ANDMED JA ANALÜÜSIMEETOD

Ühekülgne osalusmeetodi valdamine, näiteks suur aktiivsus sotsiaalmeedias, ei pruugi tagada paremat ligipääsu ja võimet otsustamises kaasa lüüa (vt sotsiaalmeedias tegutsev rohujuuretasandi aktivist). Võib öelda, et uued kombed, oskused ja ressursid võivad sotsiaalmeediat kasutades edasi areneda, kui noore tegutsemiskeskkonnas tekivad selleks laiemalt soodsad tingimused. Aksen jt29 toovad välja, et noorte eri tegutsemiskeskkondades, sh erinevate võimetega noorte puhul (vt joonis 1) on vaja arendada eripärast osalusmetoodikat. Näiteks saab kujundada noori suunavate institutsioonide kaasamistegevust. Pop- ja subkultuuriga sidustunud (väljendab iseseisvate valikute tegemist) ning kodanikuaktiivsete noorte seas on vanemate noorte osakaal kõrgem. See võib olla tingitud sellest, et neil pole otsest kohustust käia tööl või koolis (mille võimalikku osalust pärssivat mõju tasub eraldi uurida). Samuti on oluline vaadelda noorte elukorraldust. Näiteks on ääremaal (väikelinnades) elavatel noortel madalam sissetulek ja vähem valikuvõimalusi, mistõttu on ka nende kombestik ühekülgsem. Passiivsem eluviis kaasneb ka pikema transpordis veedetava ajaga (vt joonis 1, popkultuuri järgijate rühm), aga ka keeleruumist äralõigatusega (vene noor on sagedamini mitteaktiivne). Kokkuvõtlikult võib öelda, et noori kaasav inimene peab suutma leida meetodeid, mis sobiksid ka sellistele noortele, kelle kombestik ja oskused ning ressursid ei toeta osalemist formaalsetes otsustusprotsessides.

Andmed ja analüüsimeetodid

Noorte osalus- ja kaasamiskogemuste uurimiseks sooviti kvalitatiivselt analüüsida nii noorsootöötajate kui ka noorte kogemusi. Noorterühmi on palju, samuti erinevate noorsootöötraditsioonidega omavalitsusi. Et uurijate soov oli saada ülevaade mitmekesistest osaluskogemustest, tuli selle

29 Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides. tagamiseks põhistada kvalitatiivse analüüsi juhtumite valik. Noorsootöötajad ja noored valiti uuringusse Eesti eri omavalitsustest, kuid nii, et kaks rühma olid omavahel võrdlemisi lähestikku. Uuringusse valiti viis omavalitsust nii, et nad erineksid üksteisest piisavalt paiknemise, asustuse struktuuri, noorsootöö tegevuste profi ili ja keeleruumi poolest. Uuringusse valiti Virumaa kui valdavalt vene keelt kõnelev piirkond; suurlinn, kus noorsootöö võimalused on teiste omavalitsustega võrreldes oluliselt mitmekesisemad; linn (omavalitsuse tõmbekeskus), mille noorsootöö korraldust tuuakse sageli teistele eeskujuks; väikelinn (maaomavalitsuse tõmbekeskus) ning haldusreformist oluliselt mõjutatud maaomavalitsus, kus noorsootöö korraldamine alles hiljuti hoo sisse saanud.

Osalemis- ja kaasamiskogemusi uuriti kohapeal. Omavalitsuste noorsootöö spetsialistidega tehti rühmaintervjuud kas omavalitsuse või noortekeskuse ruumides, samuti vaadeldi noorte vaba aja veetmise ja ametnike tööruume (bussipeatused, pargid, noorte- ja vallakeskused jt). Spetsialistide valikul lähtuti sellest, et neil oleks kogemusi eri rollidega noorsootöös (koolide huvijuhid, avatud noortekeskuste töötajad, omavalitsuse noorsootöö spetsialistid), mis toetaks mitmekülgsemat kogemustevahetust. Seitsmes vestlusringis osales kokku 27 noorsootöötajat. Nendega vesteldi omavalitsuste reformi käigus kavandatavatest muutustest; unistustest, mida soovitakse noorsootöös täide viia; noorte osalemisest ja tagasisidest; hästi õnnestunud ettevõtmistest noortega; spetsialistide enesearendusvajadustest ning kogemustest erinevate noorterühmadega. Vestluse viimast teemat toetas noorte statistilistest ideaaltüüpidest inspireeritud juhtumite tööleht. Selle töölehe tarbeks, aga ka vaatluste määratlemiseks, rühmitati noored eelnevalt „Mina. Maailm. Meedia: küsitlusuuringu“30 2014. aasta andmeid kasutades

30 Mina. Maailm. Meedia: küsitlusuuring (2014). Tartu: Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut.