Hõimurahvaste aeg - 2017/2 (18)

2017

2 (18)

Edgar Vaalgamaa – liivlaste prohvet Soomes Põlvkondade järjepidevus Taas komidel külas Kohtumised suvistel teedel

Sisukord

H e a l u ge j a j a kaaste e l i ne!

4 Piibel tõlgitakse luulesaami keelde

Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi.

5 Mulle meeldib tõlkida Jumala sõna oma rahvale

Pühakiri – käsikirjast emakeelse Piiblini on sel aastal olnud paljude ürituste, näituste ja konverentside teemaks. Sinu käes olevas uues Hõimurahvaste Aeg numbris on seekord palju juttu sellest, kui oluline on emakeel ja emakeelne Jumala Sõna. Sellest tunnistavad nii piiblitõlkijad kui lugejad. „Mulle meeldib tõlkida Jumala sõna oma rahvale,“ ütleb intervjuus komi piiblitõlkija Nadežda Gabova.

Pühade Kirjade tõlkimine algas mitme rahva emakeelde juba kristluse esimestel aastasadadel.

Läbi reformatsioonisajandite sai sellest osa üha enam rahvaid ka Euroopas. Tänaseks on täispiibel siiski ainult neljal soomesugu rahval: ungarlastel, soomlastel, eestlastel ja udmurtidel.

Lähiajal lisanduvad sellesse rivvi ka komid.

Sel aastal saab 25-aastaseks meie rahvast järjepidevale piiblilugemisele innustav Avatud Piibli Ühing (APÜ), kellega koos on Eesti Piibliselts avaldanud piibliraamatute valiku ja noortele suunatud piiblilugemise materjale. APÜ emaorganisatsioon Scripture Union tähistab juba oma 150. aastapäeva.

Tänavu möödus 75 aastat esimese liivikeelse Uue Testamendi ilmumisest. Edgar Vaalgamaal, ühel selle väljaande kaastöölisel, möödus 105 aastat sünnist. Liivi rahvast on alles jäänud väga vähe, aga liivikeelne Uus Testament kuulutab jätkuvalt lootust ja usku. Jumala Sõna kestab.

Olgu see julgustuseks meile kõigile ja innustagu meid jätkuvalt kaasa aitama ning toetama neid, kes vajavad meie abi emakeelse Piibli tõlkimisel ja koguduste töös.

Oktoobrikuu kolmandal pühapäeval on meil võimalus koos paluda meie hõimurahvaste eest. Tehkem seda püsivalt ja usukindlalt.

Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! 1Jh 4:21

Lk 21:33

Mikael Winninge

Intervjuu komi piiblitõlkija Nadežda Gabovaga

6 Ingerisoomlaste identiteedist läbi aegade II Taisto Raudalainen

8 Taas komidel külas

8

Ants Soosõrv

9 Jutustamine viib mõistmiseni 9 Tõesed lood helis ja kirjas Piret Riim

10 Kohtumised suvistel teedel Anna Mišina

12 Pühakiri: käsikirjast emakeelse Piiblini 14 Ungarikeelse Piibli ajalugu Edina Éva Zvara

12

17 Piibliga ja Piiblita VIII

Mart Rannut, Jaan Bärenson

19 Õigeusust maride seas Inga Pogonina

20 Peterburis peeti koguduse aastapäeva Tiit Salumäe

21 Sõna kostab enda eest

21

Piret Riim

21 Kahe põlvkonna töö vili Piret Riim

22 Edgar Vaalgamaa – liivlaste prohvet Soomes Jaan Bärenson

23 75 aastat liivikeelse Uue Testamendi ilmumisest Jaan Bärenson

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi Evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärk on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama.

HÕIMURAHVASTE AEG 2017

2 (18)

Esikaanel: Olga Popova (vasakul) ja Iraida Popova Foto: Mark Nelson Tagakaane foto: Anna Mišina Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Mišina, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS

ISSN 1736-7069

2

Jaan Bärenson

Hõimunädal 2017 10.10 kl 12 mari kunstniku Žanna Tohti maalide näituse avamine Saue päevakeskuses 15.10 kl 15 oikumeeniline palvus Tallinna Jaani kirikus 17.10 kl 13 mari potipiruka pidu Saue päevakeskuses 20.–22.10 piiblinäitus misjonipäevadel Keilas Hõimurahvaste aeg

nr 18

Ülistus ja õppimine üheskoos

Mark Nelson

So ome-u gr i pi i b l i kool e i l e , täna j a homme Kõik rahvad, keda sa oled teinud, tulevad kummardama su ette, Issand, ja annavad au sinu nimele.

Sest sina oled suur ja teed imesid, sina oled Jumal, sina üksi. Õpeta mulle, Issand, oma teed; ma tahan käia su tões!

Ps 86:9–11

Foto: autori kogu

Esimene soome-ugri misjoni- ja piiblikooli kursus alustas õpinguid 2008. aastal. Koolis saavad komid, udmurdid, marid ja handid ühise ettevalmistuse oma rahva teenimiseks. Nii nagu igas piiblikoolis, keskendume õpetajatena siingi sellele, et õpilased saaksid tugeva aluse piiblialastest teadmistest. Lisaks omandavad nad vajalikke oskusi selleks, et Piibli sõnum võiks muuta nii nende endi elu kui ka teiste elusid nende ümber.

See piiblikool, mille kolmas lend peagi alustab, erineb siiski kõigist teistest piiblikoolidest, millega olen kokku puutunud. Nimelt algab siin iga uus päev ülistuse ja palvega erinevates soome-ugri keeltes. Lauludel, millega Issandale tänu ja kiitust toome, on nii udmurdi-, komi-, handi- kui ka eestikeelsed sõnad. Teadmine soomeugrilaste ühtsusest Kristuses on võimas ja inspireeriv! Ülistada Jumalat üheskoos näiteks udmurdi keeles on unustamatu kogemus ja näitab võimsal viisil, et udmurte ei ole jäetud üksi.

Soome-ugri piiblikooli lõpetanute edasist elukäiku jälgides võib näha, kuidas Jumal neid jätkuvalt kasutab. Ühed juhivad kaugetes handi ja komi külades kodugruppe, teised on kutsutud evangeelsele teenimistööle udmurtide seas.

Keda Jumal kutsub kolmandasse lendu õppima, ei ole veel täpselt teada, kuid me hoiame tulijaid palves ja palume teilgi koos meiega palvetada.

Palugem uutest kogudustest (eriti udmurdi ja mari rahvusest) tulijate pärast, et kontaktid soome-ugri kristlaste hulgas võiksid laieneda. Et Jumal valmistaks järgmisi õpilasi ette tööks, milleks Ta on neid kutsunud. Palugem üheskoos Jumala õnnistust ja juhatust ka kogudustele hõimurahvaste keskel, et need innustust saaksid ja kasvaksid.

Janu Jumala Sõna rohkem tundma õppida on kasvamas, eriti handi, neenetsi ja komi rahva hulgas. Piiblikooli järgmise kursuse algust ootab juba terve rida erinevas vanuses inimesi. Jumala abiga loodame uue kursusega alustada 2018. aastal.

Põlvkondade järjepidevus Olga Popova on Sõktõvkari komikeelses koguduses emaks, keda austatakse ja armastatakse. Tema abikaasa Vassili Popov viis Jumala Sõna oma rahvani sügaval nõukogude ajal. Päeval töötas ta katlamajas, õhtuti aga tõlkis Piiblit komi keelde.

Nii ligikaudu 30 aastat: Uus Testament ilmus 1980 ja tervikpiibel 1991. Vassili Popov suri 69-aastasena vaid veidi aega enne Piibli trükist tulekut. Sõktõvkari koguduse pastoritööd jätkab tema poeg Daniil Popov.

Keel muutub kiiresti, seetõttu ei lõpe Pühakirja tõlkimine kunagi. Juba 1990. aastatel algas Helsingi Piiblitõlkeinstituudi korraldamisel Piibli tõlkimine tänapäevasesse komi keelde. Iraida Popova (ei ole eelnimetatud Popovide sugulane) on tõlketöös osaline järgmise põlvkonna piiblitõlkijana. Uus Testament ilmus 2008, ka Vana Testament on tõlgitud ja ilmub lähiaastatel.

Iga uue tõlke jaoks on Jumal leidnud inimesi, kes on olnud valmis osalema selles vastutusrikkas töös. Piiblitõlkimine hõimurahvaste keeltesse vajab jätkuvalt ka meie abi, toetust ja palveid.

E si kaan e l ugu

3

Piibel tõlgitakse luulesaami keelde

Mikael Winninge

Pärast paariaastast mahukat ettevalmistust alustati 2016. aasta sügisel Vana Testamendi tõlkimist luulesaami keelde. Uus Testament ilmus selles saami keeles esimest korda sada aastat tagasi, uus tõlge nägi trükivalgust aastal 2003. Praegu räägitavatest saami keeltest on kogu Piibel tõlgitud ainult põhjasaami keelde.

K o ostöö ü le pii ri d e

Luulesaami keelt räägitakse Rootsi ja Norra saamide seas põhjasaami järel kõige rohkem, seetõttu tegelevad Norra ja Rootsi piibliseltsid Vana Testamendi tõlkimisega ühiselt. Koostööpartneriteks on veel Norra ja Rootsi luterlik kirik ning saamikeelsed kogudused. Sobivaid tööst huvitatud tõlkijaid leidub nii Norra kui Rootsi poolel, ka on juurde tulemas palju andekaid noori.

Projektiga on liitunud ka keeleteaduse asjatundjad, kel lasub vastutus luulesaami keele hea kvaliteedi eest.

Kolmeliikmelise redaktsioonikomisjoni juhataja Ánn Risstin Skoglund töötab Umeå ülikoolis luulesaami keele alal, professor emeeritus Olavi Korhonen juhtis lingvistilist tööd juba Uue Testamendi tõlkimisel. Veel kuulub komisjoni kogenud tõlkija ja keeletöötaja Kåre Tjihkkom.

Britt Inger Sikku ja Ánn Risstin Skoglund tutvuvad luulesaami tõlkeprojekti juhi Mikael Winninge abiga Paratex tõlkeprogrammiga.

Piibli uude keelde tõlkimisel on oluline pidada aru mitme inimesega.

K o ntr oll tö ö käi gus

Redaktsioonikomisjoni kõrval on töösse haaratud tõlkijad Karin Tuolja ja Britt Inger Sikku. Rootsi keelde „tagasitõlkija“ on Valborg Mangs Märak. Back translation on vajalik, sest mitte ühelgi luulesaami keele kõnelejal ei ole küllaldaselt teadmisi heebrea keele alal. Heebrea ja eksegeetika konsultant on Stockholmi teoloogilise kõrgkooli asenduslektor Josef Forsling. Heebrea keele abil vaadatakse üle ja kontrollitakse otsetõlked. Mina kui tõlkedirektor osalen tekstide läbivaatamisel koos Ühinenud Piibliseltside tõlkekonsultandi Seppo Sipiläga.

Plaani kohaselt töötavad tõlkijad iseseisvalt ning saadavad siis oma tekstidest esimese „tooriku”. Tõlkijad kohtuvad omavahel neli korda aastas kahepäevasel seminaril, kus tõlkeid arutatakse. Redaktsioonikomisjon otsustab, mida on vaja veel teha, seejärel hakkavad tõlkijad tegelema järgmise visandiga. Neljandal tasapinnal jagatakse proovitõlge võrdlusrühmale. Kokku peab tekst läbima viis eri tasandit, paar astet igal tasapinnal. Kõigil tasanditel töötleb teksti redaktsioonikomisjon.

Luulesaami tõlkegrupp: Josef Forsling, Ánn Risstin Skoglund, Britt Inger Sikku, Seppo Sipilä, Olavi Korhonen, Valborg Mangs Märak, Karin Tuolja, Kåre Tjihkkom, Mikael Winninge ja tema assistent Aili Lundmark.

Ühinenud Piibliseltside tõlkekonsultant Seppo Sipilä näitab Paratexti programmi. Piiblisalmi näeb korraga mitmes keeles, k.a heebreakeelset põhiteksti.

A j a l o olin e sa mm e d asi

4

Fotod: Lotta Ring

Esimene tõlkeseminar korraldati 2016. aasta detsembris Luleås. Lisaks konkreetsele tõlkimistööle pidasin ka loengu tõlketöö teooria ja praktika kohta. 11.–12. jaanuaril 2017 korraldasin arvutiprogrammi Paratext kursuse. Kuna Rootsis kasutati seda tõlkeprogrammi esmakordselt, oli see Rootsi Piibliseltsile ajalooline hetk. Ühinenud Piibliseltsid on Paratexti programmi viimastel aastatel tunduvalt edasi arendanud, tulevikus on see kõigis meie tõlke- ja digitaliseerimistöödes ääretult vajalik.

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Paratext võimaldab tõlkijatele ligipääsu rohkem kui tuhandele piiblitõlkele.

Teatud sõnale vajutades on võimalik aru saada selle heebrea- ja kreekakeelsest tähendusest. Lisaks sisaldab programm leksikone ja grammatikaid, mis võimaldab luua sõnastikke, lisada noote ja viiteid ning tõlkeid eri viisidel töödelda. Kõigil projektis osalejail on võimalus tõlkeid kirjalikult kommenteerida.

Kõike salvestatakse järjest ja arhiveeritakse digitaalselt. Näha reaalajas korraga sama teksti, olenemata sellest, kas inimene on Jokkmokkis, Dragis, Oslos, Helsingis, Stockholmis, Övre Sopperos, Sävastis või Uppsalas – see annab fantastilisi võimalusi.

Kursust Uppsalas juhatas Seppo Sipilä ning osalejate entusiasmis ei ole kahtlust.

Piibel kättesaadavaks Miks on nii tähtis tõlkida Piibel luulesaami keelde?

Loomulikult on meie kohus kaitsta lähedalasuva põlisrahva keelt. Selleks on aga veel vähemalt üks tähtis põhjus: kõik, kes on seni kuulnud või lugenud Piiblit oma teises või kolmandas keeles, võivad tunnistada, missuguse kogemuse annab Jumala Sõna pöördumine sinu poole su emakeeles. Mõtle, kui peaksid lähedastes suhetes rääkima oma tunnetest ainult võõras keeles!

On suur risk, et see jääb väga vaeseks.

Tõlkimine tähendab teha Piibel kättesaadavaks „südame keeles”. See on meie kutsumus!

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Mulle meeldib tõlkida Jumala sõna oma rahvale Inte rvj uu komi pi i bl i t õl ki j a N a de žda G a bov a g a Komikeelne Uus Testament ilmus 2008. aastal. Tänaseks on tõlgitud kõik Vana Testamendi raamatud ja käsil on nende redigeerimine.

Komi piiblitõlkija Nadežda Gabova on tõlkinud kõik viis Moosese raamatut.

Nadežda elab koos abikaasa ja kahe noorema lapsega pealinnas Sõktõvkaris, muusikaõpetajast vanim tütar on kodust juba lahkunud. Suvi veedetakse maal. „Niipea, kui jõuan oma kodukülla, tullakse minult küsima, kas mul on uusi tõlkeid kaasas,“ ütleb Nadežda. „Jumala Sõna pakub inimestele tõesti huvi. Siis tekivad küsimused, mis loovad aluse soovile otsida teed Jumala juurde. Ka julgustab see neid, kes juba Jumalasse usuvad.“

Nadežda Gabova

Fotod: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

J uu r depää s tu h a n dele tek sti l e

Nadežda, kuidas leidsid Jumala? Õpetasin Sõktõvkari ülikoolis komi keelt ja ühe õpilase essees oli kasutatud sõna „evangeelium”. Ma ei saanud enam rahu. Mind jäi painama, et mida see sõna küll tähendab, kas see polnud õige midagi head, puhast ja helget?

Mõne aasta pärast tutvusin komi usklikega ja läksin koos nendega koguduse koosolekule. Kui komi keeles hakati laulma „Jeesus armastab sind”, puhkesin südamest nutma. Kõik, mida olin kuulnud, veenis mind, et Jumal kutsus oma armastuse kaudu mind, patust ja ebatäiuslikku inimest. Miski minus murdus, kui mõistsin, et Ta armastab mind sellisena nagu olen! Olin kohe valmis oma Päästjale järgnema.

Kuidas said piiblitõlkijaks?

Komikeelse Uue Testamendi tõlke valmimisel paluti mul koguda selle kohta lugejatelt tagasisidet. Tegin seda rõõmu ja innuga. Hiljem pakuti võimalust ühineda tõlketiimiga ja tegingi seda, kui olin jõudnud veendumusele, et Jumal ise juhtis mind sinna.

Mis selles töös kõige enam meeldib?

See, et saan osaleda Jumala elava ja väelise Sõna tõlkimises oma rahvale!

Kuidas emakeelne Sõna komisid mõjutab?

Kõigepealt pakub Sõna inimestele nii palju huvi, et nad hakkavad seda lugema. Lugedes tekitab Jumal neis usu. Tean seda oma pere näitel. Kui Uus Testament aastal 2008 ilmus, sai mu emagi selle, hakkas lugema ja ka uskuma.

Siis luges ta seda ette isale, ja isagi uskus. Ka vend ja vennanaine lugesid ning mõlemast said Jeesuse Komi piiblitõlkijad 2012. a. Vasakult: Iraida Popova, järgijad!

Nina Vattuleva, Nadežda Gabova Nii on juhtunud paljudega. Ma ei jõua emakeelse Sõna tähtsust ära kiita! Kui inimene saab tõepoolest aru, mida Jumal meile ütleb, soovib ta Teda järjest paremini tundma õppida.

Intervjueeris Anita Laakso

5

Algus ajakirjas 2017 (1)

Ingerisoomlaste identiteedist läbi aegade II 3. Ingerisoomlased pühendunud luterlastena

Kõneldes veel luterlase elutundest, meenub mulle üks koraalijupp, mida vanaema alalõpmata korrutas ja mida seega võiks lugeda üheks ta elukreedoks: „Ei murhetta pije siun kantaa – vaan iloita-riemuita vaan!” Selles peegeldub kristlase usk Jeesusesse Kristusesse, kes võtab kanda me muretaaga ja toob ikka-alati rõõmsaina läbi raskuste.

Kümnete ja kümnete ingerisoomlaste kirjeldamatult raskeid elulugusid kuulates olen ikka imestanud, mis on nende elujõu, sarmikuse ja rõõmsameelsuse saladus.

Pikapeale on saanud selgeks, et selleks on „rõõmus usaldus”, usu- ja elujulgus. Sest „heites oma mured Tema kanda” tärkab inimeses julgus ka midagi otsustavat ette võtta. Ta on vaba tegutsema, sest teda ei kammitse nood „hirmu koerad”, nagu on väljendunud Juhan Liiv.

Pastor Manu Ryösö kirjutab Arvo Survo kohta: „Temas pulbitseb paljusid ingerisoomlasi iseloomustav rõõm ja pea pidurdamatu julgus. Just nii nagu Arvo laulab omaenda viisistatud ballaadis surnud luudest (Balladi kuolleista luista): „Älä pelkää, sinä piiskuinen lauma, sillä Isänne on nähnyt hyväksi antaa teille Valtakunnan – siellä unohdat tuskasi, murheesi!”

4. Katse moodustada moodsat kultuurrahvust

19. sajandi lõpul hakkas omakeelse ajakirjanduse ja õpetajate seminari tegevuse tulemusel kujunema valgustuslik eliit, kes tahtis juurutada ilmalikku haridust, igasugu ühistegevust ning kujundada rahvuskultuuri. Need vabameelsed noorharitlased lõid lahku kirikuringkondadest, üritades Peterburis ilmuva sotsiaaldemokraatliku ajalehe Neva kaudu juurutada Püha Maria peakirik Peterburis Bolšaja Konjušennajas möödunud sajandi alguses

6

Taisto Raudalainen

soome elanikkonnas modernse kodanikuühiskonna algeid. Selle aluseks pidi saama juba olemasolev üldine ja ühtlustatud rahvakoolivõrgustik (Ingeris tegutses tollal üle 350 soomekeelse külakooli!). Rahvakoolide tulevik ei pidanud nende meeste meelest rajanema enam vaimulikul, vaid puhtintellektuaalsel, moraalsel ja esteetilisel kasvatustööl. Samas klammerdus ingerisoome elanikkonna põhimass endiselt etnokonfessionaalse enesekuvandi külge, pöörates oma pilgu üha kirikuõpetajate ja kirikumeeste kogu, mitte semstvoametnike või „noorte ja vihaste kirjameeste” poole.

Ingerisoomlaste seas ei jõudnudki valmida kasvava tsiviilühiskonna viljad, mis tegelikult olid külvatud juba tsaaririigi küllaltki liberaalses semstvo-korralduses.

Rahvuse väljakujundamise peatas 1917. aasta riigipööre.

Rahva seas loodeti endiselt sellele, mis oli pakkunud tuge aastasadu. Lugemis- ja usuõpetus toetusid ikka veel paljuski koduõpetusel, kateheetilistel pühapäevakoolidel ja katsumistel (lukukinkerit).

Ingeris tegutses kõige puhtam „rahvakirik”, sest alates piiskop Sakari Cygnaeuse ametisse nimetamisest 1830. aastatel olid siinsed kogudused valinud endile ise soomekeelseid pastoreid ning kõige prestiižsem asi oli kuuluda „usaldusmeesSakari Cygnaeus – esimene soome päritolu piiskop te” (kirkkomies) nõukokku.

Ingerimaa soome kiriku Tõsi, rangelt usupõhine eneajaloos 1830. aastatel semääratlus, mis oli aidaKeiser Nikolai I poolt Maria Aleksandrovnale 1836 pühendatud Tuutari Püha Kolmainu kirik 1944. a.

Kirik meenutas keisrinna konfirmatsioonikirikut Saksamaal.

Kirik lasti 1950. aastatel õhku

Hõimurahvaste aeg

nr 18

nud soomlusel õigeusukeskkonnas siiani püsida, hakkas aegamööda kammitsema modernsema enesemääratluse teket. „Soome usk”, st usupõhine enesemääratlus ning Soome vaimulike autoriteet pigem takistasid nüüd kodanikuühiskonna institutsioonide teket. Teisalt võib ka küsida: kui poleks olnud seda kaitsvat ususoomust, kas oleksid ingerisoomlased niigi hästi üle elanud sovjetliku Mooloki hävitustöö? Vahepealsed sovjetlikud aastakümned tsementeerisid jälle omakultuuri usupõhisuse, tehes sellest kultuurilise vastupanu ühe alussamba. Seda näitab hästi taasärkamise ühe peamise vaimse ja vaimuliku liidri Arvo Survo roll ingerisoomlaste seas.

5. Stigma - vaikimine ja häbi

Paraku ei saa me kaasaja ingerisoomlaste identiteedist kõneldes jääda pidama vaid Ingerimaa vaimsesse ja majanduslikku õitseaega. Paratamatult tuleb teha juttu ka kavakindlast genotsiidist, mida Vene keskvõim selle rahvakillu vastu 1920. aastatest alates järjekindlalt rakendas. Kahjuks sugenes sel ränkraskel ajastul, iseäranis möödunud sajandi 30.–50. aastatel sündinud ingerisoomlastesse sügav skepsis, usaldamatus, isegi meeleheide ja lootusetus. Kõigepealt avaldub see minu arvates vaikimises, paljudel puhkudel oma päritolu ja sisu (st identiteedi) mahasalgamises. Ent see ongi loomulik reaktsioon vägivallale, nagu see toimub ka üksikisiku tasemel. Enesesse tõmbumine ja isegi kõnevõime kadumine on esmane enesekaitse. Vaitiolo ei vahingoita! ütleb ka ingerisoome vanasõna. Vaikimine võib aga kergesti viia haigusliku neuroosini, isegi skisofreeniani.

On juhtumeid, kus lastekodudes ja nõukogude impeeriumi äärealade üles kasvanud ingerisoomlased ei näinud midagi teadvat oma päritolust, ent hakkasid kas raske haigusseisundis või surivoodil emakeeles hüüdma ema järele: „Äit´-äit´”! Kui inimeselt on võetud kõik, jääb kuhugi sügavasse hingesoppi kübeke hingekodust: ema soojus ja emakeele kõla. Pole valusamat hetke kui aduda,

mida vägivald inimmeelega võib teha. Ta paneb inimese endast lahti ütlema, ennast häbenema. Kahjuks on selle pealesunnitud vaikimise tulemuseks, et rahvusele omast väärtussüsteemi, keelt, lugusid ega laule pole loomulikul teel saadud pärandada järelpõlvedele ...

Mulle rääkis üks advokaat, kel oli nõukogude perioodil mitmeid ingerisoomlastest kliente, et neist enamik keeldus üldse midagi avaldamast oma mineviku ja eluloo kohta. See noor advokaat ei mõistnud, et nad olid vaistlikult harjunud kaitsma endid ja oma lähedasi kõigi temasuguste „võimuesindajate” eest. Nad ei usaldanud nende võimude poolt ette nähtud „õiguskaitset”, sest olid pidanud selle puudumises sügavalt pettuma. Oli aegu, mil neil polnud ju lisaks kodanikuõigustele isegi elementaarseid inimõigusi. Kõige kahetsusväärsem aga on, et repressiivvõimud olid suutnud ingerisoomlastesse süstida sel määral häbi ja enesehalvustamist, et pahatihti ei püüeldudki enam oma sünnijärgse ja rahvuspärase päritolu järele.

Olen seisukohal, et ingerisoomlastele oleks pidanud ka Soome riik, kes võttis 1990ndate alguses moraalse ja osaliselt ka õigusliku vastutuse nende „repatrieerimise” näol, tegema palju rohkem. Nimelt oleks pidanud tagama represseeritutele nii hingehoidu kui psühhiaatrilist abi, nii nagu doktor Heino Noor seisis nõukogude võimu poolt represseeritutele erakorralise õigusabi andmise ja nende nõustamise eest. Samuti oleks pidanud palju enam toetama kultuurilisi tegevusi, näiteks tihedat koostööd uurimis- või mäluasutustega. Mälu eesmärgipärastatud hävitamisele pidanuks vastu seadma kultuurimälu taastamiskava, läbimõeldud anamneesi. Kogu „tagasipöördumiskampaania” keskendus aga üksnes tööjõuküsimusele, mis kujutab endast aga vaid üht väikest sektorit inimlikest vajadustest. Vaimuliku teenimise eest hoolitses muidugi Soome Evangeelne Luterlik Kirik ja Ingeri Evangeelne Luterlik Kirik formaalselt iseseisva kirikuorganisatsioonina.

1839. aastal Nikolai I toetusel rajatud ja 2001. aastaks restaureeritud Skuoritsa Püha Katariina kirik 2013. a

Püha Maria peakirik Peterburis 2013. a

Hõimurahvaste aeg

nr 18

7

Taas komidel külas Juba teist aastat järjest olime oma misjonigrupiga abiks komi laste kolmepäevases linnalaagris Sõktõvkaris. Meie väike tiim oli ka seekord saanud Jumala poolt toredasti eripalgeline: eelmisest aastast juba tuttav Daniil, uute liikmetena pensionär Laine Otepäält ja MTÜ Igale Lapsele Pere eestvedaja Jane. Viimane ei teadnud ise ka algul täpselt, miks ta oma kiire elutempo juures järsku Komimaale sattus. Samm-sammult hakkas Jumal näitama suunda, alates tutvumisest autistist poisi ja tema emaga TallinnPeterburi bussis, kellega plaaniti koostööd Eestis, kuni Jane jaoks ootamatute sidemeteni Sõktõvkaris. Selgus, et komi koguduse pastori Daniil Popovi isa Vassili Popov oli piiblitõlkimise ja -levitamise kaudu olnud lähedases ühenduses Jane sugulastega.

Jane sai paljudele kohalike lastega tegelevatele inimestele edasi anda enda jaoks kõige olulisemat teemat: igal lapsel peaks olema oma pere. Siinjuures soovitan lugeda Jane tõlgitud raamatut „Poiss, keda kasvatati nagu koera“, mida olen ise lugenud ja nii mõnelegi edasi laenanud. „Lihtsalt vapustav,“ ütles üks kuue lapse vanaema pärast lugemist.

Laine, siiras ja vahetu suhtleja, leidis inimestega igal pool kiirelt kontakti.

Kevadel oli ta viibinud kuuajalisel misjonil Siberis, kuhu teda ikka ja jälle tagasi kisub. Ta südames põles sõnum Johannese evangeeliumist: „Sööda mu tallesid!“ (Jh 21:15). Laste piiblitunnis tõi ta Galaatia kirjast esile Vaimu viljade teema. Peagi asub Laine uuesti Siberi poole teele.

Daniil tõestas teist aastat järjest, et lisaks avatud südamele on tal ka lahtised käed ja pea. Kuna ilmaprognoos lubas Sõktõvkari samasugust vihmast ning jahedat ilma nagu Tallinnas ja päikestki vaid laagri esimeseks päevaks, siis asus ta eelmisel õhtul kiriku kitsukeses õues usinalt tööle. Eesmärk oli kuuris leiduvate käepäraste vahenditega meisterdada lastele põnev takistusrada.

Daniilile tähendas see peaaegu täiesti magamata ööd, kuid plaan teostus suurepäraselt: lapsed kasutasid takistusrajal ronimiseks iga vaba hetke.

Rõõmsa üllatusena saabus kohale koguni 32 last, õnneks oli kohaliku kiriku poolt olemas tubli toetus paljude abiliste näol. Väsimatud naised alustasid söögitegemisega juba varahommikul ja veel keskööl võis neid näha põrandaid pesemas. Paistis, et kõik osalejad jäid laagriga väga rahule.

Osalesime külalistena ka teenistustel Sõktõvkaris ja Vizinges.

Sõktõvkari kirikus olid parajasti külalised ning teenistus kestis kolm ja pool tundi, lisaks kaks tundi teejoomist ühises osaduses. Muide, sel teenistusel kõlas päris palju eesti keelt: kuigi Laine oli valmis rääkima vene keeles, keelas pastor Daniil selle ära, öeldes, et kõik tahavad kuulda kaunist eesti keelt. Nii tuli Lainel tunnistada oma elust emakeeles ja tõlgi abiga.

Eelmisel aastal kirjutasin ka plaanist kutsuda suurem rühm komisid Eestisse. Veidi korrigeeritud kava läheb loodetavasti käiku järgmisel suvel. Usun, et Jumala plaan on meid rohkem kokku viia – nii siin Eestis omavahel kui ka õdede-vendadega hõimurahvaste seas.

Ants Soosõrv

Rahulolev Daniil – suur töö on tehtud!

Takistusrajale!

Kunstitunnis

Fotod: Daniil Solomõkovi kogu

Laine poolt ette valmistatud piiblitunnis.

Kõik tahavad vastata ...

Ants Soosõrv

Kui Ants on kohal, saab alati rendžut mängida

8

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Jutustamine viib

Jutustamise järg on Vitali käes

mõistmiseni

Fotod: EPSi kogu

Venemaal hinnatakse lugemist ja kirjandust kõrgelt. Siiski omandavad paljud – eriti need, kelle emakeel pole vene keel – õpitavat paremini lugude jutustamise, kuulamise ja nende üle arutlemise kaudu.

See kehtib ka Jamalis. Kui täheldasime, et apostel Pauluse Rooma kirja süstemaatiline õpetus jääb inimestele kaugeks, hakkasime otsima muid lähenemisviise. Jumal juhatas meid tutvuma meetodiga Simple the Story (Lihtsalt lugu). Seda töövormi on kasutatud kogu maailmas nii evangeliseerimisel kui ka koguduste rajamisel, töös laste ja täiskasvanutega, vangide ja sisserännanutega jm.

Oleme Salehardis korraldanud juba kaks töötuba. Eriti liigutav on olnud näha, kuidas noored lugude põhjal sügavaid avastusi teevad ja oskavad neid siduda oma eluga. Ka Töötoas osalejad paar vanemat, juba kauaaegset usklikku õde tunnistasid hiljem, et on hakanud Piiblist aru saama hoopis teisel viisil kui varem ja teavad nüüd, kuidas oma usust ka töökaaslastele rääkida. Üks piiblitundide korduvalt külastanud vend, kes on ka võõrutusravil olnud, arvas, et alkohol ja muud halvad elukombed on võtnud talt õppimisvõime. Aga juba töötoa esimesel päeval süttis ta silmis tuluke ning teisel päeval säras kogu nägu: „Nüüd ma saan aru!” Ta hakkas innustunult lugusid harjutama ja on püüdnud oma oskusi arendada ka pärast töötoa lõppu. Üks mu sõber osales viimases õpitoas ainult ühe päeva ega innustunud kuigivõrd. Mõne aja pärast vestles ta usu teemal oma tuttava budisti ja moslemiga. „Kas oled täiesti kindel, et Jumal on üksainus?” küsis budistist mees. „Kui oled, tõesta seda mulle!” Mu sõber mõtles hetke ja koges endalegi üllatuseks soovi rääkida Paabeli tornist. Ta jutustaski selle loo ning budist tõdes imestunult: „Nonii, sa veensid mind!” Moslem aga hüüatas: „Jajah, ma olen näinud sel teemal multikat!” Hiljem arvas mu sõber: „Ju peaksin ka mina selle meetodi korralikult selgeks õppima.”

Heaks jutustajaks ja vestluse juhtijaks kasvamine nõuab meilt muidugi veel palju harjutamist. Paljud on lapsest saadik omaks võtnud, et ainus ja parim õppimise vorm on lugemine ja kirjutamine. Simple the Story pole ei kirjalik ega skemaatiline ning seetõttu on selle omandamine algul paljudele raske. Usume siiski, et selle potentsiaal on suur, seega soovime panustada selle suulise meetodi mõistmisse ja omandamisse.

S. E.

Tõesed lood helis ja kirjas Vienakarjala keeles on 2011. aastal ilmunud Uus Testament nii kirjas kui helis. Tänavu lisandub raamat nimega Piiplijan kertomukšie ehk Piiblilood, samuti koos audioversiooniga. Nii on vienakarjalastel esimest korda võimalus lugeda ja kuulda emakeeles ka Vana Testamendi tähtsamaid lugusid. „Piiblilugude vastu tuntakse huvi, sest teatakse – need on Jumala sõna,” tunnistab Uue Testamendi tõlkija Raissa Remšujeva. „Rahvas austab Pühakirja tekste. Teatakse, et Jumala öeldu on tõde ega kuulu vaidlustamisele. Aga kuna Piiblit pole vienakarjala keeles olnud, siis tuntakse seda ja selle õpetusi vähe.”

Piiblilugude raamatust on kasu ka tverikarjalastel, kelle keel on vienakarjala omale lähedane. Paljudes Tveri külades on põhikeel karjala ning igal sügisel tuleb kooli lapsi, kes ei räägi vene keelt üldse. Karjala keelt hakati uuesti kirjakeeleks arendama 1990. aastail ning nii viena-, livvi- kui ka tverikarjala keeles võeti kasutusele ladina tähestik.

Kõikide levipiirkonnas õpetatakse emakeelt koolis ning lastele ja noortele ei valmista lugemine raskusi. Vanemad inimesed seevastu küll räägivad karjala keelt, aga pole harjunud seda lugema. Esmajoones neile ongi audioraamatud mõeldud.

Helsingi piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

Hõimurahvaste aeg

nr 18

9

Kohtumised suvistel teedel Juuni lõpus kohtusin mari muusiku Jõvaniga (Ivan), kes käis Eestis noorte muusikalaagris ja esines ka Viljandi folgil. Oleme koos salvestanud plaadi idamari lauludega.

Marilastel on kombeks vastu võtta külalisi, eriti „omi“ – muidugi kutsusin ma teda läbi astuma! Pärast läksime bussiga Peterburi, kus juba ootas mu klassiõde Irina, samuti mari. Oli rõõm kohata omasid suures linnas!

Samal päeval reisisin Uuralisse, isa ja sugulaste juurde, tehes samas oma doktoritööga seotud välitöid. Edasi sõitsin 390 km kirdesse, et tutvuda oma emapoolsete sugulastega. Tädi ei ole mind näinud umbes 20 aastat ja tema lastega pole me kunagi kohtunud. Vaat mis teevad suure Venemaa kaugused!

Kord näitas üks meie küla aktivist mulle koduseinal puust kujundit, kus laiusid tema esivanemate nimed ja lapsed oksaharudena kuni tänapäevani. „Peame oma sugupuust lugu pidama, siis Jumal õnnistab meie rahvast,“ ütles ta. Väga piibellik mõte, leidsin. Kui tädi pakkus minna veel Nižni Tagili, ei osanud ma leida ühtegi vastuväidet, ehkki raha enam kuigi palju ei olnud.

Tänu Jumalale, et sain ka seal ära käia!

Peterburi tagasi jõudes suundusin Kelttosse leeriõnnistamisele. Birski kogudusest õnnistati kolm ja Gurez-Pudgast kaks noort. Uurali praostkonna praost on ka Ingeri kiriku noortepastor, tema tõi kaasa noori abilisi Joškar-Olast ja Kaasanist. Kokku oli leerilapsi tänavu 26.

Pärast kohtumist nooremate sõpradega sain Soome vaksalis vastu võtta vanemaid vendi Kristuses, kes olid nagu minagi teel misjonilaagrisse Joškar-Olas. Enne lendu saime Püha Maarja katedraalikirikus õnnistuse pühal armulaual ja koguduse kohvilauaosaduses.

Südaööl saabusime Kaasanisse, kus ööbisime luterliku koguduse külalistubades. Hommikul palvetasime koos eri keeltes: soome, vene, mari. Oli rõõm üle pika aja näha ristitütart oma tütrega. Õnnistatud aeg!

Vend pastor Saša Mitjakov oli meie pärast tulnud Joškar-Olast Kaasanisse (185 km). Tagasiteel jõudsime samal õhtul läbi astuda tema kogudusest Lüpersola külas. Palvetasime, laulsime ja kuulasime koos koguduseliikmetega Jumala sõna mari keeles. Pärast jutustasime rikkalikult kaetud laua ääres usust ja elust.

10

Anna Mišina

Kolm põlvkonda Nižni Tagilis

Uurali praostkonna leerinoored koos noortetöö tegija Ksenjaga Kelttos

Soome vendadega külas Leonidi perel

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Rimma koos mordvalasest abikaasaga võtab külalisi pannkookide ja kodukaljaga soojalt vastu

Uurali praostkonna misjonilaagris.

Pildil praost, vaimulikud abikaasadega ja soome „kirvemisjonärid“

Fotod: autori kogu

Joškar-Olas majutati meid luterliku koguduse misjonimajja. Järgmisel hommikul alles algasid seiklused!

Suundusime mööda Sovetski rajooni sõjaväeteid Kelmaksola külasse koduloolase Leonid Kirtaevi juurde.

Auto hüppas vahel lausa pool meetrit õhku! Leonid tutvustas meid oma uurimuse ja raamatutega ning õpetas soomlasi mari pannkooke käega murdma. Pannkook kehastab mari maailmavaates päikest ja täiuslikkust, seda ei tohi noaga lõigata. Ristiusu vastu Leonid ei ole – päev tagasi ristiti õigeusukirikus tema lapselaps.

Teises majas pakkus perenaine mari roogi ja näitas aidas asuvaid tulevase külamuuseumi eksponaate. Päev lõppes soolaleivapeoga arheoloogiaprofessori, esimese mari luterlase Valeri Patruševi juures.

Järgmisel päeval algas Uurali praostkonna misjonilaager 60 inimesega. Peateemaks oli usupuhastus isiklikus usuelus, samuti käsitleti islami dogmaatikat, evangeeliumi levitamist meedia kaudu ja Ingeri kiriku misjonistrateegiat uue riigiseaduse valguses. Külalislektor oli ajaloo- ja religiooniuurija Aleksei Ivanenko Ingeri kiriku misjoniosakonnast. Õhtul astusid laagriliste ette Soome vennad, kes näitasid ajaloolisi pilte ja tunnistasid oma usukogemustest. Kell üheksa jõudsime koguduse endise ehitustöö juhendaja Olga juurde. Maitsev tee, maiustused, korteri rõdul kasvatatud tomatid ja soojad mälestused viisid päeva lõpule.

Soome vanema põlvkonna vennad Eino Hannikainen (89), Erkki Kivisara (74) ja Mikko Hiiro (73) sõnul oli see nende viimane reis Uurali praostkonda. Varem olid nad siin käinud kui ehitustalgulised, „kirvemisjonärid“, aga sel korral olid nad lihtsalt külalised. Võimalus kohtuda korraga mitme koguduse liikmetega oli suureks õnnistuseks kõigile. Laager lõppes piduliku jumalateenistusega, kus soome talgulisi tänati ja kingiti mälestusesemeid. Õhtul jätkus meie reis itta, Birskisse Baškortostanis. Juba esimesel päeval läksime mõnedesse kodudesse külla ja palvetama. Pühapaeval palvetasime ja laulsime mitmes keeles koos mari kogudusega. Esmaspäeval sattusime ühe koguduseliikme viimse teekonna õnnistamisele mari külas. Matus oli sünkretistlik: lahkunu sugulased

ei olnud kristlased, aga tema soovi kohaselt oli kohale kutsutud preester.

Pärast kurba sündmust läksime naaberkülla pikaajaliste koguduseliikmete juurde. Lõunalauas vahetasime nii reisimuljed kui ka mälestusi koguduse rajamise ajast.

Kunstnik Efrem Kalibjanov ja abikaasa Elbira kinkisid igaühele purgi värsket mett. Siis õnnistati meid teele. Öine lend viis meid Peterburi, kus läksime igaüks oma teed. Nii me selles maailmas kristlastena liigume.

Nägemiseni!

3.–4. juunil toimus Tartus Ingerimaa soomlaste lauluja tantsupidu, mida peeti Eestis juba 27. korda. Pilt soomekeelselt jumalateenistuselt Tartu Peetri kirikus

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Foto: Susanna Parkkinen

Ingerisoomlaste laulu- ja tantsupidu

11

Reformatsioon 500 Näitus „Pühakiri – käsikirjast emakeelse Piiblini.

Reformatsioon 500“ on mööda Eestimaad rännanud juba 2017. aasta algusest saadik ja selle aja jooksul uute eksponaatide näol pidevalt täienenud. Suurema või väiksema väljapanekuga on huvilised saanud tutvuda Narva Kolledžis, Võru raamatukogus, Kiek in de Kökis, Tallinna Jaani kirikus, Mahtra Talurahvamuuseumis, Kullamaa kultuurimajas, Kuressaare lossis, Haapsalu Jaani kirikus ja Kose raamatukogus. Näituse teostamisel on Eesti Piibliseltsile abiks olnud Cambridge’i Ülikooli Raamatukogu, Briti ja Välismaa Piibliselts, Saksa Piibliselts, Soome Piibliselts, Hispaania Piibliselts, Sloveenia Piibliselts, Tallinna Linnaarhiiv, EELK Konsistooriumi arhiiv, Eesti Rahvusraamatukogu, Ungari Instituut ja Eesti Keele Instituut.

Piibli tõlkimine rahvuskeeltesse algas Euroopas juba 14.–15. sajandil. J. Gutenbergi trükipressi mõjul tekkinud trükirevolutsioon andis Piibli levikule enneolematud

võimalused. Reformatsiooni tulemusena, mille alguse 500. aastapäeva tänavu tähistatakse, tõlgiti Piibel ka eesti keelde.

Esimene saksakeelne Piibel trükiti 15. sajandi keskel, rahvuslikuks standardtõlkeks sai siiski Lutheri tõlge aastast 1534. Itaalia keeles ilmus Piibel 1471, järgnevatel aastatel tšehhi, hollandi, prantsuse alamsaksa, katalaani, inglise, rootsi, hispaania, poola, ungari, sloveeni jt keeltes.

Meie naaberkeeltesse tõlgiti Piibel järgnevalt: soome keelde 1642, läti keelde 1689/1695 ja vene keelde 1876.

Vanimad eestikeelsed pühakirjatekstid on Kullamaa vakuraamatust pärinevad Meie Isa Palve, lisaks ka Maarja palve ja Usutunnistus (1524–1532), WanradtKoelli katekismuse fragmendid Meie Isa Palvest (1535) ja J. A. Völkeri käsitsi kirjutatud tekstid (1585–1590).

Lõunaeestikeelne Wastne Testament ilmus aastal 1686, põhjaeestikeelne 1715 ja tervikpiibel 1739. aastal.

K o nver en ts T ead uste Akad e e mi as

juhataja Tamás Orosz. Ettekannetega astusid üles Kristiina Ross, Edina Éva Zvara, Anna Perälä, Márton Szentpéteri, Mart Rannut ja Jaan Bärenson.

8. septembril Eesti Teaduste Akadeemia saalis aset leidnud konverentsil andsid tervitusi edasi Sven-Erik Soosaar Eesti Keele Instituudist ja Ungari Instituudi

Mart Rannut

Vaade konverentsisaali

Kristiina Ross

12

Márton Szentpéteri

Jaan Bärenson

Anna Peräla

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Fotod: Endel Apsalon, Peeter Langovitš ja Mikk Leedjärv

– käsikirjast emakeelse Piiblini

N ä i tu s Eesti Rahvusraamatukog us

„Pühakiri – käsikirjast emakeelse Piiblini. Reformatsioon 500“ kulmineerus septembris pikka aega ette valmistatud näituse ja konverentsiga. Näitus avati 7. septembril Eesti Rahvusraamatukogu harulduste kogu näitusesaalis. Sõnavõttudega tervitasid külalisi rahvusraamatukogu näituste osakonna juhataja Ave Tölpt, Ungari Instituudi juhataja Tamás Orosz, Eesti Keele Instituudi direktor Tõnu Tender, Eesti Piibliseltsi esimees Tiit Salumäe ja peasekretär Jaan Bärenson.

Piiblite koopiad Euroopa eri keeltes

Vasakult: Jaan Bärenson, Tõnu Tender, Ave Tölpt, Tamás Orosz ja Tiit Salumäe

Rahvusraamatukogu töötajad näituse avamisel

Jaan Bärenson tutvustab näitust Tartu külalistele

J uma lateen istus Toomki ri kus

9. septembril toimus Toomkiriku käärkambris ungarikeelne jumalateenistus, kus jutlustas Ungari Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Tamás Fabiny.

Nurgake näituselt

Jutlustab Tamás Fabiny

Jumalateenistus Toomkiriku käärkambris

Hõimurahvaste aeg

nr 18

13

Edina Éva Zvara

Keskaegses Ungaris omandati lugemise ja kirjutamise oskused ladina keeles ning emakeelse Piibli järele ei olnud vajadust. Alles 15. sajandil öeldi ladinakeelsusest lahti. Loomulikult teadis vaid väike osa ühiskonnast täielikult Pühakirja või mingit osa sellest, kuid seegi oli pigem suuline osa. Varajaste käsitsi kirjutatud ja trükitud piiblitõlgete juures on oluline, et sellega käis paralleelselt kaasas ka vastava rahvuse kirjandusliku keele väljakujunemine.

Emakeelsus laienes ladina keele arvel päris mitmel põhjusel. Ungari ja Poola Kuningriigis oli ladina keel kuni 19. sajandini avalikes suhetes ametlikuks keeleks.

Seoses linnastumisega muutus emakeel kasutatavaks kodanike igapäevastest, ärilistest ja õiguslikest vajadustest ja huvidest lähtuvalt. Seejärel inimeste religioossuse süvendamise vahendina ka igapäevaste usutalituste juures. Kiriku jaoks oli selle väärtus aga kaksipidine, kuna rahvuskeelte esiletõus tuli kiriku ühtsuse vastu.

Ilmalik võim toetas seda põhimõtteliselt: feodaalse vasallsuhte konsolideerimise jõu kõrval oli sel ka ühiskonda organiseeriv jõud, lisaks nõrgestas see kiriku mõju.

Piibli rahvuskeelse erialakeele kujundamine oli teadlastele tõsiseks väljakutseks: kas minu emakeel suudab väljendada Piibli sisu? Rooma katoliku kirik seisis selle probleemiga silmitsi teaduslikult, kiriklikult ja poliitiliselt ning Trento kirikukogu kehtestatud reeglite järgi ei saanud olla katoliiklikku emakeelset Piiblit.

Erandeid tehti üksnes poliitilistel põhjustel. Nii lubati katoliikliku versiooni väljaandmist Ungari Kuningriigis, kuna Rooma ei tahtnud, et ungarlastest katoLeheküljed Benedek Komjáti tõlgitud Pauluse kirjadest. Trükitud Krakovis 1532 liiklased loeksid protestantlikku tõlget.

Ungari Kuningriigi osa, kunagise Horvaatia Kuningriigi aladel ei elanud sel ajal protestante, Piiblist. Osaline piiblitõlge on veel Jordánszky koodeksis nii valmis ungarikeelse tõlkega paralleelselt ka horvaa- (1516–1519), kus Vana Testamendi üksikute raamatute kõrval on olemas peaaegu kogu Uus Testament. dikeelne tõlge.

Transilvaania frantsiskaani munk András Nyújtódi Ungarikeelne Piibel käsikirjade ajastul tõlkis ungari keelde Juuditi raamatu, pühendades Piibli ungari keelde tõlkimise ajalugu algas 15. sajandil selle oma õele, Püha Klaara ordu nunnale Juditile. emakeelse kloostrikirjanduse tekkimisega. Valdav Teadaolevalt on Nyújtódi esimene ungari piiblitõlkija, enamus ungarikeelseid käsikirju pärineb ajavahemikust kes on avaldanud oma nime. Paljud käsikirjad läksid aja 1470–1530, neist märkimisväärse osa moodustavad jooksul kaotsi, siiski sai mõni tekst allikaks 16. sajandi kordustõlked. Oluline roll oli tõlkijate jõupingutustel, tõlgetele. mille baasil tekkis ungari kirjanduskeel ning millega anti ladina keele mitteoskajatele emakeelse lugemise- Rotterdami Erasmuse mõju ungarikeelsele kirjutamise võimalus. Sellest ajastust on säilinud vaid piiblitõlkimisele tõlgete fragmendid, täielikku ungarikeelset tõlget ei ole Erasmuse oluline mõju 16. sajandi Ungari humanisteada. mile ja selle järgijatele on vaieldamatu. Piibli emakeelde 15. sajandi esimesel kolmandikul valminud esimene tõlkimist ja levitamist viisid ellu Benedek Komjáti, ungarikeelne piiblitõlge Huszita Biblia sisaldab suurt osa Gábor Pesti ja János Sylvester. Nende tööl oli määrav

14

Hõimurahvaste aeg

Fotod: EPSi arhiiv

Ungarikeelse Piibli ajalugu

nr 18

tähtsus ungari kirjandusliku keele loomisel ja see sobitus kaasaegsete intellektuaalsete liikumistega, kuna lihtrahva keel oli Euroopas muutunud rahvusliku identiteedi iseloomulikuks väljenduseks.

Ungari erasmuslaste tööde ja Ungari kloostrikirjanduse vahel võib leida põhimõttelisi erinevusi. Komjáti, Pesti ja Sylvester tahtsid luua humanistlikele põhimõtetele tuginevat ungari kirjakeelt. Kõigepealt tuli õppida keelt, seejärel kohendada see grammatiliselt ja retooriliselt sobivaks Pühakirja tõlkimisele. Nii sai teoks õilis kava, mille järgi kaunikõlalist teksti suudetakse edastada kaunikõlalises lihtkeeles. Tõlkimise juures olid abiks nende vaimse juhi Erasmuse piiblikriitilised põhiteosed, kasutati ka Vulgatat.

Komjáti, Pesti ega Sylvester reformatsiooniga ei liitunud (nagu jäi elu lõpuni katoliiklaseks nende vaimne eeskuju Erasmus), tundis viimane Lutheri saksakeelset Uut Testamenti. Kaasaegseid tõlkeid üksteisega kõrvutades paistab selgelt, et Sylvester ei kasutanud Erasmuse, vaid Lutheri Uut Testamenti. Ta ei tõlgi mitte „pöörduge ära“, vaid „Parandage meelt (ja parandage oma elu), sest taevariik on lähedal” (Mt 3:2). See tähendab, et pöördumine peab toimuma mitte üksnes tegudes, vaid ka peas, mõteteski tuleb lõpuni minna.

Kuigi János Sylvesteri ei saa pidada protestandiks, väljendub reformatsiooni mõju tema elutöös kõige tugevamalt.

Piiblitõlked protestantliku reformatsiooni vaimus

Gábor Pesti tõlgitud evangeeliumid (1536)

János Sylvesteri tõlgitud Uus Testament (Sárvár-Újsziget, 1541)

Benedek Komjáti († peale 1533) tõlkis ungari keelde Pauluse kirju, mis ilmusid väljaspool Ungari Kuningriiki (Krakovis aastal 1533) ja on esimene täielikult ungari keeles välja antud trükis. Gábor Pesti (u 1510 – peale 1546) luges Piibli tõlkimist ungari keelde oma põhimissiooniks: neli evangeeliumi tuli trükipressi alt välja Viinis 1536.

János Sylvesteri (u 1504 – peale 1552) Uue Testamendi tõlge on esimene kodumaal välja antud ungarikeelne trükis. Sylvester tõlkis Piibli algset teksti kõigist eelnenuist täpsemalt ja jõudis oma tööga lõpuks selleni, et ka ungari keeles on võimalik kirjutada luuletusi antiiksetes värsimõõtudes.

Tõlkimisel olid temalgi abiks Erasmuse tööd ja Vulgata. Kuigi

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Kolozsváris ilmunud Moosese raamatute köide (1551)

Reformatsioonist põhjustatud muutuste tõttu tekkis igal elualal vajadus uute emakeelsete raamatute, nt õpikute, katekismuse, kiriklike talituste korra ja loomulikult Piibli järele. Haritud ungari protestantlikud vaimulikud võtsid Pühakirja tõlkimise enda ülesandeks.

Esimesena tõlkinud István Bencédi Székely (peale 1500 – peale 1563) tegi psalmidest proosatõlked (Krakov, 1548).

Kui ta esimeses osas kasutas heebrea originaaltekstide kõrval veel ladinakeelseid ja keskaegseid ungari tõlkeid, siis teise osa juures on tõestatav tema Krakovi ülikoolis omandatud heebrea keele oskus. Viimases kasutas ta kõige autoriteetsemate keskaegsete rabide selgitusi.

Kavandatud tervikpiibli tõlkimine siiski ei õnnestunud.

Transilvaanias Kolozsváris (Cluj-Napoca, Klausenburg, praegune Rumeenia) tegutses 16. sajandi keskel Gáspár Heltai olulise tähtsusega raamatutöökoda, kus 1551–1565 ilmus seitse köidet Piiblist.

Teadlaste vahel jaotati tööd vastavalt nende kompetentsusele mingis keeles või teadusharus. „Ungarikeelset Piiblit vajatakse, sest ungarlaste seas on vähe neid, kes ladina keelt kas või nii palju tunneksid, et ladinakeelsest Piiblist aru saaksid,” selgitas Heltai tõlke-

15

töö vajalikkust. Kogu Piiblit välja anda ei õnnestunud ka siin.

Ungari Kuningriigi alal Debrecenis tegeles piiblitõlkimisega tuntud reformistlik jutlustaja Juhász Péter Melius (1532–1572), kelle paljudest tõlgetest on vaid kahest säilinud näidised. Temagi pidas oma ülesandeks kogu Piibli tõlkimist ungari keelde, kuna ladina keelest saavad vähesed aru. Pealegi soovib ka Jumal, et hingekarjased jutlustaksid keeles, mida kogudus räägib. Allikateks olid algsed heebreakeelsed tekstid, Erasmuse ladina tekstid, Franciscus Vatablus, Sebastian Münster, aga ka Jean Calvini ja tema kolleegide piiblitõlge (Genf 1535). Tamás Félegyházi, teine Debreceni piiblitõlkija, pani ungari keelde Uue Testamendi (1586). Viimase surma tõttu lõpetas töö tema kolleeg Kolozsváris ilmunud Vana Testamendi Juhász Péter Meliuse tõlgitud György Gönczi. osad 1551 vana Testamendi osa 1565 Lõpuks ilmus teadlaste ühise töö tulemusena esimene ungarikeelne tervikpiibel (Vizsoly, Katoliiklikud piiblitõlkijad Täielik katoliiklik piiblitõlge ilmus suhteliselt hilja, 1590). Suurteose ilmumist võib teiste rahvastega võrreldes pidada suhteliselt hiliseks, kuna Pühakiri oli 1626. aastal Viinis. Suurema osa tõlkis jesuiidi vaimulik juba ilmunud nt saksa, itaalia, katalaani, tšehhi, poola ja György Káldi (1573–1634), osa aga tolle aja mõjukaim Ungari teoloog, Esztergomi peapiiskop Péter Pázmány inglise keeles.

Tõlkimist ja trükkimist juhtis Gönci reformistlik (1570–1637). Piibli eessõnas ütleb Káldi, et katoliku kirik vaimulik Gáspár Károlyi. Piibli eessõnas rõhutab ta ei ole keelustanud Pühakirja tõlkimist rahvuskeeltesse. emakeelse Piibli regulaarse kasutamise vajadust ning Teisalt ei ole tema arvates siiski alati kasulik Piiblit räägib eraldi ka selle kodusest lugemisest. Muuseas emakeeles lugeda, kuna teadmatus ja harimatus kritiseerib ta katoliiklasi lugemise keelamise pärast ega võivad usklikke eksitada. Káldi Piibel oli omamoodi hellita ka nn vana Piiblit Vulgatat, loetledes selle vigu. vastus, mille Pázmány koolkond andis protestantlikule Tõlkimisel kasutatud meetoditest ja allikatest mainib reformatsioonile katoliikluse uuenemise nimel.

Emakeeles lugemise võimaldamise vajadus ja olulisus ta Franciscus Vatablust, Sebastian Münsterit, Santes ning sellest tingitud kõigile suunatud piiblilugemise Pagninust ja Immanule Tremelliust. programm ei olnud protestantliku reformatsiooni „leiutis”. Varasemad juured viivad tagasi sellele eelnenud katoliikliku uuenemise juurde (kerjusordud, mitmed hereetikuteks märgistatud liikumised, devotio moderna), osaliselt ka kristliku humanismi juurde (Erasmus).

Ungari 16. sajandi kõigile suunatud piiblilugemise programmi on põlvest põlve edasi pärandatud. Kõige selle heaks andsid suure panuse ungari reformistid, kuid selle tegelik realiseerumine toimus alles hilisematel aegadel.

Artikli aluseks on Edina Éva Zvara 8. septembril 2017 Eesti Teaduste Akadeemias peetud ettekanne.

Tamás Félegyházi tõlgitud Uus Testament (1586)

16

Gáspár Károlyi juhtimisel ühise töö tulemusena ilmunud esimene ungarikeelne tervikpiibel (1590)

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Piibli ja Piiblita VIII

Mart Rannut, Jaan Bärenson

Eestikeelne Pühakiri 21. sajandil Tänavu möödub juba 20 aastat Teise maailmasõja järel esimese redigeeritud Piibli ilmumisest 1997. aastal. Elu muutub koos ajaga ja keel areneb pidevalt, seetõttu ei saa Piibli tõlkimine kunagi lõplikult valmis. Iga piiblitõlge nõuab aja möödudes uuendamist. Suurtel rahvastel on tavaks teha uus piiblitõlge igale põlvkonnale ning tihti on neid valminud lausa mitu erinevat varianti.

Eestis piiblipuudust ei ole. Eesti Piibliselts on viimaste aastate jooksul korduvalt välja andnud 1997. aasta Piibli uusi trükke.

Aastatel 2009, 2010 ja 2013 on Piibleid trükitud erinevates formaatides ja erineva kaanekujundusega, apokrüüfidega ja ilma nendeta. Piibleid on saabunud nii Saksamaa, Soome kui ka Itaalia trükikodadest.

Koostöös luterliku kirikuga anti aastal 2012 välja Leeripiibel ja 2013 Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liidu nn noortepiibel kordustrükiga 2017. aastal. 2009 ilmusid piibliseltsi väljaandel Uus Testament ja Psalmid trükiarvuga 1000 eksemplari. Koostöös ühendusega Lapsed Eestis avaldati samal aastal 5000 eksemplari Uus Testament. Laulud. Hea Sõnum. 2014. aastal ilmus koostöös kristlike mootorratturitega veekindlale paberile trükitud nn motopiibel. 2013. aastal nägi koos Avatud Piibli Ühinguga trükivalgust Sõna. Valik piiblitekste noortele, millele järgnes aasta hiljem veel kordustrükk.

Aastal 2000 ilmus Jeesusfilmi projektiga seoses uues kujunduses Luuka evangeelium. Lugu Jeesusest Kristusest. Koostöös Eesti Kristliku Nelipühi kirikuga ilmus 2012. aastal Luuka evangeelium eesti ja vene keeles, mõlemat trükiti 2000 eksemplari.

Piibli tõlkimisega on aktiivselt tegelenud katoliku kiriku vaimulik Isa Vello Salo, kes on nii tunnustatud piibliteadlane kui ka eesti vaimukultuuri kandja laiemalt. 2007. aastal ilmus temalt Saalomon. Laulude laul ning aastal 2009 andis ta koos luuletaja Indrek Hirvega välja Psalmid. Loomingu Raamatukogus on ilmunud veel Saalomon. Laulude laul (2006), valik psalme nimega Kuningas Taavet. Laulud (2008), samuti Valik psalme.

Johannese ilmutus (2010) ja Matteuse evangeeliumi proovitrükk (2015). Märkigem, et luuletaja Jaan Kaplinski peab neid tõlkeid poeetiliselt kõige paremaks.

2013. aastal, kui Eesti Piibliselts sai 200-aastaseks, ilmus erinevatelt tõlkijatelt ja väljaandjatelt mitmeid piibliväljaandeid: Seto Instituut avaldas Setukeelsed evangeeliumid ja Harry-Johannes Rein raamatu EVANGEELIUM. Jumala Pojast Jeesusest Kristusest.

Viimane on koostatud nelja kanoonilise evangeeliumi põhjal, aluseks Harald Põllu 1938. aasta tõlge. Enn Kivinurme juudipärane tõlge psalmidest kandis nimetust Kiituslaulud (2013). Samal aastal ilmus ka Urmas Nõmmiku kommenteeritud Iiobi raamatu tõlge.

Ka hiljem on lisandunud mitmeid põnevaid tõlkeid, nt Jaan Kaplinski tõlgitud Koguja raamat (2016). Selle kohta ütleb Kaplinski eessõnas ise: „Olen nüüd Vello Salo õhutusel ja tema toortõlget abiks võttes proovinud ka viimast... Esiteks olen püüdnud tõlkida võimalikult loomulikku, vabalt voolavasse keelde, kus poleks ei Hõimurahvaste aeg

nr 18

Valik 21. sajandil Valik 21. sajandil avaldatud eestikeelseid Piibleid Peapiiskop Andres Põder leeripiiblite esitlusel (2012)

Motopiibli jagamine motohooaja avamisel Äksi kirikus

„Saalomon. Laulude Laul.“ Vello Salo tõlge (2007)

Harry-Johannes Reinu koostatud Evangeeliumi tiitelleht (2013)

Uus Testament mootorratturitele (2014) mootorratturitele (2014)

Psalmid Vello Vello Salo tõlkes (2009)

„Rakvere psaltri“ tõlkija Enn Kivinurm (2013)

17

silmatorkavaid uudissõnu ega selgelt bürokraatia või teaduse keelde kuuluvaid sõnu. Küll olen võtnud mõned sõnad ja ütlemised vanast piiblikeelest, seda lihtsalt lugupidamisest traditsiooni vastu ja ka vanast rahvakeelest... Kuna tegu on väga poeetilise tekstiga, siis pidasin oluliseks rütmi, seda, et teksti oleks mõnus ka valjusti, häälega lugeda, ette kanda.”

Põnevat on muudki: Walter Wangerini Jumala raamat.

Piibel romaani kujul Eesti Entsüklopeediakirjastuselt (2002), Piibel 100 minutiga, (kirjastus Egmont, 2009), mis sisaldas valiku piiblitekste piibliseltsi 1997. aasta väljaandest. Aastal 2014 ilmus Jehoova Tunnistajate Uue Maailma Piibli tõlge, 2016. aastal TEA kirjastuse poolt T. Pauli koostatud väljaanne Pilve vari... 100 mõttetera Piiblist.

Väljaandmist ootab veel juba valmis saanud Markuse ja Johannese evangeeliumide võrukeelne versioon.

Eesti keel on saanud nende eripalgeliste tõlgete kaudu nähtava ja rikastava väljundi. Siit leiab igaüks endale sobiva ja ehk isegi mitu. Lisaks on avaldatud mitmeid versioone ja Piibli osi eri vormides ning erinevate sihtrühmade jaoks. Mitmete eri kirjastajate ja misjoniorganisatsioonide poolt on ilmunud mitmesuguseid Piibleid laste tarvis, mis kasutavad nii piibliteksti kui ka eale sobivat ümberjutustust. Trükile lisaks on piiblitekst kättesaadav ka muudes tehnilistes formaatides. Aastal 2000 ilmus CD-Piibel, mis aastal 2005 kolis ka internetti (piibel.net), täna on samas kättesaadav ka 1968. a tõlge.

Uue Testamendi audioversioon MP3-formaadis ilmus 2005. aastal, kümme aastat hiljem luges poeet Indrek Hirv sisse Psalmide audioversiooni. Valminud on ka valik peatükke Markuse evangeeliumist eesti viipekeeles. Viimastel aastatel on lisandunud nn Piibli mobiilirakendused (äpid). Igapäevast piiblilugemist leiab tänapäeval veel internetis kirikukalendrit (kalender.net) Audio Uus Testament (mp3) 2005 järgides.

Piibliselts on koostöös oma partneritega levitanud emakeelset Piiblit eri versioonides ja vormides nii Eestimaal kui ka piiri taga. Meie soov on, et igaüks võiks lugeda Pühakirja eesti keeles. Oleme nende aastate jooksul saanud seda teha erinevates paikades, kus elavad meie rahvuskaaslased. Eestikeelse Piibli on saanud ka meie presidendid Arnold Rüütel ja Kersti Kaljulaid. Eesti Piibliselts teeb omalt poolt nii tõlkimise, kirjastamise kui ka levitamise kaudu kõik, et eestikeelne Piibel oleks lisaks presidendile ja peaministrile ka iga eestlase lugemisvara.

Et Piibel oleks jätkuvalt kättesaadav nii meile kui tulevastele põlvedele, selleks innustagu meid Vello Salo sõnad: „Teiseks tähtsaks ülesandeks, mis nõuab terve koguduse pingutust, jääb maakeelne Piibel, mille 300. sünnipäev läheneb. 200. sünnipäevaks saime „Looduse“ Suure Piibli – kas saaksime nüüd hakkama nii kauni juubelipiibli väljaandmisega, et seda – Elu Sõna – võiks nimetada ka Ilu Sõnaks?“

18

Vello Salo (vasakul) ja Indrek Hirv Psalmide audioversiooni esitlusel (2015)

Piibli üleandmine Krimmi eestlaste kauaaegsele juhile Meeri Nikolskajale (2007)

Piibli üleandmine Astana ülikoolile Kasahstanis (2010)

Kohtumine president Arnold Rüütliga (2004)

Kohtumine president Kersti Kaljulaidiga (2017)

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Õigeusust maride seas 20. sajandi 70. aastail elas minu pere Mari Vabariigis Krasnooktjabrski külas. Kolme kilomeetri kaugusele jäävas Nurma külas asus õigeusu kirik. Meie vanemad, ehkki mitte kuigi usklikud, otsustasid meid noorema õega siiski ristida lasta („Ehk haigestuvad siis vähem!”).

Kui praegu on kombeks ristseid suuremalt tähistada, siis tookord sellest mitte ainult ei vaikitud, vaid üritati (eriti töökoha juhtkonna eest!) täiesti varjata. Enda ristimisest viieaastaselt meenub vaid, et väikesi lapsi kasteti vette.

Pärast anti armulaual veel lusikast midagi magusat.

Kahekümne aasta pärast astusin Jumala otsinguil taas samasse kirikusse. Mällu on jäänud kolm seika: jumalateenistuse ajal põlvitatakse väga kaua, mulle tundub, et lõputult. Peenikese häälega lugeja-tütarlaps palvetab pikalt ja hardalt „Issand, halasta”. Näen, kuidas ta sõrmi neljakümneni lugedes rusikasse kõverdab, pärast igat kümmet kopsudesse õhku tõmmates. Vaimulik piserdab koguduseliikmeid püha veega, tunnen, kuidas mu laubalt jookseb alla terve nire, kõrvalt kuuldub aga kellegi memmekese hääl: „Oh, kui hea!”

Jumalale oli meelepärane, et minu vaimulikuks koduks kujunes Joškar-Ola luterlik mari-vene kogudus.

See on eraldi lugu. Aga kirikusse, kus ma ristimise vastu võtsin, satun ma ikka: mu isa on maetud sinna kalmistule. Pühapäeviti ja pühade ajal sõidutavad bussid memmekesi jumalateenistusele. Keegi ei keela kirikus käia ei vanadel, lastel ega noortel ... Kord lugesin kirikuaialt kuulutust: „Ennast või lapsi ristida soovijail ja ristivanematel on kohustus läbida juhendav vestlus.”

See võib mõnelegi saada esimeseks sammuks vaimuliku kasvu teel Jumala poole.

Krasnooktrjabrski küla lastesõime asemel, kuhu vanemad mind kaua-kaua aega tagasi viisid, asub nüüd õigeusklike palvemaja. Kõrval on alustatud uue pühakoja ehitamisega. Jah, Mari Elis ehitatakse praegu aktiivselt õigeusu kirikuid. Nii pühitseti detsembris 2015 uus kirik ühes Joškar-Ola magalapiirkonnas, järgmisel suvel aga pealinna keskuses. Jääb vaid loota ja uskuda, et pühakojad saavad täis inimesi, kes igatsevad sidet Jumalaga, tulevad Jeesuse juurde siira kahetsusega ja alandlikult.

Palvemaja Krasnooktjabrski rajooni asulas

Hõimurahvaste aeg

nr 18

I s a J oa nni s t

Nõukogude aega võrreldakse mõnikord juutide vangipõlvega Paabelis. Tõepoolest kogesid vaimulikku vanglat ka Mari Eli usklikud. Paljud kirikud olid suletud, muudetud klubideks või ladudeks, Joškar-Ola Taevaminemise kirikus tegutses koguni õlletehas. Nõukogude ideoloogia võitles halastamatult Vaimu vastu, paljud Marimaal teeninud õigeusu vaimulikud arreteeriti, saadeti Siberisse, hukati.

Minu lugu räägib ühest õigeusu vaimulikust, kes juba üle 50 aasta Volga kaldal ühes mäemaride külas Issandat usus ja tões teenib. Ivan Kuzmitš Barsukov ehk Isa Joann saabus juba 1965. aastal koos elatanud ema, abikaasa ja kolme lapsega Sumka külla. See oli koolinoorte ateistliku kasvatuse kõrgaeg. Temagi lapsi üritati Jumalasse uskumisest võõrutada. See ei õnnestunud – mõlemast pojast said vaimulikud, tütrest aga laulja kirikukooris. Usk põles inimeste hinges tasase tulena ja nad vajasid isa Joanni. Tema aga käis jalgsi mööda külasid ja kõneles hinge päästmisest.

1968. aastal hakati ehitama Tšeboksari hüdroelektrijaama. Jõevee taset tõsteti mõnikümmend meetrit ja ujutati üle laialdane maa-ala mäemaride rajoonis, mis mõjus hukatuslikult terve vabariigi majandusele. 1977. aastal oleks plaani Isa Joann kohaselt pidanud vee alla jääma ka Sumka küla kirik.

Suurem osa külaelanikke monteeris oma majad lahti ja kolis naaberküladesse. Isa Joann jäi paigale, jätkas teenimist, palvetas iga päev inimeste ja küla pääsemise pärast. Jumal kuulis palveid ja Volga jäi pidama otse kirikuaia juures. Kuuldus isa Joanni palvevõitlusest levis kogu Venemaal.

Tänavu täitus isa Joannil 88 eluaastat. Ta on vaimulik isa paljudele Marimaa piiskopkonna vaimulikele. Ta jätkab igapäevast teenimist kirikus hommikust kuni õhtupalvuseni välja. Palverändurite rivi suundub tema juurde nõu ja õnnistust küsima igast maanurgast. Tema aga, väheldast kasvu, uskumatult heatahtliku pilguga, vaikne ja tasane, jätkab oma teenistust, kõneldes inimestega usust, kahetsusest, alandlikkusest, palvest ...

Fotod: autori kogu

Pü h a k odadest Mari maal

Inga Pogonina

Õigeusu kirik Nurma külas

19

Peterburis peeti koguduse aastapäeva

Tiit Salumäe

Fotod: autori kogu, internet

Pühapäev, 3. september 2017 oli väga rõõmus ja päikseline päev: Peterburi Jaani kirik tähistasime eestikeelsete jumalateenistuste 230. aastapäeva Peterburis ja Jaani koguduse 175. sünnipäeva. Enne jumalateenistust istutasime Jaani kiriku õuele reformatsiooni 500. aastapäeva õunapuu ja Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva tähistamiseks tamme. Jumalateenistusel teenisin koos õpetaja Enn Salvestega.

Peterburi Jaani kirik kuulub kogudusele, aga kirikuhoone majandamine on antud lepinguga Eesti Kontserdi Peterburi ANO hooleks. Jaani kiriku taastamine oli võimalik ainult Eesti riigi toetusel.

Koguduse ja kontserdiühingu vaheliste suhete korraldamiseks oleme moodustanud Jaani kiriku koostöökogu. Pühapäeval istusid koos minuga ühise laua ümber Eesti Vabariigi Peterburi peakonsuli kt Maarika Saarna, koguduse juhatuse aseesimees Irina Titova, Eesti Kontserdi juhatuse liige Jüri Leiten, haldusjuht Arno Jevgrafov, Jüri Trei EV Välisministeeriumist, Madis Järv EV Kultuuriministeeriumist, Eesti Kultuuriseltsi esimees Viiu Fjodorova, ANO Eesti Kontsert direktor Zoja Tumanova ja õpetaja Enn Salveste.

Vaatasime läbi Jaani koguduse ja Eesti Kontserdi hooaja kalendri kuni suveni 2018. Suur ja oluline sündmus oli Eesti autonoomia 100. aastapäeva mälestuspalvus 8. aprillil 2017. Jumalateenistusel olid nii peapiiskop Urmas Viilma kui ka EV peaminister Jüri Ratas.

Koosolekul kõnelesime vajadusest leida Peterburi arhiividest materjali Keilas olnud Martin Lutheri samba valmistamise kohta. 1862. aastal püstitas Kumna mõisnik Georg von Meyendorff pastoraadi lähedale pronksist Martin Lutheri mälestussamba. Nõukogude võimuorganid hävitasid kuju 1949. a. Georg von Meyendorff (1794–1879) oli tsaariarmee ohvitser ning alates 1845. aastast kuni surmani Peterburi luterliku kindralkonsistooriumi president ehk luteri kiriku kõrgeim ametiisik Vene impeeriumis.

Väike vaade ajalukku. Peterburi Jaani kirikust sai kiriklik, kultuuriline ja ühiskondlik keskus mitte ainuüksi Peterburi Õunapuu istutamine eestlastele, vaid kogu Loode-Venemaa eestlaskonnale. Siit juhiti Vene impeeriumi luterlasi kindralkonsistooriumi kaudu.

Eesti luterlik kogudus etendas olulist osa mitme põlvkonna eestlaste jaoks alates linna loomisest Neeva kallastele.

Peterburi eesti luteri kogudus oli alguses seotud Vassili saarega, kus 18. sajandil tekkis I Kadetikorpuse juures saksaläti-eesti luteri kogudus. Jaani kogudusega on seotud palju eestlastest kirikuõpetajaid, heliloojaid, teadlasi ja sõjaväelasi, nende seas Jakob Hurt, Jakob Kukk, Johannes Kappel, Rudolf Tobias, Mihkel Lüdig, Johann Köler, Johan Laidoner.

Jaani kiriku ajaloos on kajastatud kõik murdepunktid – eestlaskonna ja Peterburi linna elu rõõmsad ja traagilised momendid. Oma missiooni täitis pühakoda kuni kiriku sulgemise, rüüstamise ja ümberehitamiseni 1930. aastate alguses. Kohe pärast linna asutamist elas Peterburis mõni Kirikulised tuhat eestlast, 18. sajandi lõpus oli eestlasi juba 3500. Kõige tormilisemalt kasvas meie rahvuskaaslaste arv 19. sajandi lõpust 1917. aastani, mil Peterburis elas ligemale 50 000 eestlast. Paljud noored tulid siia õppima. 20. sajandi algul oli linnas paarkümmend eestlaste loodud organisatsiooni, nende hulgas üliõpilaskorporatsioon Rotalia ning Eesti Üliõpilasselts Põhjala. Jaani kiriku ajaloo uurimisega on tegelenud mitmed koguduse liikmed, Peterburi kodu- ja arhitektuuriajaloo uurijad, Jaani Kiriku Fondi esimees Jüri Trei ja Veronika Mahtina Peterburi Eesti Kultuuriseltsist. Jaani kiriku ajalugu on olnud oluline ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku iseseisvumisele sada aastat tagasi ja Eesti riikliku iseseisvumise saavutamisel 100 aastat tagasi.

20

Hõimurahvaste aeg

nr 18

Sõna kostab enda eest

Larissa Orzajeva

Mari piiblitõlkimises on päevakorral tagasiside kogumine Vana Testamendi tekstile. Tõlkija Larissa Orzajeva on kogenud, kuidas algul on raske inimestelt tagasisidet saada, aga kui kord on lugema asutud, on olukord muutunud: „Külades, kus rahvausund on elujõuline, on mõnda tulnud pikalt lugema veenda. Lõpuks nõustunud, on nad Sõnast aga varsti nii haaratud, et ei saa seda enam käest panna! Küsimusi aina kerkib, nii kõnekas on tekst!”

Ka marilanna Tanja meelest on lausa ime, kui sügavalt see lugejaid puudutab: „Mu ema kasvas üles nõukogude ajal ja seega kahtles Piibli tõesuses. Ka jäi venekeelne tekst talle kaugeks. Marikeelsega oli aga teine asi! Kui ema oli lugenud evangeeliumist Jeesuse kinnitust, kuidas meie iga juuksekarvgi on loetud (Mt 10:30), koges ta äkitselt Issanda ligiolu ning uskus: „Ta näeb mind! Jumal näeb mind ja Ta on olnud minu juures kogu aeg, ma lihtsalt ei teadnud seda!”” „Meie rahvas teab Jumala kohta väga vähe,” hindab olukorda Tamara Marimaalt. „Rahvas aga igatseb kuulda Jumala ja Tema armastuse kohta.

Paljud peavad ristiusku vene usuks, aga emakeelne Jumala Sõna tõestab ümberlükkamatult, et Jumal pole ka meid hüljanud! Nii tuli kord ühe koguduse pastorile tänaval vastu mees, kellest ta teadis ainult seda, et tegemist on mariga. Kui nad kohakuti jõudsid, hüüdis pastor: „Jumal armastab sind!” Vastutulija oleks nagu elektrilöögi saanud. Pastor imestas tugeva rektsiooni üle ka ise niivõrd, et ei saanud rohkem sõna suust ja jätkas teekonda. Varsti jooksis mees talle aga järele ja palus: „Ütle need sõnad mulle veel kord!””

Helsingi piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

Kahe põlvkonna töö vili Tänavu on põhjust rõõmustada koos mokšamordvalastega: hiljuti nägi trükivalgust mokšakeelne Uus Testament (5000 eksemplari). Mokša piiskopi Klimenti õnnistusega on juba alustatud selle jagamist nii protestantlikes kui ka õigeusukirikutes. Iga raamatuga on kaasas Matteuse ja Johannese evangeeliumi audioversioon. Uue Testamendi esitlus toimub tõenäoliselt veel selle aasta lõpuosas. Sel puhul väike tagasivaade minevikku.

Oli aasta 1991, kui mokšamordva lastekirjanik Valentina Mišanina kohtas Helsingis kirjanduskonverentsil sealse piiblitõlkeinstituudi töötajaid, kes tutvustasid venekeelset raamatut „Jeesuse elu”. Nad mainisid, et parasjagu tõlgitakse seda mari ja komi keelde. „Meie vajame ka sellist!” läks Valentina süda põlema. Usklik vanaema oli talle õpetanud kirikuslaavi keelseid palveid, mille tüdruk pähe õppis, aga kasu neist ei tundnud, kuna ta ei saanud sõnadest aru. „Otsustasin – minu lastega nii ei juhtu! Nemad peavad kuulma Jeesusest omas keeles!”

Valentina teatas, et soovib hakata seda raamatut tõlkima. „Olin tööst innustunud, aga kuna mokša keeles polnud Uut Testamenti, siis oli tõlkimine keeruline.” Koos tõlkeülevaataja Linnea Leirivaaraga sai raamat siiski 1993. aastal valmis. „Iisuson erjafots” võeti eriti soojalt vastu mokša külades, kus rõõmupisarais inimesed selle eest valjult Jumalat kiitsid.

Lastele mõeldud raamatut lugesid ka täiskasvanud ja sündis otsus: ka Uus Testament tuleb ära tõlkida. Lisaks Valentinale ja Linneale tuli tõlkijate koolitusele mitmeid mokša keeleinimesi ning ühise tööna valmisid evangeeliumid, Apostlite tegude raamat ja Piiblilood.

Töö aeglustus, kui järg oli jõudnud kirjade kätte: üks tõlkija suri raske haiguse tõttu ning Valentinagi pidi töö tervislikel põhjustel lõpetama. Tõbi hakkas kimbutama ka Linnead ... Appi tuli tõlkeülevaataja Satu Cottrell ja tõlkijaks sai nooruke Olga Surdjajeva Saranski mokša-ersa kogudusest, kes oli Ingeri kiriku teoloogilises instituudis omandanud korraliku piiblitundmise. „Ka mulle kingiti raamat „Jeesuse elu”, kui olin väike tüdruk,” meenutab Olga. „See oli imeline, et Jeesus rääkis minu keeles! Nii muutus Ta minu jaoks tõeliseks ja Tema sõnadest sai tegelikkus.”

Helsingi piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

Hõimurahvaste aeg

nr 18

21

Edgar Vaalgamaa – liivlaste prohvet Soomes

Jaan Bärenson

Fotod: EPSi kogu

Edgar Vaalgamaa sündis 14. sepOma kodumaad sai Vaalgamaa kütembril 1912. aastal Liivi rannas Košlastada alles 1965. aastal, kuid pärast ragsi külas kaluri peres. Gümnaasiumi vanemate surma talle selleks enam lõpetas ta Ventspilsis. luba ei antud. Liivi rand aga oli kuni Edgari isa Didrõk Volganski oli 1923. nõukogude okupatsiooni lõpuni erireaastal moodustatud Liivi Seltsi asutažiimiga piiritsoon. jate hulgas. Seltsi üheks eesmärgiks oli Liivi rahvuslik liikumine hakkas muuhulgas ka liivikeelsete jumalateetaastuma 1989. aastal. Siis tähistati Liivi nistuste korraldamine. 1930. aastatel rahvamaja Irel avamise 50. aastapäeva olid nende läbiviimisel abiks soomlaja loodi Liivi Kultuuri Selts, mis peagi sed, kuid vajadus oma pastori järele oli õigusjärgselt Liivi Seltsiks vormistati. suur. Kuna gümnaasiumiharidusega E. Vaalgamaa jutlustas Ire kirikus ning liivlasi leidus vähe, osutus valituks E. pühitses taas liivi lipu. Hiljem külastas Vaalgamaa ja saadeti 1933. aastal Soota veel korduvalt liivlaste päevi ning me õppima. Esmalt õppis ta ühe aasta jutlustas Ire kirikus. Liivimaad külasEdgar Vaalgamaa rahvakoolis soome keelt ja laulis samal tas ta viimast korda aastal 1996.

1965. aastal kodukülas ajal evangeelsete üliõpilaste kooris.

Edgar Vaalgamaa suri 20. detsembril 1934. aastal alustas Vaalgamaa teoloo2003 ning maeti 6. jaanuaril 2004 Iitti giaõpinguid Helsingi ülikoolis ja omandas Sacru minis- kiriku kalmistule. Ajalehes Helsingin Sanomat avaldateri kandidaatti kraadi 1939. Kahjuks puudus Teise maa- tud Jukka Rislakki järelhüüdes on kirjas: „Vaalgamaa ilmasõja puhkemise tõttu võimalus kodukohta tagasi lugu kajastab hästi väikese soome sugulasrahva saatust pöörduda. Jätkusõja ajal tegutses ta sõjaväevaimulikuna. baltisakslaste, lätlaste ja nõukogude venelaste surve all.

29. detsembril 1940 pühitseti E. Vaalgamaa Kuopios Teadaolevalt oli Vaalgamaa üks veel viiest elus olnud pastoriks, 1966. aastal sai temast praost. Oma pika ametis liivlasest, kes kõneles lapsepõlves oma kodukeelena liivi oldud aja jooksul teenis ta Asiakkala (1939–1947), Renko keelt.“ (1947–1948), Pielisjärvi (1948–1955), Petumaa (1955–1963) kogudusi ja seejärel kuni pensionile minekuni (1963– E. Vaalgamaa pühitseb taas liivlaste lipu 1978) Iitti kogudust. Ta on vabadusristi rüütelkonna 4. järgu kavaler. Vaalgamaa peres oli seitse last.

Edgar Vaalgamaa oli liivlaste esindaja Soomes. Väga hea liivi keele oskajana sai ta liivlaste elust ja kultuurist rääkida ajal, kui välismaalastel puudusid igasugused kontaktid liivlastega. Vaalgamaa on liivi keelde tõlkinud Väikese Katekismuse (1938) ning osalenud Uue Testamendi osade (evangeeliumid ja Apostlite teod) tõlkimisel (1937). Ja lõpuks kogu Uue Meil on põhjust mäletada ühe lähedasema Testamendi tõlkimi- sugulasrahva viimaseid esindajaid, kelle pingutused sel, mis ilmus 1942. oma rahvast ja keelt päästa on osutunud üle jõu aastal. Ta on soome käivaks. Edgar Vaalgamaa tahtis saada oma rahvast keelde tõlkinud teenivaks vaimulikuks, kuid ülikooli lõpetamise järel Andrejs Pumpursi muutus kodumaale pöördumine poliitiliste olude tõttu eepose „Lāčplē- keeruliseks. Tema kaks venda saadeti Siberisse ning sis“ („Karutapja“) tõenäoliselt oleks tedagi oodanud ees sama teekond. ja kirjutanud liiv- Kodumaast eemal olles säilitas ta emakeele ning tutvustas laste ajalugu kä- võõrsil aktiivselt oma rahva lugu. sitleva raamatu „Valge liiva rahAllikad: E. Vaalgamaa „Valge liiva rahvas“ (2001), vas“ (2001).

E. Vääri „Didrik ja Edgar Vaalgamaa kui liivi rahvusluse, kultuuri ja keele kandjad“ (2004)

Liivikeelne uus Testament

22

Hõimurahvaste aeg

nr 18

75 aastat liivikeelse Uue Testamendi ilmumisest 1863. aastal ilmus Londonis Briti ja Välismaa piibliseltsi (BVPS) väljaandel liivikeelne Matteuse evangeelium. Kuramaa lääneliivi evangeeliumi tõlkis liivlasest Piza köster Jāņ Prints koos poegadega, idaliivikeelse Kolka köster Nikā Polmaņ. See F. J. Wiedemanni toimetatud ja kahe raamatukesena avaldatud tõlge ei levinud kuigi laialt. 1880. aastal BVPSi väljaandel Peterburis ilmunud Matteuse evangeelium aga oli esimene liivikeelne raamat, mis jõudis laiemalt liivlaste kasutusse.

1922. a kavandas Akadeemiline Emakeele Selts Tartu Ülikooli juures setu ja liivi Uue Testamendi tõlkimist.

Setu evangeeliumid ilmusid 1927, liivi keelde tõlkimine aga takerdus, kuna BVPS pidas õigeks nii väiksele rahvakillule kõigepealt üksikute piibliosade tõlkimist. 1930. aastate alguses võttis töö enda kanda soomlaste Äratajaühendus. Tõlkija Kōrli Stalte võttis aluseks kreekakeelse algteksti ja abiks Lutheri saksakeelse ning läti-, eesti- ja soomekeelse tõlke. Ta kasutas ka 1863. aasta idaliivi evangeeliumi. 1935. a valminud käsikirja toimetamisel oli abiks eesti-ingeri pastor H. K. Erviö, kes tollal ka liivi keeles liivlastele jutlustas, samuti Helsingis õppiv E. Vaalgamaa. Evangeeliumid ja Apostlite teod (500 eks) trükiti 1937. Vaalgamaa meenutab, kuidas ta suvepuhkusel kodumaal viibides neid Liivi rannas liivlastele jagas. 1942. a ilmunud Uue Testamendi trükiarv oli koguni 1000, millest vaid väike kogus leidis omaniku.

Sõda oli paisanud liivlased üle maailma laiali.

Rauli Lehtonenil on meeles Riia-reis koos teiste Rootsi noortega 1979. a. Pärast jumalateenistust Riia

Jaan Bärenson

baptistikoguduses jagasid noored kohalikele lätikeelset vaimulikku kirjandust. Ruumi sisenes üks vanem tagasihoidlik mees ja küsis: „Kas minu rahva keeles on ka Jumala Sõna? Olen liivlane.“ Ei tea, et liivi keeles oleks midagi sinu jaoks, oli Rauli vastanud. Mees läks kurvalt ära ...

1992. a andsin Soome Piibliseltsi aastakoosolekul ülevaate hõimurahvaste, nende seas ka liivlaste usuelust murrangulisel ajal. Üks osavõtjaist teadis oma isa mälestuste kaudu rääkida, et kuskil peaks veel olema liivikeelseid Uusi Testamente. Üsna pea teataski Soome Piibliselts, Kōrli Stalte et ühe kiriku kõrvalruumist on tõepoolest leitud 1942. a ilmunud liivikeelsed raamatud. Nõukogude ajal polnud neid võimalik üle piiri saata ja nii olid nad unustusse vajunud.

Raamatukastid saadeti Eestisse ja meie poolt edasi Läti Piibliseltsi. Külaskäikudel Liivi randa olen ka ise neid mitmesse raamatukokku viinud ja liivlastele jaganud.

1930. aastail liivlasi nii vaimulikus teenimises kui ka Piibli tõlkimisel toetanud Soome pastor Matti Pesonen meenutab: „Nii mõnigi võib küsida, kas tasus vaeva tõlkida ja välja anda Uus Testament sureva rahva keeles.

Peale sõda on neid omal maal vähe ja sinna raamatuid saata on pea võimatu. Aga ma ei kahetse, vastupidi, rõõmustan, et see ilmus pea viimasel minutil. Liivi kirjakeel säilib tõelise kultuurisaavutusena tulevastele soome-ugri keeleteaduse uurijatele. Ei saa alahinnata seda, et maailma eest varjul olev ja väljasurev rahvas jätab endast sellise mälestusmärgi nagu Püha Kiri.“

TÄNAME

Ajakirja Hõimurahvaste Aeg võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 18

23

OTSEPOST

P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Komidel ja mordvalastel on põhjust rõõmustamiseks: mokšakeelse Uue Testamendi ilmumise järel läheb peagi trükki permikomi oma. Ka sürjakomide tervikpiibli ilmumine pole enam mägede taga. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

viitenumber 0013

Pi i bl i õpe

L ä k it a e e st la se d

M a r id e

hõ imur a hva st e

la st e la a gr id

misjo nile ! „Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.”

(2Tm 2:2)

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15)

Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda.

Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

EEA misjonitoimkond kutsub eestlasi üles osalema hantide, komide, udmurtide ja maride kristlikus töös.

viitenumber 0026

viitenumber 0039

Aita viia lootust soomeugri küladesse!

Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!”

(Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades.

Teie toetus laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!

viitenumber 0042

Kindla projekti toetamiseks tuleb viitenumbri lahtrisse kirjutada toetatava projekti viitenumber. Üldise annetuse puhul ei ole vaja.

Tulumaksusoodustuse saamiseks tuleb selgituse lahtrisse lisada oma isikukood, ajakirja saamiseks ka postiaadress.

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

1813