NOORTE TEGUTSEMISKESKKONNAD JA OSALUSKOGEMUSED

(15–26-aastased noored), lähtudes nende tegevuslikust aktiivsusest ja mitmekesisusest. Neid ei rühmitatud teadlikult ainult kodanikuaktiivsusest lähtuvalt, sest osaluspraktikate suhestumine noorte tegutsemiskeskkondadega sooviti paremini välja joonistada. Kvantitatiivsel analüüsil saadud rühmadel, mille tegevusliku aktiivsuse ja mitmekesisuse näitajad on kokku võetud joonisel 1, siinkohal pikemalt ei peatuta31 . Järgnevalt tegi uurimismeeskond kolmetunnise ajurünnaku, mille käigus püüti leida viiele statistilisele noorterühmale/ ideaaltüübile võimalikult palju tõsielulisi vasteid. Uurijad tõid arutelus välja näiteid enda varasematest kokkupuudetest noortega, sh uuringute käigus kogetud juhtumitega nii, et kõnealune noor jäi arutelus osalejate jaoks anonüümseks. Ajurünnakus sõnastati kümme noorte osaluskogemuste juhtumit, millest igaühest olid võimalikud ka variatsioonid. Näiteks võis statistiliselt väheaktiivsete noorte rühmast leida nii vene keelt emakeelena kõnelevad poisid, Soome tööle läinud ehitajad, lapsega kodus olevad emad kui ka vabatahtliku-aasta võtnud noored. Täiskasvanute jaoks problemaatiliste subkultuuride alatüüpideks olid näiteks häkkerid, driftijad, rulatajad, tänavakunstnikud jt. Kümne põhitüübi ja nende variatsioonide seast valiti vaadeldavad juhtumid välja nii, et uuritavate noorte rühmad jäid piisavalt variatiivseks. Et uuringus otsiti huvitavaid osaluskogemusi väljastpoolt kodanikuaktiivsete noorte ringi, jäeti nende rühm kõrvale. Samuti ei uuritud teises äärmuses olevaid noori, kes viibivad kinnipidamisasutustes. Sihilikult püüti reaalelulisi vasteid leida viiele juhtumile: vene emakeelega poisid Virumaal, alt üles algatusega silmajäänud linnanoored, sotsiaalmeediavõrgustikuna toimivad kodutute loomade eest seisvad noored, lahendamist vajava probleemiga noored, (ehk liigagi) aktiivselt huvitegevusse kaasatud noored. Noorte kogemuste kogumist kavandades võeti arvesse, et kindlat tüüpi noori otsides muutuvad nii

31 Ülevaate kvantitatiivsest analüüsist leiab: Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides. juhtumikirjeldus kui ka uuritavate ring, sest ideaaltüüpe on keeruline kohata. Eri kogemustega, soost ja vanuses noored käivad omavahel läbi, nii et üht tüüpi otsides leiab eest ka teised. Siiski on otsinguid analüütiliselt sihistades lõplik valim mitmekesisem. Analüüsides olukorda nii, nagu see on, saab analüüsi endiselt laiendada erinevatele noorterühmadele.

Noori uuriti pikemate etnograafi liste intervjuude käigus, samuti vaatluste ja nende käigus toimunud lühivestluste abil. Välitöö hõlmas mitut vestlusringi, kus osales kokku 20 noort vanuses 12–21, sh 7 tüdrukut ja 13 poissi. Vesteldi noorte argiste elukogemuste ja suhtlusvõrgustike üle, arutleti osalemis- ja kaasamiskogemuste teemadel. Vestlus hoiti praktiliste kogemuste ja kokkupuudete tasandil, üksipulgi vesteldi nende kogemustest noorte esinduskogude ja -ühingutega, noortekeskustega, omavalitsuse ametnike ja poliitikutega. Vaatluste käigus liiguti kaheksa noorega ringi neile argistes ja harjumuspärastes kohtades, iseloomulikumaid kohti pildistati.

Noorte tegutsemiskeskkonnad ja osaluskogemused

Otsustesse kaasamise ja kaasatavate mõtestamine

Intervjuud noorsootöötajate ja noortega näitasid, et mõlemas rühmas oli otsustesse kaasamise tähendus sisustatud võrdlemisi kitsalt ning piiritletud meetodiga: kaasalöömine õpilasesinduses või noorte volikogus, poliitikas osalemine, küsitlustele vastamine. Vestluse käigus selgus, et noori kaasatakse tegelikult palju mitmekesisemalt, kuid selgepiiriliste tegevuste kõrval (nt kaasav eelarve) aset leidvat loomulikku (sh alt üles) suhtlusprotsessi ja tegevust ei tõsteta esile kui otsustes osalemist. Avalikus sektoris kasutatavatele üldmõistetele, nagu kaasamine, oli noortel keeruline oma argielust vasteid leida, sest nad ei kasuta oma argistest tegevustest rääkimiseks selliseid sõnu. Võib öelda, et ka

sõnakasutus määratleb selle, kas tegevust tajutakse omase või võõrana. Noored räägivad konkreetsetest tegevustest, nt loomade päästmisest, rularambi ehitusest jms. 21-aastane tütarlaps tõmbekeskusest on kodukandis ametnikke veennud, et tema püütud kassid saadetaks nn no-kill varjupaikadesse. See on tal ise sekkudes ka õnnestunud, kuid ta ei usu, et ametnikud sellest hooliksid. Pigem usub ta enda toimivasse tutvusvõrgustikku: „Kõiki kasse muidugi päästa ei suuda, kuid ka vähene on rohkem ja parem kui mitte midagi.“

Seda, milleks noori kaasata, mõtestatakse noorsootöötajate seas erinevalt ning mitmel tasandil. Esiteks on kaasamine tegevus, mida noorsootöötajad lihtsalt peavad tegema, sest selle kohta tuleb aru anda. Seetõttu on loogiline, et kaasamist mõtestatakse meetodikeskselt – seda saab ette näidata, paberil lihtsal kujul esitleda (nt küsitlustulemused). Teiseks mõistetakse otsustesse kaasamise all valdavalt just antud asutuse otsustesse kaasamist (nt suhtlus asutuse sotsiaalmeedialehel) ning otsustaja rollis täiskasvanut. Noorsootöötaja: Nii üle võlli on kõik asjad… Ikka mega, tegevuskavad, uuringud, Exceli tabelid … Sa pead paika panema kõik, kes käib, kui palju, mis vanuses, kus huvikoolides, milline noor on unikaalne … Saad sa aru, ma ei saa enam noortele keskenduda, pean keskenduma kõigele sellele, mis pabereid on vaja.

Osa spetsialiste rõhutas oma tegevuses otsuse langetamise asemel rohkem noore õppimisprotsessi toetamist. Nemad piiritlesid osalemist vähem meetodi ja ajaraami kaudu ning arutlesid rohkem selle üle, kuidas midagi teha, sh teooriast lähtudes. Samuti kirjeldasid nad vahetuid kokkupuuteid eri noorterühmadega, lähtudes sellest, kuidas need olukorrad võisid noortele paista. Mõned noorsootöötajad püüdsid end tavapärastest kaasamismeetoditest eristuvate tegevuste kirjeldamisel õigustada ja üle selgitada, miks nad noortega midagi teevad (näiteks miks lastakse noortel proovida tänavakunsti, kuigi linnaelanikud selle hukka mõistavad). Intervjuud näitasid, et otsuseid langetavad mõlemad pooled ilma, et vajadust teist poolt kaasata üldse üles tõuseks. Mõlemad rühmad tõid välja, et noor soovib otsustamisel täiskasvanute ruumist kõrvale hoida ning mõelda ja tegutseda ilma, et peaks täiskasvanu standarditele vastama (hindamine, eesmärgistatud tegevus, järelevalve). Noorsootöötajad jällegi lülitavad noorte ellu tegevusi ka ainult täiskasvanu initsiatiivist lähtuvalt, ilma noortega konsulteerimata (mitmesugused kooliüritused, kohustuslik rahvatants). Noorteuuringud ning ka uuringuautorite praktika näitavad, et selle üle, kas alaealine uuringus osaleb, otsustavad sisuliselt haridusasutused ja lapsevanemad. Talle jäetakse harva võimalus uuringus osalemisest loobuda, mis on aga vastuolus tema õiguste ning uurimistöö eetikaga. Noorte vaatlustel selgus olulise otsustesse kaasamist kitsendava aspektina see, et nende ja kohaliku omavalitsuse tulevikuväljavaated on eri perspektiiviga. Avaliku sektori tegevus on aeglane ja kammitsetud – kooskõlastused-kinnitamised, rahastuse leidmine, projekti kirjutamine jne. Noorte vajadused muutuvad elukaare etapi vahetumise tõttu mõne aastaga. Selleks ajaks, kui saabub omavalitsuse vastus noore soovile, võib ta elada juba teises linnas. Omavalitsuse otsustusprotsesside tagasiside jääb noorele seega hiljaks („Jah, me teeme näo, et kuulame teid, aga kuuleme nii nagu soovime.“). Noorte ja noorsootöötajatega vesteldi ka sotsiaalmeedia võimalustest noorte otsustesse kaasamisel, sest sellele meetodile on teaduskirjanduses pandud suuri lootusi32. Täiskasvanute kirjeldus näitas, et nende tegevus sotsiaalmeedias on selle tehnoloogiast tingitult pigem ühepoolne ja võimaldab suhelda noortega, kes tolereerivad täiskasvanutega ühes suhtluskeskkonnas viibimist. Täiskasvanud küll vestlevad sotsiaalmeedias noortega, kuid üksnes nendega, kes on avaldanud seal soovi saada täisealiste sõpradeks või otsustanud asutuse lehte jälgida. Oma asutuse välise veebiliikluse jälgimist selleks, et mõista noorte argielu, ei peetud mõistlikuks, seda võimalust seostati veebikonstaabli ülesannetega.

32 Sellest teeb ülevaate: Mascheroni, G., The practice of participation, lk 4.

Kui omavalitsuses, koolis ja noortekeskuses suudetakse teadete edastamiseks kasutada tavaliselt kahte kanalit (Facebooki ja ebaühtlase silmatorkavusega stenditeateid), siis üritusi korraldavad noored leidsid, et eakaaslasteni jõudmiseks on vaja kogu komplekti: Facebook, VKontakte, Instagram, fl aierid, stendid, tutvused, suhtlusvõrgustikud koolides ja organisatsioonides.

Omavalitsuse tüübi mõju noorte kaasamisele

Selle, kuidas noorte osalemist mõtestatakse, tingib ka omavalitsuse paiknemine, sotsiaalse taristu paigutus ja kaugused, aineline baas ja elukorraldus. Näiteks suurlinnas tõid noorsootöötajad välja, et neil on noore elukäiku keeruline noortekeskuses jälgida, sest „ruum on kogu aeg täis“ ning noored vahetuvad kiiresti. Kui üks neist tegevuse sobimatuse tõttu lahkub, ei paista see silma, sest teised tulevad asemele. Maaomavalitsuses on küsimus noorte osalemisest oluliselt kriitilisem. Nende vaatevälja jäävad rohkem põhikoolis õppivad noored, kelle sihiks gümnaasiumi või tööle siirdudes on sageli linn. Noored tajuvad selgelt, et nende arenguvõimalused kohapeal on piiratud („Siin ei ole ju tööd“), mistõttu omavalitsuse kaasamispüüdlused ei mõju veenvana. Nii linnas kui ka maal tegutsevatele spetsialistidele oli ühine see, et õppimise lõpetanud ja/või tööle asunud noortest teati vähe.

Maaomavalitsustes on tüüpiline, et noorsootöötajas kombineeruvad mitme valdkonna spetsialisti rollid korraga, sestap on tal noorega suhtlemisel lihtsam mõista tema soove ja vajadusi terviklikumalt, kvalitatiivselt. Noored on maal kohalikule kogukonnale nähtavamad (noorsootöötajad leidsid, et ei ole võimalik, et nad ei teaks sellest, kui noor midagi ei tee ega milleski osale). Ometi selgus vestlusest, et kogukond võib noore kõrvalejäämisest küll teada, kuid pika aja jooksul väljakujunenud olukorda võidakse võtta enesestmõistetavalt. Selle vältimiseks võiksid töötajad kiiremini vahetuda. Noorsootöötaja: Minu jaoks haldusreform tähendab korralikku õhupuhastust. Seda oli väga vaja, sest on tekkinud kindlad klikid: minu inimesed, kelle ristipoeg, kelle onupoeg… Ma pole kindel, kas uued omavalitsused on piisavalt suured, et see kaoks.

Linnas on noorsootöötajate jt tegevus lahutatud valitsusalade kaupa ning igas valdkonnas tuleb noort otsustesse eraldi kaasata.

Spetsialist, suurlinn: Driftimise poolest on lihtne ... Siin ei saa noorsootöötajad eriti kaasa rääkida, see on rohkem politsei ja noore enda mõistuse teema. Linnal ei ole maad. Erasektor peaks ise oma probleemide eest hoolitsema [kui noored segavad]. Noorsootöötajad leidsid, et linnas ei saa nad eriti märgata, kui noor on kaasamata, sest anonüümsem linnaelu pakub noorele küll rohkem võimalusi uute tegevustega katsetada, aga ka täiskasvanute tähelepanu vältida. Kaasamisel mängib rolli ka see, kas omavalitsuses kasutatakse noorsootöös valdavalt eesti või vene keelt. Linnades, kus üks keel selgelt domineerib teise üle, ei tule noorte teavitajatele ja kaasajatele tavaliselt meelde teist keelt kõnelevate noorte vajadused või pole jaksu/soovi tegutseda mitmes keeles korraga. Eri keeles kõnelevate noorteni jõuab teavet nii sotsiaalmeediast, tavameediast kui ka koolikeskkonnast erineva mahu ja sisuga.

Noorterühmade kogemused seoses otsustusprotsessidega

Ühiskonnas esinevad tegutsemiskeskkonnad toetavad sotsiaalset õppimist ja arengut erinevalt. Mõnes noorte tegutsemiskeskkonnas on neid võimalusi hõredamalt, olgu siis noore ajakasutuse tugeva raamistuse, möödapääsmatute kohustuste, teiste ahvatluste või võimaluste puudumise tõttu. Järgnev noorterühmade kogemuste ülevaade on struktureeritud nii, et kodanikuaktiivsetelt rühmadelt liigutakse vähem aktiivsetele.

Kodanikuaktiivsete noorte kogemused

Vaatlustes ja rühmaintervjuudes osalesid ka kodanikuaktiivsete noorte ideaaltüübile vastavad noored, kel oli rohkem kogemusi täiskasvanute kujundatud osalustegevustega (omavalitsuse ja koolide esinduskogude ja noorteühingute aktiiv, huvi- ja isetegevuse eestvedajad jt). Noorsootöötajad tõid seda rühma läbivalt esile n-ö etalonina – „oleks hea, kui selliseid noori rohkem oleks“.

Noorsootöötaja: Meil on probleem selles, et käijaid noori on üks punt. [...] Sinna seminarile ja sinna konverentsile ja sinna, needsamad … Sest saata saab neid, kes tunnevad asja vastu huvi. Tulevad tagasi ja jagavad infot ja teevad sellega midagi. Need on ühed ja needsamad. Ja nad ütlevad, et ei me ei jõua, nad jäävad maha ja õpetajad on kurjad … ja siis tuleb valima hakata.

Et noorsootöötajad ja kooliõpetajad püüavad erinevatele mõõduvõtmistele leida paremaid esindajaid, toetavad nad tahtmatult noorte polariseerumist rohkem ja vähem aktiivseteks, sest väheaktiivsetel ei ole võimalik õppida aktiivsemate kogemustest. Kui väheaktiivsed võõristavad poliitilist osalust, siis aktiivsed noored püüavad üleminekut nn täiskasvanute maailma ise kiirendada (nt positsioonid, tegevused, sõnavara). Intervjuud ei näidanud, et ametnikud esitaksid küsimusi selle kohta, keda esindusfunktsioonis noored esindavad. Noorte tegevusi loetledes tõdesid noorsootöötajad mitmel puhul, et kodanikuaktiivsetele noortele langeb topeltkoormus. Nad on oma võimetelt eakaaslaste seas siiski võrdlemisi erilised ja sageli üle koormatud. Noorte vaatlusest selgus, et alt üles algatusi kavandades puudub võimalus neid tegevusi kohustuslikus korras tehtavaga ühitada, nagu see on võimalik samas valdkonnas tegeval täiskasvanul (nt töö = hobi, uurimustöö ülikoolis = hobi jne). Ühiskondliku osalusega kaasnev ajakulu põhjustas meelehärmi ka osale lapsevanematele, kes ei olnud rahul lapse koduse panuse vähenemisega. Seega – kuigi kodanikuaktiivsetelt noortelt oodatakse vastust küsimusele, mida noored vajavad, ei pruugi nad teada seda, mida nad selleks ise vajavad. Omavalitsuste ametnikud arvestavad aktiivsete noorte panusega ning esitlevad nende edulugusid, kuid neil pole selget ülevaadet sellest, kuidas noorte omaalgatus omavalitsuse või kooli tasandini välja jõuab. Noorte vaatlus näitas, et aktiivsete noorte kodanikuosalus jääb teistele noorterühmadele võrdlemisi kaugeks. Seega võivad aktiivsete noorte võidud leida aset võrdlemisi juhuslikult, näiteks toetavate vanemate toel. Samad võimalused ei pruugi olla avatud vähemoskuslikele noortele, kes neid mängureegleid ei tunne. Tõmbekeskusesse rajati rulapark ühe noore järjekindla ja pikaaegse tegevuse tulemusel, „aga ta on ka kõva tüüp,“ tunnistasid noormehed (linn, Virumaa). Noorsootöötajad tõid välja, et tuge vajavad ka aktiivsed noored ise. Täiskasvanutele tavapärased toimimisviisid võivad mõjuda ehmatavalt või ründavalt mitte ainult kaasamiskogemuseta, vaid ka juba aktiivselt osalevatele noortele. Näiteks ei soovinud noored pärast seda, kui linnavolikogu oli nende ettekannet kritiseerinud, oma plaanidega enam rahvasaadikute ette minna. Volikogu liikmed eeldasid noortelt täiskasvanutega võrdväärset ettevalmistust. Kui noortele anti võimalus oma arutelu iseseisvalt läbi viia, siis nad sättisid presiidiumi stiilis paigutatud ruumi ümber, sest see rõhutas liialt võimusuhteid.

Kodanikuaktiivsed noored teiste noorte kaasajatena

Vaatluskogemus näitas, et aktiivsed noored toimetavad ülejäänutest võrdlemisi eraldi. Näiteks kutsekoolis vaadeldud noorterühma liidrid (16–18, Tallinn) pilasid nii õpilasesinduse töös osalejaid kui ka poliitikast või otsustusprotsessides kaasalöömisest huvitunuid. Ülejäänud rühm nii laitvaid arvamusi ei väljendanud, kuid nõustus vaikimisi.

Distantsi ja mittemõistmist teiste poolt tajusid ka aktiivsed noored. Näiteks leidis üks Virumaa noor, et noored võib jagada üldjoontes kolme kategooriasse. Aktiivseid olevat umbes 30% ja mitte millestki huvituvaid samuti u 30%. Nende vahele jääv 40% noori olevat tegelikkuses „täiesti kaasatav“.

Kodanikuaktiivsed noored Virumaalt: Kui inimeste huvi on ainult ringi kolada, käia ööklubis, ennast täis juua ja siis kuskil rohu sees täisoksendanuna vedeleda, ei ole mõtet midagi nende jaoks ei korraldada ega rajada. Aktiivne tütarlaps (18, Virumaa) tõi näite, et oli endast introvertsemate sõprade tarvis välja töötanud oma kaasamismudeli. Ta kutsub „need inimesed, kes ise iial millegagi ei liituks“, esimesel korral lihtsalt endaga mõnele üritusele kaasa, kolmandal aga registreerib juba vabatahtlikuks. Proovimise käigus olid sõbrad mõistnud, et see tegevus köidab neid. Vaatluskogemus toetab sama tütarlapse väidet sõprade rollist – suhtlusringkond ja lähedane sõpradering määrab suuresti noore tegevused. Sõprade osavõtt võib olla tähtsam kui tegevuse sisu. Noorte endi väitel ei aita väheaktiivsete noorte kaasamisel muu, kui tuleb nende juurde minna ja nendega rääkida. Ka mainitud kutsekoolinoored tõid välja, et koolitunni ajast oleksid nad mõnes otsustustegevuses nõus vahetult osalema, kuigi sõpruskonnas kujunenud hoiakut, et aktivism on „nõme“, on raske muuta.

Üksikutes valdkondades kodanikuaktiivsete noorte kogemus

Noored, kes ei osale esinduskogudes, kuid kes löövad aktiivselt kaasa teistes täiskasvanute poolt reguleeritud või korraldatud tegevustes (nt huvitegevuses), on rühmana sisemiselt variatiivsemad kui kodanikuaktiivsed. Nad võivad olla aktiivsed meelelahutuse tarbijana, õppimisele või spordile pühendudes, kool-kodu-sõbrad-arvutimängud eluviisi järgides, internetivõrgustikes maailmaparanduslike algatuste eestvedajana jne. Need noored kasutasid teistsuguseid sõnu ja oskusi kui ühiskondlikult aktiivsed noored. Vahetu kokkupuude täiskasvanute tegevustega oli nende seas kodanikuaktiivsete noortega võrreldes vähesem või ühekülgsem. Mitmed uuringus osalenud ühekülgselt aktiivsed noored kinnitasid, et neil on ettepanekuid ning nad tahaksid kaasa rääkida otsuste langetamisel, kuid mitte mingil juhul ametnikega suheldes või linnavalitsuses. Põhikoolinoored tunnistasid, et ei oskaks oma ettepanekutega pöörduda kellegi teise poole peale klassijuhataja. Ühe tõmbekeskuse noortel oli meeldiv kogemus sellega, kuidas nende algatusel loodava spordikompleksi kohtumistel käis regulaarselt kohal ka linnaametnik. Sellega muutus jõudude vahekord – noored said jääda enestele tuttavliku eneseväljendusviisi juurde ning oma ruumi. Ametnik tõlkis noorte vajadused asjaajamiseks sobivasse vormi. Intervjuud noortekeskuste spetsialistidega näitasid, et noortega ühiste plaanide tegemisel tuleb ühtlasi kokku leppida omavahelised reeglid. Noorsootöötajate jaoks on tavapärane, et noored pakuvad ühistegevuseks välja plaane, milleks vajalikud materiaalsed võimalused ja oskused ei ole eesmärgiga kooskõlas. Juhendajad püüavad ühistegevusi niimoodi ette valmistada, et noored saaksid piisava õpikogemuse, kuid ruumi jääks ka ebaõnnestumisele. Nad peavad oluliseks, et tegutsemiskeskkond julgustaks nõu ja abi küsima ning aitaks vältida läbikukkumist – ootamatud takistused või liigne kriitika võivad kaasa tuua noorte loobumise edasisest plaanidele kaasamõtlemisest ja tegutsemisest („noorte tahet ei tohi tappa“). Noorsootöötaja: Mul õnnestub tihti niimoodi, et ta arvab, et see ongi tema idee … ja tema mõtleski selle välja ja tema on veel korraldanud ka … ja ma kiidan selle eest.

Vähesema ja ühekülgsema osaluspagasiga noortelt on noorsootöötajate sõnul keerulisem küsida nende soove otse, ilma ettevalmistuseta. Noorsootöötajate kogemused näitavad,

et mitteaktivistidest noored ei julge langetada vastutusrikkaid otsuseid (kasvõi huvitegevuste kasuks), sest nad pole oma soovis kindlad ega oska oodata, kuidas see nende elu mõjutama hakkab. Parim tagasiside selle kohta, mida noored tahavad, tekkivat nendega vahetult tegutsedes ja järele proovides. Näiteks korraldati ühes maaomavalitsuses ürituste sari, mille raames osteti ühekordselt sisse noorte soovitud huvitegevused. Siit tõuseb küsimus, kuidas olemasolevat loomupärast alt üles ideekorjet rohkem vääristada ning kuidas anda sellele niisugune vorm, mis jääks noorte jaoks tähenduslikuks, aga ka omavalitsusasutuste töötajatele arusaadavaks ning esitletavaks. Võimaluseks on alt üles ja vabas vormis, formaliseerimata tagasiside kogumise meetodid laiemalt kasutusele võtta, kuid nende kehtestamisega tuleks olla ettevaatlik. Kodanikuaktiivse noore (tütarlaps, 18, Virumaa) kaaslased tõid välja, et nad ei julgeks rääkida linnaametnikuga, aga oma eakaaslasega küll. Neiu sooviks Narva luua platvormi, mis aitaks noorte võrdlemisi toored ideed vormida sellisele kujule, et neid oleks sobilik viia kohalike võimuesindajate ette. Üle nädala toimuval arutelul „Youth Space“ tohiksid osaleda vaid noored.

Vaadeldud noored, kes ei osale noortekogudes ega ole otsustusprotsesse kogenud, mainisid eelistatud formaadina siiski küsimustikke, sest ei julgeks kuhugi oma nime all arvamust avaldama minna (sh sotsiaalmeedias). See ei tähenda tingimata, et standardiseeritud küsimustikku oleks kõige sobivam kasutada, vaid et noored vajavad turvalist kogemust, mis ei esitaks nende oskustele liiga kõrgeid ootusi.

Universaalne, korraga eri tüüpi noori hõlmav tagasiside kogumine

Koolielu kirjeldustes peegeldusid mitu tegevust, mis olid noortele üldiselt kohustuslikuks muudetud. Näiteks pannakse kooli tunniplaani rahvatants, tagamaks tantsupidudele järelkasvu. Koolis tehakse küsimustikele vastamine noortele sisuliselt kohustuslikuks (arvutiklasse külastatakse õpetaja suunamisel, järelevalve all) ja ka õpilaste esinduskogusse ning ürituste toimkondadesse määratakse õpilasi täiskasvanute äranägemisel (noorsootöötaja: „võtad noorel nööbist kinni ja räägid“). Ühelt poolt tundub, et kohustusliku tegevusega sekkutakse noorte enesemääratlusõigusesse, teiselt poolt selgub, et niimoodi said noored teada, et see tegevus võib neile tegelikult huvi pakkuda. Näiteks sattus üks küsitletud tütarlaps (18, Lääne-Eesti linn) vastu tahtmist kooli õpilasesindusse, üks noormees (17, Virumaa linn) õe käsul noortekeskusesse. Üks noor (tütarlaps, 14, väikelinn) koges klassiüritusel, et õpilasesinduse töö pakub talle huvi, aga ta ei julgenud sinna kandideerida, sest tal ei olnud seal ees nn oma inimesi. Et koolis on kohustuslikus korras kaasamine levinud, on mõistlik väheaktiivsetele noortele vastu tulla, kasutades rohkem meetodeid, mis on jõukohasemad erineva oskuste pagasiga noortele (näiteks klassisisesed arutelud), et neist oleks rohkem kasu paremate otsuste langetamisel. Väheaktiivsete noorte otsustesse kaasamiseks võiks justkui sobida standardiseeritud küsimustik (eriti koolikohustuse eas noorte puhul), sest koolis vastavad erinevad noorterühmad küsitlusele ühetaoliselt. Samas kirjeldas osa noori küsitluskogemust rohkem meelelahutus- kui osaluskogemusena; mainiti, et ankeedile vastates püütakse jätta endast kindlat muljet. Näiteks leppisid Virumaa linna noored ühele küsitlusele vastates kokku, et Eesti Vabariigi presidendiks märgitakse Putin. Noorte peegeldus näitab, et selliste küsitluste tavapäraseks muutumine võib normaliseerida arusaama, et kaasamine ei pea toetama ärakuulamist ega oma arvamuse väljakujundamist, eriarvamustest ühisosa otsimist ega ka andma osalejale tagasisidet. Uusi meetodeid, mis võimaldaksid noorterühmade kogemusi koguda ja kvantitatiivselt kõrvutada, praktiliselt ei nimetatud. Üksiku näitena võib tuua Tallinnas kavandatava ühistranspordikaardi abil noorsootööteenuste „ostude“ tuvastamise süsteemi.

Kuigi noorsootöötajate jaoks on kvantitatiivne tagasiside lihtsasti „vormistatav“, aidates kaasa oma töö tulemuste esitlemisele, väärtustavad nad teabeallikana siiski rohkem vaba vestlust, noorte spontaanseid küsimusi, jutuajamisi ja vestluskatkeid, sh sotsiaalmeedias. Noorte soovide kogumiseks on kasutusel mitmeid meetodeid, nii spontaanseid ja jooksvaid (nt ideede märkimine seinale, ka Facebookis) kui ka sihipäraseid (ajurünnakute tehnikad). Nutiseadmete levikut silmas pidades olid noorsootöötajad käinud vastavatel koolitustel, kuid sellele vaatamata toodi välja vajadust nende kasutamise oskuseid edasi arendada. Üks maapiirkonna noorsootöötaja oli nutiseadmetele üles ehitanud mängu stiilis „tunne oma koduvalda“ ning toetas noori kohalikust raamatukogust reklaamfi lmi tegemisel.

Subkultuurides ja võrgustikulistes omaalgatustes osalejate kogemused

Akseni jt33 analüüs näitas, et noorte seas on ka rühmi, mis puutuvad korraldatud noorsootöö tegevustega vähem kokku (vt joonis 1, subkultuuri järgijate rühm). Vaatlused näitasid, et osa noori võib piirduda võrdlemisi iseseisva tegevusega eksperimenteerimisega ning võrgustuda eeskätt eakaaslaste või sarnase elustiiliga inimestega. Statistiliselt väljajoonistunud rühma interneti abil otsides selgus, et sellesse sobituvad noored vahendavad eetilisi kaupu, päästavad loomi, korraldavad linnaaiandust, survestavad ettevõtteid, jagavad isetegevusideid jms. Nende tegevust toetab oluliselt sotsiaalmeedia.

Sotsiaalmeediarühmi jälgides paistis, et sellised eksperimenteerivad võrgustikud on sotsiaalse innovatsiooni kasvulavad, milles tegutsevad noored ei loo püsivaid sidemeid omavalitsusasutustega. Uuringusse valitud loomaaktivistide aate- ja mõttekaaslaste rühmitus tegutseb peamiselt sotsiaalmeedia vahendusel, kasutades paremini ära võrgustiku piiridesse

33 Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides. jäävate inimeste ressursse (raha, tööaega, transpordivahendeid, ruume ja esemeid). Et neil on hädasolevast loomast teatajale võimalik võrdlemisi paindlikult vastu tulla (näiteks pole kunstlikke piire looma päritoluvallale, hoiustamisajale, diagnoosile ega ka vabatahtliku tööajale), tajuvad nad suhet omavalitsuste ja nende selgelt reeglistatud varjupaikadega pigem konfl iktsena. Sellisest noorte omaalgatuslikust tegevusest tulenevalt võib küsida, kas sellist panust võiks mõtestada nende tagasisidena (võtta arvesse omavalitsuse otsustes) ning kas seda annaks omavalitsuse poolt toetada nii, et noorte tegevusel oleks suurem kasutegur. Vestlused noorsootöötajatega näitasid, et nad ei pea oluliseks selliste noorterühmadega eraldi suhete loomist ja hoidmist, näiteks uute algatuste ülesotsimist, vaatlemist ning tegutsejatele omaalgatuslikult abi pakkumist. Noorte kogemus aitas mõista, et ametlikke ja vabatahtlikkuse baasil loodud lahendusi võib olla keeruline omavahel sujuvalt kokku sobitada, sest kui üksteise abi vajatakse, ei ole teisel poolel aega või satutakse konfl ikti ideoloogiliste seisukohtade erinevuste tõttu. Omavalitsuse jaoks muudab sotsiaalmeedias või tänaval rohujuuretasandil aktiivsete noorte kaasamise keerulisemaks see, et seda tüüpi noored ei loo endale esindusorganisatsioone. Ametnikele on tavatu, kui nende vastas pole sellist partnerit. Suurlinna kogemused näiteks tänavakunstnike, rulatajate jt subkultuuride esindajatega näitavad, et noorte mitteformaalsetele rühmitustele tuge pakkudes (näiteks luues tänavakunsti huviringe) satub omavalitsus sageli ise konfl ikti, sest teised sotsiaalsed rühmad võivad noorte tegevust hukka mõista.

Omaette- või kõrvalejäävate noorte kogemused

Ka see noorterühm (vt joonis 1, mitteaktiivsed noored) ei ole ühetaoline, vaid selles peituvad erinevad sidemed nn ühiskonnastavate tegutsemiskeskkondadega. Et selle rühma

noortel puuduvad kogemused selgepiirilistesse otsustusprotsessidesse kaasamisega, tuli neid vaadeldes kohati rohkem mõtestada nende tegutsemiskonteksti kui seda, millest nad otseselt rääkisid. Seetõttu on rühmale iseloomulikke tsitaate keerulisem välja tuua. Vaatlused näitasid, et selleks, et see rühm saaks otsustusprotsessides osaleda, peaks tal olema ootus või kogemus, et sellest midagi muutub või et tal on õigus midagi soovida. Ka nn mitteaktiivne noor õpib end järjepidevalt tundma ja oma oskusi arendama. Täiskasvanule nähtavate tegevuste asemel on sellele rühmale omased aga pigem mikro-eksperimendid. Kogemused otsustamisega ja ootused sellele on kooskõlas suhteliselt passiivse eluviisiga. Noorte ja noorsootöötajate tegutsemiskonteksti vaatlemine aitas mõista, et tegutsemiskeskkonnas, kus on toetatud vähesed tegevused või on osalemine piiratud (nt sobimatus teiste noortega, huviringide vähesus, napid materiaalsed võimalused), saavad vähem areneda ka osalemiseks vajalikud kujutlusvõime, tegutsemissoovid ja oskused. Vaatlustes peegeldus kõrvalejäävate noorte tegevuste võimaliku olulise mõjutajana subjektiivselt tajutud koolikoormus. Näiteks gümnaasiumiealised tunnistasid, et õpikoormusega kaasneva vaimse pinge ja pikkade päevade tõttu ei olekski pärast kooli jaksu rohkemat ette võtta. Vähesel vabal ajal tahetakse ka lähemate sõpradega kokku saada või on vaja täita kohustusi kodu ja pere ees. Vaatluste ja noorsootöötajate ekspertkogemuse näitel soodustab passiivsust tegevuskeskkonna katkestuse kogemus, mis suunab noore tähelepanu ümberorienteerumise vajadusele. Ajal, kui kesk- ja kutsekoolidesse üle Eesti õppima läinud noorte side kodukohaga väheneb ning uue elukeskkonnaga ei ole sidemeid veel tekkinud, ei tegele nende kaasamisega ei kodu- ega õppekoha omavalitsus. Ükskõiksemat suhtumist osalusvõimalustesse või leppimist eemalejäämisega kujundas ka see, kui noor veetis elukoha tõttu palju aega transpordis (vt ka joonis 1, popkultuuri järgijate rühm). See raamistas aega, mida noor saanuks kasutada oma soovide tundmaõppimiseks ja ka vahetult otsustusprotsessides osalemiseks. Näiteks veetis üks Pärnu lähistel elav noor õhtuid sageli Pärnus jalutades, sest kui ta koolist ei jõudnud kell 16 väljuvale bussile, avanes järgmine võimalus koju jõuda alles kell 19. Hilisõhtustelt üritustelt tuleb sellistel noortel tavaliselt lahkuda juba alguses ning nende sotsialiseerumisvõimalused on oluliselt piiratumad kui vähemraamistatud ajakasutusega eakaaslastel. Kaasamist kujundab ka omavalitsuse aineline baas ja see, kui kaua on asulas noorsootööd korraldatud (arengujärk). Noor annab oma soovide kohta tagasisidet, toetudes senisele kogemusele. Kui asulas pole seni olnud noortekeskust või avalikku spordiplatsi või kui tunniplaani kujundamisel pole tema arvamust kunagi küsitud, siis ta ei pruugi mõista, et seda on võimalik soovida. Pöördumine n-ö tühjalt kohalt võib mõjuda võõrastavalt (näiteks küsimus „Kas Sa tahaksid, et Sinu arvamust küsitakse kohaliku elu korraldamise kohta?“34). Kõrvalejäämist toetab ka erilisus või suur erinevus. Noorsootöö praktikute kogemus näitab, et kui noore tavapärasest erinev käitumine segab ringikaaslasi, ei tule ringijuhid olukorraga toime ja noor tõrjutakse välja. Pettumus kõrvaletõrjumisest vähendab soovi osaleda ja sotsialiseeruda.

Kaasamaks väheaktiivseid noori, on noorsootöötajate sõnul oluline neid märgata. Et tegevustega seotud kompetentsid käivad käsikäes, torkavad vähemkaasatud noored silma ebatavalise käitumisega. Näiteks toitumisharjumused, etiketi järgimine, soovimatus tegutseda, eraldumine. Noorsootöötajad oskasid küll nimetada selliste noorte aktiviseerimiseks sobivaid tegevusi, kuid ei kasuta neid süstemaatiliselt, sest see võib väheaktiivset noort heidutada (nagu noorsootöötajad on varem kogenud). Osaluse arendamiseks saab noorsootöötajate ja noorte arvates pakkuda väheaktiivsetele noortele meelelahutuslikke tegevusi, sest ka meelelahutus toetab grupiprotsesside arengut ja vastastikust õppimist.

34 Saar, H., Laste osaluse toetamine, lk 28.

Pilt 1. Noored tajuvad, et nende lemmikpaigad on tegelikult mõeldud turistidele

Antropoloog noortega ühe tõmbekeskuse promenaadil Foto: Helelyn Tammsaar

Noorsootöötaja: Ma just võtsin lavastusse neid märkamist vajavaid lapsi. Nüüd ma palun jumalat, et saaks selle lavastuse ära tehtud. See võtab aega … et nemadki saaksid aru, et ka neil on siin lavastuses roll, nad ei ole siin lihtsalt niisama.

Väheaktiivseid noori samm-sammult julgustavaid tegevusi on keeruline siduda kitsa fookuse ja piiritletud ajakavaga otsustusprotsessidega. Vaatluskogemus näitab, et enne täiskasvanuiga ei ole neid noori lihtne „laua taha“ saada. Osalemist saab aga toetada, liigendades osalusprotsesse jõukohasteks ja arusaadavateks osadeks. Toeks saab olla kestva dialoogi hoidmine ja edasiarendamine (õpikogemus), sh noortele sobivas vormis (sõnavara, probleemipüstitus, kanal). Noorsootöötajate kogemus näitas ka, et ebakohaselt käituva ning riskialti noorega ei tasu dialoogi katkestada, sest pisikesed vastutulekud võivad hoida avatuna võimaluse eri tegutsemiskeskkondade reeglite kokkusulamiseks.

Ruumikorralduse võimalused mitteaktiivsete noortega dialoogi loomiseks

Korraldatud osalustegevustest kõrvale jäävaid noori aitavad omavahel kokku tuua täiskasvanute silma alt eemale jäävad kogunemispaigad, mida kasutatakse paratamatult ka tubaka, alkoholi või uimastite tarbimiseks. Seal on noorte arvates võimalik viibida sundimatus keskkonnas, kus ei ole täiskasvanute järelevalvet ning kus ei pea pidevalt kontrollima enda käitumist, välimust ja keelekasutust. Dialoogi noortega, kes ei soovi teadlikult täiskasvanutega suhestuda, saab arendada ruumiga mängides. Seda võimalust kasutatavad praegu noorsootöötajad jt täiskasvanud osalised ebateadlikult. Näiteks on suunatud noori, sulgedes kindlat ruumiosa (nt Tallinnas Vabaduse väljakul paigaldati vabadussamba alusele klambrid, mis takistavad sellel rulatamist) või avades sobivat ruumiosa (näiteks asetades linnatänavale korvi- või pingpongilaudu ja pinke, luues wifi kasutamise ja elektriseadmete laadimise alasid).