LÜHIKOMMENTAARID ARTIKLILE

Artiklit lugedes oli põnev tõdeda, et noortevaldkonna töögruppides ja koosolekutel tekkinud aruteludel spekuleeritud arvamusi kinnitavad aina enam tõenduspõhised faktid. Artiklist nähtub, et formaalhariduse keskkonna mõju tulevasele kodanikuaktiivsusele ja osalusele on väike. See tähendab, et noortevaldkonna võtmeisikud peaksid tõsiselt mõtlema, kuidas tänapäeva noort efektiivsemalt kaasata, tekitades usaldust, luues noorele suuremat kontakti kodukohaga ja lõimides mitteformaalset haridust aina enam formaalhariduse keskkonda.

Minu jaoks üks olulisemaid teadmisi, mis antud artiklist koorus, oli noorte isikliku võimekuse tähtsus aktivistiks olemise juures. Siinkohal tõstatub küsimus, kas meie koolikeskkond (eeskätt tooksin välja põhikooli 7.–9. klasside tasandi) on praegu teinud samme, et õpilasele vastu tulla ja olla aina enam õpilasekeskne, pakkudes talle üha rohkem võimalust ennast tuleviku tarbeks positsioneerida. Või me toodame raamistatud õpilasi, kes alles põhikooli lõppedes ja tulevaseks eluks võibolla ühe tähtsaima otsuse ette sattudes avastavad, et saavad esmakordselt midagi otsustada. Muidugi on lihtne kellegi suunas näpuga näidata ja öelda, et tuleb teha paremini. Siinkohal soovin toonitada kahepoolse usalduse olulisust. Olukorras, mil haldusreformijärgse kohalike omavalitsuste struktuuri juures on ääremaastumine endiselt aktuaalne, on usaldus tähtis nii koolikeskkonnas kui ka rohujuuretasandi osalusvormides. Artiklis on välja toodud ühe mõjurina aktiivsemale kodanikuosalusele täiskasvanuna noore eelnev positiivne osaluskogemus. Selleks, et noor tunneks ja kogeks, et tema otsustel on kaalu, on vaja otsustajate valmisolekut teda usaldada. Oma töös puutun iga päev kokku nii kooli kui ka valla- ja linnavalitsuste esindajatega. Iga kohtumise teemaks on eeskätt noorte osaluse arendamine. Mul on kurb tõdeda, et see pilt, mis joonistub välja otsustajatega suhtlemisel, ei ole nii kaunis, kui võiks loota. Suhtumine noortesse on endiselt mõnevõrra stagneerunud. Sellises olukorras ei saa imestada, et artiklid toovad välja noorte leiget aktiivsust erinevate tasandite otsustusprotsessides. Artiklist selgus, et organisatsioonilisest kuuluvusest populaarsemad on spontaansed ettevõtmised ning arvamuse avaldamiseks eelistatakse järjest enam panustamist veebifoorumites või muid e-osaluse meetodeid. Kuna Eesti Noorteühenduste Liidu üks strateegiline eesmärk on hoolitseda Eesti osalusvormide maastiku uuenemise eest, siis saame seda aluseks võtta ka edasiste tegevuste planeerimisel. Millised on uued meetodid noori kaasata ja osalust arendada? Kuidas saaksid noorteorganisatsioonid teha koostööd haridusasutustega, et kodanikuosalust positiivselt võimendada? Need ja veel mitmed küsimused on aluseks praegustele ja tulevastele tegevustele, mis ideaalis koos valdkonna partneritega panevad aluse uutele ja ajakohastele viisidele osalust edendada.

Lõpetuseks tooksin välja mõned soovitused põhikooli- ja gümnaasiumihariduse arendamiseks, lähtuvalt enda isiklikest ja tööalastest kogemustest. Selleks, et meil oleksid aktiivsed kodanikud, on vaja pöörata õppekavade ajakohastamisel tähelepanu sotsiaalsete oskuste arendamisele, sealhulgas suurendades praktilise õppe osakaalu nii üld- kui ka kõrghariduses. Miks mitte luua praktikavõimalus ka põhikoolis, et noortel oleks võimalus kogeda erinevate valdkondade tegemisi varem, vähendades nõnda olukorda, et põhikooli lõpus minnakse gümnaasiumisse edasi õppima lihtsalt sellepärast, et ei olda kindlad edasistes valikutes. Ei saa jätta ka mainimata, et kuni mitteformaalne haridus pole elementaarne osa enesearengust ning seda formaalharidussüsteemis piisavalt ei tunnustata, ei saa me rääkida noorte ühiskondliku aktiivsuse hüppelisest arengust. Roger Tibar, Eesti Noorteühenduste Liidu juhatuse esimees

Uurimuse tulemuste lugemine vastastas mind mitmete eelarvamuste ja müütidega. Uskusin, et eesti- ja venekeelsed noored on väga erinevad, ent artiklist selgus, et mõlema grupi kodanikuosalust mõjutavad siiski samad põhitegurid. Üks selline noorte osalust mõjutav tegur on tajutav kodanikuvõimekus. Selle tugevdamiseks tuleks kasvatada nende eneseusku, tagades neile tegeliku kaasamise, vahetu mõju otsustele ning nähtavad tulemused pärast iga osaluskorda. Seda ka igapäevases noorsootöös – koos tuleks luua kokkulepped, määratleda nn mänguplats ehk näidata kätte piirid, mille raames on võimalik läbi rääkida ja ühiselt otsuseid teha.

Teine mõlema keelegrupi noorte kodanikuosalust mõjutav põhitegur – toetus konventsionaalse kodanikumudeli väärtustele – rääkis minu arvates vastu üha suurenevale survele innovatsiooni ning uudsete lahenduste järele. Uuringu tulemused annavad kindlust, et noored hindavad kindlakskujunenud, traditsioonilisi väärtusi, isegi kui need väljenduvad uues vormis. Seega peaks noorsootöötajad aitama luua seoseid ning osundada uute ideede taga olevatele sissejuurdunud väärtustele.

Imestasin, et venekeelses koolis on organisatsioonide juures kaasalööjate arv kaks korda suurem (6%), kui see on eestikeelsete koolide seas (3%). Valimi moodustasid ju kaheksandate klasside õpilased, kelle seas just maapiirkonna koolides on kõige suurem noorteorganisatsioonides osalejate osakaal. Pikaajaliselt noorteorganisatsioonis tegutsenuna näen, et ühendused seisavad suure väljakutse ees programmilisele tegevusele. On ju noorteorganisatsioonide senine mõjumudel ja toetusskeemid seotud noorte pikaajalise osalemisega. Uuringu tulemustest ilmneb selge vajadus hakata ümber kujundama noorteühingute tegevusprogramme lühiajalisteks võimalikult suure mõjuga tegevusteks. Vastavaks tuleks kujundada ka uued toetusmudelid ning jälgida, kuivõrd praegused noorteühingud lähenevad noorsootööühingutele. Vaadeldes artiklis kirjeldatud poliitilise ning rohujuuretasandi kodanikuosaluse vorme laiemalt noorsootöös osalusena käsitletava kontekstis, innustavad uuringutulemused üha rohkem teadlikult korraldama mitteformaalset kodanikuharidust. Uuringust selgus, et väljaspool kooli on aktiivsemad ka koolis tegusamad noored, mis tõstatab küsimuse, kas agarus on kaasasündinud või keskkonna kujundatud. Ehk kas õpilasesindusse (mille liikmed on osalenud väljaspool kooli üle kahe korra enam teistest õpilastest) satuvadki ühiskonda aktiivsemalt suhtuvad noored või on õpilasesinduses osalemine kujundanud neid keskmisest enam aktiivsemateks osalejateks. Eeldades, et mõlemal on võrdne osatähtsus, võib kodanikuaktiivsuse kujunemisel saada määravaks noorsootöötaja oskus võimalikult palju kaasata ka loomuomaselt mitte eriti atsakaid noori. See on väljakutse noorsootöö meetoditele, mida noorsootöötajatena saame pidevalt arendada. Artikkel ja uuringutulemused innustavad olema uuriv noorsootöötaja, et mõista, millised tegutsemisviisid toetavad aktiivselt kodanikuosaleva eesti- ja venekeelse noore kujunemist. Samuti julgustab artikkel lähenema noorte ühistegevusele teaduspõhiselt, olgu siis Integratsiooni Sihtasutuse, SA Archimedese Noorteagentuuri või teiste asutuste toetusprogrammides. Lianne Teder, TLÜ noorsootöö- ja mitteformaalõppe õpetaja

Noorteseire aastaraamat 2017/2018

O RGANISATSIOONIDES OSALEJAD, MULTIAKTIVISTID JA TEISED. MILLIST TÜÜPI KODANIKUD ON EESTI NOORED?