__MAIN_TEXT__

Page 1

2014♦1(11)

Piibliga ja Piiblita Udmurdikeelse Piibli saamislugu Kuidas minust sai piiblitõlkija


4 6 8 10 18

4

Hõimunädal 2013

4

„Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?“ Rauli Lehtonen

6

Udmurdikeelse Piibli saamislugu Anita Laakso

8

Kuidas minust sai piiblitõlkija Marja Kartano

10

Piiblite jagamine Alnašis Mark Nelson

12

Võru Elupuu kirikus lehvib Udmurtia laualipp Kaupo Kant

13

Kuidas kirjeldada väikerahvaste usundit Ergo-Hart Västrik

15

Uus Testament pole enam mägede taga

15

Ikka on põhjust tähistada! Piret Riim

16

Misjonireis ületas ootused Marite Taks

17

Kogudus algab klassiruumist Mark Nelson

18

In memoriam Ljudmilla Voltšihhina

Piibel – põlvkondade pärand  Tekst: Jaan Bärenson

K

äesolev aasta on eestlaste jaoks PIIBLI aasta. Möödub ju tänavu 275 aastat esimese eestikeelse Piibli ilmumisest. Emakeelne pühakiri on põlvkondade pärand meile, Piibli eesti keelde tõlkimise lugu aga maarahva eestlaseks saamise lugu. Tee Piiblini oli pikk ja kestis sajandeid. Kirjaoskuse üldine levik Euroopas seostus eeskätt sotsiaalsete ja majanduslike huvidega, vähem usuliste või kirjanduslike eesmärkidega. Eesti kirjakeele puhul see nii ei olnud – eesti keel oli sotsiaalse alamklassi keel, mida ei kasutatud ametkondlikus asjaajamises. Kirjakeel hakkas kujunema 17. sajandil katekismuse õpetamise käigus. Emakeelse kirjasõna abil sulandus eestlane luterlikku ühiskonda. Koos kirjasõna omandamisega juurdusid temas kristlikud väärtushinnangud. Vadja keelde pole Pühakirja kunagi tõlgitud. Seda eesti keele lähimat sugulaskeelt kõnelevad Vadjamaal veel vaid üksikud inimesed. Veebruaris trükist ilmunud mahuka vadja keele 1824-leheküljelise sõnaraamatu kohta on Jüri Viikberg kirjutanud: „Vadja keel on suurem kui rahvas ise”. Möödunud aasta lõpul oli ajalooline sündmus udmurtidel: aastakümnete pikkuse töö tulemusena ilmus udmurdikeelne Piibel, mis on Venemaal kirikuslaavi, venekeelse (sinodaalne), tšuvašši ja tšetšeeni tõlke järel üldse viies piibli­tõlge. Soome-ugri maailmas asusid udmurdid soomlaste, ungarlaste ja eestlaste järel neljandale kohale. Piibli ilmumine on küll oluline kultuurisündmus, kuid piiblitõlkija ja keeleteadlase, vaimulik M. Atamanovi sõnul on palju olulisem see, et Piibel tugevdab usku Jumalasse. Eesti Piibliseltsi soov on oma tegevuse kaudu jagada eelmiste põlvkondade pärandit oma kaasaegsetega, nii et Pühakirjal oleks osa iga inimese elus. Emakeelepäeval Narva Kolledžis, kus avati näitus ning näidati filmi eestikeelse Piibli saamisloost ja piibliseltsi ajaloost, tõdeti, et sellised üritused on uuele põlvkonnale vajalikud. Ka neile kuulub see pärand.

Esikaane foto: Mikk Leedjärv Tagakaane foto: Mark Nelson Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2014 ISSN 1736-7069

HÕIMURAHVASTE AEG on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjoni­toimkonna ühisprojekt, mille eesmärgiks on innustada Eestimaa kristlasi kaasa aitama hõimurahvaste misjonile.

2

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


Piibliga ja Piiblita

O

n üldteada ja tunnustatud fakt, et 1739. aastal põhjaeesti keeles trükitud Piibel pani aluse ühtsele eesti keelele, eesti rahvusele ja kultuurile ning kõige krooniks ka iseseisvale Eesti riigile. Milline võiks olla eestlaste elu ilma omakeelse piiblitõlketa, võib näha meie idapoolsete soome-ugri hõimude saatuse näitel, kellest mitmed veel paar sajandit tagasi arvuliselt eestlasi ületasid. Näiteks mordvalased olid eestlastest arvukamad veel kolmkümmend aastat tagasi. Pühakirja ei saa taandada ainult loetavaks tekstiks, vaid sel on oluline mõju lugejaskonnale ning selle käitu­misele, s.o laiemalt kogu kultuurile. Kristliku sõnumi jõudmine Eesti aladele ning selle omaksvõtt viimase tuhande aasta jooksul on osutunud pikaajaliseks ning ajutiste tagasilangustega protsessiks, mis siiani jätkub. Kui selle perioodi esimeses pooles kippusid piibellikke põhimõtteid varjutama sünkretistlikud nähtused, kus lisaks kristlikele riitustele jätkati paganlike tavandite pidamist, siis nüüdseks on põhiliseks kristliku kultuuri varjutajaks kujunenud sekularism ning uusvaimsus, mis mõlemad üritavad kristlikus kultuurimaailmas välja kujunenud põhimõtteid oma vajadustest ja kaasaja suundumustest lähtudes mugandada, muutes piibelliku asjakohasuse moodsalt ajakohaseks, kuid tihtipeale asjakohatuks. Jeesuse tegevusel oli maailma ajaloole unikaalne mõju. Uus arusaam Jumalast ei olnud vaid müstiline individuaalne kogemus, vaid see oli ka uus revolutsiooniline arusaam maailmast. Tema järgijate tegevuse toel on see kujundanud kristliku kultuuriruumi, mille põhimõtted lähtuvad Piiblist. Kristlikku kultuuriruumi sisenemine

Piiblinäitus Narva Kolledžis emakeelepäeval 2014. a märtsis. Fotod: Anna Markova, Jaan Bärenson

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

 Tekst: Mart Rannut

on meile andnud kultuuri ja sotsiaalse keskkonna, mille seost Piibli ja kristlusega me harilikult ei teadvustagi. Lisaks puhtkristlikest väärtustest osasaamisele on Piibli mõju ühiskonnas olnud ulatuslik: paganlikku aega iseloomustavad pidevad vennatapusõjad kadusid, kehtestati tõhusam haldussüsteem ja rajati linnad, võeti kasutusele paremad tehnoloogiad nii sõjas, majanduses kui ka hariduses (kiri!). Üksiti perifeerse pusimise asemel liituti Lääne-Euroopa kultuuriruumiga, mis järgnevatel sajanditel osutus kõige eesrindlikumaks. Selles väärtustati inimest, tema õigusi ja vabadusi. Seal arendatud tehnoloogiad ja standardid (sh inimõigused ja teadus) võeti aegamööda kasutusele ka Eestimaal, kusjuures kõrgkultuuri ja haridust puudutavad standardid levisid tihti­ peale kiiremini kui mõni vägagi praktiline oskus või leiutis: näiteks omakeelne Piibel jõudis eesti talutaresse vähem kui 200 aastat peale saksa­keelse ja 100 aastat peale soomekeelse Piibli ilmumist, olles oma naabrite tõlgetest nii keeleliselt parem ning hinnalt taskukohasem, samas kui näiteks oskus ahju ehitada jõudis talutarre alles 19. sajandi alguses, ligikaudu 800 aastat hiljem esimesest ahjust. Üldse on eestikeelne piibli­tõlge kronoloogiliselt maailma 7000 keele seas väärikal 33. kohal. Ka sotsiaalvaldkond on arenenud krist­li­kest põhimõte­test lähtudes: seegid ja haiglad, supiköögid ja öömajad kodututele, muu sotsiaalne turvavõrk, mis kõik alguse saanud kristlikust kultuurist. Selle aluseks on kristlik väärtussüsteem: oluline on igaüks ning samas rahvas tervikuna, iga keel ja kultuur. Need väärtused ja nende mõõtmiseks sobivad mõõdupuud leiame Piiblist.

Armsad õed ja vennad! Osadust ja üksteise eest vastutust luues ühendavad inimesi väga erinevad suhtlustasandid: perekond, kogukond, hõimkond, keelkond jms. Hõimurahvaste tunnuseks on suur kultuuriline ja keeleline ühisosa. See annab eelduse üksteist mitte ainult paremini mõista, vaid ka aidata ja toetada. Nende talentide kasutamist ootab meilt ka Jumal. Kus mujal kui kogudustes ja kirikus võiksime seda ülesannet paremini mõista ja teoks teha? Iga hõimu või rahva vaimujõud sõltub tema usust, tema suhtest Jumalaga. Võimalus lugeda emakeelset Piiblit ja süveneda Jumala sõnasse võib kaasa tuua lausa vaimuliku ärkamise ja rahvusliku ülestõusmise surnust, nagu see juhtus Eestis 18. ja 19. sajandil. Eestikeelse Piibli ilmumine 275 aasta eest veeretas ära kivi usu, lootuse ja armastuse haualt. Ülestõusmispühad on jätkuv tunnistus Kristuse võidust, millest igale inimesele ja hõimule jätkuvalt kõneleb Pühakiri. On suur arm ja rõõm, et eelmise aasta lõpul ilmus Piibel esmakordselt ka udmurdi keeles. Soome-ugri hõimurahvaste peres jääb järjest vähemaks neid, kellele Jumala sõna kodukeelsena kättesaamatuks jääb. Olgem selle eest tänulikud ning andkem oma panus Pühakirja levikusse! Selle rikkusega on igal inimesel, perel ja rahval tulevikku! Lauliku sõnadega: „Rõõmutsegu rahvad ja hõisaku rahvahõimud, sest sina mõistad rahvale kohut õigluses ja juhatad rahvahõime maa peal!” (Ps 67:5) Õnnistussooviga, + Andres Põder

EELK peapiiskop 3


20. oktoobril 2013. a palvetati Eestimaa kirikute jumalateenistustel taas meie sugulasrahvaste eest. „Me oleme tänulikud, et Jumal on hoidnud meie rahvast ja oma kogudust Eestimaal,” on kirjas palvepäeva läkituses. „Toogem palvepäeval Jumalale tänu meie hõimurahvaste eest, keda Ta on ajaloo keerdkäikudest läbi kandnud. Mõelgem ka sealsetele kogudustele, samuti töötegijaile, kes oma rahvast teenivad. Meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus ütleb: „Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!” (Mt 9:38) Olgem siis ustavad palvetöös hõimurahvaste eest!”

Anna juhendamisel õpitakse mari rahvatantsu.

Juba traditsiooniks saanud hõimupäevade üritused leidsid aset mitmel pool üle Eesti. Tartu Maarja koguduse saalis oli üles seatud näitus misjonäride Anu ja Juha Väliaho 20 aasta pikkusest tööst Volga jõe ja Uurali mägede vahel asetsevas Ingeri Kiriku Uurali praostkonnas. Lustivere põhikooli hõimupäeval tekitasid palju rõõmsat elevust Anna Mišina, Inga Pogonina ja Valentina Semjonova, kes laulude, tantsude ja pillimänguga tõid tervitusi Marimaalt. Anu

Valentina meisterdab lastega ,,mari jänest”.

Lustivere kooli hõimupäeval on rõõmsad nii külalised kui ka võõrustajad. Fotod: Väliahode kogu

„Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?”

P

aar tuhat aastat tagasi pidas tuntud ja austatud Õpetaja Jeruusalemmas ühe oma viimastest õppetundidest. Sellisel puhul räägitakse tavaliselt eriti olulistest asjadest. Ehk just sellepärast küsisidki jüngrid Temalt:

Rauli Lehtonen kasahhi lastega 1970. aastatel. Foto: autori kogu

4

„Millal see kõik tuleb ja mis on sinu tulemise ja selle ajastu lõpu tunnustäht?” (Mt 24:3) „Siis vastas Jeesus neile: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.”” (Mt 24:14) Uue Testamendi rahvaste kohta käiv kreekakeelne väljend ta ethne viitab tänapäevases tõlkes otseselt etnilistele rühmadele, kel on oma keel, kultuur ja traditsioonid. Seega on meile antud ülesanne, mille peame lõpule viima. Meie Jumal ei ole huvitatud eeskätt riikidest või geograafilistest aladest. Ta on meile seadnud konkreetse eesmärgi kuulutada evangeeliumi maailma kõigile etnilistele rühmadele, enne kui tuleb lõpp. Mäletan, kui sain Jumalalt kutse misjonitööks. Otsustasime sõpradega viia Läti usklikele salakaubana Piibleid, sest teadsime, et sealsetes raamatupoodides neid ei müüda. Vanemad kartsid meie pärast väga. Ema arvas, et kui peaksime vahele jääma, saadetakse meid Siberisse. Seepärast peitsime Piiblid enne reisi minu kodutrepi alla. Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


ja Juha Väliaho seadsid kooli üles väikese hõimurahvaste käsitöönäituse ja vestlesid näitusekülastajatega. Tallinna Oleviste kirikus ühineti kahel jumalateenistusel palveks sugulasrahvaste eest. Jutlustas Ljus i Österi misjonisekretär Rauli Lehtonen, kel aastakümnete pikkune kogemus tööst soomeugrilastega. EPSi peasekretär Jaan Bärenson rääkis Hõimurahvaste Aja ühistest tegemistest ja kutsus kuulajaid üles jätkuvalt hõimutöös osalema. Hõimunädal lõppes oikumeenilise palvusega Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Jutlustas Rauli Lehtonen, muusikaga teenisid mari muusikud Anna Mišina ja Inga Pogonina. Pärast palvust avati kiriku Püha Olavi saalis misjonikohvik.

Tartu Maarja koguduse õpetaja Joona Toivanen hõimurahvaste päeva jumalateenistusel esinenud maridega.

Oikumeeniline palvus Rootsi-Mihkli kirikus. Foto: Jaan Bärenson

Inga Pogonina viiul võlub kuulajaid ka misjonikohvikus. Foto: Anu Väliaho

Muusik Anna Mišina kannab vanaemalt päritud idamaride rahvarõivaid, Inga Pogonina (viiulil) niidumaride omi. Foto: Anu Väliaho

Jutlustab Rauli Lehtonen Foto: Heldur Kajaste

Reis õnnestus suurtele seiklustele vaatamata nii hästi, et jõudsime suurema osa kirjandusega Riia Agenskalna kogudusse. Pärast jumalateenistust viisime piiblid tagaruumi, kus need lauale virna laoti. Olin just väljumas, kui ruumi sisenes keegi mees ja heitis pilgu laual lebavatele piiblitele. Ta ütles end olevat liivlase ja küsis, kas meil on liivikeelseid Uusi Testamente. Kui vastasin, et arvatavasti pole seda kunagi tõlgitudki, ammugi siis veel trükitud, langes ta minu üllatuseks põlvili maha. Miski temas murdus, nägin ta silmades kurba kibedust, kui ta küsis: „Miks sinu Jumal ei räägi meie keelt?” See küsimus sai mu elus määravaks. Endise Nõukogude Liidu aladel elab täna ametlikult 130 rahvust, neist viieteistkümnel on emakeelne Piibel ja veel kahekümne viiel Uus Testament. Rohkem kui 40. ametlikus keeles ei ole

ühtki emakeelset piibliosa. Soomeugrilasi elab neil aladel ametliku statistika järgi umbes kolm miljonit, kuid uuemate uuringute järgi on nende tegelik hulk märgatavalt suurem. Paljudel hõimurahvastel puudub emakeelne Piibel, vähe on elujõulisi kogudusi. Marid ja mordvalased kuuluvad statistika järgi ilmselgelt Euroopa kõige vähem evangeliseeritud rahvaste hulka. Kõik need rahvad võivad meilt täna küsida: „Kui sinu Jumal on nii suur, kui räägitakse, siis miks Ta ei kõnele oma pühade kirjade kaudu meile arusaadavas keeles?” Milline on meie plaan, et evangeelium jõuaks nendeni, enne kui on liiga hilja? 2000 aastat on möödunud ajast, kui Kristus andis oma järgijatele ülesande, ja me pole seda ikka veel suutnud lõpule viia! Miks ma tulin Rootsist siia selliseid asju rääkima? Tulin ütlema, et rootslased ei lähe Uurali ja Volga aladele mis-

jonitööle, samuti mitte ameeriklased. Soomlaste keeleoskus ega kultuuritaust ei ole piisav. Sellepärast kutsun minema teid, eestlasi! Mis siis, kui Jumal on andnud teie kätte võtmed nende unustatud hõimu­rahvaste südameteni jõudmiseks? Kes peaks teie arvates võtma vastutust, kui teie seda ei tee? Viimase viie aasta jooksul on misjonireisidel sugulasrahvaste juures Volga ja Uuralite piirkonnas käinud umbes 200 eesti noort. Rajatud on kogudusi, usule tulnud noori inimesi. Mõtle, ehk kutsub Jumala Püha Vaim ka sind sellele tööle abiks, olgu siis eestpalvetaja, ohverdaja või misjonärina ... Miks Jumal siis ikkagi ei räägi liivi keelt? Küsisin seda Temalt aastakümneid tagasi. 1990. aastate keskpaiku kohtusin soome-ugri konverentsil Budapestis Jaan Bärensoniga ja sain oma küsimusele vastuse. Jaan ütles, et Soome Piibliseltsist on leitud 1940. aastate algupoolel 

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

5


2013. aasta novembris täitus udmurdi rahva kauaaegne unistus – pikaajalise töö tulemusena valmis emakeelne Piibel. Suursündmuse tähistamine oli udmurtidele rahvuslik pidu, kus osalesid kultuuri- ja valitsustegelased, teadlased ja kirikute esindajad. Üritustel astusid üles tantsuansamblid, muusikakollektiivid ja solistid. Sõnavõttude ja tervitustega esinesid Moskva Patriarhaadi, Iževski ja Udmurtia piiskopkonna, Helsingi Piiblitõlkeinstituudi esindajad ja paljud teised. Presidendi tänu pälvisid teiste hulgas Mihhail Atamanov, Anita Laakso ja Marja Kartano. Külalisi saabus pidustustele nii lähedalt kui kaugelt: Soomest, Rootsist, Komi Vabariigist, Siberist ja mujalt. Eestist võtsid reisi

ette EMK Võru Elupuu Koguduse pastor Kaupo Kant abikaasa Theaga, Mark Nelson ja Joonas Jõesaar Eesti Evangeelse Alliansi esindajatena ning Jaan Bärenson ja Küllike Evartov Eesti Piibliseltsist. 21. novembril osaleti pidulikul piibliesitlusel Udmurdi Rahvusteatris ja 22. novembril Alnaši rajoonikeskuse kultuurimajas. 23. novembril koguneti suursündmuse tähistamiseks taas pealinna Iževskisse, kui piibliesitlus leidis aset Filadelfia kirikus. Kõige rohkem võis nendel päevadel kuulda sõna šumpoton – rõõm! Rõõmustamiseks on tõesti põhjust, sest emakeelne Piibel on rahvuslik aare.

Udmurdikeelse Piibli saamislugu

 Tekst: Anita Laakso Helsingi Piiblitõlkeinstituut

tockholmi Piiblitõlkeinstituut alustas 1973. aastal tõlketööd ja kordustrükkide avaldamist tolleaegses Nõukogude Liidus mitteslaavi keeli kõnelevate rahvaste keeltes. Oluliseks tööks sai faksiimiletrükiste väljaandmine juba enne revolutsiooni ilmunud piibliosadest. Uuesti avaldati ka 1912. aastal ilmunud Ivan Mihhejevi udmurdikeelsed evangeeliumitõlked. Tagajärjeks oli see, et udmurdid hakkasid Stockholmi saatma käsikirjalisi piiblitekstide tõlkeid ja palusid nende avaldamiseks abi. Tõlgete läbivaatamine kujunes aga suureks probleemiks. Vajadus soome-ugri

keeltega tegelevate tõlketoimetajate ja tõlkijate järele sundis avama piiblitõlkeinstituudi osakonna Helsingis. Esimesena moodustati udmurdi tõlketoimkond. Tõlketoimetaja Marja Kartano ühines projektiga aastal 1991. Samal aastal – saanud Venemaa patriarhi Aleksei II õnnistuse – liitus toimkonnaga tõlkija, keeleteadlane ja diakon Mihhail Atamanov – isa Mihhail. Projekt läks käima isa Mihhaili paari aasta eest tõlgitud Markuse evangeeliumiga. Teksti prooviväljaanne ilmus 1991. aasta sügisel ja sama aasta novembris jõudsid raamatud jagamiseks esimesele Udmurdi Kongressile Iževskisse. Teade piiblitõlketööst levis rahva seas kiiresti. Tiheda töö tulemusena jõudsid evangeeliumid trükki 1992. aasta lõpul. Isa Mihhailil olid Psalmidki tõlgitud ja ta kiirustas nende valmissaamisega. Psalmid avaldati 1994. aastal. Rahvas rõõmustas Psalmide raamatu ja evangeeliumide ilmumise üle, kuid mitte kõik ei vaadanud heatahtlikult

Piibli tõlkimisele udmurdi keelde. Uue Testamendi lõpliku läbivaatamise ajal 1996. aastal sattus isa Mihhail lausa tormi kätte. Keegi preester, rahvuskeelse tõlketöö äge vastane, saatis kaebekirju piiskopkonnale, sealhulgas isa Mihhaili ülemusele peapiiskop Nikolaile. Et kirjad sisaldasid ägedaid süü-

Piibel ütleb meile: „Teie ise olete meie kiri, kirjutatud meie südamesse, igale inimesele mõistetav ja loetav. On ilmne, et teie olete Kristuse kiri, meie teenimistöö läbi valminud kiri, mis ei ole kirjutatud tindiga, vaid elava Jumala Vaimuga, ka mitte kivilaudadele, vaid lihastele südamelaudadele.” (2Kr 3:2-3)

Helsingis 1942. aastal trükitud liivikeelne Uus Testament. Foto: EPSi arhiiv

trükitud liivikeelseid Uusi Testamente. Jumal siis ikkagi rääkis liivi keelt, kuigi meie seda ei teadnud! Aastakümneid seisid Uued Testamendid kuskil peidus – ehk trepiastmete alla unustatuna? Ilmselt ei võimaldanud alanud sõda neid üle piiri toimetada. Kui keti üks lüli alt vedas, jooksidki võimalused tühja. Kulus üle 50 aasta, enne kui liivlased Jumala Sõna kätte said. Selle aja jooksul jõudsid aga sajad liivlased ületada igaviku läve ... Jumal küsib meilt täna: ega see pole äkki meie lüli, mis alt veab? Kas oleme valmis kasutama oma talenti, kui Jumal meid kutsub?

S

6

Anita Laakso

Helsingis on piiblitõlkimisega ametis Sergei Ovsjannikov (vasakul), Marja Kartano ja Mihhail Atamanov.

Misjoniorganisatsiooni Ljus i Öster misjonisekretäri Rauli Lehtoneni lühendatud kujul avaldatud jutlus on peetud hõimurahvastele pühendatud oikumeenilisel palvusel Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus, 20. oktoobril 2013. a Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


distusi muuhulgas udmurdikeelse sõna Inmar (ek Jumal) vastu, kutsuti asja pärast kokku koosolek. Aga kohale tulnud vaimulike ja teadlaste meelest oli see preester tõsiselt eksinud. Kahjuks ei võtnud ta peapiiskopi hoiatust kuulda ja jätkas tuliselt oma seisukohtade kaitsmist. Töö jätkus piiblitõlkimise ümber tekkinud pingetest hoolimata. Tekstid korrigeeriti ja parandati Ühinenud Piibliseltside konsultandi Sergei Ovsjannikovi (isa Sergei) juhatusel ja 1997. aastal ilmus Uus Testament. Uue Testamendi toimetamisel olid Marja Kartanole abiks Torsten Löfstedt, Raimo Hakala ja Anne Kartano. Tekstidele andsid tagasisidet luuletaja Ljubov Tihhonova, baptisti pastor Leonid Batanogov, udmurdi preester isa Leonid Bojarov ja paljud teised. Keeletoime­tamisega tegelesid udmurdi lauseõpetuse uurija Aleksander Šutov, rahvaluuleteadlane Galina Šušakova, toimetaja Olga Majkova, samuti Anatoli Uvarov, kes liitus tööga 1992. aastal. Kirjandus­teadlane, luuletaja ja tõlkija Anatoli Uvarov oli väljapaistev soomeugri kultuuri mõjutaja, kelle osalemine piiblitõlketöös oli selge seisukohavõtt ristiusu ja udmurdikeelse Piibli poolt. Uue Testamendi tõlkimise perioodil tegi ta väärtuslikke parandusettepanekuid. Tõlgetest tagasiside andmisel olid abiks ka Juha ja Anu Väliaho. Uue Testamendi ilmumise järel ei saanud töörühm puhkama jääda. Isa Mihhail oli psalmidele lisaks tõlkinud juba Iiobi, Jesaja ja Jeremija raamatu ning jätkas tööd. Uvarov tõlkis Moosese raamatud, Joosua, Õpetussõnad ja Koguja, samuti Ülemlaulu. Marja värskendas poole aasta jooksul oma heebrea keelt ja võttis seejärel käsile tekstide läbivaatamise. Tema abiliseks oli heebrea keele oskaja, udmurt Slava

Halturin. Isa Mihhail tegeles udmurdikeelse jumalateenistuse jaoks mõeldud liturgiliste tekstidega ja need vaadati läbi esimeses järjekorras. Proovi­trükina avaldatud psalmide tõlge kontrolliti uuesti hoolikalt üle. Tekstide viimistlemisel osutus suureks abiks Uvarovilt saadud tagasiside. Psalmide parandatud väljaanne ilmus aastal 1999. Vana Testamendi raamatute läbivaatamine edenes raamat raamatu järel ja aastatel 2004-2007 ilmusid trükist Joona, Jesaja ja Iiobi raamatud, samuti Saamueli ja Kuningate raamatud. 2004. aastal sai töörühma uueks konsultandiks John Elwolden Ühinenud Piibliseltsidest. Piibli terviklikkuse säilitamiseks töötas isa Mihhail Uvarovi tõlgitud tekstid ümber. Udmurdikeelne liturgia valmis 2001. aastal ja esimene udmurdikeelne jumalateenistus viidi Iževskis läbi 2005. aasta jõulukuul. Isa Mihhail oli 2009. aastaks tõlkinud kõik Vana Testamendi raamatud ja ootas kannatamatult Piibli ilmumist. Siiski venis korrigeerimise ja parandamise periood tunduvalt pikemaks, kui tõlkija oskas oodata. Eksegeetilisel toi-

metamisel kandis põhivastutust Marja, teda aitasid Slava Halturin, Torsten Löf­ stedt ja Anne Kartano. Koos konsultant John Elwoldeniga korrastati algtekstide tõlgendamise probleemsed kohad. Tema nõuannete järgi vaadati läbi suurem osa Vana Testamendi raamatutest. Ühinenud Piibliseltside tõlkekonsultant Seppo Sipilä oli konsultandiks töö lõpuperioodil, 4. ja 5. Moosese raamatu, Ülemlaulu, Jeremija ja Hesekieli korrigeerimisel. Lugejapoolset tagasisidet Vana Testamendi tekstide kohta saadi kirjandusinimestelt. Loomulikult andsid seda ka eri koguduste usklikud – Galina Šušakova, Avgusta Kotšetkova, Maina Sašina, Valeri Pikulev, Vladimir Kuznetsov ja paljud teised. Tõsist kaalumist vajas minevikuaja valik. Uue Testamendi tõlkes otsustas töörühm kasutada 2. minevikuaega, kuna see oli kasutusel ka 1912. a avaldatud Mihhejevi tõlkes. Nüüd lahendati küsimus nii, et piibli jutustavas osas kasutatakse lihtminevikku (otsene kõneviis, nt tuli, tegi), võrdlustes aga 2. minevikku (kaudne kõneviis, vastab umbes eesti nud-vormile: tulnud, teinud). Kogu teksti vaatas veel kord läbi keele­toimetaja Jelizaveta Kamaševa. Viimasel perioodil aitas korrektuuri lugemisel kaasa Olga Majkova. 2012. aasta novembris jõudis töörühm lõpule sisu parandamisega ja alustas Piibli lisade, sõnastiku ja eessõna valmimise järel tekstide küljendamist. 2013. aasta varasügisel pandi Udmurtias, Iževski riiklikus trükikojas, trükimasinad tööle. Sama aasta novembris nägi ilmavalgust udmurdi esimene Piibel. Isa Mihhail kirjutas tänulikult Piibli eessõnas: „Ülistus olgu Sinule, Issand, kes oled tulnud ja andnud meile kalli Sõna!”

Seminaril osalejad Tamperes 1998. a

Kirjandusteadlane, luuletaja ja tõlkija Anatoli Uvarov 1998. a Tamperes. Paremal Marja Rassi Soome Piibliseltsist

Lugejapoolse tagasiside kogumine udmurdi külas. Fotod: Helsingi Piiblitõlkeinstituudi arhiiv

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

Marja Kartano ja Mihhail Atamanov 1997. a

7


Kuidas minust sai piiblitõlkija

Marja Kartano Foto: Jaan Bärenson

Huvi sugulaskeelte vastu tekkis mul juba varakult. Kasvasin usklikus peres ja käisin juba lapsena koos vanematega kirikus. Kirikunoored osalesid sageli noorte kirikupäevadel. 1980. aastal sõitsime konverentsile Mikkelisse, kuhu tuli kokku ligikaudu 1000 noort. Mulle jäi meelde jutlus, milles puudutati soome-ugri rahvaid. Jutlustaja oli pikka aega nende rahvaste pärast palvetanud ja Jumal oli talle öelnud: osa nendest noortest, kes konverentsil osalevad, lähevad soome-ugri rahvaste juurde. Ta ütles: „Palvetage, et need rahvad saaksid emakeelse Piibli. Te võite mõelda, et see on praegusel ajal võimatu, aga ajad võivad muutuda!“ Ja ajad muutusidki – see oli prohvetlik sõna. See sõnum jäi mu südamesse elavana püsima. Ma ei teadnud ainult, missuguse rahva juurde pean minema. Alguses pidasin silmas karjalasi, sest nende hulgas on mul sugulasi. Mind puudutas piiblitekst, kus Paulus ütleb, et elamine on talle Kristus ja suremine võit – nii väga igatseb ta Issanda juurde. ... Ma himustan siit lahkuda ja olla Kristusega, sest see on väga palju parem, ent ihusse jäämine on vajalikum teie pärast (Fl 1:23-24). Hakkasin palvetama ja küsisin Jumalalt: kellele on minu elu vajalik, kellele saan mina kasuks olla? Kui saabus aeg edasiõppimiseks, otsustasin astuda Helsingi ülikooli. Teadmisega, et edaspidi soomeugrilastega töötades läheb vaja vene keelt, asusingi seda õppima. Jumal avas mulle uksed ja sain ülikooli sisse. Teisel õppeaastal hakkasin õppima läänemeresoome keeli, mõeldes ikka karjala keele peale: on see Jumala tahe? Siis tuli üks keel lisaks võtta. Teised valisid saami või ungari keele, kuid mind tõmbas nende soome-ugri keelte poole, mida räägiti tolleaegse Nõukogude Liidu aladel. 1985. aastal algas ülikoolis udmurdi keele kursus. Tol perioodil hakkasin südames tundma selget kutset 8

ja mõistsin, et udmurdi keele õppimine on Jumala tahe. Tol ajal ei teadnud ma veel midagi Helsingi Piiblitõlkeinstituudist ega nende tööst hõimurahvastega. Tundsin end olevat üksi oma teadmisega. Uskusin, et on veel teisigi inimesi, kellele Jumal on hõimurahvad südamesse pannud. Aga kus need teised on? Udmurdi keele õppijaid oli kokku kümme. Ühega nendest, Leenaga, sain kursuse jooksul paremini tuttavaks. Alles palju hiljem sain teada, et ta teeb kaastööd piiblitõlkeinstituudile, ja sain ühenduse soome-ugri vaimuliku tööga. Kord kohvipausi ajal küsis Leena äkki: „Kas sa õpid soome-ugri keeli sellepärast, et oled nendest rahvastest vaimulikus mõttes huvitatud?“ Olin küsimusest hämmastunud ja vastasin jaatavalt. Mõistsin, et inimesel, kes selliselt küsib, on endalgi sama asi südamel. Nii leidsin kaaslase, kellega koos hakata sugulasrahvaste eest palvetama. Ja ikka olid udmurdid erilisel viisil mu südames. Kui oli aeg leida koht keelepraktikaks, valisin Moskva ülikooli, sest arvasin, et seal saab ka udmurdi keelt õppida. Nii see kahjuks ei olnud. Aga Moskva ülikooli tuttav soome keele lektor ütles, et kui ma soovin, võib ta mind tuttavaks teha tema loengutele tulnud dotsent Valentin Kelmakoviga Udmurtiast. Kohtumisele Kel-

Marja Kartano ja Mihhail Atamanov Foto: Helsingi Piiblitõlkeinstituudi arhiiv

Anita Laakso, Marja Kartano ja Mihhail Atamanov ühisel lõunasöögil Alnašis. Foto: Mark Nelson

 Tekst: Marja Kartano Helsingi Piiblitõlkeinstituudi udmurdi töörühma liige makoviga läksin üsna aralt, kuid siiski lootusega, et ta mulle oma emakeelt õpetab, kui aega leiab. Jumal oli kõike ette näinud – juba esimesel kohtumisel teatas Kelmakov, et kui olen huvitatud, siis võib ta mulle udmurdi keelt õpetada. Kui õnnelik olin selle üle, et Jumal oli avanud uued võimalused oma kutsumuses edasi minna! Mäletan, et ülistasin Jumalat kogu öö ... Moskva-aasta järel jätkasin õpinguid. Järgmisel kevadel olin stipendiaadina viis kuud Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Seal oli võimalus jätkata udmurdi keele õpinguid, mida oskas keeleteadlane Peeter Päll. Tema sai mind edasi õpetada. 1991. aastal asusin tööle piiblitõlkeinstituuti. Palvetasime, et Jumal saadaks piiblitõlkijaid. Moskvas õppides olin kuulnud kiriku teenistusse siirdunud udmurdi keeleteadlasest Mihhail Atamanovist. Uurisime temaga kohtumise võimalust, ja saime peagi kirja, milles Atamanov teatas, et ta on koostööks valmis. Kirja teel leppisime kokku ka kohtumise Moskvas. 1991. aasta veebruaris toimunud põneva reisi käigus leidis aset esimene kohtumine Mihhail Atamanoviga. Algas 22 aasta pikkune piiblitõlkimise töö. Nende aastate jooksul, mis ma tõlkimisega tegelesin, küsiti minult alatasa: millal me saame emakeelse Piibli? Millal see ometi ilmub? Ikka pidin vastama: võib-olla viie aasta pärast, ehk mõne aasta pärast, aasta pärast jne. Aga nüüd võime lõpuks öelda: siin see on! Jumala armust on udmurtidel nüüd Piibel! Piibli ilmumise puhul on mitmes kohas pidusid peetud. Olen kuulnud palju tänu ja aru saanud, kui väga on seda oodatud. Kuid paljudest sõnavõttudest tuli esile mõte: udmurdikeelse Piibli olemasolu ei ole veel kõik. Kui see saab rahva igapäevaseks lugemiseks ja nende elu mõjutajaks, näidates neile õiget teed ja juhatades Jeesuse Kristuse sügavama tundmise poole, alles siis võime öelda, et udmurtidel on Jumala Sõna! Palvetagem, et Püha Vaim avaks udmurtidele Sõna, kui nad Piiblit loevad. Jumala saadetud Sõna tervendab, udmurdi rahval on aga palju haavu. Jumala Sõna võib neid haavu ravida ja selle rahva terveks teha. Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


Jumalale tänu, et Piibel on ilmunud ja udmurdid saavad seda lugeda! Üksnes siin Alnašis jagasime välja 700 Piiblit, kuid ikkagi ei jätkunud kõigile. Suurim rõõm tuleb siis, kui kogu trükitud tiraaž on rahvale kätte jagatud. Udmurte elab ju veel Permi oblastis, Baškiirias ja Tatarstanis. Oleks väga hea, kui ka nemad võtaksid Jumala Sõna vastu. 1997. aastal välja antud Uue Testamendi 10 000 eksemplari said

kolme aastaga otsa. Piiblist peavad lugu need udmurdid, kes on pärit usklikust perest. Kui neile lapsena pole Jumala sõna õpetatud, siis on olukord raskem. Udmurtidel on Vana Testamenti kerge mõista: maaelu, viljakasvatus ja teised argipäevatööd on neile tuttavad. Eriti peetakse rahva hulgas lugu psalmidest, neid on juba kolm korda trükitud.

Pühakirjal on kindlasti ka kultuuriline väärtus, see annab ainest kirjanikele ja muusikutele. Kui udmurdid oleksid Piibli saanud 200 aastat varem, oleks sel olnud määratu mõju. Kuid kultuuriline väärtus on Piibli puhul siiski teisel kohal. Palju olulisem on see, et Pühakiri tugevdab usku Jumalasse. Piiblitõlkija Mihhail Atamanovi mõtteid piibliesitluselt Alnašis

Udmurdikeelse Piibli esitlus Udmurdi Rahvusteatris 21. novembril 2013. a. Foto: Kaupo Kant

Piiblite jagamine rahvusteatris. Fotod: Kaupo Kant, Mark Nelson

Piiblitõlkija isa Mihhail vestleb Alnašis kohaliku rahvaga.

Mida tähendab emakeelse Piibli ilmumine udmurdi rahvale * Mida tähendab emakeelse Piibli ilmumine udmurdi rahvale * Mäletan, missuguse rõõmuga lugesin Uut Testamenti, kui see 1997. a välja tuli. Nüüd hakkan ka uut Piiblit rõõmuga lugema! Viktor, udmurt See on ootuste täideminek. Oleme aastaid oodanud, tõlkimisele kaasa aidanud, ja nüüd on Piibel valmis! Rõõm on väga suur! Heikki, soomlane See on suursündmus, mida oleme oodanud üle 20 aasta. Leidus inimesi, kes töötasid, ja neid, kes palvetasid. Ühtekokku on see suur Jumala töö, mille eest oleme tänulikud! Niina, udmurt

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

Olen Jumalale tänulik, et sain sõita udmurtide rõõmust osa saama! Palugem Jumalalt tarkust ka meie piiblitõlkijaile, nii et tõlgitud Sõna puudutaks inimesi, kes veel handi keeles mõtlevad ja räägivad. Saagu see õnnistuseks handi rahvale, nii nagu udmurdi Piibel on õnnistuseks udmurdi rahvale! Boriss, hant Tänaste sündmuste tõelise tähenduse mõist­miseks võib kuluda aastakümneid. See on nagu taeva laskumine maa peale. Nii nagu kord Kristus, Eluleib, tuli maa peale, jõudis paremal:

Rõõmsad peolised Filadelfia koguduses Iževskis. Foto: Kaupo Kant

9


Piiblite jagamine Alnašis

 Tekst: Mark Nelson

Pealtnägija tunnistus

M

a tõesti kartsin, et rahvas saab tunglemises viga, sest trügimine esimese udmurdikeelse Piibli järele oli pöörane! Niisugust nälga Jumala sõna järele ei ole ma varem näinud. Enam kui kümneaastase soome-ugri misjonis töötatud aja jooksul olen tihti rääkinud, kuidas emakeele kasutamine on

Plakat kutsub udmurte piibliesitlusele Alnaši kultuurimajja. Foto: Jaan Bärenson

Pidu on alanud! Foto: Mark Nelson

märgiks Jumala armastusest ühe rahva vastu. Emakeelse Piibli olemasolu tähendab, et Jeesus ei ole sinu rahvale võõras. Ta on tõeline Jumal, täielikult mõistetav sinu südame keeles. See tähendab, et Jumal armastab SIND. Piibel on vene keeles olnud aastaid vabalt saadaval, ja et enamik udmurte oskab seda vene keeles paremini lugeda kui udmurdi keeles, on fakt. Aga sügavam mõju, mis tuleb ainult emakeele kaudu, on ainus selgitus selle melu kohta, mille tunnistajaks ma olin udmurdikeelse Piibli esitlusel Alnaši asulas. Pärast ametliku programmi lõppu kogunes rahvahulk vestibüüli, kus laudadel kõrgusid väljajagamiseks valmis pandud Piiblite virnad. Õhinal hakati neile lähemale trügima. Tahtsin meie hõimuajakirja jaoks fotosid teha ja jäin ühe laua kõrvale seisma. Märkasin, et need, kes Piibli kätte said, ei suutnud enam rahvasummast välja rabelda. Mäletan hirmu ühe vastu lauda surutud vana naise näol, kes meeleheitlikult oma uue Piibli külge klammerdus. Panin kaamera kõrvale ja püüdsin ühe käega inimesi lauast eemal hoida. Teise käega jagasin kiirustades Piibleid, lootes sellega vähendada tagantpoolt tulevat survet. Kartsin tõesti, et keegi saab tõsiselt viga. Venekeelne Piibel võis paljudel küll olemas olla, aga inimeste nägudelt võis lugeda janu oma, udmurdikeelse Jumala Sõna järele. Inimesed tekitasid udmurdikeelse Piibli saamiseks tõelise tormi, aga kui paljud hakkavad seda lugema? Kas jätkub veel huvi raamatu avamiseks ja lugemiseks, kui esmane põnevus möödub? Ja isegi kui seda tehakse, siis kui paljud on võimelised sellest aru saama? Kurb tõde on see, et enamiku udmurtide emakeeleoskus on puudulik, enamasti külas või peres räägitavate teemade tasemel. Suurem osa Piibli Udmurdi kirjanik L. Gankova sõnavarast on neile midagi rõõmustab emakeelse Piibli üle. täiesti uut. Foto: Jaan Bärenson

Mida tähendab emakeelse Piibli ilmumine udmurdi rahvale * Mida tähendab emakeelse Piibli ilmumine udmurdi rahvale * Jumala Sõna meie rahvani. On suur privileeg seda näha, aga on ka hiiglaslik vastutus, sest Eluleib tuleb udmurdi rahvale kätte viia. Usun, et Jumal annab meile selleks jõudu. Maina, udmurt Jumal räägib meiega nüüd meie enda keeles! Piibel saab valguseks ja toob meie rahvale vabanemise pimedusest: alkoholismist, tapmistest, seadusetusest. Olga, udmurt Piibliesitlus Filadelfia kirikus 23. novembril 2013. Esineb ansambel Inkrež. Foto: Kaupo Kant

10

Udmurdi keel on mu vanemate keel, selles peituvad mu juured. Saan nüüd Jumala Sõnast paremini aru, sest emakeel on südame keel! Tunnen suurt südamevalu eriti noorte pärast ja

soovin, et uue Piibli tulekuga pöörduks rohkem noori Jumala poole. Tatjana, udmurt Kui mu kätte ulatati udmurdikeelne Piibel, käisin kogu päeva ringi väga erilise tundega. See on nagu valgus, mida Jumal igaühele annab! See puudutab sügavalt, toob praegugi pisarad mu põskedele. Usun, et sellest saab alguse ärkamine udmurdi rahva seas. Me näeme praegu, kuidas see nagu piisk piisa haaval algab, aga Piibli ilmumisega hakkab see voolama nagu suur jõgi. Veera, udmurt Täna on meie sõpradel suur pidupäev. See on ajalooline päev! Oleme õnnelikud koos

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


Udmurdid olid valmis üksteist Piibli pärast peaaegu puruks muljuma, aga kuidas aidata neil seda lugeda? Piibli tõlkimine, ilma et seda jagataks ja antaks julgustust ning oskust selle lugemiseks, on lihtsalt muuseumieksponaadi loomine. Piibli tõlkimise ja trükkimisega ei ole töö lõppenud. Koos Piibli kättesaamisega peaks tekkima ka igatsus seda lugeda. Piibli sõnum peab jõudma rahva südamesse.

Alnašist ära sõites valdasid mind kahetised tunded. Olin näinud rahva tungivat soovi omada udmurdikeelset Piiblit. Teisalt seisame suure väljakutse ees: kuidas jõuab Piibli sõnum udmurtide südameisse? Kuidas vastame sellele väljakutsele? Udmurdikeelse Piibli trükkimisega ei ole töö lõppenud. Meie udmurdi sõbrad on alustanud Piiblite jagamist ja julgustavad oma rahvast vaatama Piibli Jumalale. Kuidas lähme siit edasi?

Foto: Mark Nelson

Rahvasumm on ootuses – keegi ei taha uuest Piiblist ilma jääda! Foto: Kaupo Kant

Grupp peokülalisi lõpulaulu ajal laval. Foto: Grigori Fomin

Mida tähendab emakeelse Piibli ilmumine udmurdi rahvale * Mida tähendab emakeelse Piibli ilmumine udmurdi rahvale * udmurtidega, silmis rõõmupisarad. Niina, komi piiblitõlkija

Linnarahvale ei ole see nii tähtis. Aleksei, udmurt

Rahvas vajab Piiblit selles keeles, mida räägitakse. Udmurdikeelne Piibel on eeskätt oluline noore põlvkonna jaoks. Lastele, kes praegu emakeelt õpivad, on see raamat 5-10 aasta pärast väga oluline. Nende noorte kaudu saab siis tulla udmurtidele vaimulik ärkamine. Inimesed pöörduvad tulevikus ilmselt järjest enam Jumala poole, sest rasked ajad on tulemas. Andrei, kogudusejuht Udmurtias

Mul on lootus, et udmurdikeelne Piibel avab uued horisondid. On väga kahju, et udmurdid elavad pimeduses ega tunne elavat Jumala Sõna. Paganlik usk on soositud ja jälle tõusmas. Aga kui nüüd loetakse udmurdi keeles Jeesusest Kristusest, kes sai ohvriks meie pattude eest, jäetakse ebajumalad ja pöördutakse tõelise Jumala poole. Paljude arvates on udmurdid väljasurev rahvas, aga nüüd ma usun, et nad ei sure välja, sest Jumala Sõna on igavene. See tähendab, et igavesti elab udmurdi keel ja udmurdid ise. Ja

Maal elab palju udmurte, kes ei oska korralikult vene keelt. Neile on seda Piiblit hädasti vaja.

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

mitte ainult siin maa peal, vaid ka taevas Jumala juures! Kui me lähme Jumala rahusse, elame igavesti. Ja udmurdi rahvas saab seal olema, sest tal on nüüd Piibel. Aleksander, udmurt

Uut emakeelset Piiblit loeb pastor Valeri Pikulev. Foto: Mark Nelson

11


Võru Elupuu kirikus lehvib Udmurtia laualipp

 Tekst: Kaupo Kant

K

irjutan seda lugu Eesti ka Jumalalt prohvetlikku sõna 96. sünnipäeva hommiotsima. Ja Püha Vaim langes kul. Olen just rahvusoma armuga meie kõigi üle, lipu heisanud. Mõeldes kõigile nii et me ei saanud isegi sauõnnistustele, mida on andnud nas palvetamata jätta ... Inimeste sõprus udmurtidega, on täna muutunud elud, rõõm ja vägi, hõimusuhete üle mõtisklemimis vallandus kogu meie eestiseks parim aeg. udmurdi-brasiilia-usbeki-vene Minu esimene kohtumine meeskonna üle, on tänaseni udmurtidega oli 2006. aastal, kirjeldamatu. Minu noortepaskui Võru koguduse misjonilaagtorist sõber Brasiiliast, sel reiris koos mitmekümne norralase sil osalenud Yuri Velloso sõnul ja kümnekonna eestlasega laumuutis tolle nädala kogemus lis ja teenis noortegrupp, kellest Võru Elupuu koguduse pastor Kaupo Kant rõõmustab koos udmur- tema vaimuliku elu täielikult. hiljem sai ansambel Šumpoton tidega uue Piibli ilmumise üle. Foto: Mark Nelson Jumala riigi kogemine koos (ek rõõm). Kui udmurdid olid palvejanu ja kogu südamest palvetanud minu keskmise poja Joeli pärast, tervenes ta tõe- tuleva ülistusega ületas meie reisil reaalse tagakiusuhirmu, näoliselt eluaegsest astmast. samuti välised inimesi lahutavad piirid. Nii pursivadki usbekk Minu reisid Udmurtiasse aastatel 2008, 2009 ja 2013 on and- ja brasiillane omavahel hispaania keelt, eestlased vene ja nud elumuutva kogemuse, mis minu maailmavaadet on pal- udmurdi keelt, et üksteisele kuidagi oma rõõmu väljendada. juski muutnud. Olen selle eest Jumalale väga tänulik. Filadelfia kogudus Iževskis on olnud misjonikeskuseks kogu Esimesel misjonireisil küladesse 2008. aastal kogesime võim- Uuralite piirkonnale. Selle koguduse rüpes on udmurdid oma sat Püha Vaimu juhtimist. Mäletan ööbimist palavates talu- ajaloolistel aladel saanud liikuda ja paljusid paganluses viibitaredes, pesemist vihmaveetünnides, varahommikusi karvad hõimlasi armuevangeeliumiga Jeesusele võita. Meie osa tulivõtmisi (kartulid on seal tihti kaalikasuurused!). Aga ka on julgustamine ja eestpalvete tegemine, selleks peaksime end öised usuteemalisi vestlusi noortega, lõputuid palveid vaimus laskma Püha Vaimu ja hea õpetuse kaudu koolitada. Võimalu... Ilma liialdamata kestsid palved vahel kuni paarkümmend sel saame osaleda koostööprojekti Hõimurahvaste Aeg töös. tundi päevas ... See oli nii hea. Udmurdikeelse täispiibli presentatsioonil 2013. aasta Nii sügav Jumala ligiolu kogemine ei saa kedagi ükskõik- novembris sain kinnituse: meie eesti rahval on eesõigus igal seks jätta. Kuulutasime innukate udmurtidega ühises mees- võimalikul viisil udmurtide elule kaasa aidata. Palvetage, et konnas evangeeliumi ja jagasime igapäevaelu, valmistasime udmurdi lapsed ja noored koos vanematega haaraksid sellest rahvustoite ja esitasime külades rahvatantse. Kogetud rõõmu võimalusest kinni! Ma usun, et see terve rahvuse saatuse koos ja indu on raske isegi kõige lähedasematele edasi anda. Ma muutunud eludega muudab. tean, kui palju minu pere, kogudus ja paljud teisedki minu Samuti saame olla kasulikud, kui oma sõpradega regulaareest neil aegadel palvetasid. Olla läkitatud vaimulikuna väl- selt suhtleme: tutvustame oma kogudusele nende palvevajajapoole Eestit (ja pealegi armastatud udmurtide juurde!) – see dusi ja kultuuri, postitame nende usu- ja kultuurielu tutvuskogemus annab kõigile nii palju: väljasaatvale kogudusele tavaid sõnumeid oma sotsiaalvõrgustikesse, kutsume neid rõõmu, pastori vaimulikku ellu uut julgust ja sügavust, uusi külla, jagame nendega oma ressursse ja elu. imelisi sõpru. Ja vastuvõtvatele eriliselt külalislahketele sõpTänu Jumalale! Olge õnnistatud! radele loodetavasti julgustust. Tau Inmarlõ! Bakel lue karitskom! Koostöö mõju on näha pikaajalistes pühendunud palve- ja hoolivates suhetes. Tänapäevased kommunikatsioonivahendid teevad suhtlemise võimalikuks isegi näiliselt kõige kaugemate mahajäetud küladega. Me vajame pikaajalisi armastavaid suhteid, millest loomuliku arenguna kujuneb süvavaimulik, usalduslik ja kandev sõprus. Udmurtia laualipp lehvib meie kirikus. Eestis usule tulnud udmurdi Jelena Rjabina juures olen ka ise udmurdi keelt õppinud, lisaks tutvunud iseseisvalt udmurdi kultuuriga. Mõlema viimatimainitu minimaalsetki tundmist pean iga misjonil osaleja puhul üsna oluliseks. 2009. aasta reisil kogesime ka vaenlase vastuseisu, mis meid aga veelgi enam kokku liitis, nii ülistama, teenima kui Filadelfia kirik Iževskis. Foto: Kaupo Kant 12

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


S O O M E - U G R I J A S A M O J E E D I R A H VA D

ngassaanid neenetsid

eenetsid

saamid

karjalased soomlased vadjalased isurid

komid

handid vepslased

eestlased liivlased

sölkupid

mansid

udmurdid permikomid karjalased

marid

mordvalased ungarlased

Kuidas kirjeldada väikerahvaste usundit?

M

eie idapoolsed naaberrahvad vadjalased ja isurid on kuulunud alates keskajast õigeusu mõjusfääri. 15. sajandi lõpu Novgorodi maksukatastrite järgi oli nende rahvaste asualal võrdlemisi tihe kirikute, kabelite ja kloostrite võrgustik ning üldiselt olid omaks võetud kristlikud ees- ja isanimed. See, et vadjalased ja isurid määratlesid ennast selgelt õigeusklikena, tuleb kujukalt esile 17. sajandil, mil Rootsi võimud püüdsid piirkonna põliselanikke luteri usku pöörata, kuid nood sellele vastu astusid. 19.–20. sajandil on olnud õigeusk lahutamatuks osaks vadjalaste ja isurite identi­teedist ning ilmselt ka üheks teguriks, mis on soodustanud nende rahvarühmade assimileerumist venelastega. Vadjalaste ja isurite usundi kirjeldajad ja uurijad on enamasti tähelepanu pööranud mittekristlikele joontele nende rahvaste usuelus. Ühendavaks jooneks paljude allikate juures on vadjalaste ja isurite kujutamine vaid vormiliselt kristlastena ning kirjelduste põhirõhk on kristluse-eelsete usundivormide elementidel. Seetõttu tekib küsimus, millest tuleneb selline erinevus kirjeldanute vaatepunktis ning nende rahvaste esindajate endi arusaamades. Kas võiks põhjuseks olla see, et võõraste – neid rahvaid on ju läbi aegade kirjeldanud just võõrast päritolu vaimulikud ja ilmalikud uurijad – tähelepanu on köitnud pigem eriline, mis on sageli ka vanapärane, arhailine, kehtiva õpetusega vastuolus. Inimeste endi poolt vaimulike esile toodud ranget vastandust ei tunnetatud. Uued arusaamad liideti sujuvalt vanematega, uus kohandati vanaga ning tekkis hulgaliselt sünkretistlikke vahevorme, mida tuntakse rahvapärase või külakristlusena. Ühe või teise usunähtuse sildistamine paganlikuks või kristHõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

 Tekst: Ergo-Hart Västrik likuks on sedalaadi materjali vaatluse juures suurel määral tinglik. Rangeid vastandusi on kasutanud rahva­pärastest usundilistest arusaamadest kirjutamisel just uurijad ise oma huvidest lähtuvalt. Esimestel perioodidel oli usundialast infot tarvis koguda selleks, et rahvapäraste usundinähtuste vastu võidelda. 16. sajandi Novgorodi kõrgvaimulike sõnastatud dokumentides kasutati Vadja viiendiku elanike kommete iseloomustamisel varasemaid paganate-kirjelduse toposeid ning kirjutisesse põimiti sisemisjonit õigustavat retoorikat, kuigi ilmselt olid kristlikud arusaamad toona vadjalaste ja isurite poolt juba laiemalt omaks võetud. 17. sajandi Rootsi ilmalikud ja vaimulikud juhid võrdlesid õigeusklikke paganate ja väärõpetuste järgijatega, kes tuleb õigele teele juhatada. Ingerimaa superintendent J. Gezelius korraldas isuri ja vadja küladesse 1684. aastal visitatsiooni, puutudes nii isiklikult kokku mõlema etnilise rühma esindajatega. 1730. aastate sinodikohtu protokollid kajastavad vadja ja isuri küla elanike vastu esitatud süüdistusi, mille ajendiks olid ilmikute poolt matkitud kristlikud kombetalitused. Toonaste talupoegade jaoks polnud siiski tegemist teadliku paganlike ja kristlike elementide vastandamisega, sest nemad teadvustasid end korralike ristiinimestena, kes järgisid vaid oma esiisade tavasid. Konflikt tekkis just ametliku ja rahvapärase usundikäsitluse kokkupuutes – tegu on sama tendentsiga, mis kajastus ka eelnevate kirjeldusperioodide tekstides. Hoopis teistsuguse eesmärgiga on vadjalaste ja isurite usundi kohta tehtud kirjapanekud esimestes neid rahvaid käsitlevates topograafilis-etnograafilistes ülevaadetes 18. sajandil lõpul. 13


tähtsal kohal, sest rahvusromantilistest ideedest lähtuvalt otsiti ja väärtustati vanapärast runokultuuri. Uurijatel ja lauluteadjatel oli erinev ideoloogiline ja kultuuriline orientatsioon: fenno­ maanidest õpetlased otsisid arhailisi mütoloogilisi motiive sisaldavaid vanu rahvalaule ning käsitlesid isureid ja vadjalasi hõimuvendade-õdedena, samas kui külanaised ja -mehed lähtusid õigeusu kiriku ning Tsaari-Venemaa ametlikust poliitikast, mis tasa­ lülitas rahvuslikke erisusi ning rõhutas pigem usulist ühtsust õigeusu kiriku sees. 19. sajandi soome uurijate reisikirjades tuleb esile mõlemapoolne, nii uurijate kui ka rahva poolne vastastikune mütologiseerimine. Kuigi külarahvas tõlgendas uurijate tegevust kristliku retoorika vaimus, kirjeldasid uurijad vadjalaste ja isurite usundit kui õigeusklikku vormi rüütatud paganlust. Selle ajajärgu käsitlusi iseloomustab ka paralleelide tõmbamine kaugemate sugulasrahvastega. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse uurijate töödes pöörati teadlikult rohkem tähelepanu arhailistele usundilistele arusaamadele – puude ja kivide Vadja asustus. Kaardi kujundanud Raivo Aunap kultusele, ohverdamisele, kogukondVadja asustus. Kaardilt puuduvad kreevinite asualad tänapäeva Läti aladel. Enam ei kirjutatud usukommetest selleks,Raivo et nende vastu likele söömingutele ja joomingutele – ning omakorda vähenKaardi mitte kujundanud Aunap. võidelda, vaid uurijate tähelepanu köitsid nende rahvaste juudati õigeusklike elementide osatähtsust. Uurijad otsisid paganres tuntud kurioossed tavad. Esile tuleb uurijate poolne püüd likku „muinassoome usundit”, külakristluse ilmingud said „paganlikustada” sünkretistlikule külakristlusele iseloomu- usundikirjelduste sõnastamisel märksa vähema tähelepanu likke kultustoiminguid (nt tõlgendada loodushaldjaid või pühaosa­liseks. Uurijate tegevuse tulemusena tõsteti esile mõned VKS Saateks UUS.indd 94 20.11.2013 14:01:41 kuid paganlikku panteoni kuuluvate jumalatena) ning seda- üksikud pühakohad, mis said kirjutiste vahendusel laialt tunkaudu vähendada kristlike elementide osakaalu, mis polnud tuks kui eelkristliku usundi jäänused. Sama tendents iselookirjeldajate arvates olulised „muistsete kommete” mõistmisel. mustas mõneti ka hilisemaid uurijaid, kes asusid vadja ja isuri 19. sajandist leidub andmeid vadjalaste ja isurite usundi ainesega tegelema alates 1920. aastatest. kohta peaasjalikult soomlastest rahvaluulekogujate reisi­ Lõpetuseks võib tõdeda, et eri ajastutest pärit usundikirkirjades. Siiski polnud usunditeema nendel uurimisretkedel jelduste analüüsimisel tuleb kindlasti arvesse võtta nende loomise ajastukonteksti ning žanri­ spetsiifikat. Nende tekstide loomist on mõjutanud kirjeldajate teadlikud valikud ja väljajätted, mille tulemusena ei saa kõike kirjapandut võtta sõna-sõnalt.

Isur Valentina Petrova kodune ikooninurk Säätinä (Slobodka) külas. Foto: Ergo-Hart Västrik

14

Rahvapärane ikonostaas pärast teist maailmasõda hüljatud Soikkola (Soikino) kirikus. Foto: Ergo-Hart Västrik

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


Uus Testament pole enam mägede taga

M

äemari keele rääkijaid on 2010. aasta rahvaloenduse põhjal 23 062. Keel on üks Mari-Eli ametlikest keeltest. Uue Testamendi tekst peaks käesoleva ajakirja ilmumise ajaks olema Helsingi Piiblitõlkeinstituudil trükiks ette valmistatud. Seni on mäemarid saanud emakeeles lugeda evangeeliume ja apostlite tegude raamatut, mis ilmusid vahemikus 1997–2011. Ka mokšamordvalased on seni pidanud piirduma eelnimetatud piibliraamatutega, aga Uue Testamendi kirjade ja Ilmutusraamatu teksti viimistlemisega loodetakse veel tänavu valmis saada. Trükkimine jääb tõenäoliselt 2015. aastasse. Mokša piiblitõlkemeeskonna noor liige Olga sai Jeesusega lähedaseks aga kord sünnipäevaks saadud Lastepiibli kaudu, kus Jeesus rääkis sama keelt, milles Olga oli kunagi öelnud oma esi-

mesed sõnad ja pannud kokku esimesed mõtted. „Selle keele pärast Jeesus minu jaoks tõeliseks ja Tema teod tege­ likkuseks saidki,” arvab Olga. Permikomid on osade Uue Testa­ mendi raamatute, Piiblilugude ja Lastepiibliga saanud tutvuda alates 1990ndate keskelt lausa koolipingis, kui emakeelt õpetama hakati. Kuna kirjandust oli selles keeles vähe ilmunud, kasutati lugemispraktikaks ka piiblitõlke­instituudi väljaandeid. Tänapäeval on end permikomidena määratlenud umbes 100 000 inimest, kellest rõhuv enamus ka oma keelt räägib. Uue Testamendi kirjade ja Ilmutusraamatu tõlke ülevaatamisega loodetakse veel tänavu suuremas osas ühele poole saada. Helsingi Piiblitõlkeinstituudi materjalide põhjal koostanud Piret Riim

Ikka on põhjust tähistada!

J

oškar-Olas on noortel kombeks tähistada igasuguseid tähtpäevi kristlikul moel. „Uut aastat on meil juba ammu tavaks vastu võtta kirikus,” jutustab noortejuht Artjom Dmitrijev. „Noori ei huvita vana-aasta õhtul koos vanematega teleri ees istumine, vaid eelistatakse tulla välja. Juba teatakse, et me koguneme kirikus kella 18 paiku: hakkame süüa valmistama. Seda teeme me kaua ja põhjalikult! Sööme, muidugi mängime ka mänge, suhtleme ... Kell 23.30 põlvitame aga altari ümber ja palume saabuvaks aastaks õnnistust. Kui vaikuse katkestavad raketipaugud, teame, et uus aasta on käes! 14. veebruaril, sõprade ja armunute päeval, käsitlesime üheskoos teemat „Kristus armastab kogudust”. 23. veebruari tähistasime kui patust võidusaamise päeva: on ju kristlase elu vaimulik võitlus patu vastu temas eneses! 8. märtsil oli jälle põhjust kokku tulla ... Igale tähtpäevale võib leida kristliku Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

lähenemise. Korraldame need kokkusaamised põhiliselt noorte oma jõududega, sest noortele lihtsalt meeldib

Mäemari keele tõlkija Galina Muravjova (vasakul) ja Anu Väliaho, 20 aastat maride seas elanud-töötanud misjonär. Foto: Anu Väliaho kogu

 Tekst: Piret Riim kokku saada ja suhelda. Vaimuliku osa ettevalmistamiseks saame alati ka abi küsida.”

Artjom osaleb näidendis Joškar-Ola koguduse 20. sünnipäeval. Foto: Anu Väliaho

15


Misjonireis ületas ootused

 Tekst: Marite Taks  Fotod: Marite Taksi kogu

M Marite koos handi lastega

Sadamas Obi jõe ääres. Marite kõrval misjonirühma juht, hiljuti meie seast lahkunud Ljudmilla Voltšihhina.

Handi kaluritele jutlustab Boriss Ruskalamov.

Alates 2000. aastast on misjonireisidel soome­ ugrilaste juures käinud üle saja eestlase. Esmakordsel külaskäigul hantide juurde 2003. aastal leidsime nende seast vaid mõningaid üksteisest kaugel elavaid kristlasi. Kümme aastat hiljem tuli kristlikule konverentsile kokku 200 hanti! Udmurtias käib evangeelne töö vahel uskumatult raskes olukorras. Meie julgustav abi on ääretult olulise tähtsusega, et sealne töö vilja kannaks. Jumal töötab meie hõimurahvaste hulgas, ja meiegi osaleme selles töös. Udmurdi, handi, komi ja mari partneritega kohtudes kuulen ikka ja jälle: „Eestlased tulid ja aitasid meid ... eestlased olid meile suureks julgustuseks ...” Mõnel pool on eest16

inu tutvus Jamaliga algas viis aastat tagasi, kui mu sõbrad sinna misjonireisile sõitsid. Sellest ajast alates tahtsin ka ise külastada väikest kauget maad, millest eriti tihti ei räägita. Möödunud suvel avaneski mul suurepärane võimalus misjonireisil osalemiseks. Läksin sinna oma ettekujutuste ja ootustega. Jaama jõudes märkasin suuri kotte lastele mõeldud riiete ja mänguasjadega, mida pidime mitme ümberistumisega reisil hakkama kaasa vedama. Asi tundus juba päris huvitav – pagasit oli tunduvalt rohkem kui misjonigrupis inimesi! Rongide lõppjaamas Labõtnangis vagunist väljudes hämmastas meid erakordne kuumus. Olime ju ometi Siberis! Sealsamas olime otsekohe parmude poolt sisse piiratud. Sõitsime üle Obi jõe Salehardi linna, kust algas reis küladesse. Handid ja neenetsid, kellega kohtusime, olid suurepärased inimesed. Madalast elatustasemest ja karmist kliimast hoolimata on kohalikud üldse väga heatahtlikud ja valmis tutvusteks. Seal leidub inimesi, kelle südamed põlevad Jumalale! Saime osa sellest, kuidas nad koos Jumalaga käivad, kuulsime tunnistusi Jumala imedest nende rahva keskel, nende elus. Janu Jumala Sõna järele on tohutult suur. Olime ühes kalurikülas, kus elab kõigest viis perekonda. Kirikuhoonet küll ei ole, aga pühapäeviti kogunetakse koos lastega Jumala Sõna lugema, Pühakirja üle mõtisklema ja palvetama. Jumala imed sünnivad nende hulgas hämmastaval viisil. Sel maal on palju ebajumalakummardamist ja šamanismi, ja see takistab Jumala Sõna kuulutamist. Ikkagi leidub inimesi, kel on julgust öelda lahti iidolitest ja alustada uut elu. Misjonireis pani mind enda jaoks paljutki ümber hindama: järele mõtlema väärtuste, usu ja armastuse üle Jumala vastu. Nende inimestega suhtlemine innustas mind mitte kartma tundmatust ja olema taolistele reisidele rohkem avatud. See, mida nägin, ületas kõik mu ootused!

laste tulek aasta kõrghetk! Meie rühmad on nagu vitamiinipommid, mis annavad kohalikele edasiminekuks uue energia. See näitab, kui oluline on iga misjonireisil osaleja roll. Juba mõned aastad on meie misjonirühmade toetus tulnud sajaprotsendiliselt eestlaste annetustest. Misjonirühmade toetamiseks on igal aastal vaja ligikaudu 5000 eurot. Hea misjonisõber, ilma sinu palve ja materiaalse toetuseta see töö toimuda ei saa. Tagakaanel on teave, kuidas Hõimurahvaste Aeg projekti kaudu toetada meie soome-ugri misjonirühmade tööd. Aitäh, et oled koos meiega! Mark Nelson Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


Kogudus algab klassiruumist

K

ui palju uusi kogudusi vajavad Venemaal asuvad soome-ugri rahvad? Päris palju. Selleks et igas soomeugrilaste külas saaksid inimesed regulaarselt jumalateenistustel käia, tuleks rajada sadu kogudusi. Vaja pole aga lihtsalt mingeid kogudusi, vaid ehtsaid soome-ugri kogudusi, kus kohalikku keelt, muusikat ja kultuurikombeid väljendatakse aktiivselt komi, udmurdi, handi, mari või mõnele teisele rahvale omasel viisil. Ja kus julgustatakse ning kujundatakse elavat osadust Jeesuse Kristusega. Olles teadlik sellest, et täna on rahvuslikke kogudusi võimalik sõrmedel üles lugeda, näib unistus sadadest kogudustest peaaegu võimatuna. Kust alustada, kui unistus on nii suur ja vajadused veel suuremad? Kahekümne misjoni-ja piiblikooli õpilase järjekordne õppesessioon toimub sel kevadel Komimaal. Põhifookus on seekord koguduste rajamisel. Komi pastor Daniil Popov jagab oma koguduse kogemuste põhjal teadmisi kodukoguduste loomisest komi külades. Kohapeal on õpilastel võimalik tutvust teha ühe tänapäevase soome-ugri koguduse tegevusega. Komi kirik on kakskeelne kogudus, kus komi ja vene keele kõnelejaid on võrdselt (kuna paljude komide emakeel on puudulik, siis on kakskeelsed kogudused hädavajalikud). Komid on sugulasrahvaste seas rahvusliku koguduse rajamisel üheks paremaks näiteks. Väljend „koguduste rajamine” on veidi iganenud, sest tegu ei ole lihtsalt uue koguduse asutamisega. Kevadsessiooni teema kohta sobib paremini väljend „koguduse paljunemine”. Koguduse paljunemine on uue koguduse rajamine konkreetse eesmärgiga, et see kogudus hakkab mõne aja järel rajama naabrusesse uut kogudust ja nii edasi. Seega on isepaljunemise nägemus istutatud uue koguduse DNA-sse algusest peale. Üksainus uus kogudus külas ei tohi kunagi olla lõppeesmärk. Me ei pea kogudusi tasapisi juurde looma – need peavad ise paljunema! Klassiruum on koht, kus õpilased peaksid võtma omaks visiooni koguduse paljunemisest. See meetod on maailma erinevates maades edukalt toiminud, ja kui Jumal lubab, hakkavad õpilased tegema sama tööd oma rahva hulgas. Meie eesmärk on inspireerida õpilasi püüdlema suuremate eesmärkide poole ja usaldama Jumalat, kellele pole miski võimatu. Tean oma kogemuse põhjal ajast, kui olin ise õpilane, et visioonid võivad sündida klassiruumis. Nende visioonide elluviimine on aga suur väljakutse. Seepärast ongi õpilaste

Komi, udmurdi ja mari õpilased klassi vestlusgrupis. Foto: Mark Nelson

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

 Tekst: Mark Nelson

koduülesandeks sessioonil õpitut suve jooksul kasutada, selleks et aidata oma rahva seas uusi kogudusi rajada. Kui Jumal tahab, annab see neile ettevalmistuse õpitu rakendamiseks ja kohandamiseks külades valitseva tegeliku olukorraga. Meie soome-ugri misjoni- ja piiblikool ei eksisteeri lihtsalt iseenda pärast. Kool valmistab ette kristlikke töötegijaid ja juhte, kel on küllaldaselt suur visioon Jumala plaani täitmiseks oma rahva seas. Hõimurahvaste Aeg projektid on osa sellest suurest visioonist: piiblitõlkimisele järgneb Piiblite levitamine, evangelism ja misjonirühmade saatmine, mis viib edasi uute koguduste rajamiseni ja töötegijate koolitamiseni. Et töö edasi läheks.

Soome-ugri piiblikooli vilistlane, komi pastor Olga Saveljeva (vasakult esimene) koguduse liikmete ja Eesti misjonirühmaga teel naaber­külla, kuhu on soov rajada uus kogudus. Foto: Liis Liivak

2014. aasta sügisesel õppesessioonil Udmurtias õpetas nõustamist pastor Pavel Želnovakov. Foto: Mark Nelson

Viimati toimus õppesessioon Komimaal 2009. a sügisel. Tänupüha jumalateenistusel kõneleb pastor Daniil Popov. Foto: Mark Nelson

17


In memoriam

Ljudmilla Voltšihhina 17.05.1958–09.02.2014

Ljudmila Voltšihhina sündis ja kasvas üles Lääne-Virumaal Rakveres. Ema oli eestlane, isa sakslane. Üle kümne aasta töötas kokana hotellis Olümpia. 1991 tuli usule tolleaegses Eesti Kristlikus Kirikus. 1992 astus Eesti Metodisti Kiriku Tallinna Koguduse liikmeks. 1992–1998 töötas tõlgina Suurupi Piiblikoolis. 1999–2014 töötas tõlgina EMK Teoloogilise Seminaris 2002 lõpetas Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilise Seminari. 2005 alustas õpinguid EELK Usuteaduse Instituudi magistriõppes (jäid pooleli). Oli aastaid EMK Tallinna vene koguduse naistetöö juht ja EMK misjonitoimkonna liige. Oli EMK misjoniprojekti juht Tapa Erikoolis. Oli Eesti Kirikute Nõukogu hariduse ümarlaua liige.

Abikaasa Nikolai oli Ljudmillale alati toeks. Teelesaatmine Balti jaamas 2006. aastal. Foto: Sergei Žingelja

Misjonirühm Siberis 2007. a. Ljudmilla julgustas noori misjonitöös osalema ja uskus nendesse. Foto: Vitali Baranovi kogu

Hantide Zina ja Valjaga sidus Ljudmillat aastatepikkune sõprus. Foto: Mark Nelson

18

Ljudmilla Voltšihhina hantide pühal 2007. aasta suvel. Foto: Andrus Kask

Eesti soome-ugri misjonitöö on kaotanud ühe meie peamise tugisamba. Pärast pooleteiseaastast võitlust raske haigusega lahkus 55 aasta vanuses Ljudmilla Voltšihhina. Ljudmillal oli misjonäri süda. Misjoni­ reise oli varemgi, kuid üksnes 2000. aastast alates võttis ta teiste rahvaste juurde ette 18 reisi. Enamasti teenis Ljudmilla handi rahvast, aga jõudis külastada ka kette, marisid, komisid ja udmurte. Isegi pärast rasket vähioperatsiooni jõudis ta misjonil osaleda veel kolm korda. Ta oli aastaringselt abiks soome-ugri misjonija piiblikooli töö korraldamisel. Ljudmilla kirjutas piiblikooli õpilastele julgustavaid kirju, aitas organiseerida tööd meie partneritega ja tegi palju muud. Ta ütles mulle tihti: „Oi, mu mees ei taha näha selle kuu telefoniarvet! Helistasin liiga palju Siberisse!“ Ljudmilla viimane misjonireis leidis aset möödunud sügisel, kui sõitsime temaga soome-ugri piiblikooli sessioonile Udmurtiasse. Et udmurdid olid ainsad soomeugrilased, keda ta polnud külastanud, oli ta sinnasõitu aastaid soovinud. Nüüd see soov täitus. Sessiooni ajal oli ta mulle hindamatuks abiks. Kui mõnel õpilasel oli mure, märkas ta seda esimesest pilgust. Ljudmillal oli visioon hõimurahvaste töö tuleviku kohta. Komi kristlaste kaasakutsumine Siberisse hantide juurde, kus koos meie rühmadega võiks areneda nendegi misjonivõimekus, oli tema idee. Samuti leidis ta noori siin Eestis, julgustas neid tööd jätkama ja end aren-

dama. Ljudmillale meeldis jääda tagasihoidlikumale kohale ja lubada noortel üle võtta aktiivsem roll. Ta uskus noortesse, nägi igaühe potentsiaali ja andeid. Probleemi märgates reageeris ta kiirelt. Mõnikord kutsus ta asjaosalise kõrvale ja enne kui teised probleemi olemasolu märkasid, oli tal juba lahendus leitud. Oma eesti-saksa päritolu ja suurepärase vene keele oskusega sulandus ta eri rahvaste hulka ja oli nende vahel tugevaks ühendavaks sillaks. Ljudmilla rolli meie soome-ugri misjonis on võimatu üle hinnata. Ljudmilla lahkumisega on tekkinud suur tühimik, seda eelkõige tema peres. Aga ka meie handi sõprade südameis ja kogu meie misjonitoimkonnas. Ma ei tea veel, kuidas saab täidetud see tühjaks jäänud koht, kuid tean, et kõik on Jumala käes. Ljuda oli alandlik naine. Ometi ma usun, et teatud mõttes ta sooviks, et järgneksime tema eeskujule. Võibolla kutsub Jumal just sind! ... Mark Nelson

Reisidel tuleb ette mitmesuguseid raskusi. Maastikupõlengute tagajärjel suitsu mattunud Moskvas 2010. a suvel.

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11


Handi külad paiknevad Obi või selle haru­ jõgede ääres. Misjonär peab kohanema kohalike transpordivõimalustega ja olema edasisõiduks igal ajal valmis. Foto: Vitali Baranov

Soome-ugri festivalil Salehardis 2011. a. Foto: Andrus Kase kogu

EMK Teoloogilise Seminariga jäi Ljudmilla seotuks kuni elu lõpuni. Ta töötas vene keele tõlgina ja aitas seminari tööle kaasa üliõpilaste kursuse- ja diplomitööde juhendajana. „Seminar leinab kauaaegset tõlki ja pühendunud misjonäri Ljudmilla Voltšihhinat. Me meenutame teda kui sooja südamega ja alati abivalmis inimest, kelle elu andis tunnistust Jumala armastusest,” kõlab järelhüüe seminari kodulehel.

„Olen Jumalale Ljudmilla eest tänulik. Töö eest, mida ta misjonirühmade juhina handi rahva keskel Jamalis tegi. Tänu sellele said paljud Šurõškari rajooni handid kuulda Kristusest.“

„Ljudmilla oli see, kes mind 2006. aastal Salehardi kogudusse viis. Sellest ajast alates oleme koos läbi sõitnud kõik meie rajooni külad. Kui palju mahub nendesse reisidesse kohtumisi, tutvusi, südamlikke jutuajamisi ja säravaid, rõõmsaid laste silmi! ... Ja alalist hoolitsust minu väikese handi rahva eest. Ootan teda suvel jälle – on võimatu uskuda, et ta enam ei tule ...“

Ljudmilla G.

Valja T.

Ljudmillat jäävad leinama ema, abikaasa, kaks tütart, kaks poega ja lapse­ lapsed. *

* TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME *TÄNAME  * TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME * TÄNAME *


OTSEPOST

Soome-ugri misjonija piiblikool

“Ja mida sa minult oled kuulnud… see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2) 21 mari, udmurdi, komi, handi ja sölkupi kristlast jätkavad õpinguid ja valmistuvad tööks kristlike juhtidena. Teie toetus nende väljaõppeks on väga vajalik ja aitab hõimurahvas­ tele tuua ärkamise.

viitenumber 0026

Piibli tõlkimine sugulas-

Maride kristlik

rahvaste keeltesse

muusikatöö

“Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Lõpule on jõudmas Vana Testamendi tõlkimine udmurdi keelde. Töös on komikeelne Vana Testament ning piibliosade tõlkimine karjala, vepsa, mari, handi, mansi, mari jt keeltesse. Tõlke­töö toetamisega anname ka väiksematele soome-ugri rahvastele võimaluse lugeda emakeelset Piiblit.

„Saage täis Vaimu, lauldes psalme, hümne ja vaimulikke laule… pilli mängides kogu oma südamega Issandale!“ (Ef 5:18-19) Marid leiavad Jumala tihti läbi muusika. Toetust vajab evangeelse sisuga kontsertide ja laste muusikalaagrite korraldamine maride külades.

viitenumber 0013

Läkita eestlased misjonitööle hõimurahvaste küladesse!

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond saadab Eestist välja misjonirühmi handi, komi, udmurdi ja mari kristlaste evangeelse töö toetamiseks. Aita viia lootust soome-ugri küladesse!

viitenumber 0039

Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibli­seltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjoni­toimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama. Annetusi on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015 Pangaülekande tegemisel palume märkida makse­ korralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isiku­kood (kui soovite tulumaksu­soodustust) ja posti­aadress.

viitenumber 0042

Ajakirja „Hõimurahvaste Aeg“ võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn HÕIMURAHVASTE AEG varasemaid numbreid saab teemade kaupa lugeda kodulehelt 20 www.hoimurahvad.misjon.ee

Hõimurahvaste Aeg  •  Nr 11

Profile for Hõimurahvaste aeg

Hõimurahvaste aeg - 2014/1 (11)  

Hõimurahvaste aeg - 2014/1 (11)  

Profile for hmraeg
Advertisement