Page 1

Eesti tunded. Sõnaportreed Tunded on inimese elu lahutamatu osa. Ene Vainiku raamat „Eesti tunded. Sõnaportreed” on suurepärane lugemismaterjal kõigile, keda huvitavad tunded, nende olemus, roll inimeste igapäevaelus, arusaamad neist, nagu ka neist eesti keeles rääkimine ja kirjutamine. Raamatu andis välja Eesti Keele Sihtasutus. Vt lk 7

Ilmus noorteromaani konkursi võidutöö

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

uudised

AUTOR: ERAKOGU

uudised

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T

Olivia Saar – 85! Kirjastusel Petrone Print on hea meel õnnitleda kirjanik Olivia Saart, kel täitus 18. oktoobril 85 eluaastat. Olivia on laste südamesse kirjutanud palju lugusid, neist tuntumad on ehk Lõvi Lõrri ja Jänes Jassi seiklused, aga ka igat koolijütsi septembris kooli saatev luuletus „Kõik, kõik on uus septembrikuus”. Olivia Saar on olnud ka Eesti lastekirjanduse kujundaja ja taustajõud, tema haruldane kompositsioonitaju on leidnud toreda väljundi paljudes luule- ja proosakogumikes ning kuldraamatutes. Petrone Prindi sarjas „Parimad palad” ilmub kirjaniku sünnipäevaks tema lemmiklugude kogumik „Edev nina”, mille kujundas Made Balbat.

Oktoobri algul ilmus Mairi Lauriku romaan „Mina olen Surm”, mis on Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva korraldatud noorteromaani konkursi võidutöö. Raamatu peategelane on saladuslike võimetega koolipoiss Roomet – nimelt suudab ta ette näha inimeste surma ning mõnel juhul seda ka mõjutada.

„Sõda ja rahu” uues kuues Kirjastus Varrak on välja andnud Lev Tolstoi maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluva romaani „Sõda ja rahu”. Teos kujutab vene ühiskonda Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. Romaani on vene keelest tõlkinud Virve Krimm, Eduard Suursepp, Oskar Truu ja Marta Sillaots. Tegemist on uue korrektuuri läbi teinud vana tõlkega. Esimese raamatu korrektuuri luges Kai Nurmik, teise Eha Kõrge.

Waltari aateromaani uustõlge Lugejateni on jõudnud Mika Waltari romaani „Riigi saladus” uus tõlge, mille on teinud Piret Saluri. Aateromaaniks nimetatud teose ainestik on Piibli sündmused paasapühadest nelipühadeni. Sisulises mõttes eelneb „Riigi saladuse” tegevustik 2013. aastal eesti keeles ilmunud Waltari romaanile „Inimkonna vaenlased” (orig 1964), aga et viimane oli eesti keelde varem tõlkimata, siis mõjutas see ilmumisjärjekorda. „Inimkonna vaenlased” on „Riigi saladuse“ peategelase Marcus Mezentius Manilianuse poja Minutus Lausus Manilianuse mälestused 46.–79. aastani pKr. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Uus loodusraamatute sari

Raamatutegelasteks kostümeerituna on Frankfurdi raamatumessil sissepääs tasuta. Noored kasutavad seda võimalust heameelega.

Põnevad kohtumised Frankfurdis

Maagiline eneseabiraamat

KAIDI URMET

Novembri algul näeb Ajakirjade Kirjastuses trükivalgust erakordsete võimetega noore selgeltnägija Marilyn Kerro maagiahõnguline eneseabiraamat „Saatuse peegelpilt”, mis kõige muu hulgas annab nõu, kuidas erinevate elumuredega hakkama saada. Raamat on 2015. aastal Venemaal ilmunud „Otrazhenie sudbõ” täiendatud ja muudetud trükk.

T

Feldmanise viimased tuhat aastat Kirjastuselt Varrak on ilmunud tunnustatud stsenaristi Andris Feldmanise debüütromaan „Viimased tuhat aastat”. Tulevikus toimuv sündmusahel saab alguse peategelase kogemusest: ta juhtub nägema filmi „Terminaator 2” ning sukeldub ennast-unustavalt vanasse, 21. sajandi kultuuri.

Kirjastuste Liidu tegevjuht

äna algab Frankfurdis Euroopa suurim raamatumess. Messihallides on üle 7100 väljapaneku enam kui sajast riigist ning viie päeva jooksul külastab messi rohkem kui 275 000 inimest. Nagu eelmistelgi aastatel, on messil esindatud ka Eesti. Endalegi üllatuseks tõdesime, et Eesti Kirjastuste Liit on messil osalenud juba kakskümmend neli korda ja tänavu võime tähistada juubelit – oleme kohal kahekümne viiendat korda! Kui algusaastatel oli Eesti väljapanek pisike ja kasutati messi poolt pakutavat standardstendide kujundust ning varustust, siis alates 2000. aastast on rahvusvahelistel raamatumessidel osalemisel riigipoolne toetus ja tänu sellele oleme saanud suurendada oma väljapanekut ja pöörata enam rõhku ka stendi kujundusele. Esimese stendi kujunduse tegi meile Jüri Kaarma, aastate jooksul oleme tei-

nud koostööd Kristjan Mändmaaga ja Mae Kiviloga, stendi korrektse tehnilise lahenduse eest on hea seisnud Ekspodisain, Loominguline Kollektiiv ja Taveco Disain. Silmapaistev väljapanek on messil kindlasti oluline, ent kõige tähtsam on ikkagi pakutav sisu. Oleme Eestit ja meie autorite loomingut püüdnud esitleda põnevalt ja mitmekülgselt: esindatud on nii tarbe-, teadus-, laste- kui ilukirjandus, aga samuti ka keeleõpe ja Eestit tutvustavad trükised. Kontaktide vahetamise soovi ja ärihuvide korral jagame infot, kuid paremat valikut meie ilukirjandusteostest tutvustavad väliskirjastajatele Eesti Kirjanduse Teabekeskuse ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse esindajad. Nii nagu viimastel aastatel, on neil ka sel aastal palju kohtumisi ja messipäevad saavad olema pingelised. Millised kohtumised on edukad ja päädivad konkreetsete kokkulepetega, seda näitab aeg, sest tõlkeõiguste müügilepinguid ei sõlmita üleöö. Eesti kirjastajatele on messidel osalemisel ka teine pool. Siin on hea tutvu-

da uudiskirjandusega, uurida, mis võiks olla huvipakkuv Eesti lugejale. Missuguse saagiga Frankfurdist sel aastal naastakse, saame raamatupoodides näha järgmisel aastal. Frankfurdi raamatumessil on alates 1976. aastast olnud peakülaline – riik, mille kirjandus on tähelepanu keskmes. Tänavuaastasel messil on fookuses Flandria ja Hollandi kirjandus. Sel aastal on plaanis saksa keelde tõlkida ja avaldada tervelt 454 nimetust nende riikide autorite loomingust! Kohale on tulemas 70 kirjanikku Flandriast ja Hollandist, nendega on võimalik kohtuda nii messil kui ka üritustel väljaspool seda. Lisaks autoritega kohtumistele korraldab peakülaline mitmeid esitlusi, vestlusringe, kunsti- ja disaininäitusi. Paljud nendest üritustest toimuvad messi erinevatel lavadel või 2300 m² suuruses peakülalise paviljonis, osad ka linnaruumis. Frankfurt rõõmustab niivõrd suure kirjandusürituse toimumise üle ja seda teeme ka meie.

Kirjastus Tänapäev hakkab avaldama uut loodusraamatute sarja „Looduse lood”. Sarjas ilmuvad erinevad loodusraamatud nii eesti kui ka välismaa autoritelt. Sarja avaraamat on oktoobris sakslase Peter Wohllebeni üle maailma bestselleriks saanud „Puude salapärane elu” ning sellest järgmisena ilmub juba novembris Aleksei Turovski uus raamat „Teekond urust templisse”.

Eesti Helsingi raamatumessil 27.–30. oktoobril toimub Helsingis raamatumess, kus väljapaneku ja programmiga on esindatud ka Eesti Kirjastuste Liit. Esitleme hiljuti ilmunud soomendatud Rein Raua teost „Täiusliku lause surm”, samuti Andrus Kivirähki raamatut „Kaka ja kevad” ning Madis Jürgeni raamatut „Rindeoperaator Ivar Heinmaa”. Lisaks toimuvad teemaseminarid, kus arutletakse kirjandusest lähtuvatel teemadel. Vt ka www.estbook.com/valismessid

Mahajäetud paikade võlu Oktoobri teises pooles ilmub Rein Muuluka koostatud raamat „Abandonia: mahajäetud paigad Eestis”. Rohkete piltidega väljaandes tutvustab autor erinevaid mahajäetud paiku Eestis, nii mõisaid, elumaju, tööstuskui ka militaarobjekte. Tegu on ainulaadse sissevaatega kaduvasse või juba kadunud maailma, sest koostamisele kulunud aja jooksul on nii mõnigi neist juba hävinud. Raamatu avaldab Tänapäev. Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 23. novembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2016


varrak Argonaut Andrei Ivanov tõlkinud Veronika Einberg 328 lk, kõva köide

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

Tants lohedega Sarja „Jää ja tule laul” viienda osa 1. raamat George R. R. Martin tõlkinud Mario Kivistik ja Tarmo Vaarpuu 552 lk, kõva köide

Andrei Ivanovi uus romaan „Argonaut” on erinevate endasse sulgunud häälte metsik ja pidurdamatu voog. Need hääled räägivad eestivenelaste elust siin ja praegu ning kuuluvad tegelastele, keda tuleks nüüdisaja karmi mõõdupuu järgi võttes edutuks tunnistada. Kui tavaliselt kirjutab Ivanov emigrantidest, kodumaa kaotanud ja võõrsil elavatest inimestest, siis nüüd on järg jõudnud siseemigrantideni, kes ei leia kodumaal kohta ega asu. Andrei Ivanov on üks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat tähelepanu pälvinud eesti kirjanik.

Pärast suurt lahingut ripub Seitsme Kuningriigi tulevik juuksekarva otsas. Olukorda pingestavad aina uued ohud kõigist suundadest. Kõikjal üle maa süttivad tulised konfliktid. Liitlasi reedetakse ja suurel hulgal lindpriidel ja preestritel, sõdalastel ja soenditel, aadlikel ja orjadel tuleb silmitsi seista pealtnäha ületamatute takistustega. Taoline rahutu aeg, mil saatus põimub poliitikaga, viib paratamatult välja aegade suurima tantsuni. „Tants lohedega” on George R. R. Martini eepilise „Jää ja tule laul” sarja viies osa. „Jää ja tule laulu” raamatute põhjal on valminud suurejooneline telesari „Troonide mäng”.

Spioon Paulo Coelho tõlkinud Indrek Koff 168 lk, kõva köide

Oma uues romaanis toob Paulo Coelho lugeja ette Mata Hari salapärase elu. Mata Hari oli tantsija, kes ei peljanud alasti lavale astuda, paljude rikaste ja mõjukate meeste armuke ja julge teenäitaja, kes oli üle 20. sajandi alguse provintslikust piiratusest. Coelho esitab Mata Hari loo kirjade kaudu, mille peategelane kirjutab Pariisi SaintLazare’i vanglas, kus ta viibib kahtlustatuna spionaažis. Paulo Coelho on üks maailma populaarsemaid kirjanikke, kelle raamatuid on 160 riigis müüdud rohkem kui 195 miljonit eksemplari.

Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad (sekka ka mõni vaenlane) Jonas Jonasson tõlkinud Kadri Papp 248 lk, kõva köide

Hiljuti vanglast vabanenud MõrtsukAnders teenib leiba suurtele gangsteritele pisikesi tööotsi tehes. Tema elu võtab aga ootamatu pöörde, kui ta kohtub naispastoriga, kes on südames ateist ja kelle on kogudus just kantslist ära ajanud, ning kodutu hotelliregistraatoriga, kes peab elama peost suhu, sest ta vanaisa raiskas ära kogu tema päranduse. Kolmekesi ühendavad nad jõud, et viia ellu hulljulge plaan, mis põhineb MõrtsukAndersi hirmuärataval kuulsusel ja erilistel oskustel. Jonas Jonasson saanud maailmakuulsaks raamatutega „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” ning „Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga”. Jonassoni raamatuid on välja antud neljakümne viies riigis ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari.

Suvi jõel Marcia Willett tõlkinud Lii Tõnismann 272 lk, kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Suve kutsel koguneb Evie pere taas ilusasse vanasse jõeäärsesse majja, mida kõik südamest armastavad. Paraku avastab Evie saladuse, mis heidab ähvardavat varju kogu suguvõsale. Võib juhtuda, et see jääb viimaseks suveks, kus terve pere üksmeelselt koos on. Charliele avaneb võõrasema Eviele külla sõites oodatud võimalus pääseda korrakski eemale Londonist ja oma õnnetust abielust. Omajagu vaeva nähes, et saladused päevavalgele ei tuleks, soovivad nii Evie kui ka Charlie, et see suvi ei saaks iial otsa… Ons võimalik, et suvine õnn kestab igavesti?

2

ilmunud

FOTO DEMOKRAATI.FI

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Ronkmust Ann Cleeves tõlkinud Karin Suursalu 288 lk, pehme köide

Mika Waltari koos lähedastega.

Riigi püsimisest TIIT ALEKSEJEV

M

ika Waltari oli kirjanik, kes erinevalt koopasse aheldatud mehest, kelle pilk on suunatud ainult enda ette, suutis näha mitmes suunas. Peale selle pani ta oma romaanide kangelased otsima vastuseid küsimustele, mis olid piisavalt universaalsed, et kõnetada ka järgnevate põlvkondade lugejaid. Waltaril õnnestus kirjutada mõned ajatud ajalooromaanid, mis on tõepoolest märkimisväärne saavutus. Säärane romaan on ka 1959. aastal ilmunud „Riigi saladus”.

MAAILMA KÕIGE VÕIMSAM LUGU On mõistetav, et sügavalt usklikust perest kirjanik, kes on end romaanižanris tõestanud, pöördub varem või hiljem viimase kahe tuhande aasta võimsaima loo poole. Ning selleks ei pea üldsegi kristlane olema. Piisab, kui keskenduda Jeesuse loo koostisosadele: võõrvõimu rõhumine ja vabastaja ootamine, iidse ettekuulutuse järkjärguline täideminek, kangelase ilmumine, tema tõus ja langus, armastus, reetmine, alandus ja surm ning seejärel – täielik triumf. Isegi stsenaristika poolkohustuslik element „hinge pimedaim öö”, mis tähistab kangelase masendust, olukorra näilist lootusetust, millele järgneb tee üles, viitab lunastusloole. Maailmakultuur tunneb teisigi mõjuvaid ning universaalseid lugusid, nagu näiteks lugu kuningast, kes otsib igavest elu ja laskub hukkunud kaaslase leidmiseks allilma. Või lugu kuningast, kes eksleb aastaid eksiilis ning lõpuks kerjuseks maskeerununa koju naaseb, et oma õigust maksma panna. Või siis lugu kuningapojast, kes mängib hullu ning seab kavalaid püüniseid, et oma isa mõrtsukaile kätte maksta. Naatsaretlase loo tasemeni need ei küündi. Jeesuses on kehastunud ühtaegu revolutsionäär (templiesise tühjaks piitsutamiseni küündivad vähesed mässumehed), leebe õnnistegija, õiglane valitseja ning karm kohtumõistja. Tema lugu on niivõrd kinnistunud, et seda ei

pea isegi üle rääkima, piisab ainult viitamisest. Käesoleva teosegi lugeja on targem kui peategelane ning teab, mis saladusest on jutt, aga samas jääb kõik jätkuvalt varjatuks, salapära püsib ning romaani lõpp ei selgita midagi.

„NÜÜDISAEGNE” AJALOOLINE KARAKTER „Riigi saladuse” kangelase Marcus Mezentius Manilianusega ei ole raske samastuda. Ta on kahtlev, segaduses ja ümbritsejate arvamusest kergesti mõjutatav. Marcus soovib uskuda ning samas otsib ta pidevalt käegakatsutavaid tõendeid, mis seda usku kummutaksid. Läbinisti „nüüdisaegne” inimene. Seesama kahtlemine ning südamenõrkus, millele Maarja Magdaleena osutab, saabki Marcusele lunastuse otsimisel saatuslikuks. „Riigi saladusele” järgnenud romaanis „Inimkonna vaenlased” näeme Marcust hoopis trööstitumal kujul. Tullia, keda ta ihkab ning kelle eest ta põgeneb, on ta kinni püüdnud, Marcus on lahti öelnud kõigest sellest, mis oleks võinud ta õnnelikuks teha. Ta armastatu on surnud, tema poeg põlgab teda, tal on miljoneid sestertse, aga ta on vaene mees. „Riigi saladuses” ilmneb tulevik talle ainult hetkelise sähvatusena, kohtumisel Jeesusega, aga veel püsib lootus, et kõik läheb hästi. See lootus püsib meis kõigis, kõik märgid näitavad hävingut, aga ehk läheb veel mööda… Teinekord lähebki. Marcus vajab õnnelik olemiseks inimest, kes teda tingimusteta armastaks, kõigi tema nõrkustega. Kui seda inimest ei ole, siis on ta kadunud. Ta püüab teisi aidata, aga seegi ei õnnestu, isegi vabakslastud tõlgendavad ta heasoovlikkust arusaamatu kapriisina ning meelekindluse puudumisena. Marcus keskendub toimetulekule, tal puudub vaimne kompass, õigemini on tal see küll olemas, aga ta ei vaevu vaatama. On pakilisemaid asjatoimetusi. Seegi tundub nüüdisaegne... MUUTUVAD AJASTUD Mis peategelase ja „Riigi saladuse” eriti lähedaseks teeb, on asjaolu, et Marcus elab suure ajastumuutuse päevil. See-

sama muutus ümbritseb meidki. Ning põhiküsimuski on muutumatu: kas meil on lootust? Kas meil on lootust lunastusele, jumalariiki pääsemisele? Mida me selleks tegema peaksime? Kas riigi peale on üldse mõtet aega raisata? On see midagi, mis meid kindlamaks muudab, või lihtsalt ilus lugu, millel pole meie eludega mingit pistmist. Nagu ütleb „Riigi saladuse” pime kerjus: „Jumal on olemas, seda ma tean. Aga selles maailmas ei ole muud meelevalda kui raha ja rusikas.” Kas meil on lootust Euroopa ühtsusele ja seniste kokkulepete püsimisele või mängitakse islamismi ning üha uute diktatuuride tõusuga kõik kaardid ringi? Kas ajastumuutus tähendab ilmasõda? On see sõda juba alanud? Kas meil on niipalju meelekindlust, et suudame omaenda maist riiki kaitsta? Kas oleme nii tugevad, et peame vastu tormile, mis ida poolt koguneb? Kui palju saame selles liitlastele loota? Kelle peale me üldse loota saame? Kas on midagi, mis keerab maailma hävingult kõrvale, või tuleb mõistusele jõudmiseks järjekordne purustuste tsükkel läbi teha? Mida võiks Waltari looming neile küsimustele vastata? Võib-olla oleks efektne selle küsimusega lõpetadagi. Aga küsimärke on niigi palju saanud, nagu Marcuselegi. Kellele Laatsarus vastas: „See maailm on surma riik. Aga temas tuli tema riik maa peale.” Riigi saladus on sellega piisavalt hästi kokku võetud ning edasi peab otsima igaüks ise. Tõdemuses, et ajastumuutusega kaasnevad vapustused ja seniste struktuuride kokkuvarisemine, ei pruugi enam kahelda. Võimalik, et nende vapustustega kaasneb midagi helget, mõne õpetuse sünd või usuline taassünd. Selgusele jõudmiseks tuleb ajastumuutus läbi teha. Olgem siis kindlad.

Riigi saladus Mika Waltari tõlkinud Piret Saluri 376 lk kõva köide

Kodu poole rühkiva Fran Hunteri pilk langeb külmunud maapinnal ergavale värvilaigule, mille kohal tiirlevad rongad. See on Frani teismelise naabritüdruku Catherine Rossi laip. Kui politsei otsustab juurdluse avada, langeb kahtluste vari tervele kogukonnale. „Ronkmust” on Ann Cleevesi „Shetlandi” sarja esimene romaan, mis pälvis 2016. aastal auhinna Kuldne Pistoda. Raamatute põhjal on valminud populaarne BBC telesari „Shetland”.

Kuldne poeg Pierce Brown tõlkinud Marju Randlane 456 lk, pehme köide

Pierce Browni romaanis „Kuldne poeg” jätkab Darrow oma teekonda, et õiglus jalule seada ja oma rahvas orjusest vabastada. Darrow teab, et vabadusse viib ainult üks tee – revolutsioon. Ent ta ei tohi unustada ka, et ta ei võitle mitte kättemaksu, vaid lootusrikka uuestisünni nimel. Päritolult kõige madalamasse, punaste kihti kuuluv Darrow, kellest on tragöödia sunnil saanud mässaja, on imbunud inimkonda valitsevasse kuldsete ülemklassi, et seda seestpoolt hävitama hakata. Pierce Brown on New York Timesi menukite „Punane tõus” ja „Kuldne poeg” autor. Goodreads.com lugejad valisid „Kuldse poja” 2015. aasta parimaks ulmeromaaniks.

Uurivad Tommy ja Tuppence Agatha Christie tõlkinud Ralf Toming, Maia Planhof, Karin Suursalu 448 lk, kõva köide

Nagu detektiividel ikka, tuleb Tommyl ja Tuppence’il igas raamatus lahendada uus ülesanne ning sageli satuvad nad mingi kahtlase loo peale täiesti juhuslikult. Nii on nad „Salavastases” alles noored ning tahavad end proovile panna. Kui nad kuulutavad, et võivad minna ükskõik kuhu või teha ükskõik mida, ei arvesta nad paraku ohuga, millesse võivad sattuda. Sarja teine osa „V või W” viib lugejad ja kangelased Teise maailmasõja aegsele Inglismaale ja paljastada tuleb ohtlik natside agent. Kolmandas raamatus „Pöial sügeleb kui hull” satub sündmuste keerisesse eelkõige Tuppence, kellele tunduvad hooldekodus toimunud sündmused sedavõrd kahtlased, et ta hakkab neid uurima.


Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

ilmunud Sõda ja rahu. I ja II osa Lev Tolstoi tõlkinud Virve Krimm, Eduard Suursepp ja Oskar Truu 744 lk, kõva köide

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus. Romaan algab veidi enne Napoleoni sõjakäiku Venemaale, ajal, mil Venemaa aadel naudib oma kuldajastut, ja lõppeb 1812. aastal, kui Vene vägedel õnnestub prantslased Borodino all lõplikult tagasi lüüa. Oma sotsiaalse tausta ja maailmavaadete poolest on „Sõja ja rahu“ tegelaskond väga mitmkesine, ulatudes lihtsõdurist keisrini välja. Sõjakeerises, kus ristuvad erinevate ühiskonnakihtide püüdlused, saab ilmseks, kuivõrd hägus on piir ajaloo ja üksikisiku elu vahel. Ajaloosündmused mõjutavad nii või teisiti tegelaste isiklikku elu, ent ka ajaloosündmused ise võtavad kuju loendamatute isiklike sündmuste kaudu.

Sõda ja rahu. III ja IV osa Lev Tolstoi tõlkinud Virve Krimm ja Marta Sillaots 744 lk, kõva köide

Maailmakirjanduse olulisimate teoste hulka kuuluvas romaanis kujutab Lev Tolstoi (1828–1910) vene ühiskonda 1805. ja 1812. aastate vahelisel, Napoleoni sõdade aegsel perioodil. Romaani keskmes on kolme perekonna – Bolkonskite, Bezuhhovite ja Rostovite – saatus.

Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani Lara Williamson tõlkinud Tiina Viil 280 lk, pehme köide vanusele 8+

Becketi ainus soov on, et tema pere oleks terviklik. Aga tegelikkuses on isa otsustanud koos Becketi ja tema noorema venna Billyga ööpimeduses kodust põgeneda ja kõik, mis neil on, maha jätta. Kaasa arvatud Pearli, kes on olnud poistele ema eest. Becketi ja Billy pärisema on surnud, ja kui see juhtus, ei saanud Becket emaga isegi hüvasti jätta. Becketil pole aimugi, miks isa nii käitub ja kuidas pere taas ühte liita, aga koos oma venna Billy, Briani-nimelise teo ja ühe imelise tugitooli abiga asutab ta ennast teekonnale, mille käigus ta kavatseb oma südamesoovi täide viia. Lara Williamsoni südamlik romaan „Poiss, kes seilas tugitooliga üle ookeani” on põnev ja mõtlemapanev lugu, mis jõudis 2016. aastal ka Briti ühe olulisema lastekirjanduse auhinna Blue Peteri preemia lõppvalikusse.

Noor progeja Max Wainewright tõlkinud Piret Frey 134 lk kõva köide

Selle sammsammuliste juhenditega ja lõbusate illustratsioonidega raamatu abil õpib noor arvutihuviline kasutama Logo, looma arvutimänge Scratchis, programmeerima Pythonis, katsetama HTML-iga ja kirjutama JavaScripti, et teha ise lõbusaid veebilehti ja veel palju muudki. Robotitest abilised hoolitsevad selle eest, et kõik saaks selgeks mänguliselt ja loovalt.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Tulevik, kus elust on saanud hobi MERIT KASK

K

as armastusest piisab, et õigustada enda olemasolu maailmas, kus inimkond on muutunud kollektiivselt kasutuks? Sellise võimatu olukorraga seisab silmitsi Andris Feldmanise düstoopia peategelane Niko. Ometi suudab Feldmanis selles tulevikuloos sõnastada midagi, mis väga täpselt kõneleb meist ja meie ajast. Ei autori nimi ega sisukirjeldus viita sellele, et „Viimased tuhat aastat” võiks olla eesti autori kirjatöö, ent seda see siiski on. Tegu on Andris Feldmanise debüütromaaniga, ent kirjutamisega tegeleb autor igapäevaselt. Koos Livia Ulmaniga on ta mitme kodumaise seriaali, sh populaarse „Kättemaksukontori” stsenarist ja äsja esilinastus ka nende esimese kahasse kirjutatud stsenaariumi põhjal valminud mängufilm „Teesklejad”.

KASUTUKS MUUTUNUD INIMKOND Romaani „Viimased tuhat aastat” peategelane on 27-aastane Niko, kes elab tuleviku-Berliinis. Ilma suuremate katastroofideta on maailma elanikkond kahanenud paari miljardini ja suurlinnad on pooltühjaks jäänud. Sestpeale kui masinad hakkasid inimeste eest ära tegema ka kõige keerulisemaid töid alates riigi valitsemisest kuni psühholoogilise nõustamiseni, on inimeste osaks jäänud jõudeelu. Masinad hoolitsevad inimeste eest, nagu hoolitsetakse oma vanadekodusse pandud vanemate eest, kellele on loodud turvaline ja vaikne koht aeglaseks hääbumiseks ja suremiseks. Inimeste bioloogiline ellujäämistung on taandarenenud, lapsi ei sünni, elutahet ei ole. Kõlab ulmeliselt, aga ulmel on kõige sellega vähe pistmist. Uus tehnoloogiline reaalsus on siin täiesti viiendajärguline, oluline vaid niivõrd, kuivõrd see paneb paika tingimused, milles selle maailma elanikel tuleb oma päevi mööda saata. See omamoodi tagasihoidlikkus ja ülemäärase fantaasia puudumine annab romaanile tõetruuduse, mis ei jäta puudutamata.

FOTO AMRION

3

Andris Feldmanis

Ratsionaalselt võttes pole sellele masinate loodud ja maksimumini viidud heaoluühiskonnale midagi ette heita. Ainult et inimesel lihtsalt ei ole siin funktsiooni. Mitte mõnel üksikul õnnetul, vaid tervel inimkonnal tervikuna. Mida siis teha? Pühenduda sellele, mida igaüks teha tahab, sellele, mis on tore. Hea toit on tore, jalgpall ja rattaga sõitmine on tore, vedelemine on tore. Ja see vahest ongi kõige adekvaatsem reaktsioon, sest jõuga oma elu keerulisemaks elada, valida võimalus kannatada ja tööd rügada, kui seda vaja ei ole, oleks lihtsalt elukauge ja ebamõistlik. Mis tähendab seda, et elust on saanud hobi. See võiks olla põnev mõttemäng, kui poleks üht kõhedust tekitavat äratundmist, mis lugedes vargsi ligi hiilib: et kõik see, millest autor räägib, on kuidagi tuttav – see pole tulevik.

KAS ARMASTUSEST PIISAB? Oluline eeldus selle elukorralduse hoidmiseks on mitte liiga palju mõelda. Nii ongi kõik, mis väljakujunenud elukorra loogilist ja mõistlikku tasakaalu raputada võiks, vaikselt, aga pöördumatult igapäevaelust välja tõrjutud. Sest ükski mõistlik inimene ei taha endale ju halba. Ja see loogika heidab elust välja kultuuri, loomingulise eneseväljenduse, kõik, mis selles masinate loodud maailmas võiks veel olla inimeste pärusmaa. Peategelase Niko maailma tasakaal

lööb kõikuma, kui ta sõbra mahitusel vaatab filmi „Terminaator 2”. See jahmatab. Jahmatab tahe ellu jääda, mis filmi tegevust kannab. Milleks see kõik? Siit edasi tulevad juba järgmised küsimused. Kui sõber viib Niko mahajäetud galeriisse ja Niko näeb veidraid 21. sajandi installatsioone, süveneb tema jahmatus veelgi. Miks inimesed neid asju tegid? Veelgi keerulisemaks teeb aga tekkinud olukorra asjaolu, et kultuur puudutab. See toob Nikos esile tunded, millega ta ei oska toime tulla, milleks teda pole ette valmistatud. Näiteks igatsuse. Niko seisab tupikus. Tuttavasse ellu enam tagasi pöörduda ei saa, aga teed, mis siit edasi viiks, pole samuti näha. Ja nii nagu Vana Kultuuri elanikud, millesse Niko on nüüd sisse elanud, paneb ka tema kõik oma lootused ühele kaardile – armastusele. Niko kohtab Verat. Ent on ilmselge, et kahest inimesest jääb väheks, et suuta kõigele korraga põhjus ja tähendus anda. Niko ja Vera pole esimesed ega viimased, kes selle valearvestuse teevad.

Viimased tuhat aastat Andris Feldmanis 200 lk pehme köide

Parem ära põleda kui hääbuda KÜLLO ARJAKAS

25

aastat tagasi müügile jõudnud Nirvana plaat „Nevermind” tõi ansamblile peaaegu üleöö maailmakuulsuse. Album tegi ansambli vaieldamatust liidrist Kurt Cobainist mõneks aastaks tõelise kultusfiguuri. Suuresti just bändi uskumatu menu sai talle ka saatuslikuks. Albumi „Nevermind” muusika suutis 1990. aastate algul ühendada 20. eluaastates noored, kes – tüdinenuna neile pealesurutavast muusikast ja vanadest rokipeerudest – tahtsid nüüd kuulata iseenda muusikat, sellist, mis väljendaks nende tundeid. Ansambli läbilöögi 25 aasta meenu-

tusena ilmunud „Come as you are” keskendub Nirvana tee ja liidri mõtestamisele. Nirvana tähendas omamoodi tarbijamässu, kus võeti omaks see, mida sisimas tunti. Kui saabus tohutu kuulsus, siis otsustati bändis: teeme seda mängu kaasa seni, kuni suudame. Ning vaid aasta-poolteist hiljem tuli neil tunnistada: me teeme seda tööd ja see meeldib meile, aga me ei naudi seda enam, vähemalt kaugeltki mitte sellisel määral kui siis, kui sai igal õhtul harjutatud ja unistatud, mis tunne võiks olla kuulsusena. Michael Azerradi teos ilmus juba oktoobris 1993, põhinedes Nirvana liikmetega tehtud intervjuudel. Siin on ohtralt nii olustikulisi detaile kui ka ajastu üldistusi. Nad olid edukad ja nad polnud oma karjääriga rahul. Au-

tor sedastab: kui muusikast vihjeid otsida, siis poleks tohtinud üllatuda Cobaini äkilisest lõpust. Mitte ükski Nirvana lugu ei lõppenud vaikusse hääbudes. Nii sisaldab äsja ilmunud raamat kordustrükis lisandunud peatükki Kurt Cobaini elu viimasest eluaastast enne tema enesetappu aprillis 1994. Ta ütleb oma hüvastijätukirjas lühidalt: parem ära põleda kui hääbuda.

Come as you are. Nirvana lugu Michael Azerrad tõlkinud Kalle Klein 368 lk, pehme köide

ilmunud Äripunkarid õllemaailmas. BrewDogi ristiretk James Watt tõlkinud Virgo Siil 256 lk, kõva köide

Kahe noore kirgliku õllesõbrast šotlase asutatud BrewDogi pruulikoda on käivitanud käsitööõllerevolutsiooni, kirjutanud end rekordiraamatutesse ja loonud täiesti uue viisi äri teha. Raamatusse „Äripunkarid õllemaailmas” villib BrewDogi kaasasutaja James Watt oma edu kvintessentsi. Alates rahandustarkustest kuni turunduseni – siit leiad anarhistliku, asendamatu juhendi, kuidas enda kehtestatud tingimustel edu saavutada. James Watt asutas koos oma sõbra Martin Dickiega BrewDogi 2007. aastal ühes Kirde-Šotimaa tööstuspargi angaaris, mestis oli ka üks koer. Praeguseks annab ettevõte tööd enam kui viiesajale inimesele. BrewDogi käsitööõllesid imporditakse rohkem kui viiekümnesse riiki üle maailma. James Watt on korduvalt valitud aasta edukaimaks ettevõtjaks.

Õpilase inimkeha entsüklopeedia tõlkinud Kalle Klein 256 lk kõva köide

Nagu suur keeruline pusle, koosneb ka inimkeha tuhandetest tükikestest. See raamat viib sind retkele inimese sisemusse. Vaata, mis toimub sinu maos, naha all või soolestiku sügavaimates soppides. Saad teada, mitu kilomeetrit sinu vererakud liiguvad, miks sa luksud ja mis juhtub, kui sa küünarnuki ära lööd, või mis on sinu keha suurim organ, väikseim luu ja tugevaim lihas.

Taro käsiraamat. Ajalugu, ladumine ja tõlgendamine Liz Dean tõlkinud Marju Algvere 240 lk poolpehme köide

Tarokaartide tõlgendamine aitab näha valikuid, mõista suhteid, õppida minevikust, mõtiskleda oleviku üle ja valmistuda tulevikuks. Rahvusvaheliselt tunnustatud taroekspert Liz Dean annab „Taro käsiraamatus” asjatundliku ülevaate kõikide kaartide tähtsatest elementidest alates sümbolitest kuni seosteni astroloogia, numeroloogia ja kabalaga, ühtlasi õpetab, kuidas kaarte laduda, kui tahame saada vastuseid elu pakilistele küsimustele. Samalt autorilt on eesti keeles ilmunud populaarne „Kuldne taro” (2009, Varrak).

Universumi saladused 100 sümbolis Sarah Bartlett tõlkinud Kaja Riikoja 256 lk pehme köide

„Universumi saladused 100 sümbolis” on kaunilt illustreeritud kogumik sajast mõistatuslikust märgist ja sümbolist, mis aitavad mõista vanade kultuuride pühasid uskumusi ja rituaale ning siduda neid praeguse ajaga. Raamatu autor uurib, mida erinevad märgid ja sümbolid jutustavad jumalatest, keda kummardasid meie esivanemad, loojajumalatest ja emajumalannadest kuni Põhjala, inka ja hindu jumalateni. Ta kirjeldab maaja mütoloogia nägemusmao rituaali ning uurib tarokaartide, ennustus­ kalendrite ja sodiaagi rolli. Kõiki sümboleid on vaadeldud nende ajaloolisest, kultuurilisest, mütoloogilisest ja religioossest tähtsusest lähtuvalt.


ilmunud 4x4 reisid. Elu läbi kolme silma Väino Laisaar 304 lk kõva köide

Teleekraanilt tuttavad 4x4 seiklusrohked reisid on nüüd raamatukaante vahel. 4x4 ekstreemsete reiside filmimees Väino Laisaar on kirja pannud enda kui reisija ja operaatori mälestused. Kokku kirjeldab ta kuut Venemaad väisanud autoreisi, millest kaks on suvised ja neli talvised. Raamatust leiab lugusid ette tulnud seiklustest ja kohtumistest põnevate ja värvikate inimeste ning karmi loodusega, mis reisiseltskonna päevadeks seisma sundisid. Juttu tuleb ka reisirahva elutingimustest ning omavahelisest läbisaamisest, samuti uskumatust bürokraatiarägastikust, millega reisidel pidevalt kokku puututi.

Tumeaine Blake Crouch tõlkinud Andreas Ardus 304 lk pehme köide

„Wayward Pinesi” triloogia autori uus romaan „Tumeaine” on ulmemaailmast tuttavate kõrgtehnoloogiliste teadmistega rikastatud tempokas triller, mis räägib valikutest, käimata jäänud radadest ja sellest, kui kaugele on keegi nõus oma unistuste elu nimel minema. Jason Dessen on ülikooli füüsikaprofessor, kes elab oma naise ja pojaga täiesti tavalist elu. Ühel õhtul ilmub Jasoni ette maskis mees, kes ta endaga kaasa viib ja talle salapärast ainet süstib. Kui Jason ärkab, ei ole maailm tema ümber enam samasugune. Tema naine ei ole tema naine, tema poega pole kunagi eksisteerinudki. Jason on tunnustatud teadlane, geenius, kes on saavutanud midagi enneolematut. Midagi ilmvõimatut. Teekond tagasi endise elu juurde kujuneb ohtlikumaks ja hirmsamaks, kui Jason oleks eales osanud arvata. Ta peab silmitsi seisma iseenda varjatuimate külgedega ning võitu saama hirmuäratavast, näiliselt alistamatust vaenlasest.

Ambitsioonide ajastu Evan Osnos tõlkinud Lauri Liiders 384 lk pehme köide

Evan Osnos on ajakirja The New Yorker endine Hiina korrespondent, kes viibis riigis murrangulisel ajal, kui poliitikas, majanduses ja kultuuris toimusid põhjalikud muutused. „Ambitsioonide ajastus” kirjeldab Osnos üht Hiina põhikonflikti: kuidas üksikisikute püüdlused põrkuvad kompartei võimumängudega. Ta küsib olulisi küsimusi: miks kahekordistab Hiina valitsus investeeringuid, et piirata omaenda rahva vaba eneseväljendust? Miks on pluralistlik ja rikas Hiina ainus riik maailmas, kus Nobeli rahupreemia võitja vanglamüüride vahel istub? Kuidas mõtestavad erinevatest ühiskonnakihtidest pärit hiinlased oma elu pärast kaht aastakümmet, mis on pühendatud pidevale jõukusejahile? Suurepärase jutuvestmise ja peene irooniaga jälgib Osnos tavainimeste liigutavaid ja valgustavaid lugusid. Selgub, et elu uues Hiinas on lahing isiklike ihade ja autoritaarse riigikorra vahel, kus võitjaks saab jääda vaid üks pool.

WWW.HELIOS.EE

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

4

Lugemist seriaali „Sild” loojalt TIINA VIHMAR toimetaja

K

ogenud Rootsi tandem Hjorth & Rosenfeldt on krimižanri austajate jaoks kindel kvaliteedimärk. Michael Hjorth (snd 1963) on telesarja „Wallander” mitme osa stsenarist ja üks Rootsi tuntumaid filmi- ja teleprodutsente. Hans Rosenfeldt (snd 1964) on tunnustatud stsenarist ja Skandinaavia kõigi aegade edukaima telesarja „Bron/Broen” („Sild”) looja. „Silla” näitamisõigus on müüdud juba 170 riiki ning sarja kolmas hooaeg startis hiljuti ka Eestis.

ANTIPAATNE KRIMIPSÜHHOLOOG Üheskoos on mehed loonud viieosalise krimisarja „Sebastian Bergmani needus”, mille keskmes on krimipsühholoog Sebastian Bergman. Tohutus krimikirjanduse külluses eristub sarja peategelane oma vastandliku (et mitte öelda vastiku) karakteri poolest. Sebastian Bergman on mees, kes ei hiilga just oma sotsiaalse viisakuse ja taktitunde poolest. Ta on välja vihastanud ja endast eemale peletanud peaaegu kõik, keda ta tunneb, kuid vääramatu on fakt, et omal alal paremat meest naljalt juba ei leia. Nii asubki ta tööle keeruliste juhtumite kallal, ehkki motiivid, mis teda tegutsema ajendavad, on egoistlikud ja omakasupüüdlikud. See polnudki nii ammu, kui Sebastian Bergman oli lugupeetud profileerija, kes andis välja raamatuid ja pidas ülikoolis loenguid. Tal oli armastav naine ja kallis tütar, kuid 2004. aasta Aasia tsunami röövis temalt kõik. Nüüd on ta ennasthävitav inimvare, kellele pole jäänud muud kui oskus mõista kurjategijate käitumismotiive.

NORDIC NOIR Koondnimetusega „Sebastian Bergmani needus” tähistatud krimisari jääb oma olemuselt truuks Nordic noir’ile omistatud põhitunnustele, nagu kaamos, vägivald, põhjamaiselt karge loo-

SARI ON ÄRATANUD RAHVUSVAHELIST HUVI Krimisari on äratanud suurt rahvusvahelist huvi ja lisaks Euroopale on tõlkeõigused müüdud ka kaugematesse riikidesse nagu Hiina, Jaapan, Korea, Vietnam, Taiwan ja Austraalia. Hiljuti ilmus meie põhjanaabritel sarja viies osa, mis püsis kuu aega järjest Soome tõlkekirjanduse edetabeli esikohal. Suur edu on sarja saatnud ka Norras. „Sebastian Bergmani needuse” avaosa „Mees, kes polnud mõrtsukas” sündmused viivad Västeråsi linna, kust leitakse kuueteistaastase poisi ilma südameta surnukeha. Kõik niidiotsad näivad vihjavat Rogeri koolile, pealtnäha veatule Palmlövska erakoolile, mis varjab endas hämaraid saladusi. Teises osas „Mees, kes jälgis naisi” leitakse kuumalaine käes vaevlevas Stockholmis mitu naist jõhkralt mõrvatuna. Mõrvade käekiri toob meelde sarimõrvar Edward Hinde, kelle profileerija Sebastian Bergman viisteist aastat tagasi trellide taha saatis. Ja seal, Lövhaga range režiimiga vanglas, on Hinde kõik see aeg ka püsinud. Sebastian sokutab end vägisi uurimisrühma ja taipab üsna pea, et mõrvad on temaga seotud ning mitte keegi tema ümber ei ole kaitstud. Sarja kolmandat osa on oodata juba selle aasta lõpus.

FOTO PPENDIX_FOTOGRAFI

helios

Mees, kes polnud mõrtsukas Hjorth/Rosenfeldt tõlkinud Maris Sõrmus 408 lk, kõva köide

Michael Hjorth ja Hans Rosenfeldt.

dus, sünged metsad ja hämarad äärelinnad. Kriminaalseid lugusid lahendavad sellistes teostes tavaliselt intelligentsed uurijad, kes on oma töös edukad, kuid eraelus omadega kimpus. Just siin avaldub Hjorth & Rosenfeldti suurim trump: peategelane, kelle hämmastavalt antipaatne käitumislaad mõjub nagu sõõm värsket õhku. Sebastian

Bergmani peenpsühholoogiliselt lahti kirjutatud karakter on ühel ajal nii ärritav kui ka kaastunnet äratav. Esimesed kaks osa on olnud psühholoogiliselt veenvad, pingelised, hästi välja joonistatud karakteritega ja ettearvamatute pööretega. Neis raamatutes pole üleliia süngust ega ka vägivalda vägivalla pärast.

Mees, kes jälgis naisi Hjorth/Rosenfeldt tõlkinud Allar Sooneste 528 lk, kõva köide

Omavere sünge minevik SANDRA SAUL

K

irjanik Birk Rohelend on naine nagu orkester, kelle järgmist sammu on võimatu ette ennustada. Hariduselt geenitehnoloog töötab Birk igapäevaselt kommunikatsioonieksperdina. Birk on kirjutanud teleseriaale, avaldanud nii proosakui ka luuleteoseid ning noppinud nii mõnegi kirjandusauhinna. Nüüd on tema sulest valminud põhjamaiselt sünge triller „Sa pead suudlema Silvat”, mis on vormilt krimikirjandus, kuid raamatu kirjutamise põhjused ja eesmärgid on kirjaniku enda sõnul palju sügavamad. „Vägivallast tuleb rääkida, see on ainus tee vägivallatu ühiskonna poole,” ütleb autor ise.

UUS KODUMAINE PÕNEVIK „Sa pead suudlema Silvat” on Birk Rohelennu viies romaan, Silva Stökeli

kriminaalromaanide sarja avateos. Birk on öelnud, et Silva Stökeli lood said alguse omamoodi huvist inimeste vastu, keda hoitakse luku taga. Kas nad on kannatajad, kui nad ei ole tundnud teistsugust elu? Mis siis, kui see inimene ei ole selline „kannataja”, ühedimensiooniline kaart, nagu teda välja pakutakse? Sellest mõttest kooruski välja mitmeplaaniline psühholoogiline kriminaalromaan, mis lisaks tavapärasele „kes seda tegi?“ küsimusele uurib ka põhjuseid, miks sellised lood juhtuvad. Romaani kirjutamisel on Birgil eeskujuks olnud mitmed klassikud, kuid Birgi soov on näidata, et ka detektiiv on inimene, ta ei ole puust nukk, kelle elus ei toimu midagi peale lõputu teejoomise. Birgi lemmikautor on Dostojevski, kes on aidanud tal mõista, et iga kuritöö kõige huvitavam osa on psühholoogia.

KOHUTAVAD TÕED Teos algab pühendusega: Mäletades oma vanemaid ja kõiki neid inimesi, kes teadsid, mis meie kodus toimub, kuid ei võtnud kunagi midagi ette Rahulikust Omavere väikelinnast pärit Silva Stökel on edukas ajakirjanik ja väikelapse ema. Ta on kodukandist lahkunud ja oma elu pealinnas üles ehitanud. Kõrvalt vaadates tundub kõik ideaalne: tore abikaasa, ilus kodu, armas poeg. Tegelikult on Silva lõputult väsinud. Töö ei köida teda nagu vanasti, suhted mehega on pingelised ja poja sünnist saadik ei ole ta saanud korralikult magada. Ühel õhtul põhjustab Silva peaaegu avarii. Teda jääb painama tunne, et naine, kellele ta oleks äärepealt otsa sõitnud, on tema lapsepõlvesõbranna Helena. Aga see ei saa olla tõsi – Helena on juba aastaid tagasi surnuks kuuluta-

tud. Näriv kahtlus hinges, naaseb Silva Omaverre asja edasi uurima. Mida sügavamale ta kaevub, seda kohutavamaks muutub tõde, mida terve kogukond on aastakümneid varjanud. Omavere on läbini mäda ja korrumpeerunud ning päevavalgele ilmub üha uusi hirmsaid saladusi: armastuse-obsessioon, mis halvab kaine mõistuse; ilus tüdruk, kelle hing on lootusetult katki; pime kelder, mis ei olegi pikki aastaid tühjana seisnud...

Sa pead suudlema Silvat Birk Rohelend toimetanud Jan Kaus 288 lk kõva köide


5

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

ilmunud Mina olen Surm Mairi Laurik 224 lk, pehme köide Tänapäeva noorteromaani konkursi võitja

Roomet on täitsa tavaline poiss. Pealtnäha. Aga Roometil on saladus, mida ta isegi päris hästi ei mõista, võime või vägi, mis on kummaline, hirmutav ja arusaamatu… ning aina süveneb. Aga miski ei lähe päris nii, nagu Roomet on ette kujutanud ja ootamatud sündmused sunnivad teda ümber hindama oma senist elu ning hakkama kasutama oma kummalist väge. Kuid kas tal on õigus sekkuda teiste eludesse? Teiste surmadesse?

Jube tädi David Walliams tõlkinud Maria Lepik 360 lk, kõva köide

Kas sinul on mõni jube sugulane? Suurem vend, kes ainult kiusab? Vanaema, kes sunnib sööma jäledat kapsasuppi? Onu, kes räägib kohutavalt igavaid anekdoote? Igatahes ei pääse ta ligilähedalegi Stella tädile Albertale. Stella tädi Alberta on kõige jubedam tädi, kes kunagi elanud. Ja tal on kuri plaan, kuidas Stellast vabaneda, et saada endale tüdruku hinnaline pärandus. Õnneks on Stellal piisavalt südikust ja üks kõhedusttekitav salarelv…

Evelini uued lood Ketlin Priilinn kujundanud Angelika Schneider 232 lk, kõva köide

Evelin on julge ja asjalik üheteistaastane tüdruk, kellel on kolm venda ja kolm õde. Raamatu esimeses loos „Evelin ja naabripoiss” jäävad Evelin ja tema õed-vennad ootamatult mitmeks päevaks vanemateta koju. Evelinist saab väiksemate kantseldaja ja peale selle tuleb tal aidata hädas naabripoissi. Loos „Evelin on detektiiv” läheb Evelin aga tööle kasside varjupaika ja püüab sõprade abiga tabada Nõmmel kasse ja koeri röövivat kurjategijat.

Väljasõit rohelisse Arkadi ja Boriss Strugatski tõlkinud Maiga Varik 206 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Vendade Strugatskite legendaarne ulmeromaan, milles Maad külastanud tulnukad jätavad endast lahkudes maha mitu prahti täis maandumispaika, mida hakatakse nimetama Tsoonideks. Sellele kraamile lähenevad ettevaatlikult, aga väga uudishimulikult inimrotid, stalkerid, kes üritavad surmaga riskides sealt kübemeid varastada. „Väljasõit rohelisse” uusversioon on Boriss Strugatski poolt täiendatud, lisatud on järelsõna ja Ursula K. Le Guini eessõna.

Teekasvataja naine Dinah Jefferies tõlkinud Krista Kallis 454 lk, kõva köide

Kui nooruke Gwendolyn Hooper kohtub võluva leskmehe Laurence’iga, ei ihka ta muud, kui abielluda, sõita mehe romantilisse teeistandusse Tseilonil ning hakata täitma oma rolli täiusliku naise ja emana. Kuid elu ei kujune sugugi selliseks, nagu Gwen oli oodanud. Kohalikud on vaenulikud, naabrid reeturlikud, sugulased salalikud. Isegi ta oma mees osutub kellekski teiseks. Ja siis tuleb tema ellu saladus, mis võib purustada kõik…

WWW.TNP.EE

tanapaev

Teistmoodi Eesti HANNA VESKIOJA

R

MIDA UNUSTADA, MIDA MÄLETADA? Käesoleva raamatu valmimise käigus on külastatud Eesti mõisaid, koole, kirikuid, pommivarjendeid, kolhoosi- ja

I

nimestena kaldume me end samastama pigem loomade kui puudega: me tunneme üle liigi piiride ulatuvat sugulust nähes, kuidas ahvid oma sotsiaalseid üksteise puhastamise rituaale läbi viivad või elevandid lahkunuid leinavad. Peter Wohlleben püüab oma üle maailma ülimenukaks kujunenud raamatus lugejat veenda, et ka puud on sotsiaalsed olendid, suhtlevad üksteisega pidevalt, hoolitsevad haigete eest ja kasvatavad kogukonna noorimaid. Ta soovib, et me tunneksime sugulust ka puudega, mis võiks innustada meid ka senisest enam nende ökosüsteeme kaitsma ja hoidma. Puud n-ö räägivad üksteisega lõhna-

Aare Olander 320 lk, kõva köide

Abiks lugejale koostanud Vidrik Ormusson 528 lk, kõva köide

Jõelaev Marcus Emajõel. Kunagi Tartu Ülikooli kasutuses olnud ja nüüd Kvissentalis roostetavat laeva kasutati 2014. aastal filmi „Supilinna salaselts” ühe võttepaigana.

sovhoosirajatisi, kaevandusi, raketibaase, kortermaju, vabrikuid ja muid inimtekkelisi paiku – igapäevase elutegevuse materiaalse pärandi esindajaid. Kõigil näitamiseks välja valitud kohtadel on üks kitsendav ühisnimetaja: mahajäetus. […] Inimese loodu kõneleb selle looja maailmapildi kohta palju. Ühtmoodi kõnekas on see, kui kõrge on lagi mõisahoones ning kui kõrge rehielamus või hoopis hilisemas taluhäärberis; see, kus on kaev ja kus ait kui suurel ja mis kujuga taluõuel; see, kuhu on ehitatud küla koolimaja ja millised näevad välja selle aknad; see, et üldse on olemas korterelamud ja raketibaasid – inimese tehiskeskkond näitab inimest ennast, tema mõtteid ja väärtusi. Teadmisi, mis kunagi inimesel olnud, ning mis on tema enda ja tulevikus sündinud ning sündivate inimeste olemust juba ette ära määranud: need on vastu võetud ja peale surutud, edasi antud, endanäoliseks muudetud, ja iseenda välja mõeldud teadmised. Tööstusharud tekivad ja kaovad, kunstivoolud tulevad ja lähevad, poliitilised vaenlased saavad liitlasteks kuni järgmiste sõdadeni – see on inimese loodu sünd ja surm. Teadus- ja tehnikaajalugu on diskreetselt lineaarne ja sellega määramatu: igasuguse uue tuleku järel uuendusalu-

sed asjad kaovad oma seniselt positsioonilt, et ruumi teha uuele ja kasulikumale. Inimese mälu aga töötab teistmoodi, eelistades järjepidevust: igasuguse uue tuleku järel uuendusalused asjad ei kao, vaid pigem nihkuvad nende uute ja veel vanemate sugulasasjade suhtes, sobituvad ümber ning liiguvad kas ette- või tahapoole, kui üritada selle arenguprotsessi kirjeldamiseks ruumikujundeid kasutada. Ometi, Peeter Torop on öelnud, et iga ajastu peab tegema valiku unustamises ja mäletamises. Unustamine kustutab ja mälu moonutab, kirjutas Milan Kundera. Paikade, ehitatu mahajäetus on inimest määravate teadmiste seesuguse muutumise üks väljendus. Tulevik on unustamine ja sihilik-sihitult valikuline ajaloost loobumine. Teke ja kadumine on ühe lehe kaks poolt.”

Abandonia. Eestimaa mahajäetud paigad Rein Muuluka kujundanud Tõnis Kipper 240 lk, kõva köide

Meie vaiksed naabrid REIN EBANUTT

Tartu kadunud vaated Pea 650 fotol on linnaosade kaupa vaadeldud Tartu muutumist viimase 150 aasta jooksul ning kõrvutatud kunagisi kaadreid praegustega. Seejuures on ära toodud mitmeid haruldasi ülesvõtteid, mis leitud välismaa arhiivist. Raamatu esmatrükk ilmus 2013, uues väljaandes on tehtud mõningaid sisulisi parandusi ning lisatud kaadreid vahepeal muutunud paikadest Tartu kesklinnas.

aamatus „Abandonia. Eestimaa mahajäetud paigad” avaneb Eesti lugejaile üsna ootamatu, seni vähe tähelepanu pälvinud nurga alt – kunagi inimeste loodud ja seejärel looduse meelevalda jäetud paikade kaudu. Enam kui kahesajal pildil näha olevad kalmukohad, linnuse- ja mõisavaremed, lagunenud koolid ja kirikud, tühjalt seisvad talud, tuulikud ja tuletornid, kaevandused ja tööstushooned, militaarehitised ja uuselamud seisavad kõrvu nende rajamist, kasutamist ja hääbumist avavate tekstidega.

MAHAJÄETUSE SUURSUGUSUS Raamatu geograafiline haare on lai – militaarrajatistest Saaremaal Kreenholmi vabrikuteni Narvas, ordulinnuse varemetest Valgamaal Dvigateli tehaseni Tallinnas. Kõik need kummituslikud kohad, mida inimene enam vajavat ei tundu, on pilti ja sõnasse jäädvustatud sügava estetismi- ja pieteeditundega, mis leiab seletuse juba raamatu saatesõnast: „Mahajäetud paika sattusin esimest korda nelja-aastaselt. Mul oli küll keelatud Tallinna kesklinna servas asunud kodutänavalt lahkuda, aga naabripoiss, minust mõni aasta vanem, läks sõpradega seiklema ja mul ei kõlvanud ju neist kehvem olla. Meeles on külastatud koha grandioossus. Läbi avara portaali viis tänavalt majja käsipuudeta kivitrepp. Ees ootasid valgusküllased saalid kõrgete lagedega nagu katedraalil ning põhjatult pimedad šahtid. Hall betoon, roostekarva rauapraht, harjumatu kaja harjumatus vaikuses ja tolmulõhn – mind valdas ühekorraga aukartus ja põnevus selle paiga fantoomlikkuse ja suursugususe ees. Et keegi oli selle ehitanud ja siis lihtsalt seisma, vabaks jätnud, ei mahtunud mulle pähe. See koht oli eriline. Sellest hetkest on varemed mu küllastumatu idée fixe. Hiljem muidugi selgus, et aastate jooksul nii suureks mõteldud paiga näol oli tegemist nõukogude ajal pooleli jäänud tavalise pisikese, kahekorruselise tüüpkortermajaga.

ilmunud

de kaudu, nagu näiteks Aafrika akaatsiad, kui kaelkirjakud neilt lehti sööma hakkavad. Akaatsiad, mida süüakse, eritavad hoiatavat lõhna, mis annab lähedal asuvatele liigikaaslastele märku, et oleks mõistlik hakata tootma kibedat toksiini, mis peletab kaelkirjakud eemale. Puud suhtlevad ka nende juurte ümber põimunud tohutute seeneniidistike kaudu, mis on võimelised edastama elektrilisi signaale ja keemilisi ühendeid. Nagu autor näitab, võivad ühe kogukonna puud saata oma haigetele või nõrkadele kaaslastele juurte kaudu tervendavaid suhkruid, ning mõni mets hoiab oma vanimate liikmete kännud elus veel kaua pärast seda, kui nende tüved ja oksad on lagunenud. Suures osas soovib Wohlleben märku anda, kuidas sajanditepikkune met-

saharimine on puudele kahju teinud, eriti harvendusraie, mis takistab maaaluste sidekanalite loomist. Kuid veelgi enam püüab ta julgustada lugejaid lihtsalt metsas jalutama ja puid endid kuulama. See raamat on esimene lähemal ajal ilmuvast sarjast, milles on loodusteemalist lugemist nii kodu- kui välismaistelt autoritelt.

Puude salapärane elu Peter Wohlleben tõlkinud Olav Renno kujundanud Liis Karu 220 lk, kõva köide

Suurepärase kujunduse, loogilise ülesehituse ning inimsõbraliku formaadiga Vidrik Ormussoni koostatud tsitaadikogumik „Abiks lugejale” on ustav kaaslane. Eriti neile, kellel siiani jutu- või luuleraamatuid polnudki. Või polnud aega neid üles otsida. Kes aga pidi varem mõne olulise mõtte püüdmiseks riiulite viisi köiteid läbi tuhnima, leiab vajaliku info edaspidi siitsamast. Valimik sisaldab üle 2400 tsitaadi rohkem kui 250 autorilt ja enam kui 450 eri allikast.

Tervendav teadvelolek. Praktiline juhis valu ja stressi kahandamiseks ning heaolu taastamiseks Vidyamala Burch Danny Penman tõlkinud Ragne Kepler 280 lk, pehme köide

See raamat õpetab toime tulema valuga, kasutades iidseid meditatsioone, mis olid Läänes veel hiljaaegu suuresti tundmata. Raamatu tuumaks olevale 8-nädalasele programmile kulub päevas 10–20 minutit. Katsed on näidanud, et teadveloleku meditatsioon võib tõsta organismi loomulikku paranemisvõimet ja olla sama tõhus kui valuvaigistid.

Esimene suutäis. Kuidas me sööma õpime Bee Wilson tõlkinud Ragne Kepler 336 lk, pehme köide

Me teame hästi, mida tuleb süüa ja mida mitte. Aga me ei tee nii. Mis ja millal läks valesti? Nõustudes, et söömine on õpitud käitumine, saame aru, et raske pole infot mõista, vaid uusi harjumusi omandada. Briti toidukriitik Bee Wilson aitab selles raamatus söömisega rahu teha. Ta näitab, et nii täiskasvanutel kui ka lastel on tohutu potentsiaal õppida uusi, tervislikke toitumisharjumusi.

Veidram kui väljamõeldis. Paeluvaid ajaloomärkmeid Giles Milton tõlkinud Matti Piirimaa 380 lk, pehme köide

Giles Miltoni köitvas raamatus esitab ta sada veidrat ajaloo kullatera; lookest, mida võiks lugeda nagu väljamõeldist, ehkki tegemist on täiesti tõepäraste juhtumitega. Sellesse põhjalikult uuritud spioonide, kurjategijate, kannibalide, seiklejate ja orjade galeriisse on koondatud 20 sajandi jooksul kuuel mandril aset leidnud seiku, mis heidavad valgust nii mõnelegi kurikuulsale ajaloojuhtumile ning iseäralikult värvikatele isikutele (ja loomadele).


Eesti kirjandusmuuseum

Mida peaks teadma regilaulust? Küsib MARI SARV, vastab AADO LINTROP

Mida võiks Sinu meelest iga eestlane teada regilaulust?

Tavateadmine piirdub enamasti väga üldise ettekujutusega värsimõõdust, millele enamasti osatakse lisada ka algriim ja -maie lõpuline tegevusnimi. Paremal juhul ollakse teadlikud ka parallelismist. Hoopis tähelepanuta jääb see, et regilaulu väikseimaks koostisosadeks võib üksiksõnade asemel pidada mitmest sõnast koosnevaid kinnisväljendeid ehk vormeleid. Lauliku jaoks olid esituse juures olulised just vormelid, mis aitasid nii vanu laule meelde tuletada kui uusi luua. Vormelid omakorda moodustasid suuremaid sisulisi üksusi (nimetan neid motiivideks), mida oli väheste muudatustega võimalik kasutada erinevates lauludes. Nii oli iga uus laul pärimusega tihedalt seotud. Millised teemad on Sinu raamatu keskmes ja kuidas oled nendeni jõudnud?

Regilaulude vormelikeel on võimaldanud meieni jõuda paljudel motiividel, mille varasem tähendus on kadunud aegade hämarusse. Mõningate selliste leidmine ja nende üle arutlemine on mulle huvi pakkunud. Olen mõtisklenud selle üle, kes on meie laulude neli

neitsit, millest kõneleb Suure tamme lugu, milliseid ennustamisega seotud motiive võib leida regilauludest, kuidas on võimalik vanadest ristiusu eelsetest koostisosadest luua kristlikku laulu, kas regilaulud on tänapäevani kandnud šamanistlikke elemente, milline võis olla kunagine ettekujutus sellest, kust ja kuidas laulud tulevad. Lisaks on raamatus ka üks vene-jaapani sõjast rääkiva uuema rahvalaulu käsitlus ja arutlus Väravamängu usundilise tagamaa üle. Enamuse teemadeni on mind juhatanud hõimurahvaste usundite uurimisel saadud teadmised liidetuna isikliku laulmiskogemusega. Kuidas meie regilaulude lood haakuvad teiste soome-ugri rahvaste vanema pärimusega?

Regilaul haakub juba vormiliselt küllaltki hästi mitmete idapoolsete soomeugri rahvaste, näiteks manside ja hantide laulupärimusega. Kui samasugust värsimõõtu kohtab seal juhuslikumalt, siis parallelism, algriim ja vormelikeel on väga olulised. Oma eelmises raamatus „Loomisaja lood” (2014) kirjutasin muuhulgas ka neist asjadest ja näitasin, kuidas ühed ja samad kinnisväljendid esinevad lisaks lauludele ka juttudes ning ületavad keelepiire. Kui läänemeresoome kultuuriregioonis saame mõnikord võrrelda terveid laule, siis ida poolt leiame enamasti ühiseid motiive, mitte terveid lugusid.

Meetodi vastu Paul Feyerabend tõlkinud Kalle Hein 416 lk, pehme köide

Terava keelega teadusfilosoofi Paul Feyerabendit (1924–1994) peetakse koos Thomas Kuhniga sotsioloogilise orientatsiooniga relativistliku teaduseteooria esindajaks. „Meetodi vastu” on Feyerabendi kuulsaim teos. Lühidalt kokku võttes ütleb see raamat, et ühtne teaduslik meetod on müüt. Teadlased kasutavad tegelikkuse tunnetamiseks kõiki vahendeid. Tunnetusprotsess on niivõrd keerukas, et kui püüaksime seda hõlmata metodoloogiliste normidega, takistaksime paratamatult edasiliikumist. Ükskõik missugust metodoloogilist reeglit proovitakski välja pakkuda, varem või hiljem seda rikutakse. Just reeglite rikkumine üldse arengut võimaldabki. Raamat sisaldab Tiiu Hallapi järelsõna ning ilmub sarjas „Avatud Eesti Raamat”.

Mida inimene tõeliselt vajab? Elamise normtasemete teooria Mario Rosentau 294 lk, kõva köide

Inimese vajadusi käsitletakse raamatus tavalisest rangemas võtmes: tõeliselt vajab inimene seda, milleta ta kannaks tõsist kahju. Kõik muu on lihtsalt soovid. Tõsine kahju inimesele võib seisneda kestvas kannatuses, keha või psüühika püsivas kahjustuses või inimliku võime, väärtuse või omaduse kaotuses. Igal vajadushüvel on võime vältida mingit tüüpi kahju. Vajaduse

rahuldamine tähendab vastava kahju vältimist. Vajadushüved tagavad normaalse edenemise jätkumise, nende puudus tingib selle, et käivituvad ebanormaalsed taandeprotsessid. Inimeste normaalseks eluks on vaja hüvesid teatud koguses – see on vajaduse normtase. Üle normtaseme on vajadus rahuldatud ja ähvardav kahju välditud. Alla normtaseme on vajadus rahuldamata ja inimene minetab vältimatult midagi väärtuslikku. Ehkki inimlik kahju on hägus ja muutlik, on see mõõdetav. Kahju põhilisi mõõtühikuid on inimelu aeg. Üks kaotatud päev elus ei tähenda tingimata veel tõsist kahju, kuid raisatud päevade kuhjudes muutub kahju üha tõsisemaks.

Filmidraamatehnika Olev Remsu 392 lk, kõva köide

Kuidas teha head filmi? Esmalt on selleks vaja head stsenaariumi. „Filmidraamatehnika” pakub selle kirjutamiseks täpseid juhiseid, võttes eeskujuks maailma filmiklassika suurimad korüfeed ja nende loomingu tipud. Raamat vaatleb seda, kuidas luua lugu (narratiivi, süžeed), kuidas individualiseerida tegelase karakterit, kuidas kirjutada tegelaste isikupäraseid dialooge. Seletatakse, mis on üldse dramaturgia ning kuidas see jaguneb. Mis on konflikt ning kuidas selleni jõutakse? Mis on väljapääsmatu olukord? Mis on draamasituatsioon? Mis on žanr? Raamatus antakse vastus neile ning teistelegi küsimustele, mis stsenaariumilooja ette kerkivad.

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

Kahe vahel. Artikleid kirjandusest ja elulugudest EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, 8 Rutt Hinrikus 350 lk, pehme köide

Hästi valitud sõbrad. Aado Lintrop Kui vana on siis ikkagi regilaul?

Kui selle koostisosadest rääkida, siis ehk kuni paartuhat aastat, aga laulud kui tervikud on palju nooremad – enamasti sajast viiesaja aastani.

Loomisaja laulud. Uurimusi eesti rahvalaulust ERA toimetused, 35 Aado Lintrop 160 lk pehme köide

6

Ilmunud

Raamat on inspireeritud Eesti Kirjandusmuuseumi kultuuriloolise arhiivi kogude uurimisest läbi mitme aastakümne ja pakub võimalusi näha seoseid autori biograafiate ja teoste vahel: artiklites on juttu Karl Ristikivist, Karl August Hindreyst, Marie Underist, Asta Willmannist, Helga Nõust, Reed Mornist ning Noor-Eesti ajast. Ühtede kaante vahel moodustavad Hinrikuse artiklid monograafilise tervikkäsitluse eesti kirjanduse ja kultuuriloo mitmest olulisest peatükist.

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS ilmunud

WWW.KIRMUS.EE

Artikleid Karl Ristikivist ja tema kirjanduslikust ümbrusest EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost, 9 Janika Kronberg 240 lk, pehme köide

Karl Ristikivi oli läbi elu teel, tema Arkaadia oli sõnakunst. Kuigi Ristikivi ise eelistas jääda avalikkuse ees tagasihoidlikuks, ei olnud ta siiski erak. Pilt temast poleks terviklik heade sõpradeta, kellest lähimad olid kirjanikud Kalju Lepik, Arvo Mägi, Bernard Kangro, Valev Uibopuu ja Ilmar Talve. Raamat tugineb arhiivimaterjalidele kirjanike isikuarhiividest, selle kõrval Ristikivi eakaaslaste meenutustele.

Võnnu kihelkonna kohanimed ja minevik ERA toimetused, 34 Lemming Rootsmäe, Ilse Rootsmäe 752 lk, pehme köide

Raamatus on ligi 6000 kohanime ning rikkalikult kohapärimust Võnnu kihelkonnast ja sellega piirnevatelt Kambja kihelkonna aladelt. Algmaterjali kogusid Lemming ja Ilse Rootsmäe 1960. aastail.

Kandle-Jussi ehk Johannes Rosenstrauchi muusikapärand Guldžahon Jussufi 366 lk, kõva köide

Eesti kandlevirtuoosi Johannes Rosenstrauchi alias Kandle-Jussi (1891–1958) nime ümbritseb nii sära kui ka salapära. Teda võib pidada üheks esimeseks eesti rahvapillimeheks, kes üritas elukutselisena läbi lüüa. 1944 põgenes KandleJuss Rootsi. Tema looming on inspireerinud Eduard Tubinat klaveritsükli „Neli rahvaviisi minu kodumaalt” loomisel. Kandle-Jussi tuntud viisile „Vändra polka” on teinud kooriseadeid Arvo Pärt, Eik Toivi ja Adolf Vedro.

Väike linnuraamat rahvapärimusest Mall Hiiemäe 224 lk pehme köide

Muistses maailmapildis on linnud inimesele otsekui omataolised. Linnud on sõnumitoojad, olgu ilma, loodusandide, viljasaagi, sõdade, sünni, abiellu astumise või surma kohta.

WWW.TYK.EE

Akadeemiline ja lihtne Hasselblatt

E

stofiilist kirjandusteadlase Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse ajalugu” ilmus esmakordselt saksa keeles (2006) ning on esimene eesti kirjanduse ulatuslik käsitlus, mis pärineb välismaalasest uurija sulest. Raamat vaatleb kirjandust kultuuriloolises kontekstis ning hõlmab kogu eesti sõnakunsti toodangut, alustades rahvaluulest ja esimestest trükistest ning lõpetades 21. sajandi alguse võrguväljaannetega. Kümme aastat hiljem jõudis teos ka eesti keelde. Seejuures on autor eestikeelset lugejat silmas pidades kohendanud mõningaid lõike ning puhuti täiendatud ka bibliograafiat kirjandusteaduslike või kirjanduslooliste uurimuste osas, ent tervikuna kajastub raamatus eesti kirjandus 2006. aasta seisuga. Hasselblatt käsitleb eesti kirjandust kui eesti keeles kirjutatud kirjavara, mida tuleb lahus hoida Eesti(maa) kirjanduse kontseptsioonist. Seetõttu ei leia tema raamatus eraldi fenomenina kajastamist näiteks Eesti territooriumil kirjutatud saksa- või muukeelne kirjandus ega ka murdekirjandus. Rein Veidemann on oma arvustuses (Postimees, 17.06.2016) „Eesti kirjanduse ajalugu” õigusega nimetanud Hasselblatti opus magnum’iks. Raamat on seda nii mahu poolest (autori enda sõnul veerand miljonit sõna) kui ajaloolise ja kultuurilise ulatuse poolest:

Cornelius Hasselblatt

Hasselblatt on üle vaadanud pool tuhat aastat eestikeelset kirjasõna. Imbi Paju on välja toonud (Sirp, 29.07.2016), et kui et kui „[e]estlaste kirjutatud akadeemilised kirjanduslood ei ole suutnud õhutada kirjandust armastavate inimeste kirge, ergutada filosoofilist ja psühholoogilist lähenemisviisi eesti kultuuriteadvuse suhtes”, siis Hasselblatt teeb seda. „Tema teoseid iseloomustab läänelik, narratiivne, lihtne, akadeemilisest kroonulikkusest vaba lähenemisstiil. See teeb [...] „Eesti kirjanduse ajaloo” lugemise huvitaks ka tavalugejale ja peaks meid motiveerima tegudele.” Raamat on ilmunud humanitaarteaduslike monograafiate sarjas „Heuremata”.

Cornelius Hasselblatt (PhD, snd 1960) on keele- ja kirjandusteadlane ning ajaloolane ja tõlkija. Ta on õppinud Hamburgi ja Helsingi ülikoolis fennougristikat, ajalugu ja kirjandusteadust. Ajavahemikul 1998−2014 oli ta Hollandis Groningeni ülikoolis soome-ugri keelte ja kultuuride professor. Tema kesksed uurimisvaldkonnad on eesti keel ja eesti kirjandus, eriti keelekontaktid ning eesti kirjanduse vastuvõtt ja levik saksa keeles. Ta on avaldanud ligi 400 artiklit, esseed ja arvustust, 20 monograafiat ja toimetanud üle 15 kogumiku. Ta on tõlkinud üle 30 eesti autori saksa (ning koos Marianne Vogeliga hollandi) keelde, kõige rohkem näiteks Andrus Kivirähki, Jaan Krossi ja Viivi Luike. Aastast 2015 on ta Eesti Teaduste Akadeemia välisliige.

Eesti kirjanduse ajalugu Cornelius Hasselblatt tõlkinud Mari Tarvas, Maris Saagpakk, Ave Mattheus 736 lk, kõva köide


7

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

WWW.PETRONEPRINT.EE

petrone print

Klipid noorte elust

Laigid on kogu su elu Ulrieke Ruwisch tõlkinud Triin van Doorslaer 72 lk pehme köide

Raamatus „Väljatõugatu” satub tähelepanu keskpunkti noor Robert, kes elab tavalist teismelise elu: käib koolis, hängib sõpradega ja teeb trenni. Ühel päeval muutub Roberti elus aga kõik. Klubis peol olles jätab ta oma mobiili korraks järelevalveta. Hiljem avastab ta õudusega, et keegi on postitanud tema nime alt internetti siivutu pildi klubi tagumises nurgas kirglikult suudlevatest klassikaaslastest, kes omavahel ei käi ja kellel on tegelikult kaaslased olemas. Pärast sellist jama põlgab teda terve klass ja ka parimad sõbrad pööravad talle selja. Keegi ei saa aru, kuidas Robert võis midagi nii nõmedat teha, ehk-

Ene Vainik 327 lk kõva köide

Tunded on inimese elu lahutamatu osa. See raamat on suurepärane lugemismaterjal kõigile, keda huvitavad tunded, nende olemus, roll inimeste igapäevaelus, arusaamad neist, nagu ka neist eesti keeles rääkimine ja kirjutamine. Autori jaoks on põnev olnud ka tundesõnade päritolu jälgede ajamine, sõnade seiklused murretes ja tähenduste transport läbi sajandite.

Linnu silmad Mudlum 184 lk,kõva köide

Mudlumi kolmas raamat liigub mööda unenäolist, tihedat meelekangast. Erinevaid jutte ühendab illusoorse ja reaalse vaheline pingeväli. Kohal on kõiksugused metafüüsilised teemad, aga neile on lähenetud mõnusa kodukootud nurga alt, mis muudab tõsise ja pühaliku naljakaks ja lähedaseks ning tõstab nii mõnegi igapäevase asja erilisesse aupaistesse.

Hõbeda laulud Luulet 2015–2016 Kärt Hellerma 142 lk, pehme köide

Kärt Hellerma kolmas luulekogu „Hõbeda laulud” mõjub oma kompositsioonilt valikkoguna. Nõtkelt registreid vahetades käsitleb see vahedal pilgul kaasaega ja esitleb mahedal moel müütilist maailma.

ilmunud Tenerife pihtimused. Kuidas paradiisisaarel ellu jääda Joe Cawley, tõlkinud Tanel Veske 344 lk, pehme köide

Joel ja tema elukaaslasel Joyl saab kõrini oma elust Põhja-Inglismaa väikelinnas ja nad otsustavad minna Tenerife päikesepaistesse baari pidama. See ei loe, et neil pole varasemat baaripidamise kogemust ega ka kuigivõrd raha selle hullumeelse ettevõtmise jaoks, sest nad mõtlevad ainult ühest – paradiisist mere ääres. Raamat on hädavajalik lugemine neile, keda pole siiani maha jätnud mõte kolida soojemasse kliimasse. Või neile, kes tunnevad kihku kirjutada köögikapi peale „Tšau-pakaa, ma nüüd lähen, ärge mind tagasi oodake!” ja minnagi. Autor on tunnustatud reisi- ja ajakirjanik ning selle raamatu valisid Briti reisikirjanikud parimaks reisiromaaniks.

Minu Saksamaa. Kirju lapitekk Marianne Suurmaa 304 lk, pehme köide

Tänapäevane Saksamaa on kirju nagu lapitekk: rahvusvahelised metropolid ja romantilised väikelinnad, veinikülad ja õlleaiad, keskaegsed kindlused ja kaunid pargid, moodsad tehased ja hea elujärg. Peale kirjususe iseloomustavad seda maad aga reeglid. Kord peab olema! Ametilt joogaõpetaja ja koolitaja, elab autor praegu perega Lõuna-Saksamaal. See raamat on lugu seiklustest ja eneseotsingust, millesse on põimitud killukesi argipäevast viiel võõrsil viibitud aastal.

WWW.EKSA.EE

Luule on rahva keele geenius REIN VEIDEMANN TLÜ emeriitprofessor (autointervjuu põhjal)

T

änavu on vähemalt kaks mu kolleegi jõudnud kahe raamatu ilmutamiseni. Esto- ja fennofiilist Groningeni õpetlane Cornelius Hasselblatt avaldas oma mälestusraamatu „Ma armastasin eestlast”; eesti keelde jõudis ka tema kümne aasta tagune saksa keeles ilmunud „Eesti kirjanduse ajalugu“. Viimasega suhestub otseselt akadeemik Jaan Unduski monumentaalne „Eesti kirjanike ilmavaatest,” millele sekundeerib samalt autorilt osalt enesevaatluslik „Teekond Hispaania.” Nende, vaieldamatult kahe suure filoloogi ja kirjandusinimese kõrvale võtan asetuda nüüd ka oma kahe raamatuga – mõlemad luulekogud. Antoloogia „Sada hetke eesti luules” hakkas ilmet võtma aasta tagasi, kui Postimehe nädalalõpu arvamus- ja kultuurilisasse „Luulehetk – hetk luules” olin valinud ja kommenteerinud taasilmutamiseks mõnikümmend luuletust. Eeskujuks oli mõni aasta tagasi kirjutatud „101 eesti kirjandusteost” – samuti antoloogia, aga ilma näideteta, mis poleks olnud mahu tõttu võimalikki. Luuletusi saab aga näidata. Valiku lähtekohaks oli luuletaja suhe (oma) ajaga, mis ulatub hetkest igavikuni. Valida oleks olnud palju. Käisin läbi kogu eesti luuleloo, mida õnneks esinduslikult koondab Karl Muru koostatud „Sõnarine”. See oli nagu värav iga luuletaja

enda loomingu juurde. Paljude autorite puhul võtsingi sellest väravast sisse astuda. Oli elamuslikke avastusi, kogesin taaskord seda, mida luule kohta on öelnud Ain Kaalep: luule on iga rahva keele geenius, selle rahva hinge ja vaimu ilmutus. Nõnda ma neid siis enda jaoks ümber trükkisin ja mõtestasin ning võtan nüüd ka jagada lugejaga. See on eesti luulelugu tekstides: sada luuletajat, igaühelt üks – niisiis avaldamismahult kõik võrdsel positsioonil. Valimi aluseks on luuletusse sadestunud hetk, mis avaldub seoses mingi sündmuse, meeleseisundi, ruumi või looduse ilminguga. Teadaolevalt on niisugune ühele hetkele keskenduv antoloogia esmakordne ja selle lisaväärtuseks on luuletusi saatev koostaja kommentaar. Iga antoloogias esindatud autor on juba ise kohtumishetk, millele lisandub võimalus elada koos temaga läbi luuletuses jäädvustunud hetk ning saada seejärel osa taustast ja tõlgendusest. Valik on mõistagi subjektiivne, ent usaldusväärsuse ja esinduslikkuse tagamiseks on kommentaariumis kaasatud teistegi kirjandusteadlaste ja -kriitikute seisukohti ning hinnanguid. Ei saa jätta siin tunnustamata raamatu toimetajat Mari Kleini. Ümberkirjutustes võis ju tekkida vigu, erinevatel luuletustel oli erinevaid versioone, aastaarvud vajasid kontollimist, raamatule tuli lisada mahukas register. Ja liigutatud olen ka kunstnik-kujundaja Piia Ruberi pühendumusest. Kinnitan, et see pole enese saba kergitamine: „Sada hetke eesti luules” sobib oma kauni

FOTO: TOOMAS HÜTT

Eesti tunded. Sõnaportreed

pekkikeeramisel – kui nii väljenduda – mängivad ka nemad oma rolli. Mõlema noore vanemad kihutavad elu kiirteel, neil on mitu asja korraga käsil ja aega oma teismeliste probleemidesse süveneda pole. Eriti Roberti loos jääb kõlama vanemate ja ka kogukonna ülejäänud vanemate inimeste (õpetajate, juhendajate) manitsev toon, et „ju sa ikka ise midagi tegid”. Ja nii ei leiagi noored vajalikku tuge sealt, kust võiks seda esmajärjekorras oodata. Paljud teismelised otsustavadki tihtipeale oma mured endale jätta, kuna „vanemad ei saa nagunii millestki aru”. Mõnikord on see ka tõsi. Ja nii jäävadki mured rääkimata, lahendusi otsides usaldatakse pigem sõpru või proovitakse üksi hakkama saama. Enamasti jäädakse aga hätta. Sari „Klipid elust” pakub esmapilgul keerulistele probleemidele lihtsaid elulisi lahendusi.

ki on ka neid, kelle meelest on petistele koht kätte näidata mehetegu. Üksikud õlalepatsutused üldises vihatulvas, mis kommentaariumist vastu vaatab, ei huvita aga Robertit. Tal ei õnnestu kuidagi oma süütust tõestada, sest keegi ei usu teda, isegi talle meeldima hakanud tüdruk, ka vanemad ega politsei mitte. Asi väljub kiiresti kontrolli alt ja põhjustab vägivalla- ja vihkamislaine, millega on Robertil üha raskem toime tulla. Neis raamatutes on oma roll mängida ka noorte vanematel, võib isegi öelda, et ühtpidi on need raamatud küll noortele, kuid sama hästi võivad neid lugeda ka lapsevanemad, sest laste elu

EESTI KEELE SIHTASUTUS ilmunud

Daniel Höra tõlkinud Triin van Doorslaer 88 lk pehme köide

FOTO RYAN MCGUIRE/ GRATISOGRAPHY.COM

N

oortel on muresid teatavasti rohkem kui üks. Tihtipeale tuleb nende kõigiga ka korraga tegelda ja siis on – nagu öeldakse – juhe koos nii neil endil, nende sõpradel kui ka vanematel (kui juhtub, et see mure nendeni üldse jõuab). Uus noortesari „Klipid elust” pakub igas raamatus ühe probleemiloo. Selles sarjas keskenduvad autorid erinevatele teemadele, millest noored ikka kõnelevad ja mille üle pead vaevavad: keerulised sõbrasuhted, populaarsuse otsimine, reetmine, kiusamine, armastus, kodunt põgenemine, vanematega läbisaamine, alkoholi- jm sõltuvus. Nendes lugudes on peategelasteks noored ise. Raamatus „Laigid on kogu su elu” lahendatakse Hannah’ lugu. Hannah’l on vähe sõpru ja teda ei võeta kampa. Vanematelt saadav taskuraha ei võimalda üldse moodne välja näha. Ta on üksi ja õnnetu, kuigi tema suurim soov on olla populaarne, selline, kellega kõik sõbrad tahaksid olla ja keda poisid vaataksid. Virtuaalmaailmas on ta aga loonud endale teise identiteedi ja naudib seda täiel rinnal, flirdib poistega, on äge ja julge. Ta särab südamete ja laikide paistel, teeb kõik, et neid oleks rohkem. Iga natukese aja tagant kontrollib Hannah, kui palju on neid lisandunud. Teda ei häiri, et see ei ole päriselu, sest loeb ainult see, et kuskil ta vähemasti on populaarne. Kuid õudusunenägu ei lase end kaua oodata, kui ta laadib flirtimislainel endast üles paljastava foto. Algab väljapressimine ja võidujooks avalikuks tulemisega.

Väljatõugatu

Sada hetke eesti luules Rein Veidemann 222 lk kõva köide

Lausungid ja pausid Rein Veidemann 80 lk kõva köide

17. oktoobril sai kirjanik ja kultuurikriitik, Tartu ja Tallinna ülikoolis eesti kirjandust ja kultuuri õpetanud Rein Veidemann 70-aastaseks.

vormiga olema ka kinkeraamat. Aga mu tänavune teine raamat, luulekogu „Lausungid ja pausid” (debüüt 70. eluaastal!) peab kõnelema iseenda eest. Kirjandus- ja kultuurikriitikuna, mis on ju olnud mu loomingulise elu üks põhiväljundeid, olen seda meelt, et arvustajal peaks olema ette näidata ka oma kirjanduslikke „atestaate”, olgu tõlkijana, mõne suurema uurimusena või koguni ilukirjandusliku loomingu endana. 18.-19. sajandi literaadiseisus lausa nõudis luuletamisoskust. Luuletanud olen rööbiti kriitikutegevusega,

omamata ambitsiooni olla nimetatud luuletajana. Märkan siiski, et mitte ainult mu esseistika (sh akadeemilised kirjutised), vaid ka proosatööd sisaldavad üksjagu kujundeid. Kujund on mu nõrkus. Otsin kõikjalt (mitme)tähenduslikku sõnumit ning olen kirjutades püüdnud ka ise seda järgida. Mõnikord võtab see literatuurse vormi, mõjub üle paisutatult (mis teha, kui temperament on niisugune!), aga enamasti, loodan, teenivad kujundid sõnumi päralekandmist ja ikka sedasama – eesti keele geeniust. Mõnikord mõtlen, et kirjaniku kohustus ja vastutus seostubki oma rahva keelelis-kujundilises jäädvustamises. Kirjandus on üks mäletamisviise ja maailmas on palju rahvaid, kes eksisteerivadki veel vaid kirjanduses.


Tallinna ülikoolI kirjastus JAAN LAHE Marc Jimenezi „Mis on esteetika?” on olulise tähtsusega teos nüüdisaegse esteetika, kunstiajaloo, kunstiteooria ja kultuuriteooria valdkonnas. Jimenez annab ülevaate sellest, kuidas arutlused kunstiteoste mõtte ja väärtuse üle irdusid pikkamisi usust ja metafüüsikast ning teisenesid 18. sajandil eraldiseisvaks valdkonnaks. Raamat sobib kõigile, kes soovivad paremini mõista nüüdiskunsti, selle saamislugu ja olulisemaid suundumusi, aidates neid seostada tähtsamate esteetika teooriate ja mõistetega. „Theodor Adorno ja Friedrich Nietzsche uurija Marc Jimenezi raamat pakub lugejale väärt võimalust kaasajastada oma teadmisi Lääne kultuuriruumi esteetikast kui valdkonnast, „mis arutleb kunsti ja kunstiteoste üle, luues teatud kontseptuaalse maailma, mis moodustab teadmise”. Autor näitab, kuidas antiigist alates on kunsti ja selle kogemisel vallanduva tunnetusprotsessi iseloomu tõlgendatud, demonstreerides ühtlasi, kui oluline on kunstiloomingu ja selle toime probleem kõigi aegade filosoofiates olnud. Muu hulgas arutleb Jimenez ka nüüdiskunsti heterogeensuse, selle nautimise ja „ilutuse” teemadel ning põhjendab üldise esteetikateooria võimatust,” on teose kohta öelnud kunstiajaloolane Krista Kodres.

Mis on esteetika? Marc Jimenez tõlkinud Mirjam Lepikult järelsõna Margus Vihalem 382 lk, pehme köide

ilmunud Kreeklased ja Idamaad. Homerosest maagideni Walter Burkert tõlkinud Jaan Lahe järelsõna Mait Kõiv 272 lk, pehme köide

Kreeka kultuuri tähendust tänapäeva Euroopa tsivilisatsioonile ei ole võimalik üle tähtsustada. Kreeklased olid esimesed eurooplased, kes võtsid kasutusele tähestikkirja, hakkasid maailma ratsionaalselt seletama ja ühiskonnakorralduse üle mõtisklema. Paljud meie arusaamad sellest, mis on õige, ilus ja hea, on päritud just kreeklastelt. Kreeka kultuuri tugev mõju kogu ülejäänud Euroopale ja põhjalikumate teadmiste puudumine sellele eelnenud tsivilisatsioonidest lõi euroopa ajalooteadvuses aga käsitluse „Kreeka imest” – vanakreeka kultuuri tekkimisest ilma oluliste välismõjudeta. Pärast Vana-Ida kirjasüsteemide (kiilkirja ja hieroglüüfide) dešifreerimist 19. sajandil hakkas aga selgeks saama, et kreeka tsivilisatsioon oli Vana-Ida kultuuridest tugevasti mõjutatud. Tänaseks on käsitlus Vahemere piirkonnast kui ühtsest kultuuriruumist üldtunnustatud. Šveitsi teadlane Walter Burkert annabki oma raamatus põhjaliku ülevaate erinevate Vana-Ida kultuuride mõjust kreeka tsivilisatsiooni tekkimisele. Raamat ei ole mõeldud ainult spetsialistidele, vaid kõigile ajaloost ja vanadest kultuuridest huvitatuile ning aitab ka euroopa kultuuri näha palju laiemas ja avaramas kontekstis kui paljud teised Euroopa ajaloole pühendatud teosed seda võimaldavad.

Nr 6 (104) 19. oktoober 2016

8

Vene poeedi ja kriitiku Zavjalovi kolm Eestit

S

ergei Zavjalovi esseekogu „Ars poetica. Valik esseid” avab uudse ja erudeeritud vaate mitteametlikule, aga ka ametlikule nõukogude luulele. Autorile esitas mõned küsimused raamatu tõlkija Aare Pilv.

FOTO NINA RANTALA

Proloog Euroopa tsivilisatsioonile

WWW.TLU.EE/ET/KIRJASTUS

Oled Eestis andnud välja juba kaks raamatut, millised on Sinu suhted Eestiga? Paljudele Piiteri kultuuritegelastele, eriti nõukogude ajal, oli Eesti „peaaegu välismaa”.

Eesti on tõesti mitu korda minu ellu „tunginud”. Esmakordselt 1980. aastate algul, kui veetsin umbes kuu Tallinnas. Kuigi olin juba üle kahekümne, oli see minu esimene kogemus linnast, kus kõik ei rääkinud vene keeles (ainult pooled) ja Euroopa keskaega sai peoga silitada. Nõukogude tsivilisatsioon tarastas tavainimese kogemuse eest, mis võinuks talle saada traumaatiliseks. Siiski ihkasid inimesed kas või natuke piiluda nn euroopalikku pidu, mida ta kujutas endale ette nagu lastemuinasjuttu. Tallinn sobis sellesse rolli: inimestes, kes teadlikult ei rääkinud vene keeles, oli tunda vaenu režiimi vastu, mida nad kogesid koloniaalsena. Režiim ja kolonialism ei vaimustanud mindki. Mingil hetkel tekkis tunne, et asun vaenlase leeris. Ja see oli minu vaenlase vaenlane: tugev elamus! Mäletan, et kirjutasin tollal kirgliku ja naiivse nõukogudevastase luuletuse.

Sergei Zavjalov

Teine kord puutusin Eestiga kokku umbes kakskümmend aastat hiljem Arvo Pärdi „Tabula rasat” kuulates. Mulje oli nii tugev, et mingiks ajaks jäi Eesti helilooja mulle kaasaegse muusika kehastuseks. Kolmandat korda tuli Eesti minu juurde Jaan Kaplinski venekeelsete luuletuste kaudu, mida mul oli au toimetada. Jällegi, kunagi varem polnud veel elav luuletaja, minu vanem kaasaegne, minus tekitanud sellist sügavat elamust. Tundus, et pärast tema raamatut

peaks kõik luuletajad vait jääma. Kauaks: nädalateks, kuudeks, et kuulata seda vaikust, mida Kaplinskil on õnnestunud kõlama panna. Milline on Sinu retseptsioon Venemaal? Tean, et näiteks ka „Ars poeticas” ilmunud artikkel Krivulinist tekitas vastakaid reaktsioone.

Jah, äratõukamine nende poolt, keda ma nimetasin „retromodernistideks”, oli raevukas. Mind süüdistati korraga nii trotskismis kui ka stalinismis.

Asi oli selles, et ma rikkusin nõukogude intelligentide üldist reeglit: identifitseerida end revolutsioonieelse eliidiga, s.t vaadata asjadele n-ö aristokraatide pilguga. Pole oluline, mis mõttes: genealoogilises, vaimses, intellektuaalses või nonkonformistlikus. Teadvustasin järsku, et erinevatesse sotsiaalsetesse klassidesse kuuluvate inimeste „tõde” on ka erinev. See, mis on ühele klassile pääsemine, on teisele hukk. Nii panin toime andestamatu reetmise. Aga enda klassist erineval positsioonil on põhimõtteliselt võimatu asuda. Artikkel Tvardovskist on näiliselt täiesti apologeetiline, kuid ajas omakorda raevu need, kelle jaoks on talumatu katse leida nõukogudelikule koht üldises Euroopa vasakpoolses kunstilises kontekstis. Nende jaoks pole vasakpoolseid ja parempoolseid, vaid omad ja võõrad. Sisuliselt tundsid nad minus õigesti ära klassivaenlase: selle asemel, et sotsiaalse surve tekitatud haavu säästa, ei anna ma neile rahu, traumeerin neid.

Ars Poetica. Valik esseid Sergei Zavjalov tõlkinud Aare Pilv 269 lk pehme köide

Tuhat aastat itaallastega HEETE SAHKAI

G

iuliano Procacci „Itaallaste ajalugu” (esmatrükk 1968) on seni populaarseim käsitlus Itaalia ajaloost – käesoleva tõlke aluseks on raamatu neljas väljaanne. Teos on kirjutatud ennekõike mitteitaallastest lugejaskonda silmas pidades ning sobib seega hästi ka neile, kes Itaalia ajalooga alles tutvuma asuvad.

KÜMNE SAJANDI SÕLMKÜSIMUSED „Itaallaste ajalugu” hõlmab pea kümmet sajandit aastast 1000 kuni 20. sajandi keskpaigani, keskendudes Itaalia ajaloo peamistele poliitilistele, majanduslikele, ühiskondlikele ja kultuurilistele sõlmküsimustele. Keskne teema, millele viitab ka teose pealkiri – itaallaste, mitte Itaalia ajalugu –, on poliitiline killustatus ja ka kildkondlikkus, sealhulgas linnriikide fenomen ja selle majanduslik-poliitilised, kultuurilised ja ühiskondlikud tahud. Nii näiteks võib 13. sajandi viimast veerandit poolsaarel iseloomustada kui kõigi sõda kõigi vastu. Poliitilise killustatusega on seotud ka rahvusliku ja keelelise ühtsuse küsimus. Selles kontekstis on teoses esiplaanil intellektuaalide ja haritlaste tähtsus alustades Dantest, ning humanismi roll Itaalia ajaloos, mis võib olla mõneti vastuolulisem kui mujal Euroopas: „[h]umanistide ühiskondlik aktiivsus piirdus õilsa isikliku valikuga ning Itaalia ühiskond jäi seetõttu ilma oma loomulikest „teejuhtidest”. Kõigil suurtel revolutsioonidel, ka intellektuaalsetel, on oma hind.”

Riigi ühendamine ja iseseisvumine 19. sajandi teisel poolel tegi poliitilisele killustatusele lõpu, kuid tõi autori hinnangul kaasa uued probleemid: Piemonte kuningriigi ja ülejäänud Itaalia liitmisel siiski ei kadunud lõhe „valitsejate ja valitsetute, eliidi ja massi vahel”. Sügav sotsiaalmajanduslik ebavõrdsus Põhja- ja Lõuna-Itaalia vahel püsib siiani ning selle ajaloolised põhjused on samuti üks teost läbiv teema. Itaalia elu tänapäevani mõjutavate faktoritena leiavad veel käsitlemist valusad küsimused fašismi põhjustest ja teise maailmasõja tähendusest Itaalia jaoks, aga ka kapitalismi ja liberaalse parlamentarismi areng, koloniaalpoliitika, sotsialistliku ja kommunistliku liikumise teke ning poole valimine külmas sõjas.

SIDE ÜLEJÄÄNUD EUROOPAGA Sisemise killustatuse kõrval näeb autor Itaalia ajalugu määrava tegurina ka riigi seotust ülejäänud Euroopaga. Kord on Itaalia Euroopa keskus – „Rooma ja Itaaliata ei oleks kristlikku kultuuriruumi sellisena olemas” –, kord ääreala. Itaalia on osa nii Euroopa majandusest kui ka keerulisest poliitilisest malelauast. Tähelepanu saavad nii keisririigi ja paavstivõimu pingelised suhted keskajal, Hispaania ja Habsburgide ülemvõimu ja jõudude tasakaalupoliitika, Prantsuse revolutsioon, Napoleoni vallutused ja restauratsiooniajastu kui ka esimene ja teine maailmasõda ning külm sõda. Raamat on varustatud autori põhjaliku järelsõnaga, milles ta selgitab oma metodoloogilisi lähtekohti ja vaateid

Ottavio Vannini „Michelangelo näitamas Lorenzo di Medicile fauni pead”. 1638–1642 fresko Palazzo Pitti, Firenze

ajalookirjutusele ning polemiseerib alternatiivsete käsitlustega. Teose autor Giuliano Procacci (1926–2008) on tunnustatud Itaalia ajaloolane, kes 1950. aastate algul Prantsusmaal õppinuna oli tugevalt mõjutatud nii Prantsuse Annaalide koolkonna metodoloogiast kui ka Itaalia ajalookirjutuse ja poliitilise mõtte traditsioonidest, eelkõige Antonio Gramsci vaimsest pärandist. Tema sulest on ilmunud käsitlusi nii Machiavellist kui ka uusaja ja eriti nüüdisajaloo kohta.

Itaallaste ajalugu I ja II osa Giuliano Procacci tõlkinud Heete Sahkai I osa: 235 lk, II osa 303 lk pehme köide

Ajaleht RAAMAT nr 104 (oktoober 2016)  
Advertisement