KOKKUVÕTE

TARMO, 21, Tartumaa: Laikimisi on võib-olla isegi rohkem, sellega ma hoian ikka madalat profi ili, lihtsalt annan oma väikse heakskiidu mingile asjale, aga jagamist, et ma reaalselt tahan, et kõik mu tuttavad sellest teada saaks, seda on mul ikkagi suhteliselt harva ... ma mõtlen just mingite poliitiliste sõnumite jagamist.

Teisalt võib sama ettevaatlikkust, mis ilmneb noorte intervjuudest, interpreteerida ka tõestusena, et osalus sotsiaalmeedias ei ole sugugi vaid emotsionaalne „klikism“, mida kergekäeliselt praktiseeritakse aktivismi asendustegevusena. Noored kaaluvad võrdlemisi hoolikalt, kuidas ja milliseid seisukohti nad sotsiaalmeedias avaldavad.

Kokkuvõte

Internet on noorte peamine infoallikas nii Eestis kui ka Euroopa riikides laiemalt. Noori huvitavad küll sageli rohkem kuulsuste elu, kultuur, krimiuudised ja sport, ent samas ei saa väita, et nad ei tunne huvi poliitikat ja ühiskonda käsitlevate uudiste vastu. Tõsi küll, poliitikat, majandust ja sotsiaalseid probleeme käsitlevate uudiste vastu on huvi suurem 19–26-aastaste noorte seas kui neist noorematel.

Eesti noored tunnevad keskmisest suuremat huvi keskkonda puudutavate uudiste vastu. See haakub ka intervjuude analüüsi tulemustega, kust tuleb esile, et petitsioonidele alla kirjutamisel on keskkonnateemad ühed populaarsemad ja olulisemaks peetavad, seda nii isikliku huvi tõttu kui ka seepärast, et eeldatakse, et keegi ei paneks keskkonna eest seismist pahaks. Kuigi võib rääkida, et noored kaugenevad konventsionaalsemast poliitilisest osalemisest (nt. erakondadesse astumine, valimistel osalemine või kandideerimine) kõigis Euroopa maades, on see suurema ulatusega Nõukogude Liidu mõjusfääri kuulunud riikides. Eesti noorte kodanikuosaluse näitajad on viimati mainitud riikide hulgas sageli kõrgeimad (vt ka kogumiku esimene artikkel). Samas puuduvad Eestis nii aktiivsust toetavad väljakujunenud ühiskondlikud organisatsioonid kui ka lääne ühiskonnale omased traditsioonid kodanikuühiskonnas aktiivseks kaasalöömiseks nagu Skandinaavias või Saksamaal. Interneti ja sotsiaalmeediaga seotud tegevuste puhul ei tule esile sarnast selgepiirilist Ida- ja Lääne-Euroopa eristust nagu teiste osalusviiside puhul. Nii MYPLACE kui ka CATCH-EyoU andmetel on Eesti noorte digitaalne osalus võrreldes teiste maadega üsna sarnane. Samas, Eesti noored kalduvad eelistama tegevusi, mis nõuavad väiksemat isiklikku pühendumist: nad pigem jagavad internetis teiste loodud poliitilist ja ühiskondlikku sisu, kui et seda ise loovad. Vanemad noored (19–26) on noorematest (15–18) mõnevõrra altimad poliitilise ja ühiskondliku sisuga infot internetis levitama, kommenteerima ja looma. Nii võib CATCH-EyoU küsitluse tulemustel väita, et huvi poliitikat, majandust ja sotsiaalseid probleeme käsitlevate uudiste vastu mõjutab osalust veebikeskkonnas – olles poliitiliste ja ühiskonnas aktuaalsete teemadega paremini kursis, kõnetab ka sotsiaalvõrgustikes leviv poliitiline ja ühiskondlik sisu enam ning kannustab edasi levitama ja kommenteerima. Teisalt, saab eeldada, et sotsiaalmeedia vahendusel võivad aktiviseeruda need noored, kes muidu jääks poliitilistest teemadest kaugele. Analüüsides interneti ja sotsiaalmeediaga seotud osalust, ei ole me keskendunud hindamisele, mis on tegevuste kohene mõju ühiskonnale. Pigem oleme käsitlenud digitaalset osalust kui eneseväljendusakti31 ning näidanud, kuidas noored sotsiaalmeedias osalevad, miks nad mõningaid tegevusi väldivad ja milliseid tähendusi nad ise oma tegevusele annavad. Süvaintervjuude andmetel kirjutasid noored alla petitsioonidele või avaldasid oma seisukohti sisu jagamise või lihtsalt laikimisega kuivõrd see „on nii lihtne!“. Kuigi vestluste ja teiste postitatud sisu jälgimine oli enam levinud, kui oma seisukohtade selge väljendamine, ning

31 Puig-i-Abri, E. ja Rojas, H. (2007). Being Early on the Curve: Online

Practices and Expressive Political Participation. International Journal of Internet Science, 2(1), lk 28–44.

postitusi jagati näiteks siis, kui poliitiline sisu oli peidetud iroonia taha, haakub selline käitumine Amnå „valvekodaniku“ mõistega. Valvekodanik kes hoiab end teemadega kursis ja aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või kui teda ärgitab kohusetunne. Samas on interneti vahendusel võimalik osaleda vaoshoitud moel ja viisil, mis ei vastandu uuritud noorte sooviga käituda ettevaatlikult. Intervjuudes väljendatud hirmud seoses võimaliku halvakspanu või sanktsioonidega (nt tulevase tööandja negatiivne reaktsioon ammusele meelsusavaldusele sotsiaalmeedias) annavad osalise selgituse, miks noored eelistavad pigem teiste loodud sisu laikida või petitsioonile oma toetusallkirja anda, mitte ise luua ja jagada avalikult nähtavat poliitilist sisu. Eesti kontekstis eristuvad vene emakeelega noored. Võrreldes eakaaslastega teistes maades tunnevad eesti kodukeelega noored suuremat huvi Euroopa ja riigisiseste uudiste vastu, ent vene kodukeelega noorte seas on huvi Eesti uudiste vastu selgelt madalam. Kui üldiselt peavad Eesti noored professionaalset meediat usaldusväärsemaks kui alternatiivseid internetiväljaandeid, siis vene kodukeelega noored kalduvad enam usaldama just viimaseid. Vene emakeelega noored on sageli pessimistlikumad, eriti Ida-Virumaa piirkonnas, mida peegeldavad MYPLACE-i andmed. Nad usuvad vähem oma võimalustesse ühiskonnas midagi ära teha ning sellest johtuvalt pole ka nii aktiivsed. Võib spekuleerida, et oma marginaliseerunud positsioonist tulenevalt usaldavad nad eriti vähe Eesti professionaalset meediat ning võivad olla altimad järgima alternatiivmeediat, mis keskendub mõõdutundetule kritiseerimisele, ning see omakorda võib kriitikavaba vastuvõtu korral aidata levida seisukohtadel, et tavainimene ei saa poliitikat kuidagi mõjutada, olgu siis sotsiaalmeedia kaudu või kuidagi teisiti. Varasemates uurimustes on esile toodud, et „teisene digitaalne lõhe“32 võib suurendada ebavõrdsust. Ent intervjuude põhjal ei ole alust interpreteerida lõhe süvendajana

32 Min, S-J. From the Digital Divide to the Democratic Divide. digitaalse osaluse erinevusi eesti emakeelega tartumaalaste ja vene emakeelega idavirumaalaste vahel. Samas ei saa kindlasti rääkida ka sotsiaalmeedia positiivsest rollist erinevuste vähenemisel. Vene emakeelega noorte pessimism ja vähene aktiivsus väljendus ka digiosaluses – nii petitsioonide esitamisel kui ka näiteks kommenteerimisel.

Esile toomist väärivad soolised erinevused digitaalses kodanikuosaluses. Noormehed on neidudest hulga aktiivsemad nii poliitilise internetisisu loomises, internetipõhistes protestides osalemises, internetis sotsiaalsetel ja poliitilistel teemadel arutlemises ning ühiskondlike ja poliitiliste teemadega tegelevates sotsiaalvõrgustikes osalemises. Õhku jääb küsimus sellise soolise erinevuse põhjustest. Pole teada, kas noormehi julgustatakse kuidagi enam poliitilistel teemadel sõna võtma, või kasutavad neiud enesetsensuuri, et vältida konfl iktide ja arvamuste põrkumist. Samas intervjuudes toovad nii neiud kui noormehed ühtmoodi välja, et hoiduvad näiteks kommenteerimisest, vältimaks põrkumist eriarvamusega ja asjatut konfrontatsiooni. Seega ei saa neidude väiksema digiosaluse ainus või peamine põhjus kindlasti peituda selles, et nad üritaksid noormeestest enam internetikeskkondades konfl ikti vältida.

Tulles tagasi Bennetti idee juurde, et seoses digitaliseerumise ja teiste muutustega on toimunud üleminek kohusetundliku kodaniku mudelilt aktualiseeruva kodaniku mudelile, võib spekuleerida et Eesti erineb ka selles osas Lääne-Euroopa riikidest. Eestis ei ole ehk kohusetundliku kodaniku mudel kunagi peegeldanud samal määral tegelikkust kui näiteks Skandinaavia riikides. Nii ei saa võibolla ka rääkida ühe mudeli asendumisest teisega, vaid aktualiseeriva kodanikumudeli vaiksest esilekerkimisest. Sellest lähtuvalt võiks öelda, et ka digitaalne osalus eneseväljendusliku aktina, isegi juhul kui see ei vii poliitilise osaluseni, on olulise kodanikuosaluse potentsiaaliga.

Kasutatud allikad

Amin, R., (2010). The empire strikes back: Social media uprisings and the future of cyber activism. Kennedy School Review, 10(1), lk 64–66. Amnå, E. (2013). Active, passive and standby citizens. Rmt: Küpper, B., Zick, A., Mompoint-Gaillard, P., Amnå, E., Byram, M., Reinertsen, A. B. (toim.). The EWC Statement Series, lk 17–21. Oslo: The European Wergeland Centre. Bennett, W. L. ja Segerberg, A. (2012). The Logic of Connective Action: The Personalization of Contentious Politics. Information, Communication & Society, 15(5), lk 739–768. Bennett, W. L. (2008). Civic Life Online: Learning How Digital Media Can Engage Youth. Cambridge, MA: The MIT Press. Cantijoch, M., Jorba, L. ja San Martin, L. (2008). Exposure to political information in new and old media: which impact on political participation? Paper presented at the 2008 annual meeting of the American Political Science Association, 28–21 August. Conge. Dimitrova, D. V., Shehata, A., Stromback, J. ja Nord, L. W. (2011). The Effects of Digital Media on Political Knowledge and Participation in Election Campaigns: Evidence From Panel Data. Communication Research, 41, lk 95–118. Ekström, M. and Shehata, A. (2018). Social media, porous boundaries, and the development of online political engagement among young citizens. New Media & Society, 20 (2), lk 740-759.

Fenton, N. ja Barassi, V. (2011). Alternative media and social networking sites: the politics of individuation and political participation. The Communication Review, 14, lk 179–196. Gearhart, S. ja Zhang, W. (2013). Gay Bullying and Online Opinion Expression: Testing Spiral of Silence in the Social Media Environment. Social Science Computer Review, 32, lk 18–36. Groshek, J. ja Dimitrova, D. V. (2011). A cross-section of voter learning, campaign interest and intention to vote in the 2008 American election: Did Web 2.0 matter? Communication Studies Journal, 9, lk 355–375. Harris, A., Wyn, J. ja Younes, S. (2010). Beyond apathetic or activist youth: ‘Ordinary’ young people and contemporary forms of participation. Young, 18(1), lk 9–33. Keating, A. ja Melis, G. (2017). Social media and youth political engagement: Preaching to the converted or providing a new voice for youth? The British Journal of Politics and International Relations, 19(4), lk 877–884. Kello, K. (2017). Noorte kodanikuosalus elavike paljususes: õpilaste ja õpetajate vaatenurk. Ettekanne Eesti sotsiaalteadlaste X aastakonverentsil „Eesti 100 – teel avatusele?“, 24.–25. märts 2017, Tallinn. Min, S-J. (2010). From the Digital Divide to the Democratic Divide: Internet Skills, Political Interest, and the SecondLevel Digital Divide in Political Internet Use. Journal of Information Technology and Politics, 7(1), lk 22–35. Morozov, E. (2012). The Net Delusion: The Dark Side of Internet Freedom. New York: Public Affairs.

Moy, P., Domke, D. ja Stamm, D. (2001). The spiral of silence and public opinion on affi rmative action. Journalism and Mass Communication Quarterly, 78, lk 7–25. Noelle-Neumann, E. (1991). The theory of public opinion: The concept of the spiral of silence. Rmt: Anderson, J. A. (toim.). Communication yearbook, 14, lk 256–287. Newbury Park, CA: Sage. Puig-i-Abri, E. ja Rojas, H. (2007). Being Early on the Curve: Online Practices and Expressive Political Participation. International Journal of Internet Science, 2(1), lk 28–44. Sinanan, J. ja Hosein, G-J. (2017). Non-Activism: Political Engagement and Facebook Through Ethnography in Trinidad. Social Media + Society, 3(3), lk 1–10.

Theocharis, Y. ja Quintelier, E. (2016). Stimulating citizenship or expanding entertainment? The effect of Facebook on adolescent participation. New Media & Society 18(5), lk 817–836.

Thorson, K. (2014). Facing an uncertain reception: Young citizens and political interaction on Facebook. Information, Communication & Society, 17, lk 203–216.

Tiidenberg, K. (2017). Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat? Tallinna Ülikooli Kirjastus. Östman, J. (2013). When private talk becomes public political expression: examining a practice-fi eld hypothesis of youth political development. Political Communication, 30, lk 601–619.

Wolfsfeld, G., Yarchi, M. ja Samuel-Azran, T. (2016). Political information repertoires and political participation. New Media & Society, 18(9), lk 2096–2115. Quintelier, E. ja Vissers, S. (2008). The effect of internet use on political participation: an analysis of survey results for 16-year-olds in Belgium. Social Science Computer Review, 26, lk 411–427.

Märkused

Artiklis on kasutatud Euroopa Liidu Horisont 2020 programmist rahastatud projekti “CATCH-EyoU – Kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused” (www.catcheyou. eu; grandi number 649538) raames kogutud andmeid. Kõik artiklis avaldatud seisukohad kuuluvad autoritele ega väljenda mingil viisil Euroopa Komisjoni ametlikke seisukohti. Autorid soovivad tänada professor Peter Noacki (Jena Friedrich Schilleri Ülikoolist) ja professor Petr Macekit (Masaryki Ülikoolist) intellektuaalse panuse eest uuringumetoodika väljatöötamisel.

LISA 1

CATCH-EyoU küsitlusele vastanud noorte üldiseloomustus erinevates riikides

Eesti

Itaalia

Kreeka

Portugal Rootsi

Saksamaa Tšehhi Ühendkuningriik Küsitletute arv „Nooremate noorte“ ehk 15–18-aastaste osakaal (%) Neidude osakaal (%) Elukoht suures linnas või selle eeslinnas (%)

1 073 53 63 66

1 732 47 61 33

1 338 44 55 78

1 087 43 62 52

1 298 31 62 57

1 240 61 47 29

1 346 40 55 40

1 187 64 75 72