NOORTE OSALUSTÜÜBID: ALATI AKTIIVSETEST NOOREST VALVEKODANIKENI

tüpoloogiad ning selgitame osalustüüpide tagamaid. Anname ka teise tüpoloogia esindajatele veidi isikupärasemad näod, tutvustades nende valikute argumentatsiooni kvalitatiivsete uurimuste põhjal.

Noorte osalustüübid: alati aktiivsetest noorest valvekodanikeni

Nii nagu teisteski vanusegruppides, esineb ka noorte seas erisuguseid osalusmustreid. Seetõttu saab nende kodanikuaktiivsust iseloomustada mitte üksnes osaluste klassifi tseerimise kaudu, vaid ka iseloomustades osalustüüpe – aktiivseid ja passiivseid kodanikke. Selliste tüpoloogiate loomisel on mõistagi oluline, milliseid tegevusi kodanikuosaluseks peetakse, ning arvesse tuleb võtta osaluse mõtestamises toimunud muudatusi.

Piirid isikliku ja avaliku ning poliitilise ja mittepoliitilise vahel on praegu hägustumas. „Poliitilisena“ saab tõlgendada erinevaid elustiilivalikuid tarbimisest mässamiseni. Igapäevaelu ja aktivismi piiri peal olevat kodanikuosalust on Maria Bakardjieva nimetanud subaktivismiks – see hõlmab elulisi otsuseid ja tegevusi, mida siiski saab nimetada poliitiliseks1 . Igapäevaelu poliitilistest otsustest järgmiseks sammuks võiks olla tegevuse toomine kollektiivsele või kogukondlikule tasandile – „alapoliitika tegijad“ (subpoliticians)2 oleksid need, kes võtavad enesele vastutuse riskide eest. Uuemate suundade selgitamisel räägitakse ka loomingulisest osalusest (creative participation)3 ja loomingulisest aktivismist4 ,

1 Bakardjieva, M. (2009). Subactivism: Lifeworld and Politics in the

Age of the Internet. The Information Society, 25, lk 91–104. 2 Holzer, B. ja Sorensen, M. (2003). Rethinking Subpolitics. Beyond the `Iron Cage’ of Modern Politics? Theory, culture and society, 20(2), lk 79–102 3 Micheletti, M. ja McFarland, A. (2010). Creative Participation: Responsibility-Taking in the Political World. Palgrave. New York: Routledge,

Tailor & Francis 4 Harrebye, S. (2015). The ambivalence of creative activism as a reorganization of critique. Culture and Organization, 21, lk 126–146. mis viitavad traditsioonilisest eristuvale koondumisele ühise eesmärgi nimel (nt fl ashmob). Teisalt on eri autorid välja pakkunud mitu noorte osalustüpoloogiat. Briti sotsioloog ja kommunikatsiooniuurija Shakuntala Banaji eristab kuut tüüpi noori: (1) peaaegu täielikult kodanikuõigusteta ühiskondlikult mitteaktiivsed, kes jäävad kõrvale tõsiste osalust takistavate tegurite tõttu nagu raske haigus, äärmine vaesus, elukoht perifeerias või muud sotsiaalsed piirangud; (2) üldiselt ükskõiksed/passiivsed/tegevusetud, kes jäävad kõrvale, kuid kelle puhul esineb kohati minimaalsel tasemel osalust, nagu valimistel oma hääle andmine või mõne grupiga liitumine; (3) üldiselt aktiivsed konformsel moel, järgivad norme, mis on kinnistunud koolis, kodus, kogukonnas ja peavoolumeedias. Mõnes küsimuses võivad nad olla täiesti passiivsed, kuid samas kriitilised mõnes teises küsimuses, mis neid eriti puudutab; (4) üldiselt aktiivsed antidemokraatlikul ja autoritaarsel moel, seavad küsimärgi alla kehtivad reeglid ja demokraatlikud väärtused. Nende tüüpilised tegevused hõlmavad eeskätt vihakõnet vähemuste vastu ning selle levitamist alternatiivses meedias. Sellisel viisil aktiivsed noored rõhuvad enamasti grupiidentiteedile, mis on seotud nt religiooni, rassi või rahvusega – ning ennast näevad nad seejuures „õigete“ eestkõnelejatena; (5) üldiselt aktiivsed demokraatiat toetaval, autoritaarsuse vastasel ja mittemugandunud moel, seavad küsimärgi alla kehtivaid rolle ja reegleid perekonnas, koolis, poliitikas ja/või peavoolumeedias. See kategooria hõlmab ka kaalutletud mitteosalust, loomingulist ja mängulist osalust, illegaalseid tegevusi ja kodanikuallumatust ning on sageli seotud subkultuurilise identiteediga; (6) alati aktiivsed demokraatiat toetaval, autoritaarsuse vastasel ja mittemugandunud moel, tahavad muuta