Hõimurahvaste aeg - 2010 (5)

Page 1

5

Piibel keset keeli Näoga ja nä näotu religioon Muusika – usalduse sild Pärandi hoidjad Taevalik meloodia udmurtide südames


4

3 Piibel keset keeli Mart Rannut, Jaan Bärenson

Piibel keset keeli

4 Jumalat usaldades Signe Liivak

7 Näoga ja näotu religioon Ingmar Kurg

8 Meie misjon. EEKBKL Agnes Böning

9 Pärandi hoidjad Piret Riim

8

10 Nägemus sai tegelikkuseks Jukka Repo

14 Muusika – usalduse sild Anu ja Juha Väliaho

16 Taevalik meloodia udmurtide südames Maina Sašina ja Valeri Pikulev

18 Kutsutud ja seatud

10

Piret Riim

Polaarjoone puudutus Andrus Kask

19 Ühiselt hõimurahvastele mõeldes Jaan Bärenson

18

Sõna kostub igal pool Piret Riim

20 Soome-ugri misjonipiiblikool – enam kui õppimine! Mark Nelson

21 Külas Ameerika eestlastel Jaan Bärenson

Aitäh toetamast komikeelset raadiot! Daniil Popov

22

22 Misjonikohvik ootab teid! Mark Nelson

Esikaanel: udmurdi kristliku noorteansambli Šumpoton liige Dina Vassiljeva mängib udmurdi rahvuslikku pilli nimega krež. Foto: Kaupo Kant Tagakaane foto: Anu Väliaho kogust Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Jukka Repo, Piret Riim. Kontakt: Eesti Piibliselts. Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2010 ISSN 1736-7069

Raamat ei ole riiuli jaoks – see on loosung, mille Eesti Piibliselts juba aastaid tagasi sõnastas, soovides juhtida tähelepanu lugemise vajalikkusele. Raamatud, sealhulgas Piibel, on väärt seda, et neid kätte võtta ja lugeda. Et aasta 2010 on kuulutatud lugemisaastaks, siis on see ammune loosung päevakohane ka täna.

H

iljuti möödus esimese eestikeelse Piibli ilmumisest 270 aastat, veidi enne seda tähistasime 1968. aasta Piibli ilmumise 40. aastapäeva. Need daatumid on olulised igale eestlasest lugejale – tähistavad need ju emakeelse Piibli ajaloo järjepidevust. Maailmas kõneldakse tänapäeval ligi 7000 keelt (www. ethnologue.com) ning nende arv väheneb üha kiirenevas tempos. Kui vanasti mõjutasid keelte arvu looduskatastroofid ja kliima karmistumine, siis nüüd on selles süüdi suuremate keelte jätkuv laienemine kaasaegsete tehnoloogiate toel ning vähemate keelte arvel. Arvatakse, et just praegu elavad maailmas vähemalt poolte keelte viimased kõnelejad. Enamikku maailma keeli räägib vähem kui kümme tuhat inimest. Samas suurenevad suure kõnelejate arvuga keeled jätkuvalt, erandiks vaid vene keel, mille kõnelejate arv pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist väheneb. Eesti keele kui maailma suurimate hulka kuuluva (95% keeli kõneleb vähem inimesi) ja tehnoloogiliselt arenenud keele üle tasub uhkust tunda. Eesti keelde on jõudnud ka tehnoloogiad: trükitehnoloogia aastal 1525, jätkuvalt võetakse kasutusele keeletehnoloogilisi rakendusi konkurentsivõimelisel tasemel. Tehnoloogia eeldab selle oskajaid. Trükitehnoloogia kasutuselevõtuks on vaja kirjakeelt, täpsemalt kirja, mida kasutada, ning keelereegleid, kuidas keel kirja panna. Tarvis on ka kirjapandu lugemist ja selle oskajaid. Ka Piibel on tehnoloogiline toode. Piibel või selle osa on tõlgitud tänapäeval 2508 keelde, seega on kirjakeel olemas vähemasti 2508 keele jaoks. Osaliselt võime siia lisada veel keeli, kus piiblitõlkega on alustatud (kokku 600). Eesti keeles ilmus Piibel aastal 1739, olles kõige varasema viiekümne tõlke seas maailmas. Raamatuid, mida saab osta ja müüa, on ilmunud 800 keeles, seega ületavad nii piibliosade kui Uue Testamendi tõlkekeelte arvud raamatuturgu maailmas. Piiblitõlge ei ole äriprojekt. Piiblit on küll trükitud vähem (561) kui raamatuturu keeleline ulatus, kuid see ületab keelte arvu, milles on võimalik põhiharidust saada. Kahtlemata on piibel ilmunud ka mõnes tänapäeval väljasurnud keeles ning tehiskeeles (esperanto), kuid põhiliseks on see, et paljude keelte puhul lõpeb hari-


dus enne ära, kui õppimises ametliku haridusdokumendi kätte saab (nt enamik soome-ugri keeli). Veel võrdluseks: riigikeeltena (või ametlike keeltena) on kasutusel veidi üle saja keele, keeletehnoloogiline tugi on olemas 70-80 keelel. Emakeelset Piiblit läheb tarvis seal, kus väärtus on nii kristlaseks olemisel kui ka emakeelel. Maailmas ei ole kristlaste arv oluliselt kasvanud. Kuigi absoluutarvudes on see suurenenud, on osakaal maailmas elanikkonna üldise suurenemise tõttu jäänud samaks. Küll oleme saanud teadlikumaks, millised faktorid mõjutavad kristlaseks olemist. Üldjuhul haridus ega sotsiaalne staatus siin rolli ei mängi, usklikke on rohkem luterliku Skandinaavia haritud elanikkonna hulgas vastukaaluks Venemaa ja Bulgaaria õigeusu lihtrahva usklikkusele. Küll aga on vaesemate inimeste usklikkus rohkem seotud väliskeskkonnaga ning elus ette tulevate probleemidega. Rahvast toob kirikusse nii denominatsioonide konkurents kui ka oikumeeniline koostöö. Samas lihtsalt suur kiriku populaarsus ei pea tähendama Piibli olulisust: sünkretistlike religioonide puhul nt Haitil ja Filipiinidel, kus kristlus on kenasti kohalike usunditega segatud, ei ole Piiblil kohta. Ka seal, kus kirik on vapralt väljas

S

oome-ugri piiblikoolis osalejad on kogunenud järjekordsele õppesessioonile, seekord Komimaa metsasügavusse. Uus päev algab siin palve ja ülistusega, kuid mitte tavalisel viisil – Jeesuse Kristuse kiituseks lauldakse komi, udmurdi, handi ja mari keeles. “Коштына, коштына, коштына, о-хо, Юмын волгыдышто коштына,” kõlab laul mari keeles. Sellele järgneb: “Meie kõnnime nüüd valguses, valguses, mis tuleb Jumalalt!” On arusaadav, et marid, komid, udmurdid ja handid laulavad oma emakeeles, aga eesti keeles…? Miks?! Kuulake, mida on öelda meie soome-ugri kaaslastel, ja te hakkate mõistma. Esimesel õhtul koos istudes ja viimaste kuude kogemusi jagades rääkis üks õpilane põnevusega sellest, kuidas eestlased on neid julgustanud. Teised jagasid muljeid ühisest tegevusest eestlaste misjonirühmadega ja töö viljadest külades. Tunnistan, et eestlaste misjonitööst sellise

olnud oma rahva kaitsel (nt Küprosel, Iirimaal, Poolas, Itaalias), ei pea see veel piisavat üldist kirjaoskust ning suurt nõudmist Piibli järele tähendama. Piibel on tänapäeval kujunenud modernse ajastu mõõdikuks: selle olemasolu ning jätkuv nõudlus annab tunnistust arenenud rahvusest industriaalühiskonna tingimustes. Samas on Piibel keele jätkusuutliku arengu tunnus: välja surevad keeled, milles oma piiblitõlge puudub. Piibel ei ole mitte ainult osa minevikust ja olevikust, vaid ka tulevikust, kus kirjakeelsele raamatule lisanduvad virtuaalsed ning eraviisilist juurdepääsu võimaldavad vahendid. Igal aastal trükitakse Piiblit või selle osa üle 400 miljoni eksemplari, käesoleval sajandil ületab nende trükiarv juba viie miljardi piiri. Ühinenud Piibliseltside Maailmaassambleel Newportis, Walesis, sõnastati 2004. a piibliseltside järgnevate aastate ülesanded: Piibel tuleb tõlkida igasse keelde, mille rääkijaid on vähemalt 500 000; Uus Testament igasse keelde, mille rääkijaid on vähemalt 250 000; valik piibliosi igasse keelde, mille rääkijaid on vähemalt 100 000. Mart Rannut Jaan Bärenson

armastusega kõneldud lood panid mind end päris alandlikuna tundma. Mõni kuu hiljem ütles udmurdikeelse teenistuse Inkrež juht Maina: “Teie, eestlased, ei taipa selle tähtsust, mida te teete! Mõtlete, et tulete misjonirühmadega meile lihtsalt suvel mõneks nädalaks appi, kuid te ei mõista sugugi, kui palju see meile tähendab! Julgustus ja lootus, mida olete andnud, elab veel kaua kajana meie südameis.” Seega võib öelda, et koostöö eestlastega on soome-ugri kristlaste elus ja nende rahvuslike koguduste rajamisel olulise tähtsusega. Hõimurahvaste Aeg on Eesti Piibliseltsi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja Misjonitoimkonna 2006. aastal algatatud ühisprojekt, mille eesmärk on innustada Eesti kristlasi võtma vastutust meie soomeugrilastest õdedevendade toetamiseks Venemaal. Mark Nelson

“Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.” (Rm 10:15)

Armsad vennad ja õed!

Algusest peale on Jeesus kutsunud neid, kes tahavad olla tema õpilased ja on valmis oma mugavusest loobuma, selleks et minna kaugele maale. Minna selleks, et jagada kõikide inimestega rõõmusõnumit Kristuse surmast ja Ülestõusmisest. See kutse tuleneb otseselt ristimisest, mille läbi meid samastatakse Kristusega, ja on ligimesearmastuse loomulik osa. Sest kui Kristuse sõnum tõesti meie elule valgust, tähendust ja rõõmu annab, kui see sõnum on tõesti rõõmusõnum meie elus, ei saa me soovida midagi muud, kui seda oma ligimesega jagada. Headuse loomus on ennast levitada – bonum est diffusivum sui – kõlab keskaegne ütlus. Kristlane levitab Kristuse sõnumit armastuses ja rahus, teiste kultuuri ja veendumusi austades. Ta ei tule peale suruma, vaid teistelt rahvastelt õppima ja nendega jagama. Ma tervitan kõiki neid, kes selles vaimus toovad usku, lootust ja armastust nendele kaugetele rahvastele, kellega me moodustame ühe perekonna. Keelesugulusest veel tähtsam on hingesugulus. Peame ennast avama, selleks et teised end Kristuse valgusele avaksid. Sest rohkem kui kuulda Kristusest, tahab kaasaegne inimene, ükskõik kas ta elab Euroopa Liidus, Jäämere ääres või Kaug-Idas, näha Kristust nende inimeste elus, kes Jeesuse sõnumit kannavad. Ja ma palvetan selle eest, et see töö kannaks üha rohkem vilja. Jumalal on oma aeg iga inimese ja rahva jaoks. Ja inimesed, kelle juurde Jumala Sõna on hiljem jõudnud, võivad olla just need, kes kunagi tulevad ja aitavad vanal Euroopal pöörata uuesti oma näo Lunastaja poole.

Apostellik administraator piiskop Philippe Jourdan

3


torantuuris missioloogia alal, imetlesin oma juhendaja professor Dana L. Roberti tabavat ütlust: “Kui inimkehaga võrreldes on terve keha misjon, on evangelism süda”. Aga seda võiks ka teistpidi vaadelda – kui misjon on inimkeha, on terve inimese eluks vajalik terve ihu. See tähendab – kõik muud organid oma normaalses funktsioneerimises annavad aluse inimihu terviklikuks eksistentsiks. Õigupoolest ei ole Kristuse Kirikus mingit tegevust, mis ei oleks misjon. Sest peale oma ülestõusmist surnuist ja enne taevasseminekut andis Meie Lunastaja Jeesus Kristus meile misjonikäsu, ehk teisisõnu, tegutsemisplaani – oma Kiriku jaoks. Misjon on läkitatus millegi olulise tarbeks. Uues Testamendis on 289 korda tarvitatud termineid, mis tähistavad läkitamist, läkitatust, apostellikku ülesannet jms. Martin Hengeliga koos võime öelda, et varakiriku lugu ja teoloogia ajalugu on eelkõige misjoni lugu. Martin Kähler on öelnud, et misjon on teoloogia ema. Evangeeliumid kirjutati mitte ajaloolise impulsi ajendil, vaid Jeesuse Kristuse kuulutamiseks Vahemere maailmas. Ja veelgi enam – Jumalat ennast nähakse misjonärina par excellence. Seega on misjon meile nii oluline, et seda lihtsalt üle rõhutada pole üldse võimalik. Misjon on Jumala misjon – Missio Dei – ja selles osalemiseks on iga kristlane ristimise kaudu kutsutud. Olgem seda siis sina ja minagi.

Peavikaar dr Heigo Ritsbek Eesti Evangeelse Alliansi peasekretär 4

Jumalat usaldades Anna oma tee Issanda hooleks ja looda tema peale; küll ta toimetab kõik hästi! Laul 37:5 Foto: Uno Looris

Kui olin Bostoni Ülikoolis dok-

Signe (keskel), Zina ja Nataša vaatavad nartal lösutades, kuidas Anre arkaani viskamist harjutab.

V

iis aastat tagasi ei osanud Signe arvatagi, et on astumas sammu, mis tema elu tugevasti mõjutab. Jumal andis talle erilisel viisil märku liituda grupi inimestega, kel südames soome-ugri rahvad ja soov kuulutada head sõnumit Jeesusest. Nüüd on Signe Obi jõe ääres asuvates handi külades ja tundras põdrakasvatajate juures käinud kokku juba viiel korral. Nendel misjonireisidel, eriti tundras, on ta kogenud Jumala ligiolu ja juhtimist. 2009. aasta reisiks pidi Signe kõigepealt grupi moodustama ja selle eest siis ise vastutama. Ta tundis südames minekuks erilist valmisolekut, kuid polnud kedagi, kes veel oleks asjast huvitatud. “Aga kui see on vaid minu enda isekas soov”, mõtles ta, kui kuulis korraga üht vaikset, konkreetset häält enda sees ütlevat: “USALDA MIND!” Alljärgnevad katkendid Signe päevikust viivad meidki 2009. a reisile.

Kolmapäev, 5. august Teejuhid Kolm päeva rongisõitu on seljataga, oleme jõudnud Uurali mägede lähedale. Teisel pool laiub tundra, mis on

augustis kuivem kui südasuvel. Ka teed ja jõed on praegu läbitavamad ning sääski vähem. Oma reisikaaslastega olen juba tutvunud, meie vahel tekkis kohe algusest peale väga hea klapp. Tarmo ja Uno on rahulikud ja tasakaalukad, mõlemad varem matkamisega tegelnud, Anre jällegi elurõõmus ja aktiivne, kel seljataga kuum kogemus Afganistanist. Täna leiab aset rõõmus kohtumine hantide Olja ja Koljaga, kellega olime tundras koos ka möödunud aastal. Tutvustan handi sõpradele oma kaaslasi ja loodan südamest, et Kolja nad omaks võtab. Handid ei seltsi võõrastega kiiresti ja nende usalduse võitmine võtab pikalt aega. Nagu eelnevatelgi aastatel, teeme kõigepealt rongijaama taha lõkke ja keedame teed. Seejärel käime poes toiduvarusid täiendamas, siis kalamehekummikud jalga, sääsetõrje peale ja teele mägede poole! Tee on enam-vähem kuiv, aga leidub ka soisemaid kohti, kus peab olema ettevaatlik. Sääskedel on nüüd pidupäev, sest värske veri on saabunud!


Neid on hirmus palju, seisma jääda ei tohi, siis oled kohe nendega kaetud. Aga eks sellegagi tuleb harjuda! Anname oma teekonna kordamineku Jumalale üle. Me ei tea, kus põdrakasvatajad sel suvel asuvad, kuid loodame oma teejuhi Kolja peale, kes tunneb tundra märke. Ilm on ilus, seltskond hea ning varsti viskab Koljagi teistega nalja. Päeva õhtusse veeredes oleme Oljaga teistest maha jäänud, hakkame väsima. Telgime ilusas kohas jõe ääres. Kolja pakub muksuni, kohalike jõgede maitsvat kala. Päike hakkab loojuma, õhk jahenema ja – oh imet! – äkki on sääsepoisid kadunud. Milline mõnu on lõkke ääres juttu ajada, üksteise kulul nalja visata ning loodust nautida!

Neljapäev, 6. august Teekond teadmatusse Tõuseme vara ja asume teele. Jõgi on ületamiseks küll madal, aga tuleb olla ettevaatlik, sest kivid on libedad. Maastik on kaetud madalate põõsastega ja mätlik. Seljakott tundub raske, õlad valutavad, ka samm on kuidagi aeglasem, takerdume tihti põõsaste taha. Rõõmuga tunnen juba eemalt ära teise jõe ületuskoha. Lõunaks jõuame hantide eelmise suve laagripaika. Siit algab põdrakasvatajate otsing. Teekond kujuneb raskeks ja väsitavaks. Lõpuks saadame Kolja ning Anre luurele. Palvetame, et Jumal avaks nende silmad märkama tšumme (põhjarahvaste püstkoda) või põtru. Kahepäevasest

tundras trampimisest väsinuina lähme varakult telkidesse. Öösel saabub Anre rõõmusõnumiga, et pärast ekslemist leidsid nad põdrakasvatajad 5-6 km kauguselt üles. Jumal on hea, Tema toimetab tõesti kõik hästi, kui Teda usaldame! Isegi Koljal oli vahepeal lootusetuse tunne tekkinud, kui põdrakarju kuskil näha polnud. Ta ütles, et nad võivad olla 40 km raadiuses…!

Reede, 7. august Vanad ja uued tuttavad Tõuseme natuke hiljem, sööme ja paneme oma laagri kokku. Täname Jumalat ja usaldame eelseisva kohtumise Tema kätte. Kui tšummide juurde jõuame, võtavad handid meid üllatusega, kuid väga sõbralikult vastu. Mehed punuvad parajasti arkaane, silmusega nööre põtrade püüdmiseks. Naised tegelevad tšummis oma igapäevaste toimetustega: pesevad pesu, teevad käsitööd, valmistavad süüa. Olen äraütlemata rõõmus neid jälle nähes, kogu väsimus on kadunud ja ununenud. Sel suvel on põdrakasvatajate brigaadis neli peret 23 inimesega. Anname edasi tervitused, näitame pilte ja vaatame nende talviseid telefoniga tehtud videoklippe. Handid on kinnised, vabalt nad oma elust rääkima ei hakka, tuleb ise nende toimetuste vastu huvi tunda.

Laupäev, 8. august Meie teejuht Kolja lahkub hommi-

kul. Lähme jõe äärde kuldjuurt otsima, mis on hea külmetuse vastu. Õhtul mängime kõik koos võrkpalli. Kui homme on ilus ilm, aetakse põdrakari ravimiseks ja toiduvarude täiendamiseks tšummide juurde. Saju korral aetakse kari mägedesse ja me ei pruugigi põtru näha.

Pühapäev, 9. august Vihma sajab. Kahju, kui põtru tšummide juurde ei toodagi. Jagame kingitusi, ajame juttu ja mõistatame mõistatusi. Tavaliselt lähevad mehed pärast hommikusööki õue oma toimetuste juurde, aga nüüd on ka nemad meiega tšummis. Tore on vaadata, kuidas vanem vend õpetab nooremat arkaani punuma. Olga kaabib põdranahku, Zina tikib pärlitest kätiseid ning Leena keedab süüa.

Esmaspäev, 10. august Põdrad tulevad ikkagi! Anre õpetab poistele enesekaitsevõtteid, meie Oljaga teeme tutvust perega, kellega me varem pole kohtunud. Pereisa ja -ema jagavad muljeid poeskäigust 25-30 km kaugusele Vorkutasse. Ühel päeval läksid, teisel tulid, ja öösel magasid tundras vihmamantli all. Ilm on paranenud ja täna tuuakse põdrakari tšummide juurde. Kodustatud põdrad tulevad leiba nuruma, metsikud aetakse platsile. Suuremad poisid aitavad meestel põtru maha suruda ja süstida. Meie oleme tüdrukute ja koertega abiks põdrakarja kooshoidmisel. Mõned põd-

Foto: Anre Matetski

Põdrakasvatajad Ženja ja Kolja said lõpuks kätte just selle põdra, keda on vaja ravida.

5


Foto: Uno Looris

Teisipäev, 11. august Handikeelne evangeelium Küll oli põdranahal soe magada! Täna otsustame, et sel suvel me ei külasta teist tundras asuvat põdrakasvatajate brigaadi. Südames mul seda soovi ei ole ja peremees Volodja arvab ka, et pole mõtet end üle mägede käimisega väsitada. Tunnen, et Jumal kinnitas mind Volodja läbi. Parem on võtta aega siinsete hantide jaoks, aidata neid majapidamistöödes, jagada oma mõtteid ning tugevdada kontakte. Lähme lastega mägedesse mägikristalle otsima. Ülevalt avaneb kaunis vaade Uuralitele ja tundrale. Tagasi jõudes otsustavad Tarmo, Uno ja Anre veel puid saagida ja lõhkuda, meie Oljaga suundume telki. Olja punub tüdrukutele patse ja jutustab piiblilugusid, mida nad suure huviga kuulavad. Kingime tüdrukutele handikeelse Markuse evangeeliumi. 6

Kolmapäev, 12. august Handid kutsuvad meie mehi kalale, see on tore ja ühendab neid hantidega rohkem. Meie Oljaga jutustame lastele piiblilugusid, siis palvetame pereema nõusolekul tema laste ja mehe pärast. Õhtul külastame veel kord kõiki peresid ja joome lõputult teed, viimases tšummis küll juba raskustega. Eriliselt jääb meie südamesse uus perekond, kus peremees Ženja kingib meie grupi meestele karukihva ja -küüned, mis on eriline austuse märk. Paari nädala pärast viiakse lapsed kooli, vanematega kohtuvad nad alles koolivaheajal. Vanemad aga hakkavad põdrakarjaga minema üle Uurali mägede küladele ligemale. See rännak võtab aega mitu kuud.

Neljapäev, 13. august. Jumala juhtimisel koju tagasi Mu südames on soov seekord varem minema hakata, et järgmise päeva õhtuks raudteejaama jõuda. Jällegi Foto: Uno Looris

rad püütakse toidutagavara täiendamiseks, peale selle tapab iga pere vastavalt pere suurusele ka mõne põdravasika, et selle pehmest nahast talveriideid õmmelda. Seekord ma ei vaata, kuidas põtru tapetakse ja nülitakse, kuid proovin maksa ja liha rohke soolaga. Zina ütleb, et kõige parem on silmaümbruse rasv! Maitsta antakse ka põdrasarve, millel on karv ära kõrvetatud. Enne magamaminekut joome sooja teed, sest ööd on külmad. Kui lõpuks oma sammud telkide poole sätime, avastame, et telgid on jääs. Küsime põdranahku külje alla panemiseks.

Peretütar Leena tõstab pajast liha; kuivatatud põdraliha keedetakse terve päev.

Esimene õhtusöök tundras imekauni päikseloojangu ja sääskedega. Vasakult: Anre, teejuht Kolja, Signe ja Tarmo. saan Jumalalt vastuse Volodja kaudu, kes arvab samuti, et peaksime minekuks rohkem aega varuma. Tänan Jumalat kinnitava abi eest. Kolja kingib Anrele oma vana arkaani. Enne lahkumist saab iga pere handikeelse Markuse evangeeliumi (kogu Piiblit pole veel handi keelde tõlgitud). Kui kõik asjad koos ja hüvasti jäetud, hakkame vaikselt minema. Täna õhtul tuleb viimane telkimine tundras, homme öösel magame raudteejaama põrandal ja siis juba rongiga Moskva poole teele. Jumala usaldus ja Tema abi sellel reisil oli minu jaoks eriline kogemus. Olen väga tänulik oma reisikaaslastele ja kõigile, kes palvetasid meie reisi kordamineku eest. Signe Liivak


Näoga ja näotu religioon K

omimaa pealinnast Sõktõvkarist lahkumise eel kavatsesime osta suveniire. Silma hakkasid meeldivates kirevates rahvariietes nukud. Üks ühine tunnus oli neil kõigil – nukkudel puudus nägu. Nukkudel oli näotu pea. Igaüks võinuks ju ise silmad pähe joonistada oma suva järgi, ent selgitusi lugedes tuli ilmsiks, et näotu pea on nukkude kasutamise puhul määrava tähtsusega. Need nukud asetatakse aknale kui kodu kaitsjad, justkui viirusetõrje kurjade vaimude ja kurja pilgu eest. Kuna nukul pole nägu, siis ei oskavat väljaspool kodu asetsevad pahad jõud kedagi kodustest identifitseerida ega suutvat majarahvast seeläbi kahjustada. Nukud jäid ostmata. Ostsime kasetohust kingatallad. Tuntakse muret, kuidas kaitsta inimest, tema kodu ja kultuuri. Kultuur on haavatav, kodu on valla ja inimene juurteta. Materiaalne kultuur püsib seni, kuni peab vastu materjal ja pole olnud hävinguid. Vaimne kultuur on vastupidavam, kuid ei seisa kunagi muutumatuna paigal ning on vastuvõtlik võõrastele mõjutustele. Kultuuri kaitsmisega tegelevad paljud instantsid, väikerahvad aga usaldavad oma kultuuri sageli riigi eestkoste alla. Kultuur on nende materiaalsete ja vaimsete vahendite, regulatsioonide, sümbolite jpm kogusumma, mis loob kommunikatiivse, arusaadava ja turvalise keskkonna inimeste ühiskondlikuks suhtlemiseks. Kultuuri elujõud seisneb sümbolitele tähenduse andmise suutlikkuses, see ei saa eksisteerida lahus kultuuri kandjast, s.o inimesest. Kultuur elab senikaua, kuni on selle tarvitajaid. Kui inimesed rakendavad teistsuguseid ühiselu vorme, hakkab kultuur muutuma, asendub mõne teisega või sureb välja. Siis ei aita enam riiklikud regulatsioonid, reservaadid ega tohutu hulk raha. Kultuur ja religioon on teineteisega seotud. Me ei tea, kas mingi kultuur suudab jätkuvalt eksisteerida ilma religioonita, kuid teame, et religioonil ei ole eneseväljenduse võimalusi lahus kultuurist. Religiooniks võibki nimetada usklikkust, mis võtab kuju

kultuuris. Üks ja sama usuline aluspõhi – räägitagu kas või kristlusest – võib olla omaks võetud ja edendatud erinevates kultuurides, kuid ilma konkreetse kultuurilise kommunikatsioonita poleks võimalik oma usku väljendada. Nii nagu kultuur, on ka religioon elav, kuni seda kuulutatakse. Tarvitamata religioon on vaid teoreetiline mõttemäng, mitte elu, mida elatakse. Jumala pöördumine inimeste poole on toimunud alati konkreetses ajas ja kultuuris. Jumal pole nimetu jõud, kellest võib vahel abi olla. Kui Jumala Sõna sai lihaks, siis see toimus neitsi Maarja väljavalimises ja Joosepi eestkoste all, ning Jumalast sünnitatud Poeg asetati Betlemma sõime. Kui Jumal lunastas inimkonna patust, siis toimus see Kolgata ristil Jumala Poja ohverdamisega. Kristlik religioon tähendab sündmusi nende inimeste keskel ja nende inimestega, kes temaga kohtusid ja kohtuvad edaspidi. Kristus toob inimese ühendusse Jumalaga ja annab inimesele Jumala näo. Jumala selge ja nähtav tegutsemine inimkonna ajaloos sisaldab ühtlasi religioonikriitikat. Jumala eneseilmutus on kriitiline näotu religiooni ja näotu kultuuri suhtes. Jeesus kõneles ju: vaadake linde taeva all ja jälgige ilma, vaadake kuningakoda pidutsemas, sõjameest relvastumas, tölnerit kauplemas, pimedat tervenemas, talumehi põllul, lapsi tänaval või lesknaist templis. Ta ei õpetanud tundmatuid jõude ega rääkinud olematuid asju. Kurje vaime nimetas ta nimepidi ja ajas nad sügavikku, ning Laatsarusele hüüdis: “Tule välja!” Jumal tunneb igaüht meist, ning uskudes Jeesuse nimesse, me saame päästetud. Kas Kristuse-usk suudab kultuuri kaitsta? Ilmselt küll! Sai ju öeldud, et kristlik usk leiab kodu igas kultuuris. Ülemaailmne kirik oma mitmekesisuses on selle elavaks tõenduseks. Ent evangeelium esitab kultuurile tingimused, mis on kultuuri- ja ajastuülesed. Tingimus on see, et kultuur oma muutumises ja arengus saaks Kristuse-näoliseks. Jeesus Kristus andis tõotuse: “Jää-

ge minusse ja mina jään teisse!” See tingimus kehtib ka nn kristliku kultuuri kohta. Iga kultuur seisab silmitsi evangeeliumiga, mis paljastab inimeste patu, aga ilmutab Jumala kirkust. Lausanne’i leping aastast 1974 selgitab nõnda: “Evangeelium ei eelista ühte kultuuri teisele, vaid hindab iga kultuuri vastavalt oma tõe ja õiguse kriteeriumidele, rõhutades moraalseid absoluute igas kultuuris”. Kristlikud misjonärid läkitatakse teele sageli lääne nn kristliku kultuuri keskkonnast. Kuid edukalt alanud misjonitöö kurvad kogemused on enamasti seotud sellega, et evangeeliumiga on kaasas käinud veendumus misjonäri enese kultuuri eksimatusest. Selle asemel, et evangeelium saaks vabastada inimesed ebajumalate kummardamisest ja omaenese kultuuri kujundamiseks Kristuse-kujuliselt, hakkavad misjonäride pealesurutud tavad ja tõekspidamised ahistama neid arenguvõimalusi, mida Jumal on igale kultuurile jätnud. Kuidas siis olla? Misjonär ju armastab Issandat ning seda rahvast, keda ta tuleb teenima. Tema kavatsused on siirad. Ent sellest ei piisa. Misjonäril peavad olema isikutunnused, et teda saaks tuvastada. Ta küll esindab oma kultuuri, kuid ta esindab ühtlasi Jumalat, kes tahab end ilmutada uutes kontekstides. Misjonäriks olemine pole ainult Piiblite maaletoomine ja laialijagamine või sponsorirahade külvamine. See oleks näotu religioon. Iga inimene väärib seda, et teda kohtab teine inimene, kellel on nimi ja ajalugu. Jumal kutsub iga inimest isiklikult ja seda peab ka misjonär õppima tegema. Millise kuju võtavad soome-ugri kultuurid, kohtudes inimestega, kellel on Kristuse nägu, seda saame näha siis, kui maskid on maha võetud ja näota nukud akendel asendatud inimestega. Kristus ütles ju, et kus kaks, kolm jne inimest on koos ning seda tema nimel, seal ta ilmutab ennast.

Ingmar Kurg, EMK Teoloogilise Seminari misjoniteaduse õppejõud

7


Palve misjonäri eest.

japidamise ja elaniku eest. Oleme imeliselt kogenud, kuidas Jumal seejärel evangeeliumi kuulutamiseks uksi avab. Juba viis aastat on koostöös Rootsi Misjonikirikuga olnud edukas suvine projekt Step of Faith (Ususamm), mille eesmärgiks on kokku tuua vene ja eesti keelt kõnelevaid noori, et koos rootslastega kuulutada evangeeliumi Ida-Virumaal. Väga heaks partneriks on selles projektis kujunenud venekeelne Kohtla-Järve Lootuse Kogudus.

Meie misjon Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit Agnes Böning Fotod: EEKBKL misjonikeskuse arhiiv EEKBK Liidu all tegutseb misjonikeskus, kes koordineerib Liidu-sisest evangeelset tööd ja välismisjonialast tegevust. Misjonikeskusel on igatsus, et iga inimene Eestimaal saaks võimaluse kuulda head sõnumit Jeesusest Kristusest talle arusaadaval moel. Jeesus on valinud koguduse oma Ihuks maa peal, ta on “Tema täius, kes täidab kõik kõiges.” (Ef 1:23) Misjonikeskus saab koostöös kohalike kogudustega olla partneriks ja innustajaks Suure Misjonikäsu täitmisel. Piirkondlik töö ja piirkonnavanemad. EEKBKL kogudused on jagatud 9 piirkonna vahel, nende vanemad misjonikeskuse esmased partnerid kohalike koguduste julgustamisel. Nad korraldavad kokkusaamisi pastorite ja töötegijatega, selleks et jagada muresid ja rõõme ning koos mõelda, kuidas evangeelset tööd arendada ja kogukonda Kristuse armastusega paremini mõjutada.

Alfa kursused on meie kogudustes jätkuvalt efektiivseim evangeelse töö vorm, mille abil on loodud suhteid uute inimestega ja leidnud rakendust koguduseliikmed. On eriti rõõmustav, et kursuse lõpetanute hulgas leidub ristimisele tulijaid ja kogudusega liitujaid. Suuremad kogudused viivad sageli läbi eraldi kursusi täiskasvanutele ja noortele ning on väiksematele kogudustele korraldamisel abiks. Koguduste rajamine on äärmiselt oluline, eriti suur on aga vajadus Tallinnas ja Tartus, kus on juurde tekkinud ilma ühegi kirikuta linnalähedasi piirkondi. Tartu Risttee koguduse rajajaid Peep Saar on rõhutanud, et uute koguduste rajamine peaks olema iga terve ja Kristust armastava koguduse loomulik tunnusmärk ning igatsus – nii nagu laste sünd perekonnas on vanemate armastuse loomulik tagajärg ja soov. Kui kogudus panustab jüngrite tegemisele ja uute juhtide kasvatamisele, siis tuleb uute koguduste rajamine loomuliku protsessina varem või hiljem esile. Hetkel on Liidus kolm koguduse rajamise projekti: Lasnamäe Lootuse eestikeelne töö, Elav Kivi Mustamäel ning Järvakandi projekt. Soov on alustada Lasnamäel venekeelse tööga ning koguduste rajamisega Tartus, Kundas, Pärnus ja Tallinnas.

Evangeelsed suveprojektid. Misjonikeskuse prioriteediks on väiksemate koguduste abistamine evangeeliumi kuulutamisel ning uute töötegijate treenimine. Need kaks eesmärki ühendatakse suvistel misjoninädalatel, kus peamiselt ülikooliealistest noortest koosnevad misjonigrupid tulevad kohalikule kogudusele appi evangeelset tegevust korraldama. Võimalusel tehakse koostööd ka teiste piirkondlike kogudustega. Tegevuse osas ollakse loovad: viie aasta jooksul korraldatu hulka kuuluvad vabaõhukontserdid ja -jumalateenistused, perepäevad, spordivõistlused, liivaskulptuuride meisterdamine rannas, öökino, eakate kohvilaud, sotsiaalteatri etendus jpm. Suvel vabas õhus puutuvad kogudusega kokku ka need inimesed, kes kogudusse tulla ei julge või ei soovi. Nii mõnigi kuulab teenistust rõõmsalt põõsa või puuriida taga või jälgib aknast. Ja Jumala Sõna teeb oma töö, sest “usk tuleb kuuldust”. Alati on eesmärk kuulutada selget evangeeliumi inimestele arusaadaval moel. Väga oluliseks peame eestpalveid, sest evangeeliumi kuulutamine on alati seotud vaimuliku võitlusega. Kohapeal käivitatud palveketis on pidevalt palves vähemalt kaks Rõõmsad misjonigrupi inimest, palvejalutuskäikudel liikmed Pärnumaal palvetatakse iga kohaliku malõunasöögi ootel. 8

Misjonipäev EEKBKL 2007. a suvekonverentsil Kohtla-Nõmmel. Esiplaanil handi rahvarõivais Marilys-Mirjam Kurg.


Põhjapõdrakasvataja Isak Mattias Triumfi jaoks on kari elulise tähtsusega. Sama on Piibliga.

Piibel kuulub saami igapäevaellu. Lavvus vasakult esimene on pereema Inger Anne Triumf.

Pärandi hoidjad S

aamidest põhjapõdrakasvatajate kogu elu keerleb loomade ümber. Nendest saavad traditsioonilisele eluviisile truuks jäänud pered toitu ja elatist. Karjakasvataja elu pole kerge. Vahel ronivad loomad kuhugi ja saavad viga või on lumekate liiga paks selleks, et toitu kätte saada. Loomi tuleb arktilises tundras edasi ajada iga ilmaga ning põdraajajad on palju kodust ära. Peatuspaigaks on siis lavvud, kokkupandavad telgid. Põhja-Norras Biedjovoggis pereisa mitmetuhandepealise karja juurest tagasi ootav Inger Anne Triumf räägib koos lastega lavvus tule ümber istudes, et neil on Piibel alati kaasas, ka autos. “Kui me liigume karjaga uude paika, siis soovime õnnistust. Kui lahkume, siis täname paiga eest ja õnnistame seda. Soovin, et ka minu lastele saaks Piibel sama omaseks kui see meie peres on alati olnud.” Piiblitõlge, millest on jutt, pärineb 1850ndatest. Teos on olemas peaaegu igas saami peres. Vanadel inimes-

tel pole sellest arusaamisega probleemi, aga nooremate jaoks on see liiga imelikus keeles ja kirjaviisis. 14-aastane Elen Anna Triumf tahab samuti saada karjakasvatajaks, tal ongi karja hulgas mõned oma loomad. Elenil on lavvus kaasas koolist päriselt endale saadud saamikeelne Uus Testament, milliseid Norra Piibliselts laskis jõuluks trükkida 2000 eksemplari. Raamat käib käest kätte ning vahepeal tagasi jõudnud pereisa Isak Mattis Triumf tõdeb, et temagi saab selle sisust aru oluliselt paremini kui vanast Piiblist. Elen Anna on rahul, et ta saab nüüd raamatut lugeda igal ajal ega pea seda enam kuskilt laenama. Põhja-saami piiblitõlkimise projekt on pooleli. Vajadusele tõlget uuendada juhtisidki kõigepealt tähelepanu kooliõpetajad, kellel tuli vana Piibli tekste lastele tunnis ümber “tõlkida”. Lahendust ei pakkunud ka norrakeelne Piibel. “Minu ema ei ole rääkinud minuga norra, vaid saami keeles. Seda on ka kergem kirjutada,” kinnitab koolitüdruk Eli Ka-

Uue Testamendi esitlus Kautokeino kirikus. rianne Vesterheim Hatta arusaadava Uue Testamendi üle rõõmustades. Seda ei tule õpetajatel enam ümber jutustada, vaid lastele saavad lood ise lugedes omaseks ja tunnis osaletakse innukalt. Tõlkija Brit Rajala rõhutab samuti, kui väärtuslik on võimalus lugeda Piiblit tõeliselt omases keeles – teksti mõte jõuab kohale nii, et mõistetakse, millest tegelikult on jutt. Tõlkimine algas 1987 ning Uus Testament valmis meeskonnal kümne aastaga. Töö Vana Testamendiga kestab, enne kui tervikpiibel võib uuesti ilmuda. Saami parlamendi endise liikme, professor Ole Henrik Magga sõnul on kristlus olnud aastasadu üks saamide peamistest traditsioonidest ning on oluline, et inimestel oleks sellele ligipääs ka edaspidi. Finnmarki varasema praosti, pastor Knut Ingebu väitel on siinne kirik praegu küll tugev, aga uus tõlge aitab koguduse kasvule veelgi kaasa ning tagab traditsiooni jätkumise ka noorima põlvkonna hulgas. Põhja-saami keelt räägib umbes 10 000 inimest Norras, 3000 Soomes ja 2000 Rootsis. Ühinenud Piibliseltside materjalide põhjal Piret Riim

Fotod: Dag Smemo (Ühinenud Piibliseltsid)

Välismisjon. Aastate jooksul on EEKBK Liidu kogudused läkitanud misjonäre Hiinasse, Lätti, Indoneesiasse, Kambodžasse, Paapua UusGuineasse, Türki ja Rootsi. Jael Puusaag on misjonärina tegev Bosnias

ja Kosovos soovib tööga alustada perekond Adam. Välismisjoni valdkonnas aitab misjonikeskuses kaasa Marilys-Mirjam Kurg, kes hoolitseb, et kõik misjonärid saaksid Eestimaalt aeg-ajalt julgustavaid kaardi-

kesi, kirjakesi, kirjandust ja uudiseid. Misjonikeskus aitab vahendada ka misjonäride toetust ning tutvustada nende tööd kohalikele kogudustele, kes saavad misjonäride eest palvetes ning praktikas hoolt kanda. 9


Nägemus sai tegelikkuseks Hõimurahvaste koostöö tulemusena sündis ersade ja mokšade luterlik kogudus. Miks keskendub projekt Hõimurahvaste Aeg soome-ugri rahvastele, kui evangeeliumi peaks ju kuulutama kogu loodule? Mordva luterliku kiriku ajalugu ning ka minu enda kogemus näitavad siiski, et sugulasrahvastele keskendumisel on mõtet.

E

rsad ja mokšad elavad Mordva Vabariigis, kus luterlusel on tugevad juured. Näiteks Bolšie Berezniki külasse ehitati palvemaja 1869. Edasi tuleb pikk läbiuurimata ajajärk, kuhu jäävad nõukogude periood, ersa ja mokša keele hävimisohtu sattumine ja emakeelsete Piiblite puudus. Kui aga Jumal leidis aja paraja olevat, valmistas ta kogudust rajama vähemalt neli inimest:

Pastor Arvo Survo, ingerisoomlane, õppis 1981-90 Eestis EELK Usuteaduse Instituudis teoloogiat ning abiellus eestlannaga. Mängus oli kindlasti Jumala sõrm, kui Arvo õppis 1970ndatel tädimehe, Garai-Vasja käest ersa keelt. Pärast sõjaväetee-

Arvo Survo.

nistust, aastal 1975 tellis Arvo endale mordvakeelsed ajalehed “Sjatko”, “Mokša” ja “Pioneeri Hääl”. 1976 tõlkis Arvo Garai-Vasja abiga kaks peatükki Johannese evangeeliumi. Edasi tuli mordva keele kasutamises ja õppimises paus kuni 1989. aastani, mil Arvo kohtas Hatsinas Ingeri Liidu koosolekul mordva kunstiüliõpilast Andrei Aljoškinit, kellega koos tõlkis ersa keelde laulu “Omal maal”. Samal sügisel sõitis ta Mordvasse külla. Kunstnik Andrei Aljoškini vanaisa oli 1920ndail saadetud Mordvast Siberisse, kus sündis Andrei isa. Vanaisa unistas siiski Mordvasse tagasipöördumisest. Pere jõudis kolida Tšeljabinskisse, kui algas II maailmasõda ning plaan jäi teostamata. Andrei kasvas koos noorema venna Alekseiga üles Tšeljabinskis. Andrei Aljoškin on meenutanud, kuidas ta 1966. aastal luges seitsmeaastaselt oma vanaemale venekeelset Piiblit ette. Kuna vanaema oskas vene keelt kehvasti, siis oli Andreil au loetu emakeeles üle seletada. Juba siis asetas Jumal Andreile südamele – nagu kindlasti paljudele ärksamatele mordvalastele – unistuse emakeelsest kogudusest. 1975-91 õppis Andrei Leningradis kunsti ja sai tuttavaks Aarre Kuukauppiga, kellest on nüüdseks saanud Ingeri luterliku kiriku piiskop. Tutvunud 1989 Ingeri Liidu koosolekul Hatsinas Arvo Survoga, kutsus Andrei teda Mordvasse.

Aleksei Aljoškin. 10

Andreid olid hakanud usuasjad sügavamalt huvitama. Ta nägi unes, kuidas Ristija Johannes küsis temalt, mida ta maalib, ning Andrei vastas, et kirikut. Unenäo põhjal maalis ta 1990. aastal teose “Kohtumine meie Issanda Jeesuse ja Johannesega”, kuhu ta maalis ka kiriku. Esi-

Andrei Aljoškin teeb 2009. a sügisel Velmema kirikus altaripilti. mese kirikuga, mis nägi välja nagu õigeusukirik, ei jäänud ta rahule ning visandas teise, millele järgnes veel kolmas. Tagantjärele võib ainult imestada, kui palju on kolmandas kirikus sarnaseid jooni kahe praeguse luterliku kirikuga Mordvas, mis valmisid aastaid hiljem. Andrei vend Aleksei Aljoškin oli vahepeal läbinud armeeteenistuse ning kuna ka tema südames oli süttinud unistus oma rahva vaimsest vabadusest, kolis pere nüüd, aastakümneid pärast eelmist katset, Mordvasse, tehes teoks vanaisa unistuse. 1989 sai Aleksei Arvo Survo kaudu kutse vaimulikule tööle. Elektriinsener Mikiž Mišin sai 1987. aastal Kasahstanis töötades baptistidelt Piibli. Aasta pärast sattus tema kätte venekeelne teos “Luterlik kirik Skandinaavias”, mis juhatas talle teed edasi. Mišinil oli tekkinud igatsus emakeelse kiriku järele, mille tõttu ta kolis 1989 Mordvasse ja hakkas jutlustama. Aeg polnud selliseks tegevuseks veel küps ning ta pidi aastaks tagasi Kasahstani “maapakku” minema. 1990 naasnud, sai Mikiž Andrei kaudu kontakti Arvo Survoga. Ingeri kirik oli alles tuhast tõusmas. Ingeri tollased kogudused kuulusid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku


ajaloolist paradoksi, kui 5.11.1991 registreeriti Mordva mokša-ersa kogudus välisriigi kiriku, Eesti luterliku kiriku alluvusse.

Maal “Kohtumine meie Issanda Jeesuse ja Johannesega”. Andrei Aljoškini jäädvustatud nägemus kirikust. alla, moodustades Ingeri praostkonna. Nagu seisab praostkonna nõukogu protokollide raamatus, otsustati 11.02.1991 korvata mordvalase Mikiž Mišini reisikulud diakonide kursustele. 4.04.1991 tegi Ingeri praostkonna nõukogu põhimõttelise otsuse alustada soome-ugri rahvaste seas misjonitööd. Alates 5.04.1991 alustasid Aleksei Aljoškin ja Mikiž Mišin õpinguid Ingeri praostkonna diakonide kursusel Puškinis koos eestlaste Aare Kimmeli ja Veiko Põlluste ning allakirjutanuga. Üks õppejõududest oli Arvo Survo. Puškini pastoraadis töötati välja mõned mordva vaimuliku sõnavara võtmesõnad nagu näiteks “püha” ja “prohvet”. Paljusid taolisi sõnu mordva keeles enam ei leidunud. 10.07.1991 otsustas praostkonna nõukogu paluda Mordvasse väikese kiriku ehitamiseks abi Soomest. 21.08.1991 sai Eesti iseseisvaks, mida 6.09.1991 tunnustas ka Nõukogude Liit. Tagantjärele võib vaid imestada

Mišin ja vennad Aljoškinid olid koguduse asutajaliikmed. Murrang ajaloos oli põhjalik, mida kinnitas Ingeri praostkonna misjonitoimkonna ametlik moodustamine pärast eelnenut, 13.12.1991. Koguduse tegevuse alustamiskoosolekust Saranski pearaamatukogus 17.12.1991 võttis osa umbes 250 inimest. “Kiriku kivi pidu” 16.08.1992, mille käigus tähistati tulevase kiriku asukoht, osutus siiski ennatlikuks, sest Saranski linnaisad tõdesid algul kogudusele lubatud maa peagi ehituskõlbmatuks. Hiljem rajas sellele platsile oma katedraali õigeusukirik. Pärast seda jagunes kogudus mitmesugustel põhjustel kaheks. Vahepeal oli ka Ingeri praostkonnast EELK alluvuses saanud iseseisev Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik. Mikiž Mišin keskendus peamiselt mokšakeelsele tööle juba olemasolevas mokša-ersa koguduses ning kevadel 1995 rajati täiendavalt Velmema (ersa k. “ülestõusmine”) kogudus, suuremas osas ersakeelne. 1996 ostis mokša-ersa kogudus Missouri Sinodi nimelise Ameerika luterliku kiriku toel Saranski kesklinnas vana maja, kuhu hakati 1998 ehitama oma jõududega palkidest kirikuhoonet. 4.11.2001 see pühitseti. Velmema koguduse peamiselt Soome abiga ehitatud telliskivikiriku pühitsemine leidis aset 28.09.2003.

Aga kuidas on lugu mu enda kogemusega? Reisisin kord Rumeeniast Ungarisse. Öises rongis äratas mind piirivalvur, kellele näitasin Soome passi. “Kekkonen on vahva sell,” tõdes ametnik ning ma ei pidanud seljakotti avama. Soome pass osutus tugevaks valuutaks, eriti kui arvestada põhjalikkust, millega vaadati läbi samas kupees reisinud rumeenlanna ja tema väikese poja pagas. Olles käinud Mordvas esimest korda 1993, teinud sinna seejärel kümme lühemat misjonireisi ning töötanud 2004-2006 Saranskis misjonärina, olen alati imestanud selle üle, kuidas kõik mordvalased on olnud teadlikud soomlaste ja mordvalaste sugulusest. Kõikidel pidudel sain ma istuda aukohal, mis avas uksi ka usust tunnistamisele. Ühelgi teisel peale sugulasrahva poleks see olnud võimalik. Ehkki projekt Hõimurahvaste Aeg pole seotud luterlike koguduste sünniga Saranskis, seob sugulus meid siiski ja Jumala sõna ütleb nii: “Kui aga keegi omaste ja kõige lähedasemate eest ei hoolitse, siis see on salanud ära usu ja on halvem kui uskmatu.” (1Tm 5:8) Kui Jeesus on käskinud rõõmusõnumit kuulutada Jeruusalemmast kuni Samaariani, kas pole meie “Samaaria” siis just hõimurahvad? Jukka Repo Fotod: Jukka Repo kogu Allikad: Ingeri praostkonna protokollid, Vene ajalooarhiiv, intervjuud

Tänapäeval on Mordvas seega kaks iseseisvat luterlikku kogudust Ingeri kiriku koosseisus. Mõlemas toimub teenimine emakeeles. 21.02.2006 tutvustati Saranskis õigeusukiriku vaimuliku seminari suures saalis pidulikult äsjailmunud ersakeelset Uut Testamenti.

Mikiž Mišin.

Põnev on olnud tagantjärele jälgida sündmustejada, kuidas Jumal on eri kohtades inimesi ette valmistanud ning neid sobival ajal kokku viinud. Kõiki selle loo tegelasi ühendab usk Jumalasse ning omavaheline vendlus, vere- ja keelesugulus. Ilma nende elementideta poleks ajalugu kujunenud selliseks.

Jukka Repo perega mordva rahvarõivais. 11


Meie hĂľimurahva Saamid

Karjalased Soomlased

Eestlased Vepslased

Liivlased Setud

Ma Ersad ja mokĹĄad (mordvalased) Ungarlased

12


ad

arid

Komid Handid

Mansid

Udmurdid

13


Muusika – usalduse sild Kaks aastat kontserttuure mari külades Baškiirias

Fotod: Anu ja Juha Väliaho

Aprill 2008 Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku Birski koguduse liikmete seas on hulk maridest estraadimuusikuid, kes olid siinse rahva seas teada-tuntud juba enne kristlasteks saamist. Nüüd oleme kokku seadnud vaimuliku muusika kava. Vasili Mihailov mängib süntesaatorit, Konstantin Zainetdinov kitarri, vilepille ning plokkflööti ja Valeri Zadretdinov kitarri. Mari Toivola, misjonipraktikant Soomest mängib kannelt. Kõik ka laulavad. Mina, Anu, laulan nendega mõned laulud ja toon tervitused sugulasrahvastelt eestlastelt.

Järgmises külas oli “pulmapidu”: kutsutud olid abielupaarid, kellel olid olnud pulmad üks, viis, kümme, viieteist jne aastat tagasi. Kokku oli väikeses klubis 52 inimest. Saime anda teistele kontserdi ja ka ise osa teiste peost ning nautida koolilaste kontserdikava. Vallavanem ja koolidirektor kutsusid meid teine kordki esinema!

repertuaar on koosnenud vaimulikest lauludest. Igal pool on olnud kuulajaiks saalitäied lapsi, noori, täiskasvanuid ja eakaid. Vanemad inimesed tulid tavaliselt rahvarõivais. Tuttavatele rahvalauludele lauldi kaasa. Nii jõudsime 2500 mari ja udmurdini, kes ei tea ristiusust eriti midagi. Kolmes mari külas on kokku lepitud regulaarsete kooskäimistega alustamine.

Sama päeva õhtuks sõitsime Djurtulli linna lähistele Novaja Burasse. Selles naftatöötlejate asulas on 300-kohaline uus klubi. Kõik istekohad olid täis, väiksemad lapsed istusid suuremate süles. Marikeelseid vaimuliku muusika kontserte polnud siin varem olnud. Võib-olla ahvatles tulema ka see, et meie kontserdid on tasuta. Lõpus kutsusime võtma kingituseks “Jeesuse elu” raamatut ja ostma vaimuliku muusika CD plaati ansamblilt Sorta. Sorta tähendab mari keeles küünalt. Ansambel koosneb meie koguduse muusikutest. CD “Elav vesi” salvestusega tegeles Anu väimees Matis Metsala 2007. aastal.

Sõit-sõit-sõit külla…

Laadisime pillid ja võimenduskastid väikebussi Renault, millega oli meile appi tulnud Artjom Joškar-Olast, ning sõitsime esmalt 130 km kaugusele Ilistanbekovosse. Klubis ootas täissaal: umbes 120 inimest. Rütmikamatele lugudele plaksutas rahvas hoogsalt kaasa. Artjom jagas pärast soovijatele marikeelseid “Jeesuse elu” raamatuid. Nii klubi, kool kui raamatukogu said vastilmunud marikeelse Uue Testamendi. Järgmine kontsert oli Manjaki külas. Ka seal oli täissaal: 125 inimest, kellele oli võimalus rääkida Jeesusest ja laulda Jumala armastusest.

Kell kaks öösel jõudsime tagasi Birskisse.

Niisiis seisime fakti ees, et Birski kogudus, kes teeb regulaarset tööd 13 marikülas 20-150 km raadiuses Birskist ja otsib uusi külasid, kus tööd alustada, on ilma liikumisvahendita. Õnneks olid paar koguduse inimest valmis andma kasutada oma masinaid.

Juuni 2008 Aprillis alanud turneed kestsid poole juunini. Kokku käisime 23 külakultuurimajas. Lisaks maride küladele laulsime kahes udmurtide asulas.

Detsember 2008 100 km Birskist põhja pool asub 140 elanikuga Tuktajevo küla, kus polnud ühtegi ristitut. Olime leppinud sügise alguseks kokku esituse kultuuri-

Raamatud sõna otseses mõttes rebiti Artjomi käest… Lubagu Jumal, et neid raamatuid ka loetaks.

Osa on olnud rahvalaulud, aga põhi-

14

Oktoober 2008 Juha sõitis koos külateenistuse meeskonnaga koguduse Lada roolis õhtupimeduses Tõnbajevosse, kui auto ette jooksis öövärvi mullikas. Inimesed kannatada ei saanud, küll aga näitas auto esiosa, et kümme aastat tagasi kogudusele ostetud, juba niigi roostekirjut masinat enam taastada ei tasunud. Miilits tõdes, et liikluskindlustus ei korva taolise õnnetuse puhul midagi ning vaevalt ka, et vabalt ringijooksnud mullika omanik endast märku annab.


Sugulasrahvad on ühismissiooniks valmis!

Iga kontserdi lõpul jagati emakeelset vaimulikku kirjandust.

majas. Viimati oli seal mingi kontsert kaks aastat tagasi, kuna keegi ei taha ääremaale minna. Saime oma käsutusse neljaveolise Toyota, mis rühkis läbi pori. Vähem võimsast masinast polekski kasu olnud. Meid ootas pool küla. Pakkusime, et võime hiljem, kui teed on külma tõttu kõvemad, uuesti tulla. Meil soovitati minna ka 30 km edasi Baškibaši külasse. 250 elanikuga Baškibašis polnud samuti veel keegi ristitud. Siingi tuli kohale pool küla. Pakkusime, et näitame edaspidi ka marikeelset filmi Jeesusest. Saime filmi hiljuti ja alates septembrist on kogudusel ka videokahur. Film nähtud, paluti meid uuesti tulla… Kuu algul õnnestus tänu annetajatele osta kogudusele uus auto, Renault Logan.

Marid ja tatarlased Juuni 2009 Pidasime kaheksa kontserti 160 km kaugusel Birskist, Šarani rajoonis. Siin ei ole kristlikke kirikuid, kuna siin elavad põhiliselt tatarlased ning õigeusukiriku mõju puudub. Maridel ei ole siin ka enam loodususundi

ohvripidusid, kuna elu mõjutavad tatarlaste kombed. Peetakse nende pühi, ehkki moslemiteks pole marid saanud. Kuulsime sellest kõigest meie Valerilt, kes oli käinud neis külades tavalise estraadiprogrammiga. Kasutasimegi korraldamiseks seekord Valeri litsentsi.

Kogudusse tuli suveks tööle mari laulja ja muusik Anna Mišina, kes õpib Tšuvaššia pealinna Tšeboksari ülikoolis rahvamuusikat. Tema organiseeris kontsertidega seotud praktilisi asju ja hoolitses reklaami eest. Taas sõitsid kohale kanneldaja Mari Soomest ning bussijuht Artjom Marimaalt. Nädalajagu kontserte igal õhtul läksid taas täissaalidele, ehkki algasid suviselt kl 22.30. Mešerovos läks pool tundi pärast algust ära elekter kogu piirkonnas. Kuidas jätkata kontserti, mille tehnika koosneb süntesaatorist, elektrikitarrist ja helivõimendusest? Esmalt laulis Anna rahvalaule, mida ta esitab alati ilma saateta. Siis mängis Mari kannelt, mille saatel laulis Anu eesti keeles. Poole tunni pärast naasis ka elekter. August 2009 Akibarisovosse oli kokku lepitud lisakontsert. See sattus vihmasele päevale, mis pehmendab siinsed saviteed paksuks kitiks. Lahkudes jäimegi ülesmäkke tõustes libedasse mülkasse kinni. Pilkases pimeduses helistasime kultuurimaja juhatajale, kes saatis meile appi salga noori mehi. Nood lükkasid meid mäkke välja, kust omal jõul edasi saime. Selle suve kontserdid, mida kuulas kokku ligi 1000 inimest, olid lõviosale esimeseks kokkupuuteks ristiusuga. Võimalus oli osta CD vaimulike lauludega ning võtta kaasa tasuta marikeelne värviliste piltidega “Jeesuse elu”. Raamatutest tuli puudugi. Lisaks sõlmisime kontakte ka tatarlastega, kelle hulgas oli kultuurimajade juhatajaid, kooliõpetajaid, külaaktiviste. Kolmes külas plaanisime üheskoos edasist tegevust. Kui suve algul olime suhtunud reisi tulemustesse äraootavalt, siis nüüd oli selge, et tööd siinkandis tuleb ja saab jätkata. November 2009 Saime 5000 eksemplari marikeelset raamatut, kus on 60 tähtsamat piiblilu-

gu värviliste piltidega. Eelmine tiraaž lõppes juba ammu, nüüd oli Soome Piiblitõlkeinstituut teost meie palvel juurde trükkinud. Raamat on olnud meie peamine töövahend. Alustamegi uue kontserdisarja plaanimist! Kogudusega tuli tutvuma tatarlasest muusik Radik, kes mängib basskitarri ja on trummivirtuoos. Ta pole ristitud, aga tunneb kristluse vastu huvi.

Jõuame projektini Detsember 2009 Aasta sõidus olnud Renault Logani spidomeeter näitab 50 000 km. Siia mahub piisavalt tehnikat ja lisaks juhile neli muusikut. Järgmine tuur on plaanis jaanuaris Kaltasinski ja Šarani piirkonda, kus valitseb loodususund. Nüüd, kui Birski koguduse misjonimaja ehitusprojekt on lõppenud, on asutud koguma toetust uue, muusikamisjoni projekti heaks. Plaanis on palgata üks või kaks muusikut kogudusse tööle. Kultuurimaju pakutakse meile tasuta, aga kulutused tekivad bensiini, toitlustuse, side jms tarbeks. Liiter bensiini maksab siin 10 Eesti krooni. Loodame, et meil õnnestub palgata vähemalt kevadel Tšeboksari ülikooli lõpetav Anna Mišina, kes tegeleks ka muusikute järelkasvuga. Jaanuar 2010 Kestsid lumetuisud ja kõvad pakased, seepärast ei saanud minna kõikjale, kuhu plaanitud. Autod ei läinud alati käima ja maanteid ei puhastatud lumest. Kolmes kultuurimajas, kuhu jõudsime, oli aga täissaal. Taas osalesid Vasili, Konstantin, Valeri ja Mari. Meie Juhaga laulsime ühe soome rahvalaulu ja mina, Anu, laulsin eesti keeles “Väikest karjast”. Kahel korral asendas kanneldajat laulja Irina Fairušina. Kaltasinski rajoonis, kus olime esmakordselt, oli tõeline rüselus iga kord, kui Juha tasuta raamatuid jagas. Inimesed ronisid üksteisele selga… Sarnane ründamine oli 1993. aastal, kui alustasime tööd Marimaal. Kinkisime vaimulikku kirjandust ning Sorta CD ka klubidele ja koolidele. Oleks juba aeg teha uus plaat: Kostja ja Vasili on marikeelseid vaimulikke laule päris palju juurde kirjutanud. Anu ja Juha Väliaho kirjadest koostas Piret Riim 15


Taevalik meloodia udmurtide südames Fotod: EEA Evangelismi- ja Misjonitoimkonna arhiiv

Sügisel 2009 külastasid Eestit läbisõidul kaks udmurdi rahvuse esindajat, Maina ja Valeri, kes koguduse töötegijatena juba aastaid oma rahvast teenivad. Nad olid lahkelt nõus rääkima oma elust, usule tulekust ja paljust muust.

Maina Sašina on pärit udmurdi küla õpetajate perest. Maina isa, kohaliku kooli direktor, rõhutas alati, et see, kes jääb udmurdiks, kaotab võimaluse teha karjääri ega saa elus hakkama. Jumala kohta oli Maina kuulnud vaid seda, et teda pole olemas. Et udmurt olla pole hea, seda mõistsin ümbruskonnas valitsevast suhtumisest juba lapsepõlves. Udmurdi keele õppimisse suhtusin suure eelarvamusega ja ülikooli asusin õppima hoopis võõrkeeli. Oma identiteediotsinguis tundsin pahameelt selle üle, et sündisin kauges kolkakülas udmurdina ja mitte prantslannana mõnes suurlinnas. Hakkasin udmurti endas peitma ega tahtnud oma rahvast ega keelest enam midagi kuulda. Ma ei tahtnud abielluda udmurdiga, kuid millegipärast just nii see juhtus. Mõistes, et ma ei leia end selles ühiskonnas isiksusena, kes ma tõeliselt olen, leidsin end kriisist. Tundsin end silmakirjalikuna, kandmas mingeid maske. Samal ajal oli südames karje, tundus, et keegi mind ei mõista. Äkki mu elu on lihtsalt miraaž, kujutelm, mõtle16

sin. Aga sel juhul peab kuskil olema ju veel teistsugune elu!

sesid. Ma tahtsin teada, kes on Jeesus Kristus!

Kord kuulsin raadiost teadet, et udmurdikeelsele raadiotööle vajatakse diktorit. Otsustasin proovida ja olin üllatunud, kui mulle öeldi, et olen just täpselt õige inimene. Raadios töötades nägin udmurdi haritlaste muret seoses oma kultuuri säilitamisega. Alguses ei mõistnud ma nende südamevalu mingi surnud keele ja kultuuri pärast, kuid tasapisi sain aru, et nende tarkade inimeste mure on siiras ja südamest tulev. Järjest enam hakkasid laulud, mida ma eetrisse lasin ja varem kuulatagi ei tahtnud, mind nagu magnetiga enda poole tõmbama. Oma eluga sattusin aga aina sügavamasse kriisi, kuni lõpuks hakkasin jooma. Asi läks aina hullemaks, kuni kaotasin täiesti elu mõtte.

Terve nädal ei väljunud ma kodunt, kuigi lähedased minu pärast juba muretsesid. Lugesin Pauluse sõnu: tahe mul on, aga head teha ma ei suuda… Kui palju olin varem igasuguseid õpetusi lugenud, leidmata vastust. Nüüd mõistsin, et olen patune ja vajan meeleparandust! Äkki sain kõigest aru, pettekujutlus taganes, tundsin tohutut kergendust ja rõõmu. Ka abikaasa rõõmustas, et soovisin muutuda.

Miks ma üldse elan – see mõte painas mind alatasa. Kord sellisel hetkel otsustasin endalt elu võtta. Istusin parasjagu pingil ja mõtlesin, kuidas elust lahkuda, kui minu juurde astus üks naine. Ta ütles, et Jumal armastab mind ja tal on minu jaoks väljapääs. Tundsin südames mässu tõusvat – kuidas saab mind armastada Jumal, keda pole olemas? Siiski otsustasin kasutada seda “viimast šanssi”. Läksin jumalateenistusele, mõeldes, et kui ka see ei aita, võin rahulikult elust lahkuda. Pastori jutluse ajal hämmastas mind kõige rohkem see, et ta paistis ise uskuvat seda, mida räägib. Kuidas saab tal olla mingi isiklik suhe mitme tuhande aasta vanuse loo ja tegelastega, mõtlesin. Siis hakkasin nutma ega saanud enam aru, mis minuga toimub. Koju jõudes otsisin kohe üles Piibli, mille mu tütar kunagi koolis misjonäridelt sai. Olin tütrele öelnud, et viska see kuhugi kaugemale. Nüüd oli soov seda väikest raamatut leida nii suur, et isegi käed väriHetk udmurdi laulu- ja tantsuansambli esinemisest. Vasakul Maina Sašina.

Esialgu ei tahtnud ma veel koguduses udmurdi keele ja inimestega tegemist teha. Lõpuks mõistsin, et mõttetu on võidelda Jumalaga – minu koht on udmurtide seas. Kord sain nägemuse võimsast udmurdi koorist, kes Jumalat ülistab. Mõistsin lõplikult, et udmurdid pole madalamad teistest rahvustest ja me vajame udmurdikeelset ülistust. Kuid udmurtide kodugrupis olid kõik vane-

Maina jagab külarahvale udmurdikeelset kristlikku kirjandust.


mad inimesed, kes eriti ei laulnud. Alguses leidsime ühe inimese, kes oskas udmurdi keeles laulda, siis ilmusid bajaanid, karmoška… Kui meie juurde tuldi rääkima soome-ugri tööst, oli mul juba nägemus koostööst teiste hõimurahvastega. Tasapisi hakkasime külades tööle laulu- ja tantsuansambliga “Kõldõšin” (praegu kannab see ansambel nimetust “Inkrež”, mis tähendab taevast meloodiat). Tänaseks oleme rahvuslike laulude ja tantsudega käinud umbes 200. udmurdi külas, paljud meist on ise laule kirjutanud. Noored löövad kaasa ansamblis Šumputon ja on meile, va-

Valeri Pikulev sündis suures udmurdi peres 12. lapsena. Küsimusele, miks ta küll nii palju lapsi tahtis, vastas ema, et nii palju kui Jumal annab, tuleb ka sünnitada. Kellele Jumal on elu andnud, see peab elama. Koolis aga õpetati Valerile, et mingit Jumalat pole olemas… Kui sain iseseisvaks ja suundusin linna tööle, hakkasin käima seltskonnas ja koos sõpradega alkoholi pruukima. Märkamatult läksin sellega liiale ja püüdsin end siis parandada. Mõtlesin alatihti, et nüüd aitab, enam ma ei joo, juba esmaspäevast algab uus elu! Kahjuks ei suutnud ma midagi muuta ja kõik läks vana rada. 1990. aasta kevadel olime sõpradega linnas pidustustel. Rahvas lõbutses, aga minul oli raske, südames valitses tohutu tühjus. Äkki nägin tänaval noori, kes laulsid kitarri saatel kristlikke laule. Tundsin, kuidas mind kogu hingest tõmbas nende poole, kuigi sõbrad ütlesid, et ära kuula neid hulle inimesi. Varsti leidsingi end kogudusest, tulin usule ja juba mõne kuu pärast lasin end ristida. Mõni aeg hiljem

nematele, suureks rõõmuks. Oli aeg, kus oli mõeldamatu kuulda oma tütreid laulmas udmurdi keeles (olin ju ise kasvatanud neid seda keelt põlgama) ja nüüd…! Jumal tegi võimatut! Alguses arvasid mu tütred, et selle udmurdi asjaga ma ainult häbistan ennast. Üks tütardest ütles isegi, et udmurdid kirikuski häbenevad seda. Pole sugugi nii, et venelased häbistavad udmurte, vaid me ise põlgame ennast. Eestit armastan väga, mul on siin head sõbrad. Kui Kaja ja Mark meile 2004. a esmakordselt külla sõitsid, ei osanud me eestlastest midagi arvata. Olime vaid kuulnud, et udmurdid ja sõitsime kümnekesi õppima piiblikooli Rootsi. Kui teised said teada, et olen udmurt, tahtsid nad millegipärast just minuga suhelda. Olin väga imestunud, kuid mulle öeldi, et siin palvetatakse juba ammu udmurdi rahva eest. See oli ennekuulmatu, et keegi kuskil on mõelnud udmurtide peale! Piiblikooli lõpetamise ajal olime Tartus Kolgata koguduses. Meelde on jäänud, et keegi eestlane kallistas mind seal kõvasti ja ütles: oled udmurt, minu vend! Koju tagasi jõudes kingiti mulle raamatuke nelja udmurdikeelse evangeeliumiga. Meil ei olnud veel udmurdikeelseid vaimulikke laule ega isegi Meie Isa palvet. Soovisin väga, et udmurdid tahaksid koos käia ja oma emakeeles palvetada ning laulda. Mõne aja pärast tuli kokku juba üle kümne inimese, Meie Isa palvest sai meie grupi esimene udmurdikeelne laul. Jumal on aegade jooksul leidnud inimesi, kes on valmis Piiblit oma emakeelde tõlkima, nii nagu näiteks Luther andis Piibli saksa rahvale. Kui 1997 ilmus udmurdi keeles Uus Testament, tuli pidulikule esitlusele kokku palju rahvast. Äkki kutsuValeri ristimistalitust läbi viimas.

eestlased mõistavad üksteist hästi, ja nii see oli. Kui nendega suhtlesime ja nägime neid oma rahvalaule laulmas, tundsime sidet ja armastust üksteise vastu. Mis puudutab udmurtide tulevikku, siis kannan südames pilti sellest, kuidas Jumal toob udmurdi rahva meeleparandusele. Meie töö on veel väike, sest paljud inimesed ei ole harjunud Piiblit udmurdi keeles lugema. Usun, et kui vaimulik ärkamine tuleb udmurdi intelligentsi hulka, toimub suur muudatus. Ärkamise ootuses laulame, jagame piibleid ja kuulutame oma laulu ja tantsu abil evangeeliumi. ti mind mikrofoni juurde, et palvetaksin Uue Testamendi tõlke eest. Olin kohkunud – nii paljude inimeste ees! Hiljem olid paljud imestunud ega suutnud uskuda, et on võimalik palvetada nii, et kogu palves on kõik sõnad udmurdi keeles! See oli paljudele julgustuseks. Külades inimestega rääkides küsitakse minult sageli, et kuidas julgen öelda, et olen udmurt. Udmurdid ju ei räägi sellest, see rahvas on ju teine sort, on öeldud. Kuid ma tean, kuidas Jeesus inimestesse suhtus. Keegi polnud tema meelest väärtusetu. Kirikus hingehoidja tööd tehes olen palju kuulnud inimeste valust, muredest. Saan nüüd aidata neid, kes on samasuguses olukorras kui ma ise varem olin. Tänu Jumalale, nad on mind usaldanud! Jumal on andnud mulle udmurdi rahvusest naise ja õnnistas meid nelja lapsega. Mu naine on linnas üles kasvanud. Lapsena maale sugulaste juurde sõites ei rääkinud ta oma emakeelt enam puhtalt ning sai hingelise trauma, kui sugulased tema aktsendi üle naersid. Alguses mu naine kartis, et ka mina naeran ta üle. Ütlesin, et kuidas saan mina sulle nii teha, mu armsam! Oleme mõistnud, et udmurt olla ei ole halb. Kui Jumal on mind udmurdiks loonud, ei kavatse ma sellest vaikida, vaid kõigile kuulutada. Keegi on öelnud, et kui sulatada erinevad rahvad kokku, siis on see sama, mis võtta taevast ära kõik tähed ja jätta üksnes kuu. Need erinevad tähekesed aga teevadki taeva ilusaks! Küsitles Küllike Evartov 17


Kutsutud ja seatud

Birski kogudusega on Slava – teda tuntakse just selle nimega – seotud aastast 2000, kui misjonärid Väliahod pidasid Birskis esimese jumalateenistuse. Siis oli Slava Abdullin ristitavate seas. Kristlaseks saanud, hakkas Slava kohe osalema kuulutustöös maride külades. Elukutselt mari rahvamuusik-koreograaf ning fotograaf, oli ta kümne aasta väl-

tel käinud külades esinemas ja rahvatantse õpetamas ning oli ka ise osalenud loodususundi ohvripidudel. Sellise mehe kristlaseks saamine pakkus maridele suurt huvi ning teda võeti tõsiselt. Piirkonnas hakkas huvi ristiusu vastu jõudsalt kasvama ning Ingeri kirik suunas seni Joškar-Olas töötanud misjonärid Väliahod Birski kogudust üles ehitama. Slava elas oma õpetajast abikaasa ning poja ja tütrega Birski koguduse maalapil vanas palkmajakeses ning kohtus inimestega nii seal kui kodudes. Külades hakkas ta andma leeriõpetust, õppides ise samal ajal kaugõppes diakoniks. Järgnes pastorikoolitus.

Nüüd on siin ka ametlikult koguduseõpetaja, kes tunneb maride hingeelu. Piret Riim

Slava alustas täiskohaga tööd Birski koguduse karjasena kohe pärast õpingute lõpetamist märtsis 2009.

Slava Abdullin (vasakul) on võtnud Birski koguduse juhtimise misjonär Juha Väliaholt üle.

Polaarjoone puudutus J

aanuaris 2010 sõitsin oma seitsmendale reisile hantide juurde. Seekord oli veidi nadi tunne, sest esmakordselt reisisin kaugele põhja üksinda, pealegi talvistes tingimustes. Läksin külmale vastu teadmisega, et Siberi kuivas kliimas on külmakraade kergem taluda. Põhjamaa pakane tegi aga oma töö, seda eriti tuulise ilma korral. Siis tulid appi Balti jaamast ostetud vildid ja põdranahkne kasukas.

Foto: Andrus Kase kogu

Kõige üllatavam oli kohalejõudmine. Moskvast kolmandat päeva teel olles hakkas Vorkuta rong peatuma mitte ainult jaamades, vaid ka

iga raudteeäärse majakese juures. Selgus, et rongile oli lisatud kaubavagun toiduainetega. Reisijate kannatus paistis lõpuks katkevat, mobiiltelefonid pandi käiku ja kaks peatust enne lõppjaama läks rahvas nagu üks mees rongist välja. Läksin minagi siis seal maha. Kõik istusid autodesse ja kihutasid minema. Seejärel sõitis rong ära. Siis lahkus jaamavaht. Lõpuks jooksid koeradki minema. Tere, Siber, mõtlesin, seistes ja imetledes 34-kraadises pakases tähti. Kuid asi polnudki hull – poole tunni pärast tuldi ka mulle järele ning handi ja neenetsi jutlustajat nä-

Loo autor koos handi tütarlapsega, kes tunneb rõõmu koolivaheaja viimasest päevast koduste keskel. Homme algab sõit internaati. 18

Foto: Anu Väliaho

15. novembril 2009 ordineeriti Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku kirikuõpetajaks senine Birski koguduse diakon Vladislav Abdullin. Tegemist on esimese mari rahvusest pastoriga, kes on lõpule viinud teoloogiaõpingud Ingeri kiriku Teoloogilises Instituudis Kelttos. Ordinatsiooniteenistus toimus IELK Püha Maarja kirikus Peterburis ja selle viis läbi piiskop Aarre Kuukauppi.

hes hakkas jälle soojem. Linna jõudsime ikkagi enne rongi… Salehardi koguduses aitasin jõulupakke kokku panna ja kellegi vanatädi puid riita laduda. Koguduse pastori sõnade järgi oleksid nad väga rõõmsad, kui keegi Eestist tahaks appi sõita. Kogudus teeb jõudumööda regulaarset tööd ümberkaudsetes külades, kuid piirkond on väga suur. Üheks reisi eesmärgiks oli julgustada handi kodugruppi Mužis. Lendasin sinna helikopteriga ja mu pagas pidi mahtuma 20 kg sisse. Mul oli 20-23, aga kuna osuti kõikus, pääsesin piirikontrolli. Seal valgustati mu asjad läbi, seejärel ütles turvamees: „Sina seal! Seljakott ja seina äärde!“ „Kas see on purk?“ küsis ohvitser. „Jah see on mesi. Ma peitsin selle viltsaapa sisse, et tee peal katki ei läheks.“ – „Mis see on? Kas see on nuga?“ – „Jah, see on nuga.“ – „Näita välja!“ – „Palun, teekonnal on ikka nuga vaja, võileibu teha ja ...“ – „S e l l i n e nuga! Miks sa sellise noaga külla lähed!?“ – „Ma lähen põdrakasvatajate juurde.“ – „Pane oma nuga kaugele ära!!!“ Võisin kergendatult ohata ja kopterile ronida. Reklaamidest on jäänud mulje, et seal on pehmed istmed ja stjuardess naeratab sulle… Siin tulid mõned kompsudega külainimesed, ühel neist väike laps süles. Habetunud vanaonu


Ühiselt hõimurahvastele mõeldes

Foto: Mark Nelson

Hõimunädala raames viidi Eesti kirikutes 18. oktoobril läbi hõimurahvaste palvepäev. Esmakordselt olid meie hõimurahvaste eest sel päeval palves ka Ühinenud Piibliseltsid. Palvepäeva korraldajad Eesti Kirikute Nõukogu, Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Piibliselts saatsid

Olga Muži külast uue mp3-mängijaga. viskas kõik pambud sisse ning uks tõmmati kinni. Inimesed jäid tukkuma, keegi midagi ei tellinud. Mina panin turvavöö kinni, aga kohalikud mitte, nagu nad tormisel jõelgi vesti ei kasuta. Mužis andsin edasi soomlastelt saadud mp3 mängijad handikeelsete laulude ja tunnistustega, mille üle oldi väga õnnelikud. Heameel oli kuulda, et ka Azovõ külas tullakse kokku palvetama. Muuhulgas küsitlesin seoses oma uurimistööga Harsaimi küla elanikke. Kogu teekonna vältel kogesin erilist kindlust ja Jumala armu, olles julgustatud teadmisest, et paljud on palves. Aastate jooksul on selgeks saanud, et kuigi oleme soomeugrilased, on meie eluviisis mõningaid erinevusi. Teadupärast ei söö me kodus tavaliselt toorest kala ja liha, riietumegi teiste inimeste arvamusega arvestades. Siberis sattusin olukordadesse, kus Armani ega Hugo Boss sugugi ei aita, näiteks 38-kraadise külmaga tuulisel väljal. Tšummis ootas toore liha ja kruusi kange musta teega kaetud laud, salvrätiku asemel käis kalts ringiratast käest kätte. Tundsin

kõigile Eestimaa kirikutele ja kogudustele palvepäeva läkituse ja palve, kus muuhulgas on öeldud: „…oodates ja paludes Issanda õnnistust, oleme kutsutud ka tegutsema, kõneldes visalt oma keelt sealgi, kus selle kasutusala ahenemas ning õpetades oma kultuuri ja traditsioone järeltulevatele põlvedele. Selleks et soome-ugri rahvaste aeg siin maa peal võiks olla veel pikk ja et võiksime osa saada üle aegade ulatuvast Jumala õnnistusest“.

linna Oikumeeniliselt Naiskoorilt (liikmeteks Tallinna Jaani, Kaarli ja Oleviste naiskoor), oma emakeeles jutlustas mari rahvusest diakon Slava Abdullin. Tõenäoliselt on see esimene marikeelne jutlus, mis Eestimaa kirikutes kunagi peetud! Piiblitekste loeti eesti, mari ja udmurdi keeles.

Samal õhtul toimus Tallinna Jaani kirikus oikumeeniline palvus Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute osavõtul. Muusikaline osa oli Tal-

Ligemale kolm sajandit emakeelset Jumala Sõna on maarahval aidanud eestlasteks saada ja eestlasteks ka jääda. Eestlastel on vastutus oma hõimurahvaste eest – seda rõhutas juba president Lennart Meri. Jaan Bärenson

end äkitselt hoopis teises maailmas olevat ja mõtlesin, mida teeks Jeesus, kes alati leidis, millest kinni hakata ja millele suhteid ehitada.

Sõna kostub igal pool

Vestlesime ilmast, põtradest, internaadist, kopteritest, küttepuudest, aga ka kommetest, erinevustest, tõekspidamistest ja usust. Meil on erinevad väärtushinnangud, mis kindlasti paljuski seotud erineva kliima, ajaloolise ning sotsiaalse taustaga. Kuid ometi on ka midagi ühist – näiteks igatsus toidu ja joogi ning soojuse järele.

Hantide seas on populaarsed tikutopsi suurused mp3 mängijad, mis vestavad piiblilugusid. Hõlpsasti taskusse mahtuv vidin pakub võimalust kuulata Jumala sõna maastikul põtru karjatades, samuti jurtas, kus vähese valguse tõttu trükitähti ei näe. Lugude kuulamine köidab ka lapsi ja noori.

Millele ehitame oma sõnumi? Kas tuleme, et öelda, mis meie arvates õige või leiame midagi ühist? Oli aegu, kui käisime usinasti klubides evangeeliumi kuulutamas. Vinnasime pagasit ühest paadist teise, ühelt Obi kaldalt teisele. Sel korral sain pisut rohkem aega veeta inimestega nende argielus ja see aitas meil üksteist paremini mõista – nii sai vastastikune sõprus ning usaldus kasvada.

Möödunud suvel valmisid audioväljaanded nii handikeelsest Markuse evangeeliumist kui raamatust „Piiblilood“. Teksti lugemist ilmestavad neis handi vaimulikud laulud. Eestis teoloogiat õppiv Ljudmila Grapina, üks Piibli tõlkijatest handi keelde, annab edasi oma rahva tänu emakeelse audiomaterjali eest: „Handi keeles me saame aru Piibli sügavustest, mis jäid vene keeles meie eest varjule. Meie ei saa jääda ükskõikseks selle suhtes, mida Jumal meile ütleb meie omas keeles! Piibel ei tundu enam muinasjutt või legend. Handi keelt rääkiv jumal on hantide jaoks tõeline Jumal!“

Üks meie unistusi misjonile minnes on see, et lahkudes oleksime jälle tagasi oodatud. See annab kindluse, et me pole tühja jooksnud, vaid kasutame jätkuvalt seda, mida Jumal on meile usaldanud. Aitäh, kõigile, kes seda tööd on toetanud! Andrus Kask Foto: Andrus Kase kogu

Järjekordsed hõimupäevad, mida veab Fenno-Ugria Asutus, toimusid 12.-18. oktoobril 2009. a. Hõimupäevi on Eestis oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel korraldatud juba 1929. aastast alates. Nõukogude okupatsiooniajaga tekkinud pausi järel taastati traditsioon 1989. aastal.

Lisaks Markuse evangeeliumile ja kogumikule „Piiblilood“ on handi keelde tõlgitud teos „Jeesuse elu“ ning mõned osad Luuka evangeeliumist. Soome Piibliseltsi materjali põhjal Piret Riim

19


Soome-ugri misjonipiiblikool – enam kui õppimine! S

oome-ugri misjonipiiblikool on Ljus i Österi, Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja Misjonitoimkonna ning Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari koostööprojekt. Mida kõike võib juhtuda, kui kokku saavad komi, handi, udmurdi ja mari kristlased! Isegi tulevik paistab hõimurahvastele helgem, kui areneb sõprus ning kasvab soov üksteist toetada!

risse. Nüüd püüab ta komi sõprade abiga leida võimalust lastelaagri korraldamiseks Ovgordis kohapeal. Esimesel õhtul tunnistas noor udmurdi neiu, et viimaste kuude jooksul on ta mõistnud – mõttetu on lihtsalt oodata, et keegi väljastpoolt tuleks appi noortetööd tegema. Käes on aeg endal vastutust võtta. Keskealine komi nõustus temaga, kõneldes sellest, kuidas ta ise enda ümber toimuvat jälgides kuulis äkki oma südames häält: „Mida sa ootad? Need inimesed vajavad ristimist, sa ei saa siin lihtsalt istuda ja oodata, et keegi teine tuleb ja teeb! Mine ja hakka Jumalat teenima!“ Tänu Jumalale, et valmisolek on kasvanud ja õppimise käigus tekkinud usaldus vorminud neid mehi ning naisi täitma ülesandeid, milleks Jumal on neid kutsunud!

Õppeprogrammidele mõeldes kerkivad tavaliselt silme ette loengud ja raamatud. Meie soome-ugri misjonipiiblikool tähendab aga paljupalju enam! Neljas kahenädalane 21 osavõtjaga õppesessioon läinud septembris leidis aset Komimaa metsade keskel asuva lastelaagri territooriumil. Et esimesest sessioonist Udmurtias oli möödunud täpselt aasta, põlesin soovist näha, kuidas komid, udmurdid, handid ja marid on vahepeal Kristuses kasvanud. Sõprussuhete süvenemisest räägib igatahes see, et üks handi õpilane tõi kaugelt Ovgordist rühma lapsi Komisse lastelaag- Udmurdi tüdrukud on õppimises innukad.

Nelja sessiooni käigus oleme osa saanud õppeainetest, mis annavad sügavama arusaamise Piibli sõnumist ja teoloogiast, samuti oskust evangeelseks tööks ja kristliku sõnumi jagamiseks õpilaste enda kultuurikontekstis. Udmurtias, Mordvas, Marimaal ja Komis toimunud sessioonide vältel on osalejad saanud võimaluse teistele hõimurahvastele külla sõita, seal kohalike kristlaste tegevusega tutvuda ja omandada vajalikke kogemusi tööks oma kodukohas. Klassiruumis, kus enamik õpilastest on soomeugrilased, saab oma rahva probleemidest vabalt rääkida – mõnes teises olukorras ei juhtuks seda iial. Mõttevahetused viivad sageli ühise soovini näha arenemas ehtsaid rahvuslikke kirikuid, kus ülistatakse Jumalat ja kuulutatakse Jeesust Kristust vastavalt oma kultuurikontekstile ja emakeeles. See ühine kirg tõepoolest ühendab osavõtjaid ja muudab õppimise aja eriliseks. Iga hommik algab ülistuse ja palvega, kus lauldakse komi, udmurdi, handi, mari ja isegi eesti keeles. See ühisest minevikust ja saatusest lähtuv ühtsuse, vastastikuse toetamise ja armastuse tajumine ongi ju kogu asja tuum. Oleme kaheksast õppesessioonist koosneva programmiga jõudnud poole peale. Kaks sessiooni on planeeritud aastale 2010 ja kaks ülejäänut 2011. aastale. Meie ühine palve on, et soome-ugri kristlaste seas alustatud hea töö, osadus, ühtekuuluvus ja koostöö võiks jätkuvalt kasvada ning tuua esile juhte ja töötegijaid, kes suudavad arendada ehtsate soome-ugri koguduste ja teenistuste vastastikust toetamist. Tekst ja fotod Mark Nelson

Õppesessioonist osavõtjad Komimaal 2009. a septembris. 20


Külas Ameerika eestlastel Foto: Airi Vaga

Foto: Jaan Bärenson

Kohtumine Bergen County koguduses.

Emakeele tund New Yorgi Eesti Koolis.

Möödunud aasta oktoobris õnnestus mul viibida Ameerika Ühendriikides, kus osalesin piiblitõlkijate konverentsil Dallases. Tagasiteel külastasin New Yorgis Manhattanil asuvat Ameerika Piibliseltsi.

Ü

he terve päeva veetsin aga New Yorgi Eesti Majas ja Eesti Koolis. New Yorgi Eesti Haridusselts loodi juba 1929. aastal ja kool, mille aastate jooksul on lõpetanud sajad eestlastest noored, alustas tegevust 1950. aastal. Kooli juhataja Virve Lane annab koos teiste entusiastlike õpetajatega lastele võimaluse õppida oma emakeelt. Külastuse eesmärgiks oli kohtuda õpetajate ja lastega ning tutvuda kooli elu ja vajadustega. Eesti Piibliseltsile oli esitatud soov soetada lastele jõuluks lastepiibleid. Võtsin kaasa kõik variandid viimastel aastatel ilmunud väljaannetest, mille hulgast õpetajad said valida sobiva. Valiku tegi keeruliseks koolis õppivate laste erinev emakeeleoskuse tase. Praegu käib laupäeviti kaks korda kuus kohal 50 last ja umbes poolte laste vanemad on USA-sse siirdunud viimase paarikümne aasta jooksul. Tuleb tõdeda, et nende laste emakeele kõnelemise tase on tagasihoidlikum kui „vanade“ eestlaste järeletulijatel. Koolipäev New Yorgi Eesti Koolis pakkus mulle suurt huvi ja pani

mõtlema sellele, kui palju on maailmas muutunud. Nõukogude okupatsiooni ajal hoolitsesid eestlased läänest selle eest, et kodumaal oleks nii Piibleid kui ka lastepiibleid. Täna on Eesti jälle iseseisev riik – seega on meil vastutus oma rahvuskaaslaste ees, et neil oleks võimalus omandada emakeelset Jumala Sõna ja haridust. Pühapäeval osalesin külalisena eestlaste kogudustes Lakewoodis ja Bergen County’s, kus jumalateenistusi juhatas vana kaasvõitleja praost Thomas Vaga. Koos võisime meenu-

tada aega, mil õpetaja T. Vaga Soomes elades aktiivselt vaimulikku kirjandust ja Piibleid Eestisse smugeldas. Jumalateenistuste järel oli ette valmistatud kohvilaud, kus sain võimaluse piibliseltsi tööst ja Hõimurahvaste Aeg projektist pikemalt kõnelda. Küsimusi esitati palju, ja nagu Airi Vaga hiljem väliseesti ajakirjanduses kommenteeris, oldi meie tööst tõsiselt huvitatud ja isegi vaimustatud. Loodame, et see huvi ja vaimustus areneb edaspidi viljakaks koostööks. Jaan Bärenson

Aттьö - aitäh toetamast komikeelset kristlikku raadiot!

O

len rõõmus võimaluse eest kajastada hõimurahvaste ajakirjas veidi kristlikku raadiotööd Komimaal. Meie raadiosaated on osa evangeelsest teenistusest nende inimeste jaoks, kelle juurde ei saa sõita suurte kauguste ja teede puudumise tõttu. 1996. aastast alates toimub kristlik raadiosaade üks kord nädalas pikkusega 10 minutit. Esimestel aastatel me lugesime ja kommenteerisime evangeeliume, kuid hiljem valmisid ülekanded väga erinevatel teemadel: kõnelesime lunastusest, andestusest, laste kasvatamisest, tänase päeva olukorrast Piibli valguses ja muidugi kristlikest pühadest. Inimesed kuulavad meie saateid meeleldi ja saadavad mõnikord kirju küsimuste ning soovidega. Alates 2009. aastast tuleb meil raadiosaate ülekannete eest maksta. Ühe minuti maksumus on 490 rubla, st üks ülekanne maksab 4900 rubla (kuus kulub 19 600 rubla). Möödunud aastal olid meile suu-

reks õnnistuseks Eesti ja Soome kristlased, oleme selle eest Jumalale väga tänulikud. Sel aastal hakkasime ise maksma ülekannete eest, kuid ainult kahe saate eest kuus. Usume siiski, et Issand varustab meid vajaliku rahaga, et saaksime saateid tihedamalt eetrisse anda. Palun palvetage selle teenistuse eest Komimaal! Olge õnnistatud! Pastor Daniil Popov Foto: Mati Bärenson

Daniil Popov (paremal) külas Oleviste kirikus sügisel 2008. 21


J

uba alates 2008. a saavad Tallinnas umbes kord kuus kokku misjonihuvilistest luterlased, baptistid, nelipühilased, metodistid ja vabakoguduste liikmed. Üle 15 üksikisiku või abielupaari teenib praegu Jumalat Indoneesias, Itaalias, Hiinas, Norras ja loomulikult Venemaal. Nii et Jumal teeb eestlaste kaudu hämmastavaid asju paljudes kohtades üle maailma! Rohkem teavet misjonikohvikute kohta Tallinnas või abi saamiseks samasuguste misjoniürituste korraldamiseks teistes paikades Eestimaal võtke ühendust e-posti aadressil misjonikohvik@ekklesia.ee

Misjonikohviku külalised ja teemad: 29.10.08 10.12.08 28.01.09 19.03.09 15.04.09 14.05.09 16.09.09 18.10.09 19.11.09 06.12.09 17.01.10 14.02.10

Rael Leedjärv (Keenia) Kalju Õigus (Setumaa) Lehari Kaustel (Etioopia) Jael Puusaag (Bosnia) Kurdid (kurtide ja vaegkuuljatega tegelemine maailma eri paigus) Lühiajalistel misjonireisidel osalejad (Gruusia, soomeugrilased Venemaal) Misjonilaat, misjonäride tööst välismaal ja Eestis Hõimurahvaste palvepäev Larissa Orzajeva (Marimaa), Sergei Andrejev (Soome) Eestlastest misjonäride Islam töö kohta maailma eri Liliann Keskinen (Perega misjonitööl) paigus loe lähemalt: Evelina Soe (noored ja misjon)

www.misjon.ee 22


“Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes.” Ilm 7:9

Koguduste külastamine 18. oktoobril 2009 osales EELK Tallinna Jaani Koguduses hõimurahvaste palvepäeval ja misjonikohvikus mari külaline Vladislav Abdullin. Veel on Hõimurahvaste Aeg projekti raames kõneldud misjonitööst ja jagatud suvereiside muljeid EMK Tallinna, Tapa, Räpina ja Kuressaare koguduses ning Kose tööpunktis ja EEKBKL Tapa, Mustvee ja Oleviste koguduses; EKEK Räpina ja Elu Sõna Põlva koguduses ning Päästearmee Eestis Tallinna Kopli korpuses. Välismaal on soomeugri misjonit käidud tutvustamas Rootsis (Länna Missionkyrka), Norras (Askim Kirke) ja USAs (Lakewoodi ja New Yorgi Bergen County eesti kogudused).

Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja Misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi kaasa aitama hõimurahvaste misjonile.

Hõimurahvaste abistamiseks on võimalik

toetada järgmisi projekte: • misjonirühmade saatmine, viitenumber 0039 • Piibli tõlkimine, viitenumber 0013 • Anu ja Juha Väliaho töö, viitenumber 0042 • töötegijate väljaõpe piiblikoolis, viitenumber 0026

Üritustel osalemine Anu Väliaho tutvustas sügisel EELK Usuteaduse Instituudis oma magistritööd Ingeri kiriku diakooniatöö ajaloost, hõimurahvastele pühendatud näitus oli ülal EELK misjonipäevadel Keila kultuurimajas. Soome-ugri misjonit tutvustati ka Eesti Piibliseltsi aastakoosolekul Saksa Lunastaja Kirikus, EMK ja EEKBKL suvekonverentsil ja hõimurahvaste suvemisjoni teemal toimuvas oikumeenilises misjonikohvikus. Lisaks sellele toimus hõimurahvaste misjoni esitlus Euroopa Kirikute Nõukogus (Consultation on New and Emerging Mission Movements).

Reisid hõimurahvaste juurde Lühiajalised misjonireisid viisid eestlasi 2009. a suvel Udmurtiasse, Marimaale ja kahel korral hantide juurde. Kolm meie õppejõudu käis aasta jooksul õpetamas soome-ugri misjonipiiblikoolis.

Annetusi on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015 Pangaülekannet tehes palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber ja selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress.

Ajakirja “Hõimurahvaste aeg” võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab oma soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee Varasemaid numbreid

või saab lugeda aadressil

4

Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn Kui paganlus ja krist lus kohtuvad Kuula, kui ilus on sinu emakeel! Noored Marimaa l Setumaa vajab meid

23


OTSEPOST

PALVETAGEM… ☀ kristlike kontsertide korraldamise eest mari külades ☀ piiblitõlkijate eest hõimurahvaste seas ☀ uue handi koguduse kasvu eest Mužis ☀ soome-ugri misjonipiiblikooli õpilaste eest ☀ udmurdikeelse Vana Testamendi tõlketöö lõpulejõudmise eest ☀ eestlaste misjonireiside eest hõimurahvaste juurde suvel 2010 ☀ eestlaste eest, et nad ei väsiks palvetamast sugulasrahvaste eest!

ile:

e Ta ütles n

n palju, “Lõikust o aga vähe. töötegijaid lõikuse Paluge siis t ta saaIssandat, e ijaid väldaks tööteg usele!” ja oma lõik Lk 10:2

Mari pastori Slava Abdullini tütar Nastja on alates 15. eluaastast käinud mari külades abiks pühapäevakoole korraldamas. Ta julgeb Kristusest tunnistada ka koolis ja sõprade seas. Palvetage tema ja ta pere eest, kes on tõelised küünlajalad mari rahvale! Loe lk 18


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.