Ajaleht RAAMAT nr 120 (oktoober 2018)

Maskiraamat Kirjastuselt Helios ilmus teine osa populaarsest raamatust. Lõika ja voldi endale ise vägevaid maske.

Maskid on erineva raskusastmega, nokitsemist jagub nii algajale kui ka edasijõudnule.

Vt lähemalt lk 8

Sõna vägi Olivia ja Tarieli Lipartia loodud Eesti oma bränd Lucky Laika on kogunud rohkesti austajaid ja tükike sellest on nüüd jõudnud ka kaante vahele.

Raamatusse „Sõna vägi on suurem kui sõjavägi” on valitud 21 populaarse vanasõnasarja postkaarti. Piltide juurde kirjutas vaimukad ja ivaga lood Kadri Hinrikus, mõjuva kujunduse eest seisis hea Endla Toots.

Raamatu andis välja kirjastus Koolibri.

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

uudised

FOTO TOOMAS DETTENBORN

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Katrin Pautsi uus põnevik

Kirjastuses Varrak on ilmunud Katrin Pautsi põnevik „Marduse tänav”, mis on kirjutatud populaarse teleseriaali „Nukumaja” ainetel. Kuid see lugu, mis juhtub raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud. Imeilusas aedlinnas Marduse tänavas elava kirjanik Elisabethiga juhtub maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Majja kolib tema noorem õde Eeva koos politseinikust mehe ja väikese lapsega. Peagi selgub, et uute naabrite elu pole nõnda ilus, nagu välja paistab ja tänaval on toimunud liiga palju surmajuhtumeid.

Kõik näib olevat seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas, kuid käsikiri on kadunud nagu tina tuhka.

Uus Hercule Poirot’ lugu Rahvusvaheliselt tunnustatud kirjaniku Sophie Hannah’ sulest ilmus raamat „Kolme neljandiku mõistatus”.

Tänaval astub Hercule Poirot’ juurde peenelt riietatud naisterahvas, kes hakkab teda ilma sissejuhatuseta hurjutama. Suur detektiiv olevat saatnud talle kirja, milles süüdistab teda kellegi härra Pandy tapmises.

Poirot on nördinud. Ta poleks iialgi saatnud nii labase sõnastusega kirja.

Tema jutule tuleb veel kolm inimest – samal põhjusel! Poirot’l ei jää muud üle, kui uurida välja, kes on kasutanud kurjasti tema kuulsat nime.

Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Viimane Erast Fandorini sarja raamat Oktoobri lõpus ilmub Boriss Akunini raamat „Ei jäta hüvasti”, mis on viimane osa Erast Fandorini sarjast.

Kuueteistkümnest raamatust koosnev sari hakkas ilmuma täpselt 20 aastat tagasi ning on praeguseks müünud kokku üle 15 miljoni eksemplari.

Sarja viimase osa tõlkis Veronika Einberg, avaldab Tänapäev.

Eesti osaleb Helsingi raamatumessil Eesti 100. aastapäeva tähistatakse ka Helsingi raamatumessil väärika programmiga, milles Eesti ja Soome kirjanikud käsitlevad Eesti kirjandust, kunsti, ajalugu, identiteeti ja ühiskonda. Üles astuvad Paavo Matsin, Kai Aareleid, Andrus Kivirähk, Andrei Ivanov, Valdur Mikita jt. Programmi koostas Järvi Lipasti, osalemist toetavad Kultuuriministeerium ja Kultuurkapital. Programmiga saab tutvuda Eesti Kirjastuste Liidu veebilehel.

Frans de Waal eesti keeles Oktoobri keskel ilmub kaasaja ühe tuntuima loodusteadlase Frans de Waali raamat „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?”. Hollandi päritolu ja praegu USAs elava primatoloogi auhinnatud ja populaarne raamat käsitleb loomade teadvust ronkade, delfiinide, papagoide, ahvide ja paljude muude loomade näitel. Raamat ilmub Tänapäeva sarjas „Looduse lood”.

Kimi Räikköneni biograafia ilmub oktoobri lõpus

Jenni Haukio Turu messil avakõnet pidamas.

Eesti – peakülaline Turu raamatumessil SANNA IMMANEN Eesti programmi koostaja Eesti Instituudi Soome esinduse juhataja

S

oome vanim raamatumess Turus toob igal aastal kokku pea seitsesada esinejat, sadu eksponente-kirjastusi ning kümneid tuhandeid kirjandushuvilisi. Raamatumessil toimub ligikaudu viissada üritust, mille seas on esitlusi ja arutelusid ning kus kindlasti saab tutvuda uute raamatutega ning kohtuda kirjanikega.

Tänavusel messil, mis toimus 5.–7. oktoobril, tähistati Eesti juubeliaastat rikkaliku Eesti-teemalise programmiga.

Meie väljapanekuga tutvujad said osta raamatuid ning infot Eesti kohta. Messi lasteala võttis enda hoole alla Iloni Imedemaa Haapsalust. Kolme päeva jooksul toimus messikeskuse lavadel üle kolmekümne Eestiga seotud vestluse.

MESSILE EELNES SIHIKINDEL EELTÖÖ Eestile esitati kutse oma juubeliaastal peakülalisena Turu messil esineda 2016. aasta lõpus. Jaatava vastuse hetkel asus tööle Eesti messimeeskond – Suursaatkond ja Eesti Instituudi Soome esindus ning soomlaste MTÜ-d Soome Eesti-seltside Liit ja Tuglase

Selts –, et koostada huvitav, mitmekülgne ja mahukas peakülalise messiprogramm. Turu raamatumessi Eesti programm oli ühtlasi osa ametlikust EV100 välisprogrammist.

Lõpptulemust võime pidada õnnestunuks: 2018. aastal anti välja kaheksa ilukirjanduse tõlget soome keelde, üks mälestusraamat, neli lasteraamatut ning üks teos aimekirjanduse vallast.

Uute kirjanikena tutvustati Soome lugejatele Kai Aareleidi, Andrei Ivanovi, Indrek Koffi, Kairi Looki, Paavo Matsinit ja Valdur Mikitat. Lisaks uutele autoritele esinesid messil soomlastele juba tuntumad Kätlin Kaldmaa, Jaak Jõerüüt, Kauksi Ülle, Mika Keränen ja Asko Künnap.

KÕIK ÕNNESTUS SUUREPÄRASELT Messi avapäevale andsid ilmet neli tuhat teismelist koolinoort, kes orienteerusid messikeskuses oma emakeeleõpetajate käe all. Ülesanne oli leida õiged vastused kirjandusega seotud küsimustele. Eesti messistendis käisid noored soomlased välja selgitamas, kui vanaks Eesti sai ning milliseid autoreid ja pealkirju on tõlkeraamatutel sellel aastal.

Messi avatseremoonial tutvustas Eesti programmi raamatumessi programmijuht, luuletaja ja Soome Vabariigi presidendi abikaasa proua Jenni Haukio. Oma kõnes ütles ta muuhulgas, et

Eesti ja Soome kui väikesed riigid on oma tuleviku turva rajanud vaimsele kapitalile. Mõlemal pool ühist lahte armastatakse kirjandust ja hinnatakse kõrgelt emakeelt.

Eesti avakõne pidas Riigikogu esimees Eiki Nestor, kes Turu raamatumessi kingitusena sai kaasa tuhat kuuse- ja männiseemet. Raamatumessi fookuses oli sel aastal keskkonnateadlikkus ja nii jagatigi messikülastajatele puuseemneid, millest loodetakse uusi puid ehk tulevasi raamatuid kasvatada.

Jenni Haukio avaldas soovi, et ka Eestisse kasvaks kingitud seemnetest alguse saanud „raamatupark”.

OLEKS EESTI PEAKÜLALINE IGAL AASTAL! Kokku külastas messi 21 500 inimest.

Eesti kirjanike esinemisi jälgiti usinalt ja kiideti voolavalt. Näinud mitmeid Soome kirjandusüritusi ja messe, võin rõõmuga tõdeda, et Eesti huvitas soomlasi! Keegi publiku hulgast esitas isegi soovi, et Eesti võiks peakülaliseks olla igal aastal!

Kuigi meie programm tugines uutele tõlkeraamatutele, olid suureks abiks professionaalsed moderaatorid ehk tuntud teletoimetajad ja kolleegid: Paavo Matsiniga vestles Rosa Liksom, Kai Aareleidiga Venla Hiidensalo ning Andrei Ivanoviga Kosovo taustaga Soome kirjanik Pajtim Statovci.

Kirjastus Koolibril ilmub Kari Hotakaineni „Tundmatu Kimi Räikkönen”, tõlkis Rain Kooli, toimetas Toomas Vabamäe.

See on lugu tagasihoidlikest oludest pärit mehest, kes on saanud omal alal maailmakuulsaks. Raamat räägib autosõidust, perekonnast, usaldusest, armastusest, vabast ajast ja noore mehe senise elu dramaatilistest hetkedest. Kimi Räikköneni kõrval saavad sõna tema ema, vend ja abikaasa, lähemad sõbrad ja töökaaslased mänedžeridest mehaanikute ning rivaalideni.

Raamat Kimi Räikkönenist on pöörane nagu peategelane isegi.

Soomes on paari kuuga müüdud üle saja tuhande raamatu, mis teeb sellest enimmüüdud elulooraamatu.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 21. novembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2018

TALLINNA ÜLIKOOLI KIRJASTUS Pime öökull Sadeq Hedayat tõlkinud Üllar Peterson 179 lk, pehme köide

Sadeq Hedayat (1903– 1951) on üks kuulsamaid ja omapärasemaid 20. sajandi Iraani kirjanikke, üks esimesi, kes hakkas sealmail senise klassikalise kõrgstiili asemel kasutama rahvalikke väljendeid ja vahel ka lausa rahvakeeles kirjutama. Suurima kuulsuse saavutas Hedayat psühholoogiliste sümbolistlike novellide ja ühiskonnakriitiliste kirjutistega, nende eredaimaks näiteks on tema kuulsaim teos „Pime öökull” (1935).

See on nii Indo-Pärsia kui ka Euroopa ainest ja meetodeid kasutav unikaalne novell, millele maailma kirjandusvaramust on raske vastet leida.

Filosoofia sünd Giorgio Colli tõlkinud Jaan Pärnamäe ja Kati Karja 95 lk, pehme köide

„Filosoofia sünd” on raamat lääne mõtte metsikutest lätetest. Giorgio Colli (1917–1979) oli itaalia filosoof, filoloog ja kauaaegne Pisa ülikooli professor. Ta arendas välja originaalse vaatenurga lääne filosoofilisele traditsioonile, omalaadse „antifilosoofia”. Oluline mõju selles on Friedrich Nietzschel, kellega Collit liidab eelkõige suur huvi kreeka filosoofia ja seega ka lääne mõtte alguse ja aluste vastu. Mõlemad on mõtlemise elulist lätet otsinud eelsokraatilistelt mõtlejatelt ning üldisemalt kreeka arhailisemast religioossest, müütilisest ja traagilisest maailmatunnetusest, mis hilisemas, Sokratese-järgses filosoofias taltsutati ja kõrvale tõrjuti.

Rannad ja rannikud Kaarel Orviku 351 lk, kõva köide

Õpik „Rannad ja rannikud” on ühest küljest mõeldud kasutamiseks kõrgkoolides, kuid teisalt ka tõhus käsiraamat inimestele, kes suuremal või vähemal määral randade ja rannikumerega kokku puutuvad. Rohkelt illustreeritud raamatu autor tutvustab rannikutega seotud terminoloogiat ja klassifikatsioone ning selgitab peamisi randade arengut mõjutavaid tegureid (lainetus, tuuled, merejää jm). Lisaks teoreetilisele taustale on rohkete näidete varal kirjeldatud põhilisi rannaprotsesse (setete ränne, murrutus, kuhje) ning selgitatud, kuidas need protsessid ajas ja ruumis muutuda võivad ja miks nende tundmine on vajalik.

Избранное

Иммануэль Римский tõlkinud Šlomo Krol 363 lk, pehme köide

Raamat sisaldab keskaegse juudi poeedi Rooma Immanueli vene keelde tõlgitud loomingut koos heebreakeelse originaaltekstiga. 13. ja 14. sajandi vahetusel Itaalias tegutsenud Rooma Immanueli loomingus segunevad heebrea, ibero-araabia ja itaalia kultuuri ja poeesia traditsioonid ning keskaegsed ja renessansi motiivid. Ta on maailma luule ajalukku läinud kui heebrea sonetile alusepanija – seda esimesena väljaspool itaaliakeelset sone­ti­traditsiooni. Rooma Immanueli värsid saavutasid suure populaarsuse ja üks tema hümnidest kuulub seniajani juudi palveraamatutesse.

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

2

Kui tegu läheb segamini kõnega EIK HERMANN

oleme harjunud hoidma tegutsemist ja kõnelemist eraldi lahtrites: tegudele on meil ühed hindamiskriteeriumid ja sõnalistele väljendustele teised. Eriti filosoofias oli traditsiooniliselt eeldatud, et iga lausung, mida ütleme, on kas tõene või väär. Tegutsemist seevastu oli hinnatud teiste kriteeriumite kohaselt, näiteks esimese asjana küsitud üldse, kas mõni tegu on õnnestunud või ebaõnnestunud.

Austini välja pakutud mõttetehe on võluvalt lihtne: mis oleks, kui võtaks ette kategooriate segiajamise ja ütleks, et mõnikord on ka kõnelemise puhul tegemist tegutsemisega? Näiteks kui ma abielutseremoonia käigus vastan jaatavalt küsimusele oma valmiduse kohta võtta enda kõrval seisev inimene oma seaduslikuks abikaasaks, siis kas mul on võimalik valetada. Või tuleb öelda, et minu jaatav vastus ei kirjelda mingeid tegelikkuse aspekte või asjaolusid, vaid hoopis loob uut tegelikkust, eriti just sotsiaalset tegelikkust, mille puhul on suur roll igasugu kokkuleppelistel institutsioonidel (näiteks abielu, kuritegu, pärimine, vaidlus)?

Nii mõeldes saab hakata tähele panema kõiksugu tegusid, mida kõnelemise abil on võimalik korda saata – käskida, keelata, keelitada, solvata, anda hinnanguid, langetada kohtuotsuseid jne. See omakorda avab uued

O

xfordi ülikooli väljapaistva filosoofiaõppejõu John Langshaw Austini raamatu „Kuidas teha sõnadega asju” põhiidee seisneb sõnade ja tegude järjekindlas segiajamises. Uues kujutlusmaastikus, mis selle tehte kaudu tekib, leidub väärtuslikku nii kitsamale filosoofide rühmale, kes tegelevad keelefilosoofia ja loogikaprobleemidega, kui ka laiemale uudishimulike ringile, kes soovivad ammutada uut mõtte- ja tundeainet enda ja maailma paremaks mõistmiseks. „Kuidas teha sõnadega asju” ilmus esmakordselt 1962. aastal. Päris sel kujul ei ole Austin ise seda teost kunagi kirjutanud: tegemist on loengumärkmetel põhineva tekstiga, mida toimetajad loengusalvestiste ja muu materjali põhjal täiendasid. Sellest ka teatav tooruse tunne, mis raamatut lugedes tekib. Nagu kirjutab eestikeelse väljaande järelsõnas Mihhail Lotman: „Siin peitub ka selle teksti võlu – see juhatab lugejad filosoofi mõttemaailma, maailma, kus peenemad mõtete ja tunnete nüansid kibelevad adekvaatse sõnastuse järele.”

SÕNAD LOOVAD UUT TEGELIKKUST Raamatu põhiidee on lihtne. Argielus

mõtlemisvõimalused: kriteeriume, mida seni olime harjunud kohaldama tegutsemise puhul, saab nüüd rakendada ka kõnelemise kaudu sooritatud tegudele. Alustuseks saab küsida, kas ka ütlused saavad õnnestuda või ebaõnnestuda. Ning kui saavad, võib edasi uurida, mis tingimustele peavad kõneteod vastama, et neid saaks õnnestunuks lugeda.

KÕNE JA TEO LAHUTAMATU SEOS Austini teost võib vaadelda ka ühe läbikukkumise loona. Nimelt näeb Austin teose algusosas omajagu vaeva – või vähemalt etendab vaevanägemist –, et teineteisest eristada kahte sorti ütlusi: ühelt poolt traditsioonilisi väiteid (neid, mis on kas tõesed või väärad) ja teiselt poolt kõnetegusid. Lõpuni see ei õnnestugi. Kuid see läbikukkumine sunnib teda minema otsingutes veel sügavamale, et lõpuks pakkuda välja laiapõhjalisem mõtteraamistik, milles keeldutakse väidete ja kõnetegude eristusest ning öeldakse selle asemel, et kõigil ütlustel on nii väidete kui ka kõnetegude omadusi.

Sama mündi teine pool on, et ka kõigil tegudel on väidete omadusi. Kõne ja tegu, ning seekaudu ka vaim ja keha saavad siin lahutamatult kokku. Just sedasorti laiapõhjalise raamistikuni

jõudmist tulekski lugeda teose tegelikuks saavutuseks ja läbikukkumist paratamatuks ohvriks selle saavutuseni jõudmisel.

Kui erialainimesi on Austini teos huvitanud ennekõike ütluste uurimise vaatepunktist, võimaldades ületada eksitusi, mis varem olid loogikat kimbutanud, ning avada uusi uurimisliine, siis laiemat lugejaskonda võiks huvitada ka Austini raamatu varjatud, vähem läbi uuritud järelm – see, et ka tegusid saab vaadelda väidetena ja hakata uuest rakursist mõtlema olukordadele, kui sõnad ütlevad üht, kehakeel või hääletoon aga muud.

Niisiis peidab see muhe ja veidi heldimapanevalt napaka huumoriga vürtsitatud raamat endas nurgataguseid ja salauksi ka tulevastele kõneteo- ja teokõnehuvilistele.

Kuidas teha sõnadega asju Harvardi ülikoolis 1955. aastal peetud William Jamesi nimeline loengusari J. L. Austin tõlkinud Triin Kallas 220 lk pehme köide

Prantsuse dekadents Eesti moodi MONIKA UNDO

„N

oor-Eesti ja prantsuse vaim” vaatleb Noor-Eesti kirjandusrühmitust lähtuvalt sellest kultuuriparadigmast, mille keskme 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul moodustas prantsuse kultuur. Prantsusmaa nn ilusa ajajärgu ehk Belle Époque’i autoriteet kunstiilmas oli nii suur, et sealsete kultuurimustrite eeskujuks võtmine sai peaaegu et kohustuslikuks igale enesest lugupidavale kirjanikule või kunstnikule kogu Euroopas ja kaugemalgi. Noor-Eesti ei olnud erand, seda enam, et rühmituse üks juhtliikmeid Johannes Aavik oli hariduselt prantsuse filoloog.

Prantsuse sajandilõpuvaimu võib iseloomustada ka üldmõistega dekadentsikultuur. See üliküpsuse ja allakäigu meeleolusid kultiveeriv vaimsus läbis kõiki sajandivahetuse kirjandusvoole, kuid oli eriti tugevalt esindatud sümbolismis. Kuigi nooreestlaste eesmärk polnud midagi vähemat kui kogu senise kunstist rääkimise viisi asendamine uuega, polnud see uus käsitlusviis siiski läbini modernistlik, vaid jäi seguks kosmopoliitsest ja rahvuslikust.

Nooreestlaste püüdlustes kohtuvad kaks omavahel justkui lepitamatut komponenti: ühelt poolt idee kunstist kunsti enese pärast ja teisalt vajadus konstrueerida ja kehtestada eesti rahvuslikku identiteeti. Õpetaja ja frankofiili Lauri Leesi jaoks on raamatu teema südamelähedane: „Olen alati pidanud Noor-Eestit säravaks küünlaks meie rahva kultuuriloos. Armusin ka ise prantsuse vaimu,

FOTO FR. TUGLASE ALBUMIST „KIRJANIKKE. MAALIKUNSTNIKKE. NÄITLEJAID. MUUSIKAMEHI”. UNDERI JA TUGLASE KIRJANDUSKESKUS.

ilmunud

WWW.TLU.EE

Johannes Aavik kirjutuslaua taga. Foto on tehtud aastal 1913.

kui olin enam-vähem sama vana kui nooreestlased. Kas polnud neist kõige eakam Gustav Suits, kes esimese albumi ilmumise ajal oli 23-aastane? Tuglas vist polnud kahekümnenegi! Ka mulle sai kõik prantsuspärane juba varakult armsaks, tasapisi päris koduseks. Kahju, et nooreestlaste tuhina hävitas kaasmaalaste nürimeelsus.”

Leesi sõnul on tegemist väärt teosega:

„Lugesin seda suure põnevusega, mõnda peatükki isegi mitu korda. Mulle imponeerib Kaia Sisaski stiil – raamatut on kerge lugeda. Mis aga peamine – teos on puhtpedagoogiliselt väga hariv. Raamatu autori suus omandavad sõnad „dekadents”, „estetism” ja „skeptitsism” seesuguse musikaalsuse ja võlu, et tekib ka endal soov dekadendiks või skeptikuks saada.”

Noor-Eesti ja prantsuse vaim Kaia Sisask 180 lk pehme köide

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

ilmunud Pärandus Tiina Tamman kujundanud Angelika Schneider 312 lk, kõva köide

Eestis sündinud, nüüd Londoni lähistel elava ajakirjaniku ja kirjaniku Tiina Tammani romaani tegevus algab 1939. aastal Türil, kus elatakse aktiivset äri- ja seltsielu, minnakse paari, saadakse lapsi ning lavastatakse isegi Kálmáni „Tsirkusprintsessi”.

Lugu jätkub 1990ndatel Londonis, kus Inglismaal sündinud Monica jaoks loob möödunuga sideme Madis Uljas alias Matthew Williams, kelle suhete ämblikuvõrku Monical klaarida tuleb.

Nügimine Viis toetada valikuid, mis viivad tervise, jõukuse ja õnneni Richard H. Thaler, Cass R.Sunstein tõlkinud Lauri Liiders kujundanud Tuuli Aule 320 lk, kõva köide

Me langetame iga päev otsuseid selle kohta, mida osta või süüa, raha paigutamise või oma laste tervist ja haridust puudutavate küsimuste kohta.

Kahjuks on meie otsused sageli halvad. „Nügimine” räägib sellest, kuidas me neid otsuseid teeme ja kuidas saaksime neid teha paremini. Aga teades, kuidas inimesed mõtlevad, võime kasutada mõistlikku nn valikuarhitektuuri, et nügida inimesi parimate otsuste poole, piiramata seejuures valikuvabadust.

Taeva tühjad tribüünid Ene Sepp kujundanud Liis Karu 256 lk, pehme köide

Noorteromaani peategelane, 14-aastane Merita saab harukordse võimaluse: minna tagasi minevikku ja seda muuta. Kui ta parandab tehtud vead, siis saab ta astuda rongile, mis viib edasi ... ... aga võib-olla hoopis tagasi? „Taeva tühjad tribüünid” võitis Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev korraldatud 10. noorteromaanide võistlusel 2. koha.

Salajane DJ Anonüünme autor tõlkinud Helen Urbanik kujundanud Inga Joala 312 lk, pehme köide

See on dokumentaallugu DJ-de elust, mille on kirjutanud inimene, kes tõesti teab, mis puldi taga toimub. Inimene, kes on ise sellesama puldi taga hullutanud kümneid tuhandeid. Jah, ta on tuntud. Jah, ta on avameelne. Ja just sellepärast ei taha ta oma nime avaldada. See raamat pole käsiraamat – rohkem valgustav hoiatuslugu igaühele, kes ehk unistab isegi kunagi plaadikeerutamisest … ja tõenäoliselt vapustab kõiki teisi.

Mõrv kõrval­hoone numbris 3 Colin Dexter tõlkinud Nele Sillaots kujundanud Kaia Rähn 232 lk, pehme köide

Haworthi hotelli külalised ärkasid pärast vana-aastaõhtut hilja. Ühe erandiga – kõrvalhoone numbris kolm peatunud mehel jäi uus aasta üldse nägemata. Ta oli 1. jaanuari hommikul küll oma toas, kuid surnuna verest läbi imbunud voodil. Inspektor Morse asub uurima hotelli ülejäänud külalisi. Kas pr Palmer on ikka truu abikaasa? Kes need Ballardid õieti on? Ja kuidas jõudis hotelli broneeringu kinnitus aadressile, mida ei eksisteeri?

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Varsti on nad meist targemad MIHKEL MÕISNIK

I

ga koeraomanik teab, kui hästi ta lemmik oskab märku anda, et tahab süüa, välja või mängida. Ja ehkki ta ei küüni borderkolli Rico tasemele, kes eristab nime järgi enam kui kahtsadat mänguasja ja suudab neid käskluse peale üles leida, teeb ta paljudel igapäevastel asjadel väga hästi vahet.

Nagu Hollandi-Ameerika primatoloog Frans de Waal näitab, annab selline käitumine teadlastele siiani ainet tulisteks vaidlusteks. Näiteks jagunevad teadlased kahte leeri selle suhtes, kas loomadel on teadlikud kavatsused, kas nad meelitavad peremehi neile palli viskama, või nügivad justkui juhuslikult, et me toitu maha pillaksime, või kas neil üldse esineb midagi kognitiivne protsess, mis oleks küllalt keerukas, et seda saaks nimetada intelligentsiks.

MIS MEID ÜLDSE LOOMAST ERISTAB? Raamatus „Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?” viib de Waal kokku oma tohutud teadmised loomade käitumisest ja värskete uurimuste tulemused ning tema enam kui neljakümneaastase kogemuse toel sünnib kergesti loetav, nauditav ja valgustav raamat loomade, sealhulgas ka inimeste intelligentsusest.

Mis eristab meie mõistust looma omast? Võiks arvata, et see on võime valmistada tööriistu, enesetunnetus, mineviku ja tuleviku tajumine, kõik need eelised, mis on aidanud meil end kehtestada planeedil domineeriva liigina. Aga viimastel aastakümnetel on need veendumused murenenud või isegi uute revolutsiooniliste uurimustega ümber lükatud. Võtkem näiteks kaheksajalad, kes kasutavad kookospähkleid tööriistana, elevandid, kes suudavad liigitada inimesi vanuse, soo ja keele järgi; või Ayumu, noor isane šimpans Kyoto ülikoolis, kelle lühiajaline mälu ületab märgatavalt inimeste oma.

Autor uurib paljusid teadustöid kasutades loomade intelligentsuse haaret ja sügavust ning näitab oma kogemuse põhjal, kuidas uuringud on traditsioonilise biheiviorismi pea peale pööranud, paljastades, kui nutikad loomad tegelikult on ja kuidas me oleme väga kaua nende võimeid alahinnanud.

De Waal naudib selliste hinnanguvigade väljatoomist. Näiteks osutab ta, et

S. J. TATZI JÄRGI. FRANS DE WAALI JOONISTUS

3

M

esilased on ühed neist vähestest putukailma olevustest, keda enamik inimesi maailmas tunnevad, hindavad ja armastavad. Ja asi pole mitte ainult mees, selles kuldses lõhnavas nektaris, mida nad nii usinalt toodavad!

Mesilased on paljude jaoks köitvad, kuna suudavad ikka ja jälle üllatada isegi neid, kes juba aastakümneid nendega tegelenud. „Seda pole nad veel iial teinud!” on paljukuuldud imestushüüatus ka kogenud mesinike suust. Igal mesilasperel on oma iseloom, iga mesindushooaeg kulgeb isemoodi. Mesilastega ei hakka iial igav! Mesilaspere keerukas organism on kui raamat, mida võib igal aastal uuesti

Oh seda Jukut küll!

Anekdoote lastest ainult täiskasvanutele Erkki Kõlu kujundanud Villu Koskaru 336 lk, pehme köide

Lastele seda raamatut ei soovita, aga lapsevanematel on seal küllaga lugemist ja äratundmist: kas keegi võib üldse öelda, et ta pole pidanud oma võsukese pärast punastama või käigu peal mõne kurejutu välja mõtlema?! Õnneks kaob häbiõhetus vanemate palgeilt ruttu ja pisut piinlikust seigast saab hea lugu, mida edasi rääkida. Just sellised anekdoodid on Erkki Kõlu kokku kogunud. Juku kõrval astuvad üles ka Mannid, vanaisad-vanaemad, onudtädid ja loomulikult isad-emad.

Ei jäta hüvasti

Ameerika psühholoog Frank Beach kurtis selle üle, et käitumisuuringute tähelepanu on liialt kitsalt keskendunud albiinorottidele. Tema teravat kriitikat väljendas karikatuur, millel vilepillimängijast rotile järgneb valgetes kitlites eksperimentaalpsühholoogide õnnelik parv. Tassides kaasas oma meelistöövahendeid – labürinte ja Skinneri kaste –, juhitakse nad sügavasse jõkke.

paljud biheivioristid ei olnud lähemalt tuttavad uuritavate liikidega ega osanud eristada õpitud käitumist liigile tüüpilisest käitumisest.

REDEL VÕI PÕÕSAS? Inimesed kujutavad endale sageli ette kognitiivsete võimete redelit, mille tipus troonime meie. Aga mis siis, kui tegu on pigem põõsaga, kus kognitsioon võtab erinevaid vorme, mida tihti ei ole võimalik meie omaga võrrelda?

Kas te oleksite valmis tunnistama end rumalamaks kui orav, sest ei suuda meeles pidada sadu kohti peidetud tammetõrudega? Või kas tunnistaksite, et teie ümbrusetaju on võrreldes kajalokatsiooni kasutava nahkhiirega vilets?

De Waal kõneleb mehhanistliku loomakäsitluse tõusust ja langusest ning avab meile mõtte, et loomade mõistus võib olla palju täiuslikum ja keerulisem kui oleme seni arvanud. Ta meenutab, et ka inimesed on loomad ning kirju-

tab: „Me ei võrdle siinkohal kaht erinevat arukuse kategooriat, vaid pigem käsitleme üheainsa teisendvorme.” De Waali avatud ajaloolise vaate valguses näib tema rõhuasetus integreeritud vaatele kognitsioonile olevat põhjendatud.

Igatahes jõuab ta olulise sünteesini.

Ta paneb ajaloo, filosoofia ja loodusteaduse otsima vastust raamatu pealkirjaks olevale olulisele küsimusele: kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad? Ning suudab seda teemat avada viisil, mida igaüks suudab mõista ja nautida. Käesolev raamat, tema peateos, paneb lugeja väga tõenäoliselt ümber hindama kõike, mida ta on seni loomade ja inimeste intelligentsusest arvanud.

Kas oleme küllalt nutikad mõistmaks, kui nutikad on loomad?

Frans de Waal tõlkinud Olav Renno ja Tiina Randus kujundanud Liis Karu 382 lk kõva köide sari „Looduse lood”

Mesilaste imeline maailm TAUNO VAHTER

ilmunud

lugeda, sest igal aastal jutustab see uue põneva loo,” kirjutavad sissejuhatuses autorid Diedrich Steen ja Jürgen Tautz.

Kui pealtnäha näib mesilaspere elu olevat sihitu sebimine, pole see sugugi nii – mesilased teavad väga hästi, mida teevad. Neil on plaan, ja nad järgivad seda imekspandava vilumuse ja muljetavaldava meeskonnatööga.

kui eesti keeles ilmub raamat mesilastest ja mesindusest, mille üheks autoriks on inimene tänapäeva mesindusteaduse tippude hulgast – Würzburgi ülikooli professor dr Jürgen Tautz.

Hoiatus – on võimalik, et mõni Eesti tunnustatud mesindusautoriteet peab lugemise tulemusena oma vaateid ümber korraldama asuma!”

Tago Holsting, raamatu erialatoimetaja, tegevmesinik ja koolitaja:

„See on raamat nii mesinikele, mesindushuvilistele kui ka laiemalt loodushuvilistele – kirjutatud nii, et mõistmiseks pole tarvis erialast ettevalmistust. See pole mesindusõpik. See on sissevaade inimesest evolutsiooniredelil kõrgemal asuva olendi – superorganism mesilaspere – elukorraldusse nii, nagu üks alam olend sellest praegu aru saada suudab. See on ilmselt esimene kord,

Meevabrik. Mesilaste imeline maailm Jürgen Tautz, Diedrich Steen tõlkinud Tiina Aro kujundanud Siiri Timmermann 212 lk, kõva köide

Boriss Akunin tõlkinud Veronika Einberg kujundanud Piret Niinepuu-Kiik 396 lk, pehme köide

1918. aasta. Bakuus saadud vigastuste tõttu koomasse langenud Erast Petrovitš Fandorin ärkab pärast juhuslikku kuulitabamust. 1919. aastal tuleb tal juba ajada punaste spiooni jälgi, kuid dresiin, millega ta selle käigus sõidab, plahvatab vandenõulaste käe läbi. Masal tuleb hakata omal käel uurima, mis täpselt juhtus.

Introvertide salajane elu Jenn Granneman tõlkinud Eve Rütel kujundanud Villu Koskaru 240 lk, pehme köide

Kas teie sees on peidetud hingesoppe, mida keegi teine ei näe? Kas teil on palju sisimaid mõtteid ja tundeid, milleni teie kolleegid ja lähedased justkui ei ulatu? Kas teile on kunagi öeldud, et olete vaikne, uje, igav või kohmetu? Kui see on nii, olete võibolla introvert. See raamat julgustab introverti elama koos oma loomusega, mitte võitlema selle vastu maailmas, kus ka teie hääl väärib tähelepanu.

Loomade farm. 1984 George Orwell tõlkinud Mati Sirkel, Tõnis Arro, Tiit Kusnets, Rünno Vissak 392 lk, kõva köide

Kordustrükk aegumatust kirjandusklassikast. „Loomade farm” ja „1984” on kahtlemata George Orwelli kõige tuntumad teosed. Ehkki kirjutatud enam kui 50 aasta eest, pole need kaotanud aktuaalsust ja teravust ka 21. sajandi alguses. Totalitaarsed riigid pole tänaseks kuhugi kadunud, meedia abil korraldatav ajupesu on hoopis suuremad mõõtmed omandanud ning Orwelli poliitikloomi või loompoliitikuid võib kohata igal sammul.

Bella figura Kuidas elada, armastada ja süüa Itaalia moodi Kamin Mohammadi tõlkinud Jana Linnart kujundanud Liis Karu 300 lk, kõva köide

2008. aastal leidis Kamin Mohammadi, et on kulunud. Aina ebarealistlikum töötempo, aina enam kõikuv kehakaal ja terviseprobleemid ning olematu armuelu olid nõudnud oma.

End töölt lahti võtnud, pages ta Firenzesse ning leidis sealt elule uue hoo. Heites kõrvale askeetlikud dieedid ja meeleheitlikud treeningud, püüdis ta pigem jäljendada kohalike naiste muretut eluviisi ja nautida pisiasju. Mõne nädalaga oli tagasi ta tervis ja leitud kallim või isegi kaks.

KOOLIBRI Laps ja lahutus.

Kuidas edasi?

Jari Sinkkonen, Heli Pruuki tõlkinud Ants Paikre 144 lk, pehme köide

Kahe inimese kooselu katkemine puudutab ka paljusid nende lähedasi, aga kõige tõsisemalt peres kasvavaid lapsi. Lahkuminek on raske otsus ja keeruline eluperiood.

Vanemad võivad oma käitumisega selle olukorra lapse jaoks oluliselt kergemaks või raskemaks muuta.

Soome pereterapeudid ja psühholoogid analüüsivad erinevaid peretüüpe ja lahutusele reageerimist ning jagavad nõuandeid, kuidas lahkuminek üle elada ja igapäevaelu mõistlikult ümber korraldada.

Tervis viljadest.

58 ravi­toimega taime meie toidulaual Giulio Tedesco Hanna Ingerpuu 160 lk, kõva köide

Taimi on juba ammustest aegadest kasutatud nende tervendava toime tõttu. Nii aitab sidrunis sisalduv suur kogus C-vitamiini külmetushaiguste vastu ning leevendab ka päikesepõletust ja podagrat. Punapipar reguleerib vererõhku, kaer vähendab kõrget kolestreoolitaset, kaeraidud aga sisaldavad gramiini, mis aitab depressiooni, närvilisuse, unetuse ja stressi korral.

Raamatusse on kogutud andmed 58 taime kohta, lisaks on siin palju huvitavaid fakte taimede eri osade ravitoime kohta, vanaemade tarkusi ja retsepte rahvameditsiini varalaekast.

Laste maailm Moira Butterfield tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 64 lk, kõva köide

Maailma eri paikade lapsed on õige erisugused, aga samal ajal on neil palju ühist. Selle toredate piltidega raamatu seltsis saavad väikesed, aga ka suured lugejad teada, mida eri maade rahvad söövad ja missuguseid rõivaid-jalatseid kannavad, kuidas kõnelevad ja pidutsevad. Raamatu südamlik laad õpetab lapsi mõistma sallima ja austama eri kultuure, pakkudes hulganisti üllatavaid fakte maailma rahvaste kohta. Rohkesti on keelenäiteid, millele on tarbe korral lisatud ligilähedane hääldus.

Muinasjutte mitmelt mandrilt ühislooming tõlkinud Riina Turi 160 lk, kõva köide

20 muinasloo tegelased kutsuvad sind kaasa maailma eri paikadesse, kus peituvad põnevad saladused.

Selles raamatus kohtad talumeest, kes mõistab loomade keelt, ja tüdrukut, kes oskab karu ninapidi vedada.

Saad teada, kuidas rebane kuningaks hakkas ja mismoodi üldse muinasjutud maailma tulid.

Keemilised elemendid.

Klapiraamat Alice James tõlkinud Kuldar Traks 18 lk, kõva köide

Kõik asjad universumis koosnevad ainult 118 keemilisest elemendist. Omavahel liitudes moodustavad nad kõikvõimalikke asju, tolmukübemetest tervete planeetideni. Igaühel neist on kindel koht perioodilisustabelis. Millised nad on? Mida nad teevad ja kus neid kasutatakse? Raamatus on üle 125 infoklapi – vaata, uuri ja loe ning saa keemiliste elementidega tuttavaks.

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

4

Ühe armastuse hind AITA KIVI kirjanik

I

lmselt läheb enamikul lugejaist selle võimsa romaani stiiliga kohanemiseks natukene aega – on ju lugu kirja pandud Lapimaal räägitavas meä keeles. Kuid niipea, kui Koloneliproua keel omaseks saab, on raamatut raske käest panna.

Kuidas satub naine sel määral mehe mõju alla, et kogu ta minapilt muutub? Miks ei suuda ta lahkuda ka vägivaldseks muutunud armastatu juurest?

Kuidas on siiski võimalik pärast põhjani jõudmist tuhast tõusta ja uut elu alustada? „Koloneliproua”, mis annab neile küsimustele vastused, on ühe naise arengu ja kujunemise lugu, milles väga veenvalt on kujutatud ka lammutavate ja hävitavate tunnete tugevust.

Tagasivaade elatud aastatele, nii valusatele saatuselöökidele kui ka ilusale, laieneb teoses ühtlasi tagasivaateks Soome riigi katsumuse-aastaile Nõukogude Liidu ja natsliku Saksamaa vahelises pingeväljas. See romaan on aga ka „lugu võimust, võimu haaramisest ja sellele alistumisest: abielus, äsja iseseisvunud riigis ja Euroopas”, nagu raamatu kaaneümbrisel sõnastatud.

ÄÄRMISELT ISIKUPÄRANE Ilmselt pole ma ammu lugenud teist nii isikupärases laadis kirja pandud raamatut. Teksti intensiivsus on Liksomile üldse omane, kuid murde kasutamine võimendab seda veelgi. Elo Lindsalu on „Ühe öö ekstaasi” arvustades tõdenud, et Liksomi keeleline andekus ilmneb nii slängi kui ka Põhja-Soome murraku täiuslikus edastamises ja eriliselt kontsentreeritud jutustamisviisis.

Usun, et „Koloneliprouas” kasutatud murdekeel on kogu mahlakuses ka tõlkes edasi antud (tõlkija Kadri Jaanits).

Lisaks murdekeelele teeb teose eriliseks elule tagasi vaatava naise sisemonoloogi ülesehitus – see pole ühtlane kulg noorusest vanadusse, vaid käänuline teekond kõrvalepõigetega ajas ettepoole ja tagasi. Just nii inimene oma elu enamasti meenutabki, sest üks mälestus kutsub esile teise, teine seos elustab kolmanda – ja see ei loe, et ajas jäävad nende vahele aastakümned.

Läbielatu loogika ja kogemuste telg hoiavad minevikupilte koos, otsest kõnet ja dialoogi selles raamatus pole. Küll aga rohkesti eneseanalüüsi, sest minaisikus meenutaja on oma elu miksidele juba ammu põhjendusi otsinud.

VEENVALT MILJÖÖSSE VIIV Lugesin „Koloneliprouat” kui romaani, imestades, kas nii paljude ajalooliste isikute kõrval võivad kaks peategelast, Koloneliproua ja Kolonel, tõesti olla täiesti väljamõeldud. Hiljem taustainfot otsides sain Kirsi Ranini artiklist teada, et peategelase lugu on inspireeritud Lapi kirjaniku Annikki Kariniemi elust, kes elas samas külas, kus romaani autorgi kasvas. Annikki oli abielus kolonel Oiva Willamoga, kes on ilmselt andnud üksjagu ainest ka romaaniKoloneli kuju loomisel.

Päris elulooga siiski tegemist ei ole – Koloneliproua sisemonoloog sai hoo sisse ja hakkas elama oma elu, nagu kirjutades sageli juhtub, eriti siis, kui autor püüab asuda teda inspireerinud inimese „pähe”, tema mõtetesse, nähes maailma tema silme läbi, hakates peagi kõike oma minategelase isiku kaudu otsekui maitsma, haistma, kuulmagi. Ümbritsevat sel määral tunnetades kandub kirjanik peaaegu päriselt sellesse aega ja nende inimeste keskele,

FOTO PEKKA MUSTONEN

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

„Koloneliproua” on võrratu, kohutav, uhke, mitmeplaaniline ja nii elav romaan, millist teist ma ei tea.

See kujutab sõda riikide ja inimeste vahel, vaatleb alistamist ja alistumist, inimese loomalikku iha elada, nautida ja võita. See on romaan loodusest ja armastusest, vägivallast ja murdumisest, tahtejõust ja kirjanikuks olemisest. Eelkõige on see aga täiuslik, raevunud ja kaunis pilt tüdrukust, kes kasvab, tuli sees leegitsemas, naisest, kes hullub, usub ja armastab, inimesest, kes rebitakse tükkideks, aga kes ei hävi, vaid just vastupidi.

Helmi Kekkonen helmikekkonen.com

Rosa Liksom, kodanikunimega Anni Ylävaara on sündinud 7. jaanuaril 1958 Ylitornios. Ta õppis Helsingi ja Kopenhaageni ülikoolis antropoloogiat ja Moskva Riiklikus Ülikoolis sotsiaalteadusi. 2011 pälvis ta Finlandia kirjandusauhinna.

Ta on üks uuenduslikumaid ja enim tõlgitud Soome kirjanikke. „Koloneliproua” on Liksomi neljas romaan.

milles ja kellega elab kujutatav isik. Nii võimsa teksti puhul pole lugeja jaoks aga vast olulinegi, mis loetust on tegelikult juhtunud ja mis mitte.

Meenub, et autori oskus elada kujutatute mõtte- ja tundeilma väga veenvalt sisse üllatas mind juba „Ühe öö ekstaasi” puhul. Sama on väidetud ka Liksomi romaani „Kupee nr 6” kohta, mille eest kirjanik pälvis 2011. aastal Finlandia kirjandusauhinna. „Koloneliproua” oli kirjaniku põhitöö tervelt seitsme aasta vältel. Rosa Liksom, kes tänavu jaanuaris sai 60-aastaseks, on öelnud, et vahel tundunud talle kirjutades, et ta võib hulluks minna, sest ainevaldkond oli nii ränk. Ning et palju nooremana poleks ta usaldanud end nii rasket lugu käsitlema. Kuigi piirkond, kus romaani tegevus põhiliselt toimub, on talle kui Lapimaal sündinule ja 17 aastat seal elanule tuttav – ta lapsepõlvemail Tornionlaaksos olid sõjameenutused sagedased. Liksomi kirjeldused maalivad Lapi miljöö, sealse suurejoonelise looduse ja kohalike elanike väärtushinnangud vägagi veenvalt silme ette.

VÄGIVALD JA KIRG Lisaks miljöökirjeldustele on äärmiselt värvikad needki, milles Koloneliproua meenutab elus nähtud õudusi ning talle osaks langenud alandusi ja jõhkrust.

Autor ise on arvanud, et ehk pehmendab murdekeele kasutamine teatud määral loetava sisu. Võimalik, kuid

sellegipoolest tuleb romaani lugedes ette hetki, mil külmavärinad üle selja jooksevad või pisarad pilku ähmastavad. Liigset traagikat hoiab siiski kenasti ohjes autorile omane must huumor, mis end rängast süžeest hoolimata siin-seal ilmutab, samuti minajutustaja eluterve eneseiroonia.

Lugejal pole võimalik end ükskõiksena hoida, kui joonistub lahti pimestava kire lugu, kus üks osapool, Kolonel, oma deemonitega võideldes vägivaldseks muutub. Esialgu pigem vaimselt, mõjutades naist nii, et too on valmis suremagi, kui mees peaks seda soovima, sest „enese üheskoos äratapmine tähendas toona minu jaoks kõikse suuremat armastusavaldust.” (lk 108) Kire mõjul võttis naine omaks ka mehe natslikud tõekspidamised. Kuid ajapikku, eriti pärast abiellumist, arenes ka Koloneli füüsiline vägivald äärmusliku sadismini. Ja ikkagi kannatas mehest ligi 30 aastat noorem naine kõik välja, ja ikkagi ei lahkunud ta, sest „inime teeb nii. Teda juhib arjumus ja kõik uus ajab kangeste irmu piale.” (lk 124) Viimaks saab Koloneliproua küll sellest lummusest (ja nii ka vägivallast) vabaks, kuid mõistab, et olnut maha vaikida ta ei tohi, sest „vaikimine tapab seestpidi.” (lk 147) Teadmine, et midagi nii ränka üle elanud naisest sai ka päriselus viljakas kirjanik, peaks lugejale andma jõudu karmide kirjelduste lugemisel.

Minevikku meenutava naise sisemonoloog kasvab üle meeldejäävaks ajastu analüüsiks; minajutustaja kõrval on peategelane Soome riik, mis heitleb natsi-Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Rovaniemis asus toona ligi 6000 natsi-Saksamaa sõdurit. Autor ise on tunnistanud, et Saksamaa ja Venemaa mõjujõu mõttes Soomele võib teosest leida paralleele ka nüüdisaegsete pingetega.

Rosa Liksomi enda elu on samuti väga värvikas. Nooruses on ta tormilist elu maitsnud, elades kommuunides ja skvottides. Kopenhaageni ja Pariisi kõrval on ta elanud ka Brežnevi-aegses Moskvas ning seda kogemust on ta edukalt kasutanud romaani „Kupee nr 6” kirjutamisel. Rosa Liksom on ka mitmete näidendite ja lühifilmide autor ning tuntud omanäolise kunstnikuna, kel on olnud juba üle kuuekümne isikunäituse.

Koloneliproua Rosa Liksom tõlkinud Kadri Jaanits 176 lk kõva köide

5

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

WWW.POSTIMEESKIRJASTUS.EE

POSTIMEES KIRJASTUS

ERIK BRYNJOLFSSON, ANDREW MCAFEE raamatu autorid

K

irjutasime raamatu „Teine masinate ajastu”, kuna olime ise segaduses. Me oleme aastaid uurinud digitehnika, nagu arvutite, tarkvara ja sidevõrkude mõjusid, ning arvasime, et teame üpris hästi, mida see suudab ja mida mitte. Viimastel aastatel aga hakkas tehnika üllatama.

Arvutid hakkasid haigusi diagnoosima, meid kuulama ja meiega rääkima, kvaliteetset proosat kirjutama. Robotid hakkasid ladudes ringi siblima ning täiesti või peaaegu täiesti iseseisvalt autosid juhtima. Paljudes nendes asjades oli digitehnika ammu olnud naeruväärselt vilets – ja sai siis järsku väga heaks. Kuidas see juhtus? Ja millised tagajärjed olid sellel edasiminekul, mis oli hämmastav, ent loeti ikkagi endastmõistetavaks?

Otsustasime pead kokku panna ja neile küsimustele vastused leida. Tegime nii, nagu majandusteadlased ikka: lugesime palju kirjandust, töötasime läbi palju andmeid ning arutasime isekeskis ideid ja hüpoteese. See oli vajalik ja väärtuslik, ent tõeliselt lõbusaks ja õpetlikuks läks alles siis, kui otsustasime oma laua tagant püsti tõusta ja välja tänavale minna.

Vestlesime leidurite, investorite, ettevõtjate, inseneride, teadlaste ning paljude teistega, kes tehnikat loovad ja rakendavad.

Tänu nende inimeste avameelsusele ja suuremeelsusele oli meil tänases uskumatus digiinnovatsiooni maail-

FOTO SANDER ILVEST / EESTI MEEDIA

Mis meie maailmast saab?

Isejuhtivad autod said ulmest reaalsuseks kõigest mõne aastaga. Septembris tegi Tallinnas esimese ametliku sõidu Eestis ehitatud isejuhtiv sõiduk Iseauto.

mas futuristlikke elamusi. Sõitsime isejuhtiva autoga, nägime pealt, kuidas arvuti võitis „Kuldvillakus” Harvardi ja MIT tudengeid, võtsime tööstusroboti käekõrvale ja näitasime sellele järgemööda liigutusi ette, hoidsime käes 3D-printeri abil valminud kaunist metallkaussi ja kohtusime uskumatult võimeka tehnikaga veel paljudel kordadel.

Oleme raamatu „Teine masinate ajastu. Töö, progress ning õitseng hiilgava tehnika ajastul” jaganud kolme ossa. Esimeses osas kirjeldame teise masinate ajastu põhijooni. Toome neis peatükkides tehnika arengu kohta rohkesti pealtnäha lausa ulmelisi näiteid, räägime sellest, miks need just nüüd juhtuvad, ning selgitame, miks me võime uskuda, et arvutite, robotite jms digitehnika vallas saab innovatsioon tulevikus üksnes kiire­neda.

Teises osas käsitleme külluse ja lõhenemise teemat, selle arengu mõlemat

majanduslikku tagajärge. Küllus tähendab nüüdisaegse tehnika arengu arvukate viljade mahu, mitmekesisuse ja kvaliteedi tõusu ning hindade langust.

See on praeguses maailmas kõige parem majandusuudis.

Viimases osas arutleme, millal ja mil viisil oleks sel ajastul kohane ja tõhus sekkuda. Meie majanduses peaks eesmärgiks olema külluse maksimeerimine koos lõhede negatiivsete tagajärgede samaaegse leevendamisega.

Artikkel põhineb raamatu „Teine masinate ajastu” sissejuhatusel.

Teine masinate ajastu Erik Brynjolfsson, Andrew McAfee tõlkinud Andreas Ardus 360 lk, kõva köide

ilmunud Urra ehk karu

Eesti lennunduse 100 aastat

Kaisa Happonen illustreerinud Anne Vasko tõlkinud Piret Veigel 36 lk kõva köide

Toomas Türk EV 100 raamatusari 208 lk kõva köide

Urra on väike karu, kes peab sügisel koopasse pugema nagu kõik teisedki, kuid see ei ole talle sugugi meeltmööda. Urra on eriline, sest ta lihtsalt ei suuda jääda talveunne … Miks mõni asi on just nii ja mitte teisiti, miks mõnd asja peab, ja kas vahel ka teistmoodi saab?

Raamat vestab väikese suure sõnumiga loo sellest, et me oleme täiuslikud just sellisena, nagu oleme.

Raamatu „Urra ehk karu” (originaalis „Mur, eli karhu”) toel saab lapses kujundada arusaama maailmakorraldusest ja looduse poolt seatust. Lootusrikas, mõistmist ja sallivust arendav raamat kannab sõnumit, kui oluline on jääda iseendaks, säilitades kannat­likkust.

Eestis esmakordselt ilmub koos raamatuga mobiilirakendus „Urra – astu raamatusse”, mille on välja töötanud Taani firma Step-inBooks. Kaunis, interaktiivne ja muusikaline rakendus laiendab raamatu maailma, on mõeldud lastele vanuses 4–8 aastat ning töötab iPhone’is, iPadis, nutitelefonides ja tahvelarvutites (iOS/ Android). Rakendus on 2017. aasta Bologna lasteraamatumessi digilahenduste auhinna (BolognaRagazzi Digital Award) võitja.

Eesti Vabariigi sünnipäev oleks võinud asjaolude soodsama kokkulangemise korral olla ka Eesti lennuväe sünnipäevaks, tegelikult vormistati see ära sama aasta sügisel – kohe, kui saadi jälle omal maal oma elujärge ise korraldada. Kahe suure sõja vahel oli lennunduse areng lennuväekeskne. Eesti lennunduse kõige perspektiivitumad aastad jäävad aga aega, kui Eesti pinnal ja eesti keeles ei olnud võimalik lennundusharidust saada. Praeguses ajas ongi kõige olulisem, et on olemas eestikeelne lennundushariduse keskus.

Eesti kunsti 100 aastat Sirje Helme EV 100 raamatusari 208 lk kõva köide

„Eesti kunsti 100 aastat” on nagu teerada, mis lookleb rohkem ja vähem oluliste sündmuste vahel ning lubab pilgul haarata kord avaramat panoraami, kord takerdub väiksemateks kõrvalharudeks. See on lühike ja lihtne ülevaade, milles on teadlikult kõrvale jäetud teemad ja probleemid, mis keerlevad akadeemilises arvamusteringis.

Et lühidalt kokku võtta saja-aastast ajavahemikku, mis on täis dramaatilisi ja erakordseid sündmusi, tuli kõndida peamiselt keset teed, mis aga ei tähenda, et meie kunstilugu lihtsakoeline oleks.

WWW.EKSA.EE

Kõik teed viivad Rooma?

ARNO OJA

S

uvel 2016 asutati Tallinnas majandusekspert Hardo Pajula eestvõttel konservatiivset maailmavaadet selgitav ja propageeriv Edmund Burke’i Selts (EBS), mis mullu alustas ka kirjastustegevusega. Siinvaadeldav üllitis on EBS-i raamatusarja neljas teos. Eelmine oli nüüdiskonservatiivsuse etaloni Roger Scrutoni uusvasakpoolseid „mõttetusmasinaid” (Joel Sanga määratlus EBS-i arvamuslehel) kritiseeriv „Tolad, petised ja tülinorijad”, mis ilmus müügilettidele kõigest mõni kuu tagasi. Loodetavasti saab nüüd end neoliberaalseks pidavas Eestiski selgeks, et konservatiivid ei tooda konserve, aga ei püüa ka linnutiivul umbmäärasesse tulevikku hõljuda!

Tänavu 71-aastaseks saanud Rémi Brague on prantsuse religioonifilosoof ja arabist, Sorbonne’i ülikooli emeriitprofessor. Vaadeldav essee ilmus originaalis sellisel kujul juba 1999. aastal, ent ei ole tänaseni oma aktuaalsust minetanud. Seejuures väärib tähelepanu, et Brague ei tarvita oma tekstis kordagi kulunud väljendit „kõik teed viivad Rooma”, milles tänapäeval peitub turismilõks. Pealegi ei sõltu filosoofiline Rooma tee ei pinnasest, liikumisviisist ega muudest reaaloludest. Sestap ongi see eesti keeles vahel maksiimina koheldud tiraad siinse loo pealkirjas küsimärgistatud.

Koduste mõttetarkade arutluskäike lugedes oleme me siin Maarjamaal

Rémi Brague

harjunud, et iga neist väljendab absoluutset tõde (vähemalt autori enda arvates) ning mida võõrsõnarohkem tekst on, seda „teaduslikum” ta välja paistab. Seepeale mõjub tervendavalt lugeda juba Brague’i raamatu avaleheküljelt: „Olles ametilt filosoof, kuulun ma nende juhmide inimeste hulka, kellele peab kõik „puust ja punaseks” ette tegema”. Nii tekivadki autoril Euroopast kirjutades otsekohe küsimused: mis asi on Euroopa? Ja mida kujutab endast Euroopa identiteet?

Ent enne, kui küsimustega edasi minna, tuleb kirjanik Tõnu Õnnepalu heas eesti keeles tõlke puhul teha väike vahepeatus. Nimelt on autori soovil

nüüdsesse eestindusse lisatud ühest ingliskeelsest konverentsiettekandest ümber pandud vahepeatükk pealkirjaga „Kas eurotsentrism on euroopalik hoiak?”, mida ei leidu üheski raamatu varasemas väljaandes. Sisukorras tähistab seda peatükki märgend VII A. Nurksulgudes. Eesti keele seisukohalt on oluline Õnnepalu õnnestunud tõlkeleid „roomlus” (adjektiivina „roomlik”), mida ta läbivalt kasutab prantsuse sõna romanité vastena. Võiks ju öelda „romaanipärane”, mis ladinlaste järeltulijast autorile olnuks ehk meelepärasem, kuid antud juhul näitab tõlkija veenvalt, et Euroopa ei koosne ainult romaani rahvastest.

Rémi Brague’i järgi tuletub mõiste „Euroopa” kolmest osisest – antiiksest Roomast, Vana-Kreekast ja kristlusest.

Kõigi nende suhtes on ta „teisene” ja tema eripära väljendub just roomluses.

Euroopa ei rebi end minevikust lahti, ei heida seda kõrvale. Religioosne roomlus põhineb judaismil, kultuuriline roomlus hellenismil. Kristlust peab Brague olemuslikult Rooma religiooniks (vt. peatükk „Rooma kirik”), nähes selles inimliku ja jumaliku, püha ja profaanse sünteesi. Seejuures ei kipu ta katoliiklust hilisemale protestantismile vastandama, küll aga peab just katoliku kirikut varasema paganluse säilituspaigaks. Heas mõttes. Mis aga eurooplase identiteeti puudutab, siis seal näeb autor ekstsentrilisust ja sisutühja raami, mis alles täita tuleb.

Arabistina ei jäta Brague muidugi araablasi tähelepanuta ning kõrvutab islamit ja kristlust. Araablastes näeb ta

ennekõike suuri tõlkijaid, kes hiljem tõlgitud teoste originaalidest enam ei hooli. Sest moslemite arvates on juudid ja kristlased neile ilmutatud tekste võltsinud. Muidugi on ka islam oma algupäralt humaanne usk, kuid sealses maailmas puudub selline kalduvus taasärkamisele (renessanss), mis valgustussajandist peale on iseloomulik Euroopale. Islamimaailmast kirjutamisel poetub korraks teksti ka 21. sajandi moesõna „sallivus”, kuid seda vaid möödaminnes. Siiski osutab autor, et selle mõiste liigpraktiseerimine võib kurjalt kätte tasuda!

Pea kolm aastasada tagasi kuulutas Edmund Burke: „Elujõuline ühiskond on leping elavate, surnute ja nende vahel, kes veel tulevad”. Siinvaadeldud raamatust näeme, et see tõdemus peaks kehtima ka „tõejärgse” ühiskonna Rooma teel. Ärgu Eesti lugeja siis unustagu, et sõna „rooma” ei märgi alati käskivat kõneviisi verbist „roomama” ja roomlus ei tähenda roomlemist!

Euroopa, rooma tee Rémi Brague tõlkinud Tõnu Õnnepalu 176 lk kõva köide

eksa

ilmunud Sõida tasa üle silla.

Raamat eesti keelest ja meelest Raimo Raag, Jüri Valge 384 lk, kõva köide

„Sõida tasa üle silla” käsitleb eesti keele eri tahke: olemust, ajalugu, arendamist ja kasutamist ning tulevikku, samuti eestlaste ja eesti keele kontakte maailmaga. Raamat pakub teavet ja arutlusainet ning võimaldab saada tuge emakeelt hindavatele seisukohtadele. Nagu on kirjutanud üks raamatu autoritest: „Keelehoiu võti on keelehoiakute kujundamine.”

Vabadusest John Stuart Mill tõlkinud Kaja Tael 158 lk, pehme köide

Victoria-ajastu kõrghetkeil, kui see väike, kuid tähtis ja jälgijättev raamat sündis, oli Londoni linn hiiglasliku ja veelgi aina laieneva impeeriumi keskpunkt. See oli maailma poliitiline ja majanduslik naba, millel ühe suhteliselt lühikese ajalooperioodi vältel vastaspoolust õieti polnudki.

Samas elas ka inglise kirjandus ja teadus oma kuldset aega, ehkki neis valdkondades oli ka võistlevaid metropole. Tähelepanuväärne on aga, et inglise filosoofia oli selsamal ajajärgul kõige muu hiilguse taustal suhteliselt kesine ja pragmaatiline. Filosoofiat oli palju, aga see oli lahjavõitu, ilma erilise sügavuseta. Eelmise sajandi suurte mõtlejate reale, sellistele nagu Bacon, Locke, Hume, Hobbes, Berkley, Smith lisas imperiaalse vägevuse tund ainult ühe eelkäijate väärilise nime: John Stuart Milli (1806–1873).

varrak Marduse tänav Romaan teleseriaali „Nukumaja“ ainetel Katrin Pauts 256 lk, pehme köide

Imeilusas aedlinnas Marduse tänavas elava kirjanik Elisabethiga juhtub maja ees ebatavaline õnnetus ja ta hukkub. Majja kolib tema noorem õde Eeva koos politseinikust mehe ja väikese lapsega. Peagi selgub, et uute naabrite elu pole nõnda ilus, nagu välja paistab ja tänaval on toimunud liiga palju surmajuhtumeid.

Kõik näib olevat seotud raamatuga, mida Elisabeth enne surma kirjutama hakkas, kuid käsikiri on kadunud nagu tina tuhka. „Marduse tänav” on kirjutatud populaarse teleseriaali „Nukumaja” ainetel, kuid see lugu, mis juhtub siin raamatus, on sootuks teistsugune kui see, mida ekraanil nähtud.

Mihkel, muuseas Elin Toona 224 lk, pehme köide

Romaani keskmes on eesti pagulaste elu 1970. aastate Londonis, põgusa tagasivaatega nende Eestist põgenemisele ja kohanemisele. Tegevus algab peategelase kirjanik Mihkel Laasma sünnipäevapeoga, mis on ühtlasi ka tema abikaasa peied. Boheemlikus miljöös toimuvad tragikoomilised sündmused, mille tulemusena ennast analüüsivale Mihklile tundub kogu eelnev elu olevat elatud justkui „muuseas”. Järgnev reis koos saatusekaaslastest sõpradega Mandri-Euroopasse on Mihkli jaoks ka eneseleidmise tee, mille lõpus toimuv armumine tõotab uue elu algust.

Avameri. Kapten Lembit Uustulnd 344 lk, pehme köide

„Avameri” jutustab kolhoosiajast 1980. aastate alguses. See oli aeg, kui kalurid püüdsid kala kaugetel Aafrika randadel ja laevadega, mille pardale praeguseid meremehi ei meelitaks mingi nipiga. See oli aeg, kui Moskva jagas püügilimiiti, kui Kalurite Liidus pistsid üleliiduliste fondide jagamise pärast rinda kalurikolhooside esimehed, kui võisteldi kvartalipreemiate, autoostulubade ja üleliiduliste sotstöö punalippude pärast. See oli aeg, kui kommunistlik partei oli juhtiv jõud, mille direktiivid kuulati ära, lasti ühest kõrvast sisse ja valati teisest välja ning toimetati oma toimetusi edasi.

Kolme neljandiku mõistatus Sophie Hannah tõlkinud Anne Kahk 336 lk, pehme köide

Tänaval astub Hercule Poirot’ juurde peenelt riietatud naisterahvas, kes hakkab teda ilma sissejuhatuseta hurjutama.

Suur detektiiv olevat saatnud talle kirja, milles süüdistab teda kellegi härra Pandy tapmises.

Poirot on nördinud. Ta poleks iialgi saatnud nii labase sõnastusega kirja.

Tema jutule tuleb veel kolm inimest – samal põhjusel! Poirot’l ei jää muud üle, kui uurida välja, kes on kasutanud kurjasti tema kuulsat nime.

Ja miks? Kas õnnetusjuhtum osutub üldse mõrvaks? Uuringud viivad ta maale uhkesse härrastemajja, kus elavad väga erinevad inimesed.

Rääkimata koerast, kes püüab külalise nägu lakkuda ...

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

6

Stalini sõda Ukraina vastu ERKKI BAHOVSKI

V

aidlus kas või kommunismiohvrite memoriaali üle Tallinnas näitab, kuidas ka meil Eestis – riigis, mis on kannatanud kommunistide käe all – leidub neid, kes kommunismi koledusi millekski ei pea. Mida siis veel arvata Läänest, kus enamik inimesi teab kommunismi vaid raamatutest? Ometi on ka Läänes tublisid ajaloolasi ja poliitikuid, kes saavad aru, et Euroopa ja maailma ajaloo paremaks mõistmiseks tuleb kõnelda rohkem kommunismi kuritegudest. Üks sellistest inimestest on ameerika ajaloolane ja ajakirjanik Anne Applebaum, kes visa järjekindlusega on uurinud kommunismi ajalugu. Nii on eesti keeles ilmunud temalt juba raamatud „Gulag. Nõukogude koonduslaagrite ajalugu” ja „Raudne eesriie: 1945/1956”.

Nüüd on ilmunud eesti keeles „Punane näljahäda. Stalini sõda Ukrainas” ehk raamat golodomorist, kus hukkus mitu miljonit inimest. Applebaum viitab ukraina teadlastele, kelle järgi on täpsem hulk neli miljonit ja peab kümmet miljonit hukkunut selgelt liialduseks. Ent raamatu pealkirja valikul tal kahtlusi ei ole: see oli Jossif Stalini teadlik sõda ukraina rahva vastu.

PÕHJUSEKS ÕILMITSEV KULTUUR Kuidas kõik alguse sai ja kuidas kõik juhtus? Applebaum alustab kaugemalt, mitte kohe näljahädast. Õieti on Ukraina näljahäda omamoodi kulminatsioon sellele, mis oli eelnenud ehk Ukraina murdmisele. Juba tsaarivalitsuse ajal olid ukrainlased püüdnud arendada oma kultuuri ning bolševike võimule tulles see kultuur alguses õilmitses. Ukraina revolutsioon Vene kodusõja ajal on midagi, millega ei ta-

haks väga kokku puutuda ükski ajalootudeng, sest väga keeruline on meelde jätta, kes parasjagu mingit osa Ukrainast valitses ja millal võim vahetus.

Seegi jättis jälje Ukraina identiteedile.

Ent bolševike kultuuripoliitika oli teatavasti mitme näoga. Kui 1940. aasta Eesti sündmuste kohta kasutab äärmuslik Nõukogude ja Vene propaganda mõtet, et siia toodi Punaarmeega ka kirjaoskus, siis üle Nõukogude Liidu 1920. aastail kirjaoskus koos nõukogude võimuga mitmele poole saabuski – pidid ju Nõukogude rahvad saama bolševike järgi ka haridust. Ja nii juhtus, et Ukrainagi sai bolševike rahvuspoliitikast osa.

Applebaum meenutab ka varasemat, 1920. aastate alguse näljahäda Nõukogude Liidus, kuid siis suudeti näljale piir panna rahvusvahelist abi vastu võttes. Bolševikud suhtusid rahvusvahelistesse abilistesse alati suure kahtlusega ja hiljem sattusid repressioonide ohvriks need, kes olid teinud nendega koostööd, kuid NEPi tingimustes hakkas Nõukogude Liit pärast kodusõda esialgu veidi toibuma.

NÄLJAHÄDA KUI VÄLJASURETAMINE Kuid 1920. aastate teiseks pooleks oli võimu konsolideerinud Jossif Stalin, kes oligi täitnud varem rahvuste rahvakomissari kohta. Umbes samal ajal kui Nõukogude Liit keeras NEPi rajalt kõrvale, kogunesid tumedad pilved ka Ukraina kohale. Loomulikult olid need kaks omavahel seotud, sest NEPi lõpetamine tähendas industrialiseerimist ja Ukraina näljahäda silmas pidades ennekõike kollektiviseerimist. Talupoegkond endisel kujul pidi oma eksistentsi lõpetama.

Ukraina juhid arreteeriti, ukraina kultuurile anti hoop, ent põhiline väljasuretamine tuli ikkagi koos näljahädaga, kus inimestel ei lubatud kodunt lahku-

FOTO CC BY-SA 3.0

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Raamatu autor Anna Applebaum.

da ja neilt võeti ära kõik toiduvarud.

Päris lohutu on lugeda Applebaumi kirjeldust, mida nälg inimestega teeb. Mõned kirjeldused on tõesti õõvastavad, võrreldavad holokausti kirjeldustega.

Ent kui holokaust oli industrialiseeritud tapmine, siis golodomor oli tapmine tänapäeva tsentraliseeritud haldusaparaadi kaudu.

Ajalookirjutust saab kategoriseerida mitmeti, kuid üheks mõõdupuuks on, kas seda tehakse kui kroonikat või kui poleemikat. Ehk siis küsimus, kas panna kirja üksnes faktid või tuua paralleele ka tänapäevaga ning anda oma hinnang toimunule. Applebaum on kindlasti viimase variandi viljeleja, eks ole ta ka ajakirjanik, esinedes kolumnidega regulaarselt ajalehes The Washington Post.

MILJONITE SURMA IGNOREERIMINE Väga hariv ja huvitav ongi lugeda, kuidas välisajakirjandus golodomori sisuliselt maha vaikis, kusjuures ise sellest teadlik olles. Kuid võimalus töötada segamatult Nõukogude Liidus ja mitte

minna pahuksisse Nõukogude liidritega oli liiga tugev motivatsioon, mis tähendas ka miljonite inimeste surma ignoreerimist. Seda vapram on ajakirjanik Gareth Jonesi tegu, kes eiras nõukogulaste ette antud marsruuti ja jalutas ise läbi näljapiirkonna. Näljahäda jõudis küll Lääne teadvusse, aga et samal ajal oli Saksamaa kantsleriks tõusnud Adolf Hitler, jäi sõnum nõrgaks.

Nii nagu praegugi, kui Venemaa eitab Malaysia Airlinesi lennuki allatulistamist või Skripalide mürgitamist, mätsis Nõukogude Liit kinni ka golodomori. Ka praegune Venemaa on Ukraina sõja valguses jõudnud selleni, et golodomori eitatakse või aetakse see natside kaela. Kui veel perestroika ajal ja vahetult pärast Nõukogude Liidu kokkukukkumist võis Venemaal golodomorist rääkida, siis praegu valitseb ametlikult selle koha pealt vaikus. Applebaum lisab, et pole oluline, kas golodomor kannab genotsiidi, massimõrva või mingit muud silti, oluline on tunnistada selle olemasolu ja et see oli tahtlikult esile kutsutud.

Lõpetab aga Applebaum positiivsema noodiga – hoolimata näljahädast jäi ukraina rahvas kestma ja eks golodomor ole osa ka ukraina identiteedist.

Teadmine mineviku kohta aitab kujundada tulevikku, on Applebaum kindel.

Ma arvan, et sama mõte kehtib ka Eesti kohta.

Punane näljahäda.

Stalini sõda Ukrainas Anne Applebaum tõlkinud Kalev Lattik 448 lk kõva köide

Avameelselt elust KADI-RIIN HAASMA

„T

äna õhtul mängime …” räägib Merete Mazzarella suhtest oma Ameerikas elavate lastelaste Amelia ja Jacobiga. Kuidas toimib selline kaugsuhe, kuidas tunneb end vanaema, kellel pole oma lastega ühist keelt ega kultuuri ning kes sügaval südames ja peaaegu tihkamata seda tunnistada, isegi põlgab kultuuri, millega lapsed ookeani taga üle kallatakse? Kas põlvkondade järjepidevus, põlvest põlve edasi antud pärlikee või fotoalbum kaotabki tähtsuse? Kas mitusada aastat perekondlikku mälu ja lugusid peab taanduma inglise keele, arvutimängude ja pinnapealsete suhete ees? Kas me saame midagi teha? Või kas midagi on üldse tarvis teha?

See, et tuntud ja auhinnatud soomerootsi kirjandusteadlase ja esseisti Merete Mazzarella esimene raamat alles nüüd eesti keelde jõudis, on isegi pisut üllatav.

Debüteeris ta juba 1979. aastal autobiograafilise teosega „Först sålde de pianot” („Kõigepealt müüsid nad klaveri”), mis

rääkis tema elust diplomaadi tütrena, kes elas lapsepõlves nii Šveitsis, Hiinas, Türgis kui ka Suurbritannias.

Rahvusvaheline mõõde iseloomustab kogu tema elu ja loomingut. Mazzarella isa oli soomerootsi diplomaat, ema taanlanna. Tema esimene abikaasa oli itaalia juurtega britt, teine rootslasest kirjandusprofessor ja praegune elukaaslane on soomerootslasest filosoof. Mazzarella antropoloogist poeg elab Ameerikas ja oli abielus ameeriklannaga. Niisiis on Mazzarella elanud suure osa oma elust eri paigus ja eri kultuurides, ometi peab ta oluliseks juuri ja traditsioone.

Nüüdseks on tema sulest ilmunud ligi kolmkümmend raamatut, mille hulgas on ka romaane ja kirjandusteaduslikke üllitisi, ent kõige laiema kõlapinna on leidnud tema elulised mõtisklused. Käsitletud teemade seas on näiteks identiteet, vananemine, pensioniiga, truudusetus ja ema surm; nüüd eesti keelde jõudnud raamatus on vaatluse all suhted laste ja lastelastega.

Kirjandusloolasena on talle väga olulised märksõnad mälu ja kultuur.

Tema raamatutes leidub palju ausalt

isiklikku, mis on aga asetatud üldisse konteksti ja millele on lisatud näiteid ilukirjandusest. Ta esitab küsimusi, teadmata ise kõiki vastuseid, julgeb avaldada selliseidki mõtteid, mille üle ta just uhkust ei tunne, ja temaga on hea kaasa mõelda. Ta arutab otsekoheselt ka raskeid teemasid ning tekitab meis tunde, et nendest teemadest saab rääkida ja peabki rääkima, sest see kuulub inimeseks olemise juurde.

Lisaks lastelastele räägib raamat ka ämma- ja emarollist, uue aja vaba- ja avameelsetest peresuhetest. Sekka pikitud ekskursid tema enda pere ajalukku ja kirjanduslukku avardavad pilku. Kõlama jääb lugude jutustamise, perekondliku mälu edasikandmise tähtsus.

Merete Mazzarella ütleb, et ta tahab olla traditsioonide vahendaja, soovides oma lastelastele asjade ja lõbustuste asemel pakkuda teadmist, et praeguse hetke horisont ei ole kõige olemasoleva horisont.

Lõpetuseks paar stiilinäidet. Täpne, vaimukas ja liigutav.

Mõistan ühte head – vabatahtlikult lastetut – sõpra, kes oli ühel ja samal nädalavahetusel kohtunud oma mehe

kõige uuema lapselapse ja heade sõprade uue Jack Russelli terjeriga ning kirjutas, et tõele au andes oli tema meelest terjer armsam, kusjuures eriti meeldiv oli see, et polnud vaja arutada, kumma nägu ta on.

Ja veel: Tunnen end ebamugavalt, kui ma kingin Ameliale midagi ja tema vastab: „I love you.”

Muide: kas mina ütlesin kunagi oma vanaemale, et ma armastan teda?

Vaevalt et ma seda üldse kunagi vanaemale ütlesin.

Mul on raske ette kujutada, kuidas mu vanaema oleks reageerinud, kui ma oleksin talle öelnud, et armastan teda.

Vanaemadest ja lastelastest.

Täna õhtul me mängime...

Merete Mazzarella tõlkinud Kadi-Riin Haasma 216 lk, pehme köide

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

Supp lauale Küsimustele vastab raamatu „Supp” autor

KRISTINA EFERT Kui oluline on supp inimeste toidulaual?

Suppi peetakse sama vanaks kui kokandust ja supil on meie toidulaual oluline koht. Kuigi minu hinnangul võiks suppe rohkemgi süüa. Supi valmistamist peetakse üldjuhul väga aeganõudvaks. Tõsi on see, et hea puljongi keetmine võtab tõesti palju aega.

Aga ka minu raamatus on puljongi keetmine supivalmistamisest eraldatud. Mis sisuliselt tähendab, et puljongi võib suuremas koguses varem valmis keeta ning seda saab isegi sügavkülmutada. Sellisel kujul seisab puljong pikka aega ning seda on alati võtta, kui supiisu peale tuleb. Sealt edasi on supi valmistamine juba lihtne.

Eks siin raamatuski on erineva raskusastmega suppe. Mõned nõuavad rohkem aega, mõned on aga ülilihtsad. Iga supi juures on orienteeruv valmistamisaeg.

Suppide valmistamine on hästi loominguline tegevus. Selles mõttes on supiretseptide tegemine isegi väljakutse, sest väga keeruline on anda täpseid koguseid. Mõnele meeldib paksem supp, mõnele vedelam. Selles osas soovitan kõigil, kes selle raamatu järgi suppe teevad, olla loominguline.

Alati võib komponente omal valikul lisada või välja vahetada.

WWW.VARRAK.EE

Õpilase kunsti entsüklopeedia

Oled avaldanud mitmeid kokaraamatuid, kuidas jõudsid suppideni?

Supp on alati olnud olulisel kohal meie pere menüüs, niikaua kui ma mäletan.

Eks peamine põhjus asuda supiraamatut koostama, oli see, et varem pole minule teadaolevalt eesti autori sulest supiraamatut kirjutatud. Tõlkeraamatud on küll ka toredad, aga tõlkeraamat jääb alati tõlkeraamatuks. Kohalik autor jälgib ikka rohkem kohalikku maitset ja – mis põhiline – toorainet, mis meil saada on.

Kuigi ka selles raamatus on vägagi kaugetest maadest pärit retsepte, on need ikkagi siin ja kohalikust poest soetatud toorainega järele proovitud.

Kuidas raamat sündis?

Selle raamatu taga on palju tunde arvuti taga ja veelgi rohkem köögis.

Need tunnid võib isegi kokku lugeda, kuid tegelikkuses on see protsess palju pikem. Juba praegu võib mul tiksuda peas mingi retseptimõte, mis võib jõuda raamatusse või ajakirja alles kümne aasta pärast. Mul on arvutis kaust, kuhu pidevalt mõtteid kogun: reisidelt, väljas söömas käies, sõprade pakutavat süües, aga ka kokaraamatuid ja ajakirju sirvides ning telesaateid vaadates.

Kuidas valisid raamatu retseptid ja kas midagi tuli välja jätta?

Oi, välja jätta tuli palju. Mõtted muutusid kogu aeg. Tuli jälle uus idee ja midagi langes sellele ruumitegemiseks välja.

Supid on raamatus jagatud erinevatesse kategooriatesse, nagu külmad supid, magusad supid, erinevate puljongite

varrak

ilmunud

FOTO TIIT EFERT

7

tõlkinud Kalle Klein 208 lk kõva köide

„Õpilase kunsti entsüklopeedia” kirjeldab kultuuri arengut maalikunsti, skulptuuri ja fotograafia suursaavutuste kaudu.

Suurepärase pildimaterjaliga ja põnevatest faktidest tulvil entsüklopeedia on hea esmane teejuht kunstimaailma.

Teoses tutvustatakse maalikunsti arengut alates esiajaloolistest koopamaalidest kuni kaasaegse tänavakunstini ja antakse ülevaade maailmakuulsatest skulptuuridest.

Samuti tutvustatakse fotograafiat, alates plaatkaameratest kuni digitaaltehnika ja legendaarsete fotodeni.

Raamatust leiab ka külasupi retsepti.

järgi jne. Eesmärk oli, et kategooriatel oleks enam-vähem võrdne kaal, mis tähendab ühesugust retseptide arvu.

Retseptide valiku üks eeldus oli, et need oleksid lihtsad valmistada ja tulemus peab olema ka maitsev.

Tooge mulle Ivy Pocketi pea

Milline on sinu enda lemmiksupp ja kas ka selle retsept leidub siinses raamatus?

Caleb Krisp tõlkinud Tiina Viil 408 lk pehme köide

Häid suppe on raamatus palju. Aga ühe suurema lemmikuna mainiksin ära hapuoblikasupi, mida ma igal aastal mitmeid kordi valmistan.

Sellest ajast saadik, kui Ivy Pocketi kätte sattus Kellateemant, on teda taga aetud, haneks tõmmatud, ära röövitud, luku taha pandud ja antud lapsendamiseks tõeliselt kohutavatele kasuvanematele. Õnneks aga maandub Ivy Pocket alati jalgadele.

Ivy Pocket on kindel, et paari triki ja meisterliku maskeeringu abil õnnestub tal vaenlaste eest piisavalt kaua kõrvale põigata, et saada hakkama maailma kõige hulljulgema päästeoperatsiooniga.

SUPP. Külm. Soe. Soolane. Magus Kristina Efert 216 lk kõva köide

WWW.PETRONEPRINT.EE

Naondel. Punase kloostri kroonikad.

II raamat Maria Turtschaninoff tõlkinud Raili Väin 496 lk pehme köide

Luksuslikus Ohaddini palees on naistel vaid üks ülesanne – sõna kuulata.

Mõned toodi siia juba tüdrukuna, püüti kinni ja orjastati; teised toodi teenijannadeks; kolmandad abikaasadeks. Nad kõik peavad tegema seda, mida isand käsib, sest tema käes on surmav võim.

Kuid ka naistel on omad saladused.

Nad teevad plaane ja unistavad pääsemisest, pelgupaigast, kus tüdrukud saaks olla vabad. Ja lõpuks, siis kui taevas kumab punetav kuu, teevad nad oma kättemaksu teoks.

Looduslikud antibiootikumid Claudia Ritter tõlkinud Monika Reedik 144 lk pehme köide

Kas olete vahel mõelnud, miks tänapäeval tarvitatakse kergekäeliselt nii palju apteegist ostetud antibiootikume, samal ajal kui leidub antibiootilise toimega taimi? Loodusravi terapeut Claudia Ritter selgitab, milliste haiguste ja kaebuste korral võiks tarvitada looduslikke antibiootikume ja milline on nende toime. Ta annab asjatundlikku nõu, millisel juhul võiks end ise ravida ja millal tuleb kindlasti pöörduda arsti poole.

petrone print

Lugudest ja külast EPP PETRONE „Minu” sarja kirjastaja (Originaalis avaldatud blogis eppppp.tahvel.info)

„M

iks me seda teeme?

Miks me kirjastusena paneme autoreid (ja küsimus autoritele: miks me paneme iseend) selle köie peale kõndima, dokumentaalset lugu jutustama? Keeruline on hoida tasakaalu: ühel poolel on vajadus jutustada lugu, luua karaktereid, olla siiras, jõuda selle loo kaudu lähemale iseendale ... Aga teisel pool on inimesed.

Iga raamatus loodud karakter on ka päriselt olemas. Ja igaühel on oma arvamus iseendast, ja oma arvamus sellest külast, mida kirjutaja on kirjeldada võtnud.

JULGUS ASTUDA KÖIELE JA SEL KÕNDIDA See on kirjutajate ühine saladus, et iga lugu hakkab kirjutamise käigus elama oma elu, ka siis, kui dokraamid on ümber. Ja iga sammu, iga lauset ei saa kirjutamise käigus kalkuleerida. Miks?

Sest siis ei ole seda „mahla”, loomingut, mida lugejad ootavad, ja mida ka kirjutaja ise ootab. Looming sünnib julgusest ja spontaansusest. Otsusest astuda köie peale ja siis kõndima asuda.

Esimene meie sarja autor, kes julges oma köie tõmmata totaalselt üle sellesama küla, millest ta kirjutab, oli 2009.

aastal Justin Petrone: „Minu Eesti”.

Keegi kord kommenteeris, et Justini kaitsekilp on tema autoripositsioon, kombinatsioon eneseirooniast ja süüdimatusest. Mida sa ikka solvud, kui autor ka ennast tegelasena naeruvääristab?

Ma arvan, et sama kaitsekilp kehtis meie järgmise julge, Mika Keräneni ja tema raamatu „Minu Supilinn” puhul. Iseenesest ütleb Mika oma raamatus igasuguseid imelikke asju igasuguste inimeste kohta, aga kuna nende inimeste hulka kuulub ka ta ise ... ja ta paneb endale raamatus jutujätkuksnaljaviluks lausa psühhiaatrilise diagnoosi, siis ... mis siin ikka pahandada.

Pealegi on Mika raamatu põhisõnum see, kui väga ta seda oma jutualust küla fännab.

Siis tuli Katri Raik ja „Minu Narva”. Lugu ühest külast, milles voolab kaks keelt. Eriti plahvatusohtlik lugu.

Olgu öeldud, et Narva-loo eestikeelne ja venekeelne versioon ei olegi sada protsenti päris sama, sest mõlemad sai kergelt läbi toimetatud just selle pilguga, et külale mitte asjatult mõne nüansiga haiget teha. Olen kuulnud, et valimisvõitluses üritati seda raamatut Katri vastu relvana kasutada, aga Katri annetas seepeale raamatuid kohalikku raamatukokku – ja pigem võitis selle lahingu.

Rein Sikk, „Minu Ugrimugri” ja „Minu Virumaa”. Reinul on kombeks olla positiivne, ja minu meelest läks temalgi köiel kõnd õnneks. Tema raama-

tute võti on suur uhkus Ugrimugri ja Viru kommete üle. Rein on hea näide sellest, et huvitav saab olla ka pingeid kiskumata, ja samas ka näide sellest, kuidas mõni võimalik pinge on lihtsalt ridade vahele peidetud.

Piret Tali, „Minu Pärnu”. Ka tema köis oli otse selle küla kohal, millest ta kirjutas, ja mille peale küla ei solvunud. Mul on teooria, et asi oli selles, et Pireti küla on suurem ja tolerantsem.

Tema küla on siiski üks Eesti suuremaid ja avatumaid linnu. Ja seepärast on pärnulikkust ehk kirjeldada lihtsam kui näiteks pisikest saart kirjeldada. Lisaks ka see, et Piret tundub raamatu põhjal olevat pärit õnnelikust funktsionaalsest perest ja kogu tema Pärnu-raamat on täis lapsepõlvenostalgiat. See teeb relvituks.

Nüüd jõuame nende kahe raamatu juurde, mis mind lugude ja külade teemal eelkõige kirjutama panid. Nende kahe raamatu puhul on „külaks” väike saar, tõeline külakogukond, ennast kaitsev, ühtehoidev.

Kõigepealt nägi ilmavalgust Katrin Pautsi karmivõitu „Minu Muhumaa”. Raamatust rääkimiseks on kaks perspektiivi. Kas keegi kohalik sai selle teksti tõttu ebaõiglaselt haiget? Minu meelest ei saanud, sest iga lugeja tabab ära autori isiksuse, ta on otseütleja ja tugevate värvide armastaja. Teine perspektiiv on see, kas Eesti kultuuriloole on seda teksti vaja mõnekümne või mõnesaja aasta pärast. Minu meelest: jah. (Samamoodi põhjendasin ma

kord seda, miks Andrei Hvostov oma otsekohese „Sillamäe passiooni” kirjutas.) Katrini lugu on kohati valus ja ebamugav, samas on „Libahunt” meie rahva tüvitekstide hulgas ja vajab meelde tuletamist, üle jutustamist. Ka selline on meie küla.

Seejärel ilmus Mae Lenderi „Minu Hiiumaa”. Juba tundus mulle, et seekord on kohalik retseptsioon positiivselt läinud, aga siis kirjutati mulle kahest eri allikast (muidugi Hiiu saarelt), kuivõrd haiget on see raamat mõne kohaliku meelest mõnele teisele kohalikule teinud. Ja et kui Muhumaa oli konkreetselt otsekohene oma valus ja väljaütlemistes, siis Hiiumaa raamat on kavalam: ta naeruvääristab. Teeb kohalikke toladeks.

Jah, huumor on keeruline nähtus.

Huumorit võib tõlgendada soojana või kurjana, ja ei saa eales öelda, kellel oli õigus. Igaühel ongi oma, tõlgendaja õigus! Mina lugesin Hiiumaa raamatust välja sooja huumorit, samas pole mina ka mitte ühtegi otsa pidi sugulane ega lapsepõlvesõber nende konkreetsete inimestega, kellest see raamat räägib.

Igal juhul arvan, et kultuuriloo perspektiivis on ka see raamat vajalik.

Omal, kirjastuse poolt plaanimata moel kuuluvad lähestikku ilmunud Muhumaa ja Hiiumaa raamatud kokku, nad räägivad otsapidi sama lugu, kuuluvad samasse mustrisse.

Aitäh teile, Katrin ja Mae, et te kirjutada julgesite.

Minu Hiiumaa. Ähk läheb tarvis Mae Lender 240 lk pehme köid

Minu Muhumaa.

Lühike libahuntide ajalugu Katrin Pauts 232 lk pehme köide

Minu Pärnu.

Suvitajaks saamine Piret Tali 344 lk pehme köide

Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa Rein Sikk 272 lk pehme köide

Aitäh lugejatele! Ja „Minu” sari jätkab oma lugudega, nii siit kandist kui ka kaugemalt.

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS

Rahvusvaheliste suhete õpik eesti keeles Vastab õpiku üks autor ja toimetaja

REIN TOOMLA

Miks te selle õpiku koostasite? Kas ingliskeelseid õpikuid veel vähe on?

Tartu akadeemilistes raamatukogudes võib leida oma paarkümmend ingliskeelset rahvusvaheliste suhete aluste õpikut, mõnda isegi mitmes erinevas väljaandes. Tänapäeva tudengitel on inglise keel suus – seega võib tõepoolest niiviisi küsida, et milleks? Kuid me õpetame eesti keeles ja oleks üsna pentsik, kui isegi sissejuhatavaid ained peaks õpetama ingliskeelse õpiku toel.

Paarkümmend aastat tagasi oli see vähemasti sotsiaalteadustes üldine seisund, meie puhul paraku kuni viimase ajani, kuni selle õpiku ilmumiseni.

Kindlasti motiveeris meid Haridusja Teadusministeeriumi ja SA Archimedese toetatud eestikeelsete kõrgkooliõpikute programm. Me teadsime suurepäraselt, milline seis on rahvusvaheliste suhete õpikutega. See oli peaaegu olematu. Algatajatele ja toetajatele lisaks meie professionaalsus ja muidugi ka patriotism – ning nii õpik valmiski.

Kas lihtsam ei oleks olnud tõlkida mõni rahvusvahelise levikuga õpik? Mille poolest teie koostatud õppevahend parem on?

Täiemahuline tõlgitud õpik oleks muidugi asja üldjoontes ära ajanud, kuid sellist võimalust me isegi ei kaalunud.

helios

Eestikeelsel originaalõpikul on olemas lisaväärtus, tõlkeõpikul oleks see puudu jäänud. Eesti on rahvusvahelisel areenil toimija ning tema tegemised, seisundid, kavatsused on kas või minimaalsel määral leidnud koha ka selles õpikus.

Tõlkeõpik vaatab maailma mingi teise mätta otsast. See ei tähenda, nagu oleks meie õpik Eesti-keskne, kuid Eestit ka täiesti välja jätta oleks olnud vale.

Võrreldes paljude muude taoliste sissejuhatavate õpikutega on meie oma erinev arusaamade paljususe poolest.

Rahvusvahelisi suhteid seletatakse lahti nelja-viie olulisema teooria abil. Tavapäraselt antakse õpiku ühes peatükis ülevaade nendest teooriatest ning edasi jätkab autor, vahel ka paar-kolm autorit, maailmaprobleemide lahti seletamist just sellele teooriale tuginedes, mis autorile endale kõige sümpaatsem tundub olevat.

Meie võtsime aluseks üliõpilase loomulikud huvid – teada võimalikult palju, kuidas rahvusvahelisi suhteid analüüsitakse. Seega seletasime iga õpikus vaadeldud probleemi lahti erinevatele teooriatele tuginedes ning proovisime seda teha võimalikult neutraalselt. Meil kõigil on omad teaduslikud arusaamad, kuidas võtta vaatluse alla erinevaid probleeme, kuid nüüd pidi igaüks meist andma sõna ka sellistele lähenemistele, mis ta ise sisimas ei jagagi. Küll aga võib mõnest sellisest innustust saada üliõpilane.

Kellele on see õpik mõeldud?

Elis Tamula 64 lk, pehme köide

Ülipopulaarse „Maskiraamatu” kauaoodatud teine osa. Lõika ja voldi endale ise vägevaid maske! Raamatust leiad rohkem kui kümme erinevat maski, vali oma lemmik ja tee ta valmis. Näiteks jänes, siil, ronk, lepatriinu, jõulusokk, mardi- ja kadrimask, notsu või hoopis väle raptor. Maskid on erineva raskusastmega, nokitsemist jagub nii algajale kui ka edasijõudnule.

Elupäästjad David Long, Kerry Hyndman tõlkinud Triinu Lepp 168 lk, kõva köide

Kolmkümmend kolm uskumatut lugu kangelaslikest loomadest. Nii kaua kui on olnud sõdu, on loomad neis elusid päästnud. Julged koerad, kassid, linnud, hobused ja isegi karu on näidanud uskumatut vaprust ja pühendumust ning see raamat annab edasi nende erakordseid lugusid. Siin on lugu koerast nimega Jet, kellest sai välksõja kangelane, kui tiris õhtu õhtu järel kannatanuid rusude alt välja. Eesel Gallipoli Murphyst, kes töötas kiirabina. Kass Simonist, kes päästis oma meeskonna. Ja paljudest teistest. Need loomad aitavad meil meeles pidada, et mitte kõik kangelased ei ole inimesed.

Kuldne laps Birk Rohelend 304 lk, kõva köide

Silva Stökel, uuriv ajakirjanik ja nüüd kahe lapse eest vastutav üksikema, on keerukas olu-

Kes selle õpiku kokku panid?

Kui me mõned aastad tagasi seda tööd alustasime, olime kõik Tartu Ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudis ametis. Nüüdseks õpetab üks peatoimetajatest – Andres Kasekamp – Toronto Ülikoolis ja üks autoritest – Maria Mälksoo – Kenti Ülikoolis. Ülejäänud – Eiki Berg (teine peatoimetaja), Piret Ehin, Eva Piirimäe, Raul Toomla ja Rein Toomla – on endiselt seotud Skytte-instituudiga.

Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse Eiki Berg, Piret Ehin, Andres Kasekamp, Maria Mälksoo, Eva Piirimäe, Raul Toomla, Rein Toomla peatoimetajad Eiki Berg ja Andres Kasekamp tegevtoimetajad Raul Toomla ja Rein Toomla 448 lk, kõva köide

See õpik ei ole lihtne lugemismaterjal.

Nr 5 (120) 22. oktoober 2018

8

ilmunud Üks meeter elu.

100 müüti geneetikast: midagi sinust ja sulle Ain Heinaru 368 lk pehme köide

Raamatus proovib Tartu Ülikooli geneetikaprofessor Ain Heinaru panna lugejat mõtlema inimesest kui bioloogilisest objektist ning ühtlasi ka elust enesest ja inimese kohast ilmaruumis. Autor esitab lugejale ka väljakutseid ja mõttemänge, kirjeldades ühe geneetikaprofessori mõttemaailma ja elufilosoofiat. Geneetika kui kaasaja n-ö raketiteadus on esitatud lugejale lihtsamalt ja arusaadavamalt, kui seda tehakse teaduskirjanduses.

Raamat käsitleb sadat intrigeerivat alateemat, mis puudutavad teadust ja inimest, Eestit ja maailma, ning tänu sellele koorub üksikjuttudest välja bioloogi-geneetiku elukreedo. Bioloogi hingemaailmast tingitult esitatakse materjal põhimõttel, et loomulikud asjad pole häbiväärsed (lad naturalia non sunt turpia).

Православие в Прибалтике: религия, политика, образование 1840-е – 1930-е гг. koostanud Irina Pärt 528 lk kõva köide

Õigeusul on tänapäeva Balti riikide konfessionaalsel maastikul väga oluline koht. Venekeelses artiklikogumi-

kus käsitlevad Eesti, Läti, Leedu, Venemaa ja Saksamaa teadlased õigeusu ajalugu ja mõju Balti regioonis erinevatest aspektidest (nt kirikuehitus, haridus, poliitilised ja usuvõitlused jm). Lisaks vene õigeusu kiriku tegevusega seotule on vaatluse all ka vanausulised ja setud.

Laste hambaravi Jana Olak, Silvia Russak, Mare Saag, Rita Nõmmela, Marianne Soots, Eliis Anvelt, Irina Gortšakova, Anna Dorofejeva 190 lk pehme köide

Ülemaailmne hambaarstide organisatsioon FDI on defineerinud mõiste „suu tervis” järgmiselt: „Suu tervis ehk terve suu koosneb paljudest faktoritest, mille hulka kuulub võime rääkida, naerda, maitsta, närida ja neelata ning võimalus väljendada oma emotsioone näoilmega, ilma et kaasneks valu ja ebamugavust ega avalduks mõni kraniofatsiaalne haigus. Selleks et ka vanas eas säiliks suu tervis, tuleb alustada hambahaiguste ennetuse ja raviga võimalikult varakult.” Käesolev raamat on esimene eestikeelne laste hambahaiguste õpik, mis käsitleb olulisi teemasid laste hammaste ravis, näiteks suhtlemine, kaariese ja juureravi ning limaskestahaigused.

WWW.HELIOS.EE

ilmunud Maskiraamat

Ta on ikkagi õpik ülikoolidele. Õppimine ülikoolis tähendab koostööd üliõpilase ja õppejõu vahel. Õppejõu üks ülesandeid on aidata avada õpikus esitatud probleeme. Üliõpilane saab alati arvestada õppejõu toetusega. Kui seda tuge pole, siis õpikus sisalduva materjali läbitöötamine nõuab aega ja jõudu.

Aga pingsa tööga võib ka iseseisvalt nende küsimustega hakkama saada.

WWW.TYK.EE

korras. Tema poeg on autistlik ja adopteeritud 8-aastane poiss ei ole oma senises elus ühtegi sõna rääkinud. Peale selle, et poiss on tema noorpõlve armastuse Miko poeg, ei seo neid kahte miski. Omaveres, pealtnäha rahulikus väikelinnas toimub õudustäratav sündmus – tänavalt leitakse 8-aastase poisi surnukeha, kelle kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda. Lapse surmapõhjust on keeruline kindlaks teha. Politseiuurija Paul Vender arvab, et Silva oskab juhtumi lahendamise juures abiks olla.

Silva keeldub – kuni ühe õhtuni, mil keegi üritab tema poega röövida.

Segaste sündmustega öös viskub. Mida tähendab emadus naisele, kellel tuleb kaitsta oma lapsi tõelise kurjuse eest?

Bretooni kuld.

Komissar Dupini juhtumid Jean-Luc Bannalec tõlkinud Elina Adamson 312 lk, pehme köide

Komissar Dupini kolmas juhtum viib ta Bretagne’i soolaväljadele, kus kaevandatakse kuulsat bretooni meresoola fleur de sel’i. Kohalikud soolakorjajad, palüdjeed, teavad rääkida, et fleur de sel’i eripärane lõhn viib mõistuse peast ja tekitab viirastusi. Dupin satub soolaväljadele ajakirjanik Lilou Brevali palvel, kelle sõnul on seal nähtud kahtlaseid mahuteid ja palub komissaril asja uurida. Kui Dupin soolaväljadel ringi vaadata otsustab, ründab teda äkitselt keegi salapärane isik. Ründajal õnnestub põgeneda ja mõne aja pärast avastatakse, et Lilou Breval on jäljetult kadunud. Selle juhtumi lahendamisel tuleb Dupinil koostööd teha aga kohaliku komissari Sylvaine Rose’iga, millest mees eriti vaimustuses pole.

Kuidas luua leinast elusat vabadust?

NAATAN HAAMER hingehoidja, pereterapeut

N

elja-aastane Helena arvab, et kui inimene ära sureb, siis pole enam tarvis muretseda, et ta ära sureb, siis ta on surnud. Lein algabki siis, kui me saame aru, mis tegelikult on juhtunud. Raskeks küsimuseks on aga alati, kuidas see kaotusvaluga täidetud aeg üle elada. Päriselt kogetud kaotuse korral ei ole enam maailm nii lihtne, kui neljaaastasel Helenal, kes liigub oma arutlustes mängleva kergusega elu-surma piiridel.

KUIDAS LEPPIDA KAOTUSEGA? Läbi aegade on inimene arutlenud selle üle, kuidas tulla toime elu piiratuse, kaotuste, sellest tingitud leinaga ja põletava valuga, mida ei saa enamasti füüsiliselt ravida. Eesti vanasõna lohutab sõnumiga: “lein on vanem kui meie”. Veidi ehmatavalt võib tänasele inimesele kõlada vanaaja õpetus, et hea perenaine leinab niikaua, kuni supipada pliidil keeb. 17. sajandil arvas Spinooza, et vabadus, mida inimene võib saavutada, ei ole vabanemine füüsilisest reaalsusest, vaid arusaamine reaalsusest ja meist enestest, kui selle ühest osast ja seega leppimine sellega, mis me oleme. See tähendab leppimist inimese piiratusega, paratamatute kaotuste ja loobumisega. Spinoozaliku

vabaduseni tuleb meil iga kaotuse puhul käia enamasti pikk teekond. (Paljudel jääb see hoopis käimata.) Igasugune loobumine ja lein on keeruline ning kauakestev protsess, millega toimetulek eeldab valmisolekut ja oskust kaotuse toimega silmitsi seista. Paratamatult vajame siinjuures nii aegade tarkust kui ka tänapäevast teadlikku teadmist, mis omavahelises sümbioosis on väärtuslik materjal toime­ tulekuks.

LEINAJA VALULINE TEEKOND Atle ja Kari Düregrovi raamat „Toimetulek leinaga” annab praktilisi nõuandeid, kuidas oma leinaga edasi elada ja toetada teisi nende leinas. Iga leinaja vajab tihti kaasteelist, kes aitaks kulgeda elusama elu poole. Lein pühib tuntud rajad hägusaks ja veab sageli meie elust elujõu välja. Lõppenud lugude tõttu kaotatud tulevik vajab uut sättumust, et sellest saaks taas nähtav tulevik. See tähendab vanade lugude lõpuni jutustamist ning kokkuvõtet olnust ja tänase valu tähendustest, et neid siis ajariiulile ritta seda. Nii sünnib ruum uutele lugudele ja elu saab jätkuda. Selle keeruka ja valuliku tee läbimine on vaevarikas töö, mida üksinda käia on enamasti hirmutav.

Kaotusega kaasnevad alati suured muutused, millele häälestumine võtab aega ja palju meie jõuvarusid. Kui Valdur Mikita arvab, et läbi aegade on eestlastele suurte muutuste ajal olnud

mets puhvriks või metsast saab ikka väge, siis tänapäeval elame pigem metsast kaugel. Kindlasti on meil ka täna metsast abi, aga leinaja vajab enda kõrvale esmalt ikka luust ja lihast inimest.

Viimast muidugi eeldusel, et inimene on sama tark kui mets. Seepärast on leinajat ümbritsevatel inimestel oluline teada, kuidas oleks parim viis tema kõrval olla. Sageli on aga leinaja kõrval olemine kõhedust tekitav, sest ei tea, kuidas ma peaks olema või mida ütlema, kuidas lohutama. Neile ja paljudele teistele leinaja olukorraga seotud küsimustele vastavad Atle ja Kari Dyregrov oma raamatu lehekülgedel. Samuti leiab raamatust endale kinnitust ja mõtteid leinaja ise.

Läbi selle raamatu ridade kulgedes saame selgust leinaprotsessist, ideid toimetulekuks või toimetuleku toetamiseks ja mõtteainet kaotuste järgse elu jätkumiste võimaluste kohta. Kui tahate leida vastust pealkirjas esitatud küsimusele, siis raamat „Toimetulek leinaga” võib teid aidata.

Toimetulek leinaga Atle Dyregrov, Kari Dyregrov tõlkinud Ene Aschjem 200 lk kõva köide