Hõimurahvaste aeg - 2006 (1)

Kas Jumal räägib minu keeles?

Marid, ersad, mokšad ja eestlased

sisukord Mis on Hõimurahvaste Aeg? “ Ä R G E U N U S T A G E M E I D , " rõhu tasid meie

3

Käes on aeg Rauli Lehtonen, Ja a n Bärenson

4

Jätkame esivanemate alustatud tööd Rauli Lehtonen

hõ im ura h va ste esind ajad 199 3 . aastal T a rtu s esimesel m isjo n ik o n v e re n ts il, “ nüüd, m il olete saanud om a r i i g i ! "

5

Olem e eestlastena õ n n e lik rahvas, kellele on J u m a la S õ na

Loomise sümfoonia: misjoni olemus kääbiku vaatevinklist M a rk Nelson

olnud sajandeid kättesaadav m eile lähedases em akeeles.

P aljudel so o m e -u g ri rahvastel puudub kas em akeelne

6

P iibel või selle osad tä n in i. E n a m ik u l neist ra h va ist kestab p raegu ra h v u slik ä rk a m in e , m is on toonud kaasa huvi k ris tlik u k u ltu u ri p õ h ivä ä rtu ste vastu .

Uitmõtteid handimisjoni teemadel Heigo Ausm ees

“ H Õ I M U R A H V A S T E A E G " on p ro je k t, m ille on k ä ivita n u d Eesti P iib lis e lts , Eesti Evangeelse A llia n s i

7

Ja a n u s K a n g u r

E v a n g e lis m i- ja M is jo n ito im k o n d , Eesti Evangeelse L u te rlik u K irik u M isjon ik e sk u s ning m is jo n i-

Inimese maa vajab Inimese Poega

8

M A A IL M A O TS A N I...

o rg a n isa tsioo n Lju s i Ö ste r eesm ä rgiga innustada

M isjoni reisid

E e stim a a k ristla si a k tiiv s e m a lt osalem a hõ im urah va ste

hõimurahvaste juurde

m isjo nis. Taham e kaasa a id a ta p iib litõ lk e tö ö le , kohalike koguduste ja m isjo n ä rid e toeta m isele ning tö ö te g ija te

In te rvju u d K ü llik e E va rto v

ko o lita m isele.

Usum e, et on aeg v õ tta vastu suurem vä lja k u tse su g u la sra h va ste abistam iseks. H a n d id , kom id, m a rid ,

1 0 I Soome-Ugri Kristlik Noortekonverents Komimaal

u d m u rd id ja teised v ä ik e ra h v a d v ä ä riv a d v õ im a lu st, et

1 2 Kaart ja info rahvagruppide kohta tu n d a Ju m a la t om a em akeele kaudu. M e igaüks saame sellesse om a panuse anda!

1 4 Vajadus töötegijate järele oma rahva hulgast Rauli Lehtonen 1 6 Marid, ersad, mokšad... ja eestlased P ire t Riim

Toimetusrühm: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim, Kaja Rüütel Keeletoimetaja: Eha Kõrge Kujundaja: Kaia Klementi

1 8 Vassili Popov mees, kes viis Jumala Sõna oma rahvani M a rk Nelson

Kontakt: Eesti Piibliselts - telefon 6 311 671; meiliaadress eps@eps.ee Trükitud: Trükikoda Paar 2006

Esikaanel: Handi tüdruk põdrakarjaga, foto: Heigo Ausmees

1 9 Kas Jumal räägib minu keeles? Ja a n Bärenson

lk

Käes on aeg Eestlastele on olnud iseenesestmõistetav, et võime lugeda Jum ala Sõna om a emakeeles ning m inna pühapäeva hommikul jum ala­ teenistusele ja kuulata seal jutlust ning vaimulikke laule eesti keeles. M itm ele meie sugulasrahvale Uurali piirkonnas tunduks see aga väga eksklusiivsena. H oolim ata sellest, et mordvalasi, udm urte, m arisid ja komisid on kokku umbes kolm miljonit, puuduvad neil elujõulised kogudused. Samuti pole neil veel täielikku om akeelset Piiblit. Paljud Siberis elavad handid ja m ansid ei tea, et Jeesus suri nende pattude pärast ning et Ta on valm istanud om a surm a ja ülestõusmise kaudu neile tee igavesse ellu.

Peaaegu seitsekümmend aastat oli suur osa soome-ugri rahvastest muust maailmast ära lõigatud. Nende vabas maailmas elavail hõimukaaslastel oli peaaegu võimatu külastada esi­ vanemate maad, oma algkodu. Veel raskem oli neil aastail viia sugulasrahvasteni evangeeliumi: impeeriumi ainsaks aktsepteeritavaks usuks oli kuulutatud ateism. Jumalakartlikke inimesi kiusati avalikult taga, neid põlastati ja sunniti elama hirmu all.

Harvad polnud juhtumid, kus inimesi arreteeriti üksnes nende usuliste veendumuste tõttu ja saadeti pikkadeks aastateks Siberi vangi­ laagritesse.

EPS peasekretär Jaan Bärenson

Aastasadade tagant Enne revolutsiooni Venemaal oli vaimulikel, preestritel ja misjonäridel lihtsam külastada Volga ja Uurali p iirk o n d i. Õ igeusu k irik oli püstitanud ülla eesmärgi kristianiseerida ka Venemaa vähemus­ rahvused. Üks selle idee tulihingeline pooldaja ja aktivist oli Kaasani teoloogilise akadeemia teadlane Nikolai Ilminski, kes koordineeris tööd Lääne-Uurali rahvaste hulgas ja Venemaa Aasia-osas. Ta oli veendu­ nud, et ka väikerahvastel peab olema võimalus lugeda pühakirja oma emakeeles. 1853. aastal sõnastas Ilminski programmi, mis kohustas kirikuid koolitam a m isjonäre, õpetama neile vähemusrahvuste keeli ja varustama neid Jumala Sõnaga.

Juba ühest 14. sajandist pärinevast dokumendist võib lugeda, kuidas Stefan Permskij, kes töötas Permis komide keskel, koostas 1372. aastal 24 tähest koosneva tähestiku ning tõlkis palveid ja raamatuid komi keelde. Ta võttis komi keele kasutusele jumalateenistuse keelena ja organiseeris õpetust neile, kes tundsid huvi vaimuliku ameti vastu.

Sellise valgustusliku tegevuse tõttu

M^isjonikäsk on täitmiseks igale kirikule. Peame alustama oma kodust, kodumaast ja ulatuma jõudumööda kaugemale. Eesti luterlik kirik on saatnud misjonäre isegi Aafrikasse. Laialdane venekeelne evangelisatsioonitöö on viimasel kümnendil toimunud Siberis, kus tänaseks on moodusta­ tud iseseisev Siberi luterlik kirik.

Esmane vastutus on meil aga nende rahvaste ja inimeste eest, kes kuuluvad meiega ühte keel- ja meelkonda, kellega võime eeldada suuremat vastastikust mõistmist.

Oleme õnnelikud ja tänulikud Jumalale, et koostöös soome õdede- ja vendadega saime juba aastaid tagasi läkitada töötegija tööle Marimaale.

Misjonitöö hõimurahva juures Venemaa aladel on jätkunud, laienenud ja olnud tulemusrikas.

Tänuväärne on, et seda tööd on asunud toetama kodumaa kogudused ja üksikkristlased. See laiendab meie kristlaseks olemise taju, vastutuse ja osaduse tunnet. Õnnistagu Jumal seda tööd, innustagu meid ja lasku oma Sõnal jõuda paljude juurde.

E E LK peapiiskop Andres Põder

kuulutati ta hiljem pühakuks.

1740. aastal avati Tatarimaa pea­ linnas Kaasanis õigeusu misjonikontor, mille ülesanne oli kristliku usu levitamine Lääne-Uurali piirkonnas.

Nende sündmuste tulemusena tõlgiti mõned Uue Testamendi peatükid juba 18. sajandil mordva keelde.

19. sajandil võis iga tavaline eestlane või soomlane toetada evangeeliumi ►

3

Ü ks inimõigusi, mida inimesed tavaliselt ei nõua ning mille eest ei võidelda, on õigus kuulda oma eluaja jooksul sõnumit Päästjast Jeesusest Kristusest.

Jumal räägib ka kirjutatud sõna Piibli kaudu.

Kui meil endil pole võimalik minna kuulutama oma kodukohast kauge­ male, siis peame tegema omalt poolt kõik, et toetada kedagi, kes on valmis minema maailma äärteni.

Siinkohal on meil aga hea võimalus toetada projekti, mille kaudu meie soome-ugrilastest sugulasrahvad võiksid oma emakeeles lugeda elumuutvast evangeeliumist.

Aidakem sellele kaasa ning seega toetagem kuulutust maailma äärteni.

E M K superintendent Taavi Hollman

viimist Venemaale rännanud või küüditatud suguvendadele, makstes annetusi Vene riigi luterlike kogu­ duste abikassasse.

Eile ja täna Koos uue ajaga on alanud rahvastele Volga ümbruses ja Uuralites ka vaimse otsimise aeg. See on muu hulgas viinud vaimse läbimurdeni udmurtide seas, kellest tuhanded on ristimise kaudu liitunud evangeelse kogu­ dusega, veelgi rohkematest on saanud õigeusu kiriku aktiivsed liikmed. Oma rolli mängis 1997. aastal ilmunud Uus Testament, mis anti välja õigeusklike

ning protestantide koostöö tulemu­ sena.

Pärast intensiivset tõlkimis- ja levitamistööd nõukogude ajal on Ljus i Öster ja Eesti Piibliselts korraldanud soome-ugri rahvaste konverentse, kus on arutatud, kuidas läbi viia ühiseid piiblikoolitusi ja sotsiaalprojekte ning meedia- ja kirjandusalast tööd.

Esimene selline konverents toimus 1993. aastal Tartus. Sellest võtsid osa erinevate kirikute delegaadid Baškiiriast, Eestist, Soomest, Marimaalt, Rootsist, Udm urtiast ja Ungarist. Hiljem on samalaadseid konverentse korraldatud Budapestis, Solnas, Iževskis ja Sõktõvkaris.

Aastakümnete jooksul on soome-ugri rahvastele emakeelse Jumala Sõna tõlkimisel vaeva näinud Rahvus­ vaheline Piiblitõlkimise Instituut (in g lisk eeln e lü hend IB T ) ja Ühinenud Piibliseltsid (ingliskeelne lühend UBS).

2006. aastal valmib Uus Testament ersa-mokša (mordva) keeles ning töös on veel paljud teised tõlked meie sugulaskeeltesse.

1980. aastatel, kui raudne eesriie polnud veel langenud, käisid mitmed Eesti vaimulikud teenimas Petroskoi ja Puškini ingeri kogudusi. 1993. aastal läkitati mari rahva juurde esimene Eesti taasiseseisvumisjärgne pikaajaline misjonär Anu Väliaho, 1998. aastal saadeti Liliann Grünvald (Keskinen) mordvalaste juurde.

Mõlemad töötavad Venemaal seni­ ajani.

Alates 2 0 0 2 . aastast on EM K Teoloogiline Seminar saatnud gruppe Marisse ja Komisse. Aastast 2004 on see jätkunud EEA Evangelismi- ja Misjonitoimkonna egiidi all ja gruppe on saadetud hantide, udmurtide ja komide juurde.

Tulevik ootab Juba kristliku soome-ugri konverentsi ajal Tartus 1993 kuuldus meieni appi-

Ljus i Österi misjonisekretär Rauli Lehtonen kutse: kui teie Eestist ja Soomest meid ei aita, unustatakse meid ära. Teie olete ju meie sugulasrahvas. Teie mõistate meie kultuuri ja meie keelt, meie rahvastel on ühised juured. Tulge ning aidake meid, enne kui on liiga hilja!

Nüüd, mil soov varustada sugulasrahvaid Jumala Sõnaga on erinevate koguduste ja maade kristlaste seas uut hoogu sisse saamas, tahame Kristuse järgijatena üksteise kätest kinni võtta j a j ätkata oma eelkäij ate tööd.

Seetõttu kutsume kogu Eesti kristlaskonda üles palvetama projekti „Hõimurahvaste aeg” eest, mis kutsutakse ellu Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja Misjonitoimkonna, Eesti P iib liseltsi ja R o otsi m isjoniorganisatsiooni Ljus i Öster'i (Valgus Idas, tõlk) poolt. Loodame, et see kristlik ajakiri saab inspiratsiooni­ allikaks nii vanadele kui noortele. Me soovime, et erinevatest ühiskonda­ dest pärit kristlased võiksid olla ühendatud armastuses meie sugulas­ rahvaste vastu ja teha kõik, mis on meie võimuses, et nad leiaksid tee igavesse ellu Jeesuse Kristuse kaudu.

Jaan Bärenson ja Rauli Lehtonen

Eesti Piibliselts, EEA Evangelismi- ja Misjonitoimkond, EELK Misjonikeskus ja misjoniorganisatsioon Ljus i Öster tänavad kõiki, kes on projekti "Hõimurahvaste aeg” nii oma palvete kui annetustega toetanud!

Tänu teie abile on võimalik jätkata piiblitõlget soome-ugri keeltesse, koolitada töötegijaid, saata välja uusi misjonigruppe ning toetada hõimurahvaste keskel teenivaid misjonäre.

4

Loomise sümfoonia: Misjoni olemus kääbiku vaatevinklist Muusika on üks võimsamatest inimese poolt tajutavatest jõududest, mis meid ühendab ja mis samaaegselt kätkeb endas ka meie unikaalsust.

Muusikas peitub kirjeldamatu vägi, ning J.R.R. Tolkien - “Kääbiku” ja “Sõrmuste isanda” autor arendab seda mõtet, kirjeldades muusikat kui oma fantaasiamaailma Keskmaa loomise vahendit.

Tolkien, pühendunud kristlane ja C. S. Lewise lähedane sõber, on edastanud nägemuse mitte pelgalt loomisloost, vaid ühtaegu ka võimaliku selgituse kristliku misjonitöö olemusest. Sest misjonärlus ei alga Suure Misjonikäsuga, vaid see algab Jumala Loomingu disainist.

J.R.R. Tolkien kirjeldab oma muinasjutumaailma loomist järgmiselt: “...ja siis tõusis helin kui lõputult vahelduv meloodia, läbipõimunud harmoonia, mis kandus kuuldekaugusest välja sügavustesse ja kõrgustesse, ja Hüvatari eluase oli ülevoolamiseni helidest tulvil, ning muusika ja selle kaja väljusid Tühjusse, ja see ei olnud enam tühjus. Pärast seda pole ainurid enam kunagi teinud niisugust muusikat, mida saaks sellega võrrelda, kuigi räägitakse, et veelgi suurejoonelisem saab olema too muusika, mida ainurite ja Hüvatari Laste koorid esitavad Hüvatari ees pärast päevade lõppu. Siis alles mängitakse Hlüvatari motiive õigesti ja need saavad kuuldavale toomise hetkel Olevaks, sest siis mõistavad kõik

“Alguses lõi Jumal taeva ja m aa.” Kogu Esimese täielikult oma osa Hlüvatari nõus. . . ” Tsitaat teosest “Silmarillion” Moosese raamatu esimese peatüki ülesehitus osutab loomise korrapärasusele ja eesmärgile.

Jumal valmistab taeva ning seejärel linnud, kes täidavad taevalaotuse, Ta valmistab mered ning seejärel lapsepõlvest saadik ning mis on neile sisendanud alaväärsust kalad, kellest meri kihab jne. Kõik on täpselt kavandatud, ja häbitunnet. Kuid nad jätkasid, öeldes: “... kui ma kohtasin kõik on omal kohal, kõik on kavandatud harmooniliselt Jeesust, muutus minu häbi armastuseks oma rahva, oma omavahel sobima. Loomine on nagu sümfooniaorkester, keele ja kultuuri vastu.” Jumala sümfoonia kõlab nüüdsest milles igal instrumendil on oma partii, ning koostöös teiste kaunimalt, täielikumalt, kuna udmurtide partii on kaasatud instrumentidega saavutatakse helid. nende armsal greštšil (meie kandle kauge sugulane) elava Apostel Paulus arendab seda nägemust, kirjutades Apostlite Jumala kiituseks, kes on nad loonud ja kes neid armastab. tegude raamatus 17:26-28: “Tema on teinud ühestainsast Kui misjon algab iga rahvuse kui Jumala väärtusliku loomin­ terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile gu ilu tunnistamisest, siis lõpeb see just siin - ülistusseadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid, et muusikas. “Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, nad otsiksid Jumalat, kas nad ehk saaksid teda käega keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõi-mudest katsuda ja leida, kuigi tema küll ei ole kaugel ühestki meist, ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning sest tema sees meie elame ja liigume ja oleme, nagu ka Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid mõned teie luuletajaist on öelnud: 'Sest ka meie oleme tema suure häälega: 'Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja sugu.'”

Tallel!'” (Ilm 7:9-10).

Misjoni lähtepunkt on just nendes Pauluse sõnades. See seisneb mitte ainult iga üksiku mehe, naise ja lapse, vaid ka iga kultuuri, etnose ja keele tohutu väärtuse tunnistamises.

Me oleme kõik Jumala lapsed ja seega on iga handi poiss ja komi tüdruk hinnalisemad kui kogu Siberi nafta ja maagaas kokku. Me ei alusta oma misjonitööd vaadates “vaestele paganatele” ülalt alla, vaid vaatame neid kultuure aukartusega ja läheme neid teenima kui Jumala loodud hindamatuid aardeid. Loomisakt on sümfoonia, mille võimsus ja ilu tuleneb instrumentide ja partiide mitmekesisusest. Selles sümfoonias on iga suguharu ja kultuur Jumala eriline looming, seega austab Jumalat iga orkestriliige, kes mängib oma partiid Looja austuseks.

“Ma häbenesin olla udmurt.” Neid sõnu kuulsin ikka ja jälle oktoobris 2004 soome-ugri kristlike töötegijate konverentsil Iževskis. Mitmed kõnelejad rääkisid sotsiaalsest ja kultuurilisest survest, mida nad on kogenud

Kääbikust saaks suurepärane misjonär sel lihtsal põhjusel, et Tolkieni fantaasiamaailma keskmes on igatsus harmoonia järele. Kääbikust ei saaks iialgi ristisõdijat, kes tallab teisi rahvaid jalge alla isikliku eesmärgi ajel (sattudes vastuollu Jeesuse õpetusega). Kääbikud tahavad lihtsalt vabadust olla kääbikud ning nad usuvad, et ka teistel on õigus iseolemiseks. Nad teavad, et tegelik rahulolu on saavu­ tatav ainult siis, kui ollakse see, kelleks sind on loodud.

Loomulikult hõlmab see adumus teadlikkust patu olemusest ning eneseohverdust eesmärgiga allutada kurjus, mis lõhub iga isiku unikaalse ilu. Kuid misjonitöö ei keskendu eelkõige patule, vaid ülistamisele, sest oma olemuselt toob misjon iga rahva tagasi harmooniasse Loojaga, võimaldades neil mängida seda unikaalset partiid, mida Jumal komponeeris just neile, toomaks seeläbi Temale kiitust ja au igavesest ajast igavesti.

Mark Nelson, foto: Per Andersson

5

Heigo Ausmees Uuralite külje all handi asunduses.

Uitmõtteid handi-misjoni teemadel Olen käinud nüüd juba kaks korda Siberis hantide juures. Mulle ei olnud need reisid ootamatud, sest juba keskkooli ajal oli soov õppida tundma soome-ugri hõimusid. Filmid ning raamatud sel teemal on mind alati võlunud. Jumal oli tegemas oma ettevalmistavat tööd ammu enne seda, kui ma Teda tundsin.

M õni aasta tagasi tekkiski võimalus alustada misjonitööd hantide juures. Praegused reisid on rohkem „luurekäikude” staatuses, sest soome-ugri väikerahvaste vaimulik ja sotsiaalne olukord Venemaal on keeruline ning igasugune kristlik misjon seal peaaegu puudub.

Ma ei arva, et misjonitöö eesmärgiks oleks ühe rahva kultuuri muutmine. Misjon, mille eesmärk on õpetada „metslasele” torukübara kandmist, jäägu 19. sajandisse.

Misjoni eesmärk väikerahvaste juures on õpetada inimest läbi Kristuse oma juuri leidma, taasavastama oma rahvakultuuri ning selle üle uhke olema. Usun, et Kristus sobib igasse kultuurikeskkonda ega püüa seda lahustada lahjaks euroameerika süldiks, vaid aitab kultuuri omapära ning tugevust välja tuua.

Peab tunnistama, et mõnikord on kultuurantropoloogidel õigus, kui nad süüdistavad misjonäre kohaliku kultuuri hukutamises. Olen kohanud piisavalt misjonäre, kelle arvates peab kristlus olema peegeldus nende kirikukultuurist. Nõustun täielikult Bruce Olsoniga, kes õpetas Lõuna-Ameerika indiaanlastele: Kristus on koos sinuga siin džunglis, kannab sinu moodi riietust ning tunneb ja mõistab sind. Niipea kui teeme

6

kristlusest „valge mehe religiooni,” on kohalikul inimesel seda väga raske vastu võtta.

Teiselt poolt on igas kultuuris „surmakultuur,” mis hävitab ja hukutab selle kandjad. Sellele astub kristlus otsustavalt vastu ning muundab ta elujaatavaks, edasiviivaks. Ükski kultuur ei ole igavene ja muutumatu. Nagu iga elusolend, areneb ka rahvas ja tema kultuur. Status quo on talletatav, kuid mitte säilitatav. Ühes asjas oleme antropoloogidega ühel nõul: me mõlemad loodame, et väikerahvad ja nende kultuur jäävad püsima. Loodetavasti suudame leida järjest rohkem kokkupuutepunkte, et üksteise tööd täiendada ja tugevdada.

Hantide juures tekib vastakaid tundeid. Ühelt poolt oleme soomeugrilastena väga sarnased endasse­ tõmbunud, enesekesksed, umbusklikud. Teiselt poolt on meie kultuuriruum olnud väga erinev - handid on kasvanud vene, meie läänemere kultuuriruumis. Meie oleme rahvana olnud oma mineviku üle uhked. Handid on aastaid kuulnud, et nad on alaväärtuslikumad kui suurrahvas, kelle keskel nad elavad. Eestlastele on karskusliikumisest omane teatud põlgus purjutamise vastu, hantidel - ilmselt vene mõjuna - ei ole see eriti taunitav. Sarnaseid näiteid on palju.

Viimane reis tundrasse näitas, et ühel päeval võib põdrakasvatajatest hantide elu olla nagu maine

harmoonia: perekonnad püüavad koos kala, lapsed naeravad, üle kogukonna valitseb suur rahu. Teist päeva iseloomustavad aga meeletud joomingud, kaklused, roppused, usaldamatus ning ebausk. Tundub, et handid tajuvad oma senise maailmavaate aegumist, kuid ei suuda uut mõista ega omaks võtta.

Just siin on misjonäridel võimalik kaasa rääkida, lahendust pakkuda. Handi Kristus on Numi-Toorumi (Kõigekõrgema Jumala) Poeg, põdrakasvataja ning kalamees, kes rändab tundras ja Obi jõgikonnas koos nendega.

Paljudel hääbuvatel väikerahvastel ei paista inimlikult olema palju lootust. Noored on venestumas, enamik ei oska ega taha kõnelda oma emakeelt. Seistakse valiku ees - kas minna linna ülikoolidesse õppima, nii et maapiirkonda, kus pole kõrgharidusega midagi teha, enam tagasi ei pöörduta, või jääda harimatu ja vaesena kodukülla. Vanemad inimesed, kes oskavad keelt, tahaksid elada traditsioonilisel viisil, kuid alkohol ning järsult muutunud majanduslik olukord teevad selle väga keeruliseks.

Vaimulik ärkamine võib tuua rahvusliku ärkamise see on ainus, mis väikerahvad päästab.

Siin on meie, eestlaste võimalus. Tuntud misjoniloosung ütleb: „Sa oled kas läkitatu või läkitaja.” Palvetagem siis ja otsigem oma kohta misjonitöös.

Igal aastal minnakse Eestist nii lühematele kui ka pikemaajalistele misjonireisidele. Enamik teeb seda peamiselt välismaiste misjoni organisatsioonide ning kirikute toel. Küsimus ei ole selles, nagu napiks meil raha. Muidugi pole me nii heal järjel kui Lääne heaoluühiskond, kuid tihti peame endale uue auto liisimist või plasmateleri ostmist olulisemaks kui misjonitoetust, põhjendusega, et las teevad need, kel see südames on.

Mis on siis sinu südames? Kui palju oled sa nõus sellesse investeerima?

Mulle tundub, et meie ees on uks avatud - meile on antud võimalus toetada ja läkitada omaenda Eesti misjonäre. Andku Jumal meile julgust sellest uksest siseneda!

Heigo Ausmees

Kas olemegi maailma otsani jõudnud?

Polaarjoont tähistav monument Salehardi linna piiril.

Inimese maa vajab Inimese Poega Paljudele rahvastele on omane rahvuslik egoism, mille jälgi võib näha ka keeles. Nagu paljudes teistes keeltes, tähendab ka komi keeles rahvuse nimetus ühtlasi inimest - komi on inimene. Sõna võõras tähendab lähimat naabrit, kes ei ole komi. Komi keeles kõlab see ruots, mis tähendab venelast.

Samast tüvest on pärit ka soomekeelne sõna ruotsalainen - ka soomlaste jaoks on lähim naaber võõras.

Komid elavad põhjast lõunasse ulatuval piklikul maa­ alal enne Uurali mäestikku. Maal, mis on rikas nii loodusvarade kui ilu poolest. Maal, mida katavad tohutud metsad ja kus voolavad laiad jõed. Metsas leidub loomi ja jõgedes kalu, maapõues naftat ja kivisütt ning inimeste hinges igatsust. Komis on kõike küllaga!

On lõputult rikkust... ja samapalju rikutust. Ilusad jõed on reostatud, metsad laastatud, nafta maha müüdud ja loomad karusnahkadeks pargitud.

Kultuur on veelgi õnnetumas seisus. Kunagine ü h isk on n ako rrald u s ohverd ati kom m unism i eksperimendile, selle ideaalid pidid omakorda maad andma kapitalismile. Inimesed on väsinud. Väsinud ootamast midagi, mis pidevalt silmapiiril terendab, aga kunagi kohale ei jõua. Seetõttu ei loodagi nad millelegi, ei maisele ega taevasele.

Lootusetus on läbiv emotsioon, mis komi küladest õhkub. Lootusetus on viinud massilise enese­ hävitamiseni. Kui komidega seoses saab rääkida genotsiidist, siis just praegu see toimubki. Ei, mitte gaasikambrites või kontsentratsioonilaagrites, vaid külapoe juures viinapudeli taga.

Komid on lihtsad inimesed kui nad usuvad, siis siiralt, kui ei usu, siis on neid raske ümber veenda. Pidev katsejäneseks olemine on komid umbusklikuks muutnud: ruots on võõras pikka aega, aga kui ta lõpuks omaks võetakse, siis pole tema jaoks millestki kahju.

Kas inimestel on veel lootust Inimese Poja maal? On. Ent ainult siis, kui elule ja kultuurile tekib uus alus ja pide. Uus lootus, mis ei terenda enam silmapiiri taga, vaid mida saab käega katsuda.

Komidele pole vaja muud kui inimlikku lähedust.

Mitte misjonäre, kes tulevad ja lähevad, vaid inimesi, kes näevad komides ligimesi ning armastavad neid tingimusteta. Nii võivad komid mõista, et Inimese Poeg on tulnud ka nende jaoks ning Temas võib iga inimene leida endale uue elu ja lootuse.

Tekst ja foto: Jaanus Kangur 7

Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond on koostöös Rootsi

reisist osa võtta ja kuidas Ta tegi minus tööd kogu selle reisi jooksul, oli imeline! gruppe Venemaal elavate soome-ugri rahvaste juurde. Käidud on Võimas oli näha, kui oluline oli meie reis kohalike jaoks. Jumal komide, udmurtide, hantide ja maride juures. Misjonireisid, mis tegutses meie kaudu ning meile algasid EMK Teoloogilise Seminari suveürituste raames, arenesid v a a ta m a ta . N ägin seda, et kristlastena oleme kõik kutsutud välja Eesti Evangeelse Alliansi tasandile. Töö väikerahvaste minema “kõike maailma”, tuleb vaid hulgas ühendab mitmeid Eestimaa kirikuid ja konfessioone. oma mugavusest välja astuda. “Kogu maailm” algab oma kodukohast, kuid Ainuüksi viimase aasta jooksul on hõimurahvaid külas­ kaugemale minnes võib Jumala tööd eriti tanud viis gruppi kokku 39 osalejaga eredalt kogeda.

Aet: Ühtpidi tähendas see misjonikäsu täitmist - minna...

Teiste inimeste eluoluga kokkupuutel avardub paljuski Aet, Nete, Andrus ja Sergei on käinud hantide juures Obi senini piiratud arusaamine väärtustest. Jumal on tõesti kallastel asuvates külades, kus ei ole veel kirikuid ega suur ja eriliselt ligi nendega, kes lähevad. Võib-olla kõige kristlikke kogudusi. Jõgi on sealkandis liiklemiseks ainus isiklikumalt tähendaski see reis mulle elava Jumala tee. Eestlase jaoks tunduvad need 3000 km kaugusel usaldama õppimist.

Jamali Neenetsi ringkonnas asuvad paigad tõesti maailma Sergei: Reisile minnes kujutlesin end külvajana, kes läheb otsas asuvat... Jamal tähendabki neenetsi keeles maa lõpp. külvama sinna, kus seda keegi varem pole teinud. Koha­ Aive, Kaja ja Virge reisi sihiks oli Udmurtia. peal olles tundus aga, et seeme on juba mullas, kuid seda on vaja kasta.

Mida see misjonireis sulle isiklikult tähendas?

Virge: Isiklikult viis see mind kindlasti Jumalale lähemale.

Nete: Reisi kirjeldamine sõnades pole võrreldav nende Hämmastav oli kogeda, et kui ise annad, saad kuhjaga tunnete, emotsioonide, lõhnade, värvidega - kõigega, vastu. Tore oli näha kohalike inimeste siirast usku mida seal iga päev ise pidime 100% läbi elama. Ühestki Jumalasse ja palve väesse. Kogesime Jumala ligiolu igal reisibüroost ei saaks kunagi midagi sellist tellida - ka kõige päeval, ja see oli väga kinnitav. Üks näide: olime ühele suurema raha eest mitte! reisile minnes mõelnud, et istuks Žigulisse, aga "juhuslikult" istusime kogu meie kambaga ikkagi bussi.

Aive: Minule tähendas see Jumala tõotuste täitumist.

Jumal oli juba aastaid mu südant ette valmistanud: kui Poolel teel juhtus sõiduautoga avarii, kus õnneks keegi eriti Venemaast või misjonist kuskil räägiti, siis lõi mu süda viga ei saanud. Meil välismaalastel oleks raske olnud põlema. See, kuidas Jumal avas teed, et võisin sellest kohalike ametnikega asju ajada.

Fotod: Küllike Evartov

misjoniorganisatsiooniga Ljus i Öster viie aasta jooksul välja saatnud

Teele.

8

Misjonigrupp külasse saabumas.

K a ja : Läksime sinna teisi õnnistama, kuid saime ise õnnistuste osaliseks. Imeline oli näha nii elavat ja siirast usku, kus Jumal räägib ning tegutseb väga reaalselt.

E estis ja heaoluühiskondades võib m ärgata usumugavuse tundemärke, kus rohkem pööratakse rõhku vormile kui sisule. Meil on oma sõprusringkond, kirik, üritused, oma elu - puudub otseselt tungiv vajadus Jumala otsimise järele, sest meie esmavajadused on kaetud. Aga sageli jääb hing rahutuks, kuigi käime kirikus ja kuulame kristlikku raadiot. On lihtsalt vaja võtta rohkem aega koos Jumalaga, sest siis õpime kuulama seda, mis Tal on meile rääkida. Ja Tal ON palju öelda!!

Andrus: Reis näitas, et kui tahad osaleda Jumala töödes, siis annab Ta selleks võimaluse ja varustab kõige vajalikuga.

Missuguse mulje jätsid sulle kohalikud kristlased?

Nete: Külades, kus meie käisime, kohalikke kristlasi peaaegu ei olnudki. Vaimne surve on seal äärmiselt suur ja näiteks hantide seas tähendab kristlaseks olemine paljudele oma esivanemate pärandi reetmist.

A ive: Kohalikud kristlased olid väga pühendunud.

Maapiirkonnas, kus kogudusi ei olnud, oli inimesele suhe Jumalaga kallis ja püha. Polnud kirikut, kristlikku raadiot, üritusi, palvegruppe, kontserte - oli vaid Piibel ja iga­ päevased palved.

A et: Need, kellega kokku puutusime, olid innukad Jumala järele. Õigeusklikega väga lähedast suhet ei tekkinud.

Sergei: Panin tähele, et on palju kristlasi, kes küll usuvad Jumalasse, kuid ei usalda Teda.

Virge: Kohalikud kristlased olid väga toredad. Esialgu tundus võõrastav, et neile meeldib endast nii palju rääkida, kuid üsna pea sain aru, et meie osa ongi neid ära kuulata. Nad olid väga järjekindlad palvetama ning Jumalalt vastuseid ootama.

K a ja : Kristlaste ainsaks pidepunktiks ja toeks on Jumala Sõna. Nad on väga ustavad ning janused, hoolimata raskustest, millest nad on pidanud läbi minema. Kohtusime mitme vapra naisega, kes olid kaotanud oma abikaasa ning pidid majapidamise ja lastega ise hakkama saama. Nad ei olnud kibestunud, vaid otsisid Jumalat seda rohkem.

Sealsetel kristlastel ei ole ümberringi kirikuid, külainimesed on pöördunud nende vastu, arvates, et nad kuuluvad mingisse kahtlasse sekti. Puudub kristlik kirjandus, raadio, muusika - kõik see, millest meie võime uut jõudu ammutada.

Nende usk on imetlusväärne! ►

Foto: Andrus Kask

Foto: Virge Viljus

Mis sind sel reisil kõige enam rõõmustas? Mis šokeeris?

Nete: Siber on karm koht ja tänapäeval pole sinna pääsemine kerge. Kuuajalise Siberi-reisi jooksul nägin elu, mis täitis kord viha ja võimetusega, kord jälle rabas oma eheduse ja iluga. Kõige enam šokeeris ehk see, milline surutud ja raske vaimsus nii kauni koha üle võib valitseda... Tühjus, mis laiutab inimeste hinges...

Peaaegu igas peres oli keegi uppumise või enesetapu läbi elu kaotanud. Alkoholism on enesestmõistetav.

Aive: Positiivne oli kohalike inimeste avatus, soojus, külalislahkus. Šokeerivat ei olnud midagi. Teadsin juba varem, et on piirkondi, kus ei ole kogudusi. Oma silmaga kõike näha oli muidugi südantliigutav - nüüd mõistan ja palvetan palju enam, et Jumal läkitaks töötegijaid!

Aet: Ilusaid momente oli reisil palju. Rõõmustas meie misjonigrupi soe õhkkond ning koostöö, samuti kohalike inimestega kontaktide leidmine. Šokeeris see, et nendes külades näis aeg olevat seiskunud, positiivseid muutusi peaaegu polnudki. Laevaliikluses ei kehtinud mingit regulaarset graafikut. Samuti olid tüütud sääsed oma arvukuses.

Sergei: Rõõmustav oli näha, et paljud inimesed võtavad hea sõnumi vastu, šokeeris aga see, et leidus inimesi, kes on takistuseks evangeeliumi levikul.

Virge: Rõõmu tegid külalislahked inimesed. Atmosfäär

oli sama, mis meil 1990. aastate alguses - väga avatud Jumalale. Midagi eriti ei šokeerinudki, oleme ise nõukogude ajast tulnud. Elustandard on vähemalt maakohtades jäänud poole sajandi taha pidama. Võib-olla hämmastas ametivõimudega suhtlemine - kuidas me trahvi saime, et end õigel ajal ei registreerinud, miilitsas paberite täitmine...

K a ja : Kargetele põhjamaalastele tekitas rõõmu udmurtide spontaansus ja rõõmsameelsus. Vähe oli hetki, kus karmoška ei mänginud. Isegi kell pool seitse hommikul ei takistanud neid miski pillimängu saatel laulmast.

Andrus: Mind köidab nende lihtsus. Peaasi, et perel on soe ja toit laual.

Andrus (keskel) on hantide juures käinud ju ba kolmel korral. Koos kaluritega nende elamu (tšummi) ees.

Udmurdi kristlik rahvamuusika ansam bel Kõldõšin.

9

Mis on sinu arvates Venemaal elavate väikerahvaste kõige suuremad vajadused?

Nete: Alguses tundus täiesti mõistetamatu, kuidas üldse saab elada ilma puhta vee ja kanalisatsioonita, kohapealse arstiabita... Üheks suurimaks vajaduseks hantide puhul on tunnustuse vajadus. Selle asemel, et tunda uhkust oma rahvuse üle, on nende pilk tuhm ja nägu peegeldab aastaid settinud ängi.

A et: Jumala armastuse kogemine, identiteedi ja eesmärgistatud elu leidmine.

Sergei: Minu arvates takistab Püha Vaimu tööd laialt levinud šamanism, mille tagajärjel inimesed eemalduvad Jumalast. Paljudel neist ei ole lootust tuleviku suhtes, sest Jumalat tundmata ei saa nad ka abi.

Virge: Ilmselt vajaksid väikerahvad julgustust ja rohkem tunnustust, et nad ei häbeneks oma päritolu. Oma kultuuripärandi ja keele säilitamine, arendamine.

Aive: Koguduste ja töötegijate puudus on kõige suurem vajadus! Udmurdi ja Permi oblastis, kus oma grupiga käisime, oldi enamikus piirkondades väga vastuvõtlikud ja positiivsed evangeeliumi suhtes.

K a ja : Me ei palunud inimestel tulla eestpalvele ja pöördumisele, kuigi paljud oleksid selleks valmis olnud.

Puudu on töötegijatest, kes läheksid ning rajaksid kogudusi. Alles siis saab kutsuda inimesi võtma vastu Kristuse päästet.

Mida saab Eesti teha oma hõimurahvaste aitamiseks?

Nete: Esiteks - teadvustada, et sellised rahvad eksis­ teerivad! Teiseks - viia ennast rohkem kurssi inimestega kaugel Obi kallastel. Alles siis saab meil üldse tekkida huvi mõelda, kuidas võiksime kasulikuks osutuda. Kõige tähtsam on aga eesõigus näidata neile tõelist VALGUST! Aet: Kõigepealt palvetada nende eest! Tean, et see kõlab rutiinselt, ometi teeb Jumal just palve kaudu kõige imetlusväärsemat tööd.

Toetada rahaliselt: - neid, kes lähevad kuulutama head sõnumit; - misjonäre, kes elavad kohapeal, et nad võiksid kohalike hulgast jüngreid koolitada; - kristliku kirjanduse tõlkimist kohalikku keelde - see aitaks leida teed inimeste südamesse ja rõhutada väikerahva unikaalsust.

Toetada materiaalselt... Meil on veel meeles, kui suurt rõõmu tõid kunagi riided ning tarbeesemed piiri tagant. Ja loomulikult minna ja olla ise see, kes vahendab Kristuse lunastustööd ja armastust hõimurahvastele.

Andrus: Eesti saab anda inimesi, kes aitavad kohalikke koguduse ülesehitamisel.

Sergei: Jumal on õnnistanud Eestimaad paljude jutlustajate ja misjonäridega. Eesti võib ja suudab osaleda hea sõnumi levitamisel.

Intervjuud kogus kokku Küllike Evartov

I Soome-Ugri Kristlik Noortekonverents Komimaal

2 0 0 4 . aasta oktoobris

toimus Udmurtias

noort viie soome-ugri

soome-ugri kristlike töötegijate konverents, kus

rahva hulgast. Kiitus

Eestist osalesid Kaja Rüütel, Heigo Ausmees ning

Jumalale, et kokku

M ark Nelson.

Viimasel õhtul tõusis püsti keegi noor neiu, tänas

tuli palju rohkem

kordaläinud konverentsi eest ning pöördus keskealiste

rahva seast! Osalejaid

noori palju enama

osavõtjate poole: “Teie olete juba vanad, varsti

oli igast kristlikust

lahkute siitilmast. Meie vajame midagi noortele!”

EM K Teoloogilise Seminari õppejõud Mark Nelson

konfessioonist: õigeusklikke, luterlasi, baptiste,

haaras üleskutsest kinni. 2005. aasta juunikuus

3.-6. jaanuarini 2 0 0 6

hakati planeerima talvist konverentsi Komis. Põhi­

soome-ugri kristlikult noortekonverentsilt naasis 21

metodiste, nelipühilasi jne. toimunud esimeselt

korraldajateks olid Sõktõvkari koguduse pastor Danil

eestlast Tallinnast, Tartust, Kohilast, Sauelt, Jõhvist,

Popov oma meeskonnaga ning Mark Nelson ja Mari

Võrust, Kundast ja Rakverest täis uut armastust ja

Kerde EM K Tallinna kogudusest ning Gunnar

austust oma hõimurahvastest vendade-õdede vastu.

Kotiesen EEKBL Rakvere Karmeli kogudusest.

Korraldajad julgesid loota, et kokku tuleb umbes 100

10

Konverentsi teokssaamine oli Jumala ime. Kui Jumal lubab, saab toimunust traditsioon.

Foto: Triin Riikoja

Noortekonverentsist osavõtjad 6. jaanuaril 2006.a.

Osavõtjate muljeid Evelin: 1. jaanuari õhtul oli nii Tallinna kui Tapa raudteejaamas näha ärevaid rõõmsameelseid inimesi suurte kottidega, et hakata koos Venemaale sõitma.

Kahe päeva pärast jõudsime siinpool Uuraleid asuvasse Komi pealinna Sõktõvkari, mis on Eestist umbes 2 5 0 0 km kaugusel. Rongis kodunesime kiiresti ning konverentsile jõudes tundus, nagu oleksime üksteist tundnud juba aastaid.

Konverents toimus Sõktõvkari Elu Sõna koguduse ruumides. Kokku oli konverentsile tulnud umbes 180 inimest, soomeugrilastest olid esindatud komid, marid, vepsad, handid, mansid, udmurdid, karjalased, soomlased ja eestlased. Muudest rahvastest osalesid neenetsid ja venelased ning üks rootslanna.

Kohtusime Soome-Tiinaga, Tiina Kärkkäineniga, kes on olnud Siberis misjonär juba mitu aastat. Tiina oli konverentsile tulnud oma kandi noortega, kellele see oli üldse esimene säärane kristlik noorteüritus ning avaldas neile tugevat muljet. Ka paljudele teistele oli see konverents esimene suurem kristlik üritus, sest Venemaal on vahemaad väga pikad ja kusagile pääsemine on raske.

Erinevad soome-ugri rahvad tõid kokkusaamisel esile oma kultuuri eripära läbi rahvalaulude ja -tantsude.

Jumal tegutses läbi erinevate teenistuste, seminaride, ülistusaegade ja ka vabal ajal, kus lihtsalt sõlmiti uusi sõprussidemeid ning julgustati üksteist.

Konverents ei jäänud ainult kogudusehoone seinte vahele. Käisime erinevates külades ja alevikes. Nägime inimesi, kes elasid madala laega palkmajades. Kõige liigutavam oli kogeda, kuidas raskustele vaatamata kogu südamega Jumalat teeniti.

Paljud pered on suurtes rahalistes raskutes, kuna puuduvad töökohad. Siiski olid nad valmis jagama kõike, mis neil oli.

Kohalikega vesteldes jäi mulje, et tasapisi on hakanud ka nende maal asjad muutuma. Kui varasematel aegadel ei julgetud kõva häälega komi keeles rääkida, siis nüüd on komi keelt kuulda juba palju.

L au ra: Igal õhtul toimus koosolek, kus ülistati Jumalat ja palvetati üksteise eest. Väiksemad soome-ugri rahvad võisid näha, et nad ei ole üksi, et Jumal mõtleb ka nende peale. Vabadus, mille Jumal annab, on mõeldud kõigile rahvustele. Ühes külas rääkis väikese koguduse pastor, et kui nad alles alustasid vaimuliku tööga, ei teadnud nad eriti palju Piiblist ega Jumalast, aga kasvasid vähehaaval.

Mõtlesin: mina olen kristlaseks saanud koguduses, kus on alati olnud rikkalik vaimulik toit. Mõnikord unustame ära, kui palju meil Eestis tegelikult on võimalusi.

M a arvan, et Jumal sai seal konverentsil teha midagi erilist ja suurt ning see kõik alles hakkab ilmsiks saama.

Soome-ugri väikerahvaste usuelus on see uus algus, mis annab suurema tõuke edasiminekuks.

11

Saamid

Hõimu­ rahvaste kaart

12

Rahvaarv: 1991 Emakeelsus: 32,1% Religioon: õigeusk, protestantlus P iib li osi tõlgitud: Uus Testament, Apostlite teod, evangeeliumid

Soomlased

rahvaarv: 28 678 emakeelsus: 44,2% religioon: šamanism; üksikud kristlased P iib li osi tõlgitud: Markuse evangeelium

rahvaarv: 636 906 rahvaarv: 604 298 emakeelsus: 76,8% religioon: loodususund; õigeusklikud, vähesel hulgal protestante P iib li osi tõlgitud: Uus Testament, Psalmid

emakeelsus: 67,4% religioon: põlisusund; õigeusklikud, vähesel hulgal protestante P iib li osi tõlgitud: Uus Testament, Psalm id Joona ja Jesaja rmt.

13

Vajadus töötegijate järele oma rahva hulgast Aasta tagasi otsustas organisatsioon Ljus i Öster (Valgus Idas) hakata suuremat rõhku panema kohaliku rahva hulgast pärit töötegijatele. ”See on tõeline ususamm,” ütleb Wilgot Fritzon,

Ljus i Öster'i direktor.

Pisut rohkem kui aasta tagasi võttis Ljus i Öster'i juhatus vastu otsuse suurendada kolme aastaga evangelistide arvu 170-lt 320-le. See tähendab umbes 50 uut töötegijat aastas. Aastal 2005 ülesanne täideti ning täna tehakse jõupingutusi,

et välja

saata

järgmised viiskümmend aastal 2006. ”Meie jõupingutused on pälvinud suurt poolehoidu.

Oleme tegutsenud usus, et jätkuvalt leidub neid, kes aja vaimu trotsides - usuvad, et misjon on midagi enamat kui demokraatia, rahu või areng. Ljus i Öster toetab ka mitmeid sotsiaalprojekte, mille raames meie evangelistid töötavad, kuid nende inimeste töö käib käsikäes evangeeliumi kuulutamisega,” ütleb Wilgot Fritzon Ljus i Öster'i esindajana. Üks kohalikust rahvusest töötegijatele panustamise põhjustest on see, et nad juba tunnevad kohalikku keelt ja kultuuri ning ka kulutused on oluliselt väiksemad.

Koguduse rajaja saab Kesk-Aasias või

Hiinas 4 0 0 -8 0 0 krooni kuus. Paljudes maades pole lääne-eurooplasel võimalik üldse töötada.

Koguduste

juurdekasv

Hiinas

ei

läänepoolsetest investeeringutest. suur juurdekasv toimunud

tänu

sõltu

üksnes

Kesk-Aasias

on

sama rahvuse

esindajate tehtud tööle.

Ljus i Öster toetab Hiinas 15 kohalikust rahvusest evangelisti.

Kesk-Aasias

on

neid

umbes

50,

Rumeenias, Bulgaarias ja Türgis kokku 25, Moldovas ja Ukrainas 20, Lääne-Venemaal (enamik töötab soomeugrilaste seas) umbes 40,

Siberis üle 40,

Kaukaasias 35, Mongoolias 11 ja India kaguosas Nagalandis 5 inimest.

14

”M a usun, et Jumal kiirustab meid evangeeliumi viima kõikidele rahvastele ja seetõttu on kõik võimalik.

M a usun, et Issand kutsub üles ka eestpalvetajaid ning annetajaid oma lisapanust andma,” lisab Wilgot Fritzon.

Pole kahtlustki, et nii Eesti kogudused kui ka siinsed üksikud kristlased võiksid olla võtmetähendusega, kui asi puudutab Jumala Sõna kuulutamist soome-ugri rahvastele. Teie kaasatus võib otsustada nende tuleviku igavikulises perspektiivis. Äke Lager

Töötegijate koolitus Rohkem kui kümne aasta jooksul on misjoniorganisatsioon Ljus i Öster (Valgus Idas) koostöös kogudustega organiseerinud piiblikoolide tööd endises Nõukogude Liidus, Ida-Euroopas ja Põhjamaades. Alates 1993. aastast on ettevalmistuse saanud 1000 õpilast 50 rahvusest. Vähemalt 250 neist töötab praegu pastorite, evangelistide, misjonäride või lastetöö tegijatena erinevates kogudustes Hiinas, Kesk-Aasias, Siberis, Kaukaasias, Uuralites ja Balkanil. Ligemale 100 lõpetanut on seotud koguduste rajamisega.

Kui 1980. aastate lõpus algasid nõukogude ühiskonnas glasnost ja perestroika, avanes peaaegu kogu Venemaa evangeeliumile vaid mõne kuu jooksul. Seni oli Piiblite ja kristliku kirjanduse trükkimine ja levitamine keelatud, samuti oma usu tunnistam ine ja evangeeliumi kuulutamine välj aspool kirikut.

Murranguga ühiskonnas kerkis esile kristlike juhtide koolitamise vajadus. Nõukogude ajal oli õigeusu kirikul instituut Zagorskis ja Leningradis ning seminar Odessas.

Katoliiklastel oli seminar Kaunases. Õpilaste vastuvõtt neisse koolidesse oli piiratud ja paljusid koolitati pigem kirikute kontrollim iseks kui seal teenim iseks.

■Evangeelsetel kristlastel oli kolm teoloogilist õppeasutust: luterlastel Riias ja Tallinnas, kus võeti vastu maksimaalselt 70 õppurit aastas. Mujal oli olukord veelgi halvem. Ainus koht, kus võisid õppida baptistid, mennoniidid ja nelipühilased, asus Moskvas. Aastatel 1969-1987 sai ettevalmistuse vähem kui 500 pastorit, kuid evangeelseid kristlikke kogudusi oli üle 10 000. Ainuüksi see näide kirjeldab ilmekalt tohutut puudust väljaõppe saanud jutlustajate ja evangelistide järele Nõukogude Liidu lagunemise ajal.

Alates 1929. aastast, kui Stalin allkirjastas seaduse, mis andis õiguse tunnistada usku ainult kirikutes ja mošeedes, keelati misjoni­ töö. Vähemusrahvuste seas piirdus töö inimestega, kes olid oma tõekspidamiste levitamise eest valmis kõrget hinda m aksm a. Leidus sõnumitoojaid, kes pärast vangistamist jutlustasid ka vangilaagrites. Sel moel tekkisid esimesed evangeelsed kogudused Jakuutias, Mordvas ja Komis.

i Öster (toonane Slaviska Missionen) palve rajada piiblikoole endise Nõukogude Liidu aladel. Paljudel kogudustel oli sihiteadlik visioon jõuda kaugesse piirkonda, peamiselt Siberisse. Huvi ei olnud siiski otseselt suunatud vähem usrahvustele, vaid peam iselt vene keelt kõnelevatele inimestele. See töö kandis head vilja.

Baptistide loodud organisatsioonid Evangeliets ljus i Rovno (Evangeeliumi valgus Rovnosse) ja nelipühilaste Möjligheten i Mariopol (Võimalused Mariupolis) said esimesteks pääsukesteks töös vähemusrahvustega.

Nimetatud organisatsioonid loodi 1980. aastatel Ukrainas ning olid algusest peale Ljus i Öster'i koostööpartnerid.

Nende tegevus oli suunatud rahvastele Siberis, Kaukaasias ja Uuralites, kellel puudusid rahvuslikud elujõulised kogudused. Üha enam kogudusi sai nende tegevusest innustust.

1993. aastal alustas Ljus i Öster esimeste piiblikoolidega Astrahanis, Iževskis ja Kesk-Aasias. Lähtudes Pjotr Deyneka uurimusest, oli sel ajal endise Nõukogude Liidu aladel ja Baltimaades 80 piiblikooli, -instituuti ja seminari. Ainult 14 neist olid oikumeenilised ning vaid viiel spetsiaalne eesmärk koolitada inimesi tööks erinevate kultuuride vahel. Kolme neist juhtis Ljus i Öster.

Ljus i Öster on koos kohalike kogudustega organiseerinud või toetanud piiblikoole järgmistes paikades: Elbanis, Krasnojarskis, Sahalinskis, Slavjankas, Ulan-Udes ja UstBarguzinis Siberis, kolmes erinevas paigas Kesk-Aasias, Izevskis, Joškar-Olas, Naberežnõje Tšelnõs ja Sõktõvkaris U uralites, A strahanis, Batum is, M ahhatškalas, Stavropolis, Vladikavkazis, Naltšikis Kaukaasias, Odessas, Tallinnas, Burgas, Pazardžikis, veel Balkanil ja kolmes kohas Hiinas.

Kui 1905. aastal tähistati 100 aasta möödumist tsaar Aleksander I usuvabadusdekreedist, mis andis kristlastele suurema vabaduse ja õigused, korraldati suur tänuavalduskohtumine Astrahhankas. Teiste seas oli üheks pidustuste korraldajaks ka Ljus i Öster'i rajaja Nils Höijer. Pärast konverentsi alustas tööd Vene Misjoniselts, mis pidi misjonäre koolitama ja välja saatma. Seminar valmis 1907. aastal ja sai esimeseks seminariks pastoritele Venemaal. Neli aastat juhtis selle tegevust Walter Jack.

Kool suleti võimuorganite tugeva surve tõttu 1911. aastal.

Pidi mööduma 80 aastat, enne kui piiblikoolide tegevus uuesti käivitati. Tänaseks on seegi ajalugu. Aga see on käimasolev ajalugu, mis toob kaasa nii isiklikke eneseohverdusi neile, kes tahavad jõuda oma sõnumiga teiste kultuurideni, kui kogudustele, kes tahavad majanduslikult investeerida neisse, kes tahavad teha kõik selleks, et Kristus võiks olla tuntud iga rahva seas.

Kas sinu kogudus soovib osaleda selles töös nii eestpalvete kui ka annetustega? Palveta, et sinu kogudus võiks leida oma koha suurt misjonikäsku täites.

“Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.” (Mt 24:14)

1990. aastate alguses sai Ljus

Rauli Lehtonen, Lars Narin

< Piiblikool Iževskis. Ljus i Österi fotokogust.

15

*

Marid, ersad, moksad ja eestlased

Л Töö algus Birskis oli õnnistusrikas, nelja kuuga tõusis vundamendiaugust katuse alla kogudusemaja.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku 12 koguduses tegutsevad vabatahtlikud misjonisekretärid, kelle ülesandeks on misjonitööga seonduvat inimeste teadvusse tuua. Ehkki esimene välismisjonär läks Eestimaalt välja aastal 1806 ning kahesaja aasta jooksul on siit läkitatud kümneid misjonäre, on pool sajandit suletud ühiskonda jätnud koguduste liikmeile kohati mulje, nagu oleks kirikuseinte vahele hoidumine õigustatud.

E E LK Misjonikeskus koos praostkondade ja kogudustega on üritanud seda arvamust 10 tegutsemisaasta jooksul kõigutada erinevate misjoniürituste ning koolitusprogrammide abil. Kiriku misjonihuvilised on tänulikud Soome äratusliikumiste misjoniorganisatsioonidele, kelle kaasabil oleme võinud kogeda äratundmisrõõmu, et kristlased on üks pere kogu maailmas ning rõõmusõnum Jeesusest Kristusest kuulub kõigile rahvastele. Aeg on küps muutuda nüüd saajatest üha enam andjateks.

Foto: Jane Jakobson

Mari rahva keskel Anu Väliaho läks EELK ning Soome Misjoniseltsi kaudu Ingeri kiriku töötegijaks Venemaale 1993. aastal. Ingeri kirik on spetsialiseerunud tööle soomeugrilaste seas.

Anu abikaasa Juha Väliaho on Ingeri kiriku Uurali praostkonna praost.

Praostkond hõlmab 850 x 1200 km Л Pärast kartulivõtmist mari külas koos külalistega Eestist. Kus on mehed? Mehi napib, nende eluiga on siin lühike.

16

suurust maa-ala, kuhu kuulub üle 20 kuulutuspunkti ja koguduse Mordva, Mari, Komi, Udmurdi, Baškiiria, Tšuvaššia ja Tatari aladel. Siin räägitakse seitset soomeugri keelt: niidumari, mäemari, sürjakomi, permikomi, udmurdi, ersamordva ja mokšamordva. Emakeelset jumala-teenistust on võimalik kuulda seni vaid vähestel maridel, udmurtidel, komidel, ersadel ja mokšadel.

Misjonäride töö on siin sihitud eelkõige kohalike töötegijate kasvatamisele-koolitamisele.

Praosti abikaasana on Anu olnud hingehoidjaks ja koguduse emaks terve praostkonna aladel, eriti aga Marimaal Joškar Ola linnas, kus ta töötas 12 aastat alates koguduse sünnist kuni 2005. aasta sügiseni, mil abikaasad siirdusid 700 km kaugusele Birski linna Baškiirias, kus oli tekkinud 200-liikmeline mari kogudus.

“Palju on puskarit ja poomisnööri,” iseloomustab Anu lühidalt siinset elu. “Karjase koerana” tuleb Anul teha kõiki töid alates söögikeetmisest ja ehitustööde organiseerimisest kuni jutlustamiseni. Rõõmsa südamega

A Jumalateenistus Joškar Anul on and õhutada inimesi misjonitöö heaks ohverdama.

Mordvamaal Mordva soomeugrilastest ersadest ja mokšadest räägib emakeelt hästi umbes 5%.

1991. aastal asutatud luterlik kogudus on jagunenud Mokša-Ersa Kirikuks (peamiselt mokšakeelne) ja Kristlikuks Koguduseks Velmema (peamiselt ersakeelne).

L ilian n K eskinen töötas EELK ning Soome Rahvamisjoni misjonärina Mordva pealinnas Saranskis mõlemas koguduses 1999-2001. Liliann koos Miina Viitasega Soomest panid aluse laste- ja noortetööle: pühapäevakool, piibliringid, usuõpetus koolis.

Usuõpetuse tundides käisid uudishimulikud klassi­ juhatajad ja noorteõhtutest võtsid osa ka kolme-neljakümnesed. Laste piibliringiski käis täiskasvanuid põhjendusega, et usuasjades on nad alles lapsed. Lilianni soome keele tunnid tõid kogudusse inimesi, kel muidu side sellega puudus. “Siin on rohkesti Jumalasse uskujaid, ent neil puuduvad vähimadki teadmised Piiblist,” tõdes Liliann.

Liliann ja Miina pidasid tookord noorteõhtuid kahele tüdrukule ja palvetasid, et kogudusse võiks lisanduda uusi noori. 2006. aasta jaanuaris lõpetas üks tüdrukutest Ingeri kiriku koolituskeskuse teoloogiakursuse. Täna koguneb mõlemas koguduses umbes kümneliikmeline noorterühm, suures osas tolleaegsed pühapäevakooli lapsed.

Misjonär Jukka Repo tunnistab: “Ehkki Liliann ei tööta siin enam mitu aastat, meenutatakse teda senini hea sõnaga, tema töö on vilja kandnud.

Praegu on kõige olulisem, et kohalikud võiksid juurduda Kristusesse. Töö on vaimulik võitlus uuspaganluse, eksiõpetuste ja ilmalikustumisega. Juurde oleks vaja karjaseid ning piibliõpetajaid. Plaanis on jätta noortetöö k o h alik e tö ö te g ija te v a s tu tu s e le .” Koguduse eestpalvesooviks on, et nii töötegijad kui noored võiksid usus kasvada ning lapsi tuleks pühapäevakooli juurde.

Kauged eestlased Täna töötab Liliann koos diakooniatöötajast abikaasa Hannuga Omski luterlikus koguduses. Avala naeratusega pisitütred Hanna ning Mirjam aitavad emmel-issil kohalikega kontakti luua.

Miljonilinna Omskisse ning sealsesse ümbruskonda on eri aegadel sattunud tuhandeid ingerlasi, soomlasi, eestlasi.

Külanimede hulgas leidub Starõi Revel, Novõi Revel,

H elsingi... Vene keele kõrval võib kuulda ka A Eestlaste kalmistul korralikku eesti ja soome Omski lähedal asub keelt.

M ahtra sõjast Kodumaalt väljasaadetud ees tl a se d on elanud osavõtnu Hans Siberis alates 18. sajandist, Tertsiuse haud, kes hiljem lisandusid neile elas Siberis veel 40 väljarändajad. 1800ndatel aastat. oli vene luterlik kirik huvitatud, et luterlastel oleksid oma asundused.

N eid loodi p eam iselt rahvuste järgi Krasnojarski krai lõunaossa ja Omi jõe piirkonda. 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli Siberis umbes 17 000 eestlast. Meile on kaugelasuvatest rahvuskaaslastest tuntuimad ehk Krimmi eestlased.

Lehte Krünberg kirjeldab ühe Venemaa eesti asunduse elu selle 150. aastapäeva puhul: “Inimese mälu hoiab tallel rahu ja kaitstusetunde, mida koged vaid seal, kus on sulle kõik lähedane ja tuttav.

Tavaliselt on selleks paik, kus oled üles kasvanud, kus on vanematekodu ja sugulased. Meie perele on selliseks paigaks küla Karatuzski rajoonis, Siberi jaoks ebatavalise nimega “Ülem-Suetuk”.

“Soojaks söetükiks” nimetasid küla umbes 150 aastat tagasi ümberasujad Eestist ja Soomest. Siin on üles kasvanud juba mitu põlvkonda siberieestlasi. Meie esivanemad valisid endale ja oma lastele väga ilusa paiga: kasemetsad, mäed, ojad... Meid võib pidada juurtelt juba siberlasteks, aga me pole lakanud olemast ka eestlased.

Meie lapsed oskavad emakeelt ja huvituvad Eestist.

Suetukis pole kunagi lakanud kõlamast pehme, laulev eesti keel, ehkki koolis oli see vahepeal keelatud. Nüüd on isegi kooliprogrammis emakeel sees. Lastele õpetatakse rahvalaule ja -tantse.

Küla uhkuseks on puhkpilliorkester, mis asutati umbes 100 aastat tagasi. Poisid, kes ei soovi mõnda puhkpilli mängima õppida, moodustavad erandi. Orkestri repertuaaris on nii rahvamuusikat kui ka vanu vene valsse ja marsse. Mängitakse elurõõmsaid polkasid, aga orkester saadab külainimesi ka nende viimsel teekonnal. Suetukis on oma matusekombestik. Loetakse Piiblit, lauldakse mälestuslaule. Nii oli see ka nõukogude ajal, vaatamata ateistlikule propagandale. Ükski Suetukis sündinud laps ei jäänud ristimata.

Kõige tähtsam Foto: Kristi M almi püha on meil Jaanipäev. Siis ►

2005. aasta talvehakul sai teoks EELK Misjonikeskuse juures koguneva oikumeenilise Misjonikoori kuulutusreis Petserisse ja Pihkvamaale.

17

tuleb meie juurde pastor Eestist. Kalmistul on teenistus, pärast mängib puhkpilliorkester. Suetukki ehitati kirik üle saja aasta tagasi. Nõukogude ajal muudeti kirik klubiks.

Praegu peetakse seal teenistusi, ristitakse lapsi. On laulatatud inimesi, kes olid elanud ametlikult abielus juba palju aastaid, aga kes tahtsid ka Jumala ees meheks ja naiseks saada.”

Rahvakultuuri uurija Anu Korb toob välja Venemaa

Föderatsiooni eestlastele iseloomuliku: “Oluline identiteeditunnus on luterlik usk, ehkki mõnes külas kuulutakse vabakogudusse. Kuigi omaaegseid palvemaju ja kirikuid üldjuhul taastatud ei ole, järgitakse luterlikke usukombeid vähemalt külakohas siiani.

Kasutatakse vanu, ligi 100 aastat tagasi välja antud jumalasõnaraamatuid. Puudust tuntakse eelkõige kiriklike talituste käsiraamatust, minulgi on palutud saata “matmiseja ristimissõnu”. Paljud vanainimesed igatsevad veel kordki

- mees, kes viis Jumala Sõna oma rahvani Intervjuu Vassili poja Danil Popoviga Eesti kristlased mäletavad sinu isa kui meest, kes tegi palju evan­ geeliumi viimiseks komi rahvani.

Jah, kuid kogudusele ei pane alust ühe päevaga. Isa hakkas linnas elavaid kristlasi kokku koguma ja koduosadusi pidama. Kui pisuke grupp kasvas, alles siis hakati ehitama kirikut Sõktõvkaris.

Päeval töötas isa katlamajas, õhtuti tõlkis Piiblit komi keelde. Isa ütles, et rahvas, kellel on emakeelne Jumala Sõna, ei sure kunagi välja. See mõte andis jõudu kasutada iga vaba hetke tõlkimiseks. Lapsena käisin isaga Eestis kaasas. Sõitsime siia tihti, sest isal oli tõlkeküsimustes vaja konsulteerida Arpäd Arderi j a Hugo Oengoga.

Kogu projekt vältas umbes 30 aastat.

Isa alustas 1960. aasta paiku. Uus Testament anti välja aastal 1980, kogu Piibel valmis 1991. Enne kui trükiväljaanne valmis, suri isa 69-aastasena.

Ta pani sellesse töösse kogu oma elu, ise tulemust nägemata.

Milline oli komi keele olukord, kultuur ja identiteet ajal, kui su isa oma tööd alustas? Mis on täna erinev?

Isa tuli usule 1953. aastal. Tol ajal ignoreeriti vähemusrahvusi, keegi ei rääkinud nendest. Nõukogude valit­ suse ajal loeti kõiki rahvuslikke püüd­ lusi separatistlikeks. Kui isa kuue­ kümnendatel alustas, soovis ta, et ka koolides ja ülikoolis saaks õppida ning

18

õpetada komi keeles. Alles pärast Nõukogude Liidu lagunemist hakkas riik vähemusrahvuste ja nende keele vastu mõningast huvi tundma. Praegu antakse Komi koolides haridust komi keeles.

Kas 18-aastane komi on uhke oma rahvuse üle?

Varem kardeti teiste põlgust ega julgetud oma rahvust tunnistada. Ka praegu ei olda oma rahvusest vaimustuses. Kuna nõukogude poliitika seda ei soosinud, ei õpetanud paljud vanemad lastele komi keelt. Noored püüavad praegu leida komi identiteeti, kuid see pole kerge.

Millised on tänase Komi sotsiaal­ probleemid?

Sotsiaalseid probleeme on palju: tööpuudus, alkoholism, ümberasumine linnadesse... Vabrikud on seiskunud ja põllumajandus alla käinud, kuid näiteks metsanduses toimub areng paremuse poole. Ehkki elu on pisut paremaks muutunud, pole ma veel kohanud õnnelikku komi.

Oled koguduse pastor. Mida teeb sinu kirik täna, et aidata komi rahvast nende olukorras?

Külastame koole, lasteaedu, meil on komikeelne raadioprogramm. Kõigil pole televiisorit, kuid on raadio ning võimalus kuulata ka teisi kristlikke programme.

Koguduse liikmete hulgas on ka venelasi. Meil on evangeelsed koos­ olekud. Jutlustan alati komi keeles, ka meie teenistused on komi keeles.

Eelmisel aastal võtsin ma osa mitte­ kristlikust Komi rahvaste kongressist.

Paljud ei räägi komi keelt eriti hästi.

Miks sa siiski kasu tad seda teenistusel? Ühes Komi linnas jutlustasin vene keeles ning see ei sütitanud rahvast. Kui hakkasin jutlustama komi keeles, oli tähelepanu fantastiline. Keel ja identiteet käivad käsikäes. Keel on väga tähtis. Kui me räägime komi keeles, elab komi rahvas kauem. Paljud mõistavad, et keelt on võimalik ära õppida.

Kuidas saab Eesti komisid aidata?

Eesti on meie jaoks julgustav näide. Me teame, et Nõukogude Liidus elades suutsite koguduse säilitada. Nüüd olete vabad, aga me soovime, et te ei vaataks ainult Läände, vaid vaataksite ka meie poole. Äsa Dalfjärd, Mark Nelson

Eestimaale, et käia seal kirikus või surnuaias. Pikisilmi oodatakse Eesti pastori külaskäike...” (Anu Korbi artikkel väljaandest “Krimmi kogumik”, Tallinn 2002) Emakeelse jumalasõnaga varustamisel on paremas olukorras Eestile lähemal asuvad kogukonnad.

Petseris toimuvad eestikeelsed jumalateenistused igal pühapäeval. Riia eestlastele toimub emakeelne jumalateenistus kord kuus. Pärast Moskva Eesti Seltsi

koosolekuid jääb rahvahulk alati ka jumalateenistusele.

Peterburi rahvuskaaslased ootavad pikisilmi, millal stabiliseerub koguduse emakeelne teenimine, mis on kannatanud kirikuhoone renoveerimise ja asjaajamise keerukuse tõttu. Ülem-Suetukki jõuab küll eestikeelne kristlik perioodika, ent vaimuliku saatmiseks sinna on vaja kodueestlaste suuremat toetust. “Kirik hoolib meist,” on sealsed inimesed lootusrikkad.

Piret Riim

Kas Jumal räägib minu keeles?

PIIBLI TOLKED Piibli tee eestlaseni Eestlastena oleme harjunud, et ema­ keelne Jumala Sõna on juba mitmed sajandeid olemas olnud. See on nii loomulik.

Piibli eestikeelseks saamise ning Piibli ja tema osade levitamise lugu on meie kultuurrahvaks saamise lugu, on osa meie ajaloost. Läbi sajandite oleme s ä ilita n u d e m a k e e le , em a k e e lse kirjanduse ja koolihariduse.

Kõigis protestantlike maades oli Piiblil oluline roll kirjakeele väljakujunemisel.

H. Göseken, J. Gutsleff, H. Gutsleff, A.Virginius, A. Thor Helle, J. Bergmann, U. Masing, H. Põld, T. Paul on vaid osa nimedest, kes andnud oma panuse sajanditepikkusele eestikeelse Piibli

tõlkimise traditsioonile. Mitmed tõlked on jäänud pooleli ja paljud käsikirjad trükivalgust nägemata ajaloo hämarusse kadunud. Kuid 320 aastat tagasi, aastal 1686 ilmus lõunaeestikeelne Wastne Testament, põhjaeestikeelne Piibel aga aastal 1739. Sajandite jooksul on Piiblit mitu korda uuesti tõlgitud, et selle keelt in im estele m õ istetav am ak s teh a.

Maakeelne Piibel tegi seal sisalduva tarkuse, ajaloo ja maailma eestlasele omaseks ja tuttavaks, osaks meie kultuurist ja mõtlemisest.

ERSA (mordva) Johannese evangeelium (1990) Jeesuse elu (1991) P iiblilood (1993) Markuse evangeelium (1995) Luuka evangeelium, Apostlite teod (1996) Matteuse evangeelium (1998) Uus Testament (2006)

MOKŠA (mordva): Eestikeelse Piibli 250. aastapäevaks p ü stita ti Jü ri k iriku aed a P iib lile mälestusmärk.

Maailmas on küll mitmeid mälestus­ märke piiblitõlkijatele, kuid ainult üksikuid on pühendatud Piiblile.

Aastal 1989 toimus Eesti kultuurielus oluline sündmus ilmus T. Pauli tõl­ gitud Uus T esta­ m e n t. S e e n õ u ­ kogude korra lõpuaja tingimustes ilmu­ nud väljaanne oli Eestis esmakordne Teise M aailm asõja järgsel ajal. Lääne­ maailmas oli eesti-

Jeesuse elu (1993) Jeesus laste sober (1995) Markuse evangeelium (1995) Luuka evangeelium (1997) P iiblilood (1999) Matteuse evangeelium (2002) Johannese evangeelium (2003) Apostlite teod (2005)

UDMURDI: Markuse evangeelium (1991) Evangeelium id (1993) Jeesus laste sober (1994) Apostlite teod (1996) Uus Testament (1997) Psalmid (1999) P iiblilood (2001) Lugusid P iib list (2003) Joona (2004)

< Jüri kirikuaias on mälestusmärk Piiblile.

Jesaja (2005)

19

keelne Piibel ilmunud aastal 1968. Taastatud Eesti Piibliseltsi poolt anti välja eestikeelne Piibel aastatel 1997-2000, kus Vana ja Uue Testamendi kõrval on ka Apogrüüfid.

Ilmunud on Uus Testament ka Braille kirjas pimedatele, Audio Uus Testament, valmimas on v iip e k e e ln e M arku se ev an ­ geeliumi versioon, Piiblit on võimalik lugeda internetis. Jät­ kub Vana Testamendi tõlketöö.

19. sajandi algul alanud rahvuslik liikumine tõi kaasa uusi võimalusi eestlaste osavõtuks ühiskond­ likust elust. Kohalikud haru- ja abiseltsid olid esimesteks talu­ rahva vabatahtlikeks organi­ satsioonideks.

1804. aastal loodi Briti ja Välis­ Vassili Popovi tütar Nadja õpib juba teist maa Piibliselts. Juba paar aastat aastat Tallinnas teoloogiat. h iljem tek k is eestim a a la stel Foto: Mark Nelson kontakt loodud seltsiga. Tekkisid mitmed kohalikud piibliseltsid levitam ine, vaid ka haridusliku ning 1 8 1 3 . aastal lood i ju b a kirj anduse välj aandmine. piibliseltsid Tartus ja Tallinnas, mille Nõukogude võimu poolt selts suleti tulemusena tekkisid Eesti- ja Liivin in g ta a s ta ti uuel rah vu sliku maal kümned kohalikud harupiibliärkamise ajal aastal 1991. seltsid. Eesmärgiks ei olnud ainult Piiblite trükkimise organiseerimine ja

Piibli tee liivlasteni

PIIBLI TÕLKED KOMI (sürjakomi) Uus Testament proovitrükk (1979) Jeesuse elu (1993) Jeesus laste sõber (1994, 2000) Markuse evangeelium (1995) Luuka evangeelium (1996) Johannese evangeelium (1998) Matteuse evangeelium (1999)

KOMI (permikomi) Jeesuse elu (1993) Markuse evangeelium (1996) Jeesus laste sober (1997) Matteuse evangeelium (2001) Lugusid P iib list (2002) Piiblilood (2003) Luuka evangeelium (2005)

MARI (niidu-idamari) Uus Testament ja Psalmid proovitrükk (1986) Jeesuse elu (1993) Markuse evangeelium

Meie lõunanaabritel liivlastel on piiblitõlkimise ajalugu läinud teistmoodi.

1863. aastal ilmus

(1994) Luuka evangeelium (1995)

liivikeelne Matteuse evangeelium, mida anti välja

Johannese evangeelium

ka veel 1880. aastal Briti ja Välismaa Piibliseltsi

(1997) Piiblilood (1998)

poolt. Kahekümneda sajandi 20ndatel aastatel alustati kogu Uue Testamendi tõlkimist liivi keelde.

1936. aastal oli valminud evangeeliumite ja Apost­ lite tegude tõlge. Kogu Uus Testament ilmus teise Maailmasõja ajal Helsingis 1942. aastal.

Matteuse evangeelium (1999)

Komikeelse Piibli tõlkija Vassili Popov Foto: perekonna fotokogust

Balti riigid okupeeriti sõja järel Nõukogude Liidu poolt uuesti ning liivikeelne Uus Testament jäi Soome. Pärast Eesti Piibliseltsi

Lugusid P iiblist (2001, 2002)

MARI (mäemari)

taastamist loodi tihedad kontaktid Soome Piibliseltsiga, kelle kaudu saadi

Jeesuse elu (1994)

teada, et liivikeelsed Uued Testamendid on ühe kiriku laos Soomes. Viisküm­

Jeesus laste sober (1995)

mend aastat pärast liivikeelse Uue Testamendi ilmumist jõudsid need Eesti Piibliseltsi kaudu liivlasteni. Kuid selle keele lugejaid oli alles jäänud väga vähe.

Emakeelne Jumala Sõna jõudis pärale liiga hilja. Miks? See on küsimus, millele vastust me ei tea. Täna ongi oluline mõista seda, et väikerahvaste jaoks on aeg väga tähtis.

20

Markuse evangeelium (1997) Luuka evangeelium (1999)

PIIBLI TÕLKED HANDI

Udmurdikeelse Uue Testamendi tõlkija diakon Mihail Atamanov selle väljaandmise päeval 1997.aastal.

Foto: Piiblitõlke Instituut Helsinkis

Jeesuse elu (1995, 1997) Markuse evangeelium (2000) Lugusid P iib list (šurõšk ari) (2003) Lugusid P iib list (kazum i) (2005)

MANSI Jeesuse elu (1996) Markuse evangeelium (2000) Lugusid P iib list (2003)

VEPSA Jeesuse elu (1991, 1994) Markuse evangeelium (1992) Johannese evangeelium (1993) Piiblilood (1996) Luuka evangeelium (1996) Matteuse evangeelium (1998) A postlite teod (1999)

KARJALA (Aunusekarjala ehk livvi) Jeesuse elu (1991, 1994, 2001) Markuse evangeelium (1993) Johannese evangeelium (1993) Piiblilood (1995) Luuka evangeelium (1997, 2000) Matteuse evangeelium (1997) A postlite teod (1999) U u s Testament (2003) Psalmid (2006)

VIENANKARJALA (valgemere karjala) Jeesuse elu (1994) Markuse evangeelium (1996) Luuka evangeelium (1999) A postlite teod (2004)

Piibli tee maailma Kuuskümmend aastat tagasi, 1946. aastal asutati 13 rahvusliku piibliseltsi poolt Ühinenud Piibliseltsid, et ühiselt tegutseda sõjajärgses m aailm as. T än aseks kuulub organisatsiooni üle 140 rahvusliku piibliseltsi, kes on ühendanud oma jõud selleks, et Jumala Sõna võiks jõuda kogu inimkonnani.

Käesoleva aasta alguseks oli Piibel tõlgitud 4 2 6 keelde, Uus Testam ent 11 15 keelde ja Piibli osi veel 8 6 2 keelde, seega kokku 2 4 0 3 keelde! See on küll vaid ca 1/3 keeltest, kuid neid keeli räägib üle 90% inimestest.

See tähendab, et kõigil, kes lugeda oskavad, on võimalik ka Jum ala Sõna lugeda. Käsil on tõlkeprojektid veel enamas kui kuuesajas keeles.

Piibliseltsid levitasid ainuüksi möödunud aastal enam kui 4 0 0 miljonit Piiblit, U ut Testamenti, evangeeliumi ja m uud piibliosa.

See on saanud võimalikuks rah vu slike p iib lise ltsid e ja paljude teiste organisatsioonde ühistöös.

Newport'i Deklaratsioon (Ühi­ nenud Piibliseltside Maailmaassam blee 2 0 0 4 ) ü tleb , et piibliseltsid ei saa tegutseda isolatsioonis. M e peame ühen­ dama kõik oma jõud ja ressursid selleks, et jagada Jumala Sõna oma rahvale ja kogu maailmale.

Samal maailmaassambleel seati eesm ärg ik s, e t jä rg n e v a te l aastatel tõlgitakse Piibel igasse keeld e, m ille rä ä k ija id on Obi-äärse rajoonikeskuse haiglat vähemalt 5 0 0 000 inimest; Uus külastavad misjonigrupid igal aastal.

Testament igasse keelde, mille Tulevane ema saab handikeelse rääkijaid on vähemalt 2 5 0 000 Raamatukese “Lugusid Piiblist”. inimest; Piibli valik igasse keelde, mille rääkijaid on vähemalt 100 0 0 0 inimest.

1973. aastal loodi Stockholmis Piiblitõlke Instituut, mille eesmärgiks on tõlkida ja trükkida Piibleid nende rahvaste keeltesse, kes elavad Venemaal ja endise Nõukogude Liidu territooriumil. Nende rahvaste hulka kuuluvad ka soome-ugri rahvad. Ühinenud Piibliseltsid on neid tõlkeprojekte toetanud nii majanduslikult kui ka spetsialistide näol. Hõimurahvaste projekte on Ühinenud Piibliseltside poolt koordineerinud Soome Piibliselts.

Jaan Bärenson

21

“Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu t e e r a j a l (Ps 119 :1 0 5 )

Piibli tõlkimine sugulasrahvaste keeltesse Juba aastakümneid on piibliosi tõlgitud hõimurahvaste keelde, kuid täismahus Piibel on vaid mõnel rahval. Projekti eesmärk on tõlketööd toetada, nii et meist väiksemadki soome-ugri rahvad saaksid lugeda kogu Piiblit oma emakeeles.

Praegu on käsil Vana Testamendi tõlkimine udmurdi ja komi keelde, järge ootab erinevate piibliosade tõlkimine teistesse soome-ugri keeltesse.

Viitenumber 0013

Г

Щ

Eesti Evangeelne Allians s

“Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.”

(Mk 16:15)

Läkita eestlased välja hõimurahvaste juurde!

Toeta misjonitööd hantide, manside, komide ja udmurtide hulgas Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja Misjonitoimkond on Viimase aasta jooksul välja saatnud viis gruppi - 39 kristlast kuuest erinevast kirikust.

Aita viia lootust soome-ugri küladesse!

Viitenumber 0039 22

Annetusi on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele Hansapangas 221031291214 või S E B Ühispangas 10220055771015.

Pangaülekannet tehes palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber ja selgituse lahtrisse eraisikutel isikukood (see on vajalik, et saada tulumaksusoodustust tehtud annetuste osas) ja postiaadress.

Ш )

Ь EELK Misjonikeskus Misjonitöö maride ja eestlaste kogukondades Venemaal Pakume võimalust osaleda kuulutustöös

mari rahva seas, toetades misjonär Anu Väliaho tööd, kes töötab alates 1993. aastast soomeugrilaste seas Venemaal, ning aidata kaasa eestlaste vaimulikule teenimisele emakeelse Jumala Sõnaga nii Peterburis, Petseris, Riias, Vilniuses kui ka Siberis ja Krimmis.

Viitenumber 0042

Ljus 1Õster

“Seepärast mine ja tee jüngriteks kõik rahvad...” (M t2 8 :1 9 )

Rahvuslike töötegijate väljaõpe piiblikoolides Alates 1993. aastast on Ljus i Öster Rootsist tegelnud kristlaste koolitamisega misjonitööks soome-ugri rahvaste seas. Paljud on innukalt osalenud 36-kuulistel kursustel, et omandada vajalikud teadmised ja saada ettevalmistus misjonitööks erinevates kultuurides.

Anna sinagi oma panus, et veel rohkem õpilasi idast ja läänest võiks osaleda nendel kursustel! Ühe õpilaskoha maksumus on keskmiselt 2 0 0 0 krooni kuus.

Viitenumber 0026 23

Aga kui Ta on tõeline, kuidas pole siis meie, handid, Temast midagi kuulnud?

-*■

Handid on väike soom e-ugri rahvas S iberis, Obi jõe ja

"M u l

U u ra li

Anton.

m äestiku

vahel.

V iim a ste

aastaküm nete

on

põhjapõtradega

to im e ta m ist,"

vastas

jooksul on S ib e ri loodusvarade uurim ise käigus nende

M ik u ro v noogutas ja astus paati. A nton seisis ja

huvid korduvalt ohvriks toodud. Ju b a alates Vene

vaatas,

riig i

M ik u ro v ei suuda m eetritki ujuda. Paat pidi lekkim a

rajam isest

Ju rg a sse

-

on

venelased

m a n s id e

t e r r it o o r iu m ile .

N e ile

ja

teinud

sõjakäike

h a n t id e

p õ lis e le

jä r g n e s id

k a ru s n a h a -

kaupmehed ja õnneotsijad.

Põhjapõdrakasvataja,

hantide

kogukonna

usaldusm ees Anton Trem in puutus oma elus tih ti M iku ro vig a ,

kes oli tulnud

hantide piirkonda, et sealt võtta, m is võtta annab.

M ik u ro v oli vaid üks kutsum ata kü la liste pikast reast aastasadade jooksul, aga ta oli nähtus omaette. K arm ja hoolim atu otsekui loodusjõud, rikkus ta kõike teele jäävat, m is tema tahtele ei allunud. A lguses lootis Anton, et M ikurov peatselt lahkub, kuid ta eksis.

A astate jooksul oli A nton M ik u ro v i k u rita rv itu stest nii palju kuulnud, et vastum eelsus kasvas isik lik u k s vihaks. M ik u ro v ist oli A n to n ile saanud kogu kurjuse kehastus, m is tema väljasurevat rahvast oli tabanud.

Anton otsustas M ik u ro v ile kätte m aksta kõige eest, m ida too ja ta rahvuskaaslased olid hantidele teinud.

V iim a se ks piisaks karikasse sai teade, et M ik u ro v i ekspeditsioon oli Kondas laastades vägivallatsenud ühe nom aadipere tütre k a lla l, kes vapustatuna jõkke pages ning uppus.

Kui Anton kuulis, et lisaks on M ik u ro v hävitanud h ilju ti korrastatud ohvrisalu, sai ta m õõt täis. Anton tundis,

et

tem a

kui

juh tiv

isik

piirkonnas

on

kohustatud kätte tasum a. Mees m õtles terve talve, kuidas kättem aksu teostada.

Kevadeks o li plaan

valm is. Ta teadis, et M ik u ro v i ekspeditsioon saabub augusti alguses ning otsustas ko rra ld a d a geoloogi juhtum ina.

kadum ine A nton

p a ista k s läks

et

rannast p iisa v a lt kaugel sügavas vees.

Anton pööras ümber ja läks põhjapõtrade juurde. *

Konda

kokku vene geoloogi

hakkam a

kuidas paat lahele sõitis. Ta teadis,

ta v a lis e

randa,

kus

nii, et

õnnetus­

hoiti

paate.

M ik u ro v il oli tavaks kohe pärast saabum ist paadiga kalastam a m inna ning A nton ta h tis vanale su lile lõksu üles seada.

Kui

M ik u ro v

mõne

tunni

p ä ra st

lä b im ä rja n a

põdraaediku juurde saabus, arvas A nton, et näeb vaim u. " S a tahtsid mind up utad a," ütles M ik u ro v ning istus kännule.

"N ü ü d on minu k o rd ," m õtles A nton, " ta tu li mind ta p m a ."

S elle asemel et haarata oma pika lä ik iv a voolim isnoa järele, lõi M ik u ro v käed näo ette, ta õlad hakkasid nutust vappum a. A nton jõ llita s teda arusaam atult.

V iim a k s tõstis M ik u ro v pilgu. Pisa ra d olid pesnud ta näolt aastate karm use, kalkuse ja pori. P ilk , m illega ta A n to n ile otsa vaatas, oli kui väikese poisi pilk.

"S a a d sa m ulle and estada?"

Nüüd jä i Anton sõnatuks. O lukord oli ootam atu, ta unustas M ik u ro v i noa ja põlvitas ta kõrvale. "K u id a s sa end tunned, valutab sul k u s k ilt? " M ikurov raputas pead. " K a s sa saad m ulle andeks anda? M a tahtsin, et sa tuleksid koos m inuga paadiga sõitm a. Tahtsin sulle rääkida, et usun nüüd Jum alasse. Tulin siia andestust palum a. Üksnes Ju m a l teab, kui palju valu ma olen sinu rahvale põhjustanud. Ju m a l ei lasknud mul enne surra, kui olen saanud sulle seda öelda."

Anton ei teadnud, m ida tähendas uskuda Jum alasse.

M illisesse Jum alasse? Kes on see Ju m a l, kes oli suutnud muuta M ik u ro v i teiseks inim eseks?

"K u u aega tagasi sattusin N o vo sib irskis juhtum isi vabaõhukoosolekule. Seal kohtasin ma J u m a la t."

M ik u ro v jutustas A n to n ile Temast, kes oli tulnud M ik u ro v i südamesse ning muutnud ta elu täiesti.

*

A nton m õtles M ik u ro v i räägitu üle.

Kuuldus helikopteri müra, õhusõiduk maandus ning

"S e e peab olem a tõ s i," m õtles ta, "m u id u oleks

kui tee

M ik u ro v võinud mu tappa. See Ju m a l peab olem a

joodud, tah tis M ik u ro v paadiga sõitm a m inna. Anton

tõeline. A g a kui ta on tõeline, kuidas pole siis meie,

läks koos tem aga randa ning osutas m ootorpaadi

handid, Temast kunagi k u u ln u d ?"

Anton

läks külalisega

kohtuma.

N iipea,

suunas. " K a s sa ise ei t u le ? " küsis M ikurov.

Ajakiri Avoinsanoma