LÜHIKOMMENTAARID ARTIKLILE

Hea on teada, et uuring kinnitab aastate jooksul noortevaldkonnas tegutsedes saadud teadmisi ja kogemusi. Noored ei ole oma vajadustelt ja soovidelt homogeenne grupp, keda saab kõnetada ühtmoodi, vaid neid tuleb kaasata erinevate lähenemisviiside abil. Usun, et laialdane (seetõttu tihtipeale läbimõtlemata) noorte kaasamine ei saa olla omaette eesmärk, vaid kõik sõltub sellest, mis on parasjagu valdkonna, organisatsiooni või üksikjuhtumi lahendamise tagamõte või siht. Vastavalt sihtgrupile tuleb valida ka kaasamis- ja arutelumeetodeid ehk rääkida grupiliikmetele arusaadavas keeles. Suhtlus huvigrupiga peab hõlmama kaasaja meisterlikku oskust esitada küsimusi nii, et noor on võimeline neile vastama. Sellisest suhtlusest saab valdkonda edendavaid ideid välja noppida, ilma et noor peaks kõneldes kasutama kaasajale omast terminoloogiat. Noortevaldkonnas tegutseja saab taaskord kinnitust, et organisatsiooni tegevuste kujundamisel on tähtis tunda oma sihtgruppi ja tegutseda vastavalt eesmärgile. Kui soovitakse sõnastada seisukohti ja saada konstruktiivset tagasisidet mõnele poliitikale, siis on vaja kaasata noori, kes on aktiivsemad, kriitiliselt mõtlevad ja osalevad igapäevaselt oma ümbruskonna kujundamises. Ent kui on vaja suurendada organisatsiooni tuntust või leida sellesse vabatahtlikke ning tagada seeläbi laialdane pealekasv, siis tuleb kaasata (nt tutvuste kaudu) noori, kes tavaliselt ei tegutse antud organisatsiooni aktiivkonnas. Sellisel juhul tuleb sündmus ja selle eesmärk kohandada selliseks, et noor tunneks ennast täisväärtusliku ja vajatuna. Seega tuleb iga tegevus alati eesmärgistada ning teavitada sihtgruppi ka infokanalite kaudu (nt suunates Facebooki reklaami vastavalt sihtgrupi parameetritele). Lisaks on organisatsiooni seisukohtade kujundamisel oluline meeles pidada, et erisugused noored kannavad erinevaid väärtusi. See tähendab, et seisukohtade/poliitikate loomisel tuleb huvigrupiks pidada kogu tegutsemisvaldkonda, mitte ainult aktiivkonda, kes panustab regulaarselt organisatsiooni arendamisse.

Tähtis on tunda noort, tema võimekust ja tegutsemismotiive. Kõik noored ei soovi panustada organiseeritud noorsootöö vormidesse ja seda tuleb aktsepteerida. See ei tähenda, et vähem panustav noor peaks jääma tagaplaanile. Oluline on näidata, et eksisteerivad võimalused mitmel moel panustada. Sellest võivad tegutsemiseks indu saada ka vähem aktiivsed noored (kasvõi hiljem täiskasvanueas).

Otsustajate roll noorte kaasamisel on mõista, et uuringud ja statistika ei ole ainus alus noortevaldkonda edendada. Erinevad noored vajavad erisugust lähenemist, et saada neilt see tuumsisend, mis edendaks nende heaolu kogukonnas. Mõne noore eneseteadlikkuse ja eneseavastamise protsess pole veel jõudnud tasemeni, mis aitaks tal sõnastada ametnikule arusaadavat sisendit. Ametnike ja noorsootöötajate ühine roll on omavahelise koostöö ja usalduse suurendamine, mis laseks valdkonda arendada ilma pideva tõestamiseta, et kõnealune teema on tähtis. Noorsootöötajal on vaja konkreetseid instrumente, mida ta saaks teadvustatult kasutada erinevate noorte kaasamiseks. Mitmesuguste lahenduste katsetamiseks peab aga jätma kõigile osapooltele ka eksimisruumi.

Britt Järvet, Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht

Eesti noorsootöö koolituses, erialakirjanduses, aga ka toetusskeemides on rõhuasetus olnud pigem astmelistel osalusmudelitel ja traditsioonilistel osalusvormidel (nt õpilasesindused või erinevad osaluskogud). Artikkel avab aga noorte kaasamise ja osaluse aluspõhimõtete ning praktika nüansse, millest ei ole Eesti noortevaldkonnas siiani kuigi palju räägitud, pakkudes seeläbi kriitilist mõtteainet noorsootöö ja noorsootöötaja rollist noore osaluse toetamisel. Osalusest võib kujuneda n ö kahepoolne vaikiv kokkulepe, kus osalus selle traditsioonilistes vormides on kasulik ja mugav mõlemale poolele: nii täiskasvanutele (ametnikele, poliitikutele), kes on täitnud oma „kohustuse“ kaasata ja osalust toetada/võimaldada, kui ka aktiivsetele noortele, kes saavad nõnda tõuke oma poliitilisele vm aktiivsust eeldavale karjäärile. Kuivõrd ehe või kõiki noori esindav osalus sel juhul on, isegi redeli kõrgematel astmetel – siin on vaja ausalt edasi mõelda.

Artiklist loeme välja samu kahtlusi ja küsimusi. Muu hulgas loeme n-ö väga aktiivsete (kodanikuaktiivsete) noorte ülekoormatusest noorsootöös jm, aga teisalt on huvitav teada saada, kuidas saavad aktiivsed noored kaasa kutsuda neid, kes on parajasti passiivsed, kuid „täiesti kaasatavad“ – võimalus, mis on ehk jäänud märkamata. Kolmandaks peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas passiivsed või vähemate võimalustega noored saaksid kaasa rääkida ega tunneks end veelgi enam tõrjututena aktiivsete ja kaasatute kõrval.

Erinevad on nii noorte stardipositsioon ja vajadused kui ka omavalitsuste noorsootöö võimalused või noorsootöötajate ettevalmistus ja tegutsemisviisid. See teeb aga praktiku seisukohast raskeks osalema innustamise. Seetõttu ongi paljude jaoks kindlam käia selgelt piiritletud rada: julgustada aktiivsemaid noori osalema nn traditsioonilistes osalusvormides. Uurimistulemused näitavad üsna selgelt, et paljuski on praegune noorsootöö praktika kaasamise ja osaluse laiemal mõtestamisel pigem intuitiivne ja mõnevõrra arglik. Leidub häid näiteid ja mõtteid keskkonna kohandamisest, mitteformaalsetest kohtumistest noortega, teisel viisil arvamuse küsimisest või kannatlikust kontaktihoidmisest meelelahutuse abil.

Uuringusse ei mahtunud näiteid noorte omaalgatuste paindlikust rahastamisest omavalitsustes ja koostööst mitteorganiseerunud noorte aktivistidega mingis kindlas teemavaldkonnas. Pikalt noorsootööd teinuna kinnitan, et leidub neidki. Siiski – need on pigem head erandid.

Otseselt nimetamata on läbiv teema artiklis ja võti praktikaks: võimestamine. Võimestamine kui noorte võimete arendamine, võimu juurde andmine või võimupositsioonide vähendamine noorte suhtes selleks, et nad saaksid, tahaksid või julgeksid kaasa rääkida ja osaleda oma elu puudutavates otsustes, kusagil huvipakkuvas grupis, kogukonnas jm. Võimalik, et siin on ka arengukoht: selleks, et noorsootöötaja oskaks teadlikult erinevaid noori osalema võimestada, on ehk kõigepealt vaja noorsootöötajate rolli sellel mitmetasandilisel tegevusväljal lahti mõtestada ja neid endid mitte ainult koolitada, vaid samuti võimestada.

Alustuseks võib noorsootöö spetsialist omavalitsuses võtta rolli n-ö silla või vahendajana võimu omavate täiskasvanute ja noorte vahel, aga ka noortesõbraliku kaasamiskeskkonna kujundajana ja nendesamade täiskasvanute teadlikkuse tõstjana. Samal ajal saavad noorsootöötaja, huvijuht või klassijuhataja olla need, kes noori kuulavad, nende ideid märkavad ja neile teadlikult pakuvad teadmisi ja oskusi kaasarääkimiseks. Samas on siin tähtis läbimõeldud koostöö kõigi osapoolte vahel. Taoline tegutsemine nõuab teadlikkust, julgust, oskusi, uusi meetodeid, aga miks mitte ka eesmärgistatud ühist noorte kaasamisplaani.

Artikkel on heaks lähtekohaks kriitilise diskussiooni ja dialoogi tekitamiseks omavalitsuse töötajatele, noorsootöötajate ja õpetajate erialakogukondadele, noorsootöö hariduse ja koolituse eest vastutajatele. Eesti Noorsootöötajate Kogu esindajana ja ka Tallinna Ülikooli noorsootöö eriala õppejõuna võtan diskussiooni ja dialoogi edasiviimise missioonina siit endaga kaasa. Ilona-Evelyn Rannala, Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi noorsootöö korralduse lektor, Eesti Noorsootöötajate Kogu juhatuse esimees

KOKKUVÕTTEKS