NOORTE KODANIKUOSALUS

vanusegruppidega kodumaal ning teiselt poolt eakaaslastega Euroopa riikides. Selline võrdlus annab vastuse küsimusele, kas Eesti noorte poliitikahuvi ja konventsionaalne kodanikuosalus on suurem või väiksem kui vanematel põlvkondadel Eestis ning noortel mujal Euroopa riikides.

Noorte kodanikuosalus

Kodanikuosaluse vormid on pidevas muutumises. Arusaam sellest, kui erinevatel viisidel võivad inimesed ühiskonna- ja poliitikaelus osaleda ja kaasa rääkida, on pidevalt laienenud. Praeguseks hõlmab kodanikuosaluse mõiste paljusid erinevaid tegevusi: alates valimistel oma hääle andmisest kuni pikaajalise vabatahtliku tegevuseni mõne ühenduse heaks ning poliitilises diskussioonis osalemisest kuni kodanikuallumatuseni3. Teoreetikute ja uurijate seas puudub konsensus, mida kõike võib lugeda kodanikuosaluse alla. Välja on pakutud suuresti erinevaid liigitusi. Samal ajal on paljud autorid mures väheneva kodanikuosaluse pärast noorte seas4. Kui vaadata kitsalt poliitilist osalust, siis on viimastel kümnenditel Euroopas tõepoolest kasvanud selliste noorte hulk, kes ilmutavad poliitilist võõrandumist ning usaldamatust ühiskondlike ja poliitiliste

3 Berger, B. (2009). Political Theory, Political Science and the End of

Civic Engagement. Perspectives on Politics, 7(2), lk 335–350; Ekman,

J. ja Amnå, E. Political participation and civic engagement; Dalton,

R. (2008). Citizenship Norms and the Expansion of Political Participation. Political Studies, 56, lk 76–98. 4 Banaji, S. ja Buckingham, D. (2013). The Civic Web: Young People, the

Internet and Civic Participation. Cambridge, MA: MIT Press; Dahl, V.,

Amnå, E., Banaji, S., Landberg, M., Šerek, J., Ribeiro, N., Beilmann,

M., Pavlopoulos, V. ja Zani, B. (2017). Apathy or alienation? Political passivity among youths across eight European Union countries. European Journal of Developmental Psychology, 15(3), lk 284-301. institutsioonide suhtes5. Norris6 väidab, et kuigi poliitiline pettumus mõjutab kõiki eagruppe, on noored iseäranis altid riigiinstitutsioonides pettuma, muutudes poliitika suhtes apaatseks või võõrandunuks. Poliitiline võõrandumine ja apaatia on kodanikuosaluse käsitluses olulised märksõnad, sest poliitilist apaatiat käsitletakse uuringuis tihtipeale kui poliitilise osaluse puudumist7. Samas võib seda defi neerida ka teisiti: soovi või motiivi puudumisena poliitika vastu huvi tunda8. Kui tõlgendada apaatiat mitte tegevuse vaid hoiakuna, siis võib seda näha aga ühe võimaliku põhjusena, mis seletaks noorte ühiskondlikku ja poliitilist passiivsust ning madalat kodanikuosalust9 . Samas koondab poliitiline apaatia endasse erinevaid nähtuseid. Poliitilist võõrandumist on tihtipeale vaadatud läbi nelja dimensiooni: võimu puudumine (powerlessness), normide puudumine (normlessness), tähenduse puudumine (meaninglessness) ja isolatsioon (isolation)10. Iseäranis huvitavad on neist kaks esimest, mis on ka empiiriliselt uuritavad ja mõõdetavad. Poliitilise võimu puudumine viitab inimese tundele, et tema ei saa kuidagi valitsuse otsuseid ja poliitilist

5 Henn, M., Weinstein, M. ja Forrest, S. (2005). Uninterested youth?

Young people’s attitudes towards party politics in Britain. Political

Studies, 53(3), lk 556–578; Mierina, I. (2014). Political alienation and government-society relations in post-communist countries. Polish

Sociological Review, 185, lk 3–24. 6 Norris, P. (2003). Young people & political activism: From the politics of loyalties to the politics of choice? Ettekanne Euroopa Nõukogu sümpoosiumil „Young People and Democratic Institutions: From Disillusionment to Participation“, Strasbourgis. 7 Cammaerts, B., Bruter, M., Banaji, S., Harrison, S. ja Anstead, N. (2014). The myth of youth apathy: Young Europeans’ critical attitudes toward democratic life. American Behavioral Scientist, 58(5), lk 645–664; O’Toole, T., Lister, M., Marsh, D., Jones, S. ja McDonagh,

A. (2003). Tuning out or left out? Participation and non-participation among young people. Contemporary Politics, 9(1), lk 45–61. 8 Fox, S. (2015). Apathy, alienation and young people: The political engagement of British Millennials. Doktoritöö, University of Nottingham. 9 Dahl, V. et al. Apathy or alienation? 10 Finifter, A. W. (1970). Dimensions of political alienation. The American

Political Science Review, 64(2), lk 389–410.

protsessi mõjutada11. Poliitiliste normide puudumine seevastu viitab inimese arusaamale, et poliitilistes suhetes oluliste normide ja reeglite eiramine on laialt levinud12. Kui noorte seas peaksid olema laialt levinud tunded, et neist nagunii midagi ei sõltu ning et poliitikat tehakse üldkehtivaid reegleid ja norme eirates, siis polegi ime, kui nad oleksid riigiinstitutsioonides sedavõrd pettunud ja võõrandunud, nagu väidab Norris13 . Seni kirjeldatud pessimistliku stsenaariumi kõrval noorte vähenevast kodanikuosalusest tuleb siiski kaaluda ka teist võimalikku stsenaariumi, et nad osalevad ühiskonnas veidi teistmoodi, kui kõige normatiivsemad kodanikuosaluse teooriad ette näevad. Banaji14 juhib tähelepanu, et moraalne paanika demokraatia defi tsiidi pärast noorte seas tuleneb tõenäoliselt paljuski sellest, et valimistel oma hääle andmist tähtsustatakse üle ning piisavalt ei pöörata tähelepanu võimalustele muul viisil ühiskondlikult või poliitiliselt aktiivne olla. Tõepoolest, osa autoreid on leidnud, et kuigi noored on võrreldes vanemate vanusegruppidega vähem aktiivsed poliitikas, pühendavad nad end samas vanematest vanusegruppidest tõenäolisemalt ühiskondlikule tegevusele väljaspool poliitilisi institutsioone15. Erinevad kodanikuosaluse tüpoloogiad võtavad aga erineval määral arvesse aktiivsust väljaspool institutsionaliseeritud poliitikat. Kui sääraseid tegevusi pole tüpoloogias arvesse võetud, võibki analüüsist kergesti jääda ekslik mulje, et noorte seas lokkab ühiskondlik passiivsus. Kodanikuosaluse aktiivsuse ja mustrite poolest ei erine aga mitte üksnes inimesed, vaid ka terved riigid. Nii näiteks on

11 Finifter, A. W. Dimensions of political alienation. 12 Sealsamas. 13 Norris, P. Young people & political activism. 14 Banaji, S. (2016). A critical approach to the study of young people and active citizenship in the European Union. Introduction to Deliverable 2.1: Towards an integrated theory of Youth Active Citizenship in the

European Union. CATCH-EyoU projekt, lk 4–26. 15 Stolle, D. ja Hooghe, M. (2011). Shifting inequalities. Patterns of exclusion and inclusion in emerging forms of political participation.

European Societies, 13, lk 119–142. mitmetes Lääne-Euroopa riikides (Hispaanias, Prantsusmaal, Saksamaal, Šveitsis, Taanis, Rootsis ja Ühendkuningriigis) mittekonventsionaalsed osalusvormid populaarsemad kui konventsionaalsed, samas kui riikides nagu Soome ja Norra püsivad aktiivse mittekonventsionaalse osaluse kõrval kõrged ka konventsionaalse osaluse näitajad16. Ühtlasi on leitud, et Euroopa uute ja vanade liikmesriikide vahel jookseb märkimisväärne lõhe noorte poliitilise osaluse osas: kui „vanas Euroopas“ (Põhjala ja Beneluxi riikides ning Saksamaal) on osalus kõrge, siis Ida- ja Lõuna-Euroopas hoopis madalam17 .

Sellised erisused on vähemalt osaliselt seletatavad sellega, et noorte poliitilist osalust kitsamalt ja kodanikuosalust laiemalt mõjutab vähemalt mingil määral see, kuidas on korraldatud riigiinstitutsioonid ning kuivõrd luuakse noortele võimalusi osalemiseks18. Seetõttu võib üleüldise trendi kõrval, et noorte huvi poliitika vastu ja valimisosalus Euroopa ühiskondades langevad, täheldada siiski küllaltki suuri erisusi noorte kodanikuosaluses erinevates riikides19. Seejuures väärib märkimist, et noorte osaluse institutsionaalse soodustamise poolest liigitub Eesti ühte gruppi pigem Põhjamaade kui Ida-Euroopaga. Eesti noortepoliitika dokumentides tähtsustatakse noorte osalust ja kaasatust otsustusprotsessidesse nii kohalikul kui ka üleriigilisel tasandil, seda eriti poliitikavaldkondades, mis otseselt mõjutavad nende arengut ja heaolu. Rootsi politoloogid Amnå ja Ivarsson liigitavad seetõttu Eesti – sarnaselt

16 Goroshit, M. (2016). Political participation: a latent variable approach testing measurement equivalence of political participation using ESS data. Eurasian Journal of Social Sciences, 4(1), lk 26–38. 17 Kiisel, M., Leppik, M. ja Seppel, K. (2015). Engaged and critical? The young generation’s political participation in EU countries. Studies of

Transition States and Societies, 7(3), lk 52–66. 18 Oross, D. ja Szabó, A. (2017). Changing Tendencies of Youth Political

Participation in Europe. Evidence from Four Different Cases. Rmt:

Breen, M. J. (toim.). Values and Identities in Europe. Evidence from the

European Social Survey, lk 160–183. London & New York: Routledge. 19 Oross, D. ja Szabó, A. Changing Tendencies of Youth Political Participation.