NOORTE KODANIKUOSALUS JA KODANIKUHARIDUS

Tabel 1. Eesti ja vene õppekeelega koolide õpilaste keskmine teadmiste skoor, ICCS 2009 ja ICCS 2016

Eesti õppekeel Vene õppekeel ICCS keskmine

2009 2016

533 (+ 33 ICCS keskmisest) 561 (+ 44 ICCS keskmisest) 491 (– 9 ICCS keskmisest) 503 (– 14 ICCS keskmisest) 500 517

Kui olulised on ühiskonnaalased teadmised noorte kodanikuosaluse mõjutajatena? Kas teadmiste tase seletab seda, milliseid aktiivsuse vorme nad praktiseerivad? ICCS erinevad tsüklid kinnitavad eespool toodud väidet, et suuremad teadmised ei too kaasa suuremat aktiivsust, ja vastupidi. Näiteks on aastatega suurenenud nii vene õppekeelega õpilaste mahajäämus ühiskonnaalastes teadmistes kui ka kodanikuosalus.

Järgnev analüüs põhinebki ICCS uuringul ning avab teadmiste ja kodanikuosaluse seoseid erineva õppekeelega koolides. Esiteks kaardistame, milline on kodanikuosaluse vormide levimus põhikoolinoorte hulgas ning kas õppekeele alusel domineerivad sarnasused või erinevused. Seejärel uurime seost teadmiste ja käitumisvormide vahel ning millised tegurid lisaks teadmistele kodanikuosalust tingivad. Kokkuvõtvas osas keskendume käitumise determinantide sarnasustele ja erisustele, mis ilmnesid eesti ja vene õppekeelega noorte vahel.

Noorte kodanikuosalus ja kodanikuharidus

Noorte kodanikuosalust on teaduskirjanduses mitmekülgselt käsitletud. Laialt levinud seisukoha järgi on noored passiivsemad kui kodanikkond tervikuna, mille tõendina tuuakse tavaliselt noorte väiksemat osalust valimistel3 . Noorte madalam hääletusaktiivsus on olnud lähtekohaks paljudele uuringutele, mis käsitlevad nende poliitilist ja sotsiaalset osalust.

Gauthier4 ja O’Toole5 ütlevad, et väide noorte vähesest poliitilisest aktiivsusest tuleneb metodoloogilistest tõlgendustest. Tavapäraselt on poliitika seotud kindlate institutsioonidega (parlament, valitsus, ministeeriumid ja ametid) ning kodanike õigusega nendes osaleda. Sellest tulenevalt nähti poliitilist osalust tavapäraselt raamituna mingi organisatsioonilise kuuluvuse või vähemalt hääleõigusega. Kuna õiguse kuuluda erakonda ja ametiühingusse, käia valimas ja olla valitud andis alles täiskasvanuikka jõudmine, siis jäi noorte pärusmaaks aktiivsus n-ö rohujuuretasandil. Institutsionaliseeritud poliitikasfäärist ja organisatsiooniliselt märksa vabamast kodanikuühiskonnast on tuletatud kodanikuosaluse üks levinumaid jaotusi poliitiliseks ja

3 Dalton, R. J. (toim.). (2011). Engaging Youth in Politics: Debating

Democracy’s Future. New York: IDEBATE Press; Norris, P. (2002).

Democratic Phoenix: Reinventing Political Activism. New York: Cambridge

University Press; Franklin, M., N. (2002). The Dynamics of Electoral

Participation. Rmt: LeDuc, L., Niemi, R. G. ja Norris, P. (toim.). Comparing Democracies 2, lk 148-168. London: Sage 2002; Wattenberg,

M. (2012). Is Voting for Young People? New York: Pearson Press. 4 Gauthier, M. (2003). The inadequacy of concepts: the rise of youth internes in civic participation in Quebec. Journal of Youth Studies, 6(3), lk 265–76. 5 O’Toole, T. (2003). Engaging with Young People’s Conceptions of the Political. Children’s Geographies, 1(1), lk 71–90.

kogukondlikuks (community activities)6. Antud kogumikus kasutame kogukondlikust osalusest rääkides ka üldmõistet „rohujuuretasandil osalus“. Mõne uurija arvates pole aga asjakohane tõmmata poliitilise ja kogukondliku osaluse vahele selget piiri, kuna noorte ühiskondliku aktiivsuse depolitiseerimine võib viia nende hilisema poliitilise passiivsuseni 7 Selle lähenemise pooldajad tõlgendavad poliitikat ja „poliitilist“ laialdaselt kui igasugust võimu ja otsustamisega seotud tegevust. Niisuguse tõlgenduse järgi ei pea poliitiline aktiivsus olema seotud ilmtingimata riigivõimuga. Samahästi võime rääkida poliitikast koolis või noorteühendustes neil juhtudel, kui on tegu võimu taotlemise või selle kasutamisega. Selle laia tõlgenduse järgi on poliitilise osaluse vormid näiteks õpilasesinduse valimine ja noorte kaasamine otsuste tegemisse koolis või poliitika kujundamisse vallas/linnas. Sellist kõikehõlmavat „poliitilise“ osaluse tõlgendust soodustab demokraatliku valitsemise enese muutumine. Demokraatlik poliitikaprotsess pakub tänapäeval märksa mitmekesisemaid osalemisvõimalusi kui pelgalt hääletamine valimistel või erakonda kuulumine. Bang ja Sörensen eristavad näiteks kodanikke-eksperte (expert-citizens), kes on eestkosterühmade kaudu kaasatud poliitika kujundamisse ja n-ö tavakodanikke (everyday-makers), kes mõjutavad ühiskonda oma igapäevase käitumisega kampaaniates osalemise, annetamise, tarbijakäitumise jms kaudu8 . Laienenud osalusvõimalus ühiskonnas ja poliitikas kaasa rääkida on uurijate seas tõstatanud küsimuse kodanike

6 Schulz, W., Fraillon, J., Ainley, J., Losito, B., Kerr, D. (2008). International Civic and Citizenship Study. Assessment Framework. Amsterdam:

IEA. 7 Zimenkova, T. (2013). Active Citizenship as Harmonious Co-existence? About the Political in Participatory Education. Rmt: Hedke, R. ja Zimenkova, T. (toim.). Education for Civic and Political Particpation, lk 36–53. New York: Roultedge. 8 Bang, H., Sörensen, E. (1999). The Everyday Maker: A New Challenge to Democratic Governance. Administrative Theory & Praxis, 21(3), lk 325–341. võimekusest seda kasutada. Kas uued organisatsiooniliselt vähem struktureeritud poliitilise osaluse vormid (nt veebifoorumid ja -petitsioonid, kodanike nõukojad ja ümarlauad) vähendavad sotsiaalse staatuse (sh harituse) mõju osalemisele?

Teadusuuringud ei anna sellele küsimusele ühest vastust. Dalton ja Bevir ütlevad, et haridusest tulenev osaluse ebavõrdsus tänapäeval suureneb, kuna uued osalusvormid nõuavad rohkem teadmisi ja sotsiaalseid oskusi9. Kiisel, Leppik ja Seppel leidsid Euroopa Sotsiaaluuringu andmetest toetust Gallego vastupidisele teesile, et uued institutsionaliseerimata vormid ei eelda nii palju hariduslikke ressursse ja võivad seega avaldada kodanikuosalusele „demokratiseerivat efekti“10 .

Mõnevõrra paradoksaalsel kombel on ühiskondlik ootus poliitilise kirjaoskuse kohta noorte puhul kõrgemgi kui täiskasvanute puhul. Eriti ilmneb see valimisea langetamise debattides, kus nii Eestis kui ka teistes riikides on üks kandev vastuargument noorte väidetav „ebaküpsus“11. Võimalik, et niisugust hoiakut on võimendanud valimiskäitumise kohta tehtud arvukad teadusuuringud, mis kinnitavad positiivset seost hääletusaktiivsuse ja indiviidi haridustaseme vahel. Analoogset seost õpilase ühiskonnaalaste teadmiste ja tema hääletamisvalmiduse vahel on kinnitanud ka kõik IEA Rahvusvahelised kodanikuhariduse uuringud (CIVED 1999, ICCS 2009 ja 2016).

9 Dalton, R. J., Cain, B. E. ja Scarrow, S. E. (2003). Democratic Publics and Democratic Institutions. Rmt: Cain, B. E., Dalton, R. J. ja Scarrow,

S. E. (toim.). Democracy Transformed: Expanding Political Opportunities in Advanced Industrial Democracies. Oxford: Oxford University Press;

Bevir, M. (2010) Democratic Governance. Woodstock: Princeton

University Press. 10 Kiisel, M., Leppik, M., Seppel, K. (2015). Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU countries. Studies of

Transition States and Societies, 7(3), lk 51–65. 11 Toots, A., Idnurm, T., Saarts, T. (2014). Aktiivse valimisea langetamise mõjude analüüs: eelhindamine. Tallinn: TLÜ Riigiteaduste Instituut.

Samamoodi selge on pöördvõrdeline seos teadmiste ja vägivaldsete ebaseaduslike protestiaktsioonide vahel – mida madalamad ühiskonnaalased teadmised, seda suurem on tõenäosus võtta ette seadusega keelatud aktsioone. Ülejäänud kodanikuosaluse vormide puhul ei ole seos teadmiste taseme ja osalusaktiivsuse vahel nii selge ja lineaarne12 . Koolikohustuslike noorte puhul võib rolli mängida ka see, et mitmed ühiskondlikud tegevused leiavad aset koolis, kus õpilase akadeemilise soorituse ja käitumise seos on vahetum. Nii ICCS 2009 kui ka 2016 tulemused näitavad, et õpilasomavalitsuses ja koolis tegutsevates huviringides on aktiivsemad heade ühiskonnaalaste teadmistega lapsed13 . Lisaks tegelikule osalusele omistavad parema õppeedukusega õpilased klassivälisele tegevusele koolis ka suuremat väärtust. ICCS 2016 osalenud 24 riigi seas oli Eestis see suhtumise erinevus teadmiste taseme järgi suurim. Kooliajal saadud osaluskogemus „jätab jälje“ ka tulevasele sotsiaalsele käitumisele täiskasvanuna. Ühelt poolt avaldab kooliajal kogetud ühiskondlik aktiivsus positiivset mõju kodanikuosalusele täiskasvanuna14. Teisalt mõjutab hariduslik lõhe hoiakuid tulevase ühiskondlikku kaasatuse suhtes – kõrgema sooritustasemega õpilased koonduvad kohusetundlike hääletajate gruppi ega näe end osalemas isiklikku algatust nõudvates tegevustes; madalama sooritustasemega õpilased jagunevad aga võrdsemalt hääletajateks, multiaktivistideks, radikaalseteks protestijateks

12 Toots, A. (2013). Motivated by education or encouraged by opportunities? A comparative perspective on knowledge and participation nexus. Rmt: Hedtke, R. ja Zimenkova, T. (toim.). Education for Civic and Political Participation. A Critical Approach, lk 99–116. London:

Routledge. 13 Schulz, W., Ainley, J., Fraillon, J., Kerr, D., Losito, B. (2010). Civic knowledge, attitudes, and engagement among lower-secondary school students in 38 countries. IEA International Civic and Citizenship Education Study 2009. International Report. Amsterdam: International

Association for the Evaluation of Educational Achievement (IEA);

Schulz et al., Becoming Citizens in a Changing World. 14 Keating, A., Janmaat, J. G. (2015). Education through citizenship at school: do school activities have a lasting impact on youth political engagement? Parliamentary Affairs, 69(2), lk 409–429. ja võõrandunuteks15. Seega võivad koolist saada alguse suundumused, mis hiljem viivad välja segregeeritud kodanikuosaluseni.

Lisaks individuaalsetele mõjutajatele on uuritud orga nisat siooni (nt konkreetse kooli) või mõne suure süs teemi (nt haridus süs teemi) mõju noorte poliitilisele aktiivsusele. Koolide puhul on selgunud, et noorte kodanikuosalust toetavad kaasav pedagoogiline lähenemine, õppekava sisu ja õpetamise kvaliteet, aga mitte kooli karakteristikud nagu suurus, asukoht, õpilaskonna sotsiaalne koosseis jmt16 . Haridussüsteemidest on teadlaste kriitikat pälvinud duaalsed süsteemid, mis jagavad õpilased varakult tööturule või ülikoolile orienteeritud harudesse. Inglismaal tehtud analüüsid näitasid, et kutsehariduse suunal õppivatel noortel on madalamad ühiskonnaalased teadmised ning nad käivad vähem hääletamas kui üldhariduskooli noored17 .

Belgia ja Hollandi uurijad pöörasid tähelepanu sellele, et kui õpilased on haridussüsteemis eraldatud sotsiaalmajandusliku klassi või etnilise tausta alusel, võib see pidurdada demokraatia alusväärtuste kujunemist18. „Kuidas on võimalik kasvatada tolerantsust endast teistsuguste kodanike suhtes, kui õpilased näevad koolis ainult endasarnaseid?“, küsib Van de Werforst ning soovitab muuta Hollandi koolisüsteemi „kirjumaks“.

15 Toots, A., Idnurm, T. (2016). Political activism of low-achieving and high-achieving students in eight European countries: Studying horizontal and vertical inequalities. Curriculum and Teaching, 31(1), lk 7–26. 16 Quinterlier, E. (2010). The effect of schools on political participation: a multilevel logistic analysis. Research Papers in Education, 25(2), lk 137–154. 17 Janmaat, J. G, Mostafa, T., Hoskins, B. (2014). Widening the participation gap: The effect of educational track on reported voting in

England. Journal of Adolescence, 37(4), lk 473–482. 18 Van de Werforst, H. G. (2009). Education, Inequality, and Active

Citizenship Tensions in a Differentiated Schooling System. Amsterdam

Institute for Advanced Labour Studies, University of Amsterdam, 09/73; Kavadias, D., Hemmerechts, K., Spruyt, B. (2017). Segregation and Socialization: Academic Segregation and Citizenship Attitudes of Adolescents in Comparative Perspective? Journal of Social Science

Education, 16(2), lk 30-41.