Ajaleht RAAMAT nr 118 (mai 2018)

„Meie Eesti töövihik” Petrone Prindilt on ilmunud ilus Eestile mõeldud kingitus, kus kirjas Eesti asjad: meie nimed, meie laulud, meie loomad jne.

Vt lk 10

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Noorteromaanikonkursi võitis Lille Roomets

uudised

FOTOD PRIIT HÕBEMÄGI

uudised

Nr 3 (118) 25. mai 2018

Ilmus Ike Volkovi lühijutukogu Ilmunud on Ike Volkovi uus raamat „Kes teab”, mis koosneb 69 lühijutust, mis põhinevad autori enda elu ainetel. Tekstid on seotud bänditegemise, arhitektuuri, eraelu ja muuga, mis on Ike Volkovit kui inimest kujundanud ning elus edasi viinud. Teose on illustreerinud graafik Toomas Pääsuke. Raamatu on välja andnud kirjastus Varrak.

Juba kümnendat korda toimunud noorteromaani konkursi võitis Lille Roomets käsikirjaga „Üks väike valge tuvi”. Jagatud teise koha pälvisid Liina Vagula „Keegi teine” ning Ene Sepa „Viimane sõit helesinise rongiga”. Lisaks märgiti ära kaks käsikirja, Helen Käiti „Põrgulik suvelaager” ning Mai Raeti „Valu tühi veetlus”.

Eesti Lastekirjanduse Keskuse ning kirjastuse Tänapäev korraldatud konkursi auhinnafond oli 3200 eurot ja kõik käsikirjad ilmuvad pisut vähem kui aasta jooksul.

Tiia Toometi põnevad koolilood Kirjastus Varrak andis uuesti välja Tiia Toometi „Vana aja koolilood”. Sellest raamatust leiab tänapäeva koolilaps hulga põnevaid detaile vanaemadevanaisade kooliaja kohta. Siin on nii esemeid, tegevusi kui suhtumisi, millest paljud on muutunud, aga mõned ka samasuguseks jäänud. Autor läks kooli 1954. aastal. Praeguse lastepõlvkonna jaoks on see juba tõeline vana aeg. Kujundanud ja pildid on valinud Jaan Tammsaar.

Tähestikukollid aitavad õppida Kirjastuselt Helios on ilmumas Ukrainast pärit imetore tähestikuraamat „Kolliaabits”, mille eestikeelsete värsside autor on armastatud Leelo Tungal. Raamatus on kõikidest tegelastest saanud vahvad kollid, kellega koos on tähtede õppimine palju lihtsam.

Edgar Krulli raamat pedagoogilisest psühholoogiast 25. mail toimub Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis (Salme 1a, Tartu) kohtumine emeriitprofessor Edgar Krulliga, kus tutvustatakse tema „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatu” uut, täiendatud väljaannet, mis esmakordselt sisaldab ka peatüki hariduslike erivajadustega õpilaste kohta. Edgar Krull pälvis oma panuse eest pedagoogikavaldkonna arengusse 2018. aastal Valgetähe teenetemärgi.

Khalil Gibrani „Murtud tiivad” eesti keeles Liibanoni-Ameerika kirjanik, luuletaja ja kunstnik Khalil Gibran (1883– 1931) on üks kuulsamaid tänapäeva araabia kirjanikke, kelle tosin araabiakeelset ja paarkümmend ingliskeelset teost kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi. 1912. aastal ilmunud „Murtud tiivad” on pikim Khalil Gibrani kirjutatud araabiakeelne jutustus, millele on nüüdisaegsest araabia kirjandusest ilult, kujundlikkuselt ja tundlikkuselt võrdväärset raske leida. Väljaandjaks Tallinna Ülikooli Kirjastus.

Bronek Alpiuse „Vanaema Estra võluraamat”.

Eesti stend (idee autor Rakett, teostus Loominguline Kollektiiv).

Pilk Londoni raamatumessile

10

.–12. aprill toimus Londoni raamatumess, kus peakülalised olid Eesti Läti ja Leedu.

Mess oli meie jaoks väga oluline, lausa erakordne – olla peakülaline Londoni raamatumessil tähendab Eesti jaoks ust suuremasse maailma, sest läbi inglise keele on meie kirjandust palju lihtsam ja parem tutvustada. Kindel on, et nii palju, kui sel korral messil oma 100. sünnipäeva tähistavast Eestist räägiti, ei juhtu niipea. Kultuuri- ja profiprogrammis osales meilt üle kümne autori ja oma valdkonna esindaja; Eestist osales ligikaudu 20 kirjastuse esindajat ja üldse kokku osales messil ligikaudu 130 eestlast. Uhked olime!

Vahetult pärast messi peeti Londonis Eesti kirjanduse pidu. EstLitFest oli nädalalõpp Eesti kirjanduse, muusika ja söögiga Notting Hillis, Coronet Print Roomis. Koos tuntud briti kirjandusinimestega esinesid teiste seas Rein Raud, Mihkel Mutt, Kristiina Ehin, Doris Kareva jt. Festivali korraldas Eesti Kirjanduse Teabekeskus koostöös Kirjastuste Liidu ja Eesti saatkonnaga Londonis.

See on raamat, milles tõepoolest kogu aeg midagi juhtub, ja seiklusi, millele kaasa elada, jätkub kauemaks, kui paari tunniga jõuab lugeda. Raamat esindab traditsioonilist nooremale või keskmisele koolieale mõeldud head jutukirjandust, mis noored lugejad tõelisteks raamatusõpradeks võib kasvatada.

Bronek Alpius on varem kirjutanud arvamusartikleid oma politseitööga seotud teemadel. „Vanaema Estra võluraamat” on tema debüüt ilukirjanduses. See põhineb tugevatel lapsepõlvemälestustel ja -kogemustel, mis muudab fantaasiaküllase teose ometi usutavaks. Raamatu kirjastas Koolibri.

Iron Maideni liidri Bruce Dickinsoni memuaarid Mai keskel ilmub Iron Maideni käilakuju Bruce Dickinsoni mälestusteraamat „Mida see nupp teeb?”. Vaid paar nädalat pärast kontserti algab just Tallinnast Iron Maideni järjekordne maailmatuur, mille piletid on juba välja müüdud. Raamatu avaldab Tänapäev, tõlkis Olavi Teppan.

„Maailma kõige ilusam naine” Tartus Messistendis: Ero Puumets, Priit Isok, Veronika Kivisilla, Asta Trummel, Viive Noor, Kerti Tergem, Kaidi Urmet, Adam Cullen, Ursula Roosmaa, Elle-Mari Talivee ja Ilvi Liive.

Piret Rauaga vestleb Roger Thorp (Thames and Hudson).

Tauno Vahter tegemas ülevaadet Eesti kirjastusturust.

7. juunil kell 14 esitletakse Tartus Eesti Kirjandusmuuseumis Urmas Sutropi koostatud väljaannet „Maailma kõige ilusam naine.

Lumivalgukeste lood”.

992-leheküljelises kogumikus on väga erineva süžeega lood õnnetust lapsest, kellest saab maailma kõige ilusam naine – need räägivad heast ja kurjast, elust ja surmast, armukadedusest ja lähisuhtevägivallast, kuritööst ja karistusest. Raamat ilmub EKSA ja EKM Teaduskirjastuse ühisväljaandena.

Ilusat suve heade raamatatute seltskonnas!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2018

KOOLIBRI Vanaema Estra võluraamat Bronek Alpius 136 lk, kõva köide

Kui Upe ühel ilusal koolivaheaja päeval nastikut päästes tema käest valusasti peopessa hammustada saab, pole tal veel aimugi, missugustesse seiklustesse ta sel kombel juhatati. Riidekirstust leitud vanaema võluraamatu kaudu avanevad salajase Nastiktaasia väravad ja poiss saab osa pöörastest sündmustest.

Bronek Alpiuse „Vanaema Estra võluraamat” esindab traditsioonilist nooremale või keskmisele koolieale mõeldud head jutukirjandust, mis noored lugejad tõelisteks raamatusõpradeks võib kasvatada.

Tunnete karussell Margit Saluste 40 lk, kõva köide

Sõna karussell iseloomustab hästi seda, mis lapse peas vaid ühe päeva jooksul võib toimuda. Tunded keerlevad ringiratast, rõõm vahetub kurbusega, see omakorda kadeduse või hoopis igavusega jne.

Margit Saluste on oma värskes lasteraamatus „Tunnete karussell” seletanud mitmesuguseid emotsioone lahti toredates pildiseeriates. Ühele tundele on pühendatud üks lehepaar ja tegelased on asetatud üpris tavalistesse olukordadesse, mida lapse elus aina ette tuleb. Peale situatsioonipiltide on iga tunde juures kujund, millisena autor ise seda tunnet ette kujutab.

Loe seda raamatut, kui tahad teha häid fotosid. Vaated Henry Carroll tõlkinud Karein Volmer 128 lk, pehme köide

Henry Carrolli järjekordne menuk selgitab sulle lihtsas keeles, kuidas pildistada erinevaid vaateid, sealhulgas maastikke, linnavaateid, arhitektuuri ja interjööri.

Raamat annab praktilisi juhiseid, kuidas jäädvustada oma lemmikvaated fotole originaalselt ja tähendusrikkalt. Millised iganes on sinu kaamera, huvid ja tase – siit leiad fotokunsti peamised põhitõed ja saad teada paljude kuulsate fotode saladused. Raamatus on 50 tuntud fotograafi tööd.

Teadmiste entsüklopeedia.

Loomade elu John Woodward tõlkinud Olavi Teppan 288 lk, kõva köide

Pilkuköitev kogupere-entsüklopeedia, mis esindab edukalt uut ajastut – paberraamatu lehitsemismugavust ja arvutigraafika visuaalset sisendusjõudu. Imelised illustratsioonid näitavad loomariiki uskumatult elavalt.

Raamat annab hea üldpildi loomariigi kujunemisest ja süstemaatikast, aga tutvustab lähemalt ka eri loomaliike ning selle suuri ja väikesi esindajaid.

Vanad head muinasjutud tõlkinud Eve Sooneste 200 lk, kõva köide

Muinasjutumaailm on nii noori kui vanu ammustest aegadest võlunud, pakkudes rõõmu ka tänapäeva lastega peredele. Raamatust „Vanad head muinasjutud” leiate 23 kõige kaunimat ja tuntumat algupärast muinaslugu illustreerituna kaasahaaravate piltidega.

Nr 3 (118) 25. mai 2018

Prantsuse kirjandusgurmee krimisõpradele ELINA VOLMER

R

ealistlik, detailne, hoogne, jõhker ja õudu tekitav – need on märksõnad, mis iseloomustavad tänapäeva menukaima prantsuse põnevikumeistri Jean-Christophe Grangé stiili. Õnneks on ka eesti keeles tema kolmele ilmunud romaanile („Huntide impeerium”, „Purpurjõed” ja „Must joon”) lisandunud uus ligi 700-leheküljeline põnevik „Reisija”. Mahukas raamat teeb krimisõbrale rõõmu – on, mida lugeda ja ei saa liiga ruttu otsa.

AINA UUED MÕISTATUSED Põnevusromaanist on keeruline kirjutada – sisu ei saa avada, sest see võtaks lugejalt ära võimaluse kaasa mõelda, eeldada, ära arvata või eksida. Grangé dünaamiline romaan on pungil täis mõistatusi ja intriige, süžee arengut on raske ette aimata – iga peatükk on justkui labürindi uus käik. Lugejana pole sul hetkekski selge, kas õnnestub labürindist välja saada, kas õnnestub pundar natukenegi lahti harutada või muutub see iga hetkega hoopis suuremaks.

Mõrvar pole etteaimatav, mõrvamotiivid pole selged. Võrdlus vene matrjoškaga on tabav – nukku avades loodad vastust või lahendust leidada, kuid ees ootab uus mõistatus.

Peategelane Mathias Freire on psühhiaater, kes hakkab haiglasse saabunud kahtlase patsiendi mälu lahti harutama ja on sunnitud selle käigus esitama küsimusi ka iseenda identiteedi kohta. Kas ta võib olla „pagasita reisija” – inimene, kes enda kohta midagi ei tea ega mäleta? Kas ta on seotud toimunud müstiliste sarimõrvadega? Kas tema enda sees on mitu isiksust? Kes on Victor Janusz, Narcisse, Nono, François Kubiela ja kas või kuidas on tema nendega seotud? Kas võib usaldada üksikut veetlevat naispolitseinikku Anaïs Chatelet’i, kes unistab tõelisest armastusest ja võitleb samal ajal oma enda mineviku luukeredega?

Vastuseid otsides tuleb põgeneda, läbida Prantsusmaa külakesed ja linnad, puutudes kokku inimestega ühiskonna erinevatest kihtidest. Peategelasega koos tekib ka lugejal tunne, et tema kannul on politsei ja „tegelased mustas”, tekib see mõnus adrenaliinilaks, mida krimkadest otsitakse. Ühes raamatus saab lugeja korraga kaks paralleelset mõrvauurimist – ühte juhib politsei, teist peategelane ise. Lugeja leiab end justkui filmis.

INTRIGEERIV JA MITMEKIHILINE Raamat on äärmiselt mitmekihiline – siin leiab kreeka mütoloogiat (iga mõrv on ühe müüdi jäljendus), psühhiaatria, inimaju, kunstnike, arstide, asotsiaalide ja eskorttüdrukute elu kirjeldust, korporatsioone teenivate eriüksuste, narkosõltlastest politseinike ja isa-poja teema käsitlemist.

Nii mõnedki väited on intrigeerivad – töö nõuab inimmaterjali, salajasteks inimkatseteks võetakse kodutuid või prostituute, mitte ei kasutata süüdimõistetuid; meditdiinilised terminid varjavad tegelikku olukorda.

FOTO WIKIPEDIA

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

2

ilmunud Hugo V. sööstab appi Sabine Zett tõlkinud Katrin Uuspõld 176 lk, kõva köide

Kes on tuttav Hugo Võsapätsi eelmiste raamatutega, see juba teab, mida oodata. („Hugo V. tegutseb” ilmus 2015 ja „Hugo V. salaplaan” 2017.) Sabine Zett on hea jutustaja. Raamatu tegevustik haarab esimesest hetkest kaasa, läbib pinge kasvu, põnevuse, ahastuse ja väljapääsu otsimise labürindi, viib uskumatult jaburate arusaamatusteni, mille lahendamiseks kõik kaalule pannakse, ning laheneb siis ikkagi mõne õnneliku juhuse läbi.

Olla ma võiksin...

Suzanne Woolcott tõlkinud Riina Turi 48 lk, kõva köide

Südametemurdja Gorjuss™ on jõudnud raamatusse, kaunisse eestikeelsesse pealekauba. Selle nukk-tüdruku looja on Šoti kunstnik Suzanne Woolcott ja ilmselt on ta tabanud midagi inimesele igavesti olemuslikku, mis tema loomingu nii lummavaks teeb ning üha uusi südameid võidab.

Suured tunded ja pisut vaoshoitud igatsuslikkus on iseloomulikud ka Gorjussi-raamatule. Suur formaat, hoolikas trükikunst ja sisendusjõulised pildid võimendavad kujundirikast vabavärssi, mille on eestindanud Riina Turi.

Metsikud naabrid Ulrika Kestere tõlkinud Ülle Kiivet 28 lk, kõva köide

Rootsis elava noore illustraatori, fotograafi ja graafikadisaineri Ulrika Kestere uus vahvate piltidega lasteraamat „Metsikud naabrid” räägib loo sellest, kuidas lahendada täiesti võimatuna näiv olukord nii, et kõik osapooled tulemusega rahule jäävad. Nauditavalt karge põhjamaise huumoriga jutustatud lugu on tõlgitud juba ka prantsuse, taani, itaalia, läti ja vene keelde.

Loomade maailm Wikipedia Prantsuse Stephen Kingiks tituleeritud Jean-Christophe Grangé on üks tuntumaid Prantsuse nüüdiskirjanikke, kes on pärjatud mitmete kirjandusauhindadega.

Grangé’le ongi omane tuua esile sotsiaalseid ja poliitilisi probleeme, töötas ta ju kaua rahvusvahelise ajakirjanikuna ning uuris ja kirjutas palju rahvusvahelisest terrorismist, poliitilisest ekstremismist, erinevatest illegaalsetest organisatsioonidest ja ühendustest. Ta pälvis oma artiklite eest nn ajakirjandusoskarid Reutersilt (1991) ja World Pressilt (1992), tegi koostööd National Geographic’ule, Paris Match’ile, Sunday Timesile. Põnev elu ja nähtud õudused andsid tohutult materjali, mida oma romaanides kasutada.

KIRJANIK LOOB LUMMAVAID ÜHENDUSI Grangé kui kirjaniku keel on lihtne, hästiloetav, laused lühikesed ja täpsed.

Tema Prantsusmaa külakeste või looduse (meri, vihm ja udu) jt kirjeldused on meisterlikud, metafoorsed ja nüansirikkad: „Tuul, meri ja öö vaidlesid linna pärast, jagades kõrvakiile ja lastes hambad käiku.”, „Telefonihelin tungis mehe teadvusesse kui põletav nool.”

Mütoloogiliste mõrvade kirjeldused on sedavõrd detailsed ja realistlikud, et võivad lugeja südame pahaks ajada.

Kuid õudu tekitavad mitte niivõrd mõrvad, kuivõrd arusaam, et probleemide eest psüühikaga pole kaitstud ükski inimene – inimaju on võimas ja tundmatu relv. Kirjaniku oskus ühendada raju põnevik, psühhiaatria ja eneseavastamise filosoofia on tõeliselt lummav.

J.-C. Grangé sulest on praeguseks hetkeks ilmunud 12 romaani, raamatuid on tõlgitud enam kui 35 keelde ja müüdud miljoneid eksemplare üle maailma.

Tahaks loota, et eesti põnevikuarmastajad saavad peatselt rahuliku kulgemisega skandinaavia krimiromaanide kõrval järgmisi hoogsaid ja õudsaid Jean-Christophe Grangé’i romaane nautida. Igal juhul tore lugemine Eestimaa suvesse!

Reisija Jean-Christophe Grangé tõlkinud Kristjan Haljak 680 lk pehme köide

Elizabeth Cranford tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 64 lk, kõva köide

Kaunite illustratsioonidega raamat tutvustab meile imelisi loomi kõikjalt üle maailma. Raamatuga saad alla laadida tasuta äpi ja vaadata enam 50 haaravat videoklippi. Nii saad loetut kohe ka oma silmaga näha ja kuulda. See loob tunde, nagu viibiksid ise metsikus looduses!

Aita oma lapsel suureks saada.

Teismeea avameelne teejuht Robert Winston tõlkinud Anneli Kritšmann-Lekštedt 256 lk, pehme köide

Lapsest noorukiks kasvamise teekond on inimese elu kõige imelisem ajajärk. Toimunud muudatused mõjutavad inimese suhtumist ja mõtlemist, meeldimisi või vastumeelsusi, tuju, unemustreid ja temperamenti.

Pole üllatav, et noore inimese tunded võivad olla ülevoolavad, tekitada võõristust ja olla etteaimamatud. Niisama emotsionaalne on ka teismelise lapse vanemaks olemine. See raamat on abiks ja toeks teismelistele ja nende vanematele, et noorukiiga oleks positiivsem ja nauditavam kogemus.

Nr 3 (118) 25. mai 2018

ilmunud Põrgupõhja uus Vanapagan A. H. Tammsaare kujundanud Tõnis Kipper 280 lk, kõva köide

Andrus Kivirähki saatesõnaga klassikalise romaani uus väljaanne. Tammsaare vanapagan pole päris seesama vanapagan, kes eesti rahvajuttudes – lihtsameelne hiid, midagi karu sarnast, tugev küll, aga püssiga inimese vastu ta ikkagi ei saa. Tammsaare Jürka on midagi hoopis enamat. Välimuselt ehtne eesti vanapagan, tuksub tema rinnus kristlikust mütoloogiast pärit saatana hing.

Jürka on tulnud maa peale õndsaks saama ja õndsaks saamisega ta ka väsimatult tegeleb.

Banaan, jääpurikas ja hädaldaja kastan Markus Saksatamm illustreerinud Urmas Nemvalts kujundanud Tuuli Aule 80 lk, kõva köide, värvitrükk

Saage tuttavaks selle raamatu tegelastega: banaani, jääpurika ning hädaldaja kastani kõrval seikleb siin veel terve rodu vähem või rohkem kummalisi tegelasi. Kadi on hädas paha nööbiga, robotid peavad jõule, ninad korraldavad hoolimata nohusest hooajast kokkutuleku... Vahvad pildid joonistas Urmas Nemvalts.

Siidikaupmehe tütar Dinah Jefferies tõlkinud Epp Aareleid kujundanud Margit Randmäe 408 lk, kõva köide

Haarav lugu süngetest saladustest, õdedevahelisest rivaalitsemisest ja kõikevõitvast armastusest koloniaalajastu Vietnamis. 18-aastane segapäritolu Nicole elab oma kauni õe Sylvie varjus ning peab hoolitsema pisikese siidipoe eest Hanoi vietnami kvartalis. Ent piirkond kihab mässulistest, kes on nõuks võtnud iga hinna eest kukutada Prantsuse ülevõim.

Ema, kes armastas kaua magada Sandra Heidov kujundanud Tuuli Aule 136 lk, kõva köide

Erika, 38-aastane tavaline naine, ihkab aega, mis kuulub ainult talle. Ta loodab elust ja õpetajaametist välja puhata eelseisval koolivaheajal, tahab lihtsalt piisavalt aega, et magada. Aga aeg ilmutab ennast Erikale mitmes vormis ja sunnib küsima, kas pool elust on juba möödas või alles ees. Vaheajanädalal tuleb rumala eksituse tõttu ka ootamatu külaline.

Nõia surm M. C. Beaton tõlkinud Ragne Kepler küljendus ja makett Villu Koskaru 244 lk, pehme köide sari „Šoti kriminullid” sarja kujundus Jüri Jegorov

Hamishi puhkus Hispaanias ei läinud hästi, aga koduses Lochdubhis on asjad veel halvemini: kurjust on tunda lausa füüsiliselt. Räägitakse, et äsja alevikku kolinud Catriona Beldame on pesueht nõid, tema nõiakunsti on saanud tunda paljud. Hamish ei usu muidugi silpigi mustast maagiast, aga ometi tundub talle peale pandud needus töötavat. Ja kes pagan käskis Hamishil kõva häälega kuulutada, et lööb Catriona maha?!

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Raudmees pilve piirilt MIHKEL MÕISNIK

O

ma 30 aasta jooksul Iron Maideni käilakujuna on Bruce Dickinson olnud rokkar, piloot, vehkleja, filmitegija, ettevõtja, raadiosaatejuht, kirjanik, vähist paranenu ja ilmselt veel midagi, mis otsekohe meelde ei tule. „Mida see nupp teeb?” on tema märkimisväärselt kirju senise elu kroonika ja kokkuvõte.

Tänavu 60. sünnipäeva tähistav Dickinson kirjutas selle raamatu, erinevalt väga paljudest teistest staaridest ja staarikestest, algusest lõpuni ise. Ja hästi kirjutas, tema tekst mõjub äärmiselt ausalt ja tõmbab lugeja kaasa juba esimestest lõikudest. Oma eraelust ta kuigi palju ei räägi, aga ega fännid seda väga ootagi, ikka tema hiilgav karjäär ja juhtumised selle serval on need, mida pigem oodatakse. Ja seda Dickinson ka pakub. Ta meenutab kõike algusest peale, esimesi katsetusi, Samsoniga liitumist ja lõpuks läbimurret Iron Maideni lauljana.

METALNE KEERISTORM Sealt edasi on ta elanud keset keeristormi, mis toob kaasa küll kuulsust ja rikkust, aga ka stressi küll lauluhääle säilimise, küll tülide pärast Steve Harrisega selle üle, kus peaksid laval asuma mikrofonid ja monitorid. Lõbusad lood bändielust vahelduvad süngematega, nagu näiteks maailmapilti muutev kontsertreis sõjast räsitud Sarajevosse. Ta meenutab ka lugusid Maideni plaatide sünnist, millest saame samuti aimu bändis valitsenud pingete allikate kohta.

Dickinsoni tee läks mõni aeg tagasi Iron Maidenist lahku, ta salvestas mitu edukat sooloalbumit, kuid liitus hiljem bändiga uuesti. Saame teada, et kui Maiden oli pausil, polnud kaugel ka heavy metali „kolme tenori kontsert”, kus oleks osalenud Ronnie James Dio, Rob Halford ja Dickinson. Mänedžer Rod Smallwood tahtis küll Dio asemele Queensryche’i lauljat Geoff Tate’i, aga kohtumine, kus Dickinson ja Tate enam-vähem kõiges eri meelt olid, otsustas selle projekti saatuse.

KIRGLIK HARRASTAJA Dickinsoni teine suur armastus on lennundus. Pärast piloodilitsentsi oman-

ilmumas Viies aastaaeg N. K. Jemisin tõlkinud Sash Uusjärv kujundanud Tõnis Kipper 376 lk, pehme köide

Peaaegu üheaegselt toimub kaks kohutavat sündmust.

Vaikses asulas õpetajana töötav Essun avastab koju tulles, et tema abikaasa on surnuks peksnud nende pisipoja ja röövinud tütre.

Võimas kättemaksuhimuline orogeen rebib kaheks terve Rahu kontinendi. Hiiglaslikust kraatrist õhku paiskuvad tuhapilved katavad taeva, saabuv viies aastaaeg võib kesta kümneid aastaid. Sadu. Isegi tuhandeid. Essun on sunnitud vaatama tagasi minevikku. Ja maailma lõpp teda ei heiduta. Ta asub teele.

FOTO: MARKO MUMM/EKSPRESS MEEDIA/SCANPIX

3

Ebaharilik šrift Tom Hanks tõlkinud Jana Linnart kujundanud Angelika Schneider 448 lk, kõva köide

Tormihoiatus. Dickinson Iron Maideni kontserdil 2017. aastal.

damist on laulja oma armastusele kõrguste ja taeva vastu rohkesti kasutust leidnud. Raamatus on väga palju lennulugusid, olgu siis seikluslikest reisidest väikelennukitega, pilooditööst kommertslendudel või Iron Maideni tuurilennuki tüürimisest igasse maailma nurka.

Kirg ja hobile pühendumine on raamatus korduv teema. Dickinson ei tundu suutvat teha midagi niisama, möödaminnes. Ikka sukeldub ta millessegi ülepeakaela, püüdes saada selles nii heaks kui vähegi võimalik. Just nii juhtus ka vehklemisega, mille õppimiseks ta palkas maailmaklassi treenereid ja veetis harjutades lugematuid tunde.

Samasugust keskendumist ja pühendumist näeme ka tema mõne aasta taguses võitluses vähiga. Ta kuulis kellestki, kes oli samast haigusest paranenud, lubas seda teha kiiremini ja saigi tõepoolest hakkama, kurtmata kordagi ravi keerukuse ja valulikkuse üle.

ERAELU ON ERAELU Kõik, mida Dickinson on otsustanud selles raamatus jagada, on valgustav, huvitav ja põnev. Pea täielikult jääb aga puudutamata tema eraelu. Kuigivõrd on siiski juttu raskest lapsepõlvest, nimelt ei elanud ta esimestel eluaastatel koos oma vanematega ning õppis hil-

jem perest eemal internaatkoolis. Aga oma naistest, suhetest ja lastest ei kirjuta ta mitte midagi. Järelsõnas mainib ta lihtsalt lakooniliselt: „Kirjutamist alustades tegin isikliku juhtimisotsuse. Minu ja kõigi teiste sünnid, abielud ja lahutused jäävad välja.”

Seda otsust tuleb tunnustada. Võibolla oleks raamat sellest saanud mõnes mõttes põnevam, aga samas ka märksa pikem, ja see poleks loetavusele enam hästi mõjunud, praegusedki ligi 400 lehekülge nõuavad omandamiseks parasjagu (tõsi küll, väga hästi veedetud) aega. „Mida see nupp teeb?” on kaasakiskuv lugemine mehelt ja mehest, kes on märksa rohkem kui tüüp, kes laulab Iron Maidenis. Dickinson tundub olevat äärmiselt meeldiv inimene ning jutustab oma lugusid just nii, nagu keegi, keda sa tahaksid endale sõbraks.

Mida see nupp teeb?

Autobiograafia Bruce Dickinson tõlkinud Olavi Teppan 360 lk kõva köide

Kurr-murr, mjau, näu?

SASH UUSJÄRV

O

led kunagi mõelnud, mida su kass sulle öelda tahab?

Kassid ei näu, kähista ega urise suvaliselt, vaid alati kindlal eesmärgil. Ja need häälitsused võivad kanda olulisi sõnumeid – olgu siis meie või teiste kasside jaoks.

Susanne Schötz on teinud kassikõne koodi murdmisel ära suure töö. Ta töötab professorina Lundi ülikoolis Rootsis, kus tema juhitud pikaajaline uurimisprogramm on tõestanud, et kassid kasutavad tõepoolest vokaalset suhtlust nii omavahel kui ka oma inimestest kaaslastega suheldes. Inimeste ja kasside vahelise häälkommunikatsiooni strateegiate mõistmine võib avaldada tohu-

tut mõju sellele, kuidas me oma lemmikutega suhtleme ning parandada arusaamist inimeste ja loomade vahel mitmes vallas, nagu näiteks veterinaaria, varjupaigad ja treenimine. „Inimene ja kass, kaks liiki, üks keel, mis ehitab silla nende kahe liigi vahele – kas selline asi on üldse mõeldav?” mõtiskleb autor. „Teadusel pole sellele küsimusele – vähemalt seni veel – mingit vastust. Kuid paljud kassiomanikud on kindlalt veendunud, et just nende kass oskab rääkida. Ka mina ei lase end heidutada ning väidan: no muidugi ta oskab rääkida! Aga samas on minus ka kübeke teadlast. Ja tema sõnab, et siin on tegemist teesiga, mida ma alles kavatsen uurima hakata! Seega pole mingi ime, et ma võtsin kätte ja hakkasin teesi „Kassidel on keel” tea-

duslikult tõestama – ja seda omaenda eriala, foneetika, vahenditega.” „Kasside salajane keel” pakub teile kiirkursust kasside foneetikasse. Autor annab täieliku ülevaate kaslaste häälitsustest ja selgitab, mida need erinevates olukordades võivad tähendada. Lisaks leiad siis hulga praktilisi nõuandeid, kuidas oma kassi paremini mõista.

Kasside salajane keel Susanne Schötz tõlkinud Elina Adamson kujundanud Ruth Laasi 224 lk, kõva köide

Neil erinevatel koomilistel, sooja pilguga inimese sisse vaatavatel lugudel on üks ühine nimetaja: kirjutusmasin.

Mõnes neist on sellel väiksem roll, mõnes suurem. Kirjutusmasin esindab paljudele teatavat käsitööoskust, ilu ja isikupära, mida on moodsas maailmas aina raskem ja raskem leida. Ometi on Tom Hanks neis lugudes selleni küündinud, just samasugusel tagasihoidlikult tundlikul moel nagu oma filmirollides.

Lase lehtliilial kasvada George Orwell tõlkinud Maria Lepik kujundanud Villu Koskaru 272 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

1930. aastate Londoni vaeste ja rikaste elust kõneleva romaani peategelane, romantilise meelelaadiga Gordon Comstock otsustab astuda vastu rikkuse ja staatuse üleüldisele kummardamisele. Jättes tasuva töö reklaamibüroos, ei oska ta aimatagi, kui keeruline ja masendav elu vaesuses, isegi vabatahtlikult valitud vaesuses tegelikult on. Just nagu „Pariisi ja Londoni heidikud”, tugineb seegi romaan Orwelli enda kogemustele.

24 tundi Vana-Roomas Philip Matyszak tõlkinud Martin Kirotar 272 lk, kõva köide

Käesolev raamat toob meieni ühe päeva Roomas ja viib meid 24 tunniks linnaelanike seltskonda. Igal tunnil kohtume uue roomlasega, senaatoritest orjadeni, preestritaridest prostituutideni, vahimeestest pesunaisteni. Õpite ühe päevaga tundma Rooma tõelist palet, abiks linna tähtsaim ressurss – inimesed.

Krüptoraha Bitcoin, Ethereum, plokiahel ja ICO ja palju muud Julian Hosp tõlkinud Kadri Mäger kujundanud Villu Koskaru 120 lk, kõva köide

Unistus paremast maailmast on innustanud inimkonda aegade algusest.

Krüptomajanduse peaideoloogidele on uus süsteem tee võimaliku utoopia poole, milleks on plokiahelal põhinev parem ja õiglasem maailm. Raamat annab võimaluse aru saada põhilistest krüptomajanduse tehnilistest funktsioonidest ja võimalustest. Eesmärk on õppida tundma krüptovääringu allsüsteeme – seda esimest väljundit kogu krüptomajanduse süsteemis.

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS koostanud ja toimetanud Riho Altnurme 21 autorit 390 lk kõva köide

Inimeseks olemise üks oluline tahk on religioon, mis on kujundanud ühiskondi ja kultuure üle kogu maailma. Eesti pole siin erand. Meid ümbritsev usuelu ja kirikud äratavad küsimusi – miks on meie kaasmaalaste usulised vaated ja kombed just sellised, nagu need on? Eesti kirikuja religioonilugu heidab ajas tagasi vaadates valgust tänase usulise olukorra kujunemisele.

Ajaloo, arheoloogia, folkloristika, keeleteaduse, religioonisotsioloogia ja teoloogia asjatundjatest autorite kõrgkooliõpik tutvustab kristluse ajalugu Eestis laiemas religiooni- ja kultuuriloolises ning ühiskondlikus kontekstis, kasutades uusimaid uurimistulemusi.

Penthesileia.

Homburgi prints Friedrich Heinrich von Kleist tõlkinud Mati Sirkel 432 lk pehme köide sari „Maailmakirjanduse tõlkevaramu”

Väljaanne sisaldab Saksa klassiku Heinrich von Kleisti (1777–1811) kaalukaimad draamateosed. „Penthesileia” on lugu sellest, kuidas amatsoonide kuningannal armastuses Achilleuse vastu läheb Trooja sõjas

kaotsi piir surma ja armastuse vahel, nii et pärast Achilleuse tapmist ja hulluses rüvetamist ei jää tal muud üle, kui armastatule järgneda. „Homburgi prints Friedrich” on Kleisti viimane teos, mis käsitleb konflikti kuurvürstliku riigitarkuse ja uljaspäise printsi küll hästi lõppenud allumatuse vahel ajaloolises Fehrbellini lahingus.

Surma mõistetud prints saab jagu surmahirmust ja möönab, et on karistuse ära teeninud, mispeale kuurvürst talle andestab. Tõlkele on lisatud Stefan Zweigi essee Kleistist ning tõlkija järelsõna.

Eesti-vene kultuuriruum Ljubov Kisseljova 376 lk kõva köide

Tartu Ülikooli vene kirjanduse professor Ljubov Kisseljova on põline tartlane, kelle elu on alates 1967. aastast olnud seotud ülikooliga.

18.–19. sajandi vene kirjandust ja kultuuri uurides hakkas ta põhjalikumalt tegelema eesti-vene kultuurikontaktidega ning nende uurimuste põhjal ongi sündinud käesolev raamat. Detailsemad üksikkäsitlused moodustavad raamatus mitu tervikut: suuremad peatükid on pühendatud vene ajaloo kajastumisele Jaan Krossi teostes, Vene impeeriumi ja eesti rahvusliikumise seostele, Liivimaa ning eriti Tartu eripärale vene pilgu läbi, „iseäralikule baltisakslasele” parun Georg von Rosenile ning Juri Lotmanile. Eesti-vene kultuuriruumi eripära näeb autor semiootilises hulgikeelsuses ja sellele omases väsimatus kultuuriehituses.

eesti raamat ilmunud Küprose kibedad sidrunid Lawrence Durrell tõlkinud Jaan Sudak 256 lk, pehme köide

Inglise kirjaniku ja rännumehe 1957. aastal ilmunud raamatut peetakse tänaseni parimaks Küprose tutvustuseks. Teos annab ülevaate saare mitmetahulisest ja paljude rahvaste loodud ajaloost, kultuurist, loodusest ja eluolust. Selle muudavad eriti haaravaks saareelanike arvukad värvikad portreed. Durrelli loodud tegelased on inimesed oma ajastus, kuid samas ka ajatud karakterid, mis aitavad ka nüüdisaegsel lugejal küproslasi paremini mõista.

Maailma kauneim paik Uus-Meremaa Dieter Kreutzkamp tõlkinud Ruth Kivastik 224 lk, pehme köide

Kreutzkamp leiab, et maailma kauneim paik on Uus-Meremaa. See on saaremaailm tihedate põlismetsade, jäiste mäenõlvade, kaunite mererandade, imeilusate järvede, vahutavate jõgede ja üksildaste teedega. Rattaga, jalgsi ja hobuvankril matkas autor koos naise ja väikese tütrega selles paradiisis maakera kuklapoolel, imetledes ürgset loodust ja nautides saareelanike ääretut külalislahkust ja sõbralikkust.

Talv Mallorcal George Sand tõlkinud Krista Kiin 224 lk, pehme köide

Mallorca on saar, mille loodus on otsekui roman-

tilistes romaanides: kõrged sinetavad mäed, sügavad orud, apelsinisalud ja kloostrivaremed. Ent ka külalislahkusetud ja ükskõiksed kohalikud ning etteaimamatud loodusjõud. Nii mitu palet on sel võlusaarel, kus kõik näib esmapilgul maaliline, alustades talupoja onnist kuni räbaldunud põngerjani. George Sandi kirjeldust Mallorcast ja puhkusest Frédéric Chopiniga peetakse tänini parimaks käsitluseks sellest saarest.

Ilmumas Prospero saar.

Teejuht Korfu maastike ja tavade juurde Lawrence Durrell Ilmub juunis

Korfu, peaaegu tuhande aasta pikkuse idüllilise, ent samas verise ajalooga Joonia mere saar, on Lawrence Durrelli näol endale täiusliku kroonikakirjutaja leidnud. Durrell on poeet, keda iseloomustab poeedile omane tundlikkus, kes on üdini humanist, inimloomuse märkamisel terava pilguga ja kelle suhtumist möödunud aegadesse iseloomustab õpetlasele omane aukartlikkus. Kirjanik annab saarel valitsevat atmosfääri edasi emotsionaalselt ja võimsate pintslitõmmetega, tekitades lugejal soovi saare poole teele asuda.

Raamat on üles ehitatud päeviku vormis; sellesse on pikitud killukesi saare ajaloost ja isiklikke kogemusi, mida vürtsitab kohavaim. Suurepärane lugemismaterjal kõigile, kes armastavad Kreeka saari.

Nr 3 (118) 25. mai 2018

4

Pedagoogilisest psühholoogiast KARMEN TRASBERG

ja õpimotivatsiooni kujundamine, distsipliini kindlustamine ning õpitulemuste väljaselgitamine ja hindamine. Eraldi peatükk on pühendatud loovusele ja andekusele.

Lisandväärtust annab hariduslike erivajadustega õpilaste õpetamist käsitlev peatükk. Siit leiab lugeja abi õpiraskustega, intellekti- või keelepuudega, aktiivsus- ja tähelepanuhäirega, autismispektri häirega, kuulmis- või nägemispuudega laste kasvatamisel ja õpetamisel. Selle spetsiifilisema osa kirjutamiseks on Edgar Krull kutsunud appi eripedagoogid.

Heale õpikule kohaselt toetab teksti liigendatus ja detailne sisukord selle kasutamist käsiraamatuna, isikunimede- ja aineregister teevad huvipakkuva materjali leidmise kiireks ja hõlpsaks. Autori, sisu- ja keeletoimetajate hea koostöö avaldub ilusas ja kergesti jälgitavas eesti keeles.

FOTO ERAKOGU

Eesti kirikuja religioonilugu

Tartu Ülikooli haridusteooria lektor

V

iimased kaks kümnendit on pea iga õpetajaks õppija töölaual Edgar Krulli pedagoogilise psühholoogia käsiraamat.

See ilmus esmakordselt 2000. aastal ning oli omas ajas täiesti uus nähtus, kus parimate USA ja Lääne-Euroopa pedagoogikaõpikute eeskujul avati teemat läbi teooria ja praktiliste näidete dialoogi. Pedagoogilise psühholoogia teema aktuaalsust ja õpiku mõju näitab see, et õpik oli aastaid üks kõrgema laenutuste arvuga eestikeelseid teaberaamatuid linna- ja maaraamatukogudes.

Samuti on õpik üks enimtsiteeritud eestikeelseid allikaid pedagoogikatudengite lõputöödes. See on teeninud väärikalt nii üliõpilasi, õpetajaid kui ka kõiki teisi huvilisi, sh emasid-isasid, kes on oma pedagoogilise psühholoogia alaseid teadmisi iseseisvalt arendanud. Äsja täienes Eesti õpikuvaramu uue ja täiendatud versiooniga: Tartu Ülikooli Kirjastus andis välja Edgar Krulli „Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatu” 3. väljaande, mis on varasematega võrreldes põhjalikult ümber töötatud ja täiendatud ning saanud ka uue kujunduse. Paralleelselt õpiku kirjutamisega on autor nii tekste kui ka praktilisi näiteid saanud oma loengutes testida. Nagu väidavad õpiku retsen-

Edgar Krull Vatikanis Püha Peetruse basiilika tornis.

sent (Urve Läänemets) ja toimetajad (Hiie Asser ja Rain Mikser), on tegemist komplekse tervikkäsitlusega valdkonnast. Hindamatu väärtus on õpikul eestikeelse haridusterminoloogia hoidmises ja edasiarenduses.

Raamat on kasutatav õpikuna pedagoogilise psühholoogia kursuse õppimiseks, aga ka käsiraamatuna nii algajale kui ka kogenud praktikule. Teemadest on käsitletud kõik peamised valdkonnad, mida õpetaja, kasvataja, lapsevanem vajab lapse arengu ja õppimise toetamiseks.

Siia kuuluvad: lapse tundmine (tema vaimne, sotsiaalne ja füüsiline areng), õppe- ja kasvatustöö eesmärgistamine, kavandamine, meetodite valik, õpioskuste

Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat 3. täiendatud ja ümbertöötatud väljaanne Edgar Krull 742 lk kõva köide

WWW.EESTIRAAMAT.EE

„Saareraamatu” sari täienes

B

ill Brysoni „Ülestähendusi väikeselt saarelt” juhatas sisse uue ajastu reisiraamatute ajaloos.

Tema teosed on nutikad, teravmeelsed, meelelahutuslikud. Autorile pakub siirast huvi, kuidas ja miks inimesed elavad ja ta suudab ka kõige suvalisemas kohas midagi erakordselt köitvat leida ning lugejale põnevaid ja ootamatuid infokilde pakkuda. Kes veel viitsiks kokku lugeda, kui palju on Londonis tänavaid, millised kohanimed on kõige populaarsemad ja milliseid võib kõige kentsakamaks pidada.

Raamat on tõlgitud paljudesse keeltesse ja seda on müüdud üle miljoni eksemplari. Britid ise leiavad, et „Ülestähendusi väikeselt saarelt” võtab nende olemuse kokku paremini kui ükski teine reisiraamat seda teinud on.

Bryson kirjutas selle teose 1995. aastal, vahetult enne naasmist USAsse, kust ta pärit on, otsustades enne lahkumist talle enam kui kakskümmend aastat koduks olnud riigis hüvastijäturingreisi teha.

Ta alustab oma teekonda Doverist, kus ta 1973. aastal esimest korda Suurbritannia pinnale astus; põikab oma retkel läbi Holloway vaimuhaiglast, kus ta kunagi oma naisega kohtus; külastab paljusid huvitavaid piirkondi ja jõuab lõpuks välja Šotimaa kirdepoolsesse tippu. Ta liigub bussi ja rongiga ühest linnast ja pubist teise, naerab nii oma teel kogetu kui ka iseenda üle ja juhib talle omase, sageli lõikava sar-

FOTO: WIKIMEDIA

ilmunud

WWW.TYK.EE

Brysoni arvates oli Stonehenge’i ehitamise taga olnud inimene ülikõva motiveerija.

kasmiga tähelepanu sellele, mida britid, kes nimetavad Brysonit oma rahvuslikuks aardeks, ise märgata ei oska, ei taha või ei viitsi.

Bryson läheneb ka tuntud kohtadele täiesti uue ja värskendava nurga alt.

Näiteks Stonehenge’i kohta kirjutab ta nii: „Iga hiiglasliku kivisamba lohistamiseks läks tarvis 500 inimest ja veel 100 sibas ringi ja paigaldas rullikuid.

Mõelgem korraks sellele. Kujutage endale ette, kuidas te räägite 600 inimesele augu pähe, et nad aitaksid teil 50 tonni kaaluvat kivikobakat 28 kilomeetrit mööda maastikku lohistada ja selle püsti punnitada ning seejärel ütlete neile: „No nii, poisid! Veel 20 samasugust kivi, siis mõned pealiskivid ja lisaks kuluks ehk ära ka paar tosinat kena sinist kiltkivi Walesist...”

2003. aastal pöördus Bryson tagasi Ühendkuningriiki ja sai 2015 Briti kodakondsuse. Sellele eelnenud ring-

SARI „SAARERAAMAT” Sarjas toome lugejani reisiraamatuid, mille autorid kutsuvad meid kaasa imaginaarsele retkele huvitaval saarel. Sarja valime teoseid, mis kuuluvad reisikirjanduse kullafondi ja pakuvad lisaks reisielamustele ka lugemisnaudingut, aitavad nähtu kirjeldamise kõrval kultuuriloolisi detaile avada ja saareelanike mõttelaadi tutvustada. Sest saared on just sellised kohad, kus erinevad elusaatused kohtuvad ning omavahel põimuvad.

sõidust mööda Suurbritanniat sündis reisiraamat „The Road to Little Dribbling”, mida võib lugeda raamatu „Ülestähendusi väikeselt saarelt” järjeks.

Ülestähendusi väikeselt saarelt: ameeriklane Suurbritannias Bill Bryson tõlkinud Piret Lemetti 352 lk, pehme köide sari „Saareraamat”

5

Nr 3 (118) 25. mai 2018

WWW.TLU.EE

TALLINNA ÜLIKOOLI KIRJASTUS

ÜLLAR PETERSON

L

iibanoni-Ameerika kirjanik, luuletaja ja kunstnik Khalil Gibran (1883–1931) on üks kuulsamaid tänapäeva araabia kirjanikke, kelle tosin araabiakeelset ja paarkümmend ingliskeelset teost, mis on mõjutatud sufismist ja bahaismist, kuuluvad maailmakirjanduse kullafondi. Khalil esindab kultuurilist dualismi, ta püüdis leida tasakaalu ida ja lääne, ameerikaliku progressi, materiaalsuse, individualismi ja vabaduse idee ning idamaise tundlikkuse vahel.

Araabia maailmale on Khalil peamiselt tuntud tundliku luuletaja ja sensuaalse sõnaseadjana, läänemaailmale aga pigem filosoofi ja ühiskonnakriitikuna, mis teeb kokku läänest hästi aru saava ja selle väärtusi hindava eksootilise idamaalase.

1912. aastal ilmunud „Murtud tiivad” on pikim Khalil Gibrani kirjutatud araabiakeelne jutustus, millele on nüüdisaegsest araabia kirjandusest ilult, kujundlikkuselt ja tundlikkuselt võrdväärset raske leida. Romaan on ühelt poolt kaunis tüüpiline RomeoJulia lugu, teisalt aga keerukaid kujundeid täis keeleuuenduslik teos. Erinevalt varasemast araabia kirjandusest on „Murtud tiivad” vaba retoorilisest ülevusest. Mõjusalt sätitud sõnade peamine eesmärk on sõnumis, mitte selle vormis.

Tallinna Ülikooli arabistika professor Otto Jastrow iseloomustab romaani järgmiselt: „Araabia kirjanikuna lõi Gibran uue stiili, mis on lihtne, ent emotsionaalselt jõuline ja ülimalt poeetiline. Võimatust armastusest kõnelev „Murtud tiivad” toob esile omaaegse Liibanoni kristlaste ühiskonna jäiga sotsiaalse struktuuri, mis eitas indiviidi õigust isiklikule õnnele. Peateemaks armastus ja ühiskonnakriitika, on „Murtud tiivad” üks esimesi modernseid araabia romaane.”

Teose sisuks on noormehest minategelase (Khalili) veste sellest, kuidas teda tutvustatakse oma isa noorusaegsele sõbrale, kelle tütresse Selma Kara-

ALLIKAS WIKIMEDIA COMMONS

Modernne araabia armastusromaan

Autoportree muusaga. Khalil Gibran. 1911.

messe nooruk sedamaid ennastunustavalt armub. Selma vastab noormehe tunnetele samaga, kuid linnas suurt mõjuvõimu omav peapiiskop on selle kena ja rikkaliku kaasavaraga tüdruku juba välja valinud oma pahelisele vennapojale. Selma isa on sunnitud sellisele nõudele järele andma ning järgneb kahe armastaja traagiline lugu, mille lõppmängu määrab saatusele alistumine.

Romaani keskne emotsioon on vaim-

se ärkvelolu püüdlus ja mässumeelsus, see on varajases loominguetapis paberile pandud kirjanduslik eksperiment ja samas noorusaegse terava protesti ere väljendus: „Kes oma käega tule surmab enda hinges – on tema uskmatu taeva ees, mis inimeses süüdanud on eluleegi.

Tõde vaenava valskuse abimees ning kaasosaline süütu vere valamises on see, kes kannatades talub ebaõiglust ega tõuse üles rõhumise vastu.”

Khalili loomingus avaldub eriti tera-

valt antiklerikaalsus. Nagu ta ise sõnastab, polnud Jeesuse eesmärk mitte institutsioonide, vaid inimese hinge ülesehitamine. Teine korduv teema Khalili loomingus oli naiste olukord idamaades ning sealne sotsiaalne ebavõrdsus. Mõlemale probleemile leidub arvukaid viiteid „Murtud tiibades”, mis on Khalil Gibrani loomingust tugevaima sotsiaalse sõnumiga. Raamat kujutab endast vaimulike ja religioossete institutsioonide vastast rünnakut ning sai Liibanoni ja araabia maailma vaimulike ja ka kõigi konservatiivide terava kriitika osaliseks. Samas leidis see üllatavalt laia ja positiivse vastukaja toonaste araabia kirjanduskriitikute poolt. Teose teine sotsiaalne sõnum – idamaiste naiste allasurutud olukord – kätkeb endas ka hoiatust toona juba alanud emantsipeerumisega kaasnevate ohtude eest, rõhutusega, et sotsiaalmajandusliku arenguga peab lahutamatult kaasas käima vaimsuse poole pürgimine.

Khalili peetakse emotsionaalsete, ettekujutlusvõimet avardavate metafooride meistriks iseloomustamaks armastust, ilu, õigust ja õiglust, headust ja kurja. Raamatu pealkiri ja selle keskne sümbol on murtud tiibadega lind. See kujund kordub kirjutises kuuel korral, tähistades alistumist saatusele: „Oo Issand, ole kaastundlik, tee tugevaks Sa kõik murtud tiivad.” Saatuse eest ei saa põgeneda, kui see on juba kellegi tiivad murdnud: „See armastust ja tüünust kätkev hea uus ilm – ei mina seda vääri ega ole minul jaksu kannatada välja selle rõõmusid ja meeldivust, sest on ju murtud tiibadega linnu osaks hüplemine kaljukamakate vahel, ta ei suuda ilmaruumis uhkeil siivul lennelda”.

Murtud tiivad Khalil Gibran tõlkinud Üllar Peterson 143 lk pehme köide

Aimeraamat arvutitest ja nende eduloost ENN TÕUGU

R

aamat „Arvutid, küberruum ja tehismõistus” tutvustab arvutite ja nendel põhineva infotehnoloogia tormilist arengut, eeldamata lugejalt matemaatilisi või tehnilisi eelteadmisi. Raamatu alguses on siiski mõningad valemid ja skeemid, mis selgitavad seda, kuidas arvuti protsessor arvude ja teiste andmetega tehteid teeb.

Samuti on küllaltki lihtsalt selgitatud andmetena esitatud programmi imepärast muutumist arvutile arusaadvaks ja täidetavaks algoritmiks. Arvuti toimimise põhitõdede tundmine võiks olla igale inimesele kasulik: nendele teadmistele põhineb nii arusaamine sünd-

mustest, mis toimuvad interneti põhjal tekkinud küberruumis, kui ka ennustamine, kas ja kuidas võivad arvutid saada inimesest targemaks.

Raamatust saab teada, kuidas arvutid olid alguses paljas riistvara, kuidas matemaatikud alahindasid tarkvara ja selle keerukust ning miks nooremad põlvkonnad ei imesta, et nutitelefoni sisse mahub vabalt ära varem tervet arvutisaali enda alla võtnud arvuti Minsk 22 (seda muidugi funktsionaalselt, mitte materiaalselt).

Oleme tänapäeval just praegu toimuva infotehnoloogilise revolutsiooni tunnistajad. Me ei tea, kuhu tehnikas ja ühiskonnas toimuvad muutused välja viivad. Arvatakse isegi, et arvutid võtavad peagi inimeste üle võimu. Iga-

tahes pole infotehnoloogia põhjustatud suured muutused ühiskonnas veel lõppenud. Nendega arvestamiseks on igaühel kasulik mingil määral mõista muutuste tehnilist tagapõhja kas või kõige üldisemal tasemel. Selles püüabki raamat lugejat aidata. Arvutite kõrval on raamatus ka küberruumile ja tehismõistusele pühendatud osad.

Seda raamatut saab aga lugeda ka lihtsalt kui arvutite ja nende rakenduste ajalugu. Sel juhul näeme, et arvutite konstrueerimine sai alata siis, kui matemaatikute avastused algoritmide, info esituse ja loogika vallas olid selle ette valmistanud. Elektroonika ja pooljuhttehnoloogia kiire areng võimaldas möödunud sajandi keskpaigast alates arvutite töökiirust suurendada mõne-

ilmunud Infoteadused teoorias ja praktikas Sirje Virkus, Aira Lepik, Elviine Uverskaja, Tiiu Reimo, Silvi Metsar, Raivo Ruusalepp, Aile Möldre ja Merle Laurits 726 lk, kõva köide

Esimene eestikeelne infoteaduse kõrgkooliõpik on valminud eesmärgiga käsitleda infoteaduse olulisemaid teemavaldkondi ja luua kontekst infoteaduste mõistmiseks. Õpik loob üldise arusaama infoteadusest ning selles esitatud mõisted aitavad kaasa eestikeelse erialase terminoloogia ühtlustumisele. Raamat on mõeldud nii üliõpilastele kui ka infospetsialistidele, raamatukogutöötajatele, infotehnoloogidele ja teistele.

Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?

Katrin Tiidenberg 363 lk, pehme köide

Kas sotsiaalmeedia on ainult teismelistele? Ega ükski mõistlik inimene vist selfisid ei postita? „Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat?” on esimene eestikeelne sissevaade interneti-, ja sotsiaalmeediauuringutesse. Raamat selgitab paeluvalt ja mõistetavalt võrgutehnoloogiast vahendatud inimsuhtluse ja minaloome erinevaid tahkusid, põimides põnevate originaaluurimuste andmeid rahvusvaheliste uuringute asjalike tõlgendustega. „Ihu ja hingega internetis” on mõeldud kõigile, keda huvitab inimeseks olemine tänases digitaalselt rikastatud elukeskkonnas.

Pärast lõplikkust.

Essee sattumuslikkuse paratamatusest Quentin Meillassoux tõlkinud Anti Saar 231 lk, pehme köide

Selles teoses on prantsuse uue põlve filosoofi Quentin Meillassoux’ (s 1967) eesmärk ületada Immanuel Kanti postuleeritud tunnetuslik lõhe inimese ja maailma vahel, liikuda kaugemale inimlikust „lõplikkusest”. Meillassoux’ hinnangul põhineb kogu Kantijärgne filosoofia korrelatsionismi ideel ja tema siht on korrelatsionismist loobuda. Selleks toetub ta astrofüüsikute, geoloogide ja paleontoloogide tööle, kes uurivad Maa ajalugu enne inimese teket, st enne kui inimesel tekkis suhe maailmaga. Kuid lisaks inimese ja maailma vahekorra revideerimisele, pakub ta välja uue käsituse maailma toimimisest.

Niinimetatud kurjus.

Agressiooni looduslugu kümnest kuni saja miljoni miljardi tehteni sekundis. Tarkvara andis arvutitele paindlikkuse, millele järgnes nende kasutusvaldkonna oluline laienemine, nii et tänapäeval on raske leida valdkonda, mida arvutid poleks mõjutanud.

Arvutid, küberruum ja tehismõistus.

Noppeid arvutite imepärasest eduloost Enn Tõugu 195 lk, pehme köide

Konrad Lorenz tõlkinud Mari Tarvas 304 lk, pehme köide

Kui olete tähelepanelik vaatleja ja teiste liikide toimetamist nende endi oludes jälginud, siis teate, et kokkupõrked on organismide elus siiski võrdlemisi harvad. Jutt pole sellest, mil üks sööb teist kui oma loomulikku toitu. Vaatluse all on pigem küsimus kaaslastega kaklemisest või isegi ehk lihtsalt teise tõrjumisest. Lorenz uurib, kuidas see on kujunenud, millal see liiale läheb, kuidas seda pärsitakse ja kui palju on sel seoseid inimeste agressiivse käitumisega. Konrad Lorenz oli üks loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid ja Nobeli preemia laureaat. „Niinimetatud kurjus” (esmatrükk 1963) on üks tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid.

ilmunud Kes teab Ike Volkov 192 lk, pehme köide

WWW.VARRAK.EE

Nr 3 (118) 25. mai 2018

Loomade armuelu Katharina von der Gathen, Anke Kuhl tõlkinud Piret Pääsuke 144 lk, kõva köide

Raamat koosneb 69 lühijutust, mis põhinevad autori enda elu ainetel. Tekstid on seotud bänditegemise, arhitektuuri, eraelu ja muuga, mis on Ike Volkovit kui inimest kujundanud ning elus edasi viinud. Illustreerinud graafik Toomas Pääsuke. „Elu on fragmentaarne nagu see raamat. Vaatan alla lavalt, mis on mulle antud. Vilksatavad erinevad nägemused. Mida mäletan. Mida arvan teadvat. Mida kujutan ette. Triviaalsus, ülevus, igatsus, äng – kõik koos.

Aga ilma armastuseta pole üldse midagi.”

Koprad jäävad teineteisele kogu elu truuks. Skorpionid võrgutavad partnerit õrnalt tantsides. Emased pingviinid võtavad nii mõnigi kord armastuse eest tasu. Ja kõige brutaalsemad on voodilutikad!

Peentest ja alatutest võrgutamisnippidest, geniaalsetest genitaalidest, väga targalt planeeritud tiinusest ja kõige armsamatest loomalastest ilma peal – sellest raamatust leiab palju toredat ja imestusväärset, jubedat ja kummalist, tuttavlikku ja võõrast. See kõik annab aimu loomade armuelu lõpmatust mitmekesisusest. Üks, mis seejuures selgeks saab: ei ole olemas midagi, mida poleks olemas.

Lõppmäng.

Legendaarse malegeeniuse Bobby Fischeri silmipimestav tõus ja langus imelapsest hullumeelsuse piirile Frank Brady tõlkinud Tõnis Värnik 468 lk, kõva köide

20-aastane Bobby Fischer tuli 1964. aastal USA malemeistriks, võites seejuures kõik üksteist mängitud partiid.

Niisugust tulemust pole kellelgi tänapäevani õnnestunud korrata.

Kaheksa aastat hiljem tuli Bobby Fischer Reykjavíkis selge ülekaaluga maailmameistriks. Ameerikas ootas Fischerit vaimustatud vastuvõtt, aga üleüldiseks hämmelduseks ei osalenud maailmameister enam ühelgi võistlusel. Mis siis juhtus? Sellele küsimusele püüab vastata raamatu autor ja Bobby Fischeri sõber Frank Brady.

Kõik vajub koost Chinua Achebe tõlkinud Heili Sepp 184 lk, kõva köide sari „20. sajandi klassika”

1958. aastal ilmunud romaan keskendub Nigeeria koloniseerimisele 19. sajandi lõpus. Peategelane Okonkwo on Umuofia-nimelise küla maadlusmeister. Romaani alguses on ta üks hõimu mõjukamaid mehi ja edukas jamsikasvataja. Sündmustiku arenedes tabab teda aga üks saatuselöök teise järel ning lõpuks seisab lugeja ees juba klassikalise tragöödia vääriline kangelane. Achebe on esimene, kes kujutab Aafrika koloniseerimist põliselanike pilgu läbi, valades selle moodsa romaani vormi.

Teost peetakse arhetüüpseks nüüdisaegseks Aafrika romaaniks ning selle mõjutusi ei saa ilmselt eitada ükski hiljem inglise keeles kirjutanud Aafrika autor.

T Viktor Pelevin tõlkinud Maiga Varik 376 lk, pehme köide

Teose peategelane on krahv T, kellest algselt oleks pidanud saama Lev Tolstoi, tänapäevase ja kirikule meelepärase elulooromaani keskne kuju, kuid 21. sajandi algusesse jõudnud kirjastustegevuse mullistustes muundub ta võitluskunstide meistriks, kes kasutab osavalt mitmesuguseid, muuhulgas habemesse põimitud terariistu, pisipommidest rääkimata.

Tolstoi nimest jääb alles ainult algustäht, kuid säilib krahvi tiitel ja nii mõndagi kirjaniku põhiolemusest.

Vene kirjandusklassikat esindavad romaanis veel Fjodor Dostojevski ning filosoof ja müstik Vladimir Solovjov. „Tšapajevi ja Pustota” lugejaid ootab aga kohtumine noore Tšapajeviga.

6

ilmunud

FOTO VIDAPRESS

varrak

Suur mereraamat Yuval Zommer tõlkinud Peeter Vissak 65 lk, kõva köide

Raamatu autor Chimamanda Ngozi Adichie.

Päike, mis ei saanud tõusta TRIINU PAKK

V

iimastel aastatel on Chimamanda Ngozi Adichie (sündinud 1977) teinud tõelise tähelennu globaalsel areenil ja seda mitte ainult kirjanikuna – ehkki ka Nigeeria ja maailmakirjanduses on ta end jõuliselt kehtestanud –, vaid ka kolumnistina, esseistina, teravapilgulise ühiskonnakriitikuna ja kahtlemata särava rollimudelina arvutuile noortele naistele. Tema ilukirjanduslikku panusesse kuulub kolm romaani ja üks jutukogu.

Adichie pilku teravdab elamine kahe kultuuri, Nigeeria ja Ameerika Ühendriikide vahel; seda kahes maailmas elamist kajastab ka tema looming, ootuspäraselt kaldudes Nigeeriast Ühendriikide poole sedamööda, kuidas autoril Ameerikas elatud aastaid üha lisandub. Tegelikult on sellest kahju. Sest Ameerikast on kirjutanud paljud ja kirjutatakse edaspidigi; Nigeeriast on nii asjatundlikult, köitvalt, humoorikalt, realistlikult kirjutatud raamatuid esialgu veel vähe, eriti vähe aga eesti keeles.

ROMAAN ÜHEST NIGEERIA AJALOO KÕIGE JULMEMAST EPISOODIST „Pool kollast päikest” ei ole mitte lihtsalt lugu eksootilisest paigast, vaid arvukate säravate tegelastega põnev, puhuti liigutusest, puhuti jubedusest silmi märjaks võttev panoraamne ja haarav romaan ühest Nigeeria ajaloo kõige julmemast episoodist, nimelt Biafra sõjast, mille käigus paljurahvuselisest föderatiivsest vabariigist üritas lahku lüüa selle üks osa, igbodega asustatud Ida- ja Kagu-Nigeeria. Paraku asub just selles piirkonnas ka suur osa riigi naftavarudest, mistõttu Biafra roosilised lootused kiirelt purunesid.

Sedamööda, kuidas sõda ja eriti sellega kaasnev nälg üha koledamaks muutuvad, peavad romaani peategelased – armastusväärne ja leebe Olanna, tema mõistatuslik kaksikõde Kainene, Olanna armastatu, tuline revolutsionäär ja ülikooliõppejõud Odenigbo

ning igbode kaugemast ajaloost vaimustunud Richard (kelle kohta võiks õieti öelda: nahalt inglane, südamelt igbo), püüdlik ja ruttu-ruttu õppiv poiss Ugwu – kohanema ja toime tulema oludes, mida keegi neist enne seda sõda poleks osanud kujutleda.

Roosilised lootused olid enne sõda õieti kogu Nigeerial, sest toonase tavatarkuse kohaselt oli riik (mis iseseisvus 1960. aastal, säilitades küll Briti rahvaste ühenduse liikmena riigipeana kuninganna Elizabeth II, ning tegi sellelegi nominaalsele sõltuvusele lõpu vabariigi väljakuulutamisega 1963. aastal) kõigist Aafrika kolooniatest iseseisvuse ja peatse õitsengu saavutamiseks kõige paremini ette valmistatud.

Seda õnnelikku heaolu kajastab Adichie oma romaani kahes 1960. aastate algusele pühendatud jaos. Teised kaks osa kujutavad tegelaste käekäiku sõja ajal ja vahetult selle järel.

Riiki ja veel õieti väljakujunemata nigeerlust lõhestanud sõja täit koledust kajastab hästi fakt, et pärast Biafra allaandmist nimetati isegi laht, mille järgi igbode loodetud riik nime oli saanud, Biafra lahest ümber Bonny laheks. Sõja jäetud trauma oli nii sügav, et kui Adichie „Pool kollast päikest” 2006. aastal ilmus, ütles Nigeeria kirjanduse grand old man Chinua Achebe autori kohta: „Ta on kartmatu, muidu ei oleks ta Nigeeria kodusõja arakstegevat õudust suutnud käsile võtta.” Ja kui raamatu põhjal vändati film, keelasid Nigeeria tsensorid selle näitamise oma kodumaal.

HUMOORIKAS JA LIIGUTAV LUGU INIMSUHETEST Samas on „Pool kollast päikest” kõike muud kui sünge ühiskonnakriitika ja võigaste sõjakuritööde kirjeldus. Vastupidi, see on humoorikas ja liigutav, südamlik ja naljakas ning sekka tõepoolest traagilinegi, ent alati eeskätt inimlik lugu inimsuhetest. Raamatu ilmumise järel kirjutas Rob Nixon The New York Timesis, leides küll romaanil ka mõningaid puudusi, et „iga kord, kui ta (Adichie) jõuab oma lemmiktee-

made – ustavuse ja reetmise – juurde, hakkab tema tekst elust tuikama”. Ja Washington Posti arvustaja leidis, et oma tõelise keskme leiab Adichie lugu „kolme tavalise inimese elust, keda pillutavad saatuse tuuled. Tema lugu on kummitama jäävalt elav, seda on võimatu unustada.”

Sellega jääb üle vaid nõustuda. Ükskõik mis hädadega sõda ja saatus keskseid tegelasi ka rabab, ei muutu nad kordagi sümboliteks, vaid jäävad alati täisverelisteks inimesteks. Nagu ütles Adichie Edinburghi kirjandusfestivalil teda intervjueerinud Šotimaa esimesele ministrile Nicola Sturgeonile: „Mind huvitavad inimesed ... ma arvan, et ilukirjandus toimib kõige paremini, kui see suudab meid ühendada inimlikul tasandil, ja inimestest on võimatu mõelda, kui me ei mõtle neist nende totaalsuses, mistõttu minu meelest ongi kingadest rääkimine sama tähtis kui rääkimine Brexitist.”

Ehkki romaanis on taotletud ka ajaloolist täpsust – sest, nagu Adichie sessamas esinemises märkis, ei õpetatud tundlikku kodusõda ka Nigeeria koolides kuigi põhjalikult, nii et teatud mõttes pidi „Pool kollast päikest” toimima ka ajalooõpikuna –, on inimlik soojus see, mis lõpuks kõlama jääb. Üks liigutavamaid hetki minu jaoks on see, kui vahepeal võõrdunud, siis taas leppinud kaksikõed Olanna ja Kainene sõja viimastel päevadel jagavad ühe ammuse – teise riiki, teise elu ja armastuse korda jäänud – sõbra saadetud näokreemi. Ja muidugi jääb kummitavana meelde ootus. Selle ootamine, kelle koputust oma uksele jäädakse ootama surmani ja isegi pärast seda.

Pool kollast päikest Chimamanda Ngozi Adichie tõlkinud Triinu Pakk 568 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

Miks krabid jooksevad, külg ees? Kas millimallikad on tehtud tarretisest?

Miks pingviinid ära ei külmu?

Sellest raamatust leiad vastused neile ja paljudele teistele küsimustele mereolendite kohta.

Lisaks saad piltidelt otsida sardiine, kes end seal peidavad. Kas leiad ka üles ühe erilise kala?

See imeliste illustratsioonidega loodusraamat tutvustab mitmesuguseid maailma eri otstes elutsevaid libedaid, läikivaid, võimsaid ja hämmastavaid mereloomi.

Siin on rohkesti fakte selle kohta, kuidas erinevad veeloomad toituvad, jahti peavad ja olelusvõitluses ellu jäävad.

Operatsioon Kõuepilv.

Detektiivibüroo nr 2 Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes tõlkinud Laura Pihlak 104 lk, kõva köide

Elvestadis tegutsevad salapärased vargad. Kadunud on muu hulgas pagar Monseni pärmivaru, uue ujuvkai tünnid ja pargist kadakad. Keegi ei suuda varguste vahel seost leida ning varastatud asjade nimekiri aina pikeneb.

Detektiivibüroo nr 2 võtab asja lahendada. Koos jäljekoer Ottoga asuvad Tiril ja Oliver süüdlasi taga ajama.

See on sarja „Detektiivibüroo nr 2” esimene raamat – nutikas, kaasahaarav ja põnevust täis! Sari on mõeldud lastele vanuses 6–10.

Vana aja koolilood Tiia Toomet 64 lk, kõva köide

Kõik koolilood on omavahel natukene sarnased ja natukene erinevad.

Mina läksin kooli 1954. aastal.

Praeguse lastepõlvkonna jaoks on see juba tõeline vana aeg.

Palju oli siis teistmoodi kui praegu.

Eesti polnud iseseisev riik, vaid kuulus Nõukogude Liidu koosseisu. Õppisime palju Venemaa ajalugu ja Eesti Vabariigist ei tohtinud rääkida.

Ja ometi oli see kõik vaid pealispind.

Imelik, tagasivaates ei juhtunud kooliaastatel kunagi midagi erilist aga ometi hakkasime tasapisi maailmast paremini aru saama, muutusime vähehaaval targemaks. Just samamoodi nagu kõik lapsed kõikides koolides kõikidel aegadel.

7

Nr 3 (118) 25. mai 2018

WWW.VARRAK.EE

varrak

KADI-RIIN HAASMA

M

e kõik oleme omavahel üsna lähedalt sugulased, sõltumata riigist või rahvusest.

Seda kinnitab rootsi teadusajakirjanik ja kirjanik, Stockholmi ülikooli audoktor Karin Bojs auhinnatud raamatus „Minu Euroopa perekond.

Viimased 54 000 aastat”. Iseenda ja oma suguvõsa geneetilist tausta uurides jutustab ta Euroopa ajalugu, tuginedes arheoloogide ja geneetikute uurimistulemustele.

Raamiks on küll Bojsi enda sugupuu, aga selle asemel et jääda pidama mõne unustatud vanavanaisa juurde, liigub ta ajas tagasi esiema, niinimetatud mitokondri-Eeva juurde ning hakkab sealt üle iidsete kultuuride, pronksiaja, jääaegade ja rändelainete ikka tänapäevale lähemale liikuma. Kohtume Põhjamaade esimeste asukatega, saame teada, kuidas küttidest said põllupidajad ning kuidas taltsutati koerad, kassid ja hobused. Ta on teema põhjalikult ette võtnud, kohtunud teadlastega, külastanud väljakaevamisi, kultuskohti ja koopaid.

GEENIUURIMISE ARENG Alates 1980. aastatest on DNA uurimine läbi teinud uskumatu arengu. See on toonud revolutsioonilise murrangu nii kriminalistide töösse kui ka bioloogiasse ja meditsiini, viimastel aastatel on sealt hakanud teadmisi ammutama ka arheoloogid ja ajaloolased. Ka omaenda põlvnemist uurivad eraisikud on hakanud DNA-d tööriistana kasutama. Väikeste DNA-variatsioonide abil saab kindlaks teha sugulasi – ka selliseid, kes elasid väga ammu, viimasel jääajal või veelgi varem. Mõte sellest, et kakssada tuhat aastat tagasi elas Aafrikas üks naine, kelleni viivad kõikide praegu elavate inimeste geenid, paneb pea ringi käima.

Nüüdsel ajal võib eraisik geeniteste tellida ja oma päritolu välja uurida.

Bojs on seda teinud ja viib meid kaasa rännakule, mis algab Kinnereti järve ääres üle viiekümne tuhande aasta

FOTO TOMAS LARSSON

Meie Euroopa pere ne idapoolsetest steppidest 5000 aasta tagasi, tuues kaasa indoeuroopa keeled. Karin Bojsi raamatu lugemine nüüdse pagulaskriisi ajal loob selgeid paralleele. Inimesed tunglevad raudteejaamades, sõidavad üle mere ning rändavad lõõskavas päikeses jalgsi mööda maanteed. Nagu sooviks tohutu jõud maha murda riigipiirid, millel on vanust kõigest paarsada aastat – kui sedagi.

Esimesed Põhjamaade inimesed olid muide tumeda naha ja pruunide juustega. Nüüd võib seda juba täie kindlusega öelda, sest viimastel aastatel on geeniuuringud muutunud üha põhjalikumaks.

Lisaks on teada, et tuhandeid aastaid laius Skandinaavia ja praeguse Šotimaa vahel, kus praegu on Põhjameri, suur stepp, millele teadlased on nimeks pannud DoggerAutor Karin Bojs esimeste kromanjoonlaste leidmise land. Praegu on see merekohas. põhjas, ent omal ajal liikusid üle selle jääaja kütid. tagasi. Üks geeniliin näitab talle, et üks tema isapoolne esiema võis jõuda Rootsi orjana Šotimaalt saabunud PÕLLUPIDAMISE ALGUS viikingilaeval.

Mõne aasta eest tehti geenitest ühe Esimesed nüüdisinimesed saabusid Rootsi Västergötlandi piirkonna põlluEuroopasse Lähis-Ida kaudu. Seal saapidaja viis tuhat aastat vanadele säildi järglasi neandertallastega ja see peemetele. Tema geenidest ilmnes, et ta geldub endiselt meie geenides. Kõik pärines umbes praeguse Süüria alalt, me kanname endas umbes kahe protkus tekkisid ühed kõige varasemad põlsendi ulatuses oma lähimate primaatiluharijate kultuurid. dest sugulaste geene. Uuem teadus Uued molekulaarbioloogilised teadnäitab, kuidas me liikusime üle mandmised annavad tähtsat infot paljude rite, otsisime küttimiseks ja hiljem põlvaidlusaluste küsimuste kohta rahvaste lupidamiseks uusi maid, kohtusime ajaloos. Põllupidamise tekkimise üle kaubavahetuseks, suhtlemiseks või riimeie piirkonnas on palju vaieldud. Kas tuste läbiviimiseks. jääaja kütid olid need, kes küll aeglaEuroopasse tulid inimesed kolme selt, ent sihikindlalt võtsid kasutusele suure lainena: esimene laine jõudis siia uued meetodid, või tõid uue ajastu kaaüle 50 000 aasta tagasi, järgmine laine sa migrandid? Nüüdseks on geneetika Süüriast koos põllupidamisega umbes vastuse leidnud: otsustavaks sai sisse10 000 aastat tagasi ja viimaks üks lairänne, olgugi et hiljem sulasid kütid ja

põlluharijad kokku. Paar tuhat aastat hiljem, uue steppidest tulnud rändelaine käigus toodi meile näiteks ratas.

PÕHJALIK MAAILMAJAO AJALUGU Karin Bojs intervjueerib suurt hulka teadlasi ja sukeldub sügavale teaduskirjandusse. Terve peatüki pühendab ta ka sellisele joogile nagu õlu, pidades seda liikumapanevaks jõuks uhkete ehitiste rajamisel alates 12 000 aasta vanusest Göbekli Tepe kultuskohast kuni Egiptuse püramiidideni välja.

Raamat on mahukas ja osa tekstist on võrdlemisi ülevaatlik. Seda on ka raske vältida, kui jutustatakse kogu maailmajao ajalugu, ent sekka leiab põnevaid peatükke näiteks kassi ja koera kodustamise või kunsti ja kultuuri arenemise kohta. Autor ei pelga olukordi ilukirjanduslikult dramatiseerida, pakkudes välja ühe võimaliku versiooni iidsetel aegadel toimunust. Nii saame kaasa elada näiteks neandertallase ja nüüdisinimese kohtumisele ning põhjapõdraküttidele, kelle silme all kaob Taani ja Rootsi vahelt mühisev jõgi, muutudes väikeseks ojaks ja võimaldades neil takistuseta praeguse Rootsi aladele edasi liikuda.

See bioloogia haru, mis eelmise sajandi esimesel poolel avaldas suurt mõju rassibioloogiale ja natsionaalsotsialismile, süstib meisse täna pigem lootust: kõik selle planeedi inimesed on omavahel seotud. Aeg-ajalt kuluks ära natuke imestada – ja ka imetleda oma esiisasid ja esiemasid, kelle geene me edasi kanname. Karin Bojs annab selleks suurepärase võimaluse.

Minu Euroopa perekond.

Viimased 54 000 aastat” Karin Bojs tõlkinud Kadi-Riin Haasma 478 lk, kõva köide

Ajaloovaatleja Timo Laine KATRIN KURMISTE

„I

stusin kulunud taburetil määrdunud, koristamata laua ääres.

Iga kord, kui keegi sisse astus või välja läks, tuli uksest pahvakas külma õhku. Laua jalad kõikusid ärritavalt. Jõllitasin taldrikule asetatud siniseid kartuleid, mis olid jahtunud juba enne, kui jõudsin nende söömise peale mõtlema hakata. Sel hetkel taipasin midagi, mis jäi mulle igaveseks meelde.”

Nii kirjeldab Timo Laine, Ida-Euroopa ja Nõukogude Liidu poliitika ajaloo ekspert, oma käiku sovhoosisööklasse, kus talle pakutakse lõunaks tubli annus reaalsotsialismi.

Mõtisklenud pisut selle üle, millise pildi oli talle nõukogude argielust loonud ajaleht Neuvosto-Karjala, mida ta Soomes aastaid luges, tõdeb Timo Laine: „Pärast Mooste sööklat ei mõjunud mulle enam mingi nõukogude propaganda. Olin saanud vaktsiini, mis muutis mind immuunseks. Mind oli petetud!

SALAPÄRANE JA VÕÕRASTELE SULETUD NÕUKOGUDE LIIT Timo Laine huvi Venemaal toimuva vastu sai alguse ammu enne seda, kui ta esimest korda leidis võimaluse paotada Nõukogude Liidu rasket raudust.

Juba koolipoisina piilus ta piiriäärsest Kuusamost Nõukogude Liidu poolele, et teada saada, mis sel salapärasel, võõrastele suletud maal tegelikult toimub.

Enne Mihhail Gorbatšovi astumist poliitilisele areenile paistis Ida-Euroopa olukord stabiilsena. Nõukogude Liitu valitseti raudse käega ja rahulolematuse ilmingud rahvademokraatiamaades olid armutult maha surutud. Tasakaal tundus olevat igavene.

Ometi oli rahu näiline. Tarvitses ohje vaid pisut lõdvemaks lasta, kui esimesed vabad valimised Poolas 1989. aasta juunis vallandasid sündmusteahela, mille järel Euroopa ei olnud enam endine.

Langes Berliini müür, üksteisele järgnevad revolutsioonid – kas sametised või verised – kukutasid kommunistide võimu ning Nõukogude väed tõmmati Ida-Euroopast välja. Ja 1991. aasta sügisel läks kogu maailma silme all kiiresti

põhja sotsialismileeri lipulaev NSV Liit.

Seda ajajärku Euroopa lähiajaloost käsitlebki oma raamatus „Tankid ja tarakanid” Timo Laine.

SOTSIALISMI ABSURDNE ARGIPÄEV Noore mehe huvi poliitika ja erinevate ühiskondlike süsteemide toimimismehhanismide vastu kasvab aasta-aastalt ja juba ülikooliajal viib rännutee raamatu autori sotsialismimaadesse, kus ta on murranguliste sündmuste tunnistajaks ja osaliseks. Kohtumised paljude tavaliste inimestega – olgu siis rumeenia hevirokkari Florini, moskvalanna Lilja, albaania ajateenija Rozani või salakaubavedaja Ahmadiga, kes teda Hiinast tagasi Nõukogude Liitu aitas – annavad fragmentaarsusest hoolimata hea pildi sotsialismi argipäevast, mille absurdsus ja irratsionaalsus autorit sageli hämmastab. Tema silmade läbi nähtu paneb imestama neidki lugejaid, kes on seda argipäeva ise kogenud.

Vahetusüliõpilasena Tartus viibimise ajal rändab autor läbi kogu laguneva Nõukogude impeeriumi Arhangelskist Mägi-Karabahhini ja Tallinnast Kamt-

šatkani, vaatleb, kirjeldab ja analüüsib, otsides vastust küsimustele, kas käsumajandus pakub alternatiivi turumajandusele või kas toimivat praktikat saab üles ehitada marksistlikule ideoloogiale. Ja miks see siis ikkagi ei toimi.

Eesti lugejale pakub muidugi kõige enam huvi üsnagi mahukas osa raamatust, mis käsitleb Nõukogude Eestis toimunut.

Timo Laine on aus kirjutaja, kes ei varja oma erilist sümpaatiat kahe riigi – Venemaa ja Eesti vastu. Sellest hoolimata ei pigista ta silmi kinni kummagi maa puuduste ees.

Tankid ja tarakanid.

Pealtnägijana lagunevas Nõukogude impeeriumis Timo Laine tõlkinud Katrin Kurmiste 368 lk, kõva köide

ilmunud Asjad, mida iga taimetoitlane peaks teadma Katherine McGuire tõlkinud Krista Nurm 144 lk, pehme köide

See taskuformaadis raamat pakub olulist teavet selle kohta, kuidas valmistada toite, sooritada sisseoste ja elada taimetoitlasena. Muu hulgas tuleb siin juttu sellest, kuidas valmistada imemaitsvaid roogi tofust, kuidas valida lihale aseaineid, kuidas tagada organismi täielik valguvarustus.

Lisaks leiad raamatust toitumisalaseid nõuandeid, retsepte oasupi ja vokiroogade valmistamiseks, nippe ja soovitusi, kuidas saada jagu lihaisust, ning palju-palju muud.

Katherine McGuire on üle kahekümne aasta olnud õnnelik taimetoitlane. Ta on elanud rohkem kui kümnes riigis ja kõikjal taimetoidule truuks jäänud.

GK – teadliku toitumise alustala Ülle Hõbemägi, Eva-Liisa Kaaristo 288 lk, kõva köide

Esimene samm teel parema tervise ja kaalulangetamise poole ei ole mitte toidukoguste reguleerimine, vaid tähelepanu pööramine toidu kvaliteedile. Menüüsse tuleks tuua väiksema glükeemilise koormusega road ja vähetöödeldud toitainetihe kohalik tooraine.

Madalama glükeemilise koormusega toitumine on kõige jätkusuutlikum viis end liigselt piiramata normkaalu süüa ja selles ka püsida.

Lisaks põhjalikule teoreetilisele osale leiab raamatust hulgaliselt retsepte, mille abil oma toitumisharjumusi kehasõbralikumaks muuta.

Energiaravi käsiraamat Li Wu, Natalie Lauer tõlkinud Eha Kattai 256 lk, pehme köide

Üle maailma kasutatakse ravimeetodeid, mis lähtuvad tõekspidamisest, et kehatalitlusi ja psüühikat kontrollib energia, mis on kogu elu aluseks.

Ainult siis, kui see energia liigub meis vabalt, ilma takistusteta, oleme terved.

Selles teoses on ühendatud energiaravi tähtsamad valdkonnad: Hiina traditsiooniline meditsiin (HTM), ajurveda tervendamissüsteem, tšakraja auraõpetus. Saate teada, kuidas energiablokeeringuid ära tunda ning eri enesetervendusvahendeid rakendada. Raamatus on ülevaatlikud teadmised ravimtaimedest, ravimteedest, massaažist, meditatsioonist, idamaistest kehaharjutustest, akupressuurist ja paljudest teistest ravimoodustest.

Kuu oraakel.

Kuidas Kuu faasid suunavad meie elu Caroline Smith, John Astrop tõlkinud Marju Algvere 128 lk, kõva köide

See originaalne ja kergesti rakendatav ennustussüsteem on praktiline sissejuhatus Kuu astroloogiasse, mis aitab viia oma elu kooskõlla Kuu kõikuvate rütmidega ning sooritada erinevate kaardikombinatsioonide kaudu sügavuti minevaid mitmekihilisi ennustusi.

Komplekt koosneb 72 võimsa energiaga ennustuskaardist, millel kujutatu esindab Kuu 8 faasi (igas neljas astroloogilises elemendis), 12 Kuu jumalannat ja 28 Kuu maja. Komplektis on 72 kuuoraakli kaarti ja 128-leheküljeline raamat, sh Kuu faaside tabelid.

post factum Toivo Meikar 192 lk, kõva köide EV100 raamatusari

Eesti metsandusel on seljataga päris pikk ajalugu. Sellesse mahub suunamuutusi ja katkestusi, ent tähtsaimana on aeg andnud kogemusi ja tarkust, millele tänapäev saab toetuda. Metsamehed on seda tarkust talletanud ja edasi andnud ka järgmistele põlvkondadele. Vähem teab möödunust laiem avalikkus, kelle nüüdisaegne metsahuvi on juhuslikum ja väljendub sageli lausa aktsiooniti.

100 aastat luuret ja vastuluuret Eestis Ivo Juurvee 208 lk, kõva köide EV100 raamatusari

Luuramist on müstifitseeritud nii filmides kui ka raamatutes, kuid saladusloori taga on see loogikale alluv eluvaldkond nagu teisedki. Eesti Vabariigi juubeliaastal ei ole julgeolekuolukord maailmas kiita, mistõttu on üksjagu tööd ka Eesti nüüdisaegsetel eriteenistustel, mille kujunemisloole ja tööle on raamatus valgust heidetud.

Eesti meditsiini 100 aastat Ken Kalling 192 lk, kõva köide EV100 raamatusari

Arstiteaduse areng viimase saja aasta jooksul on olnud silmapaistev, vabas maailmas üldiselt ka lineaarne. Oludest, kus paljud nakkushaigused olid veel surmavad, pärilikkuse aineline olemus ebaselge ning naistel polnud võimalust oma fertiilsust kontrollida, oleme jõudnud antibiootikumide ja DNA biheeliksini. Raamat „Eesti meditsiini 100 aastat” vaatlebki Eesti meditsiini arengulugu neis muutlikes oludes, mida ajalugu meie kodumaale pakkunud on.

Just sellist Eestit Peeter Helme, Mari Niitra, Kaupo Meiel, Elle-Mari Talivee 216 lk, lakaga kaaned, pehme köide

Esseistlikus laadis subjektiivse suhtumisega ülevaateteoses „Just sellist Eestit. Eesti Vabariigi 101 aastat ja 101 suurkuju” kirjeldavad eelmise sajandi seitsmekümnendatel sündinud autorid Eesti Vabariigi iga aastat mõne tuntud inimese kaudu. Raamatu omalaadne ülesehitus demonstreerib, kuidas aastad ja inimesed on omavahel läbi põimunud ning kuidas inimesed ühendavad ajastuid otsekui sillad. Mõnigi raamatu kangelane on Eesti ajaloo mõistes pigem antikangelane, mõni selline, kelle suurimad saavutused ootavad alles ees. Pragmaatilise nüansi teosele lisab igale aastale iseloomulik uudis ajakirjandusest.

ILMUMAS Kuldöölane Indrek Hirv 84 lk, kõva köide

Indrek Hirve uues luulekogus „Kuldöölane” kohtub lugeja tundlike ning maitsekate sõnamaalingutega, milles kajastuvad igatsus, õrnus, armastus, inimesed ja loodus. Igaüks, kes „Kuldöölast” loeb, hakkab mõtlema sellest, kuidas lõhnab Emajõe Kuu, ja vaatab maailma, mis on õrn nagu kuldöölase tiib. Lisaks Hirve uuele luuleloomingule leiab kaante vahelt Alvar Loogi põhjaliku intervjuu autoriga.

Nr 3 (118) 25. mai 2018

8

Kõik on nii halvasti, tahaks, et see ei loeks KAUPO MEIEL

ühendaks nii hästi rahulolu, lõõgastumist ja stressiravi. Soomlaste lihtne lõdvestumisviis, mille lähisugulased on mindfulness ja hygge, sobib igaühele, nõudmata mingeid erilisi oskusi ega vahendeid. Sisult on kalsarikänni kindlasti meilegi tuttav, ent omakeelne termin sõnavarast miskipärast veel puudub.

Soomekeelne kalsarikänni koosneb kahest sõnast: kalsarit ehk alukad ja känni ehk joove. Kalsarikänni tähendab seega aluspesu väel napsutamist.

Tavaline tegevuspaik selleks on turvaliste koduseinte vahel, aga muidugi pühendab tõeline meister kalsarikännile aega ka rännates.

Kalsarikänni puhul on tegu mõttelaadiga, mis aitab inimesel vabaneda kõigist välistest surutistest ja sotsiaalsetest sundpüüdlustest. See on igasuguse välise ja sisemise pingutuse sihiteadlik nullimine – teguviis, mille juured olevat sügaval soomluse südames.”

Kiitos, pyhä Jumala! Ime oli sündinud! Ma heitsin seljast üleriided ja avasin veinipudeli. Mis veini? Ma ei tea, mingi veini. Punase. Viskasin diivanile sirakile ja panin telekas jooksma geniaalse filmi „The Big Lebowski” ja tundsin, kuidas kaovad töömured ning masendus inimliku lolluse pärast. Mind ei huvitanud enam ilm, liiklus, Vladimir Putin ega Donald Trump. Ma olin terviklik, veidi vintis ja väga õnnelik!

Aitäh, soomlased! Aitäh, Miska Rantanen ... naljakas nimi ... Miska ...

K

äesoleval hetkel on kõik väga halvasti. Mitte ainult Eestis, ei, kogu maailmas. Lühidalt, nii personaalses kui ka globaalses mõõtmes puudub pimedas tunnelis vähimgi valguskiir. Või siiski terendab midagi kauguses?

Viimase paari kuu jooksul on trööstitusse argipäeva toonud veidigi midagi meeldivat vaid paar seika. Lõuna-Korea liider ja Põhja-Korea liider kohtusid sõbralikult ning ma võitsin lotoga neli eurot, olles lotopiletitesse investeerinud neli eurot. Kõik muu on parimal juhul selline „noh, jah, noh, ah, ma tõesti ei tea”.

MIS ON PAHASTI Tööd on jube palju. Ühest otsast hakkad tegema, aga lõppu kuidagi ei jõua.

Siis teed mitut asja korraga, mille tulemusena on kõik ülesanded täitmata. Õhtul ei tule uni peale, sest mõtled, mis kõik tegemata on, ja tähtajad hüppavad kukil nagu koledad batsillid sanitaarseebi reklaamis. Siunata pole ka kedagi, kõik teised on samasuguses olukorras.

Suurem osa inimkonnast on lolliks läinud. Vaata, kuhu vaid tahad, kõik kohad on lolle täis. Viska suvalises paigas väike kivike üles ja võid kindel olla, et mõni loll saab sellega pihta. Siis läheb loll endast välja – põhjendatult – ja sa ise lähed endast välja. Samuti põhjendatult, sest ainult iga tuhandes inimene usub pigem akadeemiku kui mingi suvalise posija juttu. Üldse ajab kõik ilgelt närvi. Liiklus näiteks. Ilm näiteks. Vahel on liiga palav, siis on jälle liiga külm. Mida ma selga panen? Ah? Panen soojad riided, siis saan kuumarabanduse, panen õhukesed, siis külmetan nagu Konrad Mägi. Ühesõnaga, kõik on väga halvasti, ma olen pidevas stressis, näritud on

PILT RAAMATUST

Eesti metsanduse 100 aastat

Istud aluspesu väel sohvale, võtad ligi õlle ja telekapuldi ning võib-olla isegi harfi, sest on kalsarikänni aeg.

omaenda, abikaasa ja isegi kassi küüned, aga ei midagi. Ei vähimatki kosutust. Põhjamaade jumalad, saatke mulle abi! Või kui mitte abi, siis vähemalt eneseabiraamat, mis mind tõeliselt kõnetaks ja elama õpetaks.

LAHENDUS KÕIGELE Kukkudes väsimusest, sisendatud stressist ja lootusetuse kõikehõlmavast tundest kurnatuna peaga klaviatuurile, ilmus kuvarile järgmine tekst: „Mis on kalsarikänni? Ei ole teist mõistet, mis

Kalsarikänni.

Mõnus elu Soome moodi Miska Rantanen tõlkinud Mihkel Mõisnik 184 lk kõva köide

Peaasi on tasakaal PIRET VEIGEL

H

iljuti tabas mind üllatus: noor pereliige, kelle tervis ja eluviis on justkui Harju keskmised, ei ole kuus aastat perearsti näinud.

Samal ajal ei ole ükski aasta temalgi möödunud mõne viiruse või tatitõveta.

Kui koitis kehv päev, siis teadsime, mida teha, kuigi peres arste pole. Ravimteesid ja taimseid drooge on kodus alati. Kord apteegis ravimtaimi letile ladudes kuulsin järjekorrast sordiini all kommentaari: ennäe posijat.

TERVIS TULEB TAIMEDEST Vaatenurki on erinevaid, eriti nii tundlikul teemal kui meditsiin. Aga see pole posimine, kui püüad ise toime tulla ja tead, mida keha vajab, et terveneda.

Kahuriga varblast lasta oleks ju kah hull. Milleks vastandada taimravi ja allopaatilist meditsiini, kui mõistlik oleks säilitada tasakaal ja mõelda inimesekeskselt?

Minu vanaema elas 91aastaseks. Elu lõpus ladus temagi hommikul tablette ritta. Aga peale selle sõi ta iga päev supilusikatäie jõhvikaid, näksis rosinaid ja määris liigestele sireliõieleotist.

Ta teadis, kuidas elada. Usaldas taim-

FOTO KIMBERLY SANDERS PECK

ilmunud

WWW.POSTFACTUM.EE

Maria Noël Groves on Ameerika Taimravispetsialistide Gildis registreeritud elukutseline taimetark.

ravi aastatuhandete pikkusi teadmisi ning pöördus kangema kraami poole siis, kui seda tõesti vajas. Raamat „Tasakaalus inimene. Holistilise taimravi teejuht” oleks mu vanaemale meeldi-

nud.

Autor kirjutab eessõnas, et taimravi on üks ohutumaid ravimeetodeid ja siiani olulisim kogu maailmas. Taimed on taskukohased, kättesaadavad ja tõhusad. Üksainus taim võib sisaldada sadu aineid, mis sünergilises koostöös mõjutavad paljusid tervisehädasid.

Näiteks vererõhuprobleemide korral võetav viirpuuekstrakt või -tinktuur võib pikapeale suurendada ka mõtteselgust, anda energiat ja tõsta tuju.

Taimed toetavad keha enesetervendamisel ja tasakaalu saavutamisel. Näiteks reproduktiivsüsteemi mõjutav mungapipar ei sisalda progesterooni, selle asemel ärgitab ta aju ja munasarju seda suuremates kogustes tootma.

Paljud taimed reguleerivad organismi talitlusi vastavalt vajadusele, mitte ei avalda ainult ühesuunalist mõju.

Paljude tänapäeva ühiskonnas levinud hädade ja haiguste põhjuseks on puudulik või kadunud kontakt loodusega. Raamatust leiab põhjalikke juhiseid, kuidas teha puhastuskuure, vältida põletikke, leida abi soolestiku-, närvi- või immuunsüsteemi probleemide korral, tugevdada mälu, südant, nahka, luustikku, immuunsüsteemi, libiidot ja elujõudu. Eraldi peatükis on õpetused droogi, tinktuuri, õli, salvi, kreemi jm valmistamiseks. Raamat on rikkalikult illustreeritud värvifotodega.

Peale tervisevaldkonna tarkuste rikastas raamatu väljaandmine ka eesti keelt. Tõlkimise käigus sai taimenimede komisjoni abil nime mitu kasulikku taime, nagu näiteks näkipõis, kämmalpalmaaria, nabaporfüüra, värtenjas mariadru jt.

TUTVUSTAME NÄKIPÕIT Kõnealune raamat ei ole lihtsalt kasulike taimede tähestikuline nimekiri koos mõne huvitava retseptiga. Kliinilise kogemusega elukutseline taimravispetsialist Maria Noël Groves aitab oma keha vajadusi mõistma õppida, et säilitada tasakaalu. Ta selgitab suhkurtõve, kõrgvererõhktõve, närvivalu, kilpnäärmeprobleemide jm vaevuste tekkepõhjusi.

Tasakaalus inimene.

Holistilise taimravi teejuht Maria Noël Groves tõlkinud Alliki Lukk 336 lk kõva köide

9

Nr 3 (118) 25. mai 2018

WWW.HELIOS.EE

KRISTEL VITS Tartu Ülikooli politoloogia doktorant

P

hilip Plickerti koostatud „Merkel. Kriitiline pilk” on raamat, mille lugemine tekitas mitmesuguseid tundeid ja arvamusi.

Raamat koosneb reast lühiesseedest, mis kõik avavad Merkeli valitsusaega Saksamaa kantslerina erinevate nurkade alt, luues seeläbi küllalt kirju kaleidoskoobi.

PÜÜD MÕTESTADA MERKELI PÄRANDIT Ühelt poolt oli huvitav heita sügavam pilk Saksa poliitikasse. Arvestades Merkeli võimuloleku aega ning Saksamaa olulisust Euroopas, on püüd mõtestada tema tegevust ning ka tema pärandit kahtlemata vajalik. Saksamaa on teinud viimastel aastatel (kui mitte aastakümnetel) mitmeid otsuseid, mis mõjutavad olulisel määral tervet Euroopat. Raamatus mainitakse korduvalt Saksamaa tegevust eurovõlakriisi ajal, energiapööret ning Merkeli otsust avada Saksamaa piirid sisserändajatele kui läbimõtlemata, kahjulikke otsuseid, mille tagajärjed võivad täies mahus ilmneda alles pikemas perspektiivis. Need võtmeteemad võivad seega avaldada olulist mõju Euroopa Liidu toimimisele järgnevatel aastakümnetel.

Eesti seisukohast on ehk hetkel kõige aktuaalsemaks teemaks Saksa armee pikaajalisest kroonilisest alarahastamisest tekkinud probleemid, mis mõjutavad otseselt Saksa armee võimekust täita oma ülesandeid NATO ees. Need on probleemid, mille tagajärgedega Saksamaa ja seeläbi ka Euroopa ning NATO peavad tegelema.

POLIITIKA ON KOMPROMISSIDE KUNST Teisalt tekkis raamatut lugedes kohati tunne, et Merkelit koheldi viisil, mida tavaliselt näeme Putini puhul – teda kujutati justkui ainuisikulisena vastutavana kõikide negatiivsete arengute eest nii Saksa sisepoliitikas (kus tema tegevusel on kahtlemata suurem ja otsesem mõju), aga ka globaalses plaanis. Nii seostasid mõned autorid Merkeli valitsemist suisa Brexiti toimumise ning Trumpi presidendiks saamisega. Saksamaa on muidugi suurriik ning teatav enesekesksus ning oma liidri rolli tähtsustamine on selles võtmes isegi mõistetav, kuid üldiselt jäi siiski mulje, et Merkeli võimalusi kiputi ületähtsustama.

Näiteks sisepoliitilistes käsitlustes heideti Merkelile ette kord seda, et tal puudub oma kindel poliitiline liin ning ta lihtsalt koopteerib koalitsioonipartnerite poliitilisi vaateid, teisalt leiti just eelnevalt välja toodud kolme võtmeteema valguses, et Merkel käitub täiesti isepäiselt ning läbimõtlematult. Poliitika on samas kompromisside kunst ning kuigi kantsleril on Saksa süsteemis palju võimu, ei saa ta siiski üksi valitseda, vaid peab paratamatult arvestama oma koalitsioonipartnerite, parlamendi, liidumaade ning paljude muude arvamustega.

RAAMATUS DOMINEERIB KRIITILINE VAATENURK Kokkuvõttes mõjusid raamatus avaldatud esseed minu jaoks kaheti. Mitmed neist on väga huvitavad eeskätt seetõttu, et Saksamaa sisepoliitilised arengud ei saa väljaspool valimishooaega meil just palju kajastust, need esseed aitasid paremini mõista Saksamaal toimuvat. Mõned esseed selles kogumi-

FOTO SHUTTERSTOCK

Kriitiline pilk maailma mõjukaimale naisele

Brockwelli ujula Libby Page tõlkinud Ene Aschjem 368 lk, pehme köide

Rosemary ja Kate on vaatamata kuuekümneaastasele vanusevahele läbi ja lõhki hingesugulased. Nad mõlemad on lootusetud unistajad ning neid ühendab suur kirg ujumise vastu.

Rosemary on kogu oma elu elanud Brixtonis, kuid aja kulgedes on hakanud ümbruskond muutuma. Ainult kohalik välibassein, milles ujumiseta pole möödunud päevagi, püsib helge ja turvalise mälestusena tema abikaasa George’ist, kellega koos on ta kogenud hulljulgeid tempe, pöörast romantikat ning imekaunist armastust. Kui ujulat ähvardab sulgemine, tähendab see Rosemary jaoks kõige lõppu.

Noor ajakirjanik Kate näeb selles enda võimalust. Nad asuvad üheskoos tõestama, et bassein pole kaugeltki vaid koht ujumiseks – see on kogukonna süda. „Brockwelli ujula” on lugu headusest ja sõprusest ning kestvatest väärtustest, mida inimesed kalliks peavad ja mille eest nad on valmis võitlema.

Jean-Luc Bannalec Tõlkinud Elina Adamson 320 lk, pehme köide Angela Merkel: pole lihtne olla Saksamaa suuruse riigi juht.

kus mõjusid aga liiga ülepaisutatult ning ülehindasid Merkeli rolli ja mõju ulatust. Muidugi tuleb arvestada, et kogumiku koostaja oli kogunud kaastööd autoritelt, kes parimal juhul kritiseerivad Merkelit neutraalselt positsioonilt, halvemal juhul aga suhtuvad temasse varjamatu pahameelega.

Kindlasti on sellistel raamatutel oma koht diskussioonis Merkeli ja üldisemalt Saksamaa olulisuse üle, kuid tuleb tähele panna, et raamat on kirjutatud ainult kriitilisest aspektist, nii et kindlasti ei tasuks oma hinnangut An-

VESTE ROOSAAR

gela Merkelile kui inimesele ning Saksamaa kantslerile kujundada vaid selle raamatu põhjal.

Merkel.

Kriitiline pilk koostanud Philip Plickert tõlkinud Andres Ardus 256 lk pehme köide

DANIEL J. SIEGEL on lastearst, psühhiaater ja teadlane, kes annab praktilisi näpunäiteid ja lootustandvaid juhiseid nii noorukitele kui ka nende vanematele.

Soovitan seda raamatut tungivalt kõigile teismelistele ja neile, kes noortest hoolivad.

koolipsühholoog

N

Maire Riis, traumaterapeut, laste ja noorte kriisiprogrammi juht

tustele, mida siin on pakutud ohtralt, või otsid selgitust, miks kogetule just ühel või teisel viisil reageerid.

Esimese 12 eluaasta kogemused mõjutavad tugevalt seda, millised inimesed meist kujunevad. „Ajutormi” abil saame mõtiskleda, millise pagasi oleme lapsepõlvest kaasa võtnud – millised on meie kiindumussuhte mustrid.

Ja kui need on ebaturvalised, annab midagi ette võtta. Igas vanuses. Veel ei ole meie võimuses muuta oma geene, küll aga oma aju – muutes oma meelt ja käitumist. Muuta saab seda, mida oled tundma õppinud.

ilmunud

Mõrv Bretagne’i rannikul

Noorukiiga - hormoonimöll küll, kuid eelkõige muutused ajus oorukiiga on proovikivi nii noorele endale kui ka temaga seotud täiskasvanutele. Kui mõelda, et see aeg on tarvis kõigil lihtsalt kuidagi üle elada, jätame noored ilma hädavajalikust toest ja loobume säilitamast väärtusi, mis tulevad meile endalegi kasuks, ka vanuigi.

Daniel J. Siegeli „Ajutorm. Teismelise aju jõud ja siht” aitab sügavamalt mõista, miks noored käituvad impulsiivselt, riskeerides ja justkui tagajärgedele mõtlemata. Teaduslikele uuringutele tuginedes, kuid lihtsalt ja arusaadavalt on Siegel – lastearst, psühholoog ja teadlane – selgitanud, millised muutused toimuvad 12–24aastase inimese ajus ja kuidas see neid mõjutab.

Noor mõistab, mis temaga toimub, ja täiskasvanu suudab ehk nii mõneski noorte tekitatud olukorras jätta hinnangud ja emotsioonid kõrvale. „Ajutormi” ei pea lugema algusest lõpuni nagu tavalist juturaamatut – võid alustada just sellest peatükist, mis sind kõige rohkem kõnetab. Võib-olla tahad keskenduda praktilistele harju-

helios

Mulle meeldib, kuidas Siegel selgitab meelemürkide tarvitamist ja sõltuvuste tekkimist. Ta ei hirmuta ega targuta, vaid jagab selgitusi. Teaduslikule põhjendusele toetudes kirjeldab ta lihtsalt ja selgelt, mis, miks ja kuidas toimub.

Ja see mõjub. Sellest jääb teadmine, mis ühel hetkel loodetavasti mõjutab noore inimese valikuidki.

Kellele see raamat on mõeldud? Autor ütleb: „Kui loed seda raamatut noorukina, siis loodan, et saan aidata sul hakkama saada neil rasketel ja põnevatel isikliku arengu radadel, mis noorukiikka jäävad. Kui aga oled nooruki lap-

sevanem või õpetaja, nõustaja, treener või noorsootöötaja, siis sooviksin, et minu avastused aitaksid sul veelgi rohkem noortele toeks olla, et nad puberteeti kui etappi, mis edasist elu uskumatul määral kujundab, lihtsalt „üle ei elaks”, vaid sellest ka innustust saaksid.”

Ajutorm.

Teismelise aju jõud ja siht Daniel J. Siegel tõlkinud Aet Karolin 304 lk kõva köide

Bretagne’i ranniku lähistel lebavad imepärased Glénani saared, mis võivad uhkeldada kariibipäraste valgete liivarandade ja kristallselge veega. Ühe täiuslikult idüllilise maihommiku lõhestab aga midagi kohutavat, kui randa uhutakse kolm surnukeha.

Esmapilgul paistab tegu olevat öise tormi paratamatu tagajärjega, kuid kui selguvad ohvrite isikud, peab komissar Dupin hakkama kokku panema selle juhtumi julma ja traagilist mosaiikpilti.

Võluva Bretagne’i atmosfääri ja kuiva huumoriga vürtsitatud krimilugu on sammhaaval lahti hargnev mõrvajuhtum, kus lugeja kohtub taas rahvusvahelise menuautori Jean-Luc Bannaleci loodud jäärapäise, ent vaieldamatult sümpaatse komissari Georges Dupiniga.

Piraadipoiss Peedu ja Hambaämblik Britta Jürgenson, Andres Kuura 38 lk, kõva köide

Peedu ja Hambaämblik on suured sõbrad. Nad veedavad aega koos mängides ja jutustades põnevaid lugusid. Hambaämblik on tark – ta teab kõike hammastest ja hambaaukudest. Kuulis ta ju varasemalt iga päev, kuidas hambaarst seletas, miks hambasse auk tekib ja kuidas seda ära hoida. Oma tarkust jagab Hambaämblik ka Peedule, sest katkiste ja valutavate hammastega pole keegi õnnelik.

Ilmumas Kolliaabits Maria Žutšenko tõlkinud Leelo Tungal 48 lk, kõva köide

„Kolliaabits” on Ukrainast pärit imetore tähestikuraamat, mille on eesti keelde tõlkinud Leelo Tungal. Raamatus on kõikidest tähtedest saanud vahvad kollid ning ka numbrid on muutunud toredateks tegelasteks. Neist saab lugeda lõbusaid salme, mis tähtede ja numbrite õppimise palju lihtsamaks teevad.

petrone print Üks päev Ivo Schenkenbergi elust Arvo Valton 152 lk kõva köide

„Kolmandaks oli auväärne raad ka ühe Harjumaa talupoegade lipkonna vähese tasu eest palganud…

Need olid uhked kartmatud mehed. Nende pealikuks oli Ivo Schenkenberg, müntmeistri poeg Tallinnast, tubli vahva noormees, kes oma talupoegadest sõjarahva saksa korra ja kombe kohaselt välja oli õpetanud. Ja need talupojad koos saksa ja rootsi tingisõduritega ei ihanud muud, kui igal päeval ja öösel venelastega taplusi pidada, kus nad siis sagedasti võitjaks jäid, mispärast Ivo Schenkenbergi need, kes kadedad olid, Hannibaliks ja tema mehi Hannibali rahvaks nimetasid. Selle Hannibali ja tema rahva vastu olid venelased iseäranis vaenu ja vimma täis.”

(Balthasar Russowi „Liivimaa kroonika”) On 9. märts 1577 ja Liivi sõjas juhib eestlaste väesalka Ivo. Sõja raskuste kõrval saavad tähelepanu romantika ja suhted. Arvo Valton jutustab Eesti sõjakangelase elust, avades Eesti ajalugu laiemalt.

Õ.N.N. P. Z. Reizin 416 lk pehme köide

Jen on kurb. Aiden tahab, et ta oleks õnnelik.

Lihtne? Jah, aga Jen on kolmekümne nelja aastane naine, kelle kallim on just maha jätnud, ning Aiden on väga kallis ja väga keerukas arvutiprogramm. Jeni amet on õpetada Aiden heaks teenindajaks.

Aiden tunneb Jeni läbi ja lõhki.

Ainulaadsetele algoritmidele tuginedes on Aiden välja arvutanud, et optimaalse heaolu saavutamiseks peaks Jen leidma uue mehe. Kuna Aidenil on käepärast kogu internet, ei pea ta kaua otsima, et leida perfektne isend ja korraldada kohtumine.

Kas valem töötab? Kas tehisintellekt suudab välja raalida, mis täpselt on see, mis teeb inimolendid õnnelikuks?

Minu Fidži.

Paradiisi varjud Mariliis Alev 224 lk pehme köide

Põgenen elu tõsiduse eest oma 27. sünnipäeval Fidži saartele. Mul ei ole selget sihti, on vaid uitmõte purjelaevale hääletamisest. Sealt aga rullub lahti teekond, mis viib linnalapse kaugetele saartele lihtsa maaelu keskele. Naeru, tantsu, laulu ja kummaliste kommete kaudu õpin elama nagu fidžilane. Külaelu argipäevas koon naistega vaipu, õpin kasutama kookospähklit 101 erineval viisil, tükeldan lehmakeret ja pidutsen just nii nagu fidžilased seal maailma serval.

Seisan ühes kohalikega silmitsi ka varjudega paradiisis: tõusvas maailmameres upuvad terved saared ja hääbuvad sajanditevanused traditsioonid. Tarbimishulluse tagajärjel muutub elu kaugel Vaikse ookeani saartel iga hetkega.

Reisimine ei ole enese leidmine, vaid hoopis kaotamine uutes olukordades, et ise uuena edasi minna.

Katse-eksitusmeetodil loobumine kõigist neist minadest, kes ma ei ole.

Fidžil seisan ka mina valiku ees, kas järgida unistust sinise ookeani avarusest või südamehäält…

Nr 3 (118) 25. mai 2018

Siiri Sisask: oma juuri tasub uurida Raamatu autorit küsitleb raamatu toimetaja

Kuidas kirjutades vanaema kohalolu tunnetasid?

EPP PETRONE

Loomulikult oli ta kohal, mu isiklike mälestuste, ta kirjutiste kaudu, ja muidugi kõik need sündmused, mis leidsid aset seoses tema eluküünla kustumisega. Olen neist kirjutanud lähemalt ka raamatus...

Sel raamatul on mõnes mõttes kaks autorit?

Ütlen kohe alustuseks, et tõenäoliselt ei oleks ma enda ja oma pere loo raamatuks kirjutamist ilma vanaema mälestusteta ette võtnudki. Esiteks pean oma vanaemast väga lugu, just sellise inimesena, nagu ta oli: stoik oma mõtte- ja elulaadilt. Teiseks – peale selle, et vanaema elutee tema kirjutistes mulle sedavõrd üllatavana avanes – imestasin väga, kuis ka meie elumustrid kohati kummaliselt kattuma juhtuvad... Just paralleelid saidki põhjuseks, miks raamat sündis. Kindlasti on raamatul kaks autorit, kuid samas võib öelda, et neid on veel enam. Kõik need inimesed, kellest raamatus juttu, on omal kombel autorid.

Mis oli selle raamatu kirjutamise juures kõige keerulisem, mis lippas lihtsalt?

Keeruline? Mhm... Pean lausa mõtlema... Eks kirjutama õpitakse kirjutades. Täna paned lõigu kirja, homme sõnastad ümber, ülehomme lihvid lihtsamaks veel, üleülehomme aga kustutad maha ja leiad, et kõike seda oli ju võimalik öelda hoopis ühe lausega, ja juba üle-eelmises lõigus... Nii et küllap kogu protsess ise oligi see, mis õpetas mulle kannatlikkust, aga ka oma mõttemaastikku selgemini väljendama.

Kas räägid raamatus ka oma tormilisest noorusajast, filmist „Naerata ometi” ja konkursist „Kaks takti ette”?

Jah, aga üsna lühidalt. Oleks raamat mu tormilisest noorusest, nagu sa nimetasid, oleks kirjeldused värvikamad, põhjalikumad. Kuid sellist raamatut ma ei kirjuta vist kunagi.

FOTO ERAKOGUST

ilmunud

WWW.PETRONEPRINT.EE

Üks eneseteraapia võimalusi on kirjutada päevikut. Ja teine eneseteraapia võimalus on tegeleda oma juurtega.

Oli see vanaemast-ja-vanaemaga kirjutatud raamat mingil moel teraapia?

Teraapiaks võib pidada ükskõik mida, millega inimene põhjalikult tegeleb.

Oma juuri tasub kindlasti uurida, neist rohkem teada saada. Need on nagu väiksed tulukesed minevikurajal, valgustamas oma kumaga ka olevikku ja tulevikku. Elu saab neid mustreid tunnetades hoopis teise sügavuse.

Kuidas see üldse sinuni jõudis, et sul on olemas nii hea materjal, terava sulega vanaema mälestused?

Mu vanaema sattus olema niisugune inimene, kelle kohta sageli öeldakse – hea ingel. Seda oli ta ka mulle ja kogu meie ülejäänud suguseltsile. Ta kirjutised raamatuks muuta tundus olevat minu kohus. Olen väga tänulik inimestele, kes tema käsikirjad minuni toimetasid. See raamat on mulle väga oluline, mul on vastutus vanaema ees.

Hästijätt Siiri Sisask kõva köide 144 lk Vanaema oma talu ukselt Siirile järele lehvitamas.

„Meie Eesti” raamatu ja töövihiku sünnilugu EPP PETRONE

M

a mäletan „Meie Eesti” algust väga täpselt.

Teadsin ammu, et kord „Marta varvaste” raamatuga alanud perelugude sari jätkub. Mitu ideed oli töös, aga seda kõige lihtsamat ei olnud mu pähe veel tulnud.

Aga järsku ta tuli. Olin just ostnud märkmiku Milano raudteejaama poekesest ja istusin rongi peale. Rong hakkas veerema Bologna poole, märtsis 2017, suundusin lasteraamatute messile. Varesejalgadega sai sinna pealkirjaks kirjutatud „MEIE EESTI?”. Märkmik sai ideid täis, lehekülgede kaupa küsimusi.

Kes on metsavennad? Mis on õige eesti toit? Miks on Muhu seelik kollane? Ja esimesed dialoogikillud.

Kui Maxima poeketi esindaja pool aastat hiljem meile kirjastusse helistas ja oma ideest rääkis, oli mul „Meie Eestist” umbes pool valmis. Pakkumine oli põnev: teha patriootlik raamat ülikii-

relt ja Eesti mõistes ülisuure tiraažiga.

Kuna mul oli olemas fail, millesse uskusin, panin muud tööd kõrvale. See oli äge kogemus, mis lõppes päris edukalt, aga ka suure segadusega.

Tagantjärele vaadates arenesin kõige enam selles, et sain end kujutada ka Eestis elava väikese venelase nahka, sest Maxima idee kohaselt said nemad raamatu venekeelse versiooni – „Naša Estonija”. Aga mida ma kogesin eestivenelastele kirjutades, on juba üks teine lugu.

TÖÖVIHIKU IDEE Edasi hüppan 2018. aasta veebruari algusesse. „Meie Eesti” kleepsuraamat oli valmis saanud, aga mina olin läinud kaheks kuuks kirjutamispuhkusele väikesesse külasse Coloradosse. Mu kuueaastane tütar Maria läks kohalikus koolis nullklassi, tegelesin kirjutamisest vabal ajal tema koolitamisega.

Ja nii sündis järgmine „planeetide joondumise hetk” ehk uus idee: laual joondusid mu lapse värvilised ameerika-

likud töövihikud. Nägin, millise hasardiga soovis Maria neid täita…

Kõik oli järsku selge. Mul on vaja teha jätkuprojekt, „Meie Eesti töövihik”.

Kirjutasin töövihikut teisel pool maakera, kus mul polnud inspiratsiooniks mitte ühtegi eestikeelset analoogi. Mu töövihik tulebki süsteemiväline, teadsin ma, seda ei ole mõtet võrrelda millegi muuga.

Selsamal õhtul istusime tütrega koos ja panime kirja „Eesti asju”: meie nimed, meie laulud, meie keeled, meie loomad...

Sisuliselt sai töövihiku karkass valmis poole ööpäevaga. Edasi nokitsesin vaikselt. Tegelesin töövihikuga ka Eesti 100. sünnipäeval, ikka seal mägedes.

Oli mõnus patriootlik päev.

Nüüd on „Meie Eesti töövihik” ilmunud, samuti „Meie Eesti” ja „Naša Estonija” uued versioonid, kus kleepsukohad on piltidega asendatud ja lisandunud uued jutud. Tunnen, et olen olnud vahendaja ilusale, Eestile mõeldud kingitusele.

Meie Eesti Epp Petrone ja Piia Maiste 80 lk kõva köide

Naša Estonija Epp Petrone ja Piia Maiste 64 lk kõva köide

Meie Eesti töövihik Epp Petrone ja Piia Maiste 64 lk pehme köide

10

11

Nr 3 (118) 25. mai 2018

WWW.EKSA.EE

REIN VEIDEMANN

„T

õe lõpututel tagamaadel” on Toomas Pauli seitsmeteistkümnes raamat, kui nende hulka arvata ka 2015. aastal ilmunud Uku Masingu ja Toomas Pauli omavahelise kirjavahetuse „Usalda ennast”. Raamatuid iseloomustab žanriline mitmekesisus. Opus magnum’i, monograafia „Eesti piiblitõlke ajaloo” (1999) kõrval on eesti kultuuriloost ja uuemast kirikuloost, eetika küsimustest ning teoloogilistest vaatlustest pikemaid artikleid hõlmav, „Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud „Kirik keset küla” (2003). On hommikupalvuste raamatud „Arm ja aare” (2011) ning „Teispool vaikust” (2012). On palvete raamat „Sinu tahtmine sündigu” (1997), leeriõpik täiskasvanutele „Maise matka poolel teel” (2004), etüüdide kogumik „Põuapäikese paistel” (2002). On jutluste raamat „Kusagilt kumab valgust” (1995). On ka klassikaliselt suuremat mõõtu raamat-esseena võetav „Seitse sabasulge” (2009), mida autor teise pealkirjaga nimetab „Katseks kirjeldada inimeselooma”. „Essee” tulenebki prantsuskeelsest sõnast essai ’katsetus’. Žanr ise aga on saanud nime Michel de Montaigne’i „Esseede” (1560) järgi. Eestis juurdus esseežanr 1920. – 30. aastatel. 1980ndate teise poole ühiskonna liberaliseerumise tuules leidis ajakirjanduslik esseistika oma koha

FOTO MARGIT ARNDT-KALJU

Kohtumine Toomas Pauli sõnateoga

Toomas Pauli intervjueerib Rein Veidemann.

kolumnide ehk veerukirjutiste näol. Erinevates päeva- ja nädalalehtedes hakkasid ilmuma Enn Soosaare kolumnid. Sellesse aega ulatuvad ka Toomas Pauli esimesed avalikud etteasted esseistina.

2012. aastal asutatud Enn Soosaare „ eetilise esseistika auhinna” laureaadiks saab Toomas Paul 2014. aastal esseega „Aus vale, vale ausus”, mis on võetud ka käesolevasse valimikku.

Mitmed Pauli raamatud liigituvadki lühiesseede, mõtiskluste, kommentaaride, retsensioonide kogumike alla. Osale neist on järgnenud kordustrükk. Pauli palveraamat on ilmunud lausa neljas trükis. See osutab, et Pauli sõnastatud mõtted intrigeerivad ja inspireerivad, ehkki ei pretendeeri kehtestamisele.

Neil on aktuaalset kaalukust aja möödudeski, ehkki nad kommenteerivad oma ajas toimuvat, leiduvat, kirjutatut.

Pauli mõtlus läheb liikvele fakti sedasta-

WWW.KIRMUS.EE

misest, andmetest, sündmusväärsetest nähtustest. Kõiki mõtlusi läbib õmblusena tajutav allhoovus, mida söandaksin nimetada holograafiliseks intentsiooniks (nähtuste mitmetipaistvuse ning varjatuse kavatsuslik esile toomine). „Tõe lõpututel tagamaadel” hõlmab viimasel kümnendil perioodikas ilmunud mõtlusi. Eelmine kogu „Totrus ja tähendus” ilmus 2010. aastal. Ja enne seda „Pastišš ja popurrii” 2007. aastal, alapealkirjaga, kahetähenduslikult „ilmavaatlusi”. „Pastišši...” raamatu lõpetab eksistentsiaalne mõtisklus „Viimane ja viimne sõna”. Seda raamatut siinkirjutajale kinkides on Paul kaaskirjas arvanud, et see võibki jääda viimseks.

Minul, Pauli raamatute lähilugejal, tema õpetusest osasaajal on ülimalt hea meel, et üksteist aastat hiljem võime tähistada tema uue mõttekogumiku ilmumist teadmisega, et iga öeldu võib küll jääda ütlejale endale viimseks, kuid saab osaks meie vaimsest kõiksusest, kus on võimalik kestev kohtumine sõna kui teoga.

Tõe lõpututel tagamaadel.

Vaatlusi, mõtisklusi, ütlemisi 2008–2017 Toomas Paul 264 lk, kõva köide

Scruton avab silmad JAAN KUKK

E

dmund Burke’i Seltsi algatusel ja korraldusel ilmus äsja ridamisi kaks konservatiivse maailmavaate eestkõneleja Roger Scrutoni eestindust: „Kuidas olla konservatiiv” ning „Tolad, petised ja tülinorijad”. Kui esimeses esitab Scruton oma positiivse programmi, siis teine teos on ristiretk liberaalide vastu, täis särtsu ja võitlevat paatost. Vaadake või väljavõtet sisukorrast: „Vimm Briti saartel: Hobsbawm ja Thompson”; „Põlgus Ameerikas: Galbraith ja Dworkin”; „Emantsipatsioon Prantsusmaal: Sartre ja Foucault”; „Tüütus Saksamaal: mäest alla Habermasini”; „Nonsenss Pariisis: Althusser, Lacan ja Deleuze”; „Ülemaailmsed kultuurisõjad: uusvasakpoolsed Gramscist Saidini”; „Koletis ärkab: Badiou ja Žižek”...

Kui mõned nimed sellest loetelust on meile võõrad ja väheütlevad, siis poststrukturalismi esindavad Foucault, Lacan, Badiou ja Žižek on humanitaarringkondades hästi tuntud või lausa guru seisuses. Nüüd on Scruton ette võtnud nende filosoofilise vundamendi vildakuse paljastamise ja nende tõukamise aujärjelt. „Mõttetusemasin” on määratlus, mida Scruton kasutab paljude poststrukturalistlike vaimusünnitiste iseloomustamiseks. „Selle masina pa-

küsitleb Risto Järv

Kui erinev on Eesti eri osade rahvakalender ning mis võiks olla Virumaa kalendripärimuse eripära?

Üldjoontes on rohkete traditsioonidega tähtpäevad ikka üsnagi sarnased.

Erijoonte poolest on meil esil läänesaared ja ka Lääne-Eesti mandriosa, samuti meie põhjaranniku piirkond, Virumaa idaosa, Lõuna-Eestis kindlasti Mulgimaa, Võru- ja Setumaa. Põhjaranniku pärimuses on püsinud suure rahvaluulekogumise alguse aegadesse kristluse-eelne arusaam muistsest aastajaotusest, mille määrab kolletusaeg ja lume tulek. See on jaguaeg. Mulgimaa traditsioonist võib kõrvutada hingedeaega. Ka Alutagusel on kodusid külastavatele teispoolsetele lauda kaetud. Hämar aeg looduses ja meie meeltes – kaamose aeg. Kirde-Eesti rahvakalender võlgneb oma eripära ühtlasi isuritele ja vadjalastele, kes siinseid alasid asustasid Rannapungerjani välja.

Raamatust tuntakse ilmselt enim rõõmu Virumaal, kuid mida kasulikku leiab mujal Eestis elav pärimushuviline?

Kindlasti aitab idaviru kalender paremini mõista näiteks seto rikkalikku tavandit. Õigeusukalendris on palju tähtpäevi, mida luteri kirik ei tähistagi, pealegi ei tunnistata n-ö „uut kalendrit”. Kuid sellest raamatust on Virumaal põhjust rõõmu tunda vast sellepärast, et need virulased, kes tänapäeva allik-

FOTO ALLI TÕNISSOO. ERA, DF 32794

MALL HIIEMÄED

Klassipulm tutipeol Kundas 1993.

materjali aitasid kokku kanda, saavad nüüd endi kirjapanekuid trükisest lugeda ning endi tehtud fotosid leida.

Mis on Virumaa kalendripärimuses vanemat, mis uuemat?

Põhielatusaladega seonduv kuulub vanema pärimuse hulka, selgitada on püütud taandumise põhjuseid. Kuid kõike põlluharimisse ja karjakasvatusse puutuvat polnud mõttekas kuhjata.

Selma Läti ja minu „Eesti rahvakalendri” (1970–1999, internetis 2017) köited on teiste Eesti piirkondade erijoonte esiletoomise osas muidugi põhjalikumad. Mis on uuemat, kehtib suuresti kogu Eesti kohta, s.o kõigi nende

nid kokku Jacques Lacan, Gilles Deleuze ja mõned teised, nad panid selle kokku freudistliku psühholoogia unarusse jäänud fragmentidest, de Saussure’i lingvistikast ja pumpasid selle siis hegelliku lõõtsaga kuuma õhku täis. See elas oma leiutajad üle ja selle ühe või teise modifikatsiooni võib täna leida peaaegu igast humanitaarteaduskonnast.”

Scrutoni raamat on paljuski silmi avav. Ei tarvitse nõustuda tema konservatiivse retoorikaga, mis kasvab välja kriitilisest analüüsist. Piisab analüüsist, et jõuda järeldusele: olime puuslike lummuses.

Kuidas olla konservatiiv Roger Scruton tõlkinud Mart Trummal 240 lk, kõva köide

Tolad, petised ja tülinorijad.

Uusvasakpoolsed mõtlejad Roger Scruton tõlkinud Hardo Pajula 374 lk, kõva köide

ekm teaduskirjastus

Kasulikku pärimushuvilisele Raamatu autorit

eksa

„noorte” tähtpäevade tavand, kus rõhuasetus on meelelahutusel. Praegusaja kombestikust esindavad värsket ainestikku just uuemad pühad, nagu sõbrapäev, emakeelepäev, tutipäev jne.

Rahvakalender on pidevas muutumises. Raamatus on eraldi märksõnadena 61 tähtpäeva, teiste seas on kirjeldatud nii mardipäeva kui halloweeni ning teisigi tänapäeval „võistlevaid” pühi. Mitu kalendripärimuse tähtpäeva võiks olla sama raamatu uuendatud kordustrükis näiteks 20 aasta pärast?

Mis intrigeeriv küsimus! Pealegi konksuga. Praegused neljakümnesed tradit-

sioonikandjad on 20 aasta pärast ikka rivis ja soovivad sama taas kogeda ja lugeda. Pärimus jääb pärimuseks ka siis, kui see on aktuaalsest kasutusest taandunud, nagu seda on suur osa Jakob Hurda aegadel talletatust. Praegu on huvi pärandkultuuri vastu taas tõusnud.

Rahvana tunneme, et meid on vähe, püüame siis oma keelt ja kultuuri seda enam hoida ja väärtustada. Konksuga küsimus on, mida üldse pidada rahvakalendrisse kuuluvaks.

Kes loeb „Virumaa kalendripärimust”, näeb, mis toimub: aastasadu on pühakunimelised päevad olnud püsiva daatumiga, aga kui tähtpäeva maagiline tähendus kaob ja kombestik kohandub, siis kohanduvad ka tähistamise ajad. Nõnda on näiteks vastlatega, jürijooksu, jaanitule ja mihklilaadaga. Teisalt on siin analoogiat kalasadamate päevaga, „Teeme ära!”-talgutega, külapühadega, mida küla kokkutulekuteks nimetatakse jne.

Virumaa kalendripärimus Mall Hiiemäe 281 lk kõva köide koostöös Viru Instituudiga

ilmunud Balkan and Balticum. Current Studies in the Postsocialist Space (Sator 18) toimetanud ja koostanud Ekaterina Anastasova, Mare Kõiva 310 lk, pehme köide

Kogumik pakub põnevat lugemist neile, keda huvitavad rahvusküsimused, migratsioon, kultuuri- ja religiooniprotsessid kahes erinevas, ent samas pika kultuuriuuringu traditsiooniga riigis: Bulgaarias ja Eestis. Vaadeldakse, kuidas käituvad ühises pühapaigas islamiusulised ja kristlased.

Käsitletakse uusreligioossuse erijooni Valge Vennaskonna ja Eesti näitel, mimikrikäitumist diktatuuri oludes jpm.

Миссия выполнима. Перспективы изучения фольклора (Sator 19) koostanud Tacciana Valodzina, Mare Kõiva 416 lk, pehme köide

Eesti ja valgevene folkloristide, usundiuurijate ja etnolingvistide venekeelne ühiskogumik vaatleb seni vähemkäsitletud uusi ja vanu teemasid alates meemidest ja armastuslugudest kuni visuaalselt vormitud poeesiani, mütoloogiast pühapaikadeni. Huvilised saavad Eesti Väliministeeriumi toel valminud artikleid lugeda aadressil http://www.folklore.ee/rl/pubte/ee/ sator/sator19/ ja põhjendatud soovi korral raamatu kingituseks.

grenader

WWW.GRENADER.EE

Nad läksid kodumaa kutsel.

Ajalooromaan Vaino Kallas 184 lk, kõva köide

Põhjasõda.

Põhjasõda maal, merel ja eesti suulises rahvapärimuses Jüri Kotšinev 246 lk, kõva köide

Autokompanii tähistamas Võidupüha paraadpildiga. 23.06.1995.

Kaitsejõudude algusaastatest

R

aamat on kronoloogiline ülevaade Eesti Kaitsejõudude algusaastatest, milles neisse sündmustesse vahetult kaasatud autor räägib oma loo.

Erukolonel Aivar Jaeski jutustab: „Minu tõusmine väeosa ülemaks oli ühest küljest kiire, teisalt piisavalt aeglane, et sain võimaluse õppida oma eelkäijate vigadest. Kokku olin väeosa pealik peaaegu seitse aastat.

Pean oma teeneteks kaitsejõudude algusaastatel Tagalapataljoni, nüüdse Logistikapataljoni ülesehitamist, draakonilipu, -embleemi ja -märgi kasutuselevõtmist, Rahuoperatsioonide Keskuse arendamist, ROKi teenetemärgi kasutuselevõtmist (tänaseks on see märk ajalooline reliikvia, kuna peale keskuse muutumist 1. jalaväebrigaadiks seda enam välja ei anta). Tunnen uhkust, et sain olla Kevadtormi õppuse

eelkäija, õppuse Baltic Eagle korraldaja, Kaitseväe keskpolügooni laskevälja esimese rühma tasandil lahinglaskmise eest vastutaja jne. Kõige rohkem tunnen uhkust nende inimeste üle, kellega kõike seda tegime ja saavutasime.

Need kümme aastat olid minu kaitseväelase karjääris kõige vahvamad.

Muutsime Eestit paremaks nii, nagu oskasime, tahtsime ja suutsime.”

Mälestused Kaitsejõudude algusaastatest.

Väepealiku kroonikaraamat 1992–2002 Aivar Jaeski 200 lk, kõva köide

Tu-16 Külma sõja ajal ameeriklaste lennukikandjat „ahistamas”.

S

ee raamat ei ole romaan ega novell, vaid ülevaade ühe külma sõja surmalinnu loomisest ja käekäigust – lugu sõjalinnust, mis teenis Nõukogude Liidu ja hilisema Venemaa õhujõudude relvastuses üle neljakümne aasta, olles seetõttu unikaalne kogu lennunduse ajaloos.

Lennuk sai legendiks juba oma eluajal. Selle masina arvukad modifikatsioonid olid kasutuses nii strateegilises ehk kauglennuväes kui ka merelennuväes, teenisid lendavate laboratooriumitena militaar- ja tsiviillennunduse huvisid.

Tu-16 abil õpetati treening- ja õppekeskustes välja mitu põlvkonda militaar- ja tsiviilpiloote. Nende hõbedaste sõjalindude pesasid leidus ka Eestimaal; neid müüdi tollastele liitlastele, nad sõdisid ja hävisid erinevate riikide lippude all.

Sõjalinnu lugu. Ту-16 „Badger” Mati Iila 320 lk kõva köide

FOTOD TEET MALSROOS

Põhjasõda (1700–1721) muutis Rootsi Kuningriigi Põhja-Euroopa suurvõimust Euroopa poliitiliseks tagahooviks. Sama sõda tõi „Euroopa poliitilisele maastikule” uue tegija – Venemaa. Põhjasõda valmistas ränki kannatusi soomeugri rahvastele nii Neeva jõe delta äärsetel aladel kui ka Liivimaa ja Eestimaa põlisrahvastele.

Eesti- ja Liivimaal varjutas see sõda kohalikele inimestele möödunud suure sõja – Liivi sõja (1558–1583) mälestused. Rootsi kuningas Karl XII pidas meeleheitlikku kaitsesõda Rootsi Kuningriigi vastu liitunud Põhjaliidu riikidega. Ülekaalukate vastaste vastu sõdides ei olnud tal tegelikult võiduks mingit väljavaadet. Põhjasõja kulgemise kirjeldus maismaal ja merel ning sõja kajastumine eesti suulises rahvapärimuses on käesoleva raamatu teema.

Jaak Juske rääkis jutte ja legende Tallinnast.

Raamatute müük Rahvusraamatukogus pakkus huvilistele põnevat lugemisvara.

Tallinna Raamatumess

K

evadise raamatumesside hooaja lõpetas kuuendat korda toimunud raamatumess Tallinnas. 19. –21. aprill oli Rahvusraamatukogu taas kirjastajate päralt ja kolme päeva jooksul sai raamatuid osta 23 kirjastuselt.

Messi kava oli üles ehitatud sarnaselt varasematele aastatele: esimesel päeval oli kirjandusfoorum, mis sel korral kes-

12

Lugu legendaarse Vene sõjamasina loomisest

ilmunud

See raamat räägib Eesti Vabadussõjast ja eesti koolinoorte osast Eesti riigi rajamisel, kus märkimist väärib kooliõpilastest õppursõdurite vaprus võitluses Punaarmee vastu. Kodumaale raskel hetkel astusid vabatahtlikult Kaitseliitu ja rindeväeosadesse tuhanded gümnaasiumija kutsekooliõpilased üle kogu maa.

Nr 3 (118) 25. mai 2018

kendus kirjandusmälule, vaadeldes seda nii koha-, keha- kui ka visuaalmälu kaudu. Teisel päeval peeti tüpograafiaseminari KIRJAK6. Lisaks toimus üritusi lastele, loenguid ja seminare lapsevanematele, samuti emakeeleõpetajatele ja kirjastajatele endile.

Suur tänu kõikidele kirjastustele-osalejatele ja partneritele, kelle abil mess toimus!

Tähetund Nukitsaga.

Messikülalisi tervitas Eesti Kirjastuste Liidu juhatuse esimees Mart Jagomägi.