SISSEJUHATUS

DIGITAALNE OSALUS

Airi-Alina Allaste Mai Beilmann Katrin Tiidenberg

Sissejuhatus

Noorem põlvkond, kes osaliselt kaugeneb ühiskondliku osaluse konventsionaalsematest vormidest, veedab suure osa ajast digitaalses keskkonnas ning pöördub üha enam ka internetikesksete osalusvormide poole. Kaasaegne osalus on sageli isiklikum ning seotud eraelusfääri ja elustiili valikutega. See tähendab, et inimestel ei ole alati ambitsiooni organisatsioonide kaudu süstemaatiliselt poliitikat mõjutada, vaid nad väljendavad poliitilist meelsust näiteks kirjutades alla konkreetsele petitsioonile või siis minnes avalikule meeleavaldusele, kui teema neid isiklikult puudutab. Selles osas on tähtsad interneti võimalused – poliitiliste teemade jälgimine, Facebookis laikimine (meeldivaks märkimine), Twitteris säutsumine ja petitsioonile alla kirjutamine on väga lihtne. Internetikeskkonnast saab rääkida ka seoses mobiliseerimisega, tuues näiteid Eestist: suur osa 2012. aasta proteste (nt „Aitab valelikust poliitikast“, Acta vastane protest; kõrgharidusreformi vastane meeleavaldus) algas ja kogus liikmeid interneti vahendusel. Teisalt muidugi oli Facebookis ürituste laikijaid kümneid või sadu kordi rohkem kui hiljem meeleavaldusel. Nii võibki näida küsitav, kui tulemuslikult mõjutab ühiskonda digitaalne osalus – ja kas seda saab ikka defi neerida kodanikuosaluseks. Rahvusvahelises akadeemilises kirjanduses on sotsiaalmeedia ja osaluse teemal põhjalikult arutletud ning leidub nii äärmiselt entusiastlikke kui ka kriitilisi lähenemisi. Ühelt poolt tuuakse esile tohutult suurenenud võimalusi informeerituseks ning mitmekesistunud osalusvõimalusi, teisalt aga vaadeldakse sotsiaalmeedia vahendatud osalust hoopis ohuna suurema potentsiaaliga kodanikuosalusele.

Antud peatükk keskendub küsimusele, kuidas noored kasutavad internetti ja sotsiaalmeediat, alustades uudiste jälgimisest erinevate meediakanalite võrdluses ning keskendudes siis sotsiaalmeedias osalemise ja ka mitteosalemise