Page 1

Uus romaan Piret Raualt Täiskasvanutele mõeldud romaan „Verihurmade aed” räägib naisteajakirja peatoimetajast, omapärasest vanaprouast ja muudest tegelastest, kelle teed ootamatult ristuvad. Raamatu avaldas Tänapäev. Vt lähemalt lk 6

Paabel tuleb!

2019. aasta Paabeli raamatukogu kultuurikonverents kannab pealkirja „Aja vaim. Koha vaim“ ja toimub 6. detsembril, sedapuhku Tallinna Keskraamatukogus. Varasemalt põhiliselt kirjanduselule ja -teemadele keskendunud konverents on viimastel aastatel võtnud kursi ka muude kultuurivaldkondade poole. Sel aastal kuuleb konverentsipäeva jooksul kuuleb eriilmelisi kõnelejaid ja ettekandeid, kus kõigis aga püütakse tabada praeguse või mõne muu aja ning koha vaimu, ja vaadelda, kuivõrd erinevad aegruumid on ühildatavad tänasega. Täpsema konverentsi ajakava leiab Eesti Kirjanike Liidu kodulehelt www.ekl.ee

Nr 8 (130) 19. november 2019

uudised

FOTO © FRANKFURTER BUCHMESSE / BERND HARTUNG

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Valmis esimene Eesti rahvusatlas Atlase ligikaudu 500 ajaloolist ja tänapäevast kaarti koos huvipakkuvate selgitustega aitavad mõtestada Eesti loodust, kultuuri ja ajalugu. Teekond Eesti rahvusatlase valmimiseni oli keerukas. Ligikaudu sajandi jooksul püüti mitmel korral selle väljaandmiseni jõuda, kuid varem see siiski ei teostunud. Praegu valminud rahvusatlas on riigi esindusteos, mis kirjeldab Eestis toimuvat nii ajalises kui ka ruumilises mõõtmes.

Uuema lasteluule kogumik

Šokeeriv kirjeldus uimastikaubandusest

Vene ajakirjaniku Aleksandr Barinovi raamat „Kaltsakad ja komissarid” on kirjutatud uimastikaubanduses osalenud ja praeguseks meie seast lahkunud Heldur Luhteri mälestuste põhjal. Šokeeriv kirjeldus näitab detailselt narkokaubanduse ahelat: vajalike algainete soetamine, üle piiri toimetamine, kokkumäng võimudega… Raamatu avaldab Tänapäev.

Äikese-seeria sai järje Artur I. Erichi sulest ilmunud „Saladuste varjud” lõpetab romaanitsükli, mille eelnevad raamatud on „Enne äikest”, „Äike”, „Pärast äikest”, „Välgust tabatud”, „Varjud”, „Varjude allee” ja „Äikese varjud”. Kirjastus Canopus. Romaani tegevus toimub aastal 1992 paralleelselt nii Berliinis, kus elab neljast õest veel ainsana elus olev Alla kui ka Eestis. Alla tunneb ennast suguvõsa tõelise matriarhina ning käitub ka sellele vastavalt.

Uus romaan Katja Kettult Koolibri kirjastatuna ilmus Soome kirjaniku Katja Kettu romaan „Rose on kadunud” Kadri Jaanitsa tundlikus tõlkes. See on kaunilt kirjutatud lugu ebaõiglusest, armastusest ja eneseotsingutest kahe identiteedi vahel. Ühtlasi heidetakse pilk möödunud sajandil Ameerikasse rännanud soomlaste elule ja tuuakse lugeja ette killuke Ameerika põlisrahvastele osaks saanud ebainimlikkusest. „Rose on kadunud” on Kettu neljas eesti keeles ilmunud romaan, varem on ilmunud „Keevitaja” (2011) ja „Ämmaemand” (2012) ja „Ööliblikas” (2016).

Jõulukuu raamatumüük 10.–14. detsembrini toimub Eesti Rahvusraamatukogus traditsiooniline jõulukuu raamatumüük. Raamatumüük on avatud teisipäevast reedeni kl 10–20 ja laupäeval kl 12–16. Sissepääs on tasuta.

Tänavuse messi peakülaline oli Norra. Kroonprintsess Mette-Marit tutvumas Norra väljapanekuga.

Meenutusi Frankfurdi raamatulaadast KRISTA KAER Varrak peatoimetaja

F

rankfurdi raamatulaat on selleks aastaks nüüd juba minevik, aga natuke võiks sellest veel rääkida. Kas või sellepärast, et minu meelest pole kunagi varem Frankfurdis nii selgelt maailmas ja eri ühiskondades toimuva suhtes seisukohti võetud. „Loo oma revolutsioon” oli laada hüüdlause ja sellele otsiti siis mitmete ürituste käigus tõlgendusvõimalusi. Algas see juba avatseremooniast, kus olid muidugi kesksel kohal selleaastase aukülalise Norra kirjanikud ning saabunud olid ka kroonprintsess Mette-Marit ja kroonprints Haakon. Üsna sisuka kõnega esines Saksa kirjastajate ja raamatukaupmeeste ühingu esimees, kes rõhutas, et demokraatia alus on sõnavabadus ja selles osas pole võimalik tingida. Ta rääkis protestidest, mida oli kavas laadal korraldada Hongkongi protestijate ja seniajani teadmata saatusega Hiina kirjastajate toetuseks. Vaba sõna tähtsust ja kirjanduse väge rõhutas samuti Erika Fatland, kes on tuntud ka eesti lugejale ja olnud külaline HeadRead kirjandusfestivalil. Ta kritiseeris just enne teda esinenud Norra peaminist-

rit, kes oli püüdnud mõista anda, et Ibseni „Rahvavaenlase” uus lavastus ei näita võib-olla poliitikuid liiga heas valguses ja ei tule kasuks üldisele õhkkonnale. Fatland arvas omakorda, et üldisele õhkkonnale on palju kahjulikum peaministri säärane suhtumine. Peaesineja oli Karl-Ove Knausgaard, kelle kõne teemaks oli „Kirjanduse aeglus ja teadmiste vari” ning lühidalt võiks öelda, et ta rääkis kirjanduse pikaajalisest mõjust, sellest, et ühe omal ajal isegi tähelepanuta jäänud raamatu või luuleteose mõju võib ulatuda sajandite taha. Seejärel avati ka Norra väljapanek ning kui mõnikord jääb aukülaliseks olev riik isegi natuke muu melu varju, siis Norra oli üpris nähtav tervel laadal. Nende paviljonis toimusid pidevalt esinemised kolmel laval ning kohal oli tõesti enamik tuntud Norra kirjanikke nagu Jo Nesbo, Jon Fosse, Jostein Gaarder, Herbjorg Wassmo, Lars Myttig ja paljud teised, ning nende esinemised ei piirdunud ainult laadaga, vaid toimusid ka mujal Frankfurdis. Kirjanikud on olnud kohal ja esinenud Frankfurdis igal aastal, kuid esimest korda korraldati nüüd Leipzigi raamatulaada eeskujul Tähtede Gala, millel esinesid teiste seas Margaret Atwood, Maja Lunde, Elif Shafak, Colson Whitehead ja Ken Follett. Ka

nemad puudutasid teemasid, mis on praegu kõne all kõikjal maailmas – kliima, inimtegevuse mõju maailmale, inimõigused ja kodanikuvabadused, rassism ja kirjaniku roll tänapäeva maailmas. Kirjanike eraldi vestlusring oli korraldatud Brexiti teemal ning eriti võttis Brexiti vastu sõna Ken Follett, kes teatas, et asub koos Lee Childi, Kate Moose ja Jojo Moyesiga järgmistel kuudel Euroopa-tuurile, mille mõte on kinnitada oma lugejatele: me armastame teid endiselt. Raamatulaada paviljonides ja Agentide Keskuses käis samal ajal usin õiguste ostmine ja müümine ning nagu kõigil eelnevatelgi aastatel, otsiti ka nüüd seda üht teemat, seda üht kirjanikku, mis haaraks kaasa lugejate hulgad. Tundub, et see jäigi leidmata, aga võib öelda, et juba möödunud aastal esile kerkinud naiste ja naistest kirjutatud raamatute teema jäi püsima, samuti kõik, mis puudutab kliimamuutusi ja keskkonda. Endiselt püüab olla esireas psühholoogiline põnevuskirjandus, kuid see hakkab juba oma positsiooni kaotama. Vestlustes teiste maade kirjastajatega jäi aga kõlama see, et üle hulga aja pakuti laadal tõeliselt huvitavaid romaane. Kas neist midagi ka tõlgituna eesti lugeja kätte jõuab, saab näha järgneva paari aasta jooksul.

Novembri lõpus ilmub lasteluule kogumik „Igal pool on ainult tähed”, mille on koostanud Leelo Tungal. Raamat erineb teistest lasteluulekogudest selle poolest, et keskendub klassika asemel uuemale lasteluulele, et pisut värskendada üldpilti. Raamatus on umbes 300 luuletust 60 autorilt, mis ilmunud aastatel 1989–2019. Raamatu avaldab Tänapäev.

Ilmus Õnnepalu triloogia kolmas raamat Ilmunud on kõik kolm Tõnu Õnnepalu „Mujal kodus” sarja raamatut, kus ollakse kodus mujal kui kodus. Triloogia esimeses osas kirjeldab autor Pariisi kodu, teises osas on ta Kanadas Muskoka metsade keskel ning viimases osas jõuab ta Vilsandi saarele. Raamatud kirjastas EKSA.

Krimmi-aastad kaheosalises romaanis Mihkel Tiksilt on novembri teises pooles ilmumas „Krimmi päevik”, mis räägib Krimmi elama läinud 53-aastase mehe kolmandast noorusest, mida vürtsitavad Ukraina naised ja rahamaias bürokraatia. Raamat ilmub kahes osas, neist esimene alapealkirjaga „Ukraina aeg” ja teine „Vene aeg”. Raamatu avaldab Tänapäev.

50 aastat „Ristiisa” esmailmumisest Mario Puzo legendaarne „Ristiisa” ilmus esmakordselt 1969. aastal. Siiani ühe parima maffialoo uhke juubeliväljaanne ilmub kirjastuselt Helios novembris ning sellele on eessõna kirjutanud Andres Anvelt. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub 11. detsembril k.a.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019


POSTIMEES Õnnelik prints Taavi Jakobson 160 lk, poolkõva köide

On see isemoodi armastusromaan või rafineeritud psühholoogiline õuduslugu? Lugeja ees rullub lahti väikese poisi hing, maailm ja kasvamise lugu varasest lapsepõlvest tööea alguseni, kus kesksel kohal on piirideta emaarmastus. Aja möödudes hakkavad ilmnema sünged perekonnasaladused, mis panevad mõtlema, kui hästi me oma lähedasi ja iseennast üldse tunneme. „Õnnelik prints” pälvis 2019. aastal Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistluse Postimehe eripreemia. Autori debüütromaan „Tõeline jumalaosake” (2014) pälvis Betti Alveri kirjandusauhinna.

Venelane Eestimaal. Valitud mälulüngad ja artiklid Ivan Makarov 344 lk, kõva köide

„Kas Makarovit lugesid?” – „No mis sa tänasest Makarovist arvad?” Nii on juba aastaid küsinud tuttavad poliitikahuvilised ja jaganud siis vaimustust, rahulolu, paralleele või vastuväiteid Ivan Makarovi Postimehes ilmunud kommentaaride puhul, mis tänaseks lausa karjusid kaante vahele saamise järele. Kui Makarovi mõtted läbi loetud, tahad igaveseks unustada igasugused teoreetilised integratsiooniprogrammid, targutavad õpetused lähenemiseks ja kohanemiseks. Tuleb välja, et on lihtsalt vaja elada seda elu, mille oled valinud. Valinud ise, kas rõõmuga, asjaolude tõttu, kõheldes, trotslikult, ükskõik kuidas, aga ikkagi ise valinud, sest keegi ju enam ei sunni siin elama.

Teekond iseendani Liis Velsker 136 lk, pehme köide

Liis oli väike Piiumetsa tüdruk, kes polnud päris nagu teised lapsed: ta oli juba esimeses klassis teistest üksjagu suurem. 13-aastasena kaalus ta 108 ja gümnaasiumiks 127 kilo. Teda noriti ja mõnitati, ta oli teistsugune. Liis jälgis rangelt oma toitumist ja tegi pööraselt palju trenni. Kuid miski ei muutunud. Siis tulid peod, narkootikumid, depressioon, hirmsad operatsioonid. Ühel hetkel sai aga selgeks, et muutus peab algama seestpoolt. „Minu lugu on kohati kurb ja raske, aga ma tulin ohvrirollist välja, õppisin ennast armastama ja hakkasin oma unistuste elu poole liikuma,” kirjutab Liis. „Ma usun siiralt, et minu teekond annab teistelegi lootust. KÕIK ON VÕIMALIK, kui sa ainult haarad juhirolli ja unistad nii suurelt, et natukene on suisa piinlik!”

Teeme koos maailma paremaks. Väike raamat suurteks muutusteks Karen Ng, Kirsten Liepmann tõlkinud Egle Taklai 64 lk, pehme köide

See väike raamat õpetab tegema suuri muutusi! Teoses leidub üle saja kaasahaarava mängu, harjutuse, eksperimendi, mõistatuse ja nipi, mis näitavad, kuidas olla planeedi – ja teineteise – vastu kenam. Üheskoos saame muuta maailma rõõmsamaks ja paremaks paigaks meile kõigile! Raamatu leheküljed on 100% taaskasutatud kiust trükipaberist.

Nr 8 (130) 19. november 2019

2

Ka iga väike heategu muudab maailma HELEN KALPUS

A

asta tagasi jõudis kinolinale lastefilm „Eia jõulud Tondikakul”, mis vallutas kohe nii suurte kui väikeste vaatajate südamed ja sai 2018. aastal esilinastunud kodu- ja välismaiste linateoste arvestuses kõige vaadatumaks filmiks. Nüüd on filmi autor Anu Aun pannud armastatud loo kaante vahele. Raamatuna see lugu tal algselt plaanitud oligi.

le ja et vanematel ja vanavanematel on endalgi huvitav seda ette lugeda.

ILLUSTRATSIOON: SIRLY ODER

ilmunud

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

Kas enne raamatu lugemist peaks olema film vaadatud?

Neil, kes pole veel filmi näinud, ma soovitaksin pigem esmajärjekorras just raamatut lugeda. Ma arvan, et selles järjekorras on huvitavam. Aga film ja raamat toimivad ka täiesti üksteisest sõltumatuna. Kuidas kulges raamatu kirjutamine?

Kuidas tekkis mõte Eia seiklustest raamat kirjutada?

Nii kaua kui ma ennast mäletan, olen alati tahtnud lastele kirjutada. Kirjutasin juba lapsena sahtlisse. Aga ma arvan, et päriselt selleks valmis ma sain siis, kui minu esimene laps läks kooli. Selleks ajaks olin lugenud talle unejutuks ette nii palju lasteraamatuid ja käinud temaga kinos nii paljusid lastefilme vaatamas, et mul oli päris hea ettekujutus tekkinud, mida lastele pakutakse ja millest minu arvates puudus on. Mulle tundus, et kõigi nende fantaasia- ja detektiivilugude kõrval võiks olla lastele rohkem realistlikke lugusid, mille tegelaste ja probleemidega neil oleks lihtsam samastuda. Eia raamatuga ma tahtsingi lastele öelda, et selleks, et maailma muuta, ei pea ootama kuni sa täiskasvanuks saad, ei pea võitlema lohega ega lahendama kuritegusid. Iga väiksemgi heategu jätab siia maailma oma olulise jälje. Miks film raamatust ette jõudis?

Juhtus nii, et kui kuulutati välja Eesti Vabariik 100 filmikonkurss, siis mul ei olnud ühtegi filmiideed. Aga oli Eia raamatu idee. Ja see idee tundus täiesti ideaalselt sobivat ilusaks ja seiklusrikkaks lastefilmiks, mida vabariigi juubeliaastal jõulude eel kogu perega kinno vaatama minna. Ilmselt leidis sedasama ka komisjon. Mis on raamatu lisaväärtus filmi ees?

Ma usun, et lastel on huvitav raamatust lugeda, mida üks või teine tegelane mõtleb või tunneb ja saada veidi rohkem teada ka tegelaste mineviku kohta. Kuna lastefilmi ideaalne pikkus on

Raamatu kirjutamiseks sulgus Anu kaheks kuuks üksinda maakoju. „Öösiti lugesin oma lemmikuid lasteraamatuid ja päeval kirjutasin.”

poolteist tundi, siis jäid puhtalt ajalise piirangu tõttu filmist välja mitmed mulle armsad stseenid. Nüüd olen need siis raamatusse paigutanud ja mõned täitsa uued vahvad juhtumised ka juurde kirjutanud. Aga raamatu põhiline lisaväärtus on minu arvates Sirly Oderi imeilusad illustratsioonid. Miks sai otsustatud just nende illustratsioonide kasuks?

Kuus aastat tagasi, kui mul selle raamatu idee sündis, otsustasin kohe ka illustraatorit otsima hakata. Ma postitasin tookord Facebooki, et otsin oma lasteraamatule illustraatorit ja palusin kõigil, kes on sellest tööst huvitatud, mulle oma joonistuste pildid saata. Tagantjärgi mõeldes oli see minust päris hulljulge samm, arvestades, et ma polnud selleks hetkeks veel midagi kirjutanud ja Eia filmistki ei teadnud keegi veel midagi. Aga mulle on alati meeldinud suurelt unistada. Ja mulle laekus tookord päris palju pilte, mitmed neist juba kogenud

illustraatoritelt. Sirly polnud sel hetkel veel ühtegi raamatut illustreerinud, aga tema pildid kohe kõnetasid mind. Oli selline äratundmine esimesest silmapilgust. Ma arvan, et mind köitis lisaks tema stiilile ka tema kirg joonistamise vastu, see õhin, millega ta oma tööst rääkis ja tema perfektsionism, detailitäpsus ja nõudlikkus tulemuse suhtes. Me oleme selles mõttes sarnased. See on algusest peale väga tore koostöö olnud ja ma olen Eia raamatu illustratsioonidega vägaväga rahul. Kellele on raamat „Eia seiklus Tondikakul” suunatud?

Ma arvan, et selle raamatu põhiline sihtgrupp on 6–11-aastased lapsed. Kuna Eia parim sõber ja seikluskaaslane on Ats, siis ma usun, et poistele on see sama huvitav lugemine kui tüdrukutele. Vähemasti film küll meeldis ühtmoodi nii poistele kui ka tüdrukutele. Ma usun, et unejutuna võib seda lugeda ka juba lasteaialaste-

Selleks, et seda raamatut kirjutada, tuli mul linnast ära sõita ja ennast igasugusest välismaailmast peaaegu täielikult välja lülitada. Veetsin kaks kuud sellest suvest Lõuna-Eestis oma maakodus üksi keset metsa, ainsaks kaaslaseks kass ja koer. Öösiti lugesin oma lemmiklasteraamatuid ja päeval kirjutasin. Riputasin seinad Sirly joonistusi täis, sõin ära mitu kilo moonisaiu ja hoolitsesin selle eest, et tuba lõhnaks apelsini, nelgi ja kaneeli järgi. Kõik see aitas keset suve jõulumeeleolu luua ja sisse elada. Kuna see on minu esimene raamat, siis üllatusi oli väga palju. Ma ei kujutanud üldse varem ette, kuidas näeb välja koostöö raamatu toimetaja, illustraatori, kujundaja ja kirjastajaga. See kõik on olnud väga huvitav ja õpetlik ja ma usun, et mul väga vedas selle tiimiga. Kõik olid nii hingega asja juures ja tulemus sai suurepärane. Mis raamatuid sulle endale jõuluajal lugeda meeldib?

Kokaraamatuid! Ja lasteraamatuid. Ja inspireerivate inimeste elulugusid. Ma arvan, et jõulude ajal on kõige olulisem, et see, mida sa loed, tekitaks sellise sooja, mõnusa, hubase ja hea tunde ning inspireeriks ja motiveeriks olema uuel aastal veel parem versioon iseendast.

Eia seiklus Tondikakul Anu Aun illustreerinud Sirly Oder 240 lk kõva köide

Meie mõistatuslik aju MAY-BRITT MOSER Nobeli auhinna laureaat

A

ju on kõige vaimustavam, keerukam ja mõistatuslikum organ, mida me teame. Kaheksakümnendate psühholoogiatudengina õppisin, et laste autismi põhjustajaks on tundekülm ema. Nüüd oleme targemad. Teame, et autismi põhjustavad arengulised muutused ajus ja sellega on seotud suur hulk erinevaid faktoreid. Minu jaoks on mälestus ülikoolipäevadest mõõdupuuks selle kohta, kui kiiresti on teadus ajuuuringute valdkonnas arenenud. Edusammud on rõõmustavad, kuid peame samal ajal olema tänulikud kaasaegse tehnoloogia suure rolli eest, mis loob võimalused uute teadmiste tekkeks. Paljud meie aja suur-

test teadusküsimustest on needsamad, mida on küsitud juba aastatuhandeid. Tänu teed rajavate teaduslike uurimistöövahendite ja -meetodite arendamisele on meil nüüd võimalus neile küsimustele ajust endast vastuseid otsida. Me seisame aju ja keha ning geenide ja keskkonna koostoime teadmiste revolutsiooni lävel. Kuid sellest ei piisa, et koguda uuringuandmeid laboratooriumides ning jagada neid rahvusvahelise akadeemilise kogukonnaga. Teadmised tuleb viia erialaspetsialistide ringist kaugemale, üldsuseni, inimeste igapäevaellu, kõigile kättesaadavaks, et mõistaksime, kuidas aju toimib ning mõjutab kõiki protsesse meie kehas, ning saaksime aru, kes me inimesena oleme ja milleks oleme suutelised. Niisiis, kuidas saab ulatuslikult levitada uurimistulemusi, mis seisavad

niisuguse teadmiste kogumi õlul, mille õppimiseks kulub enamikul inimestel kümmekond aastat? 1980. aasta kevadel saatis NRK, Norra rahvusringhääling eetrisse teadussarja pealkirjaga „Sinu fantastiline aju”. Tuhandete kodude elutuppa astus sisse professor Per Andersen, kes vestlustes armastatud saatejuhi Per Øyvind Heradstveitiga otsis vastuseid suurtele küsimustele, näiteks kuidas me meelde jätame või mis on mõte. See oli rahvavalgustus sõna parimas tähenduses. Lihtne, kuid uskumatult mõjus. Kaja Nordengen tutvustab raamatus „Ainulaadne aju” meelelahutuslikul moel, mida uusimad uurimused on aju organiseeritusest, mehhanismidest ja funktsioonidest teada saanud. Eriti võluvalt põimib autor teaduslikke avastusi naljakate juhtumistega oma elus. Mängulisus ainesega üm-

ber käimisel äratab entusiasmi, mis juhib nii imestavat last kui ka kogenud teadlast. Pärast raamatu lugemist püsib minus ikka veel Kaja jutustajahääle soojus. Nordengeni väike õde joonistas raamatusse toredad illustratsioonid. Sa saad neist aru ja neid saab mälus taasluua. Need on pildid, millega koos saab mõelda. Visualiseering peegeldab teksti nii, et detailirikkus ja täpsus aitab igaühel paremini mõttest aru saada.

Ainulaadne aju Kaja Nordengen tõlkinud Ene Aschjem 176 lk pehme köide


3

Nr 8 (130) 19. november 2019

WWW.HELIOS.EE

ERKI LOIGOM Aasia poliitika vaatleja

P

õhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab juba üle 70 aasta. Selle loonud Kimi perekonna võim ei näita nõrgenemise märke. Kui riigi rajaja Kim Il Sung 1994. aasta juulis suri, tundusid muutused Nõukogude Liidu ja Hiina toetuse kaotanud Põhja-Koreas vältimatud. Uueks juhiks tõusnud Kim Jong Ilil oli olnud kaks kümnendit oma võimubaasi kindlustamiseks, kuid seegi dünastiline ja pikalt asjaosalistele teada olnud liidrivahetus nõudis aastaid kestnud vangerdusi, sageli fataalseid.

VAATAMATA SUHTUMISELE ON SEE PÄRIS RIIK Põhja-Korea režiim elas üle enam kui miljon inimelu nõudnud näljahäda ning tuli kadudeta välja lahesõdade ja araabia kevade mõjudest. 2011. aasta detsembris elupõletamise kätte surnud Kim Jong Il oli järeltulija valinud välja aastaid varem ja see polnud vanim poeg, nagu tavaks. Vaatamata sellele seisis noorukese Kim Jong Uni ees võimatuna näiv missioon – kehtestada end läbinisti korrumpeerunud eliidi hulgas konstantselt kiratsevas kuningriigis. Kim Jong Uni võimuperioodil on Põhja-Korea olmelistes arengutes toimunud rohkem kui eelmise Kimi ajal kokku. Kuigi Põhja-Koreasse suhtutakse sageli irooniliselt, on see päris riik. Erinevalt isast, on tajuda Kim Jong Uni soovi Põhja-Koread mitte üksnes koos hoida, vaid ka arendada. Näljahädajärgselt vohama hakanud turge ja rohujuuretasandi turumajandust on proovitud küll likvideerida, kuid juba Kim Jong Il mõistis arengu pöördumatust – inimesed katsid turgudel kaubeldavaga esmavajadused riigi abita. Kim Jong Uni „tarkuseks” peetaksegi turgude ohjamist määral, mis ei loo ohtu tema raudsele haardele, tagades samas motiveeritud ja kontrollitud eraettevõtluse toimimise. Keerukate, kuid selgelt Töölispartei ohjatud ma-

FOTO KOREA.NET

Põhja-Korea ebainimlik eksperiment kestab diks pidav Kim Jong Un koolitab tuhandete kaupa programmeerijaid, kuid teab lugu oma oksa saagimisestki. Vaid riigipiirides töötav mobiilsidevõrk võimaldab siseturvalisuse eest vastutavatel riigiametitel olla kursis kõikide kodanike poolt õhku paisatud ebasobivate silpidega, kuid võib kriitilise massi saavutamisel tekitada sotsiaalmeedia laialdase leviku. Tänapäevaste väljakutsetega maadlemist on tunnetada: oluliselt on karmistunud välismeedia tarbimiselt tabatute karistused, piiridel on tugevdatud elektroonilise valve võimekust, raaKim Jong Uni võimuperioodil on Põhja-Korea dio- ja telelevi segaolmelistes arengutes toimunud rohkem kui eelmise takse üha võimsamate Kimi ajal kokku. seadmetega ning iga uus turule toodud mobiilne nutiseade sisaldab vähem jandusmudelite tekke tõttu ei ähvarda oluliste sanktsioonidega maadlevat liideseid, kuid rohkem kohustuslikke riiki enam õõvastavas mahus nälg, aplikatsioone. Need fikseerivad ning kuid hinnanguliselt maadleb kuni edastavad seadmes tehtud iga pärinveerand elanikkonnast endiselt ebagu ja näpuliigutuse. Põhja-Korea on piisava päevase kalorikogusega. ainus riik maailmas, kus ei ole kasutatav globaalne internet. GLOBAALNE INTERNET LOOMULIKULT PUUDUB TAEVALIKULT Kim Jong Un peab arvestama teadmiTÄIUSLIK TÜRANNIA sega, et rahvas ei ole tema taga nii moPõhja-Korea mõistmine on ainulaadnoliitselt, nagu seda üritab meile teadne ja kurvalt huvitav mõttemäng. Süvustada partei päevaleht Rodong Sinvenedes teise maailmasõja ja Korea mun. Enamik noorele liidrile pandud sõja järelmitest kerkinud ajutise sotootustest on osutunud pettumuseks. sialistliku eduloo ajalukku, on nüüSeespool koguneva vimma vormumist disaegsesse maailmakorraldusse halrevolutsiooniks oodata (veel) pole, revasti passiva jäänuki olukord osaliselt žiimile ohtlikum surve pressib riiki arusaadav. Oluline on teadvustada hoopis välispiiridelt. Tänu tehnoloogia Hiina rolli, aga tunda ka teiste naabriarengule ja aina miniatuursematele te huvisid – paradoksaalsel kombel on andmekandjatele tarbitakse kogu riigis neil kõigil endiselt Põhja-Koread tarregulaarselt igasugust Hiina ja Lõunavis. Erakliku kuningriigi käekäigus on Korea meelelahutust, aga süüvitakse üksikute inimeste „panus” olnud niika tõsisematesse analüüsidesse. võrd oluline, et nende rolli tuleviku Infotehnoloogia arengut prioriteekujunemisel on raske alahinnata.

Mida rohkem tajume ja oskame mõista Põhja-Koread juhtivate seltsimeeste motivatsiooni, seda täpsemad võiksid olla sammud nende türannia ohjeldamiseks. Põhja-Korea olemasoluga tuleb leppida, kuid tema meetoditega mitte. Ei tohi unustada asjaolu, et vaatamata Kim Jong Uni kõikvõimsusele on Põhja-Korea valitsemine päris arvestatava mõjujõuga vähemuse kollegiaalne heaoluprojekt. Võimalik liidri kadumine ei lahendaks IdaAasia ühte keerukamat probleemi lõplikult. Värskelt ilmunud raamat „Suur järeltulija. Hiilgava seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus”, mille on kirjutanud Korea poolsaare problemaatikaga süvitsi kursis olev Anna Fifield, seob hästi kokku vähesed teadaolevad infokillud Kim Jong Uni lapsepõlvest ja isiklikust elust. Autor on teinud meeletu töö, reisides peategelasega seotud paikadesse ja intervjueerides kümneid asjaosalisi. Raamatus saavad oma kogemust jagada nii need, kes on ebainimliku eksperimendi eest põgenenud, kui ka need, kes sellega tänapäevani kokku puutuvad. Kõnelevad põgenikud, poliitikud, varasemate bestsellerite autorid, Kim Jong Uniga isiklikult kokku puutunud koolikaaslased, kokk Kenji Fujimoto. Põhja-Korea ajaloost püsivalt huvitujad saavad Kim Jong Uni esimesest seitsmest valitsusaastast väga hea kronoloogilise ülevaate. Olulised sündmused ei ole niisama reastatud, vaid nauditavalt loetava stiiliga lahti seletatud.

Suur järeltulija. Hiilgava seltsimehe Kim Jong Uni taevalikult täiuslik saatus Anna Fifield tõlkinud Kaido Kangur 314 lk pehme köide

Bretagne’st ja bretoonidest JAAN MARTINSON

K

omissar Dupini krimilood on pigem elustiiliraamatud, mis tutvustavad bretoonide hinge ja olemust. Kui oled läbi lugenud neljanda komissar Dupini juhtumi „Bretooni uhkus”, muutub Bretagne, too poolsaar Prantsusmaa loodeosas, kus ei ela prantslased vaid bretoonid, nõnda vastupandamatuks, et seda peab oma silmaga nägema. Haistma soolahõngulist ookeani (Bretgane’i sool olla maailma parim) ning kogema sealseid võrratuid maitseid (pole kahtlustki, millise piirkonna langustid ja austrid on maailma parimad), mida raamatuis ülimalt hõrgult kirjeldatakse. Kuldmerikoger köömnetega – nagu sümfoonia. Tartine suitsutatud hanerinna ja Roquefori juustuga. Hunt-

ahven flambeeritud Pastis Mariniga. Rustikaalne lambaterriin koos lõhnavate viigimarjadega. Guilvineci homaarid. Loctudy langustid. Beloni creuse’id... Bretagne’i turismiamet peaks JeanLuc Bannalecile, kes on tegelikult pooleldi sakslane ja Jörg Bong, omistama ordeni. Tänukirja olevat ta juba saanud. Nagu Bretagne, saab ka komissar Georges Dupin, kes on oma olemuselt justkui legendaarse komissar Maigret’ kadunud poeg, iga mõrvalooga üha omasemaks. Põline pariislane muutub päevade, mitte aastatega aina enam bretooniks. Raamatute esikaanel on märge „Cosy crime”, millega antakse aimu nende stiili kohta. Et siis õdus krimka, või meeleolukrimka, kus vägivald ei domineeri, kuritegu on vaid skelett, mille ümber lugu jutustada ja pannakse toime väikeses kogukonnas

ning seda käsitletakse leebelt, pikkides sisse pisut hella huumorit. Eks ta Dupini juhtumite puhul nii olegi – pigem naudid lugedes Bretagne’i ja elad kaasa komissari sulandumisele kogukonda. Ent ometi mõrvatakse Bretagne’is inimesi. Vähemalt kirjanduslikult. Ses raamatus leitakse lühikese vahega kaks tundmatut laipa ning Dupin peab selgusele jõudma, kellega on tegu, kes nad mõrvas ja miks. Nagu öeldud, tutvustab Bannalec oma teostega Bretagne’i ja seega on ka kuriteod seotud millegi ehedalt bretoonilikuga. Kui liiv on niivõrd väärtuslik, siis seda varastatakse. Ja austreid võltsitakse, kusjuures võõrsilt tooduid on õigus Bretagne’is väärindada, lastes neil sealses merevees toituda. Ühesõnaga saab lugejal, kui tagakaas vastu tuleb, põhjalik selgus majja, kuidas austrikasva-

tamine käib ja millised on lood bretooni liivaga. Komissar Dupin lööb Saksamaal laineid ja mitte pelgalt raamatutega. Tänavu aprillis ilmusid suuremates lehtedes artiklid, mis tõdesid, et sakslased on pöördunud uude usku – teleseriaali „Bretagne’i saladused” uus episood kogus rohkem vaatajaid kui tõsielusarjad, päevauudised ja jalgpall ning sündis järeldus: „Tõsielust ja spordist on siiber, uus telestaar on Dupin.”

Bretooni uhkus Jean-Luc Bannalec tõlkinud Elina Adamson 328 lk pehme köide

HELIOS ilmunud Tohuvanohu

Peep Pillemar illustreerinud Anna Ring 64 lk, kõva köide

Atsih! Ja käivitubki seninägematu äparduste ja kokkusattumuste jada, mis on nii hoogne, totter ja lustakas, et haarab hoobilt endasse! Tempoka ja tiheda loo keskmes möllab pereisa, keda vaevab allergiline nohu. Energiast tulvil ja omapärane lugu pakub väikestele raamatusõpradele nalja ja üllatusi, kuid tõmbab ka suurtel lugejatel kindlasti suud muigele. Loo seikluslikku kulgu toetavad suurepäraselt üksikasjalikud illustratsioonid, mis pakuvad avastamisrõõmu ka mitmekordsel vaatamisel. Aevastamine pole naljaasi.

Panter Pauli pole olemas Kiiri Saar illustreerinud Andres Kuura 96 lk, pehme köide

Sellest raamatust leiad lugusid vahvatest Aafrika loomadest. Ninasarvik Ninni tahaks olla heleroosa nagu flamingo Virve – kuidas ta mõistaks, et on ilus just sellisena nagu ta on? Ahv Aksel võtab muudkui võlgu, aga ei maksa tagasi – millega see lõppeda võib? Lamantiin Lonni avastab, et internetis tutvuste sobitamine võib ohtlik olla – mida see kaasa toob? Kiiri Saare kirja pandud lood koos Andres Kuura humoorikate illustratsioonidega õpetavad meile kõigile midagi – näiteks miks panter Pauli pole olemas.

Miinus kaheksateist Stefan Ahnhem 440 lk, pehme köide

Fabian Riski rahvusvahelise bestselleri sarja kolmas raamat on õudustäratav lugu varastatud identiteedist ja sarimõrvadest. Politsei jälitab kiirust ületavat autot läbi Helsingborgi tänavate. Sadamakaile jõudnud, jätkab juht sõitu Öresundi väina külma ja pimeda vee suunas. Vrakist välja toodud laip osutub Peter Briseks, kes on üks linna rikkamaid tehnoloogiaettevõtjaid. Fabian Risk ja tema meeskond on kindlad, et tegemist on enesetapuga. Noor, rikas, edukas – Brise lihtsalt ei teadnud, kuidas abi paluda. Aga lahkamine paljastab midagi ootamatut. Brise oli õnnetuse hetkeks juba surnud. Ta oli kaks kuud tagasi jõhkralt mõrvatud. Tema keha on peaaegu ideaalses seisukorras kaheksateistkümne miinuskraadi juures külmutatud …

Beebimassaaž ja -jooga Maarja Säde 152 lk, pehme köide

Beebimassaažil ning beebijoogal on palju psühholoogilisi ning füsioloogilisi kasutegureid. Beebijooga harjutused stimuleerivad lapse peaaju arengut ning aitavad tal õppida erinevaid eakohaseid motoorseid oskusi. Lisaks mõnusale kvaliteetaja veetmisele oma lapse seltsis aitavad beebimassaaž ja mõnusad beebijooga harjutused kaasa lapse füüsilisele arengule, positiivsete emotsioonide ja elukogemuste loomisele, parandavad lapse unekvaliteeti, kiirendavad tema vereringet ning ainevahetust ja aitavad kaasa ka kõige enam levinud beebiea mure – gaasivalude – leevendamisele.


EESTI RAAMAT Kolme keha probleem Liu Cixin tõlkinud Raivo Hool 438 lk, kõva köide

Maalt saadetakse kosmosesse raadiosignaale maavälise eluga kontakti saamiseks. Üks signaal jõuab väljasuremisohus tsivilisatsioonini, kes alustab ettevalmistusi Maa koloniseerimiseks. Samal ajal tekib Maal kaks koolkonda: need, kes usuvad, et maaväline elu muudab maapealse paremaks, ning need, kes arvavad, et peatselt saabuvad võõrad tähendavad inimkonna hukku. Nüüdisaja tuntumaid ulmekirjanikke seob osavalt kokku Hiina ajaloo ja ulme, põimides teaduse, sotsioloogia ja ajaloo omavahel ühtseks tervikuks.

Lissabon. Merede valitsejanna Barry Hatton tõlkinud Piret Lemetti 318 lk, pehme köide

Lissaboni võlu on legendaarne, kuid linna 2000 aasta pikkune elust pulbitsev ajalugu, alates Rooma aegadest, läbi sajandeid kestnud mauride valitsusaja kuni nüüdisaegse Portugali pealinnani, ei ole eriti tuntud. Autor tutvustab lugejale Portugali metropoli – konkurentsitu merede valitsejanna ja Atlandile avaneva värava valvuri rikast rahvusvahelist pärandit.

Vanatädi valged elevandid Kalju Saaber 192 lk, kõva köide

Kogumikus „Vanatädi valged elevandid” on 20 lahedat lastejuttu. Pealtnäha täiesti tavalised tegemised ja toimetamised on lihtsas vormis köitvateks ja meeldejäävateks lugudeks kirjutatud. Kalju Saaberi heatahtliku huumoriga läbi pikitud lugude puhul on moraal peidetud sageli sügavamalegi kui esialgu tundub.

Mehed minu olukorras Per Petterson tõlkinud Sigrid Tooming 258 lk, kõva köide

See on lahutusromaan, mahajäetud mehe rusudeks varisenud elu troostitu kirjeldus. Aga selles sünguses on soojust, huumorit ja sarmi, paljuski tänu autori keelekasutusele. Romaani peategelast Arvid Jansenit on nimetatud autori alter ego’ks, sest tema elukäik sarnaneb autori omaga. Petterson ise aga väidab, et Arvid Jansen on hoopis tema kaskadöör, kes julgeb teha asju, mida tema ei teeks ega julgeks.

Kirjad Kristoferile Liine Roos 160 lk, kõva köide

Liine Roosi tõsielul põhinev kiriromaan on siiras ja hingeminev lugu suurest kaotusest, igatsusest, leinast, segastest tunnetest ja sellest, kuidas leida jõudu edasi elamiseks. Ema avameelsed ja pihtimuslikud kirjad oma seitsmeaastasele pojale aitasid tal oma hingevaluga tegeleda ja sellega toime tulla. Kirjadest sai raamat lootuses, et sellest kurvast loost on abi ka teistele lähedase kaotanud inimestele. „Kirjad Kristoferile” on Eesti Kirjanike Liidu 2019. aasta romaanivõistlusel esile tõstetud ja Margus Karu Sihtasutuse eriauhinna pälvinud teos.

Nr 8 (130) 19. november 2019

4

Üllatavad faktid ja tõsiseltvõetav teadus CERI RADFORDI teksti põhjal ajalehest Independent

E

hkki kogu meie elu möödub ühes ja samas kehas, pole peaaegu kellelgi meist aimu sellest, kuidas see toimib ja mis toimub selle salapärases sisemuses. Oma menuraamatus „Kõiksuse lühiajalugu” keskendus Bill Bryson universumi ja kõige selle osaks oleva toimimise uurimisele. „Inimkehas” pöörab ta oma pilgu sissepoole, püüdes mõista inimkeha masinavärki. Meid selles ringi talutades ja selle toimimismehhanisme avastades ning keha imelist enesetervendamise võimet uurides jõuab kirjanik selgusele, et kõik see on oluliselt keerulisem, imelisem ja salapärasem, kui keegi meist oleks arvata osanud. Paeluv ja lugema sundiv, põhjalik ja mitmekülgne „Inimkeha. Kasutusjuhend asukale” aitab meil sügavuti mõista seda, kui imeline on elu nii üldises kui ka isiklikus plaanis. Bryson esitab lapsemeelse järjekindlusega küsimusi, kuni on valitud teemast selle teistelegi selgitamiseks piisavalt hästi aru saanud. Kuidas kaaluda maakera? Kuidas inimese vererakud toimivad? Miks me igavesti ei ela? Uudishimu on teaduse liikumapanev jõud – ja Brysoni puhul kehtib see ka teadusest kirjutamise kohta. Toome vaid mõne näite.

NÄIDE 1 Kõige värskema arvutuse kohaselt läheks ühe keskmise inimese nullist valmis tegemine maksma 96 546,79 naela, nagu näitavad arvutused, mida Bryson tsiteerib. „Inimkeha” näitab ilmekalt, et me oleme ühtaegu nii igavad kui ka imelised, olles kokku pandud ülikeerulistest süsteemidest, mille mõistmisest teadlased täna veel kaugel on, kuid ometi enamjaolt igapäevastest elementidest koosnevad. Arvudest rääkides: inimkehas on 61% hapnikku ja 10% vesinikku, enamasti veena, aga hoopis kallim on süsinik, mida meis on umbes 13 kg jagu ja mille eest tuleks välja käia 44 300 naela. Brysoni enda sõnul: „Aga muidugi pole see kõik kuigi oluline. Olenemata sellest, mis see kõik maksma läheb ja kui piinliku hoolega me neid materjale ka kokku ei paneks, inimolendit luua

vaatamata võimalikult palju D-vitamiini kätte saada. Ajaloo vältel on inimeste nahavärv vastavalt nende elukeskkonnale kas heledamaks või tumedamaks muutunud – depigmenteerunud ja repigmenteerunud. Bioloogiliselt on nahavärv lihtsalt „reaktsioon päikesevalgusele”, tsiteerib Bryson antropoloog Nina Jablonskit. Ta lisab: „Ja vaadake, kui paljusid inimesi on sellegipoolest kogu ajaloo vältel nahavärvi pärast orjastatud või vihatud või lintšitud või inimõigustest ilma jäetud.”

FOTO WALTER FREEMAN BETTMANN/GETT Y IMAGES

ilmunud

WWW.EESTIRAAMAT.EE

Walter Freeman sooritamas ühte mitmest tuhandest lobotoomiast, mida ta kahekümnenda sajandi keskpaigas patsientidel üle terve Ameerika läbi viis. Mees tungis jäänoaga läbi silmakoopa patsiendi ajusse. Pöörake tähelepanu näomaski, kitli ja kinnaste puudumisele.

meil ei õnnestu. Me võiksime kokku kutsuda maailma kõige suuremad tarkpead ja anda nende kasutusse kogu inimkonna teadmised ja nad ei suudaks kamba peale luua isegi mitte ühtainust elavat rakku, Benedict Cumberbatchi teisikust rääkimata.”

NÄIDE 2 Inimene haigestub vähki iga päev. Või haigestuks, kui meie looduslikud kaitsemehhanismid poleks rakkude löögirühmad. „Praeguste hinnangute kohaselt muutub kehas iga päev üks kuni viis rakku vähirakuks ja immuunsüsteem saab need kätte ja hävitab.” Ja asi ei piirdu üheainsa „immuunsüsteemiga”. Iga inimese immuunsüsteem on ühtaegu ainulaadne ja muutlik: stressi või kurnatuse korral see muutub. Pole siis ime, et meie arusaamad paljudest haigustest endiselt nii ähmased on. Sellal, kui keha immuun-

reaktsiooni rakendavad tehnikad tulevad edukalt toime teatud vähkide tõrjumisega, on see teistes valdkondades häbiväärselt saamatu. Autoimmuunhaigustest – k.a allergiad, mille korral meie endi immuunsussüsteem meie vastu töötama hakkab – teatakse valdavalt väga vähe ja need on suures osas ravimatud. Nagu kirjutab Bryson, on tegemist „vastikult seksistliku” haiguste rühmaga: 80% kannatajatest on naised.

NÄIDE 3 Rass on kõigest millimeetripaksune. Bryson tsiteerib kirurgi, kes laibalt õhukese nahaliistaka eemaldamise järel ütles: „Niipaljukest seda rassi ongi – kõigest marrasknahaliistakas.” Kuna inimkond on vallutanud kogu maailma, arvatakse, et teatud rühmadel arenes heledam nahavärv välja eesmärgiga vähesele päikesevalgusele

NÄIDE 4 Inimkeha ei ole otseselt kahel jalal kõndimiseks loodud. Kui meie ahvitaolised esivanemad puu otsast alla tulid, andis püstises asendis kõndimine neile evolutsioonilise eelis: see lubas hõivata suuremaid maa-alasid ja kaugemale näha. Ometi on meie luustik endiselt suures osas sobiv toimetulekuks eluga neljal, mitte kahel jalal. Nagu kirjutab Bryson: „Püstine kehaasend avaldab täiendavat survet lülisambas toetavat ja pehmendavat rolli mängivatele kõhrelistele lülivaheketastele, mis mõnikord nihestuvad või välja sopistuvad; seda nimetatakse diski prolapsiks.” Seljavalus pole midagi ebatavalist: selle all kannatab 60% täiskasvanutest. Ka meie põlveja puusaliigesed ei anna põhjust rõõmustada, mõlemad ütlevad meelehärmi tekitavalt tihti üles.” Inimene kätkeb endas jalustrabavat edulugu, alates geenidest ja lõpetades kõnevõime, suure aju ja osavate sõrmedega. Inimbioloogia avastamise ja haigustest võitusaamise püüdluste ajalugu on täis unustatud kangelasi, vapustavaid lugusid ja erakordseid fakte. Muide, selle teksti lugemiseks kulunud aja jooksul on teie keha jõudnud toota miljon punavereliblet.

Inimkeha. Kasutusjuhend asukale Bill Bryson tõlkinud Piret Lemetti 464 lk kõva köide

Romaan täis seiklust, intriigi ja igatsust LAURI SAABER tõlkija

M

ichael Ondaatje (snd 1943) ei ole meie lugejale võõras: tema romaanidest on seni eestindatud kolm. Maailmakuulsuse tõi talle 1992. aastal Bookeri auhinnaga pärjatud „Inglise patsient” (ja eriti selle neli aastat hiljem Oscareid võitnud filmiversioon), kuid ajaloolise ja isikliku mälu hapraid niidistikke, samuti kultuurilise identiteedi hägustumist/voolavust lakkamatult uuenevas

maailmas uurib elegantses rafineeritud laadis kogu tema looming. Ondaatjet võib nimetada stiilimeistriks, kelle luulet iseloomustab tugev narratiivsus ja proosat lüürilisus. Tema romaanidele on omased ootamatult vahetuvad vaatepunktid, kujundikeskne kompositsioon, intertekstuaalsus, müütiliste seoste kasutamine. Mälu varjundite vaatlusi jätkab ka Ondaatje uusim romaan „Sõjakuma”, mis ilmus inglise keeles 2018. aastal. See asetab Teise maailmasõja järgse Inglismaa pulbitsevale taustale murdeea muretu vabadusejanu. Teost on

kutsutud mõtiskluseks juba lõppenud sõdade pikaajalisest mõjust pere- ja ühiskondadele, samuti uurimuseks mälestuste konstrueerimisest tagasivaates ebamääraste vihjete lakkamatu lugemise ja ülelugemise teel. Ühtlasi toimib see osava kirjandusliku mänguna, kus traditsiooniliste inglise kujunemisromaanide selge suunaga ülesehitust asendab põimuvate pildikeste kassikangas ja minajutustuse läbivaks teemaks saab eneseleidmise asemel enese käestlipsamine. Eleegilise, ent ka teravmeelse põnevus- ja ajastuloo vormis rullub lahti ühe

põlvkonna, lisaks inglaslikkuse kui niisuguse minapilt, üksikisiku teadvuse suhe ühiskondlikesse omamüütidesse, mis on vajunud minevikku ainult näiliselt.

Sõjakuma Michael Ondaatje tõlkinud Lauri Saaber 288 lk kõva köide


Nr 8 (130) 19. november 2019

ilmunud Igaühel on unistus

Kestutis Navakas tõlkinud Riina Turi 48 lk, kõva köide

Kord unistas üks põderpõrnikas ookeani nägemisest, jänes aga soovis nii väga olla lõvi... Nelja lõbusa muinasjutu tegelased kutsuvad väikest lugejat julgemalt unistama. Unistus võib olla tohutu suur või tibatilluke – tore on selle täitumist tunda! Kuulsa Leedu luuletaja ja kirjaniku Kestutis Navakase lühimuinasjutud räägivad sellest, kuidas loomad unistama õpivad ning sel moel iseenda ja oma salajaste mõtetega kohtuvad. Andeka kunstniku Marija Smirnovaité illustratsioonid viivad lugeja rändama fantaasiamaailma ja lummavad oma värviküllase mitmekesisusega.

Milline on meie tulevik? Elu aastal 2050 ühislooming tõlkinud Kadri Viin 96 lk, kõva köide

Kuidas me elame, õpime, töötame ja veedame vaba aega maailmas, kus autod juhivad ennast ise, 3-D printer valmistab kõige muu kõrval süüa ning riided muudavad vastavalt vajadusele kuju ja pikkust? Mismoodi on tulevikus lahendatud keskkonnaprobleemid? Raamat jutustab selgete ja lõbusate illustratsioonide abil ühe tavalise pere elust aastal 2050. Paljugi sellest võib kõlada ulmelisena, kuid põhineb siiski teaduse saavutustel ja suundumustel, mida saab ellu rakendada juba lähitulevikus.

Illustreeritud ajalooatlas lastele Simon Adams, Peter Chrisp tõlkinud Olavi Teppan 96 lk, kõva köide

Rikkaliku pildimaterjaliga atlas elustab ajaloo 40 värvilise ja ülevaatliku kaardi abil. Reisime läbi aja ja ruumi vanaajast tänapäevani, alates ürginimeste väljarändamisest Aafrika mandrilt kuni tänapäeva maailma poliitilise kaardini. Peatükkide kaupa tuuakse meie ette põnevad teemad: kiviaeg, VanaEgiptus, Suur Hiina müür, keskaegne Jaapan, Siiditee, asteekide ja maiade maailm, Osmanite riigi hiilgus, Ameerika avastamine, tööstusrevolutsioon, kaks maailmasõda, kolooniate iseseisvumine ja kosmoseajastu teadussaavutused. Aastaarvud, sündmused ja detailid on esitatud visuaalselt, mis aitab teavet paremini meelde jätta.

Teadmiste entsüklopeedia. Kosmos! ühislooming tõlkinud Olavi Teppan 208 lk, kõva köide

Imelised arvutis loodud illustratsioonid näitavad Universumi imesid suurest paugust ja mustadest aukudest kosmoselendudeni. Rännake sügavale punase ülihiiu plahvatusohtlikku tuuma, avastage meie Päikesesüsteemi võrratuid planeete ja nende kaaslasi, vaadake kosmoselaevade, skafandrite ja orbitaaljaamade sisemusse ning saage teada, kuidas need töötavad. Lisaks on raamatus ka põhja- ja lõunapoolkera tähtkujude atlas.

WWW.KOOLIBRI.EE

KOOLIBRI

Naine, kes hammustas vastu KADRI JAANITS raamatu tõlkija

K

atja Kettu on üks neid Soome noorema põlvkonna võimsaid naishääli, kelle teoseid on saatnud edu mujalgi maailmas. Põhjamaine eksootika pakub huvi ning ehedat põhjamaisust jagub Kettu teostes nii palju, et lugeja võib kuulda virmaliste vihinat ja tunda aurava põdravere maiku. Rääkimata tema teoste lummavast keelest, sest paljuski just oma poeetilise ja isikupärase keelega on Kettu loonud tegelikkuse, mida võib nimetada müütiliselt realistlikuks. Mul on hea meel, et eesti keeles ilmub Katja Kettult juba neljas raamat. Kettu romaanides on alati olnud esiplaanil suured teemad ja dramaatilised sündmused ning vähemaga ei lepi ta ka seekord: ebaõiglus, rassism ning julgus kurjuse vastu välja astuda, aga samavõrd ka armastus, mis on kõige ilusam ja kõige hirmutavam asi maailmas. „Rose on kadunud” on jõuline ja värvikas lugu naisest, kes on valmis muutuma hundiks, et päästa oma tütar ning tütrest, kes otsib iseennast ja tõde oma kadunud ema kohta.

KAHES AJAS Lempi ehk Väike Käpp on sündinud Minnesotas indiaanlaste reservaadis soomlase ja odžibvei indiaanlanna tütrena. Tema ema Rose liitub indiaanlaste õiguste eest võitlejatega ning nõuab, et võimud hakkaksid uurima tüdrukute kadumist reservaadist, aga kaob varsti hoopis ise. Isa Ettu aeg jääb aga seisma ning ta märkab igal hommikul uue ehmatusega: Rose on kadunud. Tüdruk, kes seni on kasvanud vanemate armastuse võluringis, hinganud ühes rütmis puude ja veega, viiakse kivilinna karmikäelise vanaema hoole alla ning temast kasvab muserdatud hingega juurteta inimene – valgete jaoks liiga punane, punaste jaoks liiga valge. Pärast neljakümmet viit aastat naaseb Lempi lapsepõlvekoju. Tema isale hakkavad kildhaaval meenuma Rose kadumisega seotud sündmused ja Lempi ei saa enam teisiti, kui peab püüdma ammust umbsõlme lahti harutada. Reservaadis kohtab ta ka oma noorusarmastust Jim Hallkasukat. Tänu Jimile saab Lempi esimest korda lugeda kirju, mis Rose kirjutas enne oma kadumist. Ema kirjad tütrele vahelduvad tütre kirjadega taasleitud armsamale ja nii kulgevad vaheldumisi kaks lugu kahes ajas: 2018. aasta suvel ja nelikümmend viis aastat tagasi. Ühtlasi saab Lempi pärast pikki aastaid jälle kogeda, mis tunne on olla omaks võetud ja temas tärkab lootus, et ehk ei olegi veel hilja. (F)INDIAANLASTE MAA Põlisrahvaste kultuuri ja elulaadi hävitamist on Kettu käsitlenud varemgi, aga seekord viib ta lugeja tuttavast soome-ugri maailmast indiaanlaste ja findiaanlaste maale, kahe vähemus-

ilmunud Ägedad autod

ühislooming 12 lk, kõva köide

Toredas ja pildirohkes raamatus õpib laps tundma mitmesuguseid masinaid. Talus saab sõita traktori ja piimaautoga, linnas näeb kauba- ja päästeautosid, ehitusplatsil ekskavaatorit ja buldooserit ning ringrajal ralliautosid. Võta auto ja mängi ning kuula telefonist lõbusaid helisid!

Miks? Minu keha FOTO OFER AMIR

5

ühislooming tõlkinud Tiina Tomingas 16 lk, klappidega pappraamat

Lastel tekib ümbritseva maailma kohta palju küsimusi, millele vastamisega võivad vanemadki vahel kimbatusse sattuda. Mis võiks olla põnevam kui inimkeha ja selle toimimine! Miks mul on naba? Miks ma ei näe pimedas? Sellest raamatust leiavad koolieelikud ja algklassiõpilased eakohaseid vastuseid.

Kas tead? Üle 100 küsimuse ja vastuse 7–8-aastastele Ühislooming tõlkinud Ello Varjas 96 lk, lehvik

Köidetud kaardipakk üle saja küsimuse ja vastusega pakub lõbusat ja huvitavat meelelahutust. Siin saab harjutada tähelepanu ja loogikat ning panna oma teadmised proovile ajaloos, geograafias, loodusloos, matemaatikas ning kirjanduses.

Vaata ja avasta. Mets Anna Milbourne tõlkinud Kadri Rahusaar 16 lk, kõva köide

Katja Kettu

kultuuri kokkupuutekohta, hoopis teistsugusesse Ameerikasse kui see, mida näitab Hollywood. Soomest emigreerus 20. sajandi alguses, aga ka pärast Teist maailmasõda Ameerikasse tuhandeid soomlasi. Tööd saadi peamiselt kaevandustest ja metsalankidelt ning maad nii kehvast kandist, et viletsam oli see ainult indiaanlaste reservaatides.

ÖÖS LENDAV NAINE Kettu kirjutab nende kahe vähemuse vahele sugenenud omamoodi mõistmisest, unustamata sealjuures, et ka soomlane oli siiski sissetungija võõral maal ja seega ebaõigluse suurendaja, kui ta ka soovis vastupidist. Nii ei ole „Rose on kadunud” mitte ainult Lempi ja Rose, vaid ka nende esivanemate lugu, kelle „saatuse sisse oli põimitud kõik, mis juhtus enne neid väljarändajate ja põlisrahvaga.” Veel üks Kettu loomingut ühendav joon on ajaloo kujutamine naiste ja laste silmade läbi. Kettu kirjutab allasurutud naise üha kasvavast raevust, mis ühest hetkest alates nõuab vältimatult väljundit. Rosel on põhjust kätte maksta nii enda kui ka oma rahva eest. Siinkohal on Kettu sujuvalt põiminud loosse indiaaniliikumise tõusu 1970ndatel ja Wounded Knee tragöödia, samuti reservaatidesse surutud, alandatud põlisrahva argipäeva: pealesunnitud vaesuse, alkoholismi ning kodutute loomadena kinni püütud ja vägisi internaatkoolidesse saadetud lapsed. Just ühes sellises koolis saab Hundiroosist Rose Feathers ja just seal kohtab ta esimest korda Weendigot.

Odžibvei müüdid jutustavad Weendigost, kurjast vaimust, kes võib võtta inimese kuju ning kes ei saa kunagi küllalt tüdrukute verest ja lihast. Ainuke, kes talle võib vastu astuda, on Öös Lendav Naine, kellele KitcheManitou annab võime muutuda üheks loomaks, ühed ütlevad, et see oli karu, teised, et valge öökull. Ka Rose peab muutuma, sest „kui naisel enam muud üle ei jää, muutub ta hundiks.” Jääb lugeja otsustada, kas ta usub või ei, ent igal juhul on see auavaldus naistele, kes, väsinud vägivallast ja seksuaalsest ärakasutamisest, on otsustanud kasvatada endale kihvad ja hammustada vastu. Ja ometigi on „Rose on kadunud” haaravalt ilus armastuslugu. Ettu ja Rose ning Lempi ja Jim Hallkasuka õnnehetkede valgus tasakaalustab romaani ränka temaatikat ja heidab helgust muidu nii tumedatele sündmustele. Seda teeb ka autori väljendusrikas, elav, Lapi juurtest rikkust ammutav keel, mis on selleski raamatus endiselt lopsakas, ent ühtlasi poeetilisem ja kaunim kui eales varem. „Rose on kadunud” on ka kriminaalromaan, eneseotsingute teekond ja lugu ühest hävimisohus kultuurist, hingemattev ja imeliselt inimlik.

Rose on kadunud Katja Kettu tõlkinud Kadri Jaanits 296 lk kõva köide

Leidliku pappraamatu abil tutvub laps metsa aastaringiga. Kevadel puhkevad puudel pungad, suvel ehib puid lopsakas lehestik, sügisel varisevad lehed maha ja saavad pisimutukate söögiks. Raamatu kaante vahel avaneb inimpilgu eest varju jääv metsaelu: sädistavad linnud ja toimekad putukad, talveunes karu ja urgu korrastav mäger.

Johannese harjutuskool. Võõrsõnavara vihik Argo Mund 64 lk, pehme köide

Vihik sisaldab mitmesugust harjutusvara, mis aitab omandada gümnaasiumiastme sarja „Johannes” rubriigis „Õpi ära!” esitatud võõrsõnu. Harjutused käsitlevad õigekeelsust ja grammatikat, ülesannete lahendamiseks peab õpilane kasutama õigekeelsusallikaid ja sõnaraamatuid.

Johannese harjutuskool. Loovkirjutusülesannete vihik Monika Undo 80 lk, pehme köide

Paljudel on hirm kirjutamise ees, aga võib-olla on asi selles, et ülesanded on olnud liiga keerulised. Kogumikus esitatud ülesanded sobivad hästi eesti keele ja kirjanduse tundidesse, samuti kasutamiseks loovkirjutamise kursusel. Samuti sobivad ülesanded riigieksamiks ettevalmistamisel, et õpilane saaks üle kirjutamiskrambist ja õpiks end paremini väljendama.


TÄNAPÄEV Verihurmade aed Piret Raud kujundanud Dan Mikkin 206 lk, kõva köide

Ella Valter on veidrikust vanaproua, kes kogub äravisatud toataimi. Renate Grünberg on pereajakirja peatoimetaja, kes otsib argistest seikadest väikseid imesid. Joonatan Klaassen on noor fotograaf, kes üritab saada üle õnnetust armastusest. Juhus viib nad kokku. „Verihurmade aed” on raamat lähedusest, läheduse haprusest ja lõputust lootmisest, mis kujundab elusaatusi. Raua irooniline pilk seguneb omapäraselt poeetilise helgusega, mis saadab tema tegelaste õnnetumaidki hetki.

Krimmi vang. Ukraina aeg Mihkel Tiks kujundanud Tõnis Kipper 472 lk, kõva köide

Koduste jamade käest Krimmi nostalgiareisile läinud Vanamees jääb ootamatult Musta mere äärde elama ja kinnisvaraäri ajama. Algab 53-aastase mehe kolmas noorus, mida vürtsitavad Ukraina naised ja rahamaias bürokraatia. Kui elu võõrsil ja kodus lõpuks laabuma hakkab, kerkivad Kiievis Maidanile barrikaadid. Miski ei ennusta veel, et Vanamees teist korda elus Vene okupatsiooni kätte satub. Kirjastuse Tänapäev 2018. aasta romaanivõistluse võitnud teos.

Unistades õnnest Ulvi Kullerkupp kujundanud Virge Ilves 320 lk, kõva köide

Anu on edukas küll äris, ent kodus kisub kõik järjest rohkem kiiva. Kuid ta on otsustanud: elukaaslasele kingitud aastavahetuse reisist Kariibidele peab saama nende suhte uus algus. Lisaks edule äris tahab ta armastust ja õnne oma mehega. Ja siis kohtub ta Andresega. Algab kassi-hiire mäng reaalsuse ja unistuse vahel, salakohtumistel nauditud suudluste, südametunnistuse ja südamepiinade vahel. Kuidas lahkuda suhtest lähedastele haiget tegemata, kohustusi jätmata?

Kellata torn Paul Raud kujundanud Angelika Schneider 212 lk, kõva köide

Unustatud sõbra salapärane kadumine viib noore Nicolase unenäolisele rännakule läbi veidrate paikade ja muutlike tundemaastike. Sinisilmsed väikekodanlased kõrvuti deemonlike moosekantide ja ülbe kõrgaadliga; suitsused džässiklubid läbisegi kummituslike metsade ning maagiliste raamatukogudega. See on lugu kuninglikest kõrvaltänavatest ja lärmakast üksildusest. Raamatu käsikiri pälvis Kirjanike Liidu romaanivõistlusel EKI ja Emakeele Sihtasutuse keeleauhinna.

Kilplased globaliseeruvad Priit Pärn 64 lk, kõva köide

Paljud lugejad mäletavad 1977. aastal ilmunud Priit Pärna kultuslikku koomiksiraamatut „Kilplased”. Praegune „Kilplased” ei ole aga kordustrükk, vaid täiesti uus väljaanne. Raamat kirjeldab kilplaste seiklusi kaasaegses võtmes, mis näitab et kilplus pole kadunud meie igapäevasest eluolust ja päevapoliitikast. Raamat on laiformaadis ja värvitrükis.

Nr 8 (130) 19. november 2019

Mälestused kõrvaltegelasest MIHKEL MÕISNIK

M

älestusteraamat on väga enesekeskne žanr. Selles on peategelane, autor, ja kõrvaltegelased, kes tiirlevad tema ümber ning need rollid oleks justkui algusest peale kindlalt jaotatud. Selles raamatus ei ole nii. Õigemini on, aga mitte päris. Lisa Brennan-Jobs kirjutab küll enda elust, aga suurem tähelepanu nihkub neis mälestustes paratamatult tema isale, Steve Jobsile. Just, sellele õunafirmamehele, kes tütart algusest peale ei soovinud ja kelle isa olemist ta eitas, kuni DNA proov seda lõpuks kinnitas. Ometi ei saa raamatu kohta öelda, et tegu on mälestustega Steve Jobsist. Need, kes otsivad siit lugusid Apple’i toodete saamisest või firma ülesehitamisest, tõusudest ja mõõnadest, peavad pettuma. Apple’ esineb seal ainult Lisa isa tööna, millenagi, mis huvitab teda alati rohkem kui tütar. See on lõpuks siiski Lisa BrennanJobsi lugu, milles on oluline roll tema keerulistel suhetel pere juurest lahkunud isaga. Ja too isa joonistub seal välja hoopis teistsugusena, kui laiem

FOTO BRIGITTE LACOMBE

ilmunud

WWW.TNP.EE

N

arkomaailm oma hirmsate tagajärgede, üledooside ja surmadega on ohtlik, julm ja reetlik. See on koletu äri, kus keerutatakse miljoneid. Kes seisab selle kõige taga? Kuidas tegutsevad bossid, vahendajad ja narkomuulad? Vene ajakirjanik Aleksandr Barinov on kirjutanud seda varjatud maailma kujutava mahuka kelmiromaani, mille peategelane on päriselt elanud ja tegutsenud Eesti mees.

USKUDA VÕI MITTE? On väidetud, et Heldur Luhter oli Eesti viljakaim uimastikeemik, kelle töö viljana jõudis turule ligikaudu 35 miljonit ecstasy tabletti. Nendega ujutati 2000. aastate algul lisaks Eestile üle ka Põhjamaad ning neid „nauditi” ka USA-s. Barinovi romaan põhineb Luhteri enda meenutustel. Kas neid jutte saab täielikult uskuda või ei, jääb iga lugeja enda otsustada. Autor alustab oma teost hoiatusega: „Kõik, millest tehakse juttu käesolevas raamatus, on tegeliku inimese mälestused reaalsetest sündmustest. Autor tunnistab, et ta ei saa pretendeerida absoluutsele usaldusväärsusele ega objektiivsusele.” Luhter ilmub lugeja ette mitte kui paadunud kurjategija, vaid kui osav, leidlik ja väsimatu ärimees. Oma ärivilumusi lihvis ta juba nõukogude aastatel. Töötas kolhoosi ja suure tehase varustajana, isegi pandimaja direktorina. Need ametikohad viisid tollal tihtipeale (kui mitte vältimatult) varem või hiljem, pikemaks või lühemaks ajaks trellide taha. Sealt käis ka

ilmunud Piia Präänik ja bandiidid Kairi Look illustreerinud Ulla Saar kujundanud Angelika Schneider 144 lk, kõva köide

Piia Prääniku mõnus elu Papli puiestee majas nr 5 pööratakse pea peale, kui selgub, et Piia saab õeks – kolmikutele! Kui värsked Präänikud lõpuks sisse kolivad, hakkab majas juhtuma väga kummalisi asju. Neisse on segatud ka meemaias Jack, jõuk karusid ja kahtlasevõitu naabrid. Koos uue sõbra Villemiga asub Piia tegudele, enne kui asi päris käest ära läheb. „Piia Präänik ja bandiidid” on järg raamatule „Piia Präänik kolib sisse” (2015).

Salaaed

Lisa Brennan-Jobs

üldsus ehk ootaks. Kui Steve Jobs suri, siis kirjeldasid paljud tema nooremad kolleegid teda teatava isakujuna. Siin avanev pilt kõneleb midagi hoopis muud. Aga nagu ikka, näivad toimumise ajal hirmsad või ebameeldivad sündmused hiljem tihti naljakatena ja nii on ka Lisa elust pärinevad lood tihti anekdootlikud ja lõbusad, seda enam, et need on väga hästi jutustatud, sageli rabavalt ausad ja ilustamata.

Prügikala Lisa Brennan-Jobs tõlkinud Jana Linnart 408 lk kõva köide

Kaltsakad jäävad kaltsakateks MAIT EELRAND tõlkija

6

Luhter läbi, süüdistatuna spekulatsioonis, nagu siis igasugust äritegemist nimetati. Oma tootmist peab ta samuti vaid äriks. Raamatus ei ole ühtki kohta, kus Luhter tunnistaks, et oli tegelikult kurjategija, kes oma toodanguga mürgitas tuhandeid noori. Kõigis oma hädades süüdistab ta lõpuks ju ainult nn komissare, ise on enda arust puhas poiss. Narkootikumid tähendavad suurt raha. Ja raha oli Luhteril vaja. Kellel poleks? Narkootikumid tähendasid suurt raha, nii et Luther hakkas valmistama narkootikume. Mitte lihtsalt köögis paari katseklaasiga, vaid peaaegu tööstuslikult.

ELU NAGU KELMIROMAANIS Kui Luhteri lugusid uskuda, kulges tema elu tõepoolest nagu tõelises kelmiromaanis. Lugeja näeb, kuidas mees oma eesmärkide ehk suure raha ja muretu elu nimel rändab kord Venemaa eri paigus tollasest Leningradist Moskva ja Kamtšatkani välja, kord Vietnamis, Laoses ja Hiinaski. Igalt poolt leiab ta ka inimesi, kes on väiksema või suurema raha nimel valmis tema äris osalema. Olgu need siis äraostetavad tolliametnikud mõlemal pool piiri, teadusinstituudi ja keemiatehase tehnoloogid või isegi Hiina suure kombinaadi juht. Kõigil on raha vaja. Üle piiri veetakse võltsdokumentide alusel tonnide kaupa amfetamiini ja ecstasy toorainet, tööstuslikke keemiaseadmeid ja tabletimasinaid. Tallinna servas pannakse püsti peaaegu et terve tehas. Amfetamiinija ecstasy-tablettidega ujutatakse üle Eesti ja Põhjamaad, jõutakse Hollandisse ja teistesse Euroopa riikidesse, isegi Atlandi taha. Luhter tahab tegutseda iseseisvalt,

kellestki sõltumata, aga see pole võimalik. Vaja on kompanjone, kes tema toodangu turule toimetaksid. Aga seal, kus liiguvad suured rahad, ei saada läbi ka pettuste ega reetmiseta. Ka Luhterit reedetakse ja tüssatakse julmalt. Kui tegutsed üksi, pole reetureid karta. Esialgu see justnagu õnnestubki, kuid siis tulevad mängu palju võimsamad jõud, kellest niisama üle ega ümber kuidagi ei saa. Kui Vene narkomaffia eest saab veel kuidagi kõrvale hoida, siis kodumaal tuleb mängu boss, kes kogu siinset narkokaubandust ohjes hoiab ja selle pealt miljoneid teenib. Narkovastase üksuse komissar teab ja näeb kõike. Tema eest juba ei pääse, tema pilli järgi peab tantsima. Ja meie peategelane tantsibki, üritades vahelduva eduga siiski vabaks rabelda. Luhteri lugu käsitlesid omal ajal ka meie suurimad ajalehed seoses narkokuriteos kahtlustatava ja selle eest ka süüdi mõistetud politseikomissariga. Eesti Ekspress nimetas seda kohtuprotsessi Eesti politsei kõige mustemaks päevaks. Üks komissar mõisteti süüdi, mõned kaltsakad läksid samuti trellide taha. Kaltsakaid leidub narkomaailmas alati ja nad ei saa läbi komissarideta, kes need ka ei oleks. Barinovi romaan pakub põnevat lugemist küllaga.

Kaltsakad ja komissaarid Aleksandr Barinov tõlkinud Mait Eelrand 400 lk kõva köide

Frances Hodgson Burnett illustreerinud Charles Robinson kujundanud Julius Sommer 328 lk, kõva köide

Lastekirjanduse klassikasse kuuluva „Salaaia” tegevus algab Indias. Kui 10-aastase Mary ema ja isa koolerapuhangu ajal surevad, saadetakse tüdruk elama tädimehe suurde süngesse mõisasse Inglismaal. Seal peab isekas ja ärahellitatud laps õppima teistega arvestama ja iseenda eest hoolt kandma. Ühel päeval avastab Mary sissepääsu mõisa territooriumil peituvasse salapärasesse suletud aeda...

Lolluste Akadeemia Raivo Tihanov autori illustratsioonid kujundanud Villu Koskaru 308 lk, kõva köide

Väikese inimese jaoks on unistamine üks igavesti vahva tegevus. Ja kui veel mitu last kogu hingest ühest ja samast asjast unistavad, siis võib see ka lõpuks täide minna. Just nii juhtubki, kui lapsed ühte äraütlemata kentsakasse kooli satuvad. Kõik ei lähe muidugi lihtsalt, aga koos lahedate kaaslastega on ka raskuste ja ohtude ületamine põnev seiklus.

Pannkoogid! Nalja ja naeruga Markus Saksatamm illustreerinud Hillar Mets kujundanud Anneliis Aunapuu 84 lk, kõva köide, värvitrükk

Kellele ei meeldiks pannkoogid? Selles raamatus jagub neid igale maitsele. Saame teada, kuidas sööb pannkooke õpetaja, krokodill või kummitus; oma unistuste pannkoogist räägivad kassid, politseinikud ja sportlased; lisaks on pannkook igal horoskoobimärgil ja õpime uusi vanasõnu pannkookide võtmes, lööme kaasa vallatul viktoriinil!

Kawaii: kuidas joonistada nunnusid loomi Angela Nguyen tõlkinud Mihkel Mõisnik 128 lk, pehme köide

Angela Nguyen on oma nunnude joonistuste poolest tuntud kunstnik. Ta on illustreerinud palju raamatuid ja joonistanud koomikseid. Pikarar’i nime all on tal veebis 40 000 jälgijat. Lisaks illustreerimisele tegutseb ta ka graafilise disainerina nii trüki- kui ka digimeedias. www.angelanm.com.


Nr 8 (130) 19. november 2019

ilmunud Sonjake. Lõbus matus Ljudmila Ulitskaja tõlkinud Ilona Martson kujundanud Villu Koskaru 212 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Kaks lühiromaani. Esimese peategelane Sonjake on täiesti raamatutele pühendunud hallivõitu noor naine, kelle elu muutub kapitaalselt pärast ootamatut abieluettepanekut tuntud intellektuaalilt. Teise peategelane on New Yorgis surev vene-juudi kunstnik, kelle matus osutub teda ümbritsevale kirevale seltskonnale, peamiselt aga viiele tema elus olulisele naisele, silmi avavaks ning lõbusaks sündmuseks.

See EI OLE propaganda Peter Pomerantsev tõlkinud Heija-Liis Ristikivi kujundanud Villu Koskaru 256 lk, kõva köide

Ajakirjanik ja meediauurija Peter Pomerantsev on keskendunud võimustruktuuride propagandasõnumite anaüülsile. Pomerantsev leiab, et Kremlist on taas kujunemas suur (propaganda)jõud. Küsimused, mida autor esitab, viivad ta tagasi Venemaale, kuid vastused, mida ta sealt leiab, pole just sellised, nagu ta ootas.

Moskva ja moskvalased Vladimir Giljarovski tõlkinud Veronika Einberg kujundanud Rein Seppius 344 lk, kõva köide

Raamat jutustab meelelahutuslikus vormis 19. saj lõpu ja 20. alguse moskvalaste elust kogu selle hiilguses ja viletsuses. Tolleaegne olukirjanik Vladimir Giljarovski ei jäta tähelepanuta ühtegi Moskva elu külge. Siin on lärmakad peod ja vaiksed jalutuskäigud hämaratel bulvaritel, šikid kauplused ja räpased ohtlikud agulid, voorimehed ja esimesed trammid. Tekst on illustreeritud rohkete maalide ja fotodega.

Anne Franki päevik tõlkinud Vahur Aabrams kujundanud Tarmo Puudist 360 lk, õmmeldud liimköide

Saksa okupatsiooni ajal peidus olev 13aastane Anne Frank pidas päevikut 1942. aasta 12. juunist 1944. aasta 1. augustini. Päevik ilmus raamatuna 1947. aastal ning praeguseks on see tõlgitud vähemalt 60 keelde ja on üks maailma tuntumaid päevikuid. „Anne Franki päevik” on liigutav kirjeldus ühest mõtlemapanevast ajastust, ajaloo rataste vahele sattunud perekonna kroonika. Kordustrükk.

Obeliskivärav N. K. Jemisin tõlkinud Sash Uusjärv 332 lk kõva köide

„Lõhutud maa” sarja teine raamat, milles ema ja tütre Essuni ja Nassuni lugu jätkub aina süngemaks muutuva aja tingimustes. Obeliskid hakkavad koonduma. Iidne sanzi rass tõstab uuesti pead. Kivisööjad näivad olevat kõikjal. Sõda tundub vältimatu, vajalik. Kuid veel on lootust. „Obeliskivärav” pärjati 2017. aastal maineka Hugo auhinnaga.

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Eesti lasteluule säravad tähed HANNA VESKIOJA

L

eelo Tungla koostatud lasteluuleantoloogia „Igal pool on ainult tähed” koondab lasteluuletusi enam kui kuuekümnelt eesti autorilt. Luuletused, kui paar erandit välja arvata, pärinevad viimasest kolmest aastakümnest, ja nõnda ei leia kogumikust mitte ainult juba ammugi armsaks saanud klassikat sellistelt luuletajatelt nagu Ott Arder, Erika Esop, Jaan Kaplinski, Henno Käo, Heljo Mänd, Ellen Niit, Peeter Volkonski ja koostaja Leelo Tungal ise, vaid ka hilisemate värsiseppade paremiku: Laur Lomper (Tõnu Oja), Venno Loosaar, Evelin Samuel, Aidi Vallik ja Kalev Vapper, rääkimata Contrast, Aapo Ilvesest, Jaan Pehkist, Markus Saksatammest ja Wimbergist.

KIRJU KIMP Hoolimata ühisnimetajast – lasteluule – on raamatu kaante vahel kokku saanud hulk eripalgelisi loojaid ja hulk eripalgelist loomingut sootuks erinevatest kirjutamisoludest. Nii kirjutab Leelo Tungal kogumiku saatesõnas: „Kõik me kõnnime samade taevatähtede all ja paneme oma luuletused kirja samade kirjatähtedega – ja ometi on need värsid üksteisest väga erinevad. […] Selle kogumiku värsside autorite seas leidub neid, kelle lapsepõlv möödus esimeses Eesti Vabariigis, on neid, kellega koos seisime 1989. aasta hilissuvel Balti ketis, ja noorimad meie hulgast olid alles lapsed, kui Eesti NSV Ülemnõukogu otsustas 20. augustil 1991 iseseisva Eesti riigi taastada. Kolmekümne aasta jooksul oleme muutunud me ise, muutunud on kirjastused, raamatukogud, raamaturiiulid ja -poed, muutunud on Eestimaagi. Meie lugejad on sündinud juba vabas Eestis. Nad on harjunud sellega, et igal talvel tähistatakse jõulupühi nii kodus kui ka koolis – mitte nii, et kodus ehitakse jõulukuuske ja koolis kõneldakse hoopis nääridest. Nende jaoks on loomulik see, et maikuu teisel

TARTU KUNSTIMUUSEUM

7

E

simest korda sisenesin Montessori lasteaeda värske lapsevanemana ja armusin hetkega. Keskkond oli nii hoolikalt ette valmistatud ja kutsuv. Õpetajatega oli lihtne suhelda ning nad rääkisid meie beebi (ja meiega) austusega. Sain neis tundides Montessori meetodi ja väikelaste kohta väga palju teadmisi. Maimikuid ergutab keskkond, mis paneb neid proovile; nad otsivad mõistmist ning imavad ümbritsevat maailma enda sisse nagu käsnad. Läbisin 2004. aastal Rahvusvahelise Montessori Ühingu juhendajakoolituse, ja kui elu viis meid Sydneyst Amsterdami, asutasin peagi omaenda kooli – Jacaranda Tree Montessori –,

Mis suus, see südames Dr Dominik Nischwitz tõlkinud Tiina Aro 248 lk, pehme köide

Suu on äärmiselt tundlik ökosüsteem ja kogu keha tervise kese. Suuõõnes ei teki ju mitte ainult kaaries ja parodontiit − tänapäeval on teada, et ka väga paljud kroonilised tõved nagu allergia, depressioon, südamehaigus või viljatus saavad alguse suust. „Kogu keha tervise võti on meie suus.” kirjutab autor oma eessõnas.

Alla Pugašova elu ja imelised seiklused Aleksei Beljakov tõlkinud Erle Nõmm 446 lk, kõva köide

Kaks põlvkonda luuletajaid: Heljo Mänd ja Jaanus Vaiksoo. Mõlemad on oma värssidega esindatud ka raamatus „Igal pool on ainult tähed”.

pühapäeval peetakse emadepäeva, novembris aga isadepäeva, ja et veebruaris toimub vabariigi aastapäeva paraad. On veel palju pidulikke päevi, mille puhul heisatakse sinimustvalged riigilipud nii kodude paraaduste kohale kui ka Pika Hermanni tornitippu. Praeguste noorte meelest tundub uskumatu ja veidrana see, et meie trikoloori kodus hoidmise või kirjasõnas mainimise eest võidi nii lapsi kui ka nende vanemaid karmilt karistada ning isegi sinimustvalge värvikombinatsiooniga kampsunite või sallide kandmist peeti veel 1980. aastatel riigivastasuse väljanäitamiseks.”

NALJA JA NAERUGA Erinevad on luuletused ja luuletajad, aga erinevad on lugejadki: „Nagu luuletajad, nii pole ka lapsed ühe vitsaga löödud. Tänapäeval pole nad ju vitsa näinudki, aga sellegipoolest on igaühel omad hirmud ja armud, omad huvid ja tahtmised.” Lastest lugejate juures on sarnane vahest see, et nad „satuvad vaimustusse, kui lastetuppa, kus nad tavaliselt omapäi tegutsevad, ilmub suur inimene, kes viitsib ja tahab nendega mängida uusi isevärki mänge”. Samamoodi võivad vahel toimida ka suurte

inimeste lastele kirjutatud värsid, mis selle raamatu kaante vahel hulgakesi tähtedena säravad. Ja parem veel, kui need uued isevärki mängud või luuletused on naljakad: „Kriitikud leiavad, et viimasel ajal on lasteluules rohkem nalja kui tõsidust. Psühholoogid aga väidavad, et naermine ja naeratamine tekitavad tervendavat heaoluhormooni ja kui täiskasvanud naeravad napilt 10–15 korda päevas, siis lapsed teevad seda vähemasti 100–300 korda päevas. Loodetavasti panevad lastevärsid ka mõne täiskasvanu naerma või naeratama.”

Igal pool on ainult tähed Eesti lasteluulet kuuekümne neljalt autorilt läbi kolme aastakümne (1989–2019) koostanud Leelo Tungal illustreerinud Marko Mäetamm kujundanud Liis Karu 410 lk, kõva köide

Muudame oma nägemust väikelastest SIMONE DAVIES raamatu autor

ilmunud

kus juhendan vanema ja lapse tunde ning aitan peredel oma maimikut uue pilguga vaadata ja Montessori meetodit kodus rakendada. Endiselt meeldib mulle õppida neilt ligi tuhandelt väikelapselt ja vanemalt, keda ma aastate jooksul tunde andes kohanud olen. Olen osalenud positiivse distsipliini õpetajakoolitusel ja õppinud vägivallatut suhtlemist. Lisaks olen õppinud omaenda lastelt, kes on vahepeal teismeliseks sirgunud. Soovin õpitut teiega jagada. Soovin tõlkida Montessori tarkused lihtsasse keelde, mis on hõlpsasti mõistetav ning mida te saate ise oma kodus kasutada. Seda raamatut kätte võttes olete astunud sammu selle suunas, et leida oma väikelapsega suhtlemiseks mingi teine viis, sõltumata sellest, kas teie laps käib Montessori lasteaias või mitte.

Te saate vahendid oma lapsega koos töötamiseks, tema juhendamiseks ja toetamiseks eriti siis, kui miski talle raskusi valmistab. Õpite oma kodu sättima selliselt, et vabaneda kaosest ja tuua pereellu pisut rahu, ning looma oma lapsele jah-ala, kus tal on vabadus avastada. Saate ka teada, kuidas valmistada kodus ette Montessori tegevusi, mis sobivad just väikelastele.

Montessori väikelaps Simone Davies tõlkinud Helen Urbanik 256 lk pehme köide värvitrükk

Mis oleks Vene estraad Alla Pugatšovata? Teda võib armastada või vihata, pidada suurepäraseks lauljaks või kergemeelseks tuulepeaks, nõudlikuks professionaaliks või autoritaarseks matrooniks, aga teda tunnevad kõik. Sellise staari kohta väga raske öelda midagi, mida keegi veel ei tea, aga autor Aleksei Beljakov sai sellega hakkama – põhjalik raamat pakub lugejale tõelisi üllatusi ja uusi huvitavaid fakte.

Mina Elton John tõlkinud Jana Linnart 320 lk, kõva köide

Muusikalegend Elton Johni esimene ja ainuke autobiograafia, milles staar räägib ausalt ja avameelselt oma dramaatilisest elust, selle tõusudest ja langustest, keerulisest lapsepõlvest, kuulsatest sõpradest, tervise- ja uimastiprobleemidest ning hullumeelsest elustiilist, nagu seda võib näha hiljuti linastunud filmis „Rocketman”. See raamat on soe, julge ja avameelne ning Elton ei hoia midagi tagasi.

Pärandiaabits Marju Kõivupuu illustreerinud Ene Aomets 264 lk, kõva köide

See raamat täidab ühe suure tühiku meie kultuuri vallas – siit leiad põhilised Eesti kultuuripärandiga seotud mõisted ja nähtused. Rikkalikult illustreeritud raamatus on kaheksa teemaringi ja üle saja märksõna – kõik veel äsja meie elus olulist rolli täitnud asjad, mis on hakanud kas meelest kaduma või siis saanud hoopis uue tähenduse. Kordustrükk.

Kes siin oli? Loomajälgede välimääraja Preben Bang, Preben Dahlstrom tõlkinud Kadri Jaanits Eesti oludele kohandanud Uudo Timm 264 lk, pehme köide

On palju toredam matkata või suvemaja ümbrust uudistada, kui tead, milliseid loomi ümbruskonnas liigub. Igaühele sobivas välimäärajas on täpsed kirjeldused, värvifotod ja joonised imetajate ja lindude jalajälgedest, toitumisjälgedest, väljaheidetest, räppetompudest, pesadest ja teedest-radadest. Looduses liikuja võib jälgede põhjal teha mitmeid järeldusi loomade käitumise, eluviiside ja toitumise kohta ning hinnata ka liikide arvukust. Erinevad jäljed ja jäänused on raamatus rühmitatud nii tüüpide kui ka neid jätnud loomade järgi. Täiendustega kordustrükk.


CANOPUS Vahe tera William Somerset Maugham tõlkinud Valli Voitk 388 lk, kõva köide

Romaan „Vahe tera” on viimane Maughami nn suurtest romaanidest, kindlasti kõige ambitsioonikam ja tunnetuslikult kõige sügavam, heites muu hulgas valgust idamaise müstitsismi põhjatutesse sügavustesse. Nimetatud romaanis toimub materiaalse ja mittemateriaalse maailma kokkupõrge eriti mastaapsel ja dramaatilisel kujul. Maugham kirjutas selle Teise maailmasõja lõpuaastail Chicagos, olles 70-aastasena ilmselt elu parimas intellektuaalses vormis, esmatrükk ilmus täpselt 75 aastat tagasi, 1944. Larry Darrell on noor ameeriklane, kes otsib Absoluuti. Tema otsingute odüsseia toob mängu mitmeid Maughami briljantsemaid tegelaskujusid, nagu näiteks Larry kihlatu Isabel, kes peab valima armastuse ja rikkuse vahel ning viimase onu Elliott Templeton – tüüpiline välismaal elav ameeriklasest snoob. Ja milline kõrvaltegelaste galerii ning nendega seotud novellimõõtu lood – poolakast valemängur Kosti, Suzanne Rovier, Sophie Macdonald... Üks olulisematest tegelastest on romaani lehekülgedel muide ka Maugham ise, jälgides omaloodud tegelaskujude võitlust oma saatusega. Eriliselt nauditavad on tema vestlused Elliotiga, kes võis olla algselt kui Maughami antipood, kuid kelles on ootamatult palju ka temaga ühiseid jooni.

Õed Urve Tinnuri 144 lk, kõva köide

On 1944. aasta kevadtalv, vene väed lähenevad ähvardavalt Eesti piiridele. Õed Reeni ja Õie evakueeruvad koos paljude teistega oma sünnilinnast Narvast ning leiavad ajutise ulualuse väikeses Virumaa kolkakülas. Hargnema hakkab elu keerdkäikude rägastik, kus ei puudu pidev olelusvõitlus, õdede omavahelised ja ka nende sisemised konfliktid, mõlema peres aset leidvad tragöödiad ja hingerahu maatasa tegev lubamatu armusuhe. Kõigele sellele heidavad omakorda sünget varju sõjajärgsed rasked ja trööstitud kolhoosiaastad, mis ei jäta eriti ruumi lootusele ilusast homsest. Kuni Stalini surmani 1953...

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid Elaine Mazlish, Adele Faber tõlkinud Aet Karolin 300 lk, pehme köide

Tegemist on autorite kõige kuulsama teosega, bestselleriga, mis neile maailmakuulsuse tõi. Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks, annab delikaatses ning humoorikas stiilis näpunäiteid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega ja ise sealjuures ellu jääda, st kuidas kasvatada oma poegi ja tütreid nii, et nad kõik ennast täisväärtuslike perekonnaliikmetena tunneksid. Paljud kasvatusteadlased on avaldanud arvamust, et käesolev raamat võiks olla kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokkupuutuvatele inimestele, aidates kaasa sisemiselt vabade ja väärikate inimeste kujunemisele.

Nr 8 (130) 19. november 2019

8

„Saladuste varjud” lõpetab romaanisarja TÕNU LEMBER

„V

anade pattude pikad varjud” – just selline oli käesoleva romaani esialgne pealkiri, mis hiljem arutelude käigus võttis kuju „Saladuste varjud”. Raamat paneb punkti kaheksast romaanist koosnevale sarjale, kuhu lisaks sellele kuuluvad romaanid „Enne äikest”, „Äike”, „Pärast äikest”, „Välgust tabatud”, „Varjud”, „Varjude allee” ja „Äikese varjud”. Kuna kogu romaanisarja esimese raamatu „Äike” esmailmumisest on möödas juba terve inimpõlv, 28 aastat (!), arvasime, et võiks lugejale meelde tuletada nii kogu sarja kui ka selle autori sünnilugu.

ARTUR ERICH ASTUB LAVALE Ira Lember meenutab: „Artur Erich sündis, õigemini tekkis 1988. aastal, nüüd juba üle kolmekümne aasta tagasi, minu ja minu kirjanikust sõbratari Erika Esopi ühisloominguna. Meil mõlemal oli kavatsus seekordsest romaanivõistlusest osa võtta, kuid olime liiga kaua viivitanud ja tähtajani oli jäänud vaid pool aastat. Üksi enam romaani kirjutada ei jõuaks. „Aga teeme kahasse!” Ei mäletagi enam, kumb meist selle idee esimesena välja käis, kuid see võlus meid mõlemaid. Ja ette rutates võin öelda, et see kahasse kirjutamise võlu jäi meile lõpuni. Niisama ruttu nagu tuli idee koos kirjutada, leidsime endale ka pseudonüümi, liites meie isade eesnimed – Artur Erich. Artur oli minu isa ja Erich Erika isa nimi. See peaks meile õnne tooma, lootsime ja meie ühiselt kirjutatud raamat „Äike” saigi romaanivõistlusel III koha, kusjuures I koht jäi välja andmata. „Äike” (ilmus 1991, kirjastas Eesti Raamat), mis kirjeldab Eesti Wabariigi kõrgemasse keskklassi kuuluva nelja õe ja nende perekondade elusaatusi Teise maailmasõja eelõhtul, puudutas sügavalt ka Eesti ohvitseride igapäevast elu ja saatust, teemat, mis ju aastaid keelu all ja tabuks oli olnud (ka Erika isa oli Eesti Wabariigi ohvitser). Raamat leidis hea vastuvõtu ja suure lugejaskonna. Sellega aga meie koostöö ei lõppenud. Kuna kirjutades oli jäänud mõtteid ja materjali ülegi, otsustasime „Äikesele” järje kirjutada. Pealegi nautisime oma koostööd väga. „Pärast äikest” (1995, Eesti Raamat), kirjeldab perioodi, mil ajaloo äike on üle noore Eesti Wabariigi käinud, kogu maa pahupidi pööranud ja inimestel tuleb uues olukorras elada ja hakkama saada. See romaan pälvis Albu valla Tammsaare kirjanduspreemia. Auhind andis julgust ja tiivustas ikka edasi kirjutama, raamatu tegelased olid ju kirjutamise käigus meile omaseks saanud ja dikteerisid juba isegi mõnikord ka edaspidist süžeed ette. Ja kuna me saime kirjandusliku stipendiumi Gotlandi loomingulisse majja, avanes suurepärane võimalus seal triloogia viimane raamat (nagu me siis mõtlesime) valmis kirjutada. „Välgust tabatud” ilmuski (1996, Eesti Raamat), käsitledes juba tuttava nelja õe ja nüüd juba ka nende järeltulijate kirjut elusaatust, kes peavad oma igapäevast eluvõitlust, kusjuures äike neid ikka veel rahule ei jäta.

FOTO ERAKOGUST

ilmunud

WWW.CANOPUS.EE

Aasta 1988, Artur Erich on sündinud. Vasakult Erika Esop ja Ira Lember.

Selle raamatu ilmudes sai meile selgeks, et võimatu on piirduda ka triloogiaga. Nüüd seadsime sihiks juba pentaloogia. Neljandaks raamatuks sai romaan „Varjud” (1999, Eesti Raamat), milles juba tuttavad tegelased, kes elu heitlikkusest ja minevikuvarjudest hoolimata ikka edasi armastavad, vihkavad, petavad ning andestavad. Ja igaüks neist otsib oma kohta päikese all, mõnikord vahendeid valimatagi.

ARTUR I. ERICH JÄTKAB ÜKSINDA Viienda raamatu pealkiri oli meil juba valmis mõeldud, selleks oli „Varjude allee”. Pidime alustama seda siis, kui olen paarikuuselt Ameerika reisilt naasnud. Mul oli sel reisil võimalus ka Hawaiile sõita, kus ma detsembrikuus Waikkiki rannamõnusid nautisin. Olin muljetest tulvil ja saatsin Erikale postkaardi, milles kinnitasin, et järgmises raamatus tahan kindlasti paar tegelast Hawaii saartele tuua. Seda kaarti Erika enam kätte ei saanud. Mu hea sõbranna lahkus ootamatult meie hulgast 1999. aasta jõululaupäeval. Ühekorraga kaotasin kolleegi, sõbra, sugulase ja kaasautori. Pooleteise aasta pärast alustasin ikkagi viienda raamatuga. Nüüd juba üksinda. Romaan „Varjude allee” (2002, kirjastas Canopus) ilmus juba Artur I. Erichi nime all, et eristada üksi kirjutatut kahepeale tehtust. Raamatus peavad sama suguvõsa esindajad eluvõitlust nii okupeeritud Eestis, Saksamaal kui ka Ameerika mandril. Ja nagu elus ikka, tuleb sealgi ette põlvkonnavahelisi konflikte, on armastust ja reeturlikkust, kõrkust ja iseloomunõrkust. Traataiaga piiratud kodumaalt ihatakse välja, vabal maal aga õhatakse kodumaa järele. Kõik märgid viitasid sellele, et romaanitsükkel jääbki pentaloogiaks.” SISSEJUHATAV PEATÜKK Edasi hakkasid aga sündmused arenema järgmiselt. Rohkem kui kümne aastat tagasi tekkis meil Sinuga vestel-

des mõte, et minu kirjastus Canopus võiks kogu selleks ajaks pentaloogiani jõudnud sarja kordustrükina uues ja kõvakaanelises kuues välja anda. Ja kui neid juba uuesti välja anda, siis oleks nüüd ju ka võimalus neid veidi kohendada ja täiendada, kirjutasite „Äikese” ju ikkagi aastal 1988, kui punavõim veel Eestimaal valitses ja kõiki mõtteid vabalt välja ei saanud öelda. Ira Lember: „Esialgne mõte oli kirjutada nelja romaani ette üks sissejuhatav peatükk sellest, kuidas elasid nelja õe vanemad üheksateistkümnenda sajandi Pärnus. Sellest, kes oli nende salapärane lõunamaalt pärit esiema. Mõte hakkas Sinu tasakaalukal õhutusel vaikselt teoks muutuma, uurisin internetist vanade aegade kohta, istusin raamatukogus, mõlgutasin mõtteid... ning 2006. aasta sügisel hakkasingi kirjutama eellugu romaanile „Äike”. Materjali vastupanu oli suur, kirjutamine läks aeglaselt, mitu korda oli tahtmine kõik sinnapaika jätta. Tasapisi hakkas aga „peatükk” võtma iseseisva novelli mõõtmeid, paisudes ka sellest ikka edasi ja edasi. Nautisin kirjutamist jälle samamoodi, nagu kakskümmend aastat tagasi koos Erikaga „Äikese” taga istudes! Nii üheksateistkümnenda sajandi romantilise rannaküla kui ka vanaaegse Pärnu linna atmosfäär ei lasknud mind nii kergesti oma lummusest lahti. Tulemuseks oligi täispikk romaan, nüüd juba kuuest romaanist koosneva perekonnasaaga esimene raamat. Romaan „Enne äikest” ilmuski 2007. aasta lõpus, signeerituna juba Artur I. Erichi pseudonüümiga. Sel, nüüdseks juba ammu ajaloohämarusse kadunud romantilisel ajajärgul, üheksateistkümnenda sajandi teisel poolel, saamegi tuttavaks nelja õe esivanematega. Romaani lõpupeatükiks on aga ajalooratas jõudnud veereda juba kahekümnenda sajandi esimesse veerandisse. Oleme tunnistajaks noore Eesti Wabariigi sünnile...” Ja viiest romaanist koosnev pentaloogia oligi muutunud kuuest romaanist koosnevaks heksaloogiaks. Sarja

esimese romaani „Enne äikest” järel ilmusid Canopuse väljaandel üksteise järel kordustrükis ja kõvakaanelisena romaanid „Äike” (2008), „Pärast äikest” (2008), „Välgust tabatud” (2009), „Varjud” (2009) ja „Varjude allee” (2010). Mõtlesime välja ka ühise pealkirja kogu romaanitsüklile – selleks sai „Äikese varjud”. Ira Lember: „Aga armsaks saanud tegelaskujud ei lasknud mind ikka lahti, ka pöördusid paljud lugejad minu poole, et tahaks teada saada, mis siis ikka edasi sai... ja nii kirjutasingi sarja lõpetuseks veel ühe raamatu, mis kandis sama pealkirja nagu kogu romaanitsükkel – „Äikese varjud”. Romaan ilmus aastal 2012, muutes kogu sarja seitsmest raamatust koosnevaks septaloogiaks. See on nüüd küll viimane raamat selles sarjas, olin otsustanud kindlalt.” Romaan „Äikese varjud” viib lugeja tagasi aega, millest tänaseks on möödunud täpselt kolmkümmend aastat, aega, mil Berliini müüri langemine pani alguse sündmuste ahelale, mis viisid lõppkokkuvõttes ka Eesti vabanemisele Nõukogude okupatsioonist. Ja just Berliini müüri purustamisel viibki saatus kokku Ida-Saksamaale turismireisile sõitnud Luule ja Greta oma Lääne-Berliinis elavate sugulastega.

„SEE ON NÜÜD TÕESTI VIIMANE” Aga... inimene teeb plaane, Jumal muigab. Ja seitse aastat pärast eelmise raamatu ilmumist ootab lugejate hinnangut sarja kaheksas raamat „Saladuste varjud”. Romaanitsükkel on muutunud oktoloogiaks. Käes on aasta 1992, Eesti on taas vabaks saanud. Uue romaani tegevus toimub paralleelselt nii Berliinis, kus elab neljast õest veel ainsana elus olev Alla kui ka Eestis. Alla tunneb ennast suguvõsa tõelise matriarhina ning käitub ka sellele vastavalt, järgides tahtmatult varem selles rollis tema enda kriitikat pälvinud õde Ollit. Kuidas aga Alla Saksamaale sattus? ...Kui Alla sakslaste ajal tutvus Hans Langeleiniga, kes teda teatris imetlemas käis, siis oli see kõik juba ette määratud. Nii arvas Alla hiljem tagantjärele tarkusega. Ja kui nende tutvus läks kuumemaks ja kaugemale, siis ei saanud keegi enam kätt ette panna. Siis juhtus see, mis juhtuma pidi. Alla jäi rasedaks. Juhtus see, mida ta aastaid oli palunud, juhtus küll hiljem, aga juhtus, Jumala veskid jahvatavad aeglaselt. Kui see kõik oleks ka Jumala silmis patt olnud, siis poleks ta ju viinud neid Hansiga uuesti kokku. Kui Hansil tuli Nõukogude Liidus mingeid ametiasju ajada, siis ajas ta neid nii, et sai ka Tallinna väisata. Ja kui nad Allaga uuesti kohtusid, oli Hansi armastus tema vastu endiselt suur. Ja kui ta veel oma tütart nägi, siis oli nende saatus otsustatud... Mida öelda lõpetuseks? Ira Lember: „See on nüüd ikka tõesti viimane!”.

Saladuste varjud Artur I. Erich 222 lk kõva köide


Nr 8 (130) 19. november 2019

ilmunud Eesti Naise koogiraamat Lia Virkus 240 lk kõva köide

Lia Virkus on kokku kogunud parimad palad kookidest ja tortidest, mille retseptid on Eesti Naises seitsme aasta jooksul ilmunud. Valikus on rammusad juustukoogid, kaneelised-kardemonised õunaküpsetised, mahlased rabarberikoogid, šokolaadi- ja kohupiimatordid, hõrgud küpsised, krõbisevad beseekoogid ja muu hea-parem.

Mesi. Tarust taldrikule Mari-Liis Ilover, Tiina Lebane, Krista Kivisalu 192 lk kõva köide

See raamat on retseptiraamat, aga mitte ainult. See on raamat ka meest ja mesilastest ja sellest, kuidas igaüks saab kaasa aidata, et mesilasrahva käsi paremini käiks. Selles terviklikus teoses avaneb mee kaunis teekond tarust taldrikule. Naudi kohalikku mett sajal erineval moel!

Maitsev algus. Toidud kõige väiksematele Margit Rannamets, Erle Jõema 184 lk kõva köide

Rõõmustad, kui sinu pisike beebi on kasvanud nii suureks, et saab hakata nautima toidumaitsete rikkalikku maailma. Mida mitmekülgsemaid, eri lõhnade, tekstuuride ja värvidega toite talle tutvustad, seda põnevamaks muudad lisatoiduga alustamise. Nii soodustad heade söömisharjumuste kujunemist, mis jäävad toetama lapse tervist kogu ülejäänud elu.

Liblikad. Miks nad kaovad ja mida see meie jaoks tähendab Josef H. Reichholf tõlkinud Silvia Lilleorg 272 lk pehme köide

Viimase viiekümne aastaga on Saksamaal liblikate arvukus rohkem kui kaheksakümmend protsenti vähenenud – see on karm fakt. Saksa silmapaistev bioloog ja paljude populaarsete raamatute autor Josef H. Reichholf analüüsib olukorda, miks on liblikad tema kodumaal välja suremas. Pestitsiidid, liigne väetamine ja monokultuurid on muutmas minevikuks liigirikkaid aasu, kus värvikirevad liblikad õielt õiele lendavad.

Punu ja meisterda pajust ja pihlakast Ulla Vestola, Anne Raine tõlkinud Toomas Tallo 144 lk, pehme köide

Pajust ja pihlakast on nii algajal kui ka vilunud tegijal lihtne punuda ja meisterdada. Mõlemat kasvab meilgi peaaegu igas maakohas ja paju on lihtne kasvatada. Raamatus tutvustatakse punumiseks sobivatest liikidest Schwerini paju, vits- ehk korvipaju, punapaju, vesi- ehk loogapaju ning vesi- ja korvipaju ristandit, millel pole veel eestikeelset nime. Õpetatakse ka, kuidas rajada oma pajuistandus. Üksikasjalikke tööjuhiseid täiendavad raamatus töö käiku selgitavad pildid. Kui peamised töövõtted on selged, andke oma fantaasiale voli!

WWW.HEALUGU.EE

HEA LUGU

Kasvamine julmal kümnendil MEELI MÜÜRIPEAL

E

ne Hion lõpetas 1939. aasta kevadel Tartus esimese klassi. Tema äsjailmunud mälestusteraamatus „Julm kümnend. 1940–1950 teismelise silmadega” meenutab toda kevadet klassipilt, kus Ene ja ta kaaslased on rõõmsalt elevil. Kõik on alles ees, kohe algab suvevaheaeg. Koos uue kooliaastaga algas Teine maailmasõda. Peagi tulid baaside leping ja Nõukogude väed. Eesti kaotas sõltumatuse. Asjaosaliste otsuseid ajendasid nii võimujanu kui ka naiivne usk. Millesse? Küllap oli usk igaühel erinev. Võimu ahvatlusele on aga alati olnud raske vastu seista. Muuseumikogudest pärit piltidel on Johannes Vares-Barbarus ja Nigol Andresen 1940. aasta augustis hotelli katuselt Moskva vaateid nautimas; tribüünil on kaks Vladimirit – admiral Tributs ja nõunik Botškarjov–; saatkonna rõdul aga Andrei Ždanov; Nikolai Karotamme portreed kannavad kehakultuurlased veel oma õlgadel; üsna varsti peab aga parimais aastais Johannes Käbin kõnet Kuressaare Kingissepaks ümbernimetamise puhul. Ene isa Viktor Hion oli arst. Vasakpoolsete vaadetega mees astus 1940. aasta juunis EKPsse, temast sai tervishoiu rahvakomissar (1940–1946) ja Vares-Barbaruse valitsuse minister (1946–1950). Kui sõda Eestisse jõudis, evakueeriti Hionite pere nagu ka mitmed teised Nõukogude võimu toetajad Tšeljabinskisse. Pärast sõda naasti, kuid ärevad ajad kestsid: isikukultus süvenes, olid Vares-Barbaruse matused, koolilaste rahutused ja raamatute hävitamine. Osa kaaslasi kadus. Tulid Venemaa eestlased, küüditamine ja kolhoosid, vangistamised ja VIII pleenum, natsionalismis süüdistatud olid põlu all. Neist asjust on palju kirjutatud. Mida uut annab lugejale Ene Hioni raamat? „Julma kümnendi…” kõige mõjusamad peatükid on need, kus ta vaatab olnut teismelise pilguga. Kadriorus, nüüdses Vilde muuseumis ela-

FOTO ERAKOGUST

9

G

Talibani pojad Taavi Liias 240 lk, pehme köide

„Tegemist on isiklikul kogemusel põhineva sõjaromaaniga, mida pole eesti kirjanduses olnud pikemat aega. Lugu jutustatakse kahest vaatepunktist, üks neist on Eesti Kaitseväe kapteni ja teine Talibani sõjakomandöri oma. Teos, mis väärib lugemist.” Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev Raamat võitis Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel 2019. aastal kolmanda koha.

Sööklaplokk Aleksei Ivanov tõlkinud Tarmo Rajamets 360 lk pehme köide

Raamatu autor Ene Hion koos teiste esimese klassi lõpetajatega 1939. aasta kevadel.

des on ta koos vend Jaaguga klaveri tagant piilunud Nõukogude Liidu saatkonna nõunikku Vladimir Botškarjovi ning kuulanud oma isa esituses ja ema Helmi klaverisaatel vürst Igori aariat Aleksandr Borodini samanimelisest ooperist. Tšeljabinskis on Eestist tulnud koolilastel suurepärased õpetajad Melanie ja Johannes Seilenthal. Lugeda sai ainult nelja eestikeelset raamatut, mis evakueerituil kaasas: Tuglase „Ühe Norra reisi kroonikat”, Semperi „Armukadedust”, Jakobsoni „Vaeste-Patuste alevit” ja Tolstoi „Sõda ja rahu”. Vene koolide jaoks välja antud saksakeelsest aabitsast jäi igaveseks meelde selline jutuke: Lapsed tulid maalt Kremlisse Lenini juurde. „Kuidas teil läheb?” küsib Lenin. „Hästi, seltsimees Lenin,” vastavad lapsed. „Meie külas võeti kulakud kinni.” „Hästi,” vastab Lenin ja küsib: „Mis nendega tehti?” „Ära tapeti,” vastavad lapsed rõõmsalt. „Nii peabki,” ütleb Lenin rahulolevalt. 1948. aastal käisid Tallinna koolid Heliose kinos kohustuslikus korras vaatamas „Noort kaardiväge”, sest viletsad olid need, kes ei tahtnud või kartsid valu taluda. 1949. aasta kevad-

vaheajal käis Ene klass rongiga Leningradi ekskurssioonil. Koju sõites nad ei märganud, et Eesti poolt tulid vastu pikad-pikad pimedad rongid… Valusaid ja hinge kriipivaid kohti on raamatus veel ja veel, kauase raadioajakirjanikuna oskab autor ehedaid kujutluspilte luua. Loed ja tunned tolle aja lõhnu ja maitseid. Teismelised saavad olla ausad, neil pole vaja ennast õigustada. Osa kommentaare-täiskasvanu tagantjärele tarkusi põhjustavad mõnes lugejas küllap ka pahameelt: paljudel oli veel raskem, kas neile oli nüüd tarvis sõna anda… Mälestusi tasub alati talletada, ka mälestusi valusast silmade avanemise ajast.

Julm kümnend. 1940–1950 teismelise silmadega Ene Hion 240 lk pehme köide fotod era- ja mitme muuseumi kogust

Linnapoisi mälestused ajast ja õnnest ordy Jõelaid (1925–2007) oli tavaline Tallinna poiss, pärit lihtrahva hulgast: isa autojuht, ema lehekandja. Need ühtse köitena välja antud mälestused on Gordy ladusat kirjaviisi muutmata ümber löödud viiest paksust kaustikust, kuhu ta tähendas ilusa käekirjaga üles meenutused oma lapse- ja noorpõlvest. Paljude lugude juurde on Gordy joonistanud ka andekad pildid ja skeemid, sest – fotosid on neist aegadest vähe säilinud – poisi kodu Tallinnas hävis märtsipommitamisel. Sellelaadseid meenutusi, eriti varajasest lapsepõlvest nähtuna läbi poisslapse silmade, Eestis eriti avaldatud ei ole. Võrdluseks võib tuua Erika Auliku „Viru tänav ja teised”, mis oma detailsusastmelt ja õhustikult on Gordy

ilmunud

kirjapandule üsna sarnane. Gordy I kaustik hõlmab aega 1925– 1934: lapsepõlv läbi linnapoisi silmade; II kaustik katab aastaid 1934–38: kooliaeg Inglise kolledžis; III kaustikus on aastad 1938–1943: Eesti Vabariigi okupatsioon ja sõjaaeg, Gordy mobilisatsioon Saksa sõjaväkke; IV kaustik ja aastad 1943–46: sõja lõpp ning aeg pärast sõda, vangilaager ja tööpataljon Tallinnas; V kaustikus on ajavahemik aastast 1947 kuni viiekümnendad, 1964 ning kokkuvõtvad lood: Gordy tööelu, mis hõlmab ka bussiliikluse ajalugu Eestis, sest linnapoisist sai bussijuht, nagu oli olnud ka tema isa. Linnapoiss Gordy mälestused ei ole kuiv elulookirjeldus, vaid detailirohked ja humoorikad pildid ning emot-

sioonid läbi lapse ja nooruki silmade. Kuna autohuvi oli poisil lapsest saadik ja tänu isa ametile puutus ta ka kokku erinevate masinatega, on tema meenutused täis toredaid kirjeldusi 1930. aastate Eesti autodest, bussidest, veoautodest, traktoritest.

Õnne peab ka olema. Linnapoisist bussijuhi mälestused Wabariigist Vabariiki Gordy Jõelaid 560 lk kõva köide

„Sööklaplokk” on väga mitmekülgse ja populaarse Vene kirjaniku Aleksei Ivanovi uusim teos, mille kohta ta ise ütleb: lihtne ja lõbus lugu keerulistest ja tõsistest asjadest. Pioneerilaagri eluolu ja nõukogudeaegne lastefolkloor on selles raamatus väga tähtsal kohal, kuid see on ka lugu hääbuva impeeriumi sisutute rituaalide ja peatselt saabuva uue ajastu kohtumisest.

Kujuri tütar Tove Jansson tõlkinud Vladimir Beekman 160 lk, pehme köide

Tove Jansson, kujuri tütar, näitab nende lugudega lapse arusaama elust ja olemisest. Ta viib meid oma lapsepõlvemaailma, milles maagia ja müstika möllasid keset kõige tavalisemat argielu. Lugude kesksed tegelased on Tove skulptorist isa Viktor Jansson ja kunstnikust ema Signe Hammarsten, samuti vabaduse sümbolina koduabiline Anna. „Kujuri tütar” on üks klassikalisi lapsepõlve-jutukogusid, mida armastatakse ja loetakse aina uuesti selle 1968. aasta esmailmumisest saadik.

Valitud naised. Autoriveerud ajakirjas Eesti Naine 2017–2019 Mart Kadastik 104 lk kõva köide

„„Valitud naised” toob lugejani kõik minu lood, mis on ilmunud Eesti Naises aastatel 2017–2019. Siin ei ole ilukirjanduslikke väljamõeldisi. On igapäevased ja ka ootamatud olukorrad, kus mees püüab vaadelda naisi, nende ilus ja isekuses. Enamasti õnnestub tal vaadata ainult enda sisse. Kas ajakirjas juba ilmunud kolumnidel on väärtust? Usun, et on. Kui mitte igal lool eraldi, siis kolmekümnel kogumis küll.” Mart Kadastik

Taevane leek. Valitud jutustused Tatjana Tolstaja tõlkinud Katrina Hallas 256 lk pehme köide sari „Maailm loeb”

Külluslikus ja elegantses stiilis ning võluvalt ekstsentriliste tegelastega jutustused viisid Tatjana Tolstaja 1980. aastatel tänapäeva vene kirjanduse tippu. Segades südamevalu ja huumorit, peadpööritavat fantaasiat ja maaelu idülli, on Tolstajast saanud vene kirjanduses Gogoli, Bulgakovi ja Nabokovi mantlipärija. Tolstaja on kirjutanud 24 n-ö kanoniseeritud jutustust, eesti keeles ilmub neist 14.


REGIO

WWW.REGIO.EE

Nr 8 (130) 19. november 2019

Esimene Eesti rahvusatlas TAAVI PAE koostaja

T

artu Ülikooli geograafide ja Regio kaardimeistrite koostööna on ilmunud esimene Eesti rahvusatlas. See on kaardikogu, kus esitletakse kokku ligi viissada ajaloolist ja tänapäevast kaarti. Koos kaasahaaravate selgitustega aitab see mõtestada Eesti loodust ning aja- ja kultuurilugu. Teekond Eesti rahvusatlase valmimiseni on olnud keerukas. Ligikaudu sajandi jooksul on püütud selle väljaandmiseni jõuda mitmel korral. Esimene eestikeelne atlas koostati 1859. aastal ning järgnevalt on Eestis ilmunud ligi 150 trükiteost, mille nimes on sõna atlas. Valdavalt on tegemist kooli- ja teedeatlastega. 1899. aastal Soomes ilmunud maailma esimese rahvusatlase eeskujul alustati 1930. aastatel Eesti rahvusatlase väljaandmise eeltöödega. Valmisid küll mitmed kaardid, kuid trükis suudeti välja anda vaid kõrgussuhete kaardilehe proovitrükk. Ka nõukogude perioodil tehti katsetusi Eestit kartograafiliselt kirjeldava koguteose koostamiseks. Ajastust tulenevalt aga selleni ei jõutud.

RIIGI ESINDUSTEOS Praegu valminud rahvusatlas on riigi esindusteos, mis kirjeldab Eestis toi-

muvat nii ajalises kui ka ruumilises mõõtmes. Oma, nüüd juba ajalooliste kaartidega on sellesse paari sajandi jooksul panustanud paljud meie eelkäijad, rahvusatlase tarvis valminud uued kaardid iseloomustavad aga tänast Eestit. Atlase koostamisele on kaasa aidanud ka meie mäluasutused. Kaardid on üsna halvasti säiliv teavikuliik ning mitmest atlases esitatud kaardist on alles vaid mõni eksemplar. Atlase juhatab sisse Eesti riigi sünniaegu meenutav kindral Johan Laidoneri allkirjadega Eesti kaart, millega 1920. aastal näidati maailmale noore vabariigi paiknemist ja piire. Tõsisemate teemakaartide kõrval leiab atlasest ka kaardid kama ja verivorsti levikust Eestis, 1938. aastal koostatud kaardi Eesti eliidi sünnikohtadega ja ühissaunade paiknemise kaardi 1967. aastast. Rahvusatlase kaardid on koondatud 36 teemapeatükiks, mis tutvustavad muu hulgas Eesti piiri kujunemist, kliimat, metsandust, tervishoidu, rahvastikku. Vaatluse all on ka eesti keel, eestlaste päritolu, rahvaluule, haridus, religioon.

VANIM PUHTEESTIKEELNE KAART Eelkõige on atlases esitatud trükikaardid, mis on ilmunud nii üksikväljaannetena kui ka lisadena artiklitele ja raamatutele. Paljud atlase kaardisee-

petrone print

10

ilmunud Eesti mõisad Regio reisijuht koostanud Valdo Praust fotod Toomas Tuul 184 lk pehme köide

Eesti tõmbekeskuste kaart, 2019.

riad saavad alguse 19. sajandi lõpust või 20. sajandi algusest, kui Eesti ala kohta koostati peamiselt saksakeelseid kaarte. Siinkohal väärib aga mainimist fakt, et atlases on taastrüki leidnud vanim puhteestikeelne kaart, aastast 1838 (Liivimaa kaart). Enim siin esitatud kaarte valmisid aga Eesti esimesel iseseisvusperioodil. Nõukogude perioodil toimus kaartide koostamises selge taandareng ja seda kajastab ka siinse atlase kaardivalik. Kaarte ilmus vähe ja nende kujutusviisid olid sageli primitiivsed. Mitmed nõukogude perioodi kaardid olid mõeldud kasutamiseks vaid ametialaselt või olid suisa salajased.

Eesti rahvusatlas on pühendatud rahvusülikooli ja eestikeelse geograafia 100 aastapäevale.

Eesti rahvusatlas. The National Atlas of Estonia Regio ja Tartu Ülikooli Geograafia osakond 424 lk kõva köide eesti ja inglise keeles

Eesti maastikku kaunistavad sajad pilkupüüdvad mõisakompleksid. Mõisate hiilgeaegadel oli Eestis koguni kaks tuhat erinevat mõisasüdant, mille ajalugu on kirev ja vähemalt kaheksa sajandit pikk. Regio uus reisijuht tutvustab 674 mõisat – see on ligi pool siinsetest peamõisatest või kolmandik mõisasüdamete üldarvust, kui lugeda sekka ka karjamõisad. Reisijuhi valikusse on võetud need mõisad, kus mõisatega tutvuja jaoks on midagi olulist ja vaatamisväärset alles. Rikkalikult fotodega illustreeritud reisijuht algab põhjaliku ülevaatega Eesti mõisate ajaloost ning seejärel on tähestikulises järjestuses tutvustus kõigi mõisate kohta. Infot antakse nii mõisa tekkeaja, sellega seotud olulisemate aadliperekondade kui ka hoonete kohta. Reisijuht sisaldab detailseid kaarte, kus on näidatud kõikide raamatus tutvustatud mõisate asukohad, aga ka kihelkonnapiirid ja kirikud. Raamat on valminud koostöös pikaaegse Eesti mõisauurija Valdo Praustiga, kes on paljude mõisaraamatute autor. „Eesti mõisad” kuulub Regio Eesti reisijuhtide sarja, kus varem on ilmunud „Eesti reisijuht” ja „EV 100 – riigi teekond. Eesti iseseisvusega seotud paigad”.

WWW.PETRONEPRINT.EE

„Minu…” koolinoortele EPP PETRONE

Ä

sjasel raamatukogukuul käisin lugejatega kohtumas ja kuulsin ikka sedasama küsimust (peale muude korduvate nagu „Kuidas tuli idee teha „Minu” sari ja kas Justin Petrone on õppinud sülti sööma”): Mis raamatuid oma sarjast soovitate koolilastele? Laps peab seal ise valima ühe raamatu, see on kohustuslik kirjandus…” Esiteks olgu öeldud, et Justin Petrone ei armasta endiselt sülti ja lubas sellest kirjutada peagi ilmuvas „Minu Viljandis”. Teiseks oli selle sarja sünd juhuste kokkumäng ja ajahõngu tajumine. Kolmandaks anname me kirjastuses aru oma vastutusest. Üritame välja anda kordustrükke, hoida raamatuid lugejate jaoks saadaval ja hoida taset, nii kirjanduslikult kui ka maailmamosaiigi antropoloogilise mõtestamise poolest. Ning üritame hoida taset ka selles mõttes, et oleks küllaga neid „Minu” raamatuid, mida sobib lugeda 13-aastastel. Kui ma kuulsin esimest korda sellest, et õpetajad on hakanud seda sar-

ja lülitama kohustusliku kirjanduse nimekirja, olin ma ühtaegu üllatunud ja kohkunud. Meenusid „Minu Tai” playboy-jänesekõrvad, „Minu Bollywoodi” moraalselt küsitav seebiooper, „Minu Prantsuse Guajaana” põliselanike seksuaalelu... Kas need sobivad koolilastele? Kui arvestada, et see on elu, siis miks mitte. Aga praegusesse valikusse proovisin ma leida meie saja mitmekümne teose hulgast sellised, mille puhul niisugust küsimust ei teki. …„Minu Alaska” raamatus on noore inimese õhin ja maailmavalu, peale selle kümnete kaupa koeri. Epiloog on kirjutatud tosin aastat hiljem Uus-Meremaalt ja räägib endasse uskumise ja hea külgetõmbe seadusest, millesse minu meelest iga (noor) inimene uskuda võiks. ...„Minu London”, see on kooliraamat: ühest maailma moe-Meka eliitmoekoolist. Sel aastal ilmunud värske tiraaži järelsõnas on ka värske Brexitisegadus. Jätkulugemiseks sobib lugu moeajakirjaniku elust – „Minu Pariis”. ...„Minu Tšiili”, see on sõna otseses mõttes kooliraamat, hilisteismelise vahetusõpilase päevik. Või hüpe ajas edasi: tudengi-noorteadlase elu, haa-

rav lugu ahistavast õppejõust – „Minu Lõuna-Aafrika vabariik”. ...„Minu Californias” on USA tudengi- ja koolielust juttu tänu autori ning ta abikaasa ja laste õpingutele. Aga „Minu Islandi” autor töötab ise õpetajana. Mõlemad on põnevad ja harivad lood kohtadest, mis noori huvitavad. Õppimisest ja õpetamisest räägivad ka „Minu Tokyo” ja „Minu Jaapan”. ...„Minu Dubai” on üks pilguheit maailma karjääripaljususse. Mis ootab ees, kui hakata teleprodutsendiks ja võtta vastu töö luksuslikus klaaslinnas? „Minu India” annab aga ülevaate sellest, mismoodi kulgevad tööpäevad ajakirjatoimetuses, boheemlikus Indias. Kumbki autor ei ole suu (või naljasoone) peale kukkunud. Sama kehtib ka „Minu Amazonase” autori kohta – läbi huumori- ja põnevusprisma saab lugeja teada, mida tähendab olla rühmareiside juht eksootikas. …„Minu Indoneesia”. Heal kirjanduslikul tasemel ja samas neutraalse pilguga edastatud islamimaailm. Mis tunne on korraldada „Teeme ära” koristuspäeva räpases Aasias? Siia kõrvale sobib „Minu Maroko”, kus moslemist eestlanna tutvustab oma usku

oma arenguloo kaudu. Keskkonnateemadega haakub aga „Minu Mongoolia”, mis kõneleb kullakaevandustest, ja budismist ja armastusest ka. ...„Minu New York” on raamat unistuste täideviimisest karmis hullude linnas. Kuidas kord lendas modellile sülle lendleht ja kuidas ta otsustas minna näitlejaks õppima… Muu hulgas rikaste, hullude ja kuulsate elust USA läänekaldal jutustab aga äsja ilmunud „Minu Los Angeles”. Selle kandi eluga haakuvalt sobib siia soovitada ka sarja algust, „Minu Ameerika” raamatuid. ...„Minu Austraalia” on kümnete tuhandete noorte eestlaste lugu. Mis ootab ees, kui rännata noorte tööviisa abil planeedi kuklapoolele, kuidas sealne farmielu tegelikult toimib? Aga keda huvitab oma äri arendamine Lõuna-Euroopas, sellele sobib lõbuskurb ja realistlik lugemine, meie värske „Minu Tenerife”. ...„Minu Peterburi” ja „Minu Moskva” on siin nimekirjas – peale teksti headuse – seepärast, et noored rohkem Venemaad tunneks ega kardaks. Idasuuna tundmaõppimiseks, võõristusest ülesaamiseks soovitan ka „Minu Narvat”.

...„Minu Eesti” kolm osa annavad omal moel ülevaate eestlaste maailmavaatest ja (lähi)ajaloost, mõjudes eriti harivalt noorele lugejale. ...Aga kellele veel rikaste ja ilusate maailma? Soovitan tugeva stiiliga „Minu Prantsusmaad” ja tabavalt eneseiroonilist „Minu Mehhikot”, mõlemad annavad edasi rikka-ilusa elu läbi lapsehoidja prisma. Ning on ka kolmas põnev lapsehoidja(tuhkatriinu)lugu, „Minu Las Vegas”. ...Kes aga tunneb huvi maailmaparandamise ja vabatahtliku töö vastu, sellele sobib „Minu Keenia” Mustalt Mandrilt ja „Minu Toba” Ameerika indiaanlaste juurest. ...Keda huvitab seljakotiränduri elustiil? Selle elu ilu-valu näited on „Minu Fidži”, „Minu Kambodža” ja „Minu Okeaania”. Viimases on noorlugejale ehk siiski liiga palju viina, aga seda on reisil vaja selleks, et kõhuviirused kallale ei tuleks. Kõige lõppu üks ebapedagoogiline märkus – pigem põrandaaluseks noortekirjanduseks sobib „Minu Iirimaa”. Raamat, mis mind lugedes oma ootamatu huumoriga korduvalt kõõksuma ajas. See on elu.


11

Nr 8 (130) 19. november 2019

WWW.EKSA.EE

Paradiisi lõpus on Lõpmatus ARNO OJA

K

ümme aastat tagasi avastas kirjanik Õnnepalu Hiiumaal oma paradiisi, kuid liikus sealt peagi ära. Mujale. Niihästi ulmsi kui ka ilmsi! Iga kohalolek ongi tema jaoks ühtlasi teelolek, ajutine peatuspaik teel iseendani. Ent olgu kirjanik sõnades või mõtteis kui tahes „mujal”, oma kodu on tal alati endaga kaasas, vaimus ja südames. Kavandatud triloogia (autori mõttes pidi see tervikuna kohe valmis olema, sest kõik kolm köidet ilmusid napilt kolme kuu jooksul) algul pihtis autor, et kõigi käidud kohtade seas on tal kaks elu armastust: Vilsandi saar ja Pariisi linn („Pariis”, lk 131). Viimasest ta tuli, esimesse kavatses esmakohtumisest möödunud 40 aasta järel taas jõuda. „Lõpmatuse” hakul on lõpp ja algus teadlikult sassi aetud, sest raamatu sõnul istub autor ühes Tallinna trammipeatuses ja ootab trammi, millega Pariisi sõita (lk 10). Tegelik elu ent avastas mehe samaaegselt Saaremaalt Papissaare sadamast, ootamas üle mere Vikatisse viivat laevukest. Laev tuligi, aga et see meresaar, kuhu ta viiakse, kannab õieti nime Lõpmatus, seda kirjanik veel ei teadnud. Küll aga aimas ta, et jõuab välja kord juba läbitud paradiisi teise otsa. Ja Lõpmatus suure tähega pole koht ega asi, vaid sündmus (lk 12), madu reaalelu paradiisis, kes ikka hammustab oma saba!

Raamatu avaleheküljelt saame teada, et Lõpmatuse rannalt paistavad selgelt kaljusaared, mida kohalikud vaigasteks kutsuvad. Sõna vaigas (gen vaika) tähendab Kihelkonna murrakus rahu ja vaikust, kuid sellega on ühtlasi ka Lõpmatuse koordinaadid antud. Silmapiiril olev kaljune pind saab kuuluda ainult oma linnuriigi poolest kuulsatele Vaika saartele ning need paistavad hästi ühele suuremale meresaarele, mille kohta Jaan Tätte kunagi ühes laulus küsis: „Kuidas elate mu kallid / paksud haisvad adruvallid...”. Jah, muidugi on see Vilsandi saar! Ning Jaan ise ühes oma Margiti ja tema kanadega on ka kenasti siia raamatusse üles tähendatud, kuigi mitte keskses rollis. Peaosa täidab maalikunstnikust Luuletaja, keda enam meie hulgas ei ole, kuid kellele on pühendatud terve peatükk (lk 100–113) ning kelle järele jäänud maalid laseb autor pärast näitust kohaliku Villa Marina klaasverandal (mis kuidagi ei meelesta Esna mõisa juurde jäänut) suure meremaali pähe mandrile müüa (lk 36–40). Siinjuures võtan endale voli avalikustada, et Luuletaja nimi on Aleksander Suuman ja et ta oli üks neist kolmest eesti kirjanikust (teised

olid Heino Väli ja Juhan Saar), kel 1970. aastate lõpul õnnestus rajada mitmekordse piiritsooni sisse „Vilsandi koloonia” ning sinna ajutiselt pakku minna. Seal pani Suuman kirja oma luuletuskogu „Meil siin Hüperboreas” (ilm 1980) ja tal õnnestus noor bioloogiatudeng Tõnu Õnnepalu endale külla kutsuda! Noist päevist kirjutab Tõnu ise lähemalt, kuid vaikib asjaolust, et „Hüperborea” on ta meeltesse nii sügava jälje jätnud, et festivaliks Draama 2014 koostas teatrilemb kirjanik Õnnepalu sellest omaette luulekava, mille ise samuti lavale tõi. Mõneti teatraalne on ka ta esimene kevad Lõpmatuse peal, kust raamatusse on jõudnud rohkesti mälestusi ja tõsielukirjeldusi (näiteks onni ehitamisest), vähem ehedat belletristikat.

INGE PITSNER

Einar Ellermaa, Inge Pitsner 208 lk, kõva köide

lähedaste näol,” räägib Inna Narro. „Väga raske on lahkuda neil inimestel, kes on jätnud leppimata oma lähedastega, kellel on mure oma maise vara pärast. Inimene peaks enda jaoks selgeks mõtlema, mis on tegelikud väärtused. Nii terve, tervenev kui lahkuv inimene peaksid kasutama aega enda jaoks targasti. Elada võiks rohkem emotsioonidele ja armastatud inimestele, mitte majadele, autodele ja maatükkidele. Küll on juhtumeid, kus kogu perekond on tegelnud mingi materiaalse väärtuse loomisega, olgu see siis karjääri edendamine või maja ehitamine, ja kui see karjäär on saavutatud ning maja valmis, ei saagi seda enam nautida. Isegi lemmikloomale elamine on tunduvalt väärtuslikum kui elamine majale.” Inna on näinud, et inimene võib enne teispoolsusesse minekut ümber sündida. Tema jaoks on kõige kurvemad seigad sellised, kui inimene alles enne surma leiab üles enda tegeliku

loomuse ning hakkab väärtustama oma abikaasat või soovib üles leida aastakümneid tagasi hüljatud lapsi. „Me võtame enesestmõistetavalt oma lähedasi, oma tervist, oma käsi, oma jalgu, oma nägemist. Ja kui selgub, et enesestmõistetav osa füüsisest või elust hakkab meie jaoks kaduma, siis muutub see kaduv osa maailma kõige tähtsamaks asjaks. Siit soovitus: jätke valehäbi ilusate sõnade väljaütlemise pärast. Hiljem ei jõua te seda ära kahetseda.”

Kui aega on jäänud vähe… Psühholoogina elu ja surma piirimail Inna Narro 128 lk kõva köide

Mihkel Kaevats 77 lk, pehme köide

Tõnu Õnnepalu 252 lk pehme köide

Elu ja surma piirimail

L

Võpatus

Lõpmatus. Esimene kevad

ilmunud

ääne ühiskonnas on surmast rääkimine ikka veel pelutav, kuigi inimesi sureb iga päev: haiglas, kodus, maanteel... Surm on täiesti tavaline lastele mõeldud multifilmides ja arvutimängudes. Vaatamata sellele või just seetõttu tundub surm olevat kaugel, kuskil mujal. Kuni ta pole sirutanud oma külma kätt meie lähedase järele. Raamatu „Kui aega on jäänud vähe… Psühholoogina elu ja surma piirimail” autor Inna Narro töötab kliinilise psühholoogina Põhja-Eesti regionaalhaigla Hiiu järelravi kliinikus ning tema igapäevane töö on seotud surma, leina ja raskete haigustega. Seetõttu räägib ka see raamat surmast ja suremisest, aga veel enam räägib see armastusest – armastusest elu vastu. Hiiul töötatud aastad on aidanud Innal mõista armastuses avalduvat imet. Elu ja surma piirimaile sattunud inimeste lood on olnud tema jaoks vaimsed õppetunnid, milles avalduv tarkus on piisavalt väärtuslik, et seda lugejatega jagada. „Meie kultuuriruum ja ühiskond eeldavad, et me oleme kaunid, noored ja edukad ning me ei sure kunagi ära, aga zen-budismis näiteks on surm sama püha nagu sünd. Lihtsam on surra neil, kes on aktsepteerinud surelikkust, on lahti lasknud kõikidest maistest materiaalsetest väärtustest ja jätnud endale ainult vaimsed väärtused perekonna, sõprade, laste ja armsate

ilmunud

Seos minevikuga (kui veel eksisteeris Artur Toomi rajatud Vaika linnuriik) on märgatav ja raamatu 40 peatükki või iseseisvat lühilugu viitavad otseselt tõigale, et autori esmatutvusest Vilsandiga on möödas just niipalju aastaid ning ta ise läbinud keskea ehk elu teise initsiatsiooni, nagu väljendus Carl Gustav Jung. Kuid „Jung on põlu alla pandud ja moes on teised” (lk 143) ning kirjanikul tuleb ajaga kohaneda, Lõpmatuse Asunikul jätta Linnukuningad rahule ning seada end sisse turistimaia Vabariigi rahvuspargis! Keegi ei taha ju virisev vanamees olla... Ja hahk ei taha tuulte vallast kormorani küünte vahele jääda ning ussikeel tahab ikka oma õitemerd näidata! Kuidas üks park end kivistele kaljusaartele ära mahutab, on iseasi. Ehk tuleb meie rahvuste vahel jagatud nutiajal appi autori kasutatud saksakeelne väljend durch und durch (läbi ja lõhki), kuigi linnud Lõpmatusel laulvat juba kooris Bachi „Johannese passiooni”?

WWW.PILGRIM.EE

EKSA

Võpatus on Mihkel Kaevatsi kuues luulekogu. Loominguteel iga järgneva raamatuga oma vitaalset luuleilma edasi arendav Kaevats on Võpatusega jõudnud teatava vahekokkuvõtteni, mis asetab uude valgusse ka tekstid minevikust. Möödunut analüüsiv mõtisklevam luule vaheldub vahetute olevikupiltidega, mille meelelisus pole ei epateeriv ega kulunud. Just need Kaevatsile omased täpseks lihvitud hetkepeegeldused on Võpatuses jõudnud uue küpsuseni, mis tulevikku pöörava pilgu kainestab tühjadest sõnadest ja žestidest.

ilmumas Kolõma jutud Varlam Šalamov 235 lk, kõva köide

Vene kirjaniku Varlam Šalamovi (1907–1982) ilukirjandusliku proosa kogumik „Kolõma jutud” avab lugejale ühe hirmsama peatüki Stalini aja Nõukogude Liidu ajaloos: kullakaevandamise Kaug-Põhjas, mida tegid sunnitöölaagri vangid. Sellel raamatul on olnud tähtis partii traagiliste häälte kooris, mis kirjeldavad seal peetud olelusvõitlust. Autor viibis vangina Kaug-Põhja laagrites 1937– 1951 ja oli seda võitlust isiklikult kogenud. Need lood valmisid vahetult pärast laagrist vabanemist, kui Šalamov oli oma loomejõu tipul. Autor kirjeldab üleelatut napilt ja jõuliselt.

pilgrim

Baruto. Rääkimata lood

Tüdruk, sa oled ilus. Vanema sõbranna nõuanded ja nipid

2004. aasta jaanuaris lendas 19aastane Kaido Höövelson Jaapanisse, et alustada profisumokarjääri. Kuus aastat hiljem tõusis ta profisumo absoluutsesse tippu. Täna on Kaido ehk jaapanlastele Baruto Jaapanis väga austatud ja tuntud. Mis juhtus selle 15 aasta jooksul? Kas Kaido teadis, kui ränk elu teda sumoklubis ees ootab? Kui palju ta esimesel Jaapani-aastal mõtles loobumisele? Kuidas klubiomaniku naine Kaidot alandas? Mis sundis teda pärast treeninguid ka üksi trenni tegema? Milline on Kaido ja tema abikaasa Leena armastuse lugu? Kuidas Kaido pärast sumokarjääri lõppu neli aastat Jaapanis telesaateid juhtis? Nendele ja paljudele teistele küsimustele saab vastused sellest raamatust.

Agnes Kajander illustreerinud Britt Samoson 192 lk, pehme köide lakkadega

Kuidas armastada naist

Maxim Trevelyani elu on siiani olnud vaid lust ja lillepidu. Aristokraadipere noorem poeg pole pidanud päevagi tööl käima ja tänu heale välimusele nopib ta Londoni ööelust vürtsikaid lühisuhteid, nagu vaid ise soovib. Kuid siis tabab Maximi perekonda tragöödia ning mees leiab end silmitsi vastutuse ja kohustustega. „Viiekümne halli varjundi” autori E L Jamesi uus romaan toob lugejate ette täiesti uued tegelased ja veelgi põnevama, veelgi seksikama armuloo. Kirelõõma, seikluste ja hädaohtude uperpallid hoiavad lugeja enda kütkes kuni viimase leheküljeni.

Margus Vaher 160 lk, pehme köide

„Naine on paradoks. Ta võib seda ise teadvustada või mitte, aga ta soovib üheaegselt olla armastatud nii tugevalt kui õrnalt, nii tingimustega kui tingimusteta. Tihti ta ütleb üht, kuigi mõtleb teist, mäsleb nagu tormine meri, aga ainult selleks, et saabuks kapten, kes oskab enda laevaga sellistel vetel navigeerida. Raamat, mida käes hoiad, on ühe mehe siiras, otsekohene ja humoorikas nägemus naisest.” Margus Vaher

Imeilus kingiraamat jõuludeks kõigile 15+ , ehk kõikidele noortele naiseks sirguvatele tüdrukutele. Mitte kunagi varem pole olnud aega, mil ilu kriteeriumid oleksid tõstetud nii kättesaamatutesse kõrgustesse kui praegu. Viimse kui detailini töödeldud meediafotod ja lõputud tootereklaamid võivad nii mõnelegi tüdrukule ja noorele naisele tõsist stressi valmistada. Kuidas teha enda jaoks sobivaimad valikud? Ja mis põhiline – kuidas vaatamata välisele survele jääda iseendaks?

Mister E.L. James tõlkinud Tiina Kanarbik 560 lk, pehme köide


MEIE PERE LUGU Tee oma perele ja sõpradele väärtuslik kingitus – pane kirja tähtsamad faktid ja mälestused, vali välja pildid ning koosta oma perekonna raamat. Meie trükime raamatud valmis ja soovi korral aitame need ka kujundada. Kogused alates 10 eksemplarist. NÄIDISPAKKUMINE: 20 pehmekaanelist raamatut:

148 x 210 mm, 56 värvilist lehekülge,

piltide ja tekstiga. Raamatusse sobival paberil, kaaned värvilised. Hind koos kaanekujunduse ja sisu küljendamisega 345 EUR.

KÜSI OMA LOOLE PAKKUMIST:

hinnainfo@grano.ee tel 650 6072 www.grano.ee

Raamatut on kõige mõnusam lugeda puhkusel! Egiptus al 339 € Tenerife al 559 € Tai al 979 € Bali al 1049 €

Hinnad on seisuga 06.11.2019 ühele inimesele majutusega kaheses toas.

Kuuba al 1455 € Türgi al 269 € Kreeta al 339 € Bulgaaria al 325 €

Suhtle meiega 24/7 6266 266 • estravel@estravel.ee • www.estravel.ee LENNUAGENTUUR • HOTELLIAGENTUUR • REISIBÜROO

Profile for Kaidi Urmet

Ajaleht RAAMAT nr 130 (november 2019)  

Ajaleht RAAMAT nr 130 (november 2019)  

Profile for estbook
Advertisement