Hõimurahvaste aeg - 2011 (6) by Hõimurahvaste aeg

6 Liivikeelsest vaimulikust kirjandusest Miks on Piiblit keerulisem ttĂľ Ăľlkida kui teisi raamatuid? Milline on Jumal? Kes on minu ligimene? Miks just hĂľimurahvad?

Liivikeelsest vaimulikust kirjandusest Karl Pajusalu

Miks just hõimurahvad? Jukka Repo

Mari kristliku laulutraditsiooni hälli juures Maride juures lepitusametis Piret Riim

Milline on Jumal? Juha Väliaho

MEIE MISJON. Kümme eurot kuus – vähe või palju? Mark Nelson Minu üheksas Siberi-reis Andrus Kask

Kui suurel rahval on õigus vaadata filmi emakeeles? Mark Nelson

10 Hõimurahvaste palvepäevast Eestis Intervjuu Mart Nutiga

11 Kes on minu ligimene? Jukka Repo 13 Vana Testament peagi udmurdi keeles 14 Udmurdi haritlased hindavad Jumala Sõna Anita Laakso 15 Miks on Piiblit keerulisem tõlkida kui teisi raamatuid? Seppo Sipilä

17 “Piiblilood” jõudis ka komi lasteni Anita Laakso

Deiko Önjö Mikol ja Meie Isa palve 18 Ingeri kirik – 400! Ööst sai peagi päev

19 Üks tegemine, kolm nägu Piret Riim

Hea lugeja! A

lustasime oma teekonda hõimurahvastega 2006. aastal ja juba ongi teie käes Hõimurahvaste Aeg 6. number. Nende aastate jooksul oleme oma hõimurahvastest nii mõndagi teada saanud, üksteise elust õppinud. Kasutame võimalust tänada kõiki, kes on olnud sellel teekonnal kaasas ja meie ühist tööd toetanud. Aasta 2011 on kuulutatud rahvusvaheliseks liivi keele ja kultuuri aastaks. Selle algatuse taga on Rahvusvaheline Liivi Sõprade Selts ja Liivi Kultuuri Keskus (Līvõ Kultūr Sidām). Hõimurahvaste Aeg tähistab koostöös Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega juba mitmendat aastat hõimurahvaste palvepäeva, mis toimub igal sügisel oktoobrikuu kolmandal pühapäeval. Käesoleva aasta 17. veebruaril võttis riigikogu vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistama hõimupäeva riikliku tähtpäevana ja sel päeval tuleks heisata ka Eesti lipp. Loodame, et see uus tähtpäev ei ole pelgalt uus päev meie tähtpäevade kalendris, vaid aitab kaasa hõimutöö edasisele arengule. Oleme maininud vaid üksikud olulisi etappe teekonnal sugulasrahvastega. Ees seisab veel palju võimalusi ja väljakutseid, kuid usume, et hõimurahvaste sõbrad ja meie kogudused lisavad sellele teekonnale palju uusi ja põnevaid sündmusi. Kutsume sindki, hea lugeja, kaasa aktiivsele koostööle, et hõimurahvad saaksid tunda Jumalat oma emakeele kaudu. Foto: Küllike Evartov

Peterburi Jaani kirik taas pühitsetud Jaan Bärenson

20 Soomeugrilaste misjonija piiblikool: lõpp on alles algus! Mark Nelson 21 Liivi rannalt Pääsküla mändide alla Piret Riim

Kadunud ja jälle leitud Jaan Bärenson 22 Misjonikohvik Tapal Imbi Arro

Esikaanel: 1923. a asutatud Liivlaste Liidu (Līvõd Īt) 75. aastapäeva mälestussammas Irē külas. Foto: Küllike Evartov Tagakaanel: Krasnogorski palvemaja Marimaal. Foto: Piret Neimann Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Jukka Repo, Piret Riim. Kontakt: Eesti Piibliselts. Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2011 ISSN 1736-7069

Juunis 2010 Tartus korraldatud EELK kirikupäeva ja laulupeo toimumiskohtades said huvilised näha ka hõimurahvastele pühendatud väljapanekuid. Pildil killuke näitusest Tartu Jaani kirikus. Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama.

“Sīepierast ku Jumal um nei māilmõ ārmastõn, ku um andõn āinagisyndõn Pūoga, algõ amšti, kis uskõbõd täm pǟl, mitykš ukkõ lǟgõ, aga amadõn volgõ igani jelami.” (Jh 3:16)

Liivikeelsest vaimulikust kirjandusest Foto : Mikk Leedjärv

2011. aastat tähistatakse rahvusvaheliselt liivi keele ja kultuuri aastana. Liivi aasta tähelepanuväärseks sissejuhatuseks tuleb pidada liivi soost keeleteadlase Valts Ernštreitsi doktoritöö “Liivi kirjakeele kujunemine” kaitsmist Tartu Ülikoolis 2010. aasta lõpul. See väitekiri on läbi aegade esimene liivlase poolt kirjutatud doktoritöö liivi keelest ning samas esmakordne põhjalik ülevaade liivikeelse kirjasõna esimestest raamatutest kuni tänapäevaste väljaanneteni. Doktoritöö esitab sissevaate ka liivikeelsesse vaimulikku kirjandusse, järgnev tutvustus põhinebki V. Ernštreitsi uurimuse vastavatel osadel.

arnaselt paljude Euroopa rahvastega algab liivlaste kirjakultuur vaimulike teostega. Juba aastast 1525 on teateid liivi-, eesti- ja lätikeelsest luterlikust käsiraamatust, mida pole aga hiljem leitud. 17. ja 18. sajandist on liivikeelsena säilinud ainult käsikirjalisi usutekste, nende hulgas näiteks meieisapalve nii Kuramaa kui ka Liivimaa liivi keeles ja muid lühemaid piiblitõlkeid ning kiriklikke abimaterjale. Esimesed tänapäevani jõudnud liivikeelsed raamatud pärinevad alles 19. sajandi teisest poolest. Liivi keele põhjalik uurimine algas 19. sajandi keskel tollase Venemaa Teaduste Akadeemia akadeemiku

Liivi Ranna külad ja lähemad linnad (liivi ja läti k). Allikas: suri.ee

Andreas Johan Sjögreni (1794-1855) poolt. Sjögreni käis Kuramaa ja Liivimaa liivlaste juures keeleainest kogumas 1846. aastal ja teist korda Kuramaa liivlaste juures veel 1852. aastal. Üheks keelenäidete kogumise viisiks oli Sjögrenil vaimulike tekstide tõlkimine. Pärast Sjögreni surma jätkas Ferdinand Johann Wiedemann (1805-1887), kes sai tema järglaseks Venemaa Teaduste Akadeemias, liivi sõnaraamatu ja grammatika koostamist ning ka liivikeelsete piiblitõlgete tegemise korraldamist. Wiedemanni toimetatuna ilmus 1863. aastal Londonis Matteuse evangeelium Kuramaa ida- ja lääneliivi murdes kahe eraldi raamatukesena. Lääneliivi evangeeliumi tegelikuks tõlkijaks oli liivlasest Piza köster Jāņ Prints koos poegadega, idaliivikeelse tõlke tegi Kolka köster Nikā Polmaņ. Need raamatud ei levinud laialt liivlaste hulgas, kuid ometi on teada, et näiteks 1930. aastatel Uue Testamendi liivi keelde tõlkinud Kōrli Staltel oli kasutada 1863. aastal välja antud idaliivi evangeelium.

Avar on maa ja põld, kus on oodatud Sinu armastuse and! EELK on kaasatud hõimurahvaste töösse aastast 1992, kui meie misjonäridest abielupaar Anu ja Juha Väliaho asus tutvuma maride elu ja olukorraga. Sellest on saanud hästitoimiv ja mitmekülgne töö meie sugulasrahvaste seas kuni Uuralini, eriti Joškar-Olas ja praegu Baškiirias. Meie sealsed töötegijad on ka Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku töötegijad. Ingeri kiriku koguduste töö Venemaal on laienenud ingeri rahvuse piirest väljapoole. See on paljude rahvuste kirik, kuhu kuuluvad venelased, karjalased, komid, udmurdid, marid, tatarlased, baškiirid, burjaadid… Väliahode poolt maride seas viimasel ajal tehtud töö on nii kristlik kui ka kultuuritöö. Rahva- ja vaimuliku muusika laagrite ning kontsertidega toetatakse ka rahvuslikku identiteeti. Samas on paljude hea tahtega misjonäride töö Venemaal pidanud lõppema. Kolme aasta tagusest 40 kaastöölisest oli 2010. aastal alles 20, nagu tõdeb H. Heikkilä Ingeri kiriku ajalehes (1/73/ 2010). Meiegi töötegijad, kes olid Mordvas ja hiljem Omskis, on praegu Eestis venekeelsel kogudusetööl. Aga Ingeri kirikul on tänavu 400. juubeliaasta ja kirikus toimub sisemise töö uuendamine. Soovime õnne vapratele töötegijatele ja juubelit pidavatele kogustele. See on ka meie tänuaasta! Lisaks kolmele miljonile hõimlasele Venemaa avarustes peame mõtlema ka kontaktidele ja koostööle meie hõimlaste ungarlaste ja soomlastega. Ühises usuosaduses kasvamises näen erilist rikkust, mida pakuvad rahvused. Jumal kasutab meie sugulasrahvaste eripärasid, et rikastada Kristuse kogudust. Oluline on hoida meeles, et meil on Venemaal ka rahvuskaaslased, kes on väga tänulikud meelespidamise ja vaimuliku teenimise eest. EELK korraldab regulaarselt jumalateenistusi Moskvas, Peterburis, Petseris, kord aastas ÜlemSuetukis ja mullu käis õpetaja Sotšis. Hõimlastele ja rahvuskaaslastele mõeldes on meil, kallid kaasmaalased, tööpõld väga avar. Meie ühised annetused ja koostöö teevad võimalikuks paljude armsate inimeste usu ja elu edenemise tingimustes, mis tunduvad Eestist vaadatuna rasked.

Leevi Reinaru EELK Lääne-Nigula koguduse õpetaja SA EELK Misjonikeskuse juhataja

1880. aastal ilmus liivikeelne Matteuse evangeelium Peterburis Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaandel. Sellest sai esimene liivikeelne raamat, mis jõudis laiemalt liivlaste kasutusse.

Jan Prints, Matteuse evangeeliumi lääneliivi keelde tõlkija (1863).

Pärast Läti Vabariigi sündi hakkas 1920.–1930. aastatel liivikeelne kirjandus kasvama jõudsalt mitmes suunas. Mitmekesistus ka vaimulik kirjasõna. 1931. aastast ilmuma hakanud liivikeelse ajakirja Līvli struktuur nägi ette, et iga numbri alguses on mingi vaimulik tekst, kas mõne kirjakoha tõlge Piiblist, jutlus vm. Hõimurahvaste abil hakati koolitama liivi haritlasi, nende hulgas ka teolooge. Liivlasest teoloogiaüliõpilane Edgar Vaalgamaa tõlkis Soomes õppides Martin Lutheri “Väikese katekismuse”, lisades selle lõppu veel liivikeelseid palveid. Raamatu andis Helsingis välja Soome Kirjanduse Selts. Tähtsaks sündmuseks sai ka liivikeelse mahuka vaimuliku lauluraamatu ilmumine 1939. aastal. See K. Stalte poolt koostatud lauluraamat oli valminud küll juba mitu aastat varem.

le korraldamise võttis lõpuks 1930. aastate alul enda kanda soomlaste Äratajaühendus. Tõlkima asus K. Stalte, võttes aluseks kreekakeelse algteksti ja abiks Lutheri saksakeelse ning läti-, eesti- ja soomekeelse tõlke. 1937. aastal trükiti Uue Testamendi lühiväljaanne, mis sisaldas evangeeliumid ja apostlite teod, 1942. aastal kogu Uus Testament 532-leheküljelise raamatuna. Selle väljaande tiraaž oli suur, 1000 eksemplari, kuid sõja tõttu jõudis sellest vaid väike osa liivlasteni.

Tänaseni on liivi vaimulikus kirjasõnas keskne koht Uuel Testamendil. Juba 1922. aastal kavandas Akadeemiline Emakeele Selts Tartu Ülikooli juures setu ja liivi Uue Testamendi tõlkimist. Setu evangeeliumid ilmusidki 1927. aastal, kuid liivikeelse Testamendi tõlkimine takerdus. Sel-

Esimene liivikeelne trükis, Matteuse evangeelium idaliivi keeles (1863). Tõlkija Nikā Polman. 4

Foto: EPSi kogu

Kahtlemata on liivikeelne vaimulik kirjasõna olnud tähtis liivlastele endile. Mitmeti on see aga oluline

ka eestlaste jaoks. Liivi keel on eesti keele lähedane sugulaskeel ja liivlased olid esimene läänemeresoome rahvas, kes võtsid vastu ristiusu. On võimalik, et mõned ristiusu sõnad on eesti keelde tulnud liivi keelest või liivi keele kaudu. Eesti- ja liivikeelsete vaimulike tekstide kõrvutamine võib anda mõtlemapanevaid tulemusi, nii sarnasuste kui erinevuste osas. Näiteks on nii eesti kui ka liivi keeles kiriku omakeelseks nimetuseks pühakoda ja nädal algab pühapäevaga; samas arm tähendab liivi keeles ennekõike rahu ja hingearm (jengarm) hinge- ehk südamerahu. Liivi keel on eesti keelele heaks peegliks ka oma vaimuliku kirjavaraga. Karl Pajusalu

Karl Pajusalu teejuhina Liivi rannas.

Foto: Tuuli Tuisk

Liivikeelse vaimuliku kirjanduse väljaandmine on jätkunud viimastel kümnenditelgi. Näiteks aastal 2002 ilmus Helsingis soomlase Juha-Lassi Tasti tõlkes 26 tuntumat psalmi ilusa raamatukesena “Lūotõks sõnād” (“Lootuse sõnad”), mille on keeleliselt toimetanud professor Tiit-Rein Viitso. Ka liivlaste vaimulikke luuletusi esitab liivi luule antoloogia “M akūb sīnda vizzõ, tūrska!” (“Ma püüan su kinni, tursk!”, toim. V. Ernštreits, Riia 1998) jm.

Miks just hõimurahvad? Olen pea pool elu töötanud hõimurahvaste – ingerlaste, mordvalaste, eestlaste – hulgas. Miks just nemad? See küsimus kummitab mind jätkuvalt ning seda ka ajakirja “Hõimurahvaste Aeg” toimetuse liikmena. Üks koosolek sattus meil 14. veebruarile ja projekti koordinaator Küllike Evartov soovis mulle head sõbrapäeva. Hakkasin mõtlema, et kui palju meil võiks olla sõpru hõimurahvaste hulgas. Mida arvad sina, armas lugeja?

mal, kes on teinud maailma ja kõik, mis siin sees, kes taeva ja maa Issandana ei ela templites, mis on kätega tehtud, ega lase ennast ka inimkätega teenida, nagu oleks tal midagi vaja, – tema ise annab kõikidele elu ja õhu ja kõik. Tema on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud.” Paulus tõi esmalt välja selle, mis Areopaagile kogunenud rahvale juba tuttav. Ta ehitas enese ja rahva vahele silla ning alles seejärel hakkas kuulutama evangeeliumi. Meil on seesama võimalus, ning sugulus annab silla ehitamiseks eelised. Juhul, kui Jumal annab armastust ja tarkust, on meil võimalus seda silda kasutada evangeeliumi jaoks.

Eestlane hantidega ühiselt Piiblit uurimas.

ohtusin hiljuti misjonäride Anu ja Juha Väliahoga, kes suundusid külastama oma tugikogudusi Eestis ja Soomes. Neil olid kaasas hõimurahvastest külalised: üks mu vana sõber ja paar uut, ning tore oli jälle kohtuda. Hõimurahva esindaja tähendab minu jaoks keele- ja veresugulast. Soomlasena on mu suhe naabritega alati veidi keeruline. On suur vahe, kuidas suhtun rootslastesse ja venelastesse, ning kuidas suhtun oma sugulastesse eestlastesse. Nõukogude ajal tahtis partei liita erinevad rahvused üheks vaatamata sellele, kas nad olid sugulased või mitte. Tulemus pidi olema uuelaadse mõtteviisiga homo soveticus, kes ei tunne oma juuri, emakeelt jms. Tänu Jumalale, et see ei läinud läbi! Samas takistas riigipiir järsult suhete arengut näiteks soomlaste ja mordvalaste vahel. Nüüd, selle piiri puudumisel, olen saanud suhelda nii mordvalaste, eestlaste kui ka teiste sugulasrahvastega. Olen kogenud, et mind kuulatakse just sellepärast,

Foto: Andrus Kase kogu

et mind tuntakse kui sugulast – kadunud kauget sugulast, kes on tagasi tulnud. Vabas Eestis on sugulastega suhtlemine taas võimalik. Tihti ei kuula me oma rahva esindajaid nii hoolega kui kedagi kaugemalt tulnut, kes on samas nii lähedane nagu seda saab olla üks kadunud ja taasleitud sugulane. Siin on üks põhjus, miks hõimurahvaste misjoniprojekt ennast õigustab. Kui kommunistlik partei tahtis rahvaid käsu korras ühte patta panna, siis nüüd on meil võimalus hoida vabatahtlikult sidemeid nendega, kes on meile vere ja keele poolest lähedased. Kasutagem seda võimalust ja tehkem seda targalt nagu Paulus Apostlite tegude raamatus (17:22-28 ): Paulus jäi seisma keset

Areopaagi ja ütles: “Ateena mehed, ma näen, et te olete haruldaselt jumalakartlikud, sest kui ma läksin läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: “Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile. Ju-

Apostel Paulus ütleb (1Kr 9:19-23): “Ehk ma küll olen sõltumatu kõigist inimestest, hakkasin ma kõikide orjaks, et võita võimalikult palju. Ma olen saanud juutidele juudiks, et võita juute, seaduse all olijatele – ehkki ma ise küll ei ole seadusealune – olen saanud seadusealuseks, et võita seadusealuseid. Seaduseta olijatele ma olen saanud seadusetuks – ehkki ma ise ei ole ilma Jumala seaduseta, vaid Kristuse seaduses –, et võita neid, kes elavad Seaduseta, nõrkadele ma olen saanud nõrgaks, et võita nõrku. Ma olen kõigile saanud kõigeks, et igal juhul mõned päästa. Aga seda kõike ma teen evangeeliumi pärast, et saada selle kaasosaliseks.” Meilgi on võimalus ütelda: oleme saanud ugri-mugridele ugri-mugrideks, et võita võimalikult paljud Kristusele. Jätkakem hõimurahvaste projekti samas vaimus! Olen tänulik, et sain võimaluse selles osaleda. Jumal on suunamas meie perekonda aga suvel Soome kolima, et saaksime edaspidi olla soomlased soomlaste hulgas. Olge õnnistatud! Eestlastele jääb meie südametes alati väga eriline koht. Jukka Repo soomlasest ugri-mugri misjonär 5

Mari kristliku laulutraditsiooni hälli juures B

aškiiria Birski luterliku koguduse muusikaentusiastid loodavad tänavu valmis saada vaimulike laulude kogumiku, kus on laulud kõrvuti nii mari kui ka vene keeles. 2011 aasta alguse seisuga on mari keeles olemas juba umbes 200 kristlikku laulu. Osa neist kuulub luterliku laulutraditsiooni klassikasse, mida läänemaailm tunneb juba aastasadu, aga mis marideni jõuavad alles nüüd. Nende kõrval ilmub kogumikus ka mari muusikute värske looming. ”Tänu Jumalale, et misjonär Juha Väliaho pole muusika suhtes ükskõikne ja on tõlkinud palju soomlaste lauluraamatu laule sõna-sõnalt vene keelde. Meie koguduse liige Slava Kamiljanov seab need edasi luulelisse mari ja vene keelde,” selgitab Birski koguduse muusikatöö juht, laulja Anna Mišina. Tänu Anu Väliahole on laule tõlgitud ka eestlaste lauluraamatust. Valituks on osutunud nn klassika, aegade jooksul kõige enam armastatud lau-

lud. Maride eelistuste kindlakstegemiseks on välja antud proovivalimikud, milledest külades lauldakse ning tagasisidet kogutakse. ”Millised laulud maride seas elama jäävad, seda näitab aeg,” kinnitab Anu Väliaho.

Talendid oma rahva seast Ka Birski linnas on koguduses viimasel ajal palju lauldud, sest mari ajalehe juures töötava Slava Kamiljanovi tõlgitavaid laulutekste on tulnud enne lõpliku vormi valmimist mitmeid kordi katsetada. Lisaks Slava andele on Birski koguduses kasutada kahe rahva seas tuntud ja armastatud mari muusiku ja sõnade autori, Vassili Mihhailovi ja Konstantin Zainetdinovi anded, kes on alates usklikuks saamisest kirjutanud ise marikeelseid vaimulikke laule.

Lähedane muusika, lähedane keel Uued, kristliku sisuga sõnad on saanud ka mitmed mari rahvameloodiad. Birski koguduse korraldatud kontser-

Maride juures lepitusametis E

esti Evangeelse Alliansi misjonigrupid on käinud Marimaal 2009. ja 2010. aastal. Eri kirikutest pärit kuueliikmelist misjonäride gruppi on juhtinud EKNK misjonijuht Peep Neimann koos misjonisekretärist abikaasa Piretiga. Kutsujaks on olnud Joškar-Olas asuv nelipühi kogudus. Suurem osa Marimaa põlisrahvast on kaheusulised – nad käivad nii hiies kui õigeusukirikus. Peebu hinnangul ei saa nad piisavalt piibliõpetust ega loe Piiblit ka ise, sest vaevalt nad muidu enam hiide läheksid. Maride kogudused pole üldjuhul registreeritud. Koos käivad väikesed, tihti mõne misjonäri poolt rajatud usklike grupid. Emakeelseks tööks napib pastoreid ja teisi töötegijaid. Pireti sõnul pole misjonireisidel kindlaid mustreid, vaid tuleb olla avatud Jumala tegutsemisele. “Kui 2009. aastal avanesid meile uksed evangeelsete ürituste korraldamiseks, siis viimasel korral näitas Jumal, et hoopis kogudus vajab abi. Kristlikku sõnumit ei taheta paljudes kohtades kuulda, öeldakse, et meil on oma jumal jne. Uskli-

did ja laste muusikalaagrid maride külades on näidanud, et muusika sobib maridele evangeeliumi kuulutamiseks suurepäraselt, kuna sel rahval on laul ja tants veres. Nootidega lauluraamat loodetakse valmis saada 2011. aasta lõpuks. Venekeelsed paralleeltekstid lasevad sõnumit mõista ka neil peamiselt linnamaridel, kes on mari keelt unustamas. Külades osatakse mari keelt aga pareminigi kui vene keelt. Anu Väliaho on veendunud, et emakeelsed laulusõnad ütlevad inimesele rohkem kui mõnes teises arusaadavas keeles. ”Kui ma tulen Venemaalt, kus olen elanud peaaegu 20 aastat, Eestisse, ning kuulen siin eestikeelseid vaimulikke laule – teate, see on midagi hoopis muud,” kinnitab Anu. ”Need lähevad südamesse. Ka mari külades ma näen, kuidas marikeelsete laulude peale tulevad kuulajatel pisarad silma. Igal rahval peaks olema emakeelne Piibel ja emakeelsed kristlikud laulud!” Piret Riim

Eestlased said seekord ka lepitusameti. “Püüdsime eri gruppide juhtidega erimeelsuste põhjustest vestelda. Meid kutsuti jumalateenistust pidama. Ütlesime, et teeme seda ainult siis, kui teie kõik kohale tulete,” kirjeldab olukorda Peep. “Algul oli sel teenistusel tunda pinget, aga pärast olid kõik sõbralikult koos. Neil on olemas igatsus leida kõigile sobiv pastor ning pidada vähemalt kord kuus ühine jumalateenistus. Oleme kuulnud, et praeguseks käivadki kaks gruppi juba koos,” rõõmustab Peep.

Mari kristlane Viktor hiies palvetamas. Foto: Piret Neimann

Novembris 2010 külastasid Marimaad ka Eesti kurdid kristlased. Neid tuli kuulama 70-80 kohalikku. “Usun, et sealne olukord läheb iga aastaga paremaks,” on EKNK misjonijuht optimistlik. “Oluline on, et meie jätkuvalt küsiksime nii Jumalalt kui ka kohalikelt, mida me teha saame, ning jätkaksime seal käimist.

kud on masenduses, et nad ei saa hakkama. Paljud on haiget saanud ega saa ka omavahel enam läbi. Meie ülesandeks sai aidata neil pöörata pilk nähtava olukorra pealt jälle Jumala peale, et nad saaksid usu ja lootuse tagasi ning suudaksid jälle tööd teha,” selgitab Piret eestlaste mullust rolli Marimaal.

Algamas on uus kursus ka soome-ugri misjonija piiblikoolis. Marid on loomult tagasihoidlikud, neid tuleb õppima minekuks julgustada. Meie tänavuse reisi üks eesmärk võikski olla see julgustamine, et maridest võiks kasvada töötegijaid ka piiblikooli kaudu.” Piret Riim

Milline on Jumal? T

öötame Uurali jalamil Baškiirias. Kuna sealsed usundid mõistavad Jumalat teisiti kui meie, kristlased, paneb see Jumala üle järele mõtlema.

Viimasel ajal on Uue Testamendi Peetruse mõjul lisandunud jumalate sekka ka Petro-nimeline ning kuulda on olnud isegi Kristusest kui ühest maride alamast jumalusest.

Teeme misjonitööd maride seas, kel on paljude jumalatega loodususundi traditsioon. Tänapäeval räägitakse enamasti Suurest Valgest jumalast, aga vanasti on kõneks olnud ka paljud alamad jumalad nagu Vee-ema, Maa-ema, Tuule-ema, Äikesejumal.

Soomeugrilastest veel enam ümbritseb meid seal piirkonnas moslemitest tatarlasi. Islam õpetab rangelt, et olemas on ainult üks Jumal. Huvitav oleks teada, mille poolest erineb nende õpetus Piiblis toodud Jumalast. Ühist on ju palju: Jumal on ai-

2011 veebruaris ja märtsis külastasid Anu ja Juha Väliaho koos töökaaslastega Ingeri kirikust kogudusi Eestis ja Soomes. Piltidel on Birski koguduse muusikatöö eest vastutav mari rahvalaulja Anna Mišina (rahvarõivamütsiga), Anu ja Juha Väliaho ning mari muusik ja laulukirjutaja Konstantin Zainetdinov EELK Keila koguduse lahkete võõrustajate keskel. Eestis meeldis maridele eriti, sest siin said nad ise kohalikega vene keeles suhelda. Samuti tundus Eesti koguduste olukord sarnasem koguduste olukorraga Venemaal. Fotod: Kirsti Malmi

nus, püha, kõikvõimas, kõiketeadev, Kõigekõrgem, Looja. Olime kord Tatarimaa pealinnas Kaasanis, tatarlaste tähtsaimas linnas. Ostsime mošee eest pildi, kus olid araabia keeles ära toodud kõik Koraanis esinevad nimetused Jumala/Allahi kohta. Neid on leitud tervelt 99. Nende seas polnud aga seda, mis on Uue Testamendi kohaselt Jumala olulisim nimi: Isa. Kui võrdleme kristluse ja islami arusaamu Jumalast, on just see erinevus kõnekaim. Jüngreid palvetama õpetav Jeesus soovitas: “Ütelge: Isa” (Lk 11:2). Sellest alates on kristlasi tuntud selle järgi, et nad Jumalat Isaks kutsuvad. Apostel Peetrus kirjutab samast asjast: “Kui te hüüate Isaks teda…” (1Pt 1:17). Usklik on äratuntav selle järgi, et see ainus Jumal on talle Isa, lähedane Isa, kelle peale saab kindel olla nagu laps usaldab head isa. Miks ei saa moslem Jumalat Isaks hüüda? Islam rõhutab eriliselt Jumala pühadust. Jumalat ei tohi võrrelda millegi inimlikuga – see oleks Jumala teotamine. Seetõttu ei saa teda ka Isaks hüüda, ning Jumal jääbki moslemile kaugeks. Selles ongi vahe: Jumal on moslemile küll väga oluline, aga seisab temast eemal. Kristlasele on Jumal aga Isa, kelle juurde ta pääseb Jeesuse, Jumala Poja kaudu. Ka moslemid tunnevad Jeesust, aga neile on ta vaid üks paljudest Jumala prohvetitest. Teda ei saa kutsuda Jumala Pojaks, sest seegi oleks Jumala pilkamine. Kristlane teab, et Jumalale pääseb ligi üksnes Jeesuse, Jumala Poja kaudu, sest ta tunneb Jeesuse enda sõnu: “Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu.” (Jh 14:6). Seetõttu on meie ülesanne Baškiirias kuulutada evangeeliumit mitte ainult loodususundi mõtteviisiga maridele, vaid ka islamiusulistele tatarlastele. Nad küll usuvad ainujumalat nagu meie, kristlasedki, aga neil on sellest Jumalast vale ettekujutus – selline, mis takistab neid Jumala juurde tulemast. Juha Väliaho Ingeri kiriku Uurali praostkonna praost 7

MEIE MISJON

Kümme eurot kuus – vähe või palju? V iimaste aastate jooksul on kristlaseks saanud umbes 200 hanti, kes elavad mitmesaja kilomeetri raadiuses asuvates külades. Kahjuks valitseb piirkonna paljudes protestantlikes kogudustes suhtumine, kus handi keel, rahvariided, kultuur ja kombed ei ole kirikus teretulnud. Nii ei eksisteeri täna, 2000 aastat pärast Jeesuse tulekut maailma, veel mitte ühtki registreeritud handikeelset kogudust. Handid aga vajavad kogudust, kus on võimalik palvetada ja õppida Jumala Sõna tundma emakeeles, samuti laulda elavale Jumalale ülistust neile omases stiilis. Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna pealinnas Salehardis asuv kogudus Blagaja Vest on alates 2003. aastast olnud eestlaste misjonipartneriks handi rahva hulgas. Aastal 2010 käivitati neljas handi külas koguduse rajamise projektid. Neis külades elavad handi kristlased on oma kodudes algust teinud handikeelsete osadusgruppidega. Jumala abiga on need kodugrupid kasvamas esimesteks kristlikeks handi kogudusteks! Enesestmõistetavalt on handi koguduste rajamise projekt seotud kuludega. Sel põhjusel pöörduski Salehardi koguduse pastor Anatoli Maritšev Eesti Metodisti Kiriku poole abipalvega toetuse saamiseks – igakuise sum-

ma suurus võiks olla 100 eurot. EMK misjonitoimkond julgustab igat metodisti kogudust annetama handi koguduste rajamise heaks iga kuu esimesel pühapäeval 10 eurot. Loomulikult on suurtel kogudustel lihtsam annetada isegi rohkem, väiksemad jällegi ei pruugi anda kogu summat. Oluline on see, et iga kogudus sooviks olla misjoniprojektis osaline. Iga kogudus lausa peaks olema selles osaline! EMK toetus handi koguduste rajamiseks on väike, aga hantidele oluline projekt, milles Eesti kogudustel on pikaajalise pühendumise teel lihtne osaleda. Kas ka teised kogudused võiksid alustada sarnaste projektidega? Mõni aasta tagasi rääkis komi pastor Daniil Popov Oleviste koguduses raskustest töös komikeelse kristliku raadioprogrammiga. Et teenistus kanti üle Pereraadios, leidus uskumatult palju abivalmis inimesi, kes tookord heldelt annetusi tegid. Probleem on selles, et komikeelne kristlik raadioprogramm vajab abi regulaarselt ja töö peaks jätkuma ka pärast annetuste lõppemist. Kas meil Eestis leidub konfessioone, kelle misjonitoimkonnad on valmis organiseerima pikaajalist programmi, paludes oma kogudustel annetada iga kuu näiteks 10 eurot komikeelse kristliku raadiotöö heaks? Üks kümneminutiline raadiosaade an-

takse eetrisse kaks korda kuus ja läheb komi kogudusele maksma 100 eurot, mis on päris suur summa. Mis oleks, kui ka Eesti kogudused seda ühiselt toetaksid? Kui mitu kogudust on valmis annetama iga kuu 10 eurot, et kindlustada komi inimestele võimalus raadio teel osa saada emakeelsest Jumala Sõnast (miks mitte isegi sagedamini kui seni)? Üheskoos me suudame komisid aidata! Misjonitoimkonnal on vaja vaid algatada ametlik projekt ja kutsuda oma konfessiooni kogudusi selles osalema. Osalejaile tuleb anda projekti edenemise kohta regulaarselt infot ning tuletada annetamise tähtsust aeg-ajalt meelde. Handi koguduse rajamine, komi kristlik raadiotöö – need on vaid mõned näited. Miks mitte taoliste projektidega algust teha mari rahva toetuseks, kus isegi väiksed, kuid regulaarsed annetused annaksid kindlustunde mõne maride jaoks oluliste ettevõtmistega jätkamiseks? Iga kogudus Eestis võiks mõelda, mida ta saaks teha sugulasrahvaste toetamiseks. 10 eurot kuus ei ole kuigi muljetavaldav summa, aga kui me kõik kaasa lööme, võib sellest välja tulla midagi väga suurt! Mark Nelson

Minu üheksas Siberi-reis

Kolja (paremal) on mitu korda olnud eestlaste teejuhiks tundrasse. Pildil koos põdrakasvatajate brigadiri Ženja ja tema väikse tütrega. Foto: Andrus Kask

inu üheksanda Siberi-reisi üheks eesmärgiks oli kinnitada kontakte, mis Salehardi kogudusel on kaugemates külades asuvate elanikega. Veel tahtsin oma väitekirja jaoks teha hantidega intervjuusid, mida koguneski lõpuks poolesaja ringis. Kontaktide loomisel ja piirkonna olude mõistmisel on mulle märkimisväärselt kasuks tulnud etnoloogiaõpingud Tartu Ülikoolis. Külma oli keskmiselt 28-36 kraadi ja ilmad enamasti päiksepaistelised, seetõttu saime teha pikki reise põdrakasvatajate juurde. Hantide piirkond on väga suur ja töötegijaid vähe, ometi usun, et Jumal annab neid handi oma rahva seast. Kohtusin ühe handi noormehega, kellega Salehardi kogudus ühendust hoiab ja kel on potentsiaali kord pastoriks 8

saada. Koostasin talle lauliku ja aitasin teda koguduse tööd puudutavates üldistes küsimustes. Muži rajoonikeskuses, kus elab 5000 inimest, koguneb osadusgrupp 5-8 handiga kolm korda nädalas. Lauldakse nii handi kui ka vene keeles.

Meie EMK Teoloogilises Seminaris õppinud Ljudmilla Grapin on tõlkinud laule handi keelde ning õde Olga saadab neid kitarril. Kord teenistuse ajal hakkas õde Zina nutma ja tänama Jumalat selle eest, et ta võib palvetada ja ülistada handi keeles! Päevad möödusid intensiivses tegevuses ja kuigi puhkuseks ei leidunud eriti mahti, oli seegi kord kahju Siberist lahkuda! Andrus Kask

Kui suurel rahval on õigus vaadata filmi emakeeles?

Film “Jeesus” on 2011. a märtsi seisuga tõlgitud 1108* keelde, audioversioon 426 ja lastele mõeldud versioon 144 keelde. Film “Jeesus” soome-ugri keeltes: eesti, ersa, karjala, permikomi, sürjakomi, niidumari, mokša, soome, udmurdi, ungari. Audioversioon: eesti, soome, ungari. Lasteﬁlm: eesti, soome, udmurdi, ungari, sürjakomi (valmimisel). * Maailmas on ligikaudu 6500 keelt, kuid rohkem kui 1000 keele rääkijad, milles film “Jeesus” olemas on, moodustavad suure enamuse kogu maailma rahvastikust. Fotod: Jesus Film Project kogust

ii nagu ühtegi teksti pole tõlgitud nii palju kui Piiblit, pole ka ühtegi linateost tõlgitud nii paljudesse keeltesse kui filmi “Jeesus”. Kodulehe jesusfilm.org andmetel on see Luuka evangeeliumil põhinev “dokumentaaldraama”, nagu seda nimetatakse, saadaval 2011. a märtsi seisuga 1108 keeles. Alates filmi valmimisest 1979. a on seda näinud mitu miljardit inimest. Üle 225 miljoni täiskasvanu ja lapse on selle põhjal otsustanud Jeesust järgima hakata. Iga nelja sekundi järel teeb keegi kuskil maailma nurgas pärast filmi vaatamist otsuse Kristuse kasuks. Kuidas on lood soomeugrilastega? Peaaegu kõigis suuremates soomeugri keeltes on see film olemas. Osades on pooleli lastele mõeldud versioon linateosest. Sattusin 2010. aasta oktoobris Lausanne’i liikumise III maailmakongressil “juhuslikult” istuma filmi “Jeesus” projekti asepresidendi Bill Wolfe kõrvale. Hõimurahvaste misjonitööst kuuldes võttis ta välja nimekirja keeltest, mis veel filmi tõlkimist ootavad, et vaadata, kas seal sisaldub ehk mõni meile huvipakkuv keel. Ainus seal nimetatud soome-ugri keel oli mäemari. Olin üllatunud, kuni märkasin, et loetelus sisaldusid vaid need keeled, mille rääkijaid on üle 50 000. Kuigi me oleme siiani olnud kontaktis ainult niidumaridega, nõustusin

rõõmuga järele uurima, kas mäemaride seas leidub filmi tootmisele ja levitamisele kaasa aidata soovijaid. Siiani pole me, tõsi küll, suutnud sellist usklike mäemaride kogukonda leida, aga jätkame otsinguid. Kindel on, et ka väiksemad keelekogukonnad vajavad hädasti filmi Jeesusest. Tutvustasin Wolfe’ile handi rahvast, nende aktiivset evangelisatsiooni- ja koguduste rajamise tööd, mille juures oleks film suurepäraseks töövahendiks. Meenutasin Heigo Ausmehe sõnu, kes kord tundrast tagasi pöördudes mainis, et isegi rändpõdrakasvatajatel on nüüd tšummis filmide vaatamiseks DVD-mängijad. Ehkki hante on ainult 28 000 ja nad räägivad viit murret, oli organisatsioon Jeesus Film nõus tegema meiega koostööd, et valmiks film šurõškari dialektis. Projekt tähendab meie handi sõpradele suurt tööd. Esiteks on vaja kedagi, kes tõlgiks käsikirja vene keelest handi keelde. Seejärel peab piiblitõlkijast, pastorist ning noorest, paratamatult veel vähe ristiusku tundvast handi kristlasest koosnev toimkond tõlke heaks kiitma. Dialoogide eest vastutaja peab leidma rollihäälteks 18 näitlejat ning nad osatäitmisteks ette valmistama. Seejärel peab Jeesus Film läkitama Salehardi tehnikamehe koos varustusega, et kümne päeva jooksul teha salvestused, mis

emastuudios lõpuks kokku miksitakse. Tootes filmi rohkem kui 1100 keelde, on see keeruline protsess liigendatud lihtsateks ja tõhusateks etappideks. Ka meie saame olla siin osalised. Organisatsioon Jeesus Film vajab palvetoimkonda, kes projekti kõikide etappide ajal jätkuvalt palvetaks. Jamali Neenetsi handid moodustavad oma palvemeeskonna ning meie saame palvetada koos nendega, et seda tähtsat projekti saadaks edu. Ma ei tea, mitu filmi on hantidel šurõškari murdes. Võimalik, et väga vähe. Omakeelne film Jeesusest oleks handi rahvale suureks õnnistuseks. Mark Nelson

Komi pastor Daniil Popov koos abilisega ﬁlmi ”Jeesus” lastele mõeldud versiooni salvestamisel. 9

Hõimurahvaste palvepäevast Eestis Esimese hõimurahvaste palvepäeva logo

17. veebruaril võttis meie riigikogu vastu eelnõu, mille kohaselt hakatakse oktoobrikuu kolmandal laupäeval tähistama hõimupäeva riikliku tähtpäevana. Sel päeval tuleks heisata ka Eesti lipp.

Foto: Toomas Tuul

Idee korraldada ühine hõimurahvastele mõeldud palvepäev tekkis Stockholmis 2007. aasta septembris, kui nõupidamisele kogunesid mitmete maade soome-ugri koguduste juhid ja misjonitöö eestvedajad. Ühe Venemaal asuva koguduse pastor tegi ettepaneku soome-ugri rahvaste eest palvetada ja paastuda. Nii otsustati kutsuda kõiki soome-ugri rahvaste kogudusi ja sõpru Eestis, Venemaal, Soomes ja Rootsis ühisele palvele 15.–17. veebruaril 2008. a.

Aasta hiljem tegi Hõimurahvaste Aeg toimkond ettepaneku ühendada palvepäev Eestis iga-aastase sügisese hõimurahvaste nädalaga. Koostöös Eesti Kirikute Nõukoguga alustati 2009. a oktoobrikuu kolmandal pühapäeval hõimurahvaste oikumeenilise palvepäeva tähistamist.

Soololaulu esitab Ott Intermitte, klaveril saadab Tiiu Jürma.

Fotojäädvustusi 2010. a hõimurahvaste palvepäevalt Tallinna Jaani kirikus.

Mart Nutt. Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Mart Nutt, miks on Eestis vaja riiklikku hõimupäeva? Hõimupäeva traditsioon on tekkinud juba sõjaeelsel perioodil ja sellel on sümboolne tähendus soome-ugri rahvaste ühtekuuluvuse rõhutamisel. Eesti on soome-ugri riik ja kõige aktiivsem hõimuteema ülevalhoidja. Seepärast on põhjendatud ka hõimupäeva riiklik tähistamine. Loodan, et see eeskuju nakatab kõiki riike, kus elavad soomeugrilased. Mida ametlik hõimupäeva tähistamine meie ühiskonnale annab? Eeskätt hoiab ühiskonna teadvuses meie endi juuri ja paneb mõtisklema teemal, kes on meie hõimlased ja kust on pärit meie keel. Rahvusliku eneseteadvuse seisukohalt on see väga oluline. Samas annab hõimupäeva tähistamine teistele soome-ugri rahvastele signaali, et me hoolime neist.

Fotod: Veiko Ilus

Kes on minu ligimene? Jukka Repo hõimurahvaste palvepäeva jutlus 17. oktoobril 2010. a Ja vaata, üks seadusetundja tõusis püsti Jeesust kiusama ja küsis: “Õpetaja, mis ma pean tegema, et pärida igavest elu?” Aga Jeesus ütles talle: “Mis Seaduses on kirjutatud? Kuidas sa loed?” Tema vastas: “Armasta Issandat, oma Jumalat, kogu oma südamega ja kogu oma hingega ja kogu oma jõuga ja kogu oma mõistusega, ning oma ligimest kui iseennast!” Siis Jeesus ütles talle: “Sa oled õigesti vastanud, tee nii, ja sa elad!” Tema aga, tahtes iseennast õigustada, küsis Jeesuselt: “Ja kes siis on mu ligimene?” Jeesus ütles kõnelust jätkates: “Üks inimene läks Jeruusalemmast alla Jeeriko poole ja sattus teeröövlite kätte. Kui need olid ta riided röövinud ja talle hoope andnud, läksid nad ära, jättes ta poolsurnuna maha. Juhtumisi tuli

keegi preester sedasama teed, ja kui ta teda nägi, läks ta kaarega mööda. Nõndasamuti ka leviit, kui ta sattus sinna paika ja teda nägi, läks ringiga mööda. Aga sama teed tuli üks samaarlane. Kui ta jõudis temani ja teda nägi, hakkas tal hale ja ta astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.” Kes neist kolmest oli sinu arvates ligimene inimesele, kes oli sattunud teeröövlite kätte?” Seadusetundja ütles: “See, kes tema peale halastas.” Jeesus ütles talle: “Siis mine ja tee sina nõndasamuti!” Lk 10: 25-37

na rohkem kui oma naist? On ta tagakiusatud koguduse liige raudse eesriide taga, kes elab ilma Piiblita? Kas kaugel maal toimunud maavärina ohver või hingamisraskuste all kannataja suitsu mattunud Moskvas on olnud minu ligimene? Või on minu ligimene poja klassikaaslane, kellel on kodus rasked ajad, sest et ema ja isa lähevad varsti lahku?

Kes on minu ligimene? Kas minu ligimene on töötuks jäänud naaber, kes ei usu Jumalasse ja armastab vii-

Ehk on see linnapiir? Et kui oled Tallinna kodanik, siis aitan sind. On

Millised probleemid on minu jaoks nii lähedal, et need mind puudutavad? Kus on piir, millest teisel pool olev jääb minust nii kaugele, et ükskõik mis seal toimub – mind see ei puuduta? Kas selleks on minu korteri lävi? Mäletan hästi, kui sain nõukogude ajal esimese küllakutse Peterburi. Korteris sees oli kõik väga korras ja ilus, aga trepikoda meenutas lauta. Sain kohe aru, kust läheb seal piir minu ja teiste vahel.

Kes on minu ligimene, küsib mordva rahvarõivais Jukka Repo Tallinna Jaani kiriku kõnetoolist. Foto: Veiko Ilus

see riigipiir? Et aidata tuleb eestlasi, aga venelased ja lätlased muretsegu enda eest ise? Jumal on loonud inimese psühholoogia selliseks, et ta ei suuda kanda kogu maailma muresid. Aga kust piir siiski läheb? Peaksime seda küsimust võtma tõsiselt ja mõtlema, palvetama, uurima ning küsima Issandalt, millised on meie piirid Tema tahtmise järgi. Küsimus on mulle väga aktuaalne, sest mu kaks-kolm aastat vanem onupoeg tegi suvel enesetapu. Elu paistis nii lootusetu, et ta ei näinud teist väljapääsu. Koolipoistena oli meil palju sarnaseid hobisid, kuid suureks saades läksid me teed lahku. Mina kolisin teise linna, siis Venemaale ning seejärel Eestisse, ja sõprus katkes. Aga juba mõnda aega mõtlesin sageli, et kuidas tal läheb. Ma ei teadnud, kui kehvas olukorras ta elu viimasel ajal oli. Kas tema oli minu ligimene või mitte? Milline oli minu vastutus tema elu eest? Kas ma oleksin pidanud võtma ühendust ja küsima, kuidas tal läheb? Ehkki ma täna kannan mordva rahvarõivaid, olen tegelikult soomlane, kuuludes ühte perre mordvalaste, eestlaste ja teiste soomeugrilastega. Kas kaugel asuvad hõimurahvad on ka minu ligimesed? Minu varaseim mälestus eestlaste kohta on vanaema öeldud kõnekäänd: olge lahke, ütles eestlane. Olid 1970. aastad ja Nõukogude Liit veel tugev, Soomes viljeldi aga kahjuks “soomestumispoliitikat” (Nõukogude Liidule ebasoovitavatest teemadest tuli vaikida). Nii ei saanud ma isegi mitte aru, kes need eestlased üldse on. Kahjuks tegid vanaema, ema, isa ja kõik teised mulle piiranguid – eestlased ei saanud olla minu ligimesed. Geograaﬁatunnis öeldi selgelt: Soome idanaaber on Nõukogude Liit ja seal elavad venelased! Ajaloo tunnis küll õpetati, et kunagi on olnud ka Eesti, Läti, Leedu ja Liivimaa, aga nüüd on Nõukogude Liit! Emakeele tunnis küll räägiti, et soome sugulaskeeled on mordva, eesti ja teised keeled, aga väike poiss ei taibanud, kuhu need rahvad kadusid, kui Nõukogude Liit üles ehitati. 12

Teie teate seda hästi, ja mina pean teie käest vabandust paluma. Hõimurahvad polnud minu ligimesed, sest keegi Soomes ei rääkinud mulle nende kohta tõde. Kui Nõukogude Liit kokku varises, oli minu jaoks väga ehmatav, et soomlastel on nii palju sugulasi Eestis, Mordvas, Peterburis, Siberis ja mujal. Ja nüüd olen umbes pool oma elust elanud hõimurahvaste hulgas: 15 aastat Peterburis ingerlaste hulgas, kolm aastat mordvalaste seas Kesk-Venemaal ja nüüd juba kolm aastat eestlaste hulgas. Issand on imeline Jumal! Millest ma oma elu esimesel poolel midagi ei teadnud, sellega olen elu teisel poolel saanud tegelda kogu südamest. Aga vaadakem jutluse teksti. Meile ei pruugi sõna “samaarlane” midagi öelda, aga juudid teadsid hästi, kes on ta on. Juutide traditsioonis pidi inimene olema juut nii ema kui ka isa poolt. Seaduse rahvana, kellele on väga oluline igasugune puhtus, vihkasid nad samaarlasi, kes olid ainult pooljuudid, segarahvas. Et meil selline traditsioon puudub, ei saa me Jeesuse jutust aru. Aga kui asetame samaarlase asemele kellegi, keda meie rahvas pole harjunud armastama, aitab see meil mõista, millest Jeesus rääkis. Näiteks soomlase jaoks võiks esimene mööduja olla riigikogulane, siis kooliõpetaja ja lõpuks mustlane. Kuna paljud soomlased mõtlevad mustlastest halvasti, saaksid nad toimuvast aru. Ma ei tea, mis rahvusest peaks olema kolmas mees, et mordvalased kõige paremini aru saaksid, või milline “samaarlane” teeks loo sulle arusaadavaks. Arvan, et halastava samaarlase lugu kuuldes hakkas Jeesuse kuulajaskond häälekalt kahisema: “Ennekuulmatu lugu! Samaarlane – nendest ei tea me midagi head!” Jeesus elas Iisraelis, tema ja ta jüngrid olid juudid, samuti nagu esimesed selle loo kuuljad. On selge, et kui inimene lamab poolsurnuna tee ääres ja keegi talle appi ei lähe, siis ta sureb. Preester, kes kaarega mööda läks, tähendab meie arusaamise järgi kiri-

kuõpetajat. Sellel preestril olid seljas küll ilusad riided, aga kahjuks polnud tema süda Jumalale meelepärane. Mul on praegu seljas küll mordva rahvarõivad, kuid tegelikult olen ma hoopis soomlane. Riided ei ole rahvuse tõenduseks, nii nagu kirikuõpetaja riided ei ole tunnistuseks, et õpetajal on rahu Jumalaga. Järgmisena möödub lamajast ringiga leviit, vaimuliku abiline, kes peaks olema kõigile eeskujuks. Kas paljaksröövitud mees tõesti sureb? Samaarlane aga “astus ligi, sidus mehe haavad, valas nende peale õli ja veini, tõstis ta oma muula selga, viis öömajale ning kandis hoolt tema eest. Ja järgmisel hommikul võttis ta välja kaks teenarit, andis need peremehele ja ütles: “Kanna tema eest hoolt, ja kui sa midagi veel lisaks peaksid kulutama, selle maksan mina sulle tagasi tulles.“” Juutide abiandmise piir oli seotud rahvusega. Nemad olid valmis aitama juhul, kui ka abivajaja on juut. Lausa šokina mõjusid neile Jeesuse sõnad: ka samaarlased on meie ligimesed! Jeesus tahab meilegi öelda, et kõik inimesed on meie ligimesed. Jeesuse võrdlus lõi arusaamise piiridest juutide jaoks täiesti segamini. Kui keegi vajab abi, pole meil lubatud vaadata, mis rahvusest on abivajaja või kui hästi ehk halvasti ta eesti keelt oskab. Kui keeleoskus oleks abi saamise tingimuseks, siis ei tuleks mulle keegi abi andma, sest ma tunnen eesti ja vene ning isegi soome keele reegleid halvasti. Hõimurahvaste palvepäeval tahan ma siit kantslist kuulutada: nii nagu kõik hõimurahvad on meie ligimesed, on seda ka teised rahvad, sõltumata sellest, kas nad on meie veresugulased või mitte! See ei ole meile lihtne ülesanne. Armastada oma vaenlasi – kes seda suudab? Ilma Jumala abita me hakkama ei saa. Ei tea, kuidas on sinuga, armas sõber, aga minuga on tal tööd veel kogu mu eluaja, et piirid minu elus oleksid päris sellised, nagu tema tahab. Aidaku meid siin Isa, Poeg ja Püha Vaim! Aamen.

Vana Testament peagi udmurdi keeles Uue Testamendi said udmurdid esmakordselt 1997. aastal. Tõlkija Mihhail Atamanov, korrektor Marja Kartano ja Ühinenud Piibliseltside konsultant John Elwolde jätkavad tööd Vana Testamendiga.

eeleteadlane Mihhail Atamanov sai Piibli tõlkimiseks tõuke, nähes oma ema meelehärmi, kes ei saanud aru kirikuslaavi keelsest jumalateenistusest. Usklikuks saades alustas Atamanov 1980ndatel Markuse evangeeliumi tõlkimist udmurdi keelde. Nõukogude aja tõttu jäi see töö sahtlisse. Piibli tõlkimine oli Atamanovil üha enam hingel, nii et 1990. aastal loobus ta tööst ülikoolis ning mees õnnistati õigeusukiriku diakoniks. Järgmisel aastal alustas isa Mihhail koostööd Helsingi Piiblitõlkeinstituudiga, kus tema kolleegiks sai udmurdi keelt oskav Marja Kartano.

Pärast Uue Testamendi ilmumist alustas tõlkemeeskond tööd Vana Testamendiga. Tõlke aluseks võeti vene sinodaalne tõlge, mille toortõlget udmurdi keelde täpsustati masoreetilise teksti järgi, mis on protestantlike kirikute jaoks üks peamisi heebreakeelseid Piibli tõlkimise alustekste. Nendes kohtades, kus sinodaalne tõlge oli juhendunud kreeka keelest, võeti appi vanim teadaolev terviklik kreekakeelne Vana Testamendi tõlge, Septuaginta. Tõlkijatele on suureks abiks Ühinenud Piibliseltside väljatöötatud arvutiprogramm, mis pakub lihtsat võimalust näha, kuidas on mingi väljend tõlgitud Piiblis teistes kohtades. Psalmide raamat avaldati aastal 1999. Vanast Testamendist on ilmunud veel Joona, Jesaja ja Iiobi raamat ning Saamueli ja Kuningate raamatud. Praegu vaatab töörühm veel kord üle 3.–5. Moosese raamatut.

Jumalateenistused nüüd ka udmurdi keeles Vana Testamendi tõlkimisega täitus udmurtide sajandivanune unistus kuulda oma emakeelt ka kirikus. Liturgia tõlgiti ära 21. sajandi esimestel aastatel ning udmurdikeelseid jumalateenistusi on saadud pidada alates 2005. aasta lõpust. Udmurdid on tõlgitud Piibli osad vastu võtnud elava huviga. Mõne küla usklikud on neid lugenud nii agaralt, et näiteks psalmid on suures osas juba peas. Igal kevadel paastu ajal loevad paljud läbi terve Uue Testamendi. Nüüd ootavad udmurdi kristlased pikisilmi tervikpiibli valmissaamist emakeeles. Anita Laakso Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Udmurdi haritlased hindavad Jumala Sõna Udmurtia pealinnas Iževskis korraldati 25.–26. novembril 2010. a rahvusvaheline teaduskonverents ”Udmurdi rahva sünd. Rahvus. Keel. Kultuur. Religioon”. Ühtlasi tähistasid udmurdid samal ajal piiblitõlkija, keeleteadlase, diakoni ja rahvuseepose ”Tangyra” koostaja Mihhail Atamanovi ehk isa Mihhaili sünnipäeva, kes sai septembris 65-aastaseks.

loost. Doktor Peeter Päll Tartu Ülikoolist pidas loengu teemal ”Mõnedest paralleelidest udmurdi- ja eestikeelsetes kohanimedes”.

Kõrvuti ülikooli- ja kultuurirahvaga osales konverentsil suur hulk usklikke nii õigeusu kui ka protestantlikest kogudustest. Udmurdi usklikke huvitas Piibli ilmumisaeg väga, kuid Piiblit ei oota mitte ainult udmurdi kristlased. Rahvuskeelse Piibli tähtsust mõistavad ka paljud teadus- ja kultuuritegelased. Keegi professor Udmurdi Riiklikust Ülikoolist tõdes: ”Oleme otsinud rahva hingetraumadele rohtu, aga meid pole aidanud ei kultuur, kunst ega teadus. See, mida me vajame, on Jumala Sõna.”

onverentsi eest vastutasid üheskoos paljud Udmurtia Vabariigi ametlikud ringkonnad: ülikool, kultuuri- ja haridusministeerium ning erinevad udmurdi kultuuriorganisatsioonid. Umbes 250 külalise hulgas oli osalejaid Ungarist, Eestist, Soomest, USAst ja Venemaa eri paigust.

Konverents liitis Udmurtia haritlaskonda ja kristlasi Konverentsi pidulikul avamisel Iževski Rahvaste Sõpruse Majas tervitasid külalisi juba vestibüülis rahvarõivais udmurtide laulud ja tantsud. Kirjandus- ja käsitöönäituse keskmes troonisid udmurdi keeles 14

Rahvuskeelse Piibli valmimine ja tähendus jooksis punase niidina läbi usu- ja kultuuriteemaliste ettekannete ja sõnavõttude. Raadio- ja teleajakirjanike esmane küsimus nii isa Mihhailile kui ka tõlkekorrigeerija Marja Kartanole kõlas: ”Millal ilmub Piibel tervikuna?”

Mihhail Atamanov seni välja antud piibliosad. Pidustuste avamisel esitasid isa Mihhail ja noorte kirikukoor kolm vaimulikku laulu. Neid kauneid hümne kuulates ei jäänud silmad kuivaks küll mitte ühelgi udmurdil publiku seas. Avakõnedele ja õnnitlustele järgnes üldkoosolek, kus mitmetes sõnavõttudes ja ettekannetes keskenduti Piiblile ning selle tõlkimise tähendusele udmurtide jaoks. Teisel konverentsipäeval kuulati loenguid keelest, kultuurist ja aja-

Udmurdikeelne Piibel valmib tõenäoliselt lähema kahe aasta jooksul. Anita Laakso

Foto: Piiblitõlkeinstituudi kogu

Rühm konverentsist osavõtjaid.

Miks on Piiblit keerulisem tõlkida kui teisi raamatuid? Piibel on kristluse püha raamat. Kuna siin sisalduvad tekstid on sündinud kaua aega tagasi, juba antiikajal, kohtub tänane lugeja Piibli lehekülgedel võõrapäraste kultuuride ja eluviisidega. Samas usuvad kogu maailma kristlased, et just selle raamatu tekstid omavad ka praegusaegse inimese jaoks erilist tähendust. Iidse teksti ja päevakajalise sõnumi vaheline pingeväli muudab Piibli eriti põnevaks.

tide tõlkimine keeltesse, mida kiriku liikmed ka valdavad, on kristlusele omane. Mida laiemale ristiusk on levinud, seda rohkem on vaja läinud uusi tõlkeid. Kristlus on usund, kuhu on sisse programmeeritud jõudmine inimesteni uutes piirkondades. Piibel ise kohustab meid selleks, andes misjonikäsu. Kristus ütleb Matteuse evangeeliumi lõpus (28:18-20): “Minule on antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.” Rääkides õpetamisest ja käskude pidamisest annab misjoni-

Foto: EPSi arhiiv

iibli sõnumi mõistmine on alati seotud keelega. Piiblis on tekste kolmes keeles: aramea, heebrea ja kreeka keeles. Kristlased on asja lahendanud tõlkimise abil. Kirikud pole pidanud vajalikuks oma liikmetele eraldi pühakirja keelt õpetada, nagu mõnedes teistes usundites, vaid kasutusel on pühade tekstide tõlked. Vana Testamendi raamatuid kasutanud algkristlased ei lugenud neid sugugi algsel kujul ehk aramea ja heebrea keeles. Uue Testamendi kirjutajad kasutasid Vana Testamendi kreekakeelset tõlget. Tõlgete kasutamine originaalide asemel tuleneb praktilisest mõtteviisist ja on küll probleemne, aga kirikud on alati olnud seisukohal, et selle positiivsed küljed kaaluvad üles negatiivsed. Võib öelda, et pühade teks-

Piiblitõlkimine on tänapäeval kollektiivne töö. Piltidel hõimurahvaste piiblitõlkijad.

käsk ühtlasi edasi Piibli sõnumi, sest Kristuse käsud on kirja pandud just Piiblisse. Seepärast ongi Piibli lugemine ja selle tähenduse mõistmine kristlastele esmatähtis. Saame nüüd aru ka kirikute soovist tõlkida Piiblit järjest uutesse keeltesse: tõlkimist ja Piibli levitamist näevad kirikud misjonikäsu täitmisena. Piibli sõnumit peetakse nii oluliseks, et selle tõlkimiseks on vaja väga erilisi teadmisi, oskusi ja andeid. Enamik piiblitõlketöös aktiivselt osalejatest on oma ala spetsialistid. Eriala saab õppida mitmesugustes kõrgkoolides ning lisaõpet pakutakse ka töökohtadel. Piiblitõlkimine on enamasti rahvusvaheline – selle täideviimiseks, juhtimiseks ja organiseerimiseks on asutatud rahvusvahelisi suurorganisatsioone (nt Ühinenud Piibliseltsid). Ettekujutus piiblitõlkijast kui üksildasest nokitsejast on küll romantiline, aga tegelikkusele ei vasta see praktiliselt kunagi. Vastutusrikkad tõlkeprojektid viiakse läbi paljude eri ringkondade koostöös. Osalevad nii rahvusvahelised organisatsioonid kui ka kohalikud aktivistid, nii kirikud kui ka akadeemilised uurimisgrupid. Iga osaline toob kaasa omad oskused, et neid vastavalt oludele ühiselt parimal moel kasutada. Tõlkimise eesmärk ei saa olla midagi vähemat kui Piibli sõnumi võimalikult tähendusrikas ja tõhus vahendamine uutele lugejatele või kuulajatele. Lõviosa töö proovikividest on tingitud Piibli tekstide kõrgest vanusest. Sellega seoses tasub rõhutada kahte eriti keerukat seika. Ühest küljest on Piibel kirjutatud keeles, mida pole keegi enam kasutanud juba mitu tuhat aastat. Muinasaramea ja -heebrea keel on surnud keeled, neid ei räägi juba ammu mitte keegi. Kreeka keelt emakeelena kõnelevaid ini15

Foto: EPSi arhiiv

Teisest küljest tähendab suur ajavahe tekstide tekke ja tänase lugeja vahel tihti ka kultuuride suurt erinevust. Iidne tekst on kirjutatud eelkõige tolleaegsetele lugejatele ning jääb meile seetõttu kergesti kaugeks. Kui autor kirjutab sama kultuuri lugejaile, siis ta ei selgita tekstis esitatud kombetalitusi või kujundlikke väljendeid täpsemalt lahti, vaid oletab, et lugeja teab nende tähendusi niigi. 2. Kuningate raamatu 7. peatüki alguses seisab, kuidas prohvet Eliisa ütleb näljahäda korral: “Homme sel ajal maksab Samaaria väravas pool külimittu peent jahu ühe seekli ja külimit otri ka ühe seekli.” Tänane lugeja ei tea, kas prohvet ennustas head või halba, kuna meil pole aimugi, kas üks seekel peene jahu eest oli palju või vähe. Prohveti sõnumi tähendust selgitab alles kaugem lõik, kust selgub, et ennustus käis Samaariat piirava süürlaste armee põgenemise kohta (7:13-16). Küsimuseks jääb: kas tänast lugejat tasub proovida aidata prohveti teksti kergemini mõista või mitte? Keel ja kultuur heidavad tõlkijale kinda ka sellega, et Piibli autorid kasutavad mõisteid, mida tänapäevastes keeltes ei pruugi enam esineda. Näiteks on heebrea keeles olemas lammaste ja jäärade jaoks üldisem nimetus zo`n, mida pole olemas ei soome-ugri ega indoeuroopa keeltes. Nõnda tuleb tõlketöös lisaks teksti tähendusele pidada silmas ka seda, kuidas tõlkida isegi selgesisulisena tunduvat teksti nii, et tulemus tuleks loomulik. Keerulisematel puhkudel on sihtkeeles algkeele mõistete tähendusele enam-vähem vastavad mõisted küll olemas, aga nende kasutamist takistavad kultuurilised, poliitilised või usundiga seotud tegurid. Tihti juhtub seda vähemuskeelte puhul. Aegade jooksul on neisse imbunud hulk laene valitsevast keelest. Sellistel laensõ16

nadel on komme esindada ka valitseva keele kultuuri. Vähemuse jaoks on tihti oluline aga püüd kaitsta oma identiteeti ja seega tasub neil valitsevast keelest laenatud mõisteid vältida, kui see on vähegi võimalik. Kui valitsevast keelest on laenatud näiteks kristlikku sõnavara, siis ei sobi see alati Piiblisse. Toon näiteks probleemi, millega tuli maadelda Piibli tõlkimisel jakuudi keelde. Teatavasti esineb Piiblis üsna sageli mõiste preester. Jakuudi traditsiooniline loodususund, šamanism, preestreid ei tunnista, vaid preestri ülesannetes on šamaan. Selge see, et preestrit ei saa lihtsalt niisama šamaaniga asendada. Nõnda on jakuudi keelde loodud vene keele põhjal mõiste ağabyt, mida tavaliselt preestri tähenduses kasutatakse. Ehkki see sõna on üldtuntud ja sõnastikud pakuvad sellele õiget tähendust, tähendab preester selles tähenduses siiski eelkõige Vene õigeusu vaimulikku. Vana Testamendi kultuste preestrite kõrvutamine tänapäeva õigeusukiriku preestritega on siiski problemaatiline. Hästi organiseeritud ja vastutustundega tehtavad tõlkeprojektid valmistuvad keelelisteks ja kultuurilisteks väljakutseteks nii, et tõlkijate meeskonda püütakse leida inimesi vastavate oskustega või võimega neid oskusi töö jooksul omandada. Jutt on mitmekülgsest teabest, mida ei oma ükski üksikisik. Seetõttu tõlgitaksegi tänapäeval peamiselt kollektiivselt. Lisaks otseselt tõlketööga tegelejatele on rühmades asjatundjaid Piibli keele ja kultuuri, sihtkeele ja -kultuuri, tõlketeaduse ja tehniliste küsimuste alal. Kui rühmad saavad arvestada erinevate erialade spetsialistidega, siis on töö tõhusam ja igaüks saab keskenduda sellele, mida

kõige paremini tunneb. Samal ajal tekib rühmade vahel võrgustikke ja taustorganisatsioonide koostöö sujub paremini. Lisaks tõlgete paremale kvaliteedile pakuvad need eelised võimalust jõuda lühema ajaga rohkem valmis. Ühiselt oleme suutelised selleks, mida me eraldi kunagi ei saavutaks. Piibli tekstide tõlkimise kvaliteedile seab kõrged nõudmised ka nende pühadus. Kuna paljude Piibli lugejate meelest on tegu eelkõige Jumala sõnaga inimestele, siis pole just ükskõik, kuidas midagi väljendatakse. Kui tänapäevase ilukirjanduse tõlkijalt eeldatakse võimet luua kõrgel tasemel sõnakunsti, siis Piibli tõlkijatelt oodatakse võimet anda edasi sellele omast pühadust. Kuna tähenduslikud on isegi sõnavormide pisidetailid, siis testitakse tõlkeid hoolikalt ning lihvitakse neid järjest täpsemaks. Kõik see esitab tõlkemeeskonnale kõrgeid nõudmisi ja tähendab tihti ka seda, et tõlgete valmimiseks võib kuluda lausa 1015 aastat.

Foto: EPSi arhiiv

mesi on veel küllalt, aga nagu kõik muud keeled, on ka see keel viimase 2000 aasta jooksul muutunud. Kuidas olla siis kindel, et saame nendest vanadest keeltest piisavalt aru, selleks et tekstide tähendust tunda?

Seppo Sipilä teoloogiadoktor, tõlkekonsultant Ühinenud Piibliseltsid

Deiko Önjö Mikol ja Meie Isa palve omi rahvakunsti edendaja Nikolai Koltšõrin on pärit Permimaalt Ködzyvi külast, mis permikomi keeles tähendab sipelgaid. “Sipelgate külas tehti kõvasti tööd, aga ka lauldi ja tantsiti,” meenutab Nikolai ehk komipäraselt Mikol. Lapsena kuuldud lauludest sai alguse majandust õppinud mehe sügavam huvi rahvapärimuse vastu. Peatselt läks ta õppima ka rahvakultuuri. Varsti hakkasid saabuma kutsed külastada kultuuriüritusi, koole, lasteaedu, noorteüritusi, sest mitut pilli mängiv, silmapaistva laulmis- ja jutustamisanniga Deiko Önjö Mikol osutus ka suurepäraseks suhtlejaks. Komipärane kolmest osast koosnev nimi on siinne vana tava: esikohal on vanaisa nimi, siis isa ning lõpuks enda nimi. Lisaks permikomi keele õpetamisele, laulmisele, näitlemisele ja kultuuriteemaliste loengute pidamise-

le eri õppeasutustes kuulutab Mikol ka evangeeliumi. “Ehkki meile nõukogude ajal Jumalast ei räägitud, on komid alati teadnud, et Jumal on olemas,” selgitab ta. “See paistab ka meie keelest: vihma kohta öeldakse, et “Jumal kallab”, äikese puhul “Jumal müristab” ning välk on “Jumala välgatus”. Meil lihtsalt tuntakse Jumalat vähe.” Algul luges Mikol evangeeliume vene keeles, aga tunnistab, et saab paremini aru komikeelsetest. “Minu jaoks on olnud väga tähtis komikeelne Meie Isa palve. Olen teinud sellest postkaarte ning igas esinemiskohas loen ja laulan kuulajaile ka seda palvet ning püüan õpetada sõnad selgeks. Mu eesmärk on, et kõigil permikomidel, eriti lastel ja noortel, oleks Meie Isa palve peas!” Avainmedia / Piiblitõlkeinstituut

Foto: Piiblitõlkeinstituudi kogu

Esinemisrõivad disainib Nikolai ise rahvarõivaste eeskujul.

”Piiblilood” jõudis ka komi lasteni P

iiblitõlkeinstituut on üllitanud lastepiibli nüüd ka komi keeles. Teos trükiti 2010. aasta lõpus Iževskis ja saadeti jaanuaris Sõktõvkari. Tiraaž, 5000 eksemplari, jagatakse Komi kogudustele, raamatukogudele ja koolidele.

Lastepiibli tõlge sai valmis juba mitu aastat tagasi, aga enne lõplikku viimistlemist oodati ära komikeelse Uue Testamendi valmimine. Nüüd on mitmeid tööetappe läbinud Biblija vistjas, ”Piiblilood”, lõpuks lugeja ees. Aasta 2011 on Venemaal kuulutatud lasteaastaks. ”Sobivamat aega raamatu ilmumiseks on raske ette kujutada,” tõdes Sõktõvkaris elav piiblitõlkija Nina Vattuleva. ”Saame külakoolides ja -raamatukogudes nüüd Piiblit ja selle sõnumit hästi tutvustada.”

”Oleme seda raamatut väga oodanud. On suur asi, et see nüüd valmis sai,” väljendas oma tänu Sõktõvkari komikeelse koguduse pastor Palve laste eest evangeelses kirikus Komimaal. Foto: EEA kogu Daniil Popov. Komikeelne ”Piiblilood” sobib ka täiskasvanuile – mõningaid selgitavaid lauseid arvestamata on tekst võetud otse Piiblist. Igas vanuses lugejaile mõeldes on lugusid ja lausete infohulka siiski paljudes kohtades kärbitud. Piiblitõlkeinstituut on lastepiibli välja andnud nüüdseks 42 keeles. Udmurdid said teose aastal 2001, millest alates on see oluline vahend koguduste õpetus- ja kasvatustöös.

”Lastepiibel oma ilusate värvipiltidega on ainulaadne varandus,” kirjutas Iževski Filadelﬁa koguduse udmurdikeelse töö juht Maina Sašina. ”Ulatades lastele ”Piiblilood”, anname neile parimad võimalikud elujuhised. Lisaks aabitsale peaks ka see raamat olema iga lapse raamaturiiulis!” Eestikeelne ”Piiblilood” ilmus aastal 1988. Anita Laakso 17

Ingeri kirik – 400! Foto: Arho Tuhkru

• 1611 asutatakse esimene soomlaste luterlik kogudus Karjala maakitsusel Lempaalas, mis tollal kuulus Rootsile. • 1641 moodustatakse ingerisoomlaste kogudustele eraldi piiskopkond • 18. sajandi algusest, kui võim läks venelastele, kuuluvad kogudused Venemaa luterlikku kirikusse. • 19. sajand on Ingeri kiriku õitseaeg. • 1927 lakkab Ingeri kirik olemast kui juriidiline isik. • 1938 on lakanud ka sisuline tegevus. • 1953 algab vaimulike isade ja emade aeg, kes pöördusid vangilaagritest tagasi. Kogunetakse kodudes ja kalmistutel. Petseri ja Narva ingerlasi teenivad õpetajad Elmar Kull ja Voldemar Ilja Eestist. • 1970 registreeritakse Karjalas Petroskois esimene ingerlaste kogudus Eesti

Evangeelse Luterliku Kiriku alluvusse, sellele järgneb 1977 kogudus Leningradi eeslinnas Puškinis. Neid teenivad Eestist õpetajad Paul Saar, Tiit Salumäe jt. • 1988, kui õigeusukirikul täitub Venemaal 1000 tegutsemisaastat ja pidustustel osaleb ka kommunistliku partei peasekretär, võetakse seda kui märguannet. Algab Ingeri kiriku taassünni protsess. • 1989 hakatakse Puškinis koolitama kirikule töötegijaid. • 1991. aastaks on registreeritud juba 16

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku vahelised lähedased suhted tipnesid 19.02.2011 ametliku koostöölepingu allkirjastamisega Peterburi Jaani kirikus peapiiskop Andres Põderi ja ingeri piiskopi Aarre Kuukauppi poolt. Koostöö puudutab haridustööd, Venemaal elavate eestlaste ja teiste luterlaste ning Eestis elavate ingerlaste vaimulikku teenimist, koguduste sõprussuhete arendamist ja diakooniatööd. kogudust. • 1992 asutatakse iseseisev Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik. • 1993 otsustatakse rajada koolituskeskus, mis 2005. aastal nimetatakse ümber teoloogiliseks instituudiks. • Tänapäeval on Ingeri kirikus u 80 kogudust u 15 000 liikmega Ingerimaast Siberini ja Murmanskist Põhja-Osseetiani, lisaks arvukalt kuulutuspunkte. Väikerahvastele, sh soomeugrilastele on kakskeelseid, näiteks soome-vene, mari-vene, mordva-vene, udmurdivene kogudusi.

Ööst sai peagi päev Palvest tõuseb kirik

1980. aastal sai noor EELK vaimulik Leevi Reinaru kutse Nõukogude armeesse. Seekord ei aidanud ka tervislikel põhjustel vabastav valge pilet: tõenäoliselt peeti olümpia-aastal paremaks „kahtlane“ kontingent Eestist igal juhul kaugemale toimetada.

Esimest korda Kelttosse sõites ei osanud Leevi vahemaad arvestada ja jäi hilja peale. Kell pool üks öösel näis kogu küla magavat ja sõdurgi oli valmis mõne puu alt peavarju leidma. Ühes õues oli siiski näha liikumist ja Leevi küsis, kust ta võib leida vennad Kuukauppid. Tuli välja, et õuesolija oligi nende ema, kes oli olnud palvetamas ja tundnud, et peab välja minema…

Eestlase teenimiskohaks sai ehituspataljon Leningradi eeslinnas Puškinis, kus olid kohtulikult karistatud noored mehed, kelle kätte relvi ei saanud usaldada. Ehkki pastor Reinaru amet oli märgitud ka sõjaväepiletisse, teda siiski oluliselt taga ei kiusatud. Varsti pakuti hoopis autojuhi ametit, sest liiga tihti oli tulnud ette, et senised autojuhid olid kuhugi unustanud nii auto kui ka iseenda… Nii tekkis liikumisvõimalus kristlastega kohtumiseks. Leevilt lausa küsiti, et kas tahad nädalavahetuseks linna minna, kuna sul on ju usulised vajadused! Linnas oli ka kirik, kus ingerisoomlased olid saanud 1970. lõpus taas rajada oma koguduse, mis ametlikult kuulus Eesti luterlikku kirikusse. Nii sai vaimulikust sõdur tuttavaks ingerlastest noortega, kelle hulka kuulusid teiste seas Arvo Survo, hilisem ingeri rahvuslik ja vaimulik ärataja, ning Aarre Kuukauppi, hilisem Ingeri kiriku piiskop. Noored olid just jäänud ilma oma juhendajast, Soome pastorist, kes oli kodumaale naasnud. Eestist tulnud hinge-

„Ma ei imesta, et just Kelttosse ehitati hiljem Ingeri kiriku koolituskeskus,“ märgib Leevi. „Seal piirkonnas oli palju ingerlasi, kes kindlasti olid sama tõsised palveinimesed. Palve ning jumalariigi töö nähtavad märgid on omavahel seotud.“

Puškini koguduse noortejuht Leevi Reinaru 1980. aastal. Foto: erakogust

karjane võeti tänuliku üllatusega vastu. Leevi nädalaid hakkas sisustama soome keele õppimine ja piiblitundide ettevalmistamine. Enne pühapäevast jumalateenistust sai laulda koguduse kooris, pärast istuti noortega koos kirikus või sõideti Keltto külla, kust olid pärit vennad Kuukauppid.

Kaks sõjaväeaastat möödusid, aga sõprus tollaste noortega on jäänud. 1996. aastal piiskopiks saanud Aarre Kuukauppi meenutab: „Kui hakkasime Leeviga koos tegutsema, selgus, et oleme ühel lainel. Tol ajal oli Venemaal palju välismõjusid. Nii mõnedki neist võimalustest, mis tundusid meile, noortele, põnevad, oleksid võinud meid vaimulikult eksitada. Leevi ning temale eelnenud Soome pastor andsid nõu, kuidas asjad tegelikult käivad. Kuna nad olid äratuskristliku vaimuga, ei summutanud nad samas meie vaimustust, vaid juhatasid õiges suunas.“ Piret Riim

Jaani kirik Peterburis taas pühitsetud

Kirikusaal aastal 2003… Foto: EPSi arhiiv

20. veebruaril aastal 2011 taaspühitseti luterlik Jaani kirik Peterburis. Peterburi eestlaste luterliku kogukonna alguseks võib lugeda aastat 1787, kui pärast saksakeelset jumalateenistust lubati hakata kaks korda kuus pidama eestikeelset jumalateenistust. 1842. a mais moodustati iseseisev kogudus ja aastal 1860 õnnistati sisse Jaani kirik, mis sai Peterburi eestlastele oluliseks keskuseks. Peterburi Jaani kirikus on teiste seas vaimulikena teeninud Jakob Hurt, Villem Reiman, Rudolf Kallas ja Jakob Kukk. 26. märtsil 1917. a kogunes kiriku juurde umbes 40 000 eestlast, et marssida rahvuslippude lehvides koos laulukooride ja puhkpilliorkestritega Tauria palee juurde ja nõuda Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat.

…ja 2011.a veebruaris.

Foto: Arho Tuhkru

Nõukogude ajal ehitati koguduselt võõrandatud kirikuhoone ümber. Erineval ajal asusid seal laod, töökojad ja ehitustrust. Aegade muutudes sai taastatud kogudus 1997. aastal kiri-

kuhoone tagasi – algas keeruline ning raske tee kiriku taastamiseks. Jaani kiriku taaspühitsemise teenistuse liturgias osales mitu EELK vaimulikku eesotsas peapiiskop A. Põderiga. Kaasa teenisid Ingeri luterliku kiriku ning Evangeelse luterliku kiriku Venemaal esindajad. Eestist olid pidulikule sündmusele saabunud vabariigi president Toomas Hendrik Ilves, kultuuriminister Laine Jänes, välisminister Urmas Paet jt. Jumalateenistusel ja õhtusel kontserdil esinesid rahvusooper „Estonia“ sümfooniaorkester ja Eesti Rahvusmeeskoor. Kirikule kingiti lipp, armulauatarbed, kirikutekstiilid, jumalateenistuse käsiraamatud, küünlajalad jm. Eesti Piibliselts kinkis kogudusele nahkköites altaripiibli. Eestlastel on Peterburis jälle oma kirik. Õnnistagu Jumal jätkuvalt 150-aastases pühakojas toimuvat! Taaspühitsemisteenistusel osales Jaan Bärenson

Üks tegemine, kolm nägu M õni aasta tagasi palvetas Soome suurima kristliku noorteajakirja Nuotta projektijuht Tommi Hakkari ajakirja tuleviku pärast. Ta peas hakkas keerlema sõna Eesti. Praktiliselt kohe sai ta kokku paari eestlastest noorsootöötajaga, kes olid just tundnud vajadust Nuotta toimetusega kontakti võtta. Selliselt sai alguse koostöö, kus ühiselt antakse välja evangeelset noorteajakirja Soomes, Eestis ning Venemaal. Esimese eestikeelse, Plussiks nimetatud ajakirja materjal tõlgiti soome keelest ning soomekesksus ei jäänud eesti lugejatel märkamata. Kui üllitist nägi aga Ingeri kiriku pastor Pekka Jauhiainen, leidis too, et ajakirja tegemine koos soome meediatöötajatega kuluks ära ka Ingeri kiriku noortele.

Kultuurid kohtuvad Teise Plussi numbri jaoks koguti materjali 2010. aasta augustis Lääne-Nigulas, kus olid koos kolme riigi meediahuvilised. Kõigest mõne päeva jooksul valmisid sisud ajakirjadele Nuotta, Pluss ja Võbor. See, et toimetustes tegutse-

sid omase kultuuri esindajad, ei jäänud lugejatel taas märkamata, seekord tunnustavalt. Huvitavateks peeti ka neid lugusid, millede autoriteks olid naabermaade noored: meedialaagris oli selgunud, millised teemad mis vaatenurgast kuskil huvi pakuvad. ”Võbori noortel on hoopis teistsugune kultuur, see mõjub nagu värske tuuleiilikeKolme ajakirja ühislaager Lääne-Nigula kogudune,” märgib ajakirja- ses. Kohal on noored Eestist, Soomest ja Ingeri kide kaastööline Triin rikust Venemaal. Foto: Joel Reinaru Salmu. ”Meil on jättada mõne Eesti kristliku sündmuse kakuvalt palju õppida,” tõdeb ka jastamisele. Piibliteemalised tekstid ongi Tommi Hakkari, meenutades, ühiseks kasutamiseks hea näide, sest kuidas homosuhete teemaline nende sisu sobib kõigile.” artikkel kohtas Soomes ja Venemaal ühtemoodi ärritunud Sirli tõdeb, et hetkel pole Plussi muidu vastuvõttu, mille põhjused olid väga motiveeritud ja asjalikus tiimis keaga täiesti vastandlikud. dagi ajakirjandust õppinut. ”Soomlaste toimetuses on ka professionaale ja meiAmmutamise koht le on see koostöö praegu ammutamise ”On asju, mida tulebki teha koht. Kolmepoolne koostöö kindlasti jätüksi, aga üllatav on, kui palju kub, ehkki eestlastel on lihtsam kohtuühiselt jõuab!” särab Plussi teda soomlastega, kellega pole viisatakisgevtoimetaja Sirli Lend. ”Kui tust. Kui umbes 20 inimest saavad ühel näiteks soomlased on juba kirpäeval kokku ja nii sünnibki terve uue jutanud mõne väga hea artikli ajakirjanumbri sisu, siis on see väga propiibliõppe teemal, siis pole meil duktiivne päev.” mõtet sama asja uuesti leiutada, Piret Riim vaid saame oma energiat kulu-

Soomeugrilaste misjonija piiblikool: lõpp on alles algus! Fotod: Mark Nelson

Tallinnas toimunud sessioonil on täiskasvanuõppe tunnis lektoriks Lii Lilleoja.

Piiblikooli sessioon Udmurtias. Koguduste rajamise teemal peab loengut Daniil Popov. Mina istutasin, Apollos kastis, kuid Jumal laskis kasvada. (1Kr 3:6)

kelle kasvamine võtab aega. Osad on juba kogenud, kellega arvestatakse nende kogukondades.

Nagu kõik õpetajad, oleme meie külvanud teadmiste seemneid. Oleme näinud vaeva, et eduks vajalikud oskused ja hoiakud välja areneksid. Siiski on Jumal see, kes annab lõikuse.

uba mõne kuu pärast saab lõputunnistused soome-ugri misjonija piiblikooli esimene lend. Läbitud on kuus kahenädalast õppesessiooni, läbida on jäänud veel kaks. Seejärel saame tunnistada, kuidas programmi omandanud õpilaste elus algab uus etapp Jumala ning oma rahva teenimisel. Kas misjoni ja Piibli õppimise tulemusel hakkavad vilistlased nüüd juhtima ulatuslikku vaimset ärkamist, mis meie hõimurahvaid haarab? Seda teab ainult Jumal. Mina, kes ma olen tudengeid õpetanud ja nendega koos töötanud aastast 2008, kui see programm algas, usun nende võimetesse. Osad on veel noored,

Programmi lõpu lähenemine ei tähenda veel käed rüpes istuma jäämist. 2010. aasta septembris soomeugri nõupidamisel Tallinnas palusid mari, komi, handi ja udmurdi pastorid meil alustada 2012. aasta kevadel uue programmiga, et toetada nende kirikuid ja rahvaid. See on lihtsalt meie võimalus neid niimoodi teenida. Järgnevatel kuudel töötab Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjo-

nitoimkond koos Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari ja Rootsi organisatsiooniga Ljus i Öster välja uue õppeplaani kava, mida tutvustatakse meie partnerkirikute juhtidele sügisel toimuval nõupidamisel. Siis saavad komi, mari, handi ja udmurdi pastorid anda veel näpunäiteid, kuidas teha programmi nende rahvaste jaoks võimalikult asjakohaseks. Soome-ugri kristlased on oma pastoritelt juba uurinud, kuidas nad saaksid järgmisest õppeprogrammist osa võtta. Päris igaüks selles osaleda ei saagi. Pastorid peavad andma selleks soovituse neile, kellel on nende meelest piisavalt eeldusi kujuneda vaimulikeks juhtideks oma rahva hulgas. Ma ise juba ootan kohtumist uute tudengitega. Mõned neist on mulle

Soome-ugri nõupidamine Tallinnas Septembris 2010 kasvas Tallinna elanikkond kaheks nädalaks 10 udmurdi, 5 mari, 5 komi, 4 handi, 3 soomlase ja 5 rootslase võrra. Osa nendest sõitis siia soome-ugri misjonija piiblikooli kuuendale sessioonile, ülejäänud kolmandale soome-ugri misjonijuhtide nõupidamisele. Misjoni- ja piiblikooli õpilased kuulasid loenguid misjoniajaloo, induktiivõppe meetodil Piibli uurimise ja elukestva õppe põhimõtete teemadel. Loomulikult leiti aega ka Eestimaa ja Tallinna linna vaatamisväärsustega tutvumiseks. Samal ajal kogunesid pastorid ja misjonijuhid nõupidamisele, et vahetada mõtteid viimasel ajal erinevates piirkondades juhtunu kohta ning kavandada

projekte, mis ühist missiooni edasi viivad. Soome-ugri misjon on ühine töö, mis haarab inimesi kõigist meie rahvaist, ja mitte ainult küpseid juhte, vaid ka noori inimesi. Tänased õpilased istuvad homme juhtide kohale ja pakuvad uusi viise hõimurahvasteni sirutumiseks. Et näha selliste soome-ugri koguduste rajamist, mis tõesti aktiivselt oma ühiskonna vajadustega tegelevad, peame vaatama kaugele ette ja tegutsema tulevikule mõeldes. Tallinnas korraldatud misjonija piiblikooli sessioon ning juhtide nõupidamine on tulevikku investeerimisel otsekui mündi kaks poolt. Usume kõik sellesse tulevikku.

Nõupidamislaua ääres istuvad (vasakult): Sergei Mansurov Udmurtiast, Peep Neimann Eestist, Jouko Kuusjärvi Soomest, Daniil Popov Komimaalt, Orvo Puoliväli Soomest, Gennadi Švarjov Marimaalt ja Ljudmila Voltšihhina Eestist.

Liivi rannalt Pääsküla mändide alla

Uuenenud programmi alustades on jäänud samaks veendumus: kristlike juhtide väljaõpe on nii soome-ugri kiriku kui ka rahvuste tuleviku seisukohalt kaheldamatult vajalik. Nii vaimu kui kultuuri virgumiseks on vaja korraliku ettevalmistusega tugevaid juhte, kes näeksid ettepoole.

Mark Nelson

Kas ka eestlane võib soome-ugri misjonija piiblikoolis õppida? Muidugi, kui ta võtab õppimist tõsiselt! Siin nõutakse väga head vene keele tundmist ja selget soovi soome-ugri misjonis osaleda. Õppetöö eest maksmiseks on paindlikke võimalusi, aga reisikulud jäävad tudengi enda kanda. Kui oled huvitatud programmist tervikuna või kas või ühest õppesessioonist, siis võta ühendust Markiga aadressil mark@misjon.ee.

Kadunud ja jälle leitud 1992. aastal pidasin Eesti Piibliseltsi esindajana Soome Piibliseltsi aastakoosolekul ettekande meie hõimurahvaste olukorrast usuelu vallas. Juttu tuli ka liivlastest. Pärast ettekannet pöördus minu poole üks Soome vaimulik, kes oma isa mälestuste kaudu teadis, et kuskil peaks olema terve tiraaž liivikeelseid 1942. aastal ilmunud Uusi Testamente. Uue Testamendi väljaande aluseks oli liivikeelne Uus Testament. Foto: Mikk Leedjärv Kōrli Stalte 1930. aastate tõlge, mille ilmumisele aitas kaasa tema isa sõber Edgar Vaalgamaa; mäletamist mööda oli tõlge tookord ka trükki jõudnud. Üsna peatselt andis Soome Piibliselts Eesti Piibliseltsile teada, et liivikeelsed raamatud on ühe kiriku kõrvalruumist kastide seest tõepoolest üles leitud. Ilmumisaasta oli 1942. Sõja tõttu ja hiljem nõukogude ajal polnud neid võimalik üle piiri saata ning nii olid nad unustusse vajunud. Liivikeelse Jumala Sõna jõudmine rahvani kas või pool sajandit hiljem on hea näide sellest, kui vajalik on ringi liikuda ning asjadest rääkida. Soomlased saatsid testamendid Eestisse ja meie omakorda edasi Läti Piibliseltsi. Oma külaskäikudel Liivi randa olen ka ise liivikeelseid testamente mitmesse raamatukokku viinud ja liivlastele jaganud. Mõned eksemplarid on saadaval ka veel Eesti Piibliseltsis: ostke, lugege! Jaan Bärenson

leviste kogudust majandusjuhina teeninud Valter Karp on nüüd, 93-aastasena, hakanud kirja panema meenutusi Liivi rannalt, mida talle oli jutustanud liivlasest ema, Piza külas sündiValter Karp kirjutab üles ema nud Anna Elise mälestusi Liivi rannalt. Belte. Ema oli üks neist, kelle I maailmasõja ajal korjas reidilt üles tsaari sõjalaev, et tuua sakslaste vastu kindlustuste ehitamisele jalgu jäänud rannakalurid sõja eest Tallinna pakku. Ülestähenduste seas on lugu külakoolist, kus ei räägitud mitte liivi, vaid ainult läti keelt. Juttu on isa kalapaadist ja võrkudest mere kaldal. On lugu mereannina leitud toidurasvavaadist, millest jätkus perele tükiks ajaks. Lugu vaprast vanaemast pajatab, kuidas liivi naine käis Peterburis keisri jutul palvega lasta sulgeda Piza küla kõrts, mis tõi vaesust, nälga ja kaklusi, ning mis tõepoolest poole aasta pärast suleti! Kõige liigutavam on meenutus kahest paadiahtri külge külmunud kalurikäest, mille tuul kevadel jääminekuga randa kandis. Kalur oli kaduma jäänud juba sügisel, kui ilmselt torm ta paadist merre paiskas. Nüüd sai perekond vähemalt tema käed kuumi pisaraid nuttes maha matta. Valter ise jõudis emakodu vaatama alles 1968. aastal. Paik oma pika liivaranna ja suure vaikuse ning rahuga tundus kohe sama lähedane nagu kodupaik Eestis Pääsküla mändide all. Valter on lugenud Fanny de Sieversi lugusid liivlastest ja tunnistab, et ehkki tal isiklikud mälestused sellest rahvast puuduvad, tunneb ta end koos emaga neis lugudes ära. „Kas või see, et nad vähe rääkisid,“ toob Valter näite. Samas on talle tugevaks eeskujuks olnud ka eestlasest isa, kes töötas kooliõpetajana, mõisavalitsejana ning käis Eesti talupoegadelt Rotermanni tehasele vilja ostmas. Tema viiulil õppis mängima ka Valter, ehkki isa suri, kui poiss oli alles kuuene. Kahe lapsega üksi jäänud ema ei kavatsenud Liivimaale tagasi pöörduda, sest rannarahva elulaad oli juba kaugeks jäänud. Nii kasvasid lapsed üles koduseks saanud Eestis. Vahel on Valter sõitnud Liivi randa ning võtnud kord isegi ühe männipuu ümbert kinni, küsimusega, kas männipuu ehk mäletab tema ema, kes kunagi väikese tüdrukuna siin jooksis. Mänd ei vastanud, aga Valter teab, et see oli õige puu. Salatunne hinges andis mõista, justkui oleks ta isegi kunagi siin elanud ning võiks sinna jäädagi. Piret Riim 21

Foto: Jaan Bärenson

tuttavad meie varasemast koostööst, aga osad on ilmselt uued. Siiski on igaühel võimalus saada oluliseks lüliks meie ühises missioonis viia Jeesuse Kristuse lunastussõnumit soome-ugri rahvasteni.

Fotod: Imbi Arro kogu

Artikli autor (keskel) koos Jaan Bärensoni ja Tapa koguduse õpetaja Reet Eruga.

Misjonikohvik Tapal Novembrikuus võis Tapal näha kuulutusi, kus kirjas: Kui Sa tahad teada, mis on misjon ja kuidas seda tehakse meie hõimuvendade juures, kohtuda inimestega, kes osalevad selles töös ning olla ühises kohvilauas, tule 17. novembril kell 17 Tapa Jakobi koguduse pastoraati.

ii koguneski nimetatud ajaks pastoraati kogudusetuppa seltskond asjast huvitatuid. Diakoonianaiste abiga sai tuba kohendatud Misjonikohvikuks. Lauale, mil naiste küpsetatud koogid ning kohv ja tee, pandi silt: Armas kohvikuline, Sul on hea võimalus annetada misjonitöö heaks, ostes siit koogitüki, tassi kohvi või teed! Etteruttavalt võib öelda, et koogikandikud tühjenesid kiirelt ning sellevõrra täitus annetuskorv. Kella viie ajal jõudsidki kohale külalised Tallinnast: Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson, projektijuht Küllike Evartov ja meediatoimetaja Piret Riim. Pärast rõõmsat tervitamist võeti kottidest välja hulk raamatuid, üles seati ekraan ning taustamuusikaks pandi mängima CD mari muusikaga. Kui kõik oli valmis ja rahvas end mugavalt seadnud kuulama-vaatama, tervitas Tapa kirikuõpetaja Reet Eru külalisi ja kõiki kohvikulisi ning pidas alguspalve. Seejärel tutvustasid külalised endid ja rääkisid veidi oma tööst ja Piibliseltsist. Õhtu põhiteemaks olid meie sugulasrahvad ning nende vaimulik elu. Saime vaadata huvitavaid ﬁlme Marimaast ja hantidest ning sisse elada nende argipäeva, mõtte- ja tundeilma. Nagu pärast väljendas üks kohvikulistest: samasugused inimesed, aga kui erinev elu! Teised tavad, harjumused, vajadused. 22

Kui meie kogudused unistavad väikebussist, siis handid hoopis paadimootorist. Jaan Bärenson rääkis haaravalt sellest, kuidas on lood vaimuliku kirjanduse tõlkimise ja levitamisega hõimuvendade juures. Saime ka oma

Kuigi viktoriin valmistab nii mõnelegi peamurdmist, leiavad paljud küsimused õige vastuse.

silmaga vaadata ning käega katsuda mitmeid soome-ugrikeelseid Uusi Testamente ja üksikuid evangeeliume. Meie, kes võtame enesestmõistetavana, et meil on juba ammu olemas terve emakeelne Piibel ja lausa mitmedki tõlked sellest, võime vaid kujutleda sealsete kristlaste rõõmu neist vähestest raamatutest. Jutud kuulatud, pildid vaadatud, küsimused küsitud, teatas Küllike, et nüüd on meie kord näidata oma teadmisi. Üksi või meeskonniti paberid-pliiatsid pihku ja küsimustele vastama! Küsimused olid õhtu jooksul räägitu-vaadatu vallast. Selgus, et kõige hoolikam kuulaja oli olnud üksiküritaja Helgi, kes vastas kõik küsimused õigesti ning sai auhinnaks endale esimesena raamatu valida. Misjoniõhtu ei jätnud kedagi külmaks. Kohaletulnud said heita pilgu hoopis teistsugusesse maailma. Mitmedki ütlesid pärast, et nende suhtumine misjonäri töösse on nüüd teistsugune. See on raske töö, mis nõuab isiklikku kutsumist Jumala poolt ja suurt sõnakuulelikkust Talle. Nagu ütles koguduseliige Ülle: seda saab teha ainult koos Jumalaga, sest Jumal saab kõigega hakkama! Imbi Arro EELK Tapa koguduse diakon

Hea lugeja, kui oled huvitatud sarnasest üritusest oma koguduses, anna julgesti teada! Üheskoos saame hõimurahvaid aidata! Hõimurahvaste aeg toimkond

Ühises osaduses lendab aeg kiirelt.

ANNETUSI on võimalik teha

Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama.

hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015 Pangaülekande tegemisel palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress.

“Kuidas võivad nad kuulutada, kui neid ei läkitata?”

„Seepärast mine ja tee jüngriteks kõik rahvad…“

(Rm 10:15)

(Mt 28:19)

Anu ja Juha Väliaho teenivad marisid ja teisi hõimurahvaid Venemaal juba üle 18 aasta. Teie toetust vajab ka sealsete eestlaste vaimulik teenimine.

Kakskümmend kaks tulevast udmurdi, handi, mari ja komi kristlikku juhti on lõpetamas oma õpinguid. Järgmisel aastal alustab uus kursus piiblitundmise ja kristliku teoloogia õppimist ning Jumala teenimiseks vajalike praktiliste kogemuste arendamist. Meie programmi eesmärk on soomeugri kristlasi ette valmistada juhtideks ja töötegijaiks oma rahva seas.

PIKAAJALISTE MISJONÄRIDE ANU JA JUHA VÄLIAHO TÖÖ Viitenumber 0042

SOOME-UGRI MISJONI- JA PIIBLIKOOL

“Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.”

“Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Piibli tõlkimisega hõimurahvaste keelde on tegeldud juba aastakümneid, kuid täismahus Piibel on vaid mõnel rahval. Projekti eesmärk on tõlketöö toetamisega anda ka väiksematele soome-ugri rahvastele võimalus lugeda emakeelset Piiblit. Hetkel on käsil Vana Testamendi tõlkimine udmurdi ja komi keelde, lisaks on töös ja ootab järge erinevate piibliosade tõlkimine teistesse soome-ugri keeltesse.

PIIBLI TÕLKIMINE SUGULASRAHVASTE KEELTESSE

Viitenumber 0026

Viitenumber 0013

(Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjonitoimkond saadab välja misjonirühmi Eestist, et toetada ja julgustada handi, komi, udmurdi ja mari kristlasi nende evangeelses töös. Aita viia lootust soome-ugri küladesse!

LÄKITA EESTLASED MISJONITÖÖLE HÕIMURAHVASTE KÜLADESSE! Viitenumber 0039

Ajakirja “Hõimurahvaste aeg” võib iga huviline leida oma postkastist,

kui annab oma soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee

Kui paganlus ja krist lus kohtuvad Kuula, kui ilus on sinu emakeel! Noored Marimaa l Setumaa vajab meid

või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Piibe l kese t kee Näog li a ja n äotu Muusi religio ka – u on saldu Päran se sild di ho idjad Taeva lik m elood ia ud murt ide sü dame s

OTSEPOST

Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkonna eestvõttel

RAADIOSARI

toimuvad 2011. a suvel

“Hõimurahvaste aeg”

MISJONIREISID

alustas 2010. aasta septembrist.

udmurdi, mari ja handi küladesse ning põdrakasvatajate juurde tundrasse.

Igal nädalal kuuleb poole tunni jooksul intervjuusid soome-ugri kristlastega ja kõlab hõimurahvaste muusika. Saatejuht on Küllike Evartov, toimetaja Piret Riim.

Aitame suhete kaudu Jeesuse armastust inimesteni viia!

Raadio 7: laupäeval kl 16, kordus kolmapäeval kl 12.

Kui Jumal kutsub sind misjonile hõimurahvaste juurde, võta ühendust e-posti aadressil mark@misjon.ee või telefonil 552 3274.

Pereraadio: reedel kl 20, kordused laupäeval kl 14 ning kolmapäeval kl 1 öösel.

Kui sul endal puudub võimalus minna, saad palvete ja annetustega ikkagi misjonile kaasa aidata.

Loe lähemalt lk 23.

Ajakirja

Hõimurahvaste Aeg varasemaid numbreid li Piibel keset kee äotu religioon nä Näoga ja n lduse sild Muusika – usa Pärandi hoidjad südames ia udmurtide Taevalik melood

ja muud huvitavat hõimurahvaste kohta saab lugeda kodulehelt

www.hoimurahvad.misjon.ee

Toimetaja intervjueerib külalisi Ingeri kirikust 2010. a juunis Tartu kirikupäeva ajal. Üritusi täis Jaani kirikus oli kõige vaiksem koht selleks soojussõlm keldrikorrusel. Foto: Natalia Širjajeva