4 minute read
LÜHIKOMMENTAARID ARTIKLILE
Olles viimastel nädalatel jälginud noorte postitusi sotsiaalmeediakanalites, pean tõdema, et sotsiaalmeedia on paljude noorte jaoks igapäevane esmane suhtluskeskkond, kus jagada eraelulist infot ja võtta sõna isiklikel teemadel. Suur osa noori teeb seda üsna avalikult ja võib-olla pikemalt mõtlemata ning vahel tekib tunne, et mida vähem tead, seda parem. 2010. aastal olin eestvedajaks kohalikule noortealgatusprojektile, mil käsitlesime nädala kestel internetiohutuse teemat, eeskätt visuaalset eneseeksponeerimist. Käesolevat artiklit lugedes teadvustasin, et internetiohutusel on ka teine pool – digimaailmas oma arvamuse avaldamine, mis jätab jälje. Sellele võiks ehk teadlikumalt noorte tähelepanu pöörata. Mul on ääretult hea meel, et artiklis käsitletud uuringutes osalenud noored tõsiselt mõtlevad, milline on nende digitaalne jalajälg, ning suhtuvad ettevaatusega erinevatesse digitaalsetesse osalusvormidesse. Tõesti, iial ei või teada, mismoodi tõlgendavad teised sinu sõnavõttu ja kuidas hakkab edasi elama internetis jäetud kommentaar või postitus. Olen sotsiaalmeedia vahendusel kaasamise tõhususse suhtunud pigem kriitiliselt – võimalik, et põhjuseks on siiras usk isikliku kontakti võlusse, mis on minu arvates kõige alus. Kui noortele on antud võimalus kaasa rääkida, tuntakse huvi nende arvamuse vastu, nendega arvestatakse perekonnas, koolikeskkonnas, noortekeskuses, kohalikus kogukonnas, siis muutub osalemine neile harjumuseks. See igapäevaelus saadud harjumus annab neile osalusest positiivse kogemuse, aga ka analüüsi- ja arutlusoskuse, mis kajastub digikeskkonnaski.
Eelmisel kevadel, kui omavalitsustes käisid arutelud haldusreformi üle, võtsid meie kohalikud noored nõuks ärgitada teisi sel teemal kaasa rääkima. Aktiivsemad noored korraldasid kohtumise kohalike võimuesindajatega, kuhu kahjuks ei ilmunud peale eestvedajate ühtegi noort. Lisaks valmisid ühe aktiivse noore eestvedamisel videod teemadel, miks on meie vallas hea elada ja miks peaksime aitama kaasa iseseisvuse säilimisele. Nende videote sihtgrupiks ei olnud ainult noored, aga laikides ja jagades said nemadki võimaluse avaldada oma meelsust haldusreformi kohta.
Advertisement
Sellegipoolest ei pidanud mitmed noored vajalikuks osaleda rahvaküsitluses, jäädes skeptiliseks selle põhjustes ja oma arvamuse arvesseminekus. Paraku pole selline suhtumine omane pelgalt noortele. Laikimine või jagamine nõuab vähem pühendumist kui kohtumisel osalemine või näiteks küsitlusele vastamine. Võime seda pidada osalemiseks, aga see on nii pinnapealne, sest toimub lühikese hetke jooksul ning oma tegevust ilmselt eriti ei analüüsita. Seega jääb küsimus, kuidas julgustada ja motiveerida noori olema aktiivsem ja kaasa mõtlema. Leian, et eraldi keskkondade loomine ei too soovitud lahendusi, me võiks tegutseda siiski ühises inforuumis. Ent noortele võiks teistsuguseid lähenemisviise rakendada ka juba eksisteerivates meediumites ja kanalites. Nii võiks noori kaasata ka kohaliku vallalehe tegemisse, et seal rohkem kajastada neid puudutavaid teemasid.
Noorte kaasamine ja nende osaluse toetamine on suur vastutus. Sama suur vastutus on noore jaoks aktiivne osalus, oma arvamuse avaldamine – olgu siis silmast-silma vestluses või internetis veidi anonüümsemas võtmes. Peamine ongi ilmselt osalemiseks võimaluste loomine ja isiklik positiivne kogemus, mis motiveerib kaasa mõtlema ja rääkima ka noorsootöötajaid. Egle Haljassaar, Nõo noortekeskuse noorsootöötaja, MTÜ Tartumaa Noorsootöötajate Ühendus
Ühtepidi võiks selle artikli sisu tõlgendada nii, et Eesti noored on üsna keskpäraselt aktiivsed, võrreldes teiste riikidega, ja mõnes osas passiivsemad. Mina aga leidsin sobiva raamistuse artikli kõige viimasest lõigust ning selle võiks veidi lihtsustavalt parafraseerida niimoodi: noored ei olnud Eestis enne sotsiaalmeediat üldse eriti ühiskondlikult aktiivsed, kuid nüüd nad on seda vähemalt sotsiaalmeedias. See on tegelikult fundamentaalsem muutus, kui ehk esialgu paistab. Artikkel ei räägi olukorrast enne sotsiaalmeediat, kuid ilmselt ma ei eksi, kui väidan, et enne väljendas avalikku arvamust (meedias) alla 1% noortest. Artikli järgi on aga sotsiaalmeedias avalikult poliitilistel teemadel arvamust avaldanud aasta jooksul üle 50% noortest. See on üüratu muutus! Artiklist saadud uus teadmine võiks seega kõlada hoopis nii: praegused Eesti noored on märkimisväärselt aktiivsemad kui varasemad.
Jah, muidugi on sotsiaalmeedia killustunud avalik ruum ja seal arvamuse avaldamine ei ole sama, mis teha seda näiteks üleriigilises ajalehes. See on selge. Kuid sama selge on ka see, et esmakordselt Eesti (ja ilmselt kogu inimkonna) ajaloos kasvab üles põlvkond, kelle jaoks on avalikult oma poliitilise meelsuse näitamine osa normaalsusest. Need on praegused noored ja tulevased täiskasvanud, kelle jaoks on loomulik mõtestada, mida öelda privaatselt ning mida avalikult. Ühiskondi, kus enamik inimesi saaks üldse sellist küsimust endale esitada, ei ole varem eksisteerinud. Sotsiaalmeedia, nagu iga muu tehnoloogia, on tööriist ning sellega seostub nähtus, mida nimetatakse tehnooptimismiks. See on usk, et mingi uus tehnoloogia lahendab lihtsalt oma eksistentsiga varem ületamatuid probleeme. Näiteks loodeti, et kaasamisportaalid teevadki osalusdemokraatia reaalsuseks või et Facebooki sisutootmise demokraatlik iseloom tähendab, et kõigist kodanikest saavad sisutootjad. Sellised asjad ei juhtu ise, samamoodi nagu haamer ei ehita ise maja valmis. Veel enam – samamoodi nagu haamer vales käes võib olla hoopis relv, võib seda olla ka sotsiaalmeedia. Kui me tahame, et noored kasutaksid seda tööriista ühiskondlikus arutelus osalemiseks, siis peame seda aktiivselt toetama. Nii, nagu riiklikult toetatakse uute ettevõtete asutamist, MTÜ-de arendamist või kaupade välismaale eksportimist, saab toetada ka noorte aktiivsust sotsiaalmeedias. Sotsiaalmeediaaktiivsus on oma olemuselt lõpuks kodanikuaktiivsus. Igasuguse kodanikuaktiivsuse põhimõtteline alge on eestvedaja(d), ressursid ja organiseeritus. Seega on lahendus lihtne: tuleb leida eestvedajad ja anda neile ressursid organiseeritud tegevuse käivitamiseks või laiendamiseks. Samamoodi nagu külaselts vajab vahel veidi tuge, et kaasata uusi liikmeid, käivitada projekte ja kasvatada oma tegevuse mõju, vajavad seda näiteks ka aktiivsed Facebooki grupid, kes võiksid kaasata uusi moderaatoreid, käivitada rohkem arutelusid ja veebiprojekte ning selle kaudu tõsta oma liikmete arvu ja tegevuse nähtavust. Sellest artiklist võiks kaasa võtta idee, et noored juba on sotsiaalmeedias aktiivsemad ja tahavad seda olla ning seepärast maksab seda julgustada – selle asemel, et heita neile ette nutiseadmelembust või aega, mis veedetakse sotsiaalmeedias. Veelgi enam, tuleks märgata neid noori, kes juba mingit ühiskondlikku aktiivsust sotsiaalmeedias üles näitavad, ning leida viise neid toetada. Riik saaks seda teha rahaliselt (sarnaselt MTÜ-de toetamisega), õpetaja või noorsootöötaja saaks julgustada, kiita ning seada neid teistele eeskujuks, et nad suudaksid oma eakaaslasi paremini kaasa haarata ja tegevust laiendada. Martin Noorkõiv, Teaduse ja Kultuuri Sihtasutuse Domus Dorpatensis tegevjuht, Vabaühenduste Liidu ning Üliõpilaskonna Sihtasutuse nõukogu esimees
