Page 1

Karmi elukroonikat. II osa Metsavenna lood Kirjastuselt Grenader ilmus Eesti ühe tuntuima metsavenna Aksel Mõttuse mälestusteose II osa, kus antakse üsna põhjalik sissevaade Eesti metsavendade igapäevasesse ellu. Vt lk 8

Algab lastejutuvõistlus Eesti Lastekirjanduse Keskus, ajakiri Täheke ning kirjastus Tänapäev kuulutavad välja lastejutuvõistluse „Minu esimene raamat”. Tööde esitamise tähtaeg on 15. märts 2017 ning seekord on soovituslik käsikirjade maht varasemast väiksem, 100 000–200 000 tähemärki. Konkurss toimub juba kaheksandat korda, auhinnafond on 3000 eurot ning täpsem info on kirjastuse kodulehel www.tnp.ee

Ilmus „Maailma ajalugu” kolmas köide „Maailma ajalugu” on esimene pärast Teist maailmasõda eesti keeles kirjutatud ja Eesti lugejale mõeldud maailma ajaloo üldkäsitlus, mis keskendub eeskätt poliitilisele ajaloole. Kui koguteose esimene osa käsitles esi- ja vanaaega ning teine kesk- ja varauusaega, siis kolmanda köite valdkondadeks on meist kaugemad maad ja rahvad varaseimast ajast kuni 19. sajandini: islamimaailm, Lõuna-, Ida- ja Sise-Aasia maad, Ameerika muistsed tsivilisatsioonid ning Aafrika rahvad ja riigid. Kolmanda köite autorid on tuntud ajaloolased Üllar Peterson (islamimaailm), Märt Läänemets (Hiina, Korea, Jaapan), Linnart Mäll (India ja Tiibet) ning Mait Kõiv (Ameerika ja Aafrika). Koguteos „Maailma ajalugu” on suunatud kõikidele ajaloohuvilistele, see annab ülevaate prohvet Muhamedi tegevusest ja islami sünnist, hindudest ja Indiast läbi ajaloo, Tiibeti budistlikust tsivilisatsioonist, Hiina riikidest ja dünastiatest, muistsetest tsivilisatsioonidest Kesk-Ameerikas ja Peruus ning Aafrika riikidest enne eurooplaste kolonisatsiooni. Koguteose annab välja Koolibri.

Naised sõjas ja sõda naistes Septembri teises pooles ilmub mulluse Nobeli kirjanduspreemia laureaadi Svetlana Aleksijevitši raamat „Sõda ei ole naise nägu”. Nobelist vaatleb teoses naiste osa Teises maailmasõjas ja sõja osa naiste elus, algselt juba nõukogude ajal kirjutatud raamatu on autor täielikult uuesti läbi töötanud, sest nii mõnestki asjast ei saanud tollal kirjutada. Raamatu avaldab Tänapäev.

Aasta kokaraamat 2016 Juba 12. korda kuulutab Profexpo OÜ koostöös Eesti Kirjastuse Liiduga välja raamatukonkursi – „Aasta kokaraamat”. Konkurss toimub Tallinn FoodFesti raames ja ootab osalema kõiki Eesti kirjastusi ning autoreid. Registreerimise tähtaeg on 10. oktoober 2016. Lisainfo www.profexpo.ee/foodfest

uudised

AUTOR: PRIIT MAIDE ERAKOGU

uudised

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 34 (103) 21. september 2016

Selgusid romaanivõistluse võitjad Kuuendat korda toimunud Tänapäeva romaanivõistluse võitis Madli Lippuri käsikiri „June/Julien”. Teise koha pälvis Mairi Lauriku „Novembriöö kirjad” ning kolmandaid kohti anti välja kaks, Margus Sanglepa käsikirjale „Nõiatants” ning Tuuli Tolmovi „Aristarkhovi meetodile”. Lisaks märgiti ära kolm käsikirja. Tänapäeva romaanivõistluse auhinnafond oli 9000 eurot ning auhinnatud ja ära märgitud tööd on plaanis avaldada aasta jooksul.

Kauaoodatud „Tants lohedega” 1990ndate alguses edendati raamatute müüki ka Tammsaare pargis.

Kirjastuste Liit 25 KAIDI URMET Kirjastuste Liidu tegevjuht

E

esti Kirjastuste Liit tähistab sel aastal oma 25. tegevusaastat. Liidu asutamiskoosolek toimus 13. mail 1991, Kultuuriministeeriumis registreeriti liit 5. novembril 1991. aastal. Esimene üldkoosolek peeti 11. detsembril 1991, kus liidu põhikirja kiitis heaks ja võttis vastu 18 kirjastust. Juhatuse liikmeteks kinnitati Tõnu Koger Eesti Entsüklopeediakirjastusest, Heino Kään kirjastusest Olion, Sulev Raudsepp kirjastusest Faatum, Mart Helme kirjastusühistust Kärp ja Vitali Belobrovtsev kirjastusest Aleksandra. Liidu eesmärkideks seati toona kirjastustegevuse materiaalse varustatuse süsteemi loomine, trükipaberi ja -baasi arendamine, raamatute müügi täiustamine, samuti ka kirjastajate esindamine riigi- ja võimuorganites ning rahvusvahelistes organisatsioonides.

UUS AEG ON MUUTNUD KA MEID Uus aeg tõi endaga kaasa palju uut. Näiteks tekkis vajadus uute teadmiste järele juriidikas – autoriõiguse seadus töötati välja ja võeti vastu 1992. aasta lõpul. Samuti oli vaja uusi oskusi: tuli luua ja sõlmida kontakte. Kõike seda tuli teha küllalt nappides tingimustes. Arvasin, et peale taasiseseisvumist, mil maailm avardus oluliselt ka kirjanduse osas, kasvas ka tõlkekirjanduse osakaal. Tegelikult see nii siiski ei olnud ja põhjus oli väga lihtne – kasvule seadsid piire kirjastuste rahalised võimalused. Kui siiani olid riiklikud kirjastused saanud loa tõlkekirjanduse väljaandmiseks, siis nüüd tuli hakata

õiguste omajaid ise otsima ja tõlkeõiguse eest ka tasuma. Kontaktide loomiseks oli vaja osaleda raamatumessidel, kuid algusaastatel oli see eriti kulukas: arvestades ettevõtete sageli olematut aktsiakapitali, vajadust kõike nullist üles ehitada ja meie rahalisi vahendeid võrreldes muu maailma tasemega. Marie Edala (kirjastus Sinisukk), kes oli 90ndate alguses ka liidu juhatuses, meenutab, et algusaastail oli eriti raske leida kontakte, selgitada, kust me tuleme ja mida soovime, mõista, kuidas toimib kirjastusmaailm, orienteeruda avanenud ja avardunud võimaluste virrvarris. Kirjastuste arengule aitasid Edala sõnul kaasa liidu poolt korraldatavad seminarid, kolme Balti riigi kirjastajate ühised ettevõtmised. Hea sõnaga saab meenutada soome kirjastajate nõu ja abi kontaktide leidmisel ja teadmiste jagamisel. „Toona oli täiesti arusaamatu, kuidas ometi Frankfurdi raamatumessile ei olnud võimalik suuremate kirjastustega kohtumist kokku leppida mõni nädal enne messi. Nüüd teeme ise kokkuleppeid pea neli kuud varem ja see on täiesti normaalne,” rääkis Marie Edala. Kirjastuste jaoks oli uus ka raamatute müük. Kui riiklikel kirjastustel (Eesti Raamat, Valgus, Perioodika, Kunst, Olion) oli see riigi poolt korraldatud, siis nüüd tuli seda hakata ise tegema. Maret Maide (Varrak) meenutab, et algusaastail oli 50 raamatupoodi, kellega suheldi ja kuhu raamatud ka kohale viidi. Täna on neist alles vast üks – Lexika Võrus. Kui vaja oli, laaditi oma hea Moskvitš raamatuid maast laeni täis ja nii sõideti raamatupoodidesse üle Eesti, nii Narva kui ka Vastseliinasse. Maret Maide meenutab, et katsetati ka raamatute müümist välismaale – üheks parimaks näiteks saab tuua lepingu sõlmi-

mist ühe Leningradi raamatupoega, kus viimaseks kontaktiks jäigi lepingu sõlmimine. Mis raamatutest sai, ei tea keegi, sest raha raamatute eest ei ole laekunud siiani…

LIIDU LIIKMED KUJUNDAVAD RAAMATULETI NÄO Täna kuulub liitu 36 liiget. Nõnda palju liikmeid pole liidus oma tegevuse jooksul varem olnud, nii et võin öelda, et liitu kuuluvad kirjastamisega tegelevad ettevõtted moodustavad kaks kolmandikku Eestis kirjastusturust ja liidu liikmed kujundavad suuresti meie raamatulettidel oleva kirjanduse valiku. Meie tegevust koordineerib endiselt viieliikmeline juhatus, kuhu kuuluvad esindajad nii suurematest kui ka väiksematest kirjastustest: Mart Jagomägi (Ilmamaa), Ülle Ergma (Tartu Ülikooli Kirjastus), Priit Maide (Varrak), Kadri Rahusaar (Koolibri) ja Tauno Vahter (Tänapäev). Liidu eesmärkides on toimunud muudatusi, mis on mõjutatud võimaluste muutumistest. Tehnoloogia areng on oluliselt muutnud trükiprotsessi, valikuid on muutnud paberi ja muu trükimaterjali kättesaadavus. Kirjastuste Liidu jaoks on oluline arendada kirjastustegevuse kaudu Eesti kultuuri: korraldada koos partneritega Tallinna raamatumessi ja kauneimate raamatute konkurssi, koordineerida välismessidel Bologna’s, Londonis, Frankfurdis ja Helsingis Eesti väljapanekut. Samuti on tähtis osaleda Euroopa Kirjastuste Liidu liikmena üle-euroopalistes kirjastamismaalima arengutes ja kaitsta kirjastajate huve suhetes riigi- ja autoriõiguse kaitse asutustega, kuna liidul on esindaja nii Autorihüvitusfondis kui ka Kultuurkapitalis. Oluline on igapäevane koostöö raamatukaubanduse ja raamatukogudega.

Kõigi George R. R. Martini loomingu austajate rõõmuks ilmub septembri lõpus sarja „Jää ja tule laul” viienda osa 1. raamat „Tants lohedega”. Sarja viiendas raamatus süttivad kõikjal üle maa tulised konfliktid. Liitlasi reedetakse ja suurel hulgal lindpriidel ja preestritel, sõdalastel ja soenditel, aadlikel ja orjadel tuleb silmitsi seista pealtnäha ületamatute takistustega. Mõned neist äparduvad, teised aga võidavad. Taoline rahutu aeg, mil saatus põimub poliitikaga, viib paratamatult välja aegade suurima tantsuni. Teose annab välja Varrak. Raamatu on tõlkinud eesti keelde Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu. „Jää ja tule laulu” raamatute põhjal on valminud suurejooneline telesari „Troonide mäng”.

Hercule Poirot 100! Tänavu möödub 100 aastat Agatha Christie kuulsaima kangelase Hercule Poirot’ esimesest ilmumisest kirjanduslikele lavalaudadele. Selle tähistamiseks jõudis septembri alguses kirjastuselt Varrak Eesti lugejateni uus krimiromaan „Suletud kirst”, mille on kirjutanud Sophie Hannah ja milles lahendab mõrvamüsteeriume taas Hercule Poirot. Romaani sündmustik leiab aset 1929. aastal Iirimaal ja on kirja pandud igati Agatha Christie romaanide vääriliselt. Sophie Hannah’ esimese ja väga soojalt vastu võetud Poirot’romaani „Monogrammimõrvad” eestindus ilmus 2014. aastal.

Järgmine ajaleht „Raamat” ilmub k. a 19. oktoobril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2016


petrone print Kirju mandrilt Hedvig Hanson 190 lk pehme köide

Kevadest kevadeni kirjutab naine metsade vahelt saarel elavale mehele, kes on samamoodi loomeinimene ja end melust pagendanud. Need on õrna sõpruse kirjad, kus on nii argielu kui ka elufilosoofiat koos talvemasenduse ja kevadvirgumisega. Neis on ka seletamatu igatsus millegi enneolematu järele, mis tooks ellu värskust ja uut algust. Meeleolugi kõigub ühest äärest teise… Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Aastaid on ta elanud maal, et leida eneses rohkem rahu, hingata värsket õhku, kuulata ja jälgida loodust – et mõista paremini elu ja selle seaduspära. Harrastusaednikuna otsib ta vastuseid igapäevaelu väikestele küsimustele ning vahel saab ka mõne suurema avastuse osaliseks. Autoril tuleb jagada end erinevate rollide vahel: ta on artist, ema, naine, aga eelkõige inimene, kes soovib eneses elu keerulisuse kiuste säilitada puhast lapsemeelsust ja avastamisrõõmu.

Kirju Eestist Justin Petrone 256 lk pehme köide

Justin Petrone on elanud Eestis 15 aastat ja kirjutanud sel teemal mitu raamatut, millest väga menukad on „Minu Eesti” kolm osa. „Kirju Eestist” võtab kokku lood tema kohtumistest Eesti inimestega. Maailmarändurid, nudistid, geneetikud, kirjanikud, poliitikud, hääletajad, kalamehed, joodikud, folkmuusikud, loodusmehed, remondimehed, kööginaised, sekka ka mõni sepp ja Sepp.

Missioonisõdurina Aafrikas Kristo Pals 224 lk pehme köide

Eesti sõjalistest missioonidest ehk sellest, mida missioonidel tehakse, miks sinna minnakse, mida missioonisõdur tunneb ja mõtleb, on raamatuid napilt. Enamik sõdureid jätab oma loo rääkimata. Sageli ei tea lähedasedki, millega ta kaugel kokku puutub, sest perekondi pigem säästetakse. Ja mõnest asjast ei saagi rääkida, ei tohi. Kristo Palsi vahetu kogemus Eesti missioonilt Malisse jutustab ausa ja avameelse loo missioonide korraldusest, sõduri sealsest igapäevast ja tema olemise alustalast – perekonnast ja lähedastest. Lugu on tsenseerimata ega pruugi mõnele meeldida. Kuid see-eest paneb see mõtlema, ja eriti hea, kui paneb mõtlema sõduri, kel kavas missioonile minna.

Minu Rio de Janeiro. Elujanus olümpialinn Malle Koido 256 lk pehme köide

Rio de Janeirosse armub esimesest silmapilgust – maagilised rohelised mäed, rannaliiv, ookean. See on kontrastide linn, kus kogeb omal nahal, mida tähendab vaesus ja rikkus. Autori tõi Riosse jalgpall 2012. aastal, et siinses spordimaailmas tööle asuda. 2014. aasta jalgpalli maailmameistrivõistlused ja 2016. aasta olümpiamängud on Riost teinud aastateks maailma spordielu keskuse. Ta saabus siia roosade prillidega, kuid sai õppetunni, et sport ei too kõigile sugugi vaid rõõmu.

Ainult lollid armastavad

Intervjuu Jim Ashileviga

MAIA TAMMJÄRV raamatu toimetaja

T

EATER: Kallis Jim... Ma kohe ausalt ütlen, et ma alguses natuke (palju) solvusin, et sa niimoodi nii avalikult meie suhte linnarahvale näha tõid ja veel nii ühepoolselt... Muidugi oli meil raskeid aegu ja no see suur lahkuminek ja vahepeal me isegi ei rääkinud teineteisega, aga ma pean tunnistama, et see sinu samm tegi mulle natuke haiget ja ma nagu ei saanud ennast kaitsta ka. Kas seda oli tõesti vaja niimoodi? Kunsti huvides niimoodi üle sõita, ma ei tea? JIM: Üle sõita? Vabandust väga, aga kes siin kellest üle sõitis? Ma olin korralik poiss, kuni sinuga kohtusin. Käisin pühapäevakoolis ja judotrennis. Kuni ühel õhtul kutsusid mind endaga kohtuma Salme kultuurikeskusesse. Sisendasid mulle, et just minusugune poiss ongi veel näiteringist puudu. Ja mina jäin sind uskuma, hakkasingi igal nädalal näiteringis käima. Olin siis alles 13–14. Kas sa tead ka, kui ohtlik oli 1990ndate lõpus Kalamajas õhtuti ringi liikuda? See polnud siis veel mingi hipsterite Meka. Igal pool oli pime ja dressides mehed käisid ringi, pussnuga hambus. Aga mina olin ikkagi igal õhtul kohal, kui proov algas. Nüüd, peaaegu 20 aastat hiljem oli mul viimane aeg selgeks mõelda, mida see meie imelik suhe päriselt on tähendanud. Et millesse sa mind segasid ja milleks üldse see kõik. TEATER: Kui nüüd üritada objektiivsemalt asja vaadata, siis mind päris siiralt huvitab, kas sa ei karda, et niisugune samm võib mõjuda ülbelt. Kirjutad 32-aastaselt (tegelikult ma tean küll, et sa kirjutasid selle juba 31-aastaselt, Vanemuise külalistemaja WC-s jne) oma teatrialase suurteose või? Ei, muidugi, Brecht kirjutas eepilisest teatrist täpselt sama vanalt, aga kas sa oled mingi Bertolt Brecht või? JIM: Vastan lühidalt. Ei karda, et mõjub ülbelt. Aitäh, et nimetad seda suurteoseks – mina seda ei öelnud. Jah, ma olen Bertolt Brecht. TEATER: Aga kõik see hea, mis meie vahel on olnud – okei, sa räägid oma raamatus ka sellest natuke, küll pisut pika hambaga ja mööndustega, aga ma tahaks küll midagi head ka kuulda, sest mina mäletan küll, kuidas meil on sinuga tore olnud. JIM: Ei, mina mäletan ka. Eks seda head on olnud ikka rohkem kui halba. Kuidas muidu me nii pikalt koos oleme suutnud püsida. Head tuleb ka vaikselt juurde. Näiteks viimati oligi mul sinuga koos tore Tartus Draama festivalil, kui ma seda raamatut koos sõpradega lavalt ette lugesin. Me ju lugesime terve raamatu otsast lõpuni ette, see oli lugemismaraton. Kümme tundi kestis. Öösel enne nelja saime lõpuks magama. Mitte keegi ei lahkunud sealt ürituselt tundega, et issand, kui nõme see teater on. Vastupidi, ma tahan selle raamatuga näidata, et igal inimesel võib tekkida sinuga päris oma suhe. Ja et see suhe saab olla sama keeruline ja huvitav kui mõne inimesega,

FOTO GEA GRIGORJEV

ilmunud

Nr 5 (103) 21. september 2016

WWW.PETRONEPRINT.EE

2

ilmunud Kuidas lapsi sööma saada Ann Fernholm tõlkinud Kadi-Riin Haasma 160 lk pehme köide

Kui lapsed hakkavad saama kaheaastaseks, muutuvad nad järsku neofoobideks ehk on kõige uue, kaasa arvatud uue toidu vastu väga skeptiliselt meelestatud. Siis on eriti keeruline pakkuda neile head ja kasulikku toitu nagu brokoli, maksapasteet, lõhe, muna. Et lapsed on loomult ka uudishimulikud ja armastavad seiklusi, siis tuleb neile asi huvitavaks teha, avastada erinevaid maitseid ja konsistentse koos. Raamatus on palju nõuandeid selle kohta, mida ette võtta, kui laps keeldub järsku söömast toitu, mis talle varem on meeldinud, samuti selle kohta, kuidas nendele uusi maitseid tutvustada.

Viimases kohvris on kodumaa Maria Bosse-Sporleder tõlkinud Iris Assad 136 lk kõva köide

Jim Ashilevi

kes on meie kõrval aastakümneid. Me näeme, kuidas tema muutub ja me ise muutume. Seetõttu muutub paratamatult ka suhe. Kui tahta, et see suhe oleks edaspidigi toitev, üllatav ja armastust täis, siis tuleb sellega tegeleda. Ei saa mõelda lihtsalt nii, et näed – ütlesime ükskord välja, et armastame teineteist, ja sellega ongi asi korras. See on ikka pidev protsess, teekond. Sel teekonnal tuleb mitu korda ette hetki, kus tee läheb kaheks ja tuleb ausalt vastata, kas meil on veel mõtet koos edasi minna või on mõlemale parem minna oma teed. Mina tahan sinuga jätkata. Ikka elu lõpuni. Läheme täispangale. Tahan jõuda küpsema ja täiskasvanulikuma armastuseni. Sinuga, mitte sinuta. TEATER: Üldiselt peetakse teatriinimesi ja eriti näitlejaid suhteliselt lollideks, harimatuteks inimesteks, kes sellest hoolimata arvamusliidreiks pürivad. Ja sellega seoses peetakse teatrimaailma, noh, mind, ju kuidagi väärituks ja alaväärseks, kirjandus- ja kunstimaailma kõrval näiteks... Kas inimestel ongi õigus? Kas teie olete minu maine ära rikkunud või mina teie oma? Olen andnud teile lava, kus hiilata, kus saaksite sirutada oma tiibu, kasvatada eneseusku... JIM: See küsimus ajab mind kurjaks. Võib-olla pole asi küsimuses, vaid selles, et mul on kõht tühi. Ei, siiski ajab ka küsimus kurjaks. „Üldiselt peetakse teatriinimesi ja eriti näitlejaid suhteliselt lollideks…” Kes peab? Kus on see üldsus, kes nii arvab? Näitlejad ja muusikud on kõige armastatumad avaliku elu tegelased. Inimesed peavad lollideks oma ülemusi, klassikaaslasi, neti-

Teater on saast. Teater on armastus. Teater on ajaraisk. Teater päästab elusid. Olles pühendanud enam kui pool oma elust näitlemisele, lavastamisele ja näidendite kirjutamisele, jõudsin küsimuseni, mis mõte sel kõigel üldse on. Jäin vastuse võlgu. Tulemuseks on raamatutäis isiklikke, torkivaid ja sapiseid kirju, sest kuidas teisiti neid armastuskirju kirjutatakse? Huulepulgajälgedega ja lõhnastatud paberil? Unustage ära.

kommentaatoreid, kelle arvamus ei ühti nende omaga. Kui nad õhtul koju teleri ette jõuavad, siis nad naudivad seda, kui nende lemmikkoomik teeb sketšisaates nalja. Kas tõesti mõtleb keegi oma lemmiknäitlejast niimoodi, et issand, kui äge ta on, aga kahju, et nii loll? Teatritegijate ülim eesmärk on mõtestada elu ja meenutada inimestele, kui suur on elamise ime. Kuidas saab sellise sihiga inimest lolliks tembeldada? Mida siis tark inimene teeks? Kui inimene lahkub teatrist tõepoolest pahasena, mõeldes, et küll need näitlejad on ikka lollid, siis on asi kas trupis või vaatajas. Kokkuvõttes siis ikkagi inimeses – inimene on loll, mitte sina. Sina oled meil väga tark. Only fools fall in love.

Armastuskirju teatrile Jim Ashilevi 255 lk pehme köide

Keegi meist ei tea ette, mis saatusel meile varuks on. Olude sunnil võib mõne inimese elu kujuneda kirjuks nagu lapitekk. Just nii juhtus Maria Bosse-Sporlederiga, 1932. aastal Tallinnas (Revalis) sündinud baltisaksa tüdrukuga. Tol hetkel ei aimanud ei tema ega ta vanemad, et juba seitse aastat hiljem tuleb neil kõike maha jättes Eestist lahkuda. Vanaisa maja Kadriorus, vanemate villa Nõmmel, isa kontor Tallinna sadamas, liivarand põhjarannikul ja see imetabane valgus – kõik jäi seljataha. Ees ootasid aastad täis ebakindlust ja materiaalset kitsikust, esmalt ümberasujatena Poolas, seejärel põgenikena Saksamaal ning viimaks emigrantidena Kanadas. Õpingute raames pöördus autor peagi Euroopasse tagasi ning jäi viimaks püsivalt elama Freiburgi. 1960. aastatel külastas ta esimest korda taas Eestit. Pärast Eesti Vabariigi taastamist käis ta siin juba regulaarselt ning vaatles huviga nende keeruliste aastate jooksul Eesti ühiskonnas aset leidnud muutusi. Vaatles kõrvaltvaataja pilguga, aga päris võõrana ei tundnud ta end sealjuures samuti mitte. Kunagi kohvreid pakkides jäi suur hulk asju küll maha, kuid kodutunne sai siiski viimase kohvriga kaasa võetud…

Ma lasen sul minna Clare Mackintosh tõlkinud Aet Karolin 352 lk pehme köide

Sekunditega variseb Jenna Gray maailm kokku. Tema ainus ellujäämislootus on jätta kõik maha ja alustada kuskil mujal puhtalt lehelt. Jenna kolibki Walesi rannakülla üksikusse majja. Kuid kurja novembriõhtu mälestused, lein ja toonased hirmud, mis ta elule kriipsu peale tõmbasid, ei lase tal rahus olla. Just siis, kui Jennale hakkab tunduma, et tunneli lõpus paistab tema jaoks siiski valgus, saab minevik ta kätte. Tagajärjed on kohutavad… „Ma lasen sul minna” on ootamatute süžeepööretega kaasakiskuv psühholoogiline põnevik, mis tugineb tõsielulistele sündmustele ja autori väga isiklikele üleelamistele.


Nr 5 (103) 21. september 2016

ilmunud Rohelise limakolli kättemaks. Eesti lapse uued jubejutud koostanud Ilona Martson illustreerinud Sirly Oder ja Marion Undusk kujundanud Angelika Schneider 232 lk kõva köide

Raamat pakub valikut ajakirja Täheke korraldatud laste jubejuttude võistlustele aastatel 2013–2015 saadetud töödest. Siit leiab õudseid jõulu- ja koolilugusid, eraldi peatükid on poistest ja tüdrukutest, koledaid jutte toidust... Et veel hirmsam oleks, on Sirly Oder ja Marion Undusk raamatusse verdtarretavad pildid joonistanud. Ühtlasi annab raamat üsna hea pildi sellest, mida lapsed õudseks peavad, ja kirjust meediamaailmast, mis neid ümbritseb.

Kallis härra Q Aino Pervik illustreerinud Piret Raud 180 lk kõva köide

Kolmeteist-aastasel Sigridil on kummaline sõber härra Q, kellele ta kirjutab kõigist oma muredest ja rõõmudest. Ühel päeval saabub Sigridi juurde ootamatult väike tüdruk, kes ütleb end olevat Sigridi poolõde ja nõuab, et Sigrid peab aitama nende ühise vanaema vanadekodust ära päästa.

Hobusehullud Ameerikas Marian Suitso kujundanud Liis Karu 270 lk pehme köide

Raamatust „Hobusehullud” tuttav Johanna on suureks saanud, parajasti natuke oma eluga puntras ja natuke heitunud, aga samas elevil ja lootusrikas – ees ootab Ameerika, enese proovilepanek, seiklused, kasvatajatöö lastelaagris... Kas Johanna leiab võõral maal selle, mida ta otsima läks? „Hobusehullud Ameerikas” saavutas kirjastuse Tänapäev 2015. aasta noorteromaani võistlusel III koha.

Kaelkirjak Andrus Kivirähk illustreerinud Heiki Ernits 64 lk kõva köide värvitrükk

Väike tüdruk Kai sõbrustab kõhuuss Tõnisega ja vaatab aknast kraanasid. Või on need hoopis kaelkirjakud? Kas koer on lõvi ja nukud räägivad? Kai vanematele ei meeldi tüdruku fantaasiamaailm ja nad üritavad talle peale suruda seda, mida ise peavad normaalseks. Uus trükk lustakast ja fantaasiaküllasest lasteraamatust, mille pildid on joonistanud Heiki Ernits.

Peletispaat ja Must Daam Katarina Mazetti tõlkinud Allar Sooneste 144 lk kõva köide

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad kavatsevad koolivaheajal veeta mõne nädala oma tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Lapsed loodavad saarel hästi lõbutseda ja lihtsalt suve nautida. Kuid päevitamisest ja suplustest ei tule midagi välja, kui merelt hakkab saare randadesse kanduma musta löga. Mis see on? Nõod asuvad jälgi ajama ja satuvad segasesse loosse, mis on räpasem, kui nad arvata oskasid…

WWW.TNP.EE

tanapaev

Sõda. Naise pilk HJALMAR KÕRVITS

Ü

hest küljest on see raamat, mida peaksid lugema kõik. Teisest on seda juba selle mahu ja üsna otsekohese sisu tõttu raske päris kõigile soovitada. Lõike sellest aga kindlasti. See ei ole lihtsalt pilk Teisele maailmasõjale Nõukogude poolelt, see on pilk nõukogude naise vaatepunktist. Kui paljud üldse teavad, et Suures Isamaasõjas, nagu nad seda nimetasid, võitles 800 000 nõukogude naist? Loomulikult väärivad nad raamatut, ja „Sõda ei ole naise nägu” on kindlasti üks huvitavamaid, aga ka kurvemaid raamatuid üldse. Nõukogude naised ei läinud sõtta sellepärast, et neid oleks sunnitud. Otse vastupidi, paljud neist olid sunnitud end jõuga armeesse pressima, kasutama selleks pettust, pisaraid või lihtsalt ajakohaste ametnike juurde ilmuma ning neile mitte valikuvõimalust jätma. Paljud neist olid kõigest 16-aastased, aga nad ei teeninud kaugeltki mitte ainult õdede, arstide ja kokkadena, vaid sõdisid kõigil võimalikel positsioonidel.

VÄGA ISIKLIK JA MÕJUS DOKUMENT Aleksijevitš on püüdnud oma raamatusse koondada mälestusi kõigilt neilt erinevatelt sõjaväelistelt ametitelt, need mälestused on intervjuude või kirjade kujul, seega jutustatud just nende naiste suu läbi. See on väga isiklik ja mõjus dokument, ning sageli ebamugav lugemine avalikus kohas, kui olete kerge nutja. Snaiprid, komandörid, pommitajad, sapöörid, eesliini sõdurid, tankistid, kõik mõeldavad alad. Neid mõnitati, naeruvääristati, ei võetud tõsiselt, ja sõja lõppedes, kui nad juba olid välja teeninud oma meestest kaasvõitlejate lugupidamise, püüdsid paljud neist „abiellutavuse” huvides oma sõjasaavutusi salata, sest väga paljud inimesed ei tahtnud teha mingit tegemist nende „rindetüdrukutega”. Neid peeti üldiselt kergemeelseteks ja nende moraali madalaks. Inimesed ei soovinud, et nende pojad sellistega abielluksid. See tähendab selle osaga neist, kes olid tervelt pääsenud. Üks naine, olles kaotanud

FOTO AKG-IMAGES

3

E

estis on see juba kolmas kohtumine Florence Foster Jenkinsiga. Äsja linastus film (Nicholas Martini stsenaarium, režissöör Stephen Frears), kus nimiosa mängib Meryl Streep, 2009. aastal lavastas Ingomar Vihmar Eesti Draamateatris Peter Quilteri komöödia „Hiilgav!”, peaosas Ita Ever. Septembri lõpus ilmub sellest erakordsest naisest raamat. Kahjuks on vähe säilinud dokumente, mis tõestaksid lugusid, mida Florence ise oma elust rääkis. Kuid isegi kui Florence’i lood endast tõele ei vastanud, uskus ta siiski, et oli imelaps, keda vanemad ei toetanud, ja süütu abikaasa, kes nakatus piinlikku haigusse, ja vaesunud klaveriõpetaja, kes arvas, et ta on testamendist välja jäetud,

Sõjaromaan Väinö Linna tõlkinud Endel Mallene ja Meelik Mallene 526 lk, kõva köide

„Sõjaromaan” on soome kirjanduse ühe kuulsaima raamatu, Väinö Linna „Tundmatu sõduri” tsenseerimata variant. Kui „Tundmatu sõdur” 1954 ilmus, järgnes sellele suurem poleemika. Üllaste aadete ja lõputu vapruse asemel tõusid fookusesse raskused, lihtsõdurist tegelaste igapäevane võitlus ja hirmud. „Sõjaromaan” ilmus algsel kujul alles aastal 2000, eesti keeles esimest korda 2006.

Kristallide energia 150 moodust, kuidas tuua oma ellu edu, armastust, tervist ja harmooniat Mary Lambert tõlkinud Heija-Liis Ristikivi 160 lk, pehme köide Eemale ei jäänud keegi. Partisan Nikifor Terentjevitš Ridlevski oma tütarde Olga ja Siinaga 1944. aasta suvel.

sõjas jalad, varjas end 30 aastat haiglates, et mitte oma perekonnale koormaks olla. See raamat ei varja huvitaval kombel fakti, et need on naiste endi lood, vaid paneb selle pigem enda kasuks tööle. Naised mäletavad asju erinevalt, nad mäletavad erinevaid asju ning räägivad asjadest, mida mehed võiksid rääkida, ent ei räägi, sest kardavad end „valest” küljest näidata.

DETAILID, MIDA NÄEVAD VAID NAISED Üks naine, pommitaja, räägib, kuidas keegi arst küsis temalt hilisemas elus, millal tal oli infarkt olnud. Naine vastas, et tal pole infarkti olnud, ning siis selgus, et sõja ajal öösel pilkases pimeduses lendamine ja pommitamine oli kahjustanud ta südant samapalju kui infarkt. Ta räägib, kuidas pommitajad (soost sõltumata) ei suutnud sageli pärast maandumist oma lennukitest väljuda, nad olid sedavõrd kohutatud ja stressis, et nad tuli sealt välja kanda. Paljud naised mäletavad, kui ilusad olid fašistid, kelle nad olid tapnud või kes olid peaaegu neid tapnud. See on detail, mida meessõduritest kõnelevast raamatust ei leia. Mõnigi neist naistest pääses tänu tõsiasjale, et nad olid nai-

sed; kui sakslased nägid enda vastas naist, olid nad šokeeritud ega tulistanud. Paljud naised püüdsid säilitada oma naiselikkuse, olla kenad või karsked, isegi kui see tähendas eluga riskimist. Enam kui midagi muud, püüdsid nad säästa oma nägu ja mitte välimust rikkuda. Ja pärast rindelt saabumist kartsid endiselt hiiri. Ning siis, veidi hiljem, juba kodus, hakkasid paljud neist nende enda sõnutsi murduma. Mõni naine räägib ka asjadest, mida suutsidki teha ainult naised, nagu näiteks sureva sõduri lohutamine, kõigest naeratusega vähesegi lootuse andmine või ära lõigatud jäsemetega täidetud ruumis avaneva vaatepildi talumine. Kõik kokku on see lugu hämmastavast vaprusest ja kindlameelsusest ning kindlasti väärt lugemist nii sõjaajaloolisest kui ka lihtsalt inimlikust vaatepunktist.

Sõda ei ole naise nägu Svetlana Aleksijevitš tõlkinud Toomas Kall 342 lk kõva köide

Kolmas vaade värvikale vanaprouale MARI KARLSON

ilmunud

ja newyorklane, kes avastas eneses ooperilaulja. Raamat kõrvutab fakte legendidega ning jutustab meile mõnikord kaks paralleelset lugu: nii, nagu see paistis Florence’ile, ja nii, nagu see paistis teistele. Florence laulis alati, kui teda paluti, ja alati, kui teda ei palutud. Ta lubas endale rõõmu igal aastal väike kontsert anda... või kaks, või kolm, või mitu. Ta oli võltsidest kiidulauludest niivõrd üles köetud, et ei suutnud ennast enam kaine pilguga kõrvalt vaadata. „Teda ei kohutanud ei heliloojate kavatsused ega kuulajate arvamus.” Aga 25. oktoobril 1944 jäi Carnegie Halli ukse taha ligikaudu kaks tuhat inimest, kes tahtsid tema kontserdile pääseda. „Inimesed võivad öelda, et ma ei osanud laulda, aga keegi ei saa öelda, et ma ei laulnud.”

Ja kindlasti ei eksi me ei ajaloo, jumala ega südametunnistuse vastu, kui ütleme, et Florence Foster Jenkins oli keegi, kes lihtsalt tahtis laulda.

Florence Foster Jenkins. Hämmastav lugu Ameerika tuntuimast ja vähim hinnatud sopranist Nicholas Martin, Jasper Rees tõlkinud Mai Tõnisoo kujundanud Villu Koskaru 220 lk kõva köide 16 lk pildiplokk

Raamat on praktiline teejuht enam kui saja kristalli valimiseks ja kasutamiseks ning sisaldab 150 nõuannet, kuidas nendega end tervendada, jõustada, kaitsta või küllust luua. Samuti saab raamatust teada, kuidas kristalle puhastada, et nende vägi ei vaibuks. Raamatu autor Mary Lambert on kvalifitseeritud feng shui konsultant. Kristalle kasutab ta oma töös pidevalt.

Välja juuritud Naomi Novik tõlkinud Epp Aareleid 458 lk, kõva köide

Nooruke Agnieszka armastab orgu, kus ta elab, selle vaikseid metsasalusid ja sillerdavat jõge. Ent tema kodupaika varjutab kurjusest tulvil sünge Mets. Oru elanikke kaitseb Metsa eest kalk ja kauge võlur Lohe, kes nõuab oma abi eest kohutavat hinda: iga kümne aasta tagant tuleb talle teenijaks loovutada orust pärit tüdruk. Seda saatust peetakse vaat et sama jubedaks kui Metsa küüsi langemist, sest koju tagasitulekut Lohe juurest ei ole…

Ilus tõbras Christina Lauren tõlkinud Mai Tõnisoo 264 lk, pehme köide

Bennett naaseb Pariisist Chicagosse, et võtta üle perekonna hiigelsuure meediakontserni juhtimine. Tal pole aimugi, et tema praktikandist assistent on vastupandamatult ahvatlev, kuid täiesti marruajav olend. Chloe on nii kütkestav, et mees on valmis rikkuma kõiki reegleid, et vaid naine endale saada. Igal pool ja igal moel. Kui nende iha teineteise järele ületab igasugused piirid, peavad Bennett ja Chloe lõpuks otsustama, millest nad on valmis loobuma selleks, et olla koos.

Olive Kitteridge Elizabeth Strout tõlkinud Jana Linnart 284 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Pensionile jäänud kooliõpetaja Olive Kitteridge märkab muutusi oma väikeses kodulinnas Crosbys, Maine’i osariigis ja maailmas üldse, ent ei tunne alati ära muutusi neis, kes on tema ümber. Salongimuusikus, keda kummitab möödunud armulugu, endises õpilases, kes on kaotanud soovi elada, Olive’i enda täiskasvanud lapses, kes tajub tema irratsionaalset tundlikkust türanniana, ja ta mehes, Henrys, kes peab oma abielutruudust ühteaegu needuseks ja õnnistuseks.


varrak Jaht Eichmannile Neal Bascomb tõlkinud Peeter Villmann 408 lk pehme köide

Adolf Eichmann vastutas Natsi-Saksamaa rassipoliitika ja inimsusevastaste kuritegude elluviimise eest. Pärast maailmasõja kaotust põgenes Eichmann valedokumentidega Argentinasse. Noore juudiriigi luureasutused aga tegid kindlaks pagenud Eichmanni elukoha, vangistasid ta seal ja toimetasid salaja Iisraeli. Eichmann mõisteti süüdi sõjakuritegudes ja inimsusevastastes kuritegudes ning poodi järgmisel aastal üles. Neal Bascomb kirjeldab neid sündmusi päeva ja minuti täpsusega. Ta jutustab lugu nii, et lugejal tekib tunne, nagu loeks ta ülipõnevat spiooniromaani.

#Tegijatüdruk Sophia Amoruso tõlkinud Mirjam Kaare 224 lk pehme köide

Kooli pooleli jätnud, raha ja kindla sihita, kontrollis Sophia Amoruso 22-aastasena kunstikooli fuajees dokumente. Just seal fuajees tuli ta mõttele hakata eBays kasutatud rõivaid müüma. Kümme aastat hiljem on Sophia veebipoe Nasty Gal asutaja ja juhatuse liige. Moekaupa müüva firma väärtus on 250 miljonit dollarit. „Tegijatüdruku” kirjutaski ta kõikidele teistele tüdrukutele, kes otsivad rada edu juurde. Amoruso tõestab, et edukus ei tähenda seda, millises ülikoolis sa käisid või kui populaarne sa keskkoolis olid. Oluline on usaldada oma vaistu ja sisetunnet, teada, milliseid reegleid järgida ja milliseid rikkuda.

Black Elk jutustab John G. Neihardt tõlkinud Tõnu Ülemaante 240 lk kõva köide

„Black Elk jutustab” on legendaarne eepiline jutustus indiaani hõimude võitlusest oma maa ja rahva eest. See on hinge minev, silmaringi avardav ja tänapäevalgi võimsana mõjuv lugu lakota teadmamehe Nicholas Black Elki elust ja nägemustest ning tema siuu hõimu traagilisest saatusest. 1930. aastal kohtus Black Elk tuntud Ameerika kirjaniku ja kriitiku John G. Neihardtiga. Black Elk valis just Neihardti inimeseks, kes pidi tema nägemust, elu ja maailmavaadet maailmale tutvustama. Black Elki sõnum on lihtne: maailm on üks, oma tähtis roll on selles nii loomadel, lindudel kui ka inimestel. Tegu on ühe kõige tuntuma ja autentsema indiaani kultuuri tekstiga.

Come as You Are Nirvana lugu Michael Azerrad tõlkinud Kalle Klein 368 lk, pehme köide

Nirvana tõusis meteoorina rokitaevasse 1991. aastal, kui ilmus kultusalbumiks saanud „Nevermind”. Selle kõuena mürisevad helid ja meeldejäävad meloodiad väljendasid kogu noore X-põlvkonna segadust, frustratsiooni ja kirge. 1993. aastal, kuus kuud enne Kurt Cobaini surma, nägi ilmavalgust põhjalik käsitlus Nirvanast – „Come As You Are”. See on ainus Nirvanast kirjutatud raamat, mis sisaldab eksklusiivseid ja detailseid intervjuusid nii Kurt Cobaini, Krist Novoselici ja Dave Grohli kui ka nende sõprade, sugulaste, endiste bändiliikmete ja kolleegidega.

Nr 5 (103) 21. september 2016

4

Ilustamata eesti ajakirjandusest MERIT KASK

V

iimaste aastakümnete ühe Eesti mõjukama ajakirjandustegelase ja Postimehe kauase juhi Mart Kadastiku raamat „Nüüd ma siis kirjutan” on isiklik ja emotsionaalne mälestusteraamat, milles ta vaatab tagasi 40 aastat kestnud tööle ajakirjanduses ja inimestele, kes nende aastate jooksul on Eesti ajakirjandusse oma jälje jätnud.

misprotsess vaevalt küll olnud nii tundeline. Nüüd elasin oma elu sõna otseses mõttes uuesti läbi. Aga emotsioonid lõpuks kurnavad. Just seepärast tahtsin raamatu valmis kirjutada nii kiiresti kui võimalik. Algul mõtlesin, et raamatu aines lõpeb 31. detsembriga 2015. Uks kinni uute mõjutuste ees! Aga elu, õigemini Eesti Meedia valitsejad hakkasid oma suhtumisega (milline seletamatu hirm selle raamatu ees!) aina uusi lehekülgi ise juurde kirjutama. On suur kergendus, et nüüd on see läbi. Minu töö on tehtud ja selle jäädvustamine on nüüd ka tehtud. Punkt.

FOTO EERO VABAMÄGI/POSTIMEES

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Veel aasta tagasi kahtlesid Postimehele antud intervjuus, kas kunagi üldse asud oma mälestusteraamatut kirjutama. Nüüd on see raamat korraga valmis. Mis andis tõuke?

Juba mitu viimast aastat uurisid kolleegid, kunas ükskord kirjutan. Neid inimesi, kes on olnud meedias üle neljakümne aasta ja sellest 32 aastat tippjuhina, Eestis rohkem ei ole. Seepärast tundsin tõepoolest kohustust see keeruline aeg raamatuks kirjutada. Aga tunnistan ausalt, et töö jäänuks tegemata, kui eelmise sügise emotsioonid poleks andnud vajalikku impulssi vaadata enda sisse ja enda ümber uue pilguga. Uus oli mu pilk selles mõttes, et võtsin ennast vabaks igasugusest kiusatusest silmakirjatseda, teeselda või olnut ilustada. Ma arvan, et ma ei andnud ka iseendale armu. Kui ma millestki olin kibestunud, siis ma ei varjanud oma solvumist. Kui ma milleski kahtlesin, siis ma ka väljendasin oma kõhklusi. See raamat ei tegele suhtekorraldusega, pigem rikun nii mõnegi inimesega oma suhted ära. See on kahjuks otsekohesuse ja aususe hind. Mis juhtus eelmisel sügisel?

Laenan mõttekäigu Rein Veidemannilt: kui sul tulevikku enam ei ole, siis on see valus, aga veel valusam on see, kui sult võetakse ära minevik. Just seda ma tundsin pärast töölt lahkumist ja seepärast tahtsingi oma elutöö kaante vahele koguda. Kas või laste ja lastelaste pärast. Kurbuse ja valu vaigistamine vaikimisega ei pruugi olla kõige õigem tee endas tasakaalu taastamiseks. Kuidas jõudsid suhteliselt lühikese ajaga tohutu hulga materjali läbi töötada?

See ei ole uuriv ajakirjandus ega ajaloolase teadustöö. See on pihtimusraamat.

Pole vale öelda, et nendel positsioonidel, kus sa töötasid, oli sul väga suur võim ka mingite ühiskondlike suundumuste mõjutamisel. Kui palju sa mõtlesid igapäevaaskelduste keskel oma võimu ja vastutuse peale? Mart Kadastik

Siin on episoodid nii, nagu mina olen neid näinud. Keegi teine võib neid teisiti näha. Kuid hoolimata isiklikust lähenemisnurgast peaks sellest raamatust siiski välja kooruma midagi, mida võiks nimetada Postimehe, aga võib-olla kogu Eesti ajakirjanduse viimase poolsajandi portreeks. Postimehe lugu on tihedalt läbi põimunud harudega, mis viivad teiste väljaannete juurde. Ka inimese olemus tuleb ju välja ennekõike suhetes teiste inimestega. Just suhted Hans H. Luige, Heldur Tõnissoni, Margus Linnamäe ja teistega andsid mulle ainest visandada kümneid miniportreesid oma kaaslastest ja konkurentidest. Kirjutamine võttis aega viimased pool aastat. Esimesed paar kuud tegelesin üksnes märkmete ja meilide sorteerimisega ja vanade lehekaustade lappamisega kirjandusmuuseumis. Kui lootnuksin ainult enda mälule, tulnuks palju-palju vaesem raamat. Lugesin kokku: mind aitasid nelikümmend neli endist kolleegi ja ka konkurenti. Ühtedega pidasin maha pikki jututunde, teised saatsid oma meenutusi, kolmandad fotosid. Tegelikult on see kollektiivne mälestusteraamat.

sinu enda jaoks selles raamatus kõige olulisem?

Sa avad lugeja ees seni teadmata seiku nii Eesti poliitikas kui ka ärielus, meediataustast rääkimata. Mis on

Võimalik. Või oleks tulnud hulga tundetum ja ma arvan, et ka igavam raamat. Aasta-kahe pärast oleks kirjuta-

Kõlab äraleierdatult, aga… inimene. Inimene, kes ei ole selline, nagu pealtnäha paistab. Mina ise vist ei ole ka selline, nagu arvatakse. Kui ma raamatut kirjutades rändasin mõtetega läbi aastakümnete, avastasin ühtäkki, et kõik siin ilmas kordub. Kõiki inimlik kordub. Ja ka pahed korduvad. Alatusel 1976 või alatusel 2016 pole vahet. Mis oli seda raamatut kirjutades kõige raskem?

Valikute tegemine. Mida võtta, mida jätta. Ja keda võtta, keda jätta. Kindlasti jäi palju olulist välja. Tõenäoselt ei ole selle raamatu kõik peatükid kõikidele lugejatele võrdselt huvitavad. Tahaks siiski loota, et lugeja ei otsi siit üles üksnes talle teada-tuntud nimesid või teemasid. Viimased peatükid, mille tegevus on kõige värskem, võivad ju olla kõige intrigeerivamad, aga neid on raske mõista, kui ei ole loetud eelmisi peatükke. Selle raamatu sõnumid tulevad välja tervikust. Kui läinud sügisel poleks tõuget tulnud, kas elutööraamat jäänuks tõesti siis kirjutamata?

Mida vanemaks sain, seda rohkem hakkasin mõtlema. Noore, ilmselt parasjagu edeva ja ambitsioonika juhina tahtsin lihtsalt teha kõige huvitavamat lehte. Paremat lehte kui on teised. Aga ühel päeval oli see hea leht suurim ja vahest alles siis tajusin, kui suur on ka vastutus, mis käib suurimaga kaasas. Edasist ja Postimehest sõltus paljuski, kui pika sammuga astus Eesti demokraatliku ühiskonna poole. Üha enam hakkasin mõistma, et Postimehe unikaalseks missiooniks on ühiskonna sidustamine. Sellepärast peabki Postimees hoidma oma suurust, sest ainult suur suudab kogu ühiskonda endaga kaasa haarata. Postimees on avalik-õiguslik institutsioon, ilma et tal oleks oma seadust. Seda polegi vaja. Postimeest tuleb vaid hoida ja juhtida, nagu oleks ta avalikõiguslik institutsioon. See tähendab, et omanik peab üsna sageli omaenda ego alla suruma ja respekteerima toimetuse sõltumatust. Ainult sel juhul jääb Postimees suureks.

Nüüd ma siis kirjutan Mart Kadastik 400 lk kõva köide

Lakhdari teekond Euroopasse LEENU NIGU

M

illisena paistab vana ja rikas Euroopa Vahemere teiselt kaldalt vaadates ühele tavalisele Maroko noormehele? Millised valikud seisid Põhja-Aafrika noorte ees, kui ümberringi kobrutas veel lootusrikas Araabia kevad? Milliseks kujuneb nende inimeste elu, kelle unistus Euroopasse jõudmisest ühel hetkel täitub? Eelmisel aastal Prantsusmaa kõige tähtsama kirjandusauhinna Goncourt’i preemia pälvinud kirjanik ja arabist Mathias Enard annab oma romaanis „Varaste tänav” nendele küsimustele

ühe võimaliku vastuse. Inimesena, kes tunneb põhjalikult nii läänemaailma kui ka araabia maid, suudab ta oskuslikult kujutada erinevate maailmade vastuokslikke põimumisi. Oriendi ja Oksidendi omavahelised suhted on kummaline segu ühtaegu ihast ja vihast, eksotiseerimisest ja ekspluateerimisest. Romaan võimaldab lugejal kaasa elada Lakhdari-nimelisele noorukile, kes jääb keelatud armuloo tõttu perekonna toetusest ilma ja kel tuleb üksinda oma tee leida. Ja tema teekond kujuneb äraütlemata käänuliseks. Ajutised peatuspunktid – äärmusliku islamiorganisatsiooni raamatupoest uppunud immigrantide pealt kasumit teeniva matusebürooni – viivad ta lõpuks välja Varaste tä-

navale, Barcelona Vaeste-Patuste alevisse. Peaaegu ainsaks lohutuseks sel teel on Lakhdarile odavad prantsuskeelsed kriminullid. Armastus raamatute vastu on see, mis võimaldab korraks oma elust välja astuda, kogeda midagi muud, teistsuguseid maailmu ja saatusi. Samasuguse võimaluse annab Euroopa lugejale Enard’i romaan, maalides pildi sellest, kuidas Euroopa väljastpoolt vaadates paistab. Ja samas aitab see romaan üle saada võõrastusest, mõista, et iga inimene on palju enamat kui pelk stereotüüp. Just seetõttu kuulutab peategelane raamatu lõpus uhkelt: „Ma ei ole marokolane, ma pole prantslane, ma pole hispaanlane, ma olen midagi rohkemat.

Ma pole moslem, ma olen midagi rohkemat. Tehke minuga, mis tahate.” Lakhdari teekonna varjus võtab aga kuju tema parima sõbra Bassami lausa vastandmärgiline saatus. Nende kahe saatuse murdepunktis jääb kummitama küsimus: kas kuri on õigustatud, et ära hoida kurja?

Varaste tänav Mathias Enard tõlkinud Heli Allik 256 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”


Nr 5 (103) 21. september 2016

ilmunud Haldjate elu Muriel Barbery tõlkinud Pille Kruus 240 lk pehme köide

„Haldjate elu” on justkui muinasjutt ja samas fantaasiakirjandus, ent eelkõige on see igavikuline lugu hea ja kurja võitlusest. Romaani tegevus kulgeb määratlemata ajas, oma rolli mängivad müüdid, legendid ja rahvauskumused. Barbery lopsakas stiil on viimseni lihvitud ja keel kohati arhailise maiguga. 1969. aastal Marokos sündinud prantsuse kirjanik ja filosoofiaõppejõud Muriel Barbery on avaldanud kolm romaani. Eesti keeles on kirjastuselt Varrak ilmunud „Siili elegants”.

Daam kullas Anne-Marie O’Connor tõlkinud Aldo Randmaa 392 lk kõva köide

Gustav Klimti maal „Daam kullas”, mida peetakse üheks 20. sajandi tuntumaks maaliks, jõudis kogu maailma uudispealkirjadesse sada aastat pärast valmimist, kui selle müügihind kerkis oksjonil 135 miljoni dollarini. Washington Posti ajakirjanik Anne-Marie O’Connor räägib meile haarava loo, kes oli too maalil kujutatud daam kullas tegelikult. Adele Bloch-Bauer oli silmapaistev Viini juudi seltskonnategelane, kelle isa oli Habsburgide impeeriumi ühe suurpanga omanik ja kelle abikaasa oli suhkrutööstur. Bloch-Bauerid olid kunstimetseenid. 19. sajandi lõpu Viinis oli Adelel mässaja kuulsus. Ajal, mil naiste osalemist ühiskondlikus elus peeti mandumise ilminguks, väärtustas Adele avalikult naiste haridust. Oma särava olekuga inspireeris Adele ka Gustav Klimti, kes tegi temast rohkem kui sada joonistust.

Pikk utoopia Terry Pratchett, Simon Baxter tõlkinud Allan Eichenbaum 328 lk kõva köide

Pärast Sammupäeva ja katastroofilist Yellowstone’i purset levivad inimesed aina kaugemale Pikkmaale. Kaugele Pikkmaale jõuab ka Lobsang, tiibeti mootorrattaparandaja peaaegu kõikvõimas uuskehastus, kes on võtnud nõuks jumalasarnaselt positsioonilt tagasi tõmbuda ja vaikselt talu pidama hakata. See plaan pööratakse aga pea peale, kui selgub, et nagu juhuslikult on just selles maailmas midagi väga viltu. Selle olukorra lahendamiseks ei piisa Lobsangi enda jõust, vaja on kutsuda appi superastuja Joshua Valienté, uus inimliik Järgmised ja Lobsangile ainuomaselt ka... Lobsang ise. Kaalul on Pikkmaa ja terve inimkonna säilimine...

Vongozero Jana Vagner tõlkinud Jaana Peterson 336 lk pehme köide

Apokalüptiline põnevik „Vongozero” räägib maailmast, kus inimesed on silmitsi surmava gripiviirusega. Selles kaoses, kus tavapärane elurutiin on katkenud ja maailma suurlinnad karantiinis, püüab noor perekond meeleheitlikult laastava haiguse eest põgeneda. Kuidas nad saavad hakkama uues maailmas, kus harjumuslikud reeglid enam ei kehti? Keerulises olukorras aitavad neid vaid ürginstinktid. Raamat on pälvinud tunnustust nii Venemaal kui ka Prantsusmaal, see on võitnud kirjandusauhindu ning tõlgitud juba mitmesse keelde.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Meie võitlus TIMO TREIT

K

arl Ove Knausgårdi kõmulise pealkirjaga kuueosaline autobiograafiline sari „Minu võitlus” on kindlasti Põhjamaade kirjanduse viimaste aastate üks enim tähelepanu ja vastakaid arvamusi pälvinud teos. Sarja esimese osa „Surm perekonnas” ilmumise järel 2009. aastal läks Norra meedia suisa pöördesse ning alustas autori perekonnaliikmetele klaperjahti. Nende leidmine polnud keeruline, sest nad olid Norras ainsad, kes Knausgårdi nime kandsid. Lainetusele pani aluse paljude meelest eraeluliste detailide paljastamisega liiale läinud autor, kes ei peljanud oma raamatus avalikkuse ette tuua üksikasju nii oma sõprade, perekonnaliikmete kui ka vanaema või oma endise naise igapäevaelust.

VAIKIDA VÕI AVALDADA? Enne esimese raamatu avaldamist pakkus autor pereliikmetele välja võimaluse muuta tekstis oma nimed ära. Ta vennal ja emal polnud nimede avaldamise vastu midagi, kuid isa pere sekkus advokaatidega ja püüdis raamatu ilmumist takistada, väites, et see on täis paljastusi, vihjeid ebatõdedele ja valesid isikukirjeldusi. Kahtlemata oli sellel protsessil käsikirjale oma mõju: Knausgård pidi mõned nimed ära muutma, mõningaid fakte parandama ja täpsustama ning ühe isiku tekstist üldse välja jätma. Kõik parandusettepanekud siiski raamatusse ei jõudnud. Autor ise on hiljem öelnud, et tal oli valida, kas ta avaldab raamatu, tulgu, mis tuleb, või jääb see ilmumata. Ta soovis oma loo aga kindlasti lugejateni tuua. Raamatule annab kõmulisust juurde veel selle pealkirigi - kannab ju sama pealkirja ka Adolf Hitleri autobiograafia ja rahvussotsialistlikku ideoloogiat tutvustav teos. Soovituse oma raamatusari just „Minu võitlusena” pealkirjastada sai Knausgård sõbralt ja kirjanikult Geir Angell Øygardenilt. Knausgårdi jaoks oli Øygardeni arvamus ülioluline ja ta vajas jätkamiseks pidevat tuge. Võimalik, et kogu protsess oli omamoodi ventiil ka Øygar-

FOTO JEFF MORGAN 16 / ALAMY

5

J

änes võib tahta magama jääda, aga paljud põnnid veavad iga päev unega vägikaigast, justkui oleks ärkvel püsimine elu ja surma küsimus. (Kreeka mütoloogiaski on unejumal Hypnose kaksikvennaks Thanatos ehk Surm ise – nii et kahtlane tegelane see uni.) Mis häda oleks väikest inimest kasvatada, kui poleks igapäevast uinumistralli ja lapsuke vajuks väsimuse saabudes meeleldi magusasse unne, et end uuteks kogemusteks välja puhata! Selle asemel kipuvad pisikesed väsimuse suurenedes hoopis hoogu juurde saama ning nende keha ja meele maharahustamine on aina keerulisem. Lapsevanemad aga teavad, et puhanud jõmpsikas on märksa meeldivam kaaslane kui unepuudusest viril laps, rääki-

Häving. Lõunaringkonna triloogia I Jeff VanderMeer tõlkinud Juhan Habicht 176 lk pehme köide

Piirkonnas, mida tuntakse kui ala X, toimub midagi kahtlast. Vahel saadetakse järjekordne ekspeditsioon olukorda üle vaatama. Mõnikord juhtub ekspeditsiooniliikmetega aga imelikke asju. Näiteks lähevad nad tülli ja lasevad üksteist maha. Või siis ilmuvad järsku tagasi koju teadmata, kuidas nad seda tegid, ja on üldse kuidagi nagu ära vahetatud. Triloogia „Lõunaringkond” esimene osa „Häving“ kujutab endast järjekordsel ekspeditsioonil osaleva naisbioloogi päevikut. Sellest selgub, et miski pole päris nii, nagu instrueerimisel öeldi, ja ka mitte nii, nagu esimesel silmapilgul paistab.

Mälu

Karl Ove Knausgård

deni jaoks, kes vabatahtliku rahuaktivistina Iraagis viibis, kui USA väed sinna sisse tungisid. Ühtekokku kuulas Øygarden sel moel ära ligi 5000 lehekülge käsikirjalist teksti. Millest „Minu võitlus” siis ikkagi räägib? Autor toob lugejate ette kogu oma senise elu alates olulisimatest hetkedest kuni labaseima ja hallima argipäevani välja. See on lugu kõige isiklikumatest rõõmudest, aga ka kõige tumedamatest mõtetest, alandusest, banaalsusest, ängist. „Minu võitlus” ei ole eriti keeruline raamat, ka selle stiil pole kuidagi eksperimentaalne, ometi on teos äärmiselt haarav ja nii lummav, et raamatut on raske käest panna. Loo teeb lugejale lähedaseks autori võime panna lugeja mõtlema iseendale, oma emotsioonidele, tunnetele, mõtetele, nägema paralleele enda elu ja Knausgårdi kirjeldatu vahel. Seda hindangi ma „Minu võitluses” ehk kõige rohkem, kui avameelne ja aus on autor oma mõtete ja emotsioonide osas. Ilma valehäbita toob ta lugeja ette sügavad sisemonoloogid, mida me kõik endamisi peame, ja tunded, mida me tavaliselt välja ei näita, ning ütleb otsekoheselt välja pisut ehmatavaid, aga samavõrd tõeseid asju.

LEIA OMA SISEMINE KARL OVE Joshua Rothman on The New Yorkeris tabavalt öelnud: „Ta julgustab lugejaid

vaatama enda sisse ja leidma sealt oma sisemise Karl Ove. Või just vastupidi, ta peegeldab oma elu – sina aga vaatad ja näed seal iseennast.” Nii hakkab korraga tunduma, et kas me kõik mitte ei ela tegelikult sama elu. Sama elu, mille keskmes on pidev võitlus. Knausgårdi lapsepõlv möödub pidevas võitluses oma isaga. Lapsena mõtleb ta pidevalt, kuidas vältida isa viha alla sattumist, kuidas talle samaga vastata või kuidas talle andestada. Knausgårdi täiskasvanuelu on aga selle kõige valuline taaselustamine ja võitlus see enesest välja kirjutada. „Minu võitlust” hakkas Knausgård kirjutama eelkõige seetõttu, et vabaneda vaimsest barjäärist, mis takistas tal kirjutamast hoopis üht teist romaani. Ta arvas esiti, et „Minu võitlusele” ei jagu just palju lugejaid. Praeguseks on see tõlgitud aga 22 keelde ning müünud üksnes Norras pool miljonit eksemplari.

Minu võitlus 1. raamat. Surm perekonnas Karl Ove Knausgård tõlkinud Sigrid Tooming 424 lk, pehme köide

Raamat unetõrksate laste vanematele PILLE KRUUS

ilmunud

mata sellest, et kosutav uni on tohutul kiirusel arenevale organismile lausa hädatarvilik. Lapsevanemad on nõus rakendama kõiksugu viise, et põngerjas unehõlma meelitada. Lihtsaimad abivahendid on kiigutamine, laulmine ja silitamine, ent ammustest aegadest on heaks rahustajaks ka unejutt. Unetõrksate laste vanematele on appi tõtanud rootsi päritolu psühholoog Carl-Johan Forssén Ehrlin, kelle uneraamatust „Jänes, kes tahab magama jääda“ on saanud rahvusvaheline menuk. Ehrlin on erialaseid teadmisi rakendades kirjutanud lookese jänes Jalmarist, kes proovib tuttu jääda, aga kuna uni ei taha hästi tulla, viib jänkuema ta külla unehaldjale. Eriliseks ei tee unejuttu süžee, vaid selle ülesehitus ja keel. Autor on kaasa pannud ka juhtnöörid, kuidas lugu lapsele ette lugeda. Ta annab nõu lugemise tempo ja rõhkude osas ning märgib

ära, kus tuleks haigutada või lapse nime öelda. Lookese eesmärk on luua hoolikalt koostatud lausete ja mõjusate psühholoogiliste võtetega rahulik õhkkond, et igaõhtune magamaminek oleks võitluse asemel meeldiv lõpp päevale. Ja ega see siis ainult lastele ole: autor hoiatab, et raamatut ei tasu ette lugeda näiteks autoroolis istuvale inimesele. Tõepoolest, tõlkijalgi tuli raamatut eesti keelde ümber pannes kerge uni peale.

Jänes, kes tahab magama jääda Carl-Johan Forssén Ehrlin tõlkinud Pille Kruus 24 lk kõva köide

Lois McMaster Bujold tõlkinud Allan Eichenbaum 432 lk pehme köide

Üheteistkümnendas täispikas Miles Vorkosigani elu ja seiklusi kujutavas raamatus püüab Miles varjata äpardust, mis juhtus teda äkiliselt tabanud krambihoo tõttu. Muidugi ei jää see saladuseks ning Simon Illyan sunnib Milesi Keiserlikust Salateenistusest erru minema. Samal ajal püütakse keiser Gregorile sobivat kaasat leida, kuigi Gregor on ära põlanud kõik talle pakutud iludused. Kõigile ootamatult armub ta hoopiski Komarrilt pärit jõukasse pärijannasse. Üsna varsti pärast seda tabab äkiline tõbi Illyanit ning see tundub Milesile väga kahtlane.

Viini vennaskond Ingar Johnsrud tõlkinud Minna Salmistu 304 lk pehme köide

Norra juhtiva poliitiku tütar Annette Wetre on kadunud. Naine kuulub koos oma kolmeaastase pojaga Oslo lähistel tegutsevasse Jumala Valguse kogudusse. Juhtumi toimik jõuab vaevu politseiuurija Fredrik Beieri lauale maanduda, kui koguduses toimub jõhker massimõrv. Politsei leiab koguduse talust maaaluse tipptasemel laboratooriumi. Tuleb välja, et koguduse vaga pealispind on pelgalt suitsukate. Annette on kadunud. Sekt on kadunud. Alles on vaid laibad. Fredrik Beier ja noor uurija Kafa Iqbal seisavad silmitsi mõistatusega, mille lahendamise käigus hakkavad pinnale tõusma valgustkartvate poliitiliste vandenõude, viimsepäeva sektide ja terroriaktidega seotud natside sünged saladused.

Vahimehed Jon Steele tõlkinud Marju Randlane 556 lk pehme köide

Marc Rochat peab katedraali kellatornis öösiti linna üle vahti. Ta elab maailmas, mida täidavad varjud, ammumöödunud aeg ja kujuteldavad olendid. Midagi kõhedust tekitavat on siinses pühakojas. Maa-alustest krüptidest kandub kummalisi värinaid ja katedraali läheduses asuvatelt tänavatelt hakkab välja tulema jõhkralt mõrvatud ohvrite surnukehi. Kohe katedraali vastas elab kõrgklassi prostituut Katherine Taylor, loomult unistaja, kes saab peagi teada, et tema muinasjutuline elu on liiga hea, et olla tõsi.


varrak Meele ja mõistuse toidud Sinikka Piippo tõlkinud Toomas Tallo 288 lk kõva köide

Tunnustatud Soome professori ja Eestiski hinnatud autori Sinikka Piippo uus teos räägib vananemisest, mälust ja sellest, kuidas me ise saaksime teadmiste abil end kauem ärksana ja elujõulistena hoida. Aju, närvisüsteemi ja mälu tõrgeteta toimimises on suur osa toidul ja selle koostisosadel. Õige toiduga võime leevendada stressi, masendust, ängi, väsimust ja unetust. Teos tutvustab suurt hulka mõistuse tööle hästi mõjuvaid marju, ravimtaimi, maitseaineid, köögivilju jm toiduaineid. See on asendamatu käsiraamat kõigile, kes hindavad tervislikke eluviise ja tahavad teadlikult tõsta oma elukvaliteeti ja vaimset vastupidavust.

Eesti lindude ränne Tarvo Valker 216 lk poolpehme köide sari „Roheline Eesti”

Mõistet „ränne” kasutatakse lindude sellise liikumise väljendamiseks, mille puhul on lindudel plaanis ka naasta. Maailma linnustikust moodustavad rändlinnud ligikaudu 40%. Põhjapoolsetel aladel, sealhulgas ka Eestis, on rändavate liikide osakaal veel oluliselt suurem. Ehkki me võime kesktalvisel ajal näha vähemalt sadakonda linnuliiki, on suur osa neist õigupoolest rändlinnud. Ornitoloog Tarvo Valkeri raamat annab põhjaliku ülevaate Eesti rändlindudest ning nende teekonnast talvitusaladele. Pikemat käsitlust leiavad ka kliimamuutused ning nende mõju meie rändlindudele. Raamat tutvustab ka parimaid rändevaatluspaiku.

Lihtne hiina köögi kursus Jeremy Pang tõlkinud Kaja Riikoja ja Kristina Efert 160 lk kõva köide

„Lihtsas Hiina köögi kursuses” toob Aasia kokakunstile orienteeritud School of Wok’i asutaja Jeremy Pang autentsed Hiina maitsed sinu kodukööki. Raamatus on üksikasjalik ülevaade Hiina köögi kõigist olulistest tahkudest ja tehnikatest. Iga retsept on kirja pandud detailideni täpsete juhiste ning isiklike kogemustega vürtsitatud tähelepanekutega. Raskemini leitavate koostisainete asemel on välja pakutud ka midagi kättesaadavamat. Paljudele traditsioonilistele Hiina retseptidele on antud ebatavaliste koostisainete või kastmete abil uus elu.

Köögiviljarikkad road ehk kuidas küpsetada Trooja hobust Margit Härma 208 lk kõva köide

Kõik teavad, et aedviljad on tervislikud. Ometi söövad eestlased palju vähem köögivilja kui teiste maade rahvad. Margit Härmal on mitmeid nippe ja kavalaid nõkse, kuidas olukorda lahendada. Kõige tõhusam salarelv on seejuures imehea maitse! Raamatu esimesest osast leiab lugeja toidud, kus köögivilju on lisatud roogadesse nii, et nende maitse domineerima ei hakkaks. Teises peatükis on retseptid aedviljadega harjunud sööjatele ja kolmandas autori pere lemmiktaimetoidud. Ja siis veel valik kastmeid ja muud head-paremat.

Nr 5 (103) 21. september 2016

Rootsi suurimast riigireeturist ANU SALUÄÄR

E

estis on Kadi-Riin Haasma tõlkes ilmunud juba kolm Perssoni kriminaalromaani („Linda mõrva juhtum”, „Kes tapaks lohe”, „Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast” - kõik 2015), kõikide peategelaseks tülgastav-koomiline antikangelane komissar Bäckström. Persson on kriminoloogiaprofessor ja politseiekspert, kes alustas kriminaalromaanide avaldamist juba 1978. aastal („Põrsapidu”), pidas siis paarkümmend aastat vahet, tegeldes ametija teadustööga, ning ilmus uuesti publiku ette 2002. aastal esimese osaga triloogiast koondnimetusega „Heaoluriigi langus”, mis esitab oma versiooni Rootsi ajaloo suursündmusest, peaminister Olof Palme lahendamata jäänud mõrvast. Võib julgesti öelda, et nii sisulise kaalu kui ka intellektuaalse võimekuse poolest seisavad need romaanid tavalistest krimkadest ja põnevikest märksa kõrgemal.

TRAGIKOOMILISED ISIKUPORTREED Triloogia esimese osa tegevus toimub peamiselt mõrvaeelsetel kuudel 1985. ja 1986. aastal ning valgustab Rootsi ühiskonna meeleolusid, ideoloogilisi kinnisideid ja parteilisi vastuolusid läbi tragikoomiliste isikuportreede, eeskätt politsei ridades. Esile tõuseb sümpaatne „tõeline politseinik” Lars Martin Johansson, jäleda Bäckströmi vastand, kes „näeb nurkade taha” ja annab lugejale lootust, et maailmas leidub siiski veel mingisugust õiglust. Tegevus hargneb suhteliselt aeglaselt, laipu on esialgu ainult üks, komissar Bäckström esineb alles kõrvaltegelasena, temale lisaks aga pakutakse ohtralt inimtüüpe, otsekui ühiskonna röntgenipilte, mis paljastavad kõikide varjatud luukeresid ja salajasi tagamõt-

FOTO CHARLES HAMMARSTEN / ALL OVER PRESS

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Leif G. W. Persson

teid. Iseloomulik on Perssoni võte lisada iga tegelase repliigile otsekohe laiend selle kohta, mida ta seejuures tegelikult mõtles või ütlemata jättis. Vahest võiks seda nimetada ka poliitiliseks thrilleriks, kui iga autori sõna saaks võtta tõsimeelse ängiga, mis tekitab aina suuremat hirmu tulevaste sündmuste ees. Aga ei. Perssoni teksti tuleb kogu aeg lugeda iroonilise huumori või mürgise sarkasmi võtmes, mis ka tõlkijal on sujuva elegantsiga edasi antud. Persoonid, kellest käib jutt n-ö läbi lillede, on rootslastele sageli tuttavad, vastuolulist peaministritki ei nimeta keegi kordagi nimepidi, ehkki kõik teavad, kelle mõrvast on jutt. Eesti lugeja ei pruugi aga alati teada väiksemate vendade tegelikke prototüüpe. Nii näiteks tuleb nimetus Stockholmi politseiülemas näha Palme mõrva uurimismeeskonna juhti Hans Holméri (1930-2002), keda autor kujutab tapva irooniaga, tehes prototüübi äratundmise hõlbustamiseks vihje tema sünnikuupäevale, süütalastepäevale, st 28. detsembrile. Võib veel märkida, et Hans Holmér oli ka asjaarmastaja krimikirjanik, seega Leif GW Perssoni konkurent. Rootsi julgeolekupoliitika ja parteiliste võitluste käsitlemine vaheldub pe-

K

ui kaugele olete valmis minema koos inimesega, kellesse olete armunud üleöö? Uuesti kokku saama? Vestlema tundide viisi? Külastama koos mõnd üritust? Jah, aga loetud päevade jooksul abielluma? Tegema lõpparve oma seniste valikute, garderoobi ja sõpradega? Võtma üle konservatiivse islami tõed? Kolima ära? Anna Sundberg on täna 44-aastane pealtnäha tavaline rootslanna ja nelja lapse ema. Miski ei reeda, et 16 aastat oma elust on ta veetnud pimedas usus, järgides rangeid islami reegleid. Ta kasvas üles täiesti harilikus Rootsi keskklassi perekonnas. 1990ndate esimeses pooles kohtas ta aga linna pargis Walidit, lummava välimusega alžeerlasest moslemit, kes rääkis Annale Tõest – vaimsest maailmast, millist neiu veel kunagi näinud polnud – ning näitas teed Jumala, Allahi juurde.

Edasisest kujunes uskumatu lugu, mis sarnaneb pigem ilukirjandusliku fiktsiooniga, kuid paraku on see tõsi. Esmakohtumisest kaks nädalat hiljem on Walid ja Anna juba abielus ning noorest naisest on saanud konvertiit – usuvahetaja. Ta loeb hoolega Koraani ning pärast seda kui on kokku pakitud kogu tema garderoob ja hävitatud fotoalbumid, saab Anna endale prohvet Muhamedi ühe naise järgi nimeks Hind. Annast sai radikaalsete vaadetega džihadisti elukaaslane ja tema laste ema – ehkki ta keeldus mehe äärmuslikke vaateid ja sõjakust uskumast järgmised 16 aastat. Walidi tuules viis tee Anna Gruusiasse, Tšetšeenia piiri ääres asuvasse džihadistide salajasse treeninglaagrisse ning sealt Bashar al-Assadi vanglasüsteemi. Naiste roll selles äärmuslikus seltskonnas oli kasvatada homseid džihadiste, kes võtavad ühel päeval teatepulga oma isadelt üle, et kaitsta islamit. „Ma armastasin terroristi. 16 aastat sõjakate islamistidega” on biograafili-

ilmunud Väike maailm Åsa Hellberg tõlkinud Malle Veisserik 248 lk kõva köide „Varraku ajaviiteromaan“

Kui tahad endale reisikaaslast, tuleb minna kellegi kannul, kes suundub Arlanda lennuväljale, mõtleb 70-aastane leskproua Elsa. Ta järgneb umbropsu välja valitud inimesele ja nii satub ta erinevatesse kohtadesse ning saab üha uusi sõpru. Isabella, endine filmitäht, keda kauni välimuse tõttu tänaval endiselt ära tuntakse, ei tea, mida oma eluga peale hakata. Ta Inglismaal elav värvikas sõbranna Carina on hiljuti maha jäetud. Carina maailm on kokku varisenud ja ta otsustab Inglise maakohas koos sõbrannaga midagi põnevat ette võtta. Juhuslikult või ehk saatuse tahtel satub nende juurde ka Elsa. Üheskoos imestatakse selle üle, kuhu elu nad toonud on.

Üksildane täht rioodiliselt lahedamate, tüüpilise „meesteka” laadis lehekülgedega, kus tegeldakse mõnuleva söömise-joomise ja naisküsimusega.

TULEB LISA Leif GW Persson on sündinud 1945. aastal. Tema romaane alates „Põrsapeost” (Bo Widerbergi film „Mees Mallorcalt” 1984. aastast) on nüüdseks ekraniseeritud juba ka Hollywoodis (Bäckströmi-sari), mille teostusega autor ise küll eriti rahul ei olevat. Palme-triloogia esimese kahe osa järgi valmis Rootsis 2013. aastal tele-miniseriaal „Palveränduri surm”, mida on näidatud ka Eesti televisioonis. Palme-triloogia järgmised osad – „Teine aeg, teine elu” ja „Vaba langemine otsekui unenäos” – on tõlkimisel.

Suveigatsuse ja talvekülma vahel Leif G. W. Persson tõlkinud Kadi-Riin Haasma 548 lk pehme köide

Kuusteist aastat džihadisti abikaasana TIMO TREIT

6

ne lugu, mille avaldamine on nõudnud Anna Sundbergilt kahtlemata suurt julgust, kuid ta soovib möödaniku seljataha jätta ja eluga edasi minna. See harukordne sissevaade radikaalsete moslemite elutuppa aitab mõista, miks inimesed võivad teha selliseid valikuid nagu Anna, kuidas toimub džihadistide võrgustiku loomine ja laiendamine ning kuidas sellest suletud ekstremistlikust ringist on võimalik välja saada.

Ma armastasin terroristi. 16 aastat võitlevate islamistidega Anna Sundberg, Jesper Huori tõlkinud Tiina Mullamaa 264 lk pehme köide

Paullina Simons tõlkinud Tiia Krass 544 lk kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan“

Mõni nädal enne kodusest Maine’ist lahkumist ja iseseisva üliõpilaselu alustamist otsustab Chloe koos oma poisi ja kahe parima sõbraga Euroopasse sõita. Nende reisi sihtpunkt on Barcelona, ent enne tuleb neil täita Chloe sugulastele antud lubadus ja külastada mitut Ida-Euroopa ajaloolist linna. Selles kommunismi ikkest vabanenud Euroopa nurgas kohtab Chloe Johnny-nimelist võluvat ameeriklast, kes rändab mööda maailma, kitarr kaelas, naeratus huulil. Kummaline sõpruskond ja armunud paar sõidavad rongiga läbi Euroopa: Treblinkast Triestesse, Carnikavast Krakówisse ja Vilniusest Veneetsiasse. Reis Vanas Maailmas muutub teekonnaks nii Euroopa kui ka Johnny kõige süngemasse minevikku, mis hakkab vaikselt varjutama Chloe plaane ja unistusi.

Kristallravi Raamat ja kaardid Tilly Lister tõlkinud Marju Algvere 96 lk kõva köide

Kristallid on kõige korrapärasemad ja lihtsamad tahked ained universumis. Korrapära ja lihtsus ükskõik millisel kujul mõjutavad energiaid alati harmoonia suunas. Paljud kristallidega tervendajad usuvad, et keha dünaamika kordab kristallide korrapära – kristallid aitavad keha iseennast korrastavatel funktsioonidel tõhusamalt toimida. Kristallid võivad olla väga head abimehed, et vabaneda emotsionaalsest stressist ja taastada meelerahu. Sellest kaunist komplektist leiab juhised, kuidas kasutada kristallide energiat oma võimete, suhete ja tuleviku arendamiseks.

Ruunioraakel Lona Eversden Raamat ja kaardid tõlkinud Laura Valli 96 lk kõva köide

Ruunid on iidne tähestik, aga ka palju enamat. Germaani ja põhjala rahvad kasutasid neid salapäraseid sümboleid erinevatel rituaalsetel eesmärkidel. Raamatuga on kaasas kolmkümmend kuus ruunisümboliga kaarti, mida saab kasutada ennustamiseks, ja seitse ruunitalismani, mida võib õnnetoojana kaasas kanda.


7

Nr 5 (103) 21. september 2016

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

OLAVI TEPPAN raamatu eessõna põhjal

M

iks me reisime? Et vaimu avardada? Et pageda igapäevaelust? Et pääseda iseenda eest või hoopis et ennast leida? Et sooritada üleminekuriitus enne uude eluetappi jõudmist? Et pühitseda oma ühtsust emakese Maa ja kõigi rahvastega? Tänapäeval reisime me tihti ka sel lihtsal põhjusel, et meil on see võimalus. Odavad ja ohtrad lennuliinid on maailma väga väikeseks kahandanud, nii et meil on lihtne hüpata lennukisse ja heita peagi teisel pool maakera rannaliivale pikali. Eheda ja põhjaliku klassikalise reisi idee on siiski midagi muud. Kas just seda ei pea me silmas, kui kõneleme vaimu avardavast reisist? Kas ei räägi me siis neist möödunud aegadest, mil reis inimese tegelikult mugavustsoonist välja raputas ja pikalt kestis?

HINGEPUHASTAVAD EEPILISED RÄNNAKUD Paljud retked, rännakud ja ekspeditsioonid, mis on sellesse raamatusse kogutud, ei seostu kuigi lähedalt tänapäevases mõistes turismi ja reisimisega. Üsna mitmed neist on teoks saanud hoopis tänu tsivilisatsiooni esiletõusule, kui avastati uusi maid ja koguti sellest tulenevalt uusi teadmisi. Need olid ajad, mil suurem osa maailmast oli tundmatu ja paistis sootuks ligipääsmatu. Iga rännak on eepiline – mõõtkavalt, raskuselt, tähtsuselt või maalilisuselt, mõnikord kõigelt sellelt korraga. Olles heitnud pilgu Norra fjordidele või vägevatele liustikele, tekib tunne, et kõik muu kahvatub selle kõrval tähtsusetuks. Keda köidab vaimne pool, võib leida kirgastuse ja ületada maise oleluse piirid Shikoku palverännul või Buddha odüsseial, moslemid aga usuvad, et palverännak Mekasse puhastab neid varasematest pattudest ja näitab teed täisväärtuslikumale elule. Neil teekondadel püüab inimene mõista oma kohta universumis ja mõnes mõttes täitsid samasugust rolli ka maadeavastuste ajastu ekspeditsioonid, mis panid proovile arusaama ligipääsmatutest ja kättesaamatutest paikadest, kuna omaaegsed rändurid tundsid, et

FOTO RAAMATUST

Inspireeriv reisijuht

V

iimasel aastal on mitmed klappidega raamatud saavutanud lugejate üsna suure poolehoiu, nimetagem siin näiteks „Tahan kõike teada”, „Tahan palju teada”, „Laste väike ilmaraamat”, „Igal loomal oma kodu”, „Vaata ja avasta koduaed”, „Avasta arvutid ja programmeerimine”. Mis on nende edu saladus? Klappidega raamatud võluvad üsna suurt sihtrühma alates paari-kolmeaastastest kuni koolilasteni välja. Klappidega raamat võimaldab hästi kasutada küsimuste-vastuste formaati, mis on viimasel ajal samuti lugejatele meelepärane. Küsimustele leiab huviline vas-

Õpetaja õpituba. Hopsadi-huu, võimlemas on suu! Iris Adams, Veronika Stuck, Monika Tillmanns-Karus 144 lk, pehme köide

Keele korrektne valdamine ja puhas hääldamine on eduka suhtlemise aluseks. Kas oled kunagi mõelnud, kuidas saaksid oma last või õpilast toetada, kui ta vajab abi häälduselundite arendamisel? Kuidas tugevdada tema keelelihaseid? Kuidas tõsta huulte tundlikkust? Kuidas nööbi, joogikõrre, õhupalli ja teiste käepäraste vahenditega harjutuste sooritamist mängulisemaks muuta? Siit leiad huvitavaid lahendusi, kuidas rutiinne harjutamine põnevaks mänguks muuta. Harjutused sobivad ka täiskasvanutele.

Nutiprooviks lastele. Mõtlemisoskust arendavaid ülesandeid

Kaamelid ja kruiisilaevad – stseen Suessist.

koju jääda ja mitte üritada välja uurida, mis asub teisel pool tuttava maailma piire, tähendaks mitte arengut, vaid seisakut, inimvaimu mandumist.

MUUTUNUD VAIM Tänapäevalgi pole suurte rännakute vaim kuhugi kadunud, vaid lihtsalt muutunud. Keegi ei sõida muidugi Royal Scotsmani luksusrongiga Šoti mägismaal selge kavatsusega inimkonda edasi viia. Nostalgia on ehk see sõna, millega seletada inimeste soovi astuda Scotsmani või õigupoolest mis tahes klassikalise rongi peale ja nende reiside suurus seisneb just selles – need rongid on aeglased ja kulgevad omas tempos, nii et võid otsekohe tunda ennast teises ajastus, mil enamasti reisiti rongiga. Teisal jällegi on tugevaim motivaator uudishimu. Reisimine näib olevat kollektiivsesse teadvusesse juurdunud, kuna inimene on oma olemuselt rändava eluviisiga ja ühiskondlik loom, ning paljud suured reisid on ette võetud selleks, et rahuldada sotsiaalseid vajadusi. Me tahame end siduda teiste maadega, teiste rahvastega, osa saada teiste kultuurikommetest, et sulandada seda kõike kokku meie oma maailma asjadega, mida me kalliks peame. Mõned rännakud selles raamatus on ainulaadsed saavutused ja väärivad imetlust oma kordumatusega. Just see on raamatu võtmesõna: inspiratsioon. Lonely Planeti „Suured rei-

sid” püüab ennekõike süstida inimestesse rändamise vaimu, mis paljude arvates on moodsas maailmas kaotsi läinud. Tänapäeva ühiskonna üks põhihädasid on krooniline ajapuudus, mitte kellelgi ei paista olevat aega, et ette võtta midagi kauakestvat, ning sellel foonil kerkivadki uudsena esile „aeglane reis”, „aeglane toit” ja muud „aeglasele” tegevusele rõhku panevad liikumised, mille eesmärk on nüüdismaailmas taastada meie kaotsiläinud oskust aega maha võtta. See raamat on teie isiklik teejuht aeglasel reisimisel. Te võite valida, milliseid reise te tegelikult ette võtate ja milliste kohta lihtsalt loete, jättes viimased ajusoppi hõljuma maheda kujutluspildina möödunud aegade imepärastest saavutustest. Tegelikel reisidel ei valluta te ilmselt maailma enam nii nagu Aleksander Suur, aga ometi võite reisida tema sünnikohast Pellast Kreeka Makedoonias tema asutatud Aleksandria linna Egiptuses ja nautida teel kõiki temaga seotud vaatamisväärsusi.

mõtlemist. Keelebarjäär või arusaamatu sõidugraafik ärgitab meid välismaal uutmoodi mõtlema ja teistsuguseid lahendusi nuputama. Võõrale maale saabumise põnev peataolek ning mõistatuste ja keerdsõlmede lahtiharutamine avab meis uue loovuse ning aju häälestub ümber ja kohaneb olukorraga. Ühtäkki tunneme, et suudame ka omaenda elus lahendada probleeme, mis enne kodunt lahkumist tundusid ületamatud. Tuhandete kilomeetrite kauguselt paistavad need tibatillukesed, otsekui vaataks neid teleskoobi teisest otsast. Seda raamatut lehitsedes ja võib-olla oma järgmist reisi planeerides olgu lohutuseks teadmine, et seikluselt tagasi tulles olete endale kinnitanud seda, mida te tegelikult kogu aeg aimasite: reisimine – õige reisimine, rõhu asetamine pigem sisule kui mugavusele – teeb inimest targemaks ja täiuslikumaks.

RÄNDAMISEGA STRESSIST VABAKS Viimasel ajal on ilmunud ridamisi teadusuuringuid reisimise terapeutilise väärtuse kohta. Andmed kinnitavad, et argirutiinist väljamurdmine avab närvikanalid, mis aitavad stressist võitu saada ja Alzheimeri tõbe tõrjuda ning stimuleerivad positiivset ja efektiivset

Suured reisid

Köitev ja hariv klappidega raamat KATRIN KLIIMASK

ilmunud

tuse klapi alt, s.t see on algselt peidetud ega võimalda n-ö spikerdamist. Et vastused ei ole väikesel lugejal kogu aeg silma all, ei jää need ka nii hästi meelde ja samu küsimusi saab korduvalt kasutada. Klappidega raamatu lehed on tehnilistel põhjustel üsna paksud ja mõnelgi juhul raamatu lehekülgede arv väike, siis selle korvab mitmetasandiline ja mitmekihiline info. Näiteks sisaldab raamat „Tahan kõike teada” 16 lehel 135 klappi ja tänu sellele tõuseb põnevate faktide hulk raamatus viiesaja ligi. Raamatus „Avasta arvutid ja programmeerimine” on aga ka topeltklapid, s.t et kord juba kergitatud klapi all on peidus veel teinegi klapp, mille all peidus jällegi uus informatsioon. See lõbus, rohkete piltide

ja üle saja avatava klapiga raamat jagab noorele lugejale teadmisi arvutitest ja programmeerimisest. Ostja tunneb, et on raha mõistlikult paigutanud. Kõige väiksemate lugejate jaoks on klappidega raamatul tore üllatusmoment. Nagu ema-isa võib kümneid ja kümneid kordi käsi silme ees hoida ja need „Kuku!” saatel eemaldada ning laps vaimustub sellest igal korral ühepalju, võib sama efekti tekitada ka mõne põneva klapi jätkuv kergitamine. Üllatusele lisandub ka hariv mõõde, sest näiteks linnu pesakasti seina eest ära tõstes võib laps rõõmustada, et linnukesed on ikka seal, kui ka näha, mismoodi linnud pesakasti sees toimetavad. Päriselus pole seda paraku kõigil võimalik teha.

Andrew Bain, Sarah Baxter, Simon Sellars tõlkinud Olavi Teppan 316 lk kõva köide

Kes? Miks? Millal? Tahan palju teada autorite kollektiiv 18 lk kõva köide

Avasta arvutid ja programmeerimine Rosie Dickins 18 lk kõva köide

Laste väike ilmaraamat Katie Daynes, Christine Pym 14 lk kõva köide

Pilvi Kula 56 lk, pehme köide

6–9aastastele lastele mõeldud tööraamat püüab äratada huvi matemaatika vastu ja arendada lapse mõtlemisoskust. Eri tüüpi ja raskusastmega ülesanded arendavad loogilist mõtlemist, tähelepanu ja mälu ning kujundavad iseseisva töö harjumust.

Ühe minuti viktoriin autorite kollektiiv 94 lk, spiraalköide

Raamatust leiate 1000 küsimust ja vastust teaduse, looduse, maailmaruumi valdkonnast ja treenite ennast osavaks mälumänguriks. Testige oma faktiteadmisi ise või koos sõprade ning perega võisteldes. Raamatuga on kaasas liivakell – mitmele küsimusele jõuate minuti jooksul vastata? 60 ajuragistamist nõudvat lisaküsimust annavad boonuspunkte.

Hollywoodi armastuslood Gill Paul tõlkinud Olavi Teppan 192 lk, kõva köide

14 tõestisündinud lugu kõigis dramaatilistes üksikasjades pakuvad võimaluse osa saada 20. sajandi rikaste ja kuulsate elust ja tunnetest. Kuumad armulood, aga ka sama kirglikud tülid saadavad pea kõiki suuremaid filmiprojekte. Raamatus räägitakse meile 14 kuulsat armastuslugu (sealhulgas näiteks Arthur Milleri ja Marilyn Monroe lühiaegne abielu, Laurence Olivier ja Vivien Leigh traagiline lugu ning Richard Burtoni ja Elizabeth Taylori eluaegne kirg) ning antakse põnevaid taustateadmisi Hollywoodi filmitööstuse ja selle ajaloo kohta.

Kristallide piibel 2 Judy Hall tõlkinud Katrin Remlov 400 lk, pehme köide

Populaarse „Kristallide piibli” teisest osast leiab üle 200 uue kristalli tutvustuse, sh alles hiljuti avastatud Gröönimaa kristallid. Raamatust saab teadmisi kristallide tervendavate omaduste ja mõju kohta, juhiseid nende energia võimendamiseks ja kodu puhastamiseks ning õpite tundma kristallide maagiaratast. Judy Hall on üle kolmekümneaastase kogemusega kristallide uurija ning mitme menuka raamatu autor.


grenader Sõjamälestused Karl Markin 144 lk kõva köide

Karl Markini (1890–1979) sõjamälestused Esimesest maailmasõjast kajastavad sündmusi Venemaa ja Austria-Ungari rindel Galiitsias 1915. aasta aprillist kuni 1917. aasta juuli alguseni. Saatuse tahtel sattus hariduspõllult Pärnumaalt sõtta kistud koolmeister Karl Markin väeosa puhkpilliorkestrisse metsasarvemängijaks, kus leidus teisigi eestlasi. Edasi saadeti ta 293. Ingeri jalaväepolgu koosseisus 1914. aasta oktoobri teisel poolel AustriaUngarilt äsja hõivatud Galiitsiasse, kus tuli teenida lisaks sanitarina. Päevikupidamist alustas ta 1915. aasta aprillis väeosa puhkuse ajal. Üle kahe ja poole aasta viibis päeviku autor rindel Karpaatides ning sõja esimesel aastal veel Poolas, võõrsilt kordagi koju puhkusele saamata.

1944 ehk viimane katse Vaino Kallas 296 lk kõva köide

Vaino Kallase järjekordne ajalooline romaan jutustab seekord eesti rahva katsumustest 1944. aastal, kellel oli tol raskel aastal valida vaid halbade valikute seast. Raamat keskendub kaitselahingutele Narva rindel ja meeleoludele rahva seas. Sõjasündmustega paralleelselt läbib romaani pideva teemana maarahva argielu ja külanoorte suhted, aga ka noorte suhtumine kodumaa kaitsmisesse sissetungiva vaenlase vastu. Ka kirjeldatakse romaanis kaitselahingutes osalenud eestlaste edasist saatust. Eestlaste võitlus oma kodumaa idapiiril oli Eesti iseseisvuse taastamise viimane katse. Suurem osa romaanis käsitletud sündmusi on tegelikkuses aset leidnud.

Saksa aatomipommi saladus Edgar Mayer, Thomas Mehner tõlkinud Arvo Jaama 264 lk kõva köide

Raamatu autorid Edgar Mayer ja Thomas Mehner toovad lugejani ja analüüsivad hulga allikaid, mis viitavad sellele, et sakslased said Teise maailmasõja lõpuks valmis esimesed aatomipommid, millele eelnes rida katsetusi. Esitatakse provokatiivne väide, et need võisid olla saksa aatomipommid, mille ameeriklased heitsid Jaapani linnadele Hiroshimale ja Nagasakile. Juba pikka aega näis saksa aatomiuuringute kohta Kolmandas Riigis kõik öeldud olevat. Siiski tõid Saksamaa taasühinemine ja Nõukogude liidu kokkuvarisemine ja sellega kaasnenud arvukate arhiivide avanemine nagu ka terve rida tunnistajate uskumatuid ütlusi päevavalgele uusi arusaamu ja püstitasid aktuaalseid küsimusi. Näiteks miks väidab üks Itaalia ajakirjanik, et ta olevat 1944. aasata oktoobris Goebbelsi kutsel olnud saksa aatomipommi katsetuse tunnistaja? Ja miks kinnitab suurt osa tema avaldusi ning andmeid austria füüsik, kes omakorda väidab, et Innsbrucki lähedal olevat tulemusrikkalt töötanud aatomiuuringute seadmed? Miks teatavad julgeolekuteenistuse vahetult osalenud tunnistajad aatomirelva ja suure lennukaugusega kanderaketi loomisest Tüüringis Jonastalis, ning Ohrdrufi ja Arnstadti vahel? Küsimusi on veelgi.

Metsavennaelu KÜLLO ARJAKAS

T

egemist on legendaarse ja Eesti ühe tuntuima metsavenna Aksel Mõttuse 280-leheküljelise mälestusteosega. See on otsene järg Mõttuse mälestustele „Karmi elukroonikat. I osa, Sõjapäevilt (märts 1943 – oktoober 1944)”, mis ilmus detsembris 2014.

PÕHJALIK ÜLEVAADE METSAVENDADE ELUST I osa annab ülevaate Aksel Mõttuse sõjaperioodist: mobiliseerimine, väljaõpe Debica Heidelaagris ja kogemused Bad Tölzi SS-junkrukoolis, järgnev sõjatee Neveli rindel ning 1944. aasta kaitselahingud Eestis. II osa toob lugejani huvipakkuvaid ja põnevaid lugusid tema metsavenna perioodist, mis sai alguse varasügisel 1944. See on mitmes mõttes harukordne teos – olles ja ilmselt ka jäädes üheks vähestest, kus on antud põhjalik ja üksikasjalik sissevaade Eesti metsavendade igapäevaellu. Kuni kevadeni 1952 varjas Aksel end koos kahe vennaga kodutalus, siis tuli suurhaarangu eest nii tal kui ka pereisal, nooremal vennal ja õel pageda metsa. Suvel 1952 suri metsas isa, detsembris 1953 haiglane vend ja 1957. aastal nende õde. Manalasse varisenud pereliikmed maeti salaja kodutalu mulda, ent aega ja olusid arvestades need hauad maskeeriti. Siitpeale, kuni 1967. aasta saatusliku oktoobrikuu hilisõhtuni, varjasid vennad Hugo ja Aksel Mõttus endid kahekesi. Neil õnnestus end varjata 18 pikka aastat ja mitte teha tüüpilisi vigu, mida olid varem teinud paljud metsavennad ja mis saidki paljudele saatuslikuks. Mõistagi ei elanud nad kogu aeg metsas. Liiguti ringi, käidi tuttavate ini-

tulevad kindlasti enne jaanipäeva uuesti platsi korrastama, sest nad olid tõesti kümme aastat järjest alati enne jaanipäeva surnuaial käinud. Nii seati kalmistul jällegi valmis relvastatud valve. Mõttused olid harukordselt ettevaatlikud. Nad oskasid tähele panna märke, neil oli korduvalt õnne ja nii nad pääsesid, mõnikord lausa kõige viimasel hetkel.

FOTO: ERAKOGU

ilmunud

Nr 5 (103) 21. september 2016

WWW.GRENADER.EE

Aksel Mõttus

meste juures tööl. Aastate jooksul nähti vendi ühes või teises Lõuna-Eesti rajoonis või Lätis. Nende kinnipidamiseks korraldati hulk varitsusi, kus nädalate kaupa, nii päeval kui ka öösel aina passiti ja oodati.

PALJU LÄBIELAMISI JA EMOTSIOONE Raamatu üks emotsionaalsemaid peatükke on „Valged ristid”. See on detailne meenutus kevadest 1962, mil nad Karula kalmistul hilistel õhtutundidel ja käsitsi maas rohuliblesid kobades korrastasid oma lähedaste hauad ning panid sinna omavalmistatud ristid. Vennad kartsid, et neid ikkagi varem või hiljem võetakse kinni ja tahtsid enne seda oma lähedaste hauad vääristada uute ristidega. Kunagisest hävituspataljonlasest kalmistuvaht teatas ristidest ja täiesti värsketest rohumätastest võimumeestele. Siis koostati plaan vendade tabamiseks või mahalaskmiseks kalmistul, nende ema ja vanema õe haual. Arvestati, et Mõttused

VANGISTUS 1967. A KEVADEL Alles sügisel 1967 õnnestus neljal Võru miilitsamehel vennad maanteel kinni võtta. Mõttused rääkisid järgnevatel ülekuulamistel õige põhjalikult oma tegevusest. Mingit veresüüd neil polnud. Mõttustele inkrimineeriti taludest toiduainete, jalgrataste ja mitmesuguste riietusemete vargused. Vastutust kergendavaks asjaoluks loeti süü puhtsüdamlikku ülestunnistust, kuid silmas peeti asetleidnud sündmuste ühiskonnaohtlikkust. Juunis 1968 mõisteti neile kümme aastat tugevdatud režiimiga parandusliku töö koloonias. See aeg tuligi neil olla kinnipidamiskohtades. Eesti NSV lõpuaegadel, 1980. aastatel töötasid vennad Tallinnas tänu doktor HeinoEnn Arpo julgusele vormistada nad tööle Pelgulinna haiglas sanitaridena. Hugo Mõttus suri 1992. aastal, tema vend Aksel juunis 2001 Keilas, olles siis 80-aastane.

Karmi elukroonikat. II osa: Metsavenna lood Aksel Mõttus 280 lk kõva köide

Paindlik strateegia

S

ee on suurteos, mille on kirjutanud juhtivaid strateegiaeksperte maailmas, kes on aastakümnete jooksul teaduslikke ja praktilisi kogemusi hankinud. Panoraamne käsitlus ja süntees strateegia rollist maailma tsivilisatsioonides alates antiiksest Kreekast ja lõpetades tuumarelvade ajastuga. „Strateegia ajaloos” käsitleb Sir Lawrence Freedman, maailma juhtivaid autoriteete sõjapidamise ja rahvusvahelise poliitika alal, strateegilise mõtlemise hiidpikka ajalugu vaibumatult paeluvas ja inspireerivas laadis. Me näeme, kuidas strateegia valdamine on kõikidel meie tegevusaladel hädavajalikuks muutunud. Freedmani teos on ebahariliku haardega. Ta alustab üllatavalt rafineeritud strateegiast, mida esikloomaliste kollektiivides harrastatakse, ning liigub sealt „Iliase” vastandlike strateegiatega kangelaste Achilleuse ja Odysseuse lahingutandrile, Sunzi ja Machiavelli strateegiliste nõuannete juurde, arutab parun Henri de Jomini ja Carl von Clausewitzi suuri edusamme sõjanduses, klassivõitlusel rajaneva revolutsioonistrateegia loomist Marxi poolt, uuendusi, mida Peter Drucker ja Alfred Sloan tõid korporatsioonide strateegiasse ning panust, mille annavad autoriteetsed ühiskonnateadlased, kes praegugi strateegiat edendavad. Autor märgib, et strateegia põhiküsimus on see, kas me suudame oma keskkonda kujundada ja manipuleerida nii, et me ei lange vääramatute jõu-

Sir Lawrence Freedman

dude ohvriks. Freedman tõendab ikka ja jälle, et meie keskkonna möödapääsmatult ennustamatud tegurid - juhuslikud sündmused, vastaste jõupingutused, sõprade eksisammud - muudavad strateegia keerukaks ja dramaatiliseks. Sõjaväed, korporatsioonid või riigid kulgevad harva ühest ülevaatlikust olekust teise. Peaaegu alati satutakse ühest seisundist teise, mida pole osatud täpselt ette kujutada. Säärane liikumine nõuab valmisolekut nii algse strateegia kui ka lõppeesmärgi ümberhindamiseks. Käesolevast raamatust võrsub mõistmine, et strateegia olgu paindlik ja muutumises. Aluseks tuleb võtta lähtepunkt, mitte lõppeesmärk.

Lawrence Freedman on olnud sõjanduse professor King’s College Londonis alates 1982. aastast ja prorektor alates 2003. aastast. Ta valiti 1995 Briti Akadeemia liikmeks ja teda autasustati 1996 Briti impeeriumi ordu rüütelkomandöri (CBE) tiitliga. Lawrence Freedman nimetati 1997. aastal Falklandi sõja ametlikuks ajaloolaseks. Temast sai 2003 Püha Miikaeli ja Püha Jüri ordu rüütelkomandör (KCMG). Juunis 2009 määrati ta ametlikku juurdluskomiteesse, kes uuris Suurbritannia rolli 2003. aasta Iraagi sõjas. Professor Freedman on tuumarelvade strateegiast ja külmast sõjast ohtrasti kirjutanud. Veel kommenteerib ta pidevalt kaasaegseid julgeolekuküsimusi. Oma värskeima teosega „A Choice of Enemies: America Confronts the Middle East” võitis ta 2009. aasta Lionel Gelberi preemia ning Westminsteri hertsogi medali sõjanduskirjanduse alal.

Strateegia ajalugu Lawrence Freedman 696 lk kõva köide

8

ilmunud Kutuzov. Pater patriae Jüri Kotšinev 177 lk kõva köide

Vene sõjaajaloos on kindralfeldmarssal Mihhail Kutuzovil eriline koht. Paljudest kuulsatest Vene väejuhtidest kuulus just Kutuzovile kui 1812. aasta Isamaasõja võitjale ja Venemaa päästjale vene rahva jäägitu armastus ja austus. Ta ühendas endas kahte vastuolulist iseloomujoont – energilist otsustavust ja äärmist tasakaalukust oma otsuste tegemisel. Taga ajamata kuulsust juhindus ta alati ratsionaalsest olukorra analüüsist. Kutuzovile oli omane läbinägelikkus ja suur elutarkus. Kõik see kokku tegi Mihhail Kutuzovist, kelle kohta tema kaasmaalased ütlesid: Isamaa Isa – Pater patriae.

II maailmasõja tankid ja liikursuurtükid Mati Õun 149 lk kõva köide

Sõjaajaloohuvilistele ei pea kahtlemata selgitama tankide (ja Teise maailmasõja teisel poolel järjest enam ka liikursuurtükkide) tähtsust selle sõja lahingutulemustele. Käesolevas raamatus tehakse kokkuvõte Teises maailmasõjas sõdinud riikide tankidest ja liikursuurtükkidest ning nende toodanguarvudest.

Relva-SS grenaderidiviisid Rolf Michaelis tõlkinud Andreas Ardus 282 lk kõva köide

Relvastatud SS-i kuuluvates grenaderidiviisides teenis üle 350 000 riigija rahvussakslase ning välismaalase. Alguses otsiti vabatahtlikke. Hiljem võeti suurte kaotuste tõttu Relva-SS-i üha sagedamini sunniviisiliselt peaaegu terveid aastakäike nii kodumaalt kui ka võõrsilt. Raamatu eesmärk on anda ülevaade nendest kaheksateistkümnest SS-grenaderidiviisist: millal ja kellest formeeriti, kus mehi välja õpetati, milline oli nende võitlustee. Autor Rolf Michaelis on taotlenud objektiivset ja tasakaalustatud esitusviisi.

Eraldusmärgid Relva-SSi vormiriietusel Rolf Michaelis tõlkinud Andreas Ardus 72 lk kõva köide

See raamat sisaldab ligi 300 illustratsiooni erinevatest kraelõkmetest, õlakutest, vapikilpidest ja käisepaeltest. Need tõendavad, millise ulatuse RelvaSS Teise maailmasõja lõpuks omandas ning kui kaugele ta sõjaolukorra pideva halvenemise tõttu Himmleri varajastest põhimõtetest eemaldus.

Esimene rännuraamat. Andaluusia, Island, Malta, Portugal Arvo Jaama 192 lk pehme köide sari „Rännuraamat“

Esimene raamat palju maailmas rännanud Arvo Jaamalt. Rikkalikult illustreeritud teoses antakse ülevaade reisidest Andaluusiasse, Islandile, Maltale ja Portugali. Tutvustatakse nende piirkondade ajalugu, kultuuri, inimesi, loodust, arhitektuuri ja muid turismiobjekte. Kokkuvõttes suurepärane raamat neile, kes sooviksid neisse põnevaisse kohtadesse reisida.

Ajaleht RAAMAT (september 2016)  
Advertisement