Hõimurahvaste aeg - 2013/2 (10) by Hõimurahvaste aeg

2013♦2(10)

Kuidas sündis kogudus Jõuluaeg neenetsite juures tundras

Me ei saa olla ükskõiksed soome-ugri rahvaste suhtes

5 7 13 16 19

Reis lähedasele Komimaale Ants Soosõrv

Jõuluaeg neenetsite juures tundras Signe Liivak

Kuidas Joškar-Olas koguduse juubeliks valmistuti Inga Pogonina

Kuidas sündis kogudus Juha Väliaho, Piret Riim

Kaunis kirjakeel kui kogudusetee sillutaja Piret Riim

Hõimupäevast sai ka Ungaris ametlik püha Andres Bereczki

Rahvuslik usutöö: kas ebajumala loomine või eelmaitse taevast? Mark Nelson

Reisidest Venemaa eestlaste juurde Arho Tuhkru

Me ei saa olla ükskõiksed soome-ugri rahvaste suhtes Sergei Kubata

Lastelaagrid kutsuvad koju ja kaugemalegi Anna Mišina

Soome-ugri misjonija piiblikool – palju kirikuid, üks pere Mark Nelson

Kohtumised sügisesel madjarite maal Jaan Bärenson

Hõimurahvaste Aeg oli külas Sauel, Tartus ja Võrus Küllike Evartov

Fotod: Siim Teekel, Jaan Bärenson

Pikaajalise traditsiooniga Oleviste koguduse jaanitulele Hirvlisse tuldi lähedalt ja kaugelt. Külalisi oli Iisraelist, Udmurtiast ja mitmest Eestimaa paigast. Udmurdi rahvuslik-kristlik ansambel Inkrež lõi kaasa udmurdikeelsete vaimulike lauludega. Ansambli juht Maina Sašina tutvustas udmurdi koguduste tööd ja rääkis pikemalt ootustest seoses peagi esmakordselt ilmuva udmurdikeelse Piibliga. Udmurtidel on siis soome-ugri rahvaist neljandana emakeelne täispiibel, seda soomlaste, ungarlaste ja eestlaste järel.

Esikaanel: Udmurdi rahvuslik ansambel Inkrež jaanitulel Hirvlis. Foto: Jaan Bärenson Tagakaanel: Kalapüük Obi jõel. Foto: Julia Kalašnikova Toimetus: Jaan Bärenson, Küllike Evartov, Mark Nelson, Piret Riim, Anu Väliaho Telefon: 6311 671; e-post: eps@eps.ee Küljendus ja trükk: Sõnasepp OÜ, 2013 ISSN 1736-7069 HÕIMURAHVASTE AEG on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkonna ühisprojekt, mille eesmärgiks on innustada Eestimaa kristlasi kaasa aitama hõimurahvaste misjonile.

Palvepäeva üritused pühapäeval, 20. oktoobril 17.00 EELK Tallinna Rootsi-Mihkli koguduses hõimurahvaste palvepäeva oikumeeniline palvus 18.00 Rootsi-Mihkli koguduse Püha Olavi saalis misjonikohvik Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Väljasuremise äärel olevaile väikerahvaile mõeldes ja nõudnud keskkonnapoliitika muutmist: et lõpetataks metsade hävitamine, autoga sõitmine, valgendatud paberi kasutamine jne.

Rauli Lehtonen

äeval, mil hakatakse kirjutama järelehüüdeid erinevatele rahvusgruppidele, on Jumal kurb. Tunnetan seda väga selgelt, mõeldes paljude väikerahvaste traagilisele saatusele. Nagu oleks klaasikilde laiali visatud erinevatesse kohtadesse taigas ja tundras, kõrbes ja jõerandadel – kasutamiseks mõeldud astjad on löödud katki. Varasemate põlvkondade lahtisest haavast immitseb veelgi verepiisku, mis segunevad Volga, Uurali, Jenissei, Obi ja Irtõši jõgede taga asuvate rahvaste merre – ainult mõned lagunenud koolid, kinnipandud haiglad, kultuurimajad ja pühakojad meenutavad meile surnud sangarite saavutusi.

Aga kes hoolib meie sugulasrahvastest komidest, hantidest ja mansidest, juhul kui nende kodukandi heinamaadelt ja kalavetelt leitakse naftat? Täpselt sinna maailma äärde, kus nende põhjapõdrad maa ande söövad, püstitatakse naftatorne, mille tulemusel saab põhjavesi kibeda kõrvalmaitse. Kas rahvastel ongi enam mingit tähtsust sellel pragmaatilisuse ja röövellikkuse kuldajastul? Või on see täiesti iseenesest mõistetav, et rahvaid ei saa loomade moel võtta looduskaitse alla ning nad kaovad nagu suits maailma kõledasse atmosfääri.

Mõtlen ka suurtele meeleavaldustele haruldaste looma- ja taimeliikide väljasuremisohust päästmiseks. Tuhanded ja tuhanded on tõusnud barrikaadidele

Iga kaduv hõim põhjustab sügavat tuska Jumala südames. Oleme vastutavad iga inimese eest, kes sureb ilma Kristuseta. Need tõsiasjad peaksid teravate nooltena meie südant puurima. Peaksime tundma vastutust Läänemere ja Uuralite piirkonnas elavate sugulaste ees. Piirkonnad, kus Volga teeb väikese käänaku ida suunas, peaksid otsekui põletusrauaga olema meie teadvusse märgistatud, nii et me öösitigi valvaksime ja hingehäda nende pärast oma südames tunneksime. Mõelgem, äkki võiksimegi teha midagi hantide, komide, maride, mordvalaste ja udmurtide heaks! Ja võib-olla isegi liivlaste, vepslaste, tveri karjalaste heaks, enne kui nad kolivad parematele jahimaadele, kaugele-kaugele, teisele poole aega ja ruumi, igaviku randadele.

„Mind mõjutasid juba varases nooruses Jeesuse sõnad: „Ja seda Kuningriigi evangeeliumi kuulutatakse kogu ilmamaale, tunnistuseks kõigile rahvastele, ja siis tuleb lõpp.“ (Mt 24:14) Kui ma 1973. aasta juulis külastasin kogudusi tolleaegses Leningradis ja Tallinnas, vallandasid needsamad sõnad minus lausa hingelise revolutsiooni. Tallinna Metodisti kiriku tolleaegselt noortejuhilt Jaanus Kärnerilt sain materjale kristlaste tagakiusamistest Nõukogude Liidus. Siis mõistsin, et olen saanud teatepulga

Hea Sõnumi viimiseks üle Balti mere. Tundsin end Taevase Kuninga käskjalana. Paljudel rahvastel puudus võimalus rahvusliku identiteedi ja kultuurilise ainulaadsuse omamiseks. Raske oli leppida olukorraga, kus inimestel puudus võimalus lugeda Pühakirja oma emakeeles. Pärast pikka siseheitlust kirjutasin mõni aasta hiljem organisatsioonidele Slaviska Missionen (nüüd Ljus i Öster) ja Avainsanoma kirja palvega saata mulle Piibleid ja vaimulikku kirjandust. Kui mulle postkontorisse mitu

Näen lapsi, keda emad on sünnitanud, ja täiskasvanuid, keda isad on kasvatanud. Jälgin kurvalt nende halliks läinud juukseid ja samme, mis aastate jooksul on lühemaks jäänud. Varsti on ka nende tööpäev siin maa peal läbi ja neid polegi enam.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Oktoobrikuu kolmandal pühapäeval kogunetakse meie kirikutes hõi murahvaste palvepäevale. Palvepäeval toome Jumalale tänu meie hõimurahvaste eest, keda Jumal on ajaloo keerdkäikudest läbi kandnud. Eesti keeles on olemas Piibel, me võime rääkida oma armsas emakeeles, seda saavad teha ka meie lapsed ja lapselapsed. Samas on meil hõimurahvaid, kelle rahvaarv on jäänud väikeseks, mitmelgi neist ei ole veel Jumala Sõna omas keeles. Need rahvad on jätkuvalt meie eestpalvetes ja tänu paljude kaasabile ning toetusele on nad saanud juba emakeelseid piibliosi. Samuti on meil põhjust olla tänulikud nendele, kes kuulutavad hõimurahvaste keskel Head Sõnumit. Meie tänu põhjuseks on ka avatud uksed Evangeeliumi levitamisel hõimurahvaste hulgas. Meie Issand ja Õnnistegija Jeesus Kristus ütleb: „Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! Olgem siis ustavad selles palvetöös hõimurahvaste eest ja pärast, tehes seda mitte ainult hõimurahvaste palvepäeval, vaid ka palvepäevade vahelisel perioodil. Lisaks meie palvetele töötegijate pärast andkem oma võimaluste piires ka materiaalne toetus hõimurahvaste seas tehtava töö heaks. Kutsume kõiki lugejaid üles osalema hõimurahvaste palvepäeval ja pühendama meie sugulasrahvastele aega ka palvepäevade vahelisel perioodil. Kinnitagu Issand praeguseid töötegijaid ja läkitagu välja ka uusi töötegijad! Ruudi Leinus Eesti Kirikute Nõukogu täitevsekretär

postipakki saabus, oli rõõm segatud murega – pidin pakke vanemate eest varjama. Nad ju teadsid, et lähen varsti koos sõpradega läbi Tallinna Riiga, ja teadsid ka seda, et nii mõnedki, kes Piibleid salaja üle piiri viisid, olid kinni kukkunud. Niisiis peitsin kirjanduse keldritrepi alla.“

Mõttekillukesi Rauli Lehtoneni raamatust „Viimeinen kamassi ja muita idän uskonsankareita“, Avainmedia 2011. 3

Piibitõlkija sai Sampo auhinna

arjala Vabariigi 93. aastapäeva pidustustel 8. juunil 2013 Prääsä rajoonikeskuses jagati riiklikke Sampo auhindu, mille laureaadid valitakse igal teisel aastal kirjanduse ja kunsti alal tegutsejate seast. Üheks auhinnasaajatest oli Vene Teaduste Akadeemia Karjala teaduskeskuse keele, kirjanduse ja ajaloo instituudi osakonnajuhataja Nina Zaitseva suure panuse eest vepsa keele ja kultuuri elavdamisel ja arendamisel. Tunnustuse pälvimisel mängis muu loomingu kõrval rolli ka Uue Testamendi ja Psalmide tõlkimine keeleuurija ja populariseerija Zaitseva poolt. Kui Uus Testament ilmus juba 2006. aastal, siis vepsakeelne psalmide raamat nägi trükivalgust 2012. aasta lõpul ning terve tänavuse aasta on vabariigi eri paigus toimunud teost tutvustavad üritused. Zaitseva kõrval said Karjala Sampo laureaatideks veel näitleja Leonid Vladimirov, kirjanik Dmitri Novikov, vene rahvapilliorkester „Onego” ja kuueliikmeline arhitektide rühmitus. Auhinda on välja antud alates 1999. aastast ning selle on saanud umbes 30 üksikisikut ning 10 kollektiivi.

Nina Zaitseva enda koostatud vepsa eeposega Virantanaz. Foto: fulr.karelia.ru

Reis lähedasele Komimaale Tekst: Ants Soosõrv

Fotod: Liis Liivaku kogu

Paar sõna ka meie viieliikmelisest tiimist. Ühelt poolt Mihhail (ukrainapäraselt Mikhailo), meie tõlk, innukas ja jõulise huumorisoonega värvikas kuju, kes igal pool vaevata kontakte leidis, teiselt poolt esmapilgul tagasihoidliku ja veidi häbeliku mulje jättev Karl ning kaks tragi tütarlast – Jane ja Liisu (kogudusekaaslane Liisu sai reisi jooksul kohe palju omasemaks). Rongisõidu algul andis Jumal meile märku, et peame olema ühtsed. Siis hakkasid ka asjad toimima. Karliga tulime Podjelski külast 25 km jala Storoževskisse, nii saime rahulikult tema praktikavestlust läbi viia. Oli palav päev, vett meil polnud, ent hea oli tulla optimistliku vennaga, kelle puhul ma ei kahelnud, et vajadusel toob ta mu ka kukil ära. Miks ma soovin käia misjonil? Loomu-

omi pealinnast Sõktõvkarist ning Storoževski külast on viimasel ajal siin ajakirjas palju juttu olnud. Samamoodi oli kohapeal eestlaste suhtes – iga päev meie sõidu jooksul küsiti minult midagi või lihtsalt meenutati Neemo Raasikut, Küllike Evartovi ja teisi seal käinuid. Ka meie põhiline peatuspaik oli Internatsionalnõi 103 Storoževski külas – vähemalt misjoni mõistes tõeline viie tärni hotell! Küllikese poolt varem kirjeldatud vastuvõtjate soojuse kohta ei olegi midagi lisada, tooksin vaid ühe täpsustuse. Nimelt ei asu Komimaa edelanurk meist sugugi mitte mitme tuhande kilomeetri kaugusel. Linnulennult on sinna u. 1600 km, nii et ligikaudu sama distants, mis kuhugi Lõuna-Ungari linna. Ungari kohta me ju ei mõtle, et see on kaugel!

Lapsed õpivad laulu Jumalast.

likult sõidame me misjonile selleks, et tuua muutusi teiste inimeste südametesse. Samas pean vähemalt enda kohta ütlema, et kodus rutiini vajudes kipun ma ise tihti leigeks muutuma. Välja sõites raputad end lahti tavapärasest keskkonnast, ja kirju, kuid oivalise meeskonnaga Jumala asjadele keskendudes ning sugulasrahvaste tuliste ustavate inimestega kohtudes jääb paljugi ka enda sisse. Näiteks julgustasin Storoževski kultuurimajas lastega suheldes seal üht natuke häbelikumat 8-aastast tüdrukut. Järgmisel päeval jooksis tüdruk juba eemalt vastu, tuli ja võttis käe alt kinni – tundsin kohe vastutust ja sain aru, et see, mida teeme, on väga oluline. Seepärast otsustasin, et kui Jumal hoiab uksed lahti, siis sõidan sinna nii saabuval talvel kui ka järgmisel suvel.

Selles komi lastele peetud tunnis on õpetajaks Liis.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Jõuluaeg neenetsite juures tundras Tekst: Signe Liivak

Fotod: Signe Liivaku kogu

Soov minna tundrasse põdrakasvatajate juurde talvel tekkis kohe pärast esimest suvist misjonireisi, kuid kulus seitse aastat, enne kui mul avanes võimalus talvist tundrat külastada. Meie sõidu eesmärgiks oli põdrakasvatajate lastele jõulupakkide viimine. Sõitsime kolmekesi: neenets Petja ja hant Valja Salehardi kogudusest ning mina, eestlane Signe.

Jätan siia peresse pleieri neenetsikeelse piibli ja lauludega, mida nooremad lapsed suure huviga kuulama hakkavad. Tšummis põleb petrooleumilamp. Pakutakse külmutatud põdraliha ja kala, lisaks leiba, sibulat ja soola. Loomulikult proovin kõike. Magama heidame täies riietuses: kissaad jalas, jope seljas, müts peas ja kindad käes. Külma on üle 30 kraadi. Pliit annab sooja seni, kui tuli all, öösel aga ei köeta. Kui külm hakkab, tõmban magamiskoti üle pea ja on jälle soe. Teisipäev, 8. jaanuar. Ärkan selle peale, et pereema paneb pliidi kütte. Soojus hakkab levima. Lapsed tõusevad, nii meiegi, kuigi ei taha veel. Välja asjatoimetusele minek kujuneb päris keeruliseks. Esiteks on ümberringi lage väli, teiseks järgnevad kohe põdrad, kui näevad sind tšummi juurest eemaldumas, ja neid peab eemale peletama. Neenetsi naistel käib asi väga lihtsalt, nad kükitavad ja maalitsa on kui maja nende ümber – keegi ei näe, mida tehakse. Pärast teejoomist asume teele. Päevavalgel orienteerub Petja jõesängide ja ma ei tea mille põhjal väga hästi. Ta ütleb, et tundras on kõik näha. Minu arust ei ole midagi näha. Järgmises kohas käib kibekiire töö: põtru aetakse koralidesse (aedikud), et nende seast valida kolm noort, keda harjutatakse narta ees olema. Lapsed on kuidagi häbelikud, neid tuleb kutsuda kingitusi saama. Kui peretütar hakkab lastepiiblit lugema, selgitab Valja talle piiblilugusid. Tüdruk kuulab huviga. Jätame külalislahke perega hüvasti ja pereisa näitab meile suuna kätte. Veel on vaja läbi sõita viis üksteise ligiduses asuvat tšummi, valget aega aga on vähe. Mööda jõge on põnev sõita, jääl liugleb saan ühele ja teisele poole. Siis jääme jõe äärt mööda üles sõites kinni ja saan vajub korralikult lumme. Õnneks on buraanil jõudu saan välja tõmmata. Vaevalt me Valjaga oleksime jaksanud saani lükata! Hakkab hämarduma, kui jääb veel Petja noorema õe Albiina pere 30 km kaugusel. Tõuseb udu, nii et eriti kaugele ei näe. Selg väsib pika rappumise peale, nihelen ja otsin paremat asendit. Ümisen laulujuppe, tänan ja kiidan Jumalat. Südames on rõõm ja rahu. Petja vaatab tagasi, et olla kindel, kas kõik on korras. Tänu Jumalale, meil Valjaga on kõik hästi, me pole saani pealt ära kadunud. Ega sellega nalja ole – kui ma

Esmaspäev, 7. jaanuar. Akna taga näitab termomeeter 30 külmakraadi. Tundrasse sõidame buraani (mootorsõiduk) ja saaniga. Suusajope ja suusapükste peale paneme maalitsa (põdranahkadest kapuutsiga mantel), kissaad (põdranahast saapad) ja guus (viltriidest kapuutsiga mantel tuule kaitseks). On kubujussi tunne. Meie Valjaga istume kingituste ja bensiinikanistrite vahel, jalad üle serva rippu. Saan rapub tugevalt, on kitsas, ja selga pole ka kusagile toetada. Pildistamisest ei tule midagi välja, sest pean saanil püsimiseks kogu hingega kinni hoidma köitest, millega pakid on saanile kinnitatud. Ääri saanil ei ole. Loodus on imeilus, päike horisondist veidi kõrgemal. Põhja poole jõudes jääb maastik aina kiduramaks, puid on vähe. Põõsastike vahel pean jalgu kõverdama, et jalgupidi kinni ei jääks. Lund on tundras vähe, suuremad lumekogumid on jõgede ääres. Kuna jõgi on looklev, ületame üht ja sama jõge mitu korda. Sõit on pikk ja valget aega vähe, nii jõuamegi Šjutše külla alles pimedas. Siin asub lasteaed, neljaklassiline kool, arstipunkt ja kauplus. Külastame Petja sõpra, kelle peres on esimene võimalus kingikotti tühjendada. Kingituseks on suur kommikott ja neenetsikeelne lastepiibel. Lastel on kingituste üle hea meel. Petja kadunud venna pere elab 30 km kaugusel. Peremees ja perenaine tulevad meid saatma, sest saatjata võib tundras tšummi leidmisega raskusi olla. Meid ei osata oodata. Sisenedes võtame maalitsa seljast ja paneme seina äärde. Kissaad lumest puhtaks klopitud, võime edasi astuda ja nahkadele istuda. Kahekordselt põdranahkadega kaetud tšumm pole eriti suur – mida väiksem, seda soojem. Jagame lastele kingitusi. Valja küsib lastelt, kelle sünnipäeva tähistatakse jõulude ajal. Mõned teavad, mõned mitte.

Talvine riietus tundras liikumiseks

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Meie buraan ja saan, millega läbisime tundras ligikaudu 220 km.

Petja jagab kingitusi.

Valja uurib koos neenetsi tüdrukuga lastepiiblit.

Lapsed kuulavad pleierit.

oleksin maha kukkunud, oleks Petja esimeses saanis vaevalt Valja hüüdmist kuulnud! Petja käib jälgi vaatamas, aga midagi ei ole näha. Võtame suuna vasakule ja hakkame teed otsima. Tüki aja järel arvab Petja, et oleme vist valesti sõitnud. Imestada pole siin pimedas ja udus midagi. Olukord ei ole kiita: ilm on kehv, sooja teed soojendamiseks ei ole. Sihitult pimedas mööda tundrat uidata ja bensiini raisata pole ka mõtet. Talveööl pimedas tundras ei ole naljaasi. Võtame uue suuna ja rapume edasi. Petja ja Valja on natuke ärevil, aga minu südames on rahu. Tüki aja pärast hakkavad taevas tähed paistma. Olen juba väsinud pikast rappuvast sõidust, selja pingutamisest ja nöörist kramplikult kinni hoidmisest. Äkki ütleb Valja, et vaata, mingi valgus! Mina arvan, et see on täht. Sõidame edasi, Valja jälle, et vaata, seal on mingi valgus. Mina endas kindel, et see on täht! Külmakraadid tõusevad, kohati kihutame 40 km/h, kuid mul on korralik varustus: kapuuts tugevasti näo ümber, rätik üle nina tõmmatud. Rõõm on suur, kui lõpuks koerte haukumist kuuleme. Valjal oli õigus, kui ta valgust nägi! Tuli välja, et alguses veidi edasi sõites oleksime otse õigesse hoovi põrutanud. Meid ootab kaetud laud. Vahelduseks on hea süüa sooje makarone konserviga, kuid laualt ei puudu ka külmutatud liha ja kala. Valgust annab petrooleumilamp, kuid on mõnusalt soe ja hubane. Albiina on hästi lahke naine, pereisa Saša vaikne ja tagasihoidlik. Peres on neli last, nad on rõõmsameelsed ja jutukad. Väike Jaroslav saab täna esimese jõulupaki! Jätan siia ka paar viimast pleierit. Jegoril on raskusi kõrvakuulmisega, aga ta on õnnelik, et pleierit kuuleb hästi. Jätan Albiinale koti villaste sokkidega ja panen sinna vaikselt Koos Albiina ja lastega 6

Külmutatud liha ja kala on põdrakasvatajate peamine toit.

eesti komme, et lapsed ei näeks. Küll Albiina siis jagab, kui kommipakid otsas. On hea meel, et koolivaheaja tõttu saime kõik lapsed tšummidest kätte. Magama minnes on üllatus suur, kui meid Valjaga pannakse aukohale, sest tavaliselt magab tšummis vasakut kätt kõige taga peremees või meeskülaline. Kohe, kui tuli pliidi all kustub, läheb külmaks. Ka koerad on tšummis, väike kutsikas sätib ennast meie vahele. Eks temagi taha sooja saada! Üksteise kõrval, nagu silgud reas, on mõnus. Uni ei lase end kaua oodata. Kolmapäev, 9. jaanuar. Hommikul ei taha nina magamiskoti alt välja pista. Albiina teeb vaikselt pliidi alla tule. Puid tuuakse 10 km kauguselt, vett saab pliidil sulatatud jääst. Petja tõi perele mootorsae, nüüd läheb elu lihtsamaks. Täna võtame aega perega koosolemiseks. Tütar Varvara valmistub meheleminekuks ja Albiina näitab tema imeilusat käsitööd. Räägime, kuidas meie Jumala juurde tulime ja mida Jumal meie elus on teinud. Siis palvetame kõik koos laste terviseprobleemide pärast. Mehed saevad õues puid. Aitame põtru püüda, et neli põtra lihaks teha ja hankida perele raha uue mootorsaani ostmiseks. See talvel hädavajalik sõiduriist on katki. Petja lubab aidata liha turustada. Põdrakasvatajate peres teab igaüks täpselt, mis on tema ülesanne, isegi koerad. Peremehe vile peale nad kas jooksevad põtru taga ajama või istuvad maha ja ootavad uut käsklust. Saša, Petja ja Jegor tegelevad põtrade tapmisega, Albiinal on omad ülesanded. Lihakehad pannakse rippu, et veri välja voolaks, sest liha läheb müügiks. Endale tapetud põdral jäetakse veri alles. Lapsed mängivad tšummi ees. Nii elatakse siin täiesti lagedal väljal, pole puid ega põõsaid ümberHõimurahvaste Aeg • Nr 10

Kuidas Joškar-Olas koguduse juubeliks valmistuti

Tekst: Inga Pogonina Fotod: Väliahode kogu

Petjaga 38-kraadises külmas

ringi. Koolivaheaeg lõpeb peagi, oma vanemaid näevad lapsed uuesti alles suvevaheajal. On juba pime, kui algab tagasisõit. Šjutšes soojendame end Petja sõbra juures, kuivatame salle, mis hingeaurust jääs. Ees on veel pikk tee. Kui poolel teel peatume, et end sirutada ja teed juua, selgub, et oleme termose Albiina juurde unustanud. On tähistaevas, ilm väga külm. Petja on ees täiesti härmas, külm tuul puhub talle näkku. Ikkagi on südames kiitus ja tänu selle eest, et Jumal andis võimaluse tundras käia. Kahes tšummis saime pererahvaga paremini tuttavaks. Neenetsid on omaette hoidvad, kuid sõbralikud ja abivalmid, 80% neist räägib neenetsi keelt. Nähes, et tunned nende eluolu vastu siirast huvi, muutuvad nad avatumaks ja räägivad lugusid. Karmides tingimustes – talvel külm, suvel sääsed – saavad nad hakkama vähesega ega nurise. Öösel Belojarskisse jõudes on külma 38 kraadi. Ripsmed on kokku jäätunud, pean neid sõrmede vahel sulatama. Teeme mõned pildid ja siis rutuga tuppa sooja, kuid selle lühikese ajaga külmetan sõrmeotsad ära! Petjal on näos paar külmakahjustust. Kuna ilm on väga külmaks läinud, kutsub Petja meile siia auto vastu. Siin lõpebki meie reis põdrakasvatajate juurde. Sõitsime Petja buraani taga saanis maha umbes 220 km. Olen väga tänulik Jumalale, kes andis võimaluse tundrasse sõita, Petjale, kes mind kaasa võttis, Valjale, kes hankis varustuse, milleta ei oleks tundras hakkama saanud, samuti eesti sõpradele ning misjonitoimkonnale, kes mind toetasid.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

oškar-Ola luterlik mari-vene kogudus valmistus koguduse 20. sünnipäevaks toimekalt ja täie tõsidusega. Juba aasta varem moodustasime komisjoni, kelle välja töötada jäi programm: mida teevad lapsed, mida noored, mida vanemad inimesed. Koguduse memmed koostasid pika nimekirja tegevustest, mida on vaja ja võimalik teha: korrastada territooriumi, kaunistada peopaik lilledega, meisterdada kingitusi, koguda raha jne. Kuna üks meie koguduse liige on kohalikus nukuteatris peakunstnik, siis saime sealt laenuks ehtsaid teatrinukke etenduse korraldamiseks. Selles lõi kaasa palju koguduse noori ja lisaks astus meile proovide ajal sisse palju noori tänavalt, kes said samuti nukkude liigutamist katsetada ning niimoodi koguduse ettevõtmises osaleda. Lisaks nukunäidendile valmistasid noored ette pantomiimi, mängisid kitarridel, flöötidel, klaveril, viiulil, süntesaatoril ... Kõike tehti Jumala auks siira südamega! Ka vanamemmed mängisid nukkudega etenduses „Inglid laulavad”. Iga memme juhtida oli kaks inglit, kes Eestist saadetud Misjonikoori CDlt valitud laulu saatel sirmi tagant välja astusid ja pilve peal tantsima hakkasid. Kui peopäevaks määratud kuupäevad 16.–18. august lähenema hakkasid, tegime proove kaks korda nädalas. Proovid algasid alati palvega. Võtsime proove täie tõsidusega, mis ei tähenda, et meil poleks olnud samal ajal lõbus. Õigel juubelipäeval, 14. augustil ostsime kaks torti ja tähistasime seda isekeskis. Kui jõudis kätte peaproov, oli igaühel oma ülesanne: kes kitarri ei mänginud, see ulatas mängijale tooli; kes koristas, kes tassis asju, kes kohendas kostüüme, et kuskilt ei ripuks niite ja kõik oleks korrektne. Koos lihvisime veel programmitervikut, pakkudes välja, et lapsed võiksid lavale astuda hoopis nüüd või et just siinkohal sobib luuletust lugeda ... Teadsime oodata umbes 70 külalist ja arvasime, et koos omadega on tulijaid 110–120. Kokk aga ütles, et toitu tehti 150-le inimesele! Pöörasime toit-

lustamisele muide suurt tähelepanu, sest koriseva kõhuga inimestele pole mõtet Jumalat kuulutada ... Peoks õpitud programmiga saame aga edaspidi sõita teistessegi paikadesse tutvustama, mida ja kuidas me Jumala auks teeme.

Kaunis kirjakeel kui kogudusetee sillutaja Tekst: Piret Riim

Foto: Väliahode kogu

Pärast diakon Aleksejevi surma mõned aastad tagasi on maride osalemine koguduseelus tagasihoidlikumaks jäänud. Suurepäraselt keelt vallanud Aleksejevi ajal kogunesid marid aga koguni lõunapausil lähedalasuva küla farmi puhkeruumis, et Jumala sõna kuulda. Hiljem hakati koos käima ühe koguduseliikme kodus. Nüüd, kui selles külas on olemas küll kirikuhoone, on huvi teenistuste vastu

arimaa 14 rajoonis räägitakse mari keelt kõikjal veidi omamoodi. Siinne kirjakeel põhineb peamiselt Morki ja Sernuri piirkondade dialektidel. Muusik Inga Pogonina sõnul meeldis talle Joškar-Ola luterliku mari-vene koguduse juures kõige enam see, et siin jutlustas kirjanikust diakon Gennadi Aleksejev väljendusrikkas mari kirjakeeles viisil, mis inimesi sügavalt puudutas. „Hakkasin 2000. aastal käima jumalateenistustel eelkõige selleks, et kuulda elavat marikeelset kõnet ja sedakaudu Jumalast teada saada. Pärast teenistust suhtlesime mari keeles edasi ja Gennadi vastas meie küsimustele,” meenutab Inga hea emakeele suurt rolli kogudusega liitumisel. Sel ajal käisid koos peamiselt Jumalat otsivad mari haritlased, keda ühendas huvi ja armastus oma rahva vastu ning kel enam-vähem sarnase vaimuliku taseme tõttu oli ka vaimulikel teemadel omavahel huvitav emakeeles vestelda.

Gennadi Aleksejev ja piiskop Aare Kuukauppi marikeelse palveraamatu ja katekismusega.

paraku väiksem, sest praegune, samast külast pärit jumalasulane ei valda mari kirjakeelt nii meisterlikult kui tema eelkäija, vaid kasutab kodupaiga dialekti. „Termineid tuleb tunda,” leiab Inga. „Aleksejev, keele ja kirjanduse tõeline professionaal, oli lisaks väga hea tõlkija. Tema tõlgitud kristlikud terminid on kasutusele jäänud, samuti lauldakse tema tõlgitud või kirjutatud vaimulikke laule. Ta võis keset ööd abikaasa suurest elevusest üles äratada, teatades: „Kuula, kui ilusa riimi ma leidsin ...!”” Inga on rõõmus, et Joškar-Olas on õigeusukirik asunud aktiivselt mari keeles tegutsema: jagatakse riiete- ja toiduabi, pühapäevakoolis võetakse tõsiselt mari laste õpetamist emakeeles. Ingal on kahju, et luterlikul kirikul pole praegu kedagi, kes suudaks läbi viia laupäevaseid jumalateenistusi mari kirjakeeles nagu varem, vaid piirduda tuleb venekeelsetega pühapäeval.

Kuidas sündis kogudus

Tekst: Juha Väliaho, Piret Riim Fotod: Väliahode kogu

14.08.2013 möödus Joškar-Ola luterliku koguduse sünnist 20 aastat

sub Juha ja Anu Väliahot kristlikule tööle. 1993 jaanuaris sõidavad Väliahod koos rühma soomlastega kolmeks nädalaks Joškar-Olasse tutvuma. Valeri organiseerib neile võimaluse olla 40 minutit telesaates Piibli tõlkimise teemal mari keelde. Pärast saadet koguneb üle 50 kristlusehuvilise Patruševi loengusaalis, kus otsustatakse korraldada kevadel leerikooli tunde. Mais 1993, pärast leerikooli toimub ülikooli aulas esimene jumalateenistus koos ristimisega. Teiste hulgas ristitakse tulevane koguduse nõukogu esimees. Augustis 1993 külastab Marimaad terve bussitäis soomlasi, sealhulgas arhitekt, kes hiljem koostab tulevase kiriku projekti. Lesnaja Skazka (Metsamuinasjutt – tlk) sanatooriumis JoškarOla lähistel korraldatakse piiblilaager, mille lõpul 14.08.1993 asutatakse ametlikult Joškar-Ola luterlik kogudus. Järgmisel päeval toimub linna Lenini-nime-

1991 sügisel saab Joškar-Ola ülikooli ajalooprofessor Valeri Patrušev esmakordselt võimaluse külastada Soomet. Ta peab Helsingi ülikoolis kolm kuud loenguid soome-ugri teemal, kus ta kohtub teda kuulama tulnud Juha Väliahoga.

Peolised Joškar-Olas

Muuhulgas kõnetab Valerit sel ajal orelimäng ühes Helsingi kirikus ning vaimulikud asjad hakkavad teda huvitama. 1992 sügisel tuleb Patrušev taas kuuks ajaks Soome, peatudes sõprade Väliahode juures. Ta läbib siin leerikursuse ja ta ristitakse Hyvinkää luterlikus kirikus. Temast saab nõnda Ingeri kiriku esimene liige Marimaal, kuhu ta kut-

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Hõimupäevast sai ka Ungaris ametlik püha

E Valeri Patrušev, esimene Ingeri kiriku liige Marimaal

lises kultuurimajas koguduse esimene jumalateenistus, kus ristitakse veel kaks mari ja leeriõnnistuse saavad 10 inimest – uue koguduse tuumik. Soomes ja tasapisi ka Eestis algab Väliahodele toetajate otsimine, et nad saaksid maride juurde alaliselt tööle asuda. Septembris leiavad Väliahod Joškar-Olas elupaigaks korteri lasteaia lähedal, kus algavad koguduse kooskäimised. Armulauaga ristimisjumalateenistusi peavad veel Soome vaimulikud, aga 1994 õnnistab Ingeri kiriku piiskop siinsamas lasteaia saalis Juha Väliaho pastoriks. 1995 saadakse soomlastest talguliste abiga valmis kogudusemaja, mis ehitati ümber individuaalelamust. 1997 valmib samuti talgutööna uus kirikuhoone, mille veel pooleliolevates ruumides osaleb leerikoolis ja ristitakse teiste hulgas Vladimir Botškov, õpetaja ja ajakirjanik, kellest saab pärast teoloogiaõpinguid Joškar-Ola koguduse esimene päris oma vaimulik aastal 2005. 2013. aastal kuulub Joškar-Ola luterlikku mari-vene kogudusse Ingeri kiriku Uurali praostkonnas 130 inimest. Eriti suur rõõm on noorte rohkuse üle koguduses.

esti kaks aastat varasemat algatust järgides võttis Ungari parlament 8. aprillil 2013 suure enamusega vastu määruse, mille kohaselt tähistatakse ka Ungaris oktoobri kolmandal laupäeval hõimupäeva. Ungarlaste päritolu ja identiteediga seotud vaidlused avaldasid siiski mõju, nõnda et algupärase soome-ugri hõimupäeva (Finnugor Rokon Népek Napja) nimetuse asemel kasutatakse vastuvõetud seaduses nimetust soome-ugri keelesugulusega seotud rahvaste päev (Finnugor Nyelvrokonsággal Rendelkező Népek Napja). Parlament võttis eelnõu lõpuks vastu 314 poolt-, 6 vastu- ja 17 erapooletu häälega. Huvipakkuv on, et isegi 42 protsenti soome-ugri keelesuguluse fakti sageli ründava rahvusradikaalse erakonna Jobbik esindajatest hääletas seaduse poolt. Tõsi, nemad oleksid soovinud, et paralleelselt oleks sündinud ka Turaani hõimupäev, kuid selle ettepaneku lükkas asjakohane komisjon tagasi. Seaduse põhjenduses mainitakse muuhulgas soome-ugri rahvaste keelesugulust ja ajaloolisi kontakte, hõimupäeva pikki traditsioone, soome-ugri rahvaste maailmakongressi enam kui kahe aastakümne pikkuse ajaloo positiivseid kogemusi, seadusandluste ja valitsuste vahelist traditsioonilist tihe-

dat koostööd ning soome-ugri rahvaste vahelist sümpaatiat ja korrapäraselt avalduvat solidaarsust. Seaduseelnõu arutelus tõstis valitsuse seisukohta tutvustav kantsler Zsolt Németh esile, et soome-ugri rahvaste kontaktid tähendavad enamat kui keelesugulust, kuna kõigil soome-ugri rahvastel on tulnud võidelda püsimajäämise nimel. Seetõttu on nende vahel välja kujunenud sügav ajalooline solidaarsus. Lisaks seob kolme omariiklusega soome-ugri rahvast peale ühiste huvide ja mõtete juba ka Euroopa Liit. Liidus aga võivad soomlased, eestlased ja ungarlased siduda erinevaid regioone ning esindada ühiseid huvisid ka täiesti sõltumatult soome-ugri sugulusest. Andres Bereczki Eesti Vabariigi aukonsul Ungaris

Soome parlament ei aruta hõimupäeva tähistamist Eduskund ei pea vajalikuks arutada hõimupäeva tähistamist riikliku tähtpäevana, nagu seda on otsustanud Eesti ja Ungari parlamendid. Parlamentidevahelise Liidu Soome rühm konsulteeris hõimupäeva asjus riigi kultuuriministeeriumi ja välisministeeriumiga ning jõudis järeldusele, et Soome parlamendis ei ole tarvis seda teemat arutada. Teatavasti täiendas Eesti Riigikogu 2011. aasta veebruaris pühade ja tähtpäevade seadust sätetega, et hõimupäeva tähistatakse Eestis oktoobrikuu kolmandal laupäeval riikliku tähtpäevana. Ungari parlament ühines algatusega tänavu aprillis. Allikas: http://www.fennougria.ee

Ühine palveaeg

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Misjonireisid 2013. aasta suvel sõideti Eestist järjekordselt lühiajalistele misjonireisidele. Isuri juurtega evangelist German Andrejev Narvast korraldas koos meeskonnaga telgikoosolekuid Komimaal ja jõudis külastada ka marisid. Komimaal oli teine eestlaste grupp abiks lastelaagri läbiviimisel. Ja nagu alati, leidus inimesi, kes olid valmis minema hantide juurde Siberisse. Eelnimetatud reise toetas jõudumööda ka Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond ja Hõimurahvaste Aeg. ALL: Misjonitelki Komimaal on kogunenud palju inimesi. Foto: German Andrejevi kogu ÜLAL: Leivamurdmine hantide kalapüügikohas. Suvel lööb handi pere vahel pikaks ajaks Obi äärde kalastamiseks laagri üles. Foto: Julia Kalašnikova

VASAKUL: German Andrejev hoiab telgiteenistusel käes komikeelset uut Testamenti.

Rahvuslik usutöö: kas ebajumala loomine või eelmaitse taevast? Fotod: Mark Nelson, Andrus Kask

„Meie rahvuslik identiteet on meile oluline.” „See on meie emakeel. Me ei taha ära kaduda!” Väikeste rahvaste jaoks on need väited enesestmõistetavalt õiged. Eesti kristlaste jaoks on ilmselge, et iga rühm sooviks ülistada, palvetada, Piiblit lugeda ja oma usku väljendada omas keeles ja oma kultuurile vastavalt. Suuremate rahvaste keskel elavate vähemusrühmade jaoks aga tähendab see „ebaharilikku” käitumist. Nende keel ja taust erineb enamuse omast ning seetõttu sildistatakse nende usutöö etnilisuse või rahvuslikkuse sildiga ning suhtutakse sellesse skeptilisuse ja võõristusega. Kas rahvuslik usutöö loob ebajumala? Mõnedki kirikujuhid on sellist muret väljendanud. Näiteks kui komi kristlased tegelevad põhjalikult emakeele ja rahvusliku identiteedi küsimustega, ega nad sellega ei eemaldu kõige olulisemast? Kas nad sellega mitte ei lase silmist evangeeliumi lihtsaid tõdesid, keskendudes igavikuliste küsimuste asemel ajalistele? Ega nad sellega ebajumalat ei loo, kaotades Jumala kui sihi? Hiljuti kuulsin üht välisriigi kirikujuhti lausumas, 10

et me peaksime kõik need kultuuriküsimused unustama ja „lihtsalt evangeeliumi kuulutama!” Lihtne on süüdistada väikseid rahvusrühmi ülemäärases keskendumises kultuuri- ja keeleküsimustele, raisates jõudu, mida tuleks keskenduda Jeesusele. Kas see tegelikult nii on? Küsimus ootab vastust, mis aitaks meil endid mõista ja anda teadmise, kuidas vastata neile, kes meie rahvuslikku misjonit k ritiseerivad. Kõigepealt uurigem vastuseks, kuidas Jumal suhtub rahvastesse. Ehk teisisõnu, kui Jumal sind vaatab, mida ta näeb? Jumal lõi rahvad, mitte üksikisikud. Paulus kirjutab Ap 17:26-28, „Tema on teinud ühestainsast kõik rahvad elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid… Nagu ka mõned teie luuletajaist on öelnud: „Sest ka meie oleme tema sugu.”“ Jumal ei loonud Aadamat kui isoleeritud üksikhinge. Jumal lõi terve aia – maailma, kust Aadam võis leida kõike, mida ta vajas, ja kus Jumal aitas tal hakkama saada, et ta laieneks pereks, hõimuks, rahvuseks. Isegi pärast pattulangemist muretses Jumal Aadama ja ta Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Handikeelne Luuka evangeelium.

Altar luterlikus kirikus Birskis.

järglaste eest, kui neid sai palju ning nad arendasid uusi toidutootmisviise, riideid jmt. Mt 6:28-32 näitab, et Jumal muretseb just selliste igapäevaste asjade eest. See tähendab, et kui mõni rühm arendas välja oma riietuse ja toidu, oli Jumal seal nendega. Kui Jeesus õpetas meid paluma „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” (Lk 11:3), tähendab see, et Jumal on selle andja, ning toit, mille ta annab handile, erineb eestlase ja hiinlase omast. „Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev” tähendab, et Jumal annab meile erinevaid toiduvalmistamisviise. See kõik on erinev, aga väga maitsev! Jumala hoolitsev käsi, mis annab meile meie igapäevases elus toidu, riietuse ja kõige muu, ongi põhjuseks, miks Paulus võis Apostlite tegude 17. peatükis öelda, et Jumal lõi kõik rahvad, sest rahvad koosnevadki nendest igapäevastest olemistest ja tegemistest. Rahvas on inimrühm, mida ühendab ühtne identiteet, keel, kultuur ja tavad. Rahvast ei saa olla ilma ühtsete tavade ja kultuurita. Jumal hoolitseb iga loodud rahva eest aktiivselt, andes meile meie igapäevase leiva ja riietuse. See tähendab näiteks, et maride kaunilt tikitud riietus sündis Jumala abiga. Nende kunst on Jumala kingitus nendele! Nagu ütleb Jaakobus, kõik hea ja täiuslik tuleb Jumalalt (Jk 1:17).

Handi naised on oma rahvarõivaste üle uhked.

Mis keeles me taevas räägime? See on oluline küsimus. Kes on taevas? Kas taevas oleme kõik juudid? Õnneks on Jumal

Neenetsi pastor jagab udmurdi neiule armulauda.

Hant ja komi oma rahvarõivais.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

andnud vastuse Ilm 7:9-10, kus Johannes kirjutab: „Pärast seda ma nägin, ennäe: suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees, valged rüüd üll ja palmioksad käes. Nad hüüdsid suure häälega: „Pääste on meie Jumalal, kes istub Troonil, ja Tallel!” Johannes vaatab taevasse ja näeb, et need erijooned, mille abil me maa peal üht rahvast eristame, on ka taevas säilinud! Me märkame kohe, kas keegi on idamaalane, aafriklane või eurooplane, ning seda märkas ka Johannes. Maa peal nähtavad inimkonna erinevused on olemas ka taevas. See ei tohiks olla üllatus, sest see lähtub loogiliselt kristlikust usust ihu ülestõusmise kohta. Taevas on ülestõusnud hant füüsiliselt ikka hant edasi. Kuna see füüsiline erisus on olemas ka taevas, siis see teadvustab meile, et Jumal väärtustab seda erisust! Erisus lisab ilu, nagu ka aed eri lilledega on kaunim kui aed ühesuguste lilledega. Jumal lõi erisuse, Ta väärtustab seda ning soovib, et see oleks olemas igavesti taevas! Taevas ei säili mitte ainult füüsilised erisused! Johannes mainib oma ilmutuses just keeli. Johannes ütleb, et ta nägi eri rahvaid. Kuid keeli ei ole võimalik näha, miks ta siis just keeli mainib? Kerkib küsimus, mis keelt Johannes oma ilmutuses kuulis. Vastus on selge: Johannes mainis kõiki eri keeli, sest ta kuulis neid! Kui Jumal tahab inimkonna füüsilisi erisusi säilitada taevas, kui punapäid on ka udmurtide seas taevas sagedamini kui teiste rahvaste seas, kas siis ei ole loogiline, et Jumal soovib keelerikkust samamoodi säilitada? Kui Jumal sinu peale vaatab, mida Ta näeb? Selle küsimusega me alustasime ning nüüdseks oleme leidnud vastuse: Jumal näeb sind. Ta näeb su nahavärvi, juuste värvi, näokuju ja silmi. Iga rahva tunnusjooned on Jumalale teada ning Jumal armastab neid. Tema on need loonud ja Ta soovib neid säilitada igavesti taevas. Mingem veelgi isikulisemaks: sinu isiku tunnusjooned, mis eristavad sind kõikidest teistest, säilivad ka taevas. Sa oled ikka seesama edasi, sest Jumal armastab sind ja peab sind kauniks! Selline on ihu ülestõusmine! Johannese märkuses keelte olemasolu kohta taevas ilmneb, et Jumal armastab lisaks rahvaste füüsilistele tunnusjoontele ka kultuurilisi, sest keelest algab kultuur. Mis keelt me taevas räägime? Kõiki keeli! Igaüks räägib emakeelt, tänades Jumalat igaviku eest! Kuid nende eri keelte keskel saame me kõik üksteisest aru, selles mõttes ei ole taevas mingit eraldatust! Johannes räägib, et me kanname puhtuse märgina valgeid rõivaid. Kõik kuri meie elus, kultuuris ja ihus pühitakse ära. Aga sina jääd ikka sinaks, mina minaks, komid komideks ja marid marideks, sest Jumal armastab sind, mind, komisid ja marisid selle eest, mis nad tõeliselt on! Jumal on loonud iga rahva, seega ka kõige pisemad neist, isurid ja vadjalased on väärtuslikumad kui me suudame ette kujutada. Neid armastab Jumal! Nelipühi on taeva eelmaitse. Kui Johannes nägi nägemuse eri rahvusest ja keelest inimhulkadest taevas Jumalat kiitmas, tuli talle arvatavasti meelde sarnane kogemus aastakümneid varem nelipühi aegu Jeruusalemmas, kui eri rahvustest inimesed kuulsid eri keeltes Jumalat kiidetavat. See seos Ap. 2 ja Ilm. 7 vahel muutub veelgi sügavamaks, 12

kui uurime nelipühi kirjeldavat Vana Testamendi lõiku Joel 3:3-4. Joeli prohveteering puudutab lõpuaegade keelt: „Ma annan tunnustähti taevas ja maa peal, verd ja tuld ja suitsusambaid. Päike muutub pimedaks ja kuu vereks...” (Joel 3:3-4, tsit. Ap 2:19-20). Jeesus rääkis suurtest tunnustähtedest taevas (Lk 21:25) ja päikese pimenemisest enne Tema tulekut (Mt 24:29). Kuu muutumisest vereks on juttu Ilmutusraamatus 6:12 ning järgnevad peatükid 8 ja 9 on täis verd, tuld ja suitsu. Joel ei räägi siin lihtsalt mingist ühe päeva sündmusest Jeruusalemmas, vaid kogu maailma lõpust! Nelipühi on taeva eelmaitse. Ap 2:11, kus apostlid kuulutasid eri rahvusest inimestele igaühe „oma keeles/murdes” (kr dialektos, vt ka 8), kuulis rahvas räägitavat „Jumala suurtest asjadest.” Ilm 7:10, kuuleb samamoodi Johannes erikeelseid inimesi Jumalat kiitmas. Nelipühi on vaid kiire pilk sellesse, kuidas Jumal näeb ette meie kiitmist igavikus. Jumal armastab meid. Ta lõi rahvad ja Ta tahab sellist füüsilist ja kultuurilis-keelelist inimrikkust säilitada taevas igavesti. Tänapäeva misjon rõhutab eriliselt Piibli tõlkimist ning emakeeles palvetamist ja Jumala kiitmist. Osaliselt on selle põhjuseks selle tõhusus evangelismis, kuid tõhusus ise ei saa olla põhistiimuliks. Nelipühi ei olnud ennekõike evangelism, selle sisuks oli „Jumala suurte asjade” ülistamine (Ap 2:11). Jumala ülistamine toob kaasa tõhusa evangeeliumi kuulutamise, nagu ilmnes nelipühil. Eesmärgiks on siiski Jumala ülistamine, see sõnum ei ole meie, vaid Jumala kohta! Kui kõik need keeled ja kultuurid on Jumalale väärtuslikud, kui ta ise on need loonud, siis anname me Jumalale au, austades seda kaunist kingitust, mis Ta on andnud. Suurimaks võimalikuks ülistuseks on nelipühil alguse saanud tegevuse täitumine taevas. Kõikide rahvaste vägi ja erisused, mis on ühinenud Jumala ülistuseks, on kõige imelisem viis selle erinevuse rikkalikult loonud Jumalat kiita! Nelipühi oli vaid taeva eelmaitse! Rahvuslik usutöö, mis kulutab jõudu emakeelse muusika arendamiseks ja kultuuri säilitamiseks, ei loo sellega mingit ebajumalat, mis võiks meid eemaldada kõige olulisemast, vaid on ettevalmistus selleks suurimaks ülistusteenistuseks taevas. Rahvuslik usutöö võib aga muutuda ebajumalaks, kui meie fookus nihkub Jumalast eemale. Kui see on kultuur kultuuri pärast, siis on see muutunud ebajumalaks. Kuid kui omakeelse kultuuri kaudu ülistatakse Jumalat tänus ja armastuses kõige selle eest, mis ta on loonud, siis ei tohi seda hukka mõista, vaid vastupidi julgustada, sest see, mis sündis nelipühil, sünnib ka taevas. „Meie rahvuslik identiteet on meile kui väikerahvastele väga oluline.” „See on meie emakeel. Me ei taha ära kaduda!” Ma nõustun ja kogu südamest toetan neid tundeid nende sõnade taga. Kuid kristlasena eelistaksin ma öelda: „Meie rahvuslik identiteet on and Jumala käest ja Talle oluline.” „See on meie emakeel. Me ei taha ära kaduda! Me kasutame seda Jumala ülistamiseks taevas, seega hakakem seda kasutama!” Mark P. Nelson Eesti Evangeelse Alliansi misjonijuht

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

S O O M E - U G R I J A S A M O J E E D I R A H VA D

ngassaanid eenetsid

neenetsid saamid

karjalased soomlased vadjalased isurid

komid

handid vepslased

eestlased liivlased

sölkupid

mansid

udmurdid permikomid karjalased

marid

mordvalased ungarlased

Reisidest Venemaa eestlaste juurde

uterliku kiriku vaimulikud on eesti kogukondi nii lääne kui ka ida pool teeninud juba paljude aastate jooksul. 2013. aastal tuli ka minul järjekordselt teenida eestlasi eri paigus. Üks suuremaid eestlaste kogukondi on Ülem-Suetukis. Seekord oli jaanipäeva jumalateenistusele kogunenud kirikutäis rahvast. Ristitud sai 4 poissi, kelle vanematele ja ristivanematele andsin eelmisel päeval väikse ristimisõpetuse. Surnuaiapüha jumalateenistusel osales umbes 140 inimest. Veel kraamisime kirikut ja niitsime kirikuhoone ümbert heina. Kirik sai eelmisel aastal uue aia, mida oli kohati vaja parandada; ka see sai tehtud. ÜlemSuetuki kirik vajab remondiannetusi.

Naabruses asuv eesti küla Ülem-Bulan tähistas sel aastal oma 155. aastapäeva. Kui tavaliselt on seal jaanilaupäeval koos paarikümne inimese ringis ja surnuaiateenistusel 5-6, siis nüüd tuli jaanipeole umbes 120 jaanipidulist ja kalmistupühale paarkümmend. Külastasin ka ehitatava kiriku krunti Karatusi rajoonikeskuses, kuhu toodi Alam-Bulanist vana kiriku materjal uue ehitamiseks. Karatusis on hea ja sõbralik side kohaliku õigeusu kiriku preestriga. Augustis käisin Velikije Lukis. Sealsetes lahingutes sai Eesti Laskurkor-

Ristimispüha Ülem-Suetukis. Vasakul Arho Tuhkru.

Mälestusteenistus Velikije Lukis. Fotod: autori kogu.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

pus sõja ajal esimesed tuleristsed, hukkus üle 6500 eestlase. Nüüd, 70 aastat hiljem, toimusid seal mälestusteenistused. Peterburis leidis 9. juulil aset kohtumine, kus peale minu osalesid Eesti peakonsul Peterburis Tiina Maiberg, Eesti Kontserdi direktor Jüri Leiten, maja juht Zoja Tumanova, kultuuriminister Rein Lang, kantsler Paavo Nõgene ja spetsialist Madis Järv. Kuu aega hiljem tagastas Peterburi linnavalitsus Jaani kiriku hoone kogudusele. Arho Tuhkru EELK avalike suhete spetsialist

Kohtumisest osavõtjad Peterburi Jaani kiriku ees.

Me ei saa olla ükskõiksed soome-ugri rahvaste suhtes Sergei Kubata (pildil) elab Surgutis ja on Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Liidu Hantõ-Mansiiski ringkonna vanempresbüter (piiskop). Oma teise Eesti-reisi käigus oli ta koos abikaasaga sugulaste juures Kehras, käis Oleviste koguduse jumalateenistusel ja külastas Eesti Piibliseltsi. Surgut on üks vanimaid Siberi linnu, rajatud juba 16. sajandi lõpul. Linn hakkas kiirelt kasvama 1960. aastatel seoses nafta- ja gaasimaardlate rajamisega ja on praegu suuruselt ligilähedane Tallinnale. Kaasaegses ja kaunis linnas on elanikke rohkem kui 150 rahvusest. Sergei ei olnud alguses huvitatud Surgutti elama asumisest, kui teda sinna perega 1990. alguses töötegijate nappuse tõttu kutsuti. Kuni ta aru sai, et see on Jumala kutse. „Minu naise vanaisa veetis sealkandis kunagi 10 aastat vangilaagris, sest oli teeninud koguduse pastorina,“ meenutab Sergei. „Kui alustasime tööd, oli veel nõukogude aeg, kuid juba võis kutsuda inimesi kultuurimajadesse vaatama filmi Jeesusest. Kokkutulnute hulgas oli nii hante, mansisid kui ka neenetseid. Kogudus Surgutis registreeriti 1990. aastal. Tänases koguduses on rohkem noori kui vanu, sest pensionile jäädes püüavad inimesed karmist kliimast soojematesse piirkondadesse kolida. Surguti piirkond on tohutult suur, kogu Hantõ-Mansiiski ringkonda aga võib suuruselt võrrelda Ukrainaga. Siinsed handid elavad hajutatult, tihti sadade kilomeetrite kaugusel asustatud kohtadest. Nad elatuvad põdrakasvatusest, aga tegelevad ka kalapüügi ja küttimisega. Püssi hoiavad nad käes juba lapsest peale, on osavad kütid. Sageli panevad nad jumalateenistusele tulles relva nurka, et see pärast jälle kaasa võtta, sest piirkonna metsades on palju karusid. Kuigi hant oma tavade kohaselt karu tappa eriti ei taha, teeb ta seda enesekaitseks siiski. Juhtub ka seda, et handid on purjus ja vehivad relvadega, seepärast on misjonitöö nende hulgas vahel isegi ohtlik.

Sõit hantide juurde taigasse.

Meie koguduse omad, kes nende juurde sõidavad, teavad juba, et mõistlikku juttu saab rääkida hommikul, kui nad on veel kained. Õhtul võib jutuajamine tekitada juba ohuolukorra. Loomulikult ei kehti see kõigi hantide kohta. Levipuuduse tõttu on misjonärid mõnikord nädalaid ilma ühenduseta, nii et me neist midagi ei tea. Veel on meie kandis probleemiks see, et mais jõevesi tõuseb, kuid alaneb juulis sedavõrd, et paadiga enam läbi ei pääse. Meie misjonär Dimitri müüs oma kodu Surgutis ja elab juba üle 10 aasta hantide juures. Ta ostis endale majakese, oskab nende keelt ja tunneb kombeid. Kord otsustas keegi esimest korda taigasse tulnud misjonär sisenemisel üht handi naist viisakusest küünarnukist toetada. Naise abikaasa haaras sedamaid relva ja tahtis tulistada – võõras ei tohi naist puutuda! Õnneks suutis Dmitri meest rahustada ja seekord lõppes kõik õnnelikult. Dmitri on öelnud, et misjonitööl on elu raskem kui armees: seal ootavad ettearvamatud raskused kaugetesse paikadesse sõitmisel, uude kohta saabudes vastuseis teenistusele, tihti tohutu füüsiline ja psühholoogiline surve. Peale selle tuleb püsivalt säilitada vaimulikku tugevust ja valmidust evangeeliumi kuulutamiseks. Kõige tähtsam selles teenistuses on sõnakuulelikkus Jumalale, arvab Dmitri. Siis väldid mitmeid raskusi, traumasid ja säästad oma elu. Handid peavad end tõrjutuks rahvaks, ja see on üks põhjus, miks nad joovad, nagu ka neenetsid. Tihti vahetatakse väärtuslikud loomanahad või kalasaak viinapudeli vastu. Taigas elavad handid on ääretult kinnised ja tagasihoidlikud, vabana tunnevad nad end metsas. Paljud ei koli tšummidest ära isegi siis, kui neile valitsuse Fotod: Sergei Kubata kogu

kulul küladesse majad ehitatakse. On metsahante, kes ei taha isegi oma lapsi internaatkoolidesse saata, kartes, et õppides ja targaks saades ei taha nad enam tagasi tulla. Samas elab Surgutis küllaltki suur hulk hantidest haritlasi, kellest paljud on arstid. Nad on kaunid, kui oma ilusates rahvariietes jumalateenistusele tulevad, ja lapsedki on rahvarõivais. Tänapäeval on olukord vähemalt Hantõ-Mansiiski ringkonnas muutunud: hante austatakse, neile eraldatakse maad, ülikooli astumisel on neile soodustused. Suurt rõhku pannakse handi kultuuri kaitsmisele. Siinkohal peame meie, kristlased, targalt aru pidama, et seda kultuuri mitte lõhkuda, kui handid saavad kristlasteks ja vabaks paganlikest kommetest. Tuli ju ainuüksi 2012. aastal usule poolsada hanti! Kogudused ei ole küll kirikud meie mõistes, aga grupiti kogunetakse Jumala Sõna ümber, ollakse ühises palves. Tänu pöördumisele jäetakse joomine maha ja hakatakse kuulutama evangeeliumi teistele hantidele. Käib aktiivne töö, elu keeb! Ristimine toimub tavaliselt looduses, ja mõned handid soovivad ristitud saada just talvel. Kord läks pastor Dmitri hante ristima, selleks tuli aga poolteist meetrit jääd lahti raiuda. Siis sel-

Misjonär Dmitri palvetab ristitud hantide eest.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

gus aga tõsiasi, et selles kohas vett ei gel on isegi väga lähedase inimese surm. leidunudki! Nii tuli ristimiseks jää tei- Ta tunnistas, et ei suuda selle koormaga ses kohas lahti murda. Tavaliselt pan- enam elada. Vassilist sai kristlane ja tema nakse lähedusse üles tšumm, et risti- südameasjaks oli kogudusehoone ehitud saaksid end soojendada, ja seni pole tamine. Palkideks andis ta enda puid. keegi haigeks jäänud. Handid on üldiselt Jumal ilmutas selle sündmuse kaudu vastupidavad ja vähenõudlikud. Surgu- oma armu ja kinnitas kõiki misjonitöö tis pakume me öömaja, kui kellelgi on tegijaid. vaja linnas asju ajada. Kord ei pääsenud mõned handid koguduse ööbimiskohta sisse ja magasid otse õues lume peal! Karurasvaga sissemääritud külalistega ei juhtunud midagi, kuigi külma oli 30 kraadi ümber ... Üheks eredaks sündmuseks möödunud aastal meie koguduses oli šamaan Vassili pöördumine. 10–15 aastat tagasi kingiti talle Piibel. Vassili uuris seda kaua omaette. Lõpuks ta tuli ja ütles, et on teinud palju halba – tema hin- Koor Surguti koguduse teenistusel

Alguses oli Vassilil raske kogukonna teiste hantidega – oli ta ju endine šamaan. Tuli sõita 3–4 kuuks mujale elama, siis pöördus ta sugulaste juurde tagasi. Nüüd on tema lapsedki kristliku usu vastu võtnud. Mida öelda lõpetuseks? Olen nüüd juba 23 aastat seotud hantide, manside, neenetsite ja teiste rahvastega, kes siinkandis elavad. Kutsun ühiseks tööks üles kõiki, kes tahavad selles regioonis teenida, nii eestlasi, soomlasi kui ka teisi! Võtame rõõmuga vastu ja aitame neid, kes ei ole ükskõiksed soome-ugri rahvaste vastu. On ju nii tähtis viia Jumala Sõna ja kristlikud väärtused maailma äärteni. Meie täidame seda missiooni selles maailma ääres ja kutsume teidki selles osalema!“ Sergei Kubata loo pani kirja Küllike Evartov

Lastelaagrid kutsuvad koju ja kaugemalegi Fotod: Anna Mišina kogu

Anna Mišina

Marimaal Joškar-Ola koguduses üles kasvanud ja Baškiirias Birski koguduses muusikatööd teinud Anna Mišina õpib praegu Tartu Ülikooli doktorantuuris, aga suvel sai ta võimaluse taas osaleda lastelaagrites Venemaal.

Kristlik laagriprogramm Marimaal Marimaalt Ljupersola külast tuli kutse osaleda lastelaagri kristlikus programmis. „Siinse mari koguduse vaimuliku abikaasa Anna Mitjakova on aastajagu tutvustanud külakoolis kristlust ja kooli direktor lubas tal sellega jätkata ka laagris. Programm kestis 10 päeva, appi olid kutsutud veel üks noormees Ungarist, Joškar-Ola koguduse neiu Ksenja ning Ingeri kiriku misjonitoimkonna saadetud noored,” tutvustab Anna. Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

„Programmis olid piiblitunnid, mängud, kristlik nukuteater. Osales 26 last, enamasti algklassidest, kes tuli jaotada kahte gruppi, kuna kõik lapsevanemad ei lubanud oma lastel kristlikus programmis osaleda. Nende jaoks toimusid sel ajal „Headuse tunnid”, kus ilma Jeesuse nime nimetamata õpiti, mis on hea ja mis halb. Oluline oli aga, et kõik lapsed võisid siiski näha kristlaste omavahelist suhtlemist, suhtumist üksteisesse ja vanematesse inimestesse. Vahe teistega oli tunda,” tõdeb Anna Mišina. „Kristofer Ungarist korraldas meile ungari keele ja kultuuri päeva. Meil olid kavas lisaks mari rahvatantsud ja -laulud ning muidugi ka vaimulikud lastelaulud nii mari kui ka vene keeles. Kõik kümme päeva möödusid kenasti,” on Anna rahul.

dest. „Laulsime, mängisime pille, tantsisime mari rahvatantse – neid juhatas koguduse vaimulik, koreograafi haridusega Slava Abdullin. Külades lastele taolist tegevust ei korraldata, ei leidu pille ega õpetajaid. Kultuurimajades on ainult diskod või tähistatakse muidu pidusid ... Loomulikult ka mängisime nagu laste puhul ikka, aga eri külade lastel on huvitav Birskis just omavahel kokku saada, piiblitundides osaleda, pille katsetada, ükskõik kas neist saavad tulevikus muusikud või mitte. Läbi muusika ja laulude jõuavad lapsed samuti Jumalale lähemale,” teab Anna. Suheldi nii vene kui ka mari keeles, sekka õpiti soomekeelseid sõnu. „Külade lastel on kergem suhelda mari keeles, sest kodukeskkond on marikeelne. Kohati isegi tõlkisin neile venekeelset juttu, et oleks lihtsam asju ajada.

Muusikalaager Birskis Edasi ootas Annat tema kodukoguduse Birski juba traditsiooniline muusikalaager lastele. Seegi kord olid abiks Soome noored oma programmiga, aga ka kohalikke noori oli nüüdseks juba kasvatajaülesannetesse küpsenud. Laagris osales 50 last, enamik ümberkaudsetest küla-

Anna Mitjakova

Baškiirias õpetatakse koolides mari keelt ning külades teeme laagreid alati selles keeles. Mari kirjakeelsest lastepiiblist on eri piirkondade dialektidega harjunud lastel küll kohati keeruline aru saada. Mõnes maride piirkonnas Venemaal aga koolis mari keelt ei õpetatagi ning seal kipub mariks olemine ununema,” kahetseb Anna. „Varasematel aastatel on meil olnud ka neljapäevaseid laagreid, aga seekord jätkus ressursse kolme päeva jaoks,” tunnistab Anna. Siinkohal on asjakohane meelde tuletada, et Birski koguduse muusikaliste lastelaagrite heaks saab annetada ka Eestis – kuidas, lugege ajakirja tagakaanelt.

Mari laagrilapsed mänguhoos.

Reis Reveli külla Lisaks kutsuti Anna kaasa Ingeri kiriku misjoniosakonna korraldatavale igasuvisele noorte misjonireisile Siberisse. „Olime viis päeva Omski koguduse kuulutuspunktis, linnast ligi 100 km kaugusel Reveli külas,” jutustab siingi muusikatöö eest vastutanud Anna. „Kohalikud olid ettevalmistused juba teinud: valmis olid materjalid ja toidunõud ning perenaised olid koguni puhkuse võtnud, sest neil on juba korraldamise kogemusi – tänavune väljasõit küladesse toimus kolmandat aastat. Meid oli omakorda tulnud Kelttost, Mordvast, Tatarstanist, Marimaalt,

Lastelaager Siberis.

Birskist ... Juba teel oli huvitav suhelda, koos palvetada ja laulda. Omski ümbruses elab Balti riikidest ümberasustatute järglasi, lisaks sakslasi ja ingerlasi. Vanad memmed räägivad siiani saksa keelt ning kuulda pidi olema ka eesti keelt, samuti on seal näiteks Helsingforsi nimeline küla,” tutvustab Anna rahvuslikku mitmekesisust. Koolimajas

peetud venekeelne laager osutus seekord aga suhteliselt keeruliseks pidada: paik oli tulijate jaoks uus, osa lapsigi oli laagris esimest korda ning noortel misjonäridel nappis kõigeks pedagoogilist kogemust. „Siin oli eriti oluline suhelda kristliku armastusega, mitte diktaatorlikult nagu kohalikus koolis paistis kombeks olevat,” tunnistab Anna. „Lapsi toodi hommikul ümberkaudsetest küladest ja viidi õhtul tagasi. Osalejaid oli 30 ringis kolmeaastasest kuni 17–18 aastasteni, aga saime jagada grupi ainult kaheks, kuna polnud rohkem kasvatajaid.” Sellest sõidust mäletab Anna looduselamusi nagu hiiglaslikud raheterad ning temperatuuri suur kõikumine. „Magasime klassiruumi põrandal ega jõudnud ära imestada, miks me ühel ööl end äkki ära külmetasime: päevane suveleitsak oli asendunud nulliga. Tõeline Siber!” naerab Anna. „Tagasiteel sinetasid Uuralites lavendlipõllud – kuidas küll Jumal on loonud sellise ilu! Mõtlesin, et oleme sel sõidul eelkõige midagi andmas, aga saime ka Jumalalt vastu selliseid kingitusi! Lastega suhtleme me veebis siiamaani ning võib-olla õnnestub neid kunagi veelgi külastada.” Anna Mišina jutu pani kirja Piret Riim

Soome-ugri misjonija piiblikool – palju kirikuid, üks pere

Tekst: Mark P. Nelson Fotod: autori kogu

ai lõpus sai teoks minu esimene reis Birskisse, kus luterliku kiriku ülesehitamisel idamaride hulgas töötasid aastaid Anu ja Juha Väliaho. Minul, ordineeritud metodistil, avanes esmakordselt võimalus jutlustada ja armulauda jagada luterlikus kirikus. Et meie kiriklik traditsioon on mõnevõrra erinev, siis ei olnud ma asjas väga kindel, kuid pas-

tor Slava Abdullini abikaasa andis lahkesti sobiva alba ja stoola, pastor ise aga soovitas mitte muret tunda ja lihtsalt tema juhiseid järgida. Arvatavasti olin veidi kohmakas, kuid see ei paistnud kedagi häirivat. Viibisin Birskis misjonija piiblikooli teisel õppesessioonil kaks nädalat. Kohale saabus 19 mari, komi, udmurdi, handi ja sölkupi rahvusest

õpilast, kelle hulgas oli baptiste, luterlasi, nelipühilasi, samuti vabakoguduste esindajaid. Selle sessiooni tundide hulka kuulusid ka minu loengud teemal: „Sissejuhatus kristlikku doktriini“. Õpetada baptistidest ja nelipühilastest õpilasi luterliku kiriku hoones ristimise või Püha Vaimu rolli teemal – see nõuab delikaatset ja tasakaalustatud lähenemist. Vaatamata sellele, Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

et Eesti Metodisti Kiriku Teoloogilises Seminaris on tulnud õpetada tudengeid kõigist konfessioonidest, teadsin, et sellest saab mulle väljakutse. On ju olukord hõimurahvaste seas Venemaal hoopis erinev sellest, mida me Eestis näeme. Eestis on meid lausa õnnistatud sellega, et eri konfessioonide vahel on erakordselt hea koostöö ja valitseb austav suhtumine üksteise vastu. Meil on küll oma teoloogilised eriarvamused, aga need ei tekita suuri takistusi. Venemaal on koguduste vaheline side üldiselt väga nõrk. Eraldumine põhjustab olukorra, kus jäädakse ilma võimalusest üksteist mõista, see omakorda viib mittemõistmiseni ja põhjustab usaldamatust, eraldades kirikuid üksteisest veelgi enam. Ühine soome-ugri identiteet on see, mis meie õpilased erinevast taustast hoolimata kokku toob. Nad teavad, et see, mis neid ühendab, on kaugelt sügavam kui see, mis lahutab. Aga ikkagi istub piiblikoolis enamik õpilasi esimest korda kõrvuti mõne teise kristliku traditsiooni esindajaga, et üheskoos palvetada ja Jumala Sõna uurida. See loob veidi delikaatse olukorra, kuid annab võimaluse tõsisemalt järele mõelda, mida me nende rahvagruppide hulgas teostada püüame. Me lähme Eestist nende rahvaste sekka külalistena. Kuigi meil on siin kanda väga oluline roll, peaksime vältima püüdu neid meie sarnasteks muuta. Meie ülesanne on aidata neil kui Jumala näo järgi looduil areneda aina enam Kristuse sarnaseks. Kristliku doktriini õpetamisel oli minu eesmärk, et õpilased saaksid teadlikuks oma konfessiooni õpetusest (isegi kui see on erinev minu kui õpetaja omast), aga ka teiste kirikute õpetusest, ja mõistaksid, kuidas üks või teine õpetus piiblisalmidele tugineb. Mõistmine võib viia üksteisest lugupidamiseni ja see omakorda koostööni. Mida me tahame saavutada misjonija piiblikooli õppekava kaudu? Kristlaste koolitamine töötegijaiks oma rahva seas on endastmõistetavalt esmane ülesanne. Soome-ugri kristlaste võrgustiku loomine on teine tähtis ülesanne. Kolme õppeaasta jooksul handi, udmurdi, mari, komi ja teistest rahvastest õpilasi kaks korda aastas kokku tuues ehitame sõprust, mis ühendab rahvaid Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Misjoni- ja piiblikooli 2. lend kevadises Birskis.

Soome-ugri misjonija piiblikool ◆ Kuus kahe nädala pikkust õppesessiooni kolme aasta vältel ◆ Iga õppesessiooni võõrustajaks on eri kirik eri rahva hulgas, et õpilased näeksid, kuidas Jumal eri piirkondades tegutseb ◆ Õppesessioonide vahelisel ajal on õpilastel praktilise teenimise ülesanded, kus nad kasutavad oma teadmisi ja oskusi, mida nad on õppinud kristlikus töös oma rahva keskel ◆ Õpetajad on Eestist, Soomest ja Venemaa soome-ugri piirkondadest. Õpetajad töötavad vabatahtlikena, kuid saavad tasutud oma sõidukulud. ◆ Vajadusel kasutatakse vene keele tõlke. ◆ Iga õpilane maksab 3000 rubla (u 75 eurot) osavõtutasu iga sessiooni eest. ◆ Õpilaste reisikulud tulevad meiepoolsetest vabatahtlikest annetustest. ◆ Ühe õppesessiooni tegelik kulu sõltub selle läbiviimise asukohast ja on ühe õpilase kohta 190–240 eurot. ◆ Soome-ugri misjonija piiblikool on üks Hõimurahvaste Aeg projektidest, mida saaksite toetada teiegi!

ja ületab konfessionaalse eraldatuse. Meie palve on, et see viiks aktiivsele koostööle ja toetusele eri rahvuste ja koguduste vahel. See võib Kristuse Ihu meie sugulasrahvaste seas vaid tugevamaks teha.

EEKBKLi pastor Allar Saard jagab õpetust piibliõppe meetodite kohta.

Piiblikooli direktor Mark Nelson oma õpilastega.

Õpingukaaslasega jagab teadmisi komi piiblitõlkija Iraida Popova.

Kas mina, metodist, saavutan edu, kui luterliku kiriku hoones õpetan ristimise ja Püha Vaimu teemal baptiste, luterlasi ja nelipühilasi? Ma arvan küll. See oli õpilastele pingutav kogemus, kuid õhkkond oli positiivne. Lõpetasime kahe17

nädalase õppesessiooni üksteise eest palvetades ja ehkki õpilased olid koos alles teist korda, võis märgata kasvama hakanud lugupidamist ja sõprust. Sel sügisel koguneme järjekordsele sessioonile ja protsess jätkub. Kristlikel juhtide arendamisel abiks olemine on üks kõige olulisemaid viise, kuidas saame toetada kogudusi, mis

sugulasrahvaste hulgas alles võtavad juuri alla. Minu palve on, et kui kord need uued kristlikud juhid oma teenistust alustavad, on neil juba väljakujunenud sõprussuhted teistest rahvustest ja konfessioonidest kristlastega. Minu palve on, et jagaksime neile sama laadi austust ja koostööd, millist me rõõmuga kogeme konfessioonide vahel Eestis. Ja

minu palve on, et soomeugrilaste kogudustes oleks tavaline, kui metodist jutlustab luterlikus koguduses või baptist nelipühi koguduses. Nii nagu me tunnistame, et mis ühendab meid Kristuses ja rahvaste perena, on kaugelt sügavam ja tähtsam kui ükskõik missugused konfessionaalsed erinevused.

Kohtumised sügisesel madjarite maal Tekst: Jaan Bärenson

Fotod: Harry Välja, Jaan Bärenson töösse. Seal andsin lühiülevaate Hõimurahvaste Aeg projekti tööst.

12.–15. septembril toimus Revfülöpis Balatoni järve ääres Ungaris konverents teemal „Kristlus Euroopas: Maa sool – maailma valgus“. Konverentsipaigaks oli sealse luterliku kiriku Ordass Lajosi nimeline koolituskeskus. Konverentsi korraldajaks oli misjoniorganisatsioon Gesellschaft zur Ausbreitung des Evangeliums e.V. (GAE), (e. k. Evangeeliumi Levitamise Selts). Osavõtjaid oli 12 maalt, sealhulgas ka Eestist (2003. a toimus konverents Eestis). Organisatsiooniga on pikaajalised koostöösidemed Eesti Piibliseltsiga ja üheks teemaks oligi seltsi 200-aastane ajalugu, mille käigus esilinastus dokumentaalfilmi „Piibel Eestis. 200 aastat Eesti Piibliseltsi“ saksakeelne versioon.

Dr. Andres Bereczki oma kabinetis Budapesti Ülikoolis.

Ungari Evangeelses Alliansis leidis aset kohtumine Ungari PS peasekretäri ja erinevate kirikute esindajatega. Kohtumise teemaks oli Ungari koguduste kaasamine Hõimurahvaste Aeg

Kohtumine Ungari Evangeelse Alliansi esindajatega. Pildil vasakult: Ungari Piibliseltsi peasekretär Otto Pescuk, Ungari Luterliku Kiriku välismisjoni juht Marta Pinter, Ungari Nelipühiliidu president Albert Pataky.

Arutelu pärast Eesti Piibliseltsi ajalugu käsitleva filmi vaatamist.

Kohtumise käigus sai selgeks, et ungarlastel on huvi koostööks hõimurahvastega. Peagi läks vestlus sujuvalt üle ungarlaste omavaheliseks aruteluks, mida ja kuidas ühiselt ette võtta. Ungari Piibliselts plaanib koostöös Soome Piibliseltsiga eelolevate jõulude ajal läbi viia aktsiooni mäemarikeelse Uue Testamendi väljaandmise toetuseks. Ka kohal viibinud kirikute esindajad soovisid selles projektis aktiivselt osaleda. Budapestis kohtusin Eesti Vabariigi Aupeakonsuli ja Budapesti Ülikooli õppejõu Andres Bereczkiga, kes tutvustas Budapesti Ülikooli. Kohtumise käigus andsin ülikooli raamatukogule üle Eesti Piibliseltsi kingitused – eestikeelsed Piiblid, mp3 versioonis UT, CD-Piibli ja filmi EPSi ajaloost.

EPSi peasekretär J. Bärenson jutlustab pühapäevasel jumalateenistusel Revfülöpi kirikus. Jutlust tõlgib saksa keelde GAE esimees Arthut Ziegenhagen ja ungari keelde kohaliku koguduse vaimulik Istvan Veress.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Hõimurahvaste Aeg oli külas Sauel, Tartus ja Võrus

Fotod: EPSi kogu

õimurahvaste Aeg külastas augustis kolme Eestimaa kogudust, seda sooviga tutvustada lähemalt tööd hõimurahvastega, värskendada ja jätkata koostööd. Külas oldi Saue Vabakogudusel, Tartu Salemi Baptistikogudusel ja Võru Elupuu kogudusel. Lühikese „misjonituuri” peakõnelejaks oli Rootsis asuva misjoniorganisatsiooni Ljus i Öster misjonisekretär Rauli Lehtonen, kel aastakümnete pikkune kogemus tööst soome-ugri rahvaste seas. Veel jagasid oma mõtteid, muljeid ja kogemusi misjonitööst Mark Nelson, Jaan Bärenson, Ljudmila Voltšihhina, Joonas Jõesaar, Anna Mišina ja Küllike Evartov. Külakostiks oli kaasas soome-ugri rahvastele pühendatud näitus, ajakirjad ja slaidiprogramm. Lisaks sellele sai näha lühifilme misjonireisist neenetsite juurde ja Siberi eestlaste külasse Ülem-Suetukki. Võrus esitas marikeelseid vaimulikke laule Tartu Ülikooli doktorantuuris õppiv mari muusik Anna Mišina. Meelde jäi soe vastuvõtt nii pastorite kui ka koguduseliikmete poolt kõigis kolmes koguduses. Tartu Salemi kirikus esitati õhtu lõppedes külalistele väiksemas ringis hulgaliselt küsimusi, arutelu oli elav. Hiljem ootasid valmis pandud külalistetoad, ja perenaine oli väga lahke. Ja nagu ikka, tuli reisi käigus nii mõnigi kord tõdeda, kui lähedased on vahel kauged asjad. Nii selgus Sauel kohvilauas istudes, et Jaan Bärensoni vestluskaaslane Ernst Kurkin on ise Ülem-Suetukist pärit! Võrus kestis osaduseaeg kohvi- ja teetassi taga veel pikka aega. Õhkkond oli ääretult meeldiv, tekkis peretunne. Võis märgata, et siinsed inimesed hoolivad üksteisest. Ja kui külalised vastu ööd suuna Tallinna poole võtsid, pandi neile pikale teele veel mitut sorti kooke kaasa! Samas leidis aset kohtumine brasiilia neiu Graziela Dumardiga, kes on juba kolmandat korda vabatahtliku abilisena Võru Elupuu koguduses. Sedapuhku sai kaugelt Brasiiliast Eestisse tuldud kolmeks kuuks. Vaadates filmi sõidust polaarjoone taha neenetsite juurde, väristas Graziela õlgu. Misjoniõhtuga jäi ta rahule. „Koguduse julgustamine oli väga vajalik, nägime, kui oluline on teha misjonit igal pool. Ja kui tähtis on, et leidub inimesi, kes lähevad välja. Minu jaoks oli kõige huvitavam misjonireisile minejate motiveeritus sõiduks kaugele põhja, et kuulutada evangeeliumi 30-40 kraadises pakases! Nad lähevad äärealadele, sõidavad päevi karmides tingimustes lihtsalt selleks, et näidata inimestele, kui suur on Jumal! Kui tihti loobume me misjonile minekust tühistel põhjustel ... Videoid vaadates ja tunnistusi kuulates mõistsin, et me peaksime minema ja kuulutama igal pool, kuhu Jumal palub meil minna,“ leidis Graziela. „Sain julgustatud ja tundsin soovi minna igale poole, kus Jumal mind kui misjonäri vajab. Ehk olen minagi ühel päeval osaline soome-ugri rahvaste töös!“ Muljed ja mõtted kogus kokku Küllike Evartov

Saue Vabakoguduse kohvilauas. Vasakul Mark Nelson, tagapool vestleb Jaan Bärenson Ernst Kurkiniga.

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10

Anna Mišina Võru Elupuu koguduses

Rauli Lehtoneni tõlgib Salemi koguduse pastor Toivo Pilli.

Tartu Salemi kirikus.

Jaan Bärenson jagab muljeid reisidest Komimaale ja Siberi eestlaste juurde Ülem-Suetukki.

Huvilised tutvuvad hõimurahvaste näitusega.

Lõunasöögil Otepääl jäid pildile Küllike Evartov, Rauli Lehtonen ja Anna Mišina.

OTSEPOST

SOOME-UGRI MISJONIJA PIIBLIKOOL

“Ja mida sa minult oled kuulnud… see anna ustavate inimeste hoolde, kes edaspidi sobivad õpetama ka teisi.” (2Tm 2:2) 21 mari, udmurdi, komi, handi ja sölkupi kristlast on alustanud õpinguid ja valmistuvad tööks kristlike juhtidena. Teie toetus nende väljaõppeks on väga vajalik ja aitab hõimurahvastele tuua ärkamise.

viitenumber 0026

PIIBLI TÕLKIMINE SUGULAS-

LÄKITA EESTLASED MISJONI-

MARIDE KRISTLIK

RAHVASTE KEELTESSE

TÖÖLE HÕIMURAHVASTE

MUUSIKATÖÖ

KÜLADESSE!

“Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu teerajal.” (Ps 119:105) Lõpule on jõudmas Vana Testamendi tõlkimine udmurdi keelde. Töös on komikeelne Vana Testament ning piibliosade tõlkimine karjala, vepsa, mari, handi, mansi, mari jt keeltesse. Tõlketöö toetamisega anname ka väiksematele soome-ugri rahvastele võimaluse lugeda emakeelset Piiblit.

„Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele loodule.“ (Mk 16:15) Eesti Evangeelse Alliansi misjonitoimkond saadab Eestist välja misjonirühmi handi, komi, udmurdi ja mari kristlaste evangeelse töö toetamiseks. Aita viia lootust soome-ugri küladesse!

viitenumber 0013

viitenumber 0039

Ajakirja „Hõimurahvaste Aeg“ võib iga huviline leida oma postkastist, kui annab soovist teada aadressil: kyllike@eps.ee või Eesti Piibliselts, Kaarli pst 9, 10119 Tallinn

„Saage täis Vaimu, lauldes psalme, hümne ja vaimulikke laule… pilli mängides kogu oma südamega Issandale!“ (Ef 5:18-19) Marid leiavad Jumala tihti läbi muusika. Toetust vajab evangeelse sisuga kontsertide ja laste muusikalaagrite korraldamine maride külades.

viitenumber 0042

Hea lugeja! Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Misjonikeskuse, Eesti Piibliseltsi ja Eesti Evangeelse Alliansi evangelismi- ja misjonitoimkonna ühisprojekti eesmärgiks on innustada Eesti kristlasi hõimurahvaste misjonile kaasa aitama. ANNETUSI on võimalik teha hõimurahvaste pangakontodele Eesti Piibliseltsi arvele: Swedbank 221031291214 või SEB 10220055771015

19 9a aastat a tat koos maridega Sõnum rahva hingerütmis

Teenäitajaks tajaks olgu meie elu

Ma ei teadnud, eadnud, et olen soomeugrilane ugrilane!!

Pangaülekande tegemisel palume märkida maksekorralduse viitenumbri lahtrisse toetatava projekti viitenumber, selgituse lahtrisse isikukood (kui soovite tulumaksusoodustust) ja postiaadress.

Meie soome-ugri hõimlusest Püsimajäämine nõuab pingutust Kui aitad teise paadi üle jõe… Siberi misjonireisi kogemus Vassili ja Anja – Jumala pärlid A vér nem válik vízzé

Teekond HÕIMURAHVASTE AEG varasemaid numbreid saab teemade kaupa lugeda kodulehelt lt tundmatus undmatussse e

www.hoimurahvad.misjon.ee 20

Kui paganlus ja kristlus kohtuvad Kuula, kui ilus on sinu emakeel! Noored Marimaal Setumaa vajab meid

Hõimurahvaste Aeg • Nr 10