Page 1

Eesti rahvariided vanadel fotodel Album „Eesti rahva rõivad” on sündinud soovist jäädvustada oma inimeste ja maa pärandkultuuri. Vanimad fotodel 19. sajandist on näha rahvariiete ja rahvalike rõivaste kandmist omas ajas. Raamat ilmub juuni lõpus Tänapäeva ja Tallinna Linnamuuseumi koostöös. Vt lähemalt lk 3

„Eesti ja Soome: sõjast sõjani” pälvis tunnustuse Parimaks 2018. aastal ilmunud eestikeelseks ajalooraamatuks tunnistati Heino Arumäe monograafia „Eesti ja Soome: sõjast sõjani”. Kirjastuses Argo välja antud teos räägib sellest, kuidas Esimese maailmasõja järellainetustes ilmus maailma kaardile rida uusi riike, nagu varem Vene impeeriumi koosseisu kuulunud Baltimaad, sealhulgas Eesti, aga ka end pigem Põhjalasse kuuluvaks pidanud Soome. Ajaloodoktor Heino Arumäe vaatleb oma raamatus, milliseks kujunesid Eesti ja Soome suhted ja kuidas asetusid need riigid üldisse rahvusvahelisse konteksti. Mis ühendas ja lahutas kaht hõimurahvast ning kuidas suutsid nad murrangulistes oludes hakkama saada? Mismoodi võideldi 1920. aastate algul välja rahvusvaheline tunnustus, kelles nähti liitlasi ja kelles vastaseid? Milliseks kujunes olukord 1930. aastate lõpul, kui Eesti Hitleri ja Stalini kokkulepete tulemusena iseseisvuse kaotas, ent Soome riikluse säilitas? Eesti peamiste ajalooasutuste poolt korraldatud parima ajalooraamatu konkursile esitati seekord 17 raamatut. 1995. aastast välja antava ajalookirjanduse aastapreemia eesmärk on tunnustada paremate ajalooraamatute autoreid, hinnata Eesti ajalooteaduse hetkeseisu ning tõsta avalikkuse huvi ajaloo ja ajaloolaste töö vastu.

Sajand Eesti kirjandust Postimehe kirjastuse EV100 raamatusarjas ilmus Cornelius Hasselblatti „Eesti kirjanduse 100 aastat”. 240 leheküljele pole küll nii suurt kirjanduspärandit võimalik detailselt mahutada, kuid kompaktse ülevaate möödunud sajast aastat saab igal juhul. Sama moodi nagu riigi heitlik saatus polnud ka kirjanduse areng sirgjooneline, vaid toimus tõusu ja mõõnaga. Seda on raamatus püütud näitlikustada igale ajajärgule iseloomulike teoste, kirjanike või žanrite esiletõstmisega.

Maailmaklassikasse kuuluv „Surm järelmaksuga” Hieronymuse sarja avangul esitleti prantsuse modernismiklassiku Louis-Ferdinand Céline’i romaani „Surm järelmaksuga”, mis on üks 20. sajandi võimsamaid kirjandusteoseid. Romaan ilmus 1936. aastal, neli aastat pärast Céline’i läbimurdelist esikteost „Reis öö lõppu”. Autor viljeles läbi kogu loomingu teatavat „transponeeritud autobiograafia” žanri. Kuid kirjapandu ei ole pelgalt memuaarid. Läbi romaani iga lause paistab lugejale valusalt kätte väikese inimese suur viletsus. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Nr 5 (127) 19. juuni 2019

uudised

FOTO I-STOCK

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Lily Alleni lugu

Suvelugemise aeg on käes KAIDI URMET

S

uvi on käes. Ilusad ilmad vahelduvad pilvisemate ja jahedamatega, aga et suvel on rohkem aega ja vähem kohustusi, siis on paljudel mõtteis võtta üle pika talveaja kätte mõni uus raamat. Et viimati ilmunud ja ilmuvate raamatute hulgas veidi paremini orienteeruda, küsisin kirjastajatelt, milliseid raamatuid nemad suvelugemiseks soovitavad.

Hiro Arikawa „RÄNDAVA KASSI KROONIKAD” Tõeliselt nunnu ja samas intelligentne suvelugemine on Jaapani kirjaniku Hiro Arikawa „Rändava kassi kroonikad”, poeetiline ja huumoriga kirjutatud lugu Jaapani vahelduvate aastaaegade taustal ringi rändavast kass Nanast ja tema peremehest. Raamat pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt kõikvõimalikest elus ette tulevatest ootamatutest juhtumistest. Mari Karlson, Tänapäev Ain Kütt „RISTI SOLDATI MÕISTATUS. SAGADI PARUNI MÕRVALOOD” Sagadi muuseumi juhi Ain Küti kirjutatud kriminaallugu viib lugeja 1828. aastasse ja Virumaa mõisatesse. Oandu karjamõisa keldrist leitakse Karula mõisniku surnukeha, kuigi seal peaks matmise ootel lebama hoopis õnnetult hukkunud talumees. Hoogne ja põnev klassikaline mõrvalugu ajastutruus keskkonnas. Tiina Kaalep, Hea Lugu Valdo Praust „EESTI MÕISAD” Juunis ilmuv Regio „Eesti mõisad” on hea teejuht suvistel väljasõitudel. Rikkalikult fotodega illustreeritud teos tutvustab ligi 700 mõisat, kus mingil kujul on olemas kas mõisa peahoone, suursuguseid kõrvalhooneid või park. Raamat sisaldab detailseid kaarte. Mirjam Parmasto, Regio Michael Robotham „EMA SALADUS” Suviseks lugemiseks sobib imehästi Austraalia krimikirjaniku Michael

Robothami psühholoogiline põnevik „Ema saladus”. Olulisem kui süžeega üllatamine, on siin loos tegelaste motiivistik. Mis võib juhtuda emaarmastusega, kui kokteili lisada süü, lein, igatsus ja probleemsed peremustrid? Epp Petrone, Petrone Print

Sven-Erik Enno „VÄLK JA PAUK” Miks üks välk lõhub ja teine põletab? Miks ilm külmaks müristab ja mida kujutab endast välk selgest taevast? Kust saab elekter äikesepilve ja mis on keravälk? Noore teadlase Sven-Erik Enno uus raamat „Välk ja pauk” aitab neid nähtusi mõista, ennast ja oma kodu kaitsta ning huvilistel ka äikesevaatlusi teha. Lea Adamson, Argo „KIRJANDUS KREEKA JA ROOMA MAAILMAS: UUS VAATENURK” Lisaks värsketele käsitlustele antiikkirjanduse eri žanritest ja autoritest leiab raamatust suurel hulgal täiesti uusi tõlkekatkendeid antiikautoreilt. Põnev on alapealkirjaski mainitud uus vaatenurk: raamatus on esmakordselt suurt tähelepanu pööratud antiikkirjanduse omaaegsele kontekstile ja vastuvõtjale, s.o lugejale-kuulajale. Ivo Volt, Tartu Ülikooli kirjastus Marc Hamer „KUIDAS PÜÜDA MUTTI ... JA LEIDA ENNAST LOODUSES” See on elujaatav raamat maaelust, looduse ringkäigust, üksildusest, surelikkusest ja rahulolust. Raamatu autor on suurepärane looduskirjanik ja ametilt vana kooli mutipüüdja, kes vaatleb, mida mutid ja elu keset loodust võiksid meile meie enda inimsuse kohta kõneleda. Krista Kaer, Varrak Caroline Louise Walker „PEIDUS SU SILME ALL” Aeglaselt pinget kruviva psühholoogilise põneviku „Peidus su silme all” tegevus toimub lummavalt kaunis rannikulinnas Sag Harbour. Kuid teod, mis linnakeses toimuvad, pole sugugi nii lummavad. Dr Robert Hart mässib end aina suurematesse valedesse, kuni ühel hetkel jõuavad

valede tagajärjed temani sealt, kust ta seda iial oodanud ei oleks. Raamat ilmub 10. juulil. Annika Reiljan, Helios

John Fowles „MAAG” John Fowlesi „Maag” on müstiliselt köitev romaan, mille 728 lehekülge tagab, et veedad loo ja tegelastega nii päevi kui ka öid. Et tegevus leiab aset kuumal Kreeka saarel, kannab teos endas lõputut suve ning et autor on Fowles, jagub psühholoogilist pinevust kuni lõpuni. Eia Uus, Postimees kirjastus Nikolai Baturin „MASKIDE DEFILEE” Nikolai Baturini viimaseks jäänud romaani „Maskide defilee” on ühtaegu peitusemäng maagilises reaalsuses ja varjamatult elulooline tagasivaade. Teos algab peategelase sünniga Arumetsa külas ning kulgeb elurännaku kokkuvõtteni. See on mänguline, samas pühalik tänu ja tervitus inimestele, kes autorit on kujundanud. Mart Jagomägi, Ilmamaa Toomas Kall „PAUNVERE LÕPP. KUIDAS EESTI KIRJANIKUD „KEVADET” KIRJUTAKSID” Suviseks vahepalaks sobib kindlasti muhe ja humoorikas Toomas Kalli „Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid”, kus ühtede kaante vahele on kogutud kahekümne viie eesti kirjaniku kujuteldavad „Kevaded”, mis seni on ilmunud, lisaks tosin veel avaldamata paroodiat. Toomas Väljataga, EKSA Merle Karusoo „TUNNISTAMISI. MÕTTEID JA ESSEID” Värskelt ilmunud „Tunnistamisi. Mõtteid ja esseid” sisaldab valiku lavastaja, õppejõu ja eestlaste elulugude koguja ning talletaja Merle Karusoo (snd 1944) mõtetest, esseedest ja kõnedest aastatel 1985–2019. „Minevikuga on alati nii, et meil kõigil on väga palju ühist, see tuleb lihtsalt üles leida,” ütleb Karusoo. Sirje Endre, SE&JS Head lugemist!

Laulja Lily Alleni raamat „Täpselt minu mõtted” ei ole kivist väljapigistatud staarikese elulugu, vaid aus kirjeldus meelelahutustööstuse tagamaadest, mis mullu Inglismaal ilmudes suurt tähelepanu sai. Muuhulgas on juttu karmidest mänedžeridest, festivalidest, jälitavatest fännidest, ahistamisest, emadest, sõltuvustest ja kuulsusega kaasnevad karusellist. Eestikeelse tõlke avaldab Tänapäev.

Monsta aitab lapsel lugeda Igal aastal vajab Lastefondi toel raviprille ligi 60 vähekindlustatud pere last. Selleks, et kõik lapsed saaksid hästi näha ning lugeda, annetab Helios Kirjastus aasta lõpuni iga lasteraamatu „Monsta” ostu pealt ühe euro Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondile, et toetada vähekindlustatud perede lastele raviprillide soetamist.

Kuidas telefoniga filmi teha Rao Heidmetsal ilmus käepärases taskuformaadis raamat „Kuidas telefoniga filmi teha?” Autor ütleb nii: „Selleks ei ole vaja profikaamerat, et teha üks korralik film, selleks on vaja head ideed, lahedat meeskonda ja TELEFONI! See väike filmikunsti näpunäidete raamat on mõeldud kõigile filmisõpradele, kes tahaks oma vaba aega teistmoodi, huvitavalt ja loominguliselt veeta ning koos sõpradega ühe laheda projekti ellu viia – teha PÄRIS OMA esimene film.” Raamat annab ülevaate filmitegemise põhitõdedest, võttegrupi iga lüli rollist ja sellest, kuidas jõuda stsenaariumist kvaliteetse filmini lihtsate ja käepäraste vahenditega. Raamatu andis välja Koolibri.

Kasutu kasulikkus

Tallinna Ülikooli Kirjastuselt on ilmunud Itaalia õpetlase Nuccio Ordine teos „Kasutu kasulikkus” (itaalia keelest tõlkinud Heete Sahkai), kus tuletatakse meile meelde, miks mõned esmapilgul kasutud asjad võivad osutuda eriti kasulikeks ja vastupidi. Raamatust saab teada, miks elu ilma kirjanduseta pole täisväärtuslik, miks ülikoolid ja teadus peavad olema vabad ning miks otsimine vääristab inimest enam kui omamine. Soovime teile värvikirevat suve! Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 21. augustil.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019


WWW.EKSA.EE

ilmunud Kogutud luuletused Urve Karuks 327 lk, kõva köide

Sõjapõgenikust luuletaja Urve Karuks (1936– 2015) avaldas pool sajandit tagasi Torontos kaks luulekogu: „Savi” (1968) ja „Kodakondur” (1976). Kodu-Eestis on ilmunud vaid üks valikkogu „Laotusse lendama laukast” (1992). Ometi osutus luuletaja käsikirjaline pärand märksa rikkamaks, seal leidus senitundmatut luulet nii eesti, inglise kui ka saksa keeles. Sirje Kiini koostatud Urve Karuksi „Kogutud luuletuste” hulgas on paljud tekstid varem avaldamata, aga siit leiab ka kõik varasemates luulekogudes ning ajakirjades „Mana” ja „Tulimuld” ilmunu.

Nr 5 (127) 19. juuni 2019

ARNO OJA

T

riloogia „Mujal kodus” avaköites Pariisist lahkudes lubas ilmarändur Õnnepalu järgmise kodupeatuse teha kusagil metsaonnis, ent „Aakri” avaleheküljel ärgates avastas mees end Kanada eestlaste „pealinnast” Torontost. Oli august 2018. Tallinn koos sinna asunud Riinaga jäi kaugele, teise ilma. Täpsustuseks lisagem, et too salapärane Riina on ilmselt väliseestlasest tõlkija ja keeletundja Riina Kindlam (snd 1969), kuulsa skautmasteri Heino Jõe (1913–1990) lapselaps. Aastal 2000 avaldas EKSA tema selges eesti keeles luulekogu „Metsavaht”. Autor ise peabki Kanadas pooleldi „metsavahi” ametit, sest peamiselt tema hooldada on vanaisa (keda kohapeal tunti Jämesääre või Black Joe nime all) rajatud väliseestlaste suvilakompleks, mida aastast 1967 tuntakse kui Kotkajärve Metsaülikooli asukohta. Just sinna on teel ka Tõnu Õnnepalu, metsaülikooli külalisesineja. Mida too „ülikool” endast kujutab ning kuidas ta toimib, saate raamatut lugedes täpsemalt teada! Siinkohal mainigem üksnes, et Torontost jääb sinna umbes 200 000 meetrit. Kohalike arvates on see linnale nii lähedal ja mõistet „kilomeeter” pole Ameerika mandril mõtet kasutada! Suvilad ja suvitajad aga on nähtus omaette, mis kõikjal näeb ühtmoodi välja...

Kuusalu rannakeele sõnaraamat Heli Kendra, Piret Norvik 560 lk, kõva köide

Väikeste murdesõnaraamatute sarja kuues väljaanne sisaldab üle 7000 sõna ühest arhailisest ja erilisest põhjaranniku murrakust koos kasutusnäidete ning kirjakeelsete selgitustega. Selles leidub mitmekesist keeleainest rannaalade elanikele ja suvitajatele, rannakeele õppijaile, õpetajaile ning uurijaile, aga ka kõigile teistele Kuusalu rannarahva keelest ja kultuurist huvitatuile. Kuusalu rannarahva keel erineb tunduvalt kihelkonna suuremas osas valitsenud põhjaeesti keskmurdest.

postimees

Päikesetõus Kotkajärvel.

Mainitud kompleksis pidas Heino Jõe kaua skaudilaagreid, kuid „meie aeg on skautluse jaoks liiga rikutud” (lk 297) ning skautide Noolepoiss oma rituaalidega tuletab autorile õigustatult meelde N. Liidu aegseid pioneere. Ent sõna pioneer tähistab õigupoolest esmaavastajat ja kaugel PõhjaAmeerikas on kirjanik Õnnepalu taas pioneer! Iseenda lähtepunktist. Juba linnas teatab loodusmehest autor: „Linnud laulavad. Tuttavad linnud, aga laulavad kuidagi valesti, tagurpidi.” (lk 6) Peagi jõutakse järelduseni, et Ameerika (USA sünonüümina) on eurooplasele üleüldse vale maa, rahategemise maa. Me siin nüüdis-Eestiski elame Ameerika maailmas ja Ameerika on T(t)rump, kirjutatagu seda nime kas suure või väikese algustähega! Ent Kanada on õieti väljarändajate riik, mis loodi vanale indiaanlaste maale. Õnnepalu uus-mujal-kodu

FOTO: ENDEL GRENSMANN JA RAINAR KURBEL, POSTIMEES, NR 155, 7. JUULI 2014

Ü

ldlaulupidude ajalugu on jälgitav paralleelselt Postimehe ajalooga, siduvaks lüliks on Johann Voldemar Jannsen ja tema tütar Lydia Jannsen (Koidula). Ajaloolane Malle Salupere on oma Koidula-monograafias („Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”, 2017) nimetanud esimese üldlaulupeo korraldamist Tartus „pere-ettevõtteks”. Lisaks Jannsenist kui Postipapast võime rääkida temast ka kui eesti üldlaulupidude traditsiooni isast. Jannseni ja tema tütre Lydia pingutused üldlaulupeo korraldamiseks kandsid vilja. Esimesel peol astus kuulajate ette 800pealine meeskoor – lihtsad maamehed ja koolmeistrid umbes viiekümnest lauluseltsist –, lauldes pikki neljahäälseid koraale. Pärast üldlaulupidu ülistab Koidula oma mentorile Fr. R. Kreutzwaldile saadetud kirjas neid eesti mehi, kellel jagub mõistust, südant ja vastutustunnet oma rahva ees ning kes seetõttu on väärt ka seda rahvast juhtima, Koidula isa Johann Voldemar Jannsen teiste hulgas: „Papa, mida ka kadedad keeled ei sisistaks: see oli siiski eesti pidu! /---/ Te vaadake ainult neid vankuvaid, pooleestlasi, kes iial ei teadnud, kas nad õiguse pärast sakslased olid või venelased või liivimaalased

saab asuma maa-alal, kus kunagi elas ojibwai suguharu, algonkini suurhõimu metsarahvas. Siit raamatust saame teada ka tänini säilinud muistsete kohanimede tähenduse. Maakonnanimi Muskoka tähistab punast metsa, provintsinimi Ontario (hõlmab ka samanimelise järve) aga lihtsalt suurt järve. Ja Ontario järv ongi nii suur, et kuulub Suurde Järvistusse! Väliseestlaste Kotkajärve, mis on Heino Jõe pandud kohanimi, jääb sealt siiski eemale, hõlmates seejuures mitut väiksemat järve. Kui Õnnepalu Muskokasse kohale jõuab, saab ühest neist tema Koprajärv, mis hiljem muutub Jäälinnujärveks. Ent järvedest rohkem huvitab Õnnepalut mets, sest „isegi Eesti mets ameerikastub” (lk 39) ja seda asendab totaalne võsa nagu Kanadas! Ometi elab sealseis metsades veel chipmunk, kelmikas vöötorav, kes näeb välja otsekui mänguloom. Ühest neist saab autori oma Vöödu! Aaker. Aaker on muidugi pindalaühik (hektarisse mahub 2,2 aakrit), ent kirjaniku tähelepanekute järgi kujutab see väliseestlastele parajat maatükki. Suvilakrunti, mis tingimata peab järveni ulatuma. Missugune peaks välja nägema tema isiklik hingemaa-aaker, kirjeldab autor üksikasjalikult raamatu 19. peatükis. Tingima-

ta kuuluvad sinnajuurde linnud ja puud! Muskokas tal ei olnud koduse Esna kurgi ega pärnasid Kanamatsi rabasaarel, see-eest olid väikesed koolibrid ja kaks valgemändi (Pinus strobus) maja otstes. Poolsada aastat tagasi juhtus Kanada eestlasest luuletaja Urve Karuks (1936–2015) ühe seesuguse otsas kraaksunud varese elule lõpu tegema, mispeale puu vandus kättemaksu (ballaad „Männi vanne”, 1968), kuid tänapäevaks on vanne aegunud ja „sissetungija” Õnnepalust sai valgemänni sõber! Kuskil poole teose peal hakkab autor looma oma poolpilareeglistikku, mahutades igasse peatükki ühe reegli. Sinnajuurde kuuluvad tähelepanekud suletud mõistekolmnurga „väliseestluspagulus-kodumaa”, riigi ja rahvuse suhete jms. kohta, mis kutsuvad lugejat kaasa mõtlema. Lõpus teeb autor oma Kanada-kodust kokkuvõtte: „Ja nii on see aaker haihtunud. Hing nägi ära, et siia ei jääda. Et siia tagasi ei tulda.” (lk 371) Ees ootab seni veel tundmatu meresaar.

Aaker Muskoka, Ontario, CA Tõnu Õnnepalu 389 lk pehme köide

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

150 aastat lugusid laulupidudest REIN VEIDEMANN

2

Suure Järve taga FOTO TÕNU ÕNNEPALU

EKSA

XXVI üldlaulupidu

või baltlased või veelgi midagi muud? Kuidas nad nüüd korraga eestlaste ridadesse tungivad … /---/ Nüüd näevad nad papas [Jannsenis – R. V.] päevakangelast, nüüd, kus pidu igasuguste intriigide ja mahhinatsioonide kiuste nii ootamata mõnusalt ja õnnelikult korda on läinud! Et rahva juhtide seas veel mehi leiti – see päästis peo. /---/ Sest saaks pisike raamat, kui ma Teile kõike seda kibedat võitlust enne pidu, peo ajal ja pärast kirjeldaksin. Ja praegu? Elagu üksmeel!”

Tõesti, kui eestlastel nende argielus tuleb aina ette mõnikord lausa suurte konfliktideni viivaid lahkarvamusi ja vastandumisi – ja millistel rahvastel neid ei tuleks! –, siis on üldlaulupeod olnud alati kohaks, kus tuntakse end ühtse eestiusku kogudusena. Selle raamatu lehekülgedel avaneb lugejal omakorda võimalus kogeda selle peegeldusi Eesti Postimehes, Postimehes, selle järglases Edasis ja seejärel taas Postimehes. Lood on erinevad, aga see, millest nad kirjutavad, on üks – LAULUKS SAANUD EESTI HING.

Laulupeod Postimehega koostanud Heili Reinart, Bretty Sarapuu, Lauri Vanamölder 232 lk kõva köide

Oleviku peegelpilt

O

xfordi doktorikraadiga ajaloolane, Jeruusalemma Heebrea Ülikooli professor Yuval Noah Harari on täna maailmas üks enim tuntud autoreid ja tsiteeritud mõtlejaid. Kui tema esimene raamat „Sapiens” 2014. aastal inglise keelde tõlgiti, sai sellest kohe üleilmne menuk. Inimkonna ajalugu käsitlevale raamatule järgnes „Homo Deus”, mis vaatas tulevikku – mis meiega juhtuks, kui loome tehisintellekti, saavutame surematuse ja kehtestame maailmarahu. Kaks ei jäänud kolmandata. Autor kirjutab eessõnas: „Selles raamatus tahan keskenduda praegusele hetkele, kaotamata samas laiemat vaadet. Mil moel võiks pilguheit kaugesse minevikku ja tulevikku aidata meil mõista keerulisi küsimusi, millega inimühiskond silmitsi seisab? Mis praegu toimub? Millised on tänapäeva suurimad väljakutsed ja valikud? Millele peaksime tähelepanu pöörama? Mida peaksime lastele õpetama?” Y. N. Harari pakub vastuseid küsimustele, mida ta oma esinemiste, loengute ja vestluste käigus on viimaste aastate jooksul lugematult palju kuulnud. Neid on tehnoloogiasaavutustest religiooni ja rahvusluseni, inimestevahelisest võrdsusest immigratsiooni, tõejärgsuse ja

meditatsioonini, teadusulmest terrorismi ja suurandmete kogumiseni. Vahel vangutavad teadlased mõne Harari hüpoteesi üle pead, kuid rahvale ta meeldib. Viimaks ometi räägib keegi keerulistest asjadest arusaadavalt ja lihtsalt, unustamata head nalja ja vaimukat võrdlust. „Ajaloolasena ei saa ma inimestele toitu ega kehakatet anda, kuid võin püüda pakkuda mõningast selgust, aidates nii luua ülemaailmsel mänguväljakul võrdsema olukorra. Kui see innustab kas või käputäit inimesi liituma aruteluga meie liigi tuleviku kohta, siis olen oma ülesande täitnud,” ütleb autor eessõnas. Oma kohta, põhjust ja eesmärki adume ilmas vaid siis, kui õpime mõtlema suurelt. Teemad, millel räägib Harari, on suured, olulised ja puudutavad tahes-tahtmata meist igaüht, elame siis miljonilinnas, saarekesel või majas metsaserval.

21 õppetundi 21. sajandiks Yuval Noah Harari tõlkinud Anu Põldsam 368 lk kõva köide


Nr 5 (127) 19. juuni 2019

ilmunud Rändava kassi kroonikad Hiro Arikawa tõlkinud Margit Juurikas kujundanud Inga Joala 224 lk, pehme köide

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV ilmunud

FOTOD EESTI AJALOOMUUSEUM

3

Karupoeg Puhh. Maja Puhhi salu servas A. A. Milne tõlkinud Valter Rummel värsid tõlkinud Harald Rajamets. illustreerinud E. H. Shepard 280 lk, prantsuse köide, värvitrükk

Nana on teel, aga ta ei tea, kuhu. Talle on tähtis vaid üks – et ta saaks istuda oma armsa omaniku Satoru kõrval. Satoru on kuhugi teel – kuhu, seda Nana ei tea. See poeetiline, haruldase õrnuse ja huumoriga kirjutatud lugu pakub põnevust ja jutustab kaasahaaravalt elus ettetulevatest ootamatustest, sõpruse ja üksinduse väärtusest ning äratundmisest, millal võtta ja millal anda. Nana lugu õpetab meile, et iga armastusest kantud tegu võib muuta meie elu.

Leinast ja leinamisest Leinale tähenduse andmine. Leina viis staadiumi Elisabeth Kübler-Ross David Kessler tõlkinud Ragne Kepler kujundanud Siiri Timmerman 292 lk, pehme köide

Lein on mõtiskluse, valu, meeleheite, tragöödia, lootuse, kohanemise, taastumise ja tervenemise aeg. See raamat on kirjutatud selleks, et tutvustada lugejale leina ja leinamise tahke. Teadmata, kuidas leinaga tegeleda, väldime seda, saamata aru, et see on jõuline emotsionaalne reaktsioon kaotusvalule, mida vältida püüame.

Treeni oma aju Gareth Moore tõlkinud Johanna Taiger kujundanud Inga Joala 192 lk, pehme köide

Tõhusamalt töötav aju ainult 40 päevaga? Proovi järele. Lugedes seda raamatut iga päev kõigest paar lehekülge ja lahendades õpetusi toetavaid harjutusi, on sul võimalik vaid pooleteise kuuga oma ajutööd parandada. Raamat viib su päev-päevalt edasi areneva programmi abil teekonnale läbi aju, kasutades viimastele teadusuuringutele tuginevaid lihtsaid väikeseid samme, mis aitavad õppida kaasasündinud oskusi optimaalsemalt kasutama.

Natali. Leskede klubi Eha Veem kujundanud Tuuli Aule 176 lk, kõva köide

Ruudi, Uusküla tige vanamees, on surnud. Kõht sodiks lastud, vana jahipüss kõrval, oma metsas pikali maas. Muidugi ei kaalu Leskede klubi hetkekski versiooni, et see oli jahiõnnetus. Nagu Eha Veemi varasematest Leskede klubi lugudest juba teada on, siis ei lase reipad pensionärid ennast heidutada ei ohtudest ega ka manitsustest asjast eemale hoida.

Doktor Dolittle Hugh Lofting tõlkinud Krista Eek kujundanud Julius Sommer 208 lk, kõva köide

Elas kord arst nimega John Dolittle, kes armastas loomi nii väga, et tema maja oli neid täis. Kuna see hirmutas inimestest patsiendid eemale, otsustas hea doktor hakata loomaarstiks. Ja kui siis jõudis külakesse kuuldus kohutavast haigusest Aafrika ahvide seas, otsustas doktor koos oma loomadest sõpradega neile appi sõita. Sellest kujunes ettearvamatu pöörane seiklus...

Suigu karjane 1890. aastatel.

Kose noormees u 1902. aastal.

Põhja-Eesti neiu u 1902. aastal.

Eesti rahva rõivad

S

elles albumis on 170 etnograafilist fotot, mille autorid on seitse enne 1940. aastat tegutsenud Eesti kultuuriloos väga olulist professionaalset ja nimekat fotograafi. CHARLES BORCHARDT (1834– 1892) – Tallinna 19. saj tuntuim fotograaf, 40 aastat Revali elanikke ja linnaruumi truult portreteerinud ajastukohaselt põhjalik ja lugupeetud meister. REINHOLD SACHKER (1844– 1919) – Eesti ärkamisaja üks suurkujusid, 1869. aastal Tartus fotoateljee avanud fotograaf, Vanemuise Seltsi aktiivne liige ja teatritegelane, üks esimesi fotograafe, kes oma pildistustegevuses eestlastest klientidele keskendus. OTTO EDUARD BUHGAN (1859–1942) – 20. sajandi alguses esimesi paikseid Kuressaare piltnikke ja postkaardikirjastajaid. HEINRICH TIIDERMANN (1863–1904) – pärandkultuurist huvitunud tunnustatud kutseline fotograaf, kes pidas Tallinnas edukat fototarvete kauplust, õpikoda ning fotoateljeed ja pühendus tõsiselt Eesti kultuuriloo jäädvustamisele. CARL OSWALD BULLA (1855–1929) – Vene keisrikoja fotograaf, kes kolis Sõrve 1918. aastal ja tegi hindama-

väga aktiivsed ja süstemaatilised eesti kultuuri edendajad. CARL SARAP (1893–1942) – 1930. aastate teisel poolel esinduslike fotoraamatute autor, tema 10-pildiliste fotopostkaardikomplektide seeria „Kaunis kodumaa” oli kasutusel ka koolides illustreeriva õppevahendina. Kõik need pildid on sündinud siirast soovist jäädvustada oma inimeste ja maa pärandkultuuri. Ja kõik need piltnikud on olnud väga palju rohkem kui dokumenteerijad. Nad kõik olid pühendunud eesti rahvuskultuurile, mille teenistusse rakendus loominguliselt ja loomulikult ka nende poolt meisterlikult vallatav meedium – fotograafia.

41-aastane Marri Peilmann Hageri kihelkonnast. 1866. aasta.

tuid kultuuriväärtuslikke fotosid Sõrve inimestest. GEORG-JOHANNES PARIKAS (1880– 1958) ja PEETER PARIKAS (1889– 1972) – juba oma tegevuse algusaegadel tuntud fotograafid ja kirjastajad,

Eesti rahva rõivad koostanud Anneli Jalava kujundanud Andres Tali 208 lk kõva köide

Aus ja avameelne Lily Allen HANNA VESKIOJA

„N

ii et see olen mina. Ma olen Lily Allen. Ma sündisin 1985. aastal. Ma olen laulukirjutaja ja laulja, ema, tütar, õde, pesapunuja. Kunagi olin ma abikaasa. Ma olen kellegi tüdruksõber. Selle „kellegi” nimi on Dan ja ka tema on muusik. Ma olen aktivist – ühiskondlikult ja poliitiliselt. Ma olen säutsuja. Ma valin leiboriste. Ma kirjutan. Ma olen olnud nii edukas kui ka ebaõnnestuja. Mul puudub väljaõpe, suuremas osas olen ma iseõppija. Ülikoolis ma ei käinud, häid hindeid pole ma saanud, mul ei ole isegi keskharidust tõendavat dokumenti.” 2006. aastal hitiga „Smile” kuul-

saks saanud Lily Allen on nüüdseks üks Inglismaa menukamaid lauljaid ja laulukirjutajaid, kes on muu hulgas kandideerinud Grammyle ja Mercury Prize’ile ning võitnud Briti tähtsaima, Brit Awardsi muusikaauhinna ja koguni kolm laulukirjutajatele mõeldud Ivor Novello auhinda. Raamatus „Täpselt minu mõtted”, mis ilmus Inglismaal aastal 2018, kirjutab Lily Allen oma keerukast lapsepõlvest ja tormilisest eraelust, sealhulgas vahekordadest ja sõltuvustest. Mõistagi on juttu ka loomingust, teest tunnustuseni, kuulsusest, rahast, muusikafestivalidest ja kõige selle varjukülgedest: pidev meediakõmu, kohutavad mänedžerid ja seksuaalne ärakasutamine, vaimse tervise probleemid ja muusikut seitse aastat ahistanud hull jälitaja.

Inglismaal pälvis raamat ohtralt tähelepanu oma vaimukuse, aususe ja avameelsusega. Nagu kinnitab ka Allen ise raamatu eessõnas: „Ma räägin tõtt. Ma kirjutan seda selleks, et kui ma peaksin täna ära surema, siis saaksid mu tütred minu vigadest õppida. Kurat, ma panen selle kirja, et ma ise saaksin oma vigadest õppida.”

Täpselt minu mõtted Lily Allen tõlkinud Ehte Puhang kujundanud Villu Koskaru 344 lk pehme köide

Siin ta nüüd ongi, see meie kaisukaru. Tuleb teine parajasti Christopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema... Niisiis, saagem tuttavaks: Winnie Puhh. Raamat sisaldab mõlemat Puhhi seikluste osa: „Karupoeg Puhh” ning „Maja Puhhi salu servas”. Armastatud lasteraamatu väljaanne koos E. H. Shepardi värviliste illustratsioonidega.

Lihtsa elamise kunst Shunmyō Masuno tõlkinud Mai Torim illustreerinud Harriet Lee-Merrion 224 lk, pehme köide

Nende selgete, praktiliste, kergesti omandatavate õpetustega aitab Jaapani budistlik munk läbi sajanditega kogunenud tarkuse tuua sinu ellu zen’i. Sellest raamatust saab muuhulgas teada, kuidas väikesed asjad, nagu näiteks jalanõude ritta seadmine pärast nende jalast võtmist, õiges asendis istumine või lille istutamine ja selle kasvamise jälgimine võib mõtteid üllatavalt tõhusalt korrastada.

Volli vanad vigurid Ilmar Tomusk illustreerinud Kirke Kangro 144 lk, kõva köide

2007. aastal ilmus Tänapäeva sarjas „Minu esimene raamat” Ilmar Tomuski esimene lasteraamat „Tere, Volli!”, mille peategelasel, kuueaastasel Vollil, jagus krutskeid igaks elujuhtumiks. Raamat leidis lugejate sooja vastuvõtu ning oli Kultuurkapitali 2007. aasta lastekirjanduse aastapreemia üks nominentidest.

Lapse ajukeskne kasvatus Daniel Siegel, Tina Payne Bryson tõlkinud Krista Eek 228 lk, pehme köide

Su viieaastane keeldub hommikul riidesse panemast. Kolmandas klassis käiv laps mossitab pingil, selle asemel et teistega kaasa mängida. Kas kogu maailma lapsed on haaratud mingisse vandenõusse, mille eesmärk on vanemate elu põrguks teha? Tegelikult mitte. Lihtsalt nende arenev aju sunnib neid vahel käituma mõistatuslikult. Kuidas selliseid olukordi vältida, lahendada ja aidata oma lapse mõistuse arengule võimalikult kaasa, saame teada raamatust.

Suurimad looduskatastroofid Lucy Jones tõlkinud Kristina Kolpakova kujundanud Villu Koskaru 238 lk, kõva köide

Raamat räägib maailmas toimunud suurkatastroofidest ja sellest, mida need paljastavad inimeste kohta. Neist igaüks oli suurim omataoline kogu piirkonnas ning muutis terve sealse kogukonna olemust.


ARGO

WWW.ARGOKIRJASTUS.EE

Nr 5 (127) 19. juuni 2019

4

ANDRES ADAMSON

nised tulemused, vaid püstitaks ka ülesanded edasiseks uurimistööks. Olin küll lisaks arvukatele kaevetööde aruannetele kirjutanud aastatel 1995–2004 terve rea pikemaid ülevaateartikleid Tallinna vanemast asustusest, kaevamistest Toompeal, Tallinna loodusoludest (kui eeldusest püsiasustuse tekkeks), Tallinna veestikust ja võimalikest sadamakohtadest, kuid need tundusid pigem fragmentaariumina ega moodustanud ühtset tervikut.

T

änavu tähistab Tallinna linn 800 aasta möödumist ühest olulisest sündmusest, taanlaste ja eestlaste vahel 1219. aasta 15. juunil maha peetud Lindanise lahingust. Taani kuningas Valdemar II ajas kokku suure sõjaväe, võttis ühes mitu piiskoppi ja purjetas Rävalasse. Seejärel, nagu kirjutab Läti Henrik oma Liivimaa kroonikas, „nad maabusid oma sõjaväega Revala maakonnas ja asusid Lyndanisesse, mis oli varem olnud revalaste linnus, ja lammutades vana linnuse, hakkasid teist, uut ehitama”. Seega võib öelda, et 1219. aasta märgib ühtlasi Tallinna astumist Euroopa ajaloo näitelavale. Mis oli aga praeguse Tallinna kohal enne taanlaste tulekut? Oli seal muistsete eestlaste linnus, hooajaline kaubitsemiskoht või hoopis kultuspaik? Mis ajast alates me võime Tallinna linnaks kutsuda? Neile küsimustele püüabki arheoloog, linnauurija ja muinsuskaitsja Jaan Tamm oma raamatus „Muinas-Tallinna otsimas” vastust leida.

Kas viimasel ajal on Tallinna arheoloogilises uurimises midagi muutunud?

Muidugi! Eelkõige on taasisesisvunud Eestis võrreldes nõukogude ajaga suurenenud vanalinnas läbi viidavate kaevamiste hulk. Oluliselt on laienenud ka uurimistööde areaal. Kui 1992. aastal tehti vanalinnas arheoloogilisi kaevetöid seitsmes ja väljaspool vanalinna vaid kolmes kohas, siis kümme aastat hiljem teostati väljaspool vanalinna kaitsetsooni kaevamisi juba 13 paigas. Alates 1980-ndate lõpust võeti lisaks varasematele, loodusteadustel baseeruvatele õietolmu ja geobotaanilistele analüüsidele ning süsinik- ja dendrokronoloogilistele dateerimismeetoditele kasutusele ka teised kultuurkihi ning leiumaterjali uurimise võimalused. Siiski nõuavad kõik need meetodid võrdlemisi kalleid laboreid ja seadmeid, samuti piisavalt aega analüüsideks. Seetõttu võib öelda, et üks kompleksekspeditsioon alates välitöödest kuni analüüside, leiuainese

Millal tekkis mõte Muinas-Tallinna otsimise-uurimisega seotud materjal ühiste kaante vahele koondada?

Olles Tallinna arheoloogilise uurimisega tegelenud alates 1972. aastast, sain peale 30 aasta pikkust välitööd aru, et Tallinna muinasaja probleemide lahkamisega jätkamiseks oleks vaja akadeemilisemat laadi vahekokkuvõtet, mis kaardistaks mitte ainult se-

helios

FOTO JAAN TAMME KOGUST

Millal sai Tallinnast linn?

Raamatu autor kunagises Rataskaevus samanimelisel tänaval.

konserveerimise ja sellele järgneva magasineerimise ja museologiseerimise ning kaevamistulemusi tutvustava publikatsioonini kestab nüüd varasemaga võrreldes oluliselt kauem. Ning on seetõttu ka oluliselt kallim. Mille poolest erineb see raamat teistest viimasel ajal ilmunud samateemalistest käsitlustest?

Kuna taasiseseisvumise järel sai Eestist jälle osa Euroopa kultuuriruumist, avanes meie linnauurijatel, eriti arheoloogidel, esmakordselt võimalus võrdlevalt ja interdistsiplinaarselt uurida neid protsesse, mis kristianiseeruvas Euroopas Läänemere äärealadel aset leidsid. Mis puudutab Muinas-Tallinna teemat, siis hakati pöörama tähelepanu just neile küsimustele, mis olid

FOTO I-STOCK

K

ogu maailmas on aina aktuaalsemaks muutunud plastiku, pakendite ja muude jäätmete (sorteerimise) teema. Mõistagi on probleem tõsine ja see puudutab meid kõiki: samamoodi jätkates enam edasi minna ei saa. Kuid selleks, et muutusi näha, tuleb ise eeskuju olla ja muutustega algust teha. „Jäätmeteta kodu” on praktiline käsiraamat, mis jagab nippe ja ideid, kuidas oma elu lihtsustada ja elada keskkonnasäästlikumalt. Sellest leiab sadu häid nõuandeid, kuidas liikuda samm-sammult jäätmeteta eluviisi poole, säästa raha ja aega ning saavutada helgem tulevik nii oma perele kui keskkonnale. See on ka inspireeriv lugu raamatu autorist – Bea Johnsonist – naisest, kes muutis oma perekonna elu paremaks, kui vähendas kogu pere aastase prügikoguse ühele liitrile. Ta ütleb, et jäätmete vähendamine majapidamises on üsna lihtne, kui järgid neid viit lihtsat sammu (5K-d): Samm 1: keeldu (sellest, mida sa ei vaja)! Samm 2: kärbi (seda, mida sa ei vaja ja millest ei saa keelduda)! Samm 3: korduskasuta (seda, mida tarbid ning millest ei saa keelduda ega loobuda)!

Kas eelmisest vastusest võiks välja lugeda, et Tallinna kohal puudus muinasaja lõpul selline asula, mida aolinnaks saaks lugeda? Samas pole ju ka Daugava suudmeala kohta nii vanu kirjalikke allikaid leida.

Seni pole Tallinna alalt eellinnalist asulat leitud. Ega ole ka mujalt Eestist teada ühtegi sellist kohta, mis annaks välja varase linna mõõdu. Põhjus on ju proosaline: meie tollane ühiskond ei olnud demograafilises, majanduslikus ega poliitilises mõttes veel sellisel tasemel, et luua linnu. Seega ei erine me ka oma lähinaabritest Soomest ja Lätist, kus linnastumine algab samuti vastavalt Rootsi või Saksa kolonisatsiooni tulemusena alles 13. sajandil. Tegelikult oli ka Daugava otsene suudmeala asustuseta. Seda põhiliselt looduslikest oludest (mitme jõe delta, liivikud, viljelusmaade puudumine jms) tingituna ja kehva kaitstavuse

tõttu. Esimesed 10.–12. sajandi liivlaste muistised ja sadamakoht paigutuvad hilisema, keskaegse Riia kohale, millest annab tunnistust ka rohke arheoloogiline leiuaines. Arheoloogilise leiumaterjali osas – kas ei või olla (nagu on ju ka pakutud), et otsitud on valest kohast; et muistne asula paikneski mitte hilisema vanalinna alal ega Toompeal, vaid hoopis Tõnismäel ja selle jalamil?

Need vähesed leiud, mis Tõnismäe kandist on välja tulnud, kusjuures ulatuslikumat kultuurkihti pole tuvastatud, ei anna mingilgi moel tunnistust püsiasustusest ehk asula olemasolust. On ju ka Toompealt leitud üksikuid kiviaja esemeid. Isegi Vabaduse väljaku asulakoht, mis dateeriti vahemikku 3300–2900 eKr ning kust saadi üle 2000 leiu, ei olnud aastaringselt kasutusel. Nii ei tõesta ka Tõnismäe ümbrusest päevavalgele tulnud leiud ega ka kultusekivid, et siin oleks olnud suurem inimasustus. Küll võis seda ala hooajaliselt kasutada mõni üksikpere.

Muinas-Tallinna otsimas Jaan Tamm 192 lk kõva köide

WWW.HELIOS.EE

Kuidas vähendada prügi teket kodus? TRIINU LEPP

seotud riikluse formeerumise ning varase urbaniseerumisega. Seetõttu ongi raamatus üks peatükk pühendatud Läänemere ümbruse linnade arheoloogilisele uurimisele ning linnade tekkele. Võrdlev analüüs näitab kujukalt, et Tallinna regioon ei ole vaadeldaval perioodil (12. sajandi lõpp ja 13. sajandi algus) kuidagi võrreldav Kalmarsundiga Läänemere läänekaldal ega ka idakaldale paigutuva Daugava piirkonnaga. Sestap puudusid siin eeldused varaste linnastumisprotsesside levikuks. Seda näitab ka vastavate kirjalike allikate ning arheoloogilise ainese puudumine.

Väärib märkimist, et „Jäätmeteta kodu” erineb teistest raamatutest mitmelgi moel. Nimelt on see trükitud 100% taaskasutatud paberile RecyStar Nature. Lisaks sellele on „Jäätmeteta kodu” sisuplokid köidetud käsitsi Eesti Trüki- ja Paberimuuseumis (TYPA) vanade (veneaegsete) raamatukaante vahele. See tähendab, et igal kõvas köites raamatul on Komposteerides säästame nii keskkonda kui ka raha. isemoodi kaaned (kuid samad ümbrisSamm 4: käitle, taaskasuta (seda, paberid). Nii on iga raamat omanäolimille puhul ei saa keelduda, kärpida ne ning mis kõige tähtsam – loodusega korduskasutada)! sõbralik. Samm 5: komposteeri! Seda aktuaalset ja erakordset raaPrantslanna Bea Johnson, kes elab matut saab hetkel osta vaid kirjastus oma perega praegu USAs, käis 2016. Heliose kodulehelt www.helios.ee. aastal ka Eestis. Ta oli positiivselt üllatunud, kui palju on meil võimalik osta toidukaupu pakendivabalt. LooJäätmeteta mulikult leidub veel palju arutut pakodu. kendamist ning tööd ja arenguruumi Kuidas elada sel teekonnal jagub. Kuid et eestikeelprügivabalt? ne raamat ei jääks vaid Ameerika näiBea Johnson detel põhinevaks, on raamatut Eesti tõlkinud Liisa Aavik näidete ja kommentaaridega täienda374 lk nud nullkulu.ee blogija ja jäätmeteta kõva köide elu praktik Maryliis Teinfeldt.

Kuidas heroiiniga köha leevendada ARGO PEEPSON

K

ui umbes kakssada aastat tagasi õnnestus imikul pääseda sünnitusega seotud ohtudest ja ta elas üle massiliselt levivad rõuged, leetrid, läkaköha jmt nakkushaigused, siis tal vedas. Sest täiskasvanuna olid teda ootamas juba koolera, vesitõbi, sarlakid, kopsutiisikus ja suur hulk kõikvõimalikke muid tõbesid, millest me praegusajal suurt midagi ei tea. Alates 1970. aastate lõpust pole kogu maailmas olnud ühtki rõugetesse haigestumist, kuigi veel kümnend varem suri kokku 15 miljonist nakatunust ligikaudu kaks miljonit. Tänu ravimitele, vaktsiinidele ja antibiootikumidele ei pea inimene enam abitult haigust „ootama”. Mõistagi ei puudu ka varjuküljed – näiteks sureb ravimite üledoosi igal aastal maailmas umbes 200 000 inimest. „Ükski ravim pole hea, ükski ravim pole halb – iga ravim on mõlemat,” ütleb Thomas Hager. Autor avab raamatus mõnede ravimite saamisloo, jättes kõrvale tavapärased meedialemmikud nagu penitsilliin või aspiriin. Juttu tuleb oopiumist tema kõikvõimalikel kujudel, rõugevaktsiinist, kloraalhüdraadist (uinutitilgad), aga ka antibeebipillidest, Viagrast ning kolesterooliravimitest. Järelloos heidab Hager põgusa pilgu tulevikku, mis

kuulub muu hulgas digitaalsetele ravimitele ja personaalmeditsiinile. Enne 1930. aastaid võis ravimi pähe müüa ükskõik mida, peaasi, et see kedagi ei tapaks – kas ravim toimis või mitte, ei huvitanud kedagi. Oopiumiga tembitud unetusvastane siirup oli vabalt saada, köha raviks pakuti heroiiniga köhakomme. Ja veel enne seda raviti rõugeid aadrilaskmise, kõhulahtistite ja oksendamise esilekutsumisega. Kuni jõuti vaktsineerimiseni. Raamatus käsitletu pole lõplik nimekiri ajaloo kõige olulisematest ravimitest – seda polegi võimalik koostada –, vaid subjektiivselt valitud kümmekonna tähelepanuväärse ravimi lugu, mis on eelkõige seotud meeldejäävate inimeste ning värvikate sündmustega. Tegu on meelelahutuslikult hariva lugemisega, mis avab nii meditsiini ajalugu kui maailma muutnud ravimite (saamis)lugu.

Ravimid, mis muutsid maailma Meditsiini ajalugu kujundanud taimed, pulbrid ja tabletid Thomas Hager tõlkinud Kaido Kangur toimetanud Annika Oras 280 lk, pehme köide

Profile for Kaidi Urmet

Ajaleht RAAMAT (nr 127 (juuni 2019)  

Ajaleht RAAMAT (nr 127 (juuni 2019)  

Profile for estbook
Advertisement