Ajaleht RAAMAT nr 119 (september 2018)

„Väike inglise luule antoloogia“

uudised EV100 raamatusarjast pool ilmunud

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 4 (119) 19. september 2018

uudised

FOTO: ERAKOGU

Antoloogia sisaldab üle kahesaja luuletuse viiekümne kuuelt Inglise autorilt läbi kuue sajandi.

Raamatu avaldas EKSA. Vt lähemalt lk 5

Rosa Liksom juhatab ajalukku Kirjastuselt Koolibri ilmus Rosa Liskomi romaan „Koloneliproua” Kadri Jaanitsa meisterlikus tõlkes.

Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist, kapi alt, pealt ja tagant.

Romaan on uskumatult mitmekihiline, siin on sünge sissevaade Soome seni maha vaikitud ajalukku, võimas ja traagiline armastuslugu, mis räägib täpselt ja valusalt paljudest tavaliselt varjatud asjadest. Siin on isikupärane keelekasutus, mis toob kauged ajaloosündmused ja teise inimese läbielamised lähedale ning poeb naha vahele. Raamatu tõlkeõigused on müüdud rohkem kui kahekümnesse riiki.

Sel sügisel ületab EV100 ülevaateraamatute sari olulise tähise – esimene pool sarjast on jõudnud lugejateni.

EV 100 raamatusarja avas tänavu veebruaris Mart Laari ja Toomas Hiio kaheosaline „Eesti ajaloo 100 aastat” ning riburada pidi järgnesid sellele raamatud, mis kõnelesid Eesti disainist, teatrist, metsandusest, merendusest, meditsiinist, rahvastikust ja paljust muust.

Septembris ja oktoobris ilmuvad sarjas „Eesti postmarkide 100 aastat” (autor Elmo Viigipuu), „Eesti lennunduse 100 aastat” (Toomas Türk), „Eesti kunsti 100 aastat” (Sirje Helme) ning „Väliseesti 100 aastat” (Raimo Raag), mis ongi sarja 22. raamat. Ühtekokku ilmub AS-i Eesti Meedia ja riigikantselei EV100 korraldustoimkonna koostöös 44 raamatut.

Sarja teises pooles ilmuvad ülevaated Eesti politseist, spordist, energeetikast, keelest, muusikast ja väga paljudest muudest tegevusaladest.

Piret Raua esimene romaan

R Jan Uuspõld Kadrioru Luigetiigi saarel Alliksaare luulet lugemas.

Astrid Lindgreni rääkimata lugu

S Ilus ilm soosis Kadrioru kirjandusüritust.

Eestis on ilmselt vähe lapsi, kes pole lugenud Astrid Lindgreni raamatuid ja kes pole täiskasvanuna kasvõi korraks mõelnud, kuidas Lindgren lapse hinge iga viimast kui soppi nii hästi tundis ja selle säärase hellusega täiskasvanute maailmast kõrgemale oskas asetada.

Alates 29. septembrist on Eesti kinodes võimalik vaadata Taani filmi, mis räägib südamliku loo Astrid Lindgreni kirjanikuks kujunemisest.

Tallinnas esitleti „Topeltelu”

Lehte Hainsalu 80 Kirjastus Petrone Print õnnitleb Lehte Hainsalu, kes saab 31. oktoobril 80-aastaseks. Hainsalu on viljakas luuletaja, prosaist ja lastekirjanik.

Selle kõrval on ta juhtinud kirjanike liidu Tartu osakonda, kuulunud ülemnõukogu viimasesse koosseisu ning teinud telesaateid. Lehte oli 40 kirja üks eestvedajaid.

Petrone Prindi „Aja loo” sarjas ilmus äsja Lehte Hainsalu elulooraamat „Olla üheksavägine”. Kirjanikuga saab kohtuda 22. septembril Tartus, Veski 16, kui kell 11–15 toimub kirjanduslik taimeaed, kus esitletakse tema uudisloomingut.

Lasteraamatu müük haigete laste toetuseks Kirjastus Helios annetas William Wentoni sarja esimese raamatu „Lüriidiumivaras” müügist 802 eurot Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile.

Heliose kirjastuse toimetaja Triinu Lepa sõnul on kirjastus püüdnud igal aastal midagi head teha: „Oleme annetanud Lasterikaste Perede Liidule lasteraamatuid, viinud loomade varjupaiga elanikele sööki. Ühe konkreetse raamatuga seotud heategevusprojektiga mõtlesime proovida teha kaks head asja korraga – tõsta laste lugemust ning toetada abi vajavaid lapsi.”

Septembri alguses ilmus Piret Raualt uus raamat „Initsiaal papagoi ja purjekaga”, mis on tema esimene täiskasvanutele mõeldud romaan.

Raamatu teema on kunstimaailm ja kuulsuse ihalemine ning inimeste erinev arusaam mõlemast.

Raamatu avaldas Tänapäev.

Hetk "Luulesajandikust", mil Koidula tänava kümnel aknal loeti luulet.

Kirjanduse jalajälg Kadriorus KAIRI TILGA Tallinna Kirjanduskeskuse juhtivkuraator

8.

septembril täitus Kadriorus olev Koidula tänav taaskord kirjandusega. Kirjandustänava teine festival kandis sel aastal alapealkirja „Kirjanduse jalajälg”. Kogu päeva sai osaleda mitmete uute raamatute esitlustel, kuulata põnevaid kirjandus- ja kultuuriteemalisi arutelusid, kohtuda kirjanikega, näha Vikerraadio kirjandussaate avalikke salvestusi, nautida muusikat, teatrit ja head tänavatoitu.

EV100. sünnipäeva puhul pakkus festival ka spetsiaalselt loodud kultuu-

riprogrammi, et tõsta fookusesse meie kirjanduspärandit ja sel aastal juubeleid tähistavaid kirjandusklassikuid.

Just festivali tarbeks lavastas dramaturg Diana Leesalu stseeni Underi ja Koidula kujutluslikust kohtumisest, peaosades Hele Kõrve ja Ester Kuntu.

Sellega märkisime, et Underi sünnist möödus kevadel 135 ja Koidula sünnist detsembris 175 aastat. Etendus oli suur fenomen, seda soovis näha mitusada inimest. Artur Alliksaare auks, kelle sünnist tänavu 95. aasta möödus, kõlas Jan Uuspõllu esituses Kadrioru Luigetiigi saarel Alliksaare luule.

Tammsaare aias lugesid NUKU näitlejad ette Tammsaare tekste, sest käimas on ka Tammsaare 140. sünniaasta.

Erilise õhtuse maiuspala pakkus küm-

nel Koidula tänava aknal kõlanud „Luulesajandik”.

Mitmesajapealine publik kõndis akna juurest akna juurde ja kuulas igast möödunud sajandi kümnendist ühe olulise luuleteksti.

Kokku toimus festivalil kella 12 ja 22 vahel ligi 65 kirjandusega seotud sündmust.

Kirjanduse toomine tänavale koos kaasnevaga (teater, kunst, muusika, tänavatoit) on väga vajalik, et populariseerida lugemist, pärandit, kirjandusega seotud asutusi ja linnaruumi. Ka selleaastasest festivalist jäi Kadriorgu kaunistama üks uus kirjanduslik maamärk: Weizenbergi 8 majaseinal avati Marie Underi ja Artur Adsoni mälestustahvel.

Alan Shayne ja Norman Sunshine esitlesid 13. septembril oma topeltbiograafiat „Topeltelu. Armastuslugu Broadwaylt Hollywoodi”. See on mõnusa huumoriga jutustatud rännak läbi 20. sajandi teise poole USA meelelahutus- ja kunstimaailma ühe samast soost paari seltsis. Tänu Alanile avanevad raamatus teatri, kino ja televisiooni telgitagused ning Norman jutustab reklaamikunstniku, maalija ja ajakirja väljaandja konkurentsitihedast elust. Raamat ilmus kirjastuses Varrak.

Guinnessi maailmarekordid taas eesti keeles Pärast 12 aastat kestnud pausi ilmus eesti keeles taas „Guinnessi maailmarekordite” raamat, mis on ühtlasi maailma enim müüdud autoriõigusega kaitstud raamat. 37 keeles ilmunud raamatut on praeguseks müüdud üle 100 miljoni eksemplari ning tänavune raamat sisaldab 18 eestlastega seotud rekordit.

Raamatu avaldas Tänapäev.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 17. oktoobril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2018

varrak Vareselõks

Nr 4 (119) 19. september 2018

Mamma, papa ja nende lapsed.

Lapsepõlvest saja aasta taguses Tallinnas

Ann Cleeves tõlkinud Peeter Villmann 464 lk, pehme köide

Tuntud inglise krimikirjaniku Ann Cleevesi „Vareselõks” on raamat, millega sündis ülipopulaarse telesarja „Vera” kangelane politseiinspektor Vera Stanhope.

Kolm naisbioloogi viivad PõhjaInglismaa mägedes üksildases kohas paiknevas välibaasis läbi keskkonnauuringuid. Kõik nad on värvikad isiksused… Ja siis leitakse üks neidudest tapetuna. Mõrvale oli eelnenud ka enesetapp − vahetult enne bioloogide saabumist välibaasi võttis seal endalt elu lähedalasuva talu perenaine.

Mõrva suunatakse uurima inspektor Stanhope, kelle jaoks omandab juurdlus ka minevikku ulatuva isikliku mõõtme.

Tiia Toomet 96 lk, kõva köide

Rohkem kui sada aastat tagasi tulid minu vanaema Tiina ja vanaisa Gustav maalt linna tööd ja õnne otsima. Tallinnas rajasid nad endale kodu ja said mammaks ja papaks viiele lapsele. Selle raamatu lood räägivad mamma ja papa lastest: Leidast, Paulist, Hildast, Jussist ja Liidist ning nende tegemistest ja väikestest vempudest. Natukene on juttu ka Tallinna linnast, nagu see 20. sajandi alguskümnenditel välja nägi, laste kodumaja kohal asunud keskaegsest Võllamäest ning sellestki, mis mamma-papa lastest hiljem sai. / Tiia Toomet

Timukas Daniel Cole tõlkinud Marju Randlane 376 lk, pehme köide

Kaltsunuku mõrvadest on möödas poolteist aastat ja Emily Baxterist on saanud üleminspektor. Siis leitakse New Yorgist Kaltsunuku poosis surnukeha, mille rinnale on lõigatud sõna „Sööt”.

Tapetud on ka politseinik, keda kaunistab sõna „Marionett”. USA-st saabuvad FBI eriagent Elliot Curtis ja salapärase minevikuga CIA eriagent Damien Rouche. Sellele järgneb jaht niiditõmbajale, kelle ohvrite − söötade ja marionettide − hulk ulatub sadadeni ja kes on oma jälitajatest kogu aeg sammu võrra ees.

Peadpööritava tempo ja lõikava huumoriga pikitud „Timukas” ületab triloogia esimest osa „Kaltsunukku” mastaapsuse, manipulatiivsuse ja halastamatuse poolest.

Verekuu Markus Lutteman tõlkinud Raili Väin 392 lk, pehme köide

Ühe Rootsi loomaaia emaselt ninasarvikult eemaldatakse mõlemad sarved.

Kolm meest leiavad end korraga ülemaailmsest salakaubitsejate ja korrumpeerunud diplomaatide võrgust: maailmakuulus rokitäht Rob Chazey, vaesuses virelev aafriklane Daniel ja noor vietnamlane Than Vu. Sellest tekib jaht, millest keegi kergelt ei pääse – ning viimaks pole enam selge, kes on jahimees ja kes saak … „Verekuu” on rahvusvaheline triller seadusevastasest ninasarviku sarvedega kaubitsemisest. See on terava sulega kirjutatud põnevik, mis kirjeldab üht maailma räpaseimat ja ohtlikemat äri, halastamatut mängu hävimisohus loomade ja inimeludega.

Karm Kuningriik Gin Phillips tõlkinud Kristjan Jaak Kangur 216 lk, pehme köide

Joan ja tema nelja-aastane poeg Lincoln kiirustavad loomaaia väljapääsu poole – on sulgemisaeg.

Kauguses kostab ilutulestik ...

Ei, need on lasud. Nii algab Joani ja Lincolni painajalik põgenemine püssimeeste eest, kes pimenevas loomaaias inimesi jahivad.

Kuhu end peita? Keda usaldada?

Kolm tundi kestva klaustrofoobse painaja jooksul mõistab naine selgelt üht: poja nimel on ta valmis tegema ükskõik mida. Ent kuidas ikkagi tõmmata joont enesealalhoiuinstinkti ja moraalse kohustuse vahele teisi aidata? Kelle ja mille nimel oleme valmis surema?

2

ilmunud

FOTO VIDAPRESS

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Hea ment Raamatu autor Edmund de Waal.

Netsukete imelik teekond RIINA JESMIN

S

uurbritannia nimeka keraamiku Edmund de Waali raamatut „Merevaigusilmadega jänes” on raske mingi kindla žanrimäärangu raamidesse suruda. Öelgem kohe, et tegemist ei ole ilukirjandusega, ehkki raamatus leidub väga poeetilisi kirjeldusi. Ka ei saa seda otsesõnu mälestusteraamatuks liigitada, kuigi mälestustel on teoses kindel ja oluline koht. Ennekõike on tegu omalaadse perekonnalooga, millesse põimub ajaloosündmusi ja kultuurilisi ekskursse. De Waali jutustamisstiil on värvikas ja emotsionaalne. Kuna tegemist on kunstnikuga, on iseäranis nauditavad tema kirjeldused omaaegsest kunstielust.

Lugu algab sellest, et autor saab Jaapanis elanud vanaonult Ignace (Iggie) von Ephrussilt päranduseks Jaapani kujukeste – netsukete – kollektsiooni. „Selles kogus on 264 netsuket. See on väga väikeste esemete väga suur kogu.

Võtan ühe ja keerutan seda sõrmede vahel, kaalun peopesal. Kui netsuke on puust, kastanist või jalakast, on see isegi elevandiluust kergem. Puust kujukestel on paatina paremini näha: pugalikpruuni hundi selg ja sülelusse sulgunud kukerpallitavad akrobaadid läigivad kergelt. Vandelkujud on kreemikate varjunditega, õigupoolest igat tooni peale valge. Mõnel üksikul on merevaigust või sarvest silmad.”

Autori sõnutsi tähendab netsukete omamine, nende kõigi pärimine, et ta kannab „vastutust nii esemete kui ka nende endiste omanike ees”. Sestap huvitab teda, kuidas kujukesed tema perekonna valdusse sattusid, ning nende jälgi ajades paneb ta kildhaaval kokku oma suure ja jõuka, Odessast Euroopa suurlinnadesse rännanud suguvõsa loo.

Koos de Waaliga läheb lugeja uurimisretkele läbi aja ning ruumi ja jõuab Pariisi, Viini, Tokyosse, Odessasse.

EPHRUSSIDE VÄRVIKAS ELU PARIISIS JA VIINIS Kõigepealt satume 19. sajandi lõpu Pariisi, kus on kanda kinnitanud pankuritest Ephrusside suguseltsi üks haru.

Lähemalt tutvume Charles Ephrussiga, kes jõuka pere liikmena sai lubada endale luksust reisida ja kunsti koguda.

Tollal olid kõikvõimalikud Jaapani esemed väga moes ja neid, sealhulgas netsukeid, toodi Pariisi müügiks üsna suurtes kogustes. Charles oligi netsukete ostja ning esimene omanik, aga mitte ainult. Ta oli ka metseen ja kirjanduskriitik, suhtles paljude tolle aja kunstnike ja kirjanikega, toetas impressioniste. Charles’i hea tuttav oli Marcel Proust ning väidetavalt oli Charles üks Swanni prototüüpe. Kui jõukad ja populaarsed ka ollakse, ei unustata niisama kergesti suguvõsa juudi päritolu ja ajalootuulte pöörises, näiteks seoses Dreyfusi afääriga, tuletatakse seda neile ikka ja jälle meelde.

Raamatu teine osa kirjeldab Ephrusside suguseltsi Viini-haru. Ajaloolises plaanis on perekonnaloo taustaks moodsa Viini rajamine, Esimene maailmasõda ja paarkümmend sellele järgnenud aastat. Viini-osa peakangelannaks on de Waali vaarema Emmy, kes oli omal ajal Viinis tuntud seltskonnadaam ja kelle valdusse jõudsid netsuked pulmakingina mehe sugulaselt Charles’ilt. Netsukete vitriin on paigutatud Emmy garderoobi, kus ta veedab suure osa oma ajast ja kus tema lapsed (nende hulgas de Waali vanaema Elisabeth) nendega mängimas käivad.

Ka kolmanda osa tegevus algab Viinis, ent nüüd muutub ajalooline taust kurjakuulutavaks. 1938. aasta. Anschluss. Mugav jõukas elu, ballid ja tiitlid tuleb unustada. Juute vaenatakse, nende varad võõrandatakse. Ephrusside suguvõsa pillutatakse laiali. Autori vaarvanemad Viktor ja Emmy jõuavad läbi häda Tšehhoslovakkiasse, ent ka seal pole enam turvaline. Emmy võtab endalt elu, Viktor pääseb lõpuks tütar Elisabethi juurde Inglismaale.

NETSUKETE TEEKOND KODUMAALE Milliseks kujunes aga kogu selles segaduses netsukete saatus? Need (liiga väikesed esemed, et rekvireerijate tähelepanu köita) päästab teenijanna Anna.

Tal on lubatud Ephrusside paleesse elama jääda ning vähehaaval viib ta

netsuked põlletaskus oma tuppa ja peidab madratsisse. Truu teenijanna annab pärast sõja lõppu kujukesed üle Elisabethile, kes on tulnud Viini uurima, kas perekonna kunagisest tohutust varast on võimalik midagi tagasi saada. Elisabethi vend Iggie sõidab 1947. aastal rahvusvahelise viljaäri esindajana Jaapanisse ja otsustab netsuked nende kodumaale kaasa võtta. Netsukete jaoks on sedakorda ring täis.

Neljandas osas viib autor lugeja Tokyosse, et uurida Ignace von Ephrussi sealset elu. Maailm, kuhu Iggie 1947. aastal Jaapanis sattus, oli lohutu. Valitses ääretu vaesus. Tokyo oli peaaegu maatasa tehtud. Taas kord müüsid jaapanlased elus püsimiseks oma vara. Iggie aga jäigi Jaapanisse, leidis sealt elukaaslase ning ka suri seal.

Odessasse, Ephrusside suguvõsa lättele, jõuame alles raamatu lõpus. Perekonnasaaga mõttes saab siin ring täis küll ruumiliselt, ent kerkib ka uusi küsimusi. Netsuked kolivad taas kodumaalt Euroopasse ja alustavad uut elu Londonis, Victoria ja Alberti muuseumist saadud vitriinis. „Ma arvan, et see viimane vitriin on netsuketele hea koht. See seisab klaveri kõrval ja selle luku saab niimoodi lahti keerata, et lapsed võivad ukse avada, kui soovivad.

Ma panen mõned netsuked nähtavale – hundi, astelpihlaka, merevaigusilmadega jänese, veel kümmekond – ja kui ma neid järgmisel korral vaatan, on need ümber sätitud. End magama kerinud rott on ette tõstetud. Ma teen klaasukse lahti ja võtan selle pihku. Libistan kuju taskusse, panen koerale rihma kaela ja lähen tööle. Mul on vaja nõusid valmistada.

Netsuked alustavad uuesti.”

Merevaigusilmadega jänes. Peidetud pärand Edmund de Waal tõlkinud Riina Jesmin 272 lk kõva köide

Rauno Võsaste 280 lk pehme köide

Elu 2000. aastate alguse Tartu politseis kulgeb pealtnäha rahulikult, kuid tegelikkuses on käimas halastamatu võimuvõitlus. Sisepinged ja ebaterve konkurents kriminaalpolitsei erinevate üksuste vahel on väljunud kontrolli alt ning juhid on jõuetud probleemi lahendama. Selle võitluse peategelaseks on noor narkokuritegude talituse juht Raul Jarin, kelle elu võtab ühel hetkel kõige ootamatuma pöörde.

Autor on ise töötanud Tartu kriminaalpolitseis ning väljamõeldud sündmuste ja tegelastega romaani idee pärineb tegelikult aset leidnud juhtumist.

Siinpool linnuteed Teine raamat Heli Reichardt 320 lk kõva köide

„Siinpool linnuteed” esimene osa lõppes kõige põnevamal hetkel.

Terrorirünnak, mille peategelane Lilli üle elab, muudab naise mõttemaailma ja äratab temas huvi eksistentsiaalsete küsimuste vastu.

Lilli kõrval tõusevad selles raamatus rohkem esile teised tegelaskujud, kellel igaühel on oma lugu ja koht siin päikese all. Olevik seguneb minevikuga, erinevad väärtushinnangud ja arusaamad tekitavad probleeme, mis pingestavad eluliselt niigi keerulisi olukordi. Raamat hõlmab elu − eriti elu Eestis − kogu selle kirevuses ja pakub arutlusainet kõigile, kes püüavad seda mõtestada ja vaigistada sõdu, mis toimuvad ennekõike inimeses endas.

Nõiasigidik Margaret Atwood tõlkinud Riina Jesmin 320 lk pehme köide

Shakespeare’i „Tormi” ainetel loodud „Nõiasigidik” on lugu kättemaksust, uutest võimalustest ja petlikest illusioonidest.

Makeshivegi teatrifestivali kunstiline juht Felix on tippvormis ja tal plaanis tuua lavale Shakespeare’i „Torm”.

Olukord võtab aga ootamatu pöörde, kui Felix reedetakse. Üleelamistest räsituna kummitavad teda mälestused kaotatud tütrest kui ka kättemaksust. Kaksteist aastat hiljem saab Felix oma võimaluse ja kättemaksuplaan hakkab kuju võtma.

Uuesti „Tormi” lavastama asudes seab ta oma reetjale kuratlikult kavala püünise. Aga elul – ja veelgi enam teatril – on kombeks üllatada.

Nr 4 (119) 19. september 2018

ilmunud Õpilase kosmose entsüklopeedia tõlkinud Helje Heinoja, Toivo ja Veiko Lodjak 257 lk, kõva köide

See rikkalike faktide, ajajoonte ja suurepäraste fotodega illustreeritud teatmeteos on hea esmane teejuht meie tillukeselt planeedilt maailmaruumi planeetide, nende kaaslaste ja miljardite kilomeetrite kaugusel asuvate galaktikate juurde. Üle 800 pildi koos seletavate kirjeldustega aitavad kosmose sügavustesse tungida ja selle elavaks muuta.

Avasta kosmoserändude ajalugu, tutvu viimaste uudistega kosmoselendude kohta ning uuri tulevikureiside erutavaid võimalusi. Õpi detailselt tundma Päikesesüsteemi ja kogu universumit, sealhulgas komeete, äärmuslikke temperatuure ja sajandeid kestvaid torme.

Idioodid minu ümber. Kuidas mõista ennast ja teisi Thomas Erikson tõlkinud Kaja Riikoja 288 lk, pehme köide

Mõned inimesed väidavad tõsimeeli, et neid ümbritsevad idioodid, ning ühed ütlevad seda sagedamini kui teised. Kindlasti oled oma elus sattunud olukordadesse, kus kommunikatsioon ja teineteise mõistmine on häiritud. Sellest humoorikalt kirja pandud rahvusvahelisest menuraamatust leiad vastused paljudele käitumismustrite ja isiksustüüpidega seotud küsimustele. Üks on kindel, pärast seda raamatut hakkad aru saama, mida sind ümbritsevad inimesed tegelikult tahavad sulle öelda, ja märkad rõõmuga, et idioote sinu ümber jääb üha vähemaks.

Murra tundelukke Kimmo Takanen tõlkinud Toomas Tallo 240 lk, kõva köide

Tundelukk on lapsepõlves ja noorukieas õpitud viis tunda, mõtelda ja käituda, kahjulik käitumismall, mida kipume raskes olukorras järjekindlalt kordama ka täiskasvanuna. Soome terapeut ja koolitaja Kimmo Takanen arendab käesolevas teoses edasi oma menuraamatus „Tundelukud. Vabane tunnete võimusest” käsitletud teemat ning pakub uusi vaatenurki tundelukkudele ja vahendeid nende avamiseks. Raamat õpetab ebameeldivaid ja raskeid tundeid konstruktiivsemalt ja täiskasvanulikumalt käsitlema, mille tulemusena on nii meil endil kui ka meie lähedastel kergem olla.

Vanavanematest ja lastelastest.

Täna õhtul mängime…

Merete Mazzarella tõlkinud Kadi-Riin Haasma 216 lk, pehme köide

Julge ja sügavalt isiklik raamat muutunud peresuhetest, väärtushinnangutest ja vanavanemaks olemisest nüüdsel ajal, kui vahemaad on muutunud pikemaks – nii otseses kui ka kaudses mõttes. Autor lahkab teemat isiklikele kogemustele tuginedes. Tema elab Soomes, lapselapsed Amelia ja Jacob aga Ameerikas, kus elab ka nende teine vanaema. Armukadedus, eraldatus, kõrvalejäetus on tunded, millega tuleb iga päev silmitsi seista.

Raamat on terane pilguheit tänapäeva maailma, kus lapselapsed kasvavad tihtipeale mitme kultuuri ja perekonna ristumiskohal, ning pakub mõtteainet toimetulekuks.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Helen Macdonald ja kanakull Mabel KRISTIINA KIVIL

V

ahel saame teadlikuks oma armastusest teatud paikade või raamatute või inimeste vastu seeläbi, et end ilmutavad kuidagi tähenduslikud, esiletõusvad, isiklikult korda minevad seigad.

Maailm peegeldab midagi olulist. Ilmneb mingi salajane side. Ärkavad assotsiatsioonid. Helen Macdonaldi „K nagu kull” on autobiograafiline teekond läbi leina pimeda öö aeglaselt valgenema hakkavasse hommikusse, teetähiseiks just need helendavad pisiasjad. „Umbes sel ajal hiilis ligi teatav hullus. /.../ See oli hullumeelsus, mis pidi mind hoidma terve mõistuse juures.

Mu meel nägi vaeva, et ehitada midagi üle tühimiku, ehitada uut ja elatavat maailma. /.../ Vahel, paaril korral, tundus mulle, et rongis või kohvikus istub mu lähedal isa. /.../ See kõik oli lohutav. Sest need olid normaalsed leina hullused.” (lk 21) Ajaloolase ja jahikullide treenija tsiviliseeritud elu oli isa surma järel koost lagunenud. Maailmas, mis oli muutunud valeks ja võõraks, oli kulli kannatlik väljaõpetamine ainus, mis tundus õige ja loomulik, just nagu tervendaks kulli kohanemine tundmatuga tema endagi südant.

Tõmme kullide vastu oli aga ammune. „Kuueaastasena püüdsin igal ööl magada, käed selja peale kokku pandud nagu tiivad /.../ Hiljem, kui nägin pilte Egiptuse pistrikupäisest Horosest /.../ tabas mind kummaline religioosne aukartus. Tema oli minu jumal /.../ Nädalaid tegelesin salaja oma hereesiaga ja sosistasin kooli kogunemistel „meie isa” asemel „armas Horos”.” (lk 32)

FOTO VIDAPRESS

3

KAHE MAAILMA VAHEL Maailm ei jäta kaotuse kandjat üksi, ehkki tee läbi kannatuse on igaühel oma. „K nagu kull” on lugu väidetavalt mõistetamatu linnu usalduse võitmisest. Selle taustal kulgeb aeglane protsess usalduse taasleidmisest elu ja inimeste vastu. See on lugu rängast leinast ja raskesti sõnastatavatest püüdlustest. See on lugu lapsepõlves kogetu kummalisest läbielamisest ühel uuel tasandil ja teisel kujul: selle omakstege-

Punane näljahäda.

Stalini sõda Ukrainas Anne Applebaum tõlkinud Kalev Lattik 448 lk, kõva köide

1929. aastal pani Stalin aluse sovetiriigi põllumajanduse kollektiviseerimisele, millega kihutati miljonid talupojad oma kodunt ja maalt minema.

Kolhooside rajamine tõi kaasa Euroopa ajaloo rängima näljahäda. Aastail 1931−1933 suri NSVL-is nälga vähemalt viis miljonit inimest.

Anne Applebaum tõestab seda, mida on ammu kahtlustatud: vastuseks Ukrainas hulgaliselt toimunud rahutustele pani Stalin paika plaani Ukraina talupoegkond hävitada. „Punane näljahäda” kirjeldab haaravalt lihtsate inimeste võitlust seletamatu kurjusega ühes 20. sajandi kõige võikamas massimõrvas.

Piiskop ja ristisõda 1206 Jonathan Lindström tõlkinud Ivar Rüütli 424 lk, kõva köide

Raamatus esitab arheoloog Jonathan Lindström põneva ja teedrajava loo esimesest rootsi talupoegade asustamisest Eestisse.

Kroonikate, kirjade ning mahajäetud külade avastamise abil luuakse elav pilt Põhjalast ning ajaloo hämarusest tuuakse päevavalgele peapiiskop Andreas Suneseni seiklusrohke elu.

Just tema juhtis suuri ristiretki üle Läänemere, mis muutsid Põhjala igaveseks. Tutvume ka tema mõtetega sõjast, seksist, leivaküpsetamisest ja ajaloo mõttest.

Raamat aitab mõista varakeskaja inimese argipäeva ja liikumapanevaid jõude Euroopa sünniajaks kutsutud vägivaldsel ajastul.

101 Eesti kullassepateost Anu Mänd 216 lk, kõva köide sari „101 Eesti...”

Raamatu autor Helen Macdonald.

KOHTUMISED VÕÕRAGA Aga kanakull, see allumatu röövlind, oli seni tundunud pigem eemaletõukav. Juba lapsena oli ta neid näinud puude otsas istumas oma kasvatajaid ignoreerides. „Tundus, nagu oleksid nad libisenud meie maailmast välja, ühte teise, palju metsikumasse maailma /.../ mehed teadsid, et on kullide jaoks haihtunud. /.../ Nii me siis jätsime nad sinna: kolm üksildast meest talvises ehas puude otsa vahtimas /.../ usus, et küll see maailm jälle paika läheb ja kull tagasi tuleb.” (lk 26) Samasse päeva jäi ka Heleni esimene vahetu kokkupuude surmaga. „Kanakull tappis faasani. See oli lühike toores sööst tamme otsast märja hekipuhma sisse; põgus summutatud kokkupõrge, okste murdumine, tiibade rapsimine /.../ Ma seisin veidi maad eemal.

Hammustasin huulde. Tundsin tundeid, millele ei osanud nime anda.” (lk 25) Ometi oli see ka esimene kord näha pealt päris elus kullide väljaõpetamist ning aimamisi kohtuda oma tulevikuga: Seda päeva mäletan ma igavesti. Ükskord olen see mina.” (lk 25)

ilmunud

misest, mis lapsena oli tundmatu ja hirmutav − näiteks võimalik maailmalõpp tuumasõja kujul. Või vanemate lein, millest vaikiti, aga mis oli kohal.

Samasse kihti kuulub ka suhestumine kirjanik T. H. White’iga (1906–1964), eriti tema raamatuga „Kanakull”.

Kaheksa-aastasena ei olnud ta kuidagi mõistnud, miks kirjutab keegi raamatu sellest, kuidas ta ei suuda üht asja teha.

Veidi hiljem leidis ta napi ja hukkamõistva arvustuse ning tundis kergendust: „Ma olin õigete poolel, mul oli lubatud tunda antipaatiat selle täiskasvanu vastu ja pidada teda rumalaks.”

Praegu ütleb Macdonald: „Valus on meenutada seda kergendust, mida tundsin neid sõnu lugedes, kergendust, mis sai rajatud lootusetule võimetusele tajuda maailma mõõte.” (lk 35) Nüüd lunastab ta oma hukkamõistu ja süüvib White’i ellu, tuues lugeja ette inimlikult traagilise ja vastuolulise isiksuse, kellega teda seob siiras armastus looduse üllatavate imede vastu.

VARJUNDITE MÄNG „Vaatan Mabelit. Tema vaatab mind.

Tuhandeid aastaid on temasuguseid püütud ja vangistatud… Kuid vastupidi teistele loomadele ei ole temasuguseid saanud kunagi kodustada.

Lugematutes kultuurides on see muutnud nad metsikuse sümboliks.” (lk 123) Kanakulli treenimise peene kunstiga põimuvad Macdonaldi raamatus ekskursid kullidele antud tähenduste juurde, mida ta leiab nii White’i kui teiste kullikasvatajate teostest, ajaloost ja kirjandusest. „Kullid lendavad ja jahi-

vad ja tapavad; lennukid teevad sedasama. Sõjapropaganda kasutas need sarnasused innukalt ära, näidates õhujõude osana asjade loomulikust korrast.” (lk 205) Heleni isa oli olnud sõjaaja lapsena kirglik lennukivaatleja, hiljem sai temast fotograaf. „Tõenäoliselt pärisin oma vaatlejaloomuse isalt,” ütleb Macdonald. (lk 205) Seda on raamatus tunda. Kõndides vaatlejana mööda Inglismaa mäenõlvade, argipäeva ja hingemaastike radu, muutuvad igapäevaelu pisiasjade peegeldused erakordselt võluvaiks. Ilmneb inimese ja maailma läbipõimituse rikkus. Marju Lepajõe on ühes intervjuus öelnud, et õnn peitub varjundites. „K nagu kanakull” on raamat varjunditest keset sügavaid varje, raamat kannatusest, mida leevendab midagi „varjundirikkuses veetlevat” (kui tsiteerida Alliksaart). Selle märkamiseks on vaja hingetõmbeaega, milles kellad ei tiksu. Ja aeg mööduski, teostades „oma ettevaatlikku võlutööd /.../ kogu lein oli muutunud millekski muuks. See oli nüüd lihtsalt armastus.” (lk 287)

K nagu kull Helen Macdonald tõlkinud Kristiina Kivil 304 lk pehme köide

Kullal ja hõbedal on inimkonna ajaloos olnud erakordselt suur roll. Ja praktilise väärtuse kõrval on alati olnud oluline ka kuld- ja hõbeesemete sümboolne tähendus. Lisaks esemete kirjeldusele jutustatakse raamatus lugusid sellest, milleks neid loodi ja mis puhuks kingiti, kuidas kasutati ja kaunistati, mida tähendavad neil leiduvad märgid ja sümbolid ning kuidas esemete omanikud või kinkijad end hõbeteostel jäädvustasid.

Samuti tutvustatakse kullasseppasid, kes neid esemeid lõid ja ära on märgitud ka nende praegused asukohad.

Imelised linnud.

Mida neilt õppida meie endi, maailma ja tuleviku kohta Jim Robbins tõlkinud Kalle Klein 352 lk, kõva köide

Meie suhe lindudega erineb meie suhtest kõigi teiste elusolenditega.

Linde leidub praktiliselt kõikjal ning meile meeldib neid vaadelda, kuulata, kodus pidada ja ka nendega suhelda Jim Robbinsi sõnul on linnud meie kõige olulisem side loodusega.

See raamat kirjeldab lindude ainulaadseid omadusi ja näitab, kui väärtuslikud on nad inimeste jaoks – nii ökoloogilises kui vaimses kontekstis.

Tuginedes nii teadusuuringute tippsaavutustele kui ka inimeste vanimatele usunditele, on see raamat pilguheit lindude imetabasesse maailma ning hämmastavatesse viisidesse, kuidas nad kogu planeedi elu rikastavad.

KOOLIBRI Koloneliproua Rosa Liksom tõlkinud Kadri Jaanits 176 lk, kõva köide

„Koloneliproua” on ühe öö romaan, sisemonoloog, mis laieneb oma ajastu läbilõikeks. Soome iseseisvuse juubeliaastaks on Rosa Liksom välja toonud luukered ühe rahva kapist. See on lugu Soomest, kus valmistutakse sõjaks, elatakse Nõukogude Liidu ja NatsiSaksamaa vahel ning ollakse kõvasti kaldu viimase poole, kuni sõjaline liit laguneb. See on ka lugu ühest teisest liidust – põrgulikust abielust.

Parimad asjad maailmas on tasuta. Säästliku rändaja reisijuht tõlkinud Olavi Teppan 304 lk, kõva köide

Lonely Planeti reisijuht sisaldab arvukalt vihjeid ja soovitusi, kuidas reisil raha kokku hoida ja mida maailma erinevates sihtkohtades tasuta või mõistliku hinna eest vaadata ja kogeda. Vaba sissepääsuga muuseumid, tasuta tantsutunnid, kohalike seas hinnatud soodsad söögikohad ja piletita üritused ning palju muud, mis on selles raamatus loetletud, hõlmavad rohkem kui 60 suurlinna ja turismipiirkonda kõikjalt üle maailma.

Klaara ja Ville.

Kadunud mänguasjade saladus Santi Anaya, Sess tõlkinud Meelis Mäesepp 48 lk, pehme köide

Selles raamatus otsivad supervõimetega sõbrad häbematut mänguasjavarast, kes ümbruskonna lastes hirmu ja segadust tekitab. Kas neil õnnestub tema salapeidik leida ja röövitud asjad tagasi saada?

Teadmiste entsüklopeedia.

Inimkeha ühislooming tõlkinud Andreas Ardus 208 lk, kõva köide

Faktirikas teaberaamat, kus antakse põhjalik ülevaade inimese organismi ehitusest ja talitlusest, käsitletakse terviseteemasid, inimkehaga seotud teadusi ja nende edusammude mõju inimese elule tulevikus. Õpilane saab siit rohkesti lisateavet.

365 leiutist ja leiutajat ühislooming tõlkinud Aime Kons 200 lk, kõva köide

Mitmetel asjadel ja materjalidel on oma põnev saamislugu. Mõned leiutati juhuslikult, ootamatu inspiratsiooni ajel, teiste loomiseni viis aastatepikkune visa töö ja katsetamine.

Mõned leiutised pärinevad antiikajast, teised pidid pikki sajandeid ootama läbimurdeid teaduses ja tehnikas. Selles raamatus on 365 lugu maailma muutnud leiutistest ja avastustest ning inimestest nende taga.

Rahvarõivad kogu maailmast.

Pane nukud riidesse!

Katherine Halligan tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 34 lk

Raamatus on kaheksa papist nukku ehk neli paari emasid ja tütreid.

Esmalt tuleb nukud ettevaatlikult välja vajutada ja siis neile kaunid rahvariided selga panna.

Kokku on raamatus 20 imekaunist rahvariidekomplekti.

Nr 4 (119) 19. september 2018

4

Hiiglaste jalajälgedes ALEKS LANGE

1968.

aastal jõudsid kaks meest arusaamisele, et tuleb bänd kokku kutsuda. Üks neist kahest oli ansambli Yardbirds kitarrist ning 1960ndate lõpu Londoni üks hinnatuimaid ja nõutumaid stuudiomuusikuid. Teine asjaosaline oli endine maadleja ja väljaviskaja, kurikuulsa Don „Ozzy äiapapa” Ardeni käe all muusikaärisse jõudnud mänedžer.

KAS MAAILM VAJAS VEEL ÜHT BRITI BLUUSIROKI BÄNDI? Pärast peamise kandidaadi äraütlemist leidsid nad lõpuks laulja, erinevates Birminghami bändides tulutult läbilööki üritanud kuti. Viimane tõi kampa ka oma tuttava iseõppinud trummari, kes lõi nagu filmi „Briljantkäsi” Ljolik – kõvasti, kuid täpselt. Bassimeheks värvati veel üks stuudiomuusik, kogenud tööloom ning muusikute ringkondades hinnatud pillimees, kuid üpris tundmatu ning lisaks oli läbipõlemise äärel temagi. Bändil polnud õigupoolest lepingutki ning raha esikplaadi salvestamiseks tuli kidramehe taskust.

Tõepoolest, mitte just hiilgav algus maailma vallutuseks! Meenutagem, et tegu oli aastaga 1968 – ühe põnevama, olulisema ja konkurentsitihedamaga rokkmuusika ajaloos. See oli aasta, mil ilmusid biitlite „Valge album”, Rolling Stonesi „Beggar’s Banquet”, Jimi Hendrixi „Electric Ladyland”, Van Morrisoni „Astral Weeks” – kui mainida vaid üksikuid selle aastanumbri üliolulistest albumitest. See oli aasta, mil tegevust alustasid Black Sabbath, Rush, Deep Purple, Yes ja Can ning briti bluusirokkaritest tegid ilma Jeff Beck, Eric Clapton ja Peter Green. Teistest rääkimata. Vajas see maailm veel üht briti bluusiroki bändi, veel üht kampa kahvanägusid, kes mustade bluusilegendide riffe ja lugusid laenasid?

Oo jaa, vajas küll! Kriitikud kirtsutasid nende esikalbumi peale nina (näiteks ajakirjas Rolling Stone ilmunud John Mendelsohni materdav arvustus on aja jooksul muutunud legendaarseks) ning tegid sama ka kahe järgmise kauamängiva peale. Aga kriitikud kriitikuteks, kogu ülejäänud maailm varises nende ette põrmu kiiremini kui kitarrist ja bändi looja Jimmy Page, laulja Robert Plant, bassimängija John Paul Jones, trummar John Bonham ja mänedžer Peter Grant ka oma julgemates unistustes lootnud olid. Ja nen-

FOTO GETTY IMAGES

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

New Yardbirds saab Led Zeppelini nime all tuule tiibadesse. Üks esimesi reklaamfotosid 1968.

de bänd, kellest jutt, oli mõistagi Led Zeppelin. Üks ja ainus.

AUTOR ON LEGENDAARNE ROKIBIOGRAAFIATE KIRJUTAJA Kui välja arvata mõned taasühinemised, kestis õigusega 1970ndate suurimaks bändiks tituleeritud Zepi karjäär vaid tosin aastat, trummar John Bonhami traagilise surmani. Ilmselt pole õigemat tegelast Led Zeppelini peadpööritava loo raamatusse kokku võtma kui tuntud briti muusikaajakirjanik ning rea rokibiograafiate autor Mick Wall. Kirjutaja, kel ette näidata 35 aasta pikkune karjäär muusikamaailmas.

Wall alustas muusikaajakirjanikuna, kelle teemad olid peaasjalikult punk, uusromantika, funk ning veidral kombel ka metal ja hard rock. Olles endale kirjutajana nime teinud, hüppas ta suhtekorraldusmaailma, kus promos näiteks Black Sabbathit ja Dire Straitsi ning töötas ka plaadifirma Virgin pressiesindajana.

Wall on kirja pannud ka paljude teiste maailmakuulsate muusikute ja ansamblite, nagu Ozzy Osbourne, Iron Maiden, AC/DC ja Guns N’ Roses

biograafiad. Ja kui raamatukogus rokielulugude riiulis näpuga järge ajada, selgub, et Wall võib ennast (loodetavasti) uhkusega tituleerida enim eesti keelde tõlgitud rokiraamatute autoriks.

Tõsi küll, neid leiab täpselt kolm tükki.

Suhteliselt lühikese aja jooksul on maakeelde ümber pandud tema raamatud „Enter Night. Metallica” ning „AC/DC. Põrgu polegi nii paha koht”.

Oma entsüklopeedilisi teadmisi muusikast Wall vaka all ei hoia. Ta lahkab põhjalikult Zeppelini mõjutajaid kirjeldades, kuidas bänd korraldas kratibandena rüüsteretki teiste muusikute loomingustesse varasalvedesse ja avab üksikasjaliselt muusikaäri telgitaguseid. „Hiiglaste” ilmselt kõige intrigeerivam ja samas vastuolulisemaid osi on kaldkirjas vahepalad, mida Walls esitleb bändi liikmete ja mänedžer Peter Granti monoloogidena. Need on puhtal kujul kirjutaja fantaasia vili ning mõeldud toetama tema narratiivi bändist. Tõe au andes tuleb öelda, et Walli heiastused ei olnud bändiliikmetele meeltmööda. Kitarrist Jimmy Page näiteks suhtus „Hiiglastesse” nimelt seetõttu ülimalt kriitiliselt (see on veel

pehmelt öeldud) ning ähvardas autorit suisa kohtuga.

Originaalis kümne aasta eest ilmunud „Led Zeppelin. Kui maal kõndisid hiiglased” on parim tänaseks ilmunud raamat legendaarsest bändist, mis oma tippaegadel „õgis planeete ja sittus välja tähti” ning viis rokimaailma lavataguse hedonismi ja läbustamise enneolematusse kõrgusesse. Ja mõistagi bändist, mis kirjutas uue, valju ja üliolulise peatüki rokkmuusika ajalukku.

Bändist, kelle muusikalisest pärandist ei saa üle ega ümber ning kelle looming püsib elus seni, kuniks maailmas on alles üksainus põlvepikkune poisike ja üks elektrikitarr.

Led Zeppelin.

Kui maal kõndisid hiiglased Mick Wall tõlkinud Olavi Teppan 608 lk pehme köide

Ulrika Kestere lugude maailm MONIKA UNDO

N

oore Lätis sündinud, kuid Rootsis elava kirjaniku, kunstniku, fotograafi, disaineri Ulrika Kestere esimene lasteraamat „Metsikud naabrid” ilmus aprillis 2018. Lühikese ajaga on raamat tõlgitud veel prantsuse, taani, itaalia ja vene keelde.

Tegelikult ei ole üllatav, et Kestere kirjutab just lastele, sest ta on alati armastanud muinasjutte ja lasteraamatuid.

Autoritest on tema vaieldamatult suur lemmik olnud Tove Jansson. Kuigi Kestere on aastaid enda jaoks kirja pannud erinevaid lookatkeid, pole ükski neist tema meelest olnud edasi arendamiseks piisavalt hea. Aga vabakutselisena alus-

tades jõudis just see õige lugu temani. Õnnestunud loos peab Kestere meelest olema huumorit, lisaks väike annus elufilosoofiat. Tegelikult just selline „Metsikud naabrid” ongi. Kesterele meeldib, kui peategelased on loomad – inimestega puutub ta igapäevaselt niigi piisavalt kokku. Loomi kohtab paljudel Kestere piltidel ja fotodel, ka „Metsikute naabrite” tegelased on Jänes ja neli kassi.

Ulrika Kestere on „Metsikud naabrid” nii kirjutanud kui ka illustreerinud.

Kestere tunnistab, et enne sündis lugu, õigemini selle lõpp, alles siis tegi ta illustratsioonid. Nimelt nägi ta pilti hüppavast jänesest, aga Kesterele meenutas see tantsimist. Ja sel hetkel Kestere teadis, et tema raamat peab lõppema tegelaste tantsimisega. „Metsikud naabrid” räägib sellest,

kuidas Jänes on ostnud endale suvemaja, sest kes see ikka tahab terve aasta pimedas urus elada. Suvemajja jõudes avastab Jänes, et tema aias on end sisse seadnud metsikud kassid. Just nimelt metsikud kassid, sest hirmul on suured silmad. Nii peab Jänes üht kassi lõviks, teist tiigriks, kolmandat gepardiks ja neljandat pantriks. Päris hirmuäratav! Lihtsam oleks taolises olukorras jalga lasta, mis sellest, et suvemaja oli Jänesele väga palju maksma läinud – tervelt kolm porgandit! „Metsikud naabrid” on lustakas, samas õpetlik lugu lastele, aga pakub ka täiskasvanutele mõtlemisainet – just säärane võiks olla üks hea lasteraamat.

Veel peavad väärt lasteraamatus olema köitvad pildid. Kestere illustratsioonid on kõnekad, lisaks on Kesterel väga

omapärane kunstnikukäekiri.

Kohe-kohe on Rootsis ilmumas Ulrika Kestere järgmine lasteraamat, mis räägib sõprusest. Peategelased on sedapuhku Ilves, Karu ja Leemur. Loodetavasti saavad sedagi raamatut peagi ka Eesti lapsed lugeda.

Loo kirjutamiseks intervjueeris autor Ulrika Kesteret.

Metsikud naabrid Ulrika Kestere tõlkinud Ülle Kiivet kõva köide 24 lk

5

Nr 4 (119) 19. september 2018

WWW.EKSA.EE

MÄRT VÄLJATAGA autor

I

nglise luule on sama vana kui inglise keel. Uusinglise keel hakkas kujunema 16. sajandil. Varasema luule lugemiseks vajab tänapäeva inglane tõlget. Sellegipoolest nimetatakse mõnikord inglise luule isaks juba Geoffrey Chaucerit (1343–1400), kes kirjutas veel keskinglise keeles.

Tänaseks kõneleb inglise keelt emakeelena ligi 400 miljonit ja teise keelena üle kahe miljardi inimese üle terve maailma. Kuid inglise või briti luuletajateks nimetatakse enamasti neid, kes elavad kas Inglismaal, tolles Suurbritannia saare lõunapiirkonnas, või siis Briti saartel üldisemalt. Antoloogiasse on niisiis natukene võetud ka šotlaste ja iirlaste loodud ingliskeelseid luuletusi.

Inglise luule vaim kasvab välja keele rütmist ja selle sõnavara hübriidloomusest, nagu ka uusinglise keele eelsest anglosaksi minevikust. Oma põhjalt on inglise keel germaani keel, mille sõnavara on pärast normannide vallutust niimoodi topeldunud, et peaaegu igale germaanitüvelisele sõnale leidub paralleelne romaanitüveline. Esimesed tähistavad enamasti igapäevasemaid ja käegakatsutavamaid asju ja on ka ise niisugused.

Romaani sõnad, nagu ka nende tähendused on abstraktsemad, õhulisemad ja tehnilisemad. Nii on inglise luuletajatel justkui kaks viisi maailma

näha, kogeda ja väljendada: ladina sõnatüved tõstavad luule õhulisele spirituaalsele tasandile, samal ajal kui germaanilikkus rõhutab asjade kaalukust.

Sellest siis üleva ja triviaalse, usuinnu ja kogemusliku uudishimu, kõrgtõsiduse ja ekstsentrilisuse läbipõimunud tasakaal inglise luule teemades ja tundelaadis. Tõlgetes eesti keelde muidugi inglise sõnavara eripära edasi anda ei saa. Aga selle tulemused väljenduvad ka luuletuste ainestikus, meeleoludes ja suhtumises maailma.

Essees „Inglise luulest ja eesti mentaliteedist” (1937) on Ants Oras maininud inglaste toekat praktilist meelt ja „eetilist häälestust”, mida aga täiendab „jumalikult vastutusetu, õhuliselt ilutsev, mullarõhutu rõõm, mida just inglise luule ning üldse kirjandus pakuvad üsna erilises kvaliteedis ... Poeedina on [inglane] sageli hoopis rohkem poeet kui sakslane või prantslane, „puhas kunst” kirjanduses on temal põlistest aegadest säilind pärimus, mille põhjendamiseks ja õigustamiseks ta on vajand vähem teoretiseerimist kui mitmedki teised rahvad, sest et see tema meelelaadile on juba eeskätt väga lähedane ja arusaadav.”

Inglise luuletraditsiooni on nimetatud ka „maailma kõige rikkalikumaks ja kõige järjepidevamalt elusaks”. See sündis Tudorite õukonnas renessansliku ja humanistlikuna, hargnes barokseks, klassitsistlikuks ja sentimentaalseks, jõudis kõrgeimate tippudeni romantismis ning kulges läbi dekadentsi

FOTO ERAKOGUST

Inglise luule vaim

Raamatu autor Märt Väljataga.

moodsa luuleni, jäädes ka modernismi ajajärgul radikaalsematest avangardeksperimentidest suuresti puutumata.

Läbi kuue sajandi, Geoffrey Chaucerist kuni Geoffrey Hillini on inglise luule ikka pöördunud Inglise looduse ja süvaajaloo poole ning kõnelenud ikka ja jälle jumalast, armastusest ja surmast.

Käesolev, ühe tõlkija valimik sisaldab üle kahesaja luuletuse viiekümne kuuelt autorilt ja üritab anda punktiirse läbi-

lõike tähtsamatest ajajärkudest, žanridest, vooludest ja autoritest. Raamat on varustatud autoritutvustuste, märkuste ja järelsõnaga. Selles leidub laule, sonette, oode, hümne, eleegiaid, satiire, ballaade, epigramme, dramaatilisi monolooge jm vorme ja žanre. Luuletuste teemad ulatuvad loodusest teispoolsuseni, viimsest kohtupäevast kombekriitikani, ajaloost hingemaastikeni.

Kõrvuti lühemate paladega leidub siin ka lüürilisi suurteoseid nagu John Miltoni „Lycidas”, Thomas Gray „Külakalmistul kirjutatud eleegia”, Percy Bysshe Shelley „Mont Blanc”, William Wordsworthi „Tintern Abbey” või W. H. Audeni „Lubjakivi kiituseks”. Enamik luuletusi on krestomaatilised palad ja mõned neist, nagu Rudyard Kiplingi „Kui” või W. B. Yeatsi „Innisfree järvesaar”, on algkeeles tohutult populaarsed.

Loodetavasti aitab tõlkeantoloogia inglise luule vaimu eesti lugejale lähemale tuua.

Väike inglise luule antoloogia Märt Väljataga 423 lk kõva köide

WWW.HELIOS.EE

Molli ja Popi aitavad paremaks kasvada ANNELI LAAMANN alushariduse pedagoog

K

irjastuselt Helios on ilmunud lasteraamatud „Molli” (2014) ja „Popi” (2018). Mõlemad raamatud, nii „Molli”, mis võitis ka Hea Lasteraamat 2014 tiitli, kui ka hiljuti ilmunud „Popi” (originaalis „Piki”) on suurepärased abilised oluliste probleemide lahendamisel, mida väikesel lugejal ette võib tulla. Mõlemad raamatud käsitlevad aktuaalseid teemasid läbi positiivse stsenaariumi ning pakuvad seeläbi väikesele lugejale (või ettelugemise korral kuulajale) tuge mõista emotsioone ning saada teadmisi sotsiaalse suhtevõrgustiku toimimisest, kujundada moraali ning humaanset maailmapilti.

Raamatud on sarnased, nagu oleks tegemist järjega, aga seda vaid esmapilgul. Tegelikult on tegemist kahe iseseisva looga, kus tegelased ei kordu. „Molli” räägib sõprusest, sõbra leidmisest ja hoidmisest ning „Popi” teema on kiusamine. Soomes on mõlema raamatuga koos ilmunud metoodiline materjal, mis on suunatud lasteaia- ja algklassiõpetajatele, et raamatuid lastega läbi töötada. Eesti keeles on ilmunud vaid pildiraamatud.

Molli on naljakas olevus, kes elab ihuüksi suures vanas majas. Tema värav on alati suletud ja külalisi tal kuna-

gi ei käi. Ehk seepärast, et Molli õu on täis silte „Ära tule!”, „Hoia eemale”, „Eramaa!” jne. Ometi tuleb Mollile ükskord külaline. Nimelt ei oska väike Sisu lugeda, aga ta on väga uudishimulik ja julge. Vihaselt ajab Molli kutsumata külalise minema, kuid siis kohe kahetseb oma tegu. Ta on olnud nii kaua üksi ja vajaks hädasti sõpra. Molli hakkab uurima, kuidas saada sõbraks, kuidas sõbraga peaks käituma, andes lastele mõtteainet ja teadmisi, mis neile sõbra leidmisel ja sõbralikuks olemiseks ära kulub.

Teise raamatu peategelane Popi on väike armas sell, kes tahaks teiste suuremate kaaslastega puuonnis mängida.

Rõõmsalt koputab ta onni uksele, kuid ta saadetakse ilma pikema jututa ukse tagant minema. Hästi on kirjeldatud Popi tundeid, mis pakuvad äratundmist lastele, kes on sama kogenud – kui sind ei võeta teiste mängu. Täiskasvanu sekkumisel lubatakse Popi mängu, aga vaid ukse taha valvuriks. Sa oled nagu mängus, aga tegelikult ei ole ka. Popi rõõm asendub kiiresti viha ja meeleheitega.

Puuonnis on koos kirju seltskond. Üks neist on mängu liider ja Popi kiusamise algataja ning on veel teisigi kaasaminejaid ehk passiivseid pealtvaatajaid. Raamat annab võimaluse lahata lastega kiusamise teemat ja selgitada, et ka passiivne pealtvaatamine ja sekkumata jätmine, kui sa näed, et kellele-

gi tehakse liiga, on kaaskiusamine. Mõlemad raamatud pakuvad ainest ja aruteluruumi kasvada lapsel sõbralikuks ja sotsiaalsete olukordadega paremini toimetulevaks inimeseks.

Head lasteraamatud on need, mis arendavad sotsiaalset teadlikkust ning võimet panna ennast teise rolli; annavad jõudu ehk jõustavad isiklike tõekspidamiste väljakujunemisel ning püsimajäämisel ja annavad võimaluse õppida teise (väljamõeldud tegelase) kogemusest; samuti pakuvad kindlustunnet isikupärase minapildi tekkimisel.

Hea lastekirjandus aitab turvaliselt tutvuda maailma eri tahkudega, muuta mõtteid ning ühes sellega käitumist.

Hea raamat aitab lugejal paremini mõista iseend ning ümbritsevat maailma. Molli ja Popi aitavad lastel kasvada paremateks – paremateks sõpradeks ja inimesteks. Kuid täiskasvanu abi on siinkohal oluline – tuleb arutleda, suunata ja peegeldada.

Popi Katri Kirkkopelto tõlkinud Hille Lagerspetz 44 lk kõva köide

eksa

ilmunud Millest kõneleb vana taksojuht kuupaistel Andrus Kivirähk 231 lk, kõva köide

Andrus Kivirähki värske jutukogu toob lugejani 12 novelli ja monoloogi. Kaasa saab elada kolme paksu, pimeda hobuse, üksiku põie, „Loomingu” peatoimetajate, metsavendade, tulnukate heaks töötavate koduperenaiste ja veel paljude teiste olevuste imeväärsele ja õpetlikule saatusele.

Köster Andrus Kivirähk 359 lk, pehme köide

Raamatusse on koondatud näidendid „Kevadine Luts”, „Köster”, „Vaimude tund Koidula tänavas”, „Kaarnakivi perenaine”, „Alias”, „Isamaa pääsukesed”.

Vaim ja loodus – möödapääsmatu ühtsus Gregory Bateson 272 lk, kõva köide

Autor esitab väljakutse Lääne filosoofia dualistlikule vaimu ja mateeria vastuolust lähtuvale epistemoloogiale. Pakkudes välja C. G. Jungist inspireeritud creatura ja pleroma ehk elusa ja elutu vastanduse. Autor näitab lugejale mustrit, mis ühendab – võimalust näha, mis on ühist inimmõtte ja evolutsiooni kulgemise protsessidel, missugust otsustavat rolli mängivad nendessamades protsessides informatsioon ja erinevus ning kuidas on omavahel seotud kõik elav meritähest kuni sekvoiametsade, inimeste ja nende moodustatud kõikvõimalike organisatsioonideni.

helios

ilmunud Minu kodumaa Maria Teiverlaur 160 lk, kõva köide

„Minu kodumaa” on laste luuleraamat Eestimaast ja eesti rahvakultuurist. Raamatut on võimalik kasutada eelkooli ja algklasside õppetöös lisamaterjalina.

Raamatus on üle 70 luuletuse, mille teemad on Eesti sümboolika, rahvuseepose kangelased, legendid, erinevad Eestimaa paigad, Eesti toidud, traditsioonid, tähtpäevad ja kombed.

Iga luuletuse järel on täiendavat teavet selles käsitletud teema kohta.

See aitab õpetajal, lapsevanemal ja lapsel värvikamalt lahti mõtestada Eestiga seonduvat ja selles raamatus leiduvaid värsiridu. Luuletuste ja nendele järgnevate selgitavate tekstide autor on psühholoog ja õppejõud Maria Teiverlaur. Raamatu on illustreerinud tunnustatud Eesti kunstnik Ülle Meister.

Raamat „Minu kodumaa” on kingitus Eesti Vabariigile 100. sünnipäeva puhul.

Proua Westaway surm Ruth Ware tõlkinud Pilleke Laamann 352 lk, pehme köide

Kui Harriet Westaway saab ootamatu kirja, et on oma Cornwalli vanaemalt märkimisväärse varanduse pärinud, tundub nagu oleks ta palvetele vastatud. Tüdruk on võlgu liigkasuvõtjatele, kelle ähvardused lähevad üha jõhkramaks – ainuke

võimalus pääsemiseks on kiiresti raha hankida. Kuid olukorra teeb veidraks see, et Hali vanavanemad on juba enam kui kakskümmend aastat surnud.

Seega kiri on saadetud valele inimesele.

Hal võtab vastu elumuutava otsuse ja petuteelt enam tagasi pöörata ei saa.

Ta peab samas vaimus jätkama, isegi oma elu ohtu seades, vastasel korral kaotaks ta kõik.

Järjekordne põnevik kaasaegseks Agatha Cristie’ks kutsutud autorilt, mis on jutustatud Ruth Ware’ile omases pinget kruvivas stiilis – kui oled kord juba lugemist alustanud, on raamatut pea võimatu käest panna.

Toimetulek leinaga Atle Dyregrov, Kari Dyregrov tõlkinud Ene Aschjem 200 lk, pehme köide

„Lähedase kaotanud inimesega kohtudes pea meeles, et see on kõige hullem, mis tema elus on juhtunud.”

Atle Dyregrov Raamat „Toimetulek leinaga” sisaldab praktilisi nõuandeid, mis aitavad leinajal kaotusega edasi elada. Need põhinevad autorite aastakümnetepikkusel kogemusel ja uurimustöödel. Raamatust on kasu ka leinaja lähedastel, sotsiaalvaldkonna ja vaimse tervise spetsialistidel, kes leinajaid aitavad. „Atle ja Kari Dyregrovi eluline raamat täidab olulise lünga eestikeelses leinateemalises kirjanduses. Atle Dyregrov on Estonia katastroofist alates toetanud ja koolitanud Eesti vaimse tervise spetsialiste. Suur tänu, Atle!”

Maire Riis, traumaterapeut ja kriisikonsultant

TÄNAPÄEV Initsiaal purjeka ja papagoiga Piret Raud kujundanud Dan Mikkin 202 lk, kõva köide

Piret Raua esimene täiskasvanutele mõeldud romaan räägib kunstimaailmast ja tunnustuseihalusest, mis suuremal või vähemal määral mõjutab kõigi tegelaste väärtushinnanguid ja valikuid. Samas on siin juttu ka eneseotsingutest kunstis ja väljaspool kunsti.

Solženitsõn.

Elu ja eetos Erkki Vettenniemi tõlkinud Maimu Berg ja Sander Liivak kujundanud Andres Tali 320 lk, kõva köide

Aleksandr Solženitsõn (1918–2008) on oma teostes kirjeldanud GULAG-i vangilaagrite koledusi võib-olla jõulisemalt kui keegi teine. Noores eas nõukogude võimu toetanud kirjanikust sai dramaatiliste pöörete kaudu teisitimõtleja, propaganda ja tsensuuri ohver ning sundemigrant. 1994. aastal kodumaale naastes leidis ta eest uutmoodi segaduse, mida kritiseeris elu lõpuni. Käesolevas väljaandes on ka põhjalikumalt juttu Solženitsõni seostest Eesti ja eestlastega.

Üks koll läks ükskord kooli.

Eesti lapse kõige uuemad jubejutud koostanud Ilona Martson illustreerinud Sirly Oder kujundanud Angelika Schneider 204 lk, kõva köide

See on juba kolmas kogumik Eesti laste jubejuttudest. Peetagu siiski meeles, et see pole päris elu. Õnneks.

Kui mõni päris isa jääb tööle hiljaks, siis ei panda teda karistuseks arbuusi sees Konsumisse müüki. Kui mõni päris tüdruk liiga palju kädistab, siis ei ole karta, et tema kindad teda kägistama hakkavad. Ning muidugi tahaks loota, et Harjumaa Liinide päris bussiga päriselt Vaidasse sõitmine on samuti üldiselt ohutu ettevõtmine.

Aga jutte lugeda on sellegipoolest lõbus.

Viktor Korol, Siberi võmm.

Tallinn lõhnab Gerda Kordemets kujundanud Villu Koskaru 296 lk, pehme köide

Teleseriaalist tuttav seltskond lahendab selle raamatu kaante vahel kolm mõrvalugu – „Pokemonid” „Hole in One” ja „Ainult üks kord elus” – aga Viktor Korolilt, Siberi võmmilt endalt ei õnnestu tema kolleegidel saladuseloori kergitada, hoolimata patoloog Mõisniku analüütilisest mõistusest, psühholoog Tanja sarmist ega paarimees Priki visadusest.

Hopspelleri amulett.

Kõrvetav puudutus Jana Maasik illustreerinud Joonas Sildre 160 lk, kõva köide

Millalgi 20. sajandi alguses ühes Eesti- või Liivimaa Hopspelleri nimelises mõisas hakkab kolmele mõisa lapsele, Pipale, Egonile ning aednikupoiss Mattisele tunduma, et mõisa esinema tulnud tsirkusetrupiga on midagi viltu. Pärast komejantide lahkumist avastataksegi, et maja on kalliskividest ja hõbenõudest tühjaks tehtud. Alanud tagaajamine osutub mõistagi märksa ohtlikumaks kui algul arvatud.

Nr 4 (119) 19. september 2018

Noore loodusuurija seiklused PRIIT PÕHJALA

D

avid Attenborough’ nimi ja hääl ei ole vististi võõrad ühelegi loodushuvilisele. Armastatud loodusteadlase ja BBC saatejuhi karjäär televisioonis on nüüdseks jõudnud juba seitsmendasse kümnendisse ning üks uusimaid tema osalusel valminud saatesarju, Eestiski näidatud „Planeet Maa II” on vaadatuim loodusdokumentaal läbi aegade.

Attenborough, kes on muuseas valitud Suurbritannia kõige usaldusväärsemaks avaliku elu tegelaseks ja keda mõnede andmete järgi peetakse meie planeedil enim ringi rännanud inimeseks, alustas televisioonis 1952. aastal praktikandina. 26-aastasel zooloogiharidusega mehel oli suur soov teha loomasaateid, kus peategelasi tutvustataks peale stuudiokeskkonna ka nende loomulikus, looduslikus ümbruses. See oli toona veel üsna tavatu nägemus, kuid sellegipoolest õnnestus Attenborough’l veenda BBC-d ja Londoni loomaaeda rahastama Aafrika-retke, mis hõlmaks nii haruldaste loomade kogumist loomaaiale kui ka sellest telesarja tegemist.

Esimene saade jõudis teleekraanile 1954. aastal ja kogus väga palju vaatajaid, nii et oli põhjust ette võtta ka teine retk, seekord Guyanasse Lõuna-Ameerikas. Sellele järgnesid reisid Indoneesiasse Kagu-Aasias ja Paraguaysse, jällegi Lõuna-Ameerikas. Kõigil nendel avantüüridel saatis Attenborough’d seiklejast kaameramees ja asendamatu abiline Charles Lagus. Pärast Guyanat hakkas Attenborough nende ühiseid reisikogemusi kirja panema ning raamatusse „Noore loodusuurija seiklused” ongi koondatud kolme viimati nimetatud retke kirjeldused koos hulga toonaste fotodega.

LOOMAD, KULTUUR, INIMESED Olgu siinkohal põnevuse tekitamiseks loetletud mõnedki eksootilised olevused ja ohtlikud ettevõtmised nendest paljudest, keda-mida Attenborough oma raamatus kirjeldab. Guyana: kummastavad sipelgaõgijad ja koolibrid, hirmuäratavad piraajad ja vampiirnahkhiired, põgenemiskunstnikust nabasiga ning hiiglasliku manaati kinninabimine. Indoneesia: karupoeg Benjamin ja orangutan Charlie, Bali võitlus-

FOTO DAVID ATTENBOROUGH

ilmunud

WWW.TNP.EE

„G

uinnessi maailmarekordid” ilmuvad täna juba 63. korda, kuid üle pika aja ilmub raamat ka eesti keeles ning seekord on raamatus ka rekordiline arv eestlastega seotut. Eesti keeles ilmub raamat nüüd kuuendat korda, esimest viis raamatut ilmusid aastatel 2002–2006. Paus venis tervelt kaheteistkümnele aastale, kuna vahepealsetel aastatel keskendus Guinnessi maailmarekordite peakorter üksnes suurematele keeltele.

Aeg on uue väljaande ilmumisel ka kasuks, sest raamat sisaldab võrreldes varasemate raamatutega palju uut materjali. Kaante vahele on kogutud maa-

ilmunud Faktitäius Hans Rosling, Ola Rosling, Anna Rosling Rönnlund tõlkinud Helen Urbanik 310 lk, kõva köide

Miks maailma rahvaarv kasvab?

Kui palju maailma inimesi elab vaesuses? Mitu protsenti maailma üheaastastest lastest on vaktsineeritud?

Inimesed kalduvad ka kõige lihtsamatele küsimustele globaalsete trendide kohta vastama valesti. Lausa nii valesti, et šimpans, kes valib vastused suvaliselt, on sageli tõele lähemal kui paljud ajakirjanikud, pankurid, õpetajad ja Nobeli preemia laureaadid. Raamatus „Faktitäius” selgitab rahvusvahelise tervishoiu professor Hans Rosling koos kaasautoritega, miks see niimoodi on.

Esimene saladus Katharina Vestre tõlkinud Sash Uusjärv 138 lk, kõva köide sari „Looduse lood”

Papagoitibu, keda autor pidi nädal aega toitma oma suust, mäludes maniokileiba ja surudes seda siis keelega linnukese kurgust alla.

kuked, tõus kohalike võimsate vulkaanide tippu ning jaht päratule püütonile ja muidugi komodo varaanile, maailma suurimale sisalikule, keda toona ei olnud veel kordagi teleekraanil nähtud. Ja Paraguay: sekeldused lakkhundi ja nandudega, maailma suurim kapibaarakari ning vöölaste, sealhulgas peaaegu müütilise hiidvöölase otsingud.

Endale omase heatahtlikkuse, sarmi ja huumoriga tutvustab Attenborough raamatus ka kõigi nende maade nii äravahetamiseni sarnast bürokraatiat ja nii eripalgelist kultuuri, alustades vaimude väljakutsumise rituaalist väikeses Guyana külas ja lõpetades võimsa Borobuduri templiga Jaaval.

Kohalike loomade leidmine, filmimine ja püüdmine nõuavad mõistagi häid suhteid ja koostööd põliselanikega, kes saavad raamatus samuti väärilist tähelepanu. Nad on enamasti küll väga abivalmis, kuid muidugi põhjustavad nende teistsugused kombed ja arusaamad – nagu ka teistsugune keel – üksjagu segadust ja peavalu, seda enam et nende silmis pole haruldane loom sageli enamat kui tüütu kahjur või maitsev toit. Nii meenutab autor raevu, mis teda valdas, kui üks kohalik tulistas orangutani, ja valu, mida ta tundis, kui nägi Kalimantani üht kõige imelisemat lindu, argusfaasanit, kitkutuna kellegi pudelkõrvitsas.

MINEVIK JA TÄNAPÄEV Maailm, nagu nendib Attenborough, on pärast tema noorpõlve loomakogumisretki palju muutunud. Guyana savannid, kus ta käis otsimas suur-sipelgaõgijat, olid siis metsikud ja kauged, kuid on nüüd tänu lennuliiklusele kergesti ligipääsetavad. Borobudur, mis romantiliselt lagunes, on täielikult taastatud. Balil, kus polnud ühtegi teist eurooplast, on lennuväli, mis võtab vastu tuhandeid suvitajaid. Ja Komodol, kuhu Attenborough jõudis 1956. aastal pärast kohutavaid bürokraatlikke katsumusi ja iseäranis ohtlikku merereisi, viiakse nüüd turiste iga päev rühmade kaupa varaane vaatama. Kõik need vastuolud teevad „Noore loodusuurija seiklused” vaata et muinasjutuliseks tagasivaateks möödunud aegadele – aegadele, mil sedasorti metsikud seiklused veel võimalikud olid.

Noore loodusuurija seiklused David Attenborough tõlkinud Maria Lepik 456 lk kõva köide

Rekordid taas eesti keeles TAUNO VAHTER

6

ilmarekordid looduse, teaduse, kosmose, spordi ja paljude muude teemade kohta. Lisaks on raamatus hulk uusi teemasid, nagu rekordid robotite, striimimise, arvutimängude ning ka spetsiifiliste saavutuste kohta nagu näiteks tasakaaluliinil kõndimine või LEGOklotsidega seotud ettevõtmised. Tänavuses väljaandes on erileheküljed isemeisterdatud masinatest ja raamat sisaldab kõiki ametlikult kinnitatud ja kehtivaid eestlaste poolt püstitatud rekordeid, mida on praegusel hetkel kaheksateist.

Eestlastega seotud rekordite seas on varasemast tuttavaid sissekandeid, kuid ka terve rida vähemtuntud rekordeid. Juba esimestest väljaannetest on teada 1930ndatel Eestis toodud maailma kangeima piirituse kohta ning Mar-

tin Kleini rekordpikk maadlusmatš, mis kestis 11 tundi ja 40 minutit. Viimastel aastatel on neile lisandunud näiteks mitu Kelly Sildaru püstitatud rekordit, maailma suurim patareimosaiik, korvpallimaraton, kiireim matk Põhjapooluselt maismaale, kätepiruettide rekord ja rida teisi. Tutvu rekordite imelise maailmaga!

Guinnessi maailmarekordid tõlkinud Jana Linnart 256 lk kõva köide

Esimene saladus räägib sinu – ja minu, ja kõigi teiste – loo alates eostumise hetkest kuni sünnini, kui lõplikult „küpseks” saanud inimhakatis end üheksa kuud hiljem välja võitleb. See teaduslikult täpne, geniaalselt lihtsas ja selges keeles suure soojusega kirjutatud raamat räägib loote kasvamisest läbi kõigi selle jahmatavate muundumiste, unustamata kõrvalepõikeid ajalukku ja lisades värskete teadusuuringute poolt tehtud avastusi.

Miks emme joob Gill Sims tõlkinud Elina Adamson kujundanud Inga Joala 352 lk, kõva köide

Tere tulemast emme maailma, kus kodu ja töö, lapsed ja kohustused ta hulluks ajavad. Lisaks on kätte jõudnud emme 39. sünnipäev ja näib, et ees seisab lohutu pilt täpselt samasugusest tulevikust. Aga emme ei taha, et temast saaks üks neist mõistliku soenguga naistest, kes „elavad oma laste jaoks”. Selle asemel haarab ta suure klaasi veini ning saadab kõik peesse. Kuni talle meenub idee, mis talle kõrtsis tuli…

Sõnum Dmitri Gluhhovski tõlkinud Erle Nõmm kujundanud Tõnis Kipper 328 lk, kõva köide

Moskva, 2016. aasta sügis. Linna jõuab tagasi endine filoloogiatudeng Ilja, kes on ära istunud seitse aastat talle klubis taskusse sokutatud narkootikumide eest. Eriti paneb ta tähele nutitelefone, mis varem olid ainult n-ö tegijatel, nüüd aga kõigil. Ilja on otsustanud kätte maksta politseinikule, kes ta võltsitud narkosüüdistusega trellide taha saatis. Ta saab enda valdusse mehe telefoni ning alustab virtuaalmaailmas elu temana.

Tagajärjed on mõistagi ootamatud.

Manjunja Narine Abgarjan tõlkinud Ilona Martson kujundanud Villu Koskaru 400 lk, kõva köide

See raamat on kõigile inimestele, kes veel oskavad ja armastavad naerda.

See on lugu kahe Armeenia väikelinna tüdruku suurest sõprusest, aga mitte ainult. See on lugu võimukast ja koloriitsest juudi vanaemast, aga seegi pole kõik. „Manjunja” lugeja satub justkui keset geniaalse komöödialavastaja vändatud filmi, mis on täis pööraseid olukordi ja elujaatavat huumorit. Hea tuju on seda raamatut lugedes garanteeritud!

Nr 4 (119) 19. september 2018

Kolmas Riik ja selle nõiad

H

itler oli mõistagi türann, sõjard, massimõrvar, ilmselt ka narkomaan ja nii edasi. Aga Eric Kurlander avab oma raamatus veidi vähem käsitletud teema, mille tulemusena võib nimekirja lisada ka musta maagia harrastaja ja võibolla isegi satanisti.

Raamat „Hitleri koletised” kirjeldab üksikasjalikult natsipartei pühendumust okultsele väele, hulludele teadlastele, ulmerelvadele, üliinimeste härrasrassile, paganausu lummusele ja maagilistele reliikviatele, mis pidid andma natsidele piiramatu võimu. Teisisõnu, kui on soov mõista Hitleri mõtteviisi ja tema algatatud liikumise segasevõitu ideoloogiat, on mõistlik alustada mitte „Mein Kampfi” lugemisest, vaid kõikvõimalike salateaduste uurimisest või „Iron Sky” vaatamisest.

Selgub, et Hitler ja tema käsilased uskusid paljudesse hulludesse ideedesse, millest mõni ulatus hoopis kaugemale kui nende mõtted rassipuhtusest, mis sobivad pigem loomade tõuaretuse kui inimeste juhtimise jaoks. Nad elasid hämaras vaimuilmas, milles ringlesid mõtted puhtast verest, müstilistest esemetest, astroloogiast, parapsühholoogiast, uuspaganlusest ja isegi maailmajää teooriast. (Viimane on huvitav teooria sellest, kuidas universumi põhiaine on jää ja tähesüsteemid on tekkinud selle laialipaiskumisel pärast ürgkokkupõrget, inimrass aga jumala seemne-

ilmunud

vedelikku sisaldanud jää langemisest Maale.)

Paljud kõrge positsiooniga, eriti SS-i ülema Heinrich Himmleri kaaskonda kuuluvad parteiliikmed, taaselustasid germaani viljakusjumalanna Holle, nõidade kaitsja kultuse.

Mõned kutsusid end lutsiferistideks ja kummardasid teadagi keda.

Ja nii edasi.

Selle tõsiasja arvele võib tagantjärele panna ka mitmed natsiarmee juhtide erakordselt halvad strateegilised otsused, sest ebateadused jõudsid armee ebaõnneks ka Parapsühholoog Albert von Schrenck-Notzing katset kindralite kaartidele ja tegemas. sõjaliste aktsioonide juhtimisse. Tõdemus, mis raamatust kollase poolele, vaid jääb siiski täiesti kõlama jääb, võib aga olla mõnevõrra tõsiseltvõetavaks ajalookirjanduseks, üllatav: kui ühelt poolt tõukas natsikorraliku viitesüsteemi ja kõige muu juhtkonda nn piiriteaduste poole iniselle juurde kuuluvaga. meste igivana püüd jõuda oma eksistentsi lätetele, siis teiselt poolt paistab sealt ka kõige lihtsamat lapselikku uuHitleri koletised Eric Kurlander dishimu kõige üleloomuliku vastu tõlkinud koos enam-vähem piiramatute võimaIvar-Anton Karros lustega seda rakendada. Ja nagu teada, kujundanud Virge Ilves osutus selline kombinatsioon täpselt nii ennasthävitavaks kui see pealtnäha 512 lk kõva köide tundub.

Sensatsioonimaigulisest teemapüstitusest hoolimata ei kaldu raamat n-ö

WWW.PETRONEPRINT.EE

Üheksa väge, üks ja ainus Lehte HJALMAR KÕRVITS

„A

ja loo” sarja värske raamat rändab koos Lehte Hainsalu, tema inimeste ja tema Tartuga. Autori sõnul on see ühe inimese teekond „Tartu mail eesti, vene, saksa, vene ja eesti ajas”. „Olla üheksavägine” liigub ajas ja elusündmuste vahel vastavalt vajadusele edasi-tagasi-edasi, peatudes ja jälle tagasi pöördudes, nii et olulised hetked räägitakse lahti mitmest vaatenurgast. Üks elu, üheksa vaadet.

EESTI NAISTE LUGU See on lugu mitme põlve eesti naistest.

Lehte ema Elsa tunneb end alati võlglasena, vales kohas olijana, elades nagu kellegi armust ning peab „kogu elu nõu ja luba küsima” ja siis nõuandjate tahtmise järgi toimima. Ei hetkegi lõbu, ei sõnagi tunnustust, üksnes virnade viisi rasket tööd, toeks sitkus ja oskus olukorraga leppida. Ema Elsa on naine, kes peab kodurahu huvides juukseidki salaja kammima, et mitte meest armukadedaks muuta.

Lehte on järgmise põlvkonna naine ja laseb lokid vabalt lehvima, aga temagi „harjub istuma, pea õlgade vahel, küünarnukid kõvasti vastu keha, et

nähtamatu olla”. Tema puhul aga aitab ehk just see näiline nähtamatus mägesid liigutada: Lehte on lapsest saadik olnud järjekindel ja isepäine, ajanud oma rida rahulikult, kindlameelselt, lahkarvamuste puhul tüli norimata, kuid alistumata.

EESTI KIRJANIKU LUGU Lehte elu suunab maast madalast piiritu armastus sõnade vastu, ta on laps, kelle esimene iseseisvalt loetud sõnapaar on „Kalevipoja surm”. Olulisteks märksõnadeks on lugemishullus ja kasvav kirjutamissund, sest oma raamatud peab inimene ära kirjutama, „kes teine nad siis kirjutaks”. Läheme Õpetaja tänavale Tartu kirjanike majja, kus teismeline Lehte kirjanike arutelusid kuulab ja kuuldust arusaamatuid sõnu välja nopib, et neis pärast sõnaraamatu abil selgust saada. Hiljem oleme juba 1980ndates ja näeme Lehtet samas majas kindlakäeliselt tegutsemas, Tartu kirjanike liidu juhina kodulinna kirjanduselu korraldamas, luuleteatrit vedamas, kutsumas kolleege üles 40 kirjale alla kirjutama, taas muretsemas, kõhklemas, kuid mitte kunagi alla vandumas.

Teeme sissevaate eesti poliitiku ellu, kes oli kohal (ülemnõukogu viimases koosseisus) just siis, kui tuli valmis te-

TÄNAPÄEV

Ilu Kodu

Nügimine

Melba Escobar tõlkinud Ehte Puhang kujundanud Liis Karu 222 lk kõva köide

Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni Richard H. Thaler, Cass R.Sunstein tõlkinud Lauri Liiders kujundanud Tuuli Aule 320 lk, kõva köide

„Ilu Kodu” pakub jõhkrat röntgenpilti riigist, kus ideaalid sunnitakse kiiresti alistuma korruptsioonile, ebaõiglusele ja kiire raha kultuurile. Krimiromaani mudelit järgides toob see välja halvima, mida tänapäeval Ladina-Ameerikast leida võib. Lugu joonistub välja kolme naishääle esituses, kelle lood põimuvad ühes Bogotá kuulsas ilusalongis, mis on kui lõuend, millele kujuneb ajapikku pilt valedele üles ehitatud ühiskonnast.

Parandada elavaid

Palaviku kood

Surfamast koju sõites satub 19-aastane Simon autoõnnetusse ja haiglas diagnoositakse tal ajusurm. Simoni elu ei suudeta päästa, kuid tema elundid võivad päästa teiste elusid.

Kakskümmend neli tundi pärast Simoni viimast surfisessiooni siirataksegi tema süda 51-aastasele müokardiidiga naisele. Romaanis vaadeldakse, mida elavad selle kahekümne nelja tunni jooksul üle asjaga seotud inimesed.

Kord oli maailma lõpp. Metsad põlesid, järved ja jõed kuivasid, ookeanid tõusid üle kallaste. Siis saabus põud ja üle maakera levis palavik. Perekonnad surid, vägivald vohas ja inimene tappis inimest. Seejärel ilmus MOOLOK, kes otsis vastust. Lõpuks leidsid nad täiusliku poisi. Poisi nimi oli Thomas, ja Thomas ehitas labürindi. Nüüd on maailm täis saladusi. See on lugu Thomasest ja sellest, kuidas ta ehitas labürindi, mida vaid tema ise mõistis lõhkuda. Kõik saab selgeks.

James Dashner tõlkinud Mai Torim kujundanud Margit Randmäe 344 lk. kõva köide sari „Labürindijooksja”

petrone print ilmunud Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis Mae Lender 240 lk pehme köide

Kord astunud Käina mees mööda teed ja leidnud surnud varese.

Mees pistnud varese tasku ja sõnanud: „Ähk läheb tarvis…” Ähk läheb meid tarvis, mõtlevad hiidlased, see täiesti oma nägu rahvakild, kelle visadus, töökus ning naljalembus on teada ja tuntud. Kui ääremaastumine hoogustub, kui kivilinna kutsuvad tuled meelitavad, kui ühendus mandriga on alailma heitlik – kui kaua suudavad hiidlased uskuda, et neid tarvis läheb…?

Nad teevad end aga jonnakalt suure maa inimestele kuuldavaks ega lase oma olemasolu unustada. See autorile nende juures meeldibki.

ha oma riik. Või õigemini valmistada need vormid, kuhu lükata tainas, et riik ilusti kerkiks ja küpseks, et seejärel naasta kodulinna oma päriselu ehk kirjutamise rüppe tagasi.

TARTU KODUDE LUGU See on ka lugu naabrist, sõbrast, tütrest, emast, abikaasast ja üsna mitmest Tartu kodust. Elupaik kitsendab või avardab inimese võimalusi, kujundab omal moel tema elu. „Olla üheksavägine” värskendab meie mälu, meenutades värvikalt, mida tähendas nõukogudeaegne korterijärjekord, mis asi oli ühiskorter, kuidas toimis ühisköök, mida tähendas see, kui vast valminud kortermajas vesi ülemisele korrusele ei jõudnudki; kuidas hoolitseti imiku eest kodus, kus vannitoas polnudki kütet ette nähtud; või näiteks sedagi, kuidas möödus noorpaari pulmaöö korteris, kus nelja inimese peale oli üksainus voodi.

See raamat on lugu eluülesannetest ja elu mõtte otsimisest. Kui Lehte ja Ilmar pulmaplaane peavad, ütleb Lehte kasuisa neile, et on teil aga usku ja lootust. Lehte imestab, et olulisim jäi ütlemata. Kõige rohkem on siiski armastust. Nii on ka selle raamatuga – see on täis armastust elu vastu. Üheksa korda üle mõõdetult.

Me langetame iga päev otsuseid. Selle kohta, mida osta või süüa, raha paigutamise või oma laste tervist ja haridust puudutavate küsimuste kohta. Kahjuks on meie otsused sageli halvad. „Nügimine“ räägib sellest, kuidas me neid otsuseid teeme ja kuidas saaksime neid teha paremini. Autorid näitavad, et mitte ühtegi valikut ei esitata meile neutraalsel viisil, ja et me oleme kõik vastuvõtlikud kallutavatele teguritele, mis viivad halbade otsusteni.

Maylis de Kerangal tõlkinud Leena Tomasberg kujundanud Villu Koskaru 216 lk kõva köide sari „Punane raamat”

FOTO ERAKOGUST

HJALMAR KÕRVITS

WWW.TNP.EE FOTO RAAMATUST

7

Laske mul olla Clare Mackintosh 344 lk pehme köide

Lehte Hainsalu räägib raamatus lahti olulisi hetki elusündmustes.

Olla üheksavägine Lehte Hainsalu 168 lk kõva köide sari „Aja lugu”

Politsei arvab, et see oli enesetapp. Anna arvab, et see oli mõrv. Mõlemad eksivad.

Aasta tagasi lõpetas Caroline oma elu enesetapuga. Mõni kuu enne seda sooritas tema abikaasa täpselt samasuguse šokeeriva enesetapu.

Anna hakkab kahtlema vanemate surma asjaoludes. Kuid minevikus kaevates paneb ta ohtu oma tuleviku.

Mõnikord on ohutum lasta asjadel olla …

Menukite „Ma lasen sul minna” ja „Ma näen sind” autori kolmas põnevik.

POSTIMEES KIRJASTUS Siberi põgenik.

Poliitemigrandi märkmeid Andrei Kuzitškin tõlkinud Lyyli Virkus 224 lk, pehme köide

„Saabusin Tallinna 2. veebruaril 2014. Mul oli peos Eesti saatkonnas vormistatud Schengeni viisaga välispass, kuid passi kehtivusaeg pidi lõppema kuu aja pärast. Pealegi ilmutas Venemaa täitevamet mu passi vastu ebatervet huvi ja püüdis seda ära võtta. Seda nõudis FSB. Tšekistid tahtsid, et Kuzitškin unustaks igaveseks, milline on elu Euroopas – aitab, oled küllalt käinud. Aga mina ei andnud passi käest! See oli minu jaoks viimane niit, mis ühendas mind vaba eluga.” Nii algab Postimehe kolumnisti, poliitpõgeniku ja õpetaja Andrei Kuzitškini elulooraamat „Siberi põgenik. Poliitemigrandi märkmeid”, mida võib nimetada ka ellujäämise käsiraamatuks.

Taevast pudeneb asju Selja Ahava tõlkinud Jan Kaus 224 lk, pehme köide

Soome dramaturgi ja kirjaniku Selja Ahava romaan räägib lugusid aja kulust ja igatsusest, kurbusest ja kasvamisest. Nende ajendiks on päriselt juhtuvad saatuslikud sündmused, mis pööravad elu segi ega nõustu mingi hinna eest minevikku kaduma.

Raamat käsitleb süngeid teemasid ebaharilikult, võttes abiks kõrvaltvaataja pilgu ja huumori. Selja Ahava käekiri on värske, tema ideed meeliülendavad ja inspireerivad. „Taevast pudeneb asju” oli 2015. aastal Soomes Finlandia kirjanduspreemia ja Tulenkantaja tõlkepreemia nominent.

2016. aastal pälvis teos Euroopa Liidu kirjandusauhinna.

Talv ja kevad Kivikülas Raimo Männis 164 lk, pehme köide

„Talv ja kevad Kivikülas” on järg 1974. aastal ilmunud raamatule „Kiviküla kooli poisid”. Nimetatu oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Üllataval kombel hakati „Kiviküla kooli poisse” pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks. Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama.

Seetõttu oli ka Kiviküla (Kirivere) kooli seitsmendas klassis 1947. aastal täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta.

ilmumas Teine masinate ajastu

Erik Brynjolfsson, Andrew McAfee tõlkinud Andreas Ardus 360 lk, kõva köide

„Teine masinate ajastu” on murranguline raamat: see sõelub välja olulise arutelust, mida peetakse tehnoloogiliste muutuste kiiruse ja nendega kaasnevate majanduslike mõjude üle.

Maailmas laineid löönud teoses jagavad Erik Brynjolfsson ja Andrew McAfee teraselt ja vahedalt selgitusi jõudude kohta, mis peituvad nii inimesi arvutimängus edestava tehisintellekti kui ka isesõitvate autode taga.

Kaks mõtlejat paljastavad terava analüüsi käigus jõud, mis korraldavad ümber meie elu ja majandust, ning tutvustavad plaane, kuidas ehitada üles ja jagada õitsengut teisel masinate ajastul.

Nr 4 (119) 19. september 2018

8

Võit pimeduse üle PIRET VEIGEL

I

ga aiandushuvi või roheliselt sügelevate sõrmedega inimene teab, kui raske on toime tulla äärmuslike oludega. Neist kõige hullem on päikesepuudus.

Täispäike või lausvari − mõlemal on oma hädad. Päikesepeenardega on lugu lihtsam, enamik lilli armastab ju ikka valgust ja seepärast on päikeses kümblevad aiad alati rõõmsamad.

Põuaga saab peenraid elustamiseks kasta, et need kenad püsiksid.

Aga mida hakata pihta varjuaias?

Suurte puude aluste, hekitaguste või põhjasuunda avaneva alaga, kus maja suure osa päevast valguse ära varjab?

Sageli jäävad sellised paigad taimestuselt ülejäänud aiale alla. Olgu siis teadmatusest või vähesest kogemusest, ei pöörata neile suurt tähelepanu − lüüakse käega, jätteski osa aiast nukralt haljastamata. Ometi pole ju midagi mõnusamat, kui õdus puhkekoht puu all...

Või on just vari see paik, kus palaval päeval on kõige mõistlikum aega veeta.

Võib ka juhtuda nii, et püüdlikum valib silmarõõmuks ekslikult selliseid taimi, kellest valgusepuuduses vaeveldes asja ei saa. Kahju, kui varjualadel kasvavad vaid üksluised pinnakatjad või valimatult kombineeritud, vähesed liigid.

VÕTI ON METSAS Milliseid taimi varjupeenardesse valida ja kuidas varjuaeda haljastada? Lahendus on tegelikult lihtne, eriti meil, kes me end metsarahvaks peame. Meil tulebki vaadata sõna otseses mõttes metsa poole.

Aednik ja blogija Katrin Lugerbauer õpetab meid raamatus „Varjuaia taimi” armastama oma aia pimedamat poolt.

Autori enda aia varjualad on alati olnud tiheda dekoratiivse lehestikuga taimevaibad, kus aia-aasta alguses

FOTO PIRET VEIGEL

ilmunud

WWW.POSTIMEESKIRJASTUS.EE

Katrin Lugerbaueri raamatuga „Varjuaia taimi. Sinu aia tumedam pool” võib oma koduaiast varju otsida.

püüavad pilku rohked õied. Inspiratsiooni ammutab ta oma kodukandist, Alpide põhjaküljelt ja Kesk-Euroopa metsastelt aladelt, kuid viib lugeja vaimus külla ka Põhja-Ameerikasse ja Aasiasse, kust on pärit palju põnevaid kohanemiskunstnikke.

Autor jagab oma veendumust ja kogemusi, kuidas õige suhtumise ja sobivate võtete abil muuta varjualad aias kõige huvitavamateks ja pilkupüüdvamateks paikadeks. „Mulle ei tulnud pähegi, et vari aias võiks olla probleem,” ütleb ta raamatu sissejuhatuses.

MEISTERAEDNIKU NÄPUNÄITED Et inspireeriv raamat oleks hea nõu-

andja ka Eesti kliima- ja kasvutingimustesse, varustas meisteraednik Arnold Hannust selle kommentaaride ja soovitustega, mis põhinevad tema enda pikaajalistel kogemustel. Vähe sellest, raamatu lõpus on mahukas andmebaas just siinsetesse oludesse sobivate varjutaimede soovitusliku nimestikuga.

Põhjalik, jooniste ja fotodega rikkalikult illustreeritud raamat sobib nii asjatundjale kui ka algajale aiasõbrale, sellest leiab hulganisti praktilisi peenrakavandeid, taimenimistuid ja -kooslusi.

Raamat tutvustab erinevate varjualade tüüpe, vaatleb varjualade võimalusi aastaringi lõikes, jagab õpetusi varjupeenarde rajamiseks, neisse sobivate

taimede valimiseks ja kasvatamiseks, rääkimata kasvukoha kaunist kujundusest. Selleks, et aidata lugejal taimemaailmas paremini orienteeruda ja huvi korral lisainfot leida, on kõik taimenimed toodud nii eesti- kui ka ladinakeelsete nimedega.

Varjuaia taimi Katrin Lugerbauer tõlkinud Ann Kitsnik 176 lk kõva köide

Euroopa on sooritamas enesetappu DOUGLAS MURRAY raamatu autor

E

uroopa on sooritamas enesetappu. Või vähemalt on tema liidrid otsustanud teha enesetapu. Kas Euroopa inimesed sellega kaasa lähevad, on mõistagi iseasi.

Kui ma väidan, et Euroopa on vabasurma kursil, ei pea ma silmas seda, et Euroopa Komisjoni regulatsioonid on muutunud üleliia koormavaks või et Euroopa inimõiguste konventsioon ei ole olnud piisav mõne kogukonna nõudmiste rahuldamiseks.

EUROOPA EI OLE ENAM EUROOPA Ma pean silmas seda, et tsivilisatsioon, mida me tunneme Euroopana, on sooritamas enesetappu ja et seda saatust ei suuda vältida Suurbritannia ega ükski teine Lääne-Euroopa riik, sest meid kõiki näivad vaevavat samad sümptomid ja tõved. Tulemus on see, et enamiku praegu elavate inimeste eluaja lõpuks ei ole Euroopa enam Euroopa ja Euroopa rahvad on ilma jäänud ainsast kohast maailmas, mida me saime nimetada koduks.

Võib ju väita, et Euroopa huku kuulutamine on meid saatnud läbi kogu ajaloo ja et Euroopa poleks Euroopa ilma selle surelikkuse alatiste ettekuulutusteta. Ometi on mõni neist ajastatud veenvamalt kui teised.

Oma romaanis „Eilne maailm” („Die Welt von Gestern”), mis ilmus esmakordselt 1942. aastal, kirjutas Stefan Zweig oma kontinendi kohta Teisele maailmasõjale eelnenud aastatel: „Valus oli heita veel pilku sellele kaunile maale, mis oli langenud võõral süül kohutava laastangu ohvriks, ja surmale pühendatud omaenese hulluse läbi paistis mulle Euroopa, meie püha kodu, meie läänemaise tsivilisatsiooni häll ja parthenon.” Üks väheseid asju, mis isegi neil aegadel Zweigile mingit lootust andis, oli omaenda kultuuri võrsete nägemine Lõuna-Ameerikas, kuhu ta lõpuks põgenes. Argentinas ja Brasiilias oli ta tunnistajaks sellele, kuidas kultuur saab emigreeruda ühelt maalt teisele, nii et isegi kui kultuurile elu andnud puu on surnud, võib see ikkagi uuesti õitseda ja vilja kanda.

Ka siis, kui Euroopa oleks sel ajal end täielikult hävitanud, leidnuks Zweig lohutust teadmisest, et „mis inimpõlved enne meid ja meie ümber loonud, see ei läinud ju ometi iial päriselt kaotsi”.

Nüüdseks on Euroopa puu, suuresti Zweigi kirjeldatud katastroofi tõttu, lõplikult hukkumas. Tänapäeva Euroopal pole erilist soovi end taastoota, enda eest võidelda ega isegi vaidluses poolt valida. Võimulolijad näivad olevat veendunud, et sellest pole lugu, kui Euroopa inimesed ja kultuurid maailmale kaduma lähevad.

Mõned on ilmselgelt otsustanud (nagu kirjutas Bertolt Brecht oma 1953. aastal ilmunud luuletuses „Lahendus”) saata rahvas laiali ja valida uus, sest, nagu väljendus Rootsi endine konservatiivist peaminister Fredrik Reinfeldt, tuleb riikidest nagu tema oma üksnes „barbaarsus”, samal ajal kui väljastpoolt tuleb üksnes head.

ÕNN KAASA! Uurimistöö ja raamatu kirjutamine viisid mind kõikjale sellel kontinendil, mille ma aastate jooksul risti-põiki läbi reisisin, jõudes sageli paikadesse, kuhu ma muidu poleks sattunud. Mitme aasta jooksul viisid reisid mind Kreeka kõige kagupoolsematest saartest ja Itaalia kõige lõunapoolsematest asundustest Põhja-Rootsi südamesse ning lugematutesse eeslinnadesse Prantsusmaal, Hollandis, Saksamaal ja mujal.

Kirjutamise ajal õnnestus mul rääkida paljude avaliku elu tegelastega, aga ka poliitikute ja poliitikakujundajatega kogu poliitilise skaala ulatuses, piirivalvuritega, luureasutustega, vabaühenduste töötajatega ja paljude teiste eesliinil tegutsejatega.

Mitmes mõttes olid minu uurimistöös kõige õpetlikumad jutuajamised just värskeimate Euroopasse saabunutega – inimestega, kes mõnel juhul olid sõna otseses mõttes saabunud alles eile. Lõuna-Euroopa saartel, kuhu põgenikud kõigepealt jõuavad, ja kõikjal, kus nad teel põhja poole peatuvad või

kanda kinnitavad, on neist igaühel oma lugu ja võib-olla ka oma tragöödia. Kõik näevad Euroopas paika, kus oma elu kõige paremini elada.

Need, kes olid nõus juttu ajama ja oma lugu rääkima, moodustasid rühma alati eneseselektsioonina. Õhtuti põgenikelaagri aia taga aega viites nägin aga sinna ilmuvaid või naasvaid inimesi, kes – leebelt väljendudes – ei paistnud lähenevat meie kontinendile heatahtlike ega tänumeelsete mõtetega. Siiski oli palju ka inimesi, kes olid erakordselt sõbralikud ja tänulikud võimaluse eest oma lugu rääkida.

Olenemata sellest, mida ma ise arvasin nende siia sattumise asjaolude ja meie maailmajao reageeringute kohta, soovisin ma neile jutuajamise lõpus alati ainsat asja, mida ma sain siiralt soovida: „Õnn kaasa!”

Artikkel põhineb raamatu „Euroopa kummaline surm” sissejuhatusel. Teos on ilmunud Edmund Burke’i Seltsi raamatusarjas.

Euroopa kummaline surm Douglas Murray tõlkinud Maarja Maasikas 396 lk kõva köide