Page 1

2016

2(16)

KĂźmme aastat HĂľimurahvastega Piibliga ja Piiblita VI Komimaale, kuhu mujale! Kaasanis valmis uus kirikuhoone


Kümme aastat

Sisukord 4

Jumala aeg ja arm teenimiseks Kaja Rüütel

5

Misjonitöö tähtsus soome-ugri rahvaste seas kasvab Rauli Lehtonen

6

Soome-ugri vaimulikud kohtusid Petroskois Liina Raudvassar

8

Lahtis toimus seitsmes soome-ugri rahvaste maailmakongress

8

Piiblitõlkimine hoiab rahvuskeelt

9

Soome-ugri piiblitõlketööst Piret Riim

12

Hõimurahvaste Aeg mööda Eestimaad

14

Varaseid piiblitõlkeid soome-ugri keeltesse

15

Piibliga ja Piiblita VI Jaan Bärenson Mart Rannut

17

Kristlikust tööst idamaride seas Anna Mišina

18

Komimaale, kuhu mujale! Iya Markovitš Ants Soosõrv

19

Misjonilaager Gurez-Pudgas Anna Mišina

20

Seadus paneb tööle uue pilguga vaatama

21

Eesti, Soome ja Ingeri kiriku noortemeedia ühistööst Piret Riim

22

Petseris kõlas Lutheri hümn Liina Raudvassar

23

Kaasanis valmis uus kirikuhoone

HÕIMURAHVASTE AEG 2016

Soome-ugri projekti käivitamiseks oli mitu kohtumist juba peetud, kui mind 2005. aasta detsembris toimkonna koosolekule kutsuti. Tookord kuulsin lähemalt projekti eesmärgist: innustada Eesti kristlasi toetama meie sugulasrahvaste keskel tehtavat misjonitööd. Olime ise juba aastaid saanud abi mujalt ning mitte üksnes materiaalset toetust. Riigipiiride avanemisel 1980. aastate lõpul hakkasid meie maale saabuma misjonärid, koguduste rajajad ja vaimuliku töö abilised, et meie kirikutööle kaasa aidata. Koosolekult jäi kõlama mõte: me ei taha jäädagi abi vastuvõtjaiks, nüüd, kus oleme ise tugevamaks saanud, on aeg aidata teisi. Õppisin tollal EMK Teoloogilise Seminari viimasel kursusel ja juba mõnda aega vaevas mind mure tuleviku pärast: mis saab edasi pärast õpingute lõppemist? Oli ju teada, et teoloogilise haridusega erialast tööd kuigi kergesti ei leia. Seda tänulikum olin võimaluse eest võtta vastu uus ja tundmatu väljakutse ning liituda hõimuprojekti tööga. Kümne aasta jooksul oleme hõimurahvaste seas tehtavat kristlikku tööd tutvustanud Eestimaa eri paigus. Lisaks koguduste külastamisele oleme osalenud kirikute suve- ja misjonipäevadel, vaimulikul laulupeol Tartus, Maailmapäeval ja isegi Eesti gospelmuusika auhindade jagamisel. Üks tegutsema inspireeriv märksõna meie töös on oikumeenilisus – koostöö eri kirikute ja organisatsioonide vahel. Õppida on meil üksteiselt ju palju. Iga-aastaseks suursündmuseks on saanud oktoobris toimuvad hõimupäevad, kui üritusi jätkub mitmele poole üle Eesti. Hõimunädal kulmineerub traditsioonilise palvusega Tallinna Jaani kirikus, kus meie sugulasrahvaste peale mõtlevad ühises palves nii meie kirikute esindajad kui ka välismaalt saabunud soomeugrilastest külalised. Mitmele ettevõtmisele olen pidanud käe külge panema esimest korda elus. Nii polnud mul projektiga liitudes vähimatki aimu ajakirja koostamise ja toimetamise tööst. Tänaseks olen meie oikumeenilise toimetuse koosseisus näinud 15 hõimuajakirja sündi. Raadiosaadete tegemine kolmel hooajal koos Piret Riimiga oli mulle samuti eneseületamist nõudev väljakutse. Ei osanud arvatagi, kui palju aega ja vaeva nõuab ühe pooletunnise saate ettevalmistamine: saatekülaliste leidmine, nende intervjueerimine, vajadusel vestluste eesti keelde

2 (16)

Vladislav, Inga ja Anna Foto: Anu Väliaho kogu Tagakaane foto: Signe Liivak Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Anna Mišina, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS

2

ISSN 1736-7069

Soome-ugri piiblikooli 2015. a lõpetajad koos külaliste ja õppejõududega Salehardi lähistel tundras.

Fotod: Eesti Piibliseltsi arhiiv

Esikaanel: Anu Väliaho maridega Sauel. Vasakult: Artjom, Anu,


hõimurahvastega Küllike Evartov

tõlkimine, saate monteerimine ja toimetamine. Paljud intervjuud kohalike koguduste töötegijate ja piiblitõlkijatega said tehtud misjonireisidel viibides. Misjonireisile olen sõitnud viiel suvel, kaks korda Komi Vabariiki ja kolm korda Siberisse hantide juurde. Reiside käigus Küllike handi lastega on kasvanud veendumus, et iga Lääne-Siberis Šurõškarõ maa peamine rikkus on selle külas 2006. a maa inimesed. Eredalt on meelde jäänud 2013. aasta hilissügisene reis Iževskisse, kus tähistati udmurdikeelse Piibli ilmumist. Pidutseda koos rahvaga, kes emakeelse tervikpiibli saamist tänu ja rõõmuga tähistab – see sündmus on olnud üks kõrgpunkte mu elus. Nii mõnigi udmurt võttis Piibli vastu pisarais või isegi suudles püha raamatut. Sidemete kaudu soome-ugri vendade ja õdedega oleme saanud õnnistatud ja rikkamaks. Näeme rõõmuga, kuidas Jumal meie sugulasrahvaid õnnistab ja Tema riigi töö nende seas edasi läheb. Kui aastal 2004 leidus handi külades vaid üksikuid kristlasi, Sõktõvkar-Peterburi rongis kodumaa poole. Värsketest siis nüüd on neid Komi-muljetest annab intervjuu Aet Barinov. oma paarsada. Handid on korraldanud kristlikke konverentse, mitmes külas on toimivad kodugrupid või kogudus. Soome-ugri piiblikoolis on viimaste aastate jooksul välja koolitatud mitukümmend töötegijat, kellest enamik teeb vaimulikku tööd oma rahva keskel. Mingil juhul ei saa väita, et eelmainitud saavutused on korda läinud vaid tänu hõimurahvaste projektile, kuid siiski tunneme siirast heameelt, et koos kõigi projekti toetajatega oleme saanud selle tööga kaasas olla. 2006. aasta sügisel ilmunud esimeses hõimuajakirjas rõhutas tollane EELK peapiiskop Andres Põder, et misjonitöö toetamine laiendab kristlaseks olemise taju, vastutuse ja osaduse tunnet. Küllap on igaüks meist kogenud rõõmu ja rahulolu, kui oleme saanud midagi head teistega jagada. Arusaadavalt ei tule abikätt sirutada mitte ainult piiri taga elavate sugulasrahvaste poole, on ju abivajajaid ka siinsamas meie ümber. Antud projekti raames tahaksime aga siiski üles leida just need inimesed, kelle südames põleb soov aidata soomeugrilasi nende kristlikus töös. Kasutan siinkohal võimalust, et tänada neid üksikisikuid ja kogudusi, kes on meie hõimurahvastele pakkunud palvetuge, saatnud nende juurde töötegijaid ja teinud rahalisi annetusi. Tänu ka teile, kes olete meie hõimuvendi ja -õdesid siin Maarjamaal lahkesti vastu võtnud, neid kostitanud, külla kutsunud või mõnel muul viisil toetanud. Usun, et Jumal näeb seda kõike ja õnnistab rikkalikult.

Hea lugeja! Mõeldes sellele, et oleme juba (või alles!) kümme aastat teinud ühist tööd, on põhjust tänada Jumalat kõigi kogemuste ja tulemuste eest. Käesolevast ajakirjast võime lugeda, et paljud ettevõtmised ja koostöövormid on alguse saanud juba palju varem, olgu selleks siis soomeugri vaimulike konverentsid, hõimurahvaste misjonikonverentsid või Pühakirja väljaandmine ja levitamine. Mitmed hõimurahvad said oma esimese emakeelse evangeeliumi juba vähem kui kümme aastat pärast Vene Piibliseltsi loomist (1813). Siinkohal ei saa märkimata jätta Peterburi akadeemiku F. J. Wiedemanni panust 19. sajandil ilmunud evangeeliumide tõlkija ja toimetajana. Tähtpäevi on tõlkevaldkonnas veelgi: kui meie siin tähistasime Wastse Testamendi ilmumise 330. aastapäeva, siis 150 aastat täitus Matteuse evangeeliumi väljaandmisest mäemaridele (1866) ja 140 aastat sinodaalse piiblitõlke ilmumisest Venemaal. Maailm meie ümber muutub kiiresti ja küllalt palju on küsimusi ning ebakindlust tekitavat. Kuidas jätkata tööd, mida oleme alustanud? Mida tuleks muuta? Teame, et naaberriigis Venemaal on muudetud seadusi. Meile, kes mäletame nõukogude aega, tundub siin paljugi tuttavat. Hinnakem siis vabadust, mille Jumal meile on andnud. Julgustagu meid meie kaastööliste tagasivaated ja tunnistused, nii et hõimutöösse lisanduks uus põlvkond tegijaid! Juba kümnendat korda on meil oktoobri kolmandal pühapäeval võimalus koguneda hõimurahvaste palvepäevale ja meie sugulasrahvaid ühises palves toetada. Jaan Bärenson

Ajakirja ettevalmistamine septembris 2016

3


Jumala aeg ja arm teenimiseks

Kaja Rüütel (Kivi) Udmurtias 2005. a (paremal)

Ljuda sõbrunes Jenisseil väikelaeva kapteniga niivõrd, et rool usaldati tema kätte.

2000. a kevadise jäämineku ajal avati Krasnojarski hüdroelektrijaama lüüsid liiga vara. Suurem osa jõest oli veel külmunud ja vesi jäi ajujää poolt tekitatud paisu taha pidama. Jenissei kaldad on enamasti kõrged, kuid 6 meetrit tõusnud vesi ujutas siiski külasid üle. Zotinos tõusis vesi katusteni ja elanikud veetsid vee alanemiseni poolteist kuud taigas.

Udmurtidega ühendavad meid soojad suhted ja pikaajaline koostöö. Udmurdi kristlike ansamblite „Inkrež“ ja „Šumpoton“ liikmed soome-ugri festivalil Handimaal 2011. aastal.

4

Hõimurahvaste aeg

nr 16

Fotod: EEA misjonitoimkond

Olen Jumalale väga tänulik, et mul oli võimalik olla EEA misjonitoimkonna asutamise juures ning näha seda imelist tööd, mida Jumal on tegemas soome-ugri rahvaste keskel. Selles kõiges „süüdistan“ Rauli Lehtoneni Rootsi misjoniorganisatsioonist Ljus i Öster. Tema pani mu südamesse rahvad, kelleni evangeeliumi sõnum pole veel jõudnud või on jõudnud viisil, millega nad ei suuda ega taha samastuda. Kui Rauli 2000. aasta kevadel EMK Teoloogilises Seminaris misjoniteemalisi loenguid pidas, kutsus ta eestlasi osalema Ljus i Österi poolt suvel korraldatavas Siberi misjonis. Ljudmilla Voltšihhina ja mina olime tol korral ainukesed, kes sellele kutsele vastasid. Meil avanes võimalus minna Jenissei jõe äärsetesse keti küladesse. 2003. aastal oli mul võimalus minna Krimmi tatarlaste juurde ja aasta hiljem (jälle koos rootslastega) Burjaatia küladesse. Ljudmilla läks 2003. aastal esimest korda Handimaale ja sinna tema süda jäigi. Ustavalt käis ta seal järgnevatel aastatel kuni oma taevase Isa juurde minekuni (2014). Hantide juurde sõitis Ljudmilla nii grupiga kui ka üksi, mõnikord lausa keset talvist pimedust ja külma. Ljudmilla oli paljude handi kristlaste usaldusisikuks ning vaimulikuks emaks, kuna tajus hästi nii kohalikku kultuuri ja olusid kui ka Püha Vaimu häält. 2005. aastal oli mul endal eesõigus viia rühm eestlasi ja rootslasi Udmurtia küladesse. Viimati mainitud reis toimus koostöös kohalike udmurdi kristlastega. Soojad suhted ja hea koostöö udmurtidega jätkusid ning järgmisi, nüüd juba eestlaste gruppe viisid Udmurtiasse Aive Lohk ja Taimi Pärna. Armsad udmurdid on siiani mu südamel ning püüan sealse tööga kursis olla. Väike seik veel. Istusime 2005. aastal piibliseltsis väikese toimkonnaga ümber laua ja arutasime ajakirja loomist, mis räägiks tööst soome-ugri rahvaste hulgas. Uuele asjale oli ka nime vaja. Järsku tekkis selgus, et just nüüd on eriline arm ja õige aeg (kr kairos) – hetk, mis meie kätte on antud, et teha misjonitööd hõimurahvaste hulgas. Hõimurahvaste Aeg.

Kaja Rüütel


Misjonitöö tähtsus

Foto: Jaan Bärenson

soome-ugri rahvaste seas kasvab

Foto: EEA misjonitoimkond

Rauli Lehtonen järjekordse Eesti koguduste külastamise reisi ajal Hiiumaal Kõpu tuletornis. Suvi 2015

Foto: Rauli Lehtonen

Soome-ugri piiblikooli lõpetajad Salehardis 2011. a

Soome-ugri piiblikool Tartus 1994. a

Hõimurahvaste aeg

nr 16

Rauli Lehtonen

Glasnosti algusaastail tekkis Balti- ja Põhjamaade kristlastel tõsine huvi soome-ugri rahvaste vastu. Eesti kristlased olid küll juba nõukogude ajal soome-ugri rahvaste autonoomsete vabariikide kirjandusalal üsna aktiivsed: Soomest salaja Tallinna toodud vaimulik kirjandus liikus varjatud teid pidi näiteks Komisse ja Marimaale. Samuti leidsid Piiblitõlkeinstituudi käsikirjad Volga ja Uurali piirkonnast Eesti kaudu tee Stockholmi ja Helsingisse Suonio tänavale, kus toimetati piiblitekste meie hõimukeeltes. Kuna Marimaa, Mordva, Udmurtia ja Komi olid välismaalastele suletud piirkonnad, siis ei saanud Põhjamaade kristlased siin samavõrra kaasa lüüa. Siiski oli juba nõukogude ajal nn palveristiretkega liitunud üle 500 Soome, Rootsi ja Norra koguduse, kes regulaarselt „oma” piirkondade eest palvetasid. Rohkem kui 50 neist olid soome-ugri rahvaste vabariike oma eestpalveteemadesse „adopteerinud”. Eesti ja Põhjamaade üldkristlik hõimumisjon algas aastal 1993, kui Ljus i Öster, Avainsanoma ja Eesti Piibliselts korraldasid Tartus esimese rahvusvahelise soome-ugri misjonikonverentsi. Neid päevi juhtisid Jaan Bärenson, Jouko Rajala ja allakirjutanu. Osavõtjaid oli kokku üle 50, sealhulgas Ungarist, Marimaalt, Udmurtiast, Baškiiriast, Soomest, Rootsist, Eestist, Ukrainast ja Rumeeniast. Konverentsil otsustati alustada misjoni- ja piiblikooliga Uurali ja Volga piirkonnas, kus kohalikest hakati koolitama töötegijaid evangeliseerimata rahvastele. Alguse sai see oktoobris 1993 Iževskis, Udmurtias. Viimane õppenädal korraldati 1994. aasta märtsis Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris Tartus, kus teiste hulgas õpetas Ermo Jürma. Tänaseks on soome-ugri piiblikoole korraldatud üle 20 korra, seal on õppinud üle 550 õpilase Uurali ja Volga piirkonna eri aladelt. Koolituse eest on põhivastutust kandnud Ljus i Öster. Mitmel aastal on kooli eestvedajaks olnud Eesti Metodisti Kiriku Teoloogiline Seminar Mark Nelsoni juhatusel. Soome-ugri konverentse on traditsiooniliselt korraldatud 2-3 aasta järel, sealhulgas Tartus, Budapestis, Solnas, Tamperes, Iževskis, Sõktõvkaris, Joškar-Olas, Tallinnas ja Stockholmis. Koostöö üldkirikliku loomu tõttu on usklikud saanud ühiselt panustada näiteks piiblitõlkimisse, misjonireisidesse ja rahvuslike töötegijate toetamisse, mis on olulised nii nelipühi, baptisti, metodisti kui ka luterlikele kogudustele. Nüüd, kui Venemaa uus seadus piirab misjonitöö võimalusi ka meie hõimurahvaste seas, on oluline, et Balti- ja Põhjamaade kristlaste koostöö jätkuks. Lisaks on põhjust uskuda, et Eesti koguduste roll kerkib antud juhul senisest veelgi olulisemaks.

5


Soome-ugri vaimulikud kohtusid Petroskois Liina Raudvassar

1930ndatest alguse saanud traditsiooni jätkuks toimus 17.–21. augustini Venemaal Karjala vabariigis Petrozavodskis (Petroskois) XIII soome-ugri vaimulike konverents, mille teemaks oli valitud „Luterlik ja oikumeeniline“.

H õimutunne t o o b k o k k u Põhjusi, mis ametikaaslased kokku toob, on mitu. Hõimlus, luterlus, vaimulik staatus ..., võiks reastada. Kindlasti on olulisel kohal ka isiklikud suhted. On veterane, kes ei pea paljuks üle nelja aasta konverentsile tulla, kuuludes seeläbi otsekui klubisse, mille liikmepiletiks hõimukuuluvus. Julgeks oletada, et vaimulikud ei sõida sadade kilomeetrite tagant riigipiire ületades kohale pelgalt teoloogiliste ja kirikupraktiliste küsimuste vaagimiseks. Kokku toob neid soov koos olla. Toob äratundmine, et võrsutakse samast juurest. Konverentsipäevadel osa võttes nii ametlikust programmist kui spontaansetest vestlusrühmadest leidis eelnimetatud oletus vaid kinnitust. Paslik paralleel on suguvõsakokkutulekuga, kuhu lähemalt-kaugemalt jõudnute hulgas on neid, kel omavahel tihe läbikäimine kui ka neid, kes esimest korda kohtudes veel oma kohta sugupuus otsivad. Internetiajastul, mil sõnumi adressaadini lähetamiseks kulub vaid viiv, muutuvad sellised silmast-silma koosolemised aina olulisemateks. Ka hõimuliikumises. Ungari piiskop Tamás Fabiny nõunik ja tõlk Kinga Marjatta Pap, kes on nendel konverentsidel ka varem käinud ning aitas tänavust kokkusaamist korraldavas toimkonnas ette valmistada, tunnistas mulle antud intervjuus, et hindab kokkusaamiste sõbralikku õhkkonda. „Tavaliselt on need möödunud siira ja avatud suhtluse vaimus, mis võimaldab ka raskemate teemade käsitlemise,“ tunnistas ta. Jälle kerkib võrdlus suurest perekonnast, kus lisaks rõõmudele ja õnnestumistele

Eestlased Kiži saarel: Vallo Ehasalu (paremalt), Sirje Semm, Liina Raudvassar ja Kaido Soom.

tuleb kõneks võtta ka ebaõnnestumised sooviga leida edasiminekuks väljapääs. Kinga Mariatta Pap on persoon, kes oma päritolu ning tegevusalade läbi on justkui hõimuliikumise kehastus. Tema ema on soomlanna ja isa ungarlane ning Budapesti ülikoolis on ta lisaks inglise keelele omandanud magistrikraadi ka eesti filoloogias. Kinga on ühe semestri õppinud ka Tartu ülikoolis ning nüüd Ungari piiskopi kantseleis töötades aitab tõhustada Ungari ja Eesti kiriku vahelist suhtlemist. Muide, lisaks Kingale oskasid ka teised Ungari delegatsiooni liikmed hästi või väga hästi soome keelt. Põhjused peituvad 1920ndatest alguse saanud hõimuliikumises, mis tänaseni Ungari vaimulikke ja teoloogiaüliõpilasi vahetuskorras Soome Helsingi ülikooli õppima lubab, kust siis ka keeleoskus omandatakse.

K o h a - j a a j a v a i m us t Viis tundi rongisõitu Peterburist Petroskoisse aitas mõista, kuhu teel oleme. Kui suurlinnasumu ning satelliitlinnade sagin seljataha jäid, võttis akna taga maad eepiline rahu. Laiad jõed ning lopsakas rohelus, see pälvis tähelepanu ning häälestas mõistma, et oleme iidsel soome-ugri hõimude maal, mille põliselanikud on ajaloo tõmbetuuli valusalt kogenud. Stalini sundmõtete nõul küüditati siinsed asukad suuresti Siberisse ning aastaid hiljem kodudesse naastes elu küll jätkus, aga paraku pärsitud tingimustes. Emakeel ning isade usk – need identiteedi pidepunktid tõrjuti vähemolulistena kõrvale. „Nüüd on uus aeg, mis lubab meil näha Jumala imet,“ rõhutas konverentsi avamisel Aarre Kuukauppi, kes

Mööda Äänisjärve Kiži saarte poole laevatades hakkab keset vetevälju silma väheldasele laiule püstitatud õigeusu rist.

6

Hõimurahvaste aeg

nr 16

Fotod: Eesti Kirik

Ajakirjaniku elukutse on imeline, sest lubab ühendada meeldiva kasulikuga, töö hobiga. Kuidas teisiti käsitleda võimalust, mis mulle Eesti Kiriku toimetajana avanes suve lõpusirgel, mil koos kolleeg Sirje Semmiga võtsime osa soome-ugri vaimulike kogunemisest Petroskois. Sündmusest vaatlejana osa saades andsime panuse EELK ametlikku delegatsiooni, mida juhtis piiskop Tiit Salumäe ning kuhu kuulusid vaimulikud Kristel Engman, Peeter Kaldur, Vallo Ehasalu ja Kaido Soom. Koosviibimist saab nimetada ajalooliseks, kuna esimest korda said soome-ugri luterlikud vaimulikud kokku Venemaa alal, võõrustajaks hõimurahvaste ringi kuuluv Ingeri luterlik kirik.


K a tk e i d E E L K d e l e g a ts ioon i j uh i p i i s k o p T i i t S a l um ä e e tte k a nd e s t:

Väljasõidu ootel kiriku ees: piiskopid János Szemerei (Ungari), Tiit Salumäe (Eesti), Aarre Kuukauppi (Ingeri), Seppo Häkkinen (Soome) ja Tamás Fabiny (Ungari).

on viimased 20 aastat olnud Ingeri kiriku piiskop. Piiskop on pärit Petroskoi lähedalt kristlikust perest, olnud Siberisse küüditatud ning saanud leeriõnnistuse õp Elmar Kullilt 1968. aastal Narva kirikus. Piiskop Kuukauppi andis lühikese ülevaate Ingeri kirikust, mis tänapäeval tegutseb ülisuurel territooriumil Murmanskist Burjaatiani, aga õiguslikult on Venemaal vähemuskirik. Endisel Ingeri-Soome alal on kokku 30 kogudust ja 20 kirikuhoonet, Karjalas 15 kogudust ja mõni sakraalehitis. Esimene kirik tagastati ingerlastele 1977 Puškinis. EELK on olnud Ingeri kiriku taassünni juures. Kuigi ametlikult taastati Ingeri kirik institutsioonina 1992. aastal, olid eesti vaimulikud käinud ingerlasi jumalasõnaga teenimas juba paarkümmend aastat. Petroskoi Püha Vaimu kirik ehitati soomlaste toetusega viis aastat tagasi, see on modernne ning lisaks kirikusaalile on hoones veel koguduseeluks vajalikud abiruumid. Konverentsi päevakava oli kokku seatud nii, et lisaks ettekannetele ja töötubadele jaguks aega ka linnaga tutvumiseks. Lisaks organiseeritud ekskursioonidele vaatamisväärsuste juurde pakkusid huvitava elamuse privaatsed hulkumised mööda Lenini, Karl Marxi ja Punalipu tänavaid. Jah, uusi võimalusi avav aeg on Petroskois mõnes punktis aastakümnete tagusesse takerdunud. Nii võib ka linna esinduslikul keskväljakul imetleda massiivsetes mõõtmetes Lenini kuju, samuti on lillepeenra hoolitsetud ringis alal mälestussammas soomlasest kommunistile Otto-Ville Kuusinenile, kes teadaolevalt ainsa soomlasena on maetud Moskva Kremli Punasele väljakule. Äänisjärve kaldapealsele on oma koha saanud Venemaa isevalitseja Peeter I kuju, mis varem oli Lenini kuju kohal. Äänisjärve läänekaldale rajatud Petroskoi on Venemaa koosseisu kuuluva Karjala Vabariigi pealinn, mis on riigi esimese järgu haldusüksus Loode föderaalringkonnas. Ametlik keel on siin vene keel, aga karjala, vepsa ja soome keel on seaduse järgi riiklikult toetatavad keeled. Linnaruumis ringi liikudes oli tõesti kohata siin-seal soome ja karjalakeelseid silte ning tähiseid, ennekõike hakkas silma, et lisaks kirillitsale kasutatakse välireklaamides silmahakkavalt ladina tähestikku. Pärast konverentsi ametlikku lõppu oli huvilistel võimalus külastada Kiži saart. Saari on Äänisjärvel tegelikult umbes 800 ning suuremad neist on olnud ajalooliselt asustatud. Tänapäeval on üleilmse kuulsusega neist suurim, kuhu on rajatud vabaõhumuuseum, mis on turismimagnetiks tänu 18. sajandil ehitatud puukirikutele. 1714. aastal ühtegi naela kasutamata ehitatud sibulkuplitega kirik kuulub 1990. aastast UNESCO maailmapärandi nimistusse. Hõimurahvaste aeg

nr 16

„Petroskoi kohtumine on eriline, sest esmakordselt on konverents korraldatud Ingeri kiriku poolt. Olen tulnud siia suure huviga, et näha seda linna täna. 1970. aastate keskel elas siinne kogudus üle raskeid aegu. Peapiiskop saatis siis mind, noort õpetajat, pidama Suure Nädala ja Ülestõusmispühade jumalateenistusi. Vahepeal olid seda teinud ilmikud ja armulauda ei olnud jagatud pikka aega. Mäletan, et kaugeltki kõik soovijad ei mahtunud pisikesse majja ära. Armulaua jagamine tundus olevat lõputu, järjest tulid uued inimesed, kes olid kuulanud teenistust läbi avatud akna õuest. Ingeri suhetest meenutan 1980. aastaid, kui teenisin Leningradi luterlikku kogudust Puškinis. 1990. aastal asutas EELK Kirikukogu Ingeri praostkonna, kuhu kuulus 15 Karjala ja Leningradi oblasti kogudust. Praostiks kinnitati õpetaja Paul Saar. Tuletan tänuga meelde pastoreid, kes kaasa teenisid ja mind vajadusel Puškinis abistasid: Voldemar Ilja, Paul Saar, Elmar Kull, Eduard Salumäe, Jaak Salumäe, Jaan Kiivit. Hiljem sai ordinatsiooni Tallinnas õppinud kohalik Arvo Survo. Ka sügaval stagnatsiooniajal said soome-ugri vaimulikud omal viisil koostööd teha. Olen veendunud, et Jumal võttis kuulda oma rahva palveid rahu eest. Soome ja Eesti luterlike kirikute koostöö Venemaal elavate hõimurahvastega algas juba 1920. aastatel ja taaselustati raskete 1950. aastate lõpus. Täna kannab selles ühises töös olulist rolli Eesti Piibliselts. Kristlikud kogukonnad on algaegadest olnud kultuuri- ja riigipiiride ning rahvuste ülesed. Meid seob ühine usk ja väärtused. Üksinda võetuna oleme väiksed, kuid üheskoos enam mitte. Soovin, et oskaksime seda koostööd väärtustada ja hinnata. Kirikute rahvusvahelisi ja siseriiklikke suhteid iseloomustab järjest enam võrdsus. Pean väga oluliseks, et oleme kantud oikumeenilisest vaimust ja jääme kirikuna avatuks ning oma kaasteelisi ja vestluspartnereid austavaks ka siis, kui mõnes küsimuses ei saa olla ühel meelel. Soovin, et kirikute välissuhteid iseloomustaks edaspidigi avatus ning kannaks armastus ja austus kaasteeliste vastu. Soovin meile jätkuvalt julgust olla meie ise ning samas julgust olla teistega koos ja teiste jaoks.“

7


Lahtis toimus seitsmes

soome-ugri rahvaste Lahtis Sibeliuse kontserdimajas juunis toimunud soome-ugri rahvaste maailmakongress kandis pealkirja „Soome-ugri rahvad: kestliku arengu poole“. Kongressi eesmärkideks on arendada ja kaitsta soome-ugri rahvaste rahvusteadvust, kultuure ja keeli, edendada soome-ugri rahvaste omavahelist koostööd, käsitleda aktuaalseid probleeme ja leida neile lahendus. Rohkem kui 20 rahvusrühma esindajate seas olid kohal ka Soome, Ungari ja Eesti presidendid ning kultuuriministrid. Kongressil vastu võetud resolutsioonis tõdeti, et alates soome-ugri rahvaste I maailmakongressist, mis toimus Komi Vabariigi pealinnas Sõktõvkaris 1992. aastal, on tehtud märkimisväärseid samme keelte ja kultuuride edasiseks arendamiseks. Veel märgiti, et viimasel ajal tõuseb soome-ugri liikumises esiplaanile üha enam noori, kes tunnevad vastutust keelte ja kultuuri omandamise järjepidevusе eest. Noorte liitumisega kasvab kindlus soomeugrilaste liikumise edasisse arengusse ja ühiskondliku tegevuse erinevaid harusid hõlmava koostöö laienemisse. Järgmine, kaheksas maailmakongress toimub 2020. aasta augustis Tartus.

Foto: Anna Mišina kogu

maailmakongress

Rühm kongressil osalejaid ingerisoomlaste lipuga Sibeliuse maja ees.

Fennougria

Piiblitõlkimine hoiab rahvuskeelt Moskva Piiblitõlkeinstituudi juhatuse esimees, ülempreester Aleksandr Troitski – kas võib nõustuda väitega, et piiblitõlge hoiab rahvuskeelt? „Kahtlemata. Asi on selles, et kui nõukogude perioodil tõlgiti väikerahvaste keeltesse vähemalt riiklikke dokumente ja klassikute põhiteoseid ning koostati sõnastikke, siis uuemal ajal on selline töö järsult soikunud. Mõnedes keeltes on viimase 20 aasta jooksul ilmunud üldse vaid 3–5 väljaannet, millest 1–3 on piiblitõlkeinstituudi üllitised. Olukord on kahetsusväärne, sest kui inimesed lugemisest võõrduvad, lähevad nad paremal juhul üle vene keelele, aga halvemal juhul jäävadki poolkirjaoskamatuks. Piiblitõlgetest on palju abi, eriti kui rahvas on kristliku sõnumiga juba tuttav. Aga isegi kui nende territooriumil pole kristlikke kogudusi üldse, loevad inimesed emakeelseid Pühakirja tõlkeid tavaliselt ikka huviga.” http://ibt.org.ru/ru/articles-08-06-16

8

Hõimurahvaste aeg

nr 16


Soome-ugri piiblitõlketööst

Helsingi piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal Piret Riim

H a ndi Handikeelne Apostlite tegude raamat nägi trükivalgust mullu jõulude paiku. Tänavu jaanuaris salvestati see ka kuulatavaks. Hajalielavate hantideni on väljaanne jõudnud läbi kevadperioodi tasapisi. Muuhulgas on seda jagatud põdrakasvatajate päevadel, mida veedetakse eri piirkondades veidi eri ajal veebruarist märtsini. Siberi hantidele on see tähtis rahvuspidu, kuhu sõidetakse peredega kohale pikkadegi vahemaade tagant. Neil üritustel ikka Jumala Sõna salvestusi jaganud evangelist Viktor on rahul, et nii on paljud saanud kuulda esimest korda Head Sõnumit: „Piibli Jumala kohta midagi handi keeles kuuldes hakkavad inimesed sellest veelgi rohkem huvituma. Trükitud ja salvestatud Jumala sõna tõendab, et ristiusk kuulub ka meile.” Handi jutlustaja Boriss muheleb aga uut köidet lehitsedes: „Apostlite tegude raamatut oleme me kõvasti oodanud. Markuse ja Luuka evangeeliumi lugejad on tahtnud väga teada, mis sai edasi pärast Jeesuse taevaminekut. Kas apostlid ikka kuulutasid evangeeliumi, Apostlite teod ja Luuka evangeelium handi keeles nagu Ta käskis? Kas nad said Püha Vaimu, nagu Ta lubas?” Handi-Mansimaa nelipühipiiskop Vjatšeslav Matveitšuk kohtab oma sõnul pidevalt inimesi, kes ei räägi vene keelt üldse: „Ainus viis nendeni jõudmiseks on emakeel. Kui teil peaks olema üle handikeelseid Piibli osi, siis palun, saatke neid siia!” Ksenja Berjozovo rajoonist selgitab rahvuskaaslaste ees seisvaid proovikive: „Hante on kasvatatud nii, et tuleb elada esivanemate ja kõikjal varitsevate pahasoovlike vaimude meele järele, kelle kättemaksu hirmus ei julgeta loobuda neile ohverdamisest. Ohvritoomine on meeste töö ja seetõttu on meestel naistest veelgi raskem Jeesuseni jõuda. Meeste elu on raske ka muidu. Kuna traditsioonilist eluviisi nagu kalastamine on tänapäeval mitmel moel piiratud, siis on neil raske leida tööd. Paljud mehed ei näegi ummikseisust väljapääsu ja panevad oma elule käe külge. Usklikud muidugi teavad, et abi tuleb Jumalalt.” Lõpusirgel on handikeelse 1. Moosese raamatu tõlke ülevaatamine ja ettevalmistused trükki saatmiseks.

Udmu r di

Ilmumas on udmurdikeelsed Apokrüüfid Piibli ilmumise järel (2013) on

Pärast udmurdikeelse tervikpiibli piiblitõlkijate pingutuste tulemusena valmimist 2013. aastal võttis Helsingi valminud Vana Testamendi apokrüüfid. Piiblitõlkeinstituut koos Hosanna ühinguga Töörühma abiga, kuhu kuuluvad ette Uue Testamendi salvestamise tõlketoimetaja, keeletoimetaja ja konsultant, on tekstid tõlkinud kuulatavana. ülemdiakon Mihhail Atamanov. Raamatu Salvestustöö koordinaator Maina Sašina ilmumist tähistatakse Udmurtias 19. Iževskist meenutab põnevat protsessi: novembril 2016. „Kõigepealt tuli leida osatäitjad Jeesuse, Helsingi Piiblitõlkeinstituut Ristija Johannese, jüngrite, Pauluse ja kõikide teiste Uue Testamendi tegelaste rollidesse. Kuna sooviti kõrgetasemelist tulemust, siis paluti lugema Udmurdi draama- ja nukuteatri näitlejaid. Ehkki mitte kõik tekstiesitajad polnud usklikud, sai iga osaleja selle projekti kestel oma elu üle sügavamalt järele mõelda. Apostel Pauluse rolli esitas näiteks Kadim, kes oli pärit sellisest piirkonnast Baškiirias, kus elatakse loodususundi järgi. Näitleja elas rolli alguses professionaalselt sisse, aga Pauluse kirjade edenedes hakkas järjest lisanduma pause. Viimaks kukkusid lehed mehel käest ning ta prahvatas: „Mida ma pean tegema, et pääseksin?” Kadim polnud ainus, kellel südant pitsitama hakkas. Uus Testament mõjutas lugejaid nii tugevalt, et mitmelgi korral tuli töö katkestada. Suurepäraseid 2013. aastal ilmunud udmurdikeelne Piibel vestlusi tekkis enamusega ning me palvetasime ühiselt. Lõpuks said näitlejad kingiks Piibli ja vaimulikku kirjandust. Salvestused võetakse kogudustes kasutusele trükisõna kõrval, et ka eakad, vaegnägijad ning lugemisega mitte harjunud inimesed saaksid osa Piibli sõnumist.” Järg lk 10 Hõimurahvaste aeg

nr 16

9


Algus lk 9

Ma ri

Foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Niidumaridel on pooleli töö Vana Testamendiga: oma järge ootavad veel vaid prohvetite raamatud. „Oleme 2007. aastal ilmunud emakeelse Uue Testamendi kaudu õppinud Piiblit varasemast rohkem mõistma ja armastama. Üsna pea saime aga aru ka sellest, et tegelikult peaks maridele evangeeliumi jutustamist alustama hoopis Vanast Testamendist,” tunnistab tõlkija Larissa Orzajeva. „Ilma tolle ilmutuseta ei saa inimesed aru, miks tuleb uskuda Jeesusesse. Kuna marid ei tea, et Jumal lõi maailma, siis teenivad nad loodut ja palvetavad looduse ning muinaskangelaste poole. Nad loitsivad ja nõiuvad ega teagi, et Jumal sellise tegevuse eest hoiatab.” 2. Moosese raamatu tõlke kohta tagasisidet jagav Tanja teab tervikpiiblit juba väga oodata: „Uut Testamenti lugedes leiab seal palju asju, Niidumari piiblitõlkija Larissa Orzajeva millest ilma Vana Testamenti tundmata aru ei saa.” Kõigepealt oleks vaja aga kordustrükki nii Uue Testamendist kui ka 2014. aastal ilmunud 1. Moosese raamatust. Kogudustel neid enam küsijatele jagada pole. Raamatukogudest laenutatakse köiteid usinasti. Orzajeva julgustab: „Meie rahvusraamatukogu kutsus hiljuti üles neile raamatuid annetama. Helsingi Piiblitõlkeinstituudi üllitisi ongi sinna saadetud ning sealtkaudu jõuavad need ka teistesse raamatukogudesse Marimaal.” Mäemaridele on tänavu ilmumas raamat nimega „Piibel jutustab”, mis sisaldab Vana ja Uue Testamendi kesksemaid lugusid. Iga loo juurde tuleb värviline illustratsioon. Nii on lugude sisu parem mõista mitte üksnes lastel, vaid ka Piibliga mitte veel nii hästi tuttavail täiskasvanuil. Lood tõlkis Nadežda Fedossejeva, kes osales ka 2014. aastal ilmunud Uue Testamendi tõlkimises. Piiblilugude tõlkimise tegi nüüd lihtsamaks asjaolu, et samad lood on juba varem tõlgitud arvukamale maride rühmale, niidumaridele. Keeled on lähisuguluses, ehkki nende kõnelejad niisama lihtsalt üksteist ei mõista. Mäemarid hindavad oma emakeelt üldse kõrgelt. Fedossejeva osaleb aktiivselt ka õigeusukiriku kohaliku piiskopkonna tõlkekomitees, mis avaldab mäemari keeles ajalehti ja muid materjale. Õigeusukiriku mäemari piiblitõlketöö koordinaator isa Aleksei elas varem rohkem mujal Venemaal, aga pärast tööle kutsumist emakeelsesse kogudusse Kozmodemjanskis on ta hakanud rääkima mäemari keelt suurepäraselt. Enamus mäemarisid loebki end ortodoksideks. Paljud siinsed kirikud olid avatud kogu nõukogude aja ning niidumaride harrastatavat loodususundit ei esine nende seas peaaegu üldse. Ka Uus Testament võeti siin soojalt vastu.

Sürjakomidel kestab Vana Testamendi tõlkimine. Sel suvel sai trükivalmiks Joona raamatu tõlge. „Joona raamatu ilmumist oodatakse. Seda vajatakse nii evangeelse kui ka õigeusu kiriku pühapäevakoolides ning raamatut on küsinud ka koolid,” teatab piiblitõlkija Nina Vattuleva. „Joona raamat sisaldab olulisi sõnumeid. Esiteks võrdles Jeesus end Joonaga: „Nii nagu Joona oli merekoletise kõhus kolm päeva ja kolm ööd, nõnda peab ka Inimese Poeg olema maapõues kolm päeva ja kolm ööd.” Teiseks rõhutatakse siin tõsiasja, et Jumal soovib inimestele armu heita ning kutsub neid meeleparandusele. Kolmandaks on lugu Joona alla neelanud kalast lihtsalt põnev ja jääb lastele hästi meelde. On põhjust olla väga tänulik, et lisaks Uuele Testamendile ja Psalmidele on meile nüüd tulekul ka Joona raamat! Näiteks Sõktõvkaris pole varem piiblitunde eriti peetud, aga nüüd on kavas nendega alustada. Kogudustes on leitud, et inimestel on Piibli kohta nii palju küsimusi! Sõna on vaja uurida ja loetu üle mõtteid vahetada.”

10

Foto: N. Vattuleva kogu

K omi

Komi piiblitõlkija Nina Vattuleva

Hõimurahvaste aeg

nr 16


V epsa

Fotod: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

Vepsakeelset Õpetussõnade raamatut, mis ilmus 2016 veebruaris, esitletakse aasta jooksul eri paigus. Esmatutvustus toimus aprillis 121 õpilasega Šoutjärve koolis, kus vepsa keelt õpetatakse kolmel päeval nädalas. Šoutjärve on vepsa kultuuri põhjapoolne keskus. Raamatu kuldseid teri luges siin õpilastele ja õpetajatele ette kultuurimaja juhataja Natalja Anhimova, kes veab seal ka piibliringi. Enne 1990ndaid polnud vepsa keeles ilmunud veel ainsatki Piibli osa. Tõlkija Nina Zaitseval tuli edasi arendada nii vepsa sõnavara kui isegi grammatikat, et kirjeldada hoopis teistsugust kultuuri, keskkonda ja kombeid. Zaitseva avab viimase töö tausta: „Kuuleme õpetussõnu õigeusukiriku jumalateenistustel kirikuslaavi keeles. Sellest on raske aru saada, aga rahval on siiski ettekujutus kuningas Saalomonist ja tarkusest, mis Jumal talle andis. Seetõttu pakuvad need õpetussõnad „Vepsa kirjakeele ema“, piiblitõlkija Nina Zaitseva inimestele ka huvi. Vepsa keeleski on palju vanasõnu. Tabav vanasõna õpetab paremini kui pikk jutt! Kui isade ja emade nõuandeid ollakse meil harjutud kuulda võtma, kuidas ei peaks siis veelgi enam arvestama Taevaisa sõnadega?” Petroskois koguneb iganädalane vestlusklubi, kus on ikka loetud vepsakeelset Uut Testamenti ja Psalme ning nüüd ka Õpetussõnu. Viimasega tutvunud Galina Lokina tunnistab: „Lugedes Õpetussõnu mu oma keeles teadsin kogu aeg, et Jumal näeb mind ja kogu mu elu. Ta paneb kõike tähele, tahab mind aidata, annab nõu ja rõõmustab, et Tema häält kuulen. Tuli hea, turvaline tunne!” Enamus 400-sest tiraažist läks vepsa rahvuskeskusesse Petroskois, aga noored viivad raamatuid ka Kesk- ja Lõuna-Vepsa küladesse. Õpetussõnad vepsa keeles

Mordva Mordvalasi on umbes 800 000. Ligikaudu kaks kolmandikku neist on ersad ja üks kolmandik mokšad. Tuntud ersa kirjanik ja ajakirjanik Tamara Bargova liitus piiblitõlkemeeskonnaga 2008. aastal. Sellest ajast on ta tutvustanud Piibliga seonduvat kultuurisündmustel, TVs ja kaalukaima ersakeelse ajalehe veergudel. Piiblitõlketöö on jõudnud rahva teadvusse ja Bargovat kutsutakse tihti eri paikadesse sel teemal kõnelema. Muuhulgas külastavad piiblitõlkijad koole. Ersa tõlkekonsultant Riitta Pyykkö sõnul peegeldub osavõtjate nägudel ootus, rõõm ja tänu, kui külalised võtavad jagamiseks välja Uued Testamendid ja Psalmid: „Noorte silmis paistab küsimus: kas need on tõesti ersa keeles? Kas Jumala sõna on tegelikult ka meie keeles? Raamatuvirnad kaovad hetkega. Eriti rõõmustav on olnud käia külades, kuhu sai omal ajal viidud 1990ndate algul ilmunud laste piiblikirjandust. Mõned noored on kirjeldanud, kuidas nad lugesid „Jeesuse elu” täiesti ribadeks. Nende raamatute lugejaid on praegu koguduste aktiivi seas.” Lisaks evangeelsetele kogudustele on hakanud ersakeelseid jumalateenistusi pidama ka õigeusklikud. Luteri pastor Aleksei Aljoškin selgitab selle ilmselget vajadust: „Mordvalastele on kuulutatud kristlikku sõnumit kirikuslaavi keeles aastasadu, aga meie rahvast sellega Kristusele võidetud pole. Inimene võtab Jumala kõne kõige paremini omaks ikka omas keeles!” Ersadele on trükiootel Õpetussõnade, Joona ja Ruti raamatud. Mokšadeni peaks trükisoe Uus Testament jõudma tänavu sügisel. Tõlkija Olga Kugappi rõõmustab: „Rohkem kui 20 aastat väldanud töö sai tehtud, tänu Jumalale!” Tagasisidet tõlkekvaliteedi kohta on mokšadelt kogutud eri aastatel ja nüüd, lõpusirgel, küsiti hinnangut veel kord. „Kogudustes ollakse tõlkega rahul ja ka keel väidetakse olevat kaunis ja selge,” võib Kugappi ka siin rõõmustada. „Õigete sõnade otsimine võttis palju aega,” jätkab ta. „Pidasime keerukamate terminite leidmiseks lugematuid vestlusi nii koguduseliikmete, ülikooli professorite kui ka lihtsate inimestega. Näiteks tuli pikalt mõelda keskset tähtsust omavate sõnade nagu „arm” ja „Püha Vaim” juures. „Armu” puhul jäime sõna parokaz juurde, mis koosneb sõnadest para, st „hea”, ja kazne, st „kingitus”. Lugejate tagasisidest selgus, et sellist terminit kasutades saadi kogu tervikust õigesti aru.” Mokša koguduseliige, saunaahjude valmistaja Semjon Ossipov hõõrub käsi: „Kohe, kui Uued Testamendid valmis saavad, lähen neid viima ka oma kodukülla Lemdjaisse! Otsustasin nii juba viis aastat tagasi, kui piiblitõlkimisest kuulsin. See oli tohutult hea uudis!” Edasi loodetakse tõlketöö jätkumist Vana Testamendiga. Hõimurahvaste aeg

nr 16

11


Hõimurahvaste Aeg Misjonireisilt tulijad külas Tallinna Kesklinna koguduses (2006)

Hõimurahvaste näitus EEKBKL suvefestivalil Kohtla-Nõmmel (2007)

Komi piiblitõlkijad Nina Vattuleva, Iraida Popova ja Helsingi Piiblitõlkeinstituudi juhataja Anita Laakso EPSis (2007) Tule kokkutulekul Tallinna Metodisti kirikus (2007)

Laulja Ott Indermitte oikumeenilisel hõimupalvusel Tallinna Jaani kirikus (2010)

12

Ansambel Crux ja udmurdi noorteansambel Šumpoton enne ühist kontserti Tallinna Metodisti kirikus (2010)

Misjonär Jukka Repo jutlustab palvusel mordva rahvarõivais (2010)

Hõimurahvaste aeg

nr 16

Fotod: EPSi arhiiv

Hõimunäitus misjonipühal Valgas (2008)


mööda Eestimaad Udmurdi piiblitõlkija Mihhail Atamanov hõimunädalal Oleviste kirikus (2011)

Hõimupalvusel Jaani kirikus musitseerib ansambel Tuli Taevast (2011)

Hõimurahvaste Aeg suvetuuril on jõutud Tartu Salemi kogudusse. Rauli Lehtonen (vasakul) ja pastor Toivo Pilli (2013)

Eesti Vabaõhumuuseumi Sutlepa kabelis peavad leelomissa eel nõu Arvo Survo (vasakul), Jaan Bärenson ja Toomas Paul (2012)

Hõimurahvaste palvepäeval Rootsi-Mihkli kirikus (2013)

Anu Väliaho (paremal) ja Inga Pogonina hõimunädalal Lustivere põhikoolis (2013)

Udmurdi külalised esinevad Tallinna 21. Koolis (2014)

Saami palvus hõimukärajatel (2014)

Hõimurahvaste aeg

nr 16

13


Varaseid piiblitõlkeid soome-ugri keeltesse Meie hõimurahvastele pühendatud ajakiri on avaldanud regulaarselt piiblitõlketöö edenemist soome-ugri keeltesse. Allpool on lugejal võimalus tutvuda ülevaatega nimetatud valdkonna esimese aastasaja väljaannetest.

L iivi 1863 1863

1880

Matteuse evangeelium lääneliivi murdes (tõlkinud Jāņ Prints) Matteuse evangeelium idaliivi murdes (tõlkinud Nikā Polmaņ) Välja andnud Briti ja Välismaa Piibliselts, toimetanud F. J. Wiedemann Matteuse evangeelium Välja andnud Briti ja Välismaa Piibliselts Matteuse evangeelium lääneliivi k

Sür jako mi 1823 1864 1882 1885 1885 1914

Matteuse evangeelium (tõlkinud preester A. Šergin) Matteuse evangeelium (revideerinud F. J. Wiedemann) Matteuse evangeelium (tõlkinud G. Lõtkin) Evangeeliumid (tõlkinud G. Lõtkin) Psalmid (vene-sürja paralleeltekst, Matteuse evangeelium tõlkinud G. Lõtkin) sürjakomi k Uus Testament

Matteuse evangeelium sürjakomi k

Matteuse evangeelium idaliivi k

Matteuse evangeelium idaliivi k

Matteuse evangeelium sürjakomi k

Evangeeliumid sürjakomi k

P ermiko mi 1866 Matteuse evangeelium (tõlkinud F. J. Wiedemann) 1882 Matteuse evangeelium (ladina tähestikust kirillitsasse transkribeerinud F. J. Wiedemann)

A unusekarja l a ( l i vvi ) 1864 1864 1899 1900 1912 1917 1921

Matteuse evangeelium (toimetanud F. J. Wiedemann) Välja andnud Briti ja Välismaa Piibliselts Matteuse ja Markuse evangeelium (Õigeusu Misjoniselts) Luuka evangeelium (Õigeusu Misjoniselts) Johannese evangeelium (Õigeusu Misjoniselts) Luuka evangeelium (tõlkinud E. V. Ahtia) Pauluse kiri koloslastele (tõlkinud E. V. Ahtia) Johannese evangeelium (tõlkinud E. V. Ahtia)

V ienakarjala 1820

Matteuse evangeelium (Vene Piibliselts)

Matteuse evangeelium permikomi k

Matteuse evangeelium permikomi k

N i i d um a r i 1870 1882 1904 1906 1912 1914

Matteuse evangeelium Välja antud Londonis, tõlkinud F. J. Wiedemann Matteuse evangeelium (Õigeusu Misjoniselts) Evangeeliumid (Briti ja Välismaa Piibliselts) Evangeeliumid (Briti ja Välismaa Piibliselts) Evangeeliumid (Briti ja Välismaa Piibliselts) Psalmid (Briti ja Välismaa Piibliselts)

U d murdi 1847 1904 1912

14

Matteuse evangeelium Välja antud Kaasanis Evangeeliumid (Õigeusu Misjoniselts) Neli evangeeliumi (Briti ja Välismaa Piibliselts) Neli evangeeliumi udmurdi k

Hõimurahvaste aeg

nr 16

Evangeeliumid niidumari k Evangeeliumid niidumari k Evangeeliumid niidumari k


d

Mä emari 1827 1863 1881

Uus Testament (Vene Piibliselts) Matteuse evangeelium (tõlkinud ja toimetanud F. J. Wiedemann) Välja andnud Briti ja Välismaa Piibliselts Evangeeliumid (Vene Piibliselts)

Matteuse evangeelium mäemari k

Ersamo rdva 1821 1827 1910

Evangeeliumid (Vene Piibliselts) Uus Testament (Õigeusu Misjoniselts) Evangeeliumid (Õigeusu Misjoniselts)

Mokšamo rdva 1889 1891 1893

Matteuse evangeelium (Õigeusu Misjoniselts) Luuka evangeelium Evangeeliumid ersamordva k (Õigeusu Misjoniselts) Johannese evangeelium (toimetanud H. Paasonen) Välja andnud Briti ja Välismaa Piibliselts

H a ndi Obdorski murre 1868 Matteuse evangeeliumi 1.–10. peatükk Välja antud Londonis

Ma nsi 1868 1882

Matteuse evangeelium Välja antud Londonis Matteuse ja Markuse evangeelium (tõlkinud A. Ahlqvist) Välja antud Helsingis

Saa mi 1878

Matteuse evangeelium vene-lapi keeles Välja andnud Soome Kirjandusselts

Allikad: Helsingi Piiblitõlkeinstituut, Eesti Piibliselts

Piibliga ja Piiblita VI Jaan Bärenson Mart Rannut

Piiblitöö leidis uusi võimalusi 1980. aastate lõpul, mil keerulisemaks muutuv majanduslik olukord ning selle vältimiseks Nõukogude riigijuhiks tõusnud Gorbatšovi algatatud perestroika ja glasnosti kampaania avas seni suletud uksi. 1983. aastast lõplikult valmis ning komisjoni poolt heaks kiidetud Uue Testamendi käsikiri Toomas Pauli tõlkes koos Hillar Põllu psalmidega sai võimude poolt lõpuks loa kirjastamiseks ning ilmus 1989. aastal 17 tuhandes eksemplaris. Kui eelnevalt oli 1968. aasta tõlkes BFBS-i trükitud piibleid toodud Eestisse vaid salakaubana, siis alates aastast 1989 trükiti ja toodi Eestisse neid tuhandete kaupa ametlikult. Loetlegem vaid olulisemat: aastal 1989–91 jõudsid Eestisse Campus Crusade for Christ rahadega trükitud Uus Testament koos lisadega, Karjalan Lähetysyhdistys ry eestvõttel ja Soome Piibliseltsi toetusel 100 000 piiblit, millest pool anti pidulikult üle Tallinna Jaani kirikus Piiblipüha tänujumalateenistusel 18. veebruaril 1990 (jutlustas Soome Piibliseltsi aseesimees Hannu Pelkonen, tervitas Soome Piibliseltsi peasekretär Esko Rintala), ning Eesti Kristliku Ministri peasekretäri Endel Meiusi eestvõttel trükitud piibel koos lisadega (eraldi veel ka Uus Testament ja Laulud). Piibli said ka riigijuhid: 6. veebruaril 1989. aastal kingiti spetsiaalselt köidetud ning nimega kaanel Piibel tolleaegsele kommunistliku partei juhile Eestis Vaino Väljasele (kes lubas seda õhtul kohe lugema hakata), hiljem ka Ülemnõukogu Presiidiumi esimehele Arnold Rüütlile ja ENSV Valitsuse esimehele Indrek Toomele. Mitmeid kordi trükiti neil aastatel ka Uut Testamenti ja Laule, seda küll harilikult 1968. aasta tõlke järgi, mida oli eelnevalt tagasihoidlikult toimetatud. Aastal 1991 levitati Haapsalu ja Pärnu missio raames koostöös Soome Piibliseltsiga 20 000 Uut Testamenti koos Lauludega. Soome Piibliseltsi poolt Haapsalu ja

Hõimurahvaste aeg

nr 16

Matteuse evangeelium vene-lapi k

Pärnu missio jaoks välja antud UT ja Laulud

Järg lk 16

15


Algus lk 15

Piibli trükkimisel, Eestisse toomisel ja levitamisel mängisid oma osa ka kaks juubelit, millest riik ja seda totalitaarsete meetoditega juhtiv partei ei saanud eirata. Üheks selliseks oli ristiusu vastuvõtmise 1000-aastane juubel Venemaal (algsündmuseks leping ja rahva ristimine aastal 988 Kiievis), mille käigus ka eestikeelsete piiblite sissetoomiseks luba saadi. Eesti rahva jaoks märgatavalt olulisemaks kujunes aga eestikeelse piibli 250. juubel, mida tähistati rahvusliku kultuurisündmusena. Vastava tõlke peamise eestvedaja Anton Thor Helle kodukohas Jüris avati EELK Jüri koguduse ja selle õpetaja Jüri Raudsepa eestvõttel kiriku kõrval sel puhul ausammas eestikeelsele piiblile. Siin tuleb küll lisada, et pronksmonument jõudis püsida vaid neli aastat, kuni arvatavasti metallikratid selle ära tassisid. Õnneks Piibli monumendi avamine Jüris 1989. aastal

olid aga alles metallivalu matriitsid, mille järgi kiirelt uus koopia valati ja paigaldati. Piibli tutvustamiseks ateistlikuks muutunud ühiskonnas korraldati tähtpäevalisi konverentse (nt Keele ja Kirjanduse Instituudis ning Linnahallis), mitmeid piiblinäitusi ja koosolekuid. Kirjastus Eesti Raamat tegi faksiimiletrüki ka esimesest väljaandest (1739), mis ilmus 1990, samuti ilmus Soomes Otava kirjastatud 1939. aasta illustreeritud piibli faksiimiletrükk.

Haapsalu piiblinäituse plakat 1989. a

Suure Piibli Faksiimiletrükk konsistooriumi saalis 1989. a

Piibli monumendi avamise jumalateenistus Jüri kirikus. Vasakult: ENSV Riikliku Kultuurikomitee esimees Jaak Kaarma, Soome Piibliseltsi esimees Aarne Toivanen, Eesti Rahvusraamatukogu direktor Ivi Eenmaa, Soome piiskop Aimo Nikolainen, NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Usuasjade Nõukogu volinik Eesti NSV-s Rein Ristlaan, praost Eerik Hiisjärv, ELKNÜ Keskkomitee esimene sekretär Arno Almann, ENSV Ministrite Nõukogu esimehe 1. asetäitja Ain Soidla

16

Lisaks saabus koos vabamate vaimulike oludega mitmeid trükitud evangeeliume, millest eraldi mainigem Kristiina Rossi tõlgitud ja Slaavi misjoni kirjastatud Lugu Jeesusest ja apostlitest. Luuka evangeelium ja Apostlite teod, mis oli tõlgitud Eugene Nida dünaamilise tõlke põhimõtteid järgides, kus oluline ei ole niivõrd iga üksiku sõna, vaid edastatava mõtte tähenduse edastamine. Ka eesti lapsed said oma Piiblilood (aastatel 1988–92 viis trükki, väljaandja Stockholmi Piiblitõlke Instituut), mille koostasid A. Mansurova, B. Arapovitš ja hiljem ka V. Mattelmäki ning eesti keelde tõlkisid Jaan ja Milone Ugam. Slaavi misjoni poolt ilmus 1990 ka Jeesuse elu tutvustav koomiks. Selline laialdane ja toodangu poolest kirev pakkumine võimaldas kõigil soovijatel saada endale pühakiri igapäevaseks lugemiseks ja järgimiseks.

Hõimurahvaste aeg

nr 16


Kristlik1ust tööst idamaride seas

Birski koguduse noor põlvkond palvusel

Birski linnas asuv Birski luterlik kirik töötab peamiselt maridega. Maride hulgas kutsutakse seda maride kirikuks, kuid viimasel ajal tuleb kirikusse järjest rohkem teiste rahvuste esindajaid. Teenistusi peetakse kahes keeles, sest eraldi jumalateenistuste pidamiseks vene keele kõnelejaile ja maridele oleks vaja suuremaid ressursse. Koguduse pastoril Slava Abdullinil on koguduse teenimisel küll abilisi, aga neil pole mari keele oskust ega õigust jagada armulauda. Hümne lauldakse samuti kahes keeles, praegu käib töö uue kakskeelse kogumiku väljaandmiseks. Palvekogumiku on kogudus välja andnud juba varem. 2003. aastal rajatud kogudusel on juba mõned väljakujunenud traditsioonid. Alates 2010. aastast on igal suvel korraldatud laste muusikalaager, mis esimestel aastatel viidi läbi Soome noorte abiga, kuid nüüd korraldatakse see juba oma jõududega. Külades toimuvad jumalateenistused ja vaimulikud kokkusaamised eranditult mari keeles, sealjuures jagab Hõimurahvaste aeg

nr 16

pastor mari keeles vähe tuntud vaimulike mõistete kohta selgitusi, nt Püha Vaim (Šnuj šülõš), Issand (Šnujoza) jt. 2007. aastal välja antud Uut Testamenti ja Psalmide raamatut (2012) lihtsate inimeste hulgas peaaegu ei kasutatagi – liiga raske on loetut mõista. Maal elavad marid kõnelevad igapäevaelus küll oma emakeelt, aga lugemispraktika puudub neil pea täielikult. Olgugi et on kombeks tahta kõike „marimaist“, juhtub harva, et keegi marikeelset ajalehte loeb – haridus saadakse ju vene keeles. Kui kogudus aastatel 2009– 2012 vaimulikke kontserte korraldas, haarati marikeelset vaimulikku kirjandust suure õhinaga. Möödunud sügisel jätkati tööd tugevate paganlike traditsioonidega Tšurajevo külas. Jõulude eel õnnestus mul seal osa võtta kodusest ristimisest. Ristitud sai noor naine kahe lapsega, pastor Slava sugulane. Nii antakse suust suhu, perest peresse edasi Head sõnumit. Kõige suurem vastuseis kristlastele on mari paganliku usu järgijate poolt. Näiteks eelmainitud ristimisel avaldasid ristitud naise sugulased, naabrid ja tuttavad soovi osaleda pidulikul jõulujumalateenistusel Birskis. Pastoriga lepiti kokku, et transporti vajab 5–7 inimest, päev hiljem aga selgus, et nii mõnelgi soovijaist keelati omaste poolt end „sektantidega“ siduda. Paganausulised ei taha reeta esivanemate usku, arvates, et kristlus hävitab põlised traditsioonid ja kultuuri. Tegelik olukord on vastupidine: luterlik kirik püüab oma töös kasutada emakeelt ja säilitada kultuuritraditsioone. Koguduse liikmed laulavad kirikuüritustel rahvalaule, suurematel pühadel pannakse selga rahvarõivad. Kirikus on väike etnograafiamuuseum, kus asuvad nii koguduseliikmete ja misjonäride kogutud kirikuriistad kui ka rahvarõivad. Kogudusekooli jaoks on välja töötatud marikeelsed tunnid. Kodune ristimine Tšurajevo külas

Fotod: S. Abdullini kogu

Maride massiline ristimine algas palju hiljem kui eestlastel, 17. sajandi lõpul ja 18. sajandi esimesel poolel, kui Venemaal tehti märgatavaid jõupingutusi õigeusu juurutamiseks teistest rahvustest paganausuliste talupoegade hulgas. Osa marisid põgenes vägivaldse ristimise eest Mari Eli territooriumilt itta Tatarstani aladele, Udmurtiasse, Baškiiriasse, Permi kraisse ja Sverdlovski oblastisse. Migratsiooni haripunkt saabus 17.–18. sajandi vahetusel, kuid esimesed mari ümberasujad jõudsid Baškiiria territooriumile juba 16. sajandil. Tänapäeva Baškiirias elab 17,5% kogu Venemaa maridest (105 800). Suurim maride asustus Baškiiria territooriumil on Birski linnas ja rajoonis, Miškino, Janauli, Kaltassõ ja Krasnokamski rajoonis. Idamaridel on säilinud traditsiooniline paganlik religioon.

Anna Mišina

Laste- ja noortelaager 2016. a talvel

17


Iga misjonireis on omanäoline ja seekordne kesksuvine ei erinenud minul eelnevatest mitte ainult reisimisviisi poolest – nimelt sai esimest korda Peterburi ja Sõktõvkari vahet lennatud ja „Aeroflot“ jättis väga sümpaatse mulje. Kuid olulisema juurde. Kui eelnevatel sõitudel Komisse on olnud mu kaaslasteks tuttavaid inimesi ja pigem on probleemiks olnud vene keele oskamatus, siis seekord oli rahvuslik koosseis rõõmsalt kirju: misjoniseltsilisteks venelane Daniil, grusiinlanna Iya ning juut Benjamin – mida sa hing veel ihaldad! Huvitav oli kuulata nende kodukoguduste kohta – milline põnev teiste rahvaste varamu on minu eest peidus olnud! Meie koostöö laabus igatahes kenasti. Meie esmane ülesanne kuuepäevase Sõktõvkaris viibimise ajal oli abiks olemine kirikus korraldatavas kolmepäevases linnalaagris lastele. Suuremal osal neist oli kristlik taust ja kui algul oli juttu 4–13 aastastest, siis tegelikkuses sibas seal ringi ka paar kaheaastast. Kokku oli laagris ligi 30 last, mõni neist küll ainult osa aega. Mitmed kohaliku kiriku noored olid ülitõhusateks programmi koostamise abilisteks ja selle läbiviijateks. Meie Eesti-poolse grupi hing oli Iya, kelle viieaastase lastetöö kogemuse pausi ei lasknud Jumal segavaks roosteks muutuda. Üldse tundus laager (taolisel moel toimus see esimest korda) hästi õnnestunud. Meie lemmikud – 3 orvust õde, 6-, 4- ja 2-aastased, kelle ema hiljuti (sopa)alkoholi mürgistusse suri – paistsid olevat õnnelikud ning ka teised osavõtjad väga rahul. Lisaks sellele käisime teenimas külakogudust Vizingi asulas, osalesime noortekoosolekul Sõktõvkari lähedal ning muidugi veetsime palju sisukat aega kohalike sõpradega ühises osaduses. Pastor Daniil Popov

kommenteeris väga stoiliselt olukorda Venemaal ning muudetavat seadust usukuulutuse kohta: „Jumal näeb seda kõike. Olemegi liiga mugavaks muutunud“. Linnalaagrile järgnenud koguduse noorte- ja lastelaagrid jäid augusti algusesse. Kahel viimasel aastal pole võimude vastuseisu pärast neid saanud korraldada harilikus baasis Storoževskis, ja nii on kogudus olnud sunnitud kohti rentima. Minu tiimikaaslased arvutasid veidi ja leidsid, et selle raha eest, mis komi sõpradel kohapeal rendile kulub, võiksid nad hoopis tellitud bussiga Eestisse tulla ja laagri siin organiseerida. Mõte tundus igati jumekas. Muidugi peaks Eesti pool seda kohapeal rahastama ja väga odav poolesaja külalise nädalane laager poleks, kuid Jumala abiga ja mitmete koguduste-organisatsioonide toel ka mitte täiesti võimatu. Eks korduvad reisid Komimaale on ka näidanud, et meie elame siin ikka õige mugavalt ja kipume seda ehk pidama juba loomulikuks. Ent vähim, mis me teha saame, on ulatada abikäsi märksa raskemates oludes karastuvatele sõpradele.

Ettevalmistused saunaks

Iya Markovitš

Rõõmsanäolised laagrilised (vasakult): Iya, tema abikaasa Benjamin, pastor Daniil ja Ants Kohtumine Vizinges

18

Sõiduks Komi Vabariiki oli mul ja mu abikaasal küllaltki raske rahalisi vahendeid leida, kuid misjonitoimkonna ja koguduse abiga saime vajaliku summa kokku. Olen selle eest Jumalale väga tänulik, sest muidu poleks reisist midagi välja tulnud. Mind vaimustas õhkkond, milles me reisil viibisime, samuti avaldas muljet laagri korraldajate tiim komide kirikust. Väljasõit Vizinge külla, kus kohalik kogudus eesotsas vanamemmedega meid soojalt palvega vastu võttis, ei unune vist kunagi. Kui imeliselt kõlasid nende lauluhääled meie sinna jõudes! Meid joodeti ja söödeti, pärast teenistust saime kohalikega ühises osaduses olla. Laagris aitasime lastele ja teismelistele korraldada spordimänge, õppisime näidendeid, mängisime rendžut ja tegime palju muud. Kõige tähtsam oli siiski see, et lapsed said piiblitunnis õppida, kuidas jagada armastust ja palvetada. Need on olulised tõed, mida õpetab meile meie Issand Jeesus. Tahaksin veel edasi anda oma tänu pastor Daniilile ja kõigile sealse koguduse töötegijatele, kes meid nii soojalt vastu võtsid. Hõimurahvaste aeg

nr 16

Fotod: Daniil Popovi kogu

Komimaale, kuhu mujale!

Ants Soosõrv


Pudga kooli lähedal. Õhtul aga sukeldusime udmurdi meloodiate ja rahvaviiside maailma: laulude ja tantsudega esinesid meile Vavoži muusikakooli õpetajate kollektiivid, helisesid rahvuspillid. Iževskist kohale saabunud ansambel esitas udmurdikeelseid vaimulikke laule ja hümne, laagrilapsed ja -noored aga astusid Galina Sadovnikova juhatusel üles näidendiga. Laagri kõrgpunktiks kujunes nelja lapse ristimine, kelle hulgas oli ka koguduse juhi Marat Fazlullini pisitütar. Ristimise viis läbi pastor Hannu Pelkonen, kes juba 12 aastat Ristimine misjonilaagri ajal Gureztagasi jagas samas koguduses õpetust Pudgas. ja ristis üle 20 inimese. Laagrimuljeid jaganud osalejad jäid laagriga väga Ristija Johannese päeva eel, 21.–23. juunil 2016 toimus Udmurtias, Gurez-Pudga külas Uurali praostkonna rahule. „Tundsin end nagu kodus, justkui oleks sugulaste misjonilaager, mida traditsiooni kohaselt peetakse juurde külla sõitnud,“ lausus Sõktõvkari koguduse praostkonna kogudustes kordamööda. Sel suvel kantor Nadežda Molotsova. „Veel meeldis siinne oli rohkem kui 50 osavõtjaga sündmus ühendatud sundimatu õhkkond, jalutuskäigud külas, värske õhk ja Gurez-Pudga luterliku koguduse registreerimise 15. kaunis loodus.“ Sõktõvkari koguduse vanema Sergei Jelfimovi sõnul aastapäevaga. tekkis tal laagris viibimise ajal idee korraldada järgmisel Laagris osalejail oli võimalus süveneda järgmistesse teemadesse: misjon, sünkretism kristlikes traditsioonides suvel oma piirkonnas samasugused vaimulikud päevad. Esimest korda luterliku kiriku ettevõtmisel osalenud ja apologeetika. Seminare viisid läbi Dina Korepanova, Konstantin Subbotin ja Dmitri Roset. Vabal ajal kogunesid Olga Lekomtseva ei olnud samuti kiidusõnadega pastorid ja koguduste töötegijad tehtud töö ja järgmise kitsi: „Minu jaoks oli see viljakas seminar, meeldis nii poolaasta plaanide üle aru pidama. Ülejäänud said samal õpetus kui ka õpetajad. Huvitav oli soome vabatahtlike ajal sundimatus õhkkonnas omavahel suhelda, lapsed ja ehitajate film kirikuhoone rekonstrueerimisest. Veel meeldis vabatahtlike tegevus, tänu kellele laager üldse noored aga veeta aega veekogu ääres. Esimesel õhtul oli koguduse liikmetel, laagris osalejatel võimalikuks sai. Kohalikud elanikud on siin lahked, ja külalistel võimalus soome vendade Hannu Pelkoneni, osavõtjate keskel valitses aga soe ja armastusväärne Jorma Tuohela ja Esa Kuusniemi fotode ja lugude kaudu õhkkond.“ tutvuda kogudusehoone ehitamise Laagrist osavõtjad ristimisteenistusel ajalooga. Hannu kinkis kogudusele oma mälestuste raamatu, kus ta kirjeldab misjonireise Uurali praostkonda mitte üksnes pastori, vaid ka ehitaja pilgu läbi. Aastapäevaõnnitlustega ühinesid ka teised, iga kogudus andis kingitusena üle mälestuseseme või esitas laulu. Komid Sõktõvkari luterlikust kirikust esitasid ühe osa rahvuslikust missast „Meie Isa“, mille kallal praegu tööd tehakse. Meenub ka teine ühiselt veedetud päev. Pärast hommikust sisutihedat seminari suundusime udmurdi rahva valgustaja Kuzebaja Gerda muuseumi, mis asub GurezHõimurahvaste aeg

nr 16

Fotod: Dmitri Abdullin

Misjonilaager Gurez-Pudgas

Anna Mišina

19


Seadus paneb tööle uue pilguga vaatama

Venemaal võeti 2016. aasta suvel vastu uus terrrorismivastane seadus, nn Jarovoi pakett. Ingeri kirikuga seotud eri tasandite töötegijate käest on küsitud, kuidas mõjutab see kristlikku koguduse- ja misjonitööd Venemaal. Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku piiskop Aarre Kuukauppi ei näe asjas suurt probleemi. Tema sõnum kiriku koostööpartneritele on selge: „Kõikidel seaduslikel organisatsioonidel on Venemaal endiselt vabadus kuulutada sõnumit Kristusest ja teha selle levitamiseks tööd.” Piiskop selgitab Ingeri kiriku kodulehel*, et uue seaduse eesmärk pole ohjeldada kristlikku tegevust, vaid hoida ära terrorismi: „Religiooni seadusesse tuleb mõningaid täpsustusi ja muudatusi ning lisandub uus peatükk misjonitöö kohta. Misjonitööd on lubatud teha vaid kohalikel, mitte välismaistel organisatsioonidel. Mittekristlaste seas tegutsevate välismaalaste dokumendid peavad olema kohalikus koguduses olemas. Ingeri kirikus püsivalt töötavate välismaalaste puhul on see kehtinud ka varem. Venemaal ajutiselt viibijate misjonireisid Ingeri kiriku kogudustesse pole seaduse silmis misjonitöö, nii et uus seadus ei keela ka neid. Ingeri kirikus on mitmeid kogudusi, kelle tegevusruumid paiknevad korrusmajades. Mõned piirangud hakkavad puudutama küll kogunemisi kodudes, aga jumalateenistuste ja talituste pidamine nendes ruumides on seadusega lubatud ka edaspidi (varem kogudusena registreeritud ruumides – toim). Kuidas ametnikud seadust kõigis selle üksikasjades tõlgendama ja sellest juhinduma hakkavad, selgub edaspidi.” Juba aastaid Ingeri kirikuga tihedalt koostööd tegev Soome Luterliku Rahvamisjoni misjonär Juha Saari kinnitab oma töö toetajaile: „Misjonitöö on Venemaal võimalik ka tulevikus! Teadagi on Venemaa suur maa ja ametnike otsustusvald lai. Ega sellised seadused tegevust kergemaks tee. Ettearvamatuses on suurimad riskid nende kodukoguduste ja koguduste koosolekuruumide osas, mis dokumentides figureerivad korteritena. Kuna keegi ei ole tagant sundinud, on korrektne registreerimine jäänud vormistamata. Nüüd on aga hilja, sest uus seadus keelab eramaja või korterit koguduseruumiks ümber registreerida. Misjonärid peavad ka edasi töötama vaimuliku töö viisaga ning kiriku või koguduse töö volitusega ning registreerima ennast korrektselt. Loomulikult lisavad need reeglid bürokraatiat, sest iga misjonär või välisriigi jutlustaja vajab volitust kiriku või koguduse nimel töötamiseks. Koguduse külastused jätkuvad ilmselt turismi- või kultuuriviisa alusel. Jutlustamisse peaks siiski suhtuma tõsise ettevaatusega.” Ingeri kiriku koguduse vabatahtlik töötegija Vladislav Marimaalt: „Traditsioonilisteks usunditeks loetakse Venemaal õigeusku, islamit ja budismi. Protestantide jaoks sõltub palju sellest, kuidas suhtub neisse kohalik ametnik. Paljude jaoks Venemaal tähendab kristlus ainult õigeusku ning protestante kristlasteks ei peeta. Seadusemuudatuse kohaselt ei saa enam tänavalt inimesi kirikusse kutsuda. Aga sel seadusel võib olla ka positiivne pool. Kirikul on nüüd põhjust kogu evangeeliumikuulutamisse tõsisemalt suhtuda. Et seadusele mitte jalgu jääda, tuleb nüüd põhjalikumalt läbi mõelda, kuidas tegutseda aktiivsemalt ja targemini. Andku Jumal tarkust tegevusi läbi mõelda ja õigesti talitada, et kõik oleks korrakohane ja seadusi ei rikutaks.” * Piiskop Aarre Kuukauppi pöördumise terviktekst on leitav: http://www.inkerinkirkko.fi/2016/07/piispa-kuukauppi-ovet-evankeliumille-eivat-ole-sulkeutumassa-venajalla/

20

Hõimurahvaste aeg

nr 16


Eesti, Soome ja Ingeri kiriku noortemeedia ühistööst Augustis võis Lõuna-Eestis kohata noori reportereid Ingeri kirikust, kes küsitlesid EELK misjonipäevadel osalejaid. Tegemist oli Võbor-meedia noortega Venemaalt, kes viibisid järjekordses kristlikus meedialaagris koos Eesti Plussmeedia ja Soome Nuotta eakaaslastega, et harjutada eri žanrites lugude kirjutamist, intervjueerimist, pildistamist ning videotööd. Noorte meediahuviliste kooskäimine üle riigipiiride sai alguse kuus aastat tagasi. Kolm korda aastas kohtutakse õppelaagrites kõigil kolmel maal. Seal sündinud loomingut ja omandatud oskusi kasutatakse edaspidi eelkõige oma riigi noortemeedias nagu trükija veebilehed ning raadio, aga ka kristlikes kanalites laiemalt. Kui mõni lugu pakub huvi ka naabritele, tõlgitakse need ära. Augustis kohtus särtsakas meediaseltskond Põlvas juba neljandat korda peetava kristliku loovuslaagri LIFE raames. Tulemusena võib Youtube’is nüüd muuhulgas kaeda videot, kus Jegor Peterburist küsitleb Udmurtiast misjonipäevadele sõitnud Marati. Jekaterina tehtud usutluses räägib marilanna Anna, kuidas suvisel misjonipraktikal Eestis, Nelja Tuule ristirännakul on iga

Piret Riim

kord osalenud misjonärid ka Ingeri kiriku kogudustest Maris, Udmurtias, Baškiirias jm. Meedialaagrite tehnilised võimalused on ajapikku täiustunud ja nii on viimastes laagrites võidud keskenduda lühifilmide valmistamisele. Plussmeedia toimetaja Sirli Lend selgitab: „Need pole lihtsalt ühed tavalised Youtube’is levivad klipid tuhandete teiste hulgas, vaid neis on sõnum Piiblist ja igavesest elust.” Filmid on käsitlenud näiteks valikute tegemist elus, kiusatustele vastuastumist, elu avastamisega seotud riske ja teisi noortele olulisi teemasid. Iga filmi meeskonnas askeldab alati noori kõigilt kolmelt maalt, harjutades kaameratööd, näitlemist, lõikamist jm. Kui Põlvas vändati kolm videot, siis eelmises laagris, 19.– 22. mail Peterburis valmis kaks kristliku sõnumiga teost, millega ühtlasi osaleti Soome 2–7 minutiliste lühifilmide võistlusel Uneton48. Reeglite järgi tuli kogu video ideest kuni valmimiseni teostada kahe ööpäeva jooksul. Võtteid ei seganud isegi kohatine paduvihm! Nii mõnigi rahvusvahelistes meedialaagrites osalenu on leidnud, et soovib kristliku meediatööga oma kirikus edaspidi tõsisemalt tegeleda.

Noorte tehtud uudisklipi kaadris küsitleb Venemaa noortemeedia „Võbor“ korrespondent Jegor Võrus EELK Misjonipäevadel osalevat diakon Marati Udmurtiast.

Hõimurahvaste aeg

nr 16

21


Petseris kõlas Lutheri hümn

17. septembril tähistati Eesti tänase riigipiiri taha jäävas Petseris kolme tähtpäeva: 119. aasta möödumist evangeelse luterliku sõnakuulutuse algusest Petseris, EELK Petseri Peetri koguduse 95. aastapäeva ja kirikuhoone 90. aastapäeva. Päev oli päikseline ning tõi Petserisse külalisi lähedalt ja kaugemalt. Kell 13 toimus kirikus orelikontsert, kus vendade Kriisade poolt 1928. aastal valminud ja hiljuti läbitud remondi tõttu heas kontsertkorras oleval orelil musitseerisid muusikud Peterburist, Denis Makhankov ja Dina Ikhina. Kell 13 alanud pidulik armulauaga jumalateenistus oli piiskoplik, sellest võttis osa EELK piiskop Joel Luhamets ja Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi. Vaimulikest teenisid veel Petseri hooldajaõpetaja Andres Mäevere, praostid Üllar Salumets ja Leevi Reinaru, emeriitõpetaja Villu Jürjo ja õp Toivi Hollo. Saatis organist Tuuliku Jürjo, soleerisid Tatjana Drobõševa ja Izida Galimova. Külaliste hulgas oli Eesti Vabariigi suursaadik Moskvas Arti Hilpus, kes võttis 8tunnise autosõidu ette Moskvast spetsiaalselt Petseri koguduse aastapäevale saabumiseks. Eesti riiki esindasid Petseris veel diplomaadid Peterburi konsulaadi Pihkva kantseleist. Peterburist olid misjonärid Liliann ja Hannu Keskinen. Piiskop Luhamets nimetas jutluses, et väärika kloostriga eesotsas vaimulikult silmapaistvaks ja omanäoliseks linnaks kujunenud Petserile on punasest tellistest ehitatud luterlik Peetri kirik andnud suure panuse evangeeliumi sõna edendajana ja siinsete eestlaste koondajana. Piiskop kutsus kirikulisi palvetama Peetri koguduse tulevik Jumala kätte. „Seal kus inimlikult võimalused lõpevad, võib neid Jumalal olla veel palju,“ troostis piiskop Peetri kogudust, kes on mures oma tuleviku pärast. Kui 1924. aastal oli kogudusel 225 maksumaksjat liiget ning 1935. aastal oli hingi kokku juba 2500, siis täna on kogudusel 13 liiget, kellest kord kuus toimuvale jumalateenistusele jõuab tavaliselt paar inimest. „Me püüame seista seal oma postil nii kaua kui on kirik ja inimesi, keda teenida,“ kinnitas Eesti Kirikule Võrust Petserit teeniv hooldajaõpetaja Andres Mäevere.

22

Foto: Eesti Kirik

Liina Raudvassar Eesti Kirik

Petseri Peetri kirik

Luterlik sõnakuulutus Petseris •

1897 hakkab Lasarevo kooliõpetaja Karl Pütsep Petseris palvetunde pidama

1908 saab Petserist Vastseliina abikogudus. Otsus ehitada Petserisse kirik. Kaheksa aastaga kogutud raha läheb I Maailmasõjas ja revolutsioonis kaduma.

1910 pühitsetakse Petseri surnuaed.

1921 kinnitab EELK konsistoorium Petseri Peetri koguduse

19. sept 1926 pühitseb piiskop Jakob Kukk Petseri Peetri kiriku.

Hõimurahvaste aeg

nr 16


Kaasanis valmis uus kirikuhoone

Ingeri Kiriku Kaasani kogudus pühitses uue kiriku sisse 2016. aasta aprillis. Suure panuse hoone valmimisele andsid soomlased, kes kogusid ehitustöödeks rohkem kui 700 000 eurot. Kirik valmis nelja aastaga. Kaasani kogudus on Uurali praostkonnas keskuseks nii idast kui läänest tulijaile. Kohal viibinud mari rahvusest Anna Mišina sõnul on Kaasan maridele olulise tähtsusega – just selles linnas tõlgiti mari keelde esimesed Uue Testamendi osad. Eestimaalt võtsid pidulikust sündmusest osa Juha ja Anu Väliaho.

Foto: Anna Mišina

Foto: S. Häkkinen

Kaasani kirik

Marid õnnitlevad koguduse õpetajat uue kirikuhoone valmimise puhul.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ühisprojekti HÕIMURAHVASTE AEG eesmärk on kutsuda Eestimaa kristlasi üles osalema hõimurahvaste misjonis.

TÄNAME

Ajakirja “Hõimurahvaste aeg” võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 16

23


P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse

P iib liõ p e s o o m eu g r ila stele

„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105)

„Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2)

Peagi näeb trükivalgust mokšakeelne Uus Testament. Komid, marid jt, kel emakeelne Uus Testament olemas, jätkavad tõlketööd Vana Testamendi tekstidega. Teie abiga toetame Piiblite tõlkimist, trükkimist ja levitamist.

Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda. Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

Olgem siis abiks!

viitenumber 0013

viitenumber 0026

Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse! „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond saadab välja misjonirühmi handi, komi, udmurdi ja mari kristlaste evangeelse töö toetamiseks. Aita viia lootust soomeugri küladesse!

viitenumber 0039

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Maride lastelaagri d Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!” (Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades. Teie toetus nende laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!

viitenumber 0042

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

Palun kirjutage viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress (kui soovite ajakirja).

Ajakirja HÕIMURAHVASTE AEG varasemaid numbreid saab teemade kaupa lugeda kodulehelt

www.hoimurahvad.misjon.ee

1813


Millions discover their favorite reads on issuu every month.

Give your content the digital home it deserves. Get it to any device in seconds.