Ajaleht RAAMAT nr 129 (oktoober, 2019)

„Poliitiline daamikinnas” Kogu oma kirjanikuelu on Jaak Jõerüüt kirjutanud armastusest, kirjutab selleski romaanis. Lõhnastatud kinnas on justkui armastuse sümbol. Tegelikus elus osutub see poliitiliseks kindaks, mis võib nii silitada kui ka kägistada. Kirjastas EKSA. Vt lähemalt lk 7

Oktoober on eesti kirjanduse kuu

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

uudised

FOTO ERAKOGU

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Selgusid lastejutuvõistluse võitjad

Eesti kirjanduse kuul on raamatupoodides üle Eesti eraldi väljapanekud meie autorite loomingust. Mitmetes raamatupoodides on juba toimunud ja toimub veelgi kohtumisi autorite, kunstnike ja kirjastajatega.

Kirjanik Eeva Park: „Kirjandus ei saa eksisteerida ilma lugejateta, keel ei saa eksisteerida ilma kirjanduseta, rahvas ei saa eksisteerida ilma keeleta. Suurte rahvaste kõrgtasemel kirjandus on äärmiselt oluline, kuid on selge, et maailmas laineid löönud kirjandus ei vaja ostjate ja lugejateni jõudmiseks pooltki sellist hoolt ja pingutust, kui meie kodumaiste autorite looming.”

EESTI KIRJANDUSE KUU KAVA 16. oktoober kl 18 Pärnu Keskuse Apollo Aja ja ajaloo süvakavandaja rollist räägivad Erkki Koort ja Rein Veidemann.

17. oktoober kl 18 Tartu Rahva Raamat Vestlevad Mart Kivastik ja Eve Pormeister.

21. oktoober kl 18 Pärnu Rahva Raamat Esinevad Maarja Kangro, Urmas Vadi, Tauno Vahter.

30. oktoober kl 18 Solarise Apollo Ajast ja ajatusest vestlevad Indrek Hargla, Eeva Park, Tiit Aleksejev, Tiina Kaalep, Marju Kirsipuu.

31. oktoober kl 18 Vanalinna Rahva Raamat Esinevad Leelo Tungal, Kärt Hellerma, Asko Künnap, Liine Jänes.

Eesti kirjanduse kuu korraldavad Eesti Kirjanike Liit, Eesti Kirjastuste Liit, Rahva Raamat, Apollo Kauplused ja Raamatukodu.

Raamatumesside kuu Lisaks eesti kirjanduse kuule on oktoobrikuu ka messide kuu. Eesti on stendiga esindatud Frankfurdi (16.-20. oktoober) ja Helsingi (24.-27. oktoober) raamatumessil. Kui Frankfurdi raamatumess on professionaalide mess ja paljude ärikohtumistega, siis Helsingi raamatumess on põhiliselt suunatud lugejale.

Tänavuse Helsingi messi tähelepanu keskmes on Prantsuse kirjandus ja kultuur. Eestit esindavad mitmed tuntud autorid. Järjekordset soome keeles ilmunud Melchiori lugu esitleb Indrek Hargla, Mart Laar esitleb koos Matti Maasikase ja Paavo Lipponeniga raamatut „Viro vuonna nolla”. Leelo Tungal vestleb Anja Salokandlega raamatu „Seltsimees laps” teemadel, Tõnu Õnnepalu ja Heli Laaksonen räägivad Seppo Puttoneniga luulest, Kairi Look tutvustab soome keeles ilmunud raamatut „Piia Präänik kolib sisse” ja Antto Terras tutvustab raamatut „Tallinnan tappajat – Viron veriset voudet”.

Ajakavaga saab tutvuda www.estbook.com.

Lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” anti seekord välja kaks teist kohta, Lille Roometsa käsikirjale „Minu elulugu. Jens Kuusk, 8-aastane” ning Kristi Piiperi käsikirjale „Metsajärve pärandus”. Kolmanda koha pälvis Juhani Püttsepa käsikiri „On kuu kui kuldne laev”. Lisaks märgiti avaldamissooviga ära kaks käsikirja, Riho Undi „Siniste vagunitega rong” ning Jana Maasiku „Õnnekaare õed ja vimkavennad”.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ning kirjastuse Tänapäev lastejutuvõistlus „Minu esimene raamat” toimus juba üheksandat korda.

Uus raamatusari Postimehe kirjastuselt Raamatuklubi septembrikuisel üritusel käis külas kirjanik Mia Kankimäki. Intervjueerib Eia Uus (fotol vasakul).

Uus raamatuklubi kutsub liituma EIA UUS raamatuklubi eestvedaja

K

ui Lipton tegi selle aasta alguses mulle ettepaneku ellu kutsuda raamatuklubi, ei olnud vaja pikalt mõelda. Kindlasti mängisid minu piiritus lugemishuvis rolli väga head kirjandusõpetajad ja õppejõud, kellel raamatutest rääkides silmad põlema läksid ja kes oskasid selgitada, miks üks või teine teos on oluline ja mida lugedes jälgida. Seda loodan nüüd omakorda pakkuda ka klubilistele.

TEEMAKUUD Aastaid on minult nii tuttavad kui ka võõrad sotsiaalmeedias küsinud lugemissoovitusi ning olen käinud neid jagamas raamatukogudes ja meedias – ikka ja jälle tegi rõõmu, et inimesed päriselt raamatud üles otsisid, läbi lugesid ja uute soovidega naasid: „Aga mida ma siis peaksin lugema, kui...?”

Klubis Raamatujutud teetassi taga on igal kuul üks laiem teema koos paljude raamatusoovitustega läbi aegade ning kuu raamat, mille kõik klubilised soovitavalt läbi loevad. Esimeseks, septembri teemaks olid raamatud, mis viivad kaugele ning teoseks Mia Kankimäki „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” (Varrak, 2017). Et klubi nii suure hooga käima läks ja lugejad nii entusiastlikud olid, kutsusime autori Soome Instituudi toetusel klubiõhtule Apollosse. Jutuks tulid veel F. Scott Fitzgeraldi „Sume on öö”, Elena Ferrante „Minu geniaal-

ne sõbranna”, Amor Towlesi „Härrasmees Moskvas”, Ayn Randi „Allikas” ja paljud teised.

Seejärel loeti Jevgeni Vodolazkini „Aviaatorit” (Postimees, 2019) ning ajaloolise romaani kirjutamisest ja lugemisest käis 9. oktoobril Apollo Solarises toimunud klubiüritusel rääkimas Tiit Aleksejev.

Klubi Facebooki grupiga on liitunud juba üle 1300 inimese ning ka üritustel käijaid on olnud palju. Lugemishuvi ja raamatuarmastus on suured, tihti on aga keeruline üles leida seda, mis köidaks. Raamatuklubis saavad kõik vahetult jagatud elamusi-soovitusi teistelt lugejatelt.

Lugemine on tihti üsna üksildane tegevus. Ometigi viib see su rännakule, millelt naased natuke teistsugusena kui teele asudes. Selles on ka raamatuklubide suur väärtus: teadmine, et ka teised viibivad praegu samal teekonnal – olgu see siis tuhande aasta tagune Jaapan või sajanditagune Venemaa, või miks mitte tuleviku Ameerika või hoopis kellegi elulugu – ning on võimalik arutada kogemuste ja taipamiste üle, olla natuke vähem üksi.

Raamatuklubis saavad kõik vahetult jagatud elamusisoovitusi teistelt lugejatelt.

Praegu on käsil põnevikud, nimelt Elizabeth Macneali „Nukuvabrik” (Pegasus, 2019). Selles teemas oli lugejatel hiljutisi lugemiselamusi rohkesti: Yrsa Sigurðardóttir, Jo Nesbø, Lee Child, Keigo Higashino, Stephen King, Ruth Ware, Caroline Louise Walker jt.

IGAL AJAL JA IGAL POOL Raamatuklubiga saavad kõik liituda Facebookis, kus üksteiselt küsitakse soovitusi või raamatut laenata, jagatakse lugemiselamusi igalt alalt ning antakse aeg-ajalt märku, kuidas kuu raamat edeneb või millised on olnud lemmiktsitaadid. Keda sotsiaalmeedia ei huvita, saab käia klubiõhtutel Solarise Apollos. Järgmine üritus toimub 12. novembril kell 18 ja nagu nimigi ütleb, pakume ka teed.

RAAMATUKLUBI PIKEMAD PLAANID Detsembris on klubiteemaks armastus, jaanuaris tulevik, veebruaris Eesti, märtsis memuaarid, aprillis huumor – kuu raamatud selguvad jooksvalt ja nagu arvata võib, anname valikutest teada meie Facebooki grupis.

Kuna kokku on tulnud suur hulk raamatuhuvilisi, on grupp hea koht, kus jagada ka muud kirjandusinfot: olgu tegu muude kirjandussündmuste, raamatulaatade või hoopis huvitavate temaatiliste artiklitega. Raamatusõber, tule kampa!

Hilissügisel alustab ilmumist Postimehe kirjastuse uus raamatusari, mis aitab lahti mõtestada ühiskonna arengut ja toimimist ning seda mõjutavaid nähtusi. Sarja raamatud puudutavad ajaloo, poliitika, juhtimise ja filosoofia valdkonda, aga lugeda saab ka nüüdisajale omastest ilmingutest ning kogu inimkonda puudutavatest tulevikunägemustest. Sarja esimeste raamatute autorid on tunnustatud mõtlejad ja riigitegelased, nagu näiteks George Friedman, Margaret MacMillan, Donald Rumsfeld jt.

Armas Molli on tagasi Katri Kirkkopelto on Soomest pärit autor ja illustreerija, kelle südamlikud raamatud on eestlastele armsaks saanud. Juba varem ilmunud „Molli” ja „Popi” on nüüd saanud oodatud järje „Molli ja isevärki olevus”. Nagu Kirkkopelto raamatutele tavaks, on ka see imeilus lugu. Seekord sõprusest, armastusest ja erinemisest. Raamatu kirjastas Helios.

Ilmub esimene illustreeritud Harry Potter 21. oktoobril ilmub esimene illustreeritud väljaanne J.K. Rowlingi maagilisest klassikateosest „Harry Potter ja tarkade kivi”. Raamat on täis imelisi värvipilte, mille autor on Jim Kay, Kate Greenaway medali võitja. See on jäägitult hurmav raamat, mis sobib nii andunud fännidele kui ka uutele lugejatele. Raamatu annab välja kirjastus Varrak.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 20. novembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019

KOOLIBRI ilmunud Rahumasin.

Tehisintellekti uurija testament Timo Honkela tõlkinud Rain Kooli 224 lk kõva köide

Maailmarahu on utoopia, millest kõik unistavad, aga millesse keegi õieti ei usu. Kuidas infotehnoloogia meid aidata saab? Raamat käsitleb eri vaatenurkadest seda, kuidas maailmas on võimalik rahu edendada. Rahuedendamise meetodina vaadeldakse eelkõige tehisintellekti, masinõppe ja muude infotehnoloogiliste lahenduste ja vahenditega kaasnevaid võimalusi. Autor soovib esitada positiivseid tulevikuväljavaateid ja võimalusi ajal, mil maailm tundub paljude jaoks pigem ähvardav paik.

Reisime ajas Laura Razzaboni tõlkinud Ilme Rääk 14 lk kõva köide

Millega mängisid lapsed kiviajal? Miks rajati Vanas-Egiptuses püramiide? Milliseid muutusi tõid Euroopa ellu keskaegsed maadeavastajad? Millal leiutati aurumasin? Põnev klapiraamat kutsub kaasa rännakule kiviajast kosmoseajastusse. Ülevaade maailma ajaloo kõige tähtsamatest faktidest, aastaarvudest, avastustest ja leiutistest.

Staarloomad.

50 erakordset looma, kes tegid ajalugu Ben Lerwill tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 112 lk kõva köide

Raamat toob lugejateni tõestisündinud lood kuulsatest ja unustamatutest loomadest – päästjatest ja kaitsjatest, seiklejatest ja maailmaavastajatest. Kõigi nende lood on tähelepanuväärsed ja jutustamist väärt.

Kindlasti aitavad need lood veenduda, kui vaprad ja imetlusväärsed loomad olla võivad.

Sarah Walshi tõetruud pildid ning dokumentaalfotod suurendavad lugemiselamust.

Pettson, kas sa niiviisi oskad?

Sven Nordqvist tõlkinud Ülle Kiivet 24 lk kõva köide

Pole vist küll ühtki asja, millega kass Findus hakkama ei saaks. Ühel päeval meelitab ta Pettsoni-taadi endaga võistlema. Pettson pole muidugi pooltki nii osav ja kõike järele teha ei oska.

Siiski peab Findus tunnistama, et mõnes asjas on Pettson ületamatu.

Anni ja Sassuga unemaale Boris Voytsehovskiy tõlkinud Riina Turi 32 lk kõva köide

Võluvate illustratsioonidega raamat räägib loo väikesest Annist, kes ei saa õhtuti und. Püüdlikult loendab ta enne magamajäämist lambaid, kuid iga kord jääb üks lammas puudu. Siis aga näevad Anni vanemad kohvikus uhket šokolaadilammast ning kingivad selle tüdrukule. Anni ja šokolaadilammas Sassu saavad sõpradeks.

Rõõme ja muresid jagades mõistavad nad, et tõeline sõprus võib teha imesid.

WWW.KOOLIBRI.EE

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

2

Teadmisi ja üllatusi ka toiduasjatundjale SILJA LUIDE toiduajakirjanik ja blogija

O

len üks neist toidust kirjutavatest inimestest, kes omandab oma teadmised teaduspõhistest allikatest ning pädevatelt, vastava hariduse saanud inimestelt, mis tähendab seda, et suurema osa internetis jm meedias olevast „infost” jätan tähelepanuta. Tänapäeval, mil inimesed usuvad lapiku maa, keemiapilvede jms olemasolusse, ei ole tegelikult üllatav, et ka toidu ja toitumise osas on liikvel rikkalikult väärinfot. Ja kahjuks võetakse sageli sedasorti teavet tõe pähe ja rakendatakse oma toitumisharjumuste kujundamisel ilma kriitilise hindamiseta.

Seetõttu on teaduslikult tõestatud infot sisaldavad raamatud nagu „Gastronoomia” väga teretulnud. Olles juba piisavalt kaua toiduvaldkonnas tegutsenud, ei arvanud ma ausalt öeldes, et raamat mulle kuigi palju uusi teadmisi ja üllatusi pakuks. Kuid võta näpust – juba eessõna lugedes sain aru, et õppimis- ja arenguruumi on omajagu. Ube ei peagi enne keetmist tunde leotama, liha ei ole vaja lasta pärast küpsetamist seista, et mahlad endasse tõmmata, ja marineeritud liha võib maitseda paremini hoopis juhul, kui see on viie tunni asemel vaid tunnikese marineerinud? Kas tõesti?!

Raamatus olev info on küll teaduspõhine, aga n-ö kergesti omastatav, sest see on ohtrate fotode ja illustratsioonide abil võimalikult lihtsalt edasi antud. Kui oleks pikk keeruline jutt, lahterduks see ilmselt kategooriasse “igav” ja seda oleks raske jälgida, kuid selline formaat on superhea ka täiskasvanute tähelepanu köitmiseks ja väidete paremaks visualiseerimiseks.

ÜMBERLÜKATUD MÜÜDID Tegelikult teemegi paljusid asju köögis ju sellepärast, et nii on alati tehtud, nii toimiti meie kodudes või seda on kuskil soovitatud. Näiteks ubade (samuti läätsede ja kikerherneste) puhul sai minu jaoks kohe kaks olulist müüti kummutatud. Ube on tavatsetud enne keetmist pikalt leotada. Kui-

vatamise käigus kaotatud niiskust aitab leotamine küll taastada, kuid seda võib teha ka vilju pikalt keetes. Leotamisel imbub kuivatatud ubadesse natukene vett, mis küll lühendab keetmise aega, kuid mõjutab tavaliselt ka tekstuuri, muutes oad pudruseks ja maitsetumaks.

Kas leotada või mitte, saab tegelikult igaüks ise otsustada väga asjaliku tabeli põhjal, kus on kirjas selle mõju erinevatele kaunviljadele. Teine põhjus kuivatatud ubade leotamiseks on aga olnud soov eemaldada nendest kõhugaase tekitavad ühendid. Tegelikult aga leotamine selliseid ühendeid ei eemalda, mistõttu ei ole leotamisest kasu ka gaaside vastu võitlemisel.

Palju küsimusi tekitab alati alkoholi lisamine toidule ja selle toidu pakkumine lastele. Kas kogu alkohol aurustub või jääb midagi ikkagi roa sisse?

Selgub, et ka pärast kahte tundi kuumal pliidil on kuni 10% alkoholist kastmes alles. Vastupidiselt tavapärasele kokaraamatutarkusele ei põleta ka flambeerimine kogu alkoholi ära.

Kui panni kohal oleva õhu alkoholisisaldus langeb alla 3%, pole sellel leegi püsimiseks enam piisavalt kütust ja see kustub, kuid sel hetkel on enam kui kaks kolmandikku alkoholist endiselt pannil alles.

Mul on alati olnud küsimus tumedale šokolaadile tekkiva õrna valge kirme kohta, mis tekib sageli juba enne „parim enne” kuupäeva saabumist.

Kas selline šokolaad kõlbab veel üldse süüa? Vastus on „jah” – ka jahukirmega šokolaad sobib nii söömiseks kui ka küpsetamiseks ja toidu valmistamiseks. Ja seda kahel põhjusel. Šokolaadi niiskusesisaldus on väga madal, mistõttu on mikroobidel suurest suhkru hulgast hoolimata keeruline paljuneda ja kasvada. Teiseks on kakaos ülikülluslikult looduslikke antioksüdante, mis ei lase rasvadel rääsuda.

KUIDAS VALIDA PARIMAT OLIIVIÕLI? Üks küsimusi, millega ise pidevalt kokku puutun, on oliiviõli valimine ehk kuidas teha vahet, mis on kvaliteetne ja mis mitte. Üks olulisi asju, mida ka siin raamatus rõhutatakse, on oliivide korjamisaeg. See peab pudeli etiketile olema märgitud. Kuigi seaduse järgi ei ole vaja kirjutada pudelile muud infot kui „parim enne” kuupäev, siis väikestel kvaliteetset oliiviõli tootvatel ettevõtetel on ikkagi etiketil ka teave, kui vana on pudelisse villitud õli. Etiketil esinev termin „esmapress” on raamatu info kohaselt aga vaid müüginipp võhikute eksita-

miseks, sest ühtegi külmpressitud oliiviõli ei pressita rohkem kui korra.

Oma töö tõttu, mis ühtlasi on ka üks mu hobidest, teen igapäevaselt süüa ja küpsetan väga palju. Tutvudes jahude ja küpsetamise põhjaliku peatükiga, sain aru, et ka siin on mulle päris palju uut infot. Näiteks on lahti kirjutatud, mis roll on küpsetamisel rasvadel, miks kook ei kerkinud või miks on taina segamine oluline.

Miks me aga toitu küpsetame? Üks põhjuseid on toidu ohutuse tagamine, aga seda teab ilmselt igaüks isegi. Kuid näiteks seda, et küpsetamine muudab vintsked lihakiud toitainerikkaks želatiiniks ja valgud lõhustuvad nii, et seedeensüümid suudavad neid paremini lõhustada, lugesin raamatust. Samuti fakti, et vees kuumutades pehmenevad raskesti seeditavad süsivesikute makromolekulid ning energiast tulvil süsivesikute želatiniseerimine muudab köögi- ja teraviljad seedeelundkonnale hõlpsasti omandatavaks.

Ma ei ole veel kogu raamatus olevat informatsiooni kaugeltki läbi töötanud, küll aga on hea teada, et riiulil on teos, mida lugeda, kui tekib mõni küsimus või tahaks mõne teema või toiduaine kohta rohkem teada. Sellised raamatud on ka mu töös pidevalt vajalikud, sest teistele inimestele toidust kirjutades tahan ise olla alati korrektne ja edastada vaid infot, mis vastab tõele ehk on teaduslikult tõestatud.

Gastronoomia Praktilised küsimused.

Teaduslikud vastused Stuart Farrimond tõlkinud Anneli Kritšmann-Lekštedt 256 lk kõva köide

Kõige-kõige erilisemad kohad ILME RÄÄK raamatu toimetaja

M

eil kõigil on nimekiri kohtadest, mida tahaksime oma silmaga näha: mõni paik, mida sõbrad on puhkuselt tulles kiitnud, mille kohta oleme lugenud või millest unistanud.

Kas oskate ära arvata, mis on maailma kõige-kõige erilisem vaatamisväärsus?

Raamatus „Lonely Planeti 500 parimat sihtkohta” on edetabelijärjestusse seatud kuulsaimad inimkäte loodud linnad, ehitised ja mälestised, templid ja kirikud, muuseumid ja galeriid, pargid ja aiad, platsid ja väljakud, peale selle looduslikud vaatamisväärsused nagu koopad ja kaljumoodustised, mäed, järved, jõed, kanalid ja joad, geotermilised piirkonnad, rifid,

saared ja rannad, linnuvaatluspaigad ja maalilised teed ning (kõlab uskumatult) veel palju-palju muudki.

Need on kohad, kus tasub ära käia – vaatamisväärsused, mis panevad ahhetama, vaimustuma ja üllatuma, inspireerivad ja ülendavad meeli sedavõrd, et tunnete otsekohe vajadust neist kellelegi rääkida. Iga sihtkoha juures on peale kirjelduse ka praktilised nõuanded, kuidas ja millal sinna reisida, kus peatuda, millele tähelepanu pöörata ning soovitused piirkonna kultuuriliste iseärasuste arvestamiseks ning ohutusnõuete järgimiseks.

500 kõige lummavamat ja põnevamat sihtkohta meie planeedil on pingeritta seatud. Mismoodi see pingerida siis koostati? Kõigepealt pani Lonely Planeti meeskond kokku nimekirja kõigi oma reisijuhtide tähtsamatest vaatamisväärsustest, jätmata välja ühtki paika, mis nende autorite tähele-

panu eales on köitnud. Seejärel seda nimekirja kärbiti mitu korda ning kõik Lonely Planeti töötajad ja lugejad hääletasid oma kahekümne lemmiku poolt. Edasi toimus väike matemaatiline hookuspookus, mille käigus sõeluti välja pigem kõrgeid kohti saanud paigad ja jäeti kõrvale vähem populaarsed. Nii koorusid välja 500 parimat, igaüks oma punktisummaga. Rebimine oli pidevalt tihe, välja arvatud esikoha pärast, mille võitja oli 10 162 punktiga klass omaette.

Iga selle raamatu sissekanne annab aimu, mille poolest kirjeldatud paik väärib kohta parimatest parimate seas. Võrratud fotod ning haaravad, elamuslikud kirjeldused äratavad lugejas mälestusi kogetud reisidest ja tekitavad vastupandamatut reisikihku neis, kes teevad juba järgmisi puhkuseplaane.

Mošeed, medresed, restaureeritud riadid, darid, hõbesepad, vasekaupmehed, tänavakaubitsejad, nahaparkalid, ehtsad ja libaekskursioonijuhid ning kõikvõimalikud muud hinged on tihedalt kokku pigistatud.

Seda paika pole lootustki tundma õppida – ning see teebki asja kütkestavaks. Turgutage end magusa münditeega ja sammuge aga edasi.

Fèsi vanalinna tutvustavast artiklist

Lonely Planeti 500 parimat sihtkohta Ühislooming tõlkinud Olavi Teppan 328 lk kõva köide

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

ilmunud Euroopa kevad Kaspar Colling Nielsen tõlkinud Eva Velsker 344 lk kõva köide sari „Moodne aeg”

Lähitulevikus on kogu maailmas rahutud ajad. Taanis rajab rühm tunnustatud uurijaid ja ettevõtjaid uue ühiskonna, mis ühendab vana maailma hõllandusliku harmoonia ja kõige uuemad tehnoloogilised saavutused. Sellesse kõrgtehnoloogilisse maaidülli kolivad galerist Stig, tema naine, aju-uurijast Elisabeth, nende idealistist tütar Emma ja kunstnik Christian. „Euroopa kevad” on groteskne ja provokatiivne lugu vabadusest, võrdsusest ja kokkukuuluvusest lähitulevikus, mis on ühtaegu hirmutav ja kütkestav.

Muusa Jessie Burton tõlkinud Tiina Viil 344 lk pehme köide

1967. aasta kuumal juulipäeval läheb Odelle Bastien Londonis Skeltoni galeriisse. Talle on pakutud masinakirjutaja tööd suurilmaliku ja salapärase Marjorie Quicki juhendamisel. Peagi tuuakse galeriisse mõistatusliku ajalooga tundmatu meistriteos. Tõde maali kohta peitub 1936. aastas ja suures Hispaania maamajas, kus tuntud kunstikaupmehe tütar Olive Schloss hellitab omi lootusi. Sellesse haprasse paradiisi satub kunstnikust revolutsionäär Isaac Robles koos poolõe Teresaga, kes toovad kaasa plahvatuslikud ja hävitavad tagajärjed.

Kurja loomus Luca D’Andrea tõlkinud Cathy Laanela 384 lk pehme köide

Põnevusromaani sündmustik leiab aset väikeses Põhja-Itaalia mägikülas. New Yorgist pärit filmirežissöör Jeremiah Salinger kolib ajutiselt sinna koos oma naise Annelisega ja pühendub aastatetaguse kuritöö uurimisele. Kolm noort inimest tapeti elajalikul moel ühel 1985. aasta ööl, mil ümbruskonnas möllas metsik torm. Mõrvar on siiani leidmata ja keegi külaelanikest ei soovi seda lugu meenutada. Võib-olla sellepärast, et ainuüksi mõte metsikusest, millega kolm noorukit tapeti, tekitaks neis õudusvärinaid, aga võibolla ka sellepärast, et neil kõigil on põhjust midagi varjata.

Pankuri naine Cristina Alger tõlkinud Peeter Villmann 304 lk pehme köide

Võimsa panga siseringi kuuluv pankur Matthew Werner kaob jäljetult.

Tema noorel lesel Annabelil tuleb hakata rinda pistma mehest maha jäänud mõistatustega. Vastuseid otsides jõuab ta järeldusele, et tegemist ei olnud õnnetusjuhtumiga ja et nüüd on ohtlike vaenlaste sihikul tema ise.

Ambitsioonikas Marina Tourneau on kihlunud miljardäri poja Grantiga ja kavatseb lõpetada vägevatest suguvõsadest kirjutamise. Aga pärast oma mentori ootamatut surma nõustub ta siiski kirjutama veel ühe uuriva artikli, mille käigus avastab Marina paljastavat informatsiooni finantsmaailma tuusade, sealhulgas mõne talle üsnagi lähedase inimese kohta.

WWW.VARRAK.EE

VARRAK

Raamat rohenäppudele Küsimustele vastab TIINA TAURAITE Oled oma unistuse täitnud ja näitlejatöö kõvalt ka Olustverest põllumehe diplomi saanud. Mis sind selle üllatava sammuni viis?

Selle sammu taga oli mitu asja. Tundsin, et on aeg end täiendada, õppida juurde midagi, mis oli mind juba kaua huvitanud, aga seni polnud õnnestunud sellele tõsisemalt pühenduda.

Pealegi olin aastaid näitlejatööd tehes tundnud, et soovin lisaks teha ka midagi omaenese kätega. Näitlejatööst ei jää ju kahjuks käegakatsutavat jälge maha ja siis võib mõnikord tunduda, et su tööl polegi tulemust...

„C

ecilia Gaathe polnud kunagi varem surnud inimest näinud. Kuni praeguseni.” Nii algab „Salamandri mõistatuse” esimene peatükk.

Cecilia Gaathe elab mereäärses pansionaadis Pärl, mille omanik on ta isa. Cecilia ema leiti aasta tagasi uppununa. Öösel on merel möllanud torm ja järgmisel päeval leiavad Cecilia ja Leo rannalt mehe surnukeha.

Mehe käsivarrele on tätoveeritud salamander ja number 2.

Raamatu peategelased on Cecilia, Leo, Une ja koer Egon, kelle eesnime esitähtedest moodustub ingliskeelne sõna CLUE, mis tähendab juhtlõnga, saladuse võtit, ja mis tähistab ühtlasi Jørn Lier Horsti lastele mõeldud krimisarja „CLUE”. Miks kadus ja uppus Cecilia ema? Kes on imelikud tüübid, kes elavad pansionaadis Pärl? Kes on rannalt leitud mees ja mida tähendab

Ronald Laarmaa, Henn Timm, Ingmar Ott, Kairi Maileht, Margot Sepp, Anu Palm, Teet Krause, Katrin Saar, Helle Mäemets 256 lk, poolpehme köide sari „Roheline Eesti”

Kristina Efert 152 lk kõva köide Sinu tubane aed tšilli-ürdipalli, metsmaasikariiulite ja maitsetaimedega.

Praeguseks oleme oma jookidega juba päris kaugele jõudnud: meie tooted on suuremates poodides letil. Aga teha on veel palju. Tahame luua uusi väärikaid jooke, põnevaid maitseid.

Tunneme, et tegeleme kultuuriga – anname oma panuse Eesti ja maailma toidu- ja joogikultuuri.

Mida arvad raamatust „Tubane aiapidamine”. Kas ja kellele seda soovitaksid?

„Tubane aiapidamine” haaras kohe mu tähelepanu. Olen ise ka selline pidevalt mullaste küünealustega tüüp, kelle kohta vist öeldakse „rohenäpp”.

Sääraste rohenäppude mõte jookseb veidi teisi radu pidi kui ülejäänud inimestel. Nad leiavad alati põhjuse toppida kasvusubstraati erinevaid seemneid, võrseid, leherootse ja juurikaid ning poevad kasvõi nahast välja, et see kõik kasvama läheks. See raamat on just neile. Ja neid inimesi on palju!

Pealegi saavad meiesugused raamatust üliägedaid nippe, kuidas kogu see kasvama läinud kupatus tuppa ära

mahutada, kuidas seda paremini kasvatada ja lõpuks ära süüa, sest lisatud on ka nutikaid retsepte. Arvata võib, et see raamat tekitab uusi rohenäppe juurdegi.

Jõuad sa kõigi oma tegemiste kõrvalt ka raamatuid lugeda?

Loodan, et tulevikus on lugemiseks rohkem aega. Praegu meeldib mulle luulet lugeda. Ahmin kiiruga ühe luuletuse ja siis keerutan teda enda sees mitu päeva.

Tubane aiapidamine Loominguline lähenemisviis toiduja maitsetaimede kasvatamisele Zia Allaway tõlkinud Malle Leht 221 lk kõva köide

Põnev sari lastele EHA VAIN

Eesti järved

Hakkliha

Tegutsed koos elukaaslase, näitleja Erki Lauriga kaubamärgi all Tauraite Country Spirits. Kuidas see kõik alguse sai ja kuidas täna läheb?

Jah, oleme Erkiga partnerid nii elus, laval kui ka äris ja oma brändi loomine oli loogiline samm taimekasvatuse õpingutest edasi. Valisin endale kultuurid, mida kasvatama hakkasin ja soovisin neid ägedaid kultuure läbi toodete ka teistele inimestele tutvustada.

Minu suurimad lemmikud on piprad, täpsem eestikeelne nimetus on kibepipar ehk tšilli. See sooja armastav taim on pärit Lõuna-Ameerikast.

Erinevad tšilliliigid on tohutult erinäolised nii maitse kui ka välimuse poolest. Nad pakuvad silmailu ja särtsakaid maitseelamusi. Kes kasvatamisega jänni jääb, võib minu käest abi paluda. Olen, muide, isegi sellekohase õppevideo teinud. Selle leiab www. tauraite.com. Tšillide kasvupottide õpetuse leiad ka raamatust „Tubane aiapidamine”.

Minu teine suur lemmik on must sõstar. Seda maitset teame ju kõik vanaema moosidest, ent minu jaoks oli üllatav just see, kuidas musta sõstra maitse ajaga joogi sees muutub. Maitse küpseb ja muutub ainult paremaks, meenutades lõpuks musta ploomi ja rosinat...

ilmunud

Eesti on tuhandete järvede maa.

Järvede pindala poolest riigi territooriumist oleme Euroopas kõrgel neljandal kohal. Järved on meie elukeskkonna oluline osa, nad pakuvad toitu lauale, võimaldavad eri viisidel aega veeta ja suurendavad keskkonna esteetilist väärtust. Järvede kõrval elades ja toimetades on oluline teada, kuidas me üksteist vastastikku mõjutame.

Sellesse raamatusse on koondatud teave 96 tuntuma Eesti järve kohta, mida Limnoloogiakeskuse teadlased on sellel sajandil põhjalikumalt uurinud. Toodud on andmed nii järvede vee omaduste kui ka nendes elava planktoni, taimede, suurselgrootute ja kalade kohta.

FOTO RAAMATUST

3

tema tätoveering? Neile ja paljudele teistele küsimustele püüavad sõbrad sündmusi ja inimesi uurides ning koos tegutsedes vastuseid leida.

Jørn Lier Horst on endine kriminaalpolitseinik ja Norra soositumaid ning tunnustatumaid krimikirjanikke. Tal on oskus inimesi läbi näha, aimata nende tegutsemise hämaraid tagamaid. Ta teab, kuidas mõtleb ja tegutseb politsei, sest ta seljataga on pikaaegne töö politseiniku ja uurijana. Ta teab, milliste võtetega luua põnevust ja kuidas pinget raamatu viimase leheküljeni alal hoida. Süngeid teemasid ja dramaatilisi sündmusi, filosoofilisi ja moraalseid dilemmasid jagub nii täiskasvanud kui ka noorematele lugejatele.

Lisaks CLUE sarjale kirjutab Horst detektiivsarja ka nooremale koolieale. Autori sõnul kirjutab ta lastele ja noortele seetõttu, et soovib äratada neis samasugust lugemisindu ja -lusti, nagu tal endal lapsena oli. Just lugemine annab võimaluse mõista teisi

inimesi ja teistsuguseid arusaamu.

Autor oli lapsena suur raamatute neelaja ja ta mäletab tänaseni lauset, millega algab Astrid Lindgreni „Meisterdetektiiv Blomkvist”: „Veri. Ei mingit kahtlust.”

CLUE sarja kuulub kolmteist raamatut. „Salamandri mõistatusele” järgneb kuldse kella röövimislugu, edasistes raamatutes lahendatakse veealust mõistatust, uuritakse vanas kaevanduses peituvaid saladusi, otsitakse seletust müstilise pealuu leiule, laevade ja lennukite jäljetule kadumisele, aetakse kummituskoera jälgi ja võetakse ette palju muud põnevat.

Salamandri mõistatus Jørn Lier Horst tõlkinud Eha Vain 144 lk pehme köide

Hakkliha on üks odavam tooraine, millest toite valmistada, ning täna saame rääkida ka päris paljudest erinevatest hakklihadest, mis kaubanduses müügil. Aga tihti jääb puudu ideedest, mida sellest lihast valmistada.

Iga liha käitub ka veidike erinevalt ning oskuste või teabe puudumisel võib lõpptulemus sööjale pettumuse valmistada. Et mitte piirduda hakklihakastme ja makaroni-hakkliharoaga, siis sellest raamatust leiad hulganisti uusi ja põnevaid retsepte, mida hakklihaga peale hakata.

Minu suured küsimused tõlkinud Pille Kruus ja Kaidi Roots 160 lk kõva köide

Kus ma olin enne sündimist? Kas ma olen samasugune nagu teised?

Kuidas teisi õnnelikuks teha? Mis on hea ja halb? Miks on valetamine halb? Kas raha teeb õnnelikuks? Mis on vabadus? Lapsed küsivad lakkamatult küsimusi kõikvõimalikel teemadel: perekond, sõprus, vabadus, tunded, täiskasvanute maailm …

Raamatust „Minu suured küsimused” leiad vastused paljudele olulistele küsimustele, mida lapsed sageli esitavad. Vahvate illustratsioonidega teos on mõnus ja huvitav avastamine nii suurtele kui väikestele.

Väike käsiraamat uudishimulikele ja hakkajatele tüdrukutele tõlkinud Pille Kruus 128 lk kõva köide

Selles illustreeritud tegevusraamatus on 40 vahvat teemat, mis õpetavad siduma rannalina, maitsvaid maiustusi valmistama, ehteid meisterdama, häid fotosid pildistama, loodust tundma, matkaks valmistuma, mänge välja mõtlema, nähtamatu tindiga salasõnumeid kirjutama, autorehvist kiike tegema ehk kõike, mida uudishimulikud ja hakkajad tüdrukud võiksid teada. Raamatus on nii tubaseid tegevusi kui seiklusi vabas õhus, mis õpetavad uusi oskusi ja viivad teadmisterohketele avastusretkedele.

TÄNAPÄEV Ma teenindasin Inglise kuningat Bohumil Hrabal tõlkinud Küllike Tohver 224 lk, kõva köide sari „Punane raamat” sarja kujundanud Jüri Jegorov

Nimeka tšehhi proosakirjaniku Bohumil Hrabali romaan „Ma teenindasin Inglise kuningat”, mis ilmus esialgu põrandaalusena, on kurbnaljakas lugu ühe väikese inimese, omamoodi tšehhi Nipernaadi hedonistlikest õnneotsingutest, tõusust ja langusest Teise maailmasõja eel, ajal ja järel. Monoloogivormis jutustust vürtsitab loendamatu hulk sümboleid, assotsiatsioone ja münchhausenlikke hüperboole.

Naiste võitlus Marta Breen, Jenny Jordahl tõlkinud Maarja Siiner 124 lk, pehme köide

150 aastat tagasi elasid naised ja mehed väga erinevat elu.

Naisel oli vähem võimalust otsustada oma keha üle, ta ei saanud osaleda valimistel ega ise raha teenida. Tema isa tegi kuni abiellumiseni tema eest kõik vajalikud otsused. Pärast seda otsustas kõik tema mees.

Muutus tuli alles siis, kui naised hakkasid organiseeruma. Selles koomiksiraamatus jutustavad autorid naiste õiguste eest võitlejate rängast võitlusest.

Kellata torn Paul Raud kujundanud Angelika Schneider 212 lk, kõva köide

Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike.

Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused džässiklubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest. Raamatu käsikiri pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna.

Jäälinnu surm M. C. Beaton tõlkinud Nele Mikk kujundanud Villu Koskaru 248 lk, pehme köide

Vaikse Braikie alevi ainus vaatamisväärsus on imekaunis Buchani mets.

Kohalik turismijuht nimetab selle Haldjaoruks ning laseb trükkida ilusa brošüüri, mille kaanel ilutseb jäälinnu foto. Kuid just siis, kui turistid saabuma hakkavad, leitakse metsast poodud jäälind. Taoline vandalism ähvardab Braikie maine hävitada ning elanikud pöörduvad Hamish Macbethi poole. Loomapiinamisjuhtumist saab aga peagi mõrvajuurdlus.

Kuri hunt Nele Neuhaus tõlkinud Eve Sooneste 536 lk, pehme köide

Ühel kuumal juulipäeval tõmmatakse Maini jõest Frankfurdi lähistel välja 16-aastase tüdruku surnukeha, mis kannab märke aastaid kestnud jõhkrast füüsiliselt vägivallast ja näljast. Keegi ei näi teda taga otsivat ega tea, kes ta on. Samal ajal saab telereporter Hanna Herzmann jälile süngele loole, millesse on segatud süüdimõistetud lapsepilastaja Kilian Rothemund ja teenekas kõrilõikaja Bernd Prinzler.

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

Miljon helepunast mälestust SASH UUSJÄRV FOTOD RAAMATUST

ilmunud

WWW.TNP.EE

M

is oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Vähemasti arvavad, et tunnevad. Ta on siiani üks Venemaa mõjukamaid naisi, kuigi lahkus lavalt juba mitu aastat tagasi.

Tema repertuaari kuulub enam kui viissada laulu vene, inglise, saksa, prantsuse, heebrea, soome ja ukraina keeles, mis kõik on ilmunud rohkem kui sajal CD-l, vinüülplaadil, DVD-l ja videokassetil. Lisaks Venemaal ja endises Nõukogude Liidus välja antud plaatidele on Pugatšovat välja antud ka Jaapanis, Koreas, Rootsis, Soomes, Saksamaal, Bulgaarias ja kunagises Tšehhoslovakkias. Ta on üle kogu maailma müünud enam kui 250 miljonit plaati.

MILLES PEITUB ALLA BORISSOVNA SALADUS? Sellest räägibki Aleksei Beljajevi raamat, mis on nii lähedane autobiograafiale, kui see üldse olla saab. Räägitakse, et Alla Borissovna on mitu korda tahtnud ka ise oma elulugu kirja panna, kuid väidetavalt olevat talle ennustatud, et siis juhtub tema elus midagi halba. Lauljatari koostöö Aleksei Beljakoviga algas juba aastakümneid tagasi, kui algaja kirjanik pani 1997. aastal kirja staari esimese biograafia. Ja kuigi kuulsast lauljatarist on pärast ja enne kirjutatud veel kümneid raamatuid, jätkus nende koostöö ja sõprus 2009. aastal ka teise raamatuga ning on nüüd kulmineerunud kolmanda teosega, mis sisaldab ohtralt seni avaldamata materjali ja rikkalikult fotosid.

S

a hoiad käes esimest ja ainukest autobiograafiat, milles elav muusikalegend Elton John räägib ausalt ja avameelselt oma erakordsest elust, selle tõusudest ja langustest, mis jätavad häbisse ka kõige hullemad Ameerika mäed, ning hullumeelsest elustiilist, nagu seda võib näha hiljuti linastunud filmis „Rocketman”.

Arglik poiss nimega Reginald Dwight kasvas üles Londonis, Pinneri linnaosas. Ta kandis Buddy Holly prille – või vähemalt ta ise arvas, et neid kandes meenutab ta Buddyt − ja unistas, et temast saab kunagi kuulus poplaulja.

Esimene tõeline läbimurre sündis kahekümne kolme aastaselt Ameerikas, kus ta jahmatas publikut erkkollaste traksipükste, tähekirju T-särgi ning tiivuliste saabastega. Kuid tema muusika raputas kuulajaid veelgi enam. Elton John oli saabunud ja muusikamaailm oli muutunud igaveseks.

ilmunud Miks emme vannub Gill Sims tõlkinud Elina Adamson 352 lk, kõva köide

Järg raamatule „Miks emme joob”.

Emme rüblikust poeg Peter on oma iPhone’iga kokku kasvanud, nagu ühendaks neid nabanöör. Puberteediikka jõudnud Jane on võtnud kindlalt pähe Instagramis staariks saada.

Issi käib aga aina tihedamini eksootilistel ärireisidel …

Pinged emme abielus kasvavad, lapsed muutuvad aina pöörasemaks ja maja kipub igast otsast lagunema.

Ainult Judgy, Uhke ja Üllas Terjer, jääb ustavaks. Lisaks ootavad emmet uued väljakutsed, sest ta asub tööle trendikas start-up’is.

Lolluste Akadeemia Raivo Tihanov autori illustratsioonid 308 lk, kõva köide Alla Pugatšova ja tema abikaasa Maksim Galkin koos laval 2017. aastal.

Aleksei Beljakovi raamatust selgub, kuidas ema nahutas väikest Allat märja käterätiga, et too õpiks solfedžot, kuidas Pugatšova sattus juhuslikult festivalile Kuldne Orpheus ja leidis laulu „Arlekino”, kuidas ta peksis segi lavastajast abikaasa uue Žiguli aknad, kuidas teda aitas KGB kindral, kuidas lauljatar tahtis lahkuda Nõukogude Liidust pärast skandaali hotellis Pribaltiiskaja, kuidas ta vaakus elu ja surma piiril pärast plastilist operatsiooni Šveitsis, kuidas temast sai imeliste kaksikute ema ja mis on tema erakordse elurõõmu saladus.

KIREV, PÖÖRANE, ÜLES-ALLA-ELU Alla Pugatšova elu on olnud nii hullumeelselt kirev ja käinud nii pööraselt üles-alla, et see annab silmad ette nii mõnelegi kuulsale Lääne staarile. Ja kuigi temast on kirjutatud ikka ja jälle, on see raamat kindlasti lugemist väärt.

Seda kinnitab ka kriitik Aleksei Mažajev: „Väga raske on öelda Pugatšova kohta midagi, mida keegi veel ei tea,

aga Beljakov on sellega hakkama saanud. Autor on suutnud hoida tasakaalu peategelase isikliku elu ja loometegevuse vahel: raamatus on kõik tihedalt läbi põimunud ja üks lugu läheb teiseks üle loomulikult. Andest, sihikindlusest, skandaalidest, kaklustest, alkoholist, muusikalistest triumfidest ja isiklikest läbikukkumistest, müstikast, kuraasist, võitudest ja vigadest kujuneb lai kujutluspilt artistist, kes on endiselt meie esilaulja. Paljud on püüdnud seda edu korrata, aga neil on puudu jäänud kõige olulisemast: selleks et see kõik toimiks, on vaja olla Pugatšova.”

Alla Pugatšova elu ja imelised seiklused Aleksei Beljakov tõlkinud Erle Nõmm 446 lk kõva köide

„Ma olin tõepoolest piisavalt hull!”

KALMER MÄGI

4

Eltoni elu on olnud dramaatiline, selles leidub nii sügavat valu ja kaotust kui silmipimestavaid triumfe: alates kõige esimestest tagasilükkamistest koos kuni peadpööritavate tõusudeni edetabelite tippu; enesetapukatsest Los Angelesi villa basseinis kuni diskotamiseni printsess Diana ja kuninganna Elizabethiga; manipuleerivast emast ja külmast isast sõpruseni John Lennoni, Freddie Mercury ja George Michaeliga, heategevusliku aidsifondi asutamisest kuni Broadway vallutamiseni „Aida”, „Lõvikuninga” ja „Billy Elliottiga”. Kuid sillerdava pealispinna varju oli peidetud alkoholism, narkosõltuvus ja üksindus.

Intervjuus The Guardianile ütleb laulja: „Tagasivaade oma karjäärile ei ole mulle tegelikult kunagi erilist huvi pakkunud. See kõik juhtus, ma olen tohutult tänulik, aga mind huvitab rohkem see, mis ma edasi teen, mitte see, mis juhtus 40 aastat tagasi. Aga mida vanemaks ma sain, seda enam kippus see muutuma, ning minu vaatenurk muutus lõplikult, kui ma sain

isaks. Olin 63. aastane, kui sündis meie esimene poeg, 65 kui teine, ja ma hakkasin mõtlema neile 40 aastat hiljem. Ma tahtsin, et neil oleks võimalik näha või lugeda minu enda lugu minu elust. Idee filmist ja autobiograafiast, mis oleksid läbini ausad, hakkas mulle meeldima.”

Ja siin see nüüd siis on. Elton ei hoia midagi tagasi − ta kirjutab varjamatult oma kirgedest ja hädadest, metsikutest pidudest ja hulludest tempudest ning sellest, kuidas armastus ja suhe David Furnishiga ning isakssaamine aitasid tal muuta oma elu.

Mina Elton John tõlkinud Jana Linnart 320 lk kõva köide

Väikese inimese jaoks on unistamine üks igavesti vahva tegevus. Ja kui veel mitu last kogu hingest ühest ja samast asjast unistavad, siis võib see ka lõpuks täide minna. Just nii selles raamatus juhtubki, kus lapsed ühte äraütlemata kentsakasse kooli satuvad ning kus nii väikeste kui ka suurte unistuste täitumine vaat et maailma kõige loomulikum asi on.

Kummi-Tarzan Ole Lund Kirkegaard autori illustratsioonid 72 lk, kõva köide

Ivan Olsen on koolipoiss, kellel kõik kipub nihu minema – ta ei oska jalgpalli mängida ega ole hirmus nutikas, isa nõudmised tunduvad liiga suured ning pealekauba teised lapsed pidevalt kiusavad. Kuid äkitselt on tal võimalus lasta ühel soovil täide minna ning nüüd on ta teistest tugevam, osavam ja isegi sülitab kaugemale kui keegi teine. Aga kas see lahendab kõik probleemid?

Ole Lund Kirkegaard (1940–1979) oli taani õpetaja ja lastekirjanik. Tema sulest on pärit mitmed armastatud ja palju tõlgitud lasteraamatud, millest on eesti keeles ilmunud ka „On üks ninasarvik Otto”, „Albert” ja „Väike Virgilius”.

Deemonitaltsutajad Kersti Kivirüüt 224 lk, kõva köide

Pärast haldusreformi haarab Kambja alevikus võimuohjad äärmuslike vaadetega ususekt. Sekti tegevus pakub kauaoodatud meelerahu ja majanduslikku kindlust kohalikele põllumeestele, ent selle jäik elukorraldus ei meeldi paljudele vabamõtlejatele. Nende hulgas omanäolisele sõpruskonnale, kes kutsub end deemonitaltsutajateks. Algab igipõline võitlus hea ja kurja vahel, kus saab selgeks, kes on tegelik deemon.

Obeliskivärav N.K. Jemisin tõlkinud Sash Uusjärv 332 lk, kõva köide

Teine osa „Lõhutud maa” raamatusarjas. Aastaaeg muutub aina süngemaks, tsivilisatsioon ähvardab hääbuda külma öhe. Alabaster Kümnesõrmuseline − maailma hävitaja, hullumeelne, päästja, geenius – on leidnud Essuni maaalusest linnast. Essun – kunagi Damaya, kunagi Süeniit, linnade tapja – on nüüd päästja, kes peab vaatama kaugemale isiklikust valust.

5

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

MIHKEL MÕISNIK

Niina Laitinen tõlkinud Helen Plado 160 lk pehme köide

I

gal linnal on oma selgesti äratuntav nägu, lõhn, õhk. See on paelunud paljusid ja seda fluidumit on tihti püütud kirjeldada. Kirjeldajad on aga peagi märganud, et linnadel on veel miski, mida on sõnadesse või mõnda teise meediumi erakordselt raske püüda. Ja kes teab, kas peakski.

Nii ongi need linnade kirjeldused lõpuks siiski autori nägu ja peegeldavad sellistena üht ilmselt vältimatut tõsiasja: me kõik näeme seda või teist linna veidi erinevalt ja iga katse seda linna ära seletada ei saa olla midagi enamat kui pilt sellest, kuidas see linn just sellele inimesele paistab.

Vladimir Giljarovski raamat ei ole selles osas erand. Ka see ei saa ega püüagi pretendeerida täielikule kokkuvõttele millestki nii keerukast ja mitmetahulisest kui Moskva linn. Samas on see üsna sobilikult tundeline teekond läbi 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse Moskva, puudutades mitte üksnes kõigile tuntud vaatamisväärsusi või nähtusi, vaid peatudes ka linna mitte kõige ilusamal poolel, agulites ja kõrvaltänavatel, turgudel ja tööbörsil.

Kindlasti tuleb tähele panna raamatu kirjutamise aega, see ilmus 1934. aastal, kui nn vana Moskva oli just enam-vähem asendunud uuega. Nii on see teatud mõttes ka järelehüüe sellele, mis kunagi oli.

Aga selle raamatu lähtepunkti, liikumapanevat jõudu ja vaimu kirjeldab küllap kõige paremini autor ise:

FOTO FINE ART IMAGES / HERITAGE-IMAGES / TOPFOTO

Moskva. Tundeline teekond

ilmunud

Mitte päris tavaline lavka – Jelissejevi kaubamaja gastronoomia- ja koloniaalkaupade osakond.

„Ma olen moskvalane! Kui õnnelik on inimene, kes saab lausuda seda, pannes sellesse sõnasse ennast tervenisti. Ma olen moskvalane! ...Minevik mu pilgu eest veel möödub...

Tsiteerin siin Puškini Pimenit, kuid ma olen temast võrreldamatult rikkam: minule hästi teada, kohati sureva, kohati lõplikult kadunud mineviku kirjul foonil näen ma iga tunniga kasvavat uut Moskvat. Ta laieneb, pürgib üles ja alla, seni teadmatusse stratosfääri ja maa-alustesse metroosügavustesse, elektriga valgustatuisse, imeliste saalide marmorisädelusse. „Graniiti rüütatud” Moskva jõge raamistavad nüüd varjurikkad bulvarid. Neist suunduvad alla laiad kivitrepid. Varsti pesevad neid uued lained: Volga tuleb iga päevaga Moskvale lähemale.

WWW.TYK.EE

Kunagi seisis selle kivitrepi kohal, Kremli vastas Boloto luhal siin hukatud Stepan Razini pea teiba otsas.

Seal, kus alles hiljaaegu, veel minugi mäletamist mööda, oli soo, on nüüd asfalteeritud tänavad, sirged ja laiad. Üksteise järel kerkivad esmaklassilised tehased. Hiljutised kõdupiirkonnad on juba kesklinnaga kokku sulanud ega jää heakorra poolest enam kuigivõrd temale alla, aga lähimad külad on muutumas pealinna osaks.

Sinna kuuluvad staadionid – need Moskva Colosseumid, kus kümned ja sajad tuhanded tervisest pakatavad noored arendavad oma jõudu, valmistuvad kangelaslikeks tegudeks nii Arktika jääväljadel, Karakumi surnud kõrbes, „maailma katusel” kui ka Kaukaasia liustikel.

Moskva ja moskvalased Vladimir Giljarovski tõlkinud Veronika Einberg 280 lk kõva köide

Selles raamatus on kolm teemat.

Esiteks armastuslugu, kaks õnnelikku inimest. Siis uurime loomariiki: paabulinde, veehaldjaid ja sipelgaid.

Lõpuks aga rändame maailmas tuttavate järvistute juurest võlumaale välja. Aina muinasjutulisemad kudumid luuakse mitmes erinevas tehnikas.

Niina Laitinen on hetkel Soomes populaarseim kudumilooja, kelle esimene raamat „Villaste sokkide aasta“ oli väga edukas ka eesti keeles.

Kawaii: kuidas joonistada nunnusid loomi Angela Nguyen tõlkinud Mihkel Mõisnik 128 lk pehme köide

Angela Nguyen on oma nunnude joonistuste poolest tuntud kunstnik.

Ta on illustreerinud palju raamatuid ja joonistanud koomikseid. Internetis on ta tuntud Pikarar’ina, selle nime all avaldab ta 40 000 jälgija rõõmuks oma kunsti. Lisaks illustreerimisele tegutseb ta ka graafilise disainerina nii trüki- kui ka digimeedias.

Rohkem informatsiooni autori kohta leidub tema kodulehel www.angelanm.com.

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS

Rektor Parrot

G. F. PARROT' TSITAATE „Kõigil teadmistel on inimliigi täiustamises oma koht ja varem või hiljem annab pealtnäha kõige abstraktseimgi teadusharu, mis paistab olevat igapäevastest vajadustest kõige kaugemal, tulemusi rahva hüvanguks.”

IVO VOLT

E

pi Tohvri rikkalikult illustreeritud monograafia on originaaluurimus Tartu keiserliku ülikooli esimesest rektorist Georges Frédéric Parrot’st (saksapäraselt Georg Friedrich Parrot), kelle tegevusele ei ole senises ajalookirjanduses ning ka ülikooli enda ajaloo kontekstis kahjuks piisavat tähelepanu pööratud. Viies mahukas peatükis käsitletakse Parrot’ erinevaid eluetappe Lääne-Euroopas, Liivimaal ja Peterburis ning tema mitmekülgset tegevust nii haridus- ja teadusmaastikul kui ka väljaspool seda.

Raamatu sisutoimetaja, Tartu Ülikooli Eesti ajaloo professor ja akadeemik Tõnu Tannberg kirjutab oma eessõnas, et autoril on õnnestunud väga hästi analüüsida Parrot’ rolli ülikooli rektori, õppejõu ja teadlasena ajastu laiemas ideeajaloolises ja ühiskondlik-poliitiliste arengute kontekstis. „Raamatu üheks põhijärelduseks on tõdemus, et tänu Parrot’ visioonile sai tollasest Tartu ülikoolist üks edumeelsemaid valgustusajastu uue ülikooli idee alusel rajatud õppekeskkondi 19. sajandi alguses Euroopas. See sai paljuski võimalikuks tänu sellele, et senise saksa kultuuri keskse haridusdiskursuse asemel panustati prantsuse valgustusele. Seda haridusdiskursuse

Moskva viiakse plaani. Kuid selleks, et luua uut Moskvat vana asemele, mida ehitati peaaegu tuhat aastat tükikaupa, kuidas ehitajale mugavam oli, vajati erilisi, seni nägematuid jõude ...

See sai võimalikuks üksnes riigis, kus on nõukogude võim.

Moskva on juba teel sinna, et saada maailma vägevaimaks linnaks. See toimub meie silme all. ... Tulevik möödub mu pilgu eest ...

Ja minevik mu pilgu eest veel möödub. Juba praegu on see paljuski noortele arusaamatu, ent varsti kaob sootuks. Ja et uue pealinna elanikud teaksid, millist vaeva nõudis nende isadelt uue elu ehitamine vana asemele, peavad nad teada saama, milline oli vana Moskva, mismoodi ja millised inimesed temas elasid.

Ja nüüd siis „teistkordselt elan oma vanas eas” kaht elu: „vana” ja „uut”.

Vana on taustaks uuele, mis peab peegeldama teise ülevust. Ning minu töö teeb mind nooreks ja õnnelikuks – mind, kes ma olen elanud ja elan kahe aastasaja piiril kahe ilma murrangus.”

Muinasjutulised silmused

„[P]ole keeruline määratleda, millel peaks põhinema ülikooli rajamine. Vajadusel suurendada ja levitada teadmiste hulka, mis viivad inimloomuse kõiki võimeid täiustamise poole. Ülikooli tegevuse otsene ja esmane siht on niisiis arusaamine, et ta peab looma ja rikastama teadmisi.”

Georges Frédéric Parrot. Franz Gerhard von Kügelgeni maal 19. saj algusest.

muutust on selgelt tunda ka Balti kubermangude koolivõrgu ülesehitamisel. Asjatundlikult ja uutest vaatepunktidest iseloomustatakse samuti Parrot’ suhteid kohaliku baltisaksa eliidiga, kelle alalhoidlikud hoiakud ülikooli ülesehitamisel võetakse argumenteeritud kriitika alla. Õigustatult rõhutab autor Parrot’ rolli ülikooli hoonestu arhitektuurse palge ja visuaalse identiteedi kujundamisel.”

Suurt tähelepanu pööratakse raamatus Parrot’ ühiskondlikule positsioo-

nile Vene impeeriumis. Nimelt ei piirdunud Parrot’ tegevus üksnes ülikooli ja teadusmaailmaga, vaid ta oli nii Aleksander I kui ka Nikolai I lähedane nõuandja, omamoodi riiginõuniku positsioonis. Unikaalse ja põneva allikakogu moodustavad siin Parrot’ kirjad, märgukirjad ja ettekanded keisritele, samuti koopiad keisri vastustest.

Epi Tohvri raamatusse on neist kaasatud ulatuslik valik Marge Käsperi tõlkes. Kirjade vahendusel on rekonstrueeritud autentne pilt 19. sajandi esi-

mesel poolel toimunud olulisematest sündmustest Vene impeeriumis, millest selgub, et Parrot on oma ideede ja ettepanekutega osaliselt mõjutanud keisrivõimu toimimist ning aktiivselt kaasa rääkinud haridus- ning teaduspoliitika kavandamisel.

Georges Frédéric Parrot: Tartu Keiserliku Ülikooli esimene rektor Epi Tohvri 1072 lk kõva köide

ilmunud Eesti maapinna suursamblikud Tiina Randlane, Andres Saag, Ljudmilla Martin, Polina Degtjarenko, Ede Oja 319 lk, poolpehme köide

Raamat tutvustab kolmes keeles – eesti, inglise ja vene keeles – kõiki Eesti maapinna suursamblikke, kokku 112 liiki. Teos on varustatud pildilise määramistabeli ja oskussõnastikuga ning ka liikide tutvustustele on lisatud ohtralt illustratsioone. Selle kasutamine on jõukohane kõigile huvilistele, ka neile, kes seni pole märganud samblike imelist mitmekesisust.

Eesti keele verbirektsioone Raili Pool 164 lk pehme köide

Eesti keele sihitise ja rektsiooni harjutusi Raili Pool 168 lk pehme köide

Kasulikud teatmikud kõigile, kes õpivad või õpetavad eesti keelt võõrkeelena.

Esimene raamat sisaldab 663 verbi koos rektsioonikirjeldustega ning rohkem kui tuhat näitelauset, mis on tõlgitud ka inglise, soome ja vene keelde. Teine kogumik sisaldab 130 harjutust eesti keele lausestruktuuriga seotud teemadel: rektsioon, täis- ja osasihitis, sihiliste ja sihitute verbide kasutamine, ühildumine, sõnajärg, lauselühendid jm.

POSTIMEES Aviaator Jevgeni Vodolazkin tõlkinud Liivia Anion 416 lk pehme köide Postimehe romaanisari

Noor mees ärkab haiglavoodis. Tal ei ole aimugi, kes ta on või kuidas ta sinna sai. Arst ütleb talle ta nime, aga ta ei mäleta seda. Ta ei mäleta midagi. Lootuses taastada enda unustatud minevik, hakkab Innokenti üles kirjutama killustatud mälupilte, mis viivad 20. sajandi algusaastate Peterburi, räägivad lapsepõlvest ja esimesest armastusest, jutustavad 1917. aasta revolutsioonist Venemaal ja sellele järgnenust. Aga kuidas suudab ta nii täpselt mäletada toonast aega – vestlusi, lõhnu ja hääli, kui kalendris on 1999. aasta ja mees on veel noor?

Kolme tegelaskuju kirjelduste kaudu jõuavad lugejani armastus ja kaotusvalu ning realistlik pilt nii 20. sajandi algusaastate kui ka 1990. aastate Venemaa argielust ja tõekspidamistest.

Jevgeni Vodolazkinit, kelle teoseid on avaldatud enam kui 30 keeles, kutsutakse ka uueks Umberto Ecoks ja Venemaa Márqueziks.

Liblikapüüdja John Fowles tõlkinud Urve Hanko 384 lk pehme köide Postimehe romaanisari

Eraklik ja seltsimatu mees-liblikapüüdja röövib kunstitudengist neiu ja hoiab teda enda üksildases maamajas kinni kui oma kollektsiooni kõige kaunimat ja haruldasemat eksemplari. Romaanis käsitletud sündmustest räägitakse kahest erinevast vaatenurgast – minajutustaja Frederick Cleggi pilgu läbi nähtuna ja röövitu, Miranda Grey päevikukirjete kaudu.

Inglise romaanikirjanik John Fowles (1926–2005) pälvis esikromaaniga „Liblikapüüdja” (1963) rahvusvahelise tunnustuse ning teos oli edukas nii Inglismaal kui ka Ameerika Ühendriikides. „Liblikapüüdjas” kujutatud maailma on võrreldud Franz Kafka ja Samuel Becketti loodud traagiliselt absurdsete olustikega, peategelast Cleggi on aga nimetatud kirjandusmaailma üheks õelamaks karakteriks.

Magusmõrkjas Stephanie Danler tõlkinud Nele Mikk 432 lk pehme köide Postimehe romaanisari

22-aastane Tess kolib New Yorki ja leiab tööd ettekandjana kuulsas Manhattani restoranis. Tema kolleegidest saab ootamatult naise uus perekond, kellega jagatakse kõige intiimsemaid ja ka õõvastavamaid momente.

See raamat on ood naudingutele – austrid, šampanja ja kokaiin, armastus ja iha, täiuslikud nostalgiahetked, mis püsivad vaid viivu. Tessi isu kasvab nii suurepärase toidu ja veini kui ka teadmiste, kogemuste, kuuluvustunde ja armastuse järgi. Kuid mil moel selles kaootilises ja ennasthävitavas maailmas hakkama saada ja ellu jääda?

Rahvusvahelises menuromaanis avab Stephanie Danler hämmastava täpsusega adrenaliinirohket restoranimaailma ning kirjeldab New Yorgi noorte elu selle talumatus ilus, jõhkruses ja hapruses. Ta on üks vähestest naisautoritest, kes on sõlminud kirjastuslepingu kuuekohalisele summale ja mitmele raamatule enne debüütromaani avaldamist.

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

6

Tšornobõl ei unune PIRET VEIGEL

T

šornobõl (nii nimetavad seda ukrainlased ise, Tšernobõl on venepärane kuju) on nimi, mis on tänavu olnud kogu maailmas miljonite inimeste tähelepanu keskmes. Kontrastina „Troonide mängu” fantastikale võidutses hiljutisel televisiooniauhindade Emmyde jagamisel lugu, mis ei jää kannatuste kirjeldamises väljamõeldud maailmale millegi poolest alla. Seda tähtsam on fakt, et see räägib päris maailmast ja päris inimestest.

See lugu räägib inimkonna seni ühest ulatuslikumast ja raskeimast tuumakatastroofist, mille tagajärjed mõjutavad paljude elu veel tänagi. See on hukatuslik lugu, milles sunnitud osalemine muutis ka paljude eestlaste elu.

Minisari „Chernobyl” valiti oma kategooria parimaks ning kokku võitis see kümme auhinda. Üks (müügi)edu põhjusi on mõistagi masside kannatused, kuid meisterlikud näitlejatööd ja olustiku ahhetamapanevalt tõetruu järeleaimamine on tõepoolest tunnustust väärt. Kui üldse midagi, siis võiks just seda nimetada vastutustundlikuks meelelahutuseks, mis raputab, paneb mõtlema ja harib.

TÕDE ON RAIUTUD RAAMATUSSE Vähem kui aasta tagasi, kui lugesin esmakordselt Sergi Plohhi raamatu „Tšornobõl” ingliskeelset käsikirja, tegin endale taustamärkmeid: „Puudutas valusalt Eestit. Lähipiirkond. Autor n-ö kohalik, aga tõsise rahvusvahelise taustaga. Tuumateema rahvusvahelises pressis taas pinnale imbunud. Tšornobõl on kuum ekstreemturismi sihtkoht ja radiatsiooni mõjuväljas elanud-elavad on teadlaste luubi all. Auhinnatud raamat.” Ma ei osanud aimatagi, et juba kuus kuud hiljem linastub seesama Tšornobõli lugu kogu maailma pilgu all.

Aga üht lugu saab jutustada mitmel moel. Ka need kaks – telesari ja raamat – ei ole üks ühele samastatavad.

Sarja üks oluline allikas on hilisema nobelisti Svetlana Aleksijevitši publitsistlik teos „Tšernobõli palve” (e. k

mast jälgi jätmata. 1986. aastal elas ta Ukrainas plahvatanud tuumajaamast kõigest 500 kilomeetri kaugusel.

Mõni aasta hiljem avastatud kilpnäärmehädad olid üks saadud kiirituse sümptomeid.

FOTO IGOR KOSTIN, SPUTNIK IMAGES

ilmunud

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

Nn biorobotitena tuntud saneerimistöölised, kellest paljud olid reservväelased, valmistuvad kahjustatud reaktori katusele ronima, et labidate ja käsikärudega radioaktiivne kiviprügi eemaldada. Oktoober 1986.

2007, tõlk Andres Ehin). Kirjanik kohtus sadade katastroofis kannatanutega, salvestas nende lood ja kogus need tunnetest tulvil raamatusse.

Tunded on olulised, aga mõnikord kipuvad need tegelikkust varjutama.

Veel enamgi, nendega püütakse manipuleerida. Sarjale heidetakse ette just seda, et kuigi põhijoontes räägib see Tšornobõli loo tõetruult, on telepubliku köitmiseks võetud teatud vabadusi, lisades väljamõeldud tegelasi ja tegevustikku.

Mis, kuidas ja kellega tegelikult juhtus, saab lugeda Sergi Plohhi teosest.

Harvardi Ülikooli Ukraina ajaloo professor alustas oma 2018. aastal ilmunud raamatu jaoks uurimistööd aastaid varem. Temagi tegi intervjuusid, luges dokumente ja külastas arhiive nii Ukrainas kui ka Venemaal.

Kasutatud allikate hulgas on mõistagi ka Svetlana Aleksijevitši mõjus ja ülitähtis teos.

PÕNEVIKUNA KULGEV JUTUSTUS Erinevalt varasematest Tšornobõli katastroofi käsitlustest seadis Sergi Plohhi eesmärgiks panna lugu kirja nii, nagu seda keegi teine veel teinud ei olnud. Ta otsustas rääkida loo inimlikust vaatenurgast, lastel lugejal

jälgida sündmuste kulgu. Kirjutada see lahti põnevikuna, kirjeldades katastroofi käiku mõjutanud inimeste otsuseid ning selle tagajärgede all kannatanute tegevust ja võitlust.

Tema teos valgustab esmalt Tšornobõli reaktorite rajamist, tutvustab Prõpjati linna ja selle elanikke ning viib siis 1986. aasta kevadiselt muretusse Ukrainasse, kus inimesed valmistuvad maipühadeks. Jutustuse edenedes avanevad lugeja pilgu ees nii reaktori juhtimisruum kui ka võimukandjate kabinetiuksed, täpselt nagu ka segaduses ja infosulus rahvas, seejärel hüljatud linn ning külad, kus plahvatuse hetkel aeg justnagu peatus. See on ennekõike kõigi nende tuletõrjujate, teadlaste, inseneride, tööliste, militsionääride ja sõjaväelaste lugu, kes pidid oma tervise hinnaga toime tulema pealtnäha võimatuga: hoidma ära tuumapõrgu, mille kõige hullemad tagajärjed oleksid hävitanud elu kaugemalgi kui Euroopas.

Kuigi autori stiil on vaoshoitud ja kiretu – seeläbi tõusevad toimunu koletuslikkus ja võimude kahepalgeline mäng eriti hästi esile –, õhkub raamatust inimlikkust ja kaastunnet katastroofis kannatanute vastu. Sergi Plohhigi on sünnilt ukrainlane ja Tšornobõli katastroof ei möödunud te-

KESKKONNAKATASTROOFID EI TUNNE RIIGIPIIRE Erinevusi telesarjaga leidub raamatul veelgi. Kui esimene kirjeldab üksnes konkreetselt õnnetust ennast ja selle vahetuid ökoloogilisi tagajärgi, valgustab Sergi Plohhi ka katastroofi ühiskondlikke järelmõjusid. Raamatu viimases osas kirjeldab ta, kuidas Nõukogude Liidu lagunemine Ukraina-Valgevene piirkonnas sai tõuke keskkonnaaktivistide kodanikualgatustest. Kui keskkonnateemalised kodanikuühendused said rohelise tule, hakkas nende tiiva all üha valjemini kõlama teisitimõtlejategi hääl. Autor kirjeldab Ukraina kirjanike ja loomeinimeste tegevust, mis viis iseseisva riigi sünnini. Üks on aga seriaalil ja raamatul ühine: nad kannavad sõnumit, kui oluline on vaba teadus ning kui ohtlik ja riigipiiride üleselt hävitav võib olla see, kui teadusele pannakse pähe poliitika päitsed. Seda enam, et tänapäeva pidevas energianäljas vaevlevas maailmas on tuumaenergia oluline teema ja selle arendamisele pööratakse suurt rõhku. Alles tänavu suvel kuulsime Venemaal toimunud salapärasest tuumaõnnetusest, mille põhjuste, tagajärgede ja mõju kohta ei ole siiani kindlat teavet.

Mõeldes kliimamuutustele, on teaduse mahasalgamine, eitamine ja varjamine kõige hukutavam ja rumalam toimimisviis. Ja selle kohta on meil olemas hoiatav näide.

Tšornobõl.

Tuumakatastroofi ajalugu Sergi Plohhi tõlkinud Ants Pihlak 448 lk pehme köide

Mida me võiksime petmisest õppida?

ESTHER PEREL

Ü

ksainus lihtne samm üle piiri võib röövida paarilt kogu nende suhte, nende õnne, isegi nende identiteedi. See on petmine – ülimalt tavaline tegevus, mida ikkagi eriti hästi ei mõisteta.

Petmine võib õpetada meile nii mõndagi suhete kohta laiemalt – näiteks seda, mida ma ootame, mida me arvame ennast tahtvat, millele meil on enda meelest õigus. Petmine näitab väga kujukalt, kuidas me isiklikult ja meie kultuur suhtuvad armastusse, ihasse ja truudusesse. Uurides keelatud armastust mitme nurga alt, loodan ma tõmmata selle raamatu lugejad kaasa avameelsetesse, arukatesse ja mõtlemapanevatesse aruteludesse tänapäeva suhete ja nende paljude variatsioonide üle. Ma tahaksin ärgitada teid ja teile kalleid inimesi vestlema sellistel teemadel nagu truudus ja lojaalsus, kirg ja igatsus, armukadedus ja omanikutunne, tõerääkimine ja andestamine. Ma julgustan teid, et

te esitaksite iseendale küsimusi, räägiksite asjadest, millest te varem pole rääkinud, ega pelgaks kahtluse alla seada seda, mida peetakse seksuaalselt ja emotsionaalselt õigeks.

Terapeudina on minu roll luua turvaline ruum, kus saab kaastundlikult uurida väga erisuguseid kogemusi.

Täpselt sama loodan ma teha raamatu autorina. Selles mõttes ei koosne see raamat õpetustest või ettekirjutustest, kuidas lahendada kriisi, mille on tekitanud petmine. Ometi loodan ma, et sellest raamatust on abi neile, kes parasjagu sellisesse kriisi on sattunud, ükskõik siis, millist rolli te selles mängite. Kuid mu põhiline eesmärk on algatada sel teemal viljakam arutelu – selline, mis võiks lõpuks tugevdada kõiki suhteid, muutes need ausamaks ja vastupidavamaks.

Petmisest rääkides kipume seda tänapäeval tegema lühinägelikult, justkui lahterdades ja hukka mõistes. Seksiga seotud küsimusi arutame ühiskonnas aina avameelsemalt, kuid truudusetust varjutavad endiselt häbi ja salatsemise pilved. Ma loodan, et

see raamat aitab murda vaikust ning tuua kaasa uusi võimalusi, kuidas me mõtleme ja räägime olemisest ja tegevusest, mis on olemas olnud juba väga ammu. Palju on kirjutatud sellest, kuidas petmist ära hoida ja selle järel suhteid taastada, palju vähem aga petmise tähendustest ja põhjustest.

Veelgi vähem on räägitud sellest, mida me võiksime petmisest õppida ning kuidas see võiks meie suhteid mõjutada ja muuta.

Mõned inimesed peavad neid küsimusi ebaoluliseks. Nende meelest loevad ainult faktid. Lennuk kukkus alla – päästku end, kes suudab! Aga aina rohkem ja rohkem on neid inimesi, kes tahavad teada, mis juhtus, miks see lennuk alla kukkus ja kas seda oleks saanud vältida. Nad tahavad sellest aru saada, sellest õppida ja uuesti lendama minna. Kõigi nende inimeste pärast tahaksin alustada vestlust sealt, kus see tavaliselt lõpeb, ning võtta käsile mõned eriti ärevaks tegevad küsimused, mis koos truudusetusega pinnale tõusevad.

Selle raamatu lehekülgedel uurin

ma petmise paljusid vorme ja külgi, käsitlen nii valu ja hävitustööd, mida reetmine suhetes tekitab, kui ka põnevust ja enese avastamist, mis on omane piiridest üleastumisele. Tahan kirjeldada pingeid, mida toovad kaasa petmise aina laienevad võimalused ja sellega otsekohe kaasnevad ohud. Mida me peaksime arvama kahepoolsusest, kus ühel küljel seisavad abieluvälise armusuhte vabastavad ja enesekindlust lisavad dimensioonid ning teisel poolel kogu see häving, mida selline suhe võib kaasa tuua?

Armastus ja petmine Esther Perel tõlkinud Koidu Raudvere 358 lk pehme köide

7

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

WWW.EKSA.EE

Kuidas tunda armastuse lõhna?

TARTU KUNSTIMUUSEUM

ARNO OJA

K

ogu oma teadliku kirjanikuelu on Jaak Jõerüüt kirjutanud armastusest, kirjutab selleski romaanis. Samas on ta diplomaadina harjunud aastakümnete jooksul treenima oma haistmismeelt ning oskab lõhna järgi eristada poliitilist kliimat sonkivaid raisakulle või vaikselt kenasid värvukesi. Kuid poliitika ei lõhna, see haiseb ja „diplomaadid on poliitiline kahuriliha”. (lk 311) Ajal, mil demokraatiamull on päästmatult lõhki puhutud!

Ent kliimast ja selle muutustest hoolimata on õhus alati armastuse peent aroomi, mis tuleb südamega kinni püüda. Igale meist tähendab see midagi teistest erinevat, ainuomast, millele on võimatu retsepti anda! Selles raamatus laseb autor varjust nähtavale tuleval Helenel kuulutada: „Armastus on alati õige ja ta on tema ise, ei midagi muud.” (lk 84) Pereelu kujutab endast seejuures „muutlikku varjuteatrit”, kui kirjanikepaari Jaak Jõerüüt– Viivi Luik endi sõnad kokku panna.

Romaani motoks on valitud tähendamissõnad majorist ja kaelkirjakust, mis pärinevad Briti menukirjaniku Julian Barnesi hiljutisest teosest „Aja müra”. Kuid Barnesi romaan ise on kirjutatud kuulsa vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust, milles põimuvad poliitika ja muusika. Jõerüüt „mõõdab” muusikaga inimeste meelekindlust ja iseloomu. Raamatu avaleheküljel astub lugeja ette „solist” Silver. Hõbedane poiss (muide, igal nimel selles romaanis on omaette lisatähendus), kes kasutab odavat imala aroomiga lõhnavett ja kellele meeldib Vivaldi. Löökriistu võib Silver ju taguda, ent õukonnaviiuldajat temast ei saa, saab hoopis „igavene teine”, kes lõpetab joodikuna ja sündmustikku enam ei sekku. Hoopis teisest puust on teose naistegelased Carmen ja Helene. Carmeni telefoni tunnussignaalina mängib Mozarti „Türgi marss” ja ühe kindla mehe võrgutami-

Jaak Jõerüüt

seks kasutab ta erilist kannikeselõhna. Helene näeb unes (lk 141), kuidas ta suures saalis mängib klaveril jõulist Liszti ning viskab seejärel ühe pika valge daamikinda publiku sekka.

Lõhnastatud kinnas, puhas ja elegantne, justkui armastuse sümbol. Tegelikus elus osutub see poliitiliseks daamikindaks, mis võib nii silitada kui ka kägistada. Süüdimatul moel mõjutab Helene mitte ainult ühe suurerakonna, vaid kogu Eesti Välisministeeriumi poliitilist suunavõttu. Tema hilisem elukaaslane, kes on Eesti suursaadik Rootsis, sõnab suurerakonna näitel teravalt: „Riigi masinavärk toodab täie hooga enesekindlaid idioote ja auahneid tõpraid, kes maanduvad kõikjale, kus on soe ja hea.” (lk 51) Ning kõik leiab aset meie kaasajal, 21. sajandi teisel kümnendil. Suursaadiku

öeldu väljendub ilmselgelt suurerakonna suurplaanipidaja Gregori kaudu. Kui daamikinnas viitaks otsekui keskajale, siis Gregor arvab end elavat suisa antiigis! Nimelt propageerib too mees häälekalt Väike-Eesti projekti, mille järgi moodustab Tallinn tulevikus omaette linnriigi! Enne, kui see projekt Helene ja Carmeni kaudsel abil põrmustatakse, jõuab ta koguda negatiivset rahvusvahelist tähelepanu.

Ent meie nüüdisriigis on kõik rahvusvaheline ehk internatsionaalne, euroopalikum kui terves Euroopa Liidus. Nii vaatabki kohalik mikromajor kaelkirjakut, arvates, et on temast pikem. Eesti hümni asemel aga laulab ta koos defineerimatute internatsionalistidega Internatsionaali!

Naistega koos tegutseb romaanis kolm suurt Kivi: vennad Sebastian

(suursaadik Rootsis) ja Frank (kirjanik Eestis) ning nende Itaalias diplomaadina tegutsev poolvend Carl. Viimase ülesanne teoses on õieti Helene tõttu oma Sebastianist ilma jäänud Angela edasise elu korraldamine, sest „Itaalia on tüdrukute riik” (Viivi Luik). Võib ju ütelda, et need kolm meest on autori kolme „mina” projektsioonid, kuid see oleks tarbetu lihtsustamine. Seesuguse skeemi rakendamiseks on Jõerüüt liiga hea kirjanik, keda kunagi pole igav lugeda!

Küll aga on tal selgeid kokkupuuteid raamatus kujutatud kirjanik Frankiga ning „Poliitilise daamikinda” kaks osa võiksid vabalt kanda samu nimesid, mis Franki kaks romaani. Esimene osa oleks siis pealkirjaga „Särgid on kuubede pruudid”. Samaaegu ei pruugi kuued olla särkide peigmehed ja kas kogu loost on tunda armastuse lõhna, peab igaüks ise haistma! Teine osa oleks pealkirjaga „Kainenemine” ja see tõi Frankile autori tahtel Nobeli preemia. Kas Jõerüüdi endaga võib sama hästi minna, ei julge loota, ent tasub tähelepanu pöörata Franki kahele tõdemusele. Esmalt märkab ta kirjanikuna, et inimesed ei saa enam aru, miks keegi kirjutab, kes kirjutab ja mida kirjutab (lk 64). Teiseks nendib ta Nobeli üleandmisel Stockholmis: „Pole midagi totramat, kui viia läbi kõrbe kaameli seljas ainult üht valget daamikinnast, pealegi poliitilist.”

Nende kummastavate tähendamissõnadega romaan lõpebki. Kirja on see autori dateeringu järgi pandud detsembris 2020. Nii et, kallis lugeja, Sul on vähemalt aasta aega oma arvamuse kujundamiseks!

Poliitiline daamikinnas Jaak Jõerüüt 363 lk kõva köide

„„E

lamise julgus” on ühe 36-aastase naise – lahutatud, kahe poja ema – teekond iseenda parema tundmise poole.” Nii resümeerib autor.

See haakub kirjanik Ben Okri sõnadega: „Kui tahame midagi luua, peab ühel hetkel tavamõistus vaikima, sest luues ei tule meil endast esile tuua mitte see, mida me juba teame, vaid see, mida me veel ei tea ega tunne. Looming on alati seiklus, ränd millegi suunas, mida me veel ei tea ega tunne enda sees, oma mõistuses, oma ajastus.”

Pealkiri on raamatu võti, ja teose lehekülgedel räägitakse see fraas lahti.

Ka nii: „Üks asi on julgus soovida rohkem,

… väljaspool norme. Olla auahne. Teine asi on...teistsuguse elamise julgus.

Iseenda lahti laskmise või vabaks laskmise julgus... Elamise julguse juurde kuulub ka iseenda ebatäiuslikkuse tunnistamine.” „...elamise julgus tähendab ühtlasi ka julgust olla, kas just paheline, aga olla ekslik. Me ei saa alati olla...õigel poolel. Mul ei saa alati olla õigus ja ma ei saa teha kõike õigesti...mis peamine, mitte end süüdistada. Ei libastumises ega eksimises. Vigasuses.”

Elamisjulgusse puutuvaid tähenduslikke märksõnu ja teravaid endale suunatud küsimusi on tekstis palju. Kannatus. Roll elus. Valehäbi. Rahaäng.

Võidukus. Enda ümberkodeerimine.

Eestlaseks sündimine. Kakskeelsus.

Suured õpetajad. Minevikust väljumise rõõm. Kurbuse olemus. Kas konflikt saab olla nauditav? Kus on minu

mina ise? Kus on tumedad küljed minus? Milline on isiklikkuse ja julguse mõõtkava? Jpm. Kõigil teemadel arutleb Aija Sakova väga avameelselt, ta ei poe looride ega kardinate ega müüride taha.

Raamatus on kaks osa. Pihtimuslik, otsene, tabusid hülgav põhiosa on esitatud kirjadena Käbi Lareteile (1922– 2014), inimesele, keda autor ei ole kunagi oma elus kohanud. Kuid neid ühendab midagi sisimat ja see ongi olnud autori tõukejõuks. Käbi Laretei, Eesti diplomaadi tütre, pianisti ja kirjaniku kui kirjade kujuteldava lugeja kaudu luuakse raamatusse teine (kolmas, neljas?) dimensioon. Nii ajas kui ruumis. Kirjad, kirjandus, kodumaa ja eksiil (vaimne või füüsiline), ajastute antud või võetud võimalused ja inimeste eluvalikud põimuvad omavahel tervikuks.

ilmunud Ja midagi lindudest Talvike Mändla 78 lk, kõva köide

„Ja midagi lindudest” on Talvike Mändla teine luulekogu. See on mõtisklus inimeseks olemisest, oma kohast suure looduse ja imede keskel, ning armastusest ja arutusest.

Tagasiside Käsiraamat õpetajale, lapsevanemale ja koolijuhile Koostanud Halliki Harro-Loit, Tiia Kõnnussaar, Mari-Liis Nummert, Margit Sutrop 141 lk, kõva köide

Tagasiside andmine ja saamine on inimestevahelise suhtlemise loomulik osa, kuid see on ka juhtimisinstrument ning arengu toetamise viis lasteaias ja koolis.

Miks me vajame tagasisidet?

Sest tagasiside aitab seada eesmärke, mõista, kuhu me liigume ja mis on meie tegevuse siht. Aitab mõista ja hinnata, kuivõrd me oleme oma eesmärkide poole liikunud, kuhu oleme takerdunud ja mida saaks teisiti teha. Tagasi- ja edasiside juhatavad meid edasi püüdlema. Tagasisidet andes saame väljendada oma hoolimist teise käekäigust. Adekvaatne, sobivalt antud tagasiside suurendab ühtekuuluvustunnet ja pühendumist. See, mil moel tagasisidet antakse või küsitakse, on tihedalt seotud kooli või lasteaia väärtustega.

Käesolev raamat kirjeldab lugejale tagasiside andmise eripärasid ja võimalusi nii õpetaja, õpilase, koolijuhi kui ka juhtimiskoolitaja vaatenurgast. Lisaks ekspertide (prof Halliki Harro-Loit, prof Tõnu Lehtsaar, prof Margit Sutrop, psühholoogiadoktor Grete Arro jt) artiklitele leiate raamatu kaante vahelt ka intervjuusid koolijuhtide ja õpetajatega ning katkendeid õpilaste esinemisest kultuurija hariduskongressil.

ilmumas Päeva lõpus Kärt Hellerma 120 lk kõva köide

Teekond iseenda parema tundmise poole JAAK JÕERÜÜT

EKSA

Teise osa moodustab valik kirjade kirjutamise ajal ilmunud Aija Sakova ettekannetest, esseedest ja arvustustest, millele annab lisadimensiooni loetelu raamatutest ja autoritest, millest ja kellest on kirjadest Käbile juttu. Liituvad Ene Mihkelson, Ingeborg Bachmann, Elin Toona, Christa Wolf, Aare Pilv, Maarja Kangro jt.

Elamise julgus Kirjad Käbile Aija Sakova 254 lk kõva köide

Kärt Hellerma viies luulekogu „Päeva lõpus” on eelmistega võrreldes napima vormi ja süngema sisuga. Autorit on huvitanud ühiskonna, looduse ja inimese suhte üha teisenevad mõõtkavad, maailmas kiiresti toimuvate muutuste taga olevad eksistentsiaalsed, mütoloogilised ja sotsiaalsed kihid.

Neist on inspireeritud ka kogumiku kolme luuletsükli pealkirjad: „Varjud”, „Osmussaar” ja „Päeva lõpus”.

Kuigi helgeid tulevikupilte kogus ei maalita, toob üldiselt tumedavärvilisse paletti helgemaid laike mõni iroonilisemat laadi värsistus või killuke musta huumorit.

Vaba inimese tunne Vestlused Ene Mihkelsoniga koostanud Eva Velsker, Mart Velsker 264 lk kõva köide

„Vaba inimese tunne” koondab mäletamisest ja mõistmiskirest kantud intervjuusid, mis Ene Mihkelson on andnud aastatel 1984–2015.

Raamatu juhatavad sisse Viivi Luige eessõna ja Ene Mihkelsoni artikkel „Isiklikust kunstis”.

helios

WWW.HELIOS.EE

Nr 7 (129) 16. oktoober 2019

ARGO PEEPSON

K

uu lõhnab. See oli üks neist asjust, millest NASAl ega kellelgi teisel polnud aimugi.

Keegi ei teadnud sedagi, kuidas Kuule lendamine peaks teoks saama: polnud teada, missugusel trajektooril on võimalik Maalt sinna jõuda, polnud tööriistu ega varustust, rakette ega stardiplatvorme, skafandreid, arvuteid ega kaaluta olekus sobivat toitu. Vähe sellest – ei teatud sedagi, mida üleüldse võiks vaja minna.

1961. aastal teatas president John F. Kennedy, et 1970. aastaks viivad Ühendriigid inimese Kuule, seega jäi kosmoselennu korraldamiseks vähem kui kümme aastat. Kosmosesse toimus sõna otseses mõttes võidujooks, mida tõukas tagant USA ja Nõukogude Liidu vastasseis ja mõõduvõtmine: selleks hetkeks olid venelaste koerad viibinud kosmoses kauem kui Ühendriikide astronaudid. Inimese Kuule viimine oleks ameeriklaste võimalus olla millegagi kosmoses esimene.

Järgnes kümnend, mis mõjutas tööstuse arengut, eriti aga arvutite tulevikku ning laiemalt kogu meie tänast eluviisi. Kosmoselennu igaks tunniks kulutas rohkem kui 400 000 teadlast, inseneri ja tehasetöölist umbes miljon töötundi Maal.

Autor on raamatu tarbeks töötanud läbi tohutul hulgal materjale ja teinud hulganisti intervjuusid asjaosalistega, teiste seas ka eesti päritolu Ain Laatsiga, kes töötas aastatel 1963–1970 Apollo programmi juhtimissüsteemide insenerina.

FOTO © NASA

Kas kuu lõhnab?

Apollo 12 komandör Charles „Pete” Conrad uurib kuundurit Surveyor 3, mis laskus Kuule 19. aprillil 1967 ning saatis sealt fotosid ja infot, mis aitasid Apollo lende ette valmistada. Taamal paistab Apollo 12 kuumoodul Intrepid.

Loendamatutest lahendamist vajanud üksikasjade hulgast on raamatus toodud välja üpriski üllatavaid ja koomilisi detaile. Näiteks hakkas NASA viimasel hetkel mõtlema, kuidas esimest Kuule laskumist jäädvustada ja mis tseremoonia peaks sellega kaasnema. Lipu püstitamise juhend jäigi lõpuks astronautidele andmata, mistõttu kujuneski see 600 miljoni televaataja ees üksjagu kohmakaks. Lugu sellest, kuidas ja millega peaksid astronaudid moodulist Kuu pinnale laskuma ja sealt tagasi saama, on tagantjärele kindlasti üks humoorikamaid, sest tõsimeeli arutleti võimaluse üle kasutada selleks rippuvat köit. Lennata Kuule täiusliku tehnikaimega ja siis

tilpneda säravas skafandris justkui sadamast kaasa haaratud sildumisköiel!

Fraas „Kui suudame juba inimese Kuule viia …” on innustanud inimkonda 50 aastat. Tõepoolest, kui suudame viia inimese Kuule, siis peame toime tulema ka kõige karmimate muredega siinsamas Maal.

Võidujooks kuule Võimatu missioon, mis viis inimese Kuule Charles Fishman tõlkinud Matti Piirimaa 376 lk kõva köide

8

ilmunud Luku taga Ruth Ware tõlkinud Pilleke Laarmann 320 lk, pehme köide

Ta satub kuulutuse peale juhuslikult, otsides hoopis midagi muud. Võimalus tundub aga liiga hea, et seda käest lasta – lapsehoidja koht koos majutuse ja hämmastavalt helde palgaga. Kui Rowan Caine viimaks Heatherbrae majja jõuab, armub ta sellesse kõrvuni. Ta ei tea veel, et see kõik muutub varsti piinarikkaks õudusunenäoks, mis lõpeb Rowani vangistamisega kahtlustatuna mõrvas.

Rowan teab, et on teinud vigu.

Ta möönab, et valetas töökoha saamiseks ega käitunud lastega alati kõige paremini. Patuta ta kindlasti ei ole, kuid ta pole süüdi kõiges – vähemalt mitte mõrvas. Mis tähendab, et keegi teine on.

Ruth Ware’i pinget keriv stiil ja ootamatud pöörded teevad raamatust põneviku, mida on võimatu käest panna.

Molli ja isevärki olevus Katri Kirkkopelto tõlkinud Hille Lagerspetz 40 lk kõva köide

Molli aeda on ilmunud midagi imelikku. Suured jalajäljed – või õigupoolest tohutu suured! Kes need küll sinna on jätnud? Kas see keegi on ohtlik? Isevärki olevuse saladust lahendades arutavad Molli ja Väike Sisu hirmu, julguse ja eelarvamuste üle.See on ilus lugu sõprusest, armastusest ja teistest erinemisest.

Lapsed on taevast John Gray tõlkinud Raili Puskar 352 lk, pehme köide

John Gray sai esimese abieluaasta jooksul isaks nii vastsündinud imikule kui ka kahele kooliealisele kasutütrele. Olles küll paljudel seminaridel tegelnud kõige erinevamas vanuses lastega ja nõustanud tuhandeid lapsevanemaid, leidis ta end uues olukorras käitumas nii mõnigi kord vastupidiselt oma õpetustele. Sellest kõigest õppides kujunes välja lihtne, kuid unikaalne teooria, mis toob esile laste sisemise soovi vanematele meeldida. Raamatus jagab PhD John Gray nii oma kasvatusalaseid teadmisi kui ka isiklikke kogemusi, kuidas üksnes positiivseid meetodeid kasutades sirguvad koostöövalmid, enesekindlad ja osavõtlikud lapsed.

Bretooni uhkus Jean-Luc Bannalec tõlkinud Elina Adamson 328 lk pehme köide

Idüllilise Beloni jõe ääres, seal, kus kaljude, võlumetsade ja Atlandi ookeani maalilises keskkonnas aretatakse maailmakuulsaid austreid, leiab üks iseteadlik eakas filmidiiva enne lihavõtteid tundmatu mehe laiba.

Ei möödu palju aega, kui komissar Dupin saab telefonikõne kurikuulsast Monts d’Arrée mäeahelikust, kus levivad kuuldused haldjatest ja saatanast.

Ka sealt leitakse surnukeha. Ent keegi ei näi surnu isikust midagi teadvat.

Kui selgub, et jäljed viivad kelti vennasrahvaste, liivaröövimaffia ja salapäraste druiidide kultustavade juurde, on komissar kindel – sellest saab tema pentsikuim juhtum.