Hõimurahvaste aeg - 2015/2 (14)

2015

2(14)

Piibliga ja Piiblita IV Kristlus ja rahvuslus Teine lend lĂľpetas piiblikooli Teistmoodi puhkus

Piibliga ja

Sisukord 2

Piibliga ja Piiblita IV

6 6

Armastuse sõnumiga tundrasse Puhta veega kaasa Elav vesi

7

Muži kogudus Тuram Тut tahab olla valguseks

Mart Rannut, Jaan Bärenson

6

Signe Liivak

Andrus Kask

8 9

Püstkojakirik on põhjarahvaste teenimiseks valmis Kristlus ja rahvuslus

11

Lähedane keel jõuab südameni

12

Soome-ugri kristlik festival tundras

13

Teine lend lõpetas piiblikooli

14

Eluleib vepslastele

15

Esimesed udmurdid lõpetasid vaimuliku seminari Eestis

16

F. J. Wiedemann udmurdi keele uurijana

17 17

Mihhail Atamanov 70 Ilmus esimene eesti-udmurdi sõnaraamat

7

Arfon Jones

Anita Laakso Mark Nelson

15

Mark Nelson

Nina Zaitseva

Vera Kamaeva-Kulikova Jelena Rjabina

17

Eesti Keele Instituut

18

Misjonivaim elab Hiiumaal edasi

19

Onu Vova lugu

20

Teistmoodi puhkus

21

Valmimas on Uus Testament mokšamordvalastele

Piibli tõlkimine Eesti Wabariigi ajal Iseseisev Eesti tõi kaasa nii arenguid kui ka väljakutseid Piibli edasisele tõlkimisele ja redigeerimisele, millest peaks mainima rahalisi, keelelisi ja teoloogilisi, kuigi mitmete vastukäimiste taga tundub tänapäeva teadmiste valguses paistvat inimlik piiratus ja kadedus.

Jaan Bergmanni napilt enne surma, Esimese maailmasõja varjus valminud uus piiblitõlge (1915) jäi ka pärast sõda käsikirja, huvi selle vastu tunti vähe. Piibleid trükiti küll pidevalt juurde (nt 1921, 1926), kuid varasemate tõlkeversioonide alusel. Aastal 1929 trükiti Uus Testament ja Psalmid, kuid mitte Bergmanni uue, aastal 1912 valminud UT proovitõlke alusel. Tõlkekomisjon vaatas küll seda jupikaupa läbi, kuid esialgne innustus lahtus ning hiljem jäi töö aastateks seisma.

Uus algus piiblitõlkes tehti aastal 1931 Briti ja Välismaa Piibliseltsi, täpsemalt selle esindaja Hendrik Kokamäe eestvedamisel. Eesmärgiks seati keeleline redigeerimine, mis usaldati tolleaegsele tuntud konservatiivsele usuteadlasele Harald Põllule. Aastal 1932 moodustati tõlke läbivaatamiseks ka vastav komisjon. VT tõlge valmis väidetavalt pooleteise aastaga, UT tõlge 1934. aastal ning kiideti komisjoni poolt heaks, küll aga venis selle kirjastamine ning sellega seonduv: vaidlused kirja valiku, (gooti või ladina) stiili, terminoloogia ja uudissõnade (nt jüngri asemel õpilane/õppija) kasutuse üle.

Rauli Lehtonen

22

Suvi Eriksson

Zaneta Rimskyte, Henri Ausmees

Anita Laakso

22

Tervitused eestlastelt Jenissei ülemjooksul!

23

Eesti ungarlastel oma kogudus

Kirsti Malmi István Bán

Harald Põld Kuivajõel 1. oktoobril 1937 ametivendadele piiblit seletamas

ajakiri HÕIMURAHVASTE AEG 2015

2 (14)

Esikaanel: Soome-ugri misjoni- ja piiblikooli lõpetajad, handid Anna Togatšova ja Marina Longortova Tagakaanel: Püstkojakirik päikeseloojangul Fotod: Mark Nelson Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus: Piisk OÜ Trükk: Spin Press AS

2

ISSN 1736-7069

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ühisprojekti HÕIMURAHVASTE AEG eesmärk on innustada Eestimaa kristlasi aitama kaasa hõimurahvaste misjonile.

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Piiblita IV

Mart Rannut, Jaan Bärenson

Seetõttu jõudis enne seda, aastal 1935 ilmuda Piibel. Lühendatud väljaanne koolile ja kodule. Tartu linna Ped. Muuseumi usuõpetuse toimkonna toimetusel ja kirikuõp. Harald Põllu tõlkes. Tartu Piibli Seltsi kirjastus, mida koolid pikisilmi usuõpetuse vajadusteks ootasid.

Kuigi koolidel Piibleid oli, olid nad eri trükkidest ja vananenud keeles.

Koolipiibli saatesõnas rõhutab tõlkija, et sellega jõuab avalikkuse ette keeleliselt uuendatud Piibel, mille puhul on silmas peetud koolide usuõpetuse programme, eeskujudeks välismaa koolipiiblid Soome Raamatullinen Lukukirja, Saksa Jugend-Bibel ja Suurbritannia The Little Bible. Viimase eeskujul oli kolm esimest evangeeliumi koondatud üheks, VT osas lähtuti piiblilugude tutvustamise funktsioonist. Õigekirjutuse aluseks oli Elmar Muugi koostatud ÕS, „kuid uuemate võõrkeelsete piiblitõlgete eeskujul on koma vähem tarvitatud kui harilikus kirjasˮ. Peatükkide nimetused eristati tekstist sõrenduse abil, lisatud oli katkendeid apokriivast (Tarkuse raamatust, Siiraki, 1. Ja 2. Makabeide raamatust) ning Piibli mõõtude, kaalude ja rahaühikute tabel ning maakaardid.

Koolipiibli kaudu jõudis Harald Põllu tõlketöö laiema avalikkuse ette, samuti ilmusid separaadi kujul proovitrükkidena evangeeliumid. Tõlkele anti vägagi kriitiline hinnang, mis mõnigi kord lähtus arvustaja subjektiivsetest seisukohtadest.

Seetõttu lisandusid tõlkeprotsessi Johannes Voldemar Veski ja Uku Masing, kelle toimetamistöö järel jõudis UT ja Psalmid ehk Taaveti laulud. Briti ja Välismaa Piibliseltsi väljaanne aastal 1938 trükki.

Eesti Piibli 200-ndaks juubeliks avaldas kirjastus Loodus Suure Piibli vihikute kaupa aastatel 1938–1940. Teose tiitellehel on kirjas: Jumala Püha Sõna. Suur Piibel.

Wälja antud eestikeelse piibli 200 aasta juubeli tähistamiseks. Samuti märgitakse ära tegijad: keeleliselt toimetas ja korrektuuri Järg lk 4

Hea lugeja!

Käesoleval aastal tähistame kaheksa sajandi möödumist ajast, mil Eestimaa pühitseti kristianiseerimise käigus Neitsi Maarjale ja Vana-Liivimaad hakati kutsuma Maarjamaaks.

850 aastat tagasi, aastal 1165 pühitseti Prantsusmaal eestlaste piiskopiks munk Fulco, tema abiliseks määrati Stavangeri kloostri eestlasest vend Nicolaus. Me ei tea, kas nad ise üldse kunagi meie maale jõudsid, kuid teame midagi olulisemat: juba tol ajal leidus vaimulikke juhte, kes mõtlesid meie rahvale.

Usun, et see usk on vilja kandnud.

1186. aastal pühitseti liivlaste piiskopiks preester Meinhard, keda on nimetatud ka Liivimaa apostliks. Seega algas meie maa ristiusustamine tunduvalt varem kui nn tule ja mõõga misjon.

Kui 300 aastat tagasi (1715) ilmus põhjaeestikeelne Uus Testament, oli kristliku kiriku algusest Eestimaal möödunud viis sajandit. Meie hõimlastel liivlastel läks rohkemgi aega – neil tuli veel üle kahe sajandi oodata!

Ingeri kirik tähistas 2011. aastal oma 400 aasta juubelit.

Luterliku kiriku rajamise ajal 1611. aastal oli Ingerimaa Rootsi krooni all. 17. sajandil teenis Ingerimaal superintendendina tuntud keelemees ja aastaid Eestimaal vaimulikuna tegutsenud Heinrich Stahl. Käesoleval aastal ilmus Ingerimaa kirikuloost Joukko Sihvo ja Jyrki Paaskoski poolt toimetatud põhjalik teos – „Ingeri kiriku neli sajandit: rahvas, kultuur ja identiteet“.

Väljaanne annab tunnistust sellest, et Jumala teod ei unune.

Ingeri kiriku piiskop Aarre Kuukauppi ütleb oma intervjuus ajalehele Uusi Tie, et me peame võitlema ja paluma isegi siis, kui kõik tundub sumbuvat ummikusse. Seda tõdemust kinnitab hiljuti Ingeri kirikus aset leidnud ime, mille võis korda saata ainult Jumal. Nimelt teatasid Omski võimud suve alul, et pikka aega KGB muuseumile kuulunud vana kirik antakse Ingeri kirikule tagasi!

Tänaseks on Ingeri kiriku tegevus vanalt Ingerimaalt laienenud üle kogu suure Venemaa. Peale soomlaste, eestlaste ja venelaste on seal ka burjaate, messiaanlikke juute ja teiste rahvuste esindajaid.

Septembris tähistas oma 70. juubelit udmurdi keeleteadlane ja piiblitõlkija Mihhail Atamanov, kelle panust udmurdikeelse Piibli valmimisele on võimatu üle hinnata. Olgem siis meiegi tõlketöö toetajate hulgas, et ka teised hõimurahvad saaksid omakeelse täispiibli!

Ungarlased on Eestis juba üle 25 aasta pidanud emakeelseid jumalateenistusi, ka soomekeelsed teenistused on toimunud juba pikka aega. Meie keskel elab aga veel suur hulk marisid, udmurte, komisid ja teiste hõimurahvaste esindajaid. Loodame, et ka nende kogukondades hakatakse oma emakeeles ühiselt Jumalat teenima.

18. oktoobril on Eestimaa kristlastel järjekordne võimalus palvetada meie hõimurahvaste eest. Hõimurahvaste palvepäev ei ole pelgalt üks paljudest päevadest kalendris. Sel päeval võime tänuga tagasi vaadata Jumala tööle minevikus ning samal ajal suunata usupilgu Tema õnnistust oodates tulevikku.

Isa Vello Salo on juubeliaasta puhul öelnud: „...me ei ole tugevad siis, kui meid on palju, vaid siis, kui me oleme üksmeeles, „üks Jumalaga“. Alles siis saab maailm uskuda, et Jumal on Kristuse läkitanud (Jh 17:21).“ Mõttekillud kogus kokku Jaan Bärenson

3

Algus lk 2

luges Tartu Ülikooli lektor Johannes Woldemar Weski (Veski), tõlke osas misjonidirektor praost Harald Wilhelm Põld ja TÜ usuteaduskonna professor Hugo (Uku) Masing. Saatesõna kirjutas Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku piiskopp Hugo Bernhard Rahamägi. Kuigi Põld on mainitud tõlkijana, jäi tema osa marginaalseks, valdavalt on see Masingu tõlge, kelle luuleand võimaldas just Psalmid ja muud VT poeetilised osad meile harjumuspärasesse kaunisse keelde tõlkida. Keeleliselt järgis see küllaltki arhailist, 18–19. sajandi keelt (aluseks 15. trükk, mis ÕSi keelenormi kohaseks toimetati), eristudes paljuski tolleaegsest tavakeelest. Ka kirjas mindi tagasi gooti kirja juurde, mida vanem rahvas eelistas. Piiblinimede osas jõuti kokkuleppele ühtse normi osas, mis edasistes tõlgetes on omaks võetud.

Kaunistuseks kasutati 226 Gustav Doré gravüüri ning värvipilte teistelt maailmakuulsatelt kunstnikelt. Hinnatavat poeetilist rikkust madaldab aga terminoloogiline ebaühtlus.

Lisaks avaldas Elav Sõna aastal 1939 väikeformaadis UT, mille väärtust osati hinnata ehk oluliselt hiljem, kui seda Nõukogude vägivalla aastatel küüditatud kaasmaalastele Siberisse toidu sisse peidetuna lugemiseks saadeti.

Eraldi tuleks mainida aastal 1926 Tartus Akadeemilise Emakeele Seltsi XIV toimetistena ilmunud setukeelset Mii’ Issändä Jeesusõ Kristuso Pühä Evangeeliumi. Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt. Seto kiilde ümber pannu’ Ernst Puusepp. Keele poolõst õiõnduisi tennü’ P. Voolaine. Erinevalt varasematest (ja ka hilisematest) lõunaeestikeelsetest sakraaltekstide väljaannetest ei kasutatud selles traditsioonilisi kohalikke nimekujusid (nt Mark, Matvei, Luka, Joann, Avraam jm).

Harald Põllu tõlketöö jäi tema surma tõttu pooleli Hiiobi raamatu juures, trükitekst oli laotud Moosese raamatutest ja ootas korrektuuri. Tööd jätkas tema poeg Hillar, kuid Nõukogude okupatsioon ja sõjakoledused saabusid varem, kui töö valmis sai.

Ka see tõlge jäi käsikirja.

Piibliseltside tegevus Eestis aastail 1918–1940 Kui Eesti 1918. aastal iseseisvaks vabariigiks sai, iseseisvusid ka kohalikud piibliseltsid ning jätkasid sõja ja revolutsiooni tõttu takistatud ja katkenud tööd. Tartu piiblidepoo tööd juhtis BVPSi (Briti ja Välismaa Piibliselts) esindajana kuni surmani 1927. aastal Jüri Aunwerdt.

Aastal 1920 saatis BVPS oma esindaja Walter Davidsoni Helsingisse, abiks töö organiseerimisele Soomes ja Balti riikides. Davidson kohtus Eestis parlamendiliikmetega ning pidas läbirääkimisi Piiblite ja Uute Testamentide sissetoomise asjus. Esimese maailmasõja ning sellele järgnenud keeruliste aegade tõttu oli Pühakirja järele tekkinud suurem vajadus.

Eesti Evangeelne Piibliselts andis samal aastal Briti ja Välismaa Piibliseltsile Londonis sisse esimese sõjajärgse tellimuse 15 000

BVPSi esindaja ja piiblidepoo juhataja H. Kokamägi Piiblitega Näituse väljakul Tallinna sügisnäitusel 1926. a

Piiblitõlke komitee istung Rapla kirikumõisas 1934. aastal Vasakult: piiskop Hugo Bernhard Rahamägi, Nõmme Rahu koguduse õpetaja Anton Eilart, Rapla koguduse õpetaja Joosep Liiv, piibliseltsi sekretär Hendrik Kokamägi, praost Harald Põld.

Evangeeliumide levitamine aastatel 1937-1939

4

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Uue Testamendi saamiseks, mis lõpuks Saksamaal 1923. aastal valmis trükiti. John Felsberg, kes juba 1911. aastal oli välja andnud esimese taskuformaadis Uue Testamendi, elas nüüd Ameerikas ja hakkas otsima võimalusi UT uuesti välja anda. Kirjastaja ja vahendite otsimine võttis nii kaua aega, et Uus Testament ilmus alles 1924. aastal Ameerika Baptisti Kirjastuse Seltsi Philadelphias poolt.

Raha selleks korjati mitmete Ameerikas tegutsevate eestlaste seltside poolt, väljaannet toetas ka New Yorgi Piibliselts (Ameerika Piibliselts).

Tallinnas alustas BVPS koostööd Karl Thiesseni juhitud Eesti Ühendatud ja Usklikkude tarvitajate Ühisusega „Seltsimees“, mis kujunes Briti ja Välismaa Piibliseltsi esinduseks Tallinnas. Esinduse raamatukaupluse kaudu müüdi Piibleid ja Uusi Testamente mitte ainult Eestis, vaid ka Nõukogude Venemaal. Koostöö toimis Peterburi piiblidepoo eestlasest juhi Aleksander Neymanni kaudu, kes oli piibliseltsis töötanud juba 1882. aastast saadik.

Väga aktiivselt osales töös Keila Baptisti Usuteadusliku Seminari direktor Adam Podin, kes aastatel 1921–1924 oli BVPSi üheks kaastööliseks Eestis. Pühakirja levitas Podin peamiselt vanglates.

1923. aastal alustas tööd Briti ja Välismaa Piibliseltsi depoo Tallinnas. Esimeseks juhiks sai Hiinas misjonärina teeninud pastor Martin Meedar, kes töötas seltsi teenistuses kuni 1924. aasta lõpuni ja siirdus seejärel uuesti misjonitööle. Tema järel BVPSi töö juhina Eestis ametisse asunud teine misjonärist pastor Hendrik Kokamägi jäi oma kohale kuni seltsi tegevuse keelustamiseni 1940. aastal. Kokamäe juhtimisel laienes tegevus tunduvalt. Töö paremaks organiseerimiseks jaotati maa teeninduspiirkondadeks, mida teenindasid osalise või täisajaga

töötavad kolportöörid. Mitmed nendest jäid aastaiks piibliseltsi teenistusse. Nii mõnestki kolportöörina kaasa löönud Keila usuteadusliku seminari õpilasest sai hiljem jutlustaja või vaimulik.

Olgu siinjuures nimetatud osa neist, kes on andnud oma panuse Pühakirja levitamisele Eestimaal: Jüri Aunwerdt, Hendrik Kokamägi, Karl Kibuspuu, August Koobakene, August Koppas, Willem Truu, Gustav Loosman, Rudolf Keller, Eduard Hark, J. Moorberg, G. Proos, Ester Sirotkin jt.

1920.–1930. aastail oli tööle rakendatud harilikult 2–4 täisajaga ja 3–5 osalise ajaga kolportööri. Kui 1923. aastal levitati Pühakirja 2941 ja 1925. aastal 8194 eksemplari, siis 1930. aastal langes müük majanduskriisi ning üldise usuleiguse tõttu 2420 eksemplarini.

Piiblite müük mitmekordistus 1930. aastate teisel poolel seoses eestikeelse Piibli esmailmumise 200. aasta juubeli tähistamisega. Trükivalgust nägi Uus Testament (1938), Suur Piibel (1938–40) ja väikeformaadis Uus Testament (1939). Juubeliaasta puhul kuulutati välja kampaania „Piibel igasse kodusse“, millega sooviti jagada 200 000 eksemplari evangeeliume ja Psalme.

Aastatel 1937–1939 levitati piibliosi 174 750 eksemplari, 1940. aastal õnnestus müüa veel 21 448 eksemplari, (nende hulgas 4242 Piiblit), enne kui tegevus vägivaldselt lõpetati. Piibliselts natsionaliseeriti septembris 1940 ja suleti sama aasta detsembris.

Kolportöör Karl Kibuspuu 1928. a

Kolportöör Willem Truu 1938. a

Fotod: EPSi kogu

Hendrik Kokamägi ja kolportöör August Koobakene 1932. a

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Piibliseltsi viimane aruanne enne tegevuse keelustamist aastal 1940.

5

Armastuse sõnumiga tundrasse Signe Liivak leidis tee Jumala juurde elu raskeimal ajal. 2005. aastal said alguse tema lühiajalised misjonireisid meie sugulasrahva hantide juurde.

Nüüdseks on Signe käinud Jamalis kaksteist korda, neist kaheksal korral handi ja neenetsi põdrakasvatajate juures tundras. Misjonireisid toimuvad alati koostöös Salehardi kohaliku kogudusega.

Misjonireisidel osalejail on kombeks öelda, et kes ei taha misjonipisikuga nakatuda, ärgu esimesele reisile mingu. Kas sinagi teadsid esimeselt reisilt tagasi jõudes, et lähed peagi jälle? Õnneks kuulsin seda ütlust hiljem, olin siis esimeselt misjonireisilt juba tagasi. Minu puhul pidas see ütlus tõesti paika, sain misjonipisikust nakatatud. Kuigi mu teekond tundrasse põdrakasvatajate juurde kujunes nii füüsiliselt kui ka vaimselt raskeks, teadsin reisi lõppedes, et lähen tagasi, ja kui võimalik, siis pikemaks ajaks.

Südames on aga endiselt soov minna põdrakasvatajate juurde terveks aastaks. Sain hea kontakti meie hantidest teejuhtidega, kes mind õpetasid ning aitasid oma kultuurist ja traditsioonidest paremini aru saada.

Olid matkaja ja rändaja juba enne kristlaseks saamist. Kas sinu arvates võiks sel olla mingi seos praeguse misjonihuviga?

Nüüd hiljem järele mõeldes näen, et Jumal valmistas mind tundra misjonireisideks ette juba aastaid tagasi. Noorena olen rännanud Gobi kõrbes, roninud Kaukasuse mägedes, suusatanud Koola poolsaarel ja sõitnud süstaga mööda Eesti jõgesid. Igal puhkusel seljakott selga ja kuhugi minek. Sain kogeda pikki

Signega vestles Küllike Evartov

ja raskeid rännakuid, teelt eksimisi, toidunappust, pesematust, ebamugavusi – aga kõik see meeldis mulle.

Kristlaseks saades tahtsin endiselt matkadel käia, aga süda oli kuidagi tühi. Viimaselt matkalt tulles tundsin südames, et järgmine kord lähen misjonireisile ja siis juba koos Jumala lastega.

Kuivõrd sa näed asju, olukordi ja inimesi nüüd teistmoodi kui esimestel reisidel?

Mul on väga head kohalikud sõbrad, kes on õpetanud mind austama ja armastama nende rahvast. Igal reisil õpin ma nende kultuurist, kommetest ning tavadest midagi juurde. Hantidega suhtlemisel on väga tähtis pikk meel ning kannatlikkus, kuna me oleme väga erinevad.

Mis on seekord sinu reisi eesmärk?

Sütitada ja julgustada kohaliku koguduse inimesi minema armastuse sõnumiga oma rahva juurde tundrasse. Rõõm on tõdeda, et põdrakasvatajatega on head kontaktid ja oleme alati tagasi oodatud.

Kuidas saaksime meie siin kodumaal sind toetada?

Palvetage handi ja neenetsi põdrakasvatajate eest, et nendeni jõuaks Jumala Sõna nende keeles. Et kohaliku koguduse inimesed läheksid ise välja oma rahva keskele evangeeliumi jagama.

Loomulikult on suure väärtusega iga väiksemgi finantsiline abi tundramisjoni toetuseks.

Puhta veega kaasa elav vesi

Signe Liivak

O

6

Filtrite jagamine jõe ääres

üks grupp sõitis tundrasse ja ülejäänud neli erinevatesse kaluriküladesse.

Filtri ja ämbriga said külainimesed kaasa Elava vee ehk evangeeliumi – see on projekti teine pool. Jagatakse neenetsikeelset Johannese ja handikeelset Luuka evangeeliumi.

Huvi puhtaveefiltri vastu oli suur. Neid küsiti ka naabritele, keda momendil kodus ei olnud. Oli ka neid peresid, kus filtreid mingil põhjusel ei soovitud, kuigi need olid kingituseks. Omakeelne evangeelium võeti vastu.

Veel on palju peresid ja külasid, kuhu sel korral ei jõutud. Aga usume, et Jumala abiga see projekt jätkub ja iga Obi jõe ääres elav pere saab endale puhtaveefiltri ning evangeeliumi omas keeles.

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Fotod: Signe Liivaku kogu

bi jõe äärsetes külades puhast vett ei ole. Jõevesi on pruun ja haiseb. Kohalike kalurite sõnul jookseb jõkke ja sealt edasi külainimeste toidupotti kogu linna kanalisatsioon. Joogiks vett küll keedetakse, aga see põhjustab ikkagi igasuguseid kõhutõbesid.

Selle tõttu tekkis Norra linna Kristiansandi kristlastel soov kinkida Obi jõe äärsete külade elanikele puhast vett. Abivahendiks on ameerika päritolu 32 dollarit maksev puhtaveefilter, mida on lihtne paigaldada ja kasutada. Kümneaastase garantiiga filter puhastab vee igasugustest bakteritest, suurema kasutamise korral tuleb seda vaid tihedamalt puhastada. Norrakad ostsid 500 puhtaveefiltrit, mille 8-liikmeline grupp Salehardi toimetas.

Töösse haarati ka kohalikust kogudusest need, kellel oli soov projektis kaasa lüüa. Ühiselt otsiti võimalusi filtrite küladesse viimiseks. Aga kõik ei lähe alati nii, nagu esialgu planeeritud. Esiteks olid kohalikust kaubandusest ostetud plastmassämbrid liiga rabedad ja neile ei saanud korralikke auke sisse puurida. Tuli osta puur, millega puurides plastmass ei puruneks. Siis selgus, et Jamali rajoonis asuvasse külla pääseb ainult erilubadega. Nii tuli filtreid jagama minna nendesse küladesse, kus eriluba vaja ei ole. Moodustati viis gruppi:

Muži kogudus Тuram Тut tahab olla valguseks Andrus Kask

Fotod: Andrus Kase kogu Osadus teelauas Põhjapõtrade ajamine

E

esti misjonigrupid on Jamali Neenetsi autonoomse ringkonna hante külastanud 2003. aastast alates. Šurõškarõ ja Priuralski rajooni on misjonitööle tuldud, Komist, Valgevenest, Ukrainast ja Moldovastki.

Kümmekond aastat teenimist on end õigustanud: misjoniteadlikkuse kasvades tuntakse nüüd nii mõneski külas esimeste aastate vastuseisu asemel külaliste tuleku üle rõõmu.

Rajoonikeskus Muži on avatud ukseks kogu piirkonnale. Kohalik kogudus Turam Tut (Jumala valgus) on tänulik, et juba viis aastat on Jumal lubanud koguneda, õppida tundma Tema Sõna ja saada vajalik ettevalmistus misjoni- ja piiblikoolis. „Oleme Jumalale tänulikud, et Ta meie pisukest karja hoiab,ˮ rõõmustab piiblikoolis õppinud Olga.

Ka kaluri peres üles kasvanud Anna lõpetas tänavu piiblikooli. „Aastal 2009 ööbisin Salehardis sugulase juures. Panime väikese vennakese magama ning vestlesime siis poole ööni usu teemal. Siiski möödus kolm aastat, enne kui otsuse tegin. Minu arust ei pöördu inimene alati vahetult pärast evangeeliumi kuulmist.ˮ Evangeelium levib siinkandis peamiselt töö- ja sugulussidemete kaudu. Olulisel kohal on handikeelne Jumala Sõna. Praktilises tõlketöös osalev Valentina rändab ühes külast teise, loeb tõlgitud piibliosi inimestele ette ning teeb redaktsiooni tarbeks märkmeid. Nii kuulevad kohalikud evangeeliumi ja kristlus levib.

Põhjamaal ei ole lihtne ehitada suurt pühakoda ning kehtestada jumalateenistuse kava. Olukorrad on kujundanud hoopis teistsuguse kogunemise viisi, näiteks üheskoos marjul või kalal käies. Piiblitekstid tuleb kohandada hantidele arusaadavasse keelde, kuid veelgi vajalikum on õppida Sõna igapäevaellu rakendama. „Meid väikerahvast on alati rõhutud,ˮ tunnistab Zina, „oleme rõõmsad, et Jumal on meie eest hoolitsenud, saatnud vendi ja õdesid julgustama, trööstima ja Hõimurahvaste aeg

nr 14

õpetama. Meid on alati käsutatud ja tõugatud, aga me vajame armastust! Oleme tänulikud, et eestlased tulid meie ellu. Me mäletame Heigot, Peetrit ja Signet. Signe armastab inimesi ja oskab mõistlikult põhjarahvastele läheneda.ˮ Meditsiiniõena töötanud Zina meenutab, kuidas ta ühel suvel ei tahtnud kuidagi eestlaste misjonigrupiga tundrasse kaasa minna, aga lõpuks siiski läks. Kohapeal algasid ühel põdrakasvatajate naisel äkki kuu aega varem tuhud. Ilm oli halb ja mingisugust abi lähedal ei olnud. Mehed pidid mobiililevi saamiseks kõndima 7 km kaugusele mägedesse, et sünnitajale helikopter järele kutsuda. Seni oli vaja Zina abi ja tuge, kes oli valmis vajadusel last vastu võtma. Abi jõudis siiski õigel ajal kohale ja haiglas sündis tugev poiss.

Suureks väljakutseks noorele kogudusele on sotsiaalsete probleemide lahendamine – kuidas olla oma tegevusega kogukonnale kasulik ja Jumala valguseks oma kodukohas.

Marinal on ülevaade piirkonna kitsaskohtadest: „Õppisin Peterburis kultuurantropoloogiat ja mul oli plaan sinna jäädagi. Kui aga Jumal mind Jamali tagasi kutsus, otsustasin tulla. Töötasin erivajadustega lastega, koduõppel olid 16 perekonna lapsed. Korraldasin neile jõulupeo, vanematele sai räägitud Kristusest. Praegu tegelen juhtivinspektorina kogu rajooni töötutega. Ma palvetan töötute pärast, neid on siin palju. Koguduses püüame alustada tööd lastega. Mullu oli meie suvelaagris 15 last.ˮ Järg lk 8

7

Põdrakasvatajad lõunasöögil Algus lk 7

Tänavu jaanuaris sõitsin uuesti Muži, et julgustada kogudust misjonitööks ümberkaudsetes külades.

Tüdrukud sõitsid Jamgorti, kus külastasid vähekindlustatud perekondi, jagasid kingitusi ja evangeeliume. Seal kohtutakse ka nädalavahetuseks Ovgordist tulnud lastega. Misjon „handi moodiˮ toimubki kas talgutel või sugulaste kokkusaamistel.

Mina sõitsin ühe handi mehega Vosjahovo külla ja sealt paariks päevaks 30 km Uurali mägede poole metsatundrasse, põhjapõdrakasvatajate brigaadi.

Põhjapõtrade ajamisele ning püüdmisele kulus täistööpäev. Kui mootorsaan vajub meetri sügavusele lumme või jääb tihedas metsatukas kinni, on aega ka vestelda. Hantide juures on töökus oluline väärtus, seepärast oli brigaadis rohkem praktilist teenimist.

Tagasi Muži jõudes vahetasime kogemusi, palvetasime üksteise eest ning saime väga julgustatud. Olime uusi kontakte loonud ning kinnitanud varem külvatud Sõna.

Käesoleva aasta juulis veetsin nädala Hantõ-Mansiiskis, kus kohtusin inimestega, kes on seotud misjonitööga Jamalis. Töö jätkub. Tegi külas on väikese grupi pastoriks

Püstkojakirik on põhjarahvaste teenimiseks valmis

Põhjamaa püstkojakirik

8

Foto: Mark Nelson

hant, nemad on külastanud Muži kogudust ning loonud püsivad suhted.

Aastal 2003 ei osanud arvata, et nii mõnestki, kellega tookord kohtusime, saavad tugevad töötegijad. Ja et tuleb aeg, kui handid hakkavad aeg-ajalt käima siinpool Uuraleid meid julgustamas.

Muži kogudus Turam Tut tänab kõiki, kes on andnud oma aega ja vahendeid, et tuua Uuralite taha valgust, mis jääb paistma paljude südametesse.

K

evadises ajakirjas oli lugu meie Handimaal asuva koguduse soovist osta püstkoda, mis täidaks ka kiriku otstarvet.

Eestlaste ja rootslaste abiga on püstkojakirik nüüd olemas ning augustis õnnestus mul seda handi ja neenetsi kristlaste visiooni materiaalset sümbolit oma silmaga näha.

Põhjarahvaste püstkoda ehk tšumm on traditsiooniline elamu. See on hantide ja neenetsite jaoks harjumuspärane koht, kus nad end mugavalt tunnevad ja on valmis elu üle arutlema. Püstkojakirikus saab üritusi korraldada, seda põdrakasvatajate või kaluritega kohtumiseks ühest kohast teise toimetada. Nii nagu Jeesus võttis omaks esimese sajandi juudi kultuuri ja suhtus sellesse lugupidamisega, illustreerib püstkojakirik handi ja neenetsi kristlaste soovi austada evangeeliumi kuulutamisel kohalikke traditsioone.

Püstkojakiriku suvine tumeroheline kate eristub hantide tavapärasest valgest, talveks kaetakse see läbilõikava külma kaitseks põdranahkadega. Sees sooja ahju ümber pehmetel madratsitel istuda ja kuuma teed juua saavad põhjapolaarjoone külastajad aga aastaringselt.

Loomulikult on kõige olulisem, et püstkojakirikus saab kuulda sõnumit Jeesusest, kes on tulnud nende kultuuri, selleks et parandada inimeste südameid ja kogu ühiskonda.

Täname kõiki Hõimurahvaste Aeg toetajaid!

Teie abiga said handi ja neenetsi sõbrad oma unistuse ellu viia!

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Kristlus ja rahvuslus Pastor Arfon Jones on Walesi misjoniorganisatsiooni Gobaith i Gymru (Walesi lootus) juht, Briti ja Välismaa Piibliseltsi juhatuse liige ning Walesi Evangeelse Alliansi eksjuht. Ta on tõlkinud Piibli tänapäeva kõmri keelde, mis on avaldatud nii raamatuna kui ka veebis, vt beibl.net. Ta on tuntud jutlustaja ja evangelist, tegelnud noorsootööga ja tõlkinud tänapäeva ülistuslaule kõmri keelde, samuti edendanud aktiivselt kõmri keele õigusi.

Millest jutt?

Rahvuslus on muutunud kristlikes ringkondades tabusõnaks, seda peetakse kristlusevastaseks ning kujutatakse inimkonda lõhestava ideoloogiana. Kuuleme tihti, et ei ole võimalik olla samaaegselt kristlane ja rahvuslane, sest „ei ole siin juuti ega kreeklast” (Gl 3:28, vt ka Kl 3:11). Rahvuslus paigutatakse kuhugi ebajumalateenimise juurde ja rahvuslasi süüdistatakse, et nad peavad oma maad ja keelt Jumalast tähtsamaks.

Seda nähakse mingi rassismi ja fašismi vormina, mis võiks kuuluda apartheidi-Aafrika ja hitlerliku Saksamaa juurde. Rahvuslast ennast nähakse „eksinud” ja sõnakuulmatu kristlasena, kes „Püha Vaimu kurvastab”.

Väikerahvale tähendab see, et peaksime salgama maha oma identiteedi, keele ja kultuuri ning hakkama osaks mõnest suurrahvast. Meie keelt käsitletakse probleemi ja lausa needusena, mis rahvast lõhestab. Kristlaseks saades oodatakse meilt, et meeleparanduse tulemusel piirame oma emakeele kasutuse ainult kodudega.

Mis on rahvas? UT-s tähendab see rahvusrühma (kr ethnos) ning sellest arusaamast lähtuvad ka misjonärid. Kuulutatakse mitte poliitiliste piiridega

Arfon Jones

riikidele, vaid rahvusrühmadele, lähtudes põhimõttest olla „kreeklane kreeklastele ja roomlane roomlastele”.

Rahvusluse eri mõisted hõlmavad laia suurte erinevustega skaalat ning mitte kõik siia alla mahtuv ei vääri heakskiitu. Kristlased peaksid alati uurima vastava rahvusliku liikumise põhimõtteid, hoiakuid ja tegevust, enne kui nad sellele omapoolse hinnangu annavad.

On mitmeid rõhuvaid rahvusluse vorme, mis endid mõnes aspektis ülimuslikuks peavad või poliitilist või majanduslikku omakasu taga ajavad, kuid selle kõrval on ka rõhutud vähemuste rahvuslus, mille sooviks rahvana elus püsida. Esimest, nn monotsentrilist, imperialistlikku, vägivaldset, täis ebajumalaid rahvuslust peaksid kristlased vastustama. Samas peaksid kristlased toetama nn polütsentrilist rahvuslust, mis lähtub põhimõttest, et igal rahval on midagi väärtuslikku oma kultuuri ja elu kaudu rahvaste perre lisada. Selline rahvuslus ei vastusta õiglasi suhteid ja rahu rahvaste vahel ega nõua midagi endale, mida ta teistele ei soovi.

Rahvaste, keelte ja kultuuride identiteediküsimusi uurides tuleb meil lahendada mitmeid teoloogilisi küsimusi Jumala loomingu ja Jumalanäolisuse, kultuuride ja keelterikkuse kohta. See hõlmab ka Jumala päästet: kas siin on tegu mingi sisemise vaimse printsiibi või kogu elu ja olemust muutva põhimõttega? See vajab sügavat analüüsi Jumala armastava ja andestava suhte kohta langenud ja patuse maailmaga, et saada selge ja realistlik hinnang Jumala kohtumõistmisest. Seega, mis on Jumala tahe rahvaste kohta?

Järg lk 10

Foto: Urmas Tamm

Hõimurahvaste aeg

nr 14

9

Algus lk 9

Jälgides Jumala tööd patriarhide kutsumisel ja edasises Mida ütleb Piibel?

Pühakirjast loeme, et Jumal lõi maailma ja kõik, mis Iisraeli ajaloos, näeme, et Tema suhe Iisraeli rahvaga selle sees. Ta lõi inimesed oma näo järele. Seega peame ei olnud mingi ebaõiglane oma rahva eelistamine või lähtuma sellest, et on vaid üks inimkond ja inimväärikus teenimatu õnnistamine (5Ms 8:7 jj). See oli peamiselt ning vastutus sellesse kuulumisel on antud kõigile. Me kutse usule ja sõnakuulelikkusele, mis austaks Jumalat ja tooks kaasa rikkaliku õnnistuse oleme selle alusel „oma venna kõigi osalevate rahvaste jaoks hoidjad”. Jumala tahe on, et me ‘Ein Tad sydd yn y nefoedd, (1Ms 12:2,3 – tõotus Iisakile üksteist armastaksime erisustest dŷn ni eisiau i dy enw di gael ei 26:3–5 ja Jaakobile 28:13–14). hoolimata. anrhydeddu.

Kõiki Jumala tõotusi ja suhtlust 1Ms loeme, et Jumal lõi Dŷn ni eisiau i ti ddod i deyrnasu, Iisraeliga tuleb vaadelda Tema maailma täis värve ja erisusi. inimkonnale ja kogu maale ac i’r cwbl sy’n dda yn dy olwg di Pühakiri avab loodu meile suunatud eesmärgi kontekstis. kogu ilus ja rikkuses ning selle ddigwydd yma ar y ddaear fel mae’n Iisraeli puhul oli tihti terviklikkus ja headus näitab digwydd yn y nefoedd. probleemiks, et Iisraeli valikut ei selle ühtsust ja harmooniat.

Rho i ni ddigon o fwyd i’n cadw ni’n mõistetud ja kutsumist kasutati Pärast mehe ja naise loomist fyw am heddiw. ära. Iisraeli rahvuslus muutus „oma näo järele” õnnistas monotsentriliseks: senine Maddau i ni am bob dyled i ti ta neid, andes neile nn teokraatia põhimõte lagunes, „kultuurikäsu”: „Täitke maa ja yn union fel dŷn ni’n maddau muutes Jahve üheks etniliseks alistage see enestele” (1Ms 1:28). i’r rhai sydd mewn dyled i ni. jumaluseks teiste seas.

Sellele järgnes pattulangemine Cadw ni rhag syrthio pan fyddwn ni’n Monotsentriline rahvuslus oli – inimkonna mäss Jumala cael ein profi , valdav ka Iisraeli agressiivsete tahte vastu, mis tõi kaasa ja sõjakate naabrite hulgas. Tõsi ac achub ni o afael y drwg.’ vaenu Jumala, teiste inimeste on, et Jumal kasutas tihti nende ja keskkonna vastu. Inimkonna Mt 6:9–13 jõudu oma sõnakuulmatu kaldumine kurjusse oli põhjalik Meie Isa palve kõmri (walesi) keeles rahva hoiatamiseks, – „inimese südame mõtlemised Arfon Jonesi tõlge kohtumõistmiseks ja olid iga päev üksnes kurjad” karistamiseks, kuid see ei tähenda, et Jumal kiitis (1Ms 6:5). Järgnes kohtumõistmine veeuputuse kaudu ja Jumala päästva armu läbi sai alguse uus. Jumala leping heaks nende teod. Tegelikult näeme, et Jumal mõistab Noaga täpsustab eelnevat: „olge viljakad, teid saagu selgelt nende rahvaste teod hukka ja kuulutab, palju ja täitke maa” (1Ms 9:1). Loeme edasi, et „[kolmest et ka nemad saavad karistatud oma vägivalla, rõhumise ja imperialistliku poliitika eest. Kuid lisaks Noa pojast] rahvastus kogu maa.” (1Ms 9:19, vrd 10:32).

1Ms 11 annab meile Paabeli torni ehitamise kirjelduse. kohtumõistmisele leiame me Vanast Testamendist Selle sündmuse alusel väidetakse tihti, et keelerikkus prohveteeringuid, mis vaatavad tulevikku, eri rahvaste pole muud, kui üks inimkonna needus ja takistus rahu ja ja keelte esindajaist koosnevale lunastatud Jumala õigluse teel. Vaadelgem aga, mis tegelikult sündis. Kogu rahvale. Näeme nii Iisraeli taastamise tõotust ja rahvaste maailm rääkis ühte keelt. Asuti ehitama linna ja torni, kokkutulemist. Kõik Jumala tegemised Iisraeliga viivad mille „tipp oleks taevas”. Mis oli selle eesmärk? – „Tehkem lõpuks Jumala paljurahvuselise rahuriigini.

Jeesus kuulutas, et ta töö, surm ja ülestõusmine oli enestele nimi, et me ei hajuks üle kogu maailma” (1Ms 11:4).

Seega tegutses inimkond vastupidi Jumala käsule 1Ms seaduse ja prohvetite täitumine ja tema tulek Messiana 1:28 ja 9:1,7. Seistes silmitsi selle mässuga, Jumal „segab pühitses sisse lubatud Jumalariigi. Mitmed rahvuslikult nende keele, et nad üksteise keelt ei mõistaks” (1Ms 11:7). meelestatud juudid ning ka ta jüngrid tõlgendasid Loeme, et selle tulemusena „Issand pillutas nad üle kogu lubatud kuningriiki kitsalt rahvuslikul pinnal, kui maailma” (1Ms 11:9), mis oli otseselt Jumala eesmärk uuendatud Iisraeli kuningriigi rajamist. Varakiriklikes loomisest peale. Nii näeme selles loos Jumala lahendust ringkondades püüdsid mitmed valeõpetajad sundida inimeste püüdele luua ühtne, kuid mässumeelne kultuur. mittejuutidest pöördunuid enne nende kogudusse vastu Patune inimkond tahtis valitseda oma elu ja saatuse üle, võtmist omaks võtma ka juudi kultuuri ja seadused. juhtida ise seda, mitte olla erinev ja haavatav. Jumal oli Paulus aga kuulutas, et Kristuses ei ole ei juuti ega see, kes tahtis erisusi ning inimestevahelisi suhteid, mis kreeklast (Gl 3:28). Vaevalt ta soovis sellega rahvuslikku identiteeti ära keelata, ilmselt soovis ta rõhutada, et rajaneksid usule Temasse.

Jumala tegutsemine Paabelis oli austuseks Tema kõik inimesed on võrdsed ning saavad Jumala lasteks nimele ning inimkonna hüvanguks. See oli Jumala samamoodi – usu läbi Jeesusesse Kristusse. See usk aga meelevalla väljendus ja samm edasi igavikulises armu- ei nõua ega julgusta kultuurierisustest loobumist.

Mis suhe on Jumala lunastatud inimestel ja nende ja päästeplaanis. Ta ei pillutanud inimkonda laiali, et seda hüljata, Tema plaan oli õnnistada „kõiki rahvaid rahvuskultuuril? Paljud kristlased, põrkudes probleemide maa peal” (1Ms 12:3, 17:18, 22:18 jt). See päästeplaan oli ja pingetega eri keelte ja kultuuridega suheldes, osutavad nelipühale, väites, et see „kõrvaldas Paabelist pärit kõikehõlmav.

10

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Lähedane keel jõuab südameni

Anita Laakso

Mansikeelne Matteuse evangeelium

Fotod: Helsingi Piiblitõlkeinstituut

needuse”. Tegu on sagedase väärtõlgendusega, mida kasutatakse kultuu-rilise imperialismi ja kolonialistlike hoiakute õigustamiseks.

Tegelikult algas nelipühal Abrahamile antud tõotuse lõplik täitumine, mille kohaselt saavad õnnistatud kõik rahvad. Need olid igavese õigus- ja rahuriigi esimesed viljad, osa Jumalariigist, mille täielikku tulemist veel ootame.

Eri rahvaste esindajad said kuulda head sõnumit Jumala imedest oma emakeeles.

Nelipühal õnnistas Jumal eri rahvaid oma Sõnaga, rahusõnumiga, mis lõi nende vahel ühtekuuluvuse, mis rajanes usul Messiasse.

Nelipüha on erinevuste ühtsuse tõeline ülistus. Paabel oli, vastupidi, püüe patusele solidaarsusele ühtsuse kaudu.

Vaimu kaudu antud ühtsus Kristuses ületab, kuid ei hävita kultuurierinevusi. See on ühtsus erinevustes, mis jätkub aegade lõpuni ja saab siis täiuslikuks. Ilmutusraamatu taeva nägemuses on selgelt väljendatud, et rahvaste kultuuririkkus on osa igavesest Jumalariigist: „Ja rahvaste hiilgus ja au kantakse sinna (Pühasse Linna) sisse” (Ilm 21:26). Rahvaste, kultuuride ja keelte rikkus ülistab Jumalat trooni ees (Ilm 7:9, 15:4). Nende rahvuslik identiteet ei ole hävinud, sest „elupuu lehed annavad tervist rahvastele.” (Ilm 22:2).

Rahvastel on oma väärtused ning tundub, et kõik see pühitsetakse ja lisatakse igavese Jumalariigi rikkuste hulka.

Seega on nii vanades kui ka uutes tõotustes alates 1Ms kuni Ilmutusraamatuni sõnum sama: inimkonna rahvaste, keelte ja kultuuride rikkus on Jumala poolt inimkonnale antud plaani täideviimise tulemus, mis ei ole mitte patu tunnistuseks, vaid Jumala ülistuseks.

Tõlkekorrektor Marja Taivassalo tööreisil Sosva külas

L

ääne-Siberis Saranpauli küla väikeses baptistikoguduses on ka mansi rahva esindajaid. Klavdia, innukas evangelist oma rahva seas, jutustab: „Umbes 15 aastat tagasi hakkasid mõned baptistid meie külla kuulutusreise tegema. Sain ükskord omale külaliseks uskliku abielupaari, kellega jäime Jumalast pikalt juttu vestma. Avasin oma südame esimest korda Jeesusele. Palvetamise ajal juhtus minuga midagi... Tundsin lausa füüsiliselt, kuidas mind vaevanud koorem ära võeti! Soovin sealtpeale usuteele kutsuda kõiki, eriti manse! Paljudes mansi peredes on side paganlusega ikka veel väga tugev. Vanade rituaalide täitmine takistab aga saamast kontakti Elava Jumalaga.

Mansikeelne Piibli Sõna on oluline, sest vähendab hirmu, mida paljud ristiusu ees tunnevad. Lähedane keel jõuab südameteni. Üritame koos koguduseliikmetega tunnistada Jumalast meie külaelanikele, levitame nende seas piiblitõlkeinstituudi väljaandeid. Paljudele tuleb suure üllatusena, et Jumala kohta võib lugeda emakeeles.”

Tõlkijaid kimbutanud haigestumiste tõttu on tõlkeprojekt veninud. Õnneks on olukord viimasel ajal paranenud. Praegu on mansidel olemas evangeeliumid ja Piiblilugude raamat. Viimasest on tehtud ka helisalvestis. Töös on peamiselt koolidele mõeldud illustreeritud Piiblilugude väljaanne ja evangeeliumitekstide audioversioon.

11

Soome-ugri kristlik festival tundras

Mark Nelson

A

12

Pidustusi saadab ikka hoogne tants ja laul.

Rahvarõivad pallimängu ei sega.

Fotod: Mark Nelson

ugusti teisel poolel kogunesid handi ja neenetsi kristlased koos külalistega Salehardi linna lähistele tundrasse soome-ugri kristlikule festivalile. Lisaks misjoni- ja piiblikooli õpilastele Komist, Marimaalt ja Udmurtiast ning Eesti rühmale oli ligi 100 osaleja hulgas kaks soomlast ja üks ungarlane.

Festival oli üksteise julgustamise ja Jumala ülistamise aeg. Tundras liiguvad pidustused omas tempos: põhjamaises nomaadi kultuuris ei valmistata ette ranget päevaplaani, kõik sujub siin sama loomulikus rütmis nagu põdrakasvatajail oma karjadega tundras ringi rännates.

Kolme päeva jooksul esitasid kõigi rahvuste esindajad oma laule ja tantse ning jagasid mõtteid, mida Jumal nende südamesse oli pannud. Piiblitundides õpiti, kuidas kohaliku keele ja kultuuri kaudu Jumalat teenida.

Praktilisemas osas keskenduti küsimusele: kuidas peaksid rahvuskultuuri kandvad kogudused elama oma igapäevaelu?

Laulude, tantsude ja ülistuse vahepeal võeti aega hõimurahvaste eest palvetamiseks. Õhtuti aga istuti üheskoos handi püstkojas põdranahkadest madratsitel, tuli ahjus praksumas. See oli imeline kogemus!

Esimene soome-ugri kristlik festival toimus neli aastat tagasi, aastal 2011. Nüüd tuldi kokku teist korda.

Kas seesugustel pidustustel on üldse mõtet? On see midagi enamat kui lihtsalt lõbus koosolemine? Usun, et festivalidel on oluline roll juba seetõttu, et nad toovad kokku väga eraldatud kogukondade kristlasi, tuletades neile meelde, et nad ei ole üksi, vaid moodustavad osa suuremast tervikust. Ühel handi grupil kulus laevaga lõuna poolt kohale jõudmiseks mitu päeva. Eelmisele festivalile saabunud kahe sealtkandi osaleja asemel oli seekord juba seitse. Nende hantide surguti murrakul on vähe sarnasust Salehardi piirkonna handi dialektiga. Ühesugused on aga nende südamed, samuti võitlused ning visioon näha oma rahvast lunastatuna. Üks meie unistusi on näha, kuidas need eraldiolevad kogukonnad üksteist toetavad ja julgustavad, ning mitte ainult handi, vaid ka komi, udmurdi, mari ja teiste omi. Vaadates tagasi enam kui kümne aasta pikkusele kogemusele selles töös, võin öelda, et eestlastel on olnud nende rahvaste lähendamisel tugev mõju.

Misjonireisidega ja mitmel muul viisil üles ehitatud sõprussuhted on sild, mis rahvad kokku toob. Misjonitöö vajab just selliseid inimesi, kes on võimelised looma tõsimeelset armastust ja austust väljendavaid suhteid.

Suvefestival oli au toomine Jumalale, kes erinevad kultuurid on loonud. Siiras südamest tulev ülistus tõmbab ka ümbritsevaid inimesi kaasa. Armastus ja tunnustus, mida eestlaste grupi liikmed hõimurahvastele osutasid, julgustab neid omakorda üksteist ja teisi rahvusi armastama ning austama.

Kolm tundras veedetud päeva tõestasid suurepäraselt, mida tähendab väikerahvastele olla osa Kristuse Ihust – see tähendab olla armastatud ja aktsepteeritud, toetada üksteist ühises peres.

Kaugelt Surgutist festivalile saabunud handi memm loeb Piiblit.

Ta raiub enesele seedreid; ta valib raudtamme või tamme ja laseb metsapuude hulgas oma tarbeks tugevaks kasvada; ta istutab loorberipuu, vihm kasvatab selle suureks ja sellest saab inimesele kütet: ta võtab seda enese soojendamiseks, samuti süütab ta selle, et leiba küpsetada; kuid ta valmistab sellest ka jumala ja kummardab seda, ta teeb sellest nikerdatud kuju ja põlvitab selle ette. Kummardab, palvetab selle poole ning ütleb: „Päästa mind, sest sina oled mu jumal!” Jesaja 44:14–15, 17b Olen alati olnud handi šamanistliku usundi aktiivne järgija. Kui mu elus valitses segadus, pöördusin abi saamiseks ikka oma religiooni poole. Ühel päeval läksin jahile ja lasksin karu maha. Kuna karu on püha loom, hakkasin palvetama, oma rahva kombe kohaselt karu vaimult abi paludes. Mõne aja pärast mu palve soikus, jäin mõttesse. Mõtlesin: ma tapsin karu, järelikult olen temast tugevam.

Miks ma palvetan kellegi endast nõrgema poole? See mõte pani alguse uuele arusaamisele mu elus ning lõppes nii, et leidsin kellegi, kes tõesti väärib, et tema poole palvetatakse. Ma leidsin elava Jumala! Ühe festivalikülalise tunnistus

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Teine lend lõpetas piiblikooli

A

ugustis 2015 kogunesime misjoni- ja piiblikooli teise lennu viimasele kahenädalasele õppesessioonile. Järgnenud pidulikul lõpuaktusel said diplomi 13 lõpetajat, kelle hulgas oli hante, komisid, udmurte ja marisid.

Viimasel tööperioodil keskendusime õpilaste ettevalmistamisele teenistuse jätkamiseks oma rahva seas. Juhtimise teemal pidas loenguid meie võõrustajast pastor Anatoli Marõtšev, kes juhib hantide ja neenetsite keskel tehtavat tööd.

Teistes ainetes oli tähelepanu keskmes vaimulik ettevalmistus kristlikuks teenimiseks, samuti selliste koguduste rajamine, kus evangeeliumi jagatakse emakeeles kohaliku kultuuri kaudu.

Hea oli jälgida õpilaste arengut kolme õppeaasta jooksul. Kooli tulles oli nii mõnigi neist seisukohal, et põhimõtteliselt kõik oma kultuuriga seonduv on paganluse poolt rikutud ja tuleb kristlastel kõrvale heita. Neil oli välismaalaste loodud kujutluspilt sellest, kuidas kristlane peab välja nägema, käituma ja rääkima. See oli ainus neile teadaolev kuvand.

Piibli sügavama uurimise ja arutluste käigus misjonitöö üle kohalikus kultuurikontekstis hakkasid nad tasapisi mõistma, et paganluse kõrvaleheitmine ja tõelise Jumala poole pöördumine ei nõua selja pööramist oma päritolule ja kultuurile. Sa võid tõesti olla mari ja ühtlasi olla kristlane! Eestlastest ei kahtle selles ilmselt keegi, kuid nii mõnegi mari, udmurdi ja handi jaoks oli see üllatav, samas ka ülimalt vabastav!

Järg lk 14 Kooli ajal vabanesin hirmust ja kahtlustest, suutsin ületada andestamatuse ja süütunde barjääri, mida endas ikka veel leidsin. Jumal tervendas mind siin. Aitäh kõigile õpetajatele ja Jumalale! Palvetan, et tööd võiks alustada kolmas piiblikooli lend.

Minu edasine teenistus? Kuhu Jumal mind saadab, sinna lähen.

Valentina, komi Mõistsin, kui oluline on võtta end sellisena, nagu ma olen. Jumal ongi meid erinevaiks loonud. Õppisime ülistama Jumalat igaüks oma keeles ja seda mitte häbenema.

Nina, udmurt Kõige suurema õppetunni sain iseenda kohta. Õppisin endaga tööd tegema, teistest kristlastest eeskuju võtma, üksteise eest palvetama ja andestama. Ka Piiblit loen nüüd teistmoodi. Jätkan tööd lastega ja olen tänulik, et Jumal mind selles teenistuses kasutab.

Nadežda, udmurt Mäletan esimest õppesessiooni JoškarOlas, kus täiesti võõrad inimesed võtsid mind vastu sellise armastusega, nagu oleksin nende pere liige.

Anna, hant

Mu tütar õppis piiblikoolis varem ja juba siis märkasin, kuidas siin üksteisest hoolitakse. Olen tänulik õpetajate eest. Mark Nelson õpetas meid Piiblit mõistma ja armastama. Sergei Kudrin jutustas, kuidas ta kord Karjala külapoes karjala keelt hakkas rääkima ja selle peale üks vanamemm ta enda juurde teed jooma kutsus. Head Sõnumit tuleb edasi anda emakeeles!

Kaupo Kant õpetas meid Jumalat sügavamalt tundma, palvetama ja ära tundma Püha Vaimu ande. Gerard Willemseni tundides tutvusime oma kultuuriga veel põhjalikumalt, tänu tema loengutele on mul kergem oma rahvast armastada. Anatoli Marõtšev pani südamele: pastor ei tohi unustada, et ta on ennekõike teenija.

Loodan ja palvetan, et järgmises lennus oleks palju rohkem õpilasi erinevaist paigust.

Tamara, udmurt Tahtsin väga-väga siin õppida ja see õnnestuski. Õppisin Piiblit uut moodi tundma. Minu jaoks olid kodused ülesanded rasked, palvetasin selle pärast palju. Tahtsin mitu korda isegi loobuda, kuid kolme aasta jooksul oleme üksteist kinnitanud ja julgustanud ning koos lõpuni jõudnud.

Lidia, komi

Mark Nelson

Pastor Anatoli Marõtšev peab loengut juhtimise teemal.

Lõpuaktus handi püstkojas

Olen tänulik võimaluse eest siin õppida, selle ühtsuse eest, mis on erinevate kirikute kristlaste vahel. Oleme üksteiselt nii palju õppinud!

Marina, hant Sain teiste soomeugrilaste kommete ja kultuuri kohta palju teada. Usun, et Jumal rõõmustas meie üle, kui festivalil üheskoos laulsime ja tantsisime. See oli imeline eri värvidega mosaiik! Jumal armastab väikerahvaid! Oli aeg, kus mõtlesin, miks meid alandatakse meie oma maal. Nüüd Jumal vabastab ja tervendab meid.

Iraida, komi Olen tänulik, et raskustele vaatamata sain siin õppida. Õppisin Jumalat lähemalt tundma ja Püha Vaim alustas minuga tööd.

Minus oli juba lapsepõlvest pärit kibedust, mida Jumal mulle näitas. On nii hea kogeda Jumala ligiolu vaikuses. Tahan Teda veelgi rohkem tundma õppida ja Tema armastust inimesteni viia.

Vassili, komi Püüdsin õpingute ajal Jumalale lähemale saada. Mu südamesse oli kogunenud väga palju valu, tundsin, et ma pole mitte keegi.

Tänan Jumalat, et Ta selle peatas ja mind tervendas.

Ljudmila, mari

Fotod: Mark Nelson ja Gerard Willemsen Uurali mägedes

Hõimurahvaste aeg

nr 14

13

Pidu jätkub!

Algus lk 13

kui paljud minult küsisid, kuidas pääseda õppima meie piiblikooli järgmisele kursusele. Siin on suur janu Jumala Sõna õppimise järele väikerahvaste kontekstis. Üks handi naine ütles nagu Etioopia eunuhh Apostlite tegude raamatu 8. peatükis: „Kuidas ma võin aru saada, kui keegi mind ei juhata?” Hiljem selgus, et ta juhatab juba aastaid usklike gruppi oma külas, aga on üksi, ilma toetuse ning abistava õpetuseta. Meie soomeugrilastest vennad ja õed Kristuses vajavad õpetust, mis aitaks neil avastada, mida tähendab olla üheaegselt kristlane ja soomeugrilane!

Palvetage lähematel kuudel koos meiega, kui me otsime Jumala juhtimist edasiliikumiseks. Selleks et aidata järgmist lendu, mis on juba ootamas.

Eluleib vepslastele lugemine vahepeal pooleli jätta, sest inimestele läks tekst nii südamesse, et nad end taltsutada suutmata valjusti nutma puhkesid.

Pärast seda hakkasin ka ise sügavamalt aru saama, milline tohutu mõju emakeelsel Piiblil on. Olin seni hästi tundnud Piibli kultuurilist väärtust, aga nüüd virgusin nägema, kuivõrd olulisem on selle vaimulik mõõde: Piibel on Jumala kõne, mis on võimeline inimest ja tema elusuunda muutma.

Tegemist on Eluleivaga.

Suveti korraldasid noored vepsa toimetajad külades raamatunäitusi, et vepsa kirjandust tutvustada. Näitustel olid väljas ka piiblitõlkeinstituudi üllitised, mida sai kaasa võtta. Neid loeti mitmekesi, nende üle arutleti. Mõnede äärealade elanikud said alles nüüd endale esimest korda Uue Testamendi või Psalmide raamatu.

Vepsakeelse Uue Testamendi lugemine

Fotod: Larissa Smolina

25

aastat tagasi vepsa keelde piiblitõlkimist alustades ei mõistnud me alguses, kui olulise asjaga on tegu. Enne 1990ndate algust polnud sellesse keelde tõlgitud ühtegi osa Piiblist.

Tõlkimine sundis kirjakeelt edasi arendama, sest tekstides esinev võõrapärane kultuur, kombed ja ajalugu tuli vepsa keeles edasi anda esmakordselt. Meie töörühma kuulusid vepsa keeleinimesed ja kaks piiblitõlkeinstituudi töötajat.

Aastal 1991 ilmus jutukogumik „Jeesuse elu”, aasta hiljem Markuse evangeelium. Mõlemad raamatud võeti suure rõõmuga vastu koolides, kus pärast mitmekümneaastast pausi oli jälle hakatud vepsa keelt õpetama. Ka edaspidi valminud piibliosad võeti koolitundides kasutusele.

Kui lugesin 1992. aastal kooliõpetajate konverentsil ette Markuse evangeeliumi, tuli

Nina Zaitseva

Vepsakeelne raamatunäitus

Usun, et Sõna julgustab Jumala poole pöörduma: Talle võib oma muresid usaldada emakeeles, sest Ta mõistab seda keelt.

2010. aasta rahvaloenduse andmeil elas Karjalas 3423 vepslast, see on 62,4% vepslaste üldarvust (5936) Venemaal. Karjalas vähenes rahvaarv kahe viimase rahvaloenduse vahel peaaegu kaks korda. Vologda oblastis on vepslasi viimase rahvaloenduse järgi 412 ja Leningradi oblastis 1380.

Sellega on vepslased üks ajaloo areenilt kiiremini lahkuvaid soome-ugri rahvaid Venemaal.

Pondalka jõgi Vologda piirkonnas

14

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Foto: Ljubov Smirnova

Jaakobuse kirja tekstilõik „Iga hea and ja iga täiuslik kink tuleb ülalt, valguste Isalt, kelle juures ei ole muutust ega varjutuste varju” (Jk 1:17) sisaldab ka nende kultuuris rikkalikult esinevat head ja ilusat. Kui meie soome-ugri õpilased seda taipasid, olid nad valmis uue energia ja põnevusega oma naabritele teada andma, et Jumal neid tõesti armastab.

Rahvastele, kes tunnevad end armastusest ilma jäetuna, on see parim uudis, tunnistas kokkuvõtvalt üks õpilane meie viimaste koos viibitud päevade jooksul. See tunnistus näitab ilmekalt, kuivõrd edukaks see õppekava on osutunud!

Palvetame, et õpilased kasutaksid õpitut oma kogukonnani jõudmiseks, tooksid teisi Kristuse juurde ja rajaksid kogudusi, mis oleks nende kultuuri ehe osa. Ja et nad oleksid võimelised täitma oma rahva sügavamaid vajadusi koos paranemisega, mida ainult Jeesus saab anda.

Kui piiblikooli lõpetajad olid lahkunud, tundsime suurt vajadust tagada hõimurahvastele edaspidigi piibellik ja teoloogiline õpetus. Ma ei mäletagi enam,

Esimesed udmurdid lõpetasid vaimuliku seminari Eestis

Vera Kamaeva-Kulikova

E

Hõimurahvaste aeg

nr 14

EMKTS rektor Meeli Tankler ulatab diplomi Vera Kamaeva-Kulikovale

Maina Sašina lõpetab seminari cum laude

Fotod: Üllas Tankler ja autori kogu

esti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris õppimise aeg oli suurepärane. Nelja õpinguaasta jooksul avanes usumaailm, kristlus ja religioonid üldse mulle justkui uuel viisil. Olen usklik olnud lapsest saadik, suure osa ajast kirikus veetnud ja seal palju teeninud, kuid nii mõnigi kord on puudu jäänud teoreetilistest põhiteadmistest.

Esmajärjekorras avas seminar mulle kristlike konfessioonide rohke maailma. Venemaal ei ole erinevate konfessioonide kristlastel kombeks omavahel suhelda ega sidet hoida, ollakse pigem vaenulikud. Seminaris ja üldse Eestis nägin eri konfessioonide lugupidavat suhtumist üksteisesse ja püüdu omavahel suhelda. Meil ei taha isegi ühe konfessiooni kirikud üksteisega suhelda ega koostööd teha, rääkimata ühendusest teiste konfessioonidega. Õppisin, kuidas armastada ja austada usklikke, kes pole minuga sarnased. Minu arvates on see väga tähtis, sest lõpuks oleme ju kõik taevas, kus pole enam mingeid konfessionaalseid erinevusi. Olen nüüd valmis rahulikult kuulama erineva maailmavaatega inimeste arvamusi ja õpetust ning võimeline vastama nende küsimustele, kelle peas paistab olevat erinevate usundite segu.

Väga palju andsid mulle loengud hingehoiu teemal. Tänu sellele hakkasin rohkem tähelepanu pöörama vajadusele teenida inimesi hingelisvaimulikes küsimustes.

Pealegi ei vaja hingehoiualast nõu ju mitte ainult need, keda sa teenid, vaid inimesed, kes sinu kõrval koos sinuga teenivad.

Mulle meeldib väga, et paljusid seminaris õpitud teoreetilisi aineid saab kasutada igapäevaelus ja teenistuses. Loomulikult on kõige tähtsam muudetud süda, minu arust on see kogu protsessis kõige hinnalisem eriti Jumala jaoks. Viimasel aastal esmakursuslasi vaadates meenus, missugune „okkaline” ma ise kunagi olin oma jäikade hoiakute ja piiritletud arusaamisega elust. Näis, et miski ei suuda mind kõigutada. Õppeprotsessi käigus pöörati mu kristlik maailmapilt kümneid kordi pea peale. Siis mõistsin, miks paljud ei kannata välja, vaid lahkuvad seminarist või üldse kirikust. Me peame olema valmis avardama oma südant meile arusaamatu või isegi ebameeldiva puhul, millega nii või teisiti kokku puutume. Ka kristlastele, kelle mõtted ja hoiakud on meile täiesti mõistetamatud.

Võimalik, et seda artiklit loevad tulevased seminari üliõpilased. Olgu see neile kinnituseks, et nad ei kardaks muutuda ja seda just paremuse suunas. Ja et nad õpingute protsessis ei kaotaks muutuste keskel siirast armastust Jumala ja Tema Kiriku vastu.

Lõpetajate rõõmu on tulnud jagama osa Vera ja Maina paljudest eesti sõpradest

15

F. J. Wiedemann udmurdi keele uurijana

U

uuesti ümber kirjutama. Esimene teaduslik sõnavaralise lisaga udmurdi keele grammatika „Grammatik der wotjakischen Sprache: nebst einem kleinem wotjakisch-deutschen und deutsch-wotjakischen Wörterbuche” ilmus Tallinnas 1851. aastal. Teadlased on märkinud, et grammatika teine variant oma paranduste ja täiendustega on kvaliteetsem.

F. J. Wiedemann oli ka udmurdi murrete uurimise eestvedaja. 1858. aastal Peterburis ilmunud artiklis „Zur Dialektenkunde der wotjakischen Sprache” märkis autor, et peamised erinevused udmurdi murrete vahel on foneetikas ja sõnavaras. Dialekte on ta nimetanud kubermangude ja maakondade järgi: jelabuga, glazovi, sarapuli, malmõži, kaasani ja orenburgi murre, kuid ei märgi, millises piirkonnas need murded on levinud.

Autori vaatluste põhjal on vene laensõnu kõige rohkem glazovi dialektis ja tatari laensõnu Kaama jõe taguste udmurtide murdes.

Kaasaegsed udmurdi keele murdeuurijad toovad esile põhja-, lõuna-, bessermani ja keskmurded.

Lõunamurre jaguneb kaheks murrakuks: kesk-lõuna ja kaug-lõuna murrak. Wiedemann nimetab kesk-lõuna murrakut jelabuga dialektiks, kaug-lõuna oma kaasani ja orenburgi, põhja murret glazovi ning keskmurret sarapuli ja malmõži dialektideks.

1880. aastal andis F. J. Wiedemann välja komi-saksa sõnaraamatu „Syrjänisch-deutsches Wörterbuch: nebst einem wotjakisch-deutschen im Anhange und einem deutschen Register”. Sõnaraamatu juurde kuuluv udmurdi-saksa sõnastik sisaldab umbes 5000 udmurdi eri murretest pärinevat sõna. Pärast sõnastiku avaldamist tutvus akadeemik uute käsikirjade ja ilmunud uurimistöödega ning kogus täiendavat sõnavara.

1886. aastal avaldas ta uue sõnaraamatu „Zusätze und Berichtigungen zu dem Syrjänisch=deutschen und wotjakisch=deutschen Wörterbuch,” milles sisaldub 1050 udmurdi sõna.

Teadlase viimane akadeemiline kirjatöö udmurdi keele uurimisvaldkonnas oli 1884. aastal Peterburis ilmunud permi keelte võrdlev grammatika „Grammatik der syrjänischen Sprache: mit Berücksichtigung ihrer Dialekte und des Wotjakischen”.

Tänapäeva udmurdi keele ja kultuuri uurijad viitavad senini F. J. Wiedemanni töödele. Kahjuks polnud aga akadeemiku uurimistööd leidnud kasutust udmurdi grammatika koostamisel nõukogude ajal. Esimene teaduslik udmurdi keele grammatika tuleks kindlasti tõlkida udmurdi keelde.

dmurdi keele uurimine algas 18. sajandil tsaarivalitsuse suurenenud huviga Vene impeeriumi vähemusrahvuste vastu.

Udmurdikeelseid sõnu on üles tähendatud maadeuurijate F. J. Strahlenbergi, G. F. Mülleri, E. Fischeri ja P. S. Pallase sõnakogudes. Aastal 1775 avaldati Kaasani metropoliidi Veniamin Pucek-Grigorovitši koostatud udmurdi keele grammatika „Сочиненiя, принадлежащiя къ грамматикѣ вотскаго языка”.

19. sajandi alguseks oli udmurdi keelde tõlgitud ristiusuga seotud kirjandust, sajandi keskel alanud tõsisem teaduslik uurimine seostub aga F. J. Wiedemanni nimega. Tema sulest on ilmunud udmurdi keele esimene suurem teaduslik grammatika, esimene teadusartikkel udmurdi murretest ning esimene udmurdi ja komi keele võrdlev grammatika. Lisaks andis ta välja esimese küllaltki suure udmurdi sõnaraamatu.

Udmurdi kraisse kohalesõidu asemel kasutas F. J. Wiedemann keeleuuringuteks udmurdikeelseid evangeeliume ja teiste autorite teoseid. Matteuse ja Markuse evangeeliumid oli lõunamurdesse tõlkinud Možga küla preester J. Anissimov, Markuse evangeeliumi põhjamurdesse Svjatitskoje küla vaimulik A. Škljajev. Luuka ja keskmurdes kirjutatud Johannese evangeeliumide tõlkijad on teadmata.

Märkimist väärib F. J. Wiedemanni pühakirja originaaltekstide lugemise oskus ja suurepärane vanakreeka keele tundmine. Kahjuks oli teadlasel ebapiisava keeleoskusega preestrite tõlgetest raske aru saada. Siin olid suureks abiks tol ajal Tallinnas tsaariarmee mereväes teenivad udmurdid. Keegi Jelabuga maakonnas sündinud sõjaväelane, kes vene keeles lugeda ja kirjutada oskas, aitas teadlasel tekste mõista ja neid õigesti kirja panna. Seetõttu on udmurdi grammatika kirjutatud peamiselt lõunamurde alusel, kuigi autor tõi paralleelselt näiteid ka teistest murretest.

1849. aastal valminud udmurdi keele grammatika on F. J. Wiedemanni esimene udmurdi keele uurimisele pühendatud teadustöö. Kuna autoril oli 1847. aastal avaldatud mari ja komi grammatika põhjal soome-ugri keelte grammatika koostamise kogemus juba olemas, sai valminud grammatika küllaltki põhjalik.

Wiedemann esitas töö Venemaa Teaduste Akadeemia konkursile Demidovi preemia saamiseks. Akadeemik A. J. Sjörgen andis teadustööle kõrge hinnangu ja XIX Demidovi preemia määratigi Wiedemannile.

Venemaa Teaduste Akadeemia korraldusel tuli udmurdi keele grammatika välja anda Tallinnas. Käsikiri saadeti tagasi Tallinna ning sealt edasi Tartusse, kuid läks poolel teel kaduma. Kulus üle saja aasta, enne kui Ferdinand kadunud käsikiri jälle üles leiti.

Johann Wiedemann oli sunnitud kogu grammatika Wiedemann

16

Ettekanne on valminud V. K. Kelmakovi ja I. V. Tarakanovi uurimuste põhjal.

Ette kantud konverentsil „Emakeelne Eesti, emakeelne Euroopa II” Väike-Maarja, 24.–25. aprill 2013

Wiedemanni mälestuskivi Peterburis Smolenski luterlikul kalmistul.

Fotod: Autori ja EPSi kogu

1998. aastal Udmurtiast Tartu Ülikooli õppima asunud Jelena Rjabinaga kohtusime meie hõimuajakirja lehekülgedel juba 2007. aastal. Tookord oli juttu eestlaste ja udmurtide kultuurilistest erinevustest ning sellest tingitud kohanemisraskustest, aga ka vajadusest toetada Piibli tõlkimist udmurdi keelde.

Aastal 2011 kaitses Jelena Rjabina Tartu Ülikooli Teadusnõukogu ees doktoriväitekirja „Permi keelte põhivärvinimed”, mille eest talle omistati filosoofiadoktori teaduslik kraad. Praegu töötab Jelena uurijana Iževski Ülikoolis.

Jelena Rjabina

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Mihhail Atamanov 70

„Ei ole ma õppinud end kellegi selja taha varjama ja vaikima, kui näen, et alandatakse inimlikku ja rahvuslikku väärikust. Minu jaoks on kõik rahvad võrdsed, ei ole suuri ega väikseid, muulasi ega teiseusulisi. Igal rahval on põnev päritolu, ajalugu, keel ja kultuur. Seda meelt olin veel enne Piibliga tutvumist, seda meelt olen ma alati!“

Mihhail Atamanov

Ilmus esimene eesti-udmurdi sõnaraamat Eesti Keele Instituudi kodulehel on kõigile palve <palve p’alve palve[t -, palve[te p’alve[id s> kättesaadav esimene, 1. курон; (anuv) сюлворон; (pöördumine) вазиськон : umbes 10 000 märksõna abipalve юрттэт сярысь курон sisaldav eesti-udmurdi mul on teile väike palve мынам тӥледлы пичи куронэ вань sõnaraamat.

2. курон : Sõnaraamatu aluseks on hommikupalve ӵукна вӧсяськон Eesti Keele Instituudis välja Jumal on meie palvet kuulda võtnud Инмар вӧсяськеммес пеляз понэм töötatud sõnastikupõhi.

Koostajad on selle eesti põhjale lisanud udmurdi keele andmed. Sõnaraamat on keeleuuenduslik: Udmurdi keel (удмурт кыл) on permi keelte hulka kuuluv udmurdikeelsete vastete puudumisel pakuvad autorid soome-ugri keel. Venemaa Föderatsiooni kuuluvas Udmurdi eestikeelsele sõnale omapoolse võimaliku vaste.

Vabariigis on udmurdi keel vene keele kõrval ametlik keel. 2010.

Eripäraks sõnastikus on suur hulk udmurdi murdesõnu. aasta rahvaloenduse andmetel oskas Venemaal udmurdi keelt Sellist eesti-udmurdi sõnaraamatut ei ole varem 324 338 inimest. Udmurdi Vabariigi Haridusministeeriumi koostatud, kuigi kultuurisuhted kahe soome-ugri andmetel (2015. aasta 18. mai seisuga) õpib udmurdi keelt ja rahva vahel on olnud pikad. Sõnaraamatu koostamise kirjandust Udmurdimaal 234 koolis kokku 16 511 õpilast. mõte tekkis 2007. aastal tänu Eesti hõimurahvaste programmiga Eestis õppivatele udmurdi üliõpilastele.

Eesti Keele Instituut Sõnaraamatu sihtgrupiks on udmurdi keelest ja kultuurist huvitatud eestlased ning eesti keelt õppivad udmurdid. Sõnastik pakub rikkalikku ainest ka tõlkijatele.

Hõimurahvaste aeg

nr 14

17

Foto: Mark Nelson

M

ihhail Atamanov on sündinud 19. septembril 1945. aastal Udmurtias Vuž Egra külas. Aastatel 1970–75 õppis ta Udmurdi ülikooli filoloogiateaduskonnas, 1975– 1978 Paul Ariste juhendamisel Tartu ülikooli aspirantuuris. Pärast seda jätkas ta tööd Udmurdi Teadusliku Uurimise Instituudis. Doktoriväitekirja kaitses 1996. aastal.

Alates 1989. aastast asus M. Atamanov õigeusu kiriku teenistusse ja alustas 1990. aastate alguses Piibli tõlkimist udmurdi keelde. „Piibli ja jumalateenistuslike tekstide tõlkimine on üheks põhjuseks, miks ma teadustööst loobusin. See aitab udmurdi keelt säilitada, arendada ja rikastada.

Tahtsin, et ka minu armas udmurdi rahvas kuuluks Mihhail Atamanov nende rahvaste kilda, kellel on arenenud keel, kultuur ja usk,” on ta öelnud. Udmurdikeelne Piibel ilmus 2013. aastal.

2009. aastal omistati Mihhail Atamanovile Eesti Hõimurahvaste Programmi kirjanduspreemia esseedekogumiku „Mon – udmurt. Malõ mõnõm vös’?” (Olen udmurt. Miks mul on valus?) eest.

Hõimurahvaste Aeg Hiiumaal

S

uvel viibisid misjoniorganisatsiooni Ljus i Öster misjonidirektor Rauli Lehtonen ja Eesti Piibliseltsi peasekretär Jaan Bärenson kaks päeva Hiiumaal. Esimesel hommikul leidis aset kohtumine pastorite ja koguduste töötegijatega. Külalised jagasid teavet hõimurahvaste projekti kohta ning ning andsid ülevaate misjonitööst laiemalt. Ühiselt peeti aru, kuidas saaksid Hiiumaa kogudused hõimurahvaste keskel tehtavale tööle veelgi enam kaasa aidata.

Pühalepa Vennastekoguduse aastapäeval astusid külalised üles tervitussõnavõttudega. Pühapäeval osaleti Palade Priikoguduse jumalateenistusel, Hilleste Baptistikoguduse aastapäeval ning õhtul Kärdla Kristliku Osaduse koguduses, kus tutvustati hõimurahvaste keskel tehtavat tööd lähemalt ja kutsuti üles hõimutöös kaasa lööma. Iga soovija sai koduteele asudes pihku Hõimurahvaste Aeg ajakirja.

Misjonivaim elab Hiiumaal edasi

Rauli Lehtonen

N

18

Rauli Lehtonen räägib hõimurahvaste misjonist Hiiumaa pastoritele ja töötegijatele Hilleste palvemajas.

Hilleste koguduse aastapäeva jumalateenistusel

Fotod: Rauli Lehtonen ja Jaan Bärenson

õukogude ajal käisin üsna tihti Eestis, kuid kahjuks ei tohtinud välismaalased peatuda mujal kui Tallinnas, Pärnus või Viljandis. Seepärast unistasin sageli võimalusest külastada Hiiumaad kas või korra elus.

Pealinnas õnnestus tollal kohtuda selliste vaimulike juhtidega nagu Árpád Arder, Teedi Tüür ja Uudo Veevo, kelle eeskuju mulle väga palju tähendas. Uudo Veevo ja Árpád Arder on „saatnud” mind paljudel välisreisidel.

Nende järele päritakse tänase päevani Ameerikas slaavi kogudustes, Siberis, Ukrainas, Kaukaasias ning isegi Volga ja Uurali alade soome-ugri kristlaste seas, kui kuuldakse, et mu abikaasa on Eestist pärit. Issanda sulastena on need Hiiumaaga seotud mehed jätnud kustumatu mälestuse inimestele, kellega nad oma misjonireisidel kohtusid.

Sel suvel õnnestus mul lõpuks esimest korda Hiiumaad külastada. Koos Piibliseltsi peasekretäri Jaan Bärensoniga Hiiumaa kogudustes viibides ärkasid minus nostalgilised tunded. Mõtlesin nendele, kes nõukogude ajal olid misjonile minejaid eestpalveis kandnud, suurte ohvritega toetanud ning seejärel teadmatuses neid ohtlikult reisilt tagasi oodanud.

Kärdlas, Paladel, Hillestes ja Pühalepas sugulasrahvaste vaimulikust olukorrast rääkides võisime kogeda Püha Vaimu erilist ligiolu. Huvi hõimurahvaste misjonitöö vastu oli märgatav, usun, et Hiiumaa koguduste toetus marisid, mordvalasi, komisid, hante, mansisid ja udmurte tulevikus erilisel viisil kannab, nii et Volga alade rahvuslikud kogudused tõesti tugevamaks muutuvad.

Oleme kindlad ka selles, et seesama Kristus, kes ligi 2000 aastat tagasi läkitas oma jüngrid kuulutama evangeeliumi kõigile rahvastele, innustab kogudusi hõimurahvaid toetama ja nende pärast palvetama.

Saime ka kogeda, et kogudustes toimib seesama Vaim, kes varasematelgi aegadel innustas usukangelasi minema misjonireisidele Eesti, Venemaa, Ukraina ja Kaukaasia maade eri paikadesse.

Usume, et Eestimaal leidub veel kristlasi, kes on valmis andma oma andeid, oskusi ja ressursse piiblitõlketööks ning uute koguduste rajamiseks, selleks et pisemadki sugulasrahvad saaksid lugeda ja kuulda Jumala Sõna oma emakeeles – enne kui Päästja Jeesus Kristus taas tuleb.

Osa aastapäevalisi Pühalepa vennastekoguduse palvemaja ees

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Onu Vova abikaasaga

K

ohtusin onu Vovaga ehk kuskil sajandivahetusel, aga tegelikult näib, nagu oleksin teda kogu aeg tundnud. Alustasime koos paari sõbraga reisi neenetsite ja hantide küladesse ning kuulsime, et Jamburas elab üks usklik. Tahtsime seal ära käia, aga kuna teid sinna ei vii, siis see meil ei õnnestunud. Saime onu Vovaga tuttavaks hoopis Aksarkas.

Ta rääkis, et sai usklikuks 1990ndate algul. Seejärel puudus tal side kogudusega, aga ta katsus püsida usus nii nagu oskas. Jambura inimesed räägivad, et tegelikult on onu Vova alati paistnud nagu usklik. Tema eluviis erines teiste omast: ta ei purjutanud, püüdis olla aus, tegutses alati südametunnistuse järgi. Ning ta hoolitses külaelanike ja oma rahva eest. Meid kutsus ta rõõmuga külla ning alates esimesest käigust saime aru, et Jambura on antud meie vastutada.

Sõitsime pikalt autoga mööda jääteed, siis jätsime auto tee äärde ja onu Vova võttis meid mootorkelgule.

Jamburas kutsus ta praktiliselt kogu küla kokku oma koju ja teatas: „Jutlustage!” Suveti elas onu Vova nagu kõik teisedki külaelanikud püstkojas väljaspool küla.

Kalapüük sisustas kogu aja, aga külalislahkus oli veres.

Kui tööpäev umbes kella 11 paiku lõppes, kogus onu Vova lähimad asukad kokku jumalateenistusele, mis lõppes alles kell üks öösel.

Onu Vova armastas oma kodukanti ja rääkis sellest alati austusega, samuti oma esivanematest. Õppisin temalt neenetsi kultuuri kohta palju. Jälgisin alati imetlusega, kuidas ta kristluse oma neenetsi juurtega ühendas. Ta tajus sisimas selgelt, kus algab hea ja kus halb – millised asjad kultuuris viivad Jumala juurde ja millised ei – ja oskas halvad välja filtreerida. Kutsusin teda vahel kaasa reisidele kuhugi kaugemale, isegi välismaale, aga Sõktõvkarist kaugemale ei jõudnud me kunagi.

Oma maadel liikus ta seevastu mootorsaaniga palju ringi. Ta viis karjakasvatajatele meie antud kirjandust ja jõulukinke ning rääkis Jumalast nii nagu oskas. Mõtlesin tihti, et ta on just õige inimene, kes võib oma rahvale rääkida sellest, mida ta ise on kogenud – nagu Etioopia eunuhh või Samaaria naine Piiblis.

Tal polnud kunagi ei aega ega võimalust Piiblit eriti palju õppida, ta polnud teoreetik. Jumal andis talle aga palju imelisi kogemusi, kõneles temaga näiteks loomade ja looduse kaudu, nii et inimesed ta kõrval ise nägid, et Jumal oli koos temaga.

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Suvi Eriksson

Ja seal kus ta viibis, elas ta Piibli sõnumit tegelikkuseks.

Kõik, kellega rääkinud olen, armastasid ja austasid onu Vovat. Külas oli ta loomupärane autoriteet, kõik vastutusrikkad ülesanded anti alati temale. Ta oli mees, kellest räägib esimene psalm – mees, kes vihkas patuelu ja otsis alati Jumalat. Enamasti kirjeldatakse teda sõnaga „õrnus”. Tema pereelu oli eeskujuks kõigile, kes teda tundsid. Ükski teine neenets ei saa kiidelda sellise armastusega oma naise ja laste vastu kui oli temal.

Saime onu Vovaga alati hästi läbi, ta oli hea vend. Mu südamesse pole jäänud temast ühtegi halba mälestust.

Palju oli siiski asju, millest ei räägitud. Viimast korda käis ta Salehardis oma poja Pronja kuuendal sünnipäeval, vaid kaks päeva enne ajuinfarkti. Vererõhk kimbutas teda ilmselt juba siis, aga mehisel kombel ta ei kaevanud ja minagi ei aimanud midagi. Kaks päeva hiljem ootas ta Jamburas seitse tundi kiirabi. Antud staadiumis polnud sellest enam muidugi abi. Paar päeva oli ta haiglas koomas ja siirdus seejärel taevasesse koju.

Inimlikult võttes võib ju süüdistada kiirabi aeglust või mehist püüdu iga tühja asja pärast mitte kaevelda. Aga Jumalal on omad teerajad. Mitte ainult tema naine Ženja ja lapsed Pronja ja Vika (11), vaid me kõik igatseme teda taga. Tema meie juurde enam ei tule, vaid järgmiseks läheme meie tema juurde meie ühisele Kodumaale.

Ta oli Jumala inimene, rändas koos Jumalaga, ja siis teda enam ei olnud, kuna Jumal võttis ta ära. Meie ülesanne on tema eeskujust õppida. Oleks vaid iga pereisa selline nagu onu Vova, armastaks oma naist ja lapsi nagu armastas tema! Kui igaüks oskaks suhtuda kogukonda sellise tarkuse ja alandlikkusega. Kui kõik oleksid usklikud just oma elus, mitte lihtsalt ei harrastaks religiooni. Kodudesse minnes näed tihti, et see on küll kristlaste eluase, aga pole tunda armastust laste vastu või mehe ja naise vahel.

Onu Voval olid usk ja teod kooskõlas.

Põhjarahvaste üks suuremaid valupunkte on isade puudumine. Liiga paljude elus pole isad kunagi oma kasvatajarolli täitnud. Usun ja loodan, et Vika ja Pronja ei pea kogema sama. Usun, et selle lühikese aja jooksul, mil onu Vova oli koos nendega, jõudis ta neile jagada nii palju armastust, et isa hea eeskuju jääb nende südameisse alles.

Usun ka seda, et see on heaks eeskujuks paljudele teistele.

Soovin, et ehkki onu Vova siirdus ajast igavikku, järgivad tema eeskuju paljud ja tahavad oma elu muuta.

Foto: Julia Kalašnikova

Foto: Pirjo Puurunen

Onu Vova lugu

Onu Vova pere eesti sõprade keskel

19

Teistmoodi puhkus

M

„Ah et puhkusele? Lõunasse? Türki?” „Jah, puhkusele, ainult et sõidan põhja.” „Kuhu?! Põhja? Kõik inimesed sõidavad puhkama soojale maale. Te ei sõida õiges suunas!”

Nii algas minu puhkuse esimene päev. Varahommikuse jutuajamise käigus pidin vastama taksojuhi paljudele küsimustele. Alguses kuulas ta mind umbusklikult, kuid lõpuks soovis südamlikult edukat reisi. Jutustasin eelseisvast sõidust Komi Vabariiki ja sellest, kuidas misjonärid Jumalat teenivad. Samal ajal mõtisklesin ise selle üle, mis võiks olla teenistus, kuhu Jumal mind kutsub.

Varasematel kohtumistel misjonäridega olin näinud, kuidas nad teenivad täiesti erineva kultuuri ja traditsioonidega inimesi. Nad tegid kõike armastusega, olgu see jutlustamine, lastega mängimine või täiskasvanutega vestlemine. Nägin neis Jumala armastust ligimese vastu, hoolt ja tähelepanu – südamest tulevat armastust, mida inimestele heldekäeliselt jagati. „Hea inimene toob välja head oma südame heast tagavarast ...” (Lk 6:45). Mu südames tekkis soov olla nende moodi.

Samas kartsin, et oma puuduliku inglise keele oskuse tõttu pole mul võimalik misjonile minna. Kuid Jumala käes pole miski võimatu ... Lootust andsid ka mu õe Jelena ja tema abikaasa Andrus Kase misjonireisid.

Ants Soosõrv on mitu korda olnud Komisse sõitva grupi juht ja seegi suvi polnud erand. Tänavu õnnestus minulgi grupiga liituda ja sõita teenima noortelaagrisse „Izkar 2015”. Peale meie oli sellisel reisil esmakordselt kaasas Henri, kel tuli kõigele lisaks ületada keelebarjäär.

Katsumused – 32 tunni pikkune sõit platskaardiga vagunis, tohutud sääseparved kohapeal – ei heidutanud meid kumbagi. Henri kannatlikkus, taktitunne ja soov kõiges osaleda aitas tal takistused ületada. Lahkudes oli tal palju sõpru.

Minu südames oli soov teenida eakaid inimesi, aga laagris olid noored. Kuid juba esimesel päeval sattusin vestlema ühe laagris toiduvalmistamisel abiks oleva naisega. Meie jutuajamise lõppedes oli aeg kaugelt üle kesköö. Kuulasin tema südamepõhjast tulevat lugu ja mõistsin äkki, kui sarnased me oma saatuse poolest oleme. Valasin kõik oma tunded tema ette välja – nii hingevalu kui ka mured. Palvetasime koos ja palusime abi sellelt, kes oli meiega, nii nagu on öeldud: „Sest kus kaks või kolm on minu nimel koos, seal olen mina nende keskel.” (Mt 18:20)

20

Laagrilised

Otsisin ikka vastust küsimusele, mis võiks olla minu teenistus. Vastuse leidsin ühest juhuslikult kuuldud vestlusest: „Ta puistas välja kõik, mis südamel oli. Ja tänas siis suure kergendustundega abi eest – keegi oli ta ära kuulanud.” Jumal saadab Zaneta Rimskyte meid just sellisesse kohta, kus vajatakse meie abi, olgu abivajajaks siis palju inimesi või ainult üks. Jumala silmis pole keegi tähtsusetu.

Olen tänulik Jumalale, kes andis võimaluse misjonireisil osaleda, samuti Vilniuse Metodisti kogudusele toetuse eest. Loodetavasti saan edaspidi veel paljudel reisidel Jumalat inimeste teenimisega austada.

Zaneta Rimskyte

Kui Ants mind eelmisel korral Komisse kaasa kutsus, mõtlesin ruttu mingi vabanduse välja. Viisakuse pärast ütlesin, et ehk järgmisel aastal. Minek kuhugi sellisesse kohta, kus ma keelt ega inimesi ei tunne, tundus lihtsalt eemaletõukav ja igav.

Ants muidugi mäletas minu ütlemist, et ehk järgmisel aastal, ning kutsuski aasta pärast uuesti. Nüüd ma enam ära ütelda ei julgenud ja panin ennast minejate nimekirja.

Kui ütlesin, et oskan vene keeles ainult paari lühikest lauset, vastati mulle, et noortelaagris saab inglise keelega väga hästi hakkama. Eestis olles oli see lohutav mõte.

Tegelikult oskas korralikku inglise keelt ainult üks inimene ja hädiselt veel mõned üksikud.

Samuti pidi minu ülesandeks olema mõne korvpalliga seotud ürituse korraldamine. Et korvpalliväljakut pole

Fotod: Henri Ausmehe kogu

eie kolmeliikmeline rahvusvaheline misjonirühm käis juulis Komimaal, et veelgi tihendada suhteid sealsete kristlastega. Alljärgnevate lugude autorid on saanud misjonist isikliku puudutuse. Arvan, et sõltumata sellest, kas ja millal nad uuesti välja lähevad, on nende julge samm juba midagi muutnud nii nende endi kui ka paljude teiste inimeste jaoks. Kui misjonile suundub tagasihoidlik noormees, kes kohalikku keelt ei oska, paneb see mõtlema. Miks ei võiks sellisel juhul olla igaüks meist oma kasutamist ootavate andidega nende hulgas? (Ants Soosõrv)

Rühm noori. Henri on esireas paremalt esimene.

Hõimurahvaste aeg

nr 14

kusagilt võtta, saime teada alles siis, kui olime laagrisse kohale jõudnud. Nimelt oli laagri toimumiskoht seaduslikel kaalutlustel ära muudetud ja koolimaja asemel oli kasutada väike turismitalu taoline hoone. Seetõttu ei saanud ma keeleoskamatuse ja ootamatu kohamuutuse tõttu teha midagi targemat kui vaid laagrielust osa võtta.

Nii palju kui mu inglise keelega võimalik oli. Õnneks tõlgiti mulle kõik vajalik ära ja sain edukalt programmis osaleda. Nägin täiesti erinevat maailma, sain laagrist uusi sõpru ja Jumalaga lähedasemaks. Veel sain oma esimese misjonikogemuse, mille üle olen õnnelik. Kahetsen nüüd, et kunagi reisist ära ütlesin ja seda igavaks pidasin.

Laagris puudutas mind eriti teema, mis käsitles niiöelda pühapäevakristlust. See on nähtus, mille käigus inimene manab endale pühapäeval õndsa ja püha näo ette, kuid ülejäänud aja nädala sees ei ela seda elu,

mida ta pühapäeviti teeskleb elavat. Selle teema juures hakkasin enda elu peale tõsiselt mõtlema ja leidsin liigagi palju sarnasusi. Ma olen häbenenud oma mittekristlastest sõpradele ja tuttavatele tunnistada, et olen kristlane, ja teinud tegusid, mis ei tunnista minu usku. Peale laagrit olen oma elu mitmeti muuta üritanud ja usun, et just tänu sellele reisile on minust saanud parem kristlane, kui ma olen olnud kunagi varem.

Soovitan soojalt kõikidel kas või kordki elu jooksul astuda välja oma mugavustsoonist ja midagi sellist proovida. Emotsioonid ja Jumala ligiolu, mis misjonireisidel inimest saadab, on vägev ja olen kindel, et keegi ei saa seda kahetsema.

Samuti palun hoida komi rahvast oma palvetes. Paluge nende kirikule jõudu ja jaksu ning suurt kasvamist.

Henri Ausmees

Valmimas on Uus Testament mokšamordvalastele

Mokšamordvalane Aleksei Matteuse evangeeliumi audioversiooni salvestusel

Külaskäigul Parapino külas.

Vasakult esimene Satu Cottrell Fotod: Satu Cottrell

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Anita Laakso Helsingi Piiblitõlkeinstituut

„Loodame mokšakeelse Uue Testamendi teksti lõplikult üle vaadata veel sel aastal,” kinnitab tõlkekorrektor Satu Cottrell. „Oleme püsinud graafikus hoolimata üllatustest. Arvestame mokša õigekirjaga, vastavalt millele olid meie tekstides näiteks ära märgitud nõrgalt häälduvad vokaalid.

Nüüd on mordva keelekomisjon aga otsustanud neid mitte enam eraldi tähistada. Uutes mokša grammatikates neid enam pole. Seega peame meiegi viima parandused kogu teksti ulatuses sisse.

Lisaks õigekirja parandustele tuleb ühtlustada veel võtmesõnu ja teha muid kohendusi.” „Vahel mõjub see, et meil pole omakeelset Jumala sõna, hingele otsekui piitsahoop,” tõdeb piiblitõlkija Olga Kugappi. „Hiljuti oli üks mokša ortodoksi vaimulik kutsutud kristlikule konverentsile Prantsusmaal. Seal paluti igal osavõtjal lugeda Piiblist teatud kirjakoht oma emakeeles. „Mina olin ainuke, kes pidi jääma vahele, sest meil mokšakeelset Piiblit pole,” tunnistas mees. „See oli mulle kui vaimulikule väga kibe hetk!”” „Meil on rahvas. Meil on keel, aga Jumal seda ei räägi!” jätkab Kugappi. „Seepärast soovin ja ootan, et saaksime mokšakeelse Uue Testamendi valmis, ning teen ise selle heaks kõik, mis suudan.

Kui tekstide sisu ja keel on üle vaadatud, antakse tekstid hindamiseks eri koguduste esindajatele.

Parem on saada tagasisidet enne raamatu ilmumist kui pärast seda!”

Et Uus Testament võimalikult laialdaselt kasutusse võetaks, on organiseeritud kahe juba läbivaadatud teksti, Matteuse ja Johannese evangeeliumi audioversiooni salvestamine. Satu Cottrell toonitab: „Usk tuleb kuulmisest, ja nii on oluline saada koos raamatuga kaasa ka CD.”

21

Tervitused eestlastelt

Kirsti Malmi

Jenissei ülemjooksul!

Ülem- Suetuki kirik 2015 Ülem- Suetuki kirik 2011

22

Palmipuudepühal olime Krasnojarskis, kus oli kirikute läheduses tänavanurkadel märgata palju pajuokste müüjaid. Sealgi on pajuoksad palmipuudepühal palmiokste eest. Kohtumistel eestlastega rääkisime Suure Nädala sündmustest ning asetasime pajuoksad võidupärjaks lauale kangastest ehitatud risti ümber.

Meie külaskäik jäi kahjuks liiga lühikeseks, et Siberi oludega lähemat tutvuda ning rohkem kohalike usaldust võita. Siiski loodan, et see ei jäänud viimaseks. Oleks tore näha küla ka südasuvel või talvel.

Tagasiteel kohtusime Minušinskis soome ehitusbrigaadiga. Aatto oli kolme sõbraga teel Suetukki viimistlema kiriku välisvoodriremonti. Paar nädalat hiljem sain tehtud tööst pildid – kiriku katuseharja ehtis valge rist! Annaks Jumal, et vanast pühakojast võiks uuesti saada vaimulik kodu paljudele ja külakeskus, kuhu leiaksid tee nii noored kui ka vanad!

Fotod: Autori kogu

1.–14. aprillil 2015 külastas EELK rändlaulik, juba kaua Eestis elanud Soome misjonär Kirsti Malmi Siberi eestlasi Krasnojarskis, Minušinskis, Abakanis ning Jermakova, Šušenka ja Karatusa kandi külades. Kohtumised organiseerisid Ingeri Ev. Lut. Kiriku siinsed kogudused. Kirsti tõi kõikjale laulutervitusi Taevaisalt. Kohtumistel kohalikega mõtiskleti ülestõusmise tähenduse üle, ehitades ristikujulisi kompositsioone kividest, pajuokstest ja tekstiilist. Kirstil oli varuks ka mustkunsti kalduv trikk, kus katkilõigatud ja jälle terveks muutuva nööri abil näeb, kuidas Jeesus meie ühenduse Jumalaga jälle terveks teeb. Ülem-Suetukki jõudsime kevadõhtu pimeduses ja majutusime kolmeks ööks Siberimaa tüüpilisse neljakandilisse kahe toaga palkmajja. Esimesel hommikul oli maa kergelt valge, kui läksin küla uudistama: kohe üle tee kirik, mäe otsas koolimaja ja jaanitule plats...

Saabus piimaauto ja naabrimehed tõstsid autole kumbki ämbritäie piima; koolibuss tõi õpetajad tööle. Mitmeid elumaju on soojustatud, mõned on jäänud aga tühjaks või leidnud rakendust loomalaudana.

Katehheet Jaan Kensap tutvustas meile küla ja kutsus enda juurde sauna. Nägin Jaani külmkapil tuttavat EELK Misjonikeskuse ümbrikut – ajakiri Meie Misjon oli jõudnud tuhandete kilomeetrite taha. Eestikeelne lugemine on sealkandis jätkuvalt väga oodatud! Ülestõusmispüha ööl tutvusime munade korjamise traditsiooniga. Keskööl rändasid noored mööda küla ringi, koputasid akendele ning laulsid seejärel täiest kõrist „Katjušat” (vist ainus laul, mis neil oli peas).

Mitmes talus süttis seepeale tuli ning avatud aknast poetati nende kotti mõni muna. Pühade ajal on tavaks munad lõkkel küpsetada ja neid võidu koolimäest alla veeretada. Munadeveeretamise tava olla saanud alguse kivi veeretamisest Jeesuse hauakambri eest!

Söömaaeg Ülem-Suetuki külas

Hõimurahvaste aeg

nr 14

Eesti ungarlastel oma kogudus Meie kogudus on Ungari Protestantlike Koguduste Ühendus Rootsis ning Ungari Protestantlike Kirikute Liit Lääne-Euroopas liige.

Ligi 20 tegutsemisaasta jooksul on jumalasõna jaganud vaimulikud nii Ungarist kui ka meie kodumaalt TagaKarpaatiast. Meil on elav koguduseelu: ristitakse, leeritatakse, laulatatakse ja kahjuks tuleb ka matuseid läbi viia. Aasta jooksul peetakse 3-4 jumalateenistust.

Toomkirik on võõrustanud meid viimased kümme aastat, oleme selle eest väga tänulikud.

Ungari koguduse jumalateenistus toimub 17. oktoobril kell 13 Tallinna Rootsi Mihkli kirikus.

Jutlustab õpetaja Pál Molnár Veress.

Järgmine jumalateenistus leiab aset detsembris. Käesoleva aasta hõimunädala palvusel jutlustab õpetaja Pál Molnár Veress Tallinna Jaani kirikus.

Fotod: István Bán

Eestimaal elavad ungarlased toetasid Eesti taasiseseisvumist ja moodustasid 5. novembril 1988. aastal Munkácsy Mihály nimelise Eestimaa Ungarlaste Ühenduse. Selle sisseõnnistamise puhul toimus Tallinnas Oleviste kirikus esimene ungarikeelne jumalateenistus.

Jutluse pidas Taga-Karpaatiast Eestisse laste juurde pensionipõlve pidama tulnud ungari vaimulik István Asszonyi seenior.

Ungari kogudus asutati 18. oktoobril 1997. aastal Toomkirikus.

Meie eesmärk on Eestis elavate kristliku maailmavaatega ungarlaste hingehoiutöö korraldamine. Eestimaa Ungari koguduse pastor on Pál Molnár-Veress Rootsist.

Ajalooliselt Eestimaal elavad ungarlased on organiseerinud oma koguduse tegevust oikumeenilisel põhimõttel, põhjuseks meie suhteliselt väike arv. Koguduse liikmetest on suurem osa reformeeritud kiriku esindajad, kuid on ka katoliiklasi jt.

Ungarikeelne jumalasõna on see, mis meid kõiki ühendab.

István Bán Ungari koguduse vanem Ungari aukonsul

Pastor Pál Molnár-Veress

Ungari koguduse jumalateenistus Toomkirikus

Hõimunädal 2015 Pühapäev, 18. oktoober

Hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus toimub kl 17 Tallinna Jaani kirikus. Kaasa teenivad Tallinna koguduste ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute esindajad. Jutlustab pastor Pál Molnár-Veress. Muusikaga teenivad Nõo kiriku meesansambel, Anna Mišina jt soome-ugri muusikud. Palvusele järgneb misjonikohvik.

EELK Keila Miikaeli koguduse jumalateenistusel (kl 11) ja Keila abikoguduse teenistusel Sauel (kl 13) osalevad mari külalised.

TÄNAME

Ajakirja “Hõimurahvaste aeg” võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

Hõimurahvaste aeg

nr 14

23

P iibl i t õ l k i m i n e sug u l a s r a h v a s t e keeltesse „Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Peagi näeb trükivalgust mokšakeelne Uus Testament. Komid, marid jt, kel emakeelne Uus Testament olemas, jätkavad tõlketööd Vana Testamendi tekstidega.

Teie abiga toetame Piiblite tõlkimist, trükkimist ja levitamist.

P iib liõ p e s o o m eu g r ila stele „Ja mida sa minult oled kuulnud … see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.”

(2Tm 2:2) Soome-ugri kristlased vajavad väljaõpet evangeeliumi viimiseks oma kogukonda.

Teie toetus aitab koguduste töötegijaile anda vajalikke teadmisi ja oskusi selle eesmärgi täitmiseks.

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond saadab välja misjonirühmi handi, komi, udmurdi ja mari kristlaste evangeelse töö toetamiseks.

Aita viia lootust soomeugri küladesse!

Olgem siis abiks!

viitenumber 0013

Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse!

viitenumber 0026

viitenumber 0039

Annetada saab hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele:

Maride lastelaagri d Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!”

(Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades. Teie toetus nende laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!

viitenumber 0042

Swedbank EE632200221031291214 SEB EE721010220055771015

Palun kirjutage viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress (kui soovite ajakirja).

ajakirja HÕIMURAHVASTE AEG varasemaid numbreid saab teemade kaupa lugeda kodulehelt

www.hoimurahvad.misjon.ee

1813