Tõde ja õigus filmis ja sõnades Postimehe kirjastuselt ilmunud raamatus on kokku kogutud tsitaadid A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus” esimesest osast ning kaadrid režissöör Tanel Toomi samanimelisest filmist. Vt lähemalt lk 4

William Wenton seikleb taas

Nõukogude hipinduse ja esoteerika ajalugu

Kirjastuselt Helios ilmus William Wentoni seikluste neljas osa „Maailmalõpugeneraator”. Raamatute autor on Norra kirjanik Bobbie Peers, kes on raamatusarja eest saanud mitmeid auhindu, muuhulgas valiti Wentoni sarja esimene osa „Lüriidiumivaras” Norra parimaks lasteraamatuks. Kuuldavasti vändatakse William Wentoni seiklustest ka film.

Vladimir Wiedemanni raamat „Tundmatu liit” jutustab seltskonnast, kellest Nõukogude ajal väga avalikult ei räägitud. Need mälestused Eesti NSV ja ülejäänud Nõukogude Liidu müstikutest, kagebiitidest, poliitikutest, teadlastest ja lihtsalt põnevatest päevavarastest on pöörane kaleidoskoop. „Tundmatu liidu” esimene osa sisaldab peaaegu täiel kujul ka varem ilmunud „Maagide kooli” teksti. Raamatu avaldas Tänapäev.

Uus raamat Tiit Aleksejevilt Kirjastus Varrak andis välja Tiit Aleksejevi romaani „Müürideta aed”, mis on kolmas osa Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast. 11. sajandi Lähis-Idas toimuva sündmustikuga ajalooline romaan räägib ristisõja lõpuaastatest. Pärast otsustavat lahingut vabastatud Antiookia all, kus ristisõdijatel õnnestus purustada moslemite abivägi, on peategelane, üks selle lahingu kangelastest, kuulutatud lindpriiks ja tema armastatu on normannide käes pantvangis. Ta alustab teekonda, et jõuda oma armsamani, ühendada lõhenenud lihtrahvaarmee ja viia see Jeruusalemma alla. See on teekond läbi pimeduse. Varem on sarjas ilmunud „Palveränd” ja „Kindel linn”.

Martinš Zutis kohtus eesti lastega 5.–8. märtsini käis rahvusvahelise lugemisprojekti Meie Väike Raamatukogu raames Eesti lastega kohtumas läti illustraator ja kirjanik Martinš Zutis. Tema raamatu „Ärajäänud avastus” andis eesti keeles välja kirjastus Päike ja Pilv. Nelja päeva jooksul toimus kokku kümme kohtumist Jüri Gümnaasiumi, Raasiku Põhikooli, Kehra Gümnaasiumi, Alavere Põhikooli, Ridala Põhikooli, Haapsalu Linna Algkooli, Audentese Erakooli ning Laagna Gümnaasiumi 1. ja 2. klassi õpilastega. Ligi 350 last mõtlesid Martinš Zutise juhendamisel välja päris oma loo ja joonistasid selle kavandi. Järgmisena kutsub Päike ja Pilv mai alguses külla sloveeni kirjaniku Majda Koreni.

Ilmus noorteromaanikonkursi võidutöö Märtsi algul ilmus Lille Roometsa raamat „Üks väike valge tuvi”, mis oli kümnenda noorteromaani konkursi võidutöö. Raamatu peategelane on Karksi-Nuias elav koolitüdruk Kerttily, kelle pere elu mõjutab ema mõistatuslik surm. Asjad, mis teiste jaoks on loomulikud, on Kerttily jaoks tohutu eneseületus, eriti rääkimine – Kerttily varjab end vaikuse taha. Konkurssi korraldavad kirjastus Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskus.

Nr 2 (124) 20. märts 2019

uudised

FOTOD ERAKOGU

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Miks Romanovite päästmine ebaõnnestus?

Näost näkku kohtumised teiste kirjastajatega toimusid Euraasia Näituse- ja Kunstikeskuse hallis, kus igal kirjastajal oli oma numbriga laud. Kokku oli selliseid laudu üle kolmesaja.

Kirjastajad kogu maailmast kohtusid Istanbulis KATRIN REINMAA Päike ja Pilv

I

stambulis toimus 26.–28. veebruarini suur kirjastajate kokkutulek Istanbul Fellowship 2019, kus osales 85 Türgi kirjastust ning 200 programmi poolt valitud kirjastajat ja agenti 72 riigist. Kandideerisin programmi eelmisel sügisel ning uue aasta esimestel tundidel tuligi teade, et olen valitud. Istanbul Fellowship’i korraldas neljandat korda Türgi suurim professionaalne kirjastajate organisatsioon Turkish Press and Publishers Copyright & Licensing Society (TBYM). Programmil on ambitsioonikas eesmärk muuta Euroopa ja Aasia piiril asuv Istanbul globaalseks tõlkeõiguste ostu ja müügi kohaks ning aidata Türgi kirjastajaid kontaktide loomisel kolleegidega mujalt maailmast. Programmi kandideerides ei osanud ma midagi oodata, olin lihtsalt avatud uutele võimalustele. Sündmuse lähenedes hakkas aga selguma selle haare ja sügavus. Veebruari alguses avati programmi kodulehel www. fellowship.istanbul platvorm, kus sai tutvuda kõigi osalevate kirjastajate ja agentidega ning hakata kohtumisi kokku leppima. Kuna Päike ja Pilv on spetsialiseerunud lasteraamatutele, siis huvitasid mind eelkõige samalaadsed kirjastused. Eri maade vahel valikuid tehes eelistasin kirjastusi kaugematest või minu jaoks eksootilisematest paikadest. Hiljem pidasid paljud programmis

maksta. Kõige soodsam ja ka ajaliselt sobivam tee viis Aeroflotiga läbi Moskva ning eelarvamustele vaatamata kõik sujus. Istanbulis paigutati kõik osalejad elama kolme lähestikku asuvasse hotelli ning kogu liikumine – messialale, õhtustele üritustele ja tagasi – toimus organiseeritult tellitud bussidega. See andis võimaluse teiste osalejatega jutule saada ka mujal kui oma laua taga: hotellis, bussis, lõuna- või õhTänu asukohale Euroopa ja Aasia vahel on tusöökidel, ühistel ekskursiooimede linnal Istanbulil ambitsioonikas plaan nidel. Aktiivselt kasutati kõiki saada maailma suurimaks tõlkeõiguste võimalusi kontaktide sõlmiostu-müügi kohaks. miseks ja visiitkaartide vahetamiseks. Lisaks kohtumistele osalenud väga positiivseks võimalust toimusid ka seminarid. kohtuda sama ala inimestega maadest, Programmi viimane õhtu lõppes pimille esindajatega pole Bologna või duliku õhtusöögi ja kestva siira aplauFrankfurdi või Londoni messil kokku siga organisaatoritele. Kogu üritus oli puututud. Internetiplatvorm töötas tõepoolest detailideni orkestreeritud kahtepidi: mina sain valida, kellega ja koordineeritud, osalejad tundsid soovin kohtuda ja samamoodi valiti end kogu aeg oluliste ja hoitutena. mind. Kohtumistest oli võimalik ka Kümmekonnast inimesest koosnevale loobuda. Vahetult enne sõitu olin korraldusmeeskonnale olid abiks kokku leppinud kakskümmend kaks kümned vabatahtlikud. Kõigis kolmes pooletunnist kohtumist kirjastajate ja hotellis oli programmi infolaud, kuhu tõlkeõiguste agentidega Venemaalt, võis nii öösel kui ka päeval pöörduda Pakistanist, Hispaaniast, Mehhikost, mis tahes küsimuses. Teiste osalejateTürgist, Taiwanist, Bulgaariast, Argenga vesteldes kerkis ikka ja jälle esile tiinast, Itaaliast, Uruguaist, Kreekast, Istanbul Fellowshipi kolm peamist tuMakedooniast, Kanadast jm. gevust: suurepärane organiseeritus, Istanbul Fellowship jagas osalejatevõimalus kohtuda kolleegidega, kellele kolme sorti pakette: kuld-, hõbe- ja ga muidu poleks kohtunud ning väga pronkspakett. Minu pakett oli hõbeprofessionaalne ja mitmekülgne osaledane, mis tähendas, et elamine, sööjate valik, mis pani aluse tulevastele mine ja osalemine oli Istanbulis tasukohtumistele ja suhtlusele. ta, kuid lennukipiletite eest tuli ise

Kirjastus Varrak andis välja tunnustatud ajaloolase Helen Rappaporti raamatu „Võidujooks Romanovite päästmise nimel”, milles autor käsitleb põnevat küsimust, mis on juba sadakond aastat palju peamurdmist põhjustanud: miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest. Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemuseks oli Romanovite julm mõrvamine 1918. aastal. Süü jaotub väga paljude vahel ja oma osa on ohvritelgi. Rohkete ajalooliste üksikasjade koostoimes avaneb lugeja ees panoraamne pilt murdelisest ajalooperioodist.

Jostein Gaarderi „Apelsinitüdruku” kordustrükk Kirjastus Koolibri avaldas märtsis Jostein Gaarderi „Apelsinitüdruku” kordustrüki, tõlkis Karel Zova. Jostein Gaarder on populaarne Norra laste- ja noortekirjanik, kes käsitleb oma teostes ajatult aktuaalseid probleeme ja püstitab mõtlemapanevaid küsimusi inimese kohast universumis. Lugu Apelsinitüdrukust kõneleb kõige tähtsamast: armastusest ja igatsusest, perekonnast ja üksildusest, ajast ja igavikust. NUKU teater lavastas „Apelsinitüdruku” põhjal etenduse, lavastaja on Priit Põldma, mängivad Taavi Tõnisson ja Kaisa Selde. Kirjastus Koolibri ja NUKU teater korraldavad 28. märtsil ka raamatu esitluse, vestlevad Priit Põldma ja Karel Zova ning katkendeid raamatust loeb Taavi Tõnisson.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 24. aprillil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019

VARRAK Müürideta aed Tiit Aleksejev 200 lk, kõva köide

Süüria, 1098. Pärast otsustavat lahingut vabastatud Antiookia all, kus ristisõdijatel õnnestus purustada moslemite abivägi, on peategelane, üks selle lahingu kangelastest, kuulutatud lindpriiks ja tema armastatu on normannide käes pantvangis. Ta alustab teekonda, et jõuda oma armsamani, ühendada lõhenenud lihtrahvaarmee ja viia see Jeruusalemma alla. See on teekond läbi pimeduse.„Müürideta aed” on kolmas osa Esimese ristisõja ainelisest romaanisarjast.

Aja müra Julian Barnes tõlkinud Aet Varik 176 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

See on romaan vene helilooja Dmitri Šostakovitši elust ja loomingust ning loomingu võimalikkusest terrori valitsemise all. Autor annab pildi Šostakovitšist kolmel raskel eluhetkel: hukatuse ootuses pärast ooperi hukkamõistmist; häbitundes pärast fiaskoga lõppenud Ameerika-reisi ning viimaks ka kommunistliku partei ridadesse astumise eelõhtul. Neid hetki elustavad iroonia ning eneseirooniaga vürtsitatud mõtisklused võimu ja vaimu vahekorrast, muusikast ja elu keerdkäikudest.

Vera Anne Swärd tõlkinud Kadri Papp 288 lk, pehme köide

Noor Sandrine põgeneb vale nime all 1945. aastal sõja süngustest varasuvisesse Rootsi. Tema ainus pagas on laps, kellest ta kavatseb lahti saada, ja ohtlik saladus. Seitse kuud hiljem seisab ta saarestiku kõige kaugemal saarel, seljas pruudirüü. Kõrgklassi külmas Cederite perekonnas õpib Sandrine uusi saladusi hoidma, samal ajal kipub tema minevik talle järele jõudma. Siis sünnib tütar Vera. Koos temaga hakkab tõde kildhaaval päevavalgele ilmuma.

Veriapelsin Harriet Tyce tõlkinud Maris Sõrmus 272 lk, pehme köide

Alisonil on olemas kõik. Jumaldav abikaasa, hurmav tütar ja tõusuteel karjäär – talle on äsja antud kaitsta esimene mõrvajuhtum. Aga kõik ei ole kunagi nii, nagu paistab. Alison joob liiga palju. Ja tal on armulugu kolleegiga, kelle on kalduvus piire ületada. Alisoni klient ei eita, et ta pussitas oma abikaasat – ta tahab end süüdi tunnistada. Ja siiski on tema loos midagi sügavalt valesti. Selle naise päästmine võib olla Alisoni esimene samm iseenda päästmise teel.

Minu lugu Petter Northug, Jonas Forsang tõlkinud Krista Suppi 240 lk, kõva köide

Kui palju on vaja ohverdada, et saada maailma parimaks? See on lugu ühest Norra kirkaimast sporditähest. Poisist, kes kaotas kõik suusavõistlused, aga ei andnud mitte kunagi alla. Tahtejõust, vanaisast ja lapselapsest, üksindusest ja ebakindlusest, julgusest olla sina ise. Mehest, kes trotsis kõiki ja tõi suusasporti murrangu. Kuldmedalitest, skandaalidest ja autosõidust, mis muutis kõik. Sellest jutustab Petter Northug – ainus, kes teab kogu tõde.

Nr 2 (124) 20. märts 2019

Liisa, NKVD ja grüünelaube MARIKA MIKLI

FOTOD RAAMATUST

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

K

ui Hiiumaa rannaküla tüdruk Liisa, santsukast õlal, ühel külmal aprillihommikul Tallinna jõuab, teab ta kindlalt vaid seda, et kord on tal selles linnas oma kodu, on aed ning aias klaasist maja – grüünelaube. On 20. sajandi esimene veerand, kriisiaeg, leivateenistust pole kerge leida, ent nägus ja söakas Liisa pole allaandjate seast. Ta korraldab endale peagi tööotsa, asudes appi Oskarile, kel kesklinnas tehnika- ja elektritarvete pood. Ega jää selles poes kuigi pikalt vaid koristajaks. Selgub, et Liisa on sündinud kaubaagent, kes suudab ladusalt maha müüa ka sellise hirmkalli uudisasja nagu külmkapp, kui poodi astub rikas mees, kaasas proua, kes ihkab moodsat elu. Jalgrattalampide ja raadiotega kauplemisest rääkimata. Kuna Liisal on tehnilist taipu, hakkavad äriasjad tolles kesklinna poes, mis seni uniselt tukkunud, hoopis teisiti edenema kui seni. Ning kui Karsten Gabbert, suure Telefunkeni firma ühe osakonna asedirektor, Tallinna satub – ning juhtumisi ka sellessesamasse poodi – võtavad sündmused suisa suurejoonelise pöörde. Karsten Gabbert ei arva nimelt sugugi, et Liisa plaan koos poepidaja Oskariga omaenda müügiettevõte teha oleks väga lapsik, ta kuulab tüdrukut huviga. „Sinu vanuses on kindlasti kavaler juba. Selliseid asju on tark koos tulevase elukaaslasega alustada,” läks Karsten kergelt isalikule toonile üle. „Tegelikult mul ongi kavaler. Juba ammu.” „Ja?” Liisa kõhkles natuke, enne kui jätkas. „Ta ise ainult ei tea veel seda.” Kaubaagent Heinicke vaatas kohkunult härra Gabberti laua poole, kui

20. sajand kirendab pöörastest saatustest, valusatest pettumustest ja uhketest võitudest.

lugupeetud Telefunkeni asedirektor naerda möiratas. Nii-nii, peatselt kukub nägupidi salatisse, oletas Heinicke. Hilja õhtul, kui Karsten ja Jörg järgmise päeva kava paika panid, tähendas Karsten: „Jörg, see tüdruk sealt poest, temas on vürtsi.” (lk 75) Vürtsi Liisal jagub. Nagu ka pealehakkamist ja kanget meelt. Kõik ei lähe muidugi alati nii, nagu Liisa on plaaninud, ta elus on ka kaotusvalu ja kurbust, ent ta saab oma maja, aia ja grüünelaube. Peab sellest kõigest lahkuma, kui koos pojaga Venemaale saadetakse, ent pääseb siiski kunagisse kodumajja tagasi. Koristab Tallinnas varemeid ja satub lõpuks tööle Raadiomajja, algul elektrikuna, siis uudiseid lugema. Enne diktorikarjääri raadiomajas teeb Liisa elutee veel ühe järsu kääna-

ku, põrkub NKVD kapteni Kiljagini omaga. Õigemini rammib kõrvuni armunud kapten Liisa eluteele lihtsalt jõuga sisse. Lugejal võib nüüd tekkida küsimus, kas NKVD käe läbi mehe ja poja kaotanud Liisa ning tollesamas NKVD-s töötava kapten Kiljagini kooselu on üldse võimalik või on autor siin liiale läinud? Selgub, et on võimalik. Raamatu autori sõnade kohaselt on tema suguvõsa üle-eelmises põlvkonnas juhtunud üks lugu – koomiline ja dramaatiline ühtaegu, täis vastuolusid ja võimatuid olukordi. Poliitiliselt täiesti ebakorrektne lugu, mis suisa nõudis kirjapanemist. Ja ehkki esialgu on Liisa ja Kiljagini liidu aluseks Liisa poolt vaid puht praktiline kaalutlus – Liisa luhtunud eluarmastus, omaküla poiss, kes end metsas varjab, vajab puhtaid pabereid ning eluaset sellessamas majas –, selgub pikapeale, et ka senised verivaenlased suudavad kaunis rahumeelselt koos eksisteerida, kui elu muid võimalusi ei paku. Kuid miks „Uudiseid Nebošovost”? Sellist kohta pole maailmas olemas, see eksisteerib vaid Kiljagini mälestustes tema vanaema juttudest. See on koht, kus pole kunagi tuult, kus puhtakeste majade taga kasvavad päevalilled, iga maja ees on purskkaev ja kus korra järele valvab kuldsete sarvedega väike sikk.

Uudiseid Nebošovost Indrek Silver Einberg 260 lk pehme köide

Hea enesetunne, rõõmus meel Küsimustele vastab REET LINNA Kas ja miks võiksite soovitada raamatut „Vitamiinide ja mineraalainete käsiraamat”?

See raamat on justkui omamoodi entsüklopeedia. Tavaliselt lähevad mul sellised nõuanded ja vajalike vitamiinide-mineraalide nimed ühest kõrvast sisse ja teisest välja, ent siin on kõik nagu peo peal. Kui selgub, et organismis on mingi vajaliku aine puudus, leiab raamatust kindlasti vastuse, mida sel puhul süüa. Olen vist alateadlikult õigesti toitunud, sest spinat ja avokaado on mõlemad mulle väga vajalikud. Spinatis leidub palju C- ja E-vitamiini, beetakaroteeni ja pisut rauda, avokaados ohtralt antioksüdante, mis aitavad ka isheemiatõbe vältida. Ja nii võib leida sellest raamatust vastused paljudele vitamiine ja mineraale puudutavatele küsimustele.

Eraldi on ära toodud ka ühe või teise tervisehäda ravimiseks vajalikud toiduained ja vitamiinid. Kõige enam meeldisid mulle autori antud lahedad retseptid, mis on väärt kohe katsetamist. Esimesena jäi silma „Kaerapäts kuivatatud ploomidega” – see tundub nii kodune ja mõnus! Kuivõrd teadlikult te ise toitute?

Vahel tundub mulle, et inimese organism ise suunab, mida süüa, mida mitte. Mind näiteks ei isuta enam väga rasvane toit, söön rohkem juurvilju, armastan kala ja kuna on teaduslikult kindlaks tehtud, et kala tuleb süüa vähemalt kolm korda nädalas, siis püüan seda ka teha. Mõnikord lihtsalt tunnen, et tahaksin granaatõuna või kuivatatud viigimarju. Järelikult mu keha vajab hetkel just neid aineid. Püüan tõesti kontrollida, mida söön, aga ega ma tavaliselt raamatu järele ei haara, et uurida, kas toidus on parasjagu just mulle vajalikud ai-

ned sees. Kuigi, kui käepärast on selline toitumise ABC nagu „Vitamiinide ja mineraalainete käsiraamat”, siis võiks mõnikord lausa uudishimust üle kontrollida küll! Mulle meeldis väga, et raamatus on lahti kirjutatud paljude meile võõraste puu- ja juurviljade kooslus, nende kasutamine ja kasulikkus. Ja kui leiad sealt veel ootamatu ja üllatava retsepti kõne all oleva toiduaine kohta, siis oled justkui midagi uut avastanud.

Vitamiinide ja mineraalainete käsiraamat tõlkinud Kaja Riikoja, Meri-Liis Laherand, Tiina Voolaid 320 lk pehme köide

2

ilmunud Võidujooks Romanovite päästmise nimel Helen Rappaport tõlkinud Lauri Vahtre 336 lk, kõva köide

Miks ei õnnestunud tsiviliseeritud maailmal päästa Vene viimast keisriperekonda bolševike haardest? Raamatus kirjeldatakse põimuvate ja põrkuvate taotluste ning soovide rägastikku, mille tulemuseks oli Romanovite julm mõrvamine 1918. aastal. Süü jaotub väga paljude vahel ja oma osa on ohvritelgi. Lugeja ees avaneb panoraamne pilt murdelisest ajalooperioodist.

101 Eesti nõukogude aja ehitist Karin Paulus 216 lk, kõva köide

Karin Paulus: „Nõukogude Eesti ehituskunst on rabav ning tummine. Valisin raamatusse piltilusad arhitektuuriteosed, ajastule iseloomulikud kurioosumid, tüüpmajad, stiiliikoonid ja väikesed väärt projektid. Tahtsin viidata, kuidas arhitektuursete vahenditega näidati vabamõtlust, salajast luksust, välismaa järele õhkamist; teisalt aga ka riigi programmilist ideoloogiat, konstantset soovi luua miraaži avatud ühiskonnast, piirangutes ja militaarehitistes peegelduvaid paranoiasid.”

Iseseisev laps ehk kuidas saada „laisaks emaks” Anna Bõkova tõlkinud Peeter Villmann 280 lk, pehme köide

Noorte kohati liigsest lapsemeelsusest on tänapäeval saanud vanemate mureküsimus. Leidub noori, kes on küll füüsiliselt juba suureks kasvanud, kuid pole saanud sealjuures ei täiskasvanuks ega iseseisvaks. Selles raamatus ei räägita mitte laiskusest, vaid peetakse silmas lapse iseseisvuse arenemiseks vajalike tingimuste loomist. See raamat on mõeldud emadele, kes üritavad alati viimase peal head olla. Mida teha, kui laps ütleb, et ta ei oska või ei taha. Kuidas panna laps iseendasse uskuma.

Enesehinnangu tööraamat teismelistele Lisa M. Schab tõlkinud Oliver Oll 192 lk, pehme köide

Selle raamatu eesmärk on aidata teismelistel arendada ja parandada oma enesehinnangut. Teismelised, kellel on tervislik enesehinnang, on hoolimata välistest asjaoludest veendunud oma väärtuslikkuses ja austavad teiste väärtuslikkust.

Nõudlikult leebe Maaret Kallio tõlkinud Kadri Rood 208 lk, pehme köide

Hea elu on igavene tasakaalu hoidmine inimelu väiksuse talumise ja selle suuruse ohjes hoidmise vahel. On igati inimlik soovida paremat elu ja muutust sinna, kus on hõõrumist. Kui tead, mida ja kuidas saad mõjutada ja mida mitte, säästad jõuvarusid selle jaoks, mis on sulle kõige tähtsam. Psühhoterapeut Maaret Kallio suunab oma raamatus targalt elu ebatäiuslikkusega leppima.

Nr 2 (124) 20. märts 2019

ilmunud Kremli haigla saladused Praskovja Mošentseva tõlkinud Jüri Raudsepp kujundanud Inga Joala 214 lk, kõva köide

Üle kolmekümne aasta Kremli haiglas töötanud kirurgi Praskovja Mošentseva nappide, värvikate lugudena kirja pandud mälestused on väga avameelsed meenutused sellest, kuidas Tambovi kolkakülast pärit tütarlaps jõudis Moskvasse ja sattus tööle nõukogude meditsiini pühamusse, kus ravis paljusid tollaseid kuulsusi alates Hruštšovist ja Brežnevist ja lõpetades Šostakovitši ja Šolohhoviga.

Sinu salapärane teadvus New Scientist tõlkinud Krista Kallis kujundanud Virge Ilves 224 lk, pehme köide

„Sinu salapärases teadvuses” viivad maailma juhtivad aju-uurijad ja New Scientisti meeskond lugeja põnevale rännakule läbi inimmeele, püüdes jõuda selgusele, mis see teadvus siis ikkagi päriselt on ning mida me võime selle kohta õppida siis, kui asjad viltu lähevad.

Kuues meel: hädavajalik sotsiaalse pädevuse käsiraamat Henrik Fexeus tõlkinud Allar Sooneste kujundanud Siiri Timmerman 376 lk, pehme köide

Juba kümme aastat on Henrik Fexeus õpetanud meid kasutama kehakeelt, psühholoogilisi võtteid ja sõnatut suhtlemist. Nüüd on aeg astuda järgmine samm. Raamatus kirjeldatud võtted pole mitte ainult lihtsad ja praktilised, vaid ka vajalikud. Meie sotsiaalsed oskused ja empaatiavõime on nimelt ohtlikul allakäiguteel. Uuringud näitavad, et ainus, mis meid tõesti õnnelikuks teeb, on head suhted teiste inimestega.

Korstnapühkija surm M. C. Beaton tõlkinud Maria Lepik kujundanud Villu Koskaru 248 lk, pehme köide

Rändkorstnapühkija Pete Ray äri läheb hästi, kuid siis avastab Hamish Macbeth ühe maja korstnast laiba. Kõik on veendunud, et süüdi on Pete, üksnes Hamish ei usu, et heasüdamlik korstnapühkija suudaks kedagi korstnasse toppida. Peagi läheb lugu veel saladuslikumaks ja süngemaks, sest nõmmelt leitakse Pete’i enda surnukeha. Roimade lahendamine jääb taas Hamishi õlule. Ja seekord võib süüdlane olla ohtlikult lähedal.

Minu sõna. sinu sõna Erin Kelly tõlkinud Elina Adamson kujundanud Inga Joala 400 lk, pehme köide

Noored ja armunud Kit ja Laura sõidavad 1999. aastal Cornwalli täielikku päikesevarjutust vaatama. Kuid hämaratel hetkedel pärast varju möödumist satub Laura peale millelegi hirmsale. Ta teab, mida ta nägi. Mees eitab seda. Ohver tundub tänulik. Mitu kuud hiljem ilmub see naine järsku nende ukselävele. Aga kui tema tänulikkus hakkab võtma järjest kummalisemat kuju, tikub Laura mõtetesse aina sagedamini kahtlus – kas ta uskus vale inimest?

WWW.TNP.EE

TANAPÄEV

Wiedemanni kolmas tulemine VALDEK KIIVER

V

ladimir Wiedemann astus eesti lugejate ette esmakordselt kümme aastat tagasi oma raamatuga „Maagide kool” (kirjastus Hotpress, 2008). Teos käsitles nõukogude aja põrandaalust noorte kontrakultuuri ja pälvis avalikkuse suure tähelepanu. Pressis ilmus hulk kiitvaid arvustusi, mõned kriitikud on teost nimetanud lausa hooaja kirjanduslikuks tähtsündmuseks, koguni kultusraamatuks. Just „Maagide kool” sai ajendiks, mille põhjal antropoloog Terje Toomistu koostas menuka näituse „Nõukogude lillelapsed”. Näitus tiirleb praegugi mööda maailma. Kui kasutada sõjandustermineid, võiks „Maagide kooli” nimetada üksikuks hästi sihitud ja täpselt tabanud kauglasuks. Vladimir Wiedemanni järgmine raamat „Püha Kaljukitse radadel” (Petrone Print, 2013) oli juba hoopis tugevam tulelöök – ja taas tabav. Teoses kirjeldab autor valdavalt hipiajastu noorte seiklusi Kesk-Aasias. Ja jälle on tulemuseks positiivsed arvustused, intervjuud autoriga tele- ja raadiojaamades ning ajakirjanduses. Wiedemanni alustatud teemade kajastamist jätkas jõuliselt Terje Toomistu, kelle käe all valmis rahvusvaheliselt üliedukas dokumentaalfilm „Soviet hippies”. 2018. aasta veebruari alguses tõi teater Ugala Wiedemanni raamatute põhjal lavale näidendi „Hipide revolutsioon”.

KOLMAS TULEMINE Vladimir Wiedemanni uusimas teoses „Tundmatu liit. Hipid – müstikud – dissidendid. Nõukogude Liidu 20 viimast aastat insaideri pilguga. Mälestusi 1968–1991”, mis järjepidevuse huvides hõlmab ka peaaegu terve „Maagide kooli” teksti, on aga totaalse turmtule all juba kogu maagiline lahinguväli. Selle kumas rullub lugejate ees lahti pöörane kaleidoskoop Nõukogudemaa underground’i sündmustest ja kangelastest aastatel 1968–1991. Raamatus võtab autor lugeja endaga kaasa rännakutele, mis ulatuvad

FOTO RAAMATUST

3

K

as mäletate neid toredaid aegu, kui igas James Bondi filmis tuli agent 007-l rinda pista üha riukalikumate ja nurjatumate Vene agentide ning nende käsilastega? Filmides ja raamatutes näeb see kõik loomulikult välja äärmiselt šikk ja romantiline, ent nagu Vadim J. Birsteini raamatust lugeda võime, polnud see tegelikkuses sugugi mitte nii. Bondi arhivaenlastena kujutatud SMERŠ, Stalini loodud salajane üksus, loodi Teise maailmasõja ajal selleks, et hävitada vaenlase spioone, ent muutus peagi diktaatori salarelvaks, mida kasutati ühtviisi julmalt nii kodumaal kui ka välisriikides. See oli tegelikult üsna nutikas võte, sest spioo-

Toskaana aasta Elizabeth Romer tõlkinud Sash Uusjärv kujundanud Angelika Schneider 400 lk, kõva köide

See raamat räägib toidust, mida kasvatab ja valmistab perekond, kes elab väikeses haljendavas orus, kus kohtuvad kaks Itaalia kõige ajaloolisemat ja kaunimat piirkonda – Umbria ja Toskaana. Ühtlasi räägib see raamat selle perekonna elust, toidust ja piirkonna kultuurist, sest Toskaana köök on lahutamatult ühte põimunud Toskaana kultuuriga. Raamat sobib suurepäraselt nii kirjandussõbrale, kokale kui ka reisihuvilisele.

Aasia hullult rikkad Kevin Kwan tõlkinud Marianne Ots 432 lk, pehme köide

Rokkbänd The Pilgrims, Tallinn, 1977. Keskel autor Vladimir Wiedemann.

Eestist Leningradi, Moskvasse, Burjaatiasse, Krimmi, Minskisse ja veel paljudesse teistesse toonase punaimpeeriumi paikadesse. Teie ette astub värvikas galerii avantüriste, hipisid, müstikuid, maage, dissidente, kagebiite, kunstnikke, poliitikuid, teadlasi, vaimulikke, filosoofe ja lihtsalt põnevaid päevavargaid… Teoses esineb palju allegoorilist ja sümbolistlikku, mis laseb käsitleda teksti äärmiselt mitmeplaaniliselt, mõneti koguni maagilises võtmes. Vladimir Wiedemanni kolmas tulemine on suurejooneline, tõsielusündmustel põhinev, kohati lausa muinasjutulise sündmustikuga saaga, mida täiendab hulk autori erakogust pärinevaid fotosid ja isikunimede loend raamatu lõpus.

LÜHIKE ELULUGU Vladimir Wiedemann sündis 1955. aastal Tallinnas ning on lõpetanud Tallinna Pedagoogilise Instituudi vene keele ja kirjanduse erialal. 1987. aastal emigreerus ta Ladina-Ameerikasse ja sealt aasta hiljem edasi Lääne-Berliini, kus töötas kümme aastat ajakirjanikuna BBC, Deutsche Welle, Raadio Vabadus ja teiste meediaettevõtete juures.

Alates 2000. aastatest on autor üha enam pühendunud kirjanduslikule tegevusele, olles välismaal avaldanud ridamisi raamatuid, uurimusi, artikleid, reisikirju ja muud publitsistikat kõige mitmekesisematest valdkondadest (antropoloogia, ajalugu, semiootika, orientalistika). Alates 2006. aastast elab Vladimir Wiedemann Londonis. Ta on rahvusvahelise kirjanike ja ajakirjanike liidu (APIA) liige, Suurbritannia Libertaristliku Partei (Libertarian Party) juures tegutseva Londoni ekstremistide klubi (Extremists Club) aktivist, konsultatsiooniagentuuri BRIC Service/London direktor ja arhitektuuri-disaineribüroo Brickstudio A. Ltd partner.

Tundmatu liit Vladimir Wiedemann tõlkinud Valdek Kiiver kujundanud Villu Koskaru 524 lk pehme köide

Stalini salarelv SMERŠ MIHKEL MÕISNIK

ilmunud

nide hävitamise vajalikkus on miski, mida on laiadele massidele väga lihtne seletada ja spiooni mõiste ise piisavalt avar selleks, et laiendada seda põhimõtteliselt ükskõik millisele kehtivas korras kahtlejale. Ning seda mõistet laiendati meelsasti ja paljudele. Muidugi ei tasu arvata, et SMERŠ ainult oma rahva terroriseerimisega tegeleski, selleks oli Stalinil Nõukogude Liidus kasutada veel mitu organisatsiooni ja arvukalt muid võimalusi. SMERŠ tegeles siiski ka sellega, milleks ta kutsutud ja seatud oli, vaenlase luurajate tuvastamise ja hävitamise ning muude armeele vajalike salajaste ülesannetega. Nagu üks eriüksus ikka. Aga millistega siis täpsemalt? SMERŠi tegevust katab saladuseloor suurel määral tänaseni, kuid teada on, et selle käsi on mängus pal-

jude tolleaegsete poliitiliste protsesside mõjutamise juures. Vadim Birstein kergitab seda saladuseloori ning toob päevavalgele palju seni teadmata fakte SMERŠi mõjuvõimu ja tegevuse kohta.

SMERŠ: Stalini salarelv Vadim J. Birstein tõlkinud Ivar-Anton Karros kujundanud Virge Ilves 592 lk, kõva köide, pildipoogen

Kui newyorklane Rachel Chu nõustub veetma suve Singapuris, et külastada oma poisssõbra „traditsioonilist” Hiina perekonda, ei oska ta aimatagi, mis teda ees ootab! Nicki lapsepõlvekodu on palee. Üles kasvades sõitis ta rohkem eralennukite kui autodega. Nick on juhtumisi ka üks Aasia ihaldatumaid poissmehi, ning ta ema ei ole kuigi kindel, et Rachel on „see õige”.

Meie uues kodus kummitab Kristi Piiper illustreerinud Sirly Oder kujundanud Angelika Schneider 120 lk, kõva köide

Sädele ja Siimule võetakse lapsehoidja, kuid see mõte lastele väga ei meeldi ja nad üritavad hoidjast lahti saada. Samal ajal saabub nende juurde elama ka maavanaisa, kellele lapsehoidja meeldib väga. Säde ja Siimu jaoks tundub seda kõike liiast... Kristi Piiper on varem kirjutanud lasteraamatud „Kuidas mu isa uue töö sai” ja „Salapaha” ning noorteromaanide sarja „Tõde või tegu”.

Käru-Kaarel Kristiina Kass autori illustratsioonid kujundanud Villu Koskaru 92 lk, kõva köide värvitrükk

„Käru-Kaarel” on südamlik ja humoristlik lugu ühest puruvaesest perekonnast – vanaemast, kes peab päevad ja ööd läbi voodis lebama, emast, kes töötab pitsabaari rattakullerina, ja väikesest Kaarlist, kes teenib vanarauda korjates raha, et emale uus ratas osta. Lisaks nendele on raamatus juttu roostekarva laikudega koerast, pahatahtlikust Tõnisest, sõbralikust rauakaupmehest Tõrust ja veel mitmest teisest. Kordustrükk populaarsest lasteraamatust.

Üks väike valge tuvi Lille Roomets kujundanud Liis Karu 272 lk, pehme köide

Asjad, mis teiste jaoks olid loomulikud, on Kerttily jaoks tohutud eneseületused: kehalise tunni eel riiete vahetamine, koolis vetsu kasutamine… Ja rääkimine. Kerttily varjab end vaikuse taha. Kuid ema mõistatuslik hukkumine sunnib tüdruku tegutsema. Üksi. Sest ta ei tea, keda usaldada. Abi on aga lähemal, kui ta loota oskaks. Lille Roometsa debüütromaan võitis kirjastus Tänapäeva 2018. aasta noorteromaanide võistlusel esikoha.

POSTIMEES

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

Munast ja kanast PIRET VEIGEL

linnukasvatuse suurimaid spetsialiste kinnitab tõlke konsultandina, et see raamat sobib meile hästi. Autor Hervé Husson on prantslane, kes peab ja aretab kanu alates 2007. aastast. Oma kauaseid kogemusi jagab ta ka blogis „Chez Lothaire & Ysengrin”, mida on külastanud üle miljoni huvilise. „Kõik kanadest” on käsiraamatulikult asjalik, aga autori isiklikud läbielamised, väikesed võidud ja valusad kaotused annavad sellele hinge, aidates meilgi paremini mõista kanapidamise mitte eriti keerukat kunsti. Miks me seda teeme? Kanakari tekitab lihtsalt sooja heaolutunde. Kellegi eest hoolitsemine pakub emotsionaalset naudingut ja kanade puhul on sellel ka praktiline tulemus. Enamasti sõbralikud olendid täidavad perelemmiku rolli ja lauale jõuab teadlikult sündinud toit, mille puhul on mõnele oluline, et see on ka süümepiinavaba. Nüüd on selle juures abiks raamat „Kõik kanadest”. Sootuks teistsugune kui „Muna”, ent eesmärk on üks: jagada elukogemusi ja õpetust soojal, humoorikal ning südamlikul moel.

A

lguses oli ... „Muna”. Kes ei teaks legendaarset pappraamatut, mis räägib lastele liigutava loo väikesest Ainost! Kasuahne maailm röövib tema maitsva muna, ent appi tuleb kana, kes lohutades lubab uue muneda. Loo moraal: kui mune soovid, vaata, kust sa kana saad! Nagu väike Aino, mäletan, kui tore oli vanatädi juures Sangastes, kus hommikuti laudas tiiru tegime ja pesasoojad munad korviga tuppa tõime. Seda, kui palju hoolt ja vaeva kanapidamine nõudis, ei osanud ma tähele panna. See oli üks osa taluelust – nii nagu linnas olid linnatööd, olid maal maatööd. Tädi keetis kanadele putru, mina viskasin teri ja kitkusin vesiheina – ei midagi keerulist. Vahel pääsesid kanad aedikust välja, et ise värsket nokkida ja sõstrapõõsaste vahelt ussikesi otsida. Küllap selle mälestuse tõttu on minu jaoks kodukanamunadega alati kaasnenud teistmoodi tunne, päriselu-vitamiinilaks.

KANAD ON TAGASI! Külavahelt kuuleb taas üha enam kanade kaagutamist, rääkimata moodsatest lugudest. Nii nagu inimesedki, on kanad vahel kolinud taludest linna. Vast ehk ei võta keegi kanu kuuenda korruse korteri vannituppa, ent pisikesi kanalaid võib leida mõnestki äärelinna tagahoovist, kust koidikul

Eri kanatõud munevad suuruse, kuju, värvi ja koore tekstuuri poolest erinevaid mune, aga kõik munad on hea maitse ja suure toiteväärtusega.

kostab ka kuke kiremist. Rääkimata sellest, et kanadest on saanud suvitajad, kes inimestele suvekodus seltsi, tegevust ja mune pakuvad ning talvel taas mõnest suuremast kanalast varju leiavad. Tänapäeva kanapidamine on tehnilisest küljest moodne ja lihtne. Tahad, tellid veebist voolujoonelise plastmasskanala. Viitsid, klopsid lindla ise Youtube’i video najal lauajuppidest kokku. Toidusegud ja vitamiinid on poeskäigu kaugusel. Kanad ise on siiski elusolendid. Et kodusooje mune saada, tuleb nende vajadusi ja kombeid tunda ning soove rahuldada. Vahepeal on aga mõnigi põlvest põlve edasi antud teadmine kaotsi läinud. Ka sellealast kirjandust on vähe, nendib Eesti Maaülikooli emeriitprofessor Harald Tikk raamatu „Kõik kanadest” eessõnas. Eesti

Kõik kanadest Hervé Husson tõlkinud Ann Kitsnik 256 lk kõva köide

Nr 2 (124) 20. märts 2019

4

Tõde ja õigus filmis ja sõnades MAARJA VAINO

N

üüd on romaanist saanud film, mis kirjutab üle nii päriselu kui ka romaanireaalsuse. Film ja kirjandusteos on üsna erinevad meediumid. Ilukirjandus võimaldab autoril paljuski mängida lugeja kujutlusvõimele, anda edasi tegelaste sisekaemusi ja mõtteid, jätta ümbrus või tegelaste kirjeldus ebamääraseks, liikuda vabalt ajas ja ruumis. Filmis peab kõik olema silmaga nähtav ja kõrvaga kuuldav. Tegelased saavad näitleja näo ja kuju. Paigad muutuvad reaalseks kohaks, tegevused saavad konkreetsuse. Üks suurimatest väljakutsetest romaani tõlkimisel filmikeelde on ära tabada romaani õhustik ning ebamäärane kollektiivne ettekujutus sellest, missugused peaksid välja nägema tegelased. Tammsaare ei kaldu üldiselt oma tegelasi ülemäära täpselt kirjeldama. Ta annab tegelaste kohta küll infot, kuid sageli on see üsna üldine, nii nagu ka tööd ja toimetused, mida ju romaanis tehakse palju. Tammsaare pole ennekõike realist, vaid pigem mõtleja, kes püüab kirjeldada maailma toimemehhanisme, inimloomust ja elu paradoksaalsust. Just see ongi põhjus, miks tema looming on ikka ja jälle lugejaid köitnud. Ühiskondlik kord, väline elu-

Helios Bakter – väärtuslik külaline

korraldus võib ju muutuda, kuid inimloomus ning elu põhilised toimimismustrid on ikka samad. Ikka armutakse, minnakse tülli, reedetakse, vannutakse truudust, valetatakse, tuntakse süüd, leinatakse, igatsetakse ja unistatakse. Ja tehakse tööd. Just töö tegemine on vaatamata selle hoopis teistsugusele iseloomule see, mis võiks praegusi lugejaid kõige rohkem Vargamäe Andresega ühendada. Iga kontoris ületundide tegija on omal moel Vargamäe Andres, kes tahaks veel ühe kivi põllult vankrisse kangutada, enne kui päevatöö lõppenuks kuulutada. Iga idufirma alustaja või kinnisvaraarendaja on Vargamäe Andres, kes tahab tööga oma Vargamäest midagi suurt ja uhket teha. Iga noor pere on Paaside pere, kes pingutab, et „koht” omale osta. Ning iga eestlane on vargamäelane, kes hoolimata raskustest on ikka siin, sest see paik on südame külge kasvanud.

Tõde ja õigus. Algus A. H. Tammsaare koostanud Kaupo Meiel 128 lk kõva köide

TRIINU LEPP

T

eaduse populariseerijate Catherine Whitlocki ja Nicola Temple’i ühistööna on valminud vahva raamat „Saame tuttavaks bakteritega”. Raamatu rohked illustratsioonid aitavad tutvustada keerukat ja salapärast bakterimaailma ka neile tänapäevastele lugejatele, kes ehk muidu bakteriteemalisi teoseid lugemiseks ette ei võtaks. On vast üldteada tarkus, et meie kehades elavad triljonid mikroorganismid, kuid kas teadsite, et tegelikult ei oleks meid bakteriteta üldse olemaski. „Saame tuttavaks bakteritega” näitab lugejale nende imeliste organismide olemust, välimust ning inimese kui peremeesorganismiga koos eksisteerimist ja vastastikmõju. Bakterid mõjutavad meie elu iga tahku. Nad aitavad toitu seedida, kaitsevad kahjulike mikroobide eest ja toetavad muuhulgas koguni vaimset tervist. Aga olemas on ka mitte nii sõbralikud bakterid, kes põhjustavad erinevaid haigusi, alates kurguvalust kuni tõsiste, koguni eluohtlike tõbedeni välja. Suhtumine bakteritesse on läbi ajaloo muutunud – neis ei nähta enam pisikuid, keda on tarvis tappa. Paljusid baktereid peetakse täna hoopis väärtuslikeks külalisteks, kelle eest peab hoolitsema, sest sellest sõltub meie tervis. N-ö halbade bakterite tuvastamiseks on teadlased kulutanud juba aastakümneid, kuid alles lähiajal on hakatud mõistma, et selline mõtte-

viis on piiratud ja ei arvesta sugugi tervist toetavate bakteritega. Raamatus ei unustata tutvustada tublisid baktereid, kelle toel küpseb maitseküllane juust, fermenteeruvad kakaooad ja kuidas suhkrud muunduvad alkoholiks. Räägitakse ka sellest, kuidas mitte nii heade bakterite arvele läheb toidu riknemine ja toidumürgitused. Samuti kuidas antibiootikumidega liialdamine, käte desinfitseerimisvahendite kasutamine ja väljas n-ö mustas keskkonnas veedetud aja vähenemine on kõik moodsa maailma tahud, mis on kaasa aidanud inimkehas elavate mikroobide koosseisu märkimisväärsele muutumisele. Nende muudatuste tagajärjeks arvatakse olevat autoimmuunhaiguste järjest suurem levik kogu maailmas – aga ka rasvumine, vähk ja depressioon. Ühe-

ILLUSTRATSIOONID RAAMATUST

WWW.HELIOS.EE

ilmunud TED Kõnelemise kunst. Avaliku esinemise põhitõed Chris Anderson tõlkinud Kris Leinatamm 288 lk, pehme köide

Alates 2001. aastast on Chris Anderson näidanud kogu maailmale, et hoolikalt koostatud kõne muugib lahti empaatiavõime ja tarkusejanu ning julgustab inimesi unistama. Õigesti edasi antud kõne võib lummata kogu auditooriumi, innustada viimset kui kuulajat – see võib osutuda võimsamaks kui mistahes kirjalik tekst. „Kõnelemise kunst” annab lugejale kätte vahendid, millega saavutada avaliku esinemise imet. Selleks pole ainuõiget valemit, küll aga ohtralt nõuandeid, mis koos suurendavad iga kõneleja väge. sõnaga, bakterite tasakaalu paigast ära ajades teeme karuteene iseendale. Suurem osa mikroobikogukonna liikmetest on tegelikult kas täiesti kahjutud või vägagi kasulikud. Näiteks aitavad mõned bakterid meie immuunsüsteemi tugevdada ja heas vormis hoida; teised toodavad vitamiine või muid eluliselt tähtsaid toitaineid; on neidki, kes kahjutult paljunevad ega lase teistel, oluliselt kahjulikumatel liikidel end sisse seada, neid füüsiliselt välja tõrjudes. Niisiis on oluline, et mikrobioom oleks terve ja tasakaalus. Muide, on ka baktereid, kes kasutavad meid justkui hotelli. Osad neist lahkuvad meie kehadest sama kiiresti kui tulid, teised aga leiavad meie soojas ja niiskes soolestikus, suus, nahal,

silmades ja siseorganites omale uue elutsemispaiga. „Saame tuttavaks bakteritega” annab lihtsa, ent põneva ja illustratiivse ülevaate, millised bakterid meie kehas elavad, kuidas nad toimivad ning kuidas toetada häid ja tõrjuda halbu baktereid.

Saame tuttavaks bakteritega Catherine Whitlock, Nicola Temple tõlkinud Piret Lemetti 192 lk, pehme köide

Maailmalõpugenaator Bobbie Peers tõlkinud Annika Kupits 192 lk, kõva köide

William ja Iscia saadetakse Saharasse, et aidata võimatu arheoloogia osakonda väljakaevamistel. Keset kõrbe on maandunud suur salapärane kuul ja vaid William suudab lahendada koodi, mis selle avaks. Mis juhtub aga siis, kui ta sellega hakkama saab? Kas see käivitab katastroofi? Iidse perepärimuse ja koodide abil ilmaruumist saab William jälile viimsepäevamasinale, mis ähvardab hävitada maailma.