7. KOKKUVÕTTEKS

KOKKUVÕTTEKS

Käesoleva aastaraamatu teema on noorte osalus ühiskondlikus elus. Vaatlesime Eesti noorte osalust, võrreldes teiste Euroopa riikidega, nende valimisaktiivsust ja rohujuuretasandi aktivismi, sh osalust digitaalses maailmas, kodanikuhariduse mõju osalusele, osalustüüpe ning seda, millest sõltub noorte osalus ning kuidas saaks seda suurendada. Noorte osalus on teema, mille üle viimasel ajal üsna kirglikult arutletakse ja vaieldakse kogukonnas, koolis, noorsootöös, poliitilisel ja akadeemilisel tandril. Nagu kogumikuski korduvalt esile toodud, tekitab mõnevõrra segadust juba mõiste ise – mida mõista noorte osalusena? Kas defi neerida sellena poliitilises organisatsioonis kaasalöömist, valimistel käimist, demonstratsioonil osalemist või ka hiiepuu kaitsmist, sotsiaalmeedias laikimist ja jagamist, kohalike kogukonnapäevade korraldamist? Noorte ühiskondlikust osalusest rääkides kerkib esile terve hulk mõisteid, mille omavahelised piirid on hägusad ja mida eri käsitlused tõlgendavad erinevalt. Nii pole alati üheselt mõistetav, mis on poliitiline osalus, kui harjumuslik on konventsionaalne osalus ja kuidas piiritleda rohujuuretasandi osalust. Kuigi me ei alahinda vaidluste vajalikkust, otsustasime mitte liialt süüvida terminoloogilistesse dispuutidesse ja seadsime aruteluprioriteedid mujale. Kogumikus lähtusime ühiselt mõistetest, mis on toodud sissejuhatuses. „Kodanikuosalus“ on aastaraamatus läbivalt kasutatud üldmõistena, mis hõlmab kõiki ühiskondliku aktiivsusega seotud tegevusi ning jaotub omakorda poliitiliseks ja rohujuuretasandi osaluseks. Esimene viitab osaluse konventsionaalsematele vormidele ja teist on kasutatud ülejäänud osalusvormide kohta. Kogumiku üks eeldusi on, et noorte kodanikuosaluse kasvatamine on noorsootöö, noortepoliitika ja hariduse üks eesmärke. On tähtis, et osalus oleks võimalikult laiapõhjaline ning noortest ühiskonna probleemidele kaasarääkijatest saaksid teadlikud ühiskonnaliikmed ja vastutustundlikud otsustajad. Tahtsime selle kogumikuga näidata, millised tegurid võivad mõjutada noorte osalust ning kuidas neile tähelepanu pöörata. Samuti soovisime osundada, et noorte osaluse üle arutledes on sageli oht stereotüpiseerida nende käitumismustreid ja seeläbi mitte märgata osaluspotentsiaali.

Pahatihti eeldatakse noortelt osalemist kindlal viisil (hääletamine valimistel, kandideerimine õpilasesindusse, osavõtt noorteorganisatsioonidest), järgides demokraatliku ühiskonna sissetallatud osalusvorme, mis vastavad läbikirjutatud reeglitele. Mõni osalusvorm on seega suisa taunitav

(nt skvottimine) ja mõnda ei peeta piisavaks osalemiseks (nt kohalike ürituste organiseerimine või oma seisukoha väljendamine sotsiaalmeedias). Ometi mahub osaluse alla terve hulk võimalusi ja tegureid, millest mõnele jõudsime ehk selle kogumiku abil tähelepanu juhtida. Eesti noorte osaluse analüüsimiseks tuleks mõista seda ka laiemas kontekstis. Mai Beilmann kirjutas Euroopa Sotsiaaluuringule (ESS) tuginedes Eesti noorte osalusvormidest võrreldes Euroopa noortega. Kui vaadata noorte kodanikuosalust Euroopa riikides, joonistuvad välja selged mustrid – vanema demokraatiaga riikides Põhja- ja LääneEuroopas on kodanikuosalus kõrgem ning suhtumised positiivsemad kui varem Nõukogude Liidu mõjusfääris olnud Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Teisalt osundas Beilmann, et tervikpildist lähtudes ei ole Eesti noored kaugeltki kõige passiivsemad: võrreldes endise Nõukogude bloki teiste riikide noortega on nad pigem eesrindlikud ning Euroopas üldiselt üsna keskmised osalejad. Võrreldes vanemate vanusegruppidega usuvad Eesti noored rohkem enda võimesse midagi muuta. Erinevad hoiakud ja teadmised osaluse kohta saavad sageli alguse koolist. Seetõttu uurisid Anu Toots ja Tõnu Idnurm kodanikuosaluse ja teadmiste keerukaid seoseid, keskendudes 14-aastaste noorte hoiakutele ja osaluskogemusele. Peatükk uuris teadmiste ja käitumisvormide vahelist seost ning seda, millised tegurid lisaks teadmistele tingivad kodanikuosalust, võrreldes ka eesti- ja venekeelsete koolide õpilasi. Kuigi tulemused näitasid, et paremad teadmised soosivad hääletamist valimistel ega soosi kaasatust ebaseaduslikesse aktsioonidesse, jäi siiski kooli ja teadmiste roll kodanikuaktiivsuse kujundajana tervikuna nõrgaks. Kahe keelegrupi vahel ilmnes erisugune institutsionaalse usalduse ja patriootlike hoiakute roll oma tulevikukäitumise hindamisel – kui eestikeelsetele õpilastele on tähtsad mõlemad, siis venekeelsetele on institutsioonid oma tähtsust kaotamas, samas kui hoiakud Eesti suhtes muutuvad mõjukamaks. See viitab, et varasemate uuringute väited institutsiooniväliste tegurite ja osalusvormide kasvavast tähtsusest noorte jaoks peavad paika. Võimalik, et antud uuring annab alust ümber vaadata või nüüdisajastada kodanikuosaluse võimaluste tutvustamist ühiskonnaõpetuse ainekavas. Noorte osaluse mõistmiseks on vajalik aru saada ka selle motivatsioonist ja vormidest. Raili Nugin, Mai Beilmann jt vaatlesid oma peatükis noorte osalustüüpe, et paremini mõista mitmekesistunud kodanikuosalust (või mitteosalust), selgitades passiivset käitumist, aga osundades ka osalusviiside põimumisele. Kuivõrd peatükis toetuti kahe rahvusvahelise uuringu andmestikule, pakuti välja ka kaks osalustüpoloogiat, mis teineteist täiendasid. Uuringud andsid alust oletada, et suurem teadlikkus poliitilistest protsessidest suurendab samal ajal noorte osalemistõenäosust demokraatlike osalusvormide kaudu, samas kui väiksemad teadmised toovad pigem kaasa passiivsust või antidemokraatlikke osalusvorme. Peatükis selgitati ka noorte motivatsiooni osalemiseks ja lõhuti stereotüüpe, mille kohaselt passiivsed noored suhtuvad poliitikasse/ poliitikutesse negatiivselt ja aktiivsed noored positiivselt. Osalusvormidest ehk kõige uuem ja rohkem selgitamist vajav on digiosalus. Airi-Alina Allaste jt näitasid oma peatükis digitaalse osaluse ulatust kõigepealt küsitlusuuringule tuginedes ning avasid selle konteksti ja tähendust, toetudes avatud intervjuudele. Nad tõid välja interneti tähtsuse infoallikana ning analüüsisid, kuidas noored sotsiaalmeedias osalevad, käsitledes digiosalust eelkõige eneseväljendusliku aktina. Peatükist nähtub, et Eesti noorte osalus digimaailma kaudu on teiste maadega võrreldes üsna keskmine ja nad kalduvad pigem eelistama tegevusi, mis nõuavad väiksemat isiklikku pühendumist, eelistades teiste loodu jagamist ise loomisele. Samas tõdevad autorid, et digiosalus Eesti kontekstis on siiski oluline, kuivõrd sotsiaalmeedias osalevad ka need noored, kes jääksid muidu ühiskondlikest teemadest kõrvale.

Noorte osalusmotivatsiooni mõjutab kindlasti nende senine osalemiskogemus. Maie Kiisel jt uurisid, mismoodi mõjutavad noorte argielu ümbritsevad struktuurid ja institutsioonid nende osalemist ja kuidas nad ise oma kogemust näevad. Vaadeldes noori erinevates keskkondades, näitasid autorid, milliste oskuste ja motivatsiooniga noorte rühmadele olemasolevad võimalused sobivad, kuidas noorte osalust toetada ja nende panust enam väärtustada. Peatükis osundati kvalitatiivsetele rühmaintervjuudele ja vaatlustele toetudes, et noorte kaasatuse suurendamiseks on senisest enam vaja kasutada erisuguseid ja uusi osalusvorme. Vestlustest selgus, et omavalitsuse ootuste ja noorte oskuste vahel oma soove väljendada on teatav lõhe: kaasajad ja noored tunnustavad erinevaid suhtlusvorme ja sõnavara. Head kavatsused võivad soiku jääda, sest noori on keeruline sundida mugavustsoonist väljuma. Seetõttu peaks looma noortele turvalise osaluskeskkonna või tuleks kaasajatel tulla noorte endi juurde, et noortel ei tekiks arusaama, et arvamuse avaldamiseks peaksid nad vastama kellegi teise ootustele. Osalusoskusi tuleks kasvatada järk-järgult, kasvatades eneseteadvust väikeste õpikogemuste varal. Lisaks teadusartiklitele on seekordses Noorteseire aastaraamatus ka kommentaarid noorsootöötajatelt, noorteorganisatsioonide esindajatelt ning teistelt noortevaldkonna spetsialistidelt, rõhuasetusega eelkõige võimalikele praktilistele rakendustele, mida võiks algatada uue teadmise najal.

Arutelu ja mõtted edaspidiseks

Kuigi käesolev kogumik püüdis anda mitmekülgset ülevaadet noorte kodanikuosaluse vormidest ja võimalustest, tõstatas see ühtlasi mitmeid küsimusi, mis annavad põhjust seda teemat uurida ja analüüsida nii akadeemilisel kui ka igapäevapraktika tasandil. Näiteks on põhjust lähemalt vaadata ühiskonnaõpetuse sisu ning korraldust, et näha, kas hariduse ja osaluse nõrk seos tuleneb liiga teoreetilisest õppekavast. Võiks ka küsida, kas osaluse suurendamiseks tuleks koolielu laiemalt ümber kujundada, et muuta norme ja arusaamu, nii et need toetaksid osalusoskusi. Samuti võiks uurida teadmiste ja osaluse seost täiskasvanuna, eri vanusegruppide motivatsiooni ning perekondliku tausta, mitteformaalse õppe ja noorsootöö mõju. Et saada paremat ülevaadet, kuidas noored püüavad ühiskonda mõjutada, võiks uurida nende tegevust sotsiaalmeedias ning praegusest rohkem ka rohujuuretasandi rühmitustes. Kindlasti peaks suurendama noorte teadlikkust digitaalsest osalusest.

Kodanikuosalus ja selle vormid on pidevas muutumises, samuti on erinevad osalusvõimalused tihedalt läbipõimunud. On oluline, et ka kõige väiksemat osalust julgustataks ja toetataks ning tähele pandaks tõrjutusriskis noorte kogukondi, kes sageli tunnevad, et nende arvamusest ei hooli keegi. Nagu artiklite kommentaarides esile toodud, on osa noorte kõrvalejätmise vältimisel suur roll nii noorsootöötajatel, noorteorganisatsioonidel kui ka erinevate valdkondade esindajatel, kelle tegevusega on noorte kaasamine potentsiaalselt seotud. Igapäevapraktikate tasandil tõstatuvad eelkõige küsimused võimalikest uutest meetoditest noorte kaasamisel; erinevatest keskkondadest, kus see võiks toimuda; ning koostööst eri rühmade vahel, mida seni ei ole veel piisavalt rakendatud. Kui noored ei oska või ei taha võtta suurt vastutust või kasutada otsustusõigust täiel määral, siis peaks julgustama ka väikseid samme, olgu need seotud kasvõi kodulähedase mänguväljaku rajamisega. Digitaalne maailm on loonud üha enam võimalusi olla informeeritud ja kaasatud, ent kätkeb endas ka ohtu jätta jälg. Seega peaks mõtlema, kuidas motiveerida noori looma netimaailmas rohkem ühiskondlikult kaasavat sisu, ilma et nad peaksid kartma stigmatiseerimist või seda, et nende arvamus osutub „valeks“.

Noorteseire meeskond