LÜHIKOMMENTAARID ARTIKLILE

Selliste uuringute lugemine paneb mind alati mõtlema, kuivõrd teadlikud on noortevaldkonnas tegutsejad sellest, mida uuringud näitavad. Noortevaldkonda võib olla kaasatud noorte toetaja, suunaja või huviharidustegevuste läbiviijana: see ei tähenda ilmtingimata noorsootöötaja ametit. Mõjutajaks ja eeskujuks on noorel veel teisigi, kodusest keskkonnast kuni sotsiaalse tutvusringkonnani. Siinkohal on ilmselt siiski oluline lähtuda noorsootöötaja vaatenurgast ning sellest, mida saab selle uuringu tulemustega noortevaldkonnas ära teha.

Parem arusaam ja ülevaade noorte osalusvormidest ühiskonnas ja nende osalemise või mitteosalemise põhjustest on vajalik neile suunatud tegevuste kvaliteedi ja vajalikkuse mõtestamisel. Sealjuures peab arvesse võtma noorte profiili; piirkonda, kust nad tulevad; ning nende huvi ja motivatsiooni tegevustes osaleda. Artiklis näeme, et noori sütitavad tegudele erinevad põhjused ja aktivism ei pruugi alati olla positiivne. Kuigi uurimistulemusi ei saa üldistada tervele Eestile, annavad need siiski mõnevõrra laiema pildi erinevas keelekeskkonnas üles kasvanud noorte aktiivsusest ühiskonnas.

Minu ametis on hea teada noorte osalusvorme ja kaasatust ühiskonda. Tööalaselt toetan elukestvat õppimist, pakkudes rahvusvahelistes projektides osalemist nii noortele kui ka nendega töötavatele spetsialistidele. Saan kaasata erineva profi iliga noori ning jõuda ka passiivseteni ja noorteni, kes oma väärtushinnangute ja uskumuste järgi ei usu muutustesse ühiskonnas, ehkki nad peaksid olema aktiivsed kaasarääkijad. Sellise sihtgrupini jõudmine tuleneb pigem soovist pakkuda neile võimalust laiendada silmaringi, toetada eneseteadlikkust ja mõtestada muutuste elluviimist või aktiivsust ühiskonnas. Muutused ei sünni noorte hulgas üleöö, aga õppimine ja hoiakute (ümber)kujunemine algab samm-sammult oma kogemuste mõtestamisest. Rahvusvahelised projektid saavad seda ideaalselt toetada mitteformaalse õppe kaudu. Töö noortega on kahtlemata huvitav ja mitmekesine. Olles noort toetava töötaja rollis, on vaja märgata nende noorte potentsiaali, kellega koos töötatakse. Suunavaid tegevusi on mitmesuguseid ning lähtudes artiklist, ei pea ilmtingimata noori panema aktiivselt kaasa rääkima poliitikas, osalema meeleavaldustel või muudel poliitilist sisu kandvatel üritustel, vaid saab näidata neile erinevate tegevuste abil, mis on nende võimalused olla kaasatud ühiskonda. Kui osalemine poliitikas on miski, mis noort kõnetab, läheb kokku tema huvide ja motivatsiooniga, siis võiks noorsootöötaja olla noore jaoks tegevuste tagasipeegeldaja, kriitiline sõber, toetaja, innustaja vms, olenevalt vajadusest. Usun, et igal noorel on oma potentsiaal ja mitte igaüks ei pea olema aktiivne eestkõneleja. Püüelda maksimaalse noorte kaasatuse poole ühiskonnas on väga idealistlik. Tuleks püüda, et iga noor saaks võimaluse refl ekteerida oma osalust ja rolli, teada Eesti ühiskonna toimimismehhanisme ning olla huvi korral kaasatud organisatsioonide töösse. See oleks vähemalt üks eeldus, mis toetab noortel seoste loomist oma kogemuste ja õpitu vahel ning innustab neid ehk tulevikus oma arusaamu vajadusel ümber kujundama, kriitiliselt hindama nendeni jõudvat infot ja leidma oma kohta Eestis.

Anneli Heinsalu, Continuous Action, Noortevahetused ja koolitustegevused, Euroopa Vabatahtliku Teenistuse pikaajalised projektid

Pikaajalise kogemusega noortevaldkonna koolitaja ja õppejõuna julgen väita, et praktikute seas on üsna levinud noorte jaotamine „passiivseteks“ ja „aktiivseteks“ ning nad eelistavad töötada viimastega. Laiem teadmine nii „aktiivsete“ kui ka „passiivsete“ noorte tüpoloogiast annab noorsootöös võimaluse oluliselt sihiteadlikumalt noori kaasata, töötada välja uusi ja senisest paremini toimivaid ning rohkem noori haaravaid osalusvorme, samuti valida sobivamaid meetodeid tööks erinevat tüüpi noortega.

Üheks väärtuslikumaks teadmiseks on täpsem ülevaade just nn passiivsetest noortest. Selle pinnalt saab noorsootöös strateegilisemalt tegeleda nende noorte küsimusega. Tundub, et sageli keskendutakse praktikas küsimustele, kuidas suurendada nende osalusmotivatsiooni ja kuidas neid kaasata, harvem paraku sellele, mis on demotiveerituse tagamaad ja põhjused, miks ei soovi noored osaleda ega kaasa rääkida. Uuringust selgus muu hulgas vajadus kasvatada „passiivsete“ noorte teadlikkust ühiskondlikest süsteemidest ja poliitika olemusest. Ilmselt ei ole selliste noorte jaoks üldhariduses pakutav kodanikuharidus piisavalt mõjus. Siin on omakorda üheks võimaluseks mitteformaalne haridus, järelikult ka väljakutse noorsootööle – millistes noorsootöö keskkondades ja missuguste meetoditega kasvatada kolmandiku noorte kodanikuteadlikkust kui üht võtmepädevust? Huvitava tulemusena selgus uuringust, et alati ei pruugi osalusega kaasneda rahulolu poliitikaga (ega osalusvormiga) ja vastupidi – sageli ei ole mitteosalemine seotud soovimatusega ühiskondlikes protsessides kaasa rääkida. See annab tunnistust, et laiemalt kättesaadavad osalusvormid ei pruugi sellistele noortele sobida ning viitab vajadusele töötada välja noorte jaoks sobivamaid ja ehk paindlikumaid osalusvorme, et nende hääl jõuaks enam otsustajateni ning et noored ei heituks võimaliku negatiivse kogemuse tõttu. Osalusvormide mitmekesistamine peaks noortes kujundama nii harjumuse kui ka oskuse enda elu puudutavates küsimustes kaasa rääkida. See võiks omakorda kujundada tulevikupoliitikat omasemaks tulevikuinimeste näole. Minu jaoks sai kinnitust hiiliv sisetunne, et Eesti noorsootöös enim rakendatavad osalusvormid sobivad vaid teatud tüüpi noortele ning nüüdisaegses kiiresti muutuvas keskkonnas oleks aeg heita tõsine pilk loodud võimalustele ja neid oluliselt kaasajastada. Ühtlasi esitab see väljakutse noorsootöötajate koolitamisele nii formaalsel kui ka mitteformaalsel tasandil – noorte kodanikupädevuste arendamise, uute osalusvormide loomise ja noorte poliitilistes protsessides osalemise eelduseks on kõigepealt selles valdkonnas äärmiselt pädev noorsootöötaja. Uuring annab hea võimaluse sissevaateks noorsootöö teenustele. Selle põhjal on võimalik teha esmaseid rakendusplaane nii riiklikul kui ka kohalikul tasandil, ent miks mitte ka konkreetses noorsootööasutuses.

Lii Araste, kogukonnatöö õppejõud, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia

DIGITAALNE OSALUS