavatele küsimustele. Need võivad olla seotud näiteks tiibetlaste või uiguuride olukorraga, kristlaste ja muude religioonide tagakiusamisega, rahvuskultuuride ahistamisega, sõnavabaduse lämmatamisega jne. Euroopa Parlamendil on võimalik nende küsimustega tegelemiseks moodustada ka saadikuühendusi. Nii on üks meie vanemaid saadikuühendusi just Tiibeti intergrupp. Aastast 2009 kuulun ise ka Santiago de Compostela palverännakuteede saadikuühendusse, mis teadvustab keskaegsete palverännakuteede kultuuritraditsiooni ning aitab kaasa selle elustamisele. Aastatel 20042009 toimis Euroopa Parlamendis veel mitte­ametlik saadikuühendus soomeugrilaste toetuseks, kus osalejaiks olid

mõistagi soomlased, eestlased ja ungarlased. Praegu sellel teemal kahjuks organiseeritud ja süstemaatilist tegevust ei ole märgata. Assimileerumisohus või kultuuriliselt survestatud rahvaste tutvustamiseks on Euroopa Parlamen­dis võima­lik korraldada näitusi, konverentse ja muid üritusi. Kui tegemist on teemaga, millel on dramaatiline taust ja mis vajab poliitilist toetust, võib iga parlamendiliige või komisjon kutsuda külalisi või korraldada teemakohaseid kuulamisi ükskõik millises vormis. Mõttekas on näidata filme ja kui leiduks soome-ugri rahvaste olukorda kajastavaid filme, saaksime ka sellega kaasa aidata. Euroopa Liidu liikmesriigid on üsna erinevas seisundis. On neid, kus vähemuskeeli üldse ei tunnistata. Ainult üks keel on näiteks Hollandis ja Prantsusmaal. Nii pole friisidel Hollandis oma rahvuskeelt või vähemalt pole see kaitstud, samuti ei anta minu teada friisi lastele emakeelset haridust. Samas on vähemusrahvaste suhtes enam avatud riike, kuid rahvusküsimustes esineb väga sageli pingeid, mis on seotud põhirahvuse identiteedi teemaga. Kui 2008 kerkis üles uue Kosovo riigi tunnustamise küsimus, hoidusid mõned EL liikmesriigid Kosovot tunnustamast. Näiteks Hispaania, kes ilmselt kardab, et Serbiast lahkulöönud uue riigi ametlik tunnustamine võiks nõrgestada Madridi positsiooni omaenda jõuliste rahvusvähemuste suhtes, kes võiksid nii leida täiendavaid argumente poliitiliseks eraldumiseks. Need vastandlikud tendentsid on Euroopa Liidus selgesti tuntavad, sest pole ju teada, kus kord alanud jagunemine peatub - kas näiteks Šotimaa saab iseseisvaks riigiks või mitte? Mis puutub vanematesse, end ammu kehtestanud suurematesse riikidesse, siis nende hoiakud väikerahvaste säilimise ja ohustatud kultuuride kaitsmise osas on valdavalt olnud ülimalt ettevaatlikud, võiks öelda – „konservatiivsed“. Seda põhimõttel, et Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


olemasolev maailmakorraldus pole küll kunagi ideaalne, kuid tagab suurema stabiilsuse ning parema planeerimisvõimaluse kui uute „tundmatute“, seejuures olemuslikult veel ebastabiilsete tegijate areenile lisandumine. Seda selgelt ettevaatlikku, pahatihti otse tõrjuvat hoiakut võis kogeda pärast Esimese maailmasõja lõppu. Täpselt samuti ilmnes see Nõukogude Liidu lagunemise protsessis. Niihästi USA, Prantsusmaa kui ka Suurbritannia juhid toetasid viimase võimaluseni Nõukogude Liidu kui tuntud tegija edasipüsimist, eelistades seda „segadusele“, mis võinuks nende meelest tekkida kurjuse impeeriumi lagunemisel. Rahvusvaheliselt väljakujunenud korra ja stabiilsuse säilitamist on enamasti kavandatud ning läbi viidud eetiliste argumentide ning rahvuskultuuriliste õiguste arvel. Nii õigustas Nevil Chamberlain 1938. a Müncheni kokkulepet Hitleriga, milles Euroopa rahu säilitamise hinnaks toodi Tšehhoslovakkia tükeldamine, sõnadega: „Lisaks kõigele muule on tegemist kauge maaga, millest me ei tea peaaegu midagi“. Suur muudatus kõnealustes hoiakutes toimus 1960. aastatel seoses Aafrika riikide iseseisvumisega. Äkki ilmus maailma kümneid uusi riike, ning ÜRO aina paisus ja paisus. Tänaseks on õpitud sellega elama, enam ei olegi mõne uue riigi lisandumine selliseks probleemiks nagu pool sajandit tagasi. Hoida oma teadvuses ning konkreetse poliitika teostamisel sadu rahvaid, nende kultuuri, probleeme ja riske, on siiski tõsine väljakutse, mis nõuab teadlikku Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

jõupingutust pragmaatilise tasandi ületamisel. Mul on olnud huvitavaid kokkupuuteid Indias ja Pakistanis, kus sindhid, kümnetesse miljonitesse ulatuv rahvas, väidavad, et nad elavad järjest suurema rahvusliku rõhumise all. Nende keelt ja kultuuri ahistatakse, Pakistani kõige rikkamas osas, kus nad elavad, on valitsev sõjaväeline kildkond haaranud endale paremad maad, ressursid ning tõrjub põliseid elanikke kõrvale. Kui võrrelda Euroopa Liidu liikmesriikide vähemusrahvaste olukorda Venemaal elavate hõimurahvaste omaga, siis globaalse majanduse ja massikultuuri tingimustes on igal pool probleemiks assimileerumine, mille eest ei kaitse otseselt mitte miski. Sageli koondub suurem tähelepanu otsestele survevahenditele, samas võib teatud olukordades nii-öelda pehme surve olla isegi ohtlikum. Oleme eestlastena ise kogenud, kuidas otseselt meie rahvuskultuurile ja keelele suunatud surve ajal, mil tekkis vähemusse jäämise ja oma keele kaotamise oht, olime stimuleeritud aktiivsemale hoiakule. Nüüd, kus survet ei ole, toimub mugav assimileerumine, milles domineerib pragmaatiline hoiak: mis on kasulikum, kuidas on parem elada. Teadmiste hulk soome-ugri hõimurahvaste tegelikust seisundist on Euroopas äärmiselt ebapiisav. Ent kui meil endilgi napib teadmisi Eesti, Läti ja Leedu ajaloo kohta, siis kuidas loota, et EL rahvad oleksid teadlikud komidest, mordvalastest, maridest või teistest hõimurahvastest? Ettekujutus neist on peaaegu olematu, kuni ei teki mingeid dramaatilisi probleeme, nagu näiteks 6-7 aastat tagasi maride maal toimunud terav poliitiline konflikt. Tookord olid eestlased need, kes organiseerisid vähemalt ühe kuulamise Strasbourgis, kuhu Vene delegatsioonile lisaks oli kutsutud ka maride opositsiooni juht. Siiski on meil eelkõige vaja teadvustada vähemuskultuuride probleemi olemasolu ning tõsidust. Arusaama, et mõne aja pärast ei tarvitse neid rahvaid enam olemas olla. Siin on igal inimesel, iseäranis valitud kohal olevail isikuil tähtis teadvustada valikut isikliku mugavuse ning südametunnistuse vahel. Seda eriti taustal, kus on hästi teada suurriikide üldine mõtteviis – mida vähem väikeriike- ja rahvaid, seda mugavam.

Ja muidugi pole meil siiani anda head vastust tänapäeva massikultuurile, mis ühendab inimesi valdavalt tarbimise ja meelelahutuse alusel. Sellises lihtsustatud tarbekeeleks moonutatud inglise keele keskkonnas lahustuvad rahvuskultuurilised erinevused dramaatilise kiirusega. Seepärast on küsimus algul mainitud põhiidee mõistmises laiemal poliitilisel tasandil – iga rahvus, tema kultuur ja keel on kordumatu väärtus. Haruldaseks jäänud taime- ja loomaliikidest rääkides on ju igaüks nõus, et neid tuleb kaitsta, nad kantakse selleks punasesse raamatusse. Harul­ daseks jäävate ja ohustatud rahvuskultuuride kaitsmisega peaksid tegelema nii väikerahvad ise kui ka suuremad rahvad. Niisugust lähenemist tuleb selgelt ja ühemõtteliselt toetada, kuna asjaosalised ise ei saa enamasti oma kultuuripärandi jätkusuutlikkust omaenda jõududega lahendada, sest sageli ei jätku selleks ressursse ega poliitilisi võimalusi. Meie Euroopa ajalooline traditsioon, Piibel ja kristlikud väärtused on eri rahvaid teadaoleva ajaloo vältel selgelt, kõikehaaravalt ja tõhusalt lõiminud. Ma ei näe mingit põhjust, miks see ei peaks jätkuma hõimurahvaste juures, eriti kui nad asuvad samas kultuuriruumis. See, et osal hõimurahvaist on trükist ilmunud Piibel ja osal Uus Testament, on moraali tõstev ja muljettekitav saavutus. Küsimusele, kas meie hõimurahvail on tulevikku, saab lõplikult vastata Jumal. Meie asi on edasi tegutseda isegi lootusetuina näivates oludes, sest välised jõuvahekorrad üksi ei otsusta tingimata asju. Meie enda saatus on sellest väga selge tõend. Ajalooliste jõuvahekordade loogikat arvestades oleksime meie, eestlased, pidanud rahvusena ammu olema assimileerunud, meid ei tohiks siin eestikeelsetena ning oma rahvus­riigi säilitanutena täna üleüldse olemas olla. Aga asjad on läinud teisiti. Eesti ajalugu tõendab, et kõik on võimalik. Kuid hoiatab samas, et kõike on võimalik kaotada, sest midagi pole iseenesest ega automaatselt tagatud. Sama kehtib meie väiksemate vendade suhtes: püsimajäämine ei ole põhimõtteliselt võimatu, kuid nõuab kahepoolset jõupingutust – nende endi pingutust ja meie toetust nendele. 5


Et maride kodudes jääks kaikuma muusika Tekst: Anu Väliaho Foto: Väliahode kogu

B

koguduse oma jõududega Anna Mišina, Vassili Mihhailovi, Dina Korepanova, Anu ja Juha Väliaho juhatuse all. 2012. aasta 14.–17. juunil kogunes Birski kirikusse 40 last, kus Andrei Heikkila eestvedamisel olid korraldajaile taas appi tulnud noored muusikasõbrad Soomest. Lapsed said mängida erinevaid pille ja ise löökriistu meisterdada. Koos tehti isegi näidendeid ja esitati neid õhtuti erinevais paigus. Laagri lõpul sai iga laps kingi­ tuseks väikese, omameisterdatud mari trummi! Teine suur laager peeti Akudibaši külas 13.–15. augustil ja kolmas 17.–19. augustil Novogultšibajevo külas. Laagri viisid läbi koguduse õpetaja Vjatšeslav Abdullin, muusikud Dina ja Anna ning üliõpilane Jana Apajeva Ufaast. Koos lastega tegi isetehtud nukkudega nukuteatrit Natalia Tšebõkovo külast. Laagrid lõppesid kontserdi ja nukunäidendiga ning lapsed said kingiks ka väikese paki koolitarvetega. Instrumente, millel lapsed laagrites mängivad, on kogudus saanud suures osas annetusena. Vastu on võetud ka väikeste defektidega pille, mis ise korda tehti. Toidukraami osteti koguduse muusikatöö raha eest. Ka lastel on olnud söögipoolist kaasas – nii said nende pered laagrit toetada. Lähimas talus tehti toit valmis ja toodi lastele koolimajja või klubisse, kus laager toimus. Tänutäheks tasuta ruumide eest aitas laagrirahvas ümbrust koristada, samuti värviti ja parandati mänguväljakuid. Anna Mišina hinnangul on laagrid populaarsed seetõttu, et Baškiiria Lapsi juhendab muusik Konstantin Zainedtinov.

irski luterlik kogudus jätkab laagrite korraldamist, mis juhatavad lapsi muusika mitmekülgsesse maailma. Muusikalaagritega alustati 2010. aastal, kui suve hakul tuli kogudusse tööle äsja Tšeboksarõ ülikooli lõpetanud muusikaõpetajast rahvalaulik Anna Mišina. Hakkaja neiu eestvedamisel korraldati suvel ja sügisel neli kolmepäevast laagrit Kuzovo, Akudibaši, Ilikovo ja Ivatševo külades. Igas laagris osales 12–25 last, kes harjutasid marikeelseid laule ja õppisid tundma mõnda pilli: kitarri, mari trummi, plokkflööti, ksülofoni, rütmipille. Õpetajaiks olid peale Anna mitmed tuntud mari muusikud, Birski koguduse liikmed. Laagri lõpul olid laste sugulased ja sõbrad kutsutud kultuurimajja kontserdile, kus lapsed õpitu menukalt ette kandsid. Pooled lauludest olid vaimuliku sisuga ning kontserdi lõpul võisid kõik soovijad saada endale marikeelse piiblilugude raamatu. 2011. aastal korraldati taolisi laagreid viis. Kui Birski laagrit aitasid korraldada Soome muusikahuvilised noored, siis Bekmurzino, Akudibaši, Tšišma ja Šelkanovo külade laagrid viidi taas läbi

6

koolides napib nii muusikaõpetajaid kui ka instrumente. Kodus on lapsed näinud tavaliselt vaid bajaani. Klaverit, mis Eesti koolides tavaline, sealmail tihti ei kohta. Muusikatunde koolides tasapisi vähendatakse. „Noori muusikuid on praegu väga raske leida, neid lihtsalt ei ole. Kuna koolidel instrumente pole, siis tundides pille mängida ei saa. Saab ainult laulda ja omandada infot,“ kirjeldab Anna traditsiooniliselt muusikalembese rahva nukrat olukorda. Nii võetaksegi koguduse pakutav erilise tänuga vastu. Et Anna saaks koguduse muusikatööle täielikult pühenduda, on aidanud tema tööd tasustada Soome Misjoniselts, sest kogudus ei jaksa spetsialisti palgata. Sel sügisel on Anna saanud võimaluse täiendada oma haridust Tartu Ülikooli doktorantuuris. Oktoobrikuust jätkab koguduse muusikatööd Marimaalt pärit Andrei Kalijev, Kaasani ülikooli lõpetanud muusik, kes töötab praegu Birskis ülikooli õppejõuna. Tema jätkab ka marikeelse lauluraamatu koostamise ja väljaandmise projekti. Laul teeb meele rõõmsaks! Soovime rõõmu kõigile Issanda teenijatele!

Piiblitõlked Mari Välja antud: Uus Testament (2007) Audioversioon: Luuka, Johannese evangeelium, Apostlite teod (2011) Töös: 5 Moosese raamatut, Psalmid Päevakorral: 1. Moosese raamatu avaldamine 2012. a Mäemari Välja antud: Evangeeliumid, Apostlite teod (1994-2011) Audioversioon: Luuka evangeelium (2011) Töös: Uue Testamendi tõlkimise lõplik kontrollimine Päevakorral: Uue Testamendi avaldamine lähitulevikus Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


Kui aitad teise paadi üle jõe… Noppeid reisist Marimaale Tekst ja fotod: Riho Pors

K

äisime kümne päeva jooksul Marimaa erinevates külades ja linnades. Viisime läbi evangeelseid üritusi, kus oli palju muusikat, tunnistusi ja lühike sõnum Jumala Sõnast. Tavaliselt esitasime alguses küsimuse: mis on Eesti pealinn? Vastuseks pakuti

erinevaid linnu, isegi Riiat ja Moskvat, kuid alati tuli kusagilt rahva seast ka õige vastus. Meie õhtu lõppes alati palvega ja kui rahvast oli palju, jõudsime ööbimiskohta alles öösel. Inimesed tahtsid rääkida ja olid tänulikud. Jagasime ka kirjandust ja marikeelseid Uusi Testamente. Suur osa meie teenistusel osalejatest olid muidugi lapsed. Meiega kaasas olnud abielupaar German ja Julia (pildil) riietusid klounideks ja viisid läbi mänge, mis lastele väga meeldisid. Ühes külas nägime meestekampa, kes jõi õlut ja mängis kaarte. Meie kutse peale tulid mehed õhtusele teenistusele. Kamba juht Oleg oli päris purjus ja rõvetses. Meie üllatuseks oli ta järgmisel õhtul teises külas jälle kohal. Seekord oli ta juba pisut vähem purjus. Kolmandal õhtul, kui teenistus toimus tema kodukülas, oli Oleg täiesti kaine, puhtad rii-

ded seljas, ja pidas korda. Me palvetasime Olegiga koos, ta oli väga tänulik. Kohaliku luterliku kiriku pastor korraldas meile väljasõidu rehabilitatsioonikeskusesse narkomaanide juurde. Viisime läbi teenistuse ja palvetasime mitme inimese eest. Ka sinna jäi killuke Jumala armastust. Tänan kõiki, kes meie reisi pärast palvetasid. Me võime ju mõelda, et mis see mari rahvas meile korda läheb. See on võõras mure, me ei puutu ju nendega kokku. Aga see on rahvas, kelle hädakisa on jõudnud taevani. Jumal tahab ka selle rahva seast tõsta üles vaimulikke juhte, viia ka see rahvas tõotatud maale. Hiina vanasõna ütleb, et kui sa aitad teise paadi üle jõe, siis tea, et sinugi paat on juba teisel kaldal!

Usu tunnismärk kestab Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik on alustanud Alam-Bulanka hävimisohus kiriku taastamist uues paigas. „Mingem ja ehitagem üles Jeruusalemma müür, et meid enam ei teotataks.“ (Ne 2:17)

L

õuna-Siberis, Krasnojarski krais asub Karatuzi rajoon, kus kõlab veel eesti keel. Seda eriti ÜlemBulanka ja Ülem-Suetuki külades. Karatuzi luterliku koguduse juured ulatuvad 170 aasta taha, mil Eestist, Soomest, Lätist ja Ingerimaalt saadeti kurjategijaid Venemaa idaossa. Selleks, et Siberi vähesed vaimulikud saaksid kanda hoolt luterlaste hingede eest, koguti luterlased kokku praeguse Karatuzi rajooni aladele. Juba 1850ndail ehitati Karatuzi luterlikesse küladesse esimesed kirikukoolid ja palvemajad. Eestis, Lätis ja Soomes hakati koguma raha kiriku ehitamiseks. Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

Jenissei piirkonnast sai iseseisev kiriklik üksus 1863. Luterlik kirik saatis sealseid kogudusi teenima vaimuliku Herman Roschieri ja igasse külla kirikukooli õpetaja. Piirkonda ehitati kaks kirikut – 1888 valmis Ülem-Suetuki ja 1893 AlamBulanka kirik. Alam-Bulankas oli kirikukool, mida kasutati ka palvemajana.

Kannatusaeg Aastal 1893 ehitatud Alam-Bulanka luterlik kirik on palju kannatanud. Juba revolutsiooni ajal tahtsid bolševikud muuta selle kauni pühakoja kinoks. Tänu koguduseliikmete vastupanule jäi kirik veel mõneks ajaks koguduse kasutada. Surve oli suur. Kirikukool suleti, lõpuks pagendati ka vaimulik. 1930ndate alguses tehti kirikust ladu, pärast sõda muudeti klubiks; kellatorn lammutati. Kirikuhoone lõplik hävinemine algas alles pärast perestroikat. Koguduseliik-

med kolisid tööd otsides suurematesse linnadesse. Hoonet ei vajatud enam ning 2008. aastal hakkas kirikut hävitama üks külajoodik, saagides sealt endale küttepuid.

Vajatakse pühakoda! Tänagi elab Karatuzis tuhandeid luterlasi ning uksed on avatud evangeeliumile. Kogudust teenib õpetaja Vitali Lutšagov koos abikaasa Antoninaga. Nad on teinud head tööd, seades taas oma kohale selle nurgakivi, millel seisab ka Karatuzi luterlik kogudus – usk Jeesusesse Kristusesse. Vaimulik töö läheb Karatuzis edasi. Lastele on pühapäevakool, suviti peetakse laste- ja leerilaagreid. Tööpõld on lai. Ülem-Suetukis päästeti 1887-1888 ehitatud kirik 21. sajandi alguses, kui Ingeri kirik koos sõpradega Ameerikast korraldas talgud, mille käigus sai kirik uue katuse ja kellatorni. Aga Karatuzi 7


Mahajäetud kirikuhoone Alam-Bulankas mõni aeg enne lammutamist. Hiljem viidi palgid kirikuhoone taastamiseks Karatuzi keskusesse. Fotod: Arho Tuhkru

kesku­ses, kus on palju luterlasi, vajatakse hädasti kohta, kus koos käia. Kogunemised kodudes, koolides ja kultuurimajades ei rahulda vajadust oma pühamu järele. Praegu peetakse pühapäevakooli, piiblitunde ja jumalateenistusi rajoonikeskuse raamatukogus.

Lahenduse leidmine Ingeri kirik on otsustanud päästa Alam-Bulanka kiriku selle kolimisega Karatuzi keskusse. Rajooni administratsioon on keskuses eraldanud kogudusele suure krundi, kuhu 2012. aasta suvel viidi vanad seinapalgid. Enne palkide lahtivõtmist oli kirikust järel tugev lehisepalkidest karkass, kust otsis varju küla lehmakari… Kirikuhoone taastatakse väliselt endi-

sel kujul, kuid sisu tuleb modernne. Tööde arvestuslik maksumus on 500 000 dollarit. Ingeri kirik on alustanud korjandust selle kiriku heaks. Ehitusel kasutatakse kohalikke ettevõtjaid ning talgutööd. Kiriku väärtust ei ole tegelikult võimalik rahas väljendada. Karatuzi kirik kõneleb põlvkondade usust. Siinne õpetaja Vitali Lutšagov on öelnud: „Kiriku­ hoone on Venemaal tähtis. Jenissei piirkonna vana peakiriku säilitamisega tugevdame piirkonna kõigi kristlaste identiteeti.“ Juha Saari Siberi praostkonna praost Ingeri Ev. Lut. Kirik Soome keelest Liliann Keskinen Eesti Piibliseltsi esimees, EELK assessor, praost Tiit Salumäe (pildil paremal) külastas Siberis asuvaid luterlikke kogudusi 2.–9. juulil 2012. Nõupidamisel Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku piiskopi Vsevolod Lõtkiniga (pildil vasakul) arutati eestlaste teenimise korraldamist Novo­sibirski piirkonnas. Traditsioonilise jaanipäeva jumalateenistuse eesti ja vene keeles Ülem-Suetuki kalmistul pidas Tiit Salumäe koos kohaliku õpetaja Vitali Lutšagoviga. Ülem-Suetuki kirikut on korrastatud ja kiriku ümber ehitatud aed. Karatuzi kogudus on saanud loa ühes ehitada ajalooline Alam-Bulanka küla puukirik Karatuzi keskusesse. Selleks otstarbeks on saadud maaeraldus, kuhu on võimalik ehitada kirik koos abihoonetega ja vajadusel ka kalmistu. Karatuzi kogudus ootab annetusi kiriku ehita­miseks.

Siia tuleb Karatuzi kirik. Fotod: Tiit Salumäe kogu

8

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


Siberi misjonireisi kogemus Tekst: Sirli Lend, Plussmeedia tegevtoimetaja Fotod: Maria Savitskaja

M

isjonireis Ülem-Suetukki algas Peterburist 5-päevase autosõiduga 5000 kilomeetrit ida suunas. Aeg, mis esialgu näis ainult transpordile kuluvat, oli tegelikult juba omamoodi misjonitöö, kuna tihti jätsime peatuspaikadesse ja andsime isegi tänaval kõndivatele noortele noorteajakirja „Võbor”. Samuti sai meie grupp paratamatult väga kiirelt lähedaseks, kui veetsime 9-kohalises mikrobussis ja 5-kohalises sõiduautos külg-külje kõrval kõik ööpäevad. Oli aega tutvuda ja lugusid jagada, süüa ja magada, muusikat kuulata ja laulda – üle mitme aasta tundsin endal olevat niivõrd palju aega, et sellega ei oska midagi peale hakata. Meie juulis toimunud Omski ja ÜlemSuetuki misjonireisil oli 14 noort Venemaa Ingeri kiriku kogudustest – enamik neist Peterburi ümbrusest, kuid mõned liitusid meiega alles poole reisi peal Marimaal. Omskis jagunesime kaheks rühmaks – esimene liikus linnast 200 km kaugusele Orlovka ja Rõškovo küladesse, minu 5-liikmeline rühm jätkas veel 1,5 ööpäeva teekonda Ülem-Suetukki, eestlaste külla. Sarnaseid Siberi misjonireise on Ingeri kiriku misjoniosakonna juht Ivan Lap­ tev korraldanud juba viimased 4 aastat, eesmärgiks koostöös koha­liku kirikuõpetajaga korraldada krist­likke lastelaagreid. Lapsi tuleb neisse ümberkaudsetest küladest kokku 20 ringis. Laagris

Vana kiriku ees

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

Meisterdamine kirikus

tegime eri vanuserühmades piiblitunde, laul­sime üheskoos, meisterdasime, lõu­ na­tasime, korraldasime kirikus ja külatänaval lõbusaid võistlusmänge. Päeva lõpetasime viktoriiniga piibli­tunni teemal, mis lastele eriti meeldis auhindade tõttu. Iga päev õppisime tundma paar rida Meie Isa palvest ja selle tähendusest. Lapsed olid hästi rõõm­sad ja aktiivsed. Kuna külades tavaliselt väga palju üritusi ei toimu, siis tekkis laagri vastu huvi isegi 15-aas­tastel noortel. Sellised kord aastas toimuvad laste­ laagrid on toeks koguduse regulaarsele tööle, pakkudes midagi uut ja põnevat juba pühapäevakoolis käijatele ning aidates kiriku juurde kutsuda uusi lapsi.

Väikestel külakogudustel ei ole tihti ressurssi oma jõududega midagi sellist korraldada. Ka on vane­matel külaelanikel üllatav näha ja kuulda, et keegi on kaugelt Peterburist kohale sõitnud. See on omamoodi kultuuriline elamus! Õhtuti käisime veel naaberkülade ööklubides noori otsimas, et nendelegi evangeeliumisõnumit jagada. Kujunes mitmeid emotsionaalseid kohtumisi. Mina sattusin vene grupiga kaasa Plussmeedia töö Venemaa-poolse osaleja Maria kaudu, kes eelmise aasta reisist nii värvikalt jutustas. Kuna sel aastal oli sihtkohaks just eesti küla, tekkis mul eriline unistus sellise rühmaga liituda. Üllataval ja imelisel kombel saigi see teoks kõigest mõned kuud hiljem! Kolm nädalat misjonärina elamise kogemusi on hindamatud! Õppisin hästi palju oma rühmakaaslastelt, samuti rohkem tundma ja mõistma Venemaa kultuuritausta ja inimeste loomust. Oli palju aega ka iseenda mõtetele, et taas kord prioriteete tähtsuse järjekorda asetada. Sain ka tutvuda Siberi eesti elanikega ja jagada neile eestikeelset kristlikku muusikat ja kirjandust. Misjonitöö ei piirdu misjoni­organi­ sat­siooni juhataja või täisajaga töötavate misjonäridega. See on Piibli Sõnum kõigile kristlastele, ka Sinule! Ja Jeesus ütles neile: „Minge kõike maa­ilma, kuulutage evangeeliumi kogu loodule!” (Mk 16:15)

Sirli Lend (vasakult neljas) Karatuzis Alam-Bulankast toodud kiriku palkidel.

9


Maailmavaade algab maakaardist... Tekst: Villu Jürjo

A

jakirja Hõimurahvaste Aeg 6. ja 7. numbris on esitatud soomeugri põhjarahvaste asurkonna kaardid, mis on kohati erineva, kohati sama maailmavaatega. Kui 6. numbris on liivlaste ja eestlaste asuala pea ühesuurune, siis 7. numbris on liivlastest jäänud alles vaid nimi. 6. numbris ulatuvad karjalased koos permikarjalastega Moskva alla, 7. numbri kaardil on nende asuala veelgi laiendatud. Ja kui esimesel kaardil on eestlaste ja karjalaste vahel tükk tühja maad, siis järgnevas on juba nimedena siia tekkinud ka isurid ja vadjalased. Ei hakka arutluses kaugemale minema, sest eesmärgiks on välja tuua mõlema kaardi ühisjoon: ingerlaste puudumine. 20. sajand on sellele rahvale olnud genotsiidisajand. Algsest kahesajast tuhandest ingerlasest jäi Ingerimaale alles kuusteist tuhat, sama palju Eestisse ja kuus-seitse tuhat Venemaa avarustesse. Sajandivahetus on selle rahva ridu veelgi harvendanud, kuna Soome kutsus rahvast tagasi pöörduma. Üks põhjus ingeri rahva eiramiseks ongi teooria, et mingeid ingerlasi pole olemas – need on lihtsalt Venemaale maad otsima läinud soomlased. Siiski hakkab ka Eestis juurduma teine ajalookäsitlus, mille kohaselt Ingerimaa saab juba 2019. a tähistada oma riikluse 1000. aastapäeva. Lisaks teemaajakirjadele on see leidnud koha ka põhjalikumates teatmeteostes, nagu näiteks R. Vaiksoo „Aja lugu“. Nimelt võttis viimane varjaagide soost Novgorodi vürst Jaroslav Tark naiseks Sveamaa kuninga Olof

10

Skötkonungi tütre Ingegardi (Ingigerdi), kellele annetas pulmakingiks Laadoga linna. Pruut andis selle edasi oma tädipojale jarl Rögenvaldile, kes rajas seal oma jarliriigi. Nii astuvad ingerlased nende soomesugu rahvaste sekka, kellel on ajaloos mitu puhku olnud oma riik. Tundlikuks teeb teema ehk aga see, et tänane Peterburi ei ole mingi Peeter I poolt sohu ehitatud linn, vaid aastal 1700 vallutatud Nyeni linnake (venepäraselt Nienschantz). Ingerimaa kõrgaeg oli ilmselt Rootsi aeg, kui alus pandi tugevale iseseisvale Ingeri kirikule keskusega Narvas. Möödunud aasta augustis tähistasime selle kiriku 400. aastapäeva. Narva Aleksandri kiriku muuseumis valmis sel puhul püsiekspositsioon Ingerist, millele on käesoleval aastal lisandunud ka väike vadjalaste osa. Kuna kaks vadjalaste muuseumi on ära põlenud, siis loodetakse, et siinpool jõge säilivad asjad paremini. Ingerimaa makett kannab neidsamu kirikuid, mis kaardil näha (koostajaks Mihhail Braudze ja kirjastus Kjöll). Tasub meeles pidada, et 1940. aastate lõpuks ei tegutsenud neist ainsatki! Mõned kirikud on suudetud varemetest taastada, teiste asemel pühakojad eramajadest. Tänane Ingeri kirik on aga palju ulatuslikum kui esialgne. Nimelt kuuluvad Ingeri kirikusse nii Soomelt äravõetud alade pühakojad kui ka Karjalasse tekkinud kogudused. Iseolemine ei tähenda aga ainult rahvuslikku ja konfessionaalset enesemääratlust, vaid ka oma kultuurilise eripära säilitamist. HA 6. numbrist võib kaardi

alt lugeda rõõmuhõiskeid kirillitsas ilmunud udmurdikeelse Piibli valmimisest. Jääb aga kahtlus, et tegemist on „pehme“ venestamispüüuga. Eriti kui meenutada, et viimane, Narvas 1701. aastal ilmunud piiskop Bergiuse luterlik venekeelne katekismus trükiti ladina tähtedega. Soomesugu rahvaste keele säilimiseks peaks kindlasti kasutama ladina tähestikku. Katekismus ja pühakiri, mida pole võimalik trükkida ainult ladina tähestikus, peaks olema vähemalt paralleeltekstiga – üks veerg ladina tähtedega ja teine kirillitsas. See võimaldaks omakeelsel kirjakeelel arenema hakata. Maailmavaade algab maakaardist. Leidke oma kaartidel taas üles Ingerimaa ja rahvas, samuti see osa Ingeri rahvast, kes veel täna meie keskel elavad. Ehk tasub ajalugu siis oma helduses meile sellega, et leiame eestlaste ajaloolisi asualasid meile täna päris tundmatutest paikadest.

Mõte, et oma kirjakeel saab areneda üksnes ladina tähestikus, on ilmselt liiga idealistlik. Udmurdi kirjaviisis on ladina tähestikule tõenäoliselt vähe rakendust. Udmurdi kirillilisel kirjakeelel on vanust ligi kolmsada aastat. Ka 1920.-30. aastatel, kui paljud Nõukogude Liidu rahvad läksid üle ladina tähestikule (soomeugrilastest, tõsi, vist ainult permikomid, handid ja mansid), ei jõudnud udmurdid niikaugele, kuigi kavasid oli. Peeter Päll, keelemees Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


Nelja Tuule ristirännak Tekst ja fotod: Anu Väliaho

N

agu juba traditsiooniks saanud, osalesid ka tänavusuvisel EELK Misjonikeskuse korraldataval misjoni­ praktikal, Nelja Tuule ristirännakul misjonärid sugulas­rahvaste seast: seitse osalejat Marimaalt, Udmurtiast ja Baškiiriast. Rännak toimus 24.-27. juulil, samal ajal koos Heartbeat Tallinna sündmustega. Iga hommik algas osalejaile piiblija palvetunniga, mida pidas Juha Väliaho. Abiliste üle kuulutustööl rõõmustas noor aktiivne EELK Mustamäe Maarja Magdaleena kogudus. Mustamäel Männi pargis sai suhelda just vene keeles. Näomaalingute tegemine aitas lastega kontakti leida, möödujaid köitsid rahvatantsud ja -laulud. Panto-

Puude ladumine Tallinnas

miimi abil tuletati meelde, et käed on inimesele antud heade tegude, mitte kurja jaoks. Uudsena näivate teemade vastu tundis huvi ka suurem grupp eesti noorukeid, kes tavatses pargis koguneda. Veel osaleti jumalateenistusel Sauel ja kohtuti kohalikus pargis noortega. Üks pärastlõuna möödus diakooniatööl, eaka tallinlanna küttepuid ladudes ja aeda korrastades. Külalised jagasid laiali suure hulga eesti- ja venekeelset vaimulikku kirjandust. Lisaboonusena avanes neil võimalus osaleda Heartbeat Tallinna sündmustel, ka kutsuti misjonärid samal ajal toimunud Agape Euroopa misjonäride konverentsile.

Mari rahvatants Männi pargis

Koolikell heliseb jälle Tekst ja foto: Mark Nelson

T

äna, vahetult enne hõimurahvaste ajakirja 8. numbri trükikotta minekut, olen ma Joškar-Olas, kus alustab tööd soome-ugri misjoni- ja piiblikooli teine lend. Komi, handi ja udmurdi õpilased on sõitnud siia, et oma mari õdede-vendadega veeta esimene kahenädalane õppesessioon kuuest. Osa õpilastest on juba aastaid evangeeliumi kuulutanud, aga neil pole olnud võimalust saada akadeemilisemat laadi õpet, osa noori alles alustab oma kristlikku teenimist. Õpingutega algav luterlike, nelipühi-, baptisti- ja vabakoguduste liikmete sõprus saab ainult kasvada, pakkudes soome-ugri kristlastele toetust järgnevateks kümnenditeks.

Udmurdi ja komi õpilased

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

11


Rikastav reis Komimaale Tekst ja fotod: Küllike Evartov

S

uvisel reisil Komi Vabariiki jäime seekord peatuma 3000 elanikuga Storoževski külas. Kohalikus palvemajas võeti meid vastu rikkaliku õhtusöögi ja köetud saunaga, mis pärast kaks ööpäeva kestnud reisi tundus eriti kosutav. Meie võõrustajate külalislahkus avaldas tõesti muljet – ruumis, kuhu inimesed teenistusele kogunesid, asetses pikk laud küpsiste ja suupistetega, mida igale sisseastujale tee kõrvale pakuti. Komi maaelanikel ei ole praegu kerge. Paljude arvates on elu alla käinud just pärast suurriigi lagunemist, kui puuduvad kohalikele tööd pakkuvad ühismajandid. Naiste elu teeb keeruliseks vajadus nii mõneski asjas mehi asendada, ka kogudusetöö toetub suuresti naiste õlule. Imetlust vääris Storoževski töötegijate, pastoriametis Olga ja maitsvat suppi valmistanud „babuška“ Valja loomulik ja siiras usk, nende lihtsad ja kaunid laulud ning palved. Saime teada, et esmaspäevaõhtuti pühendub kogudus laste eest palvetamisele. Ja et Olga on kohalikke inimesi juba aastaid hämmastava visadusega oma südames kandnud, neid aidanud. Külastasime naaberkülas

Podjelskis elavaid Olga sugulasi, kellest on viimasel ajal usklikuks saanud mitu joomisega kimpus olnud inimest. „Jumal oli see, kes meid aastakümnete pikkusest alkoholisõltuvusest vabastas,“ lausus üks pereliige, „minul ei olnud kolmkümmend aastat mingit elu, aga nüüd ma elan!“ Külarahvas ei suutnud alguses uskuda, et igasuguseid vedelikke ja isegi hambapastat tarbinud „külajoodikute“ elu võib muutuda, kuid tänaseks on usule tulnud juba üle kümne endise alkohooliku, nii mehi kui naisi. Nägime neid kõiki klubis, kus nad kuulasid meie tunnistusi ja laule. Kogesime ühtsustunnet, seda, et oleme tõesti vennad ja õed ning Kristuse armastus ühendab meid. Kui õhtu lõppedes hakati komi keeles laulma Meie Isa palvet, oli kuuldu nii taevalikult kaunis, südantpuudutav, et seda on sõnades raske isegi väljendada. Mäletan peas keerelnud mõtet – ainuüksi selle hetke pärast tasus sõita mitme tuhande kilomeetri kaugusele! Nii mõnigi kohtumine komidega oli tõeliselt rikastav. Piiblitõlkijate Nadežda ja Iraidaga vesteldes mõistsin veel kord, kui keerulist ja vastutusrikast tööd

Lapsed on palvemajas alati oodatud.

Misjonitiim Storoževski koguduse liikmete meisterdatud kingitustega. Ülal vasakult: Alice Pärnits, Aet Barinov, Küllike Evartov ja Olga Klimovitš.

Venemaa soome-ugri rahvaste arvukus 1989-2010 Rahvaarv 1989 Handid Mansid

22 283

Rahvaarv 2002 28 678

Emakeele kõnelejaid 2002 13 568

Rahvaarv 2010 30 943

Emakeele kõnelejaid 2010 9584

8279

11 432

2746

12 269

938

Udmurdid

714 833

636 906

463 837

552 299

324 338

Komid

336 309

293 406

217 316

228 235

156 099

147 269 1 072 939

125 235 843 350

94 328 614 260

94 456 744 237

63 106 392 941

Marid

643 698

604 298

487 855

547 605

388 189

Karjalased Vepslased Isurid Vadjalased Saamid

124 921 12 142 449 62 1835

93 344 8240 327 73 1991

52 880 5753 362 60 Täpsed andmed puuduvad

60 815 5936 266 64 1771 (Põhjamaade saamidega kokku ca 80 000)

25 605 3613 123 68 353

Permikomid Mordvalased

Allikad 1989 ja 2002 – Akadeemia 2006/3 Indrek Jääts, „Venemaa soomeugrilased 2002. aastal“ 2010 – http://www.perepis-2010.ru/results_of_the_census/results-inform.php

12

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


nad teevad. Iraida sõnul pole paljusid Vana Testamendi väljendeid põhjarahvastel üldse olemas ja vahel tuleb lihtsalt paluda, et Jumal aitaks moodustada sobiva sõna. Mõistagi tuleb selguse loomiseks sõita aeg-ajalt maale inimesi küsitlema. Nadežda tundis heameelt 2008. aastal ilmunud komikeelse Uue Testamendi üle, mille kohta on külades öeldud: see on keel, millest me aru saame! Tähendab – tõlketöö kannab vilja! Õpetajaks õppiva 22-aastase Sašaga saime tuttavaks Storoževskis. Saša juures väärib imetlust asjaolu, et ta ainsa noore mehena külastab palvemaja juba kuus aastat ega häbene seda. Ikka oli ta ametis vee tassimise, puude toomise või mõne muu tegevusega. Vabal ajal tinistas noormees kitarri, mille üks meie grupi liige Eestist kaasa oli toonud. Vahetult enne meie ärasõitu sai Saša meeldiva üllatuse osaliseks – kitarr jäi talle kingituseks. Viimase külaskäigu tegime Komi pealinna Maša juurde. Ligi pool selle noore naise elust on möödunud pimeduses ja tühjuses – 18 aastat oli ta narkomaan. Alguses arvas ta, et võib igal ajal narkootikumidega lõpetada, kui seda ainult soovib, kuid viimastel aastatel ta enam nii ei mõelnud. „Kuidas ma ka ei püüd-

Saša äsja kingituseks saadud kitarriga

nud sellest välja rabelda, kõik katsed olid asjatud,“ tunnistas Maša, „minu käsutuses olid kallid haiglad, sensitiivid, posijad, peale selle veel ema lõpmata suur armastus. Iga kord, kui sattusin narkoloogiasse, vaatas ema mind oma armastavate silmadega ja ütles: Mašake, kõik läheb hästi. Kui kahju mul temast oli! Teadsin ju täpselt, et miski ei lähe hästi, sest niipea kui ravi lõpeb, sõidan otsekohe linna ja ostan narkootikume. Olin seisundis, kus mõistsin, et mu aju on pöördumatult kahjustatud ja sellest ei ole väljapääsu. Mul tuleb vaid lõpuni vaevelda ja surra.“ Elavate kirjas pole enam ühtki sõpra, kellega Maša pärast keskkooli narkootikume tarvitama hakkas. Ka tema teekond vabanemisele ei möödunud kergelt. Lõpuks hakkas ta esmakordselt mõtlema sellele, mida on ta väärt ilma auto, korteri, moodsate hilpude ja rahata. Mis on minu tõeline, sisemine väärtus, küsis ta endalt. Ja mõistis samas, et temas ei ole mitte midagi tõeliselt hinnalist, üksnes suur tühjus. „Olen Jumalale nii tänulik, et Ta mind sellesse punkti viis,“ rõõmustas Maša „kahetsesin möödunut ja sain aru, et mu elu on ainus ning kordumatu! Tahtsin jälle nii väga elada!“ Maša sõidab sageli 100 km kaugusele Storoževskisse, et aidata lähedalasuvaid kogudusi ja kohalikke inimesi teenida. See noor ja edukas naine on nüüd juba viis aastat sõltuvusest vaba ja kinnitab, et ta on oma elu pühendanud Jumalale, keda ta väga armastab. Olen tänulik komidele, kes meid soojalt vastu võtsid, sest nende kaudu ilmutas Jumal oma rikkust. Päris mitu vestlust sai hõimurahvaste raadiosaadete jaoks diktofonile salvestatud ning peagi jõuavad „babuška“ Valja, Maša ja teiste lood eetri vahendusel ka meie kuulajateni.

Mansid saavad piiblitekste kuulata

Permikomi Välja antud: Evangeeliumid, Apostlite teod (1996–2009) Töös: Uue Testamendi tekstide ülevaatamine Päevakorral: Uue Testamendi avaldamine lähiaastail

Udmurdi Välja antud: Uus Testament (1997), Psalmid (1999), Joona, Jesaja, Iiobi, Saamueli, Kuningate raamatud (2004– 2007) Töös: Uus Testament (üle vaadatud) ja Vana Testamendi lõplik kontrollimine Päevakorral: Piibli avaldamine 2013. a

Tekst ja foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituudi arhiiv Siberis Sosva manside külas salvestati suvel piiblilugude audioversioon ning väljavõtteid Luuka ja Johannese evangeeliumist. Külarahvas oli tööst vaimustuses ja tekstile oma hääle andjatest puudu ei tulnud. Salvestustiim koges, et ehkki mõnedes külades võib siin usklikke kohata, pole enamikul mansidest Piiblist mingeid teadm­isi. Ka on emakeeles lugemine paljudele vaevaline ning tekste tahetakse kuulata. Valminud audioväljaanded saadetakse mansi kogudustele, kultuurimajadele ja raamatukogudele. Peagi saab lugusid kuulata ka veebist, sest internetiühendus on seal hea.

Piiblitõlked Mansi Välja antud: Markuse evangeelium (2000), väljavõtteid Luuka evangeeliumist (2007), väljavõtteid Johannese evangeeliumist (2009) Töös: Matteuse, Luuka ja Johannese evangeeliumi tõlkimine ja ülevaatamine Päevakorral: Johannese evangeeliumi avaldamine 2012. a

Piiblitõlked Sürjakomi Välja antud: Uus Testament (2008) Audioversioon: Luuka, Johannese evangeelium, Apostlite teod, Pauluse kiri Tiitu­sele, Juuda kiri, Johannese kirjad (2011) Töös: Psalmide lõplik kontrollimine, 1. Moosese, Jesaja ja Saamueli raamatute tõlkimine ja ülevaatamine Päevakorral: Psalmide avaldamine 2012. a Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

13


Vassili ja Anja – Jumala pärlid Tekst: Olga Saveljeva

M

inu Podjelskis elavad sugulased Vassili ja Anja on juba aastakümneid alkoholi tarvitanud. Paar aastat tagasi sõitsin sinna ja nägin, et nad olid end jälle täis joonud, oma sugulastega kakelnud ja sunnitud isegi kodust põgenema. Väljas oli 35 kraadi külma, nemad aga jooksid ära ilma soojade riieteta. Otsisin nad üles ja kutsusin mõneks päevaks meie juurde Storoževski palvemajja. Sain aru, et tegelikult nende süda nutab ja nad on väsinud elust täis joominguid. Tööl abielupaar ei käinud, kodus oli külm, polnud puid ega toitu. Nad tulidki kahe päeva pärast, kuid olid kohale jõudes ikka veel purjus. Lugesin nende silmist vaban-

Vasakult: „Babuška”Valja, Anja Širjajeva, piiblitõlkija Niina Vattuleva ja Vassili Širjajev. Foto: N. Gabov

dust: anna andeks, oleme jälle joobnud – kui kõlbmatud me küll oleme… Kolm palvemajas veedetud päeva olid Vassilile ja Anjale nagu taastamisprotsess rehabilitatsioonikeskuses. Andsin neile kuulamiseks kassette komikeelsete kristlike raadiosaadetega ja nägin pisaraid voolamas. Jumala Sõna puudutas mu sugulasi! Me jagasime nendega toitu, tegime sauna, palvetasime üheskoos. PühapäeOlga Saveljeva val, kui kogudus tuli kokku teeFoto: Andrus Kask nistusele, palusid Vassili ja Anja nuttes ning põlvitades Jumalalt andestust. On päris kindel, et Jumal toimis nende südameis juba enne seda, kuid ma usun, et need polnud juhuslikud kohtumised. Jumal näitas neile teiste inimeste kaudu oma armastust. Külaelanikud peavad selle abielupaari täielikku muutumist imeks. Varem kandis Vassili külas hüüdnime „Pärli-Vasja“, sest alkoholi aseainena kasutas ta igasuguseid surrogaate ja isegi hambapastat nimetusega „Pärl“. Aga see lugu pöördus õnnistuseks, sest nüüd on Vassili ja Anja tõepoolest Jumala pärlid ja nii me neid hüüamegi. Nad palvetavad siiralt nende inimeste pärast, kes on alkoholi läbi hukkumas.

Euroopa viimased paganad Maride ja udmurtide loodususundist Tekst: Juha Väliaho Fotod: Väliahode kogu

K

ui Euroopas tõstab pead uuspaganlus, siis Euroopa idaservas, Volga jõe ja Uurali mäestiku vahel on siiamaani säilinud Euroopa traditsioonilised paganad: marid ja udmurdid. Nimelt peab suurem osa maridest ja väike osa udmurtidest end loodususundi kandjateks ehk paganateks ning on selle üle väga uhked. See loodus­ usund, mis oli tuhat aastat tagasi omane kõikidele soome-ugri rahvastele, sealhulgas ka eestlastele, on nüüd Euroopas mujalt praktiliselt kadunud, aga püsib veel paljudes maride ja udmurtide külades ning hantide ja manside keskel Uuralist ida pool, Aasias. Need soome-ugri paganate „viimased mohikaanlased” on Euroopas ainulaadne nähtus. Loodususundis pöörduvad marid ja udmurdid looduse 14

jumalate poole. Sellele usundile omased suured ohvripidustused toimusid pühades hiites kaks korda aastas: suvel ja sügisel. Enamasti olid need ohverdamispaigad erilised pühitsetud ja sageli aiaga piiratud lehtpuusalud, kus igale looduse jumalale oli pühitsetud oma ohvripuu. Nende puude ette tõid inimesed ohvriloomi ja -toitusid. Pärast palveid panid ohvripreestrid osa kõigist ohvriandidest ohvritulle, kust palved tõusid puude kaudu ning ohvrisuitsu abil looduse jumalate juurde. Järelejäänud liha ja muu ohvritoidu sõi rahvas pärast talitust ära. Maridel oli traditsiooniliselt ligi 140 jumalat, nendest 9 olid peajumalad. Märkimisväärne osa oli seotud looduse, loodusnähtustega: Maaema, Vee-ema, Tuule-ema, Piksejumal jne. Looduse jumalad jagati kolme kategooriasse. Paljud vähemtähtsad jumalad olid peajumalate teenrid. Tähtsaima jumala, Osh Kugu jumo ehk Suure Valge jumala jaoks olid eraldi ohvrisalud. Jumo-nimetus on nii mõnelgi soome-ugri rahval ühine: eestlastel Jumal, soomlastel Jumala, maridel Jumo ja hantidel-mansidel Jomal. See sõna tähistab ülal olevat taevast. Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


Maride ja udmurtide ohverdamistraditsioon on katkenud peamiselt sellepärast, et nõukogude ajal kiusati iseäranis taga loodususundi preestreid. Volga jõe ääres Marimaal on peale kasvanud ohvripreestrite uus põlvkond, aga Uuralites, Baškiiria idamaride hulgas on traditsioon katkenud: ei ole enam ohvripreestreid, kes teaksid, kuidas vana tava järgi ohverdada. Marisid on alles umbes 600 000, pooled neist elavad Marimaal. Umbes sama palju on udmurte. 700 km Marimaalt idas, Baškiirias, elab 100 000 idamari. Komisid on vähem kui marisid ja udmurte, aga mordvalasi on rohkem. Enamus maridest peab ennast paganateks, aga ka neist paganatest on Marimaal 60% ristitud. Nad on kaheusulised. Oma südames on nad paganad – neil on säilinud loodususundi mõtteviis –, aga kindluse mõttes ja vahel ka töökoha säilitamise pärast lähevad nad õigeusu kirikusse ristimisele. Selline kaheusulisus on eriline nähtus, mida Baškiirias idamaride hulgas eriti ei kohta. Idamaridest on ristimata üle 70%. Vene õigeusu kirik hakkas tegema misjonitööd soomeugrilaste juures esmalt põhjas, paganlike komide hulgas 14. sajandi teisel poolel ja lõunas mordvalaste seas 15. sajandil. Komis ja Mordvas hävis loodususund sajandite jooksul, nii et selle tavadest on teada üsna vähe, ja komid ning mordvalased on vormiliselt õigeusklikud. Maride ja udmurtide hulgas algas õigeusu kiriku misjon 16. sajandi keskel ja kestis pikalt. Kui udmurtidest Udmurtias on eelmise sajandi jooksul saanud õigeusklikud, siis maride olukord on teine. Kui Venemaa 16. sajandi keskpaiku Volga jõe käänaku marid allutas, algas nende 150 aastat kestnud ümberasumine 700 km ida poole Uuralisse. Nad põgenesid Baškiiria metsadesse, kus said moslemitest tatarlaste naabrina elada rahus ja säilitada oma loodususund sundristimise ja mitmekordsete maksude maksmise asemel. Samuti tegid ka paljud udmurdid ja mordvalased, kes Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

Maride ohvripidustused hiies

elavad veel tänaseni Baškiirias. Nagu 70% Baškiiria maridest on veel osaliselt säilitanud loodususu, on ka siinsed udmurdid praktiliselt 100% paganad, kelle pühad hiiedki veel tegutsevad. Kuigi Uurali piirkonna maride vana ohverdamistraditsioon on kadunud, on loodususundi mõtteviisist nii mõndagi alles. Veel on Baškiiria maride külades, kus räägitakse mari keelt, säilinud surnud esivanemate hingede kummardamine. Seda on näha eriti maride matuse­ kommetes. Kõige paremini ilmneb esivanemate hingede austamine idamaride paasapühade tavades. Idamaride paasapüha kestab mitu päeva samal ajal õigeusukiriku Ülestõusmispühade Vaikse nädalaga ja kulmineerub Suurel neljapäeval. Sel pole aga mitte mingisugust tegemist kristlike paasapühadega. Maride paasapühaks naasevad kodukülla ka linnades elavad marid. Iga aasta Suurel neljapäeval kutsutakse paljudes Baškiiria maride külades esivanemate hinged külakalmistult päevaks koju. Hommikul kütab pererahvas sauna ja kui esivanemate hinged saabuvad, saadab taluperemees või perenaine nad sauna, paneb valmis pesuvee ja vahel viskab neile leiligi.

Pärast saunaskäimist kutsutakse esivanemate hinged tuppa, kus neid kostitatakse. Seina ääres olevale pingile või eraldi taburetile pannakse padi, et neil oleks mugav istuda, ja selle äärde toit: leib, kodujuust, kanamuna, kali, tee ja viin. Pererahvas sööb laua ääres. Kui kostitamine on lõppenud, läkitatakse hinged tagasi kalmistule, kust nad aasta pärast jälle sauna ja kostile kutsutakse. Kui hingekesed kostitatud, kutsutakse ka naabrid pidusöögist osa saama. Hingedele antud toit viiakse päikseloojangul värava juurde, kus linnud-loomad ka oma osa saavad. Sellised kombed on idamaridel veel tänaselgi päeval, samas kui Marimaa maridel pole säilinud midagi sellist. Esivanemate austamine ja kostitamine on tuhandeid aastaid vana tava, mis on säilinud ainult idamaride hulgas. Toit on nende jaoks lepitusohver, et esivanemate hinged oleksid rahul ega kahjustaks talumaja, peret ega majapidamist ning kariloomi. Maride ja udmurtide loodususundi põhiolemus on hirm esivanemate hingede ees. Vahel paluti nendelt ka abi ja kaitset igapäevaseks eluks. Samasugune oli varem ka suhtumine loodusjumalatesse: neid tuli hirmu sunnil lepitada, et nad inimesi ei karistaks. Soome-ugri rahvaste loodususundi traditsioonid on hääbumas, mari külarahva teadmised tavanditest on väga napid. Selle asemel on maad võtmas vaimulik tühjus, loodususundi puudumist asendab sihitu eluviis ja vägijookide pruukimine. See tähendab meie sugulasrahvaste identiteedi järkjärgulist kadumist ja nende sulandumist teiste rahvastega, millele aitavad kaasa ka segaabielud teisest rahvusest abikaasaga. Selline olukord pakub soodsa pinnase teha kristlikku misjonitööd, viia evangeeliumi vaimuliku pimeduse keskele. Meie tegime seda tööd 20 aastat Volga ja Uurali vahelisel alal. Nüüd on vaja uusi misjonäre, kes läheksid meie hõimurahvastele maridele, udmurtidele, komidele ja mordvalastele viima rõõmusõnumit Päästjast Jeesusest Kristusest. 15


A vér nem válik vízzé ♦ Veri on vettä sakeampi ♦ Veri on paksem kui vesi vanasõna

26.–30. septembrini toimus Tartus XII soome-ugri vaimulike konverents. Esimesest, 1937. aastal Budapestis toimunud konverentsist on möödas 75 aastat. Mõte kutsuda Soome, Eesti ja Ungari vaimulikud kokku konverentsile pärineb mitmel soome-ugri kultuurikongressil osalenud Túróczy Zoltánilt, Ungari Luterlike Vaimulike Liidu juhilt. Vaimulike konverents süvendas kolme rahva kokkukuuluvustunnet ning tõi soome-ugri suguluse ja suhete aktiivsuse ka maailma avalikkuse ette. 1937. aasta mais asus Tallinnast Budapesti poole teele 77-liikmeline Soome ja 25-liikmeline Eesti delegatsioon eesotsas piiskoppide J. A. Mannermaa ja Hugo Rahamägiga. Saabumisele järgneval päeval pidas jutluse legendaarne õpetaja Urho Muroma. Avajumalateenistusel jutlustas piiskop Raffay. Tervituste järel kõlasid ettekanded kolme kiriku iseloomulikest joontest, mida pidasid dotsent I. Salomies, Tallinna õpetaja L. Raudkepp ja professor W. Dezső. Pärastlõunal kõneles Soome kiriku struktuurist ja jumalateenistuslikust elust professor A. Voipio ja Dunáninneni kirikuringkonna eri­pärast piiskop K. Sándor. Õhtusel Soome liturgilisel jumalateenistusel teenis piiskop J. A. Mannermaa. Järgmise päeva ettekandeid kolme kiriku vaimsest palgest pidasid piiskop Mannermaa, praost J. Aunver ja piiskop K. Béla. Pärast E. W. Pakkala piiblitundi kõneles piiskop Raffay Ungari luterliku jumalateenistuse erijoontest; järgnes arut­elu. Lõpujumalateenistus peeti Eesti liturgia kohaselt, jutlustas peapiiskop Rahamägi. Konverentsi temaatika lähtus niisiis eesmärgist üksteist tundma õppida ja pani seega aluse dialoogile. Tõlketöö soome keelest eesti keelde tegi Pärnu praost A. Arumäe-Grünberg. Budapesti konverentsi jätkuna toimus kaks aastat hiljem uus soomeugri vaimulike kohtumine Soomes, Lappeen­rantas. Kuna kohtumine oli väikesearvulisem ja tagasihoidlikumates tingimustes kui eelmine, kandis see suguluslaagri nime. Osales 14 Soome vaimulikku, kellest viis olid varasemad Ungari stipendiaadid. Eestlasi osales 11, nende sekka arvati ka eelneval aas16

tal Eestis õppinud K. Jánost. Ungari Budapesti koosolek alustas uut etappi 9-st kirikuõpetajast kolm olid varem pastorite konverentside ajaloos, mis oli olnud stipendiaatideks Soomes. Teada märkimisväärne ka kirikutevaheliste on kolme eestlasest ja ühe ungarlasest suhete valdkonnas. 1977. aastal pani ettekandja nimed: Arumäe-Grünberg, peapiiskop Martti Simojoki ette, et korH. Kubu, A. Soomre ja Benczúr L. raldataks soome-eesti-ungari pastorite Sellega Ungari-Soome kirikute sõja- konverentse, soovides ka eestlaste kuteelne lugu lõpeb. Suhtlemine ei katke- sumist. Esimest korda plaaniti osalejaid nud sõja ajal ega sõjajärgsetel aastatelgi, toonase Nõukogude Liidu alalt, pakkukuid 1956. aasta revolutsioon Ungaris des külma sõja aegses Euroopas esmatühistas kõik sellesuunalised algatused. kordselt konverentsi, mis kogub soome 1957. aastal külastas teist korda ame- hõimudest pastoreid kokku rinde mõletisse astunud piiskop Túróczy Zoltán malt poolelt. Konverentsi nime üle koos oma abikaasaga veel kord Soomet, diskuteeriti pikalt. Lõpuks otsustati, tehes suure ringreisi. Seegi oli omaette et räägitakse mitte soome-ugri, vaid triumfi­käik: Ungari-Soome suhetesse soome-ungari kokkusaamisest, selleks armunud, ärkamisliikumise Ungari- et Nõukogude Liit ei tõlgendaks konpoolne juhttegelane võis taas kohtuda verentsi soome-ugri rahvusliku idenpaljude oma vaimulike õdede-vendade titeedi tõstjana ega takistaks seetõttu ja sõpradega ning kuulutada nende seas eestlaste osalemist. Jumala Sõna. Ehkki peagi kõrvaldati Juunis 1981 Soomes, Iisalmis peetud Túróczy ka teist korda ametist ja sunniti pastorite konverents nimetati soomevaikima, oli tema ja Soome mõjutuste ungari teoloogide päevadeks ja oli läbi ka teiste kaudu toimunud evangee- esimene laiem sõjajärgne soome-ugri liumi kuulutus Ungari luterlastele sellikoosolek. Osa võttis umbes 60 soomseks jõuallikaks, millest suudeti elatuda last ja 26 ungarlast, esimest korda 4 ka kommunistliku diktatuuri kitsal ajal. esindajat Nõukogude Eestist ja üks Uue etapi alguseks võib pidada Rumeeniast. Lisaks neile oli kutsutud Ungari piiskopi Zoltán Káldy ning üks välis­ungarlane USAst ja üks Inglisprofessor (hiljem piiskop) Ernő Ottlyki maalt. Aastal 1985 Budapestis peetud 1961. aastal toimunud Soome külas- kokkusaamine järgis juba uut, Iisalmis tust. Esimesel sõjajärgsel pastorite koos- kokku lepitud nelja-aastast rütmi, ja olekul Budapestis juunis 1968 osalesid seal osales nii Soomest kui ka Ungarist vaid Soome ja Ungari pastorid. Soomest 40 delegaati, Eestist 2 osavõtjat, 1 osaoli tulnud 21 pastorit ja 49 muud osa- võtja Rumeeniast, ungarlasest piiskop võtjat, Ungarist umbes 30 pastorit. Polii- Pál Szedressy Kolozsvárist. tilise õhkkonna tõttu Euroopas ei saanud osaleda eestlased ega Transilvaania ungarlased. Lisaks traditsioonilistele Soome ja Ungari kirikute teoloogilistele rõhuasetustele ja kirikuelu ülevaadetele pandi erilist rõhku kirikute rahutööle. Professor A. T. Nikolainen pidas ettekande rahu mõistest Piiblis ja professor M. Pálfy kõneles kristlikust rahukonverentsist ja XII soome-ugri vaimulike konverentsi avajumalateenistus Ungari panusest selTartu Jaani kirikus. Foto: Naatan Haamer lesse. Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


Vaadeldes viit pastorite konverentsi aastatel 1989–2004, võib neis märgata selget temaatilist jagunemist, mida võiks kirjeldada sõnadega: muutuv oikumeeniline ja poliitiline olukord ning luterlik identiteet. Need teemad olid teatud mõttes jätkuks 1981. aasta Iisalmi kohtumise luterliku usutunnistuse teemale ning 1985. aastal Budapestis luterlikku teoloogiat puudutavatele teemadele. Nüüd oli vaatenurk siirdunud õpetuse asemel pigem kirikuid ümbritsevale tegelikkusele ja selle muutustele. Augustis 1989 peetud konverentsi ei saanud veel korraldada Eestis, kuigi see ajaliselt asetus keset Eesti taasiseseisvumisprotsessi, vaid peeti Soomes Valkealas, kus osales 66 soomlast, 25 ungarlast ja 5 eestlast. Rumeenia ungarlasi ei juletud veel ametlikult kutsuda, kuid nad sattusid sinna „juhuslikult” Soome Kiriku Välisabi külalistena ning pastorite koosolek liideti nende puhkuseprogrammiga. Rumeenia ungarikeelset kirikut esindas kolm pastorite abielupaari. Uudsena osalesid Eesti luterlaste eksiilkiriku esindajad peapiiskop Konrad Veem ja pastor Heimer Erendi. Jugoslaavia slovakkia luterlikku kirikut esindas pastor P. Čerfel. Nii oli soome-ugri pere laienenud ka kodumaast väljapoole, mis räägib uutest suundadest ja võimalustest. Euroopas toimunud muutust võis selgelt kogeda aastal 1993, mil koosolekut võidi esimest korda pidada Eestis. Muutunud poliitiline olukord kajastus koosoleku teemas „Luterlik identiteet muutuvas Euroopas”. Soomest oli 33, Eestist 30, Ungarist 15 ja Rumeeniast 6 osavõtjat. Euroopa muutunud olukorras Budapestis 1996. aastal peetud kohtumise teemaks oli luterlik vabaduse mõiste, mida käsitleti suhtes rahvusliku traditsiooni, rahva, kristliku usu, kultuuri, eurooplaseks olemise ja ajaloolise traditsiooniga. Osalejaid oli Soomest 27, Ungarist 20, Eestist 5, Rumeeniast 5 ja Ingeri kirikust 2. See kokkusaamine oli kirikuperele eriti oluline just seetõttu, et nüüd oli ka Ingeri kirik esimest korda esindatud. Lapual 2000. aastal peetud konverentsi nimetusega „Piiril” käsitleti nii vähemus- kui ka enamuskirikute vaatenurgast. Samuti peeti silmas kiriku rahvusvahelistumise ja luterliku teoloogia suutlikkust. Osalejaid oli Soomest 39, Ungarist 26, Eestist 12, Rumeeniast 5, Ingerist 6 ja Jugoslaaviast 1. Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

2004. aastal peeti esimene ja seni ainus konverents Rumeenias, Kolozsváris. Samas olid see ja 1989. aastal Valkealas peetud koosolek osavõtjate hulgalt suurimad – 105 osavõtjat jagunesid järgnevalt: Rumeenia 45, Ungari 26, Soome 22, Eesti 5 ja Ingeri 5. Konverentsiaastal oli Ungari vastu võetud EU liikmeks, aga Rumeenia liitus alles 2007. Teema „Traditsiooni tähendus luterliku identiteedi püsimisel” peegeldas ühest küljest Euroopa tugevat muutusprotsessi, teisalt kõneles see Rumeenias väikse kirikliku ja keelelise vähemusena elava luterliku ungari kiriku olukorrast. Teemat käsitleti nii luterliku kui ka rahvusliku identiteedi seisukohast. Eelviimasel, Ungaris Révfülöpis 2008. aastal peetud konverentsil olid kolm päeva jagatud vastavalt riikidele: Ungari päev, Eesti päev ja Soome päev. Esimest korda alates 1990. aastatest ei olnud esil Euroopa muutumisprotsess ja rahvusküsimused. Osavõtjaid oli Soomest 29, Ungarist 24, Eestist 4, Rumeeniast 4, Ingerist 5 ja Slovakkiast 2. Nimetuse all „Usu emakeel” käsitleti jumalateenistuslikku elu ja palvet. Ungarlased käsitlesid usu emakeelt liturgia ja jutluse, eestlased muusika ja laulude ning soomlased palve seisukohast lähtudes. 2012. aasta septembris Tartus toimunud XII soome-ugri vaimulike konverentsi teemaks oli „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti – kiriku missioon muutuvas maailmas”. Kohal oli 31 esindajat Soomest, 16 Ungarist, 6 Rumeeniast. Ingeri kirikut esindas 5 vaimulikku, EELK oli esindatud 30 registreeritud osavõtjaga. Mitmed ettekanded olid seotud konverentside 75 aasta pikkuse ajalooga. Tutvustati erinevate maade kirikute tänast päeva ning vaadati tulevikku. Konverentside korraldamise algetapil oli keskmes soome hõimude side. Pastorite kokkusaamiste ühe eesmärgina nähti hõimukirikute ja -rahvaste lähen-

damist, sidemete arendamist. Omavahelist osadust arendasid märkimisväärselt just ringreisid kogudustes. Hiljem, külma sõja etapil jäi soome soost hõimude kogunemise idee varju. 1981. ja 1989. aasta konverentsidel püüti avalikkuse ees teadlikult vältida arusaama, nagu oleks eesmärgiks soomeugrilaste koondamine. Kardeti, et see kahandab eriti rumeenlaste ja eestlaste osalemisvõimalusi. Kas meie hõimuaade saab ka tulevikus olla soome-ugri pastorite kokkusaamiste kandvaks jõuks? Suudab see konverentside traditsiooni püsimist tingimata tagada? Soome-ugri rahvastele ja kirikutele on ajaloos olnud omane elu piirialadel. Oleme olnud nii lääne kui ka ida, Rooma ja Bütsantsi pingealas. Paavo Kettunen lõpetas oma ajaloolise tagasivaate sõnadega: „Kas ei järeldu teemast „Jeesus Kristus on sama eile, täna ja igavesti”, et Tema elava Issandana kohtab nendel konverentsidel just kaasaja maailma? Mitte 1930ndate ega 1960ndate, vaid 21. sajandi maailma.” Paavo Kettuse ja Joob Olivere konverentsiettekannete põhjal koostanud Jaan Bärenson

Piiblitõlked Aunusekarjala (livvi) Välja antud: Uus Testament (2003), Psalmid (2006), 1. Moosese raamat (2010) Audioversioon: Uus Testament (2003), Psalmid (2006) Töös: Õpetussõnade ülevaatamine Päevakorral: Joona kirja avaldamine 2012. a Vienakarjala (päriskarjala) Välja antud: Uus Testament (2011) Audioversioon: Uus Testament (2011) 17


Paganlikku mari külla sünnib kogudus Tekst: Juha Väliaho Fotod: Väliahode kogu

B

aškiiria Vabariigis, Uurali mägede veerel asuv Šelkanovo maride küla on tänaseni säilitanud mari loodususundi traditsiooni. Nüüd on selles 35 km Birski linnast läänes asuvas külas alanud kogudusetöö Ingeri kiriku Birski koguduse alluvuses. Selle aasta veebruaris said Birski koguduse liikmeteks külakaupluse omanikud Sergei ja Oksana Šarijev koos viie lapsega. Septembri keskel Šelkanovos käies nägin, kuidas Jumal selles 600 elanikuga mari külas tegutseb! Töötasin koos abikaasa Anuga üle kuue aasta Ingeri kiriku töötegijana Baškiirias, Tallinnast 2500 km idas. Aastal 2002 sündis Birski linnas misjonireiside tulemusena luterlik kogudus, mida me Anuga läksime teenima 2005. aastal. Põhja-Baškiirias elab 110 000 paganlikku soomeugrilast, idamari. Birski kogudus on aastate jooksul alustanud tööd roh-

Šarijevi pere

kem kui kümnes mari külas, Šelkanovos algas töö 2010. aastal. Esimese kontakti Šelkanovoga saime me ühe külla kolinud koguduseliikme kaudu. Korraldasime küla kultuurimajas mari muusika kontserdi, kus meie lauljad ja pillimehed esitasid rahvalaule ja samavõrra vaimulikke laule mari keeles. Kontserdi lõpuks jagasime kaunite piltidega raamatut „Jeesuse elu”. Kevadel 2011 alustasime külas leerikooli. Neli eakat naist lasksid end ülestõusmispüha jumalateenistusel ristida. Pärast seda algas külas kristlusevastane ja loodususundit pooldav propaganda. Külarahvas muutus ettevaatlikuks ega julgenud enam tädi Liisa majja meie koosolekutele tulla. Suvel korraldasime küla kultuurimajas laste muusikalaagri, kus osalesid ka Šarijevi pere kolm kasulast. Lastelaagri lõppkontserdile tuli 60 külaelanikku, nende hulgas ka Šarijevid. Nad huvitusid Birski koguduse tööst ja avasid oma kodu uksed jumalasõna õhtutele. Nende pere ristimine ja konfirmatsioon toimus 12.02.2012, meie viimasel jumalateenistusel enne Eestisse kolimist. Möödunud augustis oli meil jälle kontsert Šelkanovos. Nüüd otsustas vastne kogudusepere, Šarijevid, teha kontserdile reklaami oma kaupluses. Oksana kui müüja rääkis kontserdist kõigile kaupluse külastajaile. Olin ka ise kontserdil, kui 60 istekohaga saali saabus 160 külaelanikku! Rahvas seisis

seinte ääres, oli kuum ja õhku nappis... Vaimuliku muusika kontsert meeldis külarahvale ja ka kultuurimaja juhataja oli rahul. Septembri alguses avasid Šarijevid küla keskel uue kaupluse, mida nad olid kaua ehitanud. Toimus avamispidu ja rahvas ootas, et peol on kõigile küllaga süüa-juua ning tavapärane „viinaga pühitsemine”. Pererahvas oli aga täiesti teistsuguse peo korraldanud! Sergei ja Oksana kutsusid Birski koguduse pastori Slava Abdullini pühitsema kauplust Jumala sõnaga. Vanas kaupluses otsustasid Šarijevid teha remondi, et muuta see Birski koguduse kogunemiskohaks. Kui ma septembri keskel Šelkanovos käisin, siis remont uues kogudusesaalis juba käis. Oleme tunnistajaiks, kuidas Jumal selles külas tegutseb!

Leerikoolitund Šelkanovo külas Baškiirias

Uus Testament toob rõõmu Tveri karjalastele Tekst ja foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituudi arhiiv Tveri karjalaste piirkonnas Lesnoje külas korraldati 2012. aasta juulis juba 11. korda soome-ugri rahvaste kultuuripidustused, kus soovijad võisid endale saada päriskarjala ehk vienakarjala keelse Uue Testamendi ja selle audioversiooni. Lisaks võis nii mõnigi tunda rõõmu Piiblilugudest aunusekarjala keeles.

18

Uue Testamendi väljaanded jõudsid paljudesse tverikarjalaste rajooni­keskuste ja külade kirikutesse, raamatu­kogudesse ja koolidesse. Kokku toimetati sinna 570 Uut Testamenti, sadakond piiblilugude raamatut, lisaks 120 Luuka evangeeliumi audioversiooni vienakarjala keeles. Karjala keelt räägitakse paljudes Tveri külades.

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8


Udmurdid esitavad eksistentsiaalseid küsimusi Tekst: Sirly Lahi

Pastor Hans Lahi palvetab udmurdi memmekese eest. Foto: Sirly Lahi kogu

„S

oome-ugri rahvaste maailm on rahutu, rahutum kui kunagi varem,“ kirjutab praegus­ aegsest olukorrast hõimurahvaste juures Fenno-Ugria Asutuse hõimu­ keskuse juhataja Jaak Prozes. Sellesuvise Udmurtia misjonireisi käigus kuuldu ja kogetu kinnitab seda hinnangut: udmurdid on ärkamas, et nii rahvuse kui üksikisiku tasandil esitada eksistentsiaalseid küsimusi. Eestlastena omame ajalugu, kus Jumal on kasutanud rahvusliku ärkamise perioode ka rahva vaimulikuks äratamiseks. Udmurdi kristlaste ansamblid „Inkreš“ ja „Šumpoton“ on tunnetanud ja usaldanud sidet, mida aitab rahvaga luua emakeel, rahvalaulud ja -tantsud. Hämmastav on nende inimeste aastate­ pikkune, sihikindel töö ja ohverdus evangeeliumi viimisel oma rahvani: pikad sõidud, kontsert­ turneed, eemalolek oma perekonnast,

kasin toetus kaaskristlaste poolt. Kevadel ansambli juhi perekonda tabanud tragöödiast saadik oli kogu grupp sattunud raskustesse: tekkis palju pingeid, teravaid ütlemisi, mis väsitasid ja võtsid innukuse. Oli neid, kes kaalusid ansamblist lahkumist. Siiski tuldi veel eesti-udmurdi ühisele misjonireisile usu ja lootusega, et Jumal võib keerulise olukorra ära muuta. Udmurdikeelse evangeelse töö juht Maina Sašina kirju­tab hiljem oma kirjas: „Teie palved on meie grupile väga tugevalt mõjunud. Pärast katsumuste ja viletsuse aega kogesime Jumala käest midagi imelist, sarnast esimese armastusega! Sõidame jälle üle pika aja kontserdile täies koos­seisus, Jumal taastab meid! Aitäh teie palvete, kaastunde ja mõistmise eest! Kohe pärast teie ärasõitu sõitsime läbi mitmed külad, inimestel on tagasi tulnud innukus evangeeliumi kuuluta­miseks. Ja udmurdid on avatud.“ Ühel kontserdil udmurdi pagana­ usulises külas Baškiirias, kui Maina iga­ vikust rääkis, hakkas rahvas ootamatult plaksutama. Vestluses kohaliku koolidirektoriga selgus, et udmurdi usund ei anna vastuseid küsimusele, mis saab inimesest pärast surma. Igaviku teema tekitas kuulajais vastukaja, külarahvas ootab tagasi nii udmurdi ansambleid kui ka eestlasi. Meie läheme ja tuleme, ent udmurtidele peavad evangeeliumi kuulutama udmurdid. Nad vajavad meie eestpalveid, tuge ja hoolimist.

Misjonigrupp, kus osalejaid mitmelt poolt üle Eestimaa, enne Udmurtiasse sõitu. Vasakult: Hans Lahi, Eha Lõhmus, Taavet Taimla, Sirly Lahi, Haiti Voolaid, Kaire Lotamõis. Foto: Kuno Lotamõis

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8

Tallinna Jaani kirikus toimub 21. oktoobril kl 17.00

hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus ja misjonikohvik Muusikaga teenib ja jutlustab Arvo Survo, kaasa teeb mari rahvalaulik Anna Mišina

 Võru Elupuu kirikus pühapäeval, 21. oktoobril kell 11.00

hõimupäeva jumalateenistusel mõeldakse sõpradele soomeugri piirkondades. Slaidid, värsked uudised ja eestpalved

 Hõimunädal Tartus 17.10 kl 17.00 Pauluse kiriku tiibhoone saalis

misjoniõhtu.

Misjonitööst Uurali praostkonnas räägivad Anu ja Juha Väliaho. 18.10 kl 18.00 Tartu Ingeri Majas

muusikaõhtu.

Osaleb mari rahvalaulik Anna Mišina. 19.10 R kl 19.00 Tartu Pauluse kirikus filmiõhtu hõimurahvaste elust. 20.10. L kl 18.00 Pauluse kiriku tiibhoone saalis hõimuõhtu. Osalevad Anu ja Juha Väliaho, Anna Mišina jt.

 Ajakirja „Hõimurahvaste Aeg“ võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn 19


Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse “Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Piibli tõlkimisega hõimurahvaste keeltesse on tegeldud juba aastakümneid, kuid täismahus Piibel on vaid mõnel rahval. Projekti eesmärk on tõlketöö toetamisega anda ka väiksematele soome-ugri rahvastele võimalus lugeda emakeelset Piiblit. Hetkel on käsil Vana Testamendi tõlkimine udmurdi ja komi keelde, lisaks on töös ja ootab järge erinevate piibliosade tõlkimine teistesse soome-ugri keeltesse.

viitenumber 0013

Soome-ugri misjonija piiblikool “Ja mida sa minult oled kuulnud… see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2) Peagi alustab õpinguid järgmine piiblikooli kursus kristlike juhtide ettevalmistamiseks komi, udmurdi, handi ja mari rahva seas. Teie toetus nende väljaõppeks on väga vajalik ja aitab hõimurahvastele tuua ärkamise.

Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse! „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkond saadab välja misjonirühmi Eestist, et toetada ja julgustada handi, komi, udmurdi ja mari kristlasi nende evangeelses töös. Aita viia lootust soome-ugri küladesse!

viitenumber 0039

Maride kristlik muusikatöö „Saage täis Vaimu, lauldes psalme, hümne ja vaimulikke laule… pilli mängides kogu oma südamega Issandale!“ (Ef 5:18-19) Marid leiavad Jumala tihti läbi muusika. Palume toetust mari kristlikule muusikaprojektile, mille käigus korraldatakse maakohtades kontserte ja laste muusikalaagreid ning antakse välja lauluraamat.

OTSEPOST

Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama. Annetusi on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015 Pangaülekande tegemisel palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress.

viitenumber 0042

viitenumber 0026

Raadio 7 ja Pereraadio lainepikkustel jätkub saatesari HÕIMURAHVASTE AEG! 6 Liivikeelsest vaimulikust kirjandusest

” urahvaste aeg Ajakirja „Hõim reid umb e varasemaid n hõimurahvast t a v a it v u h d ja muu elt geda koduleh kohta saab lu

www.hoimurahvad.misjon.ee

20

4

Miks on Piiblit keerulisem tõlkida kui teisi raamatuid? Milline on Jumal? Kes on minu ligimene? 19

aastat koos Miks just hõimurahva m d?arideg

a hva hinger ütmis Teenäitaja ks olgu m eie elu Sõnum ra

vad ja kristlus kohtu Kui paganlus u emakeel! sin on s ilu i Kuula, ku aal Noored Marim meid Setumaa vajab

Ma ei tead nud, et ol en soomeugr ilane!

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 8 Teekon tundmatus d se

7


Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.