Page 1

2017

1(17)

Riiklik tunnustus Arvo Survole Ingerisoomlaste identiteedist läbi aegade I Põlvest põlve edasi antud usk Kuni rahvas elab, ei lõpe tõlkimine


Sisukord

Hea lugeja ja kaasteeline! Jaan Bärenson

5 Ingerisoomlaste identiteedist läbi aegade I Taisto Raudalainen

7 Põlvest põlve edasi antud usk Tatjana Tšernuho

9 Hõimunädal 2016 Hõimupäevad Keilas ja Sauel Anna Mišina

10 Hõimupäev Kõpus Hedi Vilumaa

10 Aeg on lõikuseks küps Sergei Jelfimov

11 Piibliga ja Piiblita VII Mart Rannut Jaan Bärenson

14 Uurali praostkonna noortel on tulevikku ja lootust

Anna Mišina

15 Aeg anda, aeg saada Piret Riim

15 Kõrgeim Jumal on leitav! 16 Kuni rahvas elab, ei lõpe tõlkimine Nina Vattuleva

17 Vanaema hinnaline pärand Sergei Jelfimov

18 Tõelise tähenduse avanemine 19 Udmurdi piiblitõlkimises pandi i-le täpp Piret Riim

20 Külaskäik lumisesse Udmurtiasse Anna Seifullina

22 Noored kohtusid taas Sõktõvkaris Ants Soosõrv

23 Viies Agricola päeva konverents Narvas HÕIMURAHVASTE AEG 2017

1 (17)

Esikaanel: Arvo Survo Foto: Mati Bärenson Tagakaane foto: Tee püha allika juurde mari Vozžaj külas Udmurtias Foto: Anna Mišina Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Mišina, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS

Mullune Hõimurahvaste Aja 10. tegevusaasta oma paljude võimaluste ja kogemustega on läbi saanud, oleme juba mitu kuud aastas 2017. Tagasi vaadates tahan koos kõigi meie kaastöölistega tänada Jumalat koos veedetud aja eest. Mitte ainult viimane aasta, vaid kõik need enam kui kümme aastat, kui oleme võinud üheskoos ugrimugride põllul toimetada, on olnud julgustavad ja innustavad. Suur-suur aitäh! Käesoleval aastal tähistatakse reformatsiooni 500. aastapäeva. Reformatsiooniliikumine püüdis kirikuelu uuendada Piibli põhimõtetest lähtuvalt. Et emakeelse Pühakirja tõlkimine on kõikjal olnud ühiskonda muutev tegur, on meiegi ülesanne jätkuvalt toetada ja kaasa aidata, et emakeelne Pühakiri oleks kättesaadav igale rahvale ja kogudustes oleks võimalik Jumalat oma emakeeles teenida. Tänavu täitub juba 450 aastat walesi (kõmri) keelse Uue Testamendi esmailmumisest. Olgu öeldud, et hõimurahvaste keeltes hakkasid esimesed piiblitõlked ilmuma alles 19. sajandil. Aprillis meenutame soomekeelse hariduse edendajat ja piiblitõlkijat M. Agricolat, kelle surmaaastapäeval (9.04.1557) Mikael Agricola tõlgitud soomekeelne Uus Testament tähistatakse soome keele (1548) päeva. Oleme Jumalale tänulikud kõigi eest, kes on teeninud ja vaeva näinud enne meid. Käesolevas ajakirjanumbris on ülevaade heast sõbrast ja kaasteelisest Arvo Survost, kes sai oma tegevuse eest tunnustuse Eesti riigilt. Arvo tegevus on heaks eeskujuks ja näiteks, kuidas armastada Jumalat ja inimesi nii, et õnnistatud saavad teisedki rahvad. Loodan, et värske ajakiri julgustab meid hõimurahvaste tööd jätkama!

Jumal olgu meile armuline ja õnnistagu meid; ta lasku oma pale paista meie peale, et maa peal tuntaks sinu teed,

kõigi rahvaste seas sinu päästet!

Jumal, sinule laulgu tänu rahvad, sinule laulgu tänu kõik rahvad!

Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses

ja juhatad rahvahõime maa peal! (Ps 67:2-5)

ISSN 1736-7069

2

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Lähedased Kristuse vere läbi „Kristuses Jeesuses olete teie, kes te varem olite Jumalast võõrdunud, saanud lähedaseks Kristuse vere läbi.“ (Ef 2:13) Kristuse surm ja ülestõusmine kaotas erinevused rahvaste ja inimeste vahel. Kõik on Issanda juurde kutsutud. Kõigil inimestel ja rahvakildudel on võrdne pääs Jumala juurde. Isegi kui inimeste maailmas valitseb ebavõrdsus ja ülekohus, ei ole seda Jumala kuningriigis. Jumala riik on aga ka maa peal kõikjal seal, kus Kristus on võitnud enesele inimeste südamed – kristlaste hulgas. Nõnda on ka patuses maailmas armastus ja ligimesest hoolimine võimalik Kristuse kirikus ja kogudustes. Jumala Vaim muudab meid kõiki üheks jumalarahvaks meie rahvusest hoolimata. Me oleme ristiinimestena üks rahvas, kes on Jeesuse ülestõusmise kaudu saanud Jumala kodakondseteks. Ühe kristliku perena elades peame astuma üksteisele lähemale, mitte üksteisest eemalduma. Me

peame pöörama näod üksteise poole, vaatama üksteisele silma ja kõnelema südamest südamesse – siis on kristlik armastus taastatud. Kui oleme kristlikus osaduses üksteisega, on meie igapäevane elu siin ajas õnnelik. Kui otsime tõde ja ühendust Jumalaga Tema Sõnas ning palves, on kogu meie elu, sealhulgas elu pärast aega, õnnelik. Kristuse eesmärk oli ristisurma kaudu inimesed Jumalaga lepitada. Jeesuse surm tõi lepituse ja andestuse Jumalaga, aga ka rahu ja võrdsuse inimeste vahel Jumala ees. Ühelgi rahval ei ole eelisseisundit Jumalaga suhtlemisel. Kõik, kes usuvad, omavad otseühendust Jumalaga, hoolimata nende rahvusest või rassist või muudest inimesi eraldavatest tunnustest. Ainsaks Jumalast lahutavaks takistuseks on uskmatus ja patt. Kõik need aga, kes Kristusesse

usuvad ja Teda sõnas, palves ja sakramendis vastu võtavad, on üks kristlik kirik ja pühade osadus – lähedased Kristuse vere läbi! Urmas Viilma EELK peapiiskop

Riiklik tunnustus Arvo Survole Rattasõit on tõsine ettevõtmine.

Eesti Vabariigi President andis veebruaris kõrge riikliku autasu Maarjamaa Risti V klassi teenetemärgi soome-ugri hõimuliikumise edendajale, ingerisoomlasest pastorile Arvo-Sulo Survole, kes on üks Ingeri kiriku taastajaist Venemaal ja aitab alles hoida väikeste hõimurahvaste keeli. „Tegemist on väljapaistva valgustajaga, kellel on väga suur panus soome-ugri rahvaste rahvuskeelse jumalasõna levitamisse,” tutvustab Fenno-Ugria Asutuse koduleht. „Ta peab vadja ja ersamordva keelseid jumalateenistusi ning on tõlkinud luterlikke laule ja palveid vadja ning isuri keelde. Koloriitne laulja ja muusik Survo mängib erinevaid soome kandleid ja kitarri ning räägib ka väga head eesti keelt. Hõimupäevadel 2014. aastal pidas ta Eesti kirikutes vadjakeelseid

Leeriõnnistamise järel. Arvo seisab õpetaja kõrval.

3


missasid ja loengu Ingeri kiriku tööst; 2012. aastal kandis Sutlepa kabelis ette enda kirjutatud soome-ugri missa.” Nimetatud missa, mida saab pidada eri rahvaste laulutraditsiooni ja keelekultuuri kohaselt, valmis 1992. aastal. „Mul on olnud tõepoolest au teenida ka eestlasi, aga ennekõike näen teenetemärki kui tähelepanuavaldust hävitatud Ingeri kirikule, mis 1980ndatel üha tugevamalt ellu ärkama hakkas. Autasu peaks ühtlasi kuuluma lugematutele selle kiriku säilitajatele,” tõdeb Survo intervjuus teda misjonärina Venemaale läkitavale Soome Luterlikule Evangeeliumiühendusele. „Meie varasemad sugupõlved on maksnud oma rahvuse ja usuveendumuste eest kõrgeimat hinda. Nii ma lihtsalt pidin kiriku elustamisel kaasa aitama hakkama. Alates Nõukogude aja lõpust oleme koos lugematute kaastöölistega saanud kirikut uuesti üles ehitada. Neil aastail liitus selle tööga ka Eesti taustaga inimesi.” Ingeri kirikut on Arvo Survo teeninud 35 aastat. Survo hinnangul käib paljudes Ingeri kiriku kogudustes praegu elav laste- ja noortetöö, ehkki majanduslikult sõltutakse suuresti sõpruskogudustest välismaal. Soomes idapiiri lähedal Lappeenrannas elav Survo veedab Ingerimaal praegu kaks nädalavahetust kuus. „Pean jumalateenistusi, käin külades ja levitan oma helitöid. Töö käib ka veebi vahendusel – kasutan selleks oma suurt pildi-, audio- ja videomaterjali kogu.” Tema töö ulatub Ingeri piiridest välja ka teiste soomeugri rahvaste juurde. Mängus oli kindlasti Jumala sõrm, kui Arvo õppis 1970ndatel oma tädimehe Garai-Vasja käest ersa keelt. Pärast sõjaväeteenistust aastal 1975 tellis Arvo endale mordva ajalehed „Sjatko”, „Mokša” ja „Pioneeri Hääl”. 1976 tõlkis Arvo Garai-Vasja abiga kaks peatükki Johannese evangeeliumi. Edasi tuli mordva keele kasutamises ja õppimises paus kuni 1989. aastani, mil Arvo kohtas Hatsinas (vene k Gattšina) Ingeri Liidu koosolekul mordva kunstiüliõpilast Andrei Aljoškinit, kellega koos tõlkis ta ersa keelde laulu „Omal maal”. Veerandsada aastat tagasi oli ta Mordvas esimese rahvusliku koguduse rajajate hulgas. Survo on arendanud mordva keele vaimulikku sõnavara, millest on olnud abi Piibli tõlkimisel sellesse keelde. Ka vadja ja vepsa rahvas ning nende pärimus on olnud Arvole olulised. Eraldi tuleb mainida Arvo Survot kui kaasaegset rahvalaulikut, kelle allikad ulatuvad Kalevala-aegsesse keelde ja rahvakultuuri. Tema loodud Itku Inkerille ja Suursynty Kiesus on olulised märgid soome-ugri rahvaluules ning kultuuris tervikuna. Pastor Arvo Survo on rahvuselt ingerisoomlane ning abielus eestlanna Kristaga. Ta on sündinud 22. augustil 1954 Gattšinas. Aastail 1981–1990 õppis ta EELK Usuteaduse Instituudis. Diakoniordinatsiooni sai 1983. aastal ja preestriordinatsiooni 1987. aastal. Soome Luterliku Evangeeliumiühenduse (SLEY) misjonärina teenib Arvo Survo Ingeri kirikus. Ta on tuntud ka muusiku, laulja, kirjutaja ja rahvapärimuse kogujana. Peapiiskop andis misjonär Arvo Survole tema 60. sünnipäeval EELK tänukirja pikaajalise koostöö eest Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga.

4

Arvo ja Krista laulatus 1983. aastal

Hõimurahvaste palvepäev Jaani kirikus 2012. a. Laulusõnu näitab abikaasa Krista.

Jutlus leelomissal Sutlepa kabelis 2012. aastal

Eesti president Kersti Kaljulaid ja Arvo Survo autasu saamise järel.

Fotod: Arvo Survo kogu

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Ingerisoomlaste identiteedist läbi aegade I Taisto Raudalainen

Ingerisoomlaste identiteedi ehk tänase ingerisoomluse kujundajaid tuleb otsida mitmest varasemast ajalooperioodist. Teisisõnu – erinevatel ajalooetappidel ja aastasadadel on olnud fookuses erinevad identiteeti määravad tegurid. Selles kirjutises võtan vaatluse alla neist mõned, mis aga lähemal vaatlusel on teineteisega seotud: julgus ja elurõõm, etnokonfessionaalne rühmamääratlus, luterlik elutunnetus ning lõpuks rahvuspõhine põletusmärk ehk stigma. Muidugi sisaldub kõikide rühmade identiteedis ühe keskse mõjutajana see, millisena ümberkaudsed rühmad teda tajuvad või hindavad ...

1. Ümberasumise ajaloolisi ajendeid Migratsiooniajastul ehk Rootsi-Soome aegse maahõive ajal oli nähtavasi domineeriv kohaneja ja läbilööja vaim. Miks? Esiteks elati 16.–18. sajandil läbi päris olulisi klimaatilisi muutusi, mil PõhjaEuroopa ilmastik külmenes ja Golfi hoovuse mõju meie piirkonnale nõrgenes. See aga mõjutas otseselt peamiselt aletamisega tegelevaid rühmi. Saagikus langes ja ühe viljeluspiirkonna toitmiseks oli tarvis suuremaid maaalasid või otsustavat väljarännet rühma päästmiseks näljahädadest ja ikaldustest. Selle taustal oli asjaolu, et alerukki kui põhilise leivavilja terade kordaja oli küll suur (ühest külvatud terast kuni poolsada uut), ent hallaja ilmastikutaluvus seevastu väga vilets. Alerukis ikaldus kergesti ja sellega kaasnes kadu. Vilja turuhinnad olid külmaperioodi tõttu oluliselt tõusnud ka mujal PõhjaEuroopas. See omakorda tingis, et uute viljelusmaade kasutuselevõtt muutus väga ajakohaseks ja moodustas tähtsa osa suurriiklikest ambitsioonidest. Rootsi riigil oli kasulikum talupoegi maksudest ja sõjaväekohusest vabastades lasta üles harida uusi põllumaid. Ingerimaale ümberasujate suhtes kohaldatigi maksukergendusi ja sõjaväekohustusest vabastamist kahe inimpõlve vältel. Sellele lisaks oli Rootsi riigi huvides rahvastada see ebastabiilne konfliktipiirkond endale lojaalsete alamatega, luues ”verivaenlase” teritooriumi külje alla strateegilise puhvertsooni ... Väljarände tugevaks mõjutajaks olidki Läänemere

Selowi soomekeelne katekismus slaavi tähestikus (1644)

Hõimurahvaste aeg

nr 17

piirkonna pikale veninud sõjad – Liivi sõda ning paralleelselt Rootsi ja Vene vahelised konfliktid Soome, Karjala ja Eestimaa äärealadel. Kuna suurriiklike ambitsioonidega Gustav Vaasa valitsusajal olid riigi idaalad pideva surve all, nende rahvastik üha kahanes, Viiburi tähtsus keskusena muutus aga tähtsusetuks. Selle asemele rajati 1550ndatel uue administratiiv- ja kaubanduskeskusena Helsingi ning hakati vaatama hoopis Narva kui tugeva kaubalinna poole. Nõnda liidendaski Pontus De la Gardie 1581. aastal Rootsiga esimest korda Kirde-Eesti, osa Ingerimaast ja Narva. Stolbova rahu 1617. aastal kinnitas status quo’na Ingerimaa lõpliku kuulumise Rootsile. Toimetulekuraskustega võitlevad Savo, Äyräpää ja Loppi maakondade maaviljelejad kasutasid võimalust ja hakkasid juba enne sajandivahetust spontaanselt hõivama uusi põllumaid Ingeris. Ehkki 16. sajandi lõpus tuli veel vahele lühike Vene vallutusperiood, oli Ingerimaa saatus rohkem kui sajaks Heinrich Stahli 1644. a Ingerimaa aastaks otsustatud. Ingeri põllumaad olid luterlikule kirikule välja antud – osaliselt sõdade tõttu – rootsikeelne katekismus. tugevasti alakasutatud, lisaks oli seal hulgaliselt kasutusele võtmata viljelusmaad. Isuri kõrgustiku paeklindi mullastik koosnes peamiselt lubjarikkast paeklibust, huumusest ja savist. See kokku moodustas viljakasvuks väga soodsa sõmerja mullakihi, mida polnud tarvis viljakuse tõstmiseks aletada. Ümberasujad pidid kohalikelt talupoegadelt omandama uudse viljeluskultuuri ja harimisviisi. Kõik eelmainitu moodustabki esimese kihistuse paikkondliku ”ingerisoome” identiteedi kujunemisel. Lühidalt kokku võttes, ümberasujad pidid olema ettevõtlikud, riskialtid ja kohanemisvõimelised. Kes seda polnud, jäid pigem kodumaale ...

Selowi katekismus ladina tähestikus

5


Ingerimaa, hilisema Peterburi kubermangu mentaliteeti on kujundanud etniline ja konfessionaalne paljusus, mis pani pikkamööda aluse teatavat laadi ususallivusele. Selle kultuuriruumi usuelu iseloomustas juba 17. sajandi algusest peale uskkondade vaheline konkurents, ka paigutine konfliktsus. Hoolimata sellest, et Stolbova (1617) Uusikaupunki (1721) rahulepingus sätestati erinevatele konfessioonidele usuõigusi, püüdsid mõlemad endid ikkagi jõupositsioonilt kehtestada. Paiguti teravastki vastasseisust jõuti teatava tolerantsini rohujuuretasandi argipraktikate kaudu. Peale 18. sajandi lõpu A. W. Hupeli reisikirja kõnelevad sellest ka rohked ingerisoomlaste eri kogukondades levinud fusiooniilmingud. Keele-, kultuuri- ja konfessioonipiire ületavaid nähtusi esines ohtralt. N-ö ingeripärane kultuurisegu on ilmestanud nii rahvausundit, kalendrikombestikku, rahvajututüüpe, ravitsemispärimust kui ka rahvavagadust ja usuliikumisi. Näiteks lõid ingerisoomlased luterlaste kohta ebaharilikult palju risti ette, suudlesid sarnaselt õigeusklikele Kristusikoone, pidasid toanurgas õigeusuikoone – seda mõnede arvates selleks, et nende õigeusklikest külalised saaksid sisse astudes teha harjumuspärase ristimärgi. Kodude inventari kuulusid tihti õigeusurühmadele omased pühaserätid, seatuna siiski mitte ikoonide, vaid enamasti peeglite ümber. Samuti käisid ingerisoomlasedki paiguti veeristsete aegu jordanivett hankimas; naised seisid jumalateenistustel sageli püsti, nagu see on omane õigeusuteenistustele; nad mälestasid õige sagedasti kadunukesi, seda muu hulgas õigeusu mälestuspäevadel – 9., 14. ning 40. päeval ning poole aasta möödudes pärast kadunukese lahkumist; samuti külastati kalme suvistete aegu (vn Troitsa). Ülestõusmispühade järgsel teisipäeval võidi sarnaselt õigeusurühmadele pidada radunitsa’t, nn „surnute Suurt Reedet”. Muidugi on eri Ingeri osades olnud usundilise fusiooni aste erinev: kaugeleulatuvam on see olnud Lääne-Ingeris, tagasihoidlikum KeskIngeris ning vaevumärgatav Põhja-Ingeris.

M. Lutheri venekeelse gooti tähtedega katekismuse tiitelleht. Trükitud Narvas 1701

6

Lehekülg samast katekismusest

Foto: Rein Kotov 2011

2. M itmekult u u r i l i n e j a po l ü k o n f e s s i o n a a l ne I ng e r i

Moloskovitsa-Valkeakirkko, vanim Ingerimaa pühakoda (1632)

Tuleb silmas pidada, et soomlased moodustasid isegi veel poolsajandi möödudes pärast ümberasumise esimest lainet Ingerimaa kogurahvastikust vaevalt poole. Paljud piirkonnad olid segarahvastikuga kaheusulised piirkonnad. Mõnedes külades võis olla ”soome ots” ja ”vene ots”. Pea sajaprotsendiliselt soomlastega asustatud luteriusulisi kihelkondi oli vaid Põhja- ja Kesk-Ingeris, ent mida lääne ja ida poole, seda rohkem esines segaasustust. Luteraniseerimis-ponnistustele ja segregatsioonitegevusele vaatamata eksisteerisid siin ka läbi Rootsi aja kreekakatoliku kirikud ja õigeusu kirikukihelkonnad (pogostid). Õigeusklikud pidasid kinni omast ning Moskva keskvõim sundis ka rootslasi tunnustama kokku lepitud usuvabadust. Vene keskvõimu ideoloogia seisukohalt käsitati kõiki õigeusklikke ühtse rühmana, neid keeleliselt või etniliselt eristamata. Seevastu proovis Rootsi pool esitada ”soomekeelset” elanikkonda, toetudes nii ajaloolistele, keelelistele kui teoloogilistele seletustele, venelastest erinevana, õigustades nii konverteerimist (luteraniseerimist). Superintendentide Heinrich Stahli ja Joh. Gezeliuse ajal saigi keelelise ja etnilise kuuluvuse küsimusest usuküsimus. Võib oletada, et siinne sajanditepikkune tava nimetada õigeusku ”vene” ja Rootsi-Soome riigiusku ”soome” (mitte rootsi ega saksa!) usuks, on tagasi viidav juba varajasse Rootsi valitsusperioodi. Luterlusest kui ”soome usust” räägitakse Ingerimaal veel praegugi. Eelnevas esile toodud asjaolusid arvesse võttes tuleb ingerisoomlasi veel 20. sajandi alguseski näha etnokonfessionaalse rühmana, kus usuline kuuluvus tähendas ühtlasi rahvuskuuluvust – nagu see on olnud näiteks juutide puhul. Ka neist, kes astusid maakihelkondades luterlaste hulka, said enamasti ”soomlased”. Selliseid juhtumeid oli aga väga palju, kuna soomlased hästi toime tuleva rahvastikukihina lapsendasid või võtsid kasvatada orbudekodudest pärit vene lapsi läbi kogu tsaariaja. Neid võis 19. sajandi teisel poolel olla kuni 15 000! Kuigi segaabielusid ingerisoomlaste hulgas ei sallitud ja need olidki haruldased, on slaavlaste (ka teiste, arvestades Peterburi elanikkonna ja aadli paljurahvuselisust) geenidel siiski märkimisväärne panus. Järgneb ...

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Põlvest põlve edasi antud usk

Tatjana Tšernuho

Ajalooline Ingerimaa asub Soome lahe, Laadoga järve ja Narva jõe vahel. Ingerisoomlased on neid maid asustanud juba üle 350 aasta. Ametlikult sai Ingerimaa oma nimetuse peale 1617. aastat. Kes siis ikkagi on ingerisoomlased? Peamine erinevus kõigist ülejäänud soomlastest seisneb nende saatuse seotuses Venemaaga. Neeva ümbrus, kuhu rajati Peterburi linn, oli Ingerimaa territoorium. Peterburi argielu oli võimatu ette kujutada ilma (ingeri)soomlastest talupoegade, majahoidjate, korstnapühkijate ja lapsehoidjateta, kes paistsid silma oma korralikkuse ja töökusega. Ingeri rahvas sai Vene riigi koosseisus tunda kõike, mida teisedki maa elanikud: pärisorjust, sõda ja revolutsiooni, stalinlikku repressiooniaega. Nii on sel rahval säilinud küllaltki palju vene vaimsust, lisaks juba varasest lapsepõlvest omandatud tööarmastus, visadus ja ausus. Usk ei ole ingerisoomlastele olnud mitte üksnes usukommete järgimine, vaid on osaks nende rahvuslikust iseloomust. Elu oli alati kirikuga seotud, ja see on rahval aidanud säilitada oma ainulaadset identiteeti. Kirikute sulgemise raskel ajal saadi kokku ja lauldi kirikulaule kodudes, metsas või kalmistul. 1929.–1939. aastail saadeti Leningradi oblastist ja Peterburist välja 35 000 ingerlast. Kirikud hävitati, et rahvast välja juurida. Uued hädad tõi sõda. Suur osa ingerlastest läks rindele, paljud saadeti Siberisse. Ingerisoomlased säilisid rahvana tänu sellele, et nende elus toimis nn kolmainsus: rahvas (ihu), kultuur ja keel (hing) ning usk (vaim). Meeleheite ja kurbuse asemel valisid nad usu ja lootuse tee. 1980. aastail alanud perestroika mõjus ingerlastele positiivselt, 50 aasta järel hakkas elu jälle laabuma. Algas rahva vaimulik taassünd: rajati kirikuid ja avati pühapäevakoole. Teenistused algasid lausa pooleldi lõhutud kirikuhoonetes, ilma et oleks jõutud oodata nende ülesehitamist.

Foto: Antti Hämäläinen

Minu vanaema Helli Mäkinen

Ingerimaal võimude poolt 1937. a suletud Spankkova kiriku rahvarohke taasavamine 1943. a

Hõimurahvaste aeg

nr 17

7


8

Foto: Rein Kotov

Pastor Aleksei koos Tatjana ja tütardega

Foto: autori kogu

Tatjana loo saatis meile German Andrejev, kes ise on isuri juurtega. Juba kolm aastat on ta teinud misjonitööd Leningradi oblasti Kingissepa rajoonis. Tema eestvõttel on piirkonnas läbi viidud telgiteenistusi, korraldatud lastekodus ja külades heategevuslikke kontserte ning kogudustes teenistusi. Sel aastal kavatseb German koos Tatjana abikaasa, pastor Aleksei Tšernuhoga alustada koguduse rajamist Ust-Lugasse ja palub selleks ka meie toetust. Kirikut külas ei ole, alustuseks on saadud luba kohaliku spordisaali rentimiseks. Aleksei: „Olen evangeelse koguduse pastor Kingissepas, 26 km kaugusel Eesti piirist. Mu abikaasa Tatjana on ingerisoomlane, kelle üks vanaisa oli isur. Meil on kaks tütart. Elame põlisel isurite alal. Kogudus on väike, aga meil on oma hoone ja veidi maad, kuhu kavatseme kunagi kiriku ehitada. Tegeleme palju lastega ning seda juba kolm aastat ka Ust-Luga külas, kus on mu abikaasa juured. Koos Eesti sõprade Germani ja Juliaga kavatseme sel aastal seal evangeeliumi kuulutada. Soovime, et Jumala Sõna jõuaks ka väikeste põlisrahvaste aladele. Kui tunnete seda kirja lugedes soovi kaasa aidata, oleksime teile väga tänulikud. Vajame ka eestpalveabi, et sellesse külasse saaks rajatud kirik. Jumal õnnistagu teid!“

Spankkova kiriku varemed 2011. a

German koos abikaasa Juliaga

Foto: G. Andrejevi kogu

Ka minu esivanemad Mäkinenid saabusid koos mitme teise perega Soome lahe äärde Ingeri aladele juba 300 aastat tagasi. Elati taludes, peamiseks elatusallikaks oli kalapüük. Kui algas kollektiviseerimine, sunniti ka ingerisoomlasi küladesse ümber asuma ja kolhoosi liikmeks astuma, keeldujad aga saadeti asumisele. Nii pidi Mäkineni peregi oma kodu jätma ja Struppovo külasse ümber asuma. Protsess oli valulik, kuid möödapääsmatu – peres kasvas tollal kümme last. Kirikuteenistustele sõideti Ropšasse, sest kohapeal teenistusi ei olnud. Pere noorim tütar oli mu vanaema Helli. Kui ta sai kaheaastaseks, jäi isa Aleksander metsas langeva puu alla ja pere kaotas oma toitja. Mõne aasta pärast algas Teine maailmasõda ... Piiblis on lugu lesest, kes jäi üksi oma väikese pojaga, kuid prohveti sõna peale „jahu ei lõppenud vakast ja õli ei vähenenud kruusist Issanda sõna peale ...“ (1Kn 17:16) Jumala abiga elas ka Mäkineni perekond sõja üle, ilma et leivajahu otsa oleks saanud. Helli oli veel alaealine ja pidi vene keele selgeks õppima. Mõni aeg hiljem saadeti pere Soome. Sõja lõppedes kavatseti kodukohta Struppovosse tagasi pöörduda, kuid tagasisõit osutus väga pikaks – pärast piiriületamist tõsteti nad ümber kaubavagunitesse ja saadeti välja Tveri oblastisse. Loa kodukülla tagasipöördumiseks sai ainult üks Helli vendadest, kes oli võidelnud rindel. Vanaema Helli sõnul aitas kõik raskused üle elada usk Jumalasse. Sügavalt uskliku pere ema kogus lapsed iga päev palvele. Praegu elab mu vanaema Helli Mäkineni järeltulev põlv Kingissepas. Usu, mille vanemad Hellile pärandasid, andis ta edasi oma lastele ja lastelastele. Mina, evangeelse kiriku pastori abikaasa, olen üks neist.

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus Jaani kirikus

Ungarikeelse palve peab Ungari aukonsul István Bán.

Misjonikohvikus. Komide rõõmudestmuredest räägivad Sergei Jelfimov ja Nadežda Molodtsova. Tõlgib Kaire Lotamõis (keskel).

H õimupäeva d K e i l a s j a Sa u e l

Osaduse aeg

Anna Mišina

Möödunud aasta sügisel ja jõuluajal pöörati EELK Keila Miikaeli koguduses meie hõimurahvastele senisest suuremat tähelepanu. Sügisel külastasid Eestit mari noortejuhid Artjom ja Vladislav JoškarOla luterlikust kirikust, kes andsid Keila koguduse pühapäevakooli lastele üle kaks mari nukku ja uurali kividest seinapildi. Koguduse poolt kinkis õpetaja Marek Roots vastu koguduse sümboli – savist Miikaeli inglid. Kingituste vahetamine oli Keila ja Joškar-Ola koguduste vahelise sõprussuhete loomise märgiks. Hõimunädalal tõid komi lauljatar Nadežda Molodtsova ja diakon Sergei Jelfimov kogudusele põhjamaiseid tervitusi luterlikust kogudusest Sõktõvkaris. Meid kutsuti veel esinema Saue gümnaasiumi, kus andsime kontserdi koos Nadežda Molodtsova ja mari ansambliga Murseskem. 16. oktoobril, kui peeti hõimurahvaste palvepäeva, tuldi Saue kogudusse Sõna kuulama ja sugulasrahvaste eest palvetama rahvarõivais. Just nii oli ka vanadel eestlastel kombeks pühadeajal kirikusse tulla. Esimesel advendil avati Saue Päevakeskuse ruumides soome-ugri lapitekkide näitus „Jõulurõõm”. Kodumaise käsitöö kõrval olid välja pandud maride ja udmurtide valmistatud lapitekid. Hõimurahvaste aeg

nr 17

Fotod: Mati Bärenson

Komi laulja Nadežda Molodtsova kaunis hääl lööb kiriku särama.

Kirikute esindajad ühises palves.

Hõimunädalal Keila kirikus

Rahvarõivad muudavad hõimupäeva pidulikumaks.

Fotod: Anna Mišina

Palvuse juhatab sisse Jaani koguduse abiõpetaja Eve Kruus.

9


H õimupäev K õ pu s

Hedi Vilumaa

Kõpu kirik

Möödunud aasta 14. oktoobril said Kõpu Peetri kirikus Viljandimaal kokku hõimurahvad: eestlastele olid külla tulnud mari, komi ja soome rahvaste esindajad, kuid kirikuliste seas leidus ka sakslasi. Hõimunädala raames lauldi laule ja räägiti lugusid, väljas oli käsitöönäitus. Tutvuti Kõpu kiriku ja koguduse eluga, kuulati ja küsiti uudiseid mitmelt maalt. Soome-eesti vaimulikud-misjonärid Anu ja Juha Väliaho sidusid Kõpu rahva jaoks kokku toreda kimbu: muusikat ja laulu, vaimulikke tervitusi ja külakosti oli rohkesti. Mari rahvamuusika ja koguduse töötegija Anna Mišina rääkis oma elust ja tööst nii Marimaal kui Eestis. Sõktõvkari luterliku koguduse vaimulik Sergei Jelfimov jutustas oma tööst komi rahva seas ning koos laulja Nadežda Molodtsovaga andis hea pildi sellest, kuidas sealkandis elatakse. Kõpu rahval oli haruldane võimalus võõrustada kaugeid külalisi ja oleme südamest tänulikud, et selline kohtumine teoks sai! Et külalised jäid ka ööseks, vesteldi pastoraadis veel hiliste õhtu- ja öötundideni huviga koguduste elust siinja sealpool riigipiire. Tere tulemast jälle Kõpu koguduse keskele ja õnnistust igale hõimurahvale Jumala hea sõnumi kuulutamisel!

EELK Kõpu Peetri koguduse õpetaja Hedi Vilumaa

A e g o n lõ ikus e k s k ü ps

Fotod: Hedi Vilumaa ja Anna Mišina

Külalised Kõpu koguduses

Anu Väliaho

Sergei Jelfimov

Armsad sõbrad, vennad ja õed! Mu lapsepõlv möödus komi külas. Tol ajal elas maal palju rahvast ja elu oli palju parem kui praegu. Hommikuti võis kuulda traktorite ja muude masinate müra, külainimeste hääli ja laste naeru. Siiani on silme ees, kuidas suured lehma- ja lambakarjad karjamaal ringi liikusid, karjased neid valvamas. Lambad jooksid iga väiksemagi hääle puhul hirmunult laiali ja otsisid hiljem määgides üksteist taga. Kristuse ajal elasid haigustest ja raskest elust rõhutud inimesed nagu laiali pillutatud ja hirmunud lambad. Jeesus õpetas neid sünagoogis ja kuulutas head sõnumit taevariigist. Mida võis Ta öelda inimestele, kes olid kurnatud ja kannatustest vaevatud? Ta rääkis neile Taevase Isa armastusest. Mida vajabki väsinud hinge ja murtud südamega hing rohkem kui elustavat ja lohutavat sõna! Teadmisest, et ta on kellelegi vajalik ja kallis, leiab ta uut elujõudu ning teda on raske alistada ja murda. See on asi, millest on puudu minu rahval. Oma kaasmaalaste või koduküla elanikega kohtudes kinnitan neile, et Jumal armastab neid ikka veel. Mõni lööb käega – kellele meid enam vaja on! Mõni teine nutab ja ütleb, et Issand ei saa armastada meiesuguseid. On ka neid, kes süüdistavad Jumalat: kui Jumal meid armastab, miks oleme siis nii kehvas olukorras? Jumala Poeg nägi, et inimesed on nagu kadunud lambad: laiali pillutatud, määrdunud ja hirmunud, koerte ja huntide kistud. Evangeeliumidest loeme, kuidas Kristus haigeid tervendades neid samal ajal ka vaimsetest kannatustest parandas. Kui arvame, et tänapäeval ei või Jumal enam imetegusid teha, oleme meiegi nagu hirmunud lambad. Jumal oli, on ja jääb selleks, kes Ta oli maailma loomisel: püha, vägev, kõikvõimas ja armastav!

10

Hõimurahvaste aeg

nr 17

Foto: Mati Bärenson

Ja Jeesus rändas läbi kõik linnad ja külad, õpetades nende sünagoogides ja jutlustades evangeeliumi Kuningriigist ja parandades kõik haigused ja kõik nõtrused. Aga rahvahulka nähes hakkas tal neist hale, sest nad olid väsitatud ja vaevatud otsekui lambad, kellel ei ole karjast. Siis ta ütles oma jüngritele: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.“ (Mt 9:35-37)


Meie väikeses Sõktõvkari kirikus oli üks noor naine, kes oskas kenasti laulda ja kirjutada meeliköitvaid luuletusi. Lapseootuse ajal kaotas ta oma abikaasa ega suutnud invaliidina tütre sündimise järel tema eest hoolitseda. Tuli kolida kaugele põhja ema juurde. Õige pea saime sealt kurva teate: lapsel on raske ajuhaigus. Kuidas aidata oma koguduse õde? Ainult palvega! Kogudus palvetas terve kuu. Me ei palvetanud, et Jumal õnnistaks arstide käsi. Andsime ta palves tervenisti Jumalale üle, et Tema saaks oma halastust ja armastust ilmutada. Kuu aega hiljem, kui ema ja vanaema lapsega linna meditsiinilisele läbivaatusele sõitsid, olid arstid üllatunud: „Miks te nii kaugelt siia sõitsite, laps on ju täiesti terve!“ Mida tahab Jumal täna hirmunud ja elus pettunud inimestele öelda? Ikka sama, mida ütles tollal Kristus: Jumal armastab ja ootab teid, Ta kutsub teid ja pakub vabadust. Tänane evangeeliumi lugemine lõpeb Kristuse sõnadega: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe.“ Kas olete näinud, kuidas käsitsi vilja lõigatakse? Mu kadunud vanaema rääkis sirbiga lõikamisest. See ei ole kerge töö: käed tuimuvad, selg valutab, sõrmed on verele hõõrutud. Tolm ja prügi tungivad ninna, kurku ja silma, higi paneb silmad kipitama ja voolab mööda keha alla. Kõigele lisaks lendleb ümberringi terve pilv sääski, parme ja kihulasi. Kes oskab sirpi hoida, selle töö läheb kiirelt, laisk või oskamatu võib aga töövahendiga kätt või jalga vigastada. Samasugune on ka lõikuseks küps maailma põld. Kes läheb haigesse ja kannatavasse maailma, et rääkida Jumala armastusest? Kas leidub inimesi? Need sõnad puudutavad eelkõige meid, usklikke. Meile on tulnud Jumala kutse! Mitte meie pole valinud Teda, vaid Tema valis meid ... Meie kätte annab Ta teravad sirbid, oma Püha Sõna armust ja halastusest. Tahaksin teilt kõigilt küsida: kas olete valmis Issanda sirbi kätte võtma ja asuma ühte ritta Jumala lõikajatega? Kas Jumala Sõna sirp püsib kindlalt su käes, oled sa lohakas palgaline või ustav sulane? Jumal kutsub meid karja koguma ja valvama, lohutama ning parandama, otsima eksinud lambaid. Mida sa Jumalale vastad? Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, hoiab teie südamed ja mõtted Kristuses Jeesuses. Aamen. Sergei Jelfimov on Sõktõvkari luterliku koguduse diakon. 16. oktoobril 2016. a Tallinna Jaani kirikus oikumeenilisel palvusel peetud jutlus on avaldatud lühendatud kujul.

Hõimurahvaste aeg

nr 17

Piibliga ja Piiblita VII Mart Rannut, Jaan Bärenson

Meie praeguse piiblitõlke valmimist korraldas Eesti Piibliselts, mis ise taastati pärast Eesti taasiseseisvumist. 23. mail 1991. aastal andis Eesti Kirikute Nõukogu Tiit Salumäele volituse moodustada initsiatiivgrupp Eesti Piibliseltsi (EPS) taastamiseks. Sama aasta septembris esitati EKN töökoosolekul arutamiseks EPSi esialgne põhikiri. 3. oktoobril 1991 toimus EELK Konsistooriumi ruumides Eesti kristlike koguduste esindajate koosolek, millest võtsid osa Ühinenud Piibliseltside Euroopa ja Lähis-Ida regiooni Kesk- ja Ida-Euroopa koordinaator Terje Hartberg, Ühinenud Piibliseltside aukonsultant Sverre Smaadahl, Soome Piibliseltsi peasekretär Esko Rintala, EELK esindajad piiskop Einar Soone, Tiit Salumäe, Randar Tasmuth ja Elmi-Johanna Pata. Veel osalesid Rafael Hinrikus (EAÕK), Ingmar Kurg (EEKBL), Üllas Tankler (EMK), Roland Lõhmus (SPA) ja Arne Rehi (Eesti Kristlik Kirik). Päevakorras oli Eesti Piibliseltsi põhikiri, küsimused Piiblite jaotamisest, piibliteksti revideerimisest ja muust. Järgmisel koosolekul sama aasta 4. novembril, kus osalesid EELK peapiiskop K. Pajula, T. Salumäe, R. Tasmuth, Ü. Tankler, I. Kurg, R. Lõhmus ja EAÕK esindajana ülempreester E. Kirss, kuulati ära vastukajad EPSi põhikirja projekti osas, arutati Soome PS kaudu tulevate Piiblite jaotamist ja võeti vastu otsus taastada Eesti Piibliselts 14. detsembril 1991. Nimetatud kuupäeval toimus Eesti Piibliseltsi taastav kogu Tallinna Raekojas. Jaan Bärenson esitas ettekande piibliseltside ajaloost Eestis. Võeti vastu EPSi põhikiri ja valiti juhatus, mille esimeheks sai Tiit Salumäe ja aseesimeheks Joosep Tammo. Juhatusse valiti EELK esindajad Toomas Paul, Randar Tasmuth ja Mare Jõgi (laekur), Osvald Reier Vennastekogudusest, Ingmar Kurg (EEKBL), Toomas Pajusoo (EMK), Roland Lõhmus (SPA) ja Haridusministeeriumi esindaja Meelis Kond. Peasekretäriks valiti Üllas Tankler ja abisekretäriks Jaan Bärenson. RKK, EAÕK ja EKK ei olnud oma esindajaid esitanud. Järgmisel aastal valiti RKK esindajaks preester Rein Õunapuu, EAÕK esindajaks diakon Rafael Hinrikus ja EKK esindajaks Helga Lodu. Eesti Piibliselts registreeriti 10. veebruaril 1992. aastal EV Kultuuriministeeriumi käskkirjaga nr. 48. Peale seltsi taastamist sai kõige olulisemaks tööks uue piiblitrüki ettevalmistamine. EPS sai 1992. aastal BFBS-lt 1968. aasta piiblitõlke kirjastamisõigused ning sama aasta 22. detsembril andis ka EELK Konsistoorium oma kirjaga Toomas Pauli UT tõlke kirjastamisõiguse EPSile üle. Ka konsistooriumi varasem piibliteksti redigeerimise töörühm andis oma töö üle EPSile. Uue piibliväljaande parandused jagati kõikidele EKN liikmeskirikutele tagasiside ja ettepanekute saamiseks. EPSi juhatuse koosolekul 1994. aasta aprillis olid arutlusteemaks Piibli väljaandmisega seotud probleemid. Otsustati moodustada piiblitoimetus ning pöörduda toetuse saamiseks EKN poole. EKN töökoosolekul 26.05.1994 moodustati piiblitoimetus, kuhu kuulusid

11


Algus lk 11

UBSi arvutispetsialist David Coton paigaldab EPSi kontoris piiblitõlkeprogrammi (1993)

Piiblitõlketoimkond töökoosolekul rahvusraamatukogus (1994)

Töökoosolekust võtab osa Soome PS esimees prof Arne Toivanen (keskel)

Piiblitõlketoimkond töökoosolekul Tartus

Evangeeliumide proovitrüki esitlusel (1995)

12

esimehena peapiiskop emeeritus Kuno Pajula, juhatajana EPSi peasekretär Jaan Bärenson, sekretärina Tarmo Lilleoja, liikmetena Ermo Jürma, Peeter Roosimaa, Randar Tasmuth, Arne Hiob (kes kohe algul ennast taandas), Velne Pihel ja Eha Kõrge. Hiljem lisandusid preester Vello Salo, kirjanik Jaan Kross ja keeleteadlane Karl Pajusalu. Piibliseltsi esmaseks ülesandeks oli olemasoleva piibliteksti arvutisse sisestamine. Selleks tööks palgati üliõpilasi, tehnika ja vastavate arvutiprogrammidega aitasid kaasa Ühinenud Piibliseltsid. Seejärel sai oma tööd alustada piiblitoimetus: lepiti kokku töö põhimõtted ja ajakava ning hakati läbi töötama kirikutelt saadud ettepanekuid ja tagasisidet. 1995. aasta 25. novembril, EPSi IV Piiblipäeval toimus rahvusraamatukogus evangeeliumide proovitrüki esitlus. Piiblitoimetuse töö jätkus pingeliselt, sest ajakava ja rahalised vahendid olid väga piiratud. Evangeeliumite proovitrüki tiraažiks oli 1000 eksemplari, mis saadeti tagasiside saamiseks kirikutele laiali. Saadud ettepanekud olid oluliseks abiks edaspidises töös. Eestimaa teoloogilisi ja rahalisi ressursse arvestades ei olnud võimalik leida tõlkijaid, kes oleksid kogu Vana Testamendi uuesti tõlkinud. Nii otsustati kasutada väikerahvaste puhul varemgi esinenud ja sageli möödapääsmatut teed: uue Piibli väljaande aluseks on põhjalikult üle vaadatud 1968. aasta Vana Testament ja Uue Testamendi veel kord üle vaadatud uus tõlge aastast 1989. Paljude tollaste ettepanekute tegijate hulgast tuleb esile tõsta kirjandusteadlast Valeeria Villandit, kes esitas suure hulga keelelisi ettepanekuid. Viimaks jõuti niikaugele, et 18. detsembril 1997 leidis aset uue Piibli esitlus ja 1998. aasta 2. veebruaril oikumeeniline tänujumalateenistus Tallinna Pühavaimu kirikus. Uus väljaanne oli pärast Teist maailmasõda esimene, mille ettevalmistustööd toimusid Eestis. 20 000 piiblieksemplari trükiti Soomes Mikkeli trükikojas, neid oli kuue erineva kujunduse ja kaanematerjaliga. Kaanekujunduse autorid olid Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro. Pärast UT ja VT raamatute ilmumist suutis EPS meie rahva kultuuritraditsioonile viidates Ühinenud Piibliseltside asjatundjatele põhjendada, et uus piiblitrükk on vaja üllitada koos apokriivaraamatutega (apokrüüfidega). Veenmine ei olnud sugugi lihtne, sest saksa- ja ingliskeelses maailmas on kogu sajandi vältel välja antud Piiblitest vist küll 95% just niisuguses koosseisus (66 raamatut), nagu meiegi pärast suurt sõda oleme harjunud nägema. Uute Piiblite saabumine Soome trükikojast (1998)

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Perepiibli üleandmine president Lennart Merile (1999)

Perepiibel

Hõimurahvaste aeg

nr 17

Uue Piibli saab peapiiskop emeeritus Kuno Pajula

Uue eestikeelse Piibli ilmumise jumalateenistus Tallinna Pühavaimu kirikus (1998)

Perepiibli esitlus Pühavaimu kirikus (1999)

Lilled väljaannete kujundajale Epp Maria Kokamäele

Perepiibli üleandmine peaminister Mart Laarile (1999)

Fotod: EPSi arhiiv

Piiblitoimetus töötas läbi Eestis ja Skandinaaviamaades traditsiooniliselt kasutusel olnud kolmeteistkümnest raamatust koosneva VT apokriivakogumiku teksti. Eestikeelse alustekstina kasutati kümne aasta vanust Endel Kõpu tõlget, mida võrreldi 1939. aastal ilmunud „Looduse” trükitud Piibliga. Apokriivaraamatute tekstilugu on sama kirju, kuid katkendlikum kui VT ja UT raamatute tekstilugu. Töörühm pidas vajalikuks ühtlustada keelekasutust, nimesid ja mõisteid 1997. aasta piiblitrükis omaks võetud ja kasutatud tavadega. Kohanimede puhul eelistati Iisraeli ajaloo varasemast perioodist pärinevatele nimedele hellenistliku aja nimesid. Töö käigus saadi lugejatelt hulgaliselt arvamusi ja ettepanekuid, kõige rohkem Olav Maranilt. Tänaseks on olukord radikaalselt muutunud. Käesoleva sajandi algusest peale on piibliseltsid hakanud välja andma nn oikumeenilist Piiblit, mis VT ja UT kõrval ka apokrüüfe sisaldab. Seega oli EPS selles osas ajast ees. 24. novembril 1999. aastal esitleti uut apokrüüfidega Perepiiblit, mille ilmumise oikumeeniline tänujumalateenistus toimus Tallinna Jaani kirikus 5. detsembril 1999. Perepiibel trükiti Lõuna-Koreas tiraažiga 3500 eksemplari, kaanekujundus oli Epp Maria Kokamäelt. Veel enne jõule kohtusid EPSi esimees Tiit Salumäe ja peasekretär Jaan Bärenson president Lennart Meri ja peaminister Mart Laariga. Kohtumiste käigus kingiti mõlemale uus Perepiibel. Jõuludeks 2000 ilmus viimaks 5200 Piiblit keskmises formaadis, mille kaanekujundused teostas jällegi Epp Maria Kokamägi. Uue Piibli ilmumise puhul on Karl Pajusalu öelnud: „Piibli uue väljaande eesti keel ei kõla tänapäeva eestlasele kindlasti mitte päris nii nagu Piibli esimestele kuulajatele või lugejatele. Mitmekesine jõuline heebrea kõnepruuk Vanas Testamendis või kreeka kõnekeele koinee argipäevane lööv lihtsus Uues Testamendis on tasandatud palju ühtlasemaks alalhoidlikuks tänapäeva eesti kirjakeeleks. Kuid ikkagi arvestab Piibli uus väljaanne rohkem usulise traditsiooni kui eesti keele omapäraga. Eelmisel sajandil saksa pastorite sulest ja vennastekoguduste lugijavendade suust ja südamest sündinud eesti usukeel on jätkuvalt mõjutamas ka uues väljaandes. Tõlkes on saavutatud sobiv tasakaal sõnasõnalise ja dünaamilise, mõttest lähtuva tõlke vahel.“ Uue tõlke näol on tegu Jumala Sõnaga kaasaegses eesti keeles, mis jääb ustavaks algtekstile ning sobib keeleliselt tänapäeva.

13


Uurali praostkonna noortel on Anna Mišina tulevikku ja lootust Marimaa pealinnas Joškar-Olas toimus 2017. aasta veebruaris Uurali praostkonna noorte laager-seminar, mis oli pühendatud reformatsiooni 500. aastapäevale. Esindatud olid peaaegu kõik praostkonna kogudused: Birsk, Saransk, Sõktõvkar, Kaasan, Tšeboksarõ, Joškar-Ola, Gurez-Pudga ja Lupersola. Seitsmekümne osavõtjaga seminar oli eelmise aastaga võrreldes tunduvalt arvukam ning laienenud veel teistessegi praostkondadesse. Saratovist käis loenguid pidamas noor diakon, teoloogiamagister Sergei Anikin. Luterliku muusika rikkusest ja tähendusest meie usuelule kõneles pastor, muusik ja orelimängija Jaroslav Boitšenko Nižni Novgorodist. Täienduseks näitas ta videoid ja laulis uuemast laulikust hümne. Traditsiooniliselt oli oma tiimiga kohale sõitnud endine Ingeri kiriku misjonitöö koordinaator, ingerisoomlane Ivan Laptev Peterburist, kes praegu on teoloogilise instituudi rektori ametis. Järjekordsed huvitavad loengud 5 sola teemal (sola Scriptura, sola fide, sola gratia, Solus Christus, Soli Deo gloria) jõudsid noorte südamesse. On väga rõõmustav, et kõige kaugem grupp noori saabus ligikaudu 700 km kauguselt Birskist. See julgustab ja näitab, et kirikul on tulevikku ja lootust! Pealegi said vaimulikud, kes oma koguduse noori autoga kohale tõid, ka ise omavahel kohtuda. Loengute vaheajal värskendati end lõbusate mängudega õues ning soojendati tee ja kohviga. 25-kraadist külma ei kardetud – see ju tavaline talv! Esmakordselt Marimaa pealinna saabunud noortel oli võimalus kaasa teha linnaekskursioon, „vanemad“ noored said samal ajal oma asju ajada, vestelda ja üksteiste eest palvetada. Joškar-Ola koguduse aktiivne noortejuht Ksenja Vesnina oli ette valmistanud „lauamängu“ põrandal, mille käigus tuli vastavalt reeglitele esitada piiblilugude põhjal pantomiime, vastata küsimustele või laulda noortelaulikust laule. Viimasel laagripäeval pidasid kohalikud vaimulikud piiblitunde pääste ja vaba tahte teemal. Seejärel korraldas Saranski noortejuht, udmurt Natalja Markova vööde Ivan Laptev ja punumise õpitoa. Praktiline tegevus ühendas noori veelgi Jaroslav Boitšenko rohkem. Mõned kohalikud olid laagris koos lastega, ja see pani mõtlema: nemad on ju järgmine pühapäevakooli põlvkond! Õhtul andsid laagrilised möödunud päevade kohta tagasisidet. Selgus, et kristlikku laagrisse esimest korda tulijad oleksid soovinud enam võimalust väiksemas rühmas vestlemiseks, et usust rohkem teada saada. Põnev ja uudne oli aga ikkagi! Puhas rõõm, kui imeline on Jumal!

Aastaid koguduse perenaisena töötanud Lisa hoolitseb selle eest, et keegi tühja kõhtu ei kannataks.

Laagrilised Joškar-Ola kirikus

Fotod: Slava ja Dima Abdullin

Vööde punumise õpitoas

Õues on lõbus!

14

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Aeg anda, aeg saada Veebruaris 2017 viibis nädalapäevad Eestis Siberi Evangeelse Luterliku Kiriku Ida praostkonna praost Pavel Zajakin. Mongoolia piiri lähedalt alanud sõidu eesmärk oli koostöö arendamine siinsete luterlastega ja just Eestis. Peamiselt Venemaa Aasia-osas tegutsev SELK peab EELKd oma emakirikuks, sest Siberis 1990ndail koos käima hakanud luterlaste kogukondi, mille paljude liikmete juured ulatusid Läänemereni, käisid teenimas siinsed vaimulikud. EELK alluvusest sai kirik iseseisvaks 2003. aastal, SELKi piiskop Vsevolod Lõtkin seati 2007 ametisse Tallinna Toomkirikus. Pavel Zajakin on peaõpetaja Hakassia pealinna Abakani Püha Luuka koguduses. Kogudusele aitasid 2000. aastal aluse panna Ülem-Suetuki külast pärit Linda ja Lehte, kes olid Abakani elama asunud. Ehkki SELKi töö käib vene keeles ja kellegi päritolu paljurahvuselistes kogudustes ei rõhutata, oli Pavel koguduseliikmete sidemete kaudu tuttav tõsiasjaga, et Eesti Pavel Zajakin luterlikul kirikul jätkub regulaarseks venekeelseks kogudusetööks EELK Misjonikeskuses ressurssi vaid üksikuis paigus. Pavel on ise vaimulikuks ordineeritud Eestis veel enne Siberi kiriku iseseisvumist, nagu näiteks ka piiskop Lõtkin jt siin õppinud SELKi vaimulikud. Seega, osates hinnata meie luterlaste pikaaegset ustavat tuge Siberi usukaaslastele, tundis ta kutset tulla vaatama, kas saab ehk Siberi kirik olla nüüd omakorda eestlastele abiks. Võõras keeles jumalateenistus pole see mis emakeeles, teab Zajakin. Külastades eesti- ja inglisekeelseid jumalateenistusi Tallinnas, tunnistas eesti keeles vaid paari sõna valdav vaimulik: „Liturgia oli jälgitav ja mitmele viisile sain mõttes kaasa laulda, aga edasi tuli siiski piir ette.” Paveli meelest saab kirikuõpetajaid jagada kaheks: ühe koguduse teenijad ja misjonihingega rändurid. Tema loeb ennast viimaste hulka kuuluvaks – ka Abakani läks Pavel pärast koguduste rajamist Novosibirskis ja Tuimis. Püha Luuka kogudusse on varsti loota lisatuge SELKi vaimulikku seminari lõpetava diakoni näol ning Paveli soov tulla EELK-le appi võibki täituda. 15. veebruaril saadi kokku piiskop Tiit Salumäega, kes pidas küllaltki tõenäoliseks, et juba tuleval aastal võiks Siberi misjonipastor veeta mõned kuud siinseid venekeelseid luterlasi teenides. Kõik oleneb arengutest nii siin- kui sealpool riigipiiri ning misjonäri tulekuks peavad ka kohalikud end ette valmistama, et töö oleks edasigi jätkusuutlik.

Foto: Kristiina Seppel

Piret Riim

Kõrgeim Jumal on leitav! Olga lapsepõli ja noorus jäid 1940.–50. aastatesse. Ta vanemad olid Berjozovo piirkonna mansid. Kodus ja külatänavail räägiti mansi keelt. Olga kodukülas usuti kindlalt „kõrgesse jumalasse”. Ateistlik propaganda inimesi ei kõigutanud, salaja käidi metsas palvetamas. Palve oli hääletu ja selle juurde kuulus teatud arv kummardusi kindlas suunas. Kes see kõrgeim jumalus oli ja kas ta ka inimeste palveid kuulis, jäi palvetajaile ebaselgeks. Varsti pärast abiellumist asus Olga elama Jamali-Neenetsi ringkonda Muži külla, kus elasid peamiselt handid ja komid, manse oli vähe. Töö viis Olga kokku peamiselt hantidega ja ta õppis nende keele korralikult ära. 2001. aastal saabus Mužisse kristlikke misjonäre. 2005. aastal alustas ka Olga vastrajatud evangeelse koguduse külastamist. Ta ristiti ning usk hakkas vähehaaval kosuma, elava Jumala tahtest arusaamine lisanduma. Olga oli läbi elanud mitmeid süngeid seiku ja kibedaid kaotusi. Ta abikaasa ja kaks poega on juba teispoolsuses. Pere on kannatanud alkoholi liigtarvitamise ja muude hämarate tegude tõttu. Olga usk on aga säilinud ja viimasel ajal soovib ta järjest enam palvetada, armastab Jumalat varasemast rohkem. Mõned aastad tagasi sai Olga mansikeelse Markuse evangeeliumi, mille üle väga rõõmustas. Ta soovib kinkida väljaandeid ka teistele mansidele. Häbenemata saab Olga nüüd, juba küpses eas, tutvustada teistelegi seda kõrgeimat Jumalat, keda koduküla mansid kord kobades otsinud olid. Helsingi Piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

Hõimurahvaste aeg

nr 17

Päikeseloojang Mužis

15


Kuni rahvas elab, ei lõpe tõlkimine

Nina Vattuleva

Oleme tänulikud, et 2016. aasta teisel poolel sai meie komi rahvas Joona raamatu tõlke. Sel aastal jätkab piiblitõlketoimkond tööd Vana Testamendi kallal. Tõlge on õigupoolest juba valmis, praegu on käsil Vana Testamendi raamatute teoloogiline toimetamine. Paralleelselt eelnevaga valmistame kordustrükiks ette Uut Testamenti ja Psalmide raamatut, mis avaldatakse parandatud kujul. Kuna Vana Testamendi tõlkimisega on tekst oluliselt avardunud, seisab ees palju tööd Vana ja Uue Testamendi võtmemõistete võrdlemise ja nende sõnastamisega. Palvetame järjepidevalt, et Püha Vaimu abiga leiaksime tõlgetesse õiged väljendid, nii et ka komikeelses tekstis säiliks nende jumalik autoriteet. Olen Jumalale meie tõlketoimkonna eest tänulik. Usun, et iga tõlkija on Jumala kingitus. Soovin, et meil jätkuks edaspidigi ustavust, puhtaid mõtteid ning tundlikkust Sõnale, selleks et lõpule viia meile Jumala poolt usaldatud vastutusrikas töö. Aitäh kõigile, kes sel tööpõllul on osalenud ja jaganud meiega erinevaid hetki me elus! Suur on Jumala arm komi rahva vastu, oleme selle eest tänulikud. Kõlagu Tema päästev sõnum iga komi südames! Komid 2009. a hantidel külas. Nina on paremalt teine.

2016. a ilmunud Joona raamat

• Komid said oma esimese kirjakeele juba 14. sajandil, kui hiljem pühakuks kuulutatud rahvavalgustaja ja misjonär Permi Stefan 24-tähelise komi tähestiku (anbur) koostas ja sellesse kiriklikke tekste tõlkis. Vanapermi kirjakeel jäi kasutusse kuni 17. sajandini ning emakeeles kuuldud-lauldud palved süvendasid ka lihtrahva usku. Edasi võtsid kirikuelus tasapisi võimust kirikuslaavi ja vene keel. • Piiblitõlkimine jätkus alles 19. sajandil. 1823. aastal avaldati ülempreester Aleksandr Šergini tõlgitud Matteuse evangeelium. Kõige viljakama tõlkijana paistis aga silma keeleteadlane Georgi Lõtkin, kellelt ilmusid sajandi teisel poolel kõik evangeeliumid ja psalmid. • Nõukogude ajal tegeles piiblitõlketööga 30 aastat Vassili Popov. Tema „ühemehetööna“ tõlgitud Uus Testament anti välja 1980. aastal ja tervikpiibel aastal 1991. • Helsingi Piiblitõlkeinstituudi väljaandel avaldati sürjakomikeelne Uus Testament aastal 2008 ning Psalmid 2013. • Praegu on käsil tervikpiibli tõlkimine. Eesmärgiks on tõlkida Piibel keelde, mida tänapäeva lugeja kergesti mõistaks.

16

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Vanaema hinnaline pärand

mõnigi kord nägin, kuidas komid emakeelset Pühakirja suudlesid, rõõmustades nagu lapsed igatsetud kingituse saamisel. Uusi raamatuid võis näha isegi ikoonide kõrval, sedavõrd palju loeti neid. Meie koguduses käib Tatjana, kelle elu pole olnud kerge. Raske ja okkaline oli ta tee ka Jumala juurde, Tema kogudusse. Kuid iga kord, kui armulaual komikeelset Jumala Sõna loeme, muutub ta nägu tõsiseks, nagu käsn imeb ta endasse iga sõna. „Emakeelse Jumala Sõna kaudu

G. Lõtkini tõlgitud Matteuse evangeelium (1882)

saab Kristus nii lähedaseks! Ta justkui seisab mu kõrval ja räägib minuga, nagu keegi lähedane minuga samast külast, kellega külatänaval kohtusin,“ tunnistab Tatjana. Kodus loeb ta komikeelset Uut Testamenti sageli. Mida tähendab väikerahvastele emakeelne Jumala Sõna? Paljud arvavad, et see on lihtsalt moeasi või miski, mis meie enesearmastust rahuldab. Kuidas küll eksivad sellised „tarkpead“! Meile on see ennekõike armastava Jumala hääl, kes oma lapsi kõnetab. Emapiimaga, alates esimestest sõnadest, olen ma endasse ammutanud emakeelset kõnet. Ka Jumal ei ole lakanud kõnelemast komi keeles. Ta räägib meiega ja me saame aru.

Fotod: EPSi kogu

Suur osa mu lapsepõlvest möödus arvukate onu- ja tädilaste seltsis naaberkülas, kus elas mu vanaema. Veel praegugi, täisealisena, tunnen puudust vanaema häälest, tema naerust ja naljadest. Ikka veel igatsen kuulda ta lugusid elust ja esivanematest, saada osa tema lihtsakoelisest komi külalislahkusest. Eredalt kerkib silme ette kortsudega kaetud nägu, kiirgamas valgust, headust, armastust ja kannatlikkust. Raskest talutööst karedad ja rakkus käed ... Sooja mälestusena meenutan vanaema varahommikust palveaega. Tavaliselt algas see siis, kui lastepere madratsitel ja sulgpatjadel üksteise kõrvale tihedalt kokku surutuna alles ahju peal ja lavatsitel magas. Vanaema tõusis ja süütas ikoonilambi nurgas asuval laual, kus vana kombe kohaselt oli koht surnud esivanemate hingedele mõeldud andidele. Seal sosistas ta oma lihtsaid talurahvalikke palveid, mis kirikuslaavi keelest peagi komikeelseteks pihija tänupalveteks üle läksid. Enne 1917. aasta revolutsiooni oli keegi mu vanavanematest olnud kirikuvanem, arvatavasti sel põhjusel toodi pärast kohaliku kabeli sulgemist vanaema majja kirikuraamatuid. Need asusid ajalehtedesse mässituna lavatsil, kus vahel neid lehitsesime, kuid arusaamatu ja piltideta teksti vastu kadus peagi huvi. Üks raamat lebas aga riidekirstus, kus vanaema hoidis oma käega tikitud pulma- ja matuserõivaid ning kolme sõjas langenud venna ja mehe fotosid. Kirstu põhjas asetses hoolikalt kodukootud kangasse mähituna tema kõige väärtuslikum asi: 19. sajandi teisel poolel välja antud evangeeliumide raamat, tõlgitud tuntud komi professori Georgi Lõtkini poolt. Selle raamatukese võttis vanaema välja nagu kõige hinnalisema aarde, et sealt lastelastele ette lugeda. Hämmastuse ja imetlusega kuulasime meile arusaadavas keeles lugusid Jumalast ja Kristusest. Tänu vanaema lugemisele oli Jeesus tollal mu kujutluses pigem komi kui keegi isik kaugelt Juudamaalt. Aastaid hiljem, kui Jumal oli mind juba oma koguduse teenistusse kutsunud, sõitsime komide juurde küladesse ja jagasime inimestele komikeelset Uut Testamenti. Nii

Sergei Jelfimov

Hõimurahvaste aeg

nr 17

17


Tõelise tähenduse avanemine

Foto: RKI

Uue Testamendi tõlkimine permikomi keelde on jõudnud Piiblitõlkija Raissa Petrova kodulinnas Kudõmkaris lõpusirgele. 2016. aastal täpsustati paralleelkirjakohtade sõnastust eri evangeeliumides ja katsetati teksti arusaadavust lugejate peal. Helsingi Piiblitõlkeinstituudi tõlkeülevaataja Anne Kuosmase kinnitusel on tõlkija Raissa Petrova külalislahke inimene ja iga kord, kui keegi jälle tema poole saabub, kasutatakse juhust mõne teksti ühiseks lugemiseks ja väljaselgitamiseks, mis on mõistetav ja mis mitte. Nõnda on kohtutud eri vanuses ja eri dialektide rääkijatega, kelle tagasiside on väga väärtuslik. Ülestõusmispühi peetakse permikomide juures suurelt: värvitakse mune, käiakse kirikus, ehitatakse lastele lihavõttekiikesid. Paljudele jääb siiski ebaselgeks, mida õieti tähistatakse. Traditsioonilised tavad seonduvad osade jaoks paganluse ja posimisega. Nii mõnedki arvavad, et lihavõttemunadel on võluvägi, mis tervendab ja kaitseb õnnetuste eest. Evangeelsetes kogudustes kuulutatakse ülestõusmise sõnumit jutlustades, lauldes ja näideldes. Näiteks Raissa Petrova kodukoguduses toodi lavale lugu Kristuse kannatustest, et Kristuse ristisurma ja ülestõusmise tähendusest aru saadaks. Kõik need tegevused toimuvad esialgu veel vene keeles, mistõttu jäävad evangeeliumist ilma sageli just maainimesed, kelle vene keele oskus on tihti nõrk. Populaarne on siin ka vastlapäev, mil lastakse liugu ja küpsetatakse pannkooke, lauldakse ja tantsitakse pärimustantse linnaväljakuilgi. Vastlapidustustega kaasneb andeksandmise pühapäev, mil telefonid aina helisevad, kui sõpradelt ja lähedastelt palutakse andeks kõige eest, millega neid ehk solvatud on. „On tõesti hea, et inimesed üksteiselt andeks paluvad, aga kuni Kristuse toodud andestus ja vabanemine pole veel vastu võetud, ei vii see elus kuigi kaugele,” mõtiskleb Anne Kuosmanen. „Täielik andeksand avaneb inimesele vaid Jumala Sõnast. Seepärast me jätkame tõlketööd!” Uus Testament permikomi keeles saab trükivalmis veel tänavu.

Foto: Anna Mišina

Helsingi Piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

18

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Udmurdi piiblitõlkimises pandi i-le täpp

Hõimurahvaste aeg

nr 17

Helsingi Piiblitõlkeinstituudi udmurdi tõlketoimkonna liige Marja Kartano tänas isa Mihhaili 25 aastat väldanud koostöö eest. Soomlanna tunnistas udmurdi keeles: „Jumal ise andis teile jõu ja õnnistuse terve Piibel ära tõlkida. Te tegite seda armastuse ja palvega! Olen rõõmus, et võisin tutvuda paljude sügavalt usklike udmurtidega. Lasku Jumal paista udmurdi rahvale oma Valgust, kinnitagu usus ja hoidku hädade eest!” Mihhail Atamanovile omistati põhjapaneva töö eest Udmurtia Vabariigi aukodaniku tiitel. Atamanov märkis kogu tunnustuse peale, et tõlkimine ei tähenda sugugi ainult lakkamatuid kiiduavaldusi: „Tõlkijail ei tule puudu mitmesugustest katsumustest, aga tänu usuinimeste palvetele seisan senimaani jalul ja jätkan tööd jumalateenistuslike tekstide tõlkimisega. Au olgu kõige eest Jumalale!” Edasi pöördus tõlkija vaimulike poole palvega hoolitseda selle eest, et emakeelne Piibel kirikurahva seas kõikjal leviks ning et seda kasutataks aktiivselt ka misjonitöös. Udmurtide seas sai piiblitõlkimise jaoks raha kogumisest iselaadi rahvaliikumine niipea, kui 1991 oli valminud Markuse evangeelium. Ligikaudu 550 000-st udmurdist kõneleb tänapäeval emakeelt umbes 300 000. Konverentsi lõpul otsustati muuhulgas pöörduda Udmurtia valitsuse poole palvega lülitada Udmurtia Vabariigi tähtpäevade kalendrisse udmurdi keele ja kultuuri päev.

Fotod: http://udmeparhia.ru

Iževskis Rahvaste Sõpruse majas Mihhail tutvustati teaduslik-praktilisel konverentsil Atamanov „Õigeusklik rahvavalgustustöö KeskVolgamaal ja Eel-Uuralis” udmurdikeelseid deuterokanoonilisi raamatuid. 11. novembril 2016 aset leidnud sündmuse korraldasid Udmurtia Vabariigi valitsus, Udmurtia Rahvusraamatukogu ning Moskva Patriarhaadi Vene Õigeusukiriku Udmurtia metropoolia. „Osaleme täna ajaloolisel üritusel,” kõlasid Iževski ja kogu Udmurtia metropoliit Viktorini avasõnad osutamaks esitlusele tulevale Piibli mittekanooniliste raamatute Marja Kartano kogumikule. Nii need kui ka Piibli kanoonilised raamatud, mis ilmusid udmurdi keeles juba 2013, tõlkis mitmekümne aasta jooksul ära Udmurdi Riikliku Ülikooli professor, filoloogiadoktor protodiakon Mihhail Atamanov. „Täna on meil isa Mihhaili töö kogu tähendust võib-olla veel raskegi hinnata,” jätkas oma pöördumist metropoliit Viktorin. „Ta on täitnud üheaegselt kaks missiooni: kristliku ja kirjandusliku. Ühest küljest on udmurdid saanud võimaluse lugeda Jumala Sõna emakeeles. Teisest küljest on tõlkija seda Konverents Iževski keelt ennastki rikastanud. Tema tõlgitud Rahvaste Sõpruse majas Piibel on puhta ja kauni udmurdi keele väärikas näide! Seetõttu pole see pühakirjaväljaanne oluline mitte ainult kirikule, vaid kogu udmurdi rahvale.” Metropoliit andis isa Mihhailile üle I järgu medali „Ohvrimeelse töö eest Vene Õigeusukiriku heaks”. Tõlke tähenduslikkust udmurdi rahvale tunnistasid ka teised konverentsist osavõtjad. Ligi 300 külalise seas oli valitsusasutuste esindajaid, metropoolia juhtivaid vaimulikke, erinevate konfessioonide ning rahvuslike kultuuriühenduste esindajaid. Kaugemalt olid kutsutud kaastöölised Stockholmi ja Helsingi piiblitõlkeinstituudist, Soome Piibliseltsist ja Moskva Patriarhaadi Kirjastusnõukogust, kellega koostöös udmurdikeelne Piibel üldse sündida sai. Viimase aseesimees, ülempreester Theoktist Igumnov tõdes: „Piibli kõigi raamatute väljaandmine udmurdi keeles tähendab, et see rahvas on saanud vaimulikult täiskasvanuks. Just Udmurtiast on kirjastusnõukogusse laekunud pidevalt rõõmustavaid teateid seoses piibliesitlustega. Ka mind ennast on see eriti rõõmustanud, sest olen udmurdi juurtega, Iževskist pärit!”

Piret Riim

19


Külaskäik lumisesse Udmurtiasse Anna Seifullina

Esmaspäev, 26. detsember Täna, teisel jõulupühal, alustasime Joonasega kauaoodatud sõitu Udmurtiasse. Mulle on see esimene reis, kuid udmurtide kaunist maast olen kuulnud sealsetelt sõpradelt, samuti eestlastelt, kes seal varem on käinud. Venemaale sõites teeb mind kurvaks, kui mõtlen seal hiljuti vastu võetud misjonitööd piiravale seadusele, mille eesmärk on kaitsta rahvast terrorismi eest. Siiski olen rõõmus, et varsti saame oma heade sõpradega südamest südamesse rääkida. Udmurtide toetamine ja julgustamine ongi meie reisi peamine eesmärk. Reede, 30. detsember Teel Udmurtia pealinna peatume paar päeva Kaasanis, et külastada sõpru kohalikust luterlikust kirikust. Täna pidime hakkama Iževski poole sõitma, kuid hommikul tundsin end nii halvasti, et ei saanud isegi voodist üles. Kaalusin koguni edasisest sõidust loobumist ja haiglasse minekut. Sellises olukorras õpid eriliselt märkama ja hindama inimeste headust, neid, kes on valmis oma toetust pakkuma. Nii jõudsime ikkagi õigeks ajaks rongi peale ning saabume lühikest aega kestnud sõidu järel (ainult 6 tundi!) Iževskisse. Kohale jõudes selgub tõsiasi: meil ei ole kaasas ühegi kohaliku telefoninumbrit, mis toimiks! Lootuses, et keegi siiski vastu tuleb, kuna saabumise aeg oli varem kokku lepitud, astume perroonile ja kõnnime hinge kinni hoides ülekäigutreppide poole. Lõpuks märkame ümberringi sagiva rahvahulga seas Mainat koos tütre Tanjaga. Rõõmsalt ja tänulikult kallistasime üksteist. Maina kodus tervitab meid ta vanem tütar Olga abikaasa Ivaniga. Taaskohtumise tõttu ülevas meeleolus, istume ühiselt õhtusöögilauda. Õhtu lõppedes olen oma füüsiliste võimete piiril – kõik ümberringi toimuv on nagu filmis. Aeg on magama heita ja end homseks välja puhata. Laupäev, 31. detsember Juba ongi käes aasta viimane päev! Uusaasta on mulle alati tähtis olnud. Venemaal võtan uut aastat vastu esimest korda. Ettevalmistused ja läbirääkimised uusaastapeoks algavad juba hommikul. Lähme Olja ja tema abikaasaga sisseoste tegema. Elame Tatar-Basaari kõrval, mis tõlkes tähendab tatari turgu. Piirkonnas elab palju tatarlasi ja nendele omast kultuurihõngu võib tajuda nii tatarikeelsest muusikast kui idamaa hõnguga riidepoest.

20

Ostame nii palju toitu, et jõuame vaevu tassida: lisaks Maina perele on lubanud uusaastapeole tulla Filadelfia koguduse noored Vera ja Marat ning Galja perega. Poeteel saame Oljaga südamest juttu vesta. Tema elust rohkem teades saan teda palves paremini toetada. Uut aastat oodates lahendame piibliteemalisi mõistatusi ja jagame kingitusi. 2017. aasta esimestel tundidel lähme kesklinna, kus on veel palju rahvast lõbutsemas. Imetleme öist linna ning külastame rahvastevahelise sõpruse ausammast, mis on pühendatud udmurdi ja vene rahva partnerlusele. See sõprus ei ole küll ajalooliselt eriti võrdne olnud, kuid loodan ja palvetan, et uuel aastal võiksid udmurdid venestumise asemel leida Kristuse kaudu taas tee oma udmurdi identiteedi juurde.

Pühapäev, 1. jaanuar Hommikul lähme Filadelfia kirikusse, mis asub suures ja modernses mitmekorruselises hoones. Kogudus on suur ning pastor silmapaistev ja karismaatiline isiksus. Kõrgetasemeline on ka ülistuskoori esinemine. Esimesena sõna võtnud jutlustaja räägib, kuidas uhkus võib saada kristlastele komistuskiviks. Rahvuslikku ja usulist uhkust esile tuues ei erista ta neid minu arvates piisavalt. Jääb mulje, nagu hoiataks ta just udmurte, et need ei oleks uhked oma rahvuse üle. Pastori jutlus on paremini põhjendatud, ka oma arvamustes paistab ta tasakaalukam. Siiski võib ka tema jutluses tunda skepsist rahvusküsimuse suhtes. Arvatavasti ei mõtle ta sellele, et emakeeles on evangeelium udmurtidele hingelähedasem, ja siit tulenevadki arusaamatused tema ja koguduse udmurdi aktivistide vahel. Ettevaatlikuks teeb ilmselt ka asjaolu, et uus seadus piirab igasugust misjonitööd ja eriti välismaalaste usulist tegevust. Sellisel ajal peaksime palvetama, et kohalikud oleksid misjonis ise aktiivsemad ning püüaksid arendada iseseisvat teenimistööd. Kaasanis. Paremal Joonas Jõesaar Hõimurahvaste aeg

nr 17


Inkreži grupp koosneb vanemast ja nooremast põlvkonnast, kusjuures suur osa mõlemast on ka Eestis esinemas käinud ja õppinud Tallinnas või soome-ugri piiblikoolis. Kui vanem generatsioon eesotsas Mainaga on püsima jäänud ja jätkuvalt aktiivne, siis noorteansamblis Šumpoton on toimunud hulgaliselt muudatusi. Paljud liikmed on abiellunud ega saa enam endise intensiivsusega harjutada. Tantsimise õpetamine ja ühiste proovide organiseerimine uutele liikmetele on küllaltki aeganõudev, ka on raske hoida motivatsiooni. Aidaku meie palved, et Jumal annaks udmurdi noortele teenijatele rohkem innustust ja järelkasvu! Vasakult: Anna, Nadja, Joonas, Maina ja Olga

Koos võõrustajatega Filadelfia kiriku ees

Inkrež Baškiirias

Nadja annab kohalikule udmurditarile üle udmurdikeelse Piibli.

Esmaspäev, 2. jaanuar Täna kohtume Nina ja Nadjaga. Uudistame udmurdi teatrimaja, kus 2013. aastal toimus udmurdikeelse Piibli esmaesitlus, vahetame kingitusi ja räägime üksteisele oma elust. Rõõmustame koos Nadjaga tema uue korteri üle ning lubame palvetada Nina pere eest. Lihtsalt koos aja veetmiseks ei õnnestu Inkreži liikmetel kahjuks omavahel kuigi tihti kokku saada. Filadelfia koguduse udmurdid on aktiivsed töötegijad, kes oma rahvast väga hoolivad. Nad palvetavad ja otsivad kontakte udmurdi küladega, võimalusel sõidetakse maale igal aastal jõulude ajal. Homme alustab Inkrež sõitu Baškiiriasse, kuhu on erinevatel aegadel põgenenud palju udmurte. Valdavalt islamiusulisel maal on nad säilitanud oma traditsioonid ja paganliku religiooni. Tuleb ette, et nad ei ole kristlaste Jumalast varem midagi kuulnud. Seekord esinetakse oma programmiga Baškiiria kohalikes kultuurikeskustes. Õhtu jõudes jalutame kesklinnas ja tutvume kohalike vaatamisväärsustega. Üle linnaosa kõrguv õigeusu kirik annab märku Udmurtia kõige võimsamast usuühingust. Samal mäejalamil asub väiksem õigeusu pühakoda, kus liturgia toimub ka udmurdi keeles. Me ei tohi unustada, et udmurdikeelne tervikpiibel ilmus suures osas tänu kohalike õigeusklike abile. Teisipäev, 3. jaanuar Täna külastame kõigepealt Tamarat, keda ma tean soome-ugri piiblikoolist. Ühise söömaaja järel esitab ta koos abikaasaga udmurdikeelse kristliku laulu. Imetlusväärne, kui head muusikud nad on! Meeldiv kohtumine leiab aset Dinaga, kes kontsertidel mängib meie kandle sarnast udmurdi rahvuspilli. Sama päeva õhtul veedame mõnusasti aega veel teiste noortega. Tore on kuulda nende tulevikumõtetest ja unistustest seoses udmurdi rahva ja maaga. Palvetan, et Jumal vastaks nende südameigatsustele ja palvetele oma rahva pärast. Neljapäev, 5. jaanuar Algab sõit kodumaa poole. Paraku ei ole talvepuhkus kuigi pikk ja ainuüksi Peterburi sõidab rong Iževskist poolteist päeva. Lahkuda on alati raske, aga sõbrad on meid saatmas. On nii oluline, et saame udmurdi töötegijatega kontakte süvendada ning pakkuda üksteisele moraalset ja vaimulikku tuge. Olen kindel, et vaatamata kõigile piirangutele levib Jumala sõna jätkuvalt udmurtide seas.

Fotod: autori kogu, RKI

Hõimurahvaste aeg

nr 17

21


Noored kohtusid taas Sõktõvkaris Ants Soosõrv

Kindlasti on vahva tähistada Jeesuse sünnipäeva kaks korda aastas, aga kas selleks peab sõitma just Komimaale? Miks ka mitte! Mind oli aasta alguseks külla kutsutud Arhangelski oblasti rendžuklubisse. Planeerisin sõidu siis selliselt, et siirduda sealt edasi Sõktõvkari. Rongiga Komimaa pealinna lähistele jõudes teatas rongiinfo kõlaritest naishääl, et väljas on 32 kraadi. Vaikis natuke ja täpsustas siis: miinus 32 ... Täpsustus oli mõeldud ilmselt selleks, et ettevaatamatu välismaalane lühikestes pükstes õue ei läheks. Olgu öeldud, et kui 4. jaanuaril Arhangelski oblastist tulema hakkasin, oli seal lausa –41 °C ja ilm aina külmenes. Külmenes minu kohale jõudes ka Sõktõvkaris. Mulle oli vastu tulnud minu ja paljude teiste Eesti kristlaste vana sõber Aleksei Ljatšenkov, ülistusgrupi Ekklesia laulja. Siirdusime temaga otseteed kirikusse, kus juba teist päeva oli käimas noortekonverents „Roždestvenski Izkar 2017“. Parajasti alustaski Ekklesia oma tuntud headuses esinemist. Komi kirik on saanud mu teiseks kodukirikuks, kus viimase üheksa aasta jooksul juba palju kordi oldud. Siin on tunnetatud Jumala kohalolu, kaaskristlastega ühiselt palvetatud, läbi viidud lastelaagreid ja lihtsalt erineval moel inimestega suheldud. Seepärast õnnestus mul töösse ruttu sulanduda, ehkki olin noortele mõeldud konverentsil esimest korda. Üldiselt käiakse Eestist sel iga-aastasel konverentsil küllaltki tihti, kuid seekord olin ainuke eestlane. On isegi päris suur hulk inimesi – peamiselt türilasi –, kellega ma isiklikult kohtunud ei ole, kuid kellest olen kuulnud komidelt. Lisaks Komimaa erinevate kantide noortele oli teist aastat kohal Kirovi linna noortegrupp, seda paljuski tänu pastor Tatjana Potapova tihedatele sidemetele komidega. Tatjana oli ka mitme põneva õpitoa korraldaja. Ühes õpitoas olime jaotatud „vandekohtu” rühmadeks ja pidime teatud inimeste (eksi)sammude kohta lühikese info põhjal langetama otsuse, on ta süüdi või süütu. Saime omavahel viie minuti jooksul arutada ja mõelda, mida Piibel konkreetse juhtumi kohta ütleb. Loomulikult ei puudunud ühispalved, ülistusaeg, tunnistused. Kuulasin mitme raske lapsepõlvega noore tunnistust sellest, kui imeliselt on Jumal nende elu muutnud. Olin nende mõningasest ebatüüpilisusest jõudnud juba mingi pildi kujundada, ilma et oleks „Meeste maailm“ teadnud, millest nad on pidanud läbi minema. Nüüd vaatasin nende peale kohe uue pilguga. Konverentsil toimus palju muudki edasiviivat ja huvitavat, aga mis ma ikka kõike räägin, tulge ja vaadake ise! Komis ei saa kuidagi liiga palju eestlasi korraga külas olla! Oleme nendele oluline uks välismaailmaga ühenduse saamiseks. Tulles tagasi suhteliselt krõbeda ilma juurde (Põhja-Venemaal mäletavad isegi võrdlemisi noored inimesed viiekümnekraadiseid külmasid), siis sees oli igal pool soe, nii füüsiliselt kui vaimselt. Pärast varahommikust jalutuskäiku 37-kraadises pakases Sõktõvkari lennujaama oli päris vahva mõni tund hiljem maanduda Peterburis: olin karge ilmaga juba nii harjunud, et siinne kerge tuul 11 külmakraadi juures tundus nagu troopiline briis! Fotod: Mati Bärenson, autori kogu

22

Hõimurahvaste aeg

nr 17


Viies Agricola päeva konverents Narvas

Foto: Jaan Bärenson

6.–8. aprillil 2017 toimus Tartu Ülikooli Narva kolledžis juba viiendat korda Mikael Agricola päeva konverents. 9. aprillil on esimese soomekeelse aabitsa ja katekismuse autori, Uue Testamendi tõlkija Mikael Agricola surmapäev (1577) ja „Ka- Permikomi uurimisinstituudi kauaaegne direktor Anatoli Konšin levala“ koostaja Elias (keskel), Agricola päeva korraldustoimkonna liikmed Szilard Toth ja Lönnroti (1802–1884) Mart Rannut sünniaastapäev. Sel kuupäeval tähistatakse traditsiooniliselt soome keele päeva. Aricola oli ka Soome esimene luterlik piiskop. Kolmel konverentsipäeval sai kuulda huvitavaid ettekandeid Eestist, Soomest, Moskvast, Peterburist, Udmurtiast ja mujalt. M. Agricola elu põhjal käsitles kakskeelsuse ja multikeelsuse temaatikat Barbro Allardt Ljunggren Stockholmist. Dmitri Efremov Iževskist kinnitas udmurdi kirjakeele kujunemisest ja tulevikust rääkides, et emakeelse Pühakirja tõlkimine on keele arengu seisukohalt väga oluline. Vadjalaste uurimise ajaloost andis põhjaliku ülevaate Enn Ernits. Teise konverentsipäeva lõpetas Eesti Rahvusmeeskoori kontsert pealkirja all „Püha paik“. Meeliülendavalt kõlasid koori võimsas esituses A. Pärdi „Sügavusest hüüan“ (Ps 130), R. Tobiase „Otsekui hirv“ (Ps 42), A. Kapi „Püha paik“ ja teised laulud.

Ilmus esimene e e s ti - m a r i s õ n ar aama t 5. aprillil 2017 esitleti Eesti Keele Instituudis „Eestimari sõnaraamatut“. 10 000 märksõnaga elektroonilise sõnaraamatu sihtgrupiks on mari keelest ja kultuurist huvitatud eestlased ning eesti keelt õppivad marid. Uus sõnaraamat on kaks aastat tagasi ilmunud „Eesti-udmurdi sõnaraamatu“ järel teine väljaanne Eesti Keele Instituudi sugulaskeelte veebisõnaraamatute sarjas. Koostamisel on juba ka ersa keele sõnaraamat. Fennougria

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ühisprojekti HÕIMURAHVASTE AEG eesmärk on kutsuda Eestimaa kristlasi üles osalema hõimurahvaste misjonis.

TÄNAME

Ajakirja “Hõimurahvaste aeg” võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 17

23


OTSEPOST

P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Komidel ja mordvalastel on põhjust rõõmustamiseks: mokšakeelne Uus Testament on ilmunud, veel sel aastal läheb trükki permikomi oma. Ka sürjakomide tervikpiibli ilmumine pole enam mägede taga. Olgem siis abiks, et Piiblite tõlkimine ja trükkimine võiks jätkuda!

viitenumber 0013

P iib liõ p e

„Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2) Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda. Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

viitenumber 0026

Läkita eestlased hõimurahvaste misjonile! „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond saadab eestlasi misjonile handi, komi, udmurdi ja mari kristliku töö toetamiseks. Aita viia lootust soomeugri küladesse!

viitenumber 0039

Maride lastelaagri d Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!” (Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades. Teie toetus laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!

viitenumber 0042

Palun kirjutage viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress (kui soovite ajakirja). Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

1813


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.