KOKKUVÕTE

Virumaa noormehed kasutavad nii noortekeskuse kui ka linna avalikke treeningplatse, kuigi esimene on kehvavõitu selle poolest, et „aed on liiga madal ja pall lendab pidevalt üle [...] Linna platsi ümber pandi aga aed ning sissepääsemiseks tuleb alati käia võtit küsimas!“

Ruumi kujundamine aitab seega hoida noorte ja täiskasvanute suhtluse avatuna. Noorte jaoks on loodud turvalisemaid võimalusi tegeleda nendele meeldiva, kuid ebaseadusliku tegevusega, näiteks katta tänavakunstiga hooneid ja interjööre. Tänavail driftivaid kampasid on suunatud politsei abil paikadesse, mis on autotrikkideks vähem ohtlikud. Intervjuudes pakkusid noored välja mitmeid ideid, kuidas ja millega sisustada nende rühmaprotsesse toetavaid kohti. Peamiste kriteeriumidena kõlasid, et ei oleks külm, ei eeldataks raha kulutamist ning oleks vabadust ise otsustada oma tegevuse või tegevusetuse üle: „Üheksa kuud me lihtsalt külmetame“. Näiteks avaldasid noored tunnustust arendustele avalikus ruumis, kuigi nad tundsid, et need olid sihitud eelkõige turistidele. Et vähesed koolinoored töötavad, unistavad nad vaba aja veetmise kohtadest, mida saaks kasutada kas tasuta või väga väikese tasu eest ning kus saaks koos harrastada erinevaid tegevusi (piljard, lauatennis, mänguautomaadid), kasutada arvutit jne. Noormees, 17, Virumaa linn: Võtke üks sein, pange sinna ronimisnukid ja hunnik inimesi oleks kohe nõus maksma viis eurot, et sisse pääseda!

Sellistes paikades näeksid noored meeleldi ka vaiksemat nurka, kus niisama suhelda, lauamänge mängida või lugeda. 18-aastane tütarlaps Virumaalt leidis, et ruum võiks olla avatud, nii et üksik uus tulija ei tunneks ennast „vanade olijate“ kõrval üksiku või kõrvalejäetuna.

Kokkuvõte

Artiklis tehakse sissevaade valitud noorterühmade kaasamis- ja osalemiskogemusse. Noorsootöötajate ja noorte osaluskogemusele toetudes kirjeldatakse, millised on dilemmad, kui soovitakse kasvatada otsustamises osalevate noorte arvu, aga ka noortega peetud dialoogi mõju otsustele. Teoreetiliste käsitluste ülevaates toodi välja Eestis laialdaselt kasutatava traditsioonilise osalemiskäsitluse (nn Arnsteini mudel) nõrkused ja vastuolud. Vaadeldud alternatiivsed käsitlused tunnistavad rohkem seda, et osalusprotsessid on võrdlemisi mitmetasandilised ja keerukad kollektiivse õppimise protsessid, mis võivad kulgeda ennustamatult, kui kokku satuvad väga erinevate kombestike, oskuste ja ressurssidega osalejad. See vastandub traditsioonilisele kaasamisideaalile, mis käsitleb otsustusprotsessi lõplike, kõiki osapooli rahuldavate otsuste langetamise kohana. Uued osalemise käsitlused rõhutavad, et oluline on arvestada erinevate huvirühmade võimete ning vajaduste eripäradega. Seetõttu ei ole mõistlik toetuda üksnes tuttavlikele ja turvalistele osalusmeetoditele, mis sobivad peamiselt väikesele võimekate noorte rühmale. Noorte ning noorte ja täiskasvanute vahelisi arvamuste ja tegevuste kujundamise võtteid, mis arvestavad väheaktiivse eluviisi või vähem oskuslike noortega, kasutatakse juba praegugi arvukalt, sh argitegevustes. Ent veel ei osata neid mõista ega esitleda kaasamisena, eriti noorsootööd puudutavas aruandluses ja otsuste kujundamisel. Osalust edendades tuleb arvesse võtta, et: 1. noorte valmisolekut osaluseks ei saa luua hetkega, vaid pikaajalise, järkjärgulise ja vastutuleliku protsessi käigus, 2. noortel ei pruugi olla valmis seisukohti, need võivad vajada eelnevat kujundamist,

3. noorte vajadusi välja selgitades on vaja luua neile võimalus kujundada arvamuste ühisosa, sest see ei moodustu lihtsalt eri arvamusi kokku liites.

Noorte tegutsemismotiivide analüüsist selgus, et oluline otsustamises osalemise valmiduse ennustaja on noore tegevuslik aktiivsus ning selle eelduseks olev tegutsemiskeskkond (kool, elukoht, transport, taristu, ajasurve, noorsootöö korraldus, pere). Keskkond kujundab noore võimet kujutleda uusi asju, tegevusi või vajadusi, kombestikku, oskusi ja ressursse. Noorte tegutsemiskeskkondade eeldused selleks, et noor saaks täiskasvanutele omaste otsustusprotsessidega kohaneda, on väga erinevad. Et valikuid, mida noor saab langetada iseseisvalt, on tema argielus üsna vähe, võidakse täiskasvanute kujundatud võrdlemisi keerukates ja jäikades otsustusprotsessides eeldada noorelt sooritust, mis ületab tema võimeid.

Lõhet noorte ja ametnike, aga ka teiste otsustusprotsessis osalejate kombestike, oskuste ja ressursside vahel saab vähendada, luues vahepealseid astmeid, mis ei sunni noori oma võimaluste piire korraga liiga palju ületama. Et muuta noortele osalemine mõistetavamaks, saavad kaasajad tulla noorte endi juurde, aga ka tagada turvalise arengukeskkonna, mida noor saab ise kontrollida ja milles oleks vajalikke oskusi võimalik järkjärguliselt õppida. Noor ei pea oma otsust alati üheselt teadvustama ja verbaalselt väljendama. Otsus võib peituda ka soovitut järele proovides, katsetades, argistes tegevustes ja valikutes. Kiiresti muutuvas maailmas on oluline, et noorte ja nende kaasajate osalemiskohustuste sagedus ei liiguks sama tempoga. Iga otsuse tarbeks noorte tagasisidet küsida viisil, mis kulutab paljude aega, kuid pakub vähe rakenduslikke tulemusi ning isiklikku rahulolu arvesse võetud tagasisidest, saab asendada kaasamismeetoditega, mis vähendavad noore ajakulu või võimaldavad ühildada mitut kasulikku aspekti, näiteks õpiprotsessi, tagasisidestamise ja praktilise tulemuse. Selleks tuleks ka otsustusprotsessi liigendada noortele hoomatavamateks tükkideks. Nii saab otsuste juurde rohkem ka väheaktiivseid, täiskasvanutega ametlikus suhtluses harvem kokku puutuvaid noorterühmi. Omavalitsuse ametnikele ja noortele on tuttavlikud kaasamismeetodid, mis toetavad eeskätt arvamuste kokkulugemist ja saadud tulemuse taasesitamist aruandluses. Noorsootöötajad teevad sisulisi järeldusi noorte vajaduste kohta aga vahetute kokkupuudete, põgusate vestluste, ühistegevuse, eksperimenteerimise ja soovitu järele proovimise varal. Sestap on mõistlik üle vaadata noorsootöötajate aruandluse ja enesehindamise ülesanded, et need oleks rohkem kooskõlas sellega, kuidas nad ise hindavad noorte vajadusi ja rahulolu.

Kasutatud allikad

Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tamm saar, H., Rajaveer, L., Narusson, D., Trumm, E. (2017–2018). Noorte osalemine otsustusprotsessides. Tartu: Tartu Ülikool.

Arnstein, S. P. (1969). A ladder of citizen participation, Journal of the American Institute of Planners, 35 (4), lk 216–224. Bourdieu, P. (1977). Outline of a Theory of Practice. Cambridge: Cambridge University Press. Erikson, E. H. ja Erikson, J. M. (1997). The Life Cycle Completed. Extended Version. New York: Norton.

Gould, R. L. (1978). Transformations: Growth and Change in Adult Life. New York: Simon and Schuster.

Hart, R. (1997). Children’s participation: the theory and practice of involving young citizens in community development and environmental care. London: UNICEF.

Keller, M. ja Kiisel, M. (2017). Tarbimine: võimalused, eneseväljendus ja sääst. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 299–342. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kiisel, M. ja Seljamaa, M. (2017). Sotsiaalse sidustumise mustrid. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 363–409. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Kübar, U. ja Hinsberg, H. (2014). Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas. Käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele. Tallinn: EMSL.

Lepa, R., Illing, E., Lepp, U., Kasemets, M. ja Kallaste, E. (2004). Kaasamine otsustetegemise protsessi. Tallinn: Poliitikauuringute Keskus Praxis. Mascheroni, G. (2015). The practice of participation: Youth’s vocabularies around on- and offl ine civic and political engagement. Media@LSE, 35, lk 2–25. Metstak, A., Notton, K., Martinson, M., Valge, M., Reitav, U. (2012). Noorte kaasamine ja osalus maakonnas, vallas ja linnas: käsiraamat noorele, noortekogule, noortevolikogule, ametnikule, maakonna, kohaliku omavalitsuse juhile ja noorsootöötajale. Eesti Noorteühenduste Liit.

Mina. Maailm. Meedia: küsitlusuuring (2014). Tartu: Tartu Ülikool, ühiskonnateaduste instituut. Noortekogud ja noortevolikogud Eestis. Mis on kaasamine? Viimati külastatud 13. jaanuar 2018. https://noortekogud. ee/mis-on-kaasamine/.

Noortevaldkonna arengukava 2014–2020 (2013). Tartu: Haridus- ja Teadusministeerium. https://www.hm.ee/sites/ default/fi les/noortevaldkonna_arengukava_2014-2020.pdf. del Pozo i Alvarez, J. M. (2016). Youth: Values and freedom. Catalan Social Sciences Review, 6, lk 53–64.

Saar, H. (2017). Laste osaluse toetamine ja kaasamine otsustusprotsessidesse. Kokkuvõte kordusküsitlusest. Tallinn: MTÜ Lastekaitse Liit.

Sinclair, R. (2004). Participation in practice: making it meaningful, effective and sustainable. Children & Society, 18, lk 106–118.

Vihalemm, P. ja Kõuts-Klemm, R. (2017). Meediakasutuse muutumine: internetiajastu saabumine. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 251–278. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.