Ajaleht RAAMAT nr 131 (detsember 2019)

Tartu villad luubi all

uudised Kreutzwaldi päevad Tartus

18.–19. detsembril toimub Tartus, Eesti Kirjandusmuuseumis 63.

Kreutzwaldi päevade teaduskonverents. Konverentsi keskmes on sel aastal kogupõhine teadus, mis on üks Kirjandusmuuseumi oluline missioon ja peamine tegevusala, aga puudutab ka teisi väga erinevaid teadusvaldkondi, alates geneetikast kuni kartograafiani. Konverentsil käsitletakse teadlaste rolli teaduskogude loomisel ning süstematiseerimisel, samuti kogudel põhinevaid uurimusi ja allikapublikatsioone. 18. detsembril kell 18 esitletakse Eesti Kirjandusmuuseumi värskeid väljaandeid.

Houellebecqi uus romaan Ilmunud on Michel Houellebecqi uus raamat „Serotoniin”, mida peetakse tema romaanidest kirjanduslikult üheks tugevamaks. Autor räägib maailmast, mis ei tunne enam headust ega solidaarsust ning mida raputavad muutused on kontrolli alt väljunud, kuid samuti süümepiinadest ja kahetsusest. Raamatu tõlkis eesti keelde Indrek Koff ja andis välja kirjastus Varrak.

Tuul Sepp kutsub lapsi Unustusemaailma Teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa sulest on ilmunud lastele mõeldud fantaasiaraamat „Allikahaldjas”, mis viib väikese lugeja seiklema paeluvasse eesti mütoloogiailma. Peategelased on 12-aastane tüdruk Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren, kes külastavad läbi tiigipõhjas asuva värava Unustusemaailma. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Eesti kõrtsid kaante vahel Hanno Talving on koostanud raamatu „Eesti kõrtsid”, mis räägib enam kui 220 Eesti asuvast ajaloolisest kõrtsihoonest. Enamik raamatus välja toodud kõrtsidest on maakõrtsid, paljud neist on praeguseks juba hävinud.

Raamat on ohtralt illustreeritud, avaldab Tänapäev.

Tallinna linnaelu pildiline ajalugu Merilis Roosalu ja Katrin Froschi koostatud raamat „Pildile püütud” on ajavahemikku 1856–1990 kirjeldav ülevaade linnaelu kirevusest.

Siinsete sündmuste hulgas on areng linnatranspordis, uusehitistest, sõjasündmustest, linna külastanud tähtsatest inimestest, spordist, meeleavaldustest ning argisematest toimetustest nagu näiteks turul käimine. Raamat ilmub Tallinna Linnamuuseumi ja kirjastuse Tänapäev koostöös.

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

Jõuluspikker raamatusõbrale A

asta lõpp on kiire tulema ja kui kingiideid napib, on hea nõu kallis. Uurisime, missuguseid raamatuid kirjastajad ise huviga on lugenud ja mida julgelt teistele soovitaksid.

KAIDI URMET

Enriko Talvisto ja Ove Maidla koostöös valminud „Tartu villad” näitab eramute olulist osa Tartu arhitektuurikangas ja linna olustikus üldisemalt.

Kirjastas Hea Lugu.

Vt lähemalt lk 3

ANNIKA REILJAN Helios Tauri Tallermaa „Ajulugu” (Helios) on raamat, mis peaks sobima paljudele. Raamatust leiab igaüks midagi, mis on uus ja huvitav, mida ta varem ei teadnud või mõtteainet selleks, miks peaks üldse oma/inimese ajutegevuse peale mõtlema.

David Vseviov „Elulugu. Kaks esimest nädalat” (Tuum) – ajastu kroonika, mis heidab humoorika pilgu traagilisele ajastule ja pakub äratundmisrõõmu Vsevioviga samal ajal sündinutele.

EIA UUS Postimees Amor Towles „Härrasmees Moskvas” (Hea Lugu) – see on kõige optimistlikum raamat, mida kunagi lugenud olen, kuigi tegevus leiab aset ajaloo keerdkäikudes.

Anu Aun „Eia seiklus Tondikakul” (Postimees Kirjastus) – südamlik lasteraamat eelmistel jõuludel linastunud kodumaise perefilmi ainetel. Lugemist jätkub nii väiksematele kui ka suurematele paljudeks talveõhtuteks.

KRISTA KAER Varrak Andrus Kivirähk „Sinine sarvedega loom” (EKSA). Tegu on autoriga, keda ma soovitan igal võimalikul juhul, sest ma ise pole pidanud tema raamatutes kunagi pettuma.

Virginie Despentes „Vernon Subutex” 1 (Varrak). Esimene osa triloogiast, milles maalitakse raju pilt Pariisist ja kummalistest tegelastest, kes seal ringi liiguvad. Nauditav sündmustik ja keelekasutus, nõtkelt voolav tekst.

REBEKKA LOTMAN Tallinna Ülikooli kirjastus Sergei Stadnikov „Muinas-Egiptuse ahvatlus” (koostaja Marek Tamm, TLÜ Kirjastus). Neli aastat pärast autori surma on valminud tema kirest ja pühendumusest sündinud raamat, mis avab vanaegiptuse maailmapilti, uskumusi ja poliitikat.

Ellen Niit „Aastatel on tiivad” (koostaja Maarja Undusk, Tammer-

Postimehe romaanisarja kuues raamat Selle aasta septembris ilmumist alustanud eriilmelisi lugemiselamusi pakkuv Postimehe kirjastuse romaanisari on jõudnud kuuenda raamatuni – Sylvia Plathi ainsaks jäänud romaan „Klaaskuppel”.

Inimpsüühika kõige tumedamatesse nurkadesse tungiv „Klaaskuppel” on Ameerika kirjandusklassikasse kuuluv erakordne teos. See on šokeeriv, realistlik ja intensiivselt emotsionaalne, samas humoorikas ja elujaatav romaan naisest, kes langeb depressiooni haardesse. Teoses leiab käsitlemist ka ühiskonna eeldustest tulenev ebaõiglus, millega peategelane Esther on noore naisena sunnitud kokku puutuma.

Sten Roosi muinasjutuvõistlus

Raamatumüük

EPP PETRONE Petrone Print Mikk Sarv „Maa=Ilm” (Varrak) on sügavust ja hingetarkust täis.

Andrei Hvostov „Kirjad Maarale” (Petrone Print) – samuti sügav ja hingetark. Talvine pööripäev tundub mulle õige aeg, et rahulikult enda ja oma rahva sisse vaadata.

uudised

raamat). Tütre Maarja Unduski koostatud valimik kätkeb rohkelt seniilmumata luulet ning meil on au tutvuda koguni teismelise Ellen Niiduga.

TAUNO VAHTER Tänapäev Andrus Kasemaa „Mees otsib naist” (EKSA). Luulekogu, mis tegelikult ei ole luulekogu ja sobib ka inimesele, kes tavaliselt luulet ei loe.

Vladimir Giljarovski „Moskva ja moskvalased” (Tänapäev) on küll ajalooraamat 19. ja 20. sajandi vahetusest, ent keskendub valitsejate ja lahingute asemel argipäevale, tollase moskvalase toimetustele turul, saunas, juuksuris või hoopis pagari juures.

KADRI RAHUSAAR Koolibri Riikka Pelo „Meie igapäevane elu” (Tänapäev) jättis kustumatu mulje, kuidas soomlane on tabanud vene hinge õhulist poeesiat ning teisalt olme ja olude räigust.

Jean-Christophe Grangè „Surnute maa” (Koolibri). Põnev, pühade olemusele vastanduv raamat. Minu jaoks, kes ma põnevikke ja krimkasid tavaliselt ei loe, oli ka tema eelmisel aastal ilmunud „Reisija” üsnagi värskendav elamus.

TÕNU LEMBER Canopus Ülo Vooglaid „Elanikust kodanikuks” (Ülo Vooglaiu Kirjastus) on raamat, millest aru saamata peaks olema välistatud mitte üksnes töötamine Eesti riigistruktuurides, vaid isegi paljas mõte kandideerimisest rahva poolt valitavatesse esinduskogudesse.

William Somerset Maugham „Vahe tera” (Canopus) – lugemisnauding garanteeritud! Täpselt 75 aastat tagasi ilmunud ja väidetavalt 20. sajandi üks enimmüüdud romaane, mil-

les peegelduvad Maughami enda rännakud Indias ja mõtisklused elu põhiväärtuste üle.

VALLO KALVIK Hea Lugu Tove Jansson „Kujuri tütar” (Hea Lugu). Tove kasvas kunstnikeperes ja ta lapsepõlvelugudest leiab muumipapa, muumimamma, väikese My, Filifjonka, Koduvana jt eeskujud. „Eesti rahvusatlas” (koostaja Taavi Pae, Regio ja Tartu Ülikool) on pungil uskumatuid leide Eesti kaardiajaloost ja imeasju, millega Eesti kartograafid täna hakkama saavad.

RISTO JÄRV EKM Teaduskirjastus Marju Lepajõe „Roomlaste taltsutamine” (Ilmamaa). See sõnanõtkus suurepärase sisu kõrval ning elegantne mure me pärast. Praegu on raamat otsas, aeg teha kordustrükk!

Rutt Hinrikus, Tiina-Ann Kirss „Eesti elulookirjutus. Antoloogia” (EKM Teaduskirjastus). Hoolega valitud tükid elulugudest üle kahe sajandi – päevikuist, kirjadest ja mälestusist, teadus- ja mäluasutusele vääriliselt kommentaaridega.

MIRJAM PARMASTO Regio „Eesti rahvusatlas” (koostaja Taavi Pae, Regio ja Tartu Ülikool). Eesti esimese rahvusatlase sajad ajaloolised ja tänapäevased kaardid koos haaravate selgitustega nende juures on nii põnevad, et kui kord raamatu lahti lööd, siis on seda raske käest panna. Atlases on ligi 500 kaarti, nii et uurimist jätkub paljudeks talveõhtuteks.

Julian Barnes „Aja müra” (Varrak).

See on romaan helilooja Dmitri Šostakovitši elust. Intiimne ja inimlik – valus ja võimas lugemiselamus.

Kutsume 11–15-aastasi lapsi osalema Sten Roosi muinasjutuvõistlusel.

Tekstide teema on vaba ja pikkus 1–2 lehekülge A4 formaadis. Lood palume saata 13.01.2020 märgusõnaga „Steni muinasjutuvõistlus" elk@elk.ee või Eesti Lastekirjanduse Keskusesse (Pikk 73, Tallinn 10133).

Tööle palume lisada autori nimi, vanus, kool ja klass. Tulemused selguvad 2020. aasta mais.

Kauneimate konkurss Kuni 6. jaanuarini 2020 on võimalik esitada raamatuid konkursile „25 kauneimat Eesti raamatut 2019” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut 2019”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info konkursi kohta (reglement, ankeet ja Rahvusraamatukogu lahtiolekuajad) on Eesti Rahvusraamatukogu veebilehel www.nlib.ee.

Konkursi tulemused kuulutatakse välja 4. veebruaril 2020.

Jõulukuu raamatumüük 10.–14. detsembrini toimub Eesti Rahvusraamatukogus traditsiooniline jõulukuu raamatumüük, kus osalevad paljud Eesti kirjastajad.

Raamatumüük on avatud teisipäevast reedeni 10–20 ja laupäeval 12–16.

Sissepääs on kõigile tasuta.

Meeleolukat vana-aasta lõppu ja uute lugemisteni juba 2020. aastal!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019

TALLINNA ÜLIKOOLI KIRJASTUS Külapoiss Sayyid Qutb tõlkinud ja järelsõna kirjutanud Üllar Peterson 298 lk, pehme köide

Egiptuse kirjaniku ja luuletaja, aga ka tänapäevase islamiäärmusluse vaimse isa Sayyid Qutbi „Külapoiss” põhineb autori lapsepõlvemälestustel. Teos annab põhjaliku ülevaate toonasest argielust, kooliskäimisest, kommetest ja elukorraldusest.

Kui egiptlastel on oma „Kevade”, siis on see Sayyid Qutbi „Külapoiss”.

Muinas-Egiptuse ahvatlus Artikleid Vana-Egiptuse kultuuriloost ja selle retseptsioonist Sergei Stadnikov koostanud ja toimetanud Marek Tamm 608 lk, kõva köide

Sergei Stadnikovi (1956–2015) näol on tegemist esimese ja seni viimase Eesti egüptoloogiga. Raamat hõlmab autori artikleid pikast perioodist ja eri väljaannetest. Stadnikovi erialased artiklid keerlevad peamiselt kahe teema ümber: Vana-Egiptuse kultuuriajalugu, eriti religiooni ja võimuga seonduvad küsimused, ning Vana-Egiptuse retseptsioon ja uurimislugu 19.–20. sajandil, eriti baltisaksa ringkondades.

Kasutu kasulikkusest.

Manifest Nuccio Ordine tõlkinud Heete Sahkai 188 lk, pehme köide

Itaalia õpetlase Nuccio Ordine teos tuletab meelde, miks mõni esmapilgul kasutu asi võib osutuda eriti kasulikuks ja vastupidi. Raamatust saab teada, miks elu ilma kirjanduseta pole täisväärtuslik, miks ülikoolid ja teadus peavad olema vabad ning miks otsimine vääristab inimest enam kui omamine. Ordine teos on kaitsekõne humanitaarteaduste ja vabade kunstide vajalikkusele, mida meie praktiline ajastu kipub unustama.

ilmumas Sürrealismi manifestid

André Breton tõlkinud Kristjan Haljak 211 lk, pehme köide

Sürrealism kui oluline 20. sajandi alguse modernistlik mõtte-, kirjandus- ja kunstivool on eesti lugejaile tuttav, kuid siinseil lugejail pole seni olnud võimalust sürrealismi tüvitekstidega emakeeles tutvuda. Raamat koosneb André Bretoni (1896–1966) sürrealismi manifestide tõlkeist ning nende tähtsust eesti kontekstis põhjendavast Kristjan Haljaku järelsõnast.

Intensiivne teadus ja virtuaalne filosoofia Manuel DeLanda tõlkinud Mart Kangur 371 lk, pehme köide

Manuel DeLanda on Mehhiko-Ameerika filosoof, kirjanik ja kunstnik ning üks maailma juhtivaid Deleuze’iuurijaid. DeLanda raamat sobib nii teadusfilosoofia õpikuks kui ka heaks sissejuhatuseks Gilles Deleuze’i filosoofiasse. DeLanda avab ja arendab – „tõlgib” – Deleuze’i mõtlemist originaalsete näidete ja mõistete abil, tuues imelise selgusega esile, mil määral on selle tõeline potentsiaal alles avastamise ootel.

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

2

Digiteerimine first – kahtlused second ?

KATRIN KAUGVER

„Ü

ks tont käib ringi mööda globaliseerunud ühiskonda – digiteerimistont.” Nii alustab oma raamatut „Kütid, karjused, kriitikud.

Digiühiskonna utoopia” saksa uuema laine filosoof ja publitsist Richard David Precht. Kuidas võiks elu digitulevikus välja näha? Ülim aeg on näidata, kus on need pöörmekohad, mis meil tuleb juba praegu õigesti paika panna, et digiteerimine oleks õnnistus, mitte needus, leiab Precht.

Sest tulevik ei ole midagi, mis lihtsalt saabub, tuleviku teeme meie ise.

MIS JUHTUB, KUI UNISTUSTEST SAAB TEGELIKKUS Rahata ja palgatööta ühiskond on olnud inimkonna ammune unistus. Juba 19. sajandil unistati ajast, mil masinad töötavad ja töölised laulavad, mis saab võimalikuks tänu tarkadele automaatidele. Nüüd seisame epohhi ees, mil kaua igatsetud „automatiseerimine” võiks lõpuks võimaldada täisväärtuslikku elu ilma palgatööta.

Raamatu pealkiri viitab „Saksa ideoloogiale”, milles noor Marx ja Engels 1845. aastal, oma ideedest ja heast veinist joobnuna, kuulutavad klassideta ühiskonda, kus ühiskondlikust tööst saab „vaba tegevus”. See tähendab, et inimene võib täna teha üht, homme teist, nii kuidas tuju tuleb – käia jahil, püüda kala, tegelda karjakasvatusega või teha kriitikat, olemata seejuures kütt, kalamees, karjus või kriitik. Digiajastu prohvetite lubadused kõlavad nende ammuste unistuste täitumisena. Aga õigupoolest ei tea me täna, mis juhtub, kui see kõik saabki tegelikkuseks. Precht kirjeldab oma raamatus kaht ohtlikku arenguteed, düstoopiat ja retroopiat, ning pakub neile vastukaaluks välja humaanse utoopia.

Murranguid on lähiaastatel oodata peaaegu kõigis ühiskonnaelu sfäärides.

Iga viimane kui eluvaldkond on täna suuremal või väiksemal määral digiteeritud. Ent erinevalt eelmistest tööstusrevolutsioonidest, ei muutu seekord

tegevust. Paljude toimingutega, mida varem tegid vastava ala asjatundjad, saame ise oma arvuti taga hakkama ja standardtooteid valmistab 3D-printer. „Samal ajal kui Silicon Valley õitseb, sureb klassikaline tööstus kõikjal välja ja toodab töötust, masendust ja Trumpi valijaid,” ütleb Precht.

Muidugi tekib uusi elukutseid, eelkõige tipptaseme IT-erialadel. Ja päris kindlasti on tulevikuski valdkondi – vaba aeg, puhkus ja tervis –, kus on oluline, et tegu oleks reaalsete inimestega. Vastutustundetu oleks aga uskuda, et tööhõive püsib muutumatu või isegi kasvab.

Precht osutab tõsiasjale, et uued arenguteed ei ole paratamatud ega allutatud loodusseadustele, vaid ühele kindlale mõtteviisile: tõhususpõhisele mõtlemisele. Ja selles mõtlemises on midagi uut, võrreldes eelmiste tööstusrevolutsioonidega. Nimelt ei kutsu see optimeerima mitte ainult tootmist, vaid ka inimest! Inimene ja masin sulavad kokku, ennustavad Silicon Valley prohvetid. Optimaalne on inimene üksnes, kiip ajus. Silicon Valley peab inimest mingiks andmete konglomeraadiks, puudulikuks arvutiks.

Optimeerida inimest tähendab muuta ta masinaga sarnasemaks, niisiis vähem inimeseks.

Löögi all on valgustusaja väärtused, aga nendel on püsinud meie demokraatia ja ühiskonnakord.

Valgustatud ühiskonnad otsustavad enese üle ise. Niisiis seisab tulevikuutoopia ees küsimus, kuidas neid väärtusi päästa. Richard David Prechtil on selleks häid nõuandeid.

Võtame oma iseseisvuse tagasi!

FOTOD WIKIPEDIA

ilmunud

WWW.TLU.EE

Richard David Precht

mitte tootmismasinad, vaid infotöötlusmasinad. Informatsiooni vahetatakse ja võrgustatakse enneolematu kiirusega. Arvutikiipide salvestusmaht on viimase kümne aastaga tuhandekordistunud ja suureneb edaspidi plahvatuslikult. Uued majandusharud asendavad vanu. Vanu tehnoloogiaid ja teenuseid ei parandata mitte sammhaaval, vaid need asendatakse.

Digiteerimine pöörab pea peale kogu senise töö- ja saavutusühiskonna,

hoiatab Precht. On terve hulk elukutseid, mida peagi enam vaja ei lähe: miljonid raamatupidajad, finantsametnikud, haldustöötajad, juristid, kindlustusagendid jt jäävad tööta.

Põhimõtteliselt on asendatav iga töö, mis on algoritmitav. Uurimused töö tulevikust ütlevad, et kahekümne viie aasta jooksul kaotavad kõrgeima arengutasemega maad 47% oma töökohtadest, arvutid võtavad kas osaliselt või täielikult üle rohkem kui 700

Kütid, karjused, kriitikud.

Digiühiskonna utoopia Richard David Precht tõlkinud Katrin Kaugver 301 lk pehme köide

Kunstiteose kogemisest MARGUS VIHALEM

„K

unst kui kogemus” on teos, mis esitab John Dewey kui ameerika pragmatismi ühe võtmefiguuri originaalse ja paeluva ettekujutuse kunsti tähendusest ja päritolust. Dewey on väga mitmekülgne mõtleja, muu hulgas on ta tuntud kui haridusfilosoof, kes on kirjutanud palju ja põhjalikult hariduse ja demokraatia seostest. Tema teoste hulgas seisab erilisel kohal aga esmakordselt 1934. aastal ilmunud „Kunst ja kogemus”, mis on olnud vägagi mõjukas 20. sajandi esteetikate ja kunstisuundumuste virvarris. „Kunsti ja kogemuse” näol on tegemist üsnagi lihtsas keeles kirjutatud

teosega kunsti seostest inimeksistentsi bioloogilise ja argielulise taustaga.

Dewey püüab selles teoses välja murda kunsti redutseerimisest kunstiobjektiks kui tulemuseks ning seab eesmärgiks väärtustada kogu protsessi, mis eelneb ja järgneb kunstiteosele kui valmis, materialiseerunud objektile. Arusaama kunstiteosest kui lõppproduktist asendab Dewey arusaamaga kunstiteosest kui kogemuslikust ja protsessilisest tervikust, kus ühtviisi olulised on nii kunstniku kunstiteose loomisele eelnev kogemusväli kui ka kunstiteose „tarbija” kogemusväli.

Ning see kogemusväli ei ole sugugi lihtsalt abstraktsioon – Dewey esteetika aluseks on mõte, et inimene kui bioloogiline ja kultuuriline subjekt on oma keskkonnaga alati aktiivses suhtes põhimõtteliselt sarnasel viisil, na-

gu on metsloom pidevas aktiivses suhtes ja suhtluses end ümbritseva keskkonnaga.

Just kunsti- ja argimaailma range piiri lõhkumises ja nende sisemiste seoste nägemises ilmneb Dewey kunstikäsitluse originaalsus. Selmet asetada kunst kõrgele, argielust eraldatud pjedestaalile, kui kasutada Dewey enda sõnastust, toob ta kunsti tagasi meie elumaailma. Meie igapäevased tegevused omandavad selles valguses teise, sisukama tähenduse. Lugedes Deweyt, hakkame mõistma, et meie elu on esteetiliselt palju rikkam, kui me seda oleks julgenud arvata.

Esteetiline kogemus ei piirdu üksnes kunstiga, vaid sisaldub enamal või vähemal määral kõigis tegevustes, mis meie elule mõtte ja tähenduse annavad. Tasub rõhutada, et Dewey

vaatenurk sugugi ei vaesesta kunsti ega võta ära selle aupaistet inimkultuuri ühe tugisambana, hoopis vastupidi: see annab kunstile uue elulise mõõtme, mida varasemad teoreetikud ei osanud näha, võimaldades meil kõigil paremini kunsti mõista ja nautida.

Kunst kui kogemus John Dewey tõlkinud Anne Lange 376 lk pehme köide

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

ilmunud Inimene on inimesele hunt.

Silver Anniko kirglik elu

WWW.HEALUGU.EE

HEA LUGU ilmunud

FOTO RAAMATUST

3

Käpikud.

Kindamustreid Norrast Nina Granlund Sæther tõlkinud Kait Sepp 192 lk, kõva köide

Sirje Presnal 256 lk, kõva köide

Oma plahvatusliku romaaniga „Rusikad” Eesti lugejate südamed võitnud Silver Anniko (1928–1982) elu oli sama põnev ja traagiline kui tema kuulsaim teos. Kirgliku loomeinimese elukäik on täis tormi ja maru. Anniko oli kirglik kõiges: armastuses, inimsuhetes, ajaloohuvis, töös. Tema elust ei puudunud ka alkohol, petmised ega vägivald. „Rusikate” algseks pealkirjaks olnud „Inimene on inimesele hunt” sobib kokku võtma ka selle jõulise andega kirjaniku elu.

Taevakumm

Baeri majana (Veski 4) tuntud Tartu vanima villa tagafassaad.

Olli Jalonen tõlkinud Piret Saluri 383 lk, kõva köide

Villad ja eramud

2018. aastal Soomes Finlandia auhinna võitnud seiklusromaan.

Tänapäevalgi kauge ja müstiline Saint Helena saar. 17. sajand. 7aastane Angus on maailmakuulsa teadusemehe Edmond Halley abiline. Halley on käinud Saint Helenal lõunataeva tähtkujusid uurimas ja jätnud lahkudes Angusele mitu ülesannet.

Angus teab iga päevaga ikka rohkem teadmisest, teadusest ja kirjatarkuse tähtsusest. Angust ootab ees suur ülesanne ja seiklus.

451° Fahrenheiti Ray Bradbury tõlkinud Hans Luik 192 lk, pehme köide sari „Maailm loeb”

Guy Montagi töö on põletada keelatud raamatuid. Petrooleumi lõhnast läbi imbunud Montag naudib leekide mängu ja ei sea kunagi kahtluse alla oma tegevusega kaasnevat hävingut. Iga valvekorra järel naaseb ta oma naise Mildredi juurde, kes veedab kõik päevad virtuaalmaailmas. Kui Montag kohtub aga kummalise noore naabritüdruku Clarisse’iga, hakkab ta kahtlema kõiges, mida seni on teadnud.

Tuleviku vaimupimeduse ajastust ja nutimaailmasõltuvusest jutustav „451° Fahrenheiti” kuulub ulmekirjandusse klassikasse, kuid selle sõnum on muutumas üha aktuaalsemaks.

Agathe Anne Cathrine Bomann tõlkinud Brita Kaasik 144 lk, kõva köide

Kas kunagi võib olla liiga hilja, et teist inimest endale lähedale lasta? Eakas psühhiaater loendab pensionini jäänud päevi. Patsientide probleemid tunduvad talle tühised, üks viimastest patsientidest ei lase end aga eemale peletada. Aeg koos Agathega muudab vana arsti elu jäädavalt. Taanlanna Anne Cathrine Bomanni imeliselt õrn ja tundlik debüüt.

Lubaduste lennurada Katriin Fisch 192 lk, pehme köide

Noor ja edukas ajakirjanik Eleanor tunneb, et elus on midagi, mida ta lapsepõlves teadis, kuid mille ta nüüdseks on unustanud. See miski on kaduma läinud teekonnal, kus ei ole aega elada oma elu. „Lubaduste lennurada” on raamat naisest, kes peab üles leidma oma elujulguse, et saavutada loominguline vabadus ja tunda armastusest rõõmu. Minevik on ohtlikult kohal ja esitab oma ebamugavaid küsimusi.

ENRIKO TALVISTU

M

õne kirjastusega on nii, et lubad alguses kergekäeliselt anda näpu, kuid pärast võtavad terve käe. Kirjastuse Hea Lugu paari aasta tagusest ärarääkimisest kirjutada Tartu teadaolevast, kuid tunnustamata puitarhitektuurist, mis väärib äramärkimist ka kogu Euroopa lõikes, sündis raamat akendest ja ustest, pealkirjaga „Tartu mustrid”. See on kui ülistus tuntud ja valdavalt tundmatutele Tartu linnas tegutsenud tisleritele. Nende kohta ilmselt jäämegi vastavat uurimust ootama, kuna nad ju ei signeerinud oma töid nagu kujutavkunstnikel tavaks. Nad olid justkui keskaja maalikunstnikud, kellega analoogiliselt võime mainida, et see või teine oli vist „Päikeselise Aknaraami Meister”.

TAGAHOOVIDE TASANE LAHKUMINE Mullu ilmunud „Tartu tagahoovides” üritasin kirjeldada Tartu agulite kaduvat elukeskkonda, kus paljud linnakodanikud olid sunnitud elama või elavad veel praegugi. See oli katse jäädvustada äraminevat ajamomenti.

Jäädvustamisele aitas palju kaasa nüüd juba kolmanda raamatu puhune kaasautor, fotograaf Ove Maidla.

Vana tartlasena teab ja kommenteerib ta kohti ja hooneid. Kõike, mida tahaks, ei saa ju pildistada, kõik lihtsalt ei mahu raamatusse.

Meie Tartu raamatutes ei ole nimme vanu fotosid. Tahtsime fotodel fikseerida just praegust seisu, sest peagi on seegi ajalugu. Kunstiajaloolasena pole ma ennast Tartu arhitektuuri eriliseks asjatundjaks pidanud, ehkki arhiivitööd on tulnud teha selle või teise

ehitise puhul üsna palju. Pigem usaldan oma visuaalset mälu, kuna inimene saavat kuni 80% oma aistingutest kätte just nägemise abil.

Need raamatud ongi mõeldud toeks ja julgustuseks inimestele, et nad jalutades avastaksid ja vaatleksid oma ümbrust.

VILLA KUI OSA ARHITEKTUURIKANGAST Sel aastal valisin teemaks „Tartu villad”. Ka villad ehk eramud on osa Tartu arhitektuurikangast ja oluline teema linna olustikus, mida selle nurga alt varem pole käsitletud. Omand kohustab. Eramuomanikuna tean seda tunnet ja kohustust tegeleda oma kinnisvaraga.

Annan ülevaate Tartu villadest alates 19. sajandi keskpaigast kuni moodsate eramuteni Ihastes ja Kvissentalis, kuid see raamat on pigem austusavaldus nendele tartlastele, kes ka rasketel aegadel, mil linnalt elamispinda ei saanud ja polnud ka, millest ehitada, ei lasknud käsi rüppe ning pühendasid oma säästud, vaba aja ja tööjõu sellele, et rajada endale inimväärne elamine ja mitte jääda tagahoovi virelema. Sellele kulutati kõvasti vaeva, selmet oma pere keskel lihtsalt aega veeta, puhkamas käia või tegeleda hobide ja teadustööga.

Tuhandete Tartu villade seast tegin oma suval visuaalse-maitselise valiku, see ei pretendeeri arhitektide esindatusele või omanike ja nende vaeva järjestamisele.

Avastan aedlinnades jalutades isegi iga kord midagi sellist, mida varem pole märganud. Tartu on tundmatute soppide linn, jalutamisruumi jagub kõigile. Iseäranis põnev on aga hooneid vaadeldes mõtiskleda eri aegade ehitajate elulaadi, majanduslike või-

S

talin, Churchill ja Roosevelt kohtusid Teise maailmasõja ajal silmast silma vaid mõned korrad, kuid seda tähtsam oli suhtlus kirja teel. Kokku saatsid kolme riigi juhid sõja-aastatel üksteisele üle 600 sõnumi.

Raamatus „Kremli kirjad. Stalini sõjaaegne kirjavahetus Churchilli ja Rooseveltiga” on tähtsaimad läkitused avaldatud täispikkuses, esmajoones aga kirjad, milles ilmnevad kolme

mehe iseloom ja kohtumisplaanid, ent ka sõnumid sellistel võtmeteemadel nagu teine rinne, Põhja-Jäämere konvoid ja sõjajärgsed mõjualad. Kolme riigijuhi kirjad on asetatud ajaloolisse konteksti ja varustatud põhjaliku analüüsiga. „Suur hulk riiklike arhiivide materjali annab tunnistust, kui pingsat tähelepanu kolm juhti kirjavahetusele pöörasid: mõlgutasid, mida öelda, millal öelda ja mis toonil öelda – ning samal ajal kibelesid vastuseootuses.

Sestap avaldame siin raamatus ka tähendusrikkad muudatused, mida nad

Väike lumeraamat Sally Coulthard tõlkinud Riina Jesmin 160 lk, kõva köide

Enriko Talvistu fotod Ove Maidla 216 lk kõva köide

Kas vastab tõele, et ei leidu kahte ühesugust lumehelvest?

Kui sageli on olnud valged jõulud?

Kas inuittidel on lume jaoks kümneid sõnu? Kas ilm võib olla liiga külm, et hakkaks lund sadama?

Meie mälestused ja kujutlused on mattunud lumme. Lumi toob meelde lapsepõlve, kui kogu maailm muutus valgeks mänguväljakuks. Isegi täiskasvanuna on raske vastu seista kiusatusele mätsida värskelt sadanud lumest lumepall ja see mööduja poole teele saata. Talv on ülemeelik aeg – lumesõjad, suusaretked ja kelguga mäest alla kihutamine. „Väike lumeraamat” pakub palju põnevaid teadmisi lume kohta ja lõbusaid talviseid tegevusi, lisaks põiked kirjandusse, ajalukku ja kultuuripärandisse. See on raamat kõigile, kes hommikul aknast välja vaadates rõõmustavad, kui maa on valge.

Tartu mustrid

Teedu ja Peedu hämmastav muinasjuturaamat

maluste ja eesmärkide üle. Niisugune arhitektuuri süvenemine annab linnast tegelikult kohati paremagi pildi kui arhiivitoimikud või statistika.

Loodan, et nende raamatute veidi ilukirjandusliku maiguga tekst on kergesti loetav. Teaduslikke, viidetega tekste toodetakse meie kultuuriruumis liigagi arutul hulgal ja teemadel.

Meie ühistöös Ove Maidlaga on sündinud sellised vaatelised, n-ö teelaua raamatud, mida maksab sirvida mitugi korda. Järge ma raamatukolmikule veel ei luba, aga mine sa tea.

Tartu villad

Enriko Talvistu fotod Ove Maidla 216 lk kõva köide ilmunud 2017

Tartu tagahoovid Enriko Talvistu fotod Ove Maidla 216 lk kõva köide ilmunud 2018

Suure kolmiku kirjad MAIRE KASEMAA

Võta vardad pihku ja reisi Nina Granlund Sætheri fantastilise raamatu abiga läbi kõik 19 Norra maakonda. Raamatus on 43 käpikupaari, mis autor on kas taasloonud ajalooliste allikate põhjal või kujundanud ise, ammutades inspiratsiooni Norra kudumistavadest. Käpikute juures on mustriskeemid, mida on kudumisel lihtne jälgida. Raamatust leiab kindaid nii naistele, meestele kui ka lastele, lisaks hulganisti huvitavaid noppeid Norra neljasaja-aastasest kudumisajaloost. Põhjaliku uurimuse tulemuseks on sisukas raamat, mis sobib iga kuduja riiulis aukohale.

tegid aina uutes mustandites,” kirjutavad selle mahuka teose koostajad David Reynolds ja Vladimir Petšatnov sissejuhatuses.

Kuigi räägitakse suurest kolmikust, on „Kremli kirjade” keskne tegelane siiski Jossif Stalin. Enamasti oli just tema see, keda teised kaks meelitasid.

Onu Joe (Uncle Joe), nagu Churchill ja Roosevelt sovetijuhti omakeskis kutsusid, oli kaval partner, kellega oli raske asju ajada. Stalini kirjad seevastu väljendavad suuremat austust Roosevelti vastu ja keerukamat, tihti pingelistki suhet Churchilliga.

Aino Havukainen ja Sami Toivonen tõlkinud Hille Lagerspetz 36 lk, kõva köide

Muinasjuttude lugemine pole kunagi varem nii lõbus olnud! Sinu arusaam muinasjuturaamatutest ja muinasjuttude ettelugemisest muutub. Interaktiivsus ilma tehniliste trikkideta, seltskondlikkus ilma sotsiaalmeediata: kuus hämmastavat lugu, kõik koos kasutusjuhendiga.

Muinasjutt, kus lugeja saab oma häält erinevalt kasutada sõltuvalt sellest, milline tegelane räägib, võib kogenud muinasjutuvestjale juba tuttav olla. Aga kuidas on muinasjutuga, kus erinevate tunnete puhul kasutatakse erinevaid näoilmeid.

Või muinasjutt, kus kuulaja saab võtmesõna hoopis teisega asendada ja loo sisu pea peale keerata.

Tulevane muinasjutuklassika eksklusiivselt vaid selles raamatus!

Kremli kirjad.

Stalini sõjaaegne kirjavahetus Churchilli ja Rooseveltiga koostanud David Reynolds ja Vladimir Petšatnov tõlkinud Kalev Lattik 688 lk kõva köide

EKSA

WWW.EKSA.EE

ilmunud Hingesugulased Johann Wolfgang von Goethe 309 lk, kõva köide

Romaan „Hingesugulased” ilmus 1809. aastal, mil autor Johann Wolfgang von Goethe oli 60-aastane. Autor kujutab oma kaasaega, tegevuspaigaks aadlimõis, kuhu on elama asunud Eduard ja Charlotte. Nad olid noorena olnud armastajapaar, kes sõlminud hiljem kumbki mõistusabielu endast vanema, varakama kaasaga.

Nüüd, lesestununa, on nad oma noorusarmastust igatsedes omavahel abiellunud. Maamõisa kutsutakse Eduardi soovil elama tema noorpõlvesõber ning Charlotte soovil tema vennatütar. Tekivad uued kiindumused, moodustuvad uued paarid.

Kui sõna on su saatus.

Valitud esseid, pihtimusi, lausungeid Rein Veidemann 236 lk, kõva köide

Raamatusse on koondatud kirjandusteadlase, õppejõu, kriitiku ja kirjanikuna tuntud literaadi vähem või rohkem redigeeritud tekstid neljast viimasest aastakümnest, mis esindavad autori arvates kõige paremini tema elukujutust ning eesti kirjandus- ja kultuurimõistmist. Kolmandiku raamatust hõlmavad lausungid toovad lugejateni aga ka kirjutaja kõhklusi ja hingevaevusi, lisades portreele intiimse varjundi. Kaassõna on kirjutanud Joonas Hellerma.

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

4

Kullal on kurjuse läige ARNO OJA

H

uvitaval kombel leiduvad eesti keeles sõnad kassikuld (valekulla tähenduses) ja kassiteriit (väärtuslikeima tinamaagi nimi), kuigi nimetatud loomakesed ise teadupärast metalsete väärtustega ei tegele!

Just kulla ja kassiteriidi ehiskristallide jahil alustas Nõukogude Venemaa 1920. aastatel Ida-Siberi kaugetel põhja-aladel määratu Kolõma piirkonna väljaarendamist. Oma nime sai piirkond siiski mitte Ameerika linnakese, vaid Põhja-Jäämerre suubuva Kolõma jõe järgi. Nüüd asuvad neil aladel Sahha Vabariik (Jakuutia), Tšuktši autonoomne ringkond, Venemaa külmapoolus Verhojansk ja Magadani oblast.

Kuid ajal, millest kirjutab Šalamov, oli terve see ala poliitvangidest sunnitööliste ja nende nüpeldajate pärusmaa. GULAG-i arhipelaag, kus õigupoolest puudus nõukogude võimgi.

Kolõma trassi ning sealse kümmekonna vangilaagri haldamiseks loodi üksnes NKVD juhtkonnale alluv kontor nimega Dalstroi, kus ametisse asusid samuti enkavedeelased. Pealekaebamist ja vägivalda peeti seal „elu edasiviivaiks tegureiks”, kellegi surma tavaliseks arginähuks. Kolõma surmateel hukkusid tuhanded inimesed, sealhulgas paljud eestlased.

Asjata ei ole Kaug-Põhja laagreid

võrreldud Auschwitzi surmalaagriga – viimases oli väraval kiri „Töö teeb vabaks”, esimest „kaunistasid” loosungid näljast ja peksust nõrkevate vangide normitöö sangarlikkusest. Koonduslaager on koonduslaager ning ärgem unustagem, et idee nende rajamiseks andis algselt ei keegi muu kui V. I. Lenin!

Raamatu ühes loos teeb autor eraldi juttu lätlastest ja eestlastest, kelle kodune elu oli laagri omast kaugemal kui vene talupojal ning kes seetõttu kustusid ja surid esimestena („Šokiteraapia”, lk 160). Joonealuse märkusena on tõlkija sinna lisanud Kolõmalt eluga tagasi tulnud malemeistri Igor Kullamaa (1924–2006) kahtluse eestlaste esmasurmas.

EKM Teaduskirjastus

Varem on eestlastest oma laagriaastaid meenutanud luuletaja Venda Sõelsepp kogus „Narilaulud” (1993) ning Jüri Freyberg Rootsis avaldatud mälestusteraamatus „Kolõma akadeemia” (1991).

Varlam Šalamovi (1907–1982) eluja loometee üksikasjadel ei ole siin õnneks tarvis pikemalt peatuda, sest tõlkija Ilona Martsoni järelsõna „Kolõma juttudele” teeb seda piisava põhjalikkusega. Meenutagem vaid Šalamovi äärmuslikke suhteid nobelistidest vene kirjanikega. Seitsmeteistkümnele Kaug-Põhja aastale (1937– 53) eelnenud esimese vangistuse (1929–31) sai ta pärast kaht aastat juuraõpinguid Moskva ülikoolis (millest lähtub jutt „Juristide vandenõu”) üksnes Venemaalt emigreerunud nobelisti Ivan Bunini teoste kiitmise eest! Boriss Pasternaki ja Aleksandr Solženitsõniga sidusid meest isiklikud soojad suhted, mis hiljem jahenesid. „Gulagi arhipelaagi” autori hilisemat enesejumaldamist silmas pidades peitub omaette tõetera Šalamovi teadaandes Solženitsõnile: „Pasternak oli külma sõja ohver, Teie olete selle relv”. „Kolõma juttude” kohta ütleb autor: „Ma ei kirjuta laagrist rohkem kui Saint-Exupéry taevast või Melville merest”. Siit nähtub suurusjärk, kuhu ta oma loomingu paigutab. Ja tõepoolest – tegu ei ole pelgalt laagrilugudega, vaid kirjanduslikke tsitaate, allusioone ning poeetilisi looduskirjeldusi tulvil dokumentaalproosaga! Teis-

tele sunnitöölistele raamatuid tutvustav tegelane on autoril romaanirääkija ehk ussilausuja, elus kuke peal toorest jõudu demonstreeriv mees Herakles. Jutt „Šerri-brändi” on otseselt inspireeritud luuletaja Ossip Mandelštami surmast ühes Gulagi laagritest (1938). Omaette tegelane on Siberi kääbus-seedermänd stlanik, mida kohtame suisa kahes loos.

Sama stlanikuga seoses tuleb tänuga esile tõsta, et tõlkija ei püüagi vene idioomidele ja vanglažargoonile iga hinna eest omakeelseid vasteid leida, vaid eelistab need joone all lahti rääkida. Nii saab lugeja selge ülevaate sellistest praktiliselt tõlkimatuist kinnisväljendeist nagu fraier, stoss, suuka, platnoi (õieti küll blatnoi; aga pole viga, nagunii on ta kogu aeg plate peal) jms. Eesti keelt rikastab tõlkija õnnestunud uudissõnaga uhtla. Selgituseks: autosid pestakse pesulas, kulda uhatakse uhtlas!

Kolõma jutud Varlam Šalamov tõlkinud Ilona Martson 235 lk kõva köide

WWW.KIRMUS.EE

Linn tiivulise raudratsu seljas

ilmunud

AADO LINTROP

por-inimestega ja vastupidi. Eidepoja lood aga on populaarsed seetõttu, et esitavad inimestele kõige lähema jumaluse, Maailma-Vaatava-Mehe tegemisi vembumehe seikluste võtmes.

Lugejal tuleks meeles pidada, et kõik raamatus leiduvad tekstid olid algselt levinud suulisel kujul. Rõhutan seda, kuna tänapäeva lugejale võivad paljud selliste tekstide loomisel kasutatud vahendid tunduda primitiivsed või igavad. Autori isikupärase väljendusviisi ja kordumatute süžeede asemel oli suulises kultuuris esikohal kogukonnale olulise pärimuse edastamine. Keskenduti loo jutustamisele, mitte aga sellele, mis sõnadega ja mis stiilis seda teha.

Et mul on olnud mansi rahvaga mitmeid isiklikke kokkupuuteid, olin juba tööd alustades veendunud, et nii huvitava pärimusega väikerahvas ei vääri mitte lihtsalt raamatut, vaid väga esinduslikku ja kaunilt kujundatud väljaannet. Sellepärast palusin kogumikku illustreerima Marja-Liisa Platsi, kelle töid olen ikka imetlenud. Usun, et meie ühine ettevõtmine kandis head vilja.

Ingrid Rüütel kujundanud Krista Saare 240 lk, pehme köide koostöös Viru Instituudiga sari „Mis on jäänud jälgedesse” 4

Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas

Mälestused Vändra kihelkonna põhjaosast Rapla- ja Järvamaa piirialalt. Meeleolukad seigad ja ilmekad karakterid annavad aimu eelkäijate kõnepruugist, eestlastele laiemaltki omasest mõtteviisist ja paikkondlike sugulussidemete tähtsusest. Raamatu nimilugu räägib ühe talupere saatusest läbi mitme inimpõlve.

J

uba siis, kui Arvo Valton palus mul toimetada Mihhail Plotnikovi mansi-ainelist poeemi „Jangalmaa”, mis 2016. aastal eesti keeles ilmudes sai alapealkirja „Mansi eepos”, tekkis mõte koostada raamat, mis tutvustaks eesti lugejale ka tegelikku mansi rahvaluulet.

Kuigi Plotnikovi teose sisuks on manside võitlus vene vallutajate vastu, on sellel mansi mütoloogia ja folklooriga vähe kokkupuuteid. Et olin uurimistöö tarvis juba hulga laule ja jutte tõlkinud, ei tundunud eesmärk väga utoopiline. Lisaks õnnestus hankida enamik Bernát Munkácsi mansi rahvaluulet sisaldava väljaande digiteeritud köiteid, millest varem suurt puudust tundsin. Need koondavad nii Munkácsi enda 19. sajandi lõpul kogutud materjali kui ka osa tema eelkäija Antal Reguly juba sajandi keskel üles kirjutatud tekste, ehk siis meieni jõudnud mansi folkloori varasema kihistuse. Kuna ma ungari keelt ei oska, tuli loota sellele, et saan aru mansikeelsetest tekstidest sel kujul, nagu need avaldati. Enamasti see õnnestus.

Vaid mõne Reguly kogutud lõunamansi keelse lauluga jäin hätta.

Tõlkisin ära suure osa Munkácsi kogumiku esimeses köites avaldatud folkloori ning valiku teise ja kolmanda köite tekste. Koos juba varem tõlgitud juttude ja lauludega Artturi Kannisto kogust ning mõnede mujalt võetud lugudega oli raamatu materjal sellega

Illustratsioon raamatust - Maarja-Liisa Plats

koos, tuli veel loetavamaks sõnastada varasemad teaduslikud tõlked ja kirjutada selgitavad tekstid. Lugemise hõlbustamiseks loobusin rohketest joonealustest märkustest, mida asendab raamatu lõppu lisatud olulisemaid tegelasi ja mõisteid tutvustav sõnastik. Kogumik „Linn seitsme tiivaga raudhobuse seljas” sisaldab 23 proosapala ja 8 lauluteksti (osa neist üle 600 värsirea pikad), mis on kogutud ajavahemikus 1844–1979.

LOOD MAAILMA LOOMISEST JA MUUST Tekstide valiku kohta nii palju, et usundi uurijana eelistasin müüdilist maailmapilti kajastavaid jutte ja laule.

Seepärast leiab raamatust lugusid maailma loomisest, inimese ja loomade-lindude tegemisest ja ajastuid lõpetavast uputusest. Kangelaslaulud on esindatud kahe tekstiga, karupeo repertuaarist on valitud karu maa peale tuleku ja sealt tagasi isakoju mineku lood. Lisaks on terve hulk lugusid mos- ja por-inimeste vahekordadest.

Need ning Eidepoja lood on tänase päevani manside kõige räägitavamad jutud, sest vanu loomislugusid pole enam võimalik elavas esituses kuulda.

Mõlemad viimati nimetatud teemad püsivad olulistena oma aktuaalsuse tõttu. Mos ja por on olnud kaks eksogaamset gruppi, milleks jagunes kogu rahvas. Mos-inimesed pidid abielluma

Aado Lintrop illustreerinud Marja-Liisa Plats 255 lk kõva köide

Virumaa laule ja lugusid

Raamat tutvustab virulaste lauluvara 20. sajandi alguskümnetelt, lõbusatest külalauludest traagiliste ballaadideni: laule ajaloolistest sündmustest ja ühiskondlikest suhetest, vangilaule, meremehelaule, sõdurilaule, kohalikke külalaule, saatuse- ja armastuslaule, ballaade, ringmängu- ja tantsulaule. Raamatut täiendab CD „Virumaa rahvalaule ja pillilugusid” (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist 13).

Igal asjal on kaks otsa: akats ja lõpets.

Lugusid Kõrbja kandist Aada Aasa koostanud Mari-Ann Remmel kujundanud Pille Niin 128 lk, kõva köide koostöös MTÜga Eesti Kohapärimuse Keskus

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

Armunud keldrikoll, vegan verikäkk ja teised Kristi Piiper illustreerinud Ulla Saar kujundanud Angelika Schneider 112 lk, kõva köide

Selles pööraselt naljakas lasteraamatus on teiste hulgas juttu verikäkist, kes otsustab hakata veganiks, porgandist, kes häbeneb oma alastust, Liisast, kes paneb jalga koerakarvadest sokid ja hakkab seetõttu koerust tegema, ning kassist, kes käitub nagu lehm.

Kadunud asitõend.

Leskede klubi Eha Veem kujundanud Tuuli Aule 176 lk, kõva köide

Meres hulbib poolsurnud inimene, metsas kuuse all on röövsaak ja võib-olla luusib sealsamas röövmõrtsukas. Igatahes ei julge õed Lilleväljad enam hästi seenel käia – see annab tunda ka nende toidulaual – ja inimesed hakkavad endalt küsima, kas elu linnakärast eemal Parmojal on ikka nii turvaline, nagu nad lootsid. Leskede klubil tuleb juba Parmoja hea nime pärast tõe väljaselgitamisse oma panus anda. No võibolla natuke uudishimu pärast ka.

Kilplased globaliseeruvad Priit Pärn kujundanud Dan Mikkin 64 lk, kõva köide, värvitrükk

Paljud lugejad mäletavad 1977. aastal ilmunud Priit Pärna kultuslikku koomiksiraamatut „Kilplased”, mille järgnevad põlvkonnad ribadeks lugesid. Praegune „Kilplased” ei ole aga kordustrükk, vaid täiesti uus väljaanne. Raamat kirjeldab kilplaste seiklusi kaasaegses võtmes, mis näitab, et kilplus pole kadunud ei meie ajast ega päevapoliitikast.

Raamat on laiformaadis.

Kes siin oli?

Loomajälgede välimääraja Preben Bang, Preben Dahlstrom tõlkinud Kadri Jaanits Eesti oludele kohandanud Uudo Timm 264 lk, pehme köide

On palju toredam matkata või suvemaja ümbrust uudistada, kui tead, milliseid loomi ümbruskonnas liigub.

Igaühele sobivas välimäärajas on täpsed kirjeldused, värvifotod ja joonised imetajate ja lindude jalajälgedest, toitumisjälgedest, väljaheidetest, pesadest ja teedest-radadest.

Kuidas kultuuritegelased lahkuvad Andres Pulver kujundanud Villu Koskaru 330 lk, kõva köide

See raamat on väike teejuht eesti kultuuri kalmistul. Inimestel, kellest siin juttu, on igal juhul midagi öelda.

Kasvõi seda, kuidas elada nii, et sind mäletataks. Kalmistule jõuame ükskord kõik. Või lendame tuhana tuulde, merre, järve, jõkke. „Kes kardab surma, sureb iga kord, kui ta sellele mõtleb,” on kirjutanud kunagine Poola kuningas Stanislaw Leszczynski. Aga kui see tund tuleb, on ju hea teada, milline kuramuse uhke seltskond meid ees on ootamas.

TÄNAPÄEV ilmunud Mälumängupiibel 2 Tiit Naarits kujundanud Villu Koskaru 654 lk, õmmeldud liimköide

Pildile püütud ajaloohetked Peeter I ausamba avamise pidustusteks ehitud Pikk tänav 1910. aasta sügisel.

Pildile püütud MERILIS ROOSALU

li, seejärel Tallinna – noore Eesti Vabariigi, sõjast räsitud Eesti NSV ning taas vabadusele püüdleva Eesti pealinna – tänavad on palju näinud. Raamatus on 274 ajaloolist fotot tallinlaste elu ja tänavapilti mõjutanud sündmustest, mis puudutasid paljusid, tõid kaasa muutusi elukorralduses või koguni riigikorras.

Valikus on ülesvõtteid raudteeühenduse algusaegadest Revali ja Peterburi vahel, Vene tsaaririigi võimusümboli, Peeter I mälestusmärgi avamisest (1910) ning mahavõtmisest (1922) Heinaturul ehk Vabaduse väljakul, Eesti Vabariigi 1930. aastate plahvatuslikust ehitustegevusest, Teisest maailmasõjast ja selle hävitustööst, 1980. aasta olümpiapalavikust ja taas sinimustvalget trikoloori lehvitanud vabaduse tuultest Tallinnas.

Fotosid saadavad lühikesed tutvustavad tekstid paralleelselt eesti ja inglise keeles. Tallinna Linnamuuseumi fotokogu 1856.–1990. aasta sünd-

19.

sajandi keskpaigas olid Toompea ja alllinn omaette üksused, kus kehtisid eri seadused. Väidetavalt rikkaimal tallinlasel Hans Heinrich Falckil oli aga kinnisvara mõlemal pool ja seepärast soovis ta maade ühendamiseks praeguselt Paldiski maanteelt üles Toompeale suunduva tänava rajada. Paljud linnaisad ei uskunud, et ta tõesti tänava valmis ehitab, mistõttu tegi Falck toonasele linna komandandile ettepaneku kihla vedada: kui tee valmis, rajab komandant teise tee Toompealt all-linna. Falgi tee valmides ehitaski komandant teise, vastassuunas Toompead ja all-linna ühendava tänava – Komandandi tee.

Vaade 1850. aastate teisest poolest Toompeale ja Falgi teele ongi esimene foto selles raamatus. Omaaegse Reva-

musfotode pildialbum on teine trükis Tallinna Linnamuuseumi sarjast „Tallinna varamu”. See sari väljub muuseumikataloogi tavaformaadist ning avab Tallinna linnakultuuri ja ajaloo erinevaid tahke ja nähtusi.

Pildile püütud.

Sündmusfotod 1856–1990 Tallinna Linnamuuseumi Fotomuuseumi kogust koostanud Merilis Roosalu tekstide autor Katrin Frosch inglise keelde tõlkinud Tiina Randviir kujundanud Andres Tali 464 lk kõva köide

220 Eesti kõrtsihoonet HANNO TALVING

S

elles raamatus tuleb juttu Eesti maakõrtsidest, mida on mainitud juba 15. sajandil. Kõrtside areng ja arvukus Eestis on tihedalt seotud mõisate viinapõletamise ajalooga. Märgilised olid 1760. aastad, mil Balti mõisnikud said õiguse piiramatult viina toota ja müüa ning avanes Venemaa turg.

18. sajandi lõpul ja 19. sajandi algul ei ehitatud Eestis viinast saadud rikkuse abil mitte üksnes uhkeid mõisakomplekse, vaid sellest perioodist pärineb ka enamik tänaseni säilinud kõrtsihooneid, millest osad on tõeliselt esinduslikud. Kui 17. sajandi lõpul tegutses Eestis tuhatkond kõrtsi, siis järgmise sajandi lõpuks oli neid juba üle 2000 ning 19. sajandi keskpaiku üle 2600.

Kõrtse kerkis kõikjale, kus liikus inimesi: nendega olid palistatud suuremad maanteed, neid ehitati sadamatesse, kirikute ümbrusesse, sildade ja parvekohtade juurde ning isegi taliteede äärde. Kõrts oli talurahva jaoks eelkõige oluline kohtumispaik: siin kuuldi uudiseid, sõlmiti tehinguid, palgati sulaseid-teenijaid. Alates 19. sajandi keskpaigast kujunesid maakõrtsid laatade keskpunktideks, samuti avati just kõrtsides esimesed maarahva kauplu-

FOTO RAAMATUST

ilmunud

WWW.TNP.EE

FOTO IVAN TETERIN, REVAL. FOTOPOSTKAART. FOTOMUUSEUM, TLM F 63

5

Kõige suurem mälumänguküsimuste kogumik. Et aju heas vormis püsiks, on seda vaja järjepidevalt treenida.

Käesolev raamat sisaldab umbes 6500 küsimust ja pakub ajugümnastikat nii algajale kui ka pisut kogenumale mälumänguhuvilisele. Küsimusi on igast eluvaldkonnast ja igale maitsele. Põnevat avastamist!

Minu s*tt terapeut Michelle Thomas tõlkinud Viktoria Toomik 272 lk, pehme köide

Siit ei leia sa psüühikahäire ravisoovitustena lõhnaküünlaid või matchateed. Hoopis seda, kuidas päris inimesed päriselt toime tulevad. Briti kirjaniku ja blogija Michelle Thomase aus, südamessetungiv ja hirmnaljakas lugu elust vaimuhaigena, aga ennekõike sellest, kuidas tulla toime s*ttade diagnooside, terapeutide, ravimite ja inimestega, kes mõistmise asemel kipuvad jalga taha panema.

See on raamat, kuidas s*tast võitjana välja tulla. Kõigest hoolimata.

Mis suus, see südames Dr Dominik Nischwitz tõlkinud Tiina Aro 248 lk, pehme köide

Suu on äärmiselt tundlik ökosüsteem ja kogu keha tervise kese. Suuõõnes ei teki ju mitte ainult kaaries ja parodontiit − tänapäeval on teada, et ka väga paljud kroonilised tõved nagu allergia, depressioon, südamehaigus või viljatus saavad alguse suust. „Selle raamatuga tahan jätkata seda, mida olen niigi juba aastaid teinud: rääkida kõigile, et kogu keha tervise võti on meie suus.” kirjutab autor oma eessõnas.

Suur pissimise raamat Jakub Plachy tõlkinud Sash Uusjärv 116 lk, kõva köide

Inimesed on pissinud aegade algusest saati, aga kus on raamatud? See täiesti ainulaadne infoküllane teos räägib pissimisest paljude erinevate vaatenurkade alt, alates urineerimise kõige olulisemate põhimõtete selgitamisest ja ajaloost kuni selle kõige kaasaegsemate võimaluste ja stiilideni. Autor loodab, et teos „aitab kõrvaldada viimased seda teemat ümbritsevad saladuseloorid, ning aitab meil näha pissimist kui elu loomulikku osa, mille peale võib alati kindel olla.”

Kahekordne sammastega Jaani kõrts, Lihula aleviku kõrtsidest kõige uhkem.

sed. Lisaks täitsid mitmed kõrtsid postijaamade ülesannet.

Mõisatele olid kõrtsid piiritusetootmise kõrval äärmiselt suureks sissetulekuallikaks. Seetõttu oli igal mõisal vähemalt üks, sageli aga kaks-kolm või veelgi rohkem kõrtsi, mida rentisid enamasti eesti soost hakkajamad talupojad. Lisaks auväärsele ametile oli kõrtsipidamine ka küllalt tulus, mistõttu kõrtsmikud said oma lastele tavapärasest paremat haridust võimaldada. Mitmed Eesti tuntud kultuuritegelased – näiteks Ernst Enno, Friedebert Tuglas, Aleksander Läte – on sündinud kõrtsmike poegadena.

Tänaseks ei ole endiste kõrtsihoonete käsi kuigi hästi käinud. Selles raamatus on põlistatud mälestus rohkem kui 220 kõrtsihoonest, millest enamik on paraku hävinenud.

Eesti kõrtsid Hanno Talving kujundanud Andres Tali 248 lk kõva köide ümbrispaber

Kõlu kuld I ja II osa.

Eesti suurim anekdoodiraamat Erkki Kõlu kujundanud Villu Koskaru 688 ja 648 lehekülge, pehme köide

Ärge parem küsige, mitu nalja „Kõlu kullas” on – keegi pole jaksanud neid kokku lugeda. Võib-olla kümme tuhat? Igatahes ühtede kaante vahele need ei mahtunud, tuli kaks köidet teha. Et lugejat kuidagigi järje peal hoida, on naljad teemade kaupa grupeeritud ja tähestiku järjekorras esitatud. Eriteade heledapäistele: blondiininaljad leiab B tähe alt.

CANOPUS Inimorjusest William Somerset Maugham tõlkinud Inta Soms 740 lk kõva köide

Suures osas autobiograafiline monumentaalne suurromaan „Inimorjusest”, mis on kriitikute poolt hinnatud üheks kõigi aegade parimaks romaaniks maailmas, ilmus esmakordselt 1915. aastal ja seda loetakse Maughami peateoseks.

Tegemist on üksildase, kerge füüsilise puudega tundliku noormehe valulisest kasvamisest ja eneseleidmisest. Philip Carey on jäänud orvuks ning kasvab üles vikaarist onu perekonnas. Pikad ja rõõmutud kooliaastad täis kiusamist ja tuska mööduvad Inglismaal, Kentis, edasi keerab elu ette juba pisut helgema poole, kui Philip jätkab oma haridusteed vabakuulajana Heidelbergi ülikooli juures ning maalikursustega Pariisis, asudes lõpuks õppima arstiks Londonis. Verstapostiks tema arengus saab tutvumine Mildrediga ning algab noore arsti ülimalt mõru armulugu labase lõbutüdrukuga, mis muudab kogu tema ellusuhtumist.

Läbi terve romaani arutleb Philip Jumala olemasolu ja elu mõtte üle, lõpuks tundub vastus leitud olevat.

Saladuste varjud Artur I. Erich 222 lk kõva köide

Romaan kuulub küll kaheksanda raamatuna sarja „Äikese varjud”, kuid on loetav ka teistest sõltumata, nagu ka romaanitsükli eelnevad raamatud „Enne äikest” (2007), „Äike” (2008), „Pärast äikest” (2008), „Välgust tabatud” (2009), „Varjud” (2009), „Varjude allee” (2010) ja „Äikese varjud” (2012).

Käes on aasta 1992, Eesti on taas vabaks saanud. Romaani tegevus toimub paralleelselt nii Berliinis, kus elab neljast õest veel ainsana elus olev Alla kui ka Eestis. Alla tunneb ennast suguvõsa tõelise matriarhina ning käitub ka sellele vastavalt, järgides tahtmatult varem selles rollis tema enda kriitikat pälvinud õde Ollit.

Õed Urve Tinnuri 144 lk kõva köide

On 1944. aasta kevadtalv, vene väed lähenevad Eesti piiridele. Õed Reeni ja Õie evakueeruvad koos paljude teistega oma sünnilinnast Narvast ning leiavad ajutise ulualuse väikeses Virumaa kolkakülas. Hargnema hakkab elu keerdkäikude rägastik, kus ei puudu pidev olelusvõitlus, õdede omavahelised ja ka nende sisemised konfliktid, mõlema peres aset leidvad tragöödiad ja hingerahu maatasa tegev lubamatu armusuhe.

Kõigele sellele heidavad omakorda sünget varju sõjajärgsed rasked ja trööstitud kolhoosiaastad, mis ei jäta eriti ruumi lootusele ilusast homsest.

Kuni Stalini surmani 1953.

Talverõõmud Kakulas Helve Huttunen 16 lk pehme köide

Järg Helve Huttuneni varem ilmunud raamatule „Tere, Kakula!” Raamat on trükitähtedega, pööratud A4 formaadis ja mõeldud lastele, kes õpivad lugema või on just lugema õppinud.

Suured värvilised pildid samuti Helve Huttuneni joonistatud.

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

6

Pikk ja käänuline tee lunastuse poole TÕNU LEMBER

S

kohtumisel Swamiga olevat Maugham suurest närvipingest minestanud.

KAREL KORP

ilmunud

WWW.CANOPUS.EE

el aastal möödus ilus ümmargune number Maughami ühe tähelepanuväärseima ja väidetavalt 20. sajandi ühe suurima müügieduga romaani „Vahe tera” ilmumisest. Maugham kirjutas selle Teise maailmasõja lõpuaastail Chicagos, olles 70-aastasena ilmselt elu parimas intellektuaalses vormis, esmatrükk ilmus täpselt 75 aastat tagasi, 1944. Romaani „Vahe tera” on siiani eesti keeles välja antud kolm korda kolme erineva kirjastuse poolt – kõigepealt välis-Eesti kirjastus Orto (1956), siis Hans Luige kirjastus Kuldsulg (1994) ja aastal 2004 Canopus.

AMBITSIOONIKAS JA TUNNETUSLIKULT SÜGAV Andsin „Vahe tera” välja täpselt 15 aastat tagasi – aastal 2004 oma 50. sünnipäevaks. Olin seda raamatut ennegi palju kordi lugenud, kuid seal on üks huvitav koht India-peatükis, mis tundus mulle tol hetkel eriliselt kõnekas. Üks India minister, olles saanud 50-aastaseks, otsustas kogu oma varanduse, mis pehmelt öeldes oli märkimisväärne, laiali jagada ning ennast Jumalale pühendades kerjusmungana rändama minna. Ja huvitav oli sealjuures eriti see, et mitte keegi tema lähikondlastest ei imestanud selle üle ega püüdnud teda ümber veenda ega takistada, seda peeti täiesti loomulikuks teoks. Tahtsin väga sellest raamatust oma juubelil rääkida ja selle üle arutleda, ning selleks tuli ta muidugi kõigepealt ka uuesti välja anda. Praegu tundub mulle jälle, et see raamat kõnetab mind väga sügavalt, oma meelest avastasin sealt jälle midagi erilist ja varjatut, mida ma varem ei tabanud, mis on kõrvalseisjate jaoks oskuslikult looriga kaetud, mis asub kui keerdtrepi kõrgemate käänakute taga, kuhu allpool olijate pilk ei küüni. „Vahe tera” on viimane Maughami nn suurtest romaanidest, kindlasti kõige ambitsioonikam ja tunnetuslikult kõige sügavam, heites muu hulgas valgust idamaise müstitsismi põhjatutesse sügavustesse. Nimetatud romaanis toimub materiaalse ja mittemateriaalse maailma kokkupõrge eriti mastaapsel ja dramaatilisel kujul.

TEGELASKUJUD KUI TÄHTEDE PARAAD Larry Darrell on noor ameeriklasest idealist, kes otsib Absoluuti. Ta võitles Esimeses maailmasõjas lendurina, jäädes küll ellu, kuid olles sunnitud edasi elama painega, kuidas tema parim sõber hukkus teda päästes. See kohutav mälestus otsekui ootab lunastamist. Larry otsingute odüsseia toob mängu mitmeid Maughami briljantsemaid tegelaskujusid, nagu näiteks tema kihlatu Isabel, kes peab valima armastuse ja rikkuse vahel ning viimase onu Elliott Templeton – tüüpiline välismaal elav ameeriklasest snoob, esimesel pilgul küll omakasu peal väljas olev, ennasttäis tõusik, kuid samal ajal ka suuremeelne, hea südamega härrasmees, kes liikus Euroopa parimas seltskonnas, sõpradeks printsid, vürstid ja kuningannad.

Ja milline kõrvaltegelaste galerii ning nendega seotud vähemalt novellimõõtu lood – poolakast valemängur Kosti, ennast maalikunstnikest armu-

Maugham 1950. aastal. Romaani „Vahe tera” ilmumisest on möödunud kuus aastat ja raamat nautis hiiglaslikku müügiedu.

keste kulul elatav ning samal ajal nende tehnikat õppides omaenda kunstnikukarjääriks valmistuv Suzanne Rovier, Larry noorpõlvesõbratar ja -armastus Sophie Macdonald, kellele sai saatuslikuks pudel subrovkat... Üks olulisematest tegelastest romaani lehekülgedel on Maugham ise. Tema eesnime küll kusagil ei mainita, teiste jaoks on ta ikka „Mr Maugham, edukas kirjanik”.

Olen mõelnud, et need kolm keskset meestegelast – Larry, Elliott Templeton ja Mr Maugham – on kui Maugham ise kolme erineva vaatenurga alt.

LIHTNE ARMUKOLMNURK ON SEDA ÜKSNES ESMAPILGUL Larry ja tema parim sõber Gray Maturin, kelle isa on miljonär, on mõlemad armunud võluvasse Isabeli, Ellioti õetütresse. Nii algab näiliselt lihtne faabula, kerides endale loo edenedes juurde üha uusi kihte.

Larry ei suuda painavate sõjamälestuste survel endale argises üksnes rahast hoolivas ja üha enam vaimsetest väärtustest eemalduvas maailmas kuidagi rakendust leida ning kavatseb minna Indiasse vaimsele rännakule.

Katkend Larry ja Isabeli vestlusest, kui Larryl on tekkinud mõte jätta kasutamata ülimalt tulus tööpakkumine ning Indiasse rändama minna: „Ma ei saa enam tagasi minna. Olen just lävele jõudnud. Ma näen hiiglaslikke vaimuvälju enda ees laiuvat, nad kutsuvad mind, ja ma tahan nad läbi rännata.” „Mida sa sealt leida loodad?” „Vastuseid oma küsimustele.” Larry heitis talle narriva pilgu, ja poleks Isabel teda nii hästi tundnud, oleks ta kergesti võinud arvata, et kogu Larry

jutt on nali. „Ma tahan jõuda otsusele, kas Jumal on olemas või mitte. Ma tahan teada, mispärast eksisteerib kurjus. Ma tahan teada, kas mu hing on surematu või tähendab mu surm lõppu.”

Isabelil pidi hing kurku kinni jääma.

Ja teisal: „Ma sooviksin, et suudaksin sind veenda, kui palju rikkam on elu, mida sulle enda kõrval pakun, elust, mille poole sa ise püüdled. Ma sooviksin, et suudaksin sind veenda, kui erutav on vaimuelu ja kui rikkalikud on ta kogemused. Sel elul puuduvad piirid. See on õnnelik elu. Ainult ühte asja võib sellega võrrelda, see on, kui oled päris üksinda üleval õhus, lendad ikka üles, üles ja tunned, et lõpmatus ümbritseb sind. Piirideta ruum joovastab sind.

Tunned endas säärast juubeldust ja rõõmu, et sa ei vahetaks seda ka kogu maailma au ja hiilguse vastu.”

Ja Larry lähebki Indiasse.

Maugham ise rändas Indias 1930. aastate lõpus. Millal täpselt, selle kohta on kummalisel kombel erinevad andmed. Raamatus „Points of View”, mille esmatrükk ilmus 1958. aastal, peatükis „The Saint” kirjutab Maugham, et saabus Indiasse 1936. aastal, „Ühe kirjaniku päevaraamatus” aga, et 1938. aastal. Indiast saadetud kirjade põhjal on tema biograafid siiski arvamusel, et kirjanik saabus laevaga Bombaysse jaanuari algul 1938 ja jäi sinna umbes kolmeks kuuks. Kuivõrd suures ulatuses peegeldub 6. peatükis Maughami enda poolt Indias läbielatu, on muidugi võimatu öelda, kindel on vaid see, et ta külastas kõiki neid paiku mis Larrygi ja elas mõnda aega ka ašramis. Samuti on teada, et esma-

TÄHENDUSRIKAS 6. PEATÜKK Raamatu 6. peatükk, mis on suures osas pühendatud peategelase Larry rännakule Indias, mõtisklustele ja süvenemisele budismi ja hinduismi filosoofiasse, algab intrigeerivalt. Maugham kirjutab eessõnas 6. peatükile, et peab oma kohuseks lugejat hoiatada – ta võib väga hästi raamatu käesolevast osast üle hüpata, kaotamata sellega jutulõnga, kuna see osa ei ole midagi muud kui vaid ümberjutustus ühest vestlusest Larryga, ühest väga pikast, kogu öö kestnud vestlusest.

Siiski lisas ta, et kui seda vestlust poleks aset leidnud, ei oleks ta, võib-olla kunagi seda raamatut ka kirjutanud.

Teel Indiasse laevas kohatud Swami soovitab Larryl kindlasti külastada Elephanta maa-alust linna. Nii ta tegigi ja oli silmitsemas parajasti seal olevat kuulsat kolme peaga kuju, kui kuulis tuttava Swami häält oma selja taga: „Brahma, Looja,” ütles ta „Višnu, Hoidja, ning Šiva, Hävitaja. Kolm vältimatu realiteedi väljendust.” „Kardan, et ma ei mõista teid täielikult,” ütles Larry. „See ei üllata mind põrmugi,” vastas Swami, väike naeratus mänglemas huultel ning silmis, just nagu teeks ta teise kulul nalja. „Jumal, keda me täielikult mõista suudame, pole enam Jumal. Kes küll suudaks sõnadega seletada Igavikku?”

Sellest piisas, Larry jäi Indiasse kolmeks pikaks aastaks...

Ja veel üks huvitav detail... sellest romaanist on vändatud päris mitu filmiversiooni, ühes neist (1984) on koht, kus Larry, töötades lühiajaliselt Sileesia kivisöekaevanduses koos aristokraatlikku päritolu Poola armee kunagise ohvitseri, nüüdse valemänguri Kostiga, satub vestlema temaga kirjandusest. „Kas sa „Upanishade” oled lugenud?” küsib Kosti. „Pole sellest kuulnudki,” vastas Larry. „Siis ei tea sa ju midagi!” tuli selle peale. Raamatus aga seda kohta ei ole... Larry ja Kosti vestlevad küll tihti kirjandusest, kuid „Upanishade” ei mainita sõnagagi.

Ka mina polnud „Upanishadidest” kuulnudki, kui esimest korda seda raamatut lugesin, see oli vist küll oma kolmkümmend aastat tagasi. Nüüd muidugi tean, et need on Vana-India filosoofilised tekstid, kus kajastub tõeliste teadmiste otsimine. Ka romaani pealkiri tuleb „Katha Upanishadide” värsi tõlkest: Üle vaheda tera on raske astuda, samuti on tarkade ütluse kohaselt raske tee lunastuseni. „Upanishadid” on üles ehitatud küsimuste ja vastuste vormis, õpilane küsib ja õpetaja vastab. Kui õpilane ei küsi, siis õpetaja vaikib. Selles kajastub iidne Idamaade filosoofia – kui õpilane on valmis, siis õpetaja ootab teda. See raamat kirjeldabki ühe noore mehe teed lunastuseni. Rasket teed...

Kas olete valmis seda lugema?

Vahe tera W. Somerset Maugham tõlkinud Vally Voitk 388 lk kõva köide

7

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

WWW.KOOLIBRI.EE

KOOLIBRI

Täiendus tarohuvilise kollektsiooni MARI-LY TIITSMAA raamatu tõlkija

T

untud taro-asjatundja ja psühhoterapeut Juliet Sharman-Burke on koostöös kunstnik Giovanni Caselliga loonud kaardipaki, mis võlub lihtsuse ning läbimõeldud värvi- ja sümbolivalikuga. Kaunilt kujundatud komplekt koosneb 192-leheküljelisest raamatust ja 78 tarokaardist on mõeldud eelkõige algajatele, ent võiks kuuluda iga tarohuvilise kollektsiooni.

Esmase meeldiva mulje äratab hõlpsasti avatav kaunis karp, mis kaitseb nii raamatut kui ka kaarte, et need pikaajalisele kasutamisele hästi vastu peaksid. Komplekti kuulub ka käepärane lugemisalus, mille ühel poolel on ära toodud klassikalise, ajaproovile vastu pannud Keldi risti ja teisel poole Juliet Sharman-Burke’i originaalse Tähelaotuse postisoonid.

Kaardid ise on tavapärase suurusega – 12 x 7 cm –, mis võimaldab hõlpsasti näha kõiki detaile. Elegantselt lihtne tagakülg ei reeda, kas kaart on laotuses püsti või tagurpidi, mis on hea uudis neile, kes on harjunud kasutama lugemistes ka tagurpidi kaarte või soovivad vilumuse kasvades seda proovida.

TÄHENDUSRIKKAD SÜMBOLID JA LIHTNE ELEGANTS Autor on järginud eelkõige RiderWaite-Smith’i traditsiooni, mistõttu pärast selle paki põhjalikku tundmaõppimist võib taro-huviline hõlpsasti kasutada ka teisi sama perekonna kaardipakke. Ent osade kaartide puhul on autorid ammutanud inspiratsiooni vanimast säilinud taropakist – 15. sajandist pärinevast ViscontiSforza tarost. Näiteks Armastajate puhul on RWS-i piibellik visioon Eedeni aiast ja pattulangemist asendatud hoopis kõnakama ststeeniga noormehest, kes peab valima kahe naise vahel.

Ehkki Juliet Sharman-Burke pidas käesolevat komplekti luues silmas eelkõige algajaid, paitab selle elegantne lihtsus ka pikaajalise tarolugeja silma.

Tänu läbimõeldud ja järjepidevale värvidevalikule on kaarte laiali laota-

des otse- kohe näha, millise masti kaardid lugemises domineerivad. Suur osa esoteerilisi sümboleid on eemaldatud, mistõttu vähesed allesjäänud sümbolid mõjuvad eriti tähendusrikkalt ning ärgitavad kaardipanejat kasutama lugemise tõlgendamisel oma intuitsiooni selle asemel, et takerduda iga üksiku sümboli tähenduse meenutamisse.

Eraldi rõhutamist väärib ka fakt, et ei raamatu autor ega illustraator pole teinud mingit allahindlust väikese arkaani kaartidele. Numbrikaartidel kujutatud stseenid on sama detailsed ja läbimõeldud kui suure arkaani kaartidel ning raamatus on pööratud kõigile 78 kaardile ühepalju tähelepanu.

TEEKOND KERGEMALT RASKEMALE Raamatu ülesehitus on uuenduslik ning tõhus – sisuliselt on tegu kursusega, milles liigutakse süstemaatiliselt kergemalt raskemale. Esmalt tutvustab autor eraldi kõiki väikese arkaani kaarte ja õpetab tegema lihtsamaid lugemisi iga masti kaartidega eraldi. Siis keskendutakse suurele arkaanile ja lõpuks õpetab autor, kuidas kõik need teadmised integreerida ja teha lugemisi 78 kaardiga.

Igale kaardile on raamatus pühendatud kaks lehekülge. Mustvalge reproduktsiooni kõrval on eraldi välja toodud kõigi sümbolite tähendus. Pä-

rast kaardi lühikest kirjeldust liigub autor edasi selle juurde, millele kaart lugemises viidata võiks. Autori oskus selgitada kaartide tähendusi selgelt ja lihtsalt – ent mitte lihtsustatult – ning seostada sajanditevanuseid, traditsioonilisi stseene tänapäevase eluga teevad „Taro teejuhist algajatele” raamatu, millel on koht nii algaja kui ka 20-aastase kogemusega tarolugeja raamatukogus.

Sageli valmistab 16 õukonnakaardi tõlgendamine raskusi isegi kogenud tarolugejatele. Juliet Sharman-Burke on seostanud rüütlid, kuningannad ja kuningad 12 sodiaagimärgiga, ent tema selged, tabavad kirjeldused äratavad õukonnakaardid ellu ka astroloogiakauge lugeja jaoks. Autor meenutab ka, et õukonnakaardid ei tähista vaid teisi inimesi meie elus, vaid viitavad sageli hoopis vajadusele arendada iseendas teatud omadusi.

SUUNDUMUS SISEKAEMUSE MÕISTMISELE Juliet Sharman-Burke keskendub raamatus peamiselt kahele laotusele – viiest kaardist koosnevale Hobuserauale ning seitsmest kaardist koosnevale Tähele, mis mõlemad on tema enda loodud ning mille tõhususes ta

on aastate jooksul veendunud. Ent kõigi väikese arkaani kaartidega lugemiseks pakub ta välja klassikalise Keldi risti, mida on kasutatud nüüdseks juba kaugelt üle saja aasta.

Eraldi tasuks ära märkida, et autor soovitab keerukamate küsimuste korral kasutada järjest kolme erinevat laotust, et saada olukorrast põhjalik ülevaade. Ta kutsub lugejat üles loobuma fatalistlikust tulevikuennustamisest ning asendama see sügava sisekaemusega, mis aitab meil mõista minevikku ning muuta seeläbi tulevikku paremuse poole.

Tarokaardid võluvad oma ilu ja salapäraga, ent varem või hiljem tekib kaardipakki käes hoides küsimus: aga kuidas see ikkagi toimib? Kuidas on võimalik, et 78 pilti annavad mulle vastuseid eluliselt tähtsatele küsimustele? Kas pean olema sündinud eriliste võimetega? Kas vastused tulevad mingitelt välistelt jõududelt ja kui nii, siis miks peaksin neid usaldama?

Juliet Sharman-Burke’i arvates peitub saladus meie alateadvuses. Tarokaartidel kujutatud arhetüüpsed stseenid aitavad luua silla meie tavateadvuse ja alateadvuse vahele – alateadvus aga on koht, kus peituvad vastused paljudele tähtsatele küsimustele. Kaartide laotamine toimib omamoodi signaalina, mis annab meile loa heita hetkeks kõrvale tavapärane ratsionaalne mõtlemine ning lasta pinnale tõusta oma sügavaimates hingesoppides peituv tarkus.

Taro. Teejuht algajatele Juliet Sharman-Burke, Giovanni Caselli tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 192 lk raamat ja kaardid karbis

Uskumatud lood loomadest ILME RÄÄK raamatu toimetaja

B

en Lerwilli raamat „Staarloomad. 50 erakordset looma, kes tegid ajalugu” jutustab viiskümmend südamlikku tõestisündinud lugu suurtest ja väikestest loomadest, nii tavalistest lemmikutest kui ka neist, kellega kohtumine on harv juhus või praeguseks juba võimatu. Need lood on põnevad ja kohati lausa uskumatud ning lugude peategelased lihtsalt imelised.

Noor lugeja näeb siit ajaloosündmusi pisut teistsugusest vaatenurgast, saab paremini aru, miks on vaja loodust kaitsta, õpib olema osavõtlik ning austama ja hoidma kõiki elusolendeid

meie planeedil. Ajalugu kajastab vähem või rohkem iga selle raamatu lugu. Kõige sagedamini on kirjeldatud sõjasündmusi, inimeste ja loomade tegevust lahingutes, kannatusi, leidlikkust ja vaprust kellegi päästmisel või kaitsmisel, aga ka tolleaegset eluolu.

Inimestele tulevad appi erinevad loomad – karud, koerad, tuvi, koguni üks eesel. Ühe loo peategelane on koer, kes leiab 9/11 terrorirünnaku järel rusude alt viimase ellujäänu.

Mitu lugu puudutavad keskkonna ja looduskaitse teemat ning panevad mõtlema, mida peaks inimene oma tegevuses muutma, et mitte kahju tekitada. Nii mõneski loos tõstetakse üles küsimus loomade vangistuses pidamise ja teaduskatsetes kasutamise eetilisusest.

Kuna tegemist on päriselt toimunud sündmustega, on lugudes nii huumorit kui ka kurbi hetki. Muheleme, kui loeme sõduritele seltsiks olnud karu tempudest, meid rõõmustab metsapõlengusse sattunud koaala pääsemine, imestame nutika hobuse, andekate ahvide ja rääkiva hülge üle. Kurvastame mõõkvaala pärast, kes ei saanud pärast pikka vangistust enam vabas looduses hakkama, tunneme kaasa väikesele pahaaimamatule koerale, kes saadeti kosmosesse ja kes seal hukkus. Need lood õpetavad teiste elusolendite pärast rõõmustama ja kurvastama.

Raamat täidab oma eesmärgi täielikult, jutustades meile unustamatutest loomadest – päästjatest ja kaitsjatest, seiklejatest ja avastajatest ning lahe-

datest ja vahvatest sõpradest.

Sarah Walshi tõetruud pildid ja ajaloolised fotod toovad sündmused ja emotsioonid veelgi lähemale ning suurendavad lugemiselamust.

ilmunud Surnute maa Jean-Christophe Grangè tõlkinud Sander Kevad 456 lk, pehme köide

Kriminaalpolitsei uurija Stéphane Corso peab lahendama jõhkra mõrva, mille jälgi ajades paljastuvad Pariisi kunstimaailma ja põrandaaluse pornotööstuse aina uued räpased saladused. Uurimisrühm seisab vastamisi kurjategijaga, kes on oma elajalikkuses geniaalne. Kas politseinikud suudavad tapatöö lõpetada? Uurimist hakkavad takistama ka Corso enda tume minevik ja sassis perekonnaprobleemid.

Prantsuse nüüdiskirjanik JeanChristophe Grangé on meisterlik jutustaja. Grangé raamatuid on tõlgitud rohkem kui 35 keelde ja müüdud miljoneid eksemplare üle maailma.

Mitmed tema põnevikud on jõudnud ka kinoekraanile. Kirjastus Koolibri on varem välja andnud Grangé „Reisija”, mille krimikirjanduse ekspert Jaan Martinson nimetas 2018. aasta parimaks kriminaalromaaniks.

Spioonid. Vilho Pentikäineni põgenemine ja nõukogude spionaaživõrgu kokkuvarisemine 1933 Martti Backman tõlkinud Ants Paikre 304 lk, kõva köide

Soome armee peastaabi ohvitseri Vilho Pentikäineni põgenemine Nõukogude Venemaale oktoobris 1933 vallandas iseseisvunud Soome suurima spionaažiskandaali, mille tagajärjel varises kokku Noukogude Liidu välisluure poolt hoolikalt rajatud rahvusvaheline luurevõrgustik.

Meie ees keritakse lahti uskumatu lugu vihast ja kättemaksust, kiiretest autodest ja ilusatest naistest, valedest ja reetmisest, põgenemisest Nõukogude Liitu ning kadumisest stalinlike vangilaagrite uttu.

Martti Backman (snd 1948) oli Iltalehti ja Suomen Kuvaehti kauaaegne peatoimetaja ning töötas 15 aastat Yleisradio toimetajana. „Spioonid” kandideeris 2017. aastal aimekirjanduse Finlandia auhinnale.

Pähklipureja An Leysen tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 40 lk, kõva köide

An Leyseni lummavad pildid kannavad meid võlumaailma ning jutustavad E. T. A. Hoffmani kauni muinasjutu Pähklipurejast, kurjast Hiirekuningast ja imekaunist Suhkruhaldjast. See on lugu jõuluööst, mil ärkavad ellu kõik väikse Clara mänguasjad, et murda õel nõidus ning päästa vapper Pähklipureja.

Looduse aastaring.

Päike, liblikad ja lilled Una Jacobs tõlkinud Eve Sooneste 104 lk, kõva köide

Staarloomad.

50 erakordset looma, kes tegid ajalugu Ben Lerwill tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 112 lk kõva köide

Imekaunite ja tõetruude piltidega raamat on sama külluslik nagu loodus ise, millest siin juttu tuleb. Fookuses on kolm teemat: päike, liblikad ja lilled läbi kõigi nelja aastaaja. Väärtuslikuks teeb raamatu see, et autor mitte ainult ei tutvusta erinevaid liike ja kooslusi, vaid näitab tundlikul ja lapsele kohasel viisil, milline on looduse ringkäik ning kuidas looduses on kõik omavahel seotud.

VARRAK Oma saar Karin Kilp illustreerinud Kamille Saabre 72 lk, kõva köide

Raamat jutustab väikese Tormi silmade ja mõtete kaudu pisikesest Keri saarest, mis asub Soome lahes Prangli lähedal. Saarest, kus on justkui oma aeg ja ärkavad ellu unistused, mida me oleme sügaval enda sees peidus hoidnud.

Pealekauba juhtub siin igasuguseid imesid ja poiss leiab endale isegi uusi sõpru. Soe ja südamlik lasteraamat tugineb autori kogemustele – ta on koos oma perega korduvalt täitnud Keril saarevahi ülesandeid.

Allikahaldjas Tuul Sepp illustreerinud Jaan Rõõmus 232 lk, pehme köide

Teadlase ja teaduse populariseerijana tuntud Tuul Sepa lasteraamat tutvustab väikesele lugejale Eesti kultuuripärandit ning teeb seda põnevas ja õpetlikus vormis. Fantaasiaraamat põhineb eesti mütoloogial ning on mõeldud nooremale ja keskmisele koolieale. Peategelane on 12-aastane Hõbe ja tema ülimalt innukas ajaloohuviline väikevend Kaaren, kes külastavad läbi tiigipõhja värava Unustusemaailma.

Charlie muutub kanaks Sam Copeland tõlkinud Marju Roberts ja Tiina Aug 224 lk, pehme köide

Charlie on igati tavaline koolipoiss, kuni temaga hakkavad toimuma väga kummalised lood. Ühel päeval muutub ta täiesti ootamatult … loomaks.

Ja siis jälle poisiks tagasi. See juhtum vapustab teda tõsiselt, kuid ei jää paraku viimaseks. Populaarne lasteraamat „Charlie muutub kanaks” pakub lustakat meelelahutust, kuid näitab samas, et naerust on abi ka elu raskematel hetkedel. Rõõmu lisavad ka toredad pildid, mis kujutavad raamatu värvikaid tegelasi samuti huumorivõtmes.

Operatsioon Nartsiss.

Detektiivibüroo nr 2 Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes tõlkinud Laura Pihlak 104 lk, kõva köide

Ühelt Elvestadi rikkurilt varastatakse hinnaline maal „Nartsiss”. Varas kandis sissemurdmise ajal kukekostüümi ja politsei on kahtlusaluse vahistanud, aga mees keeldub vargust üles tunnistamast. Kas väikestel detektiividel õnnestub mõistatus lahendada?

See on sarja „Detektiivibüroo nr 2” neljas raamat – nutikas, kaasahaarav ja põnev. Sari on mõeldud lastele vanuses 6–10.

Jõua jõua jõuluaega koostanud Peep Ilmet illustreerinud Kristi Kindel 152 lk, kõva köide

Luuleraamat pakub mitmekülgse valiku jõuluajaga seonduvaid luuletusi nii toast, õuest kui ka metsast.

Siit leiate vanu armsaid jõulusalme vanavanemate kullavarast, samuti tänapäeval tuntud ja armastatud autorite uut loomingut. Las neid loevad nii lapsed, vanemad kui ka vanavanemad! Jõuluvanale kindlasti, aga miks mitte ka üksteisele.

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

Valik väärt lastejutte JAANIKA PALM

J

õulukuu toob raamatupoodide riiulid täis jutukogumikke, üks priskem ja ahvatlevam kui teine.

Valdavalt on tegemist rahvusvahelise tuntusega muinasjuttudega, mis igal aastal üha uuesti ja uutes kombinatsioonides kogudesse jõuavad. Rahvusvaheline on ka nende koostamismeeskond, kes esiplaanile on sättinud kiire naudingu ja lihtsa tarbimise.

Seepärast on kogudes jutud sageli lühendatud, elu mõtestada aitav probleemistik nülitud ning illustratsioon kitšimaiguline. Selliste kogumike tegijad näikse arvavat, et lapse kunstiline vastuvõtuvõime on liiga napp, et rohkemat tahta. Tegelikkus räägib aga teist keelt – just harjutades õpivad lapsed nii lugusid kuulama, neid ise lugema kui ka pilte uurima.

Soovist tõsta esile väärtuslikku, mis meie enda kirjanikud loonud, ning aimdusest, et on veel lapsi ja neile ette lugevaid täiskasvanuid, kes soovivad süveneda, sündiski „Meie laste unejutud”. Raamat sisaldab valiku meie rikkalikust lastejutuvaramust eelmise sajandi 20ndatest tänaseni. Kogumiku ülesehitus on lihtne – lood on liigitatud aastakümnete kaupa. Nõnda on uudishimulikumal lugejal põnev jälgida ka seda, kuidas meie lastejutužanr on ajas muutunud, mida kirjanikud on erinevatel kümnenditel oluliseks pidanud ja millest lastele pajatanud.

Nii nagu meie lastejuttudes üldse, on ka kogumiku teemadering hoitud võimalikult avar. Siin leidub jutte nii laste igapäevaelust, südamlikke loo-

JOONISTUS RAAMATUST

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

ilmunud Imeline nukumaailm.

15 amigurumitehnikas heegeldatud nukku Mari-Liis Lille 152 lk, kõva köide

kujutatud iseloomukalt. Väikeste nüansside ja põnevate detailide kaudu avaneb vaatajale ka kunstniku humoorikam pool.

Pildid loovad küll uue, kaasaegse terviku, aga pikaajalisele lastekirjanduse sõbrale tuleb kindlasti nii mõnigi pajatus tuttav ette.

Vanaema ja vanaisa mäletavad ilmselt Jüri Parijõe või Jaan Lattiku palasid, emale ja isale meenuvad nende lapsepõlvest Eno Raua või Ellen Niidu jutud. Lastele Anne Linnamägi illustratsioon Ellen Niidu loole võib äratundmis„Jutt jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. rõõmu pakkuda malugusid kui ka mänguasjade seikAndrus Kivirähki või Piret Raua kirlusi, autorite uljast fantaasialennust jutatu. Et tekiks ühine kirjandusmälu, rääkimata. Pole vist valdkonda, mida on oluline oma lugemiselamusi ka lämeie lastekirjanikud poleks käsitlehedastega jagada. Ehk on just nüüd parim aeg ühiseid kirjandusmälestusi nud.

Mõned jutud on naljakad ja teevad luua? tuju heaks, teised jälle kutsuvad elu üle järele mõtlema, poetavad mõne tarkusetera või annavad aimu, milleMeie laste ga tegelesid lapsed aastaid tagasi. unejutud Kogumikule on maagilised pildid koostanud joonistanud mainekas raamatukunstJaanika Palm nik Anne Linnamägi. Tema kujutatud illustreerinud maailm on küll soe ja turvaline, kuid Anne Linnamägi siiski päris ja elus. Armsad loomad, 224 lk tegutsemishimulised lapsed ja elutarkõva köide gad täiskasvanud – igaüks neist on

100 usundit ja vaimset õpetust REET HIIEMÄE

A

lates 19. sajandil hoogustunud tehnoloogilistest arengutest (nt elekter, transport, side) on üha räägitud maailma ilmalikumaks ja ratsionaalsemaks muutumisest ning teaduse võidukäigust. 20. sajandi teisel poolel ennustati usundiuurijatele peatset tööst ilmajäämist, kuna arvati, et inimkond on üleilmastumis- ja infoajastul teel lõpliku usundilisest mõtlemisest loobumise suunas.

20. sajandi lõpp, riigikordade muutused ja uute meediate ajastu ei ole aga kaasa toonud usundite ning vaimsete õpetuste kadumist, vaid, vastupidi, võib rääkida nende uuenemisest, teisenemisest. Paljusid inimesi ei rahulda enam traditsioonilised religioossed institutsioonid ja hierarhiad ning vaimset rahulolu otsitakse mujalt, nt mitteinstitutsionaalsest kristlusest, maailmareligioonidega mitteseotud vaimsusevormidest.

On küll autoreid, kelle hinnangul on vaimsus religioonist sisult erinev, mistõttu neid kahte valdkonda tuleks käsitada lahus, nii on religioonidele, erinevalt vaimsuseõpetustest, peetud olemuslikuks institutsionaalset ja ka-

noonilist iseloomu ning jumalakujutelma (nt Watts 2017). Ent just eri õpetussüsteemidevaheliste puutepunktide ja ühisalade voolavus on üks tänapäeva religioosse mõtlemise ja käitumise tunnusjooni ning intervjueeritute hulgas oli ka niinimetatud klassikaliste religioonide järgijaid, kelle usulisel käitumisel oli vähe seost antud traditsioonis välja kujunenud kaanonitega.

Nimetatud aspekt tuleb korduvalt välja ka käesolevas raamatus esitatud kogemuslugudes. Vähemalt Eesti usundilise pildi järgi otsustades on piiri, kust toimub üleminek religioossuselt vaimsusele ja sealt edasi ilma sügavama filosoofiata tehnikatele, raske paika panna, kuna see võib sõltuda lisaks kõigele muule konkreetsest praktiseerijast.

Näiteks on inimesi, kes usuvad Jeesusesse, kuid ei käi kirikus, ei loe piiblit ega väljenda oma religioossust üheski organiseeritud vormis. On kristlasi, kellel esineb tulnukakontakte, ja luteriusku ristituid, kes on usulises mõttes ateistid, kuid keda tõmbavad kristluse poole selle üldmoraalsed väärtused. Samuti on rohkelt vaimsusehuvilisi, kes usuvad inglitesse, kuid mitte jumalasse. Seoses 1990. aastate alguses kirikutes jagatud humanitaarabi-

8

ga tuli kasutusele nimetus „kaerahelbekristlane”, mis osutab sellele, et vahel võib kirikuga liitumise tingida pigem majanduslik kitsikus kui usulised vaated (vrd Saard 2014).

Nii mõnedki usundid ja õpetused hõlmavad laiemalt maailmavaadet, elulaadi ja kultuuri, teised aga – vähemalt Eesti kontekstis – sisult pigem praktilisi harjutusi, mille puhul vaimne moment ei ole kuigivõrd esil.

On kultuuriteadlasi, kes on käsitanud nüüdisaegse religioonina isegi šoppamist või marksismi, tuues nendegi puhul välja religioonitüüpilisi jooni.

Eelöeldut arvesse võttes said käesolevasse raamatusse koondatud nii Eestis tuntud pika ajalooga religioonid kui ka uudsed ja lõdva struktuuriga vaimsuseliigid.

Usundid ja vaimsed õpetused eestis Reet Hiiemäe 304 lk kõva köide

Isetehtud nukud ei ole lihtsalt nukud, vaid kätkevad endas midagi palju enamat. Oma käte ja südame kaudu jätad igasse heegeldatud nukku ka tükikese iseendast. Raamatus on 15 amigurumi tehnikas heegeldatud fantaasiarikast nukku.

Aasta aias.

Märkmikkalender 2020 192 lk, spiraalköide

Kasutajasõbralikus spiraalköites märkmikkalender on üles ehitatud nädala kaupa, ära on toodud Päikese ja Kuu tõusud ning loojangud, liikuvad ja riiklikud pühad, aastaaegade algused, tähtsamad rahvakalendri pühad ja Kuu liikumine sodiaagimärkides.

Eraldi on märgitud vilja-, juure-, õieja lehepäevad ning istutusperiood.

Kalendaariumi alguses on tutvustus, kuidas Kuu faase ja sodiaagimärke aianduses arvestada.

Eesti ravimtaimed 2 Kristel Vilbaste, Ain Raal illustreerinud Helje Eelma 240 lk, kõva köide

Selles raamatus on lood 40 Eesti ravimtaimest. Kõiki neid tutvustatakse põhjalikult ja selgitatakse, kas nende kasutamine tänapäeval on põhjendatud. Paljud raviretseptid on õige vanad. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, kogumist, kuivatamist ja säilitamist. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad ka iga taime kasutamisega seotud ohtudest.

Seal, kus talvituvad suitsupääsukesed.

Reisijutte Mustalt Mandrilt Rein Kuresoo 288 lk, kõva köide

Nende kaante vahele on kogutud Rein Kuresoo reisijutud Botswanast, Sambiast ja Ugandast. Autor kirjutab Musta Mandri loodusest bioloogi täpsuse, laiemat ökoloogilist pilti haarava selguse ning hõrgu aistilise tundlikkusega.

Raamatust saab teada, mismoodi lõhnab veel sadamata vihm või telgi seina taga ragistav elevandipull, kuidas kõlab maasarviku hommikutervitus või mis tunne on lõvile kahe meetri kauguselt silma vaadata.

Kopsude hämmastav maailm Kai-Michael Beeh tõlkinud Katri Soe-Surén 272 lk, pehme köide

Meie kopsud kujutavad endast keerukat looduse imemasinat ning need on rohkem ohus kui ükski teine elund. Iga hingetõmbega saavad nad mikroobe, allergeene ja õhu saasteaineid. Kaasahaaravalt ja meeleolukalt vahendab kopsuspetsialist Kai-Michael Beeh kõike, mida peaks kopsude kohta teadma, nende imeliste võimete ja selle kohta, kuidas hoida neid noore ja tervena.

9

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

WWW.HELIOS.EE

MINNA SALMISTU tõlkija

S

ee on seikluslik lugu noorest mehest, kes unistab kangelase elust. Ulvi saatuse keerdkäigud viivad ta tema esivanemate maale Taani, kus kohtub Ymeri lugudest kuuldud isandatega, näeb taanide linnuseid ja osaleb võimsates lahingutes. Ta kistakse võimumängude keerisesse ja karmide meeste maailma, kes elavad ja surevad oma mõõga läbi ning keda suudavad valitseda veel vägevamad kuningad.

Raamatu keskmes on tuhande aasta vanune ja dramaatiline lugu Gorm Võimsast, Knud Gormsønist ja Harald Kuningapojast – kolmest kuningast, keda tänapäeval tuntakse nimedega Gorm Vana, Knud Dana-Ast ja Harald Sinihammas. Kuningas Gorm kasutab kõiki vahendeid, et kindlustada endale võim taanide üle ja selleks on tal vaja Ulvi abi.

KAASAHAARAV JA KARM LUGU „1000-aastane kuningriik” on esimene osa Tonny Gulløvi viikingisarjast.

See on kaasahaarav, humoorikas ja karm jutustus ajast, kus taanid olid pidevas võitluses üksteise ja lugematute teiste rahvustega, jahtides rikkusi ja skaldide ülistust. Lugu põhineb tõestisündinud seikadel, aga jutustatakse ilukirjandusliku loona. Gorm Vana peetakse Taani kuningakoja esiisaks, mis tähendab, et kuningakoja ajalugu ulatub üle tuhande aasta tagasi, tehes sellega Taani monarhiast maailma vanima. Auhinnatud illustreerija Stinne Fugslbjerg on joonistanud raamatu kaanel kujutatud Gorm Vana näkku Taani kroonprints Frederiki silmad, liites sellega kokku mineviku ja tänapäeva.

Raamat kõnetab kindlasti kõiki viikingite maailma austajaid, kuid pakub ka teistele head sissevaadet viikingite igapäevaellu ja uskumustesse. Ehkki viikingid olid ka kaubitsejad ja maadeavastajad, on kõige rohkem kõneainet saanud just viikingite rüüsteretked ja sõdalaskultuur, mida käesolev lugu ohtralt kajastab. Ühtlasi on raamat Taani riigi kujunemislugu, kus ärka-

FOTO Shutterstock

Sõdalaseks sündinud

E

hk tasub enne Mario Puzo „Ristiisa” esmast kättevõtmist või hoopis taasavastamist teha väike ajaloorännak Maffia algupärasse, selgitamaks seda fenomeni ja erinevusi teistest organiseeritud ja professionaalse kuritegevuse sünnilugudest.

Soovitan end lahti raputada eelarvamusest, et maffia on pelgalt organiseeritud kuritegevuse pseudonüüm.

Oma professionaalse tegevuse algusaastatest on mind häirinud keskpäraste kurjategijate tembeldamine mafioosodeks ja bensujaama parklas BMW kõrval trehvavat dressipükstes varga- või narkojõuku maffiaks. See kõlab sama labaselt nagu nimetada Trabanti Mercedeseks, kuigi jah, mõlemad autod on ju pärit Saksamaalt. „Ristiisas” kujutatud maffiaperekonna lugu kannab meid Vahemere ühele kaunimale saarele Sitsiiliasse. Miks just sinna? Inglise ühiskonnateadlane

ilmunud Ajulugu

Tauri Tallermaa 288 lk, pehme köide

Igaühel on oma lugu.

Terve elatud elu lugu, mille sees on palju teisi lugusid. Ajul on ka oma lugu.

See, kuidas aju areneb, õpib, kogeb, lahendab, õpetab ja lõpetab. Et meie oma lugu oleks võimalikult edukas, oleks mõistlik osata aju- ja elulood kokku viia. Samamoodi on ka mõistmisega: vahel mõistame ja vahel mitte, vahel usume ja vahel mitte.

Sellest raamatust leiad ühe aju kujunemise loo, mille abil olen püüdnud mõista oma elu lugu. Mina mõistan ja usun nii. Sina mõista nii, nagu sina usud – sul on oma elu- ja ajulugu.

Leok.

Tanel Leok Jaana Maling 240 lk, kõva köide

Viikingid lahinguretkel.

vad ellu saagakangelased ja legendaarsed viikingikuningad. See on lugu, kus põimub reaalsus ja maagia.

AERUORJAST SUUREKS SÕDALASEKS Ulv Palnatoke kasvab üles Cumberlandi kõnnumaal Inglismaal. Tema isa on kõmride klanni pealik, ema saabus Cumberlandi taanide rüüsteretkel. Isa käe läbi surma saanud emast on Ulvile jäänud vaid teda ülejäänud klanniliikmetest eristavad punased juuksed ja rohelised silmad, lood Põhjala jumalatest ja Thori vasara kujuline hundipeaga nefriidist amulett. Ta on alati tundnud, et ei kuulu klanni hulka, vaid on mõeldud tegema sõdalasena suuri tegusid. Kuigi Ulvi maailm on väike, on tema unistused suured. Ühel saatuslikul päeval, kui Ulv koos klanni meestega metsas hiilib, raputab tema maailma taanidest vii-

kingite tulek, kes teda jäägitult paeluvad. Meeste välimus, tätoveeritud kehad ja patsidesse punutud habe ja juuksed on midagi uut. Ulvi vaimustavad nii läikivad turvised, kilbid kui hõbeehted. Ent mehed on ohtlikud: Ulvi kaaslased ja allesjäänud pere tapetakse ning ta ise võetakse vangi ning müüakse lohelaeva pardale aeruorjaks.

Algab pikk teekond mööda Inglismaa, Prantsusmaa ja Hispaania rannikut alla Vahemere poole, mida saadab pidev töö ja võitlus ellujäämise nimel. Laeva pardal hangib Ulv oma terava keele tõttu endale vaenlasi, aga ka sõbra, hiiglaslikku kasvu Ymerinimelise mehe, kelle keeruline minevik hakkab aegamisi lahti kooruma.

Ymer jutustab Ulvile imelisi lugusid taanide ajaloost ja kuningatest, võimsatest meestest ja jumalatest ning annab sellega tähtsad teadmised tulevaseks eluks. Ulv õpib tundma viikingi-

te olemust, nende kombeid ja keelt ning näeb oma silmaga, millist hävingut suudavad rüüsteretkedel viikingid korda saata. Aerupingil rassides ja mere soolase vahu maitset tundes saab poisist pikk ja tugev noormees, kes tunneb, et ta pole orjaks sündinud. Nooruki mässav meel usub, et tema saatus on olla suur sõdalane, mitte ori viikingite sõjalaeval. Ymeri hoiatused, et oma peaga mõtlev ori on surnud ori, jooksevad tühja ja Ulvi terav keel toob talle aina sekeldusi.

1000-aastane kuningriik Tonny Gulløv tõlkinud Minna Salmistu 480 lk kõva köide

Ühe maffiaperekonna saatus ANDRES ANVELT

HELIOS

ja literaat Frederic Sondern on oma raamatus „Kurjuse vennaskond: Maffia” vägagi ilmekalt kirjeldanud Maffia kui nähtuse teket ajas ja ruumis. Nimelt väidab ta, et see täheühend tuleneb hüüdlausest „Morte alla Francia Italia anela”, mis tähendab „Itaalia igatseb Prantsusmaa surma”. Tõsine väide, mida tõendab asjaolu, et pikk Prantsuse ülemvõim Sitsiilias oli suuresti vägivaldne, verine ja rahvavaenulik ning sünnitas sitsiillastes viha ja kättemaksusoovi. Vastupanuliikumise näol tekkis arvestatav alternatiiv ja autoriteet anastajate poolt terroriga teostatava ametliku võimu vastu.

Verine sunnijõud ei suutnud panna inimesi kehtestatud reegleid täitma.

Selle kõrvale hakkasid tekkima oma tavad, mis lõid vähemalt näilise õigluse lihtsatele inimestele, neid kuulati, nende arvamuse ja õiglustundega arvestati, vähemalt näiliselt. Nii tekkisidki pere- ja hõimkonnad, kes suutsid enda ümber luua alternatiivse maailma oma reeglite, konspiratsioonimeetmete ja sunnijõuga.

Ülimalt olulist väärtust hakkas kandma lojaalsus, kuna selle puudumine ehk reetmine tõi kohe kaasa surma. Selle ennetamiseks oli austuse ja lojaalsuse kõrval hirm karistuse ees.

Seda tunnet ei võimendatud, küll aga rõhutati väärtusi, nagu autunne, ühtekuuluvus, vennaarm, perekond. Tihedad veresidemed, vaikimisvanded ja kindel tegutsemine vaid enda kehtestatud reeglite järgi olid need vahendid, mis lõid turvalise keskkonna tekkinud kogukonna ellujäämiseks okupatsiooni tingimustes. Keelatud oli pöördumine ametliku võimu poole, ühtlasi võeti endalt igasugused kohustused selle võimu ees.

Prantsuse ülemvõimu kadumine tõi kaasa pöördumatud muutused. Võim oli taas „omade käes”, kuid väljaspool seadust elamise vilju nautinud Maffiaperekonnad olid sunnitud minema kaitsepositsiooni ka uue „omariikluse” suhtes. Uued seadused ja normid mõjusid enamikule ühiskonnast usaldusväärsemana kui Maffia tavad ja reeglid. Säilitamaks varivõimu, muu-

tis Maffia kaitsetaktikat ja asus aktiivselt oma teenust pakkuma ka senisest kogukonnast väljapoole. Sellega kaasnes hirmu ja vägivalla võidukäik, kuid huvitaval kombel kindlustas see ikkagi Maffia hea maine vennaskonnast välja jäänud ühiskonnaliikmete jaoks.

Mario Puzo „Ristiisa” ei õigusta, ei süüdista, vaid talle omapärase neutraalsusega paneb meid põnevusega jälgima seda kaasahaaravat Sitsiiliast väljarännanud Maffiaperekonna saatust kaugel Ameerikas. Kas kohaneda ise või kohandada keskkonda, selles on küsimus.

Ristiisa Mario Puzo tõlkinud Raivo Rammus 528 lk kõva köide

Me kõik teame teda.

Tema nimi on Leok, ta sõidab juba mitukümmend aastat motokrossi ja kasvatab kalu. Eestlaste teadvuses on kogu Leokite dünastia meespere üks ja sama Leok.

Tegelikult on selles perekonnas neli põlvkonda mehi, kellest enamik on tegelenud motokrossiga ning jah, mõned neist kasvatavad ka kalu.

See raamat räägib Tanelist. Leokite perekonna kolmanda põlvkonna esindajast, 20 aastat maailma tippu kuulunud motokrossisõitjast, isast, abikaasast, ühest väikesest Võrumaa poisist, kellel oli suur unistus.

Jäätunud liblikas Sylvia Day tõlkinud Hella Urb 212 lk, pehme köide

#1 New York Timesi menukite autori Sylvia Day kauaoodatud uus kireromaan.

Ma poleks iial arvanud, et end siit leian. Kuid olen rahul. Imearmsas kohas, oma kätega renoveeritud kodus, veetmas vaba aega oma uute, armsaks saanud sõpradega, äärmiselt rahuldustpakkuval ametikohal.

Minevikuga rahu teinud ja tulevikule vundamenti ladumas.

Kuni Garrett Frost mulle naabriks kolib. Ta on kangekaelne ja tohutult enesekindel, justkui torm, mis mu hoolikalt sätitud elu jultunult segamini lööb. Teda kummitavad deemonid ning painajad on mullegi tuttavad.

Ultramees Rait Ratasepp – igiliikur inimnahas Aigi Viira 180 lk, kõva köide

3,8 km ujumist, 180 km rattasõitu ja 42,2 km jooksu. Tundub päris tõsise katsumusena? Aga 40 päeva järjest: kokku 152 km ujumist, 7200 km rattasõitu ja 1688 km jooksu. Ja kiiremini kui keegi teine. Vigastusevabalt.

Hullumeelsus? Võib-olla. Võimatu?

Ei, kui selle võtab ette Rait Ratasepp, kes teab, et see on võimalik ja tehtav.

Ultramees, kelle sihikindlust ja tahtejõudu saab ainult kadestada. Üleilmset fenomeni avav motiveeriv ja energiatsüstiv raamat kirjeldab ultrasportlase kujunemislugu ja täielikku pühendumust. Aga pakub ka näpunäiteid, millest eeskuju võtta, mida tähele panna, et sellise võimekuseni jõuda ja kuidas vigadest õppida.

Juttu tuleb treeningutest, toitumisest ja vaimsest ettevalmistusest.

Raidu jaoks pole enam ammu küsimus keha füüsilistes piirides, vaid selles, kuidas järgmine hull eesmärk endale peas „maha müüa”. Kuidas olla tõeline igiliikur inimnahas.

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS

WWW.TYK.EE

Kuidas nõukogude inimest tehti

K

ultuuri- ja kirjandusuurija Epp Annuse raamat „Sotskolonialism Eesti NSV-s.

Võim, kultuur, argielu” keskendub „võimalikkuste topograafiale” nõukogude ajajärgul – mitte seadustele ega eeskirjadele, vaid laiemalt sellele, kuidas nõukogude režiim püüdis hoida kodanike püüdlusi ja ihasid lubatud raamides.

Raamat seostab laiemad poliitilised protsessid ja üksikisiku elukogemuse, vaatleb erinevaid tegureid, mis mõjutasid inimeste argielu, käitumismustreid, karjäärivõimalusi, väärtushinnanguid. Muuhulgas on huvi all koloniaalsuse, modernsuse ja rahvusluse mitmesugused põimumised nõukogude ajajärgul. Vaatluse all on laiemad ajaloolised protsessid ning kultuurilised suundumused, aga ka see, kuidas tajuti võimupoliitikat igapäevaelus. Mõteldes ühiskonnast ja selle diskursiivsetest struktuuridest, tajutava jaotumisest, identiteedi tugipunktidest või rahvusluse afektiivsetest kihtidest, toetub uurimus erinevatele kultuuri- ja poliitikafilosoofia arengusuundadele.

Monograafia põhineb autori ingliskeelsel raamatul „Soviet Postcolonial Studies: A View from the Western Borderlands” (London, New York: Routledge, 2018), ent tegemist ei ole lihtsalt tõlkega, vaid Aet Variku tõlke põhjal uuesti läbimõeldud ja oluliselt

ilmunud Humanitaarteadused ja kunstid 100-aastases rahvusülikoolis koostanud Riho Altnurme 368 lk, kõva köide

täiendatud tekstiga. „Soviet Postcolonial Studies” oli kirjutatud rahvusvahelisele lugejale; eestikeelset raamatut ette valmistades vormis autor teksti eesti lugeja teadmisi ja huvisid silmas pidades, sealjuures säilitades võrdleva aspekti. Eestikeelses väljaandes on lisandunud ka hulgaliselt uusi allikaid.

Uurimus kasutab mitmekesist, interdistsiplinaarset allikmaterjali: ilukirjandust, nõukogudeaegset ajakirjandust, omaeluloolisi allikaid ning muidugi ka teiste uurijate töid.

Kaasatud on rikkalikult pildimaterjali. Raamat sobib lugemiseks kõigile, kes soovivad süveneda nõukogude perioodi, eelkõige seda teoreetiliselt mõtestades. Siiski ei ole tegemist kuiva akadeemilise käsitlusega: autor pakub ohtralt võrdlusmaterjali ja näiteid poliitika- ja kultuurimaailmast, aga ka argielust.

Kõik Tartu Ülikooli humanitaarteaduste ja kunstide valdkonda kuuluvad üksused – ajaloo ja arheoloogia, eesti ja üldkeeleteaduse, filosoofia ja semiootika ning kultuuriteaduste instituut, usuteaduskond, maailma keelte ja kultuuride kolledž ning Viljandi kultuuriakadeemia – on selles kogumikus esindatud oma professorite kaastöödega.

Enamasti on tegemist varemavaldatu populariseeriva esitusega, kuid on ka originaalartikleid. Tihti väljuvad käsitlused ühe distsipliini raamidest, pakkudes näiteid vaatenurkade ja meetodite põimumisest ning üksuste piire ületavast koostööst.

Kogumiku autorite hulka kuuluvad Riho Altnurme (ka koostaja), Sara Bédard-Goulet, Marina Grišakova, Birute Klaas-Lang, Gerson Klumpp, Aivar Kriiska, Anne Kull, Kalevi Kull, Tarmo Kulmar, Kristin Kuutma, Valter Lang, Mati Laur, Juhan Maiste, Raili Marling, Arne Merilai, Helle Metslang, Bruno Mölder, Marko Pajević, Karl Pajusalu, Renate Pajusalu, Janika Päll, Anneli Saro, Anti Selart, Kärt Summatavet, Margit Sutrop, Urmas Sutrop, Tõnu Tannberg, Peeter Torop, Ülo Valk ja Luc van Doorslaer. Raamatule on lisatud CD TÜ Viljandi kultuuriakadeemia direktori ja jazz-muusika professori Iñaki Sandovali muusikaga.

Sotskolonialism Eesti NSV-s: võim, kultuur, argielu Epp Annus 424 lk pehme köide sari „Heuremata”

10

Ebajumalate raamat - b al-asna (Kita . m)

- m ibn al-Kalb Hiša tõlkinud Helen Geršman ja Üllar Peterson 332 lk, kõva köide sari „Islam kontekstis”

Sarja „Islam kontekstis” teine köide sisaldab islami algusajal olulise, kuid hiljem põlualuse autori Hišām ibn al-KalbĪ (737–822) „Ebajumalate raamatu” tõlget. See on ainus terviklikult säilinud islamieelsete araablaste polüteistlikku kultust kirjeldav käsitlus.

Puuslike ja ebajumalakummardamiskohtade kirjeldused vahelduvad islamieelse luule näidetega, mis teeb teose põnevaks nii ajaloost, religiooniloost, folkloristikast, etnograafiast kui ka kirjandusloost huvituvale lugejale.

Tõlkele eelneb mahukas eessõna, milles antakse põhjalik ülevaade autorist ja uurimisloost, keelekasutusest ning islamieelseist ebajumalaist.

Oftalmoloogia toimetanud K. Matti Saari eestikeelse tõlke kohandanud Kuldar Kaljurand 456 lk, kõva köide

Soomes juba üle 30 aasta kasutusel olnud „Silmatautioppi” õpikust on saanud teadmisi silmahaiguste kursust läbivad arstitudengid ja silmaarstiks spetsialiseeruvad noorarstid, hea käsiraamat on see olnud ka tervisekeskuste tohtritele ja teistele üldarstidele, teost on kasutatud optikute ja medõdede koolitustel.

Eestikeelne tõlge on valminud tihedas koostöös autoriga.

WWW.REGIO.EE

ilmunud Eesti rahvusatlas koostanud Taavi Pae (Tartu Ülikool) 424 lk, kõva köide valminud Regio ja Tartu Ülikooli koostöös eesti ja inglise keeles

Ilmunud on esimene Eesti rahvusatlas.

Selle ligikaudu 500 ajaloolist ja tänapäevast kaarti koos kaasahaaravate selgitustega aitavad mõtestada Eesti loodust, kultuuri ja ajalugu. Kaardid on koondatud 36 teemapeatükiks, mis tutvustavad muu hulgas Eesti piiri kujunemist, kliimat, metsandust, tervishoidu, rahvastikku. Vaatluse all on ka eesti keel, eestlaste päritolu, rahvaluule, haridus, religioon.

Atlase juhatab sisse Eesti riigi sünniaegu meenutav kindral Johan Laidoneri allkirjadega Eesti kaart, millega 1920. aastal näidati maailmale noore vabariigi paiknemist ja piire. Tõsisemate teemakaartide kõrval leiab atlasest ka kaardid kama ja verivorsti levikust Eestis, 1938. aastal koostatud kaardi Eesti eliidi sünnikohtadega ja ühissaunade paiknemise kaardi 1967. aastast.

Eesti rahvusatlas on sündinud Tartu Ülikooli geograafide ja Regio kaardimeistrite koostöös. Ajalooliste kaartide eest oleme aga tänulikud meie eelkäijatele möödunud sajanditest. Eesti rahvusatlas võiks olla olemas igas kodus, koolis, asutuses ja ettevõttes.

Tegemist on ühtlasi väärika jõulukingi idee ja võimalusega Eesti tutvustamiseks, sest kõik atlase kaardilood on esitatud ka inglise keeles.

Eesti mõisad Regio reisijuht koostanud Valdo Praust fotod Toomas Tuul 184 lk, pehme köide

Eesti maastikku kaunistavad sajad pilkupüüdvad mõisakompleksid. Mõisate hiilgeaegadel oli Eestis koguni kaks tuhat erinevat mõisasüdant, mille ajalugu on kirev ja vähemalt kaheksa sajandit pikk. Regio uus reisijuht tutvustab 674 mõisat, kus mingil kujul on olemas kas mõisa peahoone, suursuguseid kõrvalhooneid või park. Rikkalikult fotodega illustreeritud raamat annab infot nii nende tekkeaja, seotud aadliperekondade kui ka hoonete kohta. Detailsetel kaartidel on näidatud kõikide raamatus tutvustatud mõisate asukohad, kihelkonnapiirid ja kirikud.

EV100 – riigi teekond.

Eesti iseseivusega seotud paigad Mart Laar 224 lk, pehme köide

Mart Laari koostatud reisijuht tutvustab Eesti iseseisvuse sünniga seotud olulisi paiku, kokku ligi 300 kohta nii Eestis, Lätis kui ka Soomes. Raamatust ja kaardist koosnev reisijuht on hea abimees rännakul läbi ajaloo ja Eesti – Sõrvest Narvani ja Dirhamist Värskani. Teiste hulgas leiab reisijuhist nii hoone, kus sõlmiti Tartu rahu, mälestusmärgi Erna dessantlastele ja soomepoistele kui ka KBG kongide muuseumi. Kõikide objektide juurde on lisatud aadress ja koordinaadid.

Eesti, inglise ja vene keeles.

Ajalooline mõrvajuhtum KRISZTINA LENGYEL TÓTH Tartu Ülikooli ungari keele külalislektor

„B

udapest noir” on pesuehtne, klassikalise ülesehitusega, suurepärases keeles kirja pandud ajalooline kriminaalromaan, mis viib lugejad 1930-ndate Ungari pealinna Budapesti. Võime raamatut nimetada ka sotsioromaaniks, sest autor maalib lisaks põnevale mõrvaloole detailiderohke pildi sõjaeelse Kesk-Euroopa suurlinna elust-olust.

Romaan näitab lähivaates nii elu hiilgust kui ka varjukülgi, peatänavate kohvikuid ja kõrvaltänavate illegaalseid poksisaale, kõigeks valmis olevaid ärimehi flirtimas natsionaalsotsialismiga ja vaeseid maatüdrukuid astumas suurlinna seksiturule. Õpime lausa kartograafilise täpsusega liikuma endisaegses Budapestis, kuuleme trammide tilinat, tunneme sigaretisuitsu- ja kohvilõhna, ning meie suhu jääb peategelase vanaisa keedetud mooside hapukas maitse.

Loo kangelane on ajakirjanik Zsigmond Gordon, kes hakkab omal algatusel uurima tundmatu prostituudi mõrva, mille lahendamata jätmist ja kinni mätsimist paistavad kõik asjaosalised eelistavat, sest vähesed juhtlõngad viivad väga kõrgele ja kaugele.

Lisaks Zsigmond Gordonile ilmub lugeja ette terve hulk mõrvaloo vaatenurgast suurema või vähema tähtsusega tegelasi, igaüks neist lihast ja

FOTO FORTEPAN/TED GRAUTHOFF

Regio

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

prantsuse, inglise ja soome keelde ning autor sai 2018. aastal Soome Kriminaalromaani Seltsi auhinna. „Budapest noir” on autori esimene eesti keeles ilmunud teos.

Autor kasutab pseudonüümi Vilmos Kondor ega soovi avalikkusele oma tegelikku identiteeti paljastada. Ta ei osale Ungari kirBudapest 1936. aastal. Vaade Erzsébeti sillale ja Pestile. janduselus, annab harva intervjuusid luust inimene oma elu ja minevikuga. ja ka siis ainult meili teel, ning suhtleb Raamatutegelased elustavad kirjakirjandusmaailmaga oma kirjastaja niku sõna abil loodud salapärased ja kaudu. Kõik, mida temast teame, on apokalüptilisevõitu sõjaeelse ajastu pärit tema raamatute kaanetekstidest. dekoratsioonid – särava pealispinna Isegi autori loodud peategelane all mädaneva moraaliga Budapesti.

Zsigmond Gordon ei hakkaks uuriAutor püstitab raamatus mälestusma, kes on Vilmos Kondor, nii et ärmärgi ka infoühiskonna-eelse ajastu gem tehkem seda meiegi. Vilmos Konkangelastele – ajakirjanikele, kelle doril pole muud süüd, kui et ta kirjujaoks uudised olid pühad ja arvamus tab kütkestavaid romaane. vaba ning mittevirtuaalse sotsiaalvõrgustiku kaudu saadud informatsioon oli ainsaks allikaks võitluses selle nimel, et saladused ei jääks saladusteks Budapest ja kurjategijad saaksid oma karistuse.

Noir Autori kirjandusliku debüüdina ja Vilmos Kondor sarja „Patune Budapest” esimese osatõlkinud na on „Budapest noir” viimaste aastaReet Klettenberg kümnete kõige populaarsem Ungari 224 lk kriminaalromaan. Raamat on olnud pehme köide edukas mujalgi maailmas, see on tõlgitud poola, hollandi, itaalia, saksa,

11

Nr 9 (131) 11. detsember 2019

KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

POSTIMEES

Tüdruk, naine, maailm EIA UUS

täie tõsidusega, ei jaksaks seda kanda lugeja ega ka autor ise.

Kui paar aastat tagasi hakkas meediasse jõudma ohtrasti #metoo lugusid ahistamisest erinevatel elualadel ning kõikjal maailmas kogunesid naismarsid, et rahumeelselt protesteerida muude teemade seas seksuaalse väärkohtlemise vastu ja oma keha õiguste poolt, leidsin end pidevalt vaidlustest inimestega, kes ei mõistnud, milleks seda kõike vaja on. Tundus, et need on teemad, mida ei ole võimalik ratsionaalselt argumenteerida – ja ainus viis natukenegi selgust luua, on anda lugejale võimalus TUNDA, milles asi on. Mis tunne on olla noor tüdruk, kelle jõud ei käi klassivendade omast üle, et ennast kaitsta või keda töö juures purjus kolleeg sülle tirib ja mõni vanem daam veel selle naljaks pöörab ja ütleb: „Ole õnnelik tähelepanu eest!”

Kui käisin Berliinis raamatuklubis „Tüdrukusest” rääkimas, kujunes tunnine vestlus kuue tunni pikkuseks (ning lõppes ainult seetõttu, et saabus kesköö), sest kommenteerida oli naistel vanuses 25 kuni 75 – ning vaatepunkte oli erinevaid. Kõigil ei ole samad kogemused, ning ka üks naine ei saa teisele öelda, et tema kogemus on vale: et ta ei saanud tunda selles olukorras sellist valu, või et naisel on võimatu oma keha sel moel nautida, või „ise ta kandis seelikut, ju ta ikka tahtis”.

autor

R

omaani „Tüdrukune” tegevus leiab aset 2019. aasta valimiste aegu – peategelane Lilian kutsutakse tegema peaministrikandidaadi kampaaniat. Veel enne kohtub ta 20-aastase Monaga, kes temas kõik segi pöörab. Noorem naine suhtub nii vabalt oma kehasse ja seksuaalsusse, ent see toob Lilianis pinnale kõik, mida tema keha talle põhjustanud on.

Millest see raamat räägib? Paljust, mis puudutab naist tänapäeva Eesti ühiskonnas – kui mitte lugejat ennast, siis naisi tema lähedal ja ümber: diskrimineerimine, ahistamine, ettekirjutused käitumisele ja välimusele ja soovidele, läbisaamine oma kehaga ja selle tundmaõppimine... Ning kuidas see kõik muutub ja on muutunud.

35-aastase naisena näen, kui paljud asjad on teisiti 25-aastaste hulgas – ja vanema põlvkonna naisterahvas ütles käsikirja lugedes, et lugedes on häbi, sest tema ajal nendest asjadest ei räägitud ja need on tabu.

Käsikiri võitis tänavusel romaanivõistlusel kolmanda koha. Žürii kommenteeris: „Tihedate intelligentsete vaidlustega kutsuvad loo tegelased kaasa mõtlema, andmata „õiget” retsepti. Sugude sarnasused ja erinevused, võimaluste võrdsused, vaatenurga läbimõtlemise vajadus – need on teemad, mida tuleks ühiskonnas laiemalt ja pidevalt arutada ning see käsikiri loob hea pinnase diskussiooni alustamiseks.”

Romaanis joonistub välja kolm liini. Üks on Liliani ja Mona lugu – kaks naist kohtuvad, nende vahel leiab midagi aset, midagi jutustaja jaoks ootamatut ja vägagi segadusseajavat. Teine liin on Liliani sügavalt

Eia Uus

isiklik kujunemise lugu – oma neljakümnele eluaastale tagasi vaadates näeb ta paljut teise pilguga. Ta adub, kuidas ühiskond on teda väga noorest east raami vorminud, kättesaamatut ideaali kehastama tirinud. Kolmas süžeeliin on poliitiline – Liliani tööks on ametisse saada Eesti esimene naispeaminister. Kandidaat Triinu Tuhala on kaks kümnendit poliitikas olnud, ent ikka veel kogeb ta teist-

sugust kohtlemist kui paljud mehed samal alal. Hiljuti rääkisin raamatust Junge Literatur Europa kirjanike kogunemisel Saksamaal, kus sealsed autorid küsisid pärast katkendi kuulamist: „Jutustamislaadis on kergust ja irooniat ja huumorit – kas nii tõsiseid teemasid tohib serveerida sellises võtmes?” Minu meelest on puudutatud teemad kohati nii tõsised ja traagilisedki, et kui neist rääkida vaid

Tüdrukune Eia Uus 272 lk pehme köide

Suure kolmiku kokkulepped PIRET VEIGEL

J

õulukuu hakul on tore tuua rõõmsaid uudiseid lugejale, kes on oodanud üht tõeliselt huvitavat ja mahukat ajaloolist jutustust, millega täita eesootavaid talveõhtuid ja väljateenitud puhkepäevi.

Selleks ei ole midagi paremat kui Margaret MacMillani „Rahutegijad”, mis köidab nii ajakohase teema kui ka vaimuka jutuga. Leheküljed lähevad kui neelates, sest kellele siis ei meeldiks veeta aega maailmavalitsejate seltsis Pariisis?

Oleme Eestis äsja pühendanud palju aega ja energiat oma saja-aastase riikluse tähistamisele. See raamat aitab mõista viimast sajandit ülejäänud maailmas. Tänavu täitus sada aastat Pariisi rahukonverentsist, kus kuue ebatavalise kuu jooksul visandati suur osa maailmast, milles me nüüd elame.

MUUTUNUD MAAILM Kunagi varem ei olnud toimunud midagi sellist, et ühes linnas elaksid pool aastat koos kogu maailma ninamehed, riigijuhid ja kroonitud pead.

Rääkimata ülejäänud kirjust seltskonnast, keda nad ligi meelitasid - igaüks oma asja ajamas, olgu siis ülla või omakasupüüdliku eesmärgi nimel.

Miks nad seal olid? Esimene maailmasõda oli uhke, enesekindla ja rik-

ka Euroopa tükkideks rebinud. Neli aastat kestnud katastroof oli kukutanud valitsusi, hävitanud riike ja põhjustanud meeletuid kannatusi. „Pärast läänerinnet ei saanud eurooplased enam rääkida maailmale oma tsiviliseerimismissioonist,” kirjutab autor raamatu eessõnas. Vaja oli uusi rahvusvahelisi kokkuleppeid ja ootused olid suured. Rahukonverentsi teemad hõlmasid probleeme Põhja-Jäämerest kuni selle antipoodideni, väikestest Vaikse ookeani saartest tervete maailmajagudeni. Rahukonverents oli maailma tähtsaim üritus ja rahutegijad selle võimsaimad isikud. Nad likvideerisid pankrotis impeeriume ja lõid uusi riike. Aga nemadki olid kõigest inimesed – oma kultuuri, mõju ja kaaskonnaga. Meelelahutuslikult kirja pandud lugu viib otse Pariisi saja aasta taguste sündmuste ja intriigide keskmesse.

Raamat keskendub „suurele kolmikule”: Ameerika Ühendriikide presidendile Woodrow Wilsonile, Prantsusmaa peaministrile Georges Clemenceaule ja Suurbritannia peaministrile David Lloyd George’ile.

Raamatu autor Margaret MacMillan on viimase lapselapselaps, Oxfordi doktorikraadiga ajalooprofessor, kes käesoleval ajal töötab Toronto ülikoolis. Tema sulest on ajaloo ainetel ilmunud üksteist raamatut.

Olgu põhjuseks isiklik side, aga

võib üksnes imetleda, kui nõtke sulega äratab ta ellu rahutegijate isiksused, ideaalid ja eelarvamused. Ajalugu, mis mõne autori suu läbi on krõbekuiv faktoloogia, on selles raamatus elav ja huvitav, vahel halenaljakas, vahel traagiline, aga alati inimlikult liigutav. Autor on läbi töötanud aukartustäratava hulga allikaid, tsiteerides ilmselge mõnuga värvikaid ja mahlaseid väljendeid, millega ajaloolisi kokkuleppeid sõlminud riigitegelased ja nende kaasaegsed üksteist vahel õnnistasid.

JULGELT EBAKORREKTNE Kui teos napsas 2003. aastal Suurbritannia suurima aimekirjanduse auhinna, Samuel Johnsoni preemia (Kanada vähetuntud akadeemik MacMillan oli esimene naine, kes selle au pälvis), nimetati raamatut „julgelt poliitiliselt ebakorrektseks”. Nimelt vaidlustab MacMillan oma järeldustes ka üldlevinud mõtteviisi, nagu olnuks 1919. aasta rahukonverentsil ja Versailles’i rahulepingul Hitleri võimuletõusus ja Teise maailmasõja puhkemises oma süü.

Raamat võitis aastatel 2001-2003 mitu auhinda. 2009. aastal vändati selle põhjal dokumentaaldraama „Paris 1919”. „Margaret MacMillan pakub põneva ja süvitsi läbi kirjutatud sissevaate Pariisi rahukonverentsi telgitagustes-

se 1919. aastal. Maailm, mida me teame 20. sajandist ja mis mõneti eksisteerib tänase päevani, vormus tegelikult just siis,” tutvustab raamatut toimetaja Erkki Bahovski. „Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda” on esimene pääsuke uuest „Postimehe raamatu” nimelisest sarjast.

Selles ilmuvad maailma mõtlejate tähtteosed, mis käsitlevad selgelt ja asjalikult ühiskonda, selle korraldust, toimimist, seoseid, suhteid, ilminguid ja eri vaatenurki; ajalugu ja tulevikku.

Detsembris jõuab raamatupoodidesse ka geopoliitika eksperdi George Friedmani „Tulipunktid”, mis heidab valgust Euroopa ajaloolistele konfliktikolletele ja mõtiskleb nende põhjuste üle. Elegantse sinise seljaga sarja on kujundanud Villu Koskaru.

Rahutegijad.

1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda Margaret MacMillan tõlkinud Ants Pihlak 648 lk kõva köide

ilmunud Seitsme maa ja mere taha Eia Uus illustreerinud Sirly Oder 56 lk, kõva köide

Elas kord väike tüdruk, kes tahtis hirmsasti teada saada vastust küsimusele: mis on õnn?

Ei osanud talle vastata ei üks ega teine, kuni tüdruk otsustas õnne otsides seitsme maa ja mere taha rännata. Teekonnal kohtas ta kuningaid ja nõidu, salakavalat vanapaganat ja hirmuäratavaid hiiglasi, vaprat kangelast ja imeilusat piigat ning õppis kõigilt midagi.

Piparkoogilugu Piret Veigel illustreerinud Catherine Zarip 32 lk, kõva köide

Kes meist küll piparkooke ei teaks!

Kuigi maitse ei ole just igapäevane, meeldivad nad enamasti kõigile – eriti mõrkjasmagus lõhn. Aga kuidas tuli keegi üldse mõttele, et panna ühte tainakaussi kokku suhkur ja kibedad vürtsid?

Catherine Zaripi fantaasiaküllaste illustratsioonidega muinasjuturaamat jutustab piparkookide pühadehõngulise sünniloo. Kaugel maal elasid kord kuningas ja kuninganna, väike ingel ja kuri nõid… Nende lugu räägib ka sellest, kui kena on üksteist mõista, andeks anda ja leppida.

Lumivalge ja Roosipuna Emily Winfield Martin tõlkinud Anette Andresoo autori illustratsioonid 224 lk, kõva köide

„Lumi ja Roosi ei teadnud, et nad elasid muinasjutus – keegi ei tea seda kunagi.” Elasid kord kaks õde: Lumivalge, kel olid kiharad valged kui luigel, ja Roosipuna, kel olid juuksed justkui mustast siidist. Nad elasid imelise aiaga suures majas koos isa ja emaga, kes armastasid neid rohkem kui päikest ja kuud taevas. Ent see oli enne, kui mets röövis neilt isa ja kurbus võttis oma võimusesse ema. See on lugu kahest õest ja nõiutud metsast, mis on oodanud, et nad tuleksid ja murraksid selles peituvad hirmsad loitsud.

Selles imeilusate piltidega lasteraamatus jutustab autor-illustraator Emily Winfield Martin ümber klassikalise, kuid vähetuntud muinasjutu Lumivalgest ja Roosipunast.

Semu teeb muuseumi Inga Talvis illustreerinud Kadri Ilves 40 lk, kõva köide

Kui Joonas ja tema kaisurebane Semu muuseumi külastavad, tuleb neil tahtmine ka ise midagi nii toredat teha. Aga milline muuseum?

Ja kuhu? Ei lähe kaua, kui Semul on kõik vastused valmis ja Kahvlite perel taas millegi üle imestada.

Tegu on järjega 2018. aastal ilmunud raamatule „Semu kolib sisse”.

Raamat sobib väikelastele õhtuseks ettelugemiseks ja pildivaatamiseks, kuid selle abil saab harjutada ka tähtede tundmist ja esimeste sõnade ning lausete kokku veerimist.

Nagu esimeses osas, on ka selles raamatus avastada piltidelt palju põnevat. Värvikatele lehekülgedele on peidetud kõrvaltegelased, kes elavad raamatukangelaste kõrval oma elu. Igalt pildilt tuleb üles leida väike kahvel – pererahva nimekaim.

MEIE KODUKANDI LOOD

Tee oma lähedastele ja sõpradele väärt kingitus – pane kirja tähtsamad faktid ja mälestused, vali välja pildid ning koosta oma kodukandi lugude raamat.

Meie trükime raamatud valmis ja soovi korral aitame need ka kujundada.

Kogused alates 10 eksemplarist.

NÄIDISPAKKUMINE: 20 pehmekaanelist raamatut:

148 x 210 mm, 56 värvilist lehekülge,

piltide ja tekstiga. Raamatusse sobival paberil, kaaned värvilised. Hind koos kaanekujunduse ja sisu küljendamisega 345 EUR.

KÜSI OMA LOOLE PAKKUMIST:

hinnainfo@grano.ee tel 650 6072 www.grano.ee

Kinkekaart täidab kõik soovid!

Estraveli kinkekaart on kõige laiema valikuga kinkekaart Eestis: • Päikese-, suusa- ja elamusreisid • Spaa, teater ja restoran • Kruiis ja laevapiletid

• Lennupiletid ja majutus • Autorent ja kindlustus • Kohvrid ja reisivarustus reisikaubad.ee-st

Suhtle meiega 24/7 Kehtib kõigis meie 16 büroos üle maailma!

Kinkekaarte väljastame nii paberkujul kui elektrooniliselt.

6266 266 • estravel@estravel.ee • estravel.ee/estraveli-kinkekaart

LENNUAGENTUUR • HOTELLIAGENTUUR • REISIBÜROO