MULTIAKTIVISTID, ORGANISATSIOONIDES OSALEJAD, VALIMISTEL OSALEJAD JA PASSIIVSED NOOREDSED

poliitilistel teemadel (vt joonis 4). Nad on pigem kahekümnendates eluaastates noored, kelle seas on veidi rohkem noormehi, valdavalt eestikeelsed, enamasti pärit suurlinnast või selle ümbrusest, nende emad on sagedamini kõrgharidusega (vt lisa 2). Digiaktivistid usaldavad alternatiivset veebimeediat teistest tüüpidest vähem (vt joonis 5) ning nõustuvad vähem väitega, et sisserändajad võtavad kohalikelt töö ära (vt joonis 6). Ühtlasi peavad digiaktivistid korda oma koolis õiglasemaks kui ülejäänud noored ning hindavad ka oma võimalusi kooli juhtimist mõjutada kõrgemaks kui ülejäänud tüübid (vt joonis 7). Passiivsed noored (37%) on kõikides osalusmõõtmetes keskmisest tagasihoidlikumad (vt joonis 4). Nad on pigem gümnaasiumiealised, nende seas on noormehi-neidusid üpris võrdselt, nad on pärit pigem maakohast või väikelinnast ning nende emadel on enamasti keskharidus või alla selle (vt lisa 2). Sellesse tüüpi kuulub palju venekeelseid noori (vt lisa 2). Passiivsed noored usaldavad teisi inimesi, valitsust ja Euroopa Liitu vähem kui teised osalustüübid (vt joonis 5) ning nõustuvad kõige sagedamini väitega, et nendesugustel pole mõju riigikogu otsustele (vt joonis 6). Ka nende pere ja sõprade ühiskondlik aktiivsus on madal (vt joonis 7). Seega domineerib Eesti noorte seas mõõdukas osalusaktiivsus kahe selgelt eristuva vormiga: digiaktivism ja heategevuslik panustamine. Kõrge osalusaktiivsus on vähelevinud ning märkimisväärselt palju – üle kolmandiku – on kõrvalejäävaid ja võõranduvaid noori.

Multiaktivistid, organisatsioonides osalejad, valimistel osalejad ja passiivsed noored

MYPLACE andmetel põhinev tüpoloogia konstrueeriti üheksa näitaja alusel (osaliselt liidetud tegevused ja osalused, mis on esitatud joonistel 2 ja 3), kasutades kaheastmelist klasteranalüüsi. Analüüsi aluseks jäid järgmised näitajad: formaalne poliitiline osalus16, poliitilised esindusorganisatsioonid, protest, ekspressiivne tegevus17, sotsiaalsed liikumised / teemale pühendunud organisatsioonid, mittepoliitilised organisatsioonid (v.a spordiklubid), poliitiline tarbimine, illegaalne protest. Analüüsides käsitlesime eraldi kahte piirkonda (Tartumaa ja Ida-Virumaa). Tabelis 1 on esitatud osalustüüpide protsentuaalne jaotus mõlemas piirkonnas ning protsentuaalne jaotus kahe piirkonna andmeid kokku liites. Nagu näha, eristuvad piirkonnad selgesti osalustüüpide esinemissageduse poolest. Kui Ida-Virumaal esineb kõige enam passiivseid noori (ligi kolmandik valimist ehk 32%), siis Tartumaal on ülekaalus aktiivsed noored: organisatsioonides osalejad (kolmandik valimist ehk 33%) ja multiaktivistid (samuti 33%). Niisiis võib kõhklemata öelda, et tartumaalased, kellest vaid 7% on passiivsed, osalevad ühiskonnas märgatavalt aktiivsemalt kui idavirumaalased. Selle nähtuse põhjusi lahkame peatüki kvalitatiivses osas. Järgnevalt tutvustame osalustüüpe veidi lähemalt. Passiivsed noored – nagu eelmiseski tüpoloogias, iseloomustab seda gruppi minimaalne osalus nii eeltoodud tegevustes kui ka organisatsioonides. Ainsa erandina võiks välja tuua illegaalsetel protestidel osalemise, aga ka see oli kolm korda madalam keskmisest. Soolise jaotuse järgi Tartumaal statistilist erinevust grupis ei esinenud, ent Ida-Virumaal kuulus sellesse veidi enam noormehi kui neide (35% noormeestest ja 24% neidudest). Võrreldes CATCH-EyoU uuringuga moodustasid passiivsed väiksema osa valimist, ent sarnaselt CATCH-EyoU tulemustega kuulusid sellesse gruppi valimi nooremapoolsed vastajad.

16 Poliitikutega kontakteerumine, vabatahtlikuna või fi nantsiliselt kaasaaitamine valimistele, poliitilise kõne pidamine jne. 17 Poliitiliste lendlehtede jagamine ja poliitilise sisuga teadete levitamine sotsiaalmeedias, poliitilise sisuga artiklite kirjutamine (k.a sotsiaalmeedias), avalikul poliitilisel koosolekul osalemine jne.

Tabel 1. Noored aktiivsustüübi ja piirkonna järgi, %

Passiivsed

Organisatsioonides osalejad Valimistel osalejad Tartumaa Ida-Virumaa Keskmine

7 32 19

33 17 25

14 26 20

Multiaktivistid

Konventsionaalsed aktivistid

33 13 23

14 12 13

Organisatsioonides osalejad – sellest grupist osales suhteliselt suur osa kolme tüüpi organisatsioonides: pea kaks kolmandikku poliitilises organisatsioonis ning ligi kolmandik mittepoliitilises organisatsioonis ja/või mingile teemale pühendunud ühingus. Organisatsioonidesse kuuluvus oli keskmisest kaks korda suurem. Grupile oli iseloomulik vähene osalemine ekspressiivses tegevuses18 ja formaalne poliitiline osalus19. Protestidel osalemine ja poliitiline tarbimine olid ligikaudu keskmisel tasemel. Kui Tartumaal oli grupi sooline tasakaal võrdne, siis IdaVirumaal kuulus sellesse pisut enam naisi (22% naistest ja 15% meestest). Veidi üle poole (54%) kesk- või keskeriharidusega noortest Tartumaal kuulusid sellesse gruppi. Muude sotsiaaldemograafi liste tunnuste poolest see grupp kuigivõrd ei eristunud. Valimistel osalejad – rühma iseloomustas seotus ainult valimistest osavõtmisega: nad käisid hääletamas (või põhimõtteliselt loobusid sellest), aga ei olnud aktiivsed üheski teises osalemisvormis. Ükski liige selles rühmas ei olnud hääleõiguseta. Ida-Virumaal kuulusid sellesse gruppi üle

18 Poliitiliste lendlehtede jagamine ja poliitilise sisuga teadete levitamine sotsiaalmeedias, poliitilise sisuga artiklite kirjutamine (k.a sotsiaalmeedias), avalikul poliitilisel koosolekul osalemine jne. 19 Poliitikutega kontakteerumine, vabatahtlikuna või fi nantsiliselt kaasaaitamine valimistele, poliitilise kõne pidamine jne. kolmandiku kõrgharitutest (35%) ning keskmiselt jõukamad (39% kõrgema sissetulekuga inimestest). Tartumaal ei saa välja tuua sotsiaaldemograafi liselt statistilisi erinevusi. Multiaktivistid – selle grupi kõige iseloomulikum tunnus oli poliitilise aktiivsuse kõrgeim tase: osalus oli keskmisest suurem kõigis tegevustes ja organisatsioonitüüpides. Eriti aktiivsed olid nad ekspressiivse tegevuse, protestimise ja poliitilise tarbimise poolest (seega võib mõningaid paralleele tuua eelmise tüpoloogia digiaktivistidega). Selles grupis oli vähe Ida-Virumaa esindajaid. Tartumaal kuulusid sellesse gruppi pigem noored, kellel oli kõrgem sotsiaalne staatus (39% nende seast) ja parem haridus (34% kõrg- ja 39% keskharitutest). Konventsionaalsed osalejad – sinna rühma liigitus analüüsi alusel kõige vähem noori ning profi il on kõige hägusemate piiridega. Neid iseloomustas peamiselt keskmisest mõnevõrra kõrgem formaalne poliitiline osalus ja valimistel osalemine.

Järgnevalt illustreerime ülaltoodud tüüpe konkreetsete inimestega, kellega on tehtud avatud intervjuud. Seejuures piirdume nelja tüübiga ning jätame kõrvale konventsionaalsed osalejad kui kõige väiksema, hajusamate piiridega ja piirkonniti mitte eristuva grupi. Mõlemast piirkonnast kirjeldame

ühte noort inimest, kelle osaluskäitumine haakub vastava tüübiga, ning toome välja ka elukeskkonna mõju käitumisele.

„Poliitikuid juba ümber ei veena“ – passiivne osalustüüp

Kuigi passiivse osalustüübi esindajate seas esineb (eriti IdaVirumaal) rohkem mehi kui naisi, valisime selle esindajateks Silvia (19) Tartumaalt ja Olga (18) Ida-Virumaalt20. Kumbki noor polnud oma ea tõttu siiani veel valimas käinud, ent mõlemad väljendasid kahtlust, kas valimiskasti juures käik midagi muudaks. Kuigi Silvia kavatses järgmistel valimistel osaleda, põhjendas ta seda asjaoluga, et tahab „lihtsalt näha, mis seal toimub,“ sealjuures märkides, et kõik erakonnad on väga sarnased ning nende lubadusi ei tasu uskuda. SILVIA (19): ... ma ei usu neid lubadusi ... absoluutselt ... nad ajavad mingeid roosasid mullikesi suust välja.21

Olga polnud kindel valima minekus, sest pidas seda „mõttetuks“: esindusorganeisse valitakse nii ehk naa inimesi, keda „kellelegi tarvis on“, poliitilisi otsuseid tehakse rahva soovidest sõltumatult ning poliitikuid juba „ümber ei veena“. Mõlemad noored kirjeldasid poliitikuid kui inimesi, kes „istuvad sooja koha peal“ ega arvesta tavakodaniku arvamusi. Sealjuures võib nii Silvia kui ka Olga teadmisi Eesti poliitikast ning selle korraldusest pidada üsna kesiseks. Silvia sõnul on poliitika „keeruline ja tüütu“, sest ta ei saa kõigest aru „ja siis on seda igav kuulata“. Oma parteipoliitilised teadmised võttis ta eneseirooniliselt kokku fraasiga „must maa“. Olga arvates peaks ühiskonnas valitsevaid probleeme lahendama president.

20 Kõigi intervjueeritavate nimed on anonüümsuse tagamise huvides muudetud. 21 Intervjueeritavate teksti on loetavuse huvides keeletoimetatud. OLGA (18): No meil on siin president ... Talle justkui räägid oma probleeme, mis sulle ei meeldi, mis meeldib ... aga ta teeb ikka kõike omasoodu. /.../ Võib-olla ta isegi midagi mõtleb, aga ilmselt ei leia õiget lahendust ning siis lükkab otsuse tegemist edasi. Öeldu viitab, et Olga arvates on Eestis presidentaalne demokraatia. Kui intervjueerija uuris, mis on tema arvates parlamendi roll, pidi intervjueeritav tunnistama, et ta polnud sellele mõelnud. Parlamentaarse demokraatiakorra selgituse peale vangutas ta pead ning nentis, et „nad“ (nii parlament kui ka president) on „nagunii kõik ühes mestis“. Seega võib spekuleerida, et nende noorte passiivsus on seotud väheste teadmistega, mis omakorda on tingitud huvipuudusest ja arusaamast, et üksikisiku ja poliitiku vahel laiub lõhe, mida nemad mõjutada ei saa. Olga esindab suhteliselt levinud veendumusi idavirumaalaste seas, kellest ligi pooled (49%) ei usu, et poliitikud tunneksid huvi noorte inimeste vastu (Tartumaal jagas sama arvamust 31% küsitletutest). Pea veerand (23%) Ida-Virumaa noortest arvab, et pole vahet, kas käia valimas või mitte (samal veendumusel on 11% tartumaalastest). Kui intervjueeritavatelt küsiti nende hinnangut olulistele teemadele ühiskonnas, ei tulnud Olgal esiotsa midagi pähe. Täpsustavate küsimuste peale meenus talle USA lähedal toimunud vulkaanipurse, millest vanaema oli talle rääkinud. Silviale tulid meelde elektripaketi hinnatõus ja geenitehnoloogia avastused. Teisisõnu ei seostanud kumbki neist ühiskonnas toimuvat poliitiliste arengutega. Ka rohujuuretasandi aktivismist polnud ei Olga ega Silvia huvitatud. Kumbki polnud kuulnud intervjueerimise aastal (2012) toimunud demonstratsioonidest, mis olid seotud Reformierakonna rahastamisskandaaliga. Samas teadis Olga meditsiinitöötajate streigist ning Silvia oli kursis tudengite demonstratsioonidega. Mõlemad leidsid, et nende aktsioonidega suures plaanis midagi ei saavuta.

SILVIA: Ma ei tea, ma ei usu, et sellest midagi eriti muutub. Kui ma uudiseid vaatasin, siis põhimõtteliselt iga päev oli mingi protest ja ma küll ei ole näinud, et midagi oleks muutunud. /.../ No kas just mõttetu, aga väga mõttekas see ka ei ole /naer/ pigem satub pahandustesse. /.../ Ma olen kuulnud, et politsei on inimesi kinni võtnud ja ma küll ei tahaks oma ... registrisse midagi sellist.

Riiklikul tasemel lahendamist vajavaks probleemiks pidas Olga vene rahvusvähemuse küsimusi. Silvia leidis, et tähelepanu vajaksid madalad palgad ja pagulaspoliitika. Tõsi, mõlemad tõdesid, et ei oska neile probleemidele ise ühtki head lahendust pakkuda.

Aktiivsus läbi koostöö või protesti: organisatsioonilised aktivistid

Valisime organisatsioonilise aktivisti tüübi esindajaiks Georgi (16) Ida-Virumaalt ja Vello (23) Tartumaalt. Erinevalt passiivse tüübi esindajaist olid nemad ühiskondlike arengutega kursis, jälgisid uudiseid ja arenguid päevapoliitikas. Tulenevalt vanusest polnud Georg küll veel hääletanud, ent leidis, et teeb seda ühel päeval kindlasti. Valimistel hääletamine oli tema arvates tähtis, sest kui keegi seda ei teeks, kaoks vajadus rahva arvamuse järele ning poliitikud otsustaksid kõik isekeskis, sest „hääletaksid lihtsalt iseenda poolt“. Georg oli osalusvõimaluste kirjeldamisel entusiastlik ega välistanud tulevikus mõnda parteisse astumist. Vello oli tänu oma vanusele saanud korduvalt valimisõigust kasutada. Ta oli jõudnud kuuluda nii noortevolikogusse, partei noorteorganisatsiooni kui ka parteisse. Veelgi enam, ta oli osalenud aktiivselt ühe poliitiku parlamendivalimiste kampaanias. Kuigi ka tema oli veendunud valimiste vajalikkuses, oli ta enda osaluse suhtes siiski kahtlev. Erinevalt passiivsetest osalejatest aga ei tulenenud tema kahtlused teadmatusest või ignorantsusest selle osas, mis poliitikas toimub. Vastupidi, Vello mureks oli liigne seotus ja teadlikkus. Lähedane kokkupuude poliitikamaailmaga oli noores mehes tekitanud poliitikute suhtes skepsise. Seetõttu Vello kahtleski, kas ta sooviks järgmistel valimistel kellelegi neist oma hääle loovutada.

VELLO (23): ... ükspuha missuguse vastuseni ma jõuan, mingisugune osa minust hakkab vägivaldselt protestima ... niimoodi et ma ei julge lõplikku vastust anda isegi selle osas, kas ma valimagi lähen.

Mõlemat noort inimest iseloomustas mitmekülgne aktiivsus ning soov kaasa lüüa ühiskondlikus tegevuses. Georg oli aktiivne sportlane, osalenud noortekeskuse töös ja sedakaudu mitmes rahvusvahelises projektis, mis tähendas ka reisimist ja üritusi väljaspool Eestit. Ta kirjeldas ennast kui avatud inimest, kes ei välista huvitavaid projekte ning osaleb edaspidigi ettevõtmistes, kus saab ennast teostada ja ümbritsevasse panustada. Ta möönis, et poliitika assotsieerub „nii hea kui ka halvaga“, ja arvas, et ajaleheveergudele jõuavad pigem uudised poliitika pahupoolest, ent tegelikkuses pilt nii negatiivne ei ole. Üldjoontes usaldas Georg valitsejaid ning uskus, et praegune võimuladvik ei võtaks vastu äärmuslikke ja rahva jaoks kahjulikke otsuseid. Kuigi kõiki otsuseid ta heaks ei kiidaks, leidis Georg, et avalikes demonstratsioonides ta osalema ei hakkaks.

GEORG (16): Ei, ma arvan, et ei läheks seaduse piire kompama, sest see oleks lihtsalt rumal ... näidata ennast teatud küljest, siduda end mingisuguste poliitiliste rahutustega – siin ma läheks endaga vastuollu.

Ka veebifoorumites osalemise osas oli ta skeptiline, sest ei arvanud, et oma arvamuse avaldamine suudaks midagi parandada. Küll aga võiks see talle endale kahju teha, näiteks kui seda loeb mõni tulevane tööandja, kellele see ei meeldi. Kõige selle juures oli Georg aga väga positiivselt meelestatud ning leidis, et noored saavad osaleda Eesti ühiskonnas mitmel tasandil: koguni kirjutada riigikogu liikmetele ning neid võetakse kuulda. (Georgi arvamus oli seega risti vastupidine

Olga omale, kes tõdes, et kui ta ka läheks parlamenti ja teeks selle liikmetele mõne ettepaneku, palutaks tal lihtsalt lahkuda: „Aga Sina, tüdruk, jaluta minema“.) Vellogi uskus osalusvõimaluste olemasolusse, ent erinevalt Georgist ei olnud ta hoopiski konformistlik, vaid alati valmis „seaduse piire kompama“. Protestivaimu täis oli ta juba koolis, kus teda süüdistati usupropagandas, kuna ta selgitas kaaslastele oma usuliste veendumuste tagamaid. Vellos tekkis trots, mis väljendus igapäevases protestis. VELLO: Isiklik protest väljendus põhimõtteliselt selles, et kui ma olin muidu õpetajatele võrdlemisi vastutulelik, siis sel ajal hakkasin koolist tugevalt võõrduma ... hakkasin küsima ... hakkasin vastu seisma kogu sellele õppekavale ja ... millal iganes see võimalik oli, tekitasin ebameeldivaid olukordi, aga seda vaid mõistlikkuse piires ... ma ei saboteerinud kunagi teiste õppetööd ... see leidis enamasti niimoodi aset, et kui mind kuskile klassi ette esinema kutsuti millegagi, siis valisin ... ekstra ebamugava teema või ... mingi sellise asja, mille kohta teadsin, et sellel õpetajal saaks olema mingisugune vastumeelsus.

Nagu eelnevalt mainitud, osales Vello mitmes poliitilises ja ühiskondlikus organisatsioonis, ent ei jäänud neist ühessegi pidama, sest avastas puudusi kas juhtimisstiilis või üksikisiku mõju võimalikkuses. Samas pole Vello inimene, kes lahkuks vigu märgates õlakehitusega – ta on aktiivselt osalenud kõiksugu kriitilistes kodanikualgatustes ja protestiliikumistes ning aidanud korraldada meeleavaldusi 2012. aastal (ACTA vastu, „Aitab valelikust poliitikast!“). Osalust pakkuvaid organisatsioone (nt noortekogusid) nägi ta ühiskonnas vajalikena, ent reservatsioonidega:

VELLO: Ma arvan, et poliitiline aktiivsus noortekogus ei ole mitte midagi pahakspandavat, kui see kanaliseerida poliitiliseks aktiivsuseks, mitte erakonna peakontori igasuguse tahte täitmiseks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et Vello ja Georg esindavad kahte tüüpi aktiivseid organisatsioonides osalejaid. Usaldav Georg on innukas kaasalööja, pidevalt kahtlev Vello aga soovib süsteeme muuta oma kriitilise ilmavaatega.

Valimistel osalejad: „Ma ei ütle, et usun nende lubadusi...“

24-aastane tartlane Rael ning samaealine narvalane Alek tutvustasid end inimestena, kellel ei jää aega hobideks. Raeli päevi täitis pisitütre kasvatamine; Alek ütles, et otsib aktiivselt Tallinnasse tööd. Poliitikasse suhtusid mõlemad ülima umbusuga. Rael nimetas end „poliitikakaugeks“ ja ütles, et üritab sellest „nii palju eemale hoida kui võimalik“. Alek kinnitas, et ei tahaks kuidagi poliitika-asjadesse oma nina pista. Kui Rael defi neeris poliitikat erakondadevahelise võimuvõitlusena, siis Alek võimalusena „(teiste) raha oma taskusse toppida“. Oma poliitilisi eelistusi põhjendades viitas Rael, et ta ei usu isegi erakonda, kelle poolt hääletas. RAEL (24): Ma ei ütle, et usun nende lubadusi, loomulikult ma arvan, et suurem osa on möga ... et nad lihtsalt tahavad hääli saada.

Passiivsest osalustüübist eristab Alekit ja Raeli siiski huvi ühiskonnas toimuva vastu, ümbritsevaga kursisolek ning uudiste põhjalik jälgimine. Mõlemad tunnistasid, et arutavad poliitilisi ja ühiskondlikke probleeme aeg-ajalt ka pere või sõpradega, ehkki möönsid, et just viimastega pole pahatihti arutelul suuremat mõtet. Rael ütles, et mõne inimesega ei annagi midagi arutada, sest mõlema poole seisukohad on piisavalt erinevad ja nii kujuneks sellest pigem „kisma“ kui arutelu. Alek viitas, et sõpradega jääb arutelu sageli toppama seetõttu, et neil pole lihtsalt selle vastu huvi. ALEK (24): ... sest on sõbrad, kes on poliitilistes asjades ükskõiksed. No alustame või sellest ... esiteks, Reformierakond – mulle ei meeldi see partei, aga teda

jätab see täiesti külmaks, sest ta pole kunagi hääletamas käinud. Seega milleks üldse midagi arutada sellise inimesega, kellel on ükskõik.

Tõepoolest, 70% idavirumaalastest ja 62% tartumaalastest tunnistasid, et arutavad poliitikaküsimusi sõpradega kas harva või mitte kunagi. Kui Rael tõmbas piiri enda ja poliitikute vahele, siis Aleki puhul võis kohati tunnetada ka piiritõmbamist venekeelse kogukonna ja eestlaste vahele. Alek tõi näiteks Eestile olulisi sündmusi meenutades välja riigi iseseisvumise, rõhutades, et eestlased olid „tublid“, et saavutasid selle ühegi inimohvrita. Ometi leidis ta, et temasse see sündmus ei puutu ega mõjuta kuidagi tema elu. Lisaks tõi ta välja, et Eesti võimud „varjavad“ mitmeid Teise maailmasõja kohta käivaid ajaloofakte ning „valetavad“ nende kohta, tunnistades sealjuures, et seda teevad ka tema enda kogukonnaliikmed. Teisisõnu ei olnud Alek tingimata eestlaste kui rahvusgrupi suhtes vaenulik, ent viitas siiski eestlastele, kasutades sõna „nemad“. Nagu osalustüüp viitab, on mõlemad noored veendunud valimiste vajalikkuses ning käivad valimas, hoolimata oma umbusust poliitikute suhtes. Rael tunnistas, et enamasti ta ei tea, kelle poolt hääletada, ning valib sotsiaaldemokraate vaid seetõttu, et „teised on veel ebasümpaatsemad“. Ent valimas käimist pidas ta väga oluliseks.

RAEL: No ... minu arust see on auasi, et sa saad valida. Ma olen Eesti patrioot ... kui sa oled Eesti kodanik, siis sa lähed valima ja pärast ei vingu, et miks see ... riik nüüd selline on. Sa ise valisid need inimesed ja kui ei valinud, siis on su oma viga, et sa valimas ei käinud. Selles mõttes on mul uhke tunne minna valima ... tundub nagu privileeg, et sa saad kedagi valida, see on hea tunne, et sa saad ... sõna sekka öelda.

Ka Alek leidis, et valimas peab käima. Tal on läbi aastate olnud üks eelistus – Isamaa ja Res Publica Liit. Oma valikut põhjendas ta sellega, et seal on vähe endisi kommuniste ning et ta usaldab erakonnaga viimati liitunud sportlasi ja lauljaid, sest nad teavad, mis on töökus. Ometi leiab Alek, et valimistest on vähe kasu, sest paratamatult needki, kes teesklevad, et võtavad lihtrahvast kuulda, unustavad võimule saades kõik kuuldu. Siin peegeldub ka paljude teiste Ida-Virumaa noorte arvamus, kellest üle poole (54%) usub, et poliitikud on korrumpeerunud (tartumaalastest arvas sama 43%). ALEK: Ma ütlen seda, et kui satud poliitikuks, siis võim rikub lihtsalt sind ära. Kõik su arvamused muutuvad, usun, ja võimule saades hakkad kõigilt raha röövima ning endale taskusse toppima.

Ka Rael leidis, et viga pole otseselt ei süsteemis ega „riigiisades“: süsteemi muuta pole mõtet, ent inimesed käituvad seal paratamatult nii, nagu nad käituvad. Kumbki ei olnud ühelgi muul moel ühiskonnas aktiivne – ei osalenud meeleavaldustel, ei jaganud poliitilise sisuga postitusi, ei kommenteerinud teiste omi ega allkirjastanud petitsioone. Nad põhjendasid oma kõrvalejäämist sellega, et ei taha end siduda millegagi, millesse nad pole põhjalikult süvenenud – „ma ei kirjuta alla millelegi, mida ma eriti ei mõista“ (Rael). Kui Rael välistas enda osalemise mistahes miitingul, siis Alek möönis, et kui kaalul on midagi suurt „näiteks hakatakse Eestit müüma“, läheks ta siiski tänavale.

„Laigin ja sheerin“ – multiaktivistid

Multiaktivistid ajakirjandustudeng Andrus (21) ja insener Semion (25) on mõlemad laia silmaringiga haritud inimesed, kes tegelevad muu hulgas muusikaga. Nad on osalenud aktiivselt ühiskondlikes protsessides, olles sealjuures aktiivsed sotsiaalmeedias ja digitaalses maailmas üldisemalt. Andrus oli kunagi blogi pidanud ning kuigi ta nimetas blogisid ja foorumeid „minevikunähtuseks“, väitis ta end neid endiselt lugevat. Oma tegevust sotsiaalmeedias kirjeldas Andrus irooniliselt: „Jagan, laigin ja sheerin, laigin ja kommin“. Lisaks oli ta tegev ühes kodanikuportaalis, mis

jagas uudiseid ja arvamusartikleid, kirjutas ise arvamusartikleid, osales raadiosaadetes ja aruteluõhtutel. Andrusel puudus parteipoliitiline minevik, ent ta oli kuulunud mitmesse organisatsiooni. Semion seevastu oli jõudnud kätt proovida ka aktiivses poliitikas, kandideerides kohalikel valimistel volikokku.

Mõlema elulugu on küll kirev organisatsioonilistest kuuluvustest ja osalusvormidest, ent kummagi kogemus ei olnud ülemäära positiivne. Andrus nimetas oma tegevust ühes noorteorganisatsioonis „antipoliitiliseks“, pärast avastamist, et liikmeid kasutatakse ära poliitilistel eesmärkidel, ehkki organisatsioon pidanuks olema apoliitiline. Tema lahkumine sealt „ei olnud väga meeldiv“. Ehkki ta oli intervjuu ajal tegev teises noorteorganisatsioonis, oli ta siiski eelnevast kogemusest õppinud, et vahel tuleb lahkuda ilma oma põhimõtete eest seismata, sest „mõni võitlus on kaotatud“.

Semioni kogemus oli veel drastilisem. Kandideerinuna partei ridades, üritas ta ise midagi muuta. SEMION (25): Mõtlesin, et äkki suudan midagi paremaks muuta, kuni mulle öeldi „no kuule nüüd“ ... Nii siis tuligi välja, et seal istuvad inimesed, kellel on juba kõik korraldatud, sinna ära roni, neil on raha, see on nende teema ...

Olles siiralt uskunud võimalusse ausalt midagi muuta (sest Semioni hinnangul olid tema kodulinna valitsenud juba aastaid inimesed, kes polnud kuigi „haritud“), lahkus ta poliitikast kõrvetada saanuna. Ometi ei tähendanud see, et ta välistaks edaspidi poliitikas osalemist. Temalegi andis see kogemus valmisoleku teatavaks konformismiks tulevikus. Nii arvas ta, et edaspidi siseneb ta poliitikasse juba „tutvuste kaudu“, sest nii on „lihtsam“. Semion möönis, et eks erakonnas on ikka „head ja halba“ ning „eks teatrit on alati tehtud“.

Semion oli valitsuse suhtes kriitiline – talle tegi tuska, et praeguses Eestis on noortel viletsad võimalused ja nad seetõttu lahkuvad. Samuti mõistis ta hukka poliitikute käitumise nn pronkssõduri skandaalis. Tema hinnangul küttis valitsus teadlikult üles vaenu rahvusgruppide vahel ning tekitas kahju, mida praegu on keeruline (kui mitte võimatu) korvata. Semion ütles, et allkirjastab küll meeleldi petitsioone ega jäta oma arvamust kunagi kommentaariumites avaldamata, ent ei näe mõtet minna tänavale meelt avaldama. Isegi juhul, kui valitsus võtaks vastu ekstreemseid ja ahistavaid meetmeid, eelistaks ta lihtsalt riigist lahkuda, sest ei usu, et miitingud suudaksid panna valitsust meelt muutma. IdaVirumaal oli käinud viimase aasta jooksul meelt avaldamas 7% küsitletutest.

Tõenäoliselt tänu asjaolule, et küsitlusaastal toimus Tartus mitu meeleavaldust, oli tervelt 17% tartumaalastest käinud meeleavaldustel ja 21% allkirjastanud petitsioone (Ida-Virumaal oli selliseid noori vaid 8%). Ka Andrus oli osalenud kõigis 2012. aasta protestiliikumistes ning käinud aktiivselt ka miitingutel – ACTA, kõrgharidusreform, Harta 12 jne. Lisaks sellele suhtles ta tihedalt muusikute, luuletajate ning kirjanikega, osaledes nende ühiskonnakriitilistel aruteludel, kirjutas ühiskonnakriitilisi laule jne. Samas tõdes ta, et edaspidi peaks ta siiski sügavalt kaaluma sellistes aktsioonides osalemist, sest tulevase ajakirjanikuna tuleks tal neutraalsust säilitada. Neutraalsusetaotluses läks ta suisa nii kaugele, et valis isegi riietusstiili selle järgi, et „saaks sulanduda kuhu vaja“, sest see tuleb „tulevikus kasuks“. Ent ka tema puhul ei tähendanud neutraalsus poliitikutee välistamist – otse vastupidi. ANDRUS (21): Mulle on hästi oluline tagasiandmise moment ühiskonnale ... ja ma arvan, et siis olen juba piisavalt elukogenud. Noh... 25 kuni 30 aasta [pärast] ... võib-olla ka ise siis liiguksin suurde poliitikasse, ent mitte mööda poliitpartei redelit, vaid ühiskonna aktiivse liikme ja tuntud ajakirjanikuna ... Ma loodan tolleks ajaks seda olla.

Seega võib öelda, et mõlemad multiaktivistid on noored, kes – nagu organisatsioonilised aktivistidki – pole ilmtingimata osalusvormide suhtes kriitikavabad. Nii Semion kui