TEOREETILINE KONTEKST: KODANIKUOSALUS INTERNETI JA SOTSIAALMEEDIA VAHENDUSEL

põhjustele. Peatükk algab ülevaatega eespool mainitud debatist, tuues esile erinevaid vaatenurki ning teemapüstitusi interneti ja osaluse teemal. Seejärel tutvustame lühidalt kahe empiirilise uurimuse metoodikat. Empiirilise analüüsi osa algab alapeatükiga, kuidas noored jälgivad uudiseid ja infot ning kui tähtis on seejuures internet. Siis näitame digitaalse osaluse ulatust kvantitatiivsete küsitluste alusel ning analüüsime, kuidas ja miks sotsiaalmeedia vahendusel ühiskondlikus arutelus osaletakse või siis sellest hoidutakse, toetudes avatud intervjuudele.

Teoreetiline kontekst: kodanikuosalus interneti ja sotsiaalmeedia vahendusel

W. Lance Bennetti1 väitel on postindustriaalsetes demokraatlikes ühiskondades toimunud seoses digiteerimise ja teiste muutustega järkjärguline üleminek kohusetundliku kodaniku (dutiful citizen) mudelilt aktualiseeruva kodaniku (actualizing citizen) mudelile. Lisaks kodanikuosaluse vormide muutumisele kogukondlikumaks ja isiklikest arusaamadest lähtuvaks, iseloomustab aktualiseeruvat kodanikku ka usaldamatus peavoolumeedia vastu ning sotsiaalmeedia eelistamine traditsioonilisele meediale.

Ideed edasi arendades väidetakse2, et digitaalne keskkond pole mitte ainult vahend poliitikas osalemiseks, vaid see muudab oluliselt osaluse kujunemise loogikat. Kasutades klassikalise termini „kollektiivne tegevus“ (collective action) asemel mõistet „ühendav tegevus“ (connective action) saab sotsiaalvõrgustikes (nt blogid, Facebook,

1 Bennett, W. L. (2008). Changing Citizenship in the Digital Age. Rmt:

Bennett, W. L. (toim.). Civic Life Online: Learning How Digital Media

Can Engage Youth, lk 1–24. The John D. and Catharine T. MacArthur

Foundation Series on Digital Media and Learning. Cambridge, MA:

The MIT Press. 2 Bennett, W. L. ja Segerberg, A. (2012). The Logic of Connective Action:

The Personalization of Contentious Politics. Information, Communication & Society, 15(5), lk 739–768. Twitter, arutelufoorumid) toimuvat kodanikuosaluse loogikat määratleda mõnevõrra eristuvana muust osalusest. Nii võib öelda, et internetikeskkond võimaldab isiklikumate väljenduste arenemist kodanikuosaluseks, mitte ainult ei peegelda olemasolevate poliitiliste identiteetide väljendusi. Laiemas mõttes on osalust interneti ja eriti sotsiaalmeedia vahendusel nüüdseks rahvusvaheliselt palju uuritud ning see on algatanud aktiivse debati nähtuse olemusest. Esineb üsna erinevaid arusaamu küsimuses, millistel sotsiaalmeediaga seotud praktikatel on üldse poliitiline potentsiaal. Quintelier ja Vissers3 toovad oma varasemate veebiaktivismi uurimuste analüüsis esile interneti eelised. Esiteks rõhutavad nad, et interneti kasutamine pakub suuremaid poliitilise kaasamise võimalusi. See on ka iseenesestmõistetav, arvestades, et interneti vahendusel on suuremad võimalused igasuguseks suhtlemiseks. Teine tegur on seotud osalemisega kaasnevate kulude vähenemisega, mis väidetavalt võrdsustab erinevate ühiskonnarühmade osalemisvõimalusi. See on taaskord üsna üldistav lähenemine, aga mõjub usutavalt, et kohtumistele kulutatava aja ning eriti transpordikulude vähenemine võimaldab poliitilist osalust mitmekesistada. Kolmandaks toovad nad välja, et interneti vahendusel saab kiiret ajakohast teavet ühiskonnas toimuvast. See teema on ehk kõige vaieldavam, kuivõrd internetis leviva teabe täpsus ja erapooletus on aina suurema kahtluse all. Samuti sai kümme aastat tagasi teha järelduse, et digitaalne aktivism tugevdab demokraatia toimimist, luues laiemate valikutega avaliku sfääri. Aktivism võib ilmneda mitmel kujul: näiteks kohalike omavalitsuste digiplatvormide kasutamisena kodanikuotsuste tegemisel, aga ka kodanike omaalgatuslike tegevustena petitsioonide ja avalduste näol.

3 Quintelier, E. ja Vissers, S. (2008). The Effect of Internet Use on

Political Participation: An Analysis of Survey Results for 16-Year-Olds in Belgium. Social Science Computer Review, 26, lk 411–427.

Võrgustunud individualismi4 kontekstis on piir poliitilise ja apoliitilise eneseväljenduse vahel hägustunud5. Veebikeskkond võimaldab oma „häält kuuldavaks teha“ neil, kes varem eemale jäid, ning sellisena on sotsiaalmeedias kommenteerimisel, säutsumisel ja laikimisel üleüldine demokraatlik väärtus6. Sotsiaalmeedias suhtlemine aktiveerib inimesi ja nad tunnetavad end avaliku diskussiooni ja poliitiliste teemadega rohkem seotuna7 . Oluline roll on ka interneti vahendusel loodavatel eeldustel erinevate rühmade mobiliseerimiseks. Nii võib sotsiaalmeedia vahendusel toimuvat osalust vaadelda poliitilises sfääris8 osalemise hüppelauana, ja tõlgendada seda kui silda intensiivsemate osalusvormide juurde, selmet käsitleda seda pelgalt asendustegevusena. Samas, kuigi sotsiaalmeedia võib anda mõningatele (noorte)rühmadele suuremaid võimalusi, ei pruugi see eriti kaasata neid, kes on poliitikahuvi täiesti kaotanud9. Leidub arvamusi, et internetis on aktiivsed samad noored, kes löövad kaasa konventsionaalsemates osalusvormides.

Teisalt, nagu ilmneb paljudest uurimustest, ei pruugi diskussioon sotsiaalmeedias erinevatel põhjustel toimida kuigi sujuvalt. Sinanan ja Hosein, kes on uurinud poliitilisi

4 Tiidenberg, K. (2017). Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat? Tallinn: Tallinna Ülikooli Kirjastus. 5 Theocharis, Y. ja Quintelier, E. (2014). Stimulating citizenship or expanding entertainment? The effect of Facebook on adolescent participation. New Media & Society, 6, lk 1–20. 6 Theocharis, Y. ja Quintelier, E. Stimulating citizenship or expanding entertainment? 7 Dimitrova, D. V., Shehata, A., Stromback, J. ja Nord, L. W. (2011).

The Effects of Digital Media on Political Knowledge and Participation in Election Campaigns: Evidence From Panel Data. Communication

Research, 41, lk 95–118. 8 Östman, J. (2013). When private talk becomes public political expression: examining a practice-fi eld hypothesis of youth political development. Political Communication, 30, lk 601–619. 9 Keating, A. ja Melis, G. (2017). Social media and youth political engagement: Preaching to the converted or providing a new voice for youth?

The British Journal of Politics and International Relations,19(4), lk 877-894. arutelusid sotsiaalmeedias, väidavad, et osalemata jätmist soodustavad negatiivne tagasiside või hirm selle saamise ees10. Mitmetes uurimustes tuuakse välja, et sotsiaalmeedias, nt Facebookis, võib hakata domineerima „vaikuse spiraal“11. See selgitab osalemata jätmist, toetudes ideele, et inimesed kujutavad ette avalikus diskussioonis aktsepteeritud arvamusi ning isolatsioonihirmus pigem väldivad neist erinevaid seisukohti12. Võimalikku „vaikuse spiraali“ ja poliitilist diskussiooni uurinud teadlased rõhutavad aga, et valmidus arvamust avaldada on seotud kodanikukohuse, teema tähtsuse ning usuga oma kompetentsi13. Viimane lähenemine haakub Amnå14 „valvekodanikuga“ (vt eelmised artiklid), kes aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või kui teda ärgitab kohusetunne ning tegevusega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja ühtlasi teenib ühiskonna huve. Nii võib arvata, et sotsiaalmeedias poliitilise sisu loomine, selle jagamine ning ühiskondlikel teemadel arutamine eeldab motiveeritust, huvi ja ka usku, et osalus on mõjukas ja vajalik. Suhtlemine sotsiaalmeedias eeldab erinevaid tehnikaid ja strateegiaid15 ning sama kehtib ka digitaalse aktivismi kohta. Thorson, kes on analüüsinud noorte poliitikateemalist suhtlust Facebookis, kirjeldab kahte erinevat strateegiat,

10 Sinanan, J. ja Hosein, G-J. (2017). Non-Activism: Political Engagement and Facebook Through Ethnography in Trinidad. Social Media + Society, 3(3), lk 1–10. 11 Gearhart, S. ja Zhang, W. (2013). Gay Bullying and Online Opinion

Expression: Testing Spiral of Silence in the Social Media Environment.

Social Science Computer Review, 32, lk 18–36 12 Noelle-Neumann, E. (1991). The theory of public opinion: The concept of the spiral of silence. Rmt: Anderson, J. A. (toim.). Communication yearbook, 14, lk 256–287. Newbury Park, CA: Sage. 13 Moy, P., Domke, D. ja Stamm, D. (2001). The spiral of silence and public opinion on affi rmative action. Journalism and Mass Communication Quarterly, 78, lk 7–25. 14 Amnå, E. (2013). Active, passive and standby citizens. Rmt: Küpper,

B., Zick, A., Mompoint-Gaillard, P., Amnå, E., Byram, M., Reinertsen,

A. B. (toim.). The EWC Statement Series, lk 17–21. Oslo: The European

Wergeland Centre. 15 Tiidenberg. Ihu ja hingega internetis.