2014♌2(12)
Milline ohver on piisav? Jumala plaan – see on parim! Ettevaatust, misjonipisik nakatab! Psalmid aitasid ema taas koju
6 10 13 15 18
3
Piibliga ja Piiblita II Mart Rannut, Jaan Bärenson
6
Jumala plaan – see on parim! Signe Liivak
9
Pikk teekond Tatjana Talantseva
9
Psalmid aitasid ema taas koju Anita Laakso
9
Külalised Votkinskist Eestis Peep Neimann
10
Emakeelne Sõna on elav ja väeline Riitta Pyykkö
10 11
Piiblitõlked 2014. a seisuga Milline ohver on piisav? Suvi Eriksson
12
Viljakalt veedetud suvi Anna Mišina
13
Uudiseid Karatusast ja Ülem-Suetukist Piret Riim
14
Mis on inimese põhieesmärk? Mark Nelson
15
Jumala Sõna avab taevase tee Maina Sašina
15
Usk ja emakeel Ljudmila Sirak
16
Keda kummardavad marid? Inga Pogonina
17
Meie hõimlaste matusekommetest Anu Väliaho
18
Ettevaatust, misjonipisik nakatab! Liis Liivak
19
Tatarlasest Martin Luther Udmurdimaal Piret Riim
Hea lugeja!
J
uba hoiamegi käes Hõimurahvaste Aeg 12. numbrit. Aja jooksul on hõimurahvad oma tegemistega meile lähedasemaks saanud. 2006. a kohtasime Siberis vaid üksikuid handi kristlasi, kuid tasapisi see arv kasvas ja 2011. a soomeugri misjoni- ja piiblikooli lõpetanud handid Zinaida ja Valentina võisid hõisata: „Enne olime pensionärid, nüüd misjonärid!“ Nüüd kogunetakse sealkandis Jumala Sõna juurde kahes külas. See näitab, et Jumal kasutab inimesi vanusest ja rahvusest sõltumata. Komimaalt on meelde jäänud Saša, kes ilma isata kasvades lapsena endale ise muinasjutte ette luges, tema julgus käia palvemajas ainsa noormehena külas. Aga ka endiste alkohoolikute säravad näod Podjelski külas, ühised laulud ja südantsoojendav peretunne. Udmurdikeelse Piibli ilmumine on paljude inimeste pingutuste tulemus. Piiblitõlkija Marjal oli juba noorena soov teenida soomeugrilasi. Ta oli oma teadmisega pikka aega üksi ja pidi kannatlikult ootama, kuni leidis teisigi, kel hõimu rahvad südames. Sammhaaval liikus Marja oma kutsumuses edasi, kuni tõlketöö sai alata. Kui loeme misjonireisidest, piiblikooli tööst, piiblitõlkimisest või maride muusikalaagritest, ei leia sealt tavaliselt lugusid suurtest imedest. Sageli on misjonitöö seotud väikse rahvahulgaga ja peaaegu nähtamatu tulemusega. Misjonireisilt naasnutelt küsitakse tihti, kui palju inimesi usule tuli ja mis imesid nägite. Alati ei ole vastust, mida küsija ootab. Vahel piisab teadmisest, et Jumal on seesama eile, täna ja igavesti ja et Ta oma tööd kindlalt edasi viib. Oleme tänulikud eestikeelse Piibli eest, mis juba 275 aastat on meie lugemislaual. See on Jumala ime! Mitme piiblitõlkimisega seotud inimeste lood ka käesolevas numbris on tunnistuseks sellest, et Jumala Sõna inimeste elusid puudutab ja muudab. Kuid hõimurahvaste tööga ei ole seotud üksnes need, keda ajakirja lehekülgedel kohtame. Palvetajate, toetajate ja mõnel muul viisil kaasasolijate väliselt nähtamatu osa on misjonitöös hindamatu väärtusega. On suur rõõm teada, et paljud hõimurahvaste sõbrad on memmed ja taadid, kes ise enam kodunt kaugele ei lähe. Kutsume ka uut põlvkonda edas pidigi oma panust andma ja ühist tööd jätkama! Aitäh teile!
Esikaane foto: Anu Väliaho Tagakaane foto: Signe Liivaku kogu Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2014
HÕIMURAHVASTE AEG on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ühisprojekt, mille eesmärgiks on innustada Eestimaa kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama.
ISSN 1736-7069
2
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Piibliga ja Piiblita II Tekst: Mart Rannut, Jaan Bärenson
E
estlastena võime uhked olla, et meil on omakeelne Piibel. Oskus seda väärtustada kui meie demokraatliku ühiskonnakorralduse ja igapäevase elu alust eeldab aga respektiga ja pühendunud piiblilugemist. Kristlik kultuur oma innovatiivsete standardite ja väärtustega jõudis Eestisse sammhaaval. Enne aastat 800 puutusid eestlased kristlusega kokku ilmselt üksikute rändurite vahendusel mööda Põhja- ja Lõuna-Eestit läbivaid kaubateid, mille lõppsihiks Bütsants. Oluliselt suurenes rändlus keskaja soojaperioodil 800–1200 A.D., mil aktiviseerusid Skandinaavia viikingid. Idaviikingite soost Kiievi vürst Jaroslav (Jarizleifr) Tark rajas 1030. a Tartus tõenäoliselt ka esimesed kirikud. Just esialgne idakiriku mõju on toonud meie keelde ka esimesed kristlikud sakraalterminid nagu rist, papp, raamat, pagan. Arvatavasti oli kristluse mõjul tekkimas Eesti kohalike usundite seas mingi sünkretistlik vorm, kus kristlikud põhimõtted olid segatud loodus usunditega. Läänekiriku mõju jõudis meieni alles pärast viikingite ristimist, mis avas läänest turvalisema tee Baltimaile. Aastast 1165 on teada piiskop Fulco läkitamisest siia koos eestlasest abilise Nicolausega, tema tegevuse kohta siin aga andmed puuduvad. Uus ajajärk algab Eesti- ja Liivimaale suunatud ristisõdadega, mille käigus eestlased oma senise iseseisvuse kaotasid. Mõnelgi pool jätkasid eestlased küll keskmise astme juhtidena (nt külavanematena), olles vasallideks muukeelsetele, peamiselt Saksamaalt ülemustele. Eestis võeti halduses kasutusele ladina ja alamsaksa kirjakeel ning loodi kirikute võrgustik, kuid eestlaste teadmised jäid muukeelsest Piiblist hõredaks. Andmeid piiblitekstide tõlkimisest on leida Kullamaa vakuraamatust (1524–32), kus Ave Maria ja Meie Isa palve kõrval oli tõlgitud ka usutunnistus. Trükikunsti leiutamine ja reformatsioon lõi tehnoloogilise ja konfessionaalse aluse piiblitekstide tõlkimiseks Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Kallid hõimuveljed ja -õed, õed ja vennad Kristuses! Tervitan Teid Jumala Sõnaga apostli kirjast Galaatia kogudusele: „Kandke üksteise koormaid, nõnda te täidate Kristuse seadust.” (Gl 6:2) Ristirahvana on need sõnad meile hästi teada. Meid kutsutakse üksteise koormaid kandma, millised need ka ei oleks. Üsna tihti on need aga kannatuse, valu ja lootusetuse koormad. Just selliste koormate kandmisele meid oodataksegi. Alanud Maarjamaa 800 teema-aastate avavesperil ütles piiskop Philippe: „Emmause jüngrid tundsid Jeesuse ära leivamurdmisest, mitte kirjaseletamisest.” Ka meid kristlasena tuntakse ära, kui murrame leiba ja oleme osaduses, eriti väiksemate ja nõrgematega. Apostel lisab, et nõnda tehes täidame me Kristuse seadust. See ei tähenda, et taas mõni uus käsuseadus on seatud meid koormama, vaid et üksteise armastuses ja eneseohverduses teenimine on Kristuse tahe ja Jumalale meelepärane. Jumal avab meie silmad nägema ligimese häda, täidab meie südame kaastundlikkusega ja käed uue rammuga, et võiksime osutuda Kristuse armastuse tööriistadeks. Nii üksikinimestele kui rahvahõimudele ja rahvastele. Oleme Jumalale väga tänulikud, et EELK Misjonikeskus, Eesti Evangeelne Allianss ja Eesti Piibliselts on koos oma Eesti ja Rootsi partneritega apostli sõna tõsiselt võtnud ning olnud meie hõimurahvaste teenijaks juba pikki aastaid. Arusaadavalt on keskseks ülesandeks olnud Jumala Sõna vahendamine meie hõimuvendadele ja -õdedele – just sellest leiame ühist tuge ja õnnistust Temalt, kes kõik meie koormad on kandnud. Sugugi vähemtähtis pole hõimurahvaste juurde korraldatud misjonireisid või maride kristliku muusikatöö toetamine. Kõik need tegevused lähtuvad sügavast armastusest Kristuse ja Temalt saadud ülesande vastu. Viimased ajad on meie teadvusse tõstnud vadjalaste ja isurite murekoorma ja tulevikuvaate Laugasuu (Ust-Luga) rajatava sadama alal. Kui arendus peaks praeguste kavade kohaselt teostatama, siis kaovad kaardilt vadjalaste muistsed Jõgõpera ja Luuditsa külad. Jaak Prozes küsib Postimehes: „Kas need rahvad ei võiks olla erilise kaitse all ja miks inimkond üldisemalt suhtub oma keele- ja kultuuririkkusesse nii ükskõikselt? On küll olemas ÜRO põlisrahvaste õiguste deklaratsioon ... Kas tõesti on vaja, et läheks veel sada aastat, enne kui hakatakse rääkima kahjudest inimkonnale, mida on põhjustanud ühe keele ja kultuuri hävinemine? Kes korvab kahju tulevaste põlvede ees?” Muidugi on need küsimused eelkõige poliitikutele ja riigijuhtidele, kuid võibolla siiski ka meile. Ja meie ühiskonnale, keda president Toomas-Hendrik Ilves paari aasta eest toimunud konverentsil „Liivlased. Maa. Rahvas. Ajalugu.” kutsus „tegema Euroopas kuuldavaks ka seni vähe kõlanud hõimurahvaste hääled”. See on küsimus ka kirikule ja meile tema liikmetena – millised on meie võimalused aitamiseks, toetamiseks ja olukordade muutmiseks. Üksteise koormate kandmiseks. Kõige selle juures jäägem alati palvesse, sest palve avab Jumala võimaluste ukse ning loob elu ja tuleviku ka kõige raskemate olukordade keskel. Ove Sander EELK Usuteaduse Instituudi rektor
3
eesti keelde. Andmeid toortõlge, kuid selle on eestikeelse katekistrükiks ettevalmistamuse põletamisest Lüümise ekspertkomisjoni bekis 1525. a, mõned kokkukutsumine nõuleheküljed on säilinud dis raha, mida kunin1535. a trükitud Wangakoda ega Eestimaa radt-Koelli katekismurüütelkond ei soovisest. Ka eestikeelseid nud anda. 1643. a kanjutlusi peeti, säilinud on dis piiskop ette, et tõlge Pühavaimu kirikuõpevajab vaid ülekontrollitaja Georg Mülleri jutmist. Tõlget redigeeriti lusi aastatest 1600–1608. mitu aastat, kuid trükki Samuti ringles eestisee ei jõudnudki. 1656. a keelseid perikoope ja andis Jhering välja vaid muid jumalateenistuse täiendatud kodu- ja tekste. Heinrich Stahl käsiraamatu vaimuliavaldas 1637. a esimekele. sed tõlked – 14 psalmi 1648. a palus Urvaste ja Jesaja 53. laulu. pastor Johannes GutsMõnevõrra tinglikult laff võimudelt toetust Wastse Testamendi 2. trükk (1727) võib eesti piiblitõlke lõunaeestikeelse piiblialguse asetada vahetult tõlketöö jaoks, millega reformatsioonijärgsesse ta oli juba alustanud. aega, sest 16. sajandi Tõlge võis koguni valkeskpaiku tõlgitud eesmis saada, kuid trükki tikeelse perikoobiraaei jõudnud see kunagi. matu kohta on kaudMõned Lõuna-Eesti seid andmeid. 1546. a pastorid, sealhulgas ka võttis Tallinna Pühatema poeg Eberhard vaimu kiriku pastor Gutslaff, jätkasid tööd, Reinhold Beseler oma kuid seegi kord ei jõudperesse eestlase Hans nud midagi trükki. Susi ja pani ta kooli Kullamaal tõlkis õppima. Tallinna Linna Heinrich Göseken arhiivis säilinud arve põhjaeesti keelde väijärgi ostis ta talle pabedetavalt kogu Piibli, rit to eynem vnduschen ent on märke, et ta jõuewangelienboeck vnd dis valmis vaid osa, ehk Piibel 1739 sanckboeck (‘mittesaksa Uue Testamendi, mille evangeeliumiraamatu ja lauluraamatu jaoks’). Hans Susi suri tõlget on piiskop J. J. Pfeiff 1666. a maininud. Piibel ega Uus 1549. a katku, kuid Beseler jätkas tööd ning sai 1551. a raelt Testament Põhja-Eestis trükki ei jõudnud. raha, et osta paberit lauluraamatu lõpetamiseks. Kuigi Susi 17. sajandi viimaseks kolmandikuks oli seega juba mitu ja Beseleri tõlked ei ole säilinud, oletatakse, et Hans Susi tõl- poolikut ja ehk isegi täielikku piiblitõlget, kuid polnud ühtkis (vähemalt osaliselt) eesti keelde mingi perikoobiraamatu, set seisukohta, kuidas neist üks ja ametlik kokku panna. Liivi mis küll trükki ei jõudnud, kuid mis võis levida käsikirjali- maa kindralsuperintendent Johann Fischer sai 1682. a priviselt ning mõjutada hilisemaid perikoobitõlkeid. 1583. a tuli leegi Piibli väljaandmiseks lõunaeesti, põhjaeesti ja läti keeles. jesuiitide kolleegiumi Tartus Johannes Ambrosius Völcker Peagi ilmnes tõsine huvide konflikt Eestimaa konsistooriu ja tegutses siin jutlustaja ning pihiisana. Eesti keele õppis ta miga, kuna sealsetel vaimulikel oli piiblitõlge sisuliselt juba peagi ära ja võis ilma tõlgi abita kohalikele jutlustada. Temalt valmis ja nad esitasid omapoolse taotluse Piibel põhjaeesti on säilinud ka mitmeid lõunaeestikeelseid vaimulikke tekste. keeles välja anda. Eriarvamuste lahendamiseks kutsus FiscKindlam kava eestikeelse Piibli trükkimiseks esitati esma- her kokku spetsiaalsed konverentsid, millest lisaks Eestimaa ja kordselt 1627. a, kuid võeti käsile alles 14 aastat hiljem aktiivse Liivimaa konsistooriumi esindajatele võtsid osa ka eesti keele haridusedendaja piiskop Joachim Jheringi juhtimisel. 1640. a alaga seotud kolmanda, Saaremaa konsistooriumi esindajad. palus Jhering majanduslikku tuge Rootsi kuningakojalt, Esimene piiblikonverents toimus 1686. a Liepas (Lindenhomärkides, et eestlased on ühed vähesed ristirahvaist, kel fis), teine 1687. a Pilistveres. Vaatamata erimeelsustele suuveel omakeelne Piibel puudub. Siiski tegi ta sinodile esildise deti teisel konverentsil tõlkekäsikiri lõpuni redigeerida, kuigi vaid Uue Testamendi tõlkimiseks ning kutsus vaimulikke kompromisslahendus ei rahuldanud kumbagi poolt. Vastasüles ühiselt tõlketööd alustama. Kuninganna Kristiina lubas tikune kemplemine ja teineteise peale kuningale kaebamine Piibli väljaandmist toetada ning mõne aasta pärast valmiski jätkus mitu aastat ja tõlget ei õnnestunudki trükki toimetada. 4
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Herrnhuti Vennastekoguduse arhiivis asuvad eestlaste portreepildid (nimed teadmata) Foto: EPSi arhiiv
Nii jäid eestlased erinevalt soomlastest ja lätlastest 17. sajandil Piiblita. Siiski jõuti piiblitõlke alal küllalt palju ära teha. Fischeril õnnestus 1686. a välja anda lõunaeestikeelne Wastne Testament, mitme pastori tõlketöö, millega lõppfaasis tegeles noor pastor Adrian Virginius. 1715. a ilmus Heinrich Gutsleffi toi metamisel põhiliselt Hornungi tõlkel põhinev põhjaeestikeelne Uus Testament, mille põhjalikult toimetatud teine trükk 1729. a sai täispiibli tõlkimise üheks aluseks. Vahetult pärast Tallinna kapituleerumist 1710. a oli olukord Eestimaa konsistooriumile alluvatel aladel üsna troostitu: ellu oli jäänud vaid 15 kirikuõpetajat. Eeskätt Halle pietismist mõjutatud õpetajate arvel hakkas vaimulikkond taas kasvama. 1720. aastate lõpuks Tallinnas ja selle ümbruses pietistlikest pastoritest kujunenud tegus rühmitus asus eestikeelset vaimulikku kirjasõna arendama. 1724. a Tallinna Toomkiriku ülem õpetajaks saanud hallelane Christoph Friedrich Mickwitz oli ühtlasi Eestimaa konsistooriumi assessor ning 1726. aastast ka sinodi direktor. Sellega oli pietism Eestimaal ametlikult võimule pääsenud ja kogu edasist eestikeelse piiblitõlke väljaandmise lugu võib vaadelda kui pietistlikku üritust. Konsistooriumi liikmetel tekkisid lähedased suhted ka pietismi ühe vormi, hernhuutluse esindajatega. Üheks Tallinna pietistide oluliseks ettevõtmiseks oli juba mainitud Uue Testamendi teise trüki ettevalmistamine Kullamaa õpetaja Heinrich Gutsleffi ning Jüri õpetaja Anton Thor Helle juhendamisel. Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Vana Testamendi tõlkimise ajal PõhjaEesti kirikuõpetajate poolt 1720. aastatel oli Anton Thor Helle üks tõlkijaist ja tegi ära põhilise toimetajatöö. 1736. aastal üldjoontes valmis saanud ja mitmetele eelnevatele tõlgetele toetuva tõlketöö väljaandmist takistas rahapuudus. Uue tõlke esimene trükiproov oli õieti juba ilmunud: 1732. a trükiti „Eesti-Ma Rahwa Kalendris” 1. Moosese raamatu kuue esimese peatüki terviktekst, mis oli läbinud esimese toimetamisringi. (Edasine piiblitekst ilmus kalendris kuni 1770. aastani lühendatud ümberjutustusena.) Pietism pööras tunduvalt suuremat tähelepanu koguduseliikmete usuelule, kuid selleks tuli ise Piiblit lugeda. Eesti maalastele oli suureks toeks vennastekoguduse rajaja krahv Nikolaus Ludvig von Zinzendorf, kes 1736. a Tallinna külastas ja üles kutsus trükikulude katmiseks annetusi tegema. Piibel trükiti 1739. a põhjaeestikeelsena ja nii kujunes sellest ka kirjakeele ja eesti kultuuri alus. Seni võrreldavas seisundis olnud lõunaeesti keel hakkas muutuma vaid kohalikuks kõnekeeleks. Ümbritsevate protestantlike rahvastega võrreldes said eestlased Pühakirja hilja. Peamiseks väljaandmise venimise põhjuseks oli eesti keeleala jagunemine kahe kirikuvõimu vahel, kusjuures administratiivset jaotust võimendas kahe kirjakeele olemasolu. Suurem osa põhjaeestikeelsest alast allus Tallinnas asuvale Eestimaa konsistooriumile, lõuna eestikeelne ala ja ülejäänud osa põhjaeesti
keelealast allusid Riias asuvale Liivimaa ülemkonsistooriumile. Mõlemad konsistooriumid tahtsid eestikeelse Piibli välja andmise au endale, mistõttu jõudude ühendamise asemel kulutati palju aega ja energiat omavahelisele kemplemisele ning vastaspoole tõlkekatsetuste mahategemisele. Viletsate kooliolude tõttu oli talurahva kirjaoskus äärmiselt kehv. 1796. a kurdeti vennastekoguduse aruandes: „Ka oleme tihti seepärast kimbatuses sääraseid abilisi-vendi leida, kes kirjutatut lugeda oskavad, kuna suuremal osal on nende silmad suitsu tõttu nende tubades ja tolmu tõttu rehepeksmisel nõnda halvad, et nad ei suuda selgesti näha.” Hernhuutlikuks kirjameheks sai Kulli Jüri, kes oli kuni 31. eluaastani kirjaoskamatu. 1780. aastate alguses Kuusalu küla palvetunnis saadud elamuse järel hakkas ta ennast kui „toorest ja kommeteta inimest“ needma ja otsustas muutuda. Ta õppis iseseisvalt lugema ja nii hästi kirjutama, et isegi O. W. Masing teda imetles. Masing tunnistas, et ta üldiselt ei austa eesti vennastekoguduse tegelasi, kuid hindab kõrgelt nende head eesti keelt, ja lootis, et sellest ususektist võiks aegamööda areneda tulevase rahvus kultuuri seeme. Kuigi kirjakeel ja kirjaoskus Eestimaal jõudsalt levisid, oli 19. sajandi alguseks Piibel või Uus Testament vaid igal 20. perel. Seetõttu võeti 1806. a ühendust kaks aastat varem loodud Briti ja Välismaa Piibliseltsiga (BVPS) Londonis, sooviga rajada kohalik piibliselts. Piibliseltside toetusel hakkas Eestis ilmuma rohkesti vaimulikku kirjandust: katekismuse ja Piibli seletusi, palve-, laulu- ja jutluseraamatuid, usulisi traktaate ja kirjeldusi. Piibli abiseltsides ehk „piiblikogudustes” osales suur hulk talupoegi, kes moodustasidki liikmeskonna enamuse; juhiks oli mõisnik või kihelkonna kirikuõpetaja. „Piiblikogudus” levitas rahva seas jumalasõna, nende kooskäimised ja piiblipühad virgutasid rahva usulist ärksust. Aastaks 1845 oli Pühakiri juba igas kolmandas peres. Nõnda sai Piiblist rahvaraamat. Veelgi rohkem välja antud Uut Testamenti leidus sajandi lõpuks pea igal eestlasel. Piibliseltsi tegevus jätkus ka hiljem, kuid mängis eestlaste kultuurija vaimuelus tunduvalt tagasihoidlikumat rolli. 5
Jumala plaan – see on parim!
1.
august. Juba üheteistkümnendat korda sätin sammud Jamali poole. Kui mulle tehti ettepanek grupp seekord tundra asemel handi küladesse viia, ei mõelnud ma kaua. Valmisolek minekuks on mul kogu aeg olemas. Sõidame koos Anna ja Joonasega, Salehardis liitub meiega Valja. Meil on kolm eesmärki: 1) luua Jamgordis uusi kontakte ja teha lastele nädalane laager; 2) julgustada kohalikke kristlasi Mužis ja olla neile toeks; 3) veeta Salehardi koguduse kristlastega nädalalõpp mägedes. Nagu igal aastal, nii ka seekord saadab mind misjonireisile tütar Liisu. Buss väljub Tallinnast hilisõhtul. 2. august. Hommikuks oleme Peterburis. Vorkuta rongi väljumiseni jääb paar tundi. Ostame vett ja näksimist rongile kaasa. Seltskond vagunis on normaalne. Anname oma reisi kordamineku Jumalale üle. 3. august. Kotlases on pikem peatus. Ostan lõunaks praekala, pirukaid ja paaripäevaseid kurke. Kuna Salehardis on juur- ja köögiviljad kallid, siis ostame siit vajaliku kaasa (kartul, sibul, kurk, tomat, küüslauk). 4. august. Varahommikul jõuame Seidasse. Õhk on jahe, aga sellegipoolest on palju sääski. Ootesaal on rahvast täis. Joonas teeb tutvust kahe tüdrukuga, kes Piiblit loevad. Labõtnangis selgub, et meid oodati hilisema rongiga. Kostja lubab meile teisele poole jõge vastu tulla. Sõidame taksoga Obi jõe ülesõiduni ja sealt praamiga üle. Mul on südamest heameel Kostjat näha. Kirikus ootavad meid juba Valja ja Saša õhtusöögiga. Jällenägemisrõõm on suur. Anname üle tervitusi ja räägime oma plaanidest. 5. august. Hommikul tõttame postkontorisse ennast sisse registreerima. See võtab pool päeva aega, kuna postkontori töötaja on väga tõre ja laseb blanketid kolm korda ringi kirjutada. Jõesadamas ostame järgmiseks päevaks laevapiletid Muži. Päevakavasse kuulub ka saunaskäik. Kirikus ootab meid õhtusöök ja palju sõpru.
Tekst: Signe Liivak Fotod: Signe Liivaku kogu
6. august. Algab teekond Salehardist Jamgorti, mööda jõge 360 km lõuna poole. See Šurõškari rajooni üks lõunapoolsemaid külasid asub Sõnja jõe ääres, kus meie grupid enne käinud ei ole. Saab näha, kuidas meid seal vastu võetakse. Muusikuna tuleb kaasa Saša. Sõit Muži kestab „Meteoril” 4 tundi. Valja jagab sõitjatele handikeelseid kalendreid, lastepiibleid ja evangeeliume. Sadamas ootab meid Anja Muži kogudusest. Ostame Jamgorti viimiseks mõned päästevestid. Anja juures ootab meid põdralihasupiga Marina. Õhtul on piiblitund ja palvetamine. 7. august. Oleme varakult sadamas, sest kaater sõidab Mužist Jamgorti kaks korda nädalas ja rahvast on palju. All kajutis on istekohti vähe, nii leiavad paljud koha laevatekil. Õnneks on ilm ilus ja 4,5 tunni pärast jõuame Jamgorti. Hakkame elama Nastja juures, kelle maja asub küla teises otsas seedrimetsa ääres. Vanemad koos teiste lastega on sõitnud hobustele heina tegema. Igal perel on mitu hobust, kes suvel vabalt ringi liiguvad. Talvel veetakse nendega vett ja puid. Pärast sööki hakkab Anna lastelaagri kuulutusi kirjutama. Õhtul riputavad noored need üles. 8. august. Kolm tundi ajavahet annab tunda, aga täna saab kauem põõnata. Siis paneme programmi paika. Iseseisvalt lastelaagri korraldamine on meile kõigile väljakutse. Eelnevatel aastatel aitasid meid komid. Kultuurimaja on ilus, väike ja hubane. Kaunistame saali õhupallidega. Lapsed hakkavad ühe- ja kahekaupa kogunema. Kokku tuleb 12 last. Alustame tutvumismänguga, räägime endast ja Eestist. Laulame vene, handi ja eesti keeles „See on see päev”, mängime liikumismänge ja laulame veel. Aeg läheb kiiresti, ühest tunnist saab kolm – lapsed ei taha ära minna. Lõpuks lahkume kõik koos. Pärast õhtusööki palvetame, harjutame laule ja paneme järgmiseks päevaks programmi kokku.
Signe Liivak
6
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Kaatriga teele!
9. august. Anja ja Marina Mužist teevad meile rõõmsa üllatuse, kui uksest sisse tormavad. Nad tulid nädalavahetuseks appi. Lapsi on sama palju kui eile. Laulame, jutustame piibli lugu ja mängime liikumismänge, mis lastele hästi meeldivad. Pereema Anja küpsetas meile kalapiruka. Täna oleme ühte peresse sauna kutsutud. Seal joome teed, sööme kooki ja saame perega tuttavaks. 10. august. Alustame pühapäevahommikut jumalateenistusega. Kella neljaks koguneme jälle kultuurimajja. Uut piiblilugu kuulavad lapsed huviga. Lõpuks mängime õues võrk- ja rahvastepalli. Ilmad püsivad ilusad ja soojad. Õhtul palvetame ja täname Jumalat kordaläinud päeva eest. Anja ja Marina ei taha kuidagi ära minna, aga kohustused ootavad. 11. august. Pereema Marta ja pereisa Ženja toovad meile pool kartulikotitäit kala. Nüüd meil toidu osas muret ei ole. Valja ja Marta puhastavad kala. Kingin päästevestid Ženjale, neil ongi kogu pere peale ainult üks päästevest. Täna tuleb kultuurimajja kaks vanemat tüdrukut, kes kaasa ei tee, aga ära ka ei lähe – ju midagi tõmbab. Joonas räägib nendega. Hiljem lähme Valjaga küla teise otsa külavanemale külla. Teised mängivad lastega palli. 12. august. Tahame lastele kinkida nädala jooksul lauldud laulude sõnad, aga on väike probleem – külas pole printerit. Lõpuks juhatatakse Saša ja Anna küla lõppu ühe memme juurde. Õhtul mängitakse jälle palli. Päeva lõpetame palvega. 13. august. Täna on viimane laagripäev. Laulame, jutustame piiblilugu ja avame Jamgordi I olümpiamängud! Oleme põnevamad võistlused jätnud viimaseks päevaks. Lõpuks saavad lapsed veel kingitused. Õhtuks oleme kahte peresse külla kutsutud. Alustame külavanemast, kes on meie suhtes väga positiivne. Teises kohas on pereema meile kooki küpsetanud. Kõigil on kahju, et meie aeg Jamgordis hakkab otsa saama. Meid kutsutakse järgmiseks aastaks tagasi. Tänu Jumalale, Jamgordi uks on lahti! 14. august. Ärasõidupäev. Sadamas on meid saatmas pea kõik laagris käinud lapsed. Lahkumisel on pisarad on silmis. Hea on teada, et oleme tagasi oodatud. 15. august. Valjale teevad põletikuliseks läinud sääsepunnid häda, ta sõidab koju Salehardi. Meie peatume Mužis. Poisid Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
lähevad sauna, mina teen kalale vahelduseks hakkliha riisiga. Ovgordist tulevad külalised: Anja koos ema Rimmaga. Me ei ole üheksa aastat kohtunud. Ovgordi kogudusse tuleb vaikselt inimesi juurde. Enam kogudust taga ei kiusata, inimesed on sõbralikumad. Rimmal on väga raske aeg: kevadel mattis ta oma kolmanda poja, kes end üles poos. Üheksa aastat tagasi oli tal vaimselt väga raske ja ta võitles kaua, et püsima jääda. Nüüd oskab ta oma mured ja koormad Jumalale üle anda, koos Temaga tugevaks jääda ja edasi minna. 16. august. Saša aitab Anjal uue pesumasina töökorda panna. Õhtupoolikul palub Olga õde eestpalvet oma tütrele. Eestpalvet vajab ka väike poiss Emmanuel, kes pärast külalisi väga virilaks muutus. Tänu Jumalale, laps rahuneb maha. 17. august. Hommikul on jumalateenistus. Ülistame ja täname Jumalat. Saša jutlustab. Täna võtame aega, et üksteisega rohkem koos olla ja suhelda. 18. august. Joome teed ja pakime asju. Palvetame veel koos Marina ja Anjaga, õnnistame üksteist, siis „Meteorile”. Salehardi kirikus vaatame pilte ja anname reisist ülevaate. Valja toob metsast mustikaid ja seeni. Saame teada, et onu Vova Jamburust suri täna hommikul infarkti. 19. august. Kell kaks on kiriku juures onu Vova ärasaatmine. Pastor Anatoli peab leinakõne, Vova viiakse Jamburusse ja maetakse seal neenetsite kommete kohaselt maha. Neenetsid matavad oma surnud põdranahka mähitult maa peale, mille ümber ehitatakse majake. Surnule pannakse kaasa temale kuuluvad asjad. Anna ja Valja lähevad seenele. Õhtul tuleb kuus inimest Vladimirist, kes on esimest korda Jamalis. Meie eestlased
Rõõmsad näod Jamgordi lastelaagris.
7
Mägedes
liitume nendega, et sõita Aksarkasse ja sealt kaatriga Tšapajevski ja Tovopogoli küladesse evangeliseerima. 20. august. Saadame osa grupist kaatriga teele. Meie ülejäänud suundume 60 km põhja poole Aksarkasse autodega. Osa grupist suhtleb seal inimestega linnaväljakul, osa mängib noortega palli. Selgub, et Tšapajevskisse ei ole mõtet minna, kuna lapsed on ära sõitnud ja külas on vaid üksikud täiskasvanud. Tovopogolis peab ööbima 8-kohalisel kaatril, meid aga on 14. Otsustan Borjaga Salehardi tagasi pöörduda. 21. august. Õhtuks jõuavad seiklejad tagasi. Tovopogolis läks hästi: suheldi külainimestega, lauldi koos lastega, mängiti ja jagati kingitusi. 22. august. Kirik on saginat täis, pakitakse kotte ja tehakse viimaseid ettevalmistusi väljasõiduks mägedesse. Kell üks oleme kõik õnnelikult Labõtnangi raudteejaamas. Peatus 141 km asub Uurali mägedes. Filipõtš aitab meid (25 inimest) kiiresti maha, sest rong peatub vaid 2 minutit. Vihma tibutab, kuid õnneks ei pea kaugele minema. Pärast lõunat sätime ennast kuuekesi mägedesse, sest ilm paraneb natuke. Mäkketõus on järsk ja raske, aga tasub end ära, kuna ülevalt avaneb võrratu vaade. Hakkab uuesti sadama ja nii oleme sunnitud vihmast libedal tee rajal tagasi minema. Alla jõudes oleme läbimärjad ja õnnelikud. Ööbida on võimalik nii majas kui ka telkides. Lähme kümnekesi suurde telki. Filipõtš ütleb, et see talvetelk peab küll lund, aga vihma korral ujume nagu kalad basseinis. Ahi ajab suitsu sisse, silmad voolavad vett ja hingata on raske. 8
Signe kalaõnne ootel
Aga keegi majja ka ei lähe. Räägime lõbusaid lugusid ja naerame. 23. august. Öö läks õnneks, vihma ei tulnud. Pärast hommikusööki lähen teistega jõe äärde kalale. Minust kalameest ei saa. Küll ajan tamiili sassi, küll kaotan konksu põõsastesse. Aitan õues suures katlas süüa teha, sest saabub veel 16 inimest. Jõe äärde pannakse telke juurde. Õhtuks keedab Andrei plovi KeskAasia moodi. Äkitselt hakkab vihma kallama. Filipõtšil oli õigus – telk tilgubki läbi. Proovime Andreiga päästa, mis päästa annab, ja majja jõudes tilgume üleni. Pärast õhtusööki mängitakse kitarri, lauldakse ja suheldakse omavahel. Lõpuks selgub, et kõik suures telgis ööbijad peavad majja kolima. Kuigi ruumi on vähe, leiab igaüks koha, kuhu pikali heita. 24. august. Õue on jumalateenistuseks suur koormakattest telk üles riputatud. Vladimiri omad juhatavad ülistust ja Anatoli jagab Sõna: Jumal kutsub mäele. See on üleskutse mäkke minekuks. Väikeste gruppidena minnakse erinevaid teid pidi üles. Meil Sašaga on ühtlane samm. Metsapiirist läbi jõudes avastame, et teised on maha jäänud. Otsustame nii kõrgele edasi minna, kui jaksame. Samm-sammult tõuseme kõrgemale ja vaade muutub aina ilusamaks. Näeme allpool kaaslasi, kes marju korjavad. Üleval on väga tugev tuul. Vaade on võrratu! Vahepeal tuleb vikerkaar välja. Minu hing on siin kodus ... Alla jõudes ootab meid lõunasöök, siis rongile. Vagun on silmini täis, seistakse püsti. Õnneks läheb Harpis palju rahvast maha ja sealt edasi on sõit mugav.
Labõtnangis kiirustame, et viimase praamiga Salehardi poolele üle saada. Kirikus joome teed ja ajame veel juttu. 25. august. Ärkame hilja, peseme pesu ja toimetame igaüks oma toimetamisi. Natalja ja Kolja küpsetavad meile kartuli- ja seenepiruka kirjaga JAMAL. Kirikus igav ei hakka, rahvast on palju ja enne südaööd kunagi magama ei saa. 26. august. Valja kutsub meid sauna, aga enne ostame kombinaadi poest kalakonserve koju kaasa. Kirikus ootab meid ühine õhtusöök. Kell on kolme peal, kui magama saame. 27. august. Kell kuus on raske tõusta. Riietun, võtan seljakoti ja suundun alla kööki. Veel on vaikne, keedan teed ja katan laua. Ka teised hakkavad tõusma. Pärast teejoomist sõidab kolm autotäit rahvast Labõtnangi poole. Meid äraminejaid on üheksa. Lahkumishetk on kurb, silmad pisarais. Oleme aastatega Salehardi koguduse inimestega kokku kasvanud ning nad ootavad meid koju tagasi. 28. august. Lähme Vologdas maha ja lahkume Vladimiri omadest. Jälle kurb moment. Peterburi rongini on tund aega. 29. august. Oleme varakult Peterburis. Anna ja Joonas jäävad veel siia, mina sõidan esimesel võimalusel koju. Ma olen südamest tänulik Jumalale, et sain osaleda Tema plaanis. Jamgordis võib töö edasi minna, oleme tagasi oodatud. Julgustasime ja kinnitasime Muži ja Salehardi kogudust, nad vajasid seda väga. Kõigis kolmes kohas oli tunda Jumala erilist ligiolu. Liikuda Jumala plaanis on parim! Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Pikk teekond
M
u vanemad olid usklikud. Ema rääkis meile seda, mida ta ise ristiusust teadis: et Jeesus käis koos 12 õpilasega maa peal ringi ja et ta ema nimi oli Maarja. Vanemad palvetasid ikoonide ees ja kutsusid mindki koos õega neist palvehetkedest osa saama. Aga nad käisid palvetamas ka ohvrimetsades ja seetõttu jäid usuasjad meile segaseks. Usklike maridega sain esmakordselt kokku 1990. alguses, käies südamliku õhkkonnaga koosolekutel ühes mari kodus. Marikeelset jumalasõna tol ajal ei olnud, Piiblit loeti vene keeles ja keegi tõlkis loetut vabas vormis. Laule oli juba tõlgitud, ja oh kuidas need meile meeldisid! Mulle meeldisid need koosolemised, aga mu kodused polnud sellega nõus ja ma ei läinud enam.
Tekst: Tatjana Talantseva Foto: Olga Tihhoneva Uuesti hakkasin vaimulikel koosolekutel käima alles siis, kui abikaasaga 2007. aastal lahku läksime ja olin sunnitud kahe lapsega kortermajja elama asuma. Lootusetuna näivas olukorras meenusid kohtumised usklikega. Seekord kogunes mu elupaiga lähedal karismaatiline kogukond. Astusin nende liikmeks. Koosolekutel räägiti vene keeles, ehkki osalejate seas oli ka marisid. Ajapikku hakkasin igatsema kodukoosolekute õhkkonda. Kui saaks mari keeles vähemalt laulda ja palvetadagi, mõtlesin. Saanud endale U Sugõni, marikeelse Uue Testamendi, hakkasin seda innukalt lugema. Alguses polnud see kerge, kuid jätkasin hoolega ja mida kaugemale jõudsin, seda enam tekst mind haaras. Nüüd loen U Sugõni regulaarselt
Külalised Votkinskist Eestis Tekst: Peep Neimann
J
uunis külastasid Eestit Gennadi ja Marianne Švarev, abielupaar Udmurtiast, Votkinski nelipühi kogudusest. Marianne on rahvuselt mari ja nad teevad misjonitööd maride hulgas Marimaal ja Tatarstanis. Gennadi ja Marianne külastasid Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku kogudusi Tallinnas (Toompea ja Lasnamäe Vene kogudus),
Lootuse Külas, Kuressaares, Lihulas, Turbas ja Sakus. Käidi ka Narva vabakoguduses. Koostöös Gennadi ja Mariannega on EKNK läkitanud Marimaale mitmeid kordi nii evangeelseid meeskondi kui ka ehitustöö tegijaid, samuti toetanud materiaalsete vahenditega misjonitööd maride hulgas.
Marianne ja Gennadi Turba koguduses (esireas). Neid tõlgib Raul Bibikov Toompea kogudusest (keskel). Foto: Marika Olenko kogu
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Tatjana Talantseva
ja selle abil on Piibli sõnum mulle avanenud sügavamalt kui kunagi varem. See on tekitanud minus soovi ka oma rahvale rõõmusõnumit jagada. Emakeelne Sõna on niivõrd rõõmustav ja vägev, et tunnen otsekui tuld südames: ma ei saa seda vaid enda teada jätta! Soovin minna mari küladesse, kutsuda inimesi kokku ja rääkida neile head sõnumit, laulda ja tunnistada Jeesusest.
Psalmid aitasid ema taas koju Tekst: Anita Laakso
H
elsingi Piiblitõlkeinstituuti jõudis tänukiri Komist, koolipoiss Ivanilt Podjelski külast: „Me saame nüüd jälle elada koos emaga!” Mõni aeg tagasi oli Ivani emalt, alkohoolikust Marinalt vanemlikud õigused ära võetud ja Ivan ning tema õed-vennad jäid teiste kasvatada. Paar aastat tagasi haigestus Marina tõsiselt ja sattus haiglasse. Usklikud mehed külast läksid teda vaatama, kinkisid komikeelse psalmide raamatu ja veensid seda lugema. Marina hakkaski raamatut uurima ja imestas – komikeelsest tekstist paistis välja see, millest ta varem polnud aru saanud: Jumal tahab ja suudab inimesi aidata! Naine hakkas palvetama ja Jumal vastas talle: ta toibus raskest operatsioonist hästi. Usklikuks saamisega muutus Marina elu täiesti. Vahe varasemaga oli nii selge, et ta sai vanemlikud õigused tagasi. Ivan kirjutab õnnelikult: „Nüüd on meil õige kodu!” 9
Emakeelne Sõna on elav ja väeline Tekst: Riitta Pyykkö
Foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituut
Ersa tõlkemeeskonna liige Riitta Pyykkö on ajanud mordvalaste asja 20 aastat. 1990ndail elas ta viis aastat Saranskis, õpetades soome keelt ja töötades kristlikus koguduses. Selle ajaga õppis ta tundma nii ersa ja mokša keelt kui ka nende rääkijaid. Ersa piiblitõlketiimiga liitus Riitta 15 aasta eest, kui pooleli oli Uue Testamendi tõlkimine ersa keelde. Riitta kogus koos Mirjam Penttineniga (praegu Makkonen) lugejatelt tagasisidet. Seda ülesannet täites kogesid nad, et emakeelne Sõna on tõepoolest elav ja väeline. Hiljem on Vana Testamendi tekstide kogumisel taas kogetud imesid.
P
iiblitõlkeid testitakse nii, et keegi kohalikest loeb emakeelse teksti kõva häälega ette ja lugeja pole varem tekste näinud. Tagasiside koguja jälgib olukorda, esitab küsimusi ja teeb märkmeid. Lugemisel tuleb ette hardaid hetki. Kui inimene Piiblit esimest korda emakeeles loeb ja loetust aru saab, siis ollakse kui pühas paigas. Jumal kõneleb! Mõni lugeja tõdeb vapustatult, kuidas ta on varem jäänud Jumala headusest ilma lihtsalt seetõttu, et pole Piibli ilmutusest teadlik olnud. Tihti on lugejad pärast emakeelsete tekstide lugemist
hakanud kirikus käima. Liigutavad on olnud juhtumid, mil loetud tekst on keeruliste eluolukordade puhul väljapääsu pakkunud. Eriliselt meenub Marina, kes Pauluse kirju lugedes hakkas uskuma, et Jumalal on lahendus tema probleemidele. Ta tuli kirikusse ja sai Jumalalt abi. Sama lugu juhtus Valentinaga. Esimest korda tõlkeid lugema tulles oli ta hiljuti leseks jäänud ja oma eluga ummikus. Oli imeline näha, kuidas ta Rooma kirja lugedes otsekui ellu ärkas. Muuhulgas kõnetas teda piiblisalm: „Kui kaunid on nende jalad, kes kuulutavad head rõõmusõnumit.” (Rm 10:15). Sõna
Riitta Pyykkö
kaudu avanes Valentinale uus maailm ja ta leidis tee kogudusse. Pooleliolevaid tõlkeid loevad ka usklikud. Nendelegi paistab emakeelne jumalasõna avavat midagi täiesti uut: see tugevdab usku ja lisab jõudu ning motivatsiooni Jumalast teistelegi rääkida. Sõna mõju nägemine tugevdab omakorda piiblitõlkijaid. On hea teada, et me ei tööta asjata!
Piiblitõlked soome-ugri keeltesse Sügis 2014 Aunusekarjala (livvi)
Ersamordva
Välja antud: Uus Testament (2003), Psalmid (2006), 1. Moosese raamat, (2010), Joona raamat (2012) Audioversioon: Uus Testament (2003), Psalmid (2006) Päevakorral: Õpetussõnade avaldamine Jesaja raamatu läbivaatamine
Välja antud: Uus Testament (2006), Psalmid (2011) Audioversioon: Luuka evangeelium (2011) Päevakorral: Tagasiside kogumine Jesaja ja 2. Kuningate raamatule Joosua ja Kohtumõistjate raamatu tõlkimine
Vienakarjala (päriskarjala) Välja antud: Uus Testament (2011) Audioversioon: Uus Testament (2011) Vepsa Välja antud: Uus Testament (2006), Psalmid (2012) Audioversioon: Luuka evangeelium (2012) Päevakorral: Psalmide audioversioon, Õpetussõnade tõlkimine 10
Mokšamordva: Välja antud: Evangeeliumid, Apostlite teod, Pauluse kiri roomlastele (1993–2009) Audioversioon: Luuka evangeelium, Apostlite teod (2011) Päevakorral: Uue Testamendi trükiks ettevalmistamine Niidumari Välja antud: Uus Testament (2007) Audioversioon: Luuka, Johannese evangeelium, Apostlite teod (2011)
Päevakorral: 1. Moosese raamatu avaldamine, 2.–5. Moosese, 1.–2. Saamueli raamatu ja Psalmide tõlke läbivaatamine Mäemari Välja antud: Evangeeliumid, Apostlite teod (1994-2011) Audioversioon: Luuka evangeelium (2011) Päevakorral: Uue Testamendi avaldamine 2014. aasta sügisel Sürjakomi Välja antud: Uus Testament (2008), Psalmid (2013) Audioversioon: Luuka, Johannese evangeelium, Apostlite teod, Pauluse kiri Tiitusele, Juuda kiri, Johannese kirjad (2011) Päevakorral: 1. Moosese raamatu avaldamine, Joosua, Jesaja ja 2.–5. Moosese raamatu tõlkimine Lk 19 Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Milline ohver on piisav?
Tekst: Suvi Eriksson
Fotod: Suvi Erikssoni kogu
Suvi Eriksson töötab Jamalis põliselanike, peamiselt neenetsite juures. Eesmärk on julgustada neenetseid kasutama oma keelt, nende kultuurile omaseid väljendusvorme (muusika, lugude vestmine jm) ning neenetsi keelde tõlgitud piibliosi. Selleks salvestatakse piiblitekstide audioversioone, edendatakse piiblilugude jutustamist kuulajaile, julgustatakse inimesi emakeeles lugema ja kirjutama.
M
ullu tuli talv Jamalis varakult, aga detsembris saabusid soojad ja vihmased päevad ning hanged hakkasid sulama. Sellele järgnenud paukuv pakane külmutas lumikatte kuudeks põhjapõtrade sõrgadele läbipääsmatuks. Põdrad ei saanud enam lume alt toitu kätte ja tuhanded nõrkesid näljast. Üks neenetsite legend räägib järve ääres põtru kasvatanud suguvõsast. Põtru oli palju, samuti kalu vees, ning päikegi aina paistis. Siis aga hakkasid põdrad haigeks jääma ja kalagi lõppes järvest. Sugukonna vanem ei teadnud, mida ette võtta. Ta tegi, mida oskas – läks järve kaldale ja küsis vetevaimult: „Mida ma tegema peaksin?” Vastuseks tuli: „Too ohver.” Mida küll järve valitsejale ohverdada? Kõik põdrad olid haigestunud, aga haige loom ohvriks ei sobi. Hädaolukorras oleks koergi kõlvanud, aga koeradki olid tõbised. Vanema arutlused lõpetas karm pakkumine: „Sul on ju tütar! Kuna ta on veel väike ega ole naiseks saanud, siis on ta puhas. Anna ta mulle naiseks!” Mis neil üle jäi? Nad oleksid kõik surnud ... Tüdruk pandi ilusti riidesse ja ehiti kauniks, tõsteti paati ja visati järve. Legendi kohaselt oli päike jälle paistma hakanud.
tuli ja puud, aga kus on ohvritall?” Isa vastas: „Küllap Jumal vaatab enesele ohvritalle.” Mäel sidus taat poja kinni, tõstis altarile ja võttis ohverdamiseks noa. Aga Issanda ingel hüüdis teda taevast: „Ära pane kätt poisi külge! Nüüd ma tean, et sa kardad Jumalat ega keela mulle oma ainsat poega!” Vanake päästis poja lahti ja kui ta silmad tõstis, nägi ta ühte jäära rägastikus kinni. Jumal oligi endale ohvritalle välja vaadanud! Neli tuhat aastat hiljem ohverdati keegi Mees ühe teistsuguse puu peal. Seekord polnud läheduses asendusohvriks ühtegi talle. See Mees ise oli Jumala Tall, kes kandis ära maailma patu. Jumal ei säästnud oma Poega, vaid andis ta lunastuseks meie kõikide eest. Seetõttu ei pea me enam ohverdama ei oma lapsi ega iseennast. Jumala kingitud ohvrist piisab täiesti.
*
Suvel käisin neenetsite külades keelt õppimas. Ühes peres teed juues tuli taas jutuks sadu ja tuhandeid põtru kaotanud inimeste masendus. Mul oli plaanis rääkida äsja neenetsi keeles äraõpitud piiblilugu sellest, mis juhtus kord kahe tuhande seaga, kuid praeguse olukorra juurde näis paremini sobivat üks teine lugu Piiblist. Kaua aega tagasi elas üks vana mees, kel ei olnud lapsi. Jumal taevast andis talle aga lubaduse, et tema järeltulijate hulk saab olema väga suur. See mees lihtsalt uskus saadud tõotust ja Jumal luges seda temale kasuks. Kui taat oli juba saja-aastane, sündiski talle poeg. Mõne aja pärast kõnetas Jumal teda uuesti: „Roni mäe otsa ja ohverda mulle oma ainus poeg, keda sa armastad!” Mees läkski koos pojaga teele. Mäkke tõustes küsis poeg isalt: „Näe, siin on Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Suvi Eriksson
11
Viljakalt veedetud suvi
M
inu suvi möödus viljakalt. Pärast doktorantide atesteerimise läbimist Tartus siirdusin reisile mööda Venemaad. Tatarstanis Kaasani lennujaamas oli mul vastas vend Kristuses, Ingeri luterliku kiriku Kaasani Püha Andrease koguduse vaimulik Anatoli Pogasii. Suurepärane on tunda kindlust, et sa oled oodatud! Kahtlemata kehtib see kõigi mu kristlastest sõprade puhul, Pogasii pere kaasa arvatud. Kristuse peres käibki nii, et sa oled suvalisel ajal ja suvalises kohas valmis võtma vastu oma õde või venda Kristuses kui kõige lähedasemat inimest ning kostitama teda parimaga, mida sul leidub. Nii oleks teinud ka Jeesus.
Marimaal Järgmisel päeval sõitsime üheskoos Uurali praostkonna töötajate perelaagrisse Joškar-Olas Marimaal. Seal oota-
sid kohtumised sõpradega ja põnevad piiblitunnid; eriti jäi meelde viktoriin Piibli perede teemal, mille valmistas ette kohalik vabatahtlik diakooniatöötaja Valentina Botškova. Laagri raames oli korraldatud linnaekskursioon osavõtjaile, kes olid siin esimest korda. See järel läksime kõik jumalateenistusele mari Sorta (küünal) kogudusse, millele järgnes maitsev lõunasöök looduses. Laagris valitses tõepoolest üheperetunne!
Tatarimaal Pärast laagrit viis tee mind edasi mari küladesse Tatarimaal. Mu teadustöö teema on „Evangeelse usu levik KeskVenemaa soomeugrilaste seas”. Seoses uurimusega õpin tundma ka maride traditsioonilist usundit. Kukmori rajoonis Tatarstanis on enamik marisid veel paganad. Paganlikud usukombed on siin elavnenud, on palvehiied ja igal aastal tuuakse Peetruse päeval (õigeusu kalendri järgi) ohvriks lambatall või mõni kodulind. Nõnda tänavad marid Kugu Jumot (Suurt Jumalat) möödunud aasta eest, paluvad õnnistust perele ja viljasaagile, tervist ja heaolu.
Muusikalaager Permi krai Vaskino külas. Foto: Anna Mišina kogu
Tekst: Anna Mišina
Siberis Veel õnnestus mul teenida Issandat ja inimesi misjonireisil Siberisse, kuhu mind koos noorterühmaga Peterburist ja Uurali praostkonnast kutsus Ingeri kiriku misjoniosakonna juht Ivan Laptev. Joškar-Olast Omskisse sõitmiseks kulus koos väikeste vahepeatustega 36 tundi, kusjuures ööbida saime vaid kolm tundi. Omski kogudus korraldas meile öömaja saksa luterlikus koguduses, mis peab külalistemaja. Järgmisel päeval jagunes meie 12-liikmeline rühm kolmeks. Neli meist sõitsid edasi Burjaatiasse Kristuse Õnnistuse luterlikku kogudusse Ulan-Udes. Ivan määras minu ja Aleksandr Mitjakovi, Sorta koguduse juhi Marimaalt, vastutavaks kahe mahajäänud grupi eest, kuhu liitusid veel kohalikud töötegijad koos misjonäridega Soomest: Omski koguduse pastor Igor Kreos, diakon Valeri, pühapäevakooli õpetaja Valentina, Susanna Melonen ning Markus ja Mari Aitamäki. Viisime paralleelselt läbi kaks lastelaagrit Orlovka ja Kovaljevo külades. Laagriprogramm nimega
Muusikalaager Birski lähedal Šelkanovo külas. Fotod: Dima Abdullin
12
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
„Päästelaev” kestis kuus päeva ja sisaldas vestlusi Piibli teemadel, mänge, meisterdamist, sketše ja laulmist. Igal õhtul pärast laagrit jagasime ümbruskonnas evangeeliumi: levitasime vaimulikku kirjandust, näitasime suurel ekraanil filmi Jeesusest ja laulsime koos noortega kitarri saatel vaimulikke laule. Enne Omski koguduse laagreid korraldati meile kultuuriprogramm: käisime filharmoonias, puhkasime koos koguduse liikmetega Irtõši kaldal ja kõndisime mööda linna. Kogu väljasõit tugevdas meid vaimselt: igal õhtul kogunesime palvuseks ja vestlusteks Piibli ümber, laulsime vaimulikke laule, õppisime üksteist armastama ja teenima nii, nagu saime. See suurepärase seltskonnaga reis jääb kauaks meelde.
Baškiirias Pärast kolme nädalat õnnestus mul nädalake kodukülas puhata. Seejärel algas 380 kilomeetrine sõit misjonilaagrisse Birskisse Baškiirias, kuhu kogunes 40 Uurali praostkonna koguduste töötegijat, enamasti noored. Oli ka neid, kes olid olnud Siberi sõidul. Loengutel käsitleti praktilise misjonitöö küsimusi. Vahetult sai oma kogemusi jagada just selleks ajaks Eestist siia sõitnud Juha Väliaho. Kõik laagrist osavõtnud said Jumala sõna edasikandmist omal nahal proovida: tänavatel jagati vaimulikku kirjandust ning viidi läbi piiblitunde külades, kus kogudusel leidus mõni tööpunkt. Pärast laagrit avanes osadel võimalus aidata läbi viia laste muusika laagreid Šelkanovo külas Birski rajoonis ning Permi krai Vaskino külas Suksunski rajoonis. Muusikalaagrid on juba traditsiooniks saanud, kogudus korraldab neid neljandat aastat. Tänavu said lapsed proovida mängimist soome kandlel, mille kinkis kogudusele sõber Soomest, vabatahtlik Jyrki Oksanen. Kolme päevaga õppisid lapsed esitama kristlike lastelaulude lihtsaid meloodiaid ning mari rahvaviise flöödil, kitarril, ksülofonil ja süntesaatoril. Laste- ja noortetöö vabatahtlik Dima Abdullin õpetas lastele soome stiilis pesapallimängu. Kogudus ja laagrilised on tänulikud EELK Misjonikeskusele annetuste kogumise eest, tänu millele neid laagreid korraldada sai. Sel sügisel on taoline laager kavas veel Ljupersola külas Marimaal, kus tegutseb maride kogudus. Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Uudiseid Karatusast ja Ülem-Suetukist
Fotod: http://www.elci.ru
I
ngeri kiriku Siberi praostkonna lõunaosas alates 2009. aastast töötanud Soome misjonäri Joose Pitkäneni sõnul elab Karatusa rajoonis umbes 20 000 inimest, kellest on luterlikus kirikus ristitud ligikaudu 3000. Arvudest ei tasu end aga eksitada lasta, sest kiriku õpetust pole vaimulike puudusel siin tükk aega edasi antud. Pühi esemeid siiski austatakse: näiteks oli keegi vana naine Pitkänenile seletanud, kuidas ta haigeks jäädes ikka Piiblist paberi tükikesi rebib ja kuuma tee sisse paneb – see pidavat aitama. Musta huumori lainel lisab Joose, et nii mõnigi koguduseliige saab võib-olla alles omaenda matusel teada, et oli luterlane ... Kohe lisab ta aga tõsisemalt, et ehkki Ingeri kiriku töö igal pool Venemaal ressursside vähesuse tõttu kannatab, põhineb see siiski kindlalt Jumala Sõnal ja sakramentidel, nii et töötada on olnud rõõm. Karatusa linna püstitatakse parajasti Alam-Bulanka külas pikalt lagunenuna seisnud pühakoja palkidest uut kirikuhoonet. Ehitustöö on andnud võimaluse ka ristiusu sisu tutvustada. Pitkänen kirjeldab: „Mõned töömehed küsisid, et kas pole patt vana kirikut ära lõhkuda. Vastasin, et patt on hoopis see, et kirikul on lastud niimoodi ära laguneda, et hoone sisemus on täis sõnnikut – varemetes peeti loomi – ning aknad, põrand ja katus on ära varastatud.” Pitkänen seletas, et tõeline patt on hoopis see, et Jumalast ollakse siinkandis loobutud. Nüüd aga ehitatakse tulevastele põlvedele kirikut rajoonikeskusesse, et Jumalat võidaks jälle tundma õppida. Koguduse õpetaja Vitali Lutšagovi sõnul ollakse ehitustöödega graafikus, teostajaks on kohalik ettevõte. Juba enne talve loodetakse katus vettpidavaks saada. Koguduse liikmed kogunevad ikka harjumuspäraselt linna raamatukogu ruumides, kus õpitakse tundma pühakirja ning palutakse Jumalalt elule õnnistust. Sealsamas tegutseb ka pühapäevakool lastele.
aknaid katki ja mööda lääneseina voolas vihmavesi juba alates 2003. aastast. Loetletud kahjustused saadi korda ja hoone näeb uue välisvoodriga palju värskem välja, aga juba septembriks plaanitakse kellatorni voodrilaudade väljavahetamist ning kiriku trepi uuendamist. Siin, Krasnojarski krai vanas eestlaste asunduses tegutsesid terve maikuu ehitustöölised peamiselt Soomest, nii kutselised kui ka vabatahtlikud. Toimus ka kaks laupäevakut, mil appi kutsuti kohalikud elanikud. Nii õpetaja Lutšagov kui ka misjonär Pitkänen rõõmustasid veel sellepärast, et talgud andsid kõigile suurepärase võimaluse omavahel suhelda; pärast tööd küpsetati lõkkel pliine ja lastele olid korraldatud mängud. Allikatest Uusi Tie ja www.elci.ru vahendas Piret Riim
Remondijärgus kirikuhoone Ülem-Suetukis
*
Ülem-Suetuki kirikus jõudis mais 2014 remonttööde esimene etapp ühele poole. Kiriku voodrilauad olid pudenemas, osa
Karatusa kirikuhoone seinad juba kerkivad.
13
Mis on inimese põhieesmärk?
T
allinnas toimub 13.–24. oktoobrini soome-ugri misjoni- ja piibli kooli õppesessioon. Paarikümnele komi, udmurdi, mari, handi ja sölkupi kristlasele on Eestisse tulek nagu peole saabumine. Kolme piiblikooli aasta jooksul on õppesessioonidele kogunetud kaks korda aastas ja alati läheb tantsuks. Tantsuga väljendatakse siirast rõõmu ja jagatakse elevust, mida annab kohtumine sugulasrahvastega, kes on Kristuse vere kaudu üksteisega veelgi lähedasemad. Meie omalt poolt oleme tantsuga ühinenud ja kõigile kaerajaani õpetanud. Mis annab õpilastele sellise rõõmu? Kindlasti soomeugrilasi ühendav side, rõõm, mille annab oma tavade tutvustamine ja sõnavara võrdlemine „sugulaste” omaga. Õpetajana loodan ja usun, et ka õppimine stimuleerib õpilasi ja pakub neile põnevust. Kuid kas see on tõesti meie õppeprogrammi tähtsaim osa, see, mis rõõmu pakub? Rahvuslik ühtekuuluvus ja haridus? Mõlemad on vajalikud, kuid see ei saa olla kõik. On veel midagi palju olulisemat.
Mis on soome-ugri misjoni- ja piiblikooli eesmärk? Võiksin sama küsimuse esitada metodisti seminari kohta, kus ma õppejõuna töötan, aga ka baptisti või luterliku kiriku õppeasutustes. Miks need koolid eksisteerivad? Westminsteri katekismus vastab taolisele küsimusele järgmiselt: „Küsimus: mis on inimese põhieesmärk? Vastus: inimese peamine eesmärk on tuua au Jumalale.” See peaks olema kõigi meie tegemiste, sealhulgas teoloogilise hariduse omandamise eesmärk. Soome-ugri piibli kooli kõige tähtsam eesmärk on suunata õpilasi austama Jumalat ja Teda vastavalt oma võimetele teenima. Kui komi, udmurdi, mari ja handi kristlase igast eluvaldkonnast kiirgab kodu kohale vastu Jumala au, siis võime tõesti öelda, et meie piiblikool on edukas! Lõppkokkuvõttes ei muuda õpilaste kodukanti igavikuliselt mitte nende teadmised ega oskused, vaid see, kui suurel määral nad oma sõnade ja tegudega peegeldavad Jumala au. Kas võin soome-ugri misjoni- ja piibli kooli koordinaatorina öelda, et õppe-
Mais 2014 toimus piiblikooli sessioon Sõktõvkaris. Komi kiriku pastor Daniil Popov elab udmurtide tantsule kaasa.
Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari vilistlane Nadežda Popova käsitleb kiriku ajaloo loengutes ka komidele esimesena evangeeliumi viinud ja komikeelse tähestiku koostanud Permi Stefani elu.
14
Tekst ja fotod: Mark Nelson
programm oma õppesessioonidega aitab õpilastel Jumalale lähemale jõuda, Tema au paremini peegeldada? Ma loodan seda, samuti loodan, et lisaks põnevusele on see peamine põhjus, miks selles koolis õpitakse. Ootan väga, et õppesessioon Tallinnas saab olema täis rõõmu ja põnevust nii loengutel kui ka Eesti kristlastega suhtlemisel. Sel sessioonil on õppeteemaks õpetamine ja jutlustamine. Kuna õpilased hakkavad misjonitööd tegema väikerahvaste keskel Venemaal, siis on eraldi loengud selle kohta, kuidas paganliku taustaga inimesi mõista ja nendega töötada. Jumala abiga annavad need õppetunnid oskusi, kogemusi ja efektiivseks teenimiseks vajalikku tarkust. Kuid palju keerulisem väljakutse paneb endalt küsima: mida oleme ohverdanud, et aidata õpilastel Jumalale lähemale kasvada, tuua neid paika, kus nad Teda veel täielikumalt kogevad, et Tema au teistele peegeldada? On ju see nii inimese kui ka meie piiblikooli põhieesmärk.
Daniil Popovi sünnipäeval ümbritsevad tema peret piiblikooli õpilased ja õppejõud.
Pastor Daniil Popov õpetab koguduse rajamist komide kogemuste põhjal.
Udmurdid peavad kaardi ümber nõu, millisesse külla tuleks uued kogudused rajada.
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Jumala Sõna avab taevase tee
Tekst: Maina Sašina Fotod: Maina Sašina kogu
E
makeelse Piibli ilmumine on tähelepanuväärne sündmus ja annab rohkem võimalusi udmurdi rahvale evangeeliumi kuulutamiseks. Uudis Piibli ilmumisest liigutab iga udmurdi südant, olenemata sellest, mis külas või rajoonis ta elab, on ta kiriku liige ja oma usku mingil viisil väljendab või mitte. Sellest sündmusest rääkides näeme, et midagi hakkab udmurtide südameis toimuma, nende nägudel hakkab särama tulevikulootus. Jumal kinkis meile imelise teenimisaja juunis Malopurginski rajoonis. Bažanovo, Karasuri, Põtsami ja Egra külas toimusid evangeelsed kontserdid ansamblite Inkrež ja Šumpoton osavõtul. Sel ajal koguneti külades traditsioonilistele külapäevadele ja Inkrežil oli eesõigus need pidustused avada. Tänu Jumala suurele armule pöördus külapäev udmurdikeelse Piibli pühaks. Inimeste südamed olid imeväärselt ette valmistatud Hea Sõnumi vastuvõtmiseks. Uudis emakeelse Piibli ilmumisest muutis paljude udmurtide südame härdaks. Oma küla päeval said nad kingituseks suurima kingituse Issandalt endalt – Jumala Sõna oma emakeeles! Samasuguse rõõmuga võeti kontsert ja kingitus Jumalalt vastu Alnaši rajoonis. Eriti hämmastav oli teenistus Tatarstani vabariigis Varkledi külas elavatele udmurtidele. Udmurdid, enda arust veendunud paganad, kuulasid kontserti pisarais ja võtsid selle lõppedes emakeelse Piibli suure rõõmuga vastu. Uus emakeelne Piibel on koguduste rajamisele ja juba olemasolevate kirikute kasvamisele tohutu suureks stiimuliks. Möödunud nädalal leidis aset ristimine Permi oblasti Gožani ja Šagirti külades. See räägib evangeeliumi jätkuvast edasiminekust udmurdi rahva seas. Tänu Jumalale! Aga ees ootab veel palju külasid, kuhu tuleb viia Hea Sõnum Jumalalt, kes nii väga armastab udmurte, et kinkis neile oma emakeelse Sõna! Me usume, et Jumala imeline päästev arm tegutseb paljude udmurtide meeltes ja südameis, täidab nende südamed sügava patukahetsusega ja avab taevase tee!
Egra külas. Kohalik memm (paremal) nägi ette ja ootas pikisilmi päeva, mil tema külasse tulevad inimesed, kes laulavad psalme ja kuulutavad rahvale rõõmusõnumit. Tema kõrval Maina Sašina.
Kontsert ja Piiblite jagamine Karašuri külas Udmurtias.
Usk ja emakeel
M
Tekst: Ljudmila Sirak
õni aeg tagasi astus meie kirikusse Kalevala külas sisse kaks maamõõtjat, et teed küsida. Üritasin nendega ka Jumalast juttu teha, aga usuasjad ei huvitanud neid vähimalgi määral. Venekeelsete raamatute ja voldikute peale raputasid nad päid: „Me pole usklikud!” Nad olid juba hüvasti jätnud, kui järsku märkas üks neist riiulis Uuši Šana köidet. Ta võttis selle kätte: „Mis see on?” Mehe häälest paistis huvi. „See on vienakarjala keelne Uus Testament,” vastasin. Mees avas raamatu ja hakkas lugema. „See on küll huvitav,” hüüatas ta. „Armas aeg – te oskate karjala keelt,” imestasin. „Arvasin, et olete venelased!” Mees naeris: „Me oleme mõlemad Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Ljudmila Sirak
karjalased. Kas teil on neid raamatuid veel? Tahaksin väga endale ka sellist.” Ka teine meestest soovis Uut Testamenti ja nii nad lahkusid mõlemad koos Uuši Šana-ga. Ning nemad pole ainukesed, keda on usuasjad hakanud huvitama alles siis, kui selline materjal on emakeelsena olemas. 15
Keda kummardavad marid?
J
uunis 2014 lõppes mu esimene õppeaasta Tartu Ülikooli doktorantuuris. Kavatsesin sõita oma kodumaale Mari-Eli, et koguda materjali väitekirja jaoks. Küsisin oma sõbrannalt, ühe muuseumi direktorilt, milliseid huvitavaid üritusi on vabariigis tulemas. Ta soovitas sõita Šorunža külla Morkinski rajoonis, kus pidid 13. juulil aset leidma pidustused nimega Sürem – suur palvus koos ohvritalitusega pühas hiies. Nii sõitsin esimest korda elus palvu sele pühasse hiide. Nägin, kui tõtakalt ja erutunult mari rahvariietes inimesed ohverduspaiga poole liikusid, kandes oma kottides pliine, pirukaid ja teisi rahvustoite. Perenaine, kelle juures peatusin, andis mulle kaasa lusika ja taldriku. Hiljem sain aru, et need olid mõeldud ohvriliha söömiseks. Hiie kohale tõusis lõketest sinkjashalli suitsu. Ette oli valmistatud viis lõkkeaset ja viis ohvrilooma. Sisenesin palvehiide, olles enne pesnud käed ja sidunud pähe rätiku. Suurtes kateldes keedeti ohvriliha; loomad olid veristatud varahommikul. Valmis olid pandud hõrgutiste lauad, ritvade otsas rippusid käterätid ja muud erinevad riided, et need raviksid haigusi. Teenis mitu karti (animistlik preester), nendeni lookles palvetajate järjekord, kus leidus palju noori. Keegi vana mees mängis guslil. Ohvriliha ma ei maitsnud ja lahkusin palvuselt poole pealt. Külas veetsin siiski veel mitu päeva ja suhtlesin kohalikega.
Järjekordselt veendusin ma maride sitkuses ja töökuses. Meenub ühe 83-aastase naise lugu oma elust, kes jäi 38-aastaselt seitsme lapsega leseks. Kui temalt küsiti, millise lapse ta soovib lastekodusse anda, vastas ta: „Kui mina nälgin, nälgivad ka nemad; kui mina külmetan, külmetavad ka nemad. Kui mina suren, surevad ka nemad – ära ei anna ma kedagi!” Ta kasvatas üles kõik lapsed. Kõik elatanud inimesed rääkisid otsekui ühest suust, kui palju nad on teinud tööd küll põllul, küll farmis ... Üks naine oleks mulle oma sõnadega nagu ämbritäie külma vett kraesse kallanud: „Töötasime nagu vangid ...” Mu väitekirja teema on seotud pidustustega, laulude ja tantsudega. Kuulasin heameelega lugusid noorte mängudest, mitmesugustest tavadest ja kombe talitustest. Tore oli näha, kuidas üle 80 aastasel haigete jalgadega taadil süt-
Palvusel kõlab guslimäng.
Hiide riputatud rättidel usutakse olevat tervendav mõju.
16
Inga Pogonina
Tekst: Inga Pogonina tib silmis äkki kelmikas säde, ta unustab oma vanuse ja haigused ning asub tantsu vihtuma. Ei tea kust ilmub ühe teise pensionäri kätte äkki karmoška ja juba ta mängib ning laulab ... Vanamemmedki seavad end üksmeelselt laulma ning hakkan taipama: vaatamata kõikidele eluraskustele oskasid ja oskavad nad ka lustida. Meeldiv oli näha külanoorte aktiivsust. Noori huvitab vanema põlvkonna pärand ja seda püütakse säilitada. Mulle näidati filmi ühest esivanemate kultusega seotud peokombestikust. Pidustuse nimi on Semõk. Selles on erilisel kohal taimede kultus (näiteks leotatakse saunas tulises vees vihta 41 erineva taimega),
Piduehteis marid hiies palvusel.
Laud on kaetud.
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
pere- ja abielusuhted ning maagilised tavandid, mis on seotud surnud sugulaste austamise ja mälestamisega. Viimased kutsutakse peole maagiliste riituste abil, hiljem süüakse koos nendega, ja jälle järgnevad teatud riitused. Kogu kombestik on keerukas ja kestab kaua. Filmi tegevus toimub ühes mari pere majapidamises.
Igas mari küla majas on ikooninurk. Enamasti on nad korralikult kaetud mari rahvustikanditega kaetud linikutega. Majaperemees süütab küünla, tõmbab väljaõmmeldud katte kõrvale ... ja mu silme ees avaneb Jeesuse kujutis. Meelde tuleb salm 23 Apostlite tegude raamatu 17. peatükist, kus Paulus vastab kreeka filosoofidele: „Kui ma läksin
läbi linna ja teie pühamuid silmitsesin, leidsin ka sellise altari, millele on kirjutatud: „Tundmatule Jumalale.” Keda teie nüüd kui tundmatut teenite, teda kuulutan mina teile.” Nõnda elab mari rahvas: töökas ja rõõmus, tagasihoidlik ja kodukoha loodust armastav – austades Jeesust, keda nad veel ei tunne.
Meie hõimlaste matusekommetest Tekst ja fotod: Anu Väliaho
P
salmide raamatus on kirjas: Inimese elupäevad on kui rohi, mis hommikul õitseb ja haljendab, õhtul see närtsib ja kuivab ära. Meie hõimuvellede juures Soomes kannab inimene valgeid riideid, kui ta tuleb Jumala ette. Beebi riietatakse tema ristimistalitusel tavaliselt valgesse särgikesse, leeriõnnistusele ja abielu laulatamisele tullakse valges rüüs. Kui inimene kirstus kirikusse tuuakse, et teda viimsele teekonnale saata, ka siis on tal seljas ainult lihtne valge pikk särk. Valge kui puhtuse ja pühaduse sümbol rüütab meie põhjanaabreid nende elu tähtsamatel hetkedel. Eestimaal riietutakse lahkunu tavaliselt pidulikku kleiti või ülikonda. Kui minu isa mõned aastad tagasi suri, oli kohe selge, et vana mees riietatakse pidulikult. Korralik aluspesu, valge särk ja sinimustvalge lips, mis isal tähtsama-
Marid ei lähe oma lähedaste hauale tühjade kätega.
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
tele kohtumistele minnes ikka ees oli. Nüüd, kui ees seisis teekond kohtumisele Kuningate Kuningaga, kandis eesti mees meie lipuvärve. Venemaal elades ja töötades käisime mitmel matusel. Lahkunu on sealgi pidulikult riietatud ja kaetakse õigeusu kirikus müüdava kristliku sümboolikaga. Tihti on tal käes rist või palve, mille ta peaks Peetrusele ette näitama, et taevaväravast sisse saada. Kirst on tihti punase kangaga üle löödud – nõukogude korra ajast jäänud komme. Hauale pannakse rist viltuse põikpuuga, mis näitab kätte suuna, kuhu oleme teel. Meelt parandades oleme nagu see röövel Jeesuse kõrval ristil, kes taevasse pääses. (Teine röövel pilkas Jeesust ja läks otse põrgu.) Hauale pannakse kadunukesele mälestuspäevadel toitu ja joodavat. Vahel on risti või mälestusmärgi ees tops viinaga, leivatükk ja isegi sigaret. Ei ole ime, et vahel on surnuaias liikvel ,,vaime”, kes selle ära tarvitavad. Meie hõimurahvastel maridel on matusekombestikus veel päris palju vanu paganlikke kombeid. Et teispoolsusest ei tuldaks koju ,,kollitama”, selleks püütakse ,,hingekesi” rõõmustada. Hauda läheb siit ilmast lahkunu täies varustuses. Kui on talveaeg, siis täis talveriides, palitu seljas ja karvamüts peas. Kirstu pannakse tagavaraks pesu, natuke sööki-jooki, raha, ja ka uus soe tekk. Vahel on padja alla pandud ka korralik saunaviht. Veeämber, pesukauss ja kopsik on ka kuskil läheduses. Mõnel pool pannakse kirstu värvilist lõnga, et surm ei leiaks tagasiteed lahkunu kodumajja. Leiba ja viina tuuakse nii koolnule kui ka leinavatele lähedastele. Kui kirst on surnu-
aeda viidud ja hauda lastud, siis on vana kombe järgi mitmeid meile mõistmatuid tegevusi. Kolm korda käiakse ümber haua, võetakse surnu mälestuseks napsu, mõnel pool mängitakse karmoškat ja pannakse hauale suured puud, kuhu riputatakse värvilised lindid, kotike peenrahaga ja joogiks ning pesemiseks vajaminevad kopsikud-kausid. Meie sõbrale Vassilile oli viidud isegi ajalehti ristsõnadega, sest talle ju ikka meeldis neid lahendada. Risti tavaliselt maride surnuaiast ei leia, küll aga kenade lindikestega kaunistatud ,,elupuid”. Palvetagem, et Jumal õpetaks meid meie päevi arvestama, et saaksime targa südame. Kas elame või sureme, et oleksime ikka koos Jumalaga.
Lahkunu on kaetud õigeusu kiriku sümboolikaga.
17
Ettevaatust, misjonipisik nakatab! Tekst: Liis Liivak Fotod: Liis Liivaku kogu
S
elle aasta misjonireis Komimaale oli minu jaoks juba teine. Seekord oli meie grupp neljaliikmeline – grupijuht Ants, Leili, Karl-Chris ja mina. Oleme kõik täiesti erinevad inimesed, kuid kõik täiendasid üksteist ja toimisime meeskonnana väga hästi. Meie eesmärk oli Storoževskis toimunud laste- ja noortelaagrites kaasa aidata. Viisime läbi hommikuvõimlemist, piibli- ja palvetunde, mängisime rendžut ja erinevaid spordimänge ning valmistasime küpsisetorti. Väga huvi-
tavaks kogemuseks kujunes meile kõigile Eesti päev. Erinevate olukordade, mängude ja ülesannete kaudu saime grupisiseselt lähedasemaks, õppisime üksteist paremini tundma ning nii leidis igaüks oma koha grupis. Kõige enam väärtustan uusi sõprussuhteid, mis nende laagrite jooksul on tekkinud. Paljude kohalike noorte ning lastega saime kohe sina peale. Kindlasti ühendas meid kohalikega ka see, et õhtuti õpetasid komi noored Karlile ja minule vene keelt.
Misjonireisil osalejad Leili, Karl-Chris, Liis ja Ants lastelaagris Storoževskis
Hetk Piibliga
18
Ligimesearmastus ja osadus Jumalaga, mis mõlemas laagris valitses, oli suure pärane. Kui peaksin kommenteerima laagreid kahe sõnaga, siis tähendusrikkamad sõnad oleksidki lihtsus ja ehtsus. See reis ning aeg kohalike noortega muutis mind seesmiselt väga palju – ma ei tahtnud üldse nende juurest lahkuda! Lause „Kui sa ei taha misjonipisikuga nakatatud saada, siis ära mine esimest korda misjonile!” peab paika ka minu puhul. Olen Jumalale nende võimaluste eest väga tänulik!
Rõõmsad osalised küpsisetordi ümber
Laagrilised
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12
Piiblitõlked soome-ugri keeltesse Sügis 2014 Permikomi Välja antud: Evangeeliumid, Apostlite teod (1996–2009), Lastepiibel (2002, 2010) Päevakorral: Uue Testamendi tekstide ülevaatamine ja lugejapoolse tagasiside kogumine Udmurdi Välja antud: Piibel (2013) Päevakorral: Apokrüüfide tõlkimine ja läbivaatamine Handi Välja antud: Markuse evangeelium (2000), väljavõtteid Johannese evangeeliumist (2009), Luuka evangeelium (2011, 2012) Audioversioon: Markuse evangeelium (2010), Luuka evangeelium (2012) Päevakorral: Apostlite tegude avaldamine, 1. Moosese raamatu läbivaatamine Mansi Välja antud: Markuse evangeelium (2000), Johannese evangeelium (2012), Luuka evangeelium (2014) Päevakorral: Matteuse evangeeliumi avaldamine
Tatarlasest Martin Luther Udmurdimaal Tekst: Piret Riim Tatarlasest diakon Marat Fazlullin on Udmurtia Gurez-Pudka koguduses teeninud viis aastat. Tegemist on Ingeri Evangeelse Luterliku Kiriku ainsa kogudusega Udmurdimaal. Kogudus asub väikeses külake Marat Fazlullin ses, mille elanikud räägivad omavahel peamiselt udmurdi keeles. Marat ei varja, et udmurdi keelega on tal raskusi ja pigem ühendab teda inimestega vene keel. „Ükski prohvet pole kuulus omal maal,” mõtiskleb Marat küsimuse üle, kuidas on teenida teistsuguse kultuuriga rahva seas. „Võimalik, et kohalikku vaimulikku ei võetakski siin tõsiselt. Kuidas sa ikka kuulad inimest, kellega koos sai üles kasvatud ja igasuguseid tükkegi tehtud? Uustulnukat tullakse kuulama juba uudishimu pärast, et ehk ütleb ta midagi teistsugust, mida kohalikud pole rääkinud.
Foto: Anu Väliaho kogu
Vürtsi lisab ka see, et olen tatarlasest luterlane. Tatarlased on harilikult ju moslemid! Tekitab põnevust: millest selline küll räägib? Mind hüütaksegi ümbruskonnas mitte enam Maratiks, vaid Martin Lutheriks. Telefonidestki paistab, et kui muidu on seal Vasjad või Petkad, siis minu kohta on kirjutatud Martin Luther ...” Marat tunnistab, et maal proovitakse uustulnukat kaua, et mis inimesega tegu. Jälgitakse, kuidas teatud olukordades käitud, kas oled tõeline kristlane ... Omaks võetakse alles siis, kui üheskoos on mitmeid argielu raskusigi läbitud. „Esimesel aastal tundsin küll suhtumist, et ega ta nagunii kauaks jää, küllap läheb varsti minema. Ütlen aga: kui teie mind ära ei aja, siis ma ei lähe! Kuni Jumal jõudu ja võimalust annab, töötan siin.”
* TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME *
OTSEPOST
Soome-ugri misjonija piiblikool
“Ja mida sa minult oled kuulnud… see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2) Mari, udmurdi, komi, handi ja sölkupi kristlased jätkavad õpinguid ja valmistuvad tööks kristlike juhtidena. Teie toetus nende väljaõppeks on väga vajalik ja aitab kaasa hõimurahvaste ärkamisele.
viitenumber 0026
Piibli tõlkimine sugulas-
Maride
rahvaste keeltesse
lastelaagrid
„Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Udmurdikeelse Piibli ilmumise järel jätkub Vana Testamendi raamatute tõlkimine komi, mari, karjala jt keeltesse. Uus Testament ilmub peagi mokšamordva ja mäemari keeles. Ka väiksemad soome-ugri rahvad vajavad emakeelset Piiblit. Olgem siis abiks!
Ent Jeesus kutsus lapsed enese juurde ja ütles: „Laske lapsed minu juurde tulla ja ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik!” (Lk 18:16) Maride kogudused Mari-Elis ja Baškiirias korraldavad lastelaagreid maride külades. Teie toetus nende laagrite läbiviimiseks on väga oodatud!
viitenumber 0013
Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse!
„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond saadab Eestist välja misjonirühmi handi, komi, udmurdi ja mari kristlaste evangeelse töö toetamiseks. Aita viia lootust soome-ugri küladesse!
viitenumber 0039
Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama. Annetusi on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015 Pangaülekande tegemisel palume märkida makse korralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress.
viitenumber 0042
Ajakirja „Hõimurahvaste Aeg“ võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn HÕIMURAHVASTE AEG varasemaid numbreid saab teemade kaupa lugeda kodulehelt 20 www.hoimurahvad.misjon.ee
Hõimurahvaste Aeg • Nr 12