„Kuidas kuud endale mütsid said” Veiko Märka vaimukas lasteraamat, kus on lahti seletatud, kuidas ja missuguse mütsi iga kuu endale teha lasi. Kirjastas Koolibri. Vt lähemalt lk 6
Uus romaanisari Postimehelt Septembris alustas ilmumist Postimehe kirjastuse romaanisari, mis toob kirjandushuvilisteni köitva kombinatsiooni kaasaegsete autorite ja kirjandusklassikute loomingust. Kureeritud raamatusarjast leiab näiteks Sylvia Plathi, John Fowlesi, Penelope Lively, Anaïs Nini, Stephanie Danleri ja Kevin Brockmeieri haaravad teosed. Kahel korral kuus jõuavad raamatusõpradeni vaheldumisi nii esmakordselt eesti keelde tõlgitud kui ka varem avaldatud klassikud. Hoolikalt valitud eriilmelisi lugusid ühendab aga see „miski”, mis puudutab ja alatiseks meelde jääb. „Paljud ei leia tänapäeva raamatupoodide küllusest üles raamatuid, mis on garanteeritult head ja pakuvad kindla peale lugemiselamust,” ütleb Postimehe kirjastuse juht Eia Uus. „Postimehe romaanisarja valiku aluseks pole mitte niivõrd kriitikute hinnangud või spetsialistide määratud preemiad, vaid lugejad – meie romaanisarja moodustavad raamatud, mida lugejad üle maailma tõesti armastavad ja kirglikult soovitavad. Need on raamatud, mida igaüks võiks vähemalt korra elus lugeda. Raamatud, mis haaravad kaasa.” Romaanid on saanud moodsalt pehmed kaaned, mis muudavad raamatud kergemaks ja hõlpsamalt kaasaskantavaks. Nüüd ei ole ühtegi vabandust, miks vabal momendil mitte lugeda. Igal pool ja igal ajal. Sarja üldkujundaja on Zigmunds Lapsa, kes esikaante kollaažilikesse lahendustesse on pikkinud ka salavihjed raamatu sisu kohta. Romaanisarja avaraamat on üheks hinnatumaks kaasaegseks Venemaa kirjanikuks peetava Jevgeni Vodolazkini romaan „Aviaator”, mis läbi kolme tegelase päevikukannete annab ülevaate Venemaa 20. sajandi ajaloost ja suunab väärtustama pisiasju ja kogemusi, millest elu suures osas ju koosnebki. Järgmisena on romaanisarjas ilmumas John Fowlesi „Liblikapüüdja”, Stephanie Danleri „Magusmõrkjas” ja Ernesto Sábato „Tunnel”.
Oktoober on eesti kirjanduse kuu Käesoleval aastal on oktoober kuulutatud eesti kirjanduse kuuks. Sellega seoses on raamatupoodides üle Eesti eraldi väljapanekud meie autorite loomingust. Mitmetes raamatupoodides toimub kohtumisi autorite, kunstnike ja kirjastajatega. Täpsem info esinejate ja kohtumiste kohta avalikustatakse septembri lõpus erinevates meediakanalites.
Kirjastus Tänapäev 20 Septembri alguses sai Tänapäev 20-aastaseks. Selle aja jooksul on Tänapäev avaldanud üle 2100 raamatu, mille nii ilukirjandust, lasteraamatuid, aimekirjandust kui tõlkeid umbes 20 keelest ja 40 maalt ja rahvalt. Õnnitleme!
Nr 6 (128) 18. september 2019
uudised
FOTO KÜLLI LEPIK / EESTI LASTEKIRJANDUSE KESKUS
uudised
EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT
Aasta kokaraamat 2019 selgunud 15. korda kuulutab Profexpo OÜ koostöös Eesti Kirjastuse Liiduga välja raamatukonkursi „Aasta kokaraamat”. Tallinna Toidumessi raames toimuv konkurss ootab osalema kõiki Eesti kirjastusi ning autoreid. Konkursile saab esitada Eestis välja antud eestikeelseid kokaraamatuid, mis on ilmunud ajavahemikul 1. oktoober 2018 kuni 30. september 2019. Võistlusele esitavate raamatute hulk kirjastuse kohta ei ole piiratud. Registreerimise tähtaeg on 9. oktoober 2019. Täpsem info www.estbook.com.
Andrus Kivirähki uus lasteraamat 14. septembril esitlesid Andrus Kivirähk ja Heiki Ernits uut lasteraamatut „Tont ja Facebook”, mis sisaldab lugusid kärbsepirukast ja tatipuust, täispuhutavast vanaisast, laulvast kuusepuust ning veel paljudest kummalistest tegelastest. Kirjastas Varrak. Edgar Valter oli meisterlik illustraator, kelle loodud karakterid ja pildid saadavad meid tänini.
Edgar Valteri nimeline preemia TRIIN SOONE Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor
21.
septembril tähistatakse Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva ja antakse esmakordselt üle tema nimeline illustratsioonipreemia. Edgar Valter oli meisterlik illustraator, kelle loodud karakterid ja pildid saadavad meid tänini, neis on palju emotsiooni ja lugu – ehk seda, mida üks illustratsioon peabki endas kätkema. Me kõik tunneme hetkega ära Sipsiku, Naksitrallid, Krõlli või Pokud ja just ainult sellistena nagu Valter neid joonistas. Tal oli imeline oskus panna kirjaniku tekst usutavasse pildikeelde ning tõmmata sellega lapsi raamatute juurde. Eesti Lastekirjanduse Keskuse loodud Edgar Valteri nimeline illustratsioonipreemia soovib jäädvustada vanameistri mälestust, kuid eelkõige väärtustada ja tunnustada eesti raamatukunstnike uut loomingut. Tundub, et meie illustratsioonikunst elab täna parimaid aegu olles põnev, rikkalik ja üllatav. Meil on rõõmustavalt palju erineva käekirja ja tehnikaga illustraatoreid. Ühtviisi tegusad on nii vanema põlvkonna tuntud tegijad kui ka noored, alles ennast otsivad ja illustratsiooni katsetavad kunstnikud.
Preemia asutamisega saame tõsta mõned neist pjedestaalile, kuid veelgi olulisem on läbi selle suunata inimesi head illustratsioonikunsti märkama ja mõistma. Žürii tegi valiku 31 kunstniku seast, kes on viimasel viiel aastal avaldanud suurepäraseid lasteraamatuid ning saanud tunnustusi kauneimate raamatute konkursil. Välja valitud nominendid - Marja Liisa Plats, Regina Lukk-Toompere, Catherine Zarip, Priit Pärn ja Ulla Saar on kõik eesti illustratsioonikunsti tipptegijad. Regina Lukk-Toompere on oma värvi- ja detailirohkete piltidega rõõmustanud meid juba üle 30 aasta. Iga raamat, mis tema käe alt tuleb, peegeldab loosse süüvimist ja perfektset läbitöötamist. Ta on nii suurepärane akvarellist, kes mängib paljude ja jõuliste värvidega kui ka graafik, kes lahendab mahuka teose võimsate kompositsioonide ja põnevate tehnikatega. Ta on jätkuvalt otsiv, katsetav ja üllatav. Catherine Zarip on hästi äratuntava isikupärase joonega illustraator, kes keerab igal vaatajal hoobilt nunnumeetri põhja. Tundub, et ta on sinapeal kõikide loomadega, paigutades neid pildile konkreetse looga sobiva emotsiooni ja hoiakuga, nii et pilt ja tekst moodustavad nauditava terviku. Eriliselt imetlusväärsed on aga tema värvidelt ja mustritelt peenelt läbi töötatud ja meeleolu loovad taustad.
Ulla Saar on kunstnik, kes alles mõned aastad tagasi lendas komeedina meie illustratsioonitaevasse ja jäi sinna särama. Seda kinnitab terve virn lasteraamatuid, mille hulgas ebaõnnestumisi ei ole. Tema humoorikad ja karikatuursed pildid võitsid kiiresti lugejate südamed. Ta on ühtviisi suurepärane nii pliiatsit kui ka pintslit käsitledes, luues tugevalt dekoratiivseid ja põnevaid illustratsioone. Priit Pärn on eelkõige tuntud karikatuuri ja joonisfilmide vanameistrina, kuid tema vähesed ilmunud lasteraamatud ei jäta kedagi külmaks. Vaimukad, animatsioonisugemetega, kohati justkui kergelt visandatud pildid tõmbavad vaatama ja lugema. Ta tabab imepäraselt kirjaniku teksti ja mõtet, tehes oma piltidega selle hoobilt suuremaks ja mõistetavamaks. Hea sõõm üllatust, imestust ja naeru on garanteeritud. Marja-Liisa Plats sai illustraatorina laiemalt tuntuks eelkõige kui Supilinna Salaseltsile näoandja. Ta on illustreerinud üle 40 raamatu, olles viimastel aastatel üks viljakamaid kunstnikke. Ta on otsiv ja katsetav, kasutades ühtviisi meisterlikult käsitsi ja ka arvutil teostatavaid tehnikaid ning luues nii mahlakalt värvilisi kui ka monokroomseid lahendusi. Preemia antakse üle 20. septembril Eesti Rahva Muuseumis toimuval Edgar Valteri 90. sünniaastapäeva pidulikul tähistamisel.
Millenniumi-sarja suur finaal Ilmunud on Millenniumi-sarja suur finaal, ülipõnev „Tüdruk, kes peab surema”. See on David Lagercrantzi kolmas raamat kõnealuses sarjas, millele pani aluse Stieg Larsson. Kokku on millenniumi-sarja müüdud sada miljonit eksemplari. Kirjastas Varrak.
Salnikovi „Petrovid gripi küüsis” Äsja ilmus eesti keeles Aleksei Salnikovi (snd 1978. aastal Tartus ) raamat „Petrovid gripi küüsis”, mis on üks viimaste aastate hinnatumaid romaane Venemaal. Raamatu keskmes on Jekaterinburgis elav Petrovide perekond, kelle teravmeelselt kirjeldatud argiste askelduste tagant hakkavad paljastuma erinevad saladused. Raamatu põhjal teeb filmi Kirill Serebrennikov. Avaldas Tänapäev.
Põnevad isikud meie ajaloost Aarne Rubeni raamat „Öönaine” jutustab erinevatest Eesti ajalooga seotud värvikatest isikutest. Kohtume siin läbi Eesti rändava tsaari tulevase naise, bordellipidaja ja naisterroristiga. Rohkelt illustratsioone, avaldab Tänapäev. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 16. oktoobril.
Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019
POSTIMEES Argielu teadus Marty Jopson tõlkinud Indrek Rohtmets 192 lk, pehme köide
See on raamat kõigile uudishimulikele inimestele, keda huvitab meid ümbritsev hämmastav ja intrigeeriv maailm. „Argielu teadus” valgustab selle tõdesid läbi teaduse vaatevinkli. Selgub, et teadusmõtte tippudeni jõudmiseks ei peagi tingimata kihutama süvakosmosesse või põrgatama aatomeid superkiirendis, sest nii palju huvitavat ja kasulikku leidub siinsamas, argipäevas. (Kui näiteks tead, et röstri sees on isoleerimata ja pinge all spiraalid, lahendad kinnijäänud röstsaia probleemi puidust pannilabida, mitte elektrit juhtiva metallnoaga.) Raamatu autor Marty Jopson on rakubioloogia doktor ja Briti tuntud telenägu, kes korraldab teaduskatseid BBC telesaates „The One Show”. Tema avalikel teadusteatriloengutel lahvatavad alatasa leegid ja lõpuks käib üks vägev pauk. Eesti keeles on varem ilmunud tema lustakas ja entusiastlik, ent sellegipoolest tõsisel teadusel rajanev raamat „Toiduteadus. Uurimus sellest, mida me sööme ja kuidas süüa teeme“ (2019).
Piirilinn. Viie sõrme harjutus J. M. Ilves tõlkinud Tiina Maripuu 272 lk, pehme köide
Kesk sumedat suve röövivad kogenud kriminoloogi hingerahu mõistatuslikud mõrvad. Algab jaht ebatavaliselt halastamatule mõrtsukale, kelle esimesed ohvrid on ema koos lapsega. Palgamõrvana paistnud loost hakkab üha enam läbi kumama kättemaks. Aga mille eest? Üliandeka, autistliku detektiivi Kari Sorjoneni ehmatuseks on asjasse segatud tema parem käsi, kunagine FSB agent Lena. Kas ta saab usaldada naist, kelle minevik ühendab teda Venemaa vanglas istuva narkoärikaga? Jahtunud jäljed viivad neid kättemaksuhimulise kurjategija kannul 2000. aastate Peterburi allilma ning Tšetšeenia julma sõjani. Põhjamaine nordic noir’ stiilis kriminaalromaan on kolmas ja viimane raamat sarjast „Piirilinn”, millest on varem ilmunud „Nukumaja“ ja „Lõppmäng“. Sarja televersioon on leitav Netflixis pealkirja „Bordertown” all. Seriaalil on ainuüksi Soomes üle miljoni vaataja ja see on pälvinud rohkelt rahvusvahelist tunnustust paljudes riikides, eriti Saksa- ja Prantsusmaal, Netflixi vahendusel aga ka Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Venemaal jm.
Kus on ükssarvik? Maagiline peitepildiraamat Jonny Marx, Sophie Schrey tõlkinud Egle Taklai 48 lk, pehme köide
Leia igalt pildilt seitse eri värvi ükssarvikut! Nad peidavad end 17 põnevas paigas alates lõbusast loomaaiast ja toredast teatrisaalist kuni määratu muuseumi ja seiklusrikka safarini. Raamatu detailirohked illustratsioonid on köitvad ja lõbusad ning neilt ükssarvikute otsimine pakub haaravat tegevust nii suurtele kui ka väikestele. Ükssarvikufännidele kohustuslik.
Nr 6 (128) 18. september 2019
2
Kust algab ajalugu? KATRIN JAASKA
K
as me elame praegu läbi ajaloolises mõttes olulisi sündmusi? Ja kui see nii on, siis kuidas me seda teame? Vene kaasaegse kirjanduse ühe tipu, Jevgeni Vodolazkini uus romaan „Aviaator” käsitleb just seda teemat läbi peategelase Innokenti Petrovitš Platonovi silmade ja kogemuste. 30ndates mees ärkab 1999. aastal haiglavoodis ning mõistab, et on unustanud kõik. Ta ei tea oma nime, ei tea, kes ta on ja kus ta asub. Lootes taastada enda unustatud minevik, hakkab ta üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ning selle tagajärgedest. Läbi Innokenti isiklike mälestuste rullub lugeja ees lahti lugu Venemaa 20. sajandi vastandlikust ajaloost. Kuid seda mitte tavapärases ajalookäsitluse mõistes.
KUMB ON TEGELIK AJALUGU? „Aviaator” ei pretendeeri realistlikule ajalookäsitlusele, vaid tegemist on ühe inimese looga, tema päevikukirjetega. See ei ole elulugu, vaid lugu mehe elust, nagu see on talle meelde jäänud. Mälupildid, tunded ja vestlused on päevikus sageli kontekstist välja rebitud, kuid edasi antud ehedal ja moonutamata moel, just nii tundis end sel kirjeldatavalt hetkel Innokenti. Nostalgiline lapsepõlv suvilas, oktoobrirevolutsiooniaegne segadus, esimene tõeline armastus ja reetmine, mis peategelase Solovkale saatis... Killustatud meenutusi üles kirjutades taastab Innokenti suure osa oma eluloost, jääb vaid mõistatus, kuidas sattus ta kaasaegsesse haiglasse ja 1999. aastasse, kui tegelikult on ta sündinud 1900. aastal, olles „sajandi eakaaslane”. Innokenti mõistab päevikut pidades pisut kibestunult, et klassikalises mõttes ajalugu on kõigest abstraktne ja üldistatud teoreetiline pilt, mis iial ei pööra tähelepanu inimeste tunnetele ja kogetule. Seega otsustabki ta enda üleskirjutustes keskenduda pisiasjade-
le, millest ajalugu ei hooli, meenutada helisid, lõhnu, maneere, žeste ja liigutusi, keskenduda kõigele sellele, mis ongi inimese elu ja tema tegeliku maailma keskpunkt. Just Innokenti ainulaadne olukord annabki talle võimaluse käsitleda ajalugu unikaalsest perspektiivist lähtuvalt, usaldades enda meenutusi ja mitte kollektiivset mälu. Kuigi Innokenti suudab taastada suurema osa enda elu loost, jäävad sellest alatiseks puuduma 70 vaheaastat. Kuid ka nende aastate puhul tunnetab romaani peategelane, et need on osa tema elust ja peab seetõttu vajalikuks uurida kõike, mis vahepeal juhtunud ja toimunud. Ka siin jääb ta truuks enda isiklikule arusaamale ajaloost – ta uurib inimeste näoilmeid, riietust, kuid ei süvene Romaani autor Jevgeni Vodolazkin. liialt poliitilistele sündmustele ja pööretele, mida üldLihhatšov, toona entusiastlik lingvisjoontes ajaloos käsitletakse, millest tikatudeng, jätkas ka vangistuses oma kirjutatakse ajaleheveergudel ja näierialast uurimistööd. Kuigi tema datakse õhtustes teleuudistes. Innokaasvangide seas leidus vargaid ja kenti on veendunud, et ajalooarhiivis tõelisi kurjategijaid, olid enamik kinsäilitatud dokumendid või filmilõinipeetavaid siiski pisut teistsugused gud ei suuda kunagi taastada tõelist „kriminaalid”: haritlased, tudengid ja ajalugu, kasvõi seda, mil moel lõhnateadlased, keda kommunistliku režiivad armastatu juuksed, millist heli mi algaastatel süüdistati revolutsiookuulsid, purustades sõrmede vahel nivastases tegevuses. „Süüdlased” kotingu või millise häälevarjundiga gu Venemaalt toimetati Solovetsi pöördus sinu poole ülekuulaja enne laagrisse, mis oli Nõukogude Liidu peksmist... esimene ametlik poliitiline vangla. Just Lihhatšovi meenutuste põhjal INSPIREERITUD ISIKLIKEST on „Aviaatoris” kujutatud toonaseid MEENUTUSTEST ülekuulamisi ja vangilaagri igapäevaVene akadeemik Dmitri Lihhatšov, elu. Platonovi mälupildid laevareisist kes oli ka Jevgeni Vodolazkini õpetaja Solovkale on ääretult realistlikud, ja mentor, viibis Nõukogude Liidu võiks isegi öelda, et tõepäraselt võikoonduslaagris mitmeid aastaid. kad. Merehaigus ja oksendamine, ebaFOTO SERGEI SEMKIN
ilmunud
KIRJASTUS.POSTIMEES.EE
inimlikud karjed, surnuks muljutud verised vangid, moonutatud laibad... „Aviaatoris” leidub mitmeid selliseid kirjeldusi, mis on rikkalikult tõetruud, sedavõrd intensiivsed, et tundub, nagu oleksid ka ise lugejana sattunud haisvasse laevatrümmi, väljaheidetega kaetud narile või... nostalgilisele, aroomidest tulvil teejoomisele, perekondlikule jõuluõhtule, lumest sädelevale uisuväljakule. Võime siinkohal vaid ette kujutada Lihhatšovi ja Vodolazkini värvikaid vestlusi, mis avasid Venemaa ajalugu läbi ühe inimese väga isiklike mälestuste, läbi detailide, mis ealeski ei jõua ajalooõpikute kaante vahele. „Aviaator” on muljetavaldav, hoolikalt konstrueeritud romaan, milles on saavutatud delikaatne tasakaal mälestustel põhinevate filosoofiliste mõtiskluste, kaotuse, armastuse, ajaloo ja ühe mehe – ajast väljatõugatu – isikliku tragöödia vahel. Jevgeni Vodolazkin, ka Venemaa Márqueziks ja uueks Umberto Ecoks kutsutu, on tulevastele lugejatele romaani kokkuvõtvaks mõtteks öelnud: „Vastuta iseenda eest nagu oskad, kuid mitte omakasupüüdlikult, egoistlikult, vaid näe ka suuremat pilti. Kui igaüks võtaks vastutuse oma tegude eest, elaksime me märksa paremas ühiskonnas.” Kirjanik ei usu ideaalsesse ühiskonda, kuid ta on veendunud, et seda on võimalik paremaks muuta, alustades iseendast, nähes maailmast suurt ja üldistatud pilti. Nagu aviaator.
Aviaator Jevgeni Vodolazkin tõlkinud Liivia Anion 416 lk pehme köide
Hirm teeb ebakindlaks PIRET VEIGEL
V
iimastel kümnenditel on kõikjal lääne ühiskondades − ja Eesti pole mingi erand − esile kerkinud võiduhirmutamine. Mida karta: terrorismi, vananemist, vaesust, immigrante, kuritegevust, epideemiaid, katastroofe, massihävitusrelvi, maailmalõppu... Olenemata valdkonnast jageldakse selle üle, mida tuleks karta ja mida mitte. Üks kardab muutust, teine paigalseisu. Osa kardab võõrast verd, osa suletud süsteemi mandumist. Keegi pelgab vaktsiine, ülejäänud aga muretsevad, mis juhtub, kui neid enam piisavalt ei kasutata. Pole ime, et sageli süüdistatakse üksteist ka hirmuõhutamises, sellega mõjutamises või manipuleerimises.
MAAILM EI OLEGI OHTLIK? Kust tuleb hirmutamise kultuur? Miks me kardame ja kes lõikab paanikalt kasu? Kuidas on hirm seotud moraaliga ja millist mõju avaldab see
tänastele kasvatusmeetoditele? Kas passiivsus, abitus ja sotsiaalne kapseldumine, mida järeltuleva põlve puhul võib täheldada, on õidepuhkenud hirmukultuuri viljad? „Hirmukultuur ei ole looduslik nähtus; mitmeski mõttes ammutab see jõudu viisist, kuidas noori kasvatatakse. Väidan siin raamatus, et rohkem kui ükskõik milline muu ajalooline areng on hirmukultuuri süvenemise põhjuseks osutunud noorte kasvatamise uued viisid. Noortele tehakse selgeks, et nad peaks tundma end hapra ja ebakindlusest heidutatuna.
ABIKS HIRMU VASTU Kirjutasin selle raamatu lootuses, et noored leiavad viisi, kuidas ületada praeguse aja kasvatusviiside jõuetuks tegevat mõju,” kirjutab raamatu „Kuidas hirm toimib” autor Frank Furedi eessõnas. Furedi on Kenti ülikooli sotsioloogia emeriitprofessor, kelle sulest on ilmunud palju hirmu ja selle ühiskondlikke avaldumisvorme käsitlevaid teoseid. Hirmu asjatundja selgitab eluliste
näidete abil tänapäevase hirmukultuuri eri tahkude uurimuses omavahel seotud teemasid. Põhitähelepanu pälvivad neist kaks: miks on hirm saanud 21. sajandi ühiskonnas nii mõjuvõimsa staatuse ja kuidas praegused hirmud erinevad minevikuhirmudest. Kui mõelda, millises maailmas elasid inimesed viissada või tuhat aastat tagasi ja millised olid tollased hirmud, peaksime end tundma ju üsna turvaliselt? „Paljudel arvustajatel on olnud keeruline selgitada, miks nii suur heaolu ja turvatunne saavad eksisteerida koos pideva hirmutundega. Nagu selgitab norra filosoof Lars Svendsen, on hirmukultuuri paradoksaalne tunnusjoon ilmnemine ajal, mil kõigi näitajate järgi elatakse turvalisemalt kui kunagi varem,” kirjutab autor. Oma osa pühendab Frank Furedi meedia rollile hirmukultuuri arengus. Meedia on arenenud harukordselt võimsaks institutsiooniks, mida peetakse sageli keskseks paanikatekitajaks. Samal ajal väideti 150 aastat tagasi täpselt sama ka odavate kriminaallugude ja armastusromaanide
kohta. Autori sõnul ei seisne meedia suurim panus „... mitte niivõrd selles, kuidas konkreetset ohtu esitletakse ja edastatakse, vaid kuidas levitatakse ja normaliseeritakse keelt ning sümbolite ja tähenduste süsteemi, mille kaudu ühiskonna kogemusi mõtestatakse”. Furedi sõnul on ühiskond tänapäevaks tahtmatult võõrandunud väärtustest nagu vaprus, otsustusvõime, arutlemine ja vastutustunne, mis on olulised hirmu talitsemisel. Ta püüab tuua selgust hirmukultuuri põhjustesse ja tagajärgedesse ning pakub välja viise, kuidas tulevik saaks olla vähem kartlik.
Kuidas hirm toimib. Hirmukultuur 21. sajandil Frank Furedi tõlkinud Matti Piirimaa 288 lk pehme köide
3
Nr 6 (128) 18. september 2019
WWW.TNP.EE
TÄNAPÄEV
AARNE RUBEN
„Ö
önaine valguses ja varjus” on raamat, mis sisaldab mitmeid lugusid. Tähtsaim neist on salapärasest öönaisest: Eesti poliitikust ja revolutsionäärist Alma Ostrast, kes andis oma nooruse 1905. aasta revolutsiooni heaks, liimides öösel lendlehti plankudele koos oma väljavalitu Aleksander Oinaga. Oktoobrikuu päikeseloojangul hulkumise vaprus jõudis lõpuks selleni, et huvituti ka vabaarmastuse ideedest, nagu ütlesid asjaosalised ise. Kui paarike ühelt järjekordselt lendlehtede kleepimise aktsioonilt tagasi tuli, sai Oinas parteiliseks hüüdnimeks Faust (Rusikas), temaga oli naisel nii turvaline. Meie raamatut illustreerib näiteks dokumentaaljutustus Valga juuksuripreilist Selma Mehikust, kes armus väidetavasse vargasse: „Kui sa teaks, armas Roland, kui ilus oli see koht kõik paksu lumega kaetud, kas mäletad weel, armas Roland meie armast paigakest Tambre metsas, kus esimene kord õnnelikud olime ja mõlemad rõõmu pisaraid nutsime ja sina minu hinge päikene, armas Roland, mind siis esimene kord suudlesid...” Kõnnime mööda kahekümnendate aastate noorte kodusid, jõudes lõpuks salapärase Salme Vusvu juurde. Lugeja mõistab, et autori eesmärk on kirjutada mikroajalugu. Mikroaja-
FOTO © EESTI FILMIARHIIV
Moraalilood ajaloost
Eestimaa Kommunistliku Noorsooühingu üks organiseerijaid Vilhelmine Klementi alias J Jass arreteerituna Tallinnas. (Fond: Poliitilise Politsei Abikomissar)
lugu on kultuurantropoloogiline vaatenurk ajalooteaduses. See toob esiplaanile inimese kui killukese ajaloo voolamises. Suurtest ühiskondlikest muudatustest ja poliitikast on juttu niipalju, kui inimese uurimisel sellest kasu on. Mikroajaloo pioneeriks on Carlo Ginzburg, kes oma teostes kuuekümnendail aastail hakkas näitama üksikut ja veidi erandlikku keskaegset inimest. Pole juhus, et see raamat algab Mistra despotaadi pärijannast Sofia
Palaiologinast, kes tsaar Ivan III mehele minnes sõitis 1472. aastal läbi Eesti- ja Liivimaa. Meie kandis nautis ta neitsipõlve viimseid vabu tunde, seega – mikroajaloo tegelane, kes oli valmis kohe minema suurde ajalukku. Teine peatükk on Vadstena nunnast Ingrid Petersdotterist, kes armus 1498. aastal ilmalapsesse Axel Nilssonisse, linna pleiboisse. Ingridil ei olnud kunagi võimalust oma kibeda armastusega õnne maitsta, sest reformatsioon oli veel kaugel. Kolmas peatükk meenutab 1535. aastal Harju eesvärava taga hukatud Riisipere mõisnikku Johann von Üxkülli. Üxküll oli eelnevalt võikalt hukanud oma linna põgenenud talumehe Suurepere Madise. Neljas peatükk jutustab Kostroma oblasti talupojast Ivan Sussaninist, kes viis 1613. aastal Isupovo soos Poola armee valejälgedele, päästes nõnda esimese tsaari Romanovite dünastiast. Viies peatükk teeb juttu 1721. aastal Imavere külas elanud neiu Christinist, keda võimud kergelt karistasid tema aktsioonide eest abielumeeste võrgutamisel. Kuues peatükk jätkab samal teemal, valgustades Tallinna bordellinduse ema Amalie Schwappachi. Seitsmenda peatüki fookuses on meie oma Jeanne d’Arc, 1905. aasta revolutsiooni kangelanna Marta Lepp. Kaheksas peatükk jätkab sama teemaga, valgustades 1905. aasta revolutsiooni keskmes vähemlaste parteid organiseerida üritanud Alma
TIINA TAMMET
dus, turism, teadus, rahvastik, filmindus, mood, väliseestlus, mille sellises mahus ajalookäsitlused on varem põhjalikumalt läbi töötamata ning kokkuvõtvad teosed ainulaadsed. Sarja suurimad menukid on „Eesti riigi 100 aastat I ja II” kõrval olnud luuretegevuse (autor Ivo Juurvee), disaini ja reklaami (Karin Paulus), arhitektuuri (Mart Kalm), teede ja transpordi (Valdo Praust), riigikaitse (Hellar Lill) ja eluolu (Anu Kannike ja Lauri Vahtre) raamatud. Sari oli mõeldud juubelikingitusena Eesti Vabariigile, ent see on hariv monument meile, eestlastele, kõigile. Nüüd, kui kogu sari on ilmunud, võib igaüks leida taskukohase hinnaga just endale huvipakkuva raamatu.
EV100
sarja avaraamat ilmus Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks, Veebruaris 2018. Mart Laari ja Toomas Hiio kaheköitelisele teosele „Eesti riigi 100 aastat” on poolteise aasta jooksul järgnenud 41 eri valdkonna ajaloolist ülevaadet. Nii leiab käsitlusi näiteks metsanduse, politsei, lennunduse kui ka välispoliitika, usuelu, kunsti ja muusika vallas. Ülevaatesari sai teoks sarja kolleegiumi (Mart Orav, Aleksei Lotman ja Peeter Saari) eestvõttel, juubeliaasta juhtkomitee toel ning Postimehe kirjastuse (varasema nimega Post Factum) väljaandel. EV100 raamatusari on kõige hõlmavam ülevaade Eestis viimase saja aasta jooksul toimunust. Kõik raamatud on meie ajaloole tuginedes jaotatud peamiselt kolmeks tugevalt eristuvaks ajaperioodiks. Rõhuasetus oleneb küll elualast, aga enamasti on põhjalikumalt käsitletud Teise maailmasõja eelset Eesti Vabariigi aega ning tunduvalt põgusamalt nõukogude perioodi. Taas on fookus teravnenud riikliku taasiseseisvuse saavutamise aastatele, mis ongi nii autorite kui ka lugejate südames tähtsal kohal. Selle sajandi alguskümnendi analüüs on pikema distantsi puudumise, aga ka tänapäevase infokül-
luse ja mitmekesisuse tõttu tunduvalt subjektiivsem. Kõik raamatute autorid on oma ala asjatundjad, pakkudes valdkonna originaalset ja ehedat käsitlust. Faktitihedates teostes leidub aga ka värvikaid seiku ja põnevaid lugusid, lisaks palju seniavaldamata pildimaterjali, mis viib lugeja kaasa kirjeldatud olustikku või sündmusse ning tutvustab valdkonna olulisi isikuid. Tegu on väga väärtusliku ja uhke kokkuvõtliku sarjaga meie riigi sajaaastase arengu kohta. On valdkondi, kus ülevaatlikke teoseid on ilmunud paralleelselt mitu. Kuid on alasid, näiteks postmargid, luuretegevus, hari-
Eesti õiguse 100 aastat Marju Luts-Sootak ja Hesi Siimets Gross 208 lk, kõva köide
Saja aasta jooksul pärast Eesti Vabariigi väljakuulutamist on vähemalt kahel põlvkonnal olnud ainulaadne võimalus ja kohustus kujundada oma riigile päris oma õigus. Raamatust saab ülevaate, kuidas ja milliste keerdkäikudega on see teoks saanud.
Kuldne taro
Ostrat, kes hiljem paistis silma oma tähelepanuväärsete meessuhetega. Üheksandas peatükis on kangelaseks puutööline Johannes Smuk, kes end võõras hauas ära põletas. Kümnes peatükk esindab naiste ajalugu, sest siin räägitakse, kuidas kuus naiskommunisti 1923. aastal Tallinna Karistusvanglast ära päästeti, päästjaks uljas sangar Voldemar Kompus. Üheteistkümnenda peatüki kangelased on Roland Lemthal ja Selma Mehik. Lemthal oli omale Tallinnas 1920-21. aastal vargana nime teinud ja neiu Selma ette ilmus ta kuldprosside ja -keedega. Viimane, kaheteistkümnes peatükk jutustab sellest, kuidas üks romantiline armastajapaarike, Mary Rikko ja Eduard Reining 1924. aasta putšile ette jäi. Raamatus on ära toodud hulk huvitavaid fotosid ja illustratsioone Eesti Kirjandusmuuseumi, Eesti Ajalooarhiivi, Tervishoiu Muuseumi, Filmiarhiivi ja teiste muuseumide kogudest.
Öönaine valguses ja varjus. Kaksteist moraalilugu ajaloost Aarne Ruben kujundanud OÜ Rein R 240 lk kõva köide
KIRJASTUS.POSTIMEES.EE
EV100 raamatusari on valmis saanud!
ilmunud Mary Packard tõlkinud Helen Urbanik 144 lk + kaardipakk
Visconti-Sforza kaardipakk on üks vanemaid ja täielikumaid säilinud taro kaartide komplekte. Paljudel 15. sajandi keskpaiku Milano hertsogi Filippo Maria Visconti ja tema võimujärglase Francesco Sforza ülesandel loodud kaartidel on kujutatud Sforza ja Visconti perekondade liikmeid tolleaegsetes rõivastes. Algselt triumfide-nimelise kaardimängu mängimiseks mõeldud kaardipakist sai peagi vägev maagiline tööriist, millena seda tuntakse ja kasutatakse tänapäevani.
Koerad ja meie Alexandra Horowitz tõlkinud Martin Kirotar kujundanud Inga Joala 240 lk kõva köide
Iga kord, kui inimene võtab endale koera, saab alguse suhe, mis teda muudab. „Koerad ja meie” on mõeldud intelligentsele, uudishimulikule koeraomanikule, kes ihkab oma lemmiku kohta lugeda kaasaegset ja mõtlemapanevat, aga ka lihtsalt loodushuvilisele, kes tahab saada koerte kohta teada midagi täiesti erinevast vaatevinklist.
POSTIMEES
ilmunud Eesti filmi 100 aastat Kristiina Davidjants 192 lk kõva köide
Film on korraga nii illusioonide kunst kui ka oma ajastu dokument. Ta pakkunud vaatajatele rõõmu ja lohutust ning ühtlasi talletanud oma aja aktuaalseid teemasid, arusaamu ja moevoole. Käesolev raamat on esimene kaante vahele jõudnud Eesti filmiajaloo ülevaade, kus käsitletakse nii linateoseid, autoreid kui ka aega, samuti meie kultuurilukku lahutamatult kuuluvaid nähtusi.
Eesti põllumajanduse 100 aastat Tiit Rosenberg 224 lk kõva köide
Möödunud saja aasta jooksul on Eesti põllumajandus ning maaelu pidanud üle elama kolm suurt ja vastandlikku pööret, mis muutsid maaomandi ja tootmiskorralduse aluseid ning maaasustust ja -rahvastikku tundmatuseni. Autor tutvustab meie rahvast toitva põllumajanduse omapäraste keerdkäikudega arengulugu.
Eesti kirjanduse 100 aastat Cornelius Hasselblatt 240 lk kõva köide
Sama moodi nagu riigi heitlik saatus, ei olnud ka kirjanduse areng sirgjooneline, vaid toimus tõusu ja mõõnaga.
Seda on raamatus püütud näitlikustada igale ajajärgule iseloomulike teoste, kirjanike või žanrite esiletõstmisega. Siiski on iga katse anda lühike kokkuvõte kui ohtlik köietants, milles tasakaalu säilitamise huvides pillatakse üht-teist maha või jäetakse kõrvale.
Eesti panganduse ja kindlustuse 100 aastat Villu Zirnask 200 lk kõva köide
Eestlaste krediidiasutuste tärkamine baltisakslaste vastutöötamise tingimustes 19. ja 20. sajandi vahetusel, Nõukogude Vene kulla vahendamine läände 1920. aastate alguses, turumajandusliku panganduse taastamine 1990. aastate alguses – need on vaid mõni Eesti pangandus- ja kindlustusajaloo pöördelisematest episoodidest, mida selles raamatus kirjeldatakse.
Eesti fotograafia 100 aastat Heie Marie Treier 256 lk kõva köide
Raamat järgib mõtteliselt fotograafia arengu ajatelge, ometi selgub igas peatükis, et ajatelg ei taha rangelt võetuna kehtida. Nimelt on fotograafia ise ning fotoga tegelevad isiksused pidevas dialoogis olnuga, vahetu ümbrusega, mineviku ja oleviku inimestega, kohtade ning ajaga. Fotograafia lugu on pigem ruumiline kui lineaarne.
TÄNAPÄEV Leivatöö. Võõramaa naine Sergei Dovlatov tõlkinud Jüri Ojamaa sarja kujundanud Jüri Jegorov 316 lk, kõva köide sari „Punane raamat”
Kaks emigratsioonis kirjutatud autori enda eluga seotud romaani. „Leivatöö” (1985) on literaadist hädavarese märkmed, neist osa ka Dovlatovi Tallinna-perioodist, „Võõramaa naine” (1986) aga irooniline sissevaade Vene emigrantide kogukonda.
Roostevaba Mõõk Eno Raud illustreerinud Edgar Valter kujundanud Virge Ilves 200 lk, kõva köide
Eno Raua igihaljas „Roostevaba Mõõk” viib lugejad autori lapsepõlveaega, toonaste Eesti koolipoiste mängude ja seikluste keskele. Raamatu esimene jutustus räägib kahe poistekamba omavahelisest arveteklaarimisest. Teises jutustuses peavad poisid, nüüd juba sõpradena metsas indiaanilaagris asudes, astuma vastu ülekaalukale külapoiste kambale.
Pääsu lend Ingrid Lekk kujundanud Tõnis Kipper 260 lk, kõva köide
Uku on üksi, aga talle sobib eraklikkus. Vaid õde Pääsut külastab ta igal pühapäeval. Pääsu on samuti üksi, lenneldes igavese lapsena mööda muinasjutulisi radu. Siis järsku on kõik teisiti: Uku värvatakse elustsenaristiks. Mitte et ta ise tööd otsinud oleks. Ja veel enam – kõik on teisiti tolles imelises naises, kelle silmad on nagu taevastiiva liblikamuster. Ingrid Leki romaanis kulgeb tegevus une piiril, kus uksed on valla ja aknad pärani. „Pääsu lend” on Tänapäeva 2018. aasta romaanivõistlusel ära märgitud töö.
Petrovid gripi küüsis Aleksei Salnikov tõlkinud Erle Nõmm sarja kujundanud Jüri Jegorov 304 lk, kõva köide sari „Punane raamat”
See veidi kummaline lugu jälgib esmapilgul tavalise Jekaterinburgis elava Petrovide perekonna tegemisi enne aastavahetust, kui kogu pere jääb korraga grippi. Tempokas ja teravmeelses stiilis kirjeldatakse esmalt argiseid sündmusi, linnaelanikke ja nendega seotud juhtumisi, kuni vaikselt hakkavad perekonna kohta selguma nende hobid ja märksa ebatavalisemad asjaolud.
Mäeküla piimamees Eduard Vilde kujundanud Tõnis Kipper järelsõna Andrei Hvostov 200 lk, kõva köide
„„Mäeküla piimameest” on ilmumise hetkest ehk 1916. aastast nimetatud Vilde meistriteoseks. Romaani just lõpetanud lugeja peab tunnistama, et tekst on mõrvarlikult hea. Iga ajastu on Vilde teose surunud oma Prokrustese sängi, aga just see näitabki romaani kestmist üle ajastute, teksti igikestvat aktuaalsust, mis vajab aina uuesti mõtestamist,” tutvustab oma järelsõnas Andrei Hvostov.
Nr 6 (128) 18. september 2019
Raamat Freddie'st ei saa iial olla halb! LEHO SAUND muusikasõber FOTOD RAAMATUST
ilmunud
WWW.TNP.EE
N
õnda on kunagi öelnud keegi Freddie andunud fännidest ja tõsi ta on – nii kirju ja värvika eluga mehest on raske kirjutada lugu, mis ei köidaks. Lausa vastupidi! Tema elu on olnud nii seiklusi ja ootamatusi täis, et sellest jätkub materjali kahtlemata veel paljudeks raamatuteks. Laura Jacksoni biograafia on aga kindlasti üks parimaid neist – esimene versioon sellest sündis juba 1996. aastal ning seda on jätkuvalt aina üle vaadatud ja täiendatud trükkidena välja antud kuni tänaseni. See on kõige värskem versioon, mis ilmus käsikäes suurt kõmu tekitanud filmiga „Bohemian Rhapsody”, kus peaosa – ehk siis loomulikult Freddie Mercuryt − mängib võrratu Rami Malek.
JÄLJENDAMATU ARTIST Queeni laulja Freddie Mercury, kes sündis 5. septembril 1946. aastal Sansibari saarel nime all Farrokh Bulsara, on päris kindlasti üks maailma kõige kuulsamaid lauljad läbi aegade ja üks rokkmuusika suurimaid legende. Üle maailma tuntud ja armastatud bändi Queeni omapärase ja tõeliselt jäljendamatu artisti lavaolek oli lummav, avalik kuvand lihvitud, suurejooneline ja oma fantastilises enesekesksuses võrreldamatu. Ka Freddie iseloom oli äärmuslik. Ta võis olla ühtmoodi nii lustakas ja naljatlev kui ka julm ja ebaõiglane, ning kuulsaks saamisega kaasnev sage kokaiinitarbimine suurendas tema kalduvust liialdada ja toitis ohjeldamatut seksiisu. Metsikute eluviiside poolest tuntud Mercury ei suutnud olla truu isegi neile oma homopartneritele, kellega tal olid pikaajalised suhted ja kes olid tema jaoks olulised, kuid kummalisel kombel jäi läbi aegade püsima tema ustav sõprus ja armastus Mary Austini vastu, keda oli tundnud enne seda, kui kuulsus ta stratosfääri paiskas. Paraku tõi ennasthävitav narkootikumide tarbimine ja ettevaatamatu seks – mis tähendas aeg-ajalt ka sukeldumist karmi ja räpase geimaailma
S
ee ei ole kaugeltki esimene Ben Macintyre'i spiooniraamat. Teda ongi tihti nimetatud dokumentalistist Le Carréks, ja põhjusega. Tema raamatud on tõepoolest niisama põnevad ja kaasahaaravad, ent nende süžeed pole väljamõeldud, vaid pärinevad elust enesest – ajaloost. „Spiooni ja reeturi” peategelane on Oleg Gordijevski, läbi ja lõhki KGB spioon ja Nõukogude luure juhtiv agent Londonis. Kuid ometi piisavalt avatud meelega, et mõista oma kodumaa režiimi kuritegelikkust ja kahepal-
ilmunud Teekond tippu: Minu esimesed 51 Andres Karu kujundanud Villu Koskaru 368 lk, pehme lakkadega köide
Gümnaasiumi lõpus tundus, et reaalained ei ole minu jaoks. 4 aastat hiljem lõpetasin Viljandi Kultuurikolledži Teatrikunsti I lennu. 2002. aastal sain aru, et Endla teatri noore näitlejana ei ole võimalik nii palju maailma näha kui tahaks. Aasta hiljem ei olnud ma enam Endla näitleja. Olin veidi kelner, mõnda aega velotakso juht, natuke raevaht ning aina rohkem ja rohkem õhtujuht ning pulmaisa. Tekkis aega ja tekkis võimalusi. Kaheksa aastat hiljem sai minust esimene eestlane, kes on tõusnud Euroopa iga riigi kõrgeimasse tippu. Siin on nende tippude ja nende riikide lood. Ilustamata ja kolestamata.
Minu armas naine Hingesugulased. Freddie Mercury ja Saksa filminäitleja Barbara Valentin.
tänavakaubandusse − endaga kaasa lõpuks staari traagilise surma aidsi juba 45-aastasena 1991. aastal. Pärast John Lennoni mõrva ei olnud ühegi rokkstaari surm avaldanud üle maailma nii suurt mõju.
VARJATUD POOL: HARITUD JA HELDE Vähem on teada Freddie teisest poolest – ta oli haritud, intelligentne ja paljulugenud mees, kel olid laialdased kunstiteadmised ja armastus kõige kauni vastu. Ta oli suurepärane jutuvestja, siivutute teravmeelsuste meister ja suuteline osutama väikesele valitud sõprade rühmale tohutut lahkust, lojaalsust ja heldust. Ta näitas üles uskumatut tugevust ja südantlõhestavat vaprust, kui seisis silmitsi traumeeriva haiguse ja surmaga. Pole ime, et temasugune paradoksaalne, üleelusuurune tegelaskuju filmitegijate tähelepanu köitis. Me võime vaid oletada, kuidas Rami Maleki tegelaskuju talle endale oleks meeldinud. Kui Freddie'lt kord küsiti, millisena ta tahaks, et teda mäletataks, olevat taltsutamatu laulja hoolimatu randmeliigutuse saatel nähvanud: „Ah, mina ei tea. Kui ma surnud olen, keda see huvitab? Mind küll mitte.” Tõepoolest − saada surematuks ka suures eluloofilmis kinolinal ei ole Freddie jaoks midagi enamat kui auga väljateenitud kirss tordil.
Raamatu autor Laura Jackson on menukas roki- ja filmitähtede biograafiate autor, kes on pälvinud staaride usalduse ja teeninud ära koha siseringis. Ta on intervjueerinud paljusid kuulsusi üle kogu maailma ja temalt on ilmunud rida kriitikute heakskiidu pälvinud biograafiaid. Biograafia lahkab põhjalikult saladusi, mis peitusid staari värvikireva elu fassaadi taga ning näitab teda sellisena, nagu ta tegelikult oli – nii kaamera ees kui ka koduseinte vahel. Raamatust leiab ohtralt materjali, mis põhineb Freddie kõige lähemate sõprade ja kaaslaste intervjuudel. Nende hulka kuuluvad nii Queeni liikmed kui ka paljud teised kuulsused, kaasa arvatud Tim Rice, Richard Branson, Cliff Richard, Bruce Dickinson, Mike Moran, Wayne Eagling, Zandra Rhodes ja Susannah York.
Freddie Mercury. Biograafia Laura Jackson tõlkinud Kaido Kangur 260 lk kõva köide
Külma sõja kuumad spioonimängud MIHKEL MÕISNIK
4
gelisust. Nii hakkaski ta 1973. aastal töötama hoopis MI6 heaks. Gordijevski aitas pea kümne aasta jooksul, enam-vähem Külma sõja lõpuni, Briti salateenistusel paljastada KGB spioone ning nurjata arvukaid operatsioone. Külma sõja tipphetkil oli aga olukord maailmas nii pinev, et MI6 ei paljastanud Gordijevski isikut isegi oma partneritele CIA-st, kes püüdsid samal ajal üha meeleheitlikumalt välja selgitada brittide ilmselgelt väga head infoallikat. Ja nagu selgus, oli selline salatsemine siseringis täiesti põhjendatud: Gordijevskile saigi saatuslikuks ameeriklaste huvi. Nimelt sai tema isiku väljaselgitamise ülesande ei keegi muu kui Aldrich Ames, nõuko-
gude agent CIA ridades. Selline kolmepoolne mäng kestis pikalt ja Macintyre jutustab selle loo tõepoolest parimate põnevusromaanide vaimus. Seda enam, et ajalugu on pakkunud süžee, mis teeks au igale spioonikirjanduse meistrile.
Spioon ja reetur Ben Macintyre tõlkinud Lauri Liiders 432 lk kõva köide
Samantha Downing tõlkinud Nele Mikk 384 lk, pehme köide
Meie armastuse lugu on lihtne. Ma kohtasin imekaunist naist. Armusime. Saime lapsed. Kolisime äärelinna. Rääkisime teineteisele oma suurimatest unistustest ja süngeimatest saladustest. Ja siis hakkas meil igav. Me näeme välja nagu tavaline paar. Me oleme teie naabrid, teie lapse sõbra vanemad, tuttavad. Meil kõigil on oma saladus, kuidas abielu elus hoida. Meie oma on juhtumisi seotud mõrvaga.
Kett Adrian McKinty tõlkinud Marianne Ots kujundanud Villu Koskaru kaane kujundanud Indrek Torm 392 lk, pehme köide
Kõigepealt on telefonikõne, kus teatatakse, et su laps on röövitud ja sina pead röövima ühe teise lapse. Muidu nad tapavad ta ära. Kui sa politseisse lähed, siis nad tapavad ta ära. Kui sa sellest kellelegi räägid, siis nad tapavad ta ära. Sa oled nüüd Ketis. Adrian McKinty psühholoogiline põnevik on ingliskeelse maailma raamatumüügiedetabeli tipus.
Doktor Dolittle’i reisid Hugh Lofting tõlkinud Krista Eek kujundanud Julius Sommer 360 lk, kõva köide
Vahva doktor Dolittle’i seiklused jätkuvad teises raamatus. Ta läheb appi oma sõbrale, keda tahetakse ebaõiglaselt vangi panna. See käivitab kummaliste juhtumiste ahela, mis lõpuks juhatab arsti koos kõigi oma vahvate loomadega kuulsat indiaani loodusteadlase Pika Noole jälile.
Märg kala Volker Kutscher tõlkinud Tiina Aro kujundanud Virge Ilves 480 lk, pehme köide
Noor auahne komissar Gereon Rath on Berliini kombluspolitseis uustulnuk, aga tal saab kähku kõrini haarangutest ööklubides ja bordellides. Siis satub silmitsi mõrvajuhtumiga... Tegu on esimese raamatuga krimisarjast, mille tegevus leiab aset 30ndate alguse Berliinis. Sari on aluseks telesarjale „Babylon Berlin”.
5
Nr 6 (128) 18. september 2019
WWW.EKSA.EE
ARNO OJA
Ü
hel maal, suurel-väiksel, ühes linnas, suures-väikses, elas kord loom. Sinine ja sarvedega, ise tegi kirikukella häält. Et sinist looma ei ole olemas? On küll! See on kunstniku hingeloom, mille kunstnik ise siniseks värvis, oma kujutlustes! Tuntuim seesugustest elukatest on vist Vassili Kandinsky sinine hobune, kes 20. sajandi algul püüdis oma ratsanikku lõpmatusse kutsuda. Kristlik kirik nägi sinises värvis samaaegselt tõde ja truudust, vaikust ja harmooniat. Võib-olla nägi neid väärtusi ka Andrus Kivirähki kujutatud Oskari vanaema, kellel käis külas Neitsi Maarja ise ja kes olevat elus Kuraditki kohanud (lk 21). Kokkuvõttes peab siin lisama: kui tore, et kirjanik Kivirähk endale tundmatu looma nahka meenutava mustriga kaustiku soetas, muidu oleks eesti kirjakultuur jälle ühe hea raamatu võrra vaesem! Nüüd kohtub lugeja sinise hingeloomaga kohe teose avaleheküljel ja tagakaanel tuletatakse talle seda kohtumist samade sõnadega uuesti meelde, laskmata nõnda tekkival pildil kaduvikku hajuda. See loom on eht Eesti loom (mitte küll rahvusloom, kelleks sai hunt) ning tema sarved toimivad kui katsesarved, mis kompavad me isamaa ajalikku elu, siin ja praegu, minevikus ja tulevikus. Me ajalikust elust sada aastat tagasi pärineb ka raamatu peategelane Oskar Kallis (1892–1918), esimene otse Eestis hariduse saanud maalikunstnik ja karikaturist, Kandinsky kaasaegne. Tema Õpetaja (kirjutatud raamatuski suure tähega) oli Ants Laikmaa, kelle juhendamisel noor Oskar joonistas üles terve galerii rahvalikke tüüpe ja käis suviti maal kodumaa klassikalist maastikku lõuendile püüdmas. Tuntud Saksa kunstirühmitusega „Sinine Ratsanik” siinsel maapoisil ühendust
ei olnud, kuid nooruse õitsev värskus pulbitses temaski, seda parandamatust tiisikusest tingitud minejatundele vaatamata. Nii tegi kunstnik tuleviku jaoks valmis omaenda autoportree (1915) ja süvenes põhjalikult rahvusromantilisse Kungla aega, millest sai ta isiklik muinasmaa, kust Surm mehe 25-aastaselt endaga viis. Siia võib lisada, et Surmale oli ta tõesti Kallis (nagu nimigi ütleb), eesti rahvale ent mitte unustamatult kallis. Ehk aitavad mälestust temast elavdada need kaksteist heas värvitrükis reprot, mis Kivirähki teose lõppu lisatud? „Muinasmaailm on naha alla pugenud ja sellest ei saa enam lahti. Justkui oleksid lompi astunud ja teeksid nüüd igale poole, kuhu lähed, märgi jälgi”, laseb Andrus Kivirähk Oskaril (lk 192) enesekohaselt tõdeda. Kuid Kivirähk on nii vilunud, otsekaval ja hea sulega kirjanik, et kui teda sõnasõnalt uskuda, siis saad ikka pool petta! Nii ka siin – kirjanik otsekui kirjutaks ainult Oskar Kallise päevaraamatut ega jäta seega mingeid „märgi jälgi”, seda tegi kunstnik! Kusagil eelreklaamis pealegi jõuti seda teost juba libapäevikuks nimetada. Pole siin midagi „liba” – igat masti libad liiguvad öösiti, aga päevaraamat seepärast ongi päevaraamat, et seda kirjutatakse päeval! Nii kunstnik kui ka kirjanik lähtuvad ses teoses retseptist, mida väljendab Õpetaja: „Maailmad tuleb kõigepealt välja mõelda, kirja panna – ja siis üles joonistada. Siis muutuvad nad tõeliseks.” (lk 218) Kivirähk oskab sõnaga joonistada ja nõnda saab tema tekstiski visuaalselt tajutavaks, kuis vana puukuuri nurka peidetud räbalapuntrast koorub Kalevipoeg, kes avab Oskarile värava igavesse muinasilma. Avab ka põrguvärava, kuid Manala ust ei ava, sest selle taga elab Surm oma kaaskonnaga. Sinna siseneda võib, aga välja enam ei pääse! Ometi kohtab Oskar ühel järje-
TARTU KUNSTIMUUSEUM
Lugu Mehest, kes armastas Surma
Oskar Kallis. Autoportree. Kallis „ise”. Pastellmaal. 1915.
kordsel retkel muinasmaale just Manala uksel üht imekaunist neidu, kellesse armub korrapealt. Ja armastuse vägi, teadagi, on võitmatu! Eriti siis, kui vägesid juhib Surm ise. Siinne Kalevipoeg on kirjanik Kivirähki vana tuttav, kelle ta juba 1997. aastal ühte raamatusse pani. Toona autor veel vabandas oma teose tutvustuses me muinashiiu nime kasutamise pärast, leides, et õige pealkiri olnuks ikka „Mäeküla piimamees”! Küllap ta nägi iseenda tulevikku ette ja pöördus just seepärast Oskar Kallise loomingu poole, sest esimene ja viimane Kallise illustreeritud raamat oli just Eduard Vilde „Mäeküla piimamees” (1916). Päris-Oskar suri aastavahetusel 191718 Jaltas, raamatu-Oskar läheb ilusa Surma endaga kaasa Manala ukse taha,
lootes seal kohata ka sinist sarvedega looma, kes häälitseb kui kirikukell. Loodetavasti ei ole see hääl hingekell eesti rahvuskultuurile, mida me oma riigis püüame vägisi rahvusvaheliseks muuta, rõhuga sõnaosal „vaheline”. Oskar Kallis igatahes teadis: kõik, mis on „vaheline”, ei kuulu kellelegi ega püsi hästi püsti! Ja Andrus Kivirähk oskab me kultuuriloo haaravalt huvitavaks muuta.
Sinine sarvedega loom Andrus Kivirähk 310 lk kõva köide
Esimene eesti-hiina sõnastik GAO JINGYI Pekingi BISU erakorraline professor
H
iljuti ilmus trükist ajaloo esimene eesti-hiina sõnaraamat: „Eesti-hiina põhisõnavara sõnastik” (Eesti Keele Instituut, 2019, 632 lk). See on koostatud „Eesti keele põhisõnavara sõnastiku” alusel, mis sisaldab üle 5000 sagedasema ning igapäeva suhtluses vajalikuma märksõna. Sõnaraamatu sihtkeel – hiina keel – on tänapäeva mandariinihiina keel. See on Hiina ametlik ning emakeelena kõnelejate arvult maailma suurima kõnelejaskonnaga keel. Hiina tõlkevasted on sõnaraamatus esitatud eesti märksõna tähenduste kaupa. Hiina vastetena on esitatud nii hiina kirjamärgid (eesti tavanimetuses hieroglüüfid) kui ka pinyin’id ehk hiina alfabeetilised sõnad. Hiina keele kirjamärkidena kasutatakse kahte ametlikku kirjaviisi: tavapärast ehk traditsioonilist ning lihtsustatud kirjaviisi. Lihtsustatud kirja-
Gao Jingyi
viis koosneb nii tavapärastest kui ka lihtsustatud kirjamärkidest. Lihtsustatud kirjaviis muudeti Mandri-Hiinas ametlikuks 1956. aastal. Viimase teabe järgi on kasutusel 2274 lihtsustatud kirjamärki. Lihtsustatud kirjaviisis kasutatakse ka tuhandeid lihtsus-
tamata ehk traditsioonilisi kirjamärke. Tavapärane ehk traditsiooniline kirjaviis on jäänud kasutusele nii Mandri-Hiinas (erialases keskkonnas) kui ka väljaspool Mandri-Hiinat (ühiskonnaelus laiemalt). Kasutatakse ka ladina tähestiku põhjal koostatud alfabeetilist kirjaviisi pinyin. See on ametlik abivahend hiina keele õppimisel ja õpetamisel alates 1958. aastast MandriHiinas. Sõnaraamatu lõpus on esitatud valik tuntud maade ja rahvaste ning Eesti maakondade ja linnade nimesid eesti ja hiina keeles. Sealt leiab Eesti kohanimede hiinakeelseid soovituslikke tähendustõlkeid. Ühe ja sama Eesti kohanime puhul on hiina keeles olnud käibel mitu erinevat hääldustõlget. Näiteks Saaremaa hiina hääldustõlked on 萨列马 (sà-liè-ma), 萨雷 马 (sà-léi-ma ) ning萨雷玛 (sà-léi-ma ).
Eesti „maa”-lõpuline kohanimi tekitab probleeme: selle hiina hääldustõlge lõpeb kirja märgiga 马 (ma ), mis tähendab hobust. See tekitab hiinlastes veidra mulje, nagu oleks Eestis igasuguseid hobuseid… Nõnda on sõnastikus Saaremaa soovituslik tähendustõlge 岛方 (dǎo-fāng), mis tähendab saare-maad. Hea tähendustõlge on võti edule hiina turul. Näiteks Islandi hiina nimi 冰岛 (bīng-dao) tähendab jää-saart. See nimi tõmbab rohkesti hiina turiste ligi. Hiiumaa soovitatud tähendustõlge on 巨方 ( jùfāng), mille taga on mõte „hiidudemaa”. Hiina turiste võiks see vägagi huvitada.
Eesti-hiina põhisõnavara sõnastik koostanud Gao Jingyi 632 lk kõva köide
EKSA
ilmunud Üksik hunt ja karu Kolm sajandit Tšetšeenia vastupanu Vene võimule Moshe Gammer tõlkinud Kalle Hein järelsõna Toomas Kümmel 420 lk, kõva köide
Oma teoses „Üksik hunt ja karu” uurib Moshe Gammer igipõlist VeneTšetšeenia vastasseisu, mille teetähisteks on Venemaa esimesed püüdlused laieneda lõunasse 16. sajandil, Venemaa algatatud vallutussõda 19. sajandi alul ja selle tagajärjel puhkenud tapatalgud, millest oma isiklikele kogemustele tuginedes on kirjutanud Kaukaasias armeeohvitserina teeninud Lev Tolstoi, ning NSV Liidu lagunemisele järgnenud sõjad Venemaa ja Tšetšeenia vahel. Autor annab kõikehõlmava ülevaate tänapäeva Tšetšeenia ajaloost, rahvast ja kultuurist ning Vene/Nõukogude mõjust ja moderniseerumisest kui teguritest, mis on kujundanud tšetšeenide enesekäsitust ja õhutanud neis iseseisvuskirge. Paiknedes etniliselt maailma kirevaima piirkonna südames – Kaukaasias elab üle 70 rahvusrühma –, on tšetšeenid ikka ja jälle oma identiteedi kaitseks relva haaranud, trotsides üht maailma üliriiki. Vaevarikka uurimistöö tulemusena (Tšetšeeniat käsitlevaid dokumente on vähe, sest paljud ajalooürikud on hävinud) on Gammer ühte koondanud lood sellest raevukalt sõltumatust rahvast ning tema jätkuvast võitlusest ülemvõimu ja allasurumise vastu.
Mees otsib naist Andrus Kasemaa 128 lk, pehme köide
Seekordne Andrus Kasemaa luulekogu on inspireeritud ajakirjanduses ilmunud tutvumiskuulutustest. Iga luuletus algab kuulutuse tekstiga ja edasi kulgeb sujuvalt autori sõnamängudega.
Aaker Muskoka, Ontario, CA Tõnu Õnnepalu 389 lk, pehme köide
„Mujal kodus” odüsseia jätkub Kanadas Muskoka metsade keskel, kuhu kord Eestist ja siis veel ka Euroopast põgenenud inimesed rajasid oma pisikese riigi, mida nad kutsuvad Kotkajärveks. See pidi neil aitama meenutada kadunud kodu, aga sai lõpuks ise koduks – koduks mujal, koduks eksiilis, uueks kodumaaks. Sest seda vana, kust kord mindi, pole õieti ju enam kuskil: minevikku tagasi ei pääse. Ja kas tasub tahtagi?
ilmumas Elamise julgus Kirjad Käbile Aija Sakova 254 lk, kõva köide
„Elamise julgus” on ühe 36-aastase naise – lahutatud, kahe poja ema – teekond iseenda parema tundmise poole. Raamat, mis on kirjutatud kirjade vormis pianistile ja kirjanikule Käbi Lareteile (1922–2014), räägib nii kirjade kirjutaja enda elust ja tema sisemaastikest kui ka kirjandusest laiemalt. Elu ja kirjandus põimuvad, toetavad ning laiendavad teineteist. Eeskätt on kirjades juttu sellest, mida kardetakse, mis hoiab kirjutajat tagasi, mis tundub tabu. See on ühe kirjutava inimese enesega leppimise ja enesesse kasvamise teekond.
KOOLIBRI Krokodilli saba Tiiu Kitsik 24 lk, kõva köide
Raamat räägib liigutava loo krokodillist, kes on omadega puntras ja vajab sõpra. Kuidas tunneb end keegi, kellel on mõni eripära? Mis aitab tal teiste seas hakkama saada? Tekst on napp, aga seda kõnekam. Südamlikult ja moraliseerimata veenab autor igat väikest lugejat: „Sina oledki eriline!” Eriline on ka raamatu kujundus ja pildikeel.
Siilike, kes kuulas kõiki Ulrika Kestere tõlkinud Ülle Kiivet 28 lk, kõva köide
Ühel heal päeval leiab siilike metsast hiigelsuure põldmarja. Aga enne kui ta jõuab selle ära süüa, sekkuvad teised metsa loomad. Igaüks annab nõu, mida seesuguse ilusa mahlase marjaga peaks tegema. Imearmsate piltide ja mõnusa muigega raamat jutustab, et head nõuanded tasub küll kuulata, aga iseendale tuleb kindlaks jääda. Varem on eesti keeles ilmunud Ulrika Kestere autoriraamat „Metsikud naabrid”.
Maa, õhk, vesi ja tuli. Väike teadlane Nadja Slavina tõlkinud Riina Turi 96 lk, kõva köide
Lihtsa teksti ja piltidega raamat rahuldab väikse teadushuvilise uudishimu nelja elemendiga seonduva kohta. Näiteks leiab õhu-osast infot taeva, õhupallide, tuule, lindude ja lennukite seoste, kaaluta oleku ning temperatuuri kohta, maa peatükk tutvustab elu maa all koobastes, vulkaanipurskeid ja allikaid.
Lima on lahe! Susan Akass tõlkinud Jane Tooman 128 lk, pehme köide
Kui tahad proovida, kuidas valmistada eriti venivat ja limast tatilima või ilusat värvilist ükssarvikulima või hoopis magnetilist lima või jõledalt võbisevaid silmamune, siis sellest raamatust leiad 30 ägedat limaretsepti. Tee üksi või kutsu sõbrad külla ja veetke lõbusalt aega superlaheda limaga!
Mida laps peab teadma Ühislooming tõlkinud Kristina Kolpakova 48 lk, kõva köide
Rohkesti praktilisi teadmisi ja näpunäiteid jagav pildiraamat eelkooliealisele lapsele ja tema vanematele käsitleb tähtsaid teemasid lõbusal ning samas asjalikul moel. Arutletakse, mille poolest iga inimene ja perekond on eriline ja tähtis, kuidas tunnetega toime tulla, õigesti riietuda, pesta jne.
Gastronoomia. Praktilised küsimused. Teaduslikud vastused Stuart Farrimond Anneli Kritšmann-Lekštedt 256 lk, kõva köide
Briti bestseller pakub kõrvuti nii põhjapanevaid teadmisi kui ka praktilisi samm-sammulisi nõuandeid. Autor jagab toidu valmistamiseks vajalikke taustateadmisi kõigi toiduainete kohta. Raamat lükkab ümber paljud levinud eksiarvamused ja näitab, kuidas teadus aitab mõista köögis toimuvaid igapäevaseid imesid.
Nr 6 (128) 18. september 2019
6
Kuidas kuud endale mütsid said MARGIT ADORF ajakirjanik
kud? Miks ühele sobib vana rutiin, aga teised eelistavad vaheldust? Miks üks lahendus ei meeldi kõigile ühtmoodi?
KAREL KORP
ilmunud
WWW.KOOLIBRI.EE
A
jakirja „Täheke” lugejatele on kõik selle raamatu lood juba tuttavad, sest just selles lasteajakirjas on lood varem ilmunud ja nüüd leidnud tee ühe raamatu kaante vahele. Lasteraamatu puhul on minu kui lapsevanema jaoks oluline raamatu formaat ja kaal ning ka teksti loetavus – näiteks pole tekst trükitud musta värviga tumedale taustale (selliseid raamatuid on!) ja pole nii raske, et tekib hirm luumurru ees, kui raamat lapse varbale juhtub kukkuma. Neid viimaseid miinuseid Märka raamatul õnneks pole, küll aga on sel paha viga – see raamat on formaadilt liialt lai. Mitte nii pikk kui lai, aga laius on suurem kui pikkus. Jälle üks niisugune, mille puhul peab riiulis hoolega kohta valima, et raamaturida ei oleks siksakiline. Kui kõige suurem miinus kõrvale jätta ja edasi välimust puurida, siis Karel Korp on raamatusse joonistanud väga ilusad pildid. Need on värvilised ja samal ajal on neis ühendatud nii täiskasvanulikkus kui ka lapsemeelsus, need on ühtaegu kunstilised ja mängulised. Lust on neid vaadata nii suurtel kui ka väikestel ja piltide sees on ka paras annus huumorit.
INFOKILLUD JA JUTUD VAHELDUMISI Sisulise poole pealt on raamatus kahte sorti teksti – lühikesed infokillud ja pikemad proosajutud vaheldumisi. Iga kuu kohta on kogutud lühikesi vana aja ütlemisi-uskumusi. Peab küll mainima, et lapsevanemal tuleb ilmselt nii mõnegi vanasõna puhul lapsele selgitada, mida see täpsemalt tähendab, näiteks on raamatus vanasõna: „Viinaklaasis upub rohkem inimesi ära kui meres.” Või siis: „Laurits lahutab kapsalehti, Pärtel pöörab päid” või „Esimese mai lumi kaalub Riia linna kulla üles”. Kirjutatud lugudes Märka neid ütlemisi lahti ei seletata. Nii et ma soovitaksin lapsevanemal see raamat kõigepealt korralikult läbi töötada ja guugeldada folkloorilehekülgi, kust leiab vastuseid tekkida võivatele küsimustele. Võib arvata, et kui teie eriala ei ole juhtumisi folkloristika valda kuuluv, siis võite mõne sele-
Illustratsioon raamatust: Septembri seenekübar.
tusega jänni jääda. Ja muidugi tuleb alati kasuks lapsele rääkida sellest, et viin on tervisele kahjulik või et mõni päev on selline, mida tulebki üksnes puhkamiseks kasutada (esimene jõulupüha) või et kuidas täpselt on noormehe sõnad muutlikud ja millal niimoodi öeldi. Veiko Märka proosalood on pehmed, maheda huumoriga ja sobilikud koolilastele iseseisvaks lugemiseks, nende lugude juures ei tohiks mingeid segadusseajavaid küsimusi tekkida. Iga kuu on kujutatud inimesenäolisena, autor kirjeldab kuude välimust, iseloomu, tujusid, maitseid ja meeldimisi. Tekstide sees on kergeid luulenüansse, kuid üldiselt on tegemist siiski toredate proosamuinasjuttudega.
NUPUKAS VEEBRUAR JA JONNAKAS JUULI Lood on omavahel seotud ja kogu muinasjutt algab sellega, et kuud hakkasid igavlema. Nad tüdinesid ära vahetustega tööst ja leidsid, et oleks hea mõte mõnikord kohad ära vahetada. Nagu ikka, olid osad sellise plaaniga kohe õhinal nõus, teised aga porisesid ja pidurdasid. Kellelegi ei meeldinud ka Veebruari mõte ajaviiteks võtta lisapäevi, kuni lõpuks jõuti ühisele
Raamatu esitlus toimub 26. septembril kell 17 Solarise keskuse Apollo raamatupoes. Vestlust juhib Wimberg. nõule, et Märtsikuu idee end mütside ja kübaratega ehtida on selline, mis kõigile sobib. Või noh, peaaegu, sest alati peab ju olema see üks, kes tahab vastuvoolu ujuda ja ajab sõrad teiste mõttele vastu. Märka raamatus on selleks jonnakaks Juuli, kelle ümberveenmiseks võtab pehmeloomuline Detsember kasutusele meelitamise ja kutsub üles kompromissile. Kaasajale kohaselt ei ole mütsihankimine niisama, et kohe naks olemas. Kuud otsivad interneti kaudu välja erinevad mütsimeistrid ja valivad endale kõige meelepärasema, meistriks saab Ants Tosin. Kui olete sedasorti lapsevanem, kes viitsib lapsega koos maailma asju arutada, siis selle pisikese eelloo põhjal annaks analüüsida mitmeid erinevaid elulisi situatsioone. Kuidas peaks käituma, kui kõik ei soovi sama asja? Kas on õige teistele enda tahtmist peale suruda? Mida tähendab demokraatia, kas kuud olid demokraatli-
TOREDAD JUTUTEEMAD VANEMALE JA LAPSELE Mütside tellimise lood on iga kuu kohta eraldi ja sealgi on palju õpetlikku, autor joonistab mütsi tellimise kulgemise kaudu välja kuude erinevad iseloomud. Jaanuar on selline, kes kohe täpselt teab, mida saada tahab, Veebruar on hästi uhke enda üle ja sooviks lausa krooni, Märts teadis umbkaudu, mida soovida, kuid ei osanud seda sõnadesse panna ja joonistas meistrile kõik ette, Mai on ärahellitatud printsess ja September hästi tark… Siingi vihje lapsevanemaile vestluseks: arutage lapsega, missuguse mütsi ta teeks endale, kui saaks tellida ükskõik missuguse peakatte. Missugune sobiks teile endale, suuremale või väiksemale õele-vennale, vanaemale või parimale sõbrale? Veiko Märka lood on ladusalt kirja pandud, väikseid tarkuseteri on kuhjaga, samas ei ole keelekasutus nii keeruline, et peaks lastele sõnu seletama hakkama. Mulle tundub, et tegu on seda tüüpi raamatuga, mida on võimalik pärandada põlvest põlve, siin on ajatud universaalsed ja sümpaatsed lood, mis rikastavad iga lapsepõlve. Kui teie laps sellest raamatust välja kasvab, pakkige see sisse ja jätke järgmisi lapsi ootama. Väärt kraam.
Kuidas kuud endale mütsid said Veiko Märka pildid joonistanud Karel Korp 52 lk kõva köide
Sõja kunst ja sõja seadused Lühendatult ROGER T. AMESI eessõnast
S
õja seadused”, mis käesolevas väljaandes kannab lugejale küllap tuttavamat pealkirja „Sõjakunst”, on kõige loetavam teos sõjapidamise kohta inimkonna ajaloos. See iidne tekst on loodud Hiina sõdivate riikide ajastul (u 403–221 e.m.a) ja Hiina keisririigi kujunemise perioodil, mis tõi lühikeseks ajaks võimule Qini dünastia. Samas on see väga kaasaegne tekst. Vietnami väejuht Vo Nguyen Giap on väitnud, et just see raamat andis innustust, mis viis Põhja-Vietnami võidule Ameerika Koljati üle.
„
Vana-Hiinas muutus sõda nende sajandite jooksul varasemast aumeeste mängust suureks ettevõtmiseks, kus nende hulk, kes jätsid elu lahinguväljale, oli tõusnud sadadesse tuhandetesse. Rändõpetlased ja mõttetargad käisid mööda Hiinat, pakkudes sõdivatele valitsejaperekondadele oma nõuandeid ja teeneid. Nende sõja-asjatundjate seas tunneb ajalugu kõige paremini meest nimega Sun Zi ehk „Õpetaja Sun”. Tema kanoonilisele tekstile on pika ajaloo jooksul loodud raamatukogutäis kommentaare ja see on tõlgitud kõikidesse suurematesse maailma keeltesse. Viimase põlvkonna jooksul on õpetlased jõudnud uuele arusaamise-
le sellest, kuidas elu ja surma peale käiv sõda mõjutas oluliselt Hiina kultuuri kujunemise algaastatel tekkinud elu- ja mõtlemisviisi. Hävitavate sõdade õudus ja metsikus olid jõudnud sellele tasemele, et surm ise oli saanud eluviisiks ning sõda muutunud määravaks inimtegevuse valdkonnaks, millele Vana-Hiina eripärases korrelatiivses maailmavaates erilist rõhku pandi. Üks peamisi filosoofilisi termineid Hiina kosmoloogia maailmavaadet esindavas sõnavaras ja Sun Zi „Sõjakunstis” on dao, mida eesti keelde tõlgitakse enamasti sõnaga „kulg” ja mis tähendab midagi nii lihtsat ja sügavat kui „elu” või „kogemus”. „Sõjakunst”, kus sedasama kosmoloogiat
rakendatakse, on midagi palju enamat kui lihtsalt taktika ja strateegia sõjateaduslik käsiraamat. Nagu hiina meditsiinis või kokakunstis, avaldub ka siin eriline mõtlemis- ja eluviis. Nii hindavad iidseid mõtteid sõja strateegiast ka tänapäeva juhid mis tahes eluvaldkondades.
Sõjakunst Sun Zi tõlkinud Märt Läänemets 96 lk pehme köide
Nr 6 (128) 18. september 2019
ilmunud Isevärki kalmistu asukad Andrei Ivanov tõlkinud Veronika Einberg 536 lk, pehme köide
Ajaloolis-poliitiline põnevik jutustab sündmustest 20. sajandi Prantsusmaal. Kirju tegelaskonnaga romaani keskmes on Nõukogude Liidust põgenenud ajakirjanik ja 1917. aasta revolutsiooni järel Pariisi elama sattunud vene emigrandid. Autor uurib inimhinge pimedaid soppe ning kompab madaluse ja ülevuse piire. Mismoodi saaks inimene vastastikuse umbusu, kahtlustuste ja hirmu õhustikus säilitada oma nime, tõelise eluloo, väärikuse ja tõe? Kuidas mitte reeta, mitte manduda ja mitte hävida?
Blondid elajad Marusja Klimova tõlkinud Kristiina Bernhardt 408 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”
Klimova autobiograafilise triloogia kolmanda romaani tegevus leiab aset 1990. aastatel, Venemaa jaoks pöördelisel kümnendil. Vene uusdekadentidest ja transvestiitidest tegelaskujud, kes vahetavad mängleva kergusega maske ja kostüüme, sobivad ülimalt hästi tolle kümnendi globaalse karnevali õhustikku. Esmakordselt 2001. aastal ilmunud „Blondid elajad” sai kohe kultusraamatuks. Triloogia kaks esimest osa, „Siniveri” ja „Majake Bois-Colombes’is”, on eesti keeles ilmunud Loomingu Raamatukogus.
Palmik Laetitia Colombani tõlkinud Mirjam Tiitus 200 lk, pehme köide
Kolm naist, kolm saatust, kolm põimuvat lugu, mida seob üks vabadusekihk. Smita elab Indias ja kuulub ühiskonna heidikute hulka, kuid on valmis mängu panema kõik, et võimaldada tütrele kooliharidust. Giulia töötab oma isa parukatöökojas Palermos ja avastab ühel päeval, et see on pankroti äärel. Sarah on advokaat ja jõudmas karjääri tippu, kui sünge uudis paiskab segi kogu ta elukorralduse.
Sügisroim Anders de la Motte tõlkinud Tiina Mullamaa 424 lk, pehme köide
Ühel suveõhtul telgivad viis lapsepõlvesõpra oma salajases supluskohas. Hommikul lebab järvevees noormehe surnukeha. Uurimine kinnitab, et tegemist on õnnetusjuhtumiga, kuid mitte kõik ei ole selles veendunud. Kahekümne seitsmeks aastaks jääb lugu haavana kohalike hinge. Kui politseiülemaks tuleb mõrvauurija Anna Vesper, siis ei jää tal muud üle, kui avada vana toimik. Juhtum, millest vaid üksikud soovivad rääkida, kuid mida mitte keegi ei suuda unustada.
Ennustus Agneta Pleijel tõlkinud Kadi-Riin Haasma 224 lk, pehme köide
Põhiliselt tahtsin kolme asja. Vabaks saada, kirjutada, orgasmi kogeda. Valulises, kuid ka humoorikas loos otsitakse tõde, moraali ja kohta päikese all. Agneta Pleijel kirjutab küll oma noorusajast, kuid kirjeldus tütarlapse naiseks sirgumisest on ajatu.
WWW.VARRAK.EE
VARRAK
Šarlatan või kangelane? DAVID VSEVIOV
ilmunud 101 eesti looduspaika Indrek Rohtmets 224 lk, kõva köide sari „101 Eesti ...”
Meie kodumaa loodus on erakordselt mitmekesine. Jääaja jääsahk on loonud meie kordumatud oosi- ja vooremaastikud, mida ehivad järvesilmad. Vilsandil on sadade miljonite aastate vanused korallkaljud, Haanjamaal on meie oma kanjon ja Piusa, Ahja ning Võhandu jõe ääres on võimsad liivakivimüürid. Tuntud laulusõnadele toetudes saab ütelda: ilus oled isamaa, ja selle ilu taga on meie ainulaadne loodus.
FOTO
7
E
estis sündinud Felix Kersteni lugu on ühteaegu nii tuntud kui ka tundmata. Selles loos, eriti selles osas, mis puudutab tema tegevust Teise maailmasõja lõpuperioodil, on tänini palju mõistatuslikku ja raskesti tõlgendatavat, hoolimata kättesaadava materjali hulgast. Felix Kersten on avaldanud oma mälestusteraamatu ja päeviku ning tema sõjaaegset tegevust on püüdnud kirjeldada nii kõmulisi uudiseid jahtivad ajakirjanikud kui ka tõsiselt võetavad ajaloolased. Felix Kersten polnud mitte ainult Heinrich Himmleri pikaaegne massöör, vaid ka lähedane inimene, kellest hitlerliku Saksamaa üks juhtfiguuridest oli sattunud sõna otseses mõttes sõltuvusse. Nii avaneski Kerstenil sõja viimastel kuudel võimalus mõjutada Himmlerit vabastama tuhandeid koonduslaagrite vange. Et vangide osaline (tegemist oli ikkagi marginaalse osaga) vabastamine toimus, on fakt, mille üle ajalookirjanduses ei vaielda. Küsimus on vaid selles, kui suurt rolli mängis seejuures Felix Kersten.
VARASEMAST LAIAHAARDELISEM KÄSITLUS Tapio Tammineni „Timukas ja tema maagiline imearst” ei anna sellele küsimusele ühest vastust, mis muudabki tema raamatu enamikust varasematest käsitlustest tunduvalt laiahaardelisemaks. Autor ei keskendu mitte niivõrd Felix Kersteni elukäigule, kuivõrd üldisemale olustikule, mis iseloomustas nii sõja viimaseid kuid kui ka tegelasi, kes olid kas otseselt või kaudselt imearstiga ja tema ettevõtmistega seotud. Nii on igati loogiline, et autor ei esita küsimusi mitte ainult Kersteni tegutsemismotiivide kohta, vaid analüüsib ka nimeka „patsiendi” otsuste tagamaid, jõudes seejuures Hannah Arendtiga samale järeldusele – kui banaalne võib tegelikult kurjus olla.
Eesti vähetuntud taimed Toomas Kukk 272 lk poolpehme köide
Peaminister Johan Wilhelm Rangell sõuab, Felix Kersten on „raskuseks” keskmisel sõudepingil ja Heinrich Himmler istub mõtlikuna ahtris.
Heinrich Himmleri sõltuvusel Felix Kerstenist on mingi sarnasus Hitleri ja tema ihuarsti Theodor Morelli suhtega. Oma olemuselt pole sellised suhted ajaloos olnud kaugeltki haruldased, kui meenutada kas või Rasputini mõjuvõimu Romanovite viimase valitseja perekonna juures. Tapio Tammineni raamatu uuenduslik väärtus seisneb selles, et varem tuntud materjalidele lisaks on autor Felix Kersteni sõjaaegset tegevust analüüsides pööranud tähelepanu ka mitmetele seikadele, mis kajastasid imearsti suhteid Soome valitsustegelastega ja Soome saatkonnaga Berliinis. Selline käsitlus on igati põhjendatud, kuna Felix Kersten oli Soome kodanik (ta saatis Himmlerit ka Soome külaskäigu ajal) ning teda sidusid selle riigi alamatega arvukad sõprussuhted.
lustreerivad fotod enamikule lugejatest ilmselt tundmatud – näiteks kui paljud meist ikka teavad India vabatahtliku Waffen-SS leegioni kunagisest olemasolust. Felix Kerstenit on ühelt poolt nimetatud šarlataniks ja haiglaslikuks valetajaks, teiselt poolt aga inimeseks, kes oma tegude eest (teda seostatakse operatsiooni korraldamisega, mille tulemusel pääses paarkümmend tuhat inimest koonduslaagritest vabadusse) oleks väärinud Nobeli rahupreemiat. Millised aga võisid olla nende äärmuslike seisukohtade esindajate motiivid, see ongi üks Tapio Tammineni raamatu põhiküsimus. Küsimus sellest, mis on tõde ja kas kurjuse teenistuses olles head tehes on võimalik patud lunastada.
MITTE VAID TIMUKAST JA TEMA IHUARSTIST See teos pole kaugeltki lugu vaid timukast ja tema ihuarstist. Raamatu lehekülgedel leidub kirjeldusi nii Soome juutide „pääsemisloost”, 1945. aasta kevade oludest Ravensbrücki koonduslaagris, Rootsi-Saksamaa suhetest ja Rootsi kuullaagritest, mustlanna Katharina Waitzi saatusest ja paljust muust. Seejuures on mõned raamatus käsitletud lood ja neid il-
Timukas ja tema maagiline ihuarst. Himmleri ja Felix Kersteni lugu Tapio Tamminen tõlkinud Katrin Kurmiste 288 lk kõva köide
Leiutised ja leiutajad Raamatuga tegi tutvust füüsik, teaduse populariseerija ja „Rakett 69” saatejuht ja kohtunik AIGAR VAIGU Noorte teadussaadete sari „Rakett 69” on ülipopulaarne erinevas vanuses ja erinevate huvidega inimeste seas. Mis sa arvad, mis on selle populaarsuse peamine põhjus?
Meie peres on sirgumas kaks last. Kui ma nende tegutsemist vaatan, siis kõik, mida nad teevad, on seotud uute teadmiste hankimisega. Uute oskuste omandamisega. Inimese aju on juba nii arenenud, et kui ta saab hõisata kas või mõttes „Ahaa!” ehk siis – nüüd ma saan aru küll, nüüd ma mõistan, vaat kui huvitav või midagi muud sarnast, siis premeerib see aju end mõnutundega. Mõnu ongi see motivaator, miks me januneme uute teadmiste järele ja tahame maailmast aru saada.
Teine põhjus, miks meie saadet vaadatakse, on see, et see on midagi, mida kogu pere saab teha koos. Lapsed vaatavad ja küsivad küsimusi, vanemad nuputavad kaasa ja püüavad vastata laste küsimustele ning harvad pole ka juhtumid, kus saates nähtud asju kodus järele proovitakse. Näiteks: kuidas seista rulli keeratud A4 paberilehe otsas või kuidas teha kõrrest vilepilli. Kellele ja miks soovitaksid raamatut „Õpilase leiutiste entsüklopeedia”?
Esmalt annan ma selle raamatu kätte oma viie-kuueaastasele lapsele. „Õpilase leiutiste entsüklopeedia” on rohkete piltidega. Need pildid, eriti need, kus on kujutatud mõni tööprotsess, mõni seade lahtivõetult või ka mõni tänapäeval kasutusest kadunud masin, tõmbavad tähelepanu ja tekitavad küsimusi. Ja siis on hea lapsega koos aega veeta, seda raamatut vaadata ja lugeda ning tema lõpututele küsimustele vastata. Isegi saan nii targemaks. Eriti põnev
on teada saada, kuidas mõni meie igapäevaelus nii oluline asi alguse on saanud ja kui kohmakas see algul oli. Avatud raamatu kaks kõrvuti olevat lehekülge keskenduvad ühele alateemale. Minu arvates annab neil kahel leheküljel pakutud kiire ülevaade hea alguse, millest lähtuvalt teemat põhjalikumalt uurima hakata. Selliseid alateemasid on raamatus rohkem kui sada. Usun, et see raamat sobibki kõige paremini esimeses kooliastmes õppivatele tüdrukutele ja poistele. Mäletan, et selles eas paelusid mind just eriti sellise stiiliga raamatud, nagu seda on „Õpilase leiutiste entsüklopeedia”.
Õpilase leiutiste entsüklopeedia tõlkinud Peeter Villmann 304 lk kõva köide
Sõltumata sellest, kui hästi me taimi teame, on meil kõigil tundmatuid kodumaiseid taimeliike. Vähetuntud taimed kipuvad ikka olema ühed ja samad liigid, kusjuures põhjus võib peituda taime väheses tutvustamises. Siit raamatust võiks leida huvipakkuvat iga taimehuviline. Raamat tugineb autori paarikümne aasta pikkusele taimede õpetamise ja määramise kogemusele.
Isaga õue Julgete isade ja kartmatute laste toredad seiklused vabas õhus Alex Gregory tõlkinud Peeter Villmann 268 lk, pehme köide
Inspireeriv ideekogumik kõigile neile, kes lastega sageli aega veedavad. Raamatu autor, seikleja ja kolme lapse isa Alex Gregory jagab tarkusi selle kohta, kuidas veeta kvaliteetaega laste seltsis vabas looduses. Tegevused on jaotatud kestuse järgi alates nendest asjadest, mida saab teha koolist koju tulles, kuni ööbimisega matkadeni.
Nutikad fotod nutitelefoniga Jo Bradford tõlkinud Piret Frey 144 lk, pehme köide
Briti kunstfotograaf ja ülipopulaarse Instagrami konto @greenislandstudios pidaja jagab professionaalseid nippe, kuidas nutitelefoniga senisest paremaid pilte teha.Raamatus käsitletakse foto kompositsiooni, teravustamist, valgustust ja fotode töötlemist. Lihtsate nõuannete abil seletatakse lähemalt kõiki telefonifotograafia tahke alates säritusest kuni fotode kvaliteetse printimiseni. Autor annab nõu, kuidas teha portreefotosid, jäädvustada loodusvaateid, linnatänavate melu, pildistada loomi jpm.
Kuidas pidada vimma Sophie Hannah tõlkinud Faina Laksberg 280 lk, pehme köide
Kui sageli oled sa vimma pidanud ja end seetõttu süüdlasena tundnud? Tihtilugu arvatakse, et targem on andestada ja edasi liikuda, ning just seda paljud meist püüavadki teha. Positiivne mõtlemine on küll õnneliku elu alus, aga veelgi olulisem on, kuidas sellise positiivsuseni jõuda. See raamat on humoorikas pilguheit vimma olemusse, muu hulgas leiab siit ootamatuid vahendeid, mille abil analüüsida, töödelda ja omaks võtta raskeid emotsioone, selleks et saada paremaks inimeseks.