OTSUSTUSPROTSESS: KINDLAPIIRILINE TEGEVUS VÕI ETTEARVAMATU EKSPERIMENT

nendes raamides valmisolek teha iseseisvaid otsuseid. Vastuolu noore vaba tahte ja teda ümbritseva keskkonna loodud võimaluste vahel ajendas lähtuma Pierre Bourdieu käsitlus „väljast“ ja „mängust“5, mis aitab mõista, et igasugune vabadus on võimalik vaid kindlates raamides. Tema järgi on kesksel kohal inimese ebateadlik, masinlik ning harjumuslik suhestumine kindlas tegutsemiskeskkonnas omaksvõetud kirjutamata mängureeglitega, mille järgimiseks on vaja nii kehalisi oskuseid, mõtlemis- ja sõnastusviise kui ka ainelist baasi (esemeid, taristut, raha). Mängureeglite edukas omandamine aitab antud keskkonnas paremini toime tulla ning mõjutada neid, kes samade juhistega nii edukalt kohanduda ei suuda. Bourdieust lähtudes on oluline mõista, et ühiskond koosneb erinevatest tegutsemiskeskkondadest (väljadest), mis piiritleb ka täiskasvanute toimetulekut ühes või teises valdkonnas (näiteks poliitikas, kultuuriloomes, ettevõtluses), rääkimata noortest, kes alles sotsialiseeruvad. Et noorte otsustamises osalemist paremini kujundada, on vaja süvitsi vaadata nende senistesse kogemustesse. Järgnev analüüs6 annab ülevaate eri noorterühmade kogemustest otsustamisega. Noorte ja noorsootöötajate kogemuste varal näidatakse, milliste oskuste ja motivatsiooniga rühmadele olemasolevad võimalused sobivad, kuidas noorte kodanikuosalust toetada ja nende panust enam väärtustada. Analüüsis kasutatakse kvalitatiivset lähenemist: noorte kogemuste uurimiseks tehti antropoloogilisi välitöid ja noorsootöötajatega rühmaintervjuusid.

5 Väli – suhtlusruum või tegutsemiskontekst, mis eristub teistest väljadest toimijale tehtavate, just sellele väljale iseomaste ja autonoomsete vaikimisi ettekirjutuste poolest. Järgnevas tekstis kasutatakse läbivalt sõna tegutsemiskontekst. Mäng – välja toimimisreeglid, mis on kinnistunud väljal tegutsejate vaimsete ja kehaliste rutiinidena.

Bourdieu, P. (1977). Outline of a Theory of Practice. Cambridge: Cambridge University Press. 6 See artikkel on välja arendatud uuringust „Noorte osalemine otsustusprotsessides“. Aksen, M., Kiisel, M., Saarsen, K., Koppel, H., Jaanits, J., Tammsaar, H., Rajaveer, L., Narusson, D. ja Trumm, E. (2018).

Noorte osalemine otsustusprotsessides. Tartu: Tartu Ülikool.

Otsustusprotsess: kindlapiiriline tegevus või ettearvamatu eksperiment?

Meetodikesksuselt noorte areneva eneseteadvuse toetamisele

Laste ja noorte osaluspoliitika uurija Sinclair7 toob välja, et seda, mida tohib pidada noorte otsustamises osalemiseks, kiputakse ametkondades meetodi järgi liigselt piiritlema. Olgu see uuring, konsultatsioon, sundimatu igapäevane kokkupuude, esinduskogusse kuulumine või koostööprotsess poliitikakujundajatega – meetodist olulisem on pöörata tähelepanu sellele, mis osaluspraktikate käigus tegelikult juhtub. Millist eesmärki täidab osalemine kaasaja ja millist noorte jaoks? Milliseid noori kaasatakse ja milliseid mitte? Millisel viisil väljendab end noor ja millest saab aru kaasaja? Kuivõrd tuleb noorel rääkida enese, kuivõrd teiste eest? Kui noored ja täiskasvanud on eriarvamusel, siis kelle sõna maksab rohkem? Kui tähendusrikas on osalemistegevus ja mis sellest sõltub? Kuidas olla kindel, et noor on nõus osalemisega? Neile küsimustele eelnevalt vastata püüdes on Sinclairi arvates võimalik lahendada eriarvamused selles osas, millist meetodit osalemiseks kasutada. Mascheroni8 rõhutab, et noortele sobiva osalusmetoodika kujundamiseks on vaja üle vaadata nende kiiresti mitmekesistuvad tegevused ning otsida sellest osalemispraktikaid, mida täiskasvanud ei oska osalemisena tõlgendada. Ta leiab, et noorte osalusviisid tõukuvad tingimustest, milles lõimuvad „lastetoast“ pärinev kombestik (Bourdieu habitus)9 ,

7 Sinclair, R. (2004). Participation in practice: making it meaningful, effective and sustainable. Children & Society, 18, lk 106–118. 8 Mascheroni, G. (2015). The practice of participation: Youth’s vocabularies around on- and offl ine civic and political engagement. Media@

LSE, 35, lk 2–25. 9 Sotsialiseerumise käigus välja kujunenud arusaamad selle kohta, kuidas kindlas olukorras toimida, samuti vastavad oskused ja harjumuslikud tegutsemisviisid. Artiklis kasutatud läbivalt habituse vastena.

omandatud oskuste ja vahendite pagas (kapitalid10) ning tuttavlik tegutsemiskeskkond (väli). Need sidemed on noortel aga erinevad – ühiskonna arengust ajendatud paratamatu elavike11 mitmekesistumine tingib ka erinevuste kasvu osalemissoovides, oskustes ning võimetes. Mascheroni12 toob ka välja, et tulenevalt noorte omavahelistest erinevustest ei tasu noorte ootusi kodanikuosalusele alati täiskasvanute omadega vastandada. Mitmes plaanis võivad nad eelistada samu lahendusi. Noorte ja täiskasvanute eelistuste ühisosa võib sõltuda sarnasest kombestikust (näiteks kalduvus kaitsta oma õigusi), erisused aga tõusetuda erinevatest oskustest ja ressurssidest (näiteks sõnavõtukogemus, kanali valdamine, positsioon) ning tegutsemiskeskkondadest (näiteks kas reeglid on suusõnalised ja paindlikud või kirjalikud ja vankumatud). Laps või noor ei oska erinevate tegutsemiskontekstidega kohanduda sama hästi kui täiskasvanu, sest tal on vanusest tingitult vähem kogemusi ja oskusi, aga ka napim teadmine sellest, mille poole ta võiks püüelda. Psühholoogid Gould13 ning Erikson ja Erikson14 selgitavad, et noor õpib end teda kaitsvatest institutsionaalsetest raamidest eraldiseisvalt teadvustama alles 22.–28. eluaasta vahel, kui tal areneb välja sõltumatu enesetaju ning võime hinnata oma tegelikke, institutsioonidest sõltumatuid soove ja võimeid. Seetõttu tuleb noorte kodanikuosalust analüüsides arvestada, et neil võib olla keeruline oma soove mõista ja väljendada väljaspool tuttavlikku raamistust. Noorte oskused arenevad järk-järgult, jäljendades ja proovides, ühes sellega ka teadmised iseenda kohta. Seetõttu rõhutavad Bourdieust lähtuvad osaluskäsitlused analüütiliste eneseteadvustamise

10 Mõistet kapital kasutatakse mitmuses, näitamaks, et rahalise vara kõrval on olulised ka tutvused, oskused jm. 11 Inimese suhe ümbritseva ja tunnetatava tegelikkusega. 12 Mascheroni, G., The practice of participation, lk 4. 13 Gould, R. L. (1978). Transformations: Growth and Change in Adult Life.

New York: Simon and Schuster. 14 Erikson, E. H. ja Erikson, J. M. (1997). The Life Cycle Completed. Extended Version. New York: Norton. võimete kõrval ka kehaliste oskuste arengu ja kogemuste laiendamise vajalikkust.

Otsustamises osalemise ideaalid ja praktika

Eesti rakendusuuringutes ja koolituspraktikas lähtutakse nn Arnsteini mudelist15, milles kujutatakse osalemist kui astmestikku, milles iga järgnev aste tagab eelnevaga võrreldes parema tulemuse, sest igal astmel vähendatakse otsustamist kitsendavaid raame. See käsitlus läheb vastuollu eelnevalt öelduga – eri arengujärkudes ning kombestikuga noorte võimestamine ei pruugi olla realistlik eesmärk, sest eneseteadvuse (teadmised enda kohta) vähene areng või selle toetamata jätmine võib luua olukorra, kus osalemine saab toetada ainult juba seni kogetu esiletoomist. Näiteks on laste osaluse uuringu16 andmetel oluliselt kasvanud noorte kaasamine standardiseeritud küsimustike abil. Selle meetodi kasutamise sageduse kasvust hoolimata soovivad noored, et edaspidi küsitaks nende arvamust veelgi rohkem just ankeetküsitluse abil.

Gregory17 tegi sarnase järelduse, leides, et osalusprotsessis ei anta osalejatele edasi mitte niivõrd teadmisi kindla

15 Arnstein, S. P. (1969). A ladder of citizen participation, Journal of the American Institute of Planners, 35(4), lk 216–224; Hart, R. (1997).

Children’s participation: the theory and practice of involving young citizens in community development and environmental care. London: UNICEF;

Metstak, A., Notton, K., Martinson, M., Valge, M., Reitav, U. (2012).

Noorte kaasamine ja osalus maakonnas, vallas ja linnas: käsiraamat noorele, noortekogule, noortevolikogule, ametnikule, maakonna, kohaliku omavalitsuse juhile ja noorsootöötajale. Eesti Noorteühenduste Liit;

Noortekogud ja noortevolikogud Eestis. Mis on kaasamine? Viimati külastatud 13. jaanuaril 2018. https://noortekogud.ee/mis-on-kaasamine/; Lepa, R., Illing, E., Lepp, U., Kasemets, M. ja Kallaste, E. (2004). Kaasamine otsustetegemise protsessi. Tallinn: Poliitikauuringute

Keskus Praxis; Kübar, U. ja Hinsberg, H. (2014). Kaasamine avalikus sektoris ja vabakonnas. Käsiraamat ametnikele ja vabaühendustele. Tallinn:

EMSL. 16 Saar, H., Laste osaluse toetamine. 17 Gregory, A. (2000). Problematizing participation: a critical review of approaches to participation in evaluation theory. Evaluation, 6 (2), lk 179–199.

meetodi mitmekesise kasutamise võimalustest (kuidas erinevaid andmeid või väiteid tõlgendada) kui otsustusprotsessi juhtivate inimeste endi meetodi kasutamise praktikat, mis suunab osalejad kaasajale sobivatele järeldustele. Ehk siis osalusprotsess kujundab esmaselt arusaama sellest, millisel moel tohib või tuleb arvamust küsida.

Carpentier18 toob välja, et astmeliste kaasamismudelitega püütakse kaasajale selgeid suuniseid anda, sedastades sellega, et osalusprotsess on loomult stabiilne. Ülemisele astmele jõudes (informeerimisest võimustamiseni) peaks saavutatav tulemus olema võimalikest parim. Reaalses elus kujundavad tema sõnul osaluse intensiivsust ja tulemust väga erinevate taktikatega ühiskondlikud rühmad, põhjustades protsessis segadust ja konfl ikte. Vajadus protsessi pidevalt ümber kujundada ei sobitu kuidagi astmeliste kaasamiskäsitlustega. „Redeli-käsitlus“ ei suuda arvesse võtta osalejate vahelisi võimusuhteid, mis põhjustavad protsessis juhuslikkust, mitmekihilisust ja komplekssust. Ka Gregory19 kritiseerib Arnsteini osaluse ideaali. Ideaalse plaani järgi tuleb osalemisprotsessi kaasata kõiki inimesi kõigis etappides. Praktikas ei õnnestu seda aga saavutada. Gregory leiab, et praktikas ei ole ka tegelike osalejate väljavalimine sageli õnnestunud – neid ei ole esindatava rühma poolt end esindama valitud. Sageli ei aita eri rühmade kokku toomine neil üksteise arvamusi senisest paremini mõista. Ideaal vabast teabeliikumisest ja sellest, et kõik saavad kõigi argumente jooksvalt kontrollida, sumbub osalusprotsessi keerdkäikudes. Vastupidiselt oodatule võivad kasvada hoopis erimeelsused.

Kui Arnsteini mudel eeldab, et laialdane nõustumine probleemide või väidetega tagab ühise keele ka selles, milliseid samme tuleb probleemi lahendamiseks või eesmärgi

18 Carpentier, N. (2016). Beyond the Ladder of Participation: An Analytical Toolkit for the Critical Analysis of Participatory Media Processes.

Javnost – The Public, 23(1), lk 70–88. 19 Gregory, A., Problematizing participation, lk 181–183. saavutamiseks ette võtta, siis reaalses elus ei ole selline võimalus enesestmõistetav. Lähtepunktis ühisel nõul olijad ei kiida heaks üksteise lahenduskäike. Keeruline on leida ka otsustusprotsessile juhte, kes ei võtaks erinevate osalistega tutvudes kellegi ootuseid teistega võrreldes rohkem arvesse. Näiteks argielus vähese võimuga inimesed ei oska ega suuda otsustada teiste üle nii, et jõutaks toimiva lahenduseni, tavaelus juhipositsioonil olijad kipuvad jällegi kaasamist enda huvides kallutama.

Carpentier20 pakub Arnsteini astmelisele mudelile asenduseks välja dünaamilisema, mille kohaselt (noortele kohandatult) tuleks kaasamist alustada, vastates küsimustele selle kohta:

1. milline on noore tegutsemiskeskkond, mida ta tunneb ja valdab, 2. millised on noore võimalused sellest tingituna oma valikuid kujundada, 3. kuidas noort ümbritsevad osalised kasutavad oma võimu, 4. millisel moel nad kujundavad otsuseid noortega/ noorte üle.

Noortele tuttavlikud tegutsemiskontekstid osalemise kasvatamise lähtepunktina

Kuigi Mascheroni21 toob välja, et noorte ja täiskasvanute eelistustel on oma ühisosa, ei jäta ta kõrvale vajadust uurida suhteid noorte eri rühmade vahel. Noorte tegevuskontekstide uurimine aitab kriitiliselt mõtestada ka uute osalustrendide potentsiaali, näiteks sotsiaalmeedia ja digilahenduste võimalusi. Mascheroni ülevaade sotsiaalmeedia kasutuse ja kodanikuosaluse seoste uuringutest näitab, et ka internetist ei leia üht meetodit, mis aitaks eri noorterühmi kõnetada ühtviisi tulemuslikult.

20 Carpentier, N., Beyond the Ladder of Participation, lk 83. 21 Mascheroni, G., The practice of participation, lk 4.

Osades uuringutes tuuakse välja, et kodanikuosalus on seotud sotsiaalmeedias suhtlemise ja loomingulise tegevusega, näiteks on päevauudiseid jälgivad noored aktiivsemad ka poliitilistes aruteludes. Teistes uuringutes jällegi väidetakse, et mitme noorterühma sotsiaalmeedia kasutuse aktiivsus ei ühildu kodanikuaktiivsusega. Kolmandates nenditakse, et osalus sotsiaalmeedias haakub võrdlemisi juhuslikult kodanikuosalusega päris elus. Neljandates, et mitte sotsiaalmeedia ei stimuleeri kodanikuosalust, vaid varasem kodanikuaktiivsus viib ühiskonnakriitilise sotsiaalmeediakasutuseni. Viiendates väidetakse longituudanalüüsile toetudes, et sotsiaalne suhtlusruum laiendab aja jooksul iseenesest noorukite tähelepanu ühiskondlikele küsimustele22 . Kiiseli ja Seljamaa23 analüüs näitab, et noorte sotsiaalmeediakasutuse mõju uurides (eriti vaid kodanikuaktiivsusele ja meediakasutusele keskendudes) on suur oht omistada sotsiaalmeediale mõjusid, mis tulenevad hoopis elukaare selle etapiga kaasnevast kiirest vajaduste muutumisest24 ja sellest, et praegustel noortel on kasutada niisugused tehnoloogilised võimalused, mis polnud nende eellastele kättesaadavad. See ei pruugi tähendada, et sotsiaalmeedia tingiks otseselt vajadust otsustamises osaleda. Järeldust toetab fakt, et kuigi rühmad, mis osalevad eri tüüpi tege-

22 Vt ka antud kogumiku neljas artikkel. 23 Kiisel, M. ja Seljamaa, M. (2017). Sotsiaalse sidustumise mustrid.

Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.).

Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 363–409. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. 24 Näiteks olid 2002. aastal noorterühmad, kes sotsiaalmeediat veel ei tundnud, kodanikuaktiivsuselt täiskasvanutega võrreldes oluliselt passiivsemad (aga ka kõigis teistes tegevustes peale meelelahutuse ja spordi), 12 aastat hiljem aga vastas nende tegevuslik mitmekesisus ja aktiivsus nende vanemate omale. 2014. aastal noortepõlvkond, kes elab n-ö sotsiaalmeedia ajastul, on samamoodi oma vanematest oluliselt passiivsem, kuid samas aktiivsem kui nendevanused noored 12 aastat tagasi. Autorid julgevad aktiivsuse tõusu panna mitte sotsiaalmeedia arengu arvele, vaid üldise ühiskonna arenguga kaasas käiva elavike killustumise ja sellega kaasneva eneseväljenduslike võimaluste/vajaduste kasvu arvele. vustes25 teistest vähem, kasutavad ka sotsiaalmeediat, on tegevuslik aktiivsus (sh kodanikuaktiivsus) kasvanud aastatel 2002–2014 üksnes nendes rühmades, mis olid aktiivsed juba 2002. aastal. Analüüs lubab järeldada, et kuigi internet küll toestab oluliselt noorte tegutsemiskontekste, ei pruugi see muuta olemuslikult neis toimimise põhimõtteid. Aksen jt26 põhjendavad noorte osalemisaktiivsust ning neile sobivaid vorme sarnaselt Mascheronile noorte tegutsemiskeskkondade institutsionaalsete (kool, pere) ja kultuuriliste (nt tarbimiskultuur) eripäradega, aga ka füüsilise keskkonnaga, mille tingimustest sõltub noore oskuste ja ressursside kasv (näiteks ääremaa võimaluste vähesus versus suurlinna võimaluste rohkus). Sarnaselt arengupsühholoogidele täheldavad nad elukaare etappide rolli osalusoskuste arengus (ühiskondlikult aktiivsemad rühmad on 20–26-aastaste seas suuremad kui 15–19-aastaste seas), kuid ei suuda põhjendada, kuivõrd on muutused noore otsustamisvalmiduses ja eneseleidmises tingitud kogemuste kasvust ning kuivõrd sellest, et noorel on võimalik asuda end teostama ilma kooli ja pere ettekirjutusteta. Akseni jt lähtekoht on, et kodanikuosalus ei ole tingitud niivõrd noore teadlikust valikust, kui just järkjärgulisest sobitumisest kindla tegutsemiskeskkonnaga, millest sõltub see, milliseid tegevusi selles kontekstis pidada normaalseks. Aksen jt rühmitasid noored nende tegevusliku mitmekesisuse ja aktiivsuse järgi, kasutades selleks klasteranalüüsi (K-keskmiste meetodil). Üldistuse nende uuringu kvantitatiivsest noorte rühmitamisest leiab jooniselt 1. Joonisel on kirjeldatud viie noorterühma tegevuslikku aktiivsust, võttes aluseks kõige aktiivsema rühma näitajad (= 100% ehk 1). Välja ei joonistu mitte üksnes 15–26-aastaste noorte osalusaktiivsus (joonisel vastavad tunnused märgitud suurtähtedega),

25 Vähesem tegevuslik aktiivsus väljendub statistiliselt kõigis tegevusvaldkondades korraga, näiteks reisimises, ümberõppes ja enesetäienduses, kultuuritarbimises, säästvas tarbimises, spordis, ühiskondlikus aktiivsuses jne. 26 Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides.

Arvutikasutuse aktiivsus ja mitmekülgsus Töö ja enesetäiendus

Teleuudiste jälgimine

Sportimine

Suurüritustel osalemine

Raadiokuulamise aktiivsus ja mitmekülgsus

Säästev tarbimine Tööalane agentsus 1 POLIITILINE AKTIVISM Lehtede lugemise ja portaalide 0,8 jälgimise mitmekesisus 0,6 KODANIKUÜHENDUSTES 0,4 OSALEMINE

0,2

0 Sotsiaalmeedia kasutamise mitmekülgsus

Ettevõtlikkus

Eesti-sisene liikuvus

Välismaal reisimise mitmekesisus

Eneseteadlik tarbimine

Kultuuriosalus KODANIKUAKTSIOONIDES OSALEMINE Väheaktiivne noor (38%) Sotsiaalmeedias tegutsev rohujuuretasandi aktivist (19%) Popkultuuri järgija (14%) Subkultuuriteadlik noor (19%) Kodanikuaktiivne noor (10%)

Joonis 1. Noorterühmad ja nende tegutsemiskeskkonnad

Noorte tegevusklastrite komponentide keskmised väärtused suhtelisel skaalal, millel iga tunnuse suurimaks väärtuseks on 1. Allikas: autorite koostatud Aksen, M. et al., Noorte osalemine otsustusprotsessides põhjal

vaid ka aktiivsus teistes noortele iseloomulikes tegevustes. Siinkohal ei peatuta pikemalt rühmade kirjeldustel, vaid sellel, mis neid ühendab või lahutab. Joonis näitab, et noored satuvad ühisesse tegutsemiskonteksti (tegevuste aktiivsuses pole vahed märkimisväärselt suured) töö- ja enesetäienduse või spordiga tegeledes ja meelelahutusüritusi külastades. Vahed on väikesed ka televisiooni ja raadio jälgimises, kuid selles on noored võrdlemisi ühetaoliselt passiivsed – nad jälgivad neid kanaleid üha rohkem internetis27; samuti keskkonnateadlikus tarbimises, milles noored osalevad täiskasvanutega võrreldes oluliselt

27 Vihalemm, P. ja Kõuts-Klemm, R. (2017). Meediakasutuse muutumine: internetiajastu saabumine. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M.,

Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu

Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 251–278. Tartu: Tartu

Ülikooli Kirjastus. vähem28. Noored on kõige sarnasemad arvutikasutuse aktiivsuses ja mitmekülgsuses. Sellist sarnasust võib tingida vajadus kasutada arvutit koolis ja töökohal. Sotsiaalmeediakasutus on ühes poliitilise osalusega tegevuste seas, mis lahutab noorterühmi kõige rohkem. Ka erinevad rohujuuretasandi tegevused – näiteks kodanikuühendustes või ühekordsetes aktsioonides osalemine – eristavad rühmi oluliselt.

Joonisel 1 kujutatu aitab mõista seda, et erinevate tegutsemiskeskkondadega kokkupuutumine arendab võimet sujuvaks üleminekuks ühest keskkonnast teise (vt kodanikuaktiivsete noorte rühm). Kodanikuosalus on kõrgem nende noorte seas, kelle kombestik on ka muidu mitmekülgsem ning kelle ressursid ja oskused võimaldavad sellist eluviisi.

28 Keller, M. ja Kiisel, M. (2017). Tarbimine: võimalused, eneseväljendus ja sääst. Rmt: Vihalemm, P., Lauristin, M., Kalmus, V., Vihalemm, T. (toim.). Eesti ühiskond kiirenevas ajas: uuringu Mina. Maailm. Meedia 2002–2014 tulemused, lk 299–342. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.