Triloogia „Seltsimees laps”

uudised KIRJAK 6

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 2 (117) 21. märts 2018

uudised

FOTO: ERAKOGU

Märtsi alguses ilmus Leelo Tungla triloogia „Seltsimees laps” ühes köites. Raamatu 512 leheküljel on kõik kolm osa „Seltsimees laps ja suured inimesed”, „Samet ja saepuru" ning „Naisekäe puudutus”. Raamatu avaldas Tänapäev. Vt lk 3

Tallinna raamatumess

20. aprillil toimub tüpograafiaseminar KIRJAK, mis on kasvanud regiooni üheks juhtivaks erialaürituseks, mille sarnast enamustel naabritel ei ole. Taas tulevad kokku oma ala tipud meilt ja lähiriikidest, et jagada kuulajatega huvitavat uut informatsiooni, värskeid ajaloolisi ülevaateid, inspireerida ainulaadsete kirjapiltidega ja olla ka ise inspireeritud ainulaadsest seminari õhkkonnast. Suures plaanis jaguneb üritus kaheks — raamatukujundus ja tüpograafia. Esinemised on valitud nii, et oma maitsele leiab sealt midagi nii professionaal kui ka asjaarmastaja. Loenguid on võimalik kuulata ka paneelide kaupa. Seminari töökeel on inglise keel. Osalemine on tasuline, eelregistreerimisega. Kavaga saab tutvuda ja registreeruda alates 28. märtsist veebilehel www.estbook.com

Merkeli vaieldavad otsused 2. aprillil ilmub eesti keeles raamat „Merkel. Kriitiline pilk”. Värske käsitlus keskendub vaieldavatele otsustele, mida Merkel on teinud 2010. aastatel lahvatanud kriisides: euroala võlakriis, kiirendatud üleminek taastuvenergeetikale Fukushima aatomielektrijaama õnnetuse ajel, araabia kevadele järgnenud pagulaskriis. Samas on Merkel tituleeritud kõige mõjukamaks naiseks terves maailmas. Raamatu koostaja Philip Plickert on Merkeli tegutsemist ja poliitilist isiksust kutsunud analüüsima mainekad autorid. Raamatu kirjastab Helios.

Terved hambad kogu eluks Kirjastus Helios ja Eesti Hambaarstide Liit andsid rahvusvahelisel suutervise päeval 20. märtsil välja raamatu „Piraadipoiss Peedu ja Hambaämblik”. Väga vajalik raamat väikelastele ja nende vanematele, kus lapsed saavad trükitähtedega lugemist harjutades ja piraadipoisiga seigeldes teada, miks on hammaste eest hoolitsemine oluline. Lapsevanemad saavad omakorda soovitusi ja nõuandeid, kuidas lastele täiskasvanuellu kaasa anda võimalikult terved hambad.

Le Carré naaseb uue haarava romaaniga Kirjastuses Varrak ilmub peagi John le Carré põnevusromaan „Spioonide pärand”. Tegemist on esimese Smiley-romaaniga enam kui kahekümne viie aasta järel. Autor on põiminud mineviku olevikuga ja loonud sidusa süžee, mis on sama geniaalne ja kaasakiskuv kui tema eelmised spiooniromaanid. Lisaks ilmus kordustrükk le Carré varasemast põnevusromaanist „Spioon, kes pääses külma käest”, mis on „Spioonide pärandi” eellooks.

19.–21. aprillil toimub Eesti rahvusraamatukogus juba kuuendat korda igakevadine Tallinna raamatumess, mis pakub uudistamist nii väikestele kui ka suurtele. Lisaks raamatumüügile, millel osalevad kümned kirjastused, on kavas raamatuesitlusi, autoritega kohtumisi, loenguid, koolitusi ning sündmusi lastele. Kirjandusklubi lahkab mulluseid menukeid. Selle-aastane kirjandusfoorum keskendub neljapäeval eesti kirjanduse mälule, vaadeldes seda nii koha-, keha- kui ka visuaalmälu kaudu. Kavaga saab tutvuda ja seminaridele registreeruda alates 28. märtsist veebilehel www.estbook.com

Debüütromaan Ville Hytöselt Imposantne Londoni Olympia messihall.

Eesti on Londoni raamatumessi peakülaline PRIIT HÕBEMÄGI

10.

–12. aprillil toimub Londoni raamatumess (London Book Fair), mille peakülalised on tänavu Eesti, Läti ja Leedu. Pärast messi läheb aga lahti meeleolukas Eesti kirjanduse festival „EstLitFest”.

POSITIIVSUS JA KOOSTÖÖ Eesti on Londoni ajaloolises Olympia Hallis toimuval raamatumessil osalenud juba 2000. aastate algusest. Vahepeal kolis Londoni mess aastaks Docklandsi ja sealt Earls Courti ning lõpuks 2015. aastal Olympia Halli tagasi. See on 1886. aastal avatud imposantne ehitis, millel on nii oma aja kui ka tänase päeva kohta hiigelsuur kumer klaasitud laega saal. Eesti, Läti ja Leedu kuulutati messi peakülalisteks 2017. aastal. Kuid ettevalmistused selleks on kestnud pikemalt. „Oleme ettevalmistustega juba vähemalt viis aastat tegelenud, kaks aastat Läti ja Leeduga koos esinenud. Nüüd oleme veel suurema väljapanekuga esindatud kolmekesi koos,” rääkis Eesti Kirjastuste Liidu tegevjuht Kaidi Urmet. Ühistegutsemine nõuab palju positiivsust ja koostööd, sest neid osapooli, kes asju kooskõlastavad ja korraldavad, on kokku viis – ühelt poolt Eesti,

Läti ja Leedu ning teiselt poolt Briti Nõukogu ja Londoni raamatumess. Eestipoolsed korraldajad on Eesti Kirjastuste Liit ja Eesti Kirjanduse Teabekeskus, kaasa aitavad ka Eesti Lastekirjanduse Keskus, EV100, Kultuuriministeerium ja EV saatkond Londonis. Messi peakülalisena on Eestil kasutada tavalisest suurem ekspositsioonipind ja see annab võimaluse rohkelt raamatuid välja panna. Eesti stendis saab tutvuda Eesti ilukirjanduse, lastekirjanduse ja teatmekirjandusega ja nii inglise kui ka muudesse keeltesse tõlgitud eesti raamatutega.

kus raamatuid ei müüda. Seal tutvutakse eri maade kirjastuste pakutavaga ning sõlmitakse kirjastamislepinguid. Intellektuaalne diskussioon on oluline osa Londoni raamatumessist, kus igal aastal esinevad maailmakuulsad kirjanikud. Eesti kirjanikud esinevad messi peakülaliste Balti riikide kultuuriprogrammis, räägitakse ja arutletakse paljudel põnevatel teemadel. Eesti delegatsiooni kõige olulisem esineja, nn päevaautor on kirjanik ja kolumnist Mihkel Mutt. Veel kuuluvad Eesti delegatsiooni Maarja Kangro, Andrei Ivanov ja Rein Raud.

TUTVUSTATAKSE ILU-, LASTE- JA TEATMEKIRJADUST „Kui senini oleme messidel keskendunud ilu- ja lastekirjanduse tutvustamisele, siis sel korral tutvustame ja toome esile ka Eesti teatmekirjanduse. Meil on väga toredaid ja uhkeid raamatuid välja pakkuda nii käsitöö, kokanduse kui ka ajalooraamatute seas,” rääkis Kaidi Urmet. Uudisena on stendil eraldi riiul „Printed in Estonia”, et toetada Eesti trükitööstust rahvusvaheliste kontaktide loomisel. Koos Läti ja Leeduga esitleme ühist libahunditeemalist illustratsioonide näitust „Jookseb koos huntidega”. Eesti stendis on ka väljapanek Eesti köitekunstnike töödest. Londoni raamatumess on profimess,

JÄTKUMESS NOTTING HILLIS Raamatumessi jätkuna toimub 13. ja 14. aprillil Notting Hillis, Coronet Print Room’is tiheda ja mitmekülgse kavaga kirjandusfestival „EstLitFest”, kus pakutakse eesti kirjandust, muusikat ja suupisteid. Esinevad Eesti ja Inglismaa kirjanikud ning muusikud, esitletakse värskelt inglise keeles ilmunud eesti raamatuid ning peetakse tuliseid debatte. Londoni Raamatumessi direktor Jacks Thomas on öelnud: „Oleme kindlad, et programm pakub ohtralt inspiratsiooni ja tekitab püsivat huvi Balti riikide kirjanduse vastu.” Eesti programmiga on võimalik tutvuda Eesti Kirjanduse Teabekeskuse veebilehel, www.estlit.ee.

Koolibril ilmus senini põhiliselt lastekirjanikuna tuntud Ville Hytöse (snd 1982) debüütromaan „Jumala koerad”. Romaan viib lugeja ajas üle kolmesaja aasta tagasi, ent teemad on päevakajalised. Raamat räägib kahest veidrast võõramaalasest, kes peavad kitsas külaühiskonnas oma koha leidma. Omaette lugemisväärsus on raamatu lopsakalt uperpallitav ja ajaloolist atmosfääri loov keel. Raamatu on tõlkinud Kadri Jaanits.

Rein Müllersoni poliitikaraamat Rahvusvaheliselt tuntud eesti teadlane Rein Müllerson kirjeldab raamatus „Uue maailmakorra koidik”, kuidas lahendada rahvusvaheliste seaduste abil globaalset rivaalitsemist külma sõja järgsete jõudude vahel. Raamatu esmatrükk ilmus mullu inglise keeles, eestikeelse väljaande avaldab Tänapäev.

Rännakud läbi laguneva impeeriumi Peagi ilmub kirjastuses Varrak Timo Laine ajalooline teos „Tankid ja tarakanid. Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis”, milles autor kirjutab oma rännakutest läbi laguneva sotsialismileeri. Tartu ülikoolis õppides võttis ta ette arvukalt reise paljudesse Ida-Euroopa riikidesse ja lõpuks ka Nõukogude Liitu ning oli seal mitmete murranguliste sündmuste pealtnägija ja osaline. Oma rännakutel nägi ta mõndagi mõistetamatut ja imestamisväärset, kohtus paljude inimestega, kelle kaudu talle avanes nende maade argipäev. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 18. aprillil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2018

KOOLIBRI Keraamikakursus Anna-Maria Vaino, Piret Ellamaa, Tiia Põldmets 88 lk, kõva köide

Kolme autori ühistööna sündinud raamat on teejuht põnevasse keraamikamaailma. Siit leiab ideid päris esimeseks katsetuseks, aga ka juba rohkem käteosavust ja oskusi nõudvaid töid. Igaüks saab valmistada savist midagi kaunist ja praktilist, kas oma koju või kingituseks mõnele erilisele inimesele. Savist voolitud ese kannab tegija käte soojust.

Sipelgahapu. Looduse lood ja pärimused Kristel Vilbaste illustreerinud Anastasiia Kuusk 48 lk, kõva köide

Vanal ajal arvati, et kooliküps on see laps, kes on kasvanud lillade õitega taime – põdrakanepi – pikkuseks. Tänapäeval peab kooliminev laps aga kindlasti lugeda oskama. Selle raamatu abiga saab laps kergesti lugema õppida. Ta saab ka teada, kuidas loomad räägivad ja mida metsas suhu pista, kuidas ära tunda erinevaid taimi. See on raamat, mis õpetab lapsi lugema looduse tähti.

Aita ennast ise hiina punktmassaažiga Alix Lefief-Delcourt, Laurent Turlin tõlkinud Anne Hiio 160 lk, pehme köide

Punktmassaaž on traditsioonilise hiina meditsiini enesemassaaži tehnika, mis põhineb energiapunktide ehk akupunktuuripunktide käelisel mõjutamisel. Raamat annab ülevaate traditsioonilise hiina meditsiini põhimõistetest. Lugeja tutvub 12 peamise akupunktuuripunktiga ja saab praktilist õpetust, kuidas aidata end rohkem kui 40 vaevuse ja haiguse puhul: pea- ja seljavalu, väsimus, unetus, merehaigus, nohu, kurguvalu jm. Rohke pildimaterjal ning lihtsalt järgitavad juhised teevad punktide leidmise ja massaažiga alustamise hõlpsaks.

Kuidas oma toataimi mitte ära tappa Veronica Peerless tõlkinud Anneli Kritšmann-Lekštedt 144 lk, kõva köide

Kõik meist ei saa uhkustada roheliste sõrmedega. Ostad kodu kujundamiseks kauni toataime, aga peatselt näeb see välja nagu äbarik roots. Mõne taime võid saada kingituseks, aga kuhu see paigutada või kuidas selle eest hoolitseda? Kuidas õieehtes taime ilu säilitada, kui sa ei tea isegi tema nime? Asjatundlikke nõuandeid pakkuv raamat aitab sul oma kodust kujundada lopsakate toataimede oaasi. Raamatu algul toodud piltidelt leiad oma taime ja juhised sellele ideaalse keskkonna loomiseks.

Miks on vaja mesilasi? Esimesed küsimused ja vastused Katie Daynes 14 lk, klappidega pappraamat

Milline tähtis ülesanne on mesilastel looduses? Kus nad elavad ja kuidas valmib mesi? Milliseid töid teevad mesilased mesitarus? Vastused nendele ja paljudele muudele küsimustele leiab laps sellest vahvate piltidega klapiraamatust.

Nr 2 (117) 21. märts 2018

Grotesksed ja folkloorsed Jumala koerad Küsitleb KADRI JAANITS Vastab VILLE HYTÖNEN

E

estis senini põhiliselt lastekirjanikuna tuntud Ville Hytöse esimene romaan „Jumala koerad” viib lugeja ajas üle kolmesaja aasta tagasi, ent teemad on päevakajalised. Raamat räägib kahest veidrast võõramaalasest, kes peavad kitsas külaühiskonnas oma koha leidma. Kuni külal läheb hästi, lepitakse ka võõrastega, aga kui senist eluolu ohustavat ootamatud jõud, langeb viha vältimatult võõrastele. Lugu jutustab Turu ülikooli tudeng Matias Homelin – võõramaalane temagi – ja teeb seda nii ehedalt, et lugejal tekib tunne nagu hoiaks ta käes mõnd vana kroonikat. „Jumala koerad” on üldse üks isemoodi raamat, segu groteskist ja folkloorist, ajaloost ja allegooriast, ning et teose sünnilugu ja tagamaid pisut lahti seletada, esitasin autorile mõned küsimused. Raamatu peamised sündmused leiavad aset 17. sajandi lõpu Lihulas. Miks valisid just selle aja ja koha? On sul Läänemaaga isiklik seos?

Olin juba alguses otsustanud, et raamatu sündmused leiavad aset mõnes Eesti külas. Lihulaga tutvudes sain aru, et see ongi just see õige koht. Olen suviti Läänemaal ja mingil põhjusel satun sageli Lihulasse, kuigi mul sinna otseselt asja ei ole. Kord sõitsin näiteks Haapsalust Pärnusse, kui Lihula lähedal jäin hirmsa lumetormi kätte, mis sundis mind seal peatust tegema. Lihula on püsinud 17. sajandist saadik üsna muutumatuna, küla keskmes on mõis ja tüüpiline külastruktuur, mis erineb tolleaegsetest Soome küladest. Lihula on valimistulemusi arvestades üsna konservatiivne koht ja sobib seetõttu raamatusse hästi. Romaanis leidub ajaloolisi isikuid ja fiktiivseid karaktereid, nii tõepärast olustikku kui ka mütoloogilisi elemente. Ühest küljest on talurahvas oma armetu argipäevaga, teisest küljest tegutsevad salapärased libahundid, kelle vastu ei saa ei kirikuõpetaja ega mõisahärragi. Kas „Jumala koeri” tuleks lugeda pigem kui ajaloolist romaani või kui fantaasiakirjandust? Ehk on hoopis tegemist õuduslooga?

Kirjutan spekulatiivset fiktsiooni, mille struktuur tugineb ajaloolistele faktidele, aga lugu ise ja tegelased on välja mõeldud. Raamatus toimuv võib olla päriselt toimunud. Ja kes teab, võib-olla just nii juhtuski. Raamatu peategelane on õige kummaline: „kui kibuvitsadest ja linaluudest riibitud elajas, kelle hääl kostis nõnda, kui oleks poegiva emise kisa ja Jumala sõna ühte pandud, keel otsekui tükike veripunast liha, käed ketendavad ja kulmukarvad süsimustad.” Kes õigupoolest on Thies?

Thies oli liivlane, kes pagendati Riia kohtu otsusega maalt. Pärast kohtuotsust ei ole tema kohta enam midagi teada. Minu nägemuses rändas ta Riiast põhja, kohtus rännuteel Soomest pagendatud nõia ja kurjategija

FOTO VILJA-TUULIA HUOTARINEN

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

2

ilmumas Kõik algab seemnest... Kuidas kasvab toit? Emily Bone tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 32 lk, pehme köide

Peaaegu kõik, mida me sööme, saab alguse seemnest: sealhuIgas jahu, riis, porgand ja isegi šokolaad. Kaunilt illustreeritud raamatus on taimed jagatud selle söödava osa järgi. Kas teadsid, et, mõned söödavad taimed vajavad kasvamiseks tuule abi? Kas tead, milline pähkel polegi tegelikult pähkel, vaid hoopis kaunvili, mis kasvab maa all? Sellest raamatust leiad vastused kõigile neile küsimustele ja saad teada veel muudki põnevat toidu kasvamise kohta.

Minu tunded. Viha Minu tunded. Kurbus Trace Moroney tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 16 lk, kõva köide

Vihaseks saades tunned sageli, nagu võiksid kohe-kohe plahvatada. Kui oled kurb, tekib tahtmine pugeda teki alla peitu ja lihtsalt nutta. Iga raamat sarjast „Minu tunded” on hoolikalt kavandatud, et aidata lapsel paremini oma tundeid mõista ja saavutada selle käigus oma elu üle suurem vabadus. Tunnetest rääkimine õpetab lapsele, et on normaalne tunda kurbust, viha või hirmu. Samas sarjas on varem ilmunud „Headus”, „Armastus” ja „Üksildus”. Ville Hytönen.

Aaprami Pöyrysega ning sättis end koos temaga sisse Lihulas. Omaette elamus on raamatu keel, mis on lopsakas ja luuleline, ühtaegu vana ja värske. Muidugi ei ole tegemist 17. sajandi kirjakeelega, seda ei jaksaks keegi lugeda, aga ometi on sul õnnestunud luua tõetruu ajalooline atmosfäär. Kuidas sa sellise arhailist keeleni jõudsid ja kas sul oli sealjuures ka kirjanduslikke eeskujusid?

Kirjutasin raamatut kuus või seitse aastat. Alguses inspireeris mind Thiesi lugu, millega olin tuttav esmalt Pekka Kilpise ja hiljem Merili Metsvahi uurimuse kaudu. Tuli luua keel, millega usutavalt edasi anda 17. sajandi lõpus toimuvat. Ma ei saanud kirjutada tollases kirjakeeles ega tänapäevases soome keeles, nii et segasin kokku 1850. aastate soome kirjanduses kasutatud keele, näiteks Aleksis Kivi oma, veidi modernsema, 1900. aastate alguse keelega. Mõned sõnad on pärit ka vanematest allikatest ja mõned eesti keelest. Lihula küla rahvast on kirjeldatud kui üsna värvikat ja groteskset seltskonda, mis sa arvad, kuidas tänased lihulalased raamatu vastu võtavad?

Olen selle peale mõelnud. Ma ei taha siiski kuidagi Lihula inimesi solvata, vaid rõhutan, et eelkõige on küsimus ajas, mis jäi eriti külmade talvedega aastate ja Põhjasõja vahele. Inimesed olid nõrgad ja üksteisele ohtlikud. „Jumala koerad” räägib eelarvamustest ja hirmust kõige võõra ees. Kas võib öelda, et sel raamatul on kindel sõnum ning et nende minevikusündmuste ja tänapäeva vahele võib tõmmata paralleele?

Jah, ma tahtsin kirjutada loo, et lugeja märkaks, kui sarnane on tema mõtlemine grotesksete ja halva käitumisega inimeste omaga. Raamatus räägitakse sisserännanutest ja sellest, kuidas neis-

se suhtutakse. Thies ja Aapram on võõrad, nende kombeid kardetakse ja välimust pilgatakse. Nad ei ole siiski rumalad või teadmatud, vaid ehk isegi tolleaegse mõõdupuu järgi küla haritumaid inimesi. Jutustaja Matias Homelin on pärist Turust, kuid teda ei vaenata, sest ta on kõrgemast klassist ja tundub olevat rohkem kohalike moodi. Seda võib pidada otseseks allegooriaks, et ka mina ise olen Eestis sisserändaja, aga võin kirjutada raamatu, sellest avalikult rääkida ja keegi tuleb mind isegi kuulama. Süüria või Iraagi põgenikud on Eestis täiesti teistsuguses olukorras, kuigi mõned neist näiteks on eesti keele palju lühema ajaga palju paremini omandanud kui mina. Teose teemad ja sündmused on üsna rasked, võiks isegi öelda, et sünged ja õõvastavad, ometi on raamatu alapealkiri „Üks romantiline jutt ja kaasaegse tunniskiri” – kas kõige selle sünguse keskel on siiski ruumi ka armastusele?

„Romantiline” on ehk väikese muigega öeldud. Romantika mõiste sündis hiljem kui raamatu sündmustik, aga raamatus on mõningaid iseloomulikke jooni 19. sajandi inglise romantismiaja romaanidele. Armastust „Jumala koertes“ leidub, see on aga groteskne ja metsik, aga selline armastus kord juba on. Mitte selline, nagu ameerika telesarjad meile pakuvad.

Valitsused ja riigimehed. Jumala koerad Ville Hytönen tõlkinud Kadri Jaanits 168 lk kõva köide

Minu memoriin. Loomad ühislooming 12 lk, pappraamat

Mis võiks olla toredam, kui õppida mängeldes tundma nii metsa- kui ka mereloomi, savannielukaid ja jääväljade loomi. Kelle jaoks juba meile tuttavad loomad, näiteks orav, põder, siil või mäger, teada on, nendele pakuvad avastamisrõõmu rai ja hai, soomusloom ja ninasarvik või hoopis morsk, hüljes ja pingviin. Igal paarislehel on slaider, mille abil saab mängida memoriini ja teisigi mänge.

Sõnad, sõnad siin ja seal Isabel Otter-Barry Ross tõlkija Riina Turi 24 lk, pappraamat

Tere tulemast sõnade maailma! Vahvas raamatus õpib laps tundma sõnu kõige selle kohta, mis teda iga päev ümbritseb: mänguasjad, mitmesugused koduasjad ja mööbel, rõivad, toit, loomad, rannavahendid, asjad mänguväljakul ja veel palju muud. Ruumilised pildid pakuvad lapsele avastamisrõõmu. Lihtsaid ja lõbusaid värsse abiks võttes saavad sada sõna selgeks iseenesest!

Küsimused ja vastused. Tunne oma keha ühislooming 16 lk, klappidega pappraamat

See on raamat, mis tutvustab sulle inimkeha saladusi. Kui loed küsimuse, saad klappi avades sealt kindlasti ka vastuse. Kas tead, kui palju sul on verd? Miks on vaja süüa? Kus asub keha kõige väiksem luu? Aga kõige pikem? Kas süda ka kunagi puhkab? Kuidas töötavad närvid? Küsimuste abil saad kontrollida, kui palju kasulikku ja huvitavat sulle meelde jäi.

Nr 2 (117) 21. märts 2018

ilmunud Seltsimees laps Leelo Tungal kujundanud Villu Koskaru 512 lk, kõva köide

Siin raamatus on ühtede kaante vahel Leelo Tungla triloogia „Seltsimees laps” kolm raamatut: „Seltsimees laps ja suured inimesed”, „Samet ja saepuru” ning „Naisekäe puudutus”. Väikese Leelo ema on valesüüdistuse alusel viidud kaugele Siberisse ning tüdruk kasvab isa ja teiste sugulaste hoole all. Kõigest hoolimata on 1950ndate alguse lapsepõlv ikkagi lapsepõlv ja raskeimalgi hetkel on argipäevas oma nalja. Pidevalt saadab peret ema tagasituleku ootus …

Ilma imeteod Axel Bojanowski tõlkinud Krista Räni kujundanud Liis Karu 224 lk, kõva köide

Lõunatuulega me armume ja talv äratab meie libiido – geoloog ning teadusajakirjanik Axel Bojanowski on lahti mõtestanud ilma armukoodi ja selgitab, kuidas päike, tuul ning vihm mõjutavad meie tundeelu. Tänapäeva teadusuuringute tasemelt, väga paeluvalt, ent samas täpselt ja sügavamõtteliselt pajatab ta siin raamatus nendest ning paljudest teistest meie planeedi jahmatavatest loodussaladustest.

Uue maailmakorra koidik Rein Müllerson tõlkinud Lauri Liiders kujundanud Villu Koskaru 256 lk, kõva köide

Multipolaarse riikidesüsteemi teke pärast bipolaarset külma sõja ajajärku on tekitanud globaalse rivaliteedi, rahvusvahelise terrorismi ja nõrgestanud ainsat alles jäänud hegemoonilist riiki, USA-d. Kommunismi kokkuvarisemisele järgnenud idealism on hajunud ja külma sõja aegne võistlus liberaalse kapitalismi ja kommunismi vahel asendunud multipolaarse globaalse rivaliteediga, mille saab lahendada ainult rahvusvaheliste seadustega kehtestatud tasakaal.

Tapjad Olev Remsu kujundanud Angelika Schneider 208 lk, kõva köide

Tartu Riikliku Ülikooli üliõpilaselu, kursuse juhendajaks üle Eesti kuulus soome-ugri akadeemik. Kartulinopp kolhoosis, eksamid. Ning hiljem Tallinnas televisiooni- ja luuletoimetamismaailm. Helgest ja ausast inimesest saab mõrvar. Kas kriminaalromaan? Enigmaromaan kindlasti, mõistatamist jätkub ilmselt viimase leheküljeni. Esimene tapja on terasel lugejal ehk aimatav, teine vaevalt.

Pohhuismi elumuutev vägi Sarah Knight tõlkinud Liis Konovalov kujundanud Margit Randmäe 208 lk, kõva köide

On sul pidevalt stress, ajanappus ja krooniline huvipuudus elu vastu? On sul kõrini olemast kõigile meele järele peale iseenda? On aeg kõik pikalt saata. See geniaalne, koomiline ja sealjuures äärmiselt praktiline Marie Kondo koristusmenuki „Jaapani korrastuskunst” paroodia näitab sulle, kuidas vabastada end soovimatutest kohustustest, häbist ja süütundest, ning lasta end oma elus kottida vaid neil inimestel, tegevustel ja asjadel, mis sind õnnelikuks teevad.

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Puud kõnelevad MIHKEL MÕISNIK

K

as puud kõnelevad? Kas nad saavad päikesepõletusi? Kas nad kardavad midagi? Kas nad võivad olla julged? Kas nad saavad lapsi? Kas neil on perekonnad? Kas nad käivad koolis? Need on kõigest mõned küsimused, mis selles põhjalikus lasteraamatus esitatakse ja mõistagi ka vastatakse. Peter Wohlleben viib lapsed põnevale avastusretkele metsaasukate sekka. Ta ei räägi mitte ainult puudest, vaid ka teistest metsas leiduvatest taimedest ja loomadest. Ja puudki ei kasva mitte üksnes metsas, vaid ka linnas, ja ka need leiavad autori tähelepanu. Mets, ja samuti meid linnas ümbritsev elusloodus muutub siin põnevamaks kui kunagi varem. Peter Wohlleben, tuntud Saksa metsnik ja looduskirjanik, kellelt on eesti keeles juba ilmunud menukad „Puude salapärane elu”, „Loomade hingeelu” ja „Metsa kasutusõpetus”, on juba aastaid lastele metsa ja metsale lapsi tutvustanud. Tema peamine eesmärk on tekitada lastes uudishimu, et nood siis metsa ja loodust üldse juba omal käel edasi uuriksid. See on tema esimene lasteraamat, tõeline sissejuhatus ja inspiratsiooniallikas igale vähegi loodusest huvitatule.

AVASTUSRETK METSA Autori eesmärk on astuda välja tavalisest dotseerivast ja alailma samu asju korrutavast pruugist, mis loodusejuttudes pahatihti kõlama jääb. Tema eesmärk on hoopis jutustada põnevaid lugusid, mis oleksid pärit justkui muinasjuturaamatust või seiklusfilmist, ent samas siiski tõsi. Pika giidikogemusega metsnik Wohlleben teab, kuidas rääkida puudest huvitaval ja köitval viisil, ning lasteraamatu jaoks on ta valinud just pigem veidramad ja näiliselt kohatumad lähenemisteed, mille kaudu jõuab keerukamate ja suuremate teemadeni, nagu keskkonnakaitse, taastuvenergia, taime- ja loomariigi elutegevus, biokeemia... Raamatus on isegi peatükk linnapuudest ja nende elust hoopis teistsuguses keskkonnas. Niimoodi laieneb teemadering märkamatult palju kaugemale tavalisest loodusejutust lastele, ent ei muutu siiski noorele lugejale või kuulajale koormavaks ega arusaamatuks.

FOTO CHRISTINE OLSSON / TT / SCANPIX

3

tõlkija

T

aani õnnelikkuse instituudi juht Meik Viking on uurinud aastaid, „kuidas mõõta, mõista ja luua õnnelikkust” – teda võib pidada õnneeksperdiks. Aasta tagasi tutvustas ta oma esikraamatus maailmale hygge’t ja selgitas, kuidas saame end selle abil mugavamalt, hubasemalt ja õnnelikumalt tunda. Oma uues raamatus „Väike lykke-raamat” kutsub ta meid aga aardejahile, et leida üles tõeline õnn – lykke. Tahame kõik olla õnnelikud, kuid ei tea sageli, mida selle saavutamiseks ette võtta. Meiki sõnul saavad suured asjad tihtipeale alguse millestki väike-

Kasper ja viis tarka kassi Kristiina Kass autori illustratsioonid kujundanud Villu Koskaru 76 lk, kõva köide, värvitrükk

Kasper kolib oma perega vanasse puumajja ja saab naabriks veidra vanatädi Amaalia. Esialgu on poiss veidi pettunud, sest naabruses ei ela ühtegi lastega peret. Õnneks on Amaalia-tädil viis vahvat kassilast. Nendega saab Kasper peagi heaks sõbraks. Kui vanatädi usaldab Kasperile oma kasside suure saladuse, tuleb poisile ebatavaline idee. Kristiina Kassi „Kasper ja viis tarka kassi” saavutas Eesti Lastekirjanduse Keskuse, ajakirja Täheke ja kirjastuse Tänapäev 2004. aasta lastejutuvõistlusel „Minu esimene raamat” III koha. Uustrükk.

Härra Hais David Walliams tõlkinud Maria Lepik kujundanud Siiri Timmerman 208 lk, kõva köide

Peter Wohlleben

Raamat on jagatud peatükkideks, mille sees võetakse selgitada väiksemaid selle teema juurde käivaid küsimusi, ning see kõik on rohkelt illustreeritud nii fotode kui ka joonistustega. Ja et jutt ainult jutuks ei jääkski, leidub raamatus ka viktoriiniküsimusi, mis on, nagu teemad isegi, enamasti valitud nii, et vastus üllatab. Ning ehkki autor on metsnik ja peamiselt puude ja taimede spetsialist, rõhutab ta igal sammul, et mets on tervik, seda ei saa lahutada taimedeks ja loomadeks, sest mõlemad vajavad teineteist selleks, et säilida, kasvada ja ellu jääda.

KÄED KÜLGE See raamat ei ole mõeldud ainult tugitoolis lugemiseks, vastupidi, see võiks õhutada metsa minema, seda kõike ise vaatama, nuusutama ja katsuma. Eesti lugejale tundub see lihtne, me elame üsna metsarohkel maal ja võimalus soovi korral raamatus kirjutatut ise uurima minna on pea igaühel. Saksamaal, kust raamat pärit, ei ole see mitte igal pool tingimata nii, sestap on meil siin seda isegi lihtsam tarbida, kui selle kodumaal. Tundub, et ka loodusteadmistega üldse on meil siin veidi paremini, kui Saksamaal, aga see ei tähenda sugugi, et Wohllebeni looduselood Eesti lugejale liiga triviaal-

seks jääksid, sest nagu öeldud, see kõik kõlab suures osas nagu seiklusjutt, mis lausa kutsub seda kõike ise järele proovima. Wohllebeni eesmärk ei ole aga kogu seda metsa-asja keeruliseks ajada, vaid tuua see lasteni neile arusaadavates terminites, nii räägitakse põhjalikult metsa-Internetist, mille kaudu info taimede vahel levib üsna samamoodi kui meilgi, ja samuti näiteks ei püüta süveneda taimede ainevahetusse, vaid leitakse sellele analoogid inimese kehast, luudest, nahast ja veresoontest. Või siis kirjeldatakse puude pereelu meile arusaadavates terminites. Kõik kokku on ühel viimaste aastate edukamal looduskirjanikul õnnestunud kokku panna raamat, mis peaks olema huvitav mitte üksnes lastele, vaid ka nende vanematele, kes siit samuti kindlasti midagi uut leiavad.

Kas kuuled, kuidas puud räägivad? Peter Wohlleben tõlkinud Kristel Kaljund 128 lk kõva köide

Õnnenippe igast maailma otsast KRISTA EEK

ilmunud

sest, tillukestest muudatustest, mida saame teha oma igapäevases käitumises. Võime pühendada näiteks rohkem aega oma lähedastele, annetada raha heategevusele, minna metsa jalutama, tagastada kaotatud rahakoti või hakata vabatahtlikuks. Maailma õnnelikumate riikide edetabelite tipus sageli troonivat Taanit võib pidada õnnelikkuse superriigiks, kuid tegu pole sugugi ainsa paigaga maailmas, kust võib leida õnnelikkuse tarkuseteri. Nii Hollandis, Rootsis, Hispaanias, Singapuris kui ka Türgis on asutud väikeste algatuste toel rahva üldist heaolu parandama, alates naabripäeva tähistamisest kuni lühemate töönädalate kasutuselevõtuni. Maailm ei pruugi meile tunduda hetkel väga turvalise ja õnneliku kohana,

kuid see ei tähenda, et sealt puuduks headus ja rõõm. Kuigi me, eestlased, armastame kurta, siis tahame ka meie olla õnnelikumad. „Väike lykkeraamat” toob hulgaliselt näited, kuidas inimesed maailma erinevatest nurkadest on leidnud tee õnneni ning jagab rohkesti näpunäited, et aidata ka meil see aare üles leida.

Väike lykkeraamat Meik Wiking tõlkinud Krista Eek kujundanud Siiri Timmermann 288 lk kõva köide

Härra Hais haiseb. Vähe sellest, ta ka haisutab. Ta on kõige haisvam haisukott, kes iial elanud. Aga Chloe, härra Haisu sõber, ei pane kogu seda haisu sugugi pahaks. Härra Hais on ju ometi hulkur. Kui selgub, et hulkureid ähvardab tänavatelt äraajamine, otsustab Chloe härra Haisule oma vanemate aiakuuris peidupaika pakkuda. Nüüd on vaja ainult kõik teha, et saladus (ja hais) välja ei tuleks.

Onu Mati, loomaarst Priit Põhjala illustreerinud ja kujundanud Anni Mäger 112 lk, kõva köide värvitrükk

Onu Mati on loomaarst. Ilmaski ei pakuks keegi, et ta on matemaatik või maksuametnik või mannekeen või näiteks kannmikser. Loomaarst – see on talle näkku kirjutatud. Ja riietele ka. Need on ühtelugu koos kaameli sülje ja tiigri ilaga ning lõhnavad eesli soru ja rebase pissi ja tuvi kaka ja leemuri äka ja elevandi essu ja mägra pussu järele.

Verevalla varandus Helga-Johanna Kuusler kujundanud Liis Karu 304 lk, pehme köide

Helga-Johanna Kuusleri teise noorteromaani peategelane, 17-aastane Ivo kolib koos ema ja õega Lõuna-Eestis asuvasse Verevalla külla. Esmapilgul rahulikul külakesel on aga nii mõnigi saladus, mis ähvardab Ivo elu pea peale pöörata. Miks lukustavad Kersti ja Kärt oma jalgväravat? Miks käsib Luukas Ivol kardinad ette tõmmata?

Talv on tulekul Carolyne Larrington tõlkinud Merlin Mägi kujundanud Villu Koskaru 246 lk, pehme köide

„Troonide mäng” on tõeliselt põnev jututeema kõige erinevamates seltskondades, kuid selle juurtest pole just palju juttu olnud. See teos täidab lünga. Vaadeldes ühtviisi nii romaane kui ka telesarja, uurib autor meie päris keskaegset maailma, leides sealt hiiglaseid, lohesid ja ürghunte, vanu jumalaid ja paispuid ning mida kõike veel. Käsitledes teemasid valgetest vaimudest Punase Naiseni ja Casterly Kaljust Väriseva mereni, on see teos asendamatu käsiraamat 21. sajandi olulisima fantaasiasarja kohta.

varrak Belgravia Julian Fellows tõlkinud Lauri Vahtre 384 lk, pehme köide

On 1815. aasta ja Inglismaa koorekiht on kogunenud Brüsselisse Richmondi hertsoginna ballile, millest saab ajaloo üks traagilisemaid piduõhtuid. Tegemist on Waterloo lahingu eelõhtuga ning järgmine päev jääb paljudele tantsupõrandal keerlevatele kavaleridele viimaseks. Wellingtoni hertsogi peavarustaja härra Trenchardi noore ja ilusa tütre Sophia elu muutub sel õhtul jäädavalt. Kuid alles kakskümmend viis aastat hiljem hakkavad tolle õhtu järelkajad ja saladused end tõeliselt tunda andma. Sest uuenevas maailmas leidub küllaga neid, kes eelistaksid minevikusaladused igaveseks saladuskatte alla jätta.

Must kuu Viies Poldarki raamat Winston Graham tõlkinud Krista Suits 456 lk, pehme köide

Warlegganitele sünnib enneaegsena poeg, kes saab nimeks Valentine. Poldarkide peres valitseb pärast eelmise raamatu sündmusi pilvitu õnn ning Demelza saab maha tütar Clowance’iga. Kahe suure maja vahel valitseb paraku endiselt vaen, millel on määratud teravneda. Agatha Poldarki ja George Warleggani pikaajaline vimm jõuab haripunkti ja rahu pole ka maailma asjades. Inglismaa on sõjas, mille lõppu pole näha, sest Prantsuse väed allutanud endale peaaegu kogu Euroopa. Dwight Enys on Prantsusmaal vangis ning Ross otsustab sõita sõprusest ja tänutundest aetuna teda vabastama.

Punased luud Ann Cleeves tõlkinud Riina Jesmin 312 lk, pehme köide

Kui ühel Shetlandi väikesaarel vana naine pealtnäha traagilise õnnetuse käigus maha lastakse, kutsutakse mõistatust lahendama detektiiv Jimmy Perez. Saareelanikke uurides ja küsitledes leiab Jimmy kaks perekonda, keda on mitme põlvkonna vältel ajendanud tegutsema kadedus, ahnus ja kibestumus. Järgneb veel üks mõrv ning sel ajal, kui kevadeilm saare klaustrofoobiat tekitavasse uttu mähib, peab Jimmy vanu saladusi üles kaevama, et mõrvar taas ei ründaks. „Punased luud” on Ann Cleevesi Shetlandi sarja kolmas raamat. Samas sarjas on ilmunud raamatud „Ronkmust” ja „Valged ööd”.

Ballisaali kohvik Ann O’Loughlin tõlkinud Raili Lass 240 lk, kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Õed Ella ja Roberta O’Callaghan ei ole aastakümneid omavahel rääkinud, neid lahutab sünge perekonnasaladus minevikust. Mõlemad elavad lagunevas Iiri mõisas ning suhtlevad ainult napisõnaliste sedelite abil. Pankrotis maja päästmiseks avab Ella ballisaalis kohviku. Kohvikus asub tööle ameeriklanna Debbie, kes hakkab uurima oma päritolu ning põrkab kohalikus kloostris vastu vaikimist ja valesid. Ta on otsustanud tõe paljastada ning tõmmata loori lapsendamisskandaalilt, mis raputab nii kohalikku kogukonda kui sõjajalal õdesid. Jõuline ja terav „Ballisaali kohvik” on liigutav lugu kaotatud ja leitud armastusest.

Nr 2 (117) 21. märts 2018

4

Mitchelli kirjanduslik kaleidoskoop KRISTA KAER

M

a sain esimest korda David Mitchellist teadlikuks siis, kui briti kirjanik Tibor Fischer andis mulle umbes viisteist aastat tagasi raamatu „number9dream“ ja ütles, et seda kirjanikku tasub tähele panna. Ja tasub tõesti ka praegu ning mitte lihtsalt tähele panna, vaid ka lugeda. David Mitchell kasvas üles ja käis koolis Lõuna-Inglismaal, seejärel elas ta kaheksa aastat Jaapanis ja reisis Aasias. Nii idast kui ka läänest saadud kogemused on teinud ta tundlikuks elu üha korduvate tsüklite ja looduse igavese ringkäigu suhtes. Kui tema esimesed kaks romaani andsid juba tunnistust, et ilmunud on uus ja väga huvitav kirjanik, siis „Pilveatlas” tegi Mitchelli tuntuks terves maailmas ning teenis ohtralt kiitust nii lugejatelt kui ka kriitikutelt. Mitchell näitas, et ta suudab anda hääle väga erinevatele tegelastele ning muuta nad usutavaks. Katkevad, kuid ometi jätkuvad saatused ning aastakümnete ja -sadade jooksul korduvad motiivid loovad eri vaatepunktidest nähtud ja kujutatud maailma. Et just oma universumi, oma maailma loomine on Mitchellil käsil, saab eriti selgeks tema viimases suures romaanis „Luukellad”.

ROMAAN, MILLESSE ON KOONDATUD SEITSMEKÜMNE NOVELLI IDEE Mitchell ise mainis kunagi, et tal on olemas ideed umbes seitsmekümne novelli kirjutamiseks, millest võiks kujuneda ühtne romaan. Seitsekümmend novelli koondusid kuueks osaks, millest koosneb „Luukellad”. Kõik selle raamatu osad on minajutustused, esimese ja viimase osa jutustaja on Holly Sykes, Gravesendist pärit tüdruk, kelle elukäik ongi raamatu ühendavaks ajajooneks. Hollyga kohtume 1984. aastal, kui ta emaga tülli läinult kodust lahkub ning otsustab pärast oma kallima reeturlikkuse avastamist, et tagasi ta minna ei saagi. Holly on siis teismeline

ning juba antakse lugejale ka aimu, et tema pealtnäha tavalisse ellu on sekkunud mingid veidrad jõud. Järgmises osas jutustab oma loo Hugo Lamb, kes on stipendiumiga Cambridge’i ülikooli pääsenud ning ei vali elus edasijõudmiseks vahendeid. Saatus või juhus viib ta kokku Hollyga ning seejärel saabub tema ellu ootamatu pööre. Kolmandas osas elame kaasa Holly elukaaslase Ed Brubecki rasketele valikutele. Tal tuleb otsustada, kas ta suudab jätta sõjakorrespondendi sõltuvust tekitava elu ja valida turvalisema töö ja perekonna. Neljandas osas kohtub Hollyga, kellest on saanud kuulus mälestusteraamatu autor, kunagine Briti kirjanduse metsik laps Crispin Hershey. Hershey kuulsus on tuhmumas, uued meistriteosed ei taha kuidagi sündida ning tema vaimukas ja Raamatu autor David Mitchell HeadRead festivalil. irooniline jutustus tekitab kindlasti rõõmsa äratundmiNii on kõigi tema tegelaste elus hetk, se kõigis, kes on kunagi kirjastus-, kirmil nad kohtuvad millegi nende meejandus- ja festivalimaailmaga kokku lest võimatuga – võimalusega, et surm puutunud. Kuuendas osas räägib nüüd ei pruugi olla lõplik. Seda võimalust juba üle seitsmekümnene Holly meile on Mitchell näidanud kaht liiki sureelust maailmas, kus inimeste loodusvamatute kaudu – ühed vajavad igaverasid pillav käitumine on hakanud neile seks eluks ja nooruseks eriliste võimekätte maksma. tega inimeste hingi, teised aga sünniMitchelli antiutoopia ei ole küll viivad pärast iga surma mingi aja pärast masel ajal väga arvukatest hoiatusrouuesti. Teised ehk horoloogid nimetamaanidest kõige süngem, aga kõlab vad esimesi ehk anahoreete kiskjateks üsna realistlikult ning midagi eriti loning püüavad neid hävitada. hutavat seal ei ole. Samal ajal aga jätab Mitchell ise on öelnud, et ta on Mitchell vähemalt mingi lootuskiire, „Luukellades” mingis mõttes läbi elanagu ta jättis ka „Pilveatlases”. nud oma keskeakriisi ja surmahirmu. Ja nagu juba varem mainitud, ehitab ta LÕPUTUD VÕIMALUSED JA selles oma universumit, kasutades seal KAHT LIIKI SUREMATUD juba varasematest raamatutest tuntud Nüüd aga see viies osa, millest veel tegelasi. „Jacob de Zeuti tuhandest süjuttu pole olnud. gisest” on ta võtnud Marinuse, liigutaMitchelli universum on lõputute võivast kujunemisromaanist „Black Swan maluste ja kombinatsioonide maailm. FOTO KÄRT KUKKUR

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Green” Hugo Lambi, lisaks veel paiku ja episoodilisemaid tegelaskujusid „Pilveatlasest”. Tuttavad teemad kangastuvad ja kajavad kusagil taustal, muutumata pealetükkivaks, kuid tekitades kummalise tunde, nagu oleksid sa seal maailmas juba kunagi viibinud. Oma intervjuudes on autor korduvalt öelnud, et üks raamat, mis teda kunagi lapsepõlves kirjutama ärgitas, oli Ursula K. Le Guini „Meremaa võlur” ning see aimus, et käegakatsutava ja realistliku maailma kõrval või taustal või varjus võib väreleda veel mingi muu reaalsus, on tema raamatutes algusest peale täiesti tuntav. Ja selle teise reaalsuse väljendus „Luukellade” viiendas osas on niisama nauditav nagu ülejäänud lood. Ka raamatu pealkiri pärineb just sealt, sest luukelladeks nimetasid inimesi pisut halvakspanevalt anahoreedid.

JÄRJEKS MÄNGLEV JA VAIMUKAS ÕUDUSROMAAN Lõpuks tuleb veel öelda, et kõik Mitchelli jutustajad on usutavad, nende lood haaravad kaasa oma inimlikkuse ja mitmekihilisusega. „Luukelladest” on tulekul ka minisari ning Mitchellil kavas veel vähemalt neli suurt romaani, kus võib kohtuda vanade tuttavatega. Esialgu on ta jätkanud „Luukelli” mängleva ja vaimuka õudusromaaniga „Slade House”. Selle aluseks on Twitteris avaldatud lühijutt või õigemini jätkub raamat sealt, kus lühijutt pooleli jäi. Selles tegutsevad „Luukellade” hingi õgivad „kiskjad” ning Mitchell on öelnud, et kui teil on õhtusöögiks „Luukellad”, sobib „Slade House” suurepäraselt magustoiduks.

Luukellad David Mitchell tõlkinud Krista Kaer 702 lk kõva köide sari „Moodne aeg”

Shakespeare tänases võtmes KRISTA KAER

A

eg-ajalt võetakse ikka ette kirjastusprojekte, kus tuntud kirjanikud proovivad kätt mingil etteantud teemal. Nii on püütud kaasajastada müüte, kirjutada uuesti Jane Austeni romaane ja tuua teisigi klassikalisi teoseid nüüdismaailma. 2016. aastal möödus 400 aastat William Shakespeare’i surmast ning tegu on kindlasti säärase autoriga, kelle teoseid ja keda ennast on kõikvõimalikul viisil tõlgendatud. Sellegipoolest proovis 2015. aastal uut lähenemist Hogarth Press - kirjastus, mille asutasid 1917. aastal Oxfordis Virginia ja Leonard Woolf. Projekti nimeks saigi Hogarthi Shakespeare ning selle käigus kirjutasid tuntud kirjanikud ja kirjutavad veel edaspidigi tänapäevases võtmes romaanid Shakespeare’i näidendite põhjal. Esialgu oli juttu kaheksast kirjanikust ja kaheksast näidendist.

Inglise keeles on neid praeguseks ilmunud viis, eesti keeles kolm ja need kaheksa autorit ja näidendit on Jeanette Winterson („Talvemuinasjutt”), Howard Jacobson („Veneetsia kaupmees”), Anne Tyler („Tõrksa taltsutus”), Margaret Atwood („Torm”), Tracy Chevalier („Othello”), Gillian Flynn („Hamlet”), Jo Nesbø („Macbeth”) ja Edward St Aubyn („Kuningas Lear”). Niisuguste projektide puhul on muidugi selge, et iga autor toob kaasa omaenda isikupärase lähenemise ning kindlasti lasevad ka mõned näidendid ennast kergemini teise ajastusse üle kanda kui teised. Jeanette Wintersoni „Sel pikal ajal” tuleb vaimukalt ja meisterlikult toime Shakespeare’i näidendi mitte kõige realistlikemate hetkede ja võtetega ning loob tänapäevase lüürilise jutustuse sõprusest, rahast, armukadedusest ja võimalikust lunastusest, mida pakub armastus. Tegevus kandub finantskriisis Londonist Ameerikasse ning Shakespeare’i näidendi kummalised tegevuskäigud on ka selle tänapäevase-

mas versioonis olemas. Winterson on mütoloogilisi ja muinasjutulisi motiive oma raamatutes varemgi kasutanud ja minevikumõjudega hakkama saamine pole talle võõras, ning tema raamatu teeb võluvaks ühelt poolt tajutav austus algmaterjali vastu ning teiselt poolt selle tõlgendamine eheda naudinguga. Howard Jacobsoni „Shylock on mu nimi” on tänapäevane versioon „Veneetsia kaupmehest”. Jacobson, keda peetakse Briti kirjanduse üheks kõige vaimukamaks autoriks, on ise öelnud, et oleks võib-olla soovinud proovida „Hamleti” või „Macbethi” uusversiooni kirjutamist. See, et talle pakuti just nimelt „Veneetsia kaupmeest”, oli liiga ennustatav ja lihtne. On ta ju pikka aega Shakespeare’i loominguga tegelnud ning vaadelnud omaenda teostes ka pead tõstvat antisemitismi ja seda, mida tähendab olla juut Briti ühiskonnas. Sellegipoolest süvenes ta teemasse ning lõi meeldejääva teose sellest, mida tähendab juutlus praeguses maailmas. Nagu Shakespeare’i Shylock,

on ka Jacobsoni kangelane ennekõike traagiline tegelane, kellel ähvardab käest pudeneda nii positsioon kui ka tütar, kes jookseb minema natsisümpaatiatega jalgpalluriga. Anne Tyler võttis endale „Tõrksa taltsutuse” proosaversiooni loomisega üpriski raske ülesande. Selle Shakespeare’i komöödia ülekandmine tänapäeva oludesse on ilmselt keerulisem kui ühegi teise näidendi uusversiooni tegemine. Suhtumine sellesse, millised peaksid olema abielumehe ja -naise suhted, on põhjalikult muutunud, ning kuigi samale näidendile toetuvas filmiversioonis „10 põhjust sind vihata” on olukorrast üsna vaimukalt välja tuldud, on romaan siiski riskantsem ettevõte. Tyleri romaani „Hapu tüdruk” puhul on tegemist pigem romantilise komöödia kui kellegi taltsutamisega ning selle käigus õpivad peategelased eelkõige hindama teineteise eripärasid. Peagi on ilmumas ka „Nõiaseeme”, milles Margaret Atwood esitab oma jõulise ja mõjusa tõlgenduse „Tormist”.

Nr 2 (117) 21. märts 2018

ilmunud Doktor Živago Boriss Pasternak tõlkinud Jüri Ojamaa 552 lk, kõva köide

Vene kirjaniku Boriss Pasternaki (1890–1960) maailmakuulus romaan, kuhu autor on enda sõnutsi sisse kirjutanud iseenda elu salajased läbielamised ning mõttepesad. Suurteoses esitatakse panoraamne pilt Venemaa arengust alates 20. sajandi algusest kuni umbes 1950. aastateni, mille märksõnad on vägivald ja viletsus, vaimusuurus ja armastus, ühe ajastu kokkuvarisemine ja uue sündimine, kuid eelkõige räägitakse selles romaanis inimese hingest ja soovist jääda igas olukorras inimeseks. Oma lüürilis-eepilise laadi, psühholoogilise ilmekuse, inimese vaimumaailma süüvimise tõttu erineb romaan kõigist teistest oma aja teostest.

Teisel ajal, teises elus Olof Palme triloogia 2. osa Leif GW Persson tõlkinud Kadi-Riin Haasma 416 lk, pehme köide

Neljapäeval, 30. novembril, Karl XII surma-aastapäeval möllavad Stockholmi südalinnas ulatuslikud meeleavaldused. Umbes samal ajal tapetakse ühe riigiasutuse võrdlemisi tähtsusetu ametnik. Juurdlus lõpetatakse üsna varsti, kuid samal ajal paistab juhtum elavat salaelu. Kaitsepolitsei käib ringi ja esitab küsimusi teise aja ja teise elu ning oluliselt tõsisemate kuritegude kohta. Ametniku mõrva lahendamine on väike lohutus võrreldes kogu muu jamaga, mis lahti läheb. Sarja esimene osa „Suveigatsuse ja talvekülma vahel” ilmus eesti keeles aastal 2016.

Sadama ja silmapiiri vahel Maailma merede ajalugu Michael North tõlkinud Katrin Kaugver 328 lk, kõva köide

Professor Michael North on alati vaadanud kaugemale ja teadnud, et mered mitte ei lahuta, vaid ühendavad inimesi. Suurema osa inimkonna ajaloost on just veesõidukid olnud ainuke tõhus vahend pidamaks ühendust meretaguste maadega. Maailmamere ajalugu on kaugemale pürgivate, sadamast horisondi taha suunduvate inimeste ajalugu, kes saavad üle pelgusest tundmatu ees. Teaberikkas raamatus peitub mitmeid uusi tahke, mis näitavad suures plaanis ka Eesti ja tema rahva ajaloolise arengu tagamaid.

Võim valu üle Helena Miranda tõlkinud Toomas Tallo 256 lk, kõva köide

Sa oled kannatanud valu juba pikemat aega, kuid su valu peamine põhjus ei ole ehk selgunud või pole selle vastu tõhusat ravi leitud. Oled proovinud paljusid abinõusid, neelanud rohtusid, võimelnud, teinud tervisesporti ja puhanud. Sind on ehk opereeritudki. Oled võidelnud oma töövõime säilitamise nimel ja võib-olla selle valule kaotanud. Sul on oma valust kõrini. Ehk tunned ennast oma valudega ka väga üksildasena. See raamat on mõeldud just sinule. Helena Miranda on Soome arst ja tegelenud pikka aega ka valu-uuringutega. Ta on kogunud sellesse raamatusse uued teadmised valdkonnast ja võtnud jutuks 18 erisugust valu võitmise vahendit.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Hingesugulane kirsiõite maalt TRIIN TAEL

K

õik saab alguse siit. Olen oma elust tüdinud. Olen surmani nüristunud. Olen nii nüristunud, et võiksin surra, kui tahaksin ja viitsiksin. 38aastast soomlannat Mia Kankimäkit tabab arusaamine, et ta peab oma elus kannapöörde tegema. „Olen keskealine, meheta ja lapseta. Elan üksi. Olen teinud kümme aastat üht ja sama tööd. [...] Ma suren selle igavuse kätte. Ma suren selle ängi kätte. Ma suren selle pideva pahameele kätte. Midagi tuleb välja mõelda.” Kirjandusteadust õppinud ja humanitaarteaduse magistri kraadiga Mia on reklaamiäris edukas, kuid ummikusse jooksnud. Vastu ootusi saab ta stipendiumi Jaapanisse Kyōtosse, et tuhande aasta taguse õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajada ning sellest uurimus kirjutada. Ta ei oska jaapani keelt, kuid tunneb „Padjaraamatu” autori Seiga nii tugevat hingesugulust, et see paneb teda pea ees tundmatusse vette hüppama. Selleks ajaks oli Kankimäki „Padjaraamatu” ingliskeelse tõlke katkendite vahendusel Sei kirjutistest jõudu ja inspiratsiooni ammutanud juba 15 aastat. Tal oli kombeks aeg-ajalt raamatu juurde tagasi pöörduda, sest teda valdas tunne, et iidse aja õuedaam kõneleb just temaga. „Oli tõeliselt hämmastav leida tuhat aastat tagasi elanud naine ja märgata, et paljud tema mõtted inimsuhetest, loodusest, inimestest ja tunnetest on samalaadsed kui minu enese mõtted nüüdisajal,” on Kankimäki Yleisradio intervjuus öelnud.

IIDNE ÕUEDAAM OTSEKUI TÄNAPÄEVA BLOGIJA Tuhat aastat tagasi Heiani ajajärgul loodud „Padjaraamat” on kirev kompott nimekirjadest, luuletustest, päevikulaadsetest sissekannetest ja toonase õukonnaelu kirjeldustest. Terava keelega õuedaam reastab küll piinlikke, küll meeldivaid asju. Asju, mis öösel on etemad kui päeval. Asju, mis on päeval etemad kui öösel. Seda, mis teda meeste juures häirib. Asju, mida ei tahaks kuulda. Oma loomevabaduse ja ülesehituse poolest on Sei teos täiesti võrreldav tänapäeva blogidega, leiab Mia. Jaapani reisidest sündinud „Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma” pole samuti üheselt määratletavas žanris: siin põimuvad Jaapani esteetika gurmaani reisipäevik, blogisissekanded ja luule teadusliku uurimusega teravkeelsest ja samal ajal poeetilisest õuedaamist. Mia reis Sei radadel kujuneb ühtlasi uurimisretkeks tema enese südamesoppidesse. Kankimäki võrdleb oma elu tuhat aastat tagasi elanud õuedaami eluga. Kokkulangevusi jagub küllaga: mõlemad on vallalised (kuigi Sei puhul pole see päris kindel), mõlemad teenivad elatist kirjutamisega, mõlemad lahkuvad oma töökohast umbes samas vanuses. Terav pilk ja ilumeel, kõrged nõudmised meeste käekirjale ja sõnaseadmisoskusele – kohati oleks otsekui tegu kaksikõdedega (mis sest, et ühel on palged valgeks puuderdatud ja hambad mustaks toonitud). Või lausa ühe ja sama inimesega. „Sei tähelepanekutega inimsuhete ja maailma kohta on kerge samastuda ja mõelda, et ka mina mõtlen nii, just nii oleksin ma võinud kirjutada,” seletab Kankimäki.

FOTO ERAKOGUST

5

ilmunud Hundirada Katrin Johanson 224 lk, kõva köide

Ühel päeval haagib end lesestunud Teppole sappa bravuurikas naine koos väikese lapsega ja Teppo on saanud endale vastu tahtmist uue perekonna. Kui naine ühel ööl kaob, jääb tõsiste silmadega Sasha Teppo hooleks. Peagi tekkivad küsimused tema päritolu kohta: kes ta on, kus on ta juured ja kes oli ta ema, see kummaline naine, kelles pulbitses ühteaegu nii meeletu elutahe kui ka raevukas enesehävituslikkus. „Hundirada” on lugu sellest, kuivõrd juhib meie elukulgu päritolu ja kui vaba on inimene ise oma elu üle otsustama.

Lihtsalt spagetipoiss Lara Williamson tõlkinud Marju Roberts 280 lk, pehme köide

Adam Butters on alati teadnud, et ta on adopteeritud. Ent kui ta kuuleb juhtumisi pealt, kuidas vanemad uuest beebist räägivad, hakkab ta arvama, et kodus ei jätku talle enam ruumi. Ta otsustab üles otsida oma pärisema, sest kui tal õnnestub talle näidata, et on superkangelane, võtab ema ta kindla peale tagasi. Adami katsed tõestada, et ta on superkangelane, lõppevad kohutavalt naljakalt. Kuid kui ta oma pärisema üles leiab, ei lähe miski nii nagu plaanitud. Aga võib-olla ei peagi olema super, et olla kangelane. Võib-olla ei peagi olema superkangelane, et sind armastataks.

Sada tundi ööd Anna Woltz tõlkinud Kristel Halman 264 lk, pehme köide

Kirjanik Mia Kankimäki traditsioonilises Jaapani kimonos.

ENESEOTSINGUIST SÜNDIS UUS MIA Tänapäeva Kyōtost Sei otseseid jälgi leida pole võimalik, kuid Mia püüdis õuedaamiga samastuda, elades traditsioonilises tatamipõrandaga toas ja saades eri aastaaegadel osa loodusest. On ju Kyōtot ümbritsevad mäed, kirsiõiteküllane kevad ja lehekullas sügis needsamad mis tuhat aastat tagasi. „Proovisin öösel ühel künkal samamoodi luuletusi kirjutada nagu Sei omal ajal. Siis ta ärkas otsekui ellu,” meenutab Kankimäki. Ellu ärkas ka Mia ise. Sei jälgi ajades leidis ta oma kutsumuse – reisida ja kirjutada teda inspireerivatest ajaloolistest naistest. Reklaamitööle ta ei naasnudki. „Kuna ma alustasin seda projekti Sei pärast, võib mõelda, et tema ja tema kirjutatud raamat põhjustasidki otseselt mu elumuutuse,” on Kankimäki öelnud. ENESEIROONILINE RETK OMAENDA IDENTITEETI 2013. aastal ilmunud „Asjad, mis panevad südame kõvemini põksuma” pani Soomes palju südameid põksuma. Mia eneseotsingutele ja kohati lootusetult heitlikule püüule Sei elukäigust sotti saada elati kaasa. 2015. aastal võitis Kankimäki Helsingi raamatukogude kirjandusauhinna HelMet, mida toona anti välja esimest korda. Žürii tõstis esile omapärast ja võluvat žanrite kombinatsiooni ning ühtaegu kerge moega ja talitsetud ülesehitust. „Teos kirjeldab huvitavalt Jaapani tänapäeva ja ajalugu. Samas on see eneseirooniline retk omaenda identiteeti.” Kankimäki raamat on ilmunud itaalia keeles ning selle tõlkeõigused on müüdud ka Hollandisse.

Mia Kankimäki jätab 38-aastaselt töö Helsingi kirjastuses ja sõidab Kyōtosse tuhat aastat tagasi elanud õuedaami Sei Shōnagoni jälgi ajama. Ta on lugenud inglise keeles Sei „Padjaraamatut” ja tunneb autoriga sügavat hingesugulust – Sei tundub imetlusväärselt kaasaegne ning tema mõtisklused ja tähelepanekud elust võiksid kuuluda kas või Virginia Woolfile. Õuedaami nimekirjad võluvatest, ärritavatest ja elegantsetest asjadest ning neist, mis südame kiiremini põksuma panevad, on otsekui blogisissekanded. Mia taipab oma imetletud õuedaami jälgi ajades sedagi, mida ta ise elult tahab. Soome blogides on „Asjadest, mis panevad südame kõvemini põksuma” palju juttu olnud. Kuid autor leiab: lugejad loovad temast raamatu põhjal ettekujutuse, mis ei pruugi tegelikkusele vastata. “Olen märganud, et lugeja toob raamatusse omaenda maailma – teeb sellest oma tõlgenduse. See tõestab, et ka ettekujutusel, mis mina olen „Padjaraamatu” põhjal Seist saanud, ei pruugi tõega midagi ühist olla.”

Asjad, mis panevad südame kiiremini põksuma Mia Kankimäki tõlkinud Triin Tael 326 lk pehme köide

Neljateistaastane hollandi tüdruk Emilia saab oma isa kohta teada midagi kohutavat ja Emilia teeb elus esimest korda midagi pöörast: ta otsustab probleemide eest põgeneda oma lemmiklinna New Yorki. Salaja ja hoolikalt ettevalmistatud reis hakkab peagi viltu vedama, kui Emilia avastab, et tema interneti kaudu üüritud toakest ei eksisteerigi. Lisaks on New Yorgi poole kihutamas metsik orkaan Sandy. Kuidas see üle elada ja hakkama saada ilma vanemateta, ilma igapäevaste mugavusteta, seltsiks vaid kaks Ameerika noormeest ja väike vapper tüdruk? Kas probleemide ja iseenda eest saab põgeneda ja jäädagi tundmatuna suurlinna elu keskele?

Õun ja vihm Sarah Crossan tõlkinud Kristina Uluots 272 lk pehme köide

Kui Apple’i ema pärast üheteistaastast äraolekut naaseb, tunneb Apple end jälle terviklikuna. Kuid täpselt nagu ema lahkumisel tormisel jõuluõhtul, on ka tema tagasitulekul mõru mekk juures ja peagi ei saa Apple enam arugi, kes tegelikult kelle eest hoolitseb. Alles siis, kui Apple kohtub inimesega, kes on veel suuremas segaduses kui ta ise, hakkab ta nägema asju nii, nagu need päriselt on. See on lugu kurbadest lõppudest ja õnnelikest algustest. Lugu, mis aitab mõista, kes on tegelikult tõeliselt olulised. Sarah Crossani varem ilmunud romaan „Üks” võitis 2016. aastal maailma ühe olulisema laste- ja noortekirjanduse auhinna, Carnegie medali.

PETRONE PRINT Berit Renser pehme köide 240 lk

Istun Jakarta Metro TV stuudios ja vaatan tõtt umbes 86 miljoni indoneeslasega. Saatejuht loetleb minu siinse elu tähtsündmusi: õppis indoneesia keelt, korraldas „Teeme ära!” prügikoristusaktsiooni, tegi metsanomaadidega koos filmi ja kirjutas kohalikest raamatu. Ta hoiab käes mu teost ja nõuab nüüd minult seletust. Ütlen talle, et oma mitmekesisuses olete te justkui maailma makett. Te meeldite mulle, indoneeslased, sest hoolimata kõigest suudate te need nii erinevad killud kokku tervikuks siduda.

Minu LõunaAafrika vabariik. Katse-eksitusmeetod Gertrud Talvik 240 lk pehme köide

Ma olin alati minekuvalmis. Ajasin mingi seletamatu „päris elu” jälgi. See jaht viis mind pärast keskkooli Lõuna-Aafrikasse. Hakkasin Kaplinna ülikoolis biokeemiat ja hiina keelt õppima ning asusin oma arust maailma malaaria käest päästma. Ma elasin riigis, kus must ja valge ei tee kokku halli, kus rass teeb inimese eest otsuseid, kus ei jagu elektrit ega vett ja kus president pole koolis käinud. Ma elasin kohas, kus kohtuvad India ja Atlandi ookean, rikkus ja puruvaesus ning kus minevik ja tulevik veavad väsimatult vägikaigast.

helios

K

una meie eluviis on muutunud oluliselt istuvamaks, on alaselja- ja puusavalud üha enam levinud, kuid väga vähe teatakse, et tihti on need valud seotud nimmelihasega, mille tähtsus laieneb kogu energiasüsteemile ja närvidele. Paiknedes sügaval puusaliigese ees- ja lülisamba allosas, omab suur nimmelihas keha rühi, liikumise ja üldise heaolu juures kriitilist tähtsust. Nimmelihas on töös kogu aeg, kui me liigume. Lisaks annab nimmelihase asukoht sellele võime mõjutada meie vereringet. Nimmelihas on oluliselt seotud sidekoega, mis toetab arvukaid visteraalseid ehk siseelundeid ja nende erinevaid struktuure. Neidsamu elundeid on võimalik nimmelihase kontraktsiooniga stimuleerida ja „masseerida” ning seejärel mõjutada seedimist, eritamist, mürkide väljutamist ja isegi inimese paljunemisprotsesse. Raamatus näidatakse lugejale, kuidas seda elutähtsat lihast harjutustega õigesti kasutada, tugevamaks muuta ja tasakaalus hoida. Uuritakse ka nimmelihase ja juuretšakra vahelist seost koos nimmelihast stimuleerivate joogapooside ja -asenditega. Kaheksakümnel värvilisel illustratsioonil kujutatakse anatoomilisi detaile ja näidatakse olulisi venitus- ja jõuharjutusi, millega inimkeha kõige

6

„Minu” sari pöördub sel aastal rohkem Eesti poole

T

ähistame Eesti vabariigi 100. sünnipäeva Eestist jutustavate raamatutega. Esimesed kaks neist on „Minu Pärnu” ja „Minu Virumaa”.

MINU PÄRNU „Ühel suvel nõudsid lapsed Pärnus, et läheksime õhtul linna: promenaadile ja Rannaparki. Teel kerisid nad autoaknad alla ja hõikasid aknast välja: „Tere, Pärnu suvi!” Olin üllatunud. Selgus, et nad on oma suvitaja-suvedel selle suvise „läbu”-pealinna teema hästi selgeks saanud. Ma olen üritanud tõestada neile (ja endale, ka „Minu Pärnu” raamatu kaudu), et Pärnus on peidus palju muud kui üksnes suvi. Ükskõik kui palju ma Pärnus sündinuna üritan ise suvitajaks saada, jääb mul midagi ikka puudu. Ja domineerib see kohaliku pilk, mis vaatab Pärnu igal suvel rändtirtsuparvena vallutanud suvitajaid – huvi ja poolehoiuga – kui kummalist rändtsirkust. Et siis taas pilk oma väikestele argistele tegemistele pöörata.” Nii kirjutab raamatu autor Piret Tali. „Minu Pärnu” on nagu väljasõit lapsepõlvesuvedesse, kus süüakse oma aia maasikaid ja herneid, sõidetakse paadiga jõel ja lahel, nauditakse kevadisi meritinte, rannalehmi ja koduranda, sõidetakse kõikjale ratastega ning kus elu tiirleb ümber aia ja väikese kollase maja. See on nagu karp vanu slaide lapsepõlvest, kus on alati suvi, käiakse iga

da läheb. Sooje tänusõnu saabub isegi palmide alt lõunamaalt, ja muidugi Rakverest, Kohtla-Järvelt, Kadrinast ja pisikesest LäsnaLoobu külast, TartustTallinnast takkatippu.” Igaüks leiab „Minu Virumaa” kaante vahelt oma Virumaa. Staažikad virulased kogevad rohkelt äratundmisrõõmu, leiavad ühist ajalugu alates Viru särust, Viru regist, Viru vandest, alates emakeeleausambast kuni punklaulupeoni ja Rakvere kummaliste kuuskedeRein Siku raamatus „Minu Virumaa” kirjeldatakse ka ni, aga ka Vana-Narva Kadrina emakeelesamba lugu. maketi ja Aleksandri kiriku looni välja. Rääkipäev rannas ja kõigil on kõigeks aega. mata sellest, et raamatu veergudel kohPärnust rääkides muutub inimeste tutakse ligi 250 endise ja praeguse pilk ikka uduseks ja unistavaks ning virulasega, kes kõik ka isikuregistrisse õhatakse „Oo, Pärnu”. Igaühel on see kantud. linn erinev. Autor on raamatuga pakVirumaad avastada ihkajad on lubakunud oma Pärnule nii praeguseid kui nud selle üllitise kaasa haarata uutele ka retrospektiivseid vaateid ning reisi Virumaa retkedele, sest eri kohti ja tööliskuurordisse 1980ndatel ja oma kentsakaid monumente, millest autor vanemate noorusaega 50ndatel – ilma lugusid jagab, on raamatus enam kui nendeta poleks ta ju Pärnu sattunud! poolsada. Autor ütleb veel: „Peale selle on selMINU VIRUMAA gunud, et „Minu Virumaas” on nähtud „Olen meeldivalt üllatatud, kuivõrd abiturientidele sobilikku aatelist ja „Minu Virumaa” raamat inimestele korharivat koolilõpukingitust, mis lahe-

dalt loetav, kuid samas rohket kodulugu talletav. Ja lõppude lõpuks ja üllatuste üllatuseks on mõni lugeja mu raamatut võtnud kui eneseabiõpikut, kus on mustvalgel kirjas õpetus, kuidas võimalikult väikese eelarve abiga võimalikult suuri asju teha: näiteks kuidas viia Eesti rahvatants kaerajaan Euroopasse. Või luua külasaunast selline kogukonnakeskus, mida tullakse uudistama lausa naaberriigist, või kuidas enam kui pool tuhat inimest korraga regivärsse sepistama panna. Olen tänulik Virumaale ja virulastele, et mul oli selliseid vingeid lugusid hulgi võtta ja raamatusse panna.”

Minu Pärnu. Suvitajaks saamine Piret Tali 344 lk pehme köide

Minu Virumaa. Üks poiss, üks vanne, üks maa Rein Sikk 272 lk pehme köide

WWW.HELIOS.EE

Meie elutähtis nimmelihas ANNIKA REILJAN

Nr 2 (117) 21. märts 2018

olulisemat skeletilihast praktiliselt ja igakülgselt tervendada. Tervise Alkeemia joogatreener Virge Naeris leidis tee jooga juurde just valu tõttu nimmelihase piirkonnas: „Seljavalu just selles piirkonnas juhatas mind 30 aasta eest jooga juurde. Täna tean, et tasakaalus nimmelihas ei lase pingetel ja stressil sinna koguneda. Nimmelihas on ehe näide sellest, kuidas kõik meie organismis on omavahel täiuslikuks tervikuks seotud, puudutades hingamist ja emotsioone, füüsist ja vaimu.” Raamat „Elutähtis nimmelihas” toob meid n-ö uude ajastusse, kus teadvustatakse, tunnustatakse, hinnatakse ja austatakse selle sügaval paikneva lihase võimet mõjutada ühtaegu meelt, keha ja vaimu. On laialt levinud uskumus, et optimaalne tervis on saavutatav üksnes kõigi nende kolme tasakaalu läbi.

Elutähtis nimmelihas Füüsilise, emotsionaalse ja vaimse heaolu ühendamine Jo Ann Staugaard-Jones tõlkinud Kaido Kangur 128 lk, pehme köide

Sõjaajaloo parimast snaiprist KÜLLO ARJAKAS

S

oomlane Simo Häyhä on kindlasti maailma sõjaajaloo üks kuulsamaid snaipreid. Teadaolevalt surmas ta 542 vaenlast, mis on ligukaudu võrdne NSV Liidu relvajõudude pataljoni täiskoosseisulise isikkoosseisuga. Sellise ainulaadse tulemuse saavutas Häyhä Soome talvesõjas veidi vähem kui kolme kuuga. Ta võitles Laadoga järvest põhja poole jäävas rindelõigus Kollaa jõe ääres. See piirkond oli Soomele oluline, algul strateegiliselt, hiljem moraalselt. Seal sündis talvesõja tuntumaid lendlauseid – Kollaa peab vastu – ja Simo Häyhäst sai selle visa vastupanu elav kehastus. Teose autor on major Tapio A. M. Saarelainen, kes oma karjääri jooksul on väljaõppeohvitserina enam kui 25 aastat õpetanud täpsuslaskmist ajateenijatele ja reservväelastele. Üks tema Soome sõjaväelaste ajakirjas ilmunud artikkel Simo Häyhäst pälvis 2003. aastal parima ohvitserist autori stipendiumi, mis sai ajendiks selle raamatu kirjutamisele.

TALUST TULEPOSITSIOONILE Simo Häyhä (1905–2002) oli noor, tagasihoidliku loomuga talunik Karjalas, kes läbis kaitseteenistuse ja osales hiljem kaitseliidu tegevuses. Ta pälvis rea auhindu kaitseliidu võistlustel, aga

FOTO RAAMATUST

Minu Indoneesia. Maailma makett

FOTO AVO SEIDELBERG

ilmunud

WWW.PETRONEPRINT.EE

Simo Häyhä

isegi 1938. aasta mõistes sai ta lühikese, vaid kahenädalase snaipriõppe. Häyhä läks sõtta isikliku, igati tavalise vintpüssiga, sooritades selle relvaga enamiku oma legendaarsetest tegudest. Olgu lisatud, see oli tavapärase raudsihikuga püss, sest optiline sihik oli taluniku jaoks liiga kallis. Simo Häyhä osales 105päevases talvesõjas 98 päeva, saavutades 21. detsembril 1939 kõrgeima päevatulemuse – 25 kindlat tabamust. Ta veetis oma tulepositsioonil pikki päevi üksilduses, trotsi-

des vaevusi, kui olla pikki tunde liikumatus asendis, tema relv ei võinud teha tõrget isegi mitte –35kraadise külmaga. Vapper snaiper sai viimasel sõjanädalal raskelt haavata ja nädalapäevase kooma järel tuli aeglaselt elule tagasi. Kolm kuud toitus läbi kõrre, sest vastase kuul läbis ta lõualuu. Häyhäle tehti 14 kuuga koguni 26 operatsiooni. Järgnevalt tahtis snaiper minna vabatahtlikuna jätkusõtta, aga tema haavad olid sõjatee jätkamiseks liiga rasked. Nii jätkus järgnevatel aastatel tavapärane maaharija elu. Huvitav, raamatust ei selgugi, miks Soome väejuhatus kohe ei kasutanud tema suuri kogemusi teiste snaiprite väljaõpetamiseks. Raamatu autor on allikatena kasutanud senist kirjavara, mida Simo Häyhä kohta kirjutatud ja 1990. aastate lõpupoolel tehtud usutlusi vana sõjaveteraniga. Teose esimene osa keskendubki Häyhä üldisele elukäigule.

Valge snaiper Tapio A. M. Saarelainen tõlkinud Andreas Ardus 215 lk kõva köide

7

Nr 2 (117) 21. märts 2018

WWW.EKSA.EE

U

urides Ukraina või mis tahes teise praegu riigipiiriga määratletud geograafilise ala ajalugu, tasub meeles pidada, et selle minevik ulatub kaugemale kui teatud rahvuse eksistents. Teateid praeguse Ukraina territooriumist ja selle toonastest elanikest, sküütidest, leiab juba 5. sajandil e.m.a elanud Kreeka ajalookirjutuse isaks nimetatud Herodotoselt. Kirjalikud allikad teevad aga piirkonna arengu järjepideva jälgimise võimalikuks alles 10. sajandist alates. Sel ajal tekkis Dnepri äärde Kiievi ümbrusse organiseerunud riik Russ, mis võttis omaks kirikuslaavikeelse kirjaliku kultuuri. Tollal seal elanud idaslaavlased on tänapäeva ukrainlaste esiisad ja -emad. Keskaegse Russi elanikud ei pidanud end ukrainlasteks, sest Ukraina identiteet hakkas kujunema alles 17. sajandil. Modernne, kõiki sotsiaalseid rühmi hõlmav rahvuslik teadvus omakorda sündis 19. sajandil. Ukrainlased on selles mõttes üsna tüüpiline IdaEuroopa nn riigita rahvas, mille asuala oli kaua mitmerahvuselise impeeriumi osa. Veel 16. ja 17. sajandilgi oli inimesele rahvuslik identiteet vaid üks võimalik paljude teiste identiteetide hulgas. Vähemalt sama tähtsad samastumise objektid olid usk, seisus ja sotsiaalne grupp. Seisusepiire ületav rahvustunne arenes aeglaselt. Alles revolutsiooniaastatel 1917–1920 suutis Ukraina rahvuslik liikumine kaasa haarata laiad rahvakihid nii riigi ida- kui ka lääneosas.

REPRO

Tulnud, et jääda

Ilja Repin „Zaporoožlased Türgi sultanile kirja kirjutamas” (1891).

Ukraina rahvusliku identiteedi arengut on oluliselt mõjutanud suhted Venemaa ja venelastega. Paljude venelaste meelest on Ukraina ja ukrainlased kunstlikult konstrueeritud nähtused ja õigupoolest peaks Ukraina olema Venemaa osa. Need inimesed ei pruugi küll küsimärgi alla seada Ukraina iseseisvust, kuid niisugune hoiak raskendab riikidel selliste vastastikuste suhete tekkimist, mis on omased võrdväär-

setele riikidele. Ukraina aegajalist püüet toetuda rohkem Läänele kui Venemaale võidakse Venemaal tõlgendada moraalset hukkamõistu väärivaks reeturluseks. Kuni Teise maailmasõjani tuli samasugust Ukrainat alavääristavat suhtumist ette ka Poolas, kus valitses arusaam, et suur osa Ukrainast peaks õigupoolest kuuluma Poolale. Selline tõekspidamine on praeguse aja Poolas ajalukku jäänud, kuid omal ajal oli see

oluline poliitiline tegur, mis mõjutas poolakate suhtumist Ukraina rahvuslikku liikumisse. Rahvusküsimusel on suur mõju ka tänapäeva Ukrainas, sest praegu riigis elavast vene elanikkonnast moodustavad sisserändajad vaid osa. Enamik venelastest on põlisasukad, kes on hakanud pidama end venelasteks. 2001. aasta rahvaloendusel oli 60 % end venelaseks pidavatest inimestest Ukraina päritolu. Oma aktuaalsuse tõttu on rahvusküsimus tähtsal kohal ka uusimates Ukraina ajaloo uurimustes. Ka käesolev teos käsitleb palju rahvusküsimust, kuid püüab anda riigi ajaloost ülevaate ka teistest aspektidest lähtudes. Ukraina ajalugu ei ole mingil juhul Venemaa või Poola ajaloo vähetähtis osis, vaid iseseisev ja huvitav uurimisteema. Riigis elab üle 46 miljoni elaniku ja oma ajaloo vältel on olnud ukrainlastel palju märkimisväärseid kultuurisaavutusi. Piirkond on huvitav ka selle poolest, et see asub ortodoksse Ida-Euroopa ja katoliikliku Lääne-Euroopa piiril ning on olnud nende suurte kultuuripiirkondade vahendaja.”

Ukraina ajalugu Johannes Remy tõlkinud Ene Kaaber 291 lk kõva köide

WWW.TEA.EE

2

006. aastal torkas mulle Helsingi raamatumessil Tammi kirjastuse väljapanekus silma „Tammen suuri satukirja”, mis kujutas endast rohkelt ja maitsekalt illustreeritud soome muinasjuttude antoloogiat. Sissejuhatuses kirjutati, et see suur muinasjuturaamat juhatab meid soome muinasjuttude varasalve. Sellest vahvast raamatust inspireerituna alustasime juba 2007. aastal TEA Kirjastuses Kuldraamatu-sarjaga. 2008 nägi ilmavalgust „Eesti lasteluule Kuldraamat”, seejärel 2009 „Eesti muinasjuttude Kuldraamat”. 2010 aga ilmus koguni neli uut raamatut – kogumikku jõudsid eesti muistendid, eesti lastejutud ning vene muinasjutud nii eesti kui ka vene keeles. Veel enne, kui sarja kolmas ja neljas raamat olid ilmunud, tulid esimesed juba kordustrükist – niivõrd suur oli sarja populaarsus siis ja on tänaseni. Kümnel aastal järjest on ilmunud üks-kaks uut nimetust ja mitu kordustrükki aastas. Lisaks vene muinasjuttudele on Kuldraamatu-sarjas ilmunud muinasjutte nii maailma klassikutelt („Maailma muinasjuttude Kuldraamat”), maailma folklooriparemikust („Maailma rahvaste muinasjuttude Kuldraamat”) kui ka meie põhjanaabrite lastekirjanduse klassikast („Põhjamaade muinasjuttude Kuldraamat”).

ilmumas Autogramm 101 luuletust / 2016–2017 Kärt Hellerma 194 lk kõva köide

Kärt Hellerma neljas luulekogu „Autogramm. 101 luuletust / 2016–2017” koosneb erinevates tonaalsustes tekstidest, mis on jaotatud viide tsüklisse. Kogumikus leidub nii filosoofilist mõtteluulet kui ka ühiskonnakriitikat, nii ajakajalist irooniat kui ka absurdihuumorit, samuti lapsepõlvemaastikega seonduvaid ridu. Kasutatud poeetiliste võtete hulk on avardunud, märgata võib üha julgemat tegelikkuse nihestamist eri suundades. Rohkem kui eelmistes kogudes on „Autogrammis” mütoloogilisi motiive, erinevate reaalsuste liitekohti, sõna ja keelelise väljendusega seonduvaid tekste, rännakuid teedel, mis isikupäraselt ühendavad abstraktsiooni ja emotsiooni. Laienenud on ühiskonnaaineliste tekstide värvipalett.

Luukered Toomas Raudam 88 lk pehme köide

Autor on oma kogu „Luukered” žanrimääratluseks andnud proosatused. Proosatused vihjab ilmaolekule, millestki ilmajäetusele – ilma proosata, ilma nimeta, samas ka vägivaldselt tõrjutud luule paratamatule kohalolekule. „Luukered” on sõna tõsises mõttes maadligi, porine. Nii lihtne ja kraapiv, et selle taevases päritolus ei saa olla vähimatki kahtlust.

tea kirjastus

Kuldraamatu-sarja esimene kuldne kümnend SILVA TOMINGAS

eksa

Valdava osa Kuldraamatu-sarjast moodustavad siiski eesti autorite jutud ja salmid ning eesti rahvaluule. On hämmastav, kui rikkalik ja ammendamatu on eesti lastekirjanduse varamu – unejutud, jõulujutud, loomajutud, naljajutud, kollijutud, imemuinasjutud, õpetlikud jutud jpm. Ja kõigist jätkub antoloogia jaoks! Kuid temaatiliste eestiaineliste Kuldraamatute jaoks on püssirohtu ikka veel salves: tänavu maikuus ilmub „Koolijuttude ja salmide Kuldraamat”, mis peaks pakkuma eesti head lastekirjanduse klassikat nii kooliminejatele kui ka väikestele ja suurtele koolilastele. Kuldraamatu-sarjas on tänaseks esindatud suurem osa eesti lastekirjanikke ja raamatuillustraatoreid, keda iga lugeja saab nautida. Lastekirjanduse klassika on jõudmas kaante vahele. Omamoodi on sümboolne, et meie riigi juubeliaastal 2018 alustab Kuldraamatu-sari 18. raamatuga ning selle teema on kool ja õppimine.

ilmunud Valitsused ja riigimehed TEA entsüklopeedia eriväljaanne autorite kollektiiv koostanud Madis Maasing 320 lk, kõva köide

„Valitsused ja riigimehed” annab ülevaate Eesti viimase saja aasta võimustruktuuridest ning olulisimatest riigitegelastest. Käsitletakse kõiki Eesti Vabariigi riigipäid, valitsusi ja nende juhte ning parlamente alates 1917. aasta Eesti autonoomse rahvuskubermangu Maapäevast ja maavalitsusest kuni 2015. aastal valitud XIII Riigikogu ja praeguse valitsuseni.

100 last Luuletusi Eesti Vabariigi sünnipäevaks 24 lk, kõva köide sari „Lapse oma raamatukogu”

Soojade ja südamlike luuletuste autorid annavad lastele mõtteainet kodust, meie kaunist emakeelest ja ilusast isamaast. Luulevalimik lasteaialastele ja väikestele koolipõnnidele Eesti Vabariigi juubeliks koondab nii vanema põlve kirjanike kui ka noorte autorite luuletusi.

Õpetlike lugude ja salmide kuldraamat

Kas TEAte? Veebruarikuu küsimuse õige vastus: TEA Kirjastuse koguteos „Eesti Vabariik 100” on kõige populaarsem USA-s. Loosi tahtel osutuks õnnelikuks võitjaks Kadri K.

koostanud Silva Tomingas ja Silvi-Aire Villo 240 lk, kõva köide kaaneillustratsioon Silvi Väljal Kuldraamatu kaaneillustratsiooni autor on Silvi Väljal.

post factum Lembit Ainsoo ja Uno Ainsoo 216 lk, pehme köide

Naised moodustavad poole inimkonnast. Kahjuks ei ole neile igal pool olnud kättesaadavad meestega samaväärsed võimalused, kuigi juba vanad kreeklased uskusid, et naised on Kõikide Andidega ja targemad kui mehed. Tegu on esimese Eestis ilmuva nn mälumänguraamatuga, milles kõik küsimused ja vastused on seotud ainult naistega. Nii nagu igas korralikus teatmeteoses, on selleski raamatus isikuregister, koosnedes suuremalt jaolt naiste nimedest.

Enne kui unisusest saab reegel Jan Kaus 288 lk, kõva köide

Ulmet ja olmet, üleloomulikkust, siirust, absurdi, huumorit, meditatsiooni ja riuklikkust leidub selles jutukogumikus. On tõenäoline, et komplekti köidetuna eeldavad novellid lugejalt valmisolekut vahetada pidevalt lainepikkust, sest iga järgmine lugu võib avada maailma ning Jan Kausi loomingu hoopis erinevast ja erilisest küljest.

Mikk on ninja Laura Van Bouchout, Dieter Truyen tõlkinud Kerti Tergem 72 lk, kõva köide

Lasteraamatust „Mikk on ninja. 20 tõmbamis- ja tõukamismängu koos lapsega müramiseks ja kodus hullamiseks” leiavad lapsed pööraseid pilte ja lugusid, nende vanemad aga joonistega varustatud juhiseid, kuidas ühiselt harjutada brasiilia ju-jutsul põhinevaid trikke. Lustakas lasteraamat annab lastele ja lastevanematele hea võimaluse nakatuda selle vahva pisiku – liikumispisikuga.

ilmumas Eesti raudteede 100 aastat Mehis Helme EV100 raamatusari 208 lk, kõva köide

Tsaariajast päranduseks saadud raudteevõrk kujundati iseseisvas Eestis ühtseks riigiraudteeks. Nõukogude ajal toimusid olulised muutused taristus ja veeremis, kuid lõpuks suubus raudteemajanduski üldisesse stagnatsiooni. Taasiseseisvunud Eestis hakkas riigiraudteele konkurentsi pakkuma erasektor ja raudtee-ettevõtted on suuresti sõltunud transiidisuhetest Venemaaga. Raamat „Eesti raudteede 100 aastat” on varustatud hulga fotodega, lõpus on toodud raudteede tegevustulemused aastani 2016 ja raudtee tippjuhtide nimestik.

Eesti teaduse 100 aastat Jüri Engelbrecht, Erki Tammiksaar EV100 raamatusari 192 lk, kõva köide

Meil on silmapaistvaid rakendusi, lootustandvaid noori ja ühiskondlikult aktiivseid teadlasi. Osana rahvusvahelisest teadusmaastikust markeerivad meie teadusuuringud praegugi Eesti probleeme. Võime tunda uhkust paljude oma teadlaste üle ning mõni neist leiab lähemat käsitlemist nendegi kaante vahel. Raamat jälgib teaduslikke otsinguid Eestis saja aasta vältel.

Nr 2 (117) 21. märts 2018

8

Eesti ajaloonaiste imelised ja traagilised elud HEILI REINART raamatu autor

P

aar aastat tagasi tegi Postimehe naisteportaali sõbranna.ee juhataja Dagmar Lamp mulle ettepaneku hakata kirjutama lugusid naistest, nn ajaloonaistest, nagu me neid isekeskis kutsuma hakkasime. Ajaloonaiste all pidasime silmas naisi, kes on olnud seotud Eesti ja meie ajalooga: siin sündinud, siin elanud või siin surnud. Muid piiranguid ei seatud ja seega hakkasingi valima lugusid, mis tundusid mulle endale huvitavad ja põnevad.

TRAGÖÖDIAD JA SKANDAALID Tagasiside lugudele oli positiivne ja nii on see jätkunud tänase päevani. Ma pole nende kirjutamisel lähtunud teadustöö tegemise printsiipidest, vaid püüdnud kirjutada lugusid, mis kõnetaksid võimalikult paljusid naisi. Need on meelelahutuslikud lood, kangelannade valik on meelevaldne. Selgus, et paljud neist naistest olid unustusehõlma vajunud: lugejad ei teadnud nende nimesid ega seda, millega nad olid tegelnud. Aga oli selliseidki, kes on tänapäevani jäänud unustamatuks ja armastatuks. Püüdsin leida põnevaid, intrigeerivaid ja huvitavaid naisi võimalikult paljudelt elualadelt. Nii nagu naised ikka, on neis vastuolulisust ja nende teod on vahel mõistetamatud. Mingis olukorras haprad, õrnad, hellad, mõnes teises tugevad, kanged ja sitked. Nii mõnegi naise elu oli tragöödia või skandaal. Mõned vaated vapustasid ühiskonda, tekitasid kõneainet, osa neist sai unustamatuks verstapostiks meie ajaloo radadel. Mõni vilksatas korraks kui särav komeet, et anda mõtestatust neid ümbritsenud oludele ja intrigeerida meid siiani oma salapäraga, oodates enda avastamist. Teistest on kirjutatud pakse raamatuid, kuid ometi jätavad nemadki võimalusi üha uuteks tõlgendusteks.

küüditamised, aga ka majanduslikud olud või, mis siin salata, suured tunded. Oma lood olen kokku pannud enamasti internetist ja ajakirjandusest leitud materjalide põhjal, vahel lugenud elulooraamatuid. Köite lõpus on toodud kasutatud materjalide loetelu. Tänan autoreid, kelle kulutatud aja, töö ja pühendumuse tulemusena on saanud käesolevad lood ilmuda. Nende kaante vahel on esimene põimik valitud kangelannadest. Raamatu „Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost” kangelannad on jääauku uputatud mõisapreili Barbara von Tiesenhausen, Liivimaa kuninganna Maria Staritskaja, Reigi pastoriproua Catharina Wick, hukatud nõid Kongla Ann, laulja Gertrud Elisabeth Mara, Puškini naise vanaema Euphrosine Ulrika von Liphart, Württembergi printsess Augusta von Braunschweig-Wolfenbüttel, patune ja pühak Barbara Juliane von Krüdener, kunstiharrastajast aadliproua Helene Marie von Kügelgen, Alaska esimene leedi Elisabeth von Wrangell, esimese Eesti lipu õmbleja Emilie Rosalie Beermann, Oru lossiproua Maria Jelissejeva, Eduard Vilde esimene naine Antonie Gronau, Koidulauliku tütar Anna Michelson, draamakuninganna Hella Wuolijoki, esimene Eestist pärit naislendur Ljubov Galantchikoff, Raja Teele prototüüp Adele Pärtelpoeg, Kakumäel mõrvatud Irene van der Bellen, iluduskuninganna Lilly Silberg, ooperilaulja ja filmitäht Miliza Korjus, pianist, kirjanik ja muusa Käbi Laretei ning teised erakordse elukäiguga naised.

ILLUSTRATSIOON RAAMATUST

Eeva oli esimene. 1111 küsimust ja vastust naistest läbi aegade

Raamatus „Õrnad ja tugevad” on juttu ka nõid Kongla Annist, kellest on joonistanud pildi kunstnik Jazmina Cininas.

Kuid kõik need naised väärivad mõistmist ja austust.

NÕID JA ESIMENE LEEDI Peale Eesti viivad need lood sageli kau-

getesse maailmanurkadesse. Naisi on sinna viinud nende ambitsioonid saada kellekski, teostada ennast suuremalt, kui kohalikud kitsad olud võimaldasid. Neid on pillutanud sõjad ja

Õrnad ja tugevad Heili Reinart 256 lk pehme köide

Mis on vaikus ja kust seda leida? PIRET VEIGEL

N

orra maadeavastaja Erling Kagge võttis kord ette 50 päeva pikkuse rännaku lõunapoolusele. Tema raadio oli katki ja tal ei olnud midagi muud peale vaikuse. Mõte kirjutada sellest raamat hakkas ent idanema aastaid hiljem, kui ta püüdis vaikuse olemust selgitada oma kolmele nutitelefoniajastul kasvavale tütrele.

VAIKUS TOOB IDEID Mis on vaikus? Kust seda leida? Miks on nii tähtis just tänapäevases maailmas sellele tähelepanu pöörata? Kui Erling Kagge küsis seda näiteks Elon Muskilt, pahvatas too naerma. Vaikus? See ei ole ju mingi asi. Järele mõelnud, tunnistas ärimagnaat, et ilmselt ongi just vaikusest sündinud kõik tema novaatorlikud tulevikuideed. Raamatus kirjutab Kagge: „Ma avastan vaikuse, kui laman viis minutit kauem kodus voodis, igatahes pärast seda, kui lapsed said nii suureks, et hakkasid ise üles tõusma. Või hommi-

Seejärel viis üks ebatavalisemaid retki teda peaaegu nädalapikkusele teekonnale megametropoli New Yorgi alustesse tunnelitesse. Niisama suur, kui linn on maa peal, on see ka maa all: kanalisatsiooni- ja metrootunnelid ning hoonete kommunikatsioonivõrgustikud on omavahel ühenduses ja moodustavad äraspidise maailma. Sealtki võib leida nii lärmi kui ka vaikust.

FOTO POST FACTUM

ilmunud

WWW.POSTFACTUM.EE

Erling Kagge, norra seikleja ning kirjanik.

kul tööle minnes. Siis võin valida, kas veedan umbes kaksteist minutit liiklusummikus, sõidan veerand tundi metrooga või kõnnin pool tundi jala.” Erling Kagge on rändur, jurist, kirjastaja ja kirjanik, kes seadis endale eesmärgiks jõuda esimese inimesena maailma „kolmele poolusele”: põhja, lõunasse ja Džomolungma tippu.

33 VASTUST Autor pakub välise ja sisemise vaikuse üle mõtiskledes oma küsimustele 33 vastust. Põhiliselt tuginevad need tema erilistele kogemustele, olles läbi põimitud nii kirjanduslike allikate kui ka nüüdisaja eluga. Just nii, nagu võib leida vaikust mürarikkas linnas, võib metsateel valitseda kõrvulukustav lärm. Lihtsate ja haaravate mõttekäikudega annab autor lugejale niidiotsad, kuidas ise enese ümber ja sees neile kolmele küsimusele vastuseid otsida. Autor rõhutab seejuures: „Maailmast irdumine ei tähenda ümbrusele selja keeramist, vaid vastupidi: maailma nägemist selgemini, püsimist kursil ja püüdu armastada elu.”

Erling Kagge raamat „Vaikus müraajastul. Rõõm end maailmast välja lülitada” on rahvusvaheline menuk ja ilmunud üle 30 keeles. Eestikeelset väljaannet täiendab teistest erinevalt Kaupo Kikkase fotokunst. Fotograaf Kaupo Kikkas on pälvinud rahvusvahelist tunnustust ennekõike muusikute portreedega, olles jäädvustanud paljusid klassikalise ja nüüdismuusika interpreete ning heliloojad. Nende hulka kuuluvad Arvo Pärt, Paavo Järvi, Sting, Ester Mägi, Kristjan Randalu, Eesti Filharmoonia Kammerkoor jpt. Muusika ja inimeste kõrval paeluvad teda loodus ja keskkond. Vaikusest kõnelevat raamatut illustreerivad mustvalged loodusfotod on võetud maailma eri paigus.

Vaikus müraajastul Erling Kagge tõlkinud Sigrid Tooming fotod Kaupo Kikkas 148 lk kõva köide