Page 1

Holger Kaints „Jõululaupäev” Täpne ja detailitruu kirjeldus 13-aastase poisi jõululaupäevast 1970. aastal Nõmmel. Kirjastas Hea Lugu. Vt lähemalt lk 11

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

80 Eesti ravimtaime lood

uudised

FOTO ERAKOGUST

uudised

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

Kaunimate raamatute konkurss

Kirjastuselt Varrak ilmus Ain Raali, Mikk Sarve ja Kristel Vilbaste koostatud raamat „Eesti ravimtaimed”. Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood: kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Põhjalikult tutvustatakse iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi.

Kuni 4. jaanuarini 2019 on võimalik esitada raamatuid konkursile „25 kauneimat Eesti raamatut” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu infoletti. Täpsem info konkursi kohta (reglement, ankeet ja Rahvusraamatukogu lahtiolekuajad) on Eesti Rahvusraamatukogu veebilehel www.nlib.ee. Konkursi tulemused kuulutatakse välja järgmise aasta 7. veebruaril.

Michelle Obama elulooraamat

Muinasjutuseminar Setumaal

USA endise esileedi elulooraamat „Becoming”, mis ilmus üle maailma korraga 31 keeles ja kannab eesti keeles pealkirja „Minu lugu”, püstitab müügirekordeid. Eriti populaarne on raamat Ameerikas, kus see tõusis vaid kahe nädalaga aasta müüduimaks raamatuks. Üle maailma on raamatut trükitud kokku üle viie miljoni eksemplari. Ka Eestis on kirjastuse Helios välja antud raamat väga hästi vastu võetud.

Reedel, 14. detsembril kell 18 esitletakse Setumaal Piusa Ürgoru Puhkekeskuses Eesti Kirjandusmuuseumi seminaril „Õnnelik lõpp ja lõputa õnn” uusi muinasjuturaamatuid: „Vaese mehe õnn. Muinasjutte Lutsimaalt“ (EKM Teaduskirjastus), „Sõsara sõrmeluud. Naised eesti muinasjuttudes” (kirjastus Hunt) ning „Õnnõotsja/Õnneotsija. Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood” (EKM Teaduskirjastus/SA Setu Kultuuri Fond).

Põhjalik Peterburi ajalugu Detsembri algul ilmub tunnustatud briti kultuuriajaloolase Jonathan Milesi raamat „Peterburi ajalugu: kolm sajandit tapvat kirge”, mis võtab kokku meie lähima suurlinna 300-aastase ajaloo. Autor on kuivade faktide asemel keskendunud ajastut iseloomustavale lugudele nii tsaariaja kui ka hilisema perioodi kohta. Raamatu avaldab Tänapäev.

W. S. Maughami „Inimorjusest” Neil päevil jõudis poelettidele W. Somerset Maughami suurromaani „Inimorjusest” uustrükk. See on raamat, mida paljud kriitikud on hinnanud üheks parimaks romaaniks maailma kirjandusklassika ajaloos. Tegemist on 2002. aastal ilmunud pehmekaanelise raamatu parandatud ja uuesti toimetatud väljaandega. Kirjastas Canopus.

Paabeli Torni auhinnad Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis viieteistkümnendat korda välja Paabeli Torni auhinna. Auhinna eesmärk on tunnustada ning esile tõsta väärt tõlkekirjandust lastele ja noortele. Tõlkeraamatu auhinna pälvis Edward van de Vendeli mõnevõrra sugestiivse pealkirjaga „Vali okaapi”, mille on hollandi keelest tõlkinud Kerti Tergem ja kirjastanud Päike ja Pilv. Kolmandat korda anti välja ka Paabeli Torni auhind pildiraamatule. Žürii hindas nii uuendusmeelsust kui ka lapsesõbralikkust. Parima tõlgitud pildiraamatu auhinna pälvis Ulrika Kestere „Metsikud naabrid”, mille on rootsi keelest tõlkinud Ülle Kiivet ja välja andnud kirjastus Koolibri.

Raamat sobib jõulukingiks imehästi!

Abiks jõuluvanale

L

õppev aasta on olnud raamaturikas nagu meil tavaliselt. Jõulud on kohe käes ja on viimane aeg kingitustele mõelda. Hea raamat on suurepärane kingitus. Kuna valik poelettidel on kirju, palusime kirjastajatelt teejuhist: igaüks sai võimaluse nimetada kolm raamatut, mida nemad soovitaksid jõuluvana kingikotti panna.

Tauno Vahter, Tänapäev: Ants Hein „Vanaaja pulm” (Tänapäev), Kristiina Kass „Lõvi Leo” (Tänapäev) Joonas Sildre „Kahe heli vahel” (Arvo Pärdi keskus) Ivo Volt, Tartu Ülikooli Kirjastus: Kaarel Veskis „Autismi olemus” (Pilgrim) Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt „Sissejuhatus filosoofiasse” (Tartu Ülikooli Kirjastus) Märt Väljataga „Väike Inglise luule antoloogia” (EKSA) Tõnu Lember, Canopus: W. S. Maugham „Inimorjusest” (Canopus) Ira Lember „Vale nimega mees” (Canopus) A. N. Wilson „Viktoriaanid” (Varrak) Krista Kaer, Varrak: Eva Roosi „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (Varrak) Douglas Smith „Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus” (Varrak)

Ants Hein „Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini” (Tänapäev)

Tiit Treimuth, Eesti Raamat: Edith Hamilton „Mütoloogia. Aegumatud lood jumalatest ja kangelastest” (Eesti Raamat) Jessica Townsend „Nevermoor. Morrigan Crow’ tuleproovid” (Eesti Raamat) Mart Juur „Hea tuju raamat” (Rahva Raamat) Tiina Kaalep, Hea Lugu: Silver Anniko „Rusikad” (Hea Lugu) Aino Havukainen ja Sami Toivonen „Teedu ja Peedu imepärased jõulud” (Hea Lugu) Jaak Jõekallas „Kinostalgia” (Hea Lugu) Toomas Väljataga, EKSA: Douglas Murray „Euroopa kummaline surm” (Post Factum) Genna Sosonko „Male mustvalge maailm” (SA Kultuurileht) Karl Ristikivi „Põlev lipp. Viimne linn. Surma ratsanikud” (EKSA) Katrin Kliimask, Koolibri: Kari Hotakainen „Tundmatu Kimi Räikkönen” (Koolibri) Kadri Hindrikus, Olivia Lipartia „Sõna vägi on suurem kui sõjavägi” (Koolibri) Michelle Obama „Minu lugu” (Helios) Risto Järv, Eesti Kirjandusmuuseum: Urmas Sutrop (koostaja) „Maailma

kõige ilusam naine. Lumivalgukeste lood” (EKSA ja EKM Teaduskirjastus). Mall Hiiemäe (koostaja) „Virumaa kalendripärimus” (EKM Teaduskirjastus) „Eesti lastekirjanduse kuldvara” (Eesti Lastekirjanduse keskus)

Rebekka Lotman, Tallinna Ülikooli Kirjastus: Rein Raud „Viimane kustutab tule” (Salv) Konrad Lorenz „Niinimetatud kurjus: Agressiooni looduslugu” (Tallinna Ülikooli Kirjastus) Sadeq Hedayat „Pime öökull” (Tallinna Ülikooli Kirjastus) Eia Uus, Postimees Kirjastus: Erling Kagge „Vaikus müraajastul” (Post Factum) Heili Reinart „Õrnad ja tugevad. Unustatud ja unustamatud naised Eesti ajaloost” (Post Factum). Margus Karu „Hobune Henry unenägu” (Margus Karu SA) Epp Petrone, Petrone Print: Epp Petrone, Remo Savisaar „Paharet ja Unistaja” (Petrone Print) Margit Prantsus „Kommenteeritud juudi jutud” (Petrone Print) Jüri Liiv „Keemia õhtuõpik” (Hea Lugu). Annika Reiljan, Helios: Matthew Polly „Bruce Lee. Elu” (Helios) Ben Brooks „Lood poistest, kes julgesid erineda” (Helios) Eva Roos „Teistmoodi Mööblipood. Kastani 57” (Varrak)

Tina Turneri armastuse lugu Enne jõule ilmub eesti keeles verivärske Tina Turneri autobiograafia „Minu armastuse lugu”. Kakssada miljonit plaati müünud staar räägib raamatus väga avameelselt oma elust, võitlustest ja võitudest alates lauljakarjääri algusest ja abielust Ike Turneriga kuni 1980ndate suure eduni ning kohtumisest elu armastusega. Raamatu tõlkis Krista Eek ja avaldab Tänapäev.

Kaasahaarav biograafia Rasputinist Kirjastuselt Varrak on ilmunud auhinnatud ajaloolase Douglas Smithi raamat „Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus”. Tähelepanuväärne uus uurimus ühendab sügava eruditsiooni mõjuva jutustamisoskusega, eraldab fakti väljamõeldisest, et tuua välja ühe ajaloo kõige intrigeerivama kuju tegelik elu. Toetudes ohtratele unustatud dokumentidele seitsme riigi arhiivides, kirjeldab Smith Rasputinit kogu tema keerukuses. „Rasputin” ei ole pelgalt erakordse ja nimeka mehe üksikasjalik biograafia, vaid ka kaasahaarav kirjeldus katastroofi suunas vankuva keiserliku Venemaa loojangust.

Ilusat jõuluaega ja edukat uut aastat!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2018


CANOPUS Vale nimega mees Ira Lember 244 lk, kõva köide

Ira Lemberi 23. romaani algus viib lugeja 1944. aasta septembrisse. Saksa kõrgem väejuhatus on teinud otsuse Eesti kaitsmisest loobuda ning Wehrmachti poolt mahajäetud Tallinna vallutavad Punaarmee tankid. Sel pöördelisel ajal, kui Pika Hermanni mastis lehvib veel viimaseid tunde sinimustvalge lipp, ummistavad tuhanded eestlased, niihästi tsiviilisikud kui ka Saksa armees või soomepoiste ridades bolševike vastu võidelnud Läänemaa sadamaid. Kes vähegi sai, põgenes oma eluga riskides punaste vallutajate eest üle tormise Läänemere vabasse Läände, liigagi hästi olid veel meeles 1940. aasta vene okupatsiooniga kaasnenud õudused. Haapse rannas astub aga üks mees ülekoormatud paadist hoopis tagasi kuivale maale ning seab sammud Tallinna poole. Soomepoiss ning ühtlasi ka saksa mundris venelaste vastu võidelnud Ottomar Aus otsustab viimasel hetkel, et ei jäta oma armastatud tüdrukut Tallinnas saatuse hooleks. Mis aga sai edasi, kui Ottomar võttis endale kattevarjuks Tehumardi lahingus langenud punaväelasest sõbra Koit Kaugemäe identiteedi, kuidas edenes vale-Koidu elu okupeeritud Eestis ning millist segadust inimsuhetes see nimevahetus endaga kaasa tõi, sellest see raamat ongi.

Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata lapsi nii, et nad räägiksid Elaine Mazlish, Adele Faber tõlkinud Aet Karolin 300 lk, pehme köide

Tegemist on autorite kõige tuntuma teosega, bestselleriga, mis neile ka maailmakuulsuse tõi. Käsiraamat, mida on nimetatud ka lapsevanemate Piibliks, annab delikaatses ning humoorikas stiilis näpunäiteid, kuidas suhelda oma teismelise lapsega ja ise sealjuures ellu jääda, st kuidas kasvatada oma poegi ja tütreid nii, et nad kõik ennast täisväärtuslike perekonnaliikmetena tunneksid. Paljud kasvatusteadlased on avaldanud arvamust, et käesolev raamat võiks olla kohustuslik lugemismaterjal mitte ainult lapsevanematele, vaid ka õpetajatele, sotsiaaltöötajatele ja kõigile lastega kokkupuutuvatele isikutele, aidates kaasa sisemiselt vabade ning väärikate inimeste kujunemisele.

Kahe eemalolija villa Urve Tinnuri 140 lk, pehme köide

Urve Tinnuri kolmas romaan „Kahe eemalolija villa” on otsene järg 2016. aastal ilmunud romaanile „Kaks ööd mahajäetud majas”, kuid loetav ka sellest sõltumata. Nagu eelmine, on ka uus raamat oma žanrilt kogupereromaan, mõeldud lugemiseks nii hilisteismelistele kui ka nende vanematele. Romaani sündmused leiavad aset tänapäeval. Eelmise romaani põnevatest ja dramaatilistest sündmustest on möödunud neli aastat, vahepeal kaheksateistkümneaastaseks saanud Hede otsustab veeta nädala, mil ta vanemad Hispaanias puhkavad, ihuüksi samas suvilas, kus aastatetagused traagilised sündmused aset leidsid. Ta on kindel, et seekord midagi ei juhtu...

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

2

Tuhast tõusev ilu TÕNU LEMBER

R

omaani „Inimorjusest” loetakse William Somerset Maughami kuulsaimaks raamatuks, tema peateoseks, ka kirjanik ise pidas seda oma parimaks tööks. Kriitikud on üsna üksmeelselt liigitanud selle kõigi aegade parimate romaanide hulka maailmas. Tegemist on meistriteosega üksildase, kerge füüsilise puudega tundliku noormehe valulisest kasvamisest ja eneseleidmisest.

ROMAANI KIRJUTAMINE VÕTTIS AEGA 18 AASTAT Väga vähesed kirjanikud on nii täielikult avanud ennast oma loomingus kui W. Somerset Maugham romaanis „Inimorjusest”. Raamatu eessõnas kergitab Maugham pisut eesriiet selle suurromaani valmimiselt. Esimese variandi kirjutas ta siis, kui oli kakskümmend kolm. Pärast viit aastat õpinguid St Thomas’i haigla juures, äsja kätte saanud arstidiplomi ja kolinud Sevillasse, oli ta otsustanud hakata leiba teenima kirjanikuna. Maugham saatis käsikirja Fisher Unwinile, kes oli avaldanud ka tema esimese raamatu „Liza Lambethist”, aga viimane keeldus Maughamile maksmast sadat naela, mis ta oli selle eest honorariks küsinud. Mitte ükski teine kirjastaja, kellele ta käsikirja hiljem pakkus, ei tahtnud seda miski hinna eest. Aasta oli siis 1897. Tookord tegi see noorele Maughamile suurt meelehärmi, aga hiljem taipas ta, et tegelikult tal hoopis vedas ning ta sai vajaliku õppetunni. Oleks mõni kirjastus selle raamatu siis vastu võtnud (nimeks oli sel „Stephen Carey kunstnikuloomus”), raisanuks ta ainese, mida oli liiga noor mõistlikult tarvitama. Niimoodi nina pihta saanud, pani Maugham käsikirja kõrvale. Ta kirjutas teisi romaane, mis kõik kujunesid bestselleriteks, ja muidugi näidendeid. Aegamööda sai Maughamist edukas näitekirjanik ja ta otsustaski edaspidi pühenduda ainult draamale. Ta oli rahul, ta oli jõukas, ta pea pakatas näidendiideedest, mida tahtis veel kirjutada. Ent vaevalt oli Maugham end maksma pannud populaarseima näitekirjanikuna Inglismaal, kui kohe asusid teda painama kõik möödunud elu kirevad mälestused. Nad tulid nii pealetükkivalt − unenägudes, proovides, pidudel − et Maugham otsustas: on ainult üks tee nendest vabanemiseks ja see on võtta nad ja kirja panna. Maugham töötas romaani kallal kaks aastat, kuid ei teadnud, mida panna pealkirjaks. Pärast pikka otsimist sattus ta „Tuhast tõusva ilu” peale, mis on tsitaat Jesaja raamatust, ning see tundus sobivat. Ent peagi selgus, et seda pealkirja oli hiljuti kasutatud, ja ta oli sunnitud uut otsima. Lõpuks valis Maugham ühe peatüki nime Spinoza „Eetikast” ja nimetas oma romaani „Inimorjusest”. See ilmus aastal 1915, 18 aastat pärast romaani esimese variandi kirjutamist. Maugham oli siis 41-aastane. MITTE AUTOBIOGRAAFIA, VAID AUTOBIOGRAAFILINE ROMAAN „Fakt ja fiktsioon on siin keerukalt põimunud − emotsioonid on minu enda omad, aga kõik sündmused pole vahendatud päris nii, nagu nad juhtusid, ja osa neist on mu kangelase ellu toodud mitte minu, vaid mu toonaste lähedaste tuttavate elust. Minu jaoks täitis raamat oma ülesande ja kui see

aimamatule inimesele mängitud alatu trikk, kellelegi „ära teha” pakkus talle alati rahuldust. Philip muigas kurjalt, mõeldes Mildredi tõusiklikkusele ja peenutsevatele lauakommetele. Philipile hakkasid vastu ta lame rind ja kitsad puusad ning ta vihkas seda vulgaarset soengut, mida Mildred tavatses kanda. Ta needis ja põlgas end selle armastuse pärast.” Armastuse anatoomia avaneb meie ees kogu oma alastuses. Mildred kasutab Philipit julmalt, brutaalselt ja süstemaatiliselt ära, samas põlgab ja jälestab teda selle eest, et Philip sellel juhtuda laseb. Philip küll näeb ja mõistab, kellega tal on tegemist, olles samal ajal jõuetu loobuma, ta tunnetab, et vastupanu on mõttetu, ta oleks kui seotud, aheldatud, köidetud selle labase fuuria külge. Mis see küll oli? Ehk inimorjus?

FOTO RAAMATUST

ilmunud

WWW.CANOPUS.EE

William Somerset Maugham

ilmavalgust nägi (sattudes maailma, mis oli parajasti hirmsa sõja keerises ja liiga hõivatud omaenese muredest, et lasta end tülitada ühe kirjandusliku kangelase seiklustest), olin ma vabanenud oma vaevadest ja õnnetutest mälestustest, mis olid mind piinanud.” Nii kirjutab Maugham oma raamatu eessõnas. Philip Carey (raamatu esimeses versioonis Stephen Carey) on jäänud orvuks ning kasvab üles vikaarist onu perekonnas. Teismelise Philipi elu on kui Kolgata tee – vanemate surm, teda kasvatanud emotsionaalselt külmast ja kitsist onust õhkav jäisus, narrimine ning kius erakoolis, mille põhjuseks Philipi kompjalg. Muide, täpselt sama puue oli ka Byronil! (Maughami enda puue oli kogelemine). Laupäevaõhtuseks pidusöögiks onu lauas oli munamütsike, st keedetud muna tipust ära lõigatud imepisike koonus, kusjuures muna ise leidis oma koha onu taldrikus... Innustuseks onu sõnad: „Kui tubli poiss oled, võid järgmisel laupäeval jälle saada!” Paralleelid Maughami enda eluga on ilmsed! Edasi keerab elu ette juba pisut helgema poole, kui Philip jätkab oma haridusteed vabakuulajana Heidelbergi ülikooli juures ning maalikursustega Pariisis, asudes lõpuks õppima arstiks Londonis. Ka Maugham ise õppis ju arstiks, samas Philipi kunstiõpingud on kindlasti puhas fiktsioon. Kuid millise vaimustuse, õhina ja sümpaatiaga kirjeldab Maugham Pariisi kunstielu ja Philipi kunstnikest sõpru! Just siin tuleb mängu Philipi suur eeskuju ja iidol luuletaja Cranshaw, kelle vaimne mõju kestab peaaegu kogu raamatu lõpuni: „Olete te kunagi käinud Cluny muuseumis? Seal näete pärsia vaipu − kõige peenemates värvitoonides ja mustritega,

mille keerukas ilu rõõmustab ja hämmastab silma. Neis on Idamaade salapära ja meelast toredust − Hafizi roosid ja Omar Haijami veinikarikas. Aga hiljem näete neis veel midagi. Te pärisite äsja, mis on elu mõte. Minge ja vaadake neid pärsia vaipu ja ühel heal päeval jõuab vastus teile pärale.” Philip on peaaegu juba valimas maalikunstniku karjääri, siiski küsib ta arvamust veel oma õpetajalt, maailmakuulsalt professor Foinet’lt, kes, heitnud napi pilgu oma õpilase töödele, vastab: „Kui te minu nõu kuulda tahate, siis ütleksin nii: võtke kogu oma julgus kokku ja katsuge õnne millegi muuga. See kõlab väga julmalt, aga las ma ütlen teile veel midagi: ma annaksin täna kõik, et keegi oleks mulle teie eas seda nõu andnud ja ma oleksin seda ka kuulda võtnud.”

MÕRU ARMULUGU MILDREDIGA Philip jätkab oma haridusteed arstiõpingutega Londonis, verstapostiks tema arengus saab tutvumine Mildrediga ning algab noore arsti mõru armulugu labase lõbutüdrukuga, mis muudab kogu tema ellusuhtumist. Maugham ei ole teda kirjeldanud just kaunitarina: „Ta keha oli nii kõhn, et luustik oli peaaegu silmaga näha. Rind lame nagu poisikesel. Õhukeste kahvatute huultega suu oli inetu ja jume kergelt rohekas. ...Philip ei mõistnud, miks ta seda naist armastas. Ta oli lugenud, et armastades idealiseeritakse oma tunnete objekti, ent tema nägi Mildredit täpselt niisugusena, nagu too oli. Ja ta polnud pehmelt öeldes ei tark ega vaimukas, ta mõtteviis oli labane, temas oli lihtrahvalikku omakasupüüdlikku kavalust, mida Philip jälestas. Naiselikku õrnust ja leebust polnud temas kübetki. Tema imetlust äratas paha-

PÄRSIA VAIBA SALADUS Rasketel hetkedel, olles kujuteldamatus materiaalses kitsikuses, meenus Philipile vahel Cronshaw pentsik metafoor pärsia vaibaga. Ta oli selle peale sageli mõelnud, kuid Cronshaw oma faunliku naljameelega oli keeldunud selle tähendust selgitamast: ta vastas üha, et tähendust polegi, kuni sa ise selle avastad. Ühel päeval tõi üks ühine tuttav Philipile pakikese Cronshaw’lt ja lisas selgituseks: „Ah, kõigest üks väike narmendav vaip. Ei usu, et sel mingit väärtust oleks. Ma küsisin Cronshaw’lt, et mis pagana pärast ta sulle selle räbala saadab. Ta vastas, et oli seda näinud ühes Rue de Rennes’i vanakraamipoes ja viieteist frangi eest ära ostnud. Kuuldavasti olevat tegu pärsia vaibaga. Sa olevat temalt pärinud elu mõtte järele ja see pidi olema vastus. Aga ta oli toona ka väga purjus.” Kuulnud sõbra käest, et Cranshaw on Pariisis raskelt haige ja üksi, võtab Philip, kes ise vähemalt samasuguses, kui mitte hullemas kitsikuses vaevleb, sureva poeedi enda juurde. „Kas mäletate seda pärsia vaipa, mille te mulle kinkisite?” küsis Philip. Cronshaw vastas oma endiste aegade vana, pikaldase naeratusega. „Ma ütlesin, et see annab vastuse teie küsimusele, mis on elu mõte. Noh, kas olete selle vastuse juba leidnud?” „Ei,” naeratas Philip. „Kas te ei ütleks seda mulle ära?” „Ei, seda ma teha ei saa. Vastus on tähtsuseta, kui te ei avasta seda ise.” Nekroloogis Cranshaw’le tsiteeris kirjastaja Upjohn Jesaja raamatut: „Ilu, mis tõuseb tuhast.” Kuidas ütleski Maugham ilu kohta? „Ilu on seletamatu ime, mille kunstnik oma hingepiinas vormib maailmas valitsevast kaosest.” Ta ütles seda raamatus „Kuu ja kuuepenniline” – kolm aastat pärast „Inimorjusest” ilmumist –, ja muidugi maalikunsti silmas pidades, kuid minu meelest sobiks see lause hästi iseloomustama ka raamatut, millest siinkohal jutt oli.

Inimorjusest W. Somerset Maugham tõlkinud Inta Soms 740 lk kõva köide


Nr 7 (122) 12. detsember 2018

ilmunud Teistmoodi mööblipood. Kastani 57 Eva Roos 288 lk, kõva köide

Teistmoodi Mööblipood on kauplus, kuhu inimesed satuvad juhuslikult ja kust nad ostavad midagi väga veidrat, mis nende senise elu pea peale pöörab. Poe perenaine on Aramilda Tengelpung – vana naine, kes armastab tahkeks keedetud musta teed ja kasutab mõnevõrra käredat sõnavara. Tema kaaslaseks on koer Piru, kes oskab rääkida, näeb välja nagu tolmu sees rullitud lihapirukas ja armastab kirglikult moosi. Ühel päeval määratakse Aramildale ja Pirule võluesemete vales kohas valedele inimestele müümise eest terve rida kohustuslikke heategusid. Nende esimene ülesanne on aidata 9-aastast poissi, kelle nimi on Olle Pai.

Maru lugu Aarne Mägi 132 lk, kõva köide

Kui üks kümneaastane poiss saab ühel päeval teada, et paljud asjad ei ole siin maailmas nii, nagu ta arvanud oli, siis võib vaid ette kujutada, mis tema endaga toimuma hakkab. Ja see, mis juhtub, on palju salapärasem kolmanda klassi poisi igapäevastest tavalistest tegemistest. Ja nende tegemiste sees on palju küsimusi, milledele vastuseid leida ei olegi nii lihtne. Maru on üks maru sell, kes koos oma sõprade Arksi, Idu ja Silviaga salapärastele küsimustele lahendusi otsima hakkavad.

Pinoccchio seiklused Carlo Collodi, Roberto Innocenti tõlkinud Tiina Randviir 192 lk, kõva köide

Pinocchio on kogu maailmas tuntud ulakas puunukk, kelle haaravatest seiklustest on saanud lugeda juba mitu põlvkonda lapsi. Saatus veeretab tema teele kõikvõimalikke katsumusi, kuid ta kuulab oma lõbusa südame häält ja võidab nii ka paljude teiste südamed. Suureformaadilise raamatu imelised pildid on joonistanud Roberto Innocenti. Tegu on täiendatud kordustrükiga 2006. aasta väljaandest ja ühe kaunimate illustratsioonidega eesti keeles ilmunud Pinocchio-raamatuga, mis vääristab iga raamaturiiulit.

Kuningas Arthuri triloogia Rosemary Sutcliff tõlkinud Allan Eichenbaum 464 lk, pehme köide

Vaprad rüütlid, vägevad võlurid ja nõiutud neitsid – neid kõiki võib kuningas Arthuri lugudest leida. Kas kuningas Arthur oli kunagi ka päriselt olemas, on siiani mõistatus, kuid põnevad, müstilised ja siiralt traagilised lood temast, kaunist kuninganna Gueneverist ja kuulsatest Ümarlaua rüütlitest Lancelotist, Gawainist ja teistest elavad ja kütkestavad lugejaid juba aastasadu. Need lood võimaldavad ka meil heita pilgu aega, mil maailm oli sootuks teistsugune, tegelikkus oli põimitud muinasjuttudega ning elu ja surma võisid kergesti otsustada käsivarre tugevus ja mõõk. Rosemary Sutcliffi ümberjutustused on igas eas lugejatele suurepärane võimalus kuningas Arthuri legendidega tutvust teha või vana tutvust uuendada.

WWW.VARRAK.EE

Revolutsioon, mis kestab LEINO PAHTMA

K

uuskümmend neli aastat (1837–1901) Suurbritanniat ja selle arvukaid valdusi väljaspool Euroopat valitsenud kuninganna Victoria ja tema kaasaegsed – viktoriaanid – muutsid oluliselt Briti impeeriumi või olid selle vahetuks tunnistajaks. Monograafia „Viktoriaanid” autori Andrew Norman Wilsoni sõnul toimus viktoriaanide ajal „kõige radikaalsem ümberkujunemine, mida maailm eales on kogenud”. Briti impeeriumi territoorium kasvas märgatavalt, kiiresti suurenes rahvaarv, mis omakorda andis olulise tõuke majanduse, eeskätt tööstuse arenguks.

MAJANDUSLANGUS, NÄLJAHÄDA JA VÄLJARÄNNE Ometi algas Victoria ajastu majanduslike kataklüsmidega: aastad 1837– 1844 märgivad majanduslangust, millest rängemat ei ole Suurbritanniat varem ega hiljem tabanud; paljud ettevõtted olid sunnitud tegevuse lõpetama ja umbes miljon inimest nälgis, sest neil polnud tööd. 1840. aastate teisel poolel tabas toona Suurbritannia koosseisu kuulunud Iirimaad kartuliikalduse tõttu näljahäda, mille tagajärjel suri või rändas maalt välja kaks miljonit inimest. 19. sajandi keskpaigaks oli Suurbritanniast saanud poliitikute ja majandustegelaste üsna üksmeelsel otsusel vabakaubandusmaa. Tänu tollimaksude kaotamisele ja osalt seetõttu, et majandustsükkel jõudis stabiilsuse perioodi, nautis riik järgmised pool sajandit majanduslikku õitsengut. Kuigi Victoria ajastu vabriku- ja kaevanduseomanike, inseneride ning ehitusettevõtjate varandused olid kokku kuhjatud lihtsamate inimeste ränga töö hinnaga, oli arvulises mõttes kasusaajaid ikkagi enam kui kannatajaid. Siiski oli selgelt märgatav kuristik vaeste ja rikaste vahel, töötavate laste arvukus, nende olukorra rusuvus ja rikaste üha suurem jõukus. Säärane olukord aitas kaasa tööliste omavahelise solidaarsuse süvenemisele. Selle olulisim ilming oli tšartism – laialdane rahvaliikumine, mille esindajad avaldasid 1838. aastal Rahva Harta ja Rahvusliku Palvekirja (The People’s Charter and National Petition). Muude nõudmiste kõrval nõuti selles valimisõigust kõigile meestele, mis muutnuks parlamendi tõeliseks rahvaesinduseks. Ehkki parlament lükkas harta tagasi, viidi riigis ellu hulk ümberkorraldusi (fikseeriti kümnetunnine tööpäev jm). ROHKEM RAHA JA VABA AEGA Kuigi 1832. aastal oli jõustunud parlamendireform, millega kaotati suur osa nn pehkinud kohakeste ehk aja jooksul inimestest tühjaks jäänud ja majanduslikult igasuguse tähtsuse kaotanud piirkondade õigus saata parlamenti oma saadikud, esindas uutel alustel valitud seadusandlik kogu rahvast vaid kõige üldisemas mõttes. Victoria valitsemisaja alguses ei tähendanud poliitiline võitlus vastuolusid vasak- ja parempoolsete vahel, vaid rivaalitsemist vana maa-aristokraatia ja uue töösturite klassi vahel. Ometi oli neil kahel ka mitu suurt

FOTO VIDAPRESS

3

VARRAK ilmunud Rasputin. Usk, võim ja Romanovite langus Douglas Smith tõlkinud Elle Vaht 824 lk, kõva köide

Sada aastat pärast tema mõrvamist erutab Rasputin jätkuvalt kujutlusvõimet kui kurjuse kehastus. Tema liiderlikkus ja pahaendeline poliitiline mõju olid legendaarsed ja Romanovite dünastia langus pandi tema arvele. See tähelepanuväärne uus uurimus eraldab fakti väljamõeldisest, et tuua välja ühe ajaloo kõige intrigeerivama kuju tegelik elu. Autor kujutab Rasputinit kogu tema keerukuses – jumalamees, rahu eestkõneleja, lojaalne alam, abielurikkuja, joodik. „Rasputin” ei ole pelgalt erakordse mehe biograafia, vaid ka kaasahaarav kirjeldus katastroofi suunas vankuva keiserliku Venemaa loojangust.

Aino Kallas. Maailma südames Silja Vuorikuru tõlkinud Sirje Olesk 304 lk, kõva köide

Aino Kallas elas oma elu jooksul viiel maal ja on tuntud soome-eesti kirjanik. See roll ei olnud probleemitu: läbi elu kannatas ta juurte puudumise pärast ja võitles tunnustuse eest nii Soomes kui ka Eestis. See tähelepanu pälvinud biograafia on liigutav jutustus autorist, kes jõudis erandliku rahvusvahelise tunnustuseni, kuid pidi taluma üksindust, mõistmatust ja mitmeid suuri kaotusi. Aino Kallas reageeris tundlikult oma aja vajakajäämistele. Raamatus kirjeldatakse 20. sajandi alguse kultuurilist ja poliitilist atmosfääri, inimeste ootusi ja väärtushinnanguid nii Soomes kui ka Eestis. Raamatu autor A. N. Wilson.

ühist eesmärki – hoida ohjes riigi kiiresti kasvavat elanikkonda, kaitsta riiki võimaliku välisvaenlase eest ning takistada Briti krooni alla koondatud rahvaid sealt lahkumast. Vastupidi Karl Marxi ja Friedrich Engelsi ennustusele jäi Suurbritannia „kommunismitondist” ikkagi puutumata ning Mandri-Euroopas 1848.– 1849. aastal lahvatanud revolutsioonidega saareriigis midagi võrreldavat ei toimunud. Selle põhjuseks oli parlamentaarsele teele asumine ning aktiivne majanduse ja poliitika uus mõtestamine. Sajandi teisel poolel ellu viidud parlamendireformid viisid Suurbritannia poliitilise süsteemi moderniseerumisele. Loomulikult ei tähendanud Victoria ajastu ainult majandusprobleeme, poliitilist võitlust ja impeeriumi majanduslikku ja territoriaalset ekspansiooni ning sõdu Aafrikas, Indias, Afganistanis, Kagu-Aasias, Okeaanias jm. Ajapikku tõid tööstuslik areng ja reformid kaasa enam raha ja vaba aega, sealhulgas neile, kel polnud varem kumbagi. Kiiresti kogus populaarsust hobuste võiduajamine, just siis sai jalgpallist brittide rahvusmäng ning poodlemine muutus omaette tegevuseks ega olnud enam pelgalt toidu ja lihtsamate kaupade hankimise viis.

CHARLES DARWIN, CHARLES DICKENS JA SHERLOCK HOLMES Seda ja veel paljut muud, nagu majanduse ja kultuuri omavahelised arenguseosed, Iirimaaga seonduv, erinevate sotsiaalsete kihtide eluolu, orjus ja selle vastane võitlus, naiste emantsipatsioon, hariduse areng, lapseksolemine, võitlus haigustega, kuningapere ümber toimuv, Charles Darwini

evolutsiooniteooria ja selle vastuvõtt, selleaegse ajakirjanduse olemus jne, kirjeldab raamatu autor põhjalikult, jätmata kahe silma vahele ka väikesi värvikaid detaile, mis pole ometi pisiasjad, vaid aitavad ajastu mõistmisele suuresti kaasa ja muudavad lugemise põnevamaks. Kõik see on antud edasi mitte ainult 21. sajandi uurija vaatepunktist, vaid ühtlasi ka viktoriaanide silme läbi, abiks selleaegsed kirjandus- (Charles Dickens, Rudyard Kipling, Lewis Carroll jt) ja teadustööd (Thomas Carlyle, John Stuart Mill, John Ruskin jt). Suure osa Euroopa-välise maailma territoriaalse hõlvamise kõrval toonitab autor ka Suurbritannia-poolset maailma kultuurilist hõlmamist ning toob selle tähtsaima näitena 1851. aastal Londonis toimunud esimese maailmanäituse. Oluline „maailma kultuuriline hõlmaja” oli kindlasti ka Arthur Conan Doyle’i loodud kirjanduskangelane Sherlock Holmes, kes oli Wilsoni hinnagul „väga tuntavalt oma aja mõtleja” ning on igati kohane, et „kuninganna valitsuse viimase osa suurim viktoriaan oli ilukirjandustegelane”. Raamatu autori sõnutsi on viktoriaanid igal juhul „ikka veel meiega, sest maailm, mille nad lõid, on küll muutunud, ent mitte kadunud”.

Viktoriaanid A. N. Wilson tõlkinud Aldo Randmaa, Tõnis Värnik 768 lk kõva köide

Eesti ravimtaimed Kristel Vilbaste, Ain Raal, Mikk Sarv 424 lk, kõva köide

Selles raamatus on kirjas 80 Eesti armastatuima ravimtaime lood. Saame teada, kuidas taime ära tunda, mis nimetusi ta kannab ning kuidas rahvas teda kasutanud on. Põhjalikult on tutvustatud iga taime nüüdisaegset tõenduspõhist kasutusviisi, droogi keemilist koostist ja toimeid, säilitusaega ja -viisi. Tarvitamisõpetused tuginevad uusimatele teadusuuringutele ning lähtuvad iga taime kasutamisega seotud ohtudest. Silmas on peetud ka toimet, mis avaldub, kui konkreetset taime kasutatakse koos ravimitega. Köide on illustreeritud Helje Eelma loodud originaalsete värviliste taimepiltidega.

Eesti talvised metsalinnud Karl Adami 280 lk, poolpehme köide

See raamat pajatab lindudest, kes vaatamata kõledate ilmade ja pakase tulekule trotsivad meie sügiseid ja eripalgelisi talvi. Raamatus on ära toodud 27 talvise metsalinnu kirjeldus, käitumine, levik, arvukus. Lisaks rohketele fotodele jagab autor oma kogemuste põhjal ka näpunäiteid lindudele lähenemiseks ja nende jäädvustamiseks fotodele. Raamatu autor on metsas palju samme seadnud ja õppinud tundma seal tegutsevaid sulelisi. Pärast aastatepikkust sõbrunemist metsaelanikega on autor valmis edastama oma teadmisi, kogemusi ja lugusid.


eesti raamat

WWW.EESTIRAAMAT.EE

Elulugu, millest kasvas välja sõjapõnevik tõlkija

E

esti juurtega kirjaniku raamat on paeluv kooslus eluloost ja ajaloolisest romaanist, millest kasvas välja sõjapõnevik. Eelkõige on see aga lugu ühe Eesti perekonna saatusest teise maailmasõja päevil. Autori sõnul on loo aluseks tema ema ja vanaisa läbielatu ning päriselus aset leidnud sündmused. Autori vanaisa Bruno Linneberg, peategelase Hendrik Kotkase prototüüp, oli koos oma venna Kurtiga Eesti mereväeohvitser. Vabadussõjas teenis ta Eesti laevadel, algul Lembitul ja hiljem Lennukil, talle omistati Vabadusrist. Hiljem saadeti vennad väljaõpet jätkama Suurbritanniasse. Nendega koos õppis ka Johannes Santpank, hilisem Eesti Merejõudude juhataja. Tagasi Eestisse jõudes oli Bruno muuhulgas ka Eesti ja Briti merejõudude vaheline kontaktametnik, kes keskendus ennekõike luurega seonduvale, Eesti Mereakadeemia komandant ja täitis lühikest aega Merejõudude staabiülema ülesandeid. Just tema oli see, kes neutraalse suveräänse riigi osas kehtivat protokolli järgides andis 1939. aasta 14. septembri öösel Poola allveelaevale Orzeł loa sadamasse sisenemiseks. Interneeritud laeva põgenemine 18. septembril 1939 andis NSV

nõustunud vastu võtma ta perekonda, pöördus ta sakslaste poole. See oli toona igati loomulik valik. Nii tema kui paljud teised eestlased olid huvitatud sakslastega koostööst (mitte nende heaks töötamisest), sest tollal olid sakslased Eesti iseseisvuse taastamise kõige tõenäolisemad toetajad. Sakslased võtsid ta vastu koos perekonnaga. Mehe ja ta pere käekäigule sõjakeerisesse sattunud maailmas raamat keskendubki. Bruno Linneberg suri 1964. aastal, tema tütar ja Martini ema Lilo-Reet 1988. aastal, vahetult enne laulvat revolutsiooni ja Eesti taasiseseisvumist. Kuigi nad lahkusid Eestist teadmisega, et eemalolek on ajutine, ei jõudnud kumbki neist oma eluajal tagasi kodumaale. Martin Allison Booth on sündinud 1954. aastal Suurbritannias, kus ta ka praegu elab. Ta on töötanud BBCs ja ITVs ning avaldanud mõned ilukirjanduslikud teosed. „Hunt metsas” on tema esimene eesti keelde tõlgitud romaan.

FOTO LIONHUDSONLTD

PIRET LEMETTI

Bruno Linneberg

Liidule ettekäände süüdistada Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises. Bruno Linnebergi peetakse tänu tema osalusele võitluses Eesti iseseisvuse eest ja tegevusele nii sõdadevahelisel perioodil kui ka sellele järgnenud teises maailmasõjas oluliseks figuuriks Eesti ajaloos. Ometi teame temast tänamatult vähe. Pärast seda, kui Nõukogude Liit 1940. aastal Eesti okupeeris ja meest ähvardas surma- või väljasaatmisoht, otsis ta võimalust teha koostööd Ühendkuningriigiga. Kuna britid ei

Hunt metsas Martin Allison Booth tõlkinud Piret Lemetti 400 lk pehme köide

EKM TEADUSKIRJASTUS koostanud Ruth Mirov, Kanni Labi, Ingrid Rüütel 864 lk kõva köide

Jakob Hurda algatatud akadeemilise regilauluväljaande XII osas on avaldatud 1525 Vaivara kihelkonnast ja Narva linnast kogutud regilaulu. Laulud annavad värvika pildi endisaegsest elu-olust ja mineviku Alutaguse inimeste mõtte- ja tundemaailmast – argipäevast ja rituaalidest, müütidest ja fantaasiatest, inimlikust rõõmust, armastusest, kurbusest ja vihast, laulu ja sõna väe tunnetamisest. Sissejuhatavad peatükid tutvustavad Vaivara kihelkonna ja Narva linna ajalugu, regilaulude murdekeelt, laulude kogujaid, laulikuid ja regiviise.

Õnnõotsja / Õnneotsija. Terje Lillmaa lapsepõlve muinaslood koostanud Risto Järv illustreerinud Epp Margna 204 lk kõva köide koostöös Setu Kultuuri Fondiga

Värvikad seto muinasjutud tänapäeva muinasjutuvestjalt Terje Lillmaalt on kaasakiskuvad nii laste kui täiskasvanute jaoks. Valik rahvaluulearhiivi talletatud lugudest on kõik esitatud nii lummavas seto keeles kui tõlkena eesti kirjakeelde. Tekste täiendavad Epp Margna põnevad illustratsioonid.

4

ilmunud Alice’i võrgustik Kate Quinn tõlkinud Inna Feldbach 448 lk, pehme köide

USA menukirjaniku kütkestavas ajaloolises romaanis tuuakse vaprust ja lepituse otsimist täis haarava süžee käigus kokku kaks naist: esimeses maailmasõjas tegelikult eksisteerinud Alice’i võrgustikku värvatud naisspioon ja USA rikkast perest pärit tüdruk, kes otsib 1947. aastal oma täditütart.

Nevermoor. Morrigan Crow tuleproovid Jessica Townsend tõlkinud Hels Hinrikson 384 lk, pehme köide

Äraneetud tüdruk põgeneb surma käest ja leiab end imemaailmast, kus teda hakatakse uskumatult pöörastel viisidel proovile panema. Harry Potteri lugude ja triloogia „Tema tumedad ained” austajatele täiuslikult sobiva sarja esimene raamat, mis viib lugejad ebatavalisse maailma, sütitades neis lootuse ja kujtlusvõime.

Palmisanode needus Rafel Nadal tõlkinud Maria Kall 336 lk, kõva köide sari „Nüüdisromaan”

Ühes Lõuna-Itaalia linnakeses seotakse kahe perekonna saatus igaveseks ühte, kui Donata ja Francesca tõotavad Palmisano mehi jälitavale needusele vastu astuda. Viinamarjaistandused, õlipuusalud on

perekonna saladusest eemal kasvavate Giovanna ja Vitantonio õnneliku lapsepõlve tegevuspaigad, kuni Teine maailmasõda sunnib noori seisukohta võtma. See on suur ja kaasahaarav armastuslugu.

Rootsi hiilguses ja varjus Tõnis Arnover 464 lk, kõva köide

Miks Rootsi asepeaminister on öelnud, et Rootsi ei ole üldse rootslaste üles ehitatud? Miks end gootide järeltulijaks pidav Gustav Adolf sekkus Euroopa ususõtta? Kuidas Rootsi suutis Teises maailmasõjas erinevalt teistest Põhjamaadest ainukesena säilitada neutraalsuse ja oskas tänu Wallenbergidele ajada asju nii sakslaste kui ka liitlastega? Rootsit hästi tundev autor püüab riigist anda terviklikuma pildi ja tutvustada mitmeid olulisi tahke selle elus.

Tappev tõde Karen Cleveland tõlkinud Piret Lemetti 288 lk, pehme köide

LKA analüütik komistab Ameerika pinnal viibivaid Venemaa uinuvaid agente jahtides ohtliku saladuse otsa, mis paneb proovile tema ustavuse oma tööandja ja naise perekonna suhtes. Paar hiireklõpsu ja kõik, mida naine enda jaoks oluliseks peab – ta töö, abikaasa, isegi nende neli last – on korraga ohus. Keda saab naine usaldada, kui kaalukausil on ustavus ja reeturlikkus, riigitruudus ja -reetmine, armastus ja kahtlused?

WWW.KIRMUS.EE

Lutsimaa rahva õnne valem INGE ANNOM

K

ui Oskar Kallas aastal 1893 esimest korda Lutsimaale jõudis, ei osanud ta aimatagi, millise kummalise eesti „suguharu” ta sealt eest leiab. Rahvaluuleuurijat Kallast peeti kas koolerakülvajaks või kuningapojaks. Siiski õnnestus diplomaatilisel teadlasel võita kohaliku rahva usaldus ning talletada hulganisti huvitavat vaimuvara, mille põhjal ilmus temalt sajandivahetusel kaks Lutsi eestlaste kultuuri ja kombeid käsitlevat teost. Üks neist väljaannetest on „Kaheksakümmend Lutsi Maarahva muinasjuttu” (1900).

KES ON SIIS SEE LUTSI MAARAHVAS? Tegemist on 17. ja 18. sajandil tõenäoliselt Ida-Võrumaa aladelt Ida-Lätisse Ludza linna ümbrusesse suundunud eestlastega. Nad kõnelesid lõunaeesti keelele lähedast murrakut, millesse aegade vältel oli sugenenud laensõnu ümbritsevatelt rahvastelt. Seda IdaLäti piirkonda on iseloomustatud tõelise keelte ja rahvaste paabelina. Veel 19. sajandi lõpus elasid seal kõrvuti latgalid, lätlased, poolakad, venelased, valgevenelased, leedulased, juudid ja mustlased. 20. sajandil külastasid Lutsimaad paljud keele- ja rahvaluuleuurijad. Erilise agarusega paistis silma Paulopriit Voolaine, kes viibis seal mitmeid kordi ning püüdis säilitada sealsete eestlaste keelt ja kultuuri. Peale ühis-

PILT KM EKLA A-4:608

Vana Kannel XII. Vaivara ja Narva regilaulud

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

Ludza ordulinnuse varemed. Postkaart

kondliku tegevuse kogus ta hulgaliselt rahvaluulet ja saatis materjali mitmesse Eesti arhiivikogusse. Tänu temale on võimalik tutvuda ka Lutsimaa teiste rahvaste folklooriga, sh muinasjuttudega.

KAANTE VAHELE MAHTUS 90 MUINASJUTTU See illustreeritud raamat koondabki eesti uurijate kogutud muinasjuttude paremikku, millest üks osa on välja valitud Oskar Kallase 1900. aasta teosest ja teine osa Paulopriit Voolaine 20. sajandi algul Eesti Rahvaluule Arhiivi ja Emakeele Seltsi kogudesse saadetud juttudest. Mõned lood pärinevad ka murdekogujalt August Sangalt. Kõrvuti Lutsi eestlaste juttudega

on esitatud ka teiste rahvaste muinaslugusid. Kokku on muinasjutte 90. Muinasjutud on esitatud liigiti: kõigepealt legendilised muinasjutud, siis novell-, ime, looma- ja rumala vanapagana muinasjutud. Iga jutu järel on lühiinfo, milles on andmed jutustaja, tema tausta ja päritolu kohta. Tänaste muinasjutu-uurijate poolt on lisatud lühike teaduslik kommentaar, kus on iseloomustatud jutu tüüpi ja levikut ning lisatud üldiseid selgitavaid märkusi jutus leiduvate motiivide kohta. Eri kogujad on jutte märkinud üles eri keeltes: on nii lutsi-, eesti- kui ka venekeelseid kirjapanekuid. Selles raamatus on kõik jutud eesti keelde tõlgitud. Käsikirjalise eestikeelse teksti sõnastus on jäetud valdavalt muut-

mata, kuid selles esinevad murdesõnad on seletatud allviites. Lutsi jutuvaramut ja folkloori üldse iseloomustab religioossus, sageli identifitseerisid inimesed end mitte keele, vaid usu kaudu. Ludza piirkonnas elas palju katoliiklasi, kuid ka vanausulisi venelasi, õigeusklikke ning luterlasi. Religioosne maailmapilt on juttudes sügaval sees, seepärast tegutsevadki siinsetes juttudes tihti pühakud ja kuradid, kes omavahel maid jagavad. Peale selle on tegelasteks veel vägimehed, röövlid, kaupmehed, rumal vanapagan, pöialpoiss, vaene mees jpt. Raamat sai pealkirjaks „Vaese mehe õnn”, sest nagu muinasjuttudes ikka, võib vahel vaesel mehel vedada ning ta satub võluväel uhkesse kuningalossi elama. Teine mees võib eluaeg tööd rabada, aga talle õnn ei naerata. Kes muinasjuturaamatut loevad, saavad teada, kuidas õnne kätte saada.

Vaese mehe õnn. Muinasjutte Lutsimaalt koostanud ja toimetanud Inge Annom, Risto Järv, Mairi Kaasik ja Kärri Toomeos-Orglaan illustreerinud Peeter Piik 347 lk kõva köide


5

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

„Laste maailm” viib ilma eri nurkadesse MONIKA UNDO

Lõuna-Ameerikas viib hamba padja alt minema hoopis hiir, jättes padja alla raha, El Salvadoris on selleks loomaks jänes. Seevastu Costa Ricas teevad emad laste hammastest amulette, paljudes kohtades visatakse hammas aga sootuks katusele.

I

nglise kirjaniku Moira Butterfieldi sulest on tänavu ilmunud lasteraamat „Laste maailm”, mis on juba jõudnud ka Eesti väikeste raamatusõprade lugemislauale. Meeleolukate illustratsioonide autor on Koreas sündinud ja üles kasvanud kunstnik Harriet Lynas. Eesti lugejale ei ole Moira Butterfieldi nimi võõras. Näiteks on varem eesti keeles ilmunud „Teeme tutvust kellaga”, mis õpetab lapsi kella tundma, või siis „Sünnipäevasoov”, kus tuleb hiirel aidata välja mõelda sünnipäevasoov.

LUGEMISRÕÕMU KOGU PERELE „Laste maailm” peaks köitma igas vanuses raamatusõpra. Autor on ise tunnistanud, et tema teosed on mõeldud kogu perele koos lugemiseks. „Laste maailm” pakubki võimalust veeta toredasti aega, üheskoos lugedes, arutledes ja mängides. 21. sajandil ei takista suhtlemist enam vahemaad ja teise inimesega on ühenduse saamine vaid hiireklõpsu, telefonikõne või siis lennusõidu kaugusel, ükskõik millises maailma nurgas ta parajasti viibib. Seega puutume rohkem kui kunagi varem kokku eri kultuuridega. Teiste rahvaste tundmaõppimine on väga hariv ja tore avastusretk, mis aitab meil olla üksteise vastu tolerantsem. Ja mida saab üks lastekirjanik teha selleks, et ka lapsed õpiksid teisi kultuure tundma? Ta kirjutab loomulikult raamatu. Nii sündiski „Laste maailm”. Raamatut lugedes peaks väike lugeja jõudma tõdemuseni, et kuigi laste maailm ei ole igal pool ühesugune, laps on ikkagi laps, vahet pole, kus ta elab. Olgu tegemist pisikese neenetsi, maoori või hiinlasega, teemad, mis lapsi kõnetavad, on igal pool valdavalt ühesugused. Nii leiab raamatust huvitavat infot näiteks laste kooliskäimise kohta. Üldteada on, et USAs sõidutab lapsi kollane koolibuss, kuid mõnes piirkonnas tuleb kooliminekuks kasutada trosslifti või koguni redelit. Jaapani laste koolivorm sarnaneb riietega, mi-

Teiste rahvaste tundmaõppimine on väga hariv ja tore avastusretk, mis aitab meil olla üksteise vastu tolerantsem. Sellest raamatust saavad teiste riikide lapsed selgeks sõna „kool” ja näevad, et Eestis lehvib koolimajal sinimustvalge lipp.

da kandsid madrused umbes sada aastat tagasi. Paljudes paikades aga ei ole koolis laudu ega toole ja õpilased istuvad põrandal mattidel. Raamatust selgub, et maailma suurim kool asub Indias ja selles õppeasutuses õpib umbes 55 000 õpilast.

KÕIK MAAILMA LAPSED MÄNGIVAD Kindlasti on igale lapsele omane mängimine, sõltumata sellest, millises maailma paigas ta elab. Ka mängud ise ei pruugi nii palju erineda, kui arvame. Kui Eesti lapsed on harjunud mängima kivi-paber-käärid, siis analoogne mäng on Indoneesias, ainult et kivi, paber ja käärid on asendatud sipelga, inimese ja elevandiga. Nii on sipelgas tugevam kui elevant, inimene tugevam kui sipelgas. Elevant omakorda tugevam kui inimene. Söök on alati teema, mis pakub

kõneainet. „Laste maailmas” on nimetatud fakt, et peaaegu pool maailma elanikkonnast sööb põhitoiduks riisi. Egiptuses näiteks ei ole viisakas lisada toidule, mis ette tõstetakse, soola, sest tegu oleks koka solvamisega. Kui eestlased peavad halvaks kombeks luristamist, siis Jaapanis süüakse nuudleid luristades, näitamaks, kui maitsev roog on. Iga lapse aasta tähtsündmus on kindlasti sünnipäev. „Laste maailmas” on juttu erisugustest sünnipäevakommetest. Jamaical on tavaks visata sünnipäevalast kotitäie jahuga. Brasiilias sikutatakse hällilast kõrvast nii mitu korda, kui vanaks ta sai. Austraalias pakutakse sünnipäeva puhul haldjasaia (suhkrukuulikestega üle puistatud võisai). Eestiski on viimasel ajal populaarsust kogunud hambahaldjas, aga Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias ja

TUTTAVAKS ERI KEELTE IGAPÄEVAVÄLJENDITEGA Maailmas on mõne hinnangu järgi umbes 7000 keelt. Raamatust leiab rohkesti eri keelte igapäevasõnu ja -väljendeid. Nii on ema filipiini keeles lola ja isa lolo. Kui tahame öelda hurraa! leedu keeles, siis kõlab see valio! Isegi loomad ei häälitse eri ilmanurkades ühtemoodi, konnad näiteks krooksuvad Suurbritannias ribbit-ribbit, aga Tais op-op. Alati saab nalja piltlike väljenditega. Kui keegi Armeenias palub lõpetada pea triikimine, soovib ütleja, et teda rohkem ei tüüdataks. Kui aga Rootsis pole jääl ühtegi lehma, siis peetakse silmas, et muretsemiseks pole põhjust. Lisaks avastamisele koduses pereringis on „Laste maailm” hea õppematerjal koolidele. Raamatut saab kasutada mitmeski ainetunnis: on häid arutlusteemasid ja mõtlemapanevaid fakte, näiteks tõsiasi, et maailmas on umbes 72 miljonit last, kel pole paraku võimalust haridust omandada. Münti annab raamatule juurde see, et sõprade või perega võib proovida vahelduseks uusi mänge mängida. „Laste maailm” haarab nii suure kui ka väikese lugeja. Igav selle raamatuga juba ei hakka. Loo kirjutamisel oli abiks Moira Butterfieldi koduleht: moirabutterfield.co.uk/.

Laste maailm Moira Butterfield tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 64 lk kõva köide

Sidruni 1001 võimalust ILME RÄÄK raamatu toimetaja

S

ee praktiline raamat tutvustab sidruni ja teiste tsitruseliste väärt omadusi ja üllatab lugejat igal leheküljel mõne leidliku nipiga, kuidas hoolitseda tervise, hea enesetunde ja välimuse eest ning lüüa kodune majapidamine vannitoast köögini särama. Selgub, et aroomirikas, vitamiinirohke ja värskendav sidrun on lausa asendamatu ning raamat, kus kõik selle tarvitamise saladused on kirja pandud, teeb elu palju lihtsamaks! Saame teada, et sidrun on looduslik antiseptik, mis aitab hävitada viirusi, baktereid ja seeni, ning on kasutatav nii välispidiselt, näiteks vistrike vastu, aga ka seespidiselt, näiteks nohu või gripi korral. Suure antioksüdanti-

de ja C-vitamiini sisalduse tõttu on sidrun hea immuunsüsteemi ergutamiseks, talve tulekul aga suurepärane vahend haiguste ennetamiseks. Põhjalikult käsitletakse raamatus sidruni tarvitamist kogu organismi puhastamiseks, selle leevendavat toimet mitmesuguste tervisehäirete, näiteks põletike, akne, liigesevalu, iivelduse, halva hingeõhu, aga ka lihtsalt väsimuse korral ning selgitatakse, mismoodi sidrun aitab säilitada organismis happe-aluse tasakaalu ja normaalset veresuhkrutaset. Sidrun on tänu suurele antioksüdantide sisaldusele ka paljude ilutoodete koostises. Selles sisalduvad flavonoidid on ummistus-, turse- ja kortsudevastase ning noorendava toimega. Raamatus leidub rohkesti retsepte, soovitusi ja näpunäiteid sidruni kasutamiseks naha ja juuste eest hoolitsemiseks. Õpetatakse õigesti valmista-

ma sidrunivett ja sidruniteed ning antakse soovitusi nende igapäevase tarvitamise kohta. Põhjalikult tutvustatakse ka sidruni ja teiste tsitruseliste baasil valmistatavaid eeterlikke õlisid, võimalusi nende lisamiseks tervise- ja ilutoodetesse, koristus- ja puhastusvahenditesse ning toitudele põneva nüansi andmiseks. Palju nutikaid ja loodushoidlikke lahendusi pakub raamatu osa, mis käsitleb sidruni kasutamist koduses majapidamises. Näiteks leiab siit ideid sidruni baasil pihuste ja pastade valmistamiseks akende, peeglite, metallesemete, pliitide, seina- ja põrandaplaatide ning tööpindade puhastamiseks. Tuleb välja, et nii mõnestki jonnakast plekist saab jagu pooleks lõigatud sidruniga ja tuhmiks muutunud eseme või rõivatüki muudab justkui uueks vesi, millele on lisatud mõni tilk sidrunimahla.

Toiduretseptide valikust leiab lugeja muu hulgas marinaadid, kastmed, jogurtid, salatid, hõrgud magustoidud, küpsetised ja joogid. Viimastel lehekülgedel olev ammendav retseptide register ja sisujuht teeb raamatu kasutamise mugavaks – kõik retseptid ja põhilised teemad ning võtmesõnad on lehekülje numbri järgi kiiresti leitavad.

Sidrun. 1001 võimalust Alix Lefief-Delcourt tõlkinud Ulla Leevike 200 lk pehme köide

ilmunud Mina olen kunstnik Kertu Sillaste 32 lk, kõva köide

Raamat räägib lastele kunstist. Väheste sõnadega, kõnekate piltide kaudu selgitatakse hästi lihtsalt, mis on kunstiline mõtlemine ja kuidas kunsti tehakse, olgu siis tegemist nüüdiskunstniku ja -kunstiga või vanema aja meistri ja meistritööga. Kertu Sillaste autoriraamatud on pälvinud tähelepanu nii Eestis kui ka välismaal. „Tore, kui raamat innustaks lapsi midagi ise järele tegema, vallandaks nende loova alge,” on Kertu Sillaste soovinud. Raamat aitab avaneda igas lapses peituval loovusel.

Jõululood kõige pisematele Claire Bertholet, Mireille Saver tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 96 lk, kõva köide

Kuhu peitis maias koerake Karamell oma kommid? Kas jõuluvana märkab sel aastal hiirepere majakest? Kas rebasepoiss Rolfil õnnestub jõuluvanale kiri ära saata? Sellesse vahvate piltidega raamatusse on kogutud üheksa lugu, mis on kirjutatud nimelt pere kõige väiksematele. Armsad lood sobivad eriti hästi unejutuks jõuluajal, mil juhtuvad imed ja täituvad südamesoovid.

Mina loen ise. Muinasjutud tõlkinud Elina Volmer 88 lk, kõva köide

Seitse klassikalist muinasjuttu on kirja pandud trükitähtedes ning lihtsate lausetega. Tekst on jagatud paraja pikkusega lõikudeks, mis on jõukohased nii lugema õppijale kui ka lugemise harjutajale. Igal leheküljel on rõõmus ja värviküllane pilt, mis samuti aitab väiksel lugejal tekstiosadest terviklikku juttu kokku luua.

Loomariik. Avasta rohkem Camilla De La Bédoyére tõlkinud Olavi Teppan 48 lk, kõva köide

Klappide, voldikute, liikuvate ketaste ja läbipaistvate vahelehtedega teaberaamat annab hea ja süsteemse lühiülevaate erinevatest loomaliikidest ning nende kehaehitusest, liikumisest ja kommetest. Interaktiivne raamat pakub lähitutvust maakera elusloodusega. Saad teada palju uut ja põnevat meie planeedi imepäraste asukate kohta. Raamatu lõpul on viktoriiniküsimused loetud teksti kohta ja sõnastik põhiterminitega.

Uurin, küsin, avastan. Mänguline raamat uudishimulikule lugejale Pavla Hanàćkovà, Tereza Makovskà tõlkinud Kirke Volmer 18 lk, kõva köide

Miks on taevas sinine? Miks tulevad vihmaussid saju ajal maapinnale? Kui palju on inimesel luid? Kust tuleb tuul? Ja miks ...? Lastel on tohutul hulgal põnevaid küsimusi ning nutikal Jesperil leidub vastuseid paljudele neist. Raamatus on 80 küsimust ja vastust universumi, looduse, ilma ja inimkeha kohta. Klappide all on peidus lisainformatsiooni. Nii on raamatu lugemine ühtaegu lõbus ja arendav. Avastamisrõõmu jagub küllaga!


POSTIMEES KIRJASTUS Fašism. Hoiatus Madeleine Albright tõlkinud Matti Piirimaa 272 lk kõva köide

Demokraatia ja fašismi kokkupõrge kahekümnendal sajandil seadis kahtluse alla vabaduse võimalikkuse ja viis hauda miljonid inimesed. Võiks eeldada, et tänapäeval ei ole Hitleri ja Mussolini vaimsetele järglastele kohta – kuid maailmas toimuv näitab vastupidist. Fašism pole vaid mälestus Teisest maailmasõjast, vaid igapäevane oht rahule nüüdsel rahvusvahelisel poliitikamaastikul, hoiatab Madeleine Albright, Ameerika Ühendriikide 64. riigisekretär. Tema täheldused puudutavad riike, kus autoritaarsus demokraatiaga vägikaigast veab, olgu tegu näiteks Putini Venemaa, Erdoğani Türgi või Trumpi Ameerikaga. 1937. aastal Tšehhoslovakkias sündinud silmapaistva ühiskonnategelase sõnad põhinevad nii lapsepõlvekogemustel sõjajärgses Euroopas kui ka erakordsel diplomaadikarjääril. Neid ajendab mure, kuidas mitte korrata mineviku traagilisi vigu.

Eesti seltside 100 aastat Seltsid ühiskonnaelu edendajatena – külakogukonnast heaoluriigini Jüri Uljas 192 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Veel 1857. aastal puudus eesti keeles sõna „selts” selle praeguses tähenduses, puudusid traditsioonid, puudus ka kogemus. Tänapäevaks on seltsitegevusel olemas vägagi soliidne ajalugu ja loodav pilt on kirju. Teoses vaadeldakse seltside sünnilugu ka sajale aastale eelnenud sajal aastal. Kujunemisperioodi vaatlemine võimaldab paremini mõista omariikluse ajal juba väljakujunenud seltside tegevussuundade jätkamist ja arenguid. Baltisaksa ja vene seltsid, eestlaste muusika- ja kultuuriseltsid, põllumeeste seltsid, tuletõrjeseltsid, karskusseltsid, spordiseltsid, haridusseltsid, noorsoo- ja naisseltsid, teaduslikud seltsid ja üliõpilasorganisatsioonid – kogu kirev ülevaade on koos pildimaterjaliga mahutatud nende kaante vahele. Lugeja saab ülevaate seltside rollist meie kultuuri-ruumi ja oma riigi ülesehitamisel ning nende rollist taasiseseisvunud Eestis.

Eesti eluolu 100 aastat Petrooleumilambist nutitelefonini Lauri Vahtre, Anu Kannike 224 lk kõva köide EV 100 raamatusari

„Eesti eluolu 100 aastat” on raamat kõige igapäevasemast meie ümber. Raamat sellest, kuidas elati, mida söödi ja mida selga pandi. Raamatu autorid loodavad, et moodide, masinate, toitude ja ehitusmaterjalide tagant astub esile ka omaaegne inimene. See, millised olid tema mured ja rõõmud, igatsused, lootused ja miks mitte ka hirmud. See on Eesti ajalugu eesti kodus, tänaval, tööl ja pidupäeval. Loodetavasti aitab see mõista, miks me oleme täna sellised, nagu oleme, ja võib-olla äratada mõtteid, millised võiksime olla homme.

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

6

Kaisurebane Semu aitab näha südamega INGA TALVIS autor

K

ui elad maal, pead käsitöötalu ning peres on neli last, kass ja koer, siis võite isegi arvata, et lood on lausa igal pool. Tuleb need lihtsalt üles korjata ja kirja panna. Nii oli ka Semuga. Oli teine tükk aega meie õhtujuttude tegelane, kuni ühel päeval pani käed puusa ja ütles, et tahab päriselt olla. Ja siin ta nüüd ongi. Raamatus. Semu on kaisurebane, kes ilmub ühel heal päeval perekond Kahvli ukselävele, kohver kaasas, kana taskus. Pere pesamuna, kuueaastane Joonas, võtab Semu sõbraks ning loomulikult hakkab kohe juhtuma kõiksugu asju.

PILDID ELUST ENESEST Minu mõte oli luua raamat sellistele peredele, kus lastele ette loetakse. Kuni jutt jookseb, peab ka pildil olema palju, mõnusalt ja paeluvalt vaadata. Piltidele on lisatud trükitähtedes laused, kust laps saab lugemise ajal sõnu kaasa veerida. Semu-juttude pildimeistrina oli minu jaoks ainuõige Kadri Ilves. Kadri on õppinud Tartu Kunstikoolis ja Tartu Ülikoolis ning elab Peipsi ääres koos kahe koera, abikaasa ja kolme lapsega. Talle meeldib väga raamatuid lugeda. Ja joonistada meeldib ka kohe hirmsat moodi. Kõige toredam on need kaks kokku panna, seega ta päevad otsa muud ei teegi, kui lõbutseb ja joonistab raamatutesse pilte. Tema elu oleks justkui Semu-loost pärit. Kahvlite pereema Stiina on samuti raamatuillustraator. ABI PUNKTKIRJAS RAAMATUTELE Semu-raamatuga käis algusest saati koos idee, et see aitaks lisaks toredale

ILLUSTRATSIOON KADRI ILVES

ilmunud

WWW.POSTIMEESKIRJASTUS.EE

Semu oli autori peres tükk aega õhtujuttude tegelane, kuni teatas ühel päeval, et tahab päriselt olla.

lugemiselamusele veel midagi teha. Soovisin anda oma autoritasu mõnele projektile, mis aitaks maailma kas või sutsukegi muuta. Rõõmsamaks. Toredamaks. Suuremaks parimas mõttes. Millele täpselt, ei olnud selge, kuni kohtusin Tartu Emajõe Kooli direktori Kristel Metsaga. Emajõe kool õpetab nägemispuudega lapsi ning õpetajad teevad selleks palju tööd, tihti omaalgatuslikult, vabast ajast ning tasustamata, kuid südamega. Koolis peetakse ülioluliseks oskuseks punktkirja. Pimedale on punktkirja lugemine niisama eluline kui kirjaoskus tavameeltega inimesele. Lugemine teeb maailma igas mõttes avaramaks, vaid nii kõneleme üha paremat, rikkamat ja ilusamat eesti keelt. Lugemismaterjali on pimedatel lastel aga uskumatult vähe. Alustuseks on aabits ning hulk õpikuid, aga

selge on see, et lugemisarmastust füüsika- või ajalooõpiku abil ei loo. Emajõe koolil on suur puudus heast lastekirjandusest. Tallinnas on küll pimedate raamatukogu, aga sealt ei saa laenutada igaüks ning õppetöö seisukohalt on see koolile kauge. Niisiis „tõlgivad” kooli töötajad ise õpikuid, õppematerjale ja lastekirjandust punktkirja. Suurim kulu on failide loomine. See on aeganõudev, aga kui kord tehtud, saab raamatuid vajadusel juurde trükkida. Oskused ja vahendid on, aga ressursinappuse tõttu jäävad vaeslapse ossa lasteraamatud – selleks lihtsalt pole raha. Aga kuidas on võimalik, et mõni Eesti laps peab üles kasvama ilma Lindgreni, Kivirähu, Raua või teise armastatud autori tegelasteta? Semu kuulus liigikaaslane, SaintExupéry „Väikese printsi” rebane tuletab meile meelde: „Ainult südamega

näed hästi”. See on ka Tartu Emajõe kooli moto. Minu otsus tuli imelihtsalt. Semu-raamatuga saame nägemispuudega laste lugemaõppimisele tähelepanu tõmmata ning pimedatele lastele kättesaadavaks teha koguni kaks head kirjandusteost, kooli valikul Heiki Vilepilt ja Ellen Niidult. Iga raamatu ostja panustab sellesse ühe euro – nii on meil kõigil Semu kaudu võimalus südamega vaadata ja näha.

Semu kolib sisse Inga Talvis pildid joonistanud Kadri Ilves 40 lk kõva köide

Homo Deus’e ootel YUVAL NOAH HARARI autor

I

nimkond ärkab kolmanda aastatuhande koidikul üles, sirutab ihuliikmeid ja hõõrub silmi. Kusagil meeltes triivivad ähmased mälestused kohutavast painajast. „Seal oli mingi okastraat ja hiiglaslikud seenekujulised pilved. Vahet pole, see oli lihtsalt halb uni.” Inimkond läheb vannituppa, peseb nägu, uurib peeglist kortse, teeb seejärel tassi kohvi ja lööb lahti kalendermärkmiku. „Vaatame, mis meil täna päevakorras on.” Vastus sellele küsimusele oli tuhandete aastate vältel ikka üks ja sama. Kolm muutumatut probleemi hoidsid rakkes nii 20. sajandi Hiinas, keskaegses Indias kui ka vanas Egiptuses elanud inimesi. Nälg, surmavad nakkushaigused ja sõda on alati olnud nimekirja eesotsas. Inimesed on põlvest põlve palvetanud kõikvõimalike jumalate, inglite ja pühakute poole ning leiutanud tohutult tööriistu, institutsioone ja ühiskondlikke süsteeme, kuid ometi on neid näljahädade, epideemiate ning vägivalla tõttu miljonite kaupa surnud. Paljud mõtlejad

ja prohvetid järeldasid, et näljahäda, katk ja sõda peavad olema lahutamatu osa Jumala kosmilisest plaanist või meie ebatäiuslikust loomusest ning mitte miski peale maailma lõpu ei vabasta meid nende hädade küüsist.

KONTROLL NÄLJA, TAUDIDE JA SÕJA ÜLE Kuid kolmanda aastatuhande koidikul ärkab inimkond üles hämmastava teadmisega. Suur osa inimesi sellele küll ei mõtle, ent mõne viimase aastakümne jooksul on meil õnnestunud nälg, taudid ja sõda kontrolli alla saada. Loomulikult ei ole need probleemid täielikult lahendatud, kuid mõistetamatud ja kontrollimatud loodusjõud on muudetud kontrollitavateks probleemideks. Nendest pääsemiseks pole meil vaja palvetada ühegi jumala või pühaku poole. Me teame päris hästi, mida on vaja näljahäda, taudi ja sõja ärahoidmiseks teha ning tavaliselt see meil ka õnnestub. Tõsi, me peame endiselt kokku puutuma ka märkimisväärsete ebaõnnestumistega, kuid me ei kehita sellistes olukordades lihtsalt õlgu ega ütle: „Nojah, nii need asjad meie ebatäiuslikus maailmas kord juba on” või

„Jumala tahtmine sündigu.” Kui näljahäda, haiguspuhangud või sõda meie kontrolli alt väljuvad, tunneme pigem, et keegi on midagi tuksi keeranud, ning me kutsume kokku uurimiskomisjoni ja lubame, et järgmisel korral saame paremini hakkama. Ja see toimib. Selliseid õnnetusi juhtub tõepoolest üha vähem. Esimest korda ajaloos sureb rohkem inimesi liigsöömise ja vanaduse kui alatoitumuse ja nakkushaiguste tõttu. Omal tahtel läheb surma rohkem inimesi, kui sureb sõduri, terroristi või kurjategijate käe läbi kokku. 21. sajandil on rohkem inimesi surnud McDonald’sis õgimise kui põua, Ebola või al-Qaeda rünnaku tagajärjel.

MIDA TOOB INIMKONNALE TULEVIK? Seega kuigi presidentide, tegevjuhtide ja kindralite päevakava on endiselt täis majanduskriise ning sõjalisi konflikte, võib inimkond ajaloo kosmilisel skaalal siiski pilgu üles tõsta ja uusi horisonte otsima hakata. Kui meil õnnestub näljahäda, taudid ja sõda tõepoolest kontrolli alla saada, mis asetub siis nende asemel inimkonna päevakava etteotsa? Nii nagu tuletõrjujad

maailmas, kus pole tuld, peab inimkond 21. sajandil endale esitama senikuulmatu küsimuse, mida endaga peale hakata. Mis nõuab terves, majanduslikult heal järjel ja harmoonilises maailmas meie tähelepanu ning leidlikkust? Kui arvestada uute üüratute võimetega, mille annavad meile bio- ja infotehnoloogia, muutub see küsimus kaks korda pakilisemaks. Mida kogu selle võimsusega ette võtta? Artikkel põhineb raamatu „Homo Deus” sissejuhatusel. Autor kirjeldab raamatus 21. sajandi alguse maailma ning tutvustab seejärel oma nägemust, kuidas Homo sapiens vallutab maailma, annab maailmale tähenduse ja kaotab seejärel kontrolli.

Homo Deus Yuval Noah Harari tõlkinud Anu Põldsam 464 lk kõva köide


Nr 7 (122) 12. detsember 2018

Sankt-Peterburg: kolm sajandit tapvat kirge Jonathan Miles tõlkinud Matti Piirimaa 496 lk, kõva köide

Sankt-Peterburg, Peterburi, Petrograd, Leningrad – ükskõik, kuidas seda suurlinna on kutsutud, on ta alati kütkestanud paljusid. Tunnustatud briti kultuuriajaloolase Jonathan Milesi raamat võtab kokku meie lähima suurlinna 300-aastase ajaloo. Autor on kuivade faktide asemel keskendunud ajastut iseloomustavatele lugudele nii tsaariaja kui ka hilisema perioodi kohta ning juttu on nii kultuurist, poliitikast kui ka lihtrahva elust, raamat sisaldab rohkelt illustratsioone.

Vanaaja pulm Ants Hein kujundanud Andres Tali 424 lk, kõva köide ümbrispaber

Kunsti- ja arhitektuuriajaloolane Ants Hein on selle uurimustöö tarvis kogunud materjali juba aastakümneid ja saanud kokku mahuka uurimuse vanaaja pulmakommetest. Käesolevas raamatus on neid käsitletud 1550. aastast kuni 1870. aastate lõpuni. Autor laseb kõnelda allikail endil – neid on üle 120 –, tekstinäited on varustatud kommentaaridega ja ka mõningate nootidega. Pildimaterjal pärineb paarikümnest kollektsioonist.

Hirm Bob Woodward tõlkinud Jana Linnart kujundanud Villu Koskaru 364 lk, kõva köide

Washington Posti staažika ajakirjaniku Bob Woodwardi „Hirm” on seni kõige põhjalikum ülevaade Donald Trumpi elust Valges Majas. See on haarav ja murettekitav, mahlakate ja kohati uskumatute detailidega vürtsitatud jutustus põikpäise ja mitte kõige laiema silmaringiga mehe sattumisest suurriigi etteotsa, pidevatest konfliktidest ja võimuvõitlusest siseringis, alluvate vastuhakust ja tekkinud kahjude minimeerimisest.

Tšempionide eine Kurt Vonnegut tõlkinud Valda Raud kujundanud Asko Künnap 248 lk, kõva köide

Vananev kirjanik Kilgore Trout, üks Vonneguti lemmiktegelasi avastab oma õuduseks, et keegi Kesklääne autokaupmees võtab tema väljamõeldisi tõena. „Tšempionide eine” on tapvalt lustlik satiiriline lugu sõjast, seksist, rassismist, edust, poliitikast, Ameerika saastatusest ning meenutab lugejale, kuidas näha tõde.

Laulud lauldamatust Artur Alliksaar koostanud Margit Mõistlik kujundanud Angelika Schneider 344 lk, kõva köide

„Laulud lauldamatust” on armastatud luuletaja Artur Alliksaare loomingu mahukas, põhjaliku saatesõnaga valikkogu. Koostaja Margit Mõistliku sõnul püüab kogumik „ühendada Alliksaare luule tema eluga, sest lõpuks luuletab iga luuletaja oma elulugu, Alliksaare puhul ei saa aga elust väljaspool luulet üldse kõneleda. Ta oli tõeline ärklitoa ja katusekambrite poeet – kui teised elasid ja luuletasid ka, siis tema elas läbi oma luule”.

TÄNAPÄEV

Millal saab aeg vanaks ja halliks? SASH UUSJÄRV

M

arju Kõivupuu „Pärimusaabits lastele ja suurtele” on kätte võtnud ja täitnud ühe suure haigutava tühiku meie kultuuri vallas – pannud kirja põhilised pärimusega seotud terminid ja nähtused, mis kipuvad tänapäeval unustuse hõlma vajuma või on omandanud hoopis uue tähenduse.

tema elulugu ja sugulasigi, aga muist on jäänud võõraks.”

ILLUSTRATSIOON ENE AOMETS

ilmunud

WWW.TNP.EE

MILLAL OLI VANASTI? Autor kirjutab raamatu sissejuhatuses: „„Vanasti” on üks tore sõna – keegi ei tea, mis aeg see täpselt on. See on umbes samasugune sõna nagu „vanal hallil ajal”. Millal saab aeg vanaks ja muutub halliks? Kas see tähendab seda, et vanu aegu näeme nagu läbi hommikuse uduliniku või sumeda augustikuise õhtuhämaruse – kellegi või millegi piirjooned on aimatavad, kuulda on salapäraseid hääli… aga mis või kes seal täpselt peidus on, kes seda nii täpselt teab. Mina arvan, et „vanasti” on see aeg, millal mind veel ei olnud. See on see aeg, millest mulle on jutustanud need inimesed, kes on elanud enne mind. Või mille kohta ma olen tarkadest raamatutest palju lugenud. See mis kunagi oli, on tähtis mitmelt põhjusel. Meie ise tuleme minevikust – ikka öeldakse, et sul on vanaema silmad, isa iseloom või vaarema lokkis juuksed. Kõik need asjad, mis meil on, on saanud alguse kunagi ammu mõne nutika inimese mõttest või unistusest. Iga järgmine põlvkond on omalt poolt midagi juurde lisanud jut-

Kratti võib ka tänapäeval teha, ükskõik mis juhtub käepärast olema.

tudele, lauludele, muusikale. See kõik kokku on pärand, mille me oleme saanud eelläinud põlvedelt. Pärand meenutab mulle natuke mõnda vana mustvalget fotot, kus pildile on jäänud mingil põhjusel hästi palju inimesi. Näiteks on olnud pulmad või matused või kooli kokkutulek. Mõnda neist inimestest ma isegi tunnen, tean

UUED TÄHENDUSED JA VANAD Nagu pealkirigi ütleb, on raamat mõeldud nii väikestele kui ka suurtele ja imestada ei ole siin midagi. Alles vaevalt kuu tagasi pahandas mu ema, kes on seitsmekümne ligi, et ristsõnas küsiti sellist asja nagu viruskundra. Et tema pole sellisest asjast kuulnudki. Nii et pole imeks panna, kui asjad nagu hame ja Soome kelk, kudrused ja kört, simman ja krihvel ja mis kõik veel on inimestel hakanud meelest kaduma või siis hoopis uusi tähendusi omandama. „Pärandiaabits” püüab seda tühikut täita, ja teeb seda mõnusalt lustlikul kujul ja arusaadavas, koduses eesti keeles. Raamatus on pea sada märksõna, mis on jaotatud kaheksasse suuremasse alajaotusesse: taluelu, riided ja ehted, toidud, usund, pühad ja tähtpäevad, muusika, meie inimesed ja uuema aja asjad. Teos on rikkalikult illustreeritud joonistuste ja fotodega, mis pärinevad nii muuseumide arhiividest kui ka tänapäevast.

Pärandiaabits lastele ja suurtele Marju Kõivupuu illustreerinud Ene Aomets kujundanud Liis Karu 264 lk, kõva köide

Tuntud, kuid üllatav Langebraun PIA EHASALU Tallinna Linnamuuseumi teadusdirektor

N

ikolai Langebraun (1877– 1960) on kahtlemata kõige tuntum nimi Eesti portselani dekoreerimise ajaloos. 1920.– 1930. aastatel Tallinnas tegutsenud Langebrauni portselanitööstuses dekoreeritud esemeid leidub Eesti kodudes praegugi, need on leeri- või tähtpäevakinkidena osa perekonnaloost ning kandnud läbi nõukogude okupatsiooni aastate nn kuldse Eesti aja hõngu. Langebrauni portselan on kollektsionääride hulgas ihaldatud kogumisobjektiks muutunud. Tallinna Linnamuuseumi esimeses Tallinna Varamu sarjas ilmuvas raamatus tutvustab kunstiteadlane Anne Ruussaar Nikolai Langebrauni Portselani Dekoreerimise Tööstuse ajalugu ja toodangut. Langebrauni fenomen avaneb siin kogu vormi ja dekoori lummavas mitmekesisuses: alates kitšimaigulistest trükipiltidega taldrikutest ja suveniirideks mõeldud suvituslinnade vaadetega tassidest kuni professionaalsete kunstnike poolt käsimaalitehnikas rahvusornamendiga kaunistatud serviisideni. Mahukas kataloogiosa, milles on põhiliselt kasutatud Tallinna Linna-

FOTO: ERIK RIIKOJA, TALLINNA LINNAMUUSEUM

7

Laiemale avalikkusele pole ehk teada, et väikeste tiraažide jaoks tellis Langebraun kujundusi ka tuntud Eesti kunstnikelt. Adamson-Ericu kujundatud serviis „Koopaelanik” sai 1937. aastal Pariisi maailmanäitusel II auhinna.

muuseumi kollektsiooni ja Priidu Nõmme erakogus olevaid esemeid, annab ülevaate nii laiatarbekaubana dekoreeritud portselannõudest kui eksklusiivsetest autoritoodetest. Lisatud on ka Nikolai Langebrauni ettevõttes kasutatud põhimärkide ja erandlike markeerimisviiside kirjeldused koos piltidega. Portselani määrangutes on olulisel kohal märgistus, seetõttu leiab raamatust ka ülevaate Langebrauni ettevõttes kasutatud märkidest ning signeeringutest. Muuseumites on vaid väike osa Langebrauni poolt dekoreeritud ese-

metest, Tallinna Linnamuuseumi kogus on neid veidi üle 400. Ühe rikkalikuma Langebrauni kogu omanikuks on kollektsionäär Priidu Nõmm, kelle kodus leidub tuhandeid Langebrauni märki kandvaid nõusid. Käesolev kataloog võimaldab anda Nikolai Langebrauni toodangust, selle vormidest ja kaunistusviisidest senisest põhjalikuma ülevaate. Albumkataloog on sobiv kingitus kaugematelegi külalistele, sest tekstid on tõlgitud ka inglise keelde.

Langebraun. Oma ja võõras Nikolai Langebrauni portselan Anne Ruussaar kujundanud Andres Tali 216 lk, kõva köide eesti ja inglise keeles inglise keelde tõlkinud Tiina Randviir

ilmunud Minu armastuse lugu Tina Turner, Deborah Davis ja Dominik Wichmann tõlkinud Krista Eek kujundanud Inga Joala 296 lk, kõva köide

Tina Turner jutustab oma autobiograafias avameelselt kogu oma elust, kõigist katsumustest, võitlustest ja võitudest alates Tennessees Nutbushis veedetud lapsepõlvest , lauljakarjääri algusest, Ike Turnerist ning hiljem kohatud elukaaslasest. Viimastel aastatel on kuulsat lauljannat tabanud mitmed hädad, kuid siiski on ta suutnud elust ilu ja tähendust leida.

NummiPealt ja mujalt Aino Pervik illustreerinud Olga Pärn 80 lk, kõva köide värvitrükk

Lisaks mõni aeg tagasi ilmunud „Väikese veidra linna” raamatu juttudele on siin uusi lugusid NummiPealt, aga seekord ka mujalt. Veel leiab siit ka peotäie limerikke. Limerik on väike jabur luuletus, millele sobibki väga hästi nimeks just limerik. Nimi on pärit Iirimaalt, kus sellised luuletused pandi esimest korda kirja linnas nimega Limerick.

Surm valentinipäeval M. C. Beaton tõlkinud Mall Pöial kujundanud Villu Koskaru 264 lk, pehme köide

Šotimaa maakohtades levib kulutulena hämmastav uudis: mägismaa kuulsaim poissmees, politseiseersant Hamish Macbeth kavatseb lõpuks abielluda! Tema värskeimat konstaablit ja rõõska tulevast Josie McSweeni imetleb terve Lochdubh. Ehkki kohalikud peavad tütarlast väga heaks partiiks, on Hamishil tõsisemat sorti pulmaeelsed vaprusevärinad... Sest lõppude lõpuks tulevad need pulmad ju üldse ainult sellepärast, et naaberkülas tapeti üks kaunis naine.

Jenny Dahlgren Rebecca Lindebergi sarja 4. raamat Ketlin Priilinn kujundanud Liis Karu 286 lk poolpehme köide

Järve äärest leitakse surnuks pussitatud noor naine. Keegi ei näi temast puudust tundvat, ka ei leia politsei surnukeha juurest ühtegi dokumenti. Tüdruku taskus on vaid üks hõbedane medaljon, millele on graveeritud rootsipärane nimi: Jenny Dahlgren. Uurija Rebecca Lindeberg on sünnituspuhkusel, kuid ei suuda vastu panna soovile oma kolleege paeluva juhtumi lahendamisel aidata.

Kurikaelad ja aarded Katarina Mazetti tõlkinud Allar Sooneste kujundanud Frida Axiö 144 lk, kõva köide

Julia, Kimmu, George ja Alex on nõod. Nad tavatsevad veeta koolivaheaegu tädi Frida juures Rootsi saarestikus. Saarel leiavad nad käsitsi joonistatud kaardi, kuhu on märgitud mitu risti. Paistab, nagu see oleks tõeline aaretekaart! Aga kellele kaart kuulub ja mis aarded need sellised olla võivad? Ja mis salapärane vana kalapaat alatasa ümber saare tiirutab?


ilmunud Mis on globaalne ajalugu? Sebastian Conrad tõlkinud Olavi Teppan 259 lk, pehme köide

WWW.TLU.EE/KIRJASTUS

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

8

FOTO SHUTTERSTOCK

TALLINNA ÜLIKOOLI KIRJASTUS

Raamatus võetakse arutluse alla globaalne ajalugu kui 21. sajandile iseloomulik ajalookirjutuse suund, mis käib ühte sammu üha enam globaliseeruva maailmaga. Sõna „globaalne” viitab vaatenurgale, mis käsitab maailma lõimitud tervikuna ja vaatleb üksikküsimusi laiemal globaalsel foonil. Globaalne ajalugu on suuresti tekkinud vastukaaluks rahvuslikule ajaloole. Ajalooprotsesse ei peata riigipiirid ning selleks, et nüüdisajast aru saada, on vaja rahvusüleseid lähenemisi rohkem kui kunagi varem.

Linna asutamisest alates Kahekümne esimene raamat Titus Livius tõlkinud Maria-Kristiina Lotman ja Kai Tafenau 157 lk, pehme köide

Titus Livius on oma monumentaalteosega „Linna asutamisest alates” olnud läbi aegade hinnatumaid ja mõjukamaid Rooma ajalookirjanikke, kes püüdis jäädvustada Rooma ajalugu selle algusest peale, ent keda ühtaegu huvitas ka ajaloo eetiline külg ning eriti see, kuidas on kõrge moraal, distsipliin ja kasinus ühest väikesest hõimust teinud suure rahva. Liviuse teose 21. raamat alustab Hannibali sõjale pühendatud dekaadi, käsitledes sündmusi, mida loetakse seniajani üheks kõige eksistentsiaalsemaks ohuks Rooma riigile ning mis panid kaalule kogu õhtumaise kultuuriruumi tuleviku.

Kuidas teha sõnadega asju J. L. Austin tõlkinud Triin Kallas 227 lk, pehme köide

J. L. Austini mõjukas teos „Kuidas teha sõnadega asju” ei raputanud mitte üksnes filosoofiat ja keeleteadust, vaid ka kõiki kommunikatsiooniga seotud valdkondi, nt antropoloogiat, sotsioloogiat, kirjandusteadust, juurat, tehisintellekti, samuti teatrit ja lavakunsti. Raamat pani aluse kõnetegude teooriale, mis põhineb ideel, et igasugune keelekasutus sisaldab performatiivset aspekti: öelda tähendab teha. J. L. Austin (1911–1960) kuulus Oxfordi ülikooli moraalifilosoofia professorina nn tavakeelefilosoofide ringi, mis üritas käsitleda suuri filosoofilisi probleeme igapäevase keelekasutuse uurimise kaudu.

Noor-Eesti ja prantsuse vaim Kaia Sisask 180 lk, pehme köide

Kaia Sisaski monograafia vaatleb Noor-Eestit lähtuvalt kultuuriparadigmast, mille keskme 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul moodustas prantsuse kultuur. Prantsuse sajandilõpuvaimu võib iseloomustada üldmõistega „dekadentsikultuur”. See üliküpsuse ja allakäigu meeleolusid kultiveeriv vaimsus läbis kõiki sajandivahetuse kirjandusvoole, kuid oli eriti tugevalt esindatud tollases uues voolus, sümbolismis. Uurimus vaatlebki lähemalt, mida tegid nooreestlased selle üle-euroopalise kunstidiskursusega ja seda olukorras, kus nende eesmärk oli ühelt poolt rahvuskultuuri edendamine, teiselt poolt noore eesti kultuuri legitimeerimine rahvusüleses kirjandusruumis.

USA president Donald Trump esineb kõnega oma pooldajatele.

Populismist. Kainelt LEIF KALEV

O

leks raske leida praegusest sobivamat aega Jan-Werner Mülleri raamatu „Mis on populism?” eestikeelse tõlke ilmumiseks. Riigikogu valimise eelsetel kuudel üha hoogsamaks muutuv kampaania vajab kainestavaid ja analüütilisi taustatekste ning just seda raamat pakubki. Viimasel kümnendil on läänemaailmas esile kerkinud uus laine peavoolupoliitikale alternatiivseid jõude. Uusrahvuslased ja uusvasakpoolsed on esitanud väljakutse aastakümnetepikkusele uusliberaalsele konsensusele, mida on Euroopas toetanud kõik peavooluerakonnad. Uusi jõude iseloomustavad väga erilaadsed eesmärgid ja rõhuasetused, ent ühine on seniste eliitide ja poliitika kritiseerimine ning rahvale apelleerimine.

VÄRSKENDAV VÕI RISKANTNE? Populismi kui poliitikastrateegia keskmes on võimueliidi ja rahva vastandamine, lubadus pidada rahva tahet ülimuslikuks ning oma erakonda või lii-

kumist selle väljendajaks. Uusi poliitjõude on lihtne tervikuna populistideks sildistada, ent sel juhul jääb märkamata alternatiivide mitmekesisuses peituv positiivne potentsiaal. Osal jõududel ja ideedel on eeldusi lääneliku demokraatia värskendamiseks, teised kujutavad endast riske, ning mõlemat võib olla ka ühe poliitilise jõu sees korraga. Populismi võibki mõista ka positiivsemas võtmes, demokratiseeriva ja vabastava nähtusena. Ilma populismita võib demokraatiast kiiresti saada valikutevaene oligarhia, kus vaadatakse vaid seda, et siseringi käsi hästi käiks. Mõõdukal määral populismi võib pakkuda värskust ega lase võimukandjail liiga mugavaks minna. Teatud mõttes on see nagu maiustus või meelemürk, mis mõõdukal kasutamisel võib elu värvikamaks teha, ent liigkasutamisel on väga kahjulike tagajärgedega. Nii on populismist võimalik leida väga palju ja erisuguseid käsitlusi.

PIDEPUNKTID OHTLIKU POPULISMI SELGITAMISEKS Selgema arusaama kujundamine selles on üks Mülleri raamatu väärtusi.

Müller pakub meile pidepunktid demokraatia seisukohalt ohtliku populismi väljaselgitamiseks ja analüüsiks. Oht demokraatiale väljendub eeskätt pluralismivastasuses, teiste jõudude mitteaktsepteerimises ja püüdluses ainuvõimule. See on kvalitatiivselt teistsugune kui eliidi kritiseerimine või isegi maagiliste lahenduste pakkumine, mida populistid samuti teevad. Üksnes enda toetajate õigeks rahvaks pidamine ja teiste kujutamine paheliste, hukkamõistu ja karistust väärivatena on selge ohumärk. Nagu Müller välja toob, ei peaks Itaalias populismimuret tekitama mitte Viie Tähe Liikumise vaimse liidri Beppe Grillo kurtmine senise võimueliidi üle, vaid väide, et tema liikumine tahab (ja väärib) ei midagi vähemat kui sadat protsenti parlamendikohtadest, sest kõik konkurendid olevat korrumpeerunud ja ebamoraalsed. Selle loogika järgi oleks viimaks vaid Grillo toetajaskond see õige ja puhas Itaalia rahvas. Ent mis saab siis demokraatia võimest anda hääl erinevatele arusaamadele ja huvirühmadele? Autoritarismikiusatus tuleb eriti selgelt välja, kui populistlik erakond pää-

seb valitsema ja hakkab oma võimu kinnistamiseks riigiinstitutsioone ja reegleid ümber tegema. Itaalias pole me seda Viie Tähe Liikumise ja Põhjaliiga populistlikuks peetava valitsuse puhul vähemalt seni näinud. Küll sobib värvikaks näiteks laiemast maailmast praegune Venezuela. Mülleri raamat on esimene Tallinna Ülikooli kirjastuse „Bibliotheca Politica” raamatusarjas. Püüame sarja kaudu vahendada rahvusvahelist teadmust tänapäeva poliitika ja valitsemise väljakutsete mõtestamiseks. Loodetavasti aitab valdkonna kirjasõna laienemine aja jooksul kaasa teadmistaseme tõusule ja oskuslikumatele lahendustele Eesti elu edendamiseks.

Mis on populism? Jan-Werner Müller tõlkinud Triinu Pakk 176 lk sari „Bibliotheca Politica” raamat ilmub detsembri keskel

Ühiskond meedia mõjuväljas RAGNE KÕUTS-KLEMM

K

as hea lugeja teab, et keskmiselt on inimese meediapäeva pikkus praegusajal selgelt üle kümne tunni? Meediapäevaks arvestatakse kogu see aeg, mille inimene veedab koos mõne meediumiga, näiteks loeb internetiportaalist uudiseid, vaatab telerist või arvutist filmi, kuulab raadiost või internetist muusikat, suhtleb Messengeris sõpradega või jälgib Facebookis tuttavate postitusi. Me saame seda kõike kogu aeg teha, sest meil on taskus nutitelefonid ja meie liikumise keskkonnas saadab meid tark tehnoloogia.

Eesti inimese meediapäeva pikkus oli uuringufirma Kantar Emor andmetel 2016. aastal 11 tundi ja 17 minutit. See on keskmine. Aga see tähendab, et on palju inimesi, kelle meediapäev on palju pikem. Ja on muidugi ka neid, kellel see on mõnevõrra lühem. Igal juhul oleme üsna suure osa oma ärkveloleku ajast mitmesuguste meediumide mõjuväljas. Me kasutame neid, et oma elu lihtsamaks teha, aga nemad kasutavad ka meid, et meie vajadusi ette aimata ja meile meie vajadustele vastavaid teenuseid ette sööta. Andreas Heppi raamat „Meediakultuur. Meediastunud maailmade kultuur” räägibki sellest, mida on meedia

üha suurem maht meie igapäevas teinud meie elu ja ühiskonnaga. Sellist meediast küllastunud kultuurikeskkonda nimetab Hepp meediastunud ühiskonnaks. Hepp ei anna raamatus hinnanguid – ei kuuluta ette saabuvat pimeduseaega, mil inimene on allutatud tehnoloogiale, aga samuti ei pühitse ta inimkonna võimsat tulevikku. Hepp mõtiskleb ja arutleb. Ta viitab olulistele muutustele meie omavahelise suhtlemise mustrites ja kultuuris üldiselt. Hepp peab oluliseks, et toimunud muutusi põhjalikult uuritaks. Tema raamat esitab meediastumise kui kultuurifenomeni sotsiaalteadusliku analüüsi raamistiku, koondab teadmise tehtu kohta ja pakub aluse, kuidas

muutusi edasi uurida. Heppi raamatu ilmumine eesti keeles rõõmustab kindlasti neid, kellele pakuvad huvi meediaja kommunikatsiooniteooriad.

Meediakultuur Meediastunud maailmade kultuur Andreas Hepp tõlkinud Katrin Kaugver 302 lk, pehme köide sari „Bibliotheca Mediorum et Communicationis” raamat ilmub detsembri keskel


9

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

WWW.HELIOS.EE

ANNIKA REILJAN

E

esti keeles on ilmunud seni autoriteetseim filmilegendi Bruce Lee elulugu, mis valmis kümneaastase uurimustöö tulemusel. Raamat murrab müüte, mis seni on Bruce Leed ümbritsenud. Matthew Polly loob paljusid inspireerinud mehest laiahaardelise ja inimliku portree, mis näitab, et vastupidiselt levinud arvamusele oli Lee abitsioonikas näitleja, keda paelusid võitluskunstid, mitte kung fu guru, kes tegi juhtumisi paar filmi. Bruce Lee oli Hollywoodi esimene ja kõige kõrgemini tasustatud idamaalasest superstaar. Tema jälgedes tegid Hollywoodis karjääri teisedki võitluskunstide näitlejad, näiteks Jackie Chan ja Chuck Norris. Tema mõju kestab endiselt – 2013. aastal sai Leest esimene asiaadist kuulsus, kes jõudis Forbesi kõige rohkem teenivate surnud kuulsuste nimestikku (10. koht, 7 miljonit dollarit aastas).

FOTO RAAMATUST

Raamat, mis murrab müüte

Oma ägestumiste ja halva käitumise tõttu visati ta 16-aastaselt koolist välja. Bruce pagendati Ameerikasse, kus ta hakkas tööle nõudepesijana. Kuid Bruce tahtis midagi saavutada, millegagi silma paista ja muljet avaldada, mitte päevad läbi kraanikausi juures veeta.

HONGKONGI FILMITÖÖSTUSE LAPSSTAAR Näitlemisega tegeles Lee juba lapsena – Hongkongi filmitööstuse lapsstaarina osales ta rohkem kui kahekümnes filmis. Ka tema isa oli näitleja. Võib öelda, et tänu selle eest, et Bruce Leest sai Hollywoodi filmitööstuse staar, võlgneb ta oma väga keerukale iseloomule ja käitumisele. Ta oli juba lapsena äärmiselt aktiivne eipüsi-pudeliski-paigal tüüpi laps. Võõrastega oskas ta käituda veetlevalt, tähelepanelikult ja ülima viisakusega. Sõradega suhtlemisel oli ta ustav, kiindunud ja helde, kuid teda iseloomustas tohutu tujukus. „Vähe oli temast kiiremini ägestuvaid mehi,” ütleb raamatus tema naine Linda.

SPIRITUAALNE JA MÜSTILINE LEE Raamatuid lugeda armastas Lee juba lapsena, kuid Ameerikas kasvas tema huvi lugemise ja eriti filosoofia vastu veelgi. Spirituaalne ja müstiline tahk on Bruce Leega alati kaasas käinud. Ta mõtles endast kui tõde otsivast seiklejast, kes otsis filosoofiaraamatutest vastuseid. Tema kodune raamatukogu kasvas enam kui 2500 köiteni – lemmikute hulka kuulusid Platoni, Laozi, Carl Jungi, Alan Wattsi ja Jid-

ilmunud Joel Lindpere. Mina otsustan mänge! Joel Lindpere, Indrek Schwede 240 lk, kõva köide

„Bruce Lee lugu on huvitav lugemine: olles paljude edukate inimeste elulugusid lugenud, siis tooksin paralleeli eelkõige Arnold Schwarzeneggeriga. Mõlemal mehel oli väga selge visioon, kuhu nad soovisid oma elus jõuda, ja vaatamata selle vastuolulisusele omas ühiskonnas ja ajas, tegid nad kõik, et see ka realiseerida. Muidugi oli omamoodi huvitav teada saada Bruce Lee kujunemisest oma ala parimaks võitluskunstide meistriks: see on mees, kes lõi lapsepõlvefilmides toatäite kaupa mehi laiali. Lisaks sellele, et ta oli kõva löögiga, oli ta ka suur filosoofiahuviline – mis lükkab ümber müüdi, et kõik rusikakangelased on ilma peamise, peas asuva musklita. Hariv lugemine neile, kes tahavad elus teha rohkem kui lihtsalt mugavalt aega veeta!” Ott Kiivikas, Bruce Lee fänn ja suur elulugude lugeja.

Bruce Lee

du Krishnamurti teosed. Bruce Lee filosoofia võtab kokku fännide seas legendaarne tsitaat ühest teleintervjuust: „Tühjenda oma mõistus. Ole vormitu ja kujutu nagu vesi. Kui sa valad vee tassi, siis sellest saab tass, kalla vesi pudelisse ja sellest saab pudel, pane see teekannu ja sellest saab teekann. Vesi saab voolata, aga ka purustada. Ole vesi, mu sõber.”

LÄBIMURRE Filosoofiast võis ta rääkida tunde, kuid tema tõeline kirg oli kung fu ja tema suurim soov oli näidata ameeriklastele hiina kultuuri veetlust. Oli vaja läinud tohutut jonni, meelekindlust, visa tööd, annet, verd, terast, uhkeldamist, täiuslikkuseiha, veetlust, isikupärast mõjujõudu, kavalust, julmust ja mitmeid kapriise, kuid tänu kõigele sellele oli Bruce Lee surunud

helios

Hollywoodi filmitööstuses läbi filmi, mille kaudu me Bruce Leed siiani mäletame: „Draakon astub võitlusse” („Enter the Dragon”, 1973). Pärast paljusid tagasilööke oli temast lõpuks ometi saanud Hollywoodi filmi esimene asiaadist staar, kes muutis Lääne filmindust. Ta lõi täiesti uue žanri, kung fu filmi, mis õitseb senini.

Bruce Lee. Elu Matthew Polly tõlkinud Matti Piirimaa 624 lk kõva köide

Intrigeeriv vaade Eesti ühe parima jalgpalluri karjäärile tema enda pilgu läbi. Joel Lindpere lõpetas kaks aastat tagasi aktiivse mängijakarjääri. Ta on mees, kes esindas Eesti koondist 107 korda ning mängis oma karjääri tipul New Yorgis koos maailma tippudega, mees, kes tunneb ennast punasel vaibal sama hästi kui jalgpallimurul, mees, kelle väljaütlemistest võiks kokku panna väikse huumoriõpiku. Eesti klubist halva käitumise tõttu välja visatud Lindperet on peetud pikalt Eesti jalgpalli pahaks poisiks, nüüd saab ta rääkida oma loo väga edukast karjäärist Eestist väljaspool. Joel Lindpere oli muuhulgas esimene eestlane USA jalgpalli kõrgliigas. Ta valiti 2010. aastal staaride seast meeskonna aasta väärtuslikeimaks mängijaks ning kahel hooajal liiga All Stars meeskonda.

Lood poistest, kes julgesid erineda Ben Brooks tõlkinud Elina Adamson 208 lk, kõva köide

Siit leiad tõestisündinud lood hämmastavatest poistest, kes muutsid maailma draakoneid tapmata. Kaunis ja meeliülendav kogumik lugusid, mis on täis imelisi seiklusi. Sobib lugemiseks kõigile, kel jääb vajaka vaprusest, mida on tarvis, et kaaslaste survele vastu seista ja vastuvoolu ujuda. See on hariv ja lõbus lugemine, mis ühtlasi julgustab ja inspireerib. Tegemist on 100 erakordse looga meestest, kes on rikkunud reegleid ja muutnud maailma omal moel... Frank Ocean, Salvador Dalí, Rimbaud, Beethoven, Barack Obama... Juba noorest peast hakatakse poistest vormima mehi stereotüüpse mehelikkuse kuvandiga – võib ka teisiti.

KGB ja selle lugu aastal 1991

V

ene ajakirjanik Leonid Mletšin (sündinud 1957) on ajaloohuvilisele eesti lugejale hästituntud autor. Varasemal ajal on meil ilmunud tema teosed NSV Liidu riikliku julgeolekukomitee (KGB) esimeestest ning välisministritest, elulooraamatud Lenini, Brežnevi ja Andropovi kohta. Tuleb rõhutada, et Mletšin ise end ajaloolaseks ei pea – pigem ütleb, et lihtsalt armastab ajalugu.

IMPEERIUMI VIIMANE AASTA Nüüd on ta käsile võtnud Nõukogude riigi viimase aasta, NSV Liidu lagunemisega seonduvad sündmused ja uue Venemaa esimesed kuud. Keerulist ja ülimalt põnevat perioodi kirjeldatakse läbi KGB ja selle Venemaa järglasasutuse vaatenurga. Autor rõhutab – mitte ainult augustiputš, vaid ka palju muud, mis juhtus 1991. aastal, kätkeb endas ikka veel suurt hulka saladusi ja mõistatusi. Põhisündmuste areng kulges vaid viis kuud, alates augusti algusest 1991 kuni detsembri lõpupäevadeni. Lühikesse ajavahemikku mahtus hulk dra-

ne, kus augustiputši eel töötas vaid pisut enam kui paarkümmend töötajat, ning selle asutuse esimesed kuud. Raamatu pealkiri on kindlasti pretensioonikas. Praeguseks ajaks on vene keeles ilmunud KGB kohta ilmselt mitu riiulimeetrit mitmesugust kirjavara. Mletšin on kokku kirjutanud need lõigud, mis lähevad kokku tema raamatu kahe põhiliiniga. Vene keelt valdavale ja KGB ajaloost huvitatud lugeja jaoks vaevalt selles ülevaates on midagi uut. Tõsi, autor on raamatu tarbeks teinud isikuintervjuud mõne Venemaa KGB kunagise juhtiva tegelasega.

FOTO RAAMATUST

KÜLLO ARJAKAS

KGB esimees Viktor Ivanenko.

maatilisi sündmusi, mille kulminatsioon algas 19. augusti varahommikul. Kui riik ärkas, saadi teada, et NSV Liidu president Mihhail Gorbatšov on ootamatult tervislikel põhjustel ametist tagasi astunud ja riiki juhib riikliku erakorralise olukorra komitee. Autor keskendub KGB tippjuhtkonna tegevusele: riigipöörde ettevalmistamine ja läbiviimine ning millised arengud toimusid KGB-s pärast augustiputši läbikukkumist. Teiseks tegevusliiniks on Venemaa KGB loomi-

PÕNEVAD OLUSTIKUDETAILID Nagu ikka, leiab sellistest käsitlustest mõningaid huvipakkuvaid olustikulisi detaile. Näiteks KGB viimane esimees Vladimir Krjutškov hämmastas ümbritsevaid oma tervise eest hoolitsemisega. Igal hommikul tõusis ta veerand tundi enne kella kuut, ükskõik kui hilja ta ka ei oleks magama läinud, ja võimles õues tund aega, iga ilmaga. Puhkuse võttis välja talvel, kuna jumaldas murdmaasuusatamist. Käis sageli basseinis ujumas. Jõi vähe,

eelistas viskit ja õlut. Riigipöördekatse ebaõnnestumise järel otsis uurimisgrupp tema korterist märkmikke. KGB pealiku abikaasa selgitas, et mees sai hakkama ilma märkmikuta, teades peast kõiki ees- ja perekonnanimesid ning telefoninumbreid. Tal ei olnud arvutit vaja. Siseminister Boris Pugo sai riigipöörde ettevalmistamisest teada alles pühapäeval, 18. augusti õhtul. Temagi puhkas augustis Krimmis. Pugo lendas Moskvasse samal hommikul, plaaniga külastada järgnevalt oma sugulasi Riias. Vandenõulased helistasid talle suvilasse pealelõunal. Pugo minia teinud ettepaneku, et võtab telefonitoru ja ütleb, et Boriss Karlovitši pole siin. Pugo naeratanud ja võttis ikkagi ise kõne vastu. Rääkinud Krjutškoviga, ütles Pugo oma lähedastele, et Mägi-Karabahhis puhkes kodusõda ja tema peab naasma tööpostile. Muidugi, juhtivatele vandenõulastele oli Pugo meelsus hästi teada ja temas nad ei kahelnud. Autor on teinud intervjuu sel ajal Vene Föderatsiooni KGB-d juhtinud kindral Viktor Ivanenkoga, kes arreteeris riigipöördekatse läbikukkumise järel Moskvas Vnukovo-2 lennuväljal

Krjutškovi ja kaitseminister Dmitri Jazovi. Venemaa peaprokurör Stepankov oli 21. augusti hilisõhtul välja kirjutanud orderid Krjutškovi, Jazovi ja teiste riikliku erakorralise olukorra komitee liikmete vahistamiseks. Mletšini raamatu järgi küsis peaprokurör teel lennuväljale kartliku häälega kindral Ivanenkolt: „Kuule, kas meid endid seal ei arreteerita?” Ivanenko kohmas lühidalt vastu: „Vaatame.” Valitsuse lennuvälja turvateenistuses olid sel ööl NSV Liidu KGB 9. valitsuse ohvitserid. Valitsuse ülema asetäitja, kindralmajor Tužilkin läks esimesena Ivanenko juurde: „Viktor Valentinovitš, oleme valmis täitma iga teie korraldust.” Mletšin nendib lühidalt: nad said juba aru, kust tuul puhub.

KGB kirjutamata ajalugu Leonid Mletšin tõlkinud Vladimir Redpap 426 lk kõva köide


HEA LUGU Ikkagi inimene Vigala Sassi elu ja surm Sirje Presnal 312 lk, kõva köide

Vigala Sassi iseloomustamiseks on tuhandeid võimalusi. Nad kõik võivad olla õiged. Kuid saab ka lühidalt kokku võtta: Vigala Sass oli haruldane kombinatsioon kaasa saadud ning väljaarendatud ülitundlikkusest, määratust töövõimest, tahte- ja sihikindlusest ning kompromissitust aususest. Just need omadused tegid kesiste edueeldustega lastekodupoisist Suure Teadmamehe.

Roomaja Romaan armastusest Peep Ehasalu 200 lk, kõva köide

„Roomaja. Romaan armastusest” on lõbus ja samas nukker lugu, kus rahvuslik identiteet, rändrahnud ja kuulus siil kohtuvad kõige absurdsema ja liigutavama protestiaktsiooniga, mis Eesti ilukirjanduses nähtud. Muhedatest metafooridest küllastunud „Roomaja” haarab Eesti lähiminevikuga tuttava lugeja hetkega endasse. Raske on käest panna romaani, kus omavahel põimuvad liinid viivad uskumatu ja nutika lahenduseni.

Kirjutamisest Mälestusteraamat ametioskustest Stephen King tõlkinud Jüri Kolk 304 lk, pehme köide

Raamat algab lummava ülevaatega Kingi lapsepõlvest ja jutustab tema ebaharilikult varajasest pühendumisest kirjutamisele. Stephen King juhatab lugeja läbi kirjaniku kunsti ja elu olemuslike aspektide, pakkudes praktilisi ja inspireerivaid nõuandeid kõige jaoks alates süžeest ja tegelase arendamisest kuni tööharjumusteni. Suurepäraselt struktureeritud, sõbralikku ja inspireerivat raamatut „Kirjutamisest” on nimetatud kõigi aegade parimaks kirjutamisest rääkivaks raamatuks.

Fifi jälgedes Minu seiklused metsikute šimpanside seas John Crocker tõlkinud Piret Orav 312 lk, kõva köide

Kui tulevasele perearstile John Crockerile tehti ettepanek liituda Jane Goodalli šimpanside uurimise töörühmaga Tansaanias, ei kõhelnud ta hetkegi. Põnev inimkäitumise arengu ja tugevate peresidemete tähtsuse üle arutlev raamat heidab valgust inimeseks olemisele ja on ühtlasi tänukummardus silmapaistvale teadlasele Jane Goodallile.

Kuningas, emand, poiss Vladimir Nabokov tõlkinud Kersti Unt 288 lk, pehme köide sari „Maailm loeb”

„Kõigist minu romaanidest on see ere elukas rõõmsameelseim,” kirjutas Nabokov „Kuninga, emanda ja poisi” kohta. Koomiline, sensuaalne ja intellektuaalne teos toob lugejate ette oidipusliku armukolmnurga. Tragikomöödia tegelased on rikas ärimees Dreyer, tema meelas ja rahaahne abikaasa Martha ning noor kogenematu nõbu Franz. Kolmik kohtub juhuslikult Berliini rongis, sealt kihutatakse täiskiirusel ja järske käänakuid tehes nii ootamatu lõpplahenduse poole, nagu ainult Nabokov välja mõelda oskab.

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

Mitmekihiline Tartu ENRIKO TALVISTU

T

artu on mitmekihiline linn nagu sibul. Selle südamik on mäda nagu sibulatel kevadeks ikka, sest allikais esmamainitud Eesti linna ajaloo esimesest poolest on alles väga vähe tunnismärke. Sibula välised kihid on aga veel kuivad ja säravad. Tartu väliste kihtide all mõtlen selles võrdluses ülikooli taasavamise järel uuesti kerkinud 19. ja 20. sajandi linna. Lisaks ülikoolile eristasid Tartut tavalistest laadalinnadest 20. sajandi alguses tekkinud ulatuslikud puidust eeslinnad ja sealne elulaad, mis ulatub kohati tänapäeva välja. Kaasaegse keskkonnasäästliku linna võtmemärkideks on Tartus lisaks klassitsistlikule kesklinnale kujunenud just kunagised puitagulid Karlovas, Supilinnas, Ülejõel ja mujalgi. Julgen öelda, et need puitasumid on omapärased ka kogu Euroopa arhitektuuri ulatuses.

MIS ON PLANGU TAGA HOOVIS? Raamatu „Tartu tagahoovid” üks tõukeallikas oli rahvakirjanik Oskar Lutsu jutustus „Tagahoovis” (ilm 1933). Vaimukate dialoogide ja eheda elu-olu kirjelduse pärast väärib see tänapäevalgi ülelugemist nagu enamik Lutsu jutustusi. Näiteks Andrus Kivirähile on „Kevade” tüvitekstina ju ammendamatu allikas. Tagahoov on Tartus praegugi olemas, aga samas ka kadumas ja pidevalt muutumas. Kirjutades mõtlesin eelkõike tartlastele, aga ka teistele, keda huvitavad elutingimuste muutused. Eks Tallinna Kalamaja ja Pärnu agulite kortermajade juurest on samuti kadunud või kadumas pesuköögid, puukuurid, aiad, sarad ja tarad, mis jutustavad agulis elanud inimeste elulistest vajadustest. Raamatu pildid tegi fotograaf Ove Maidla sel kevadel ja suvel. Püüdsime koos hoove üle vaadates jäädvustada Tartu poeetilist tagahoovimaailma. Küll ta nägi alles minuga vaeva! Raamatusse jõudnu pole ju täielik ülevaade, alatasa jõudsin otsusele, et ära se-

FOTO OVE MAIDLA

ilmunud

WWW.HEALUGU.EE

V

ilmunud Teedu ja Peedu imepärased jõulud Aino Havukainen ja Sami Toivonen tõlkinud Hille Lagerspetz 32 lk, kõva köide

Veera on kutsunud Teedu ja Peedu enda juurde toredat jõuluõhtut veetma. Kõik hakkab aga kohe alguses kiiva kiskuma, sest poisid lähevad VALESSE MAJJA! Veerat ei ole kuskil näha, aga poisid ei jää kukalt kratsima. Nad otsustavad Veera peret rõõmustada ja muretseda toanurka kõige värskema, lõhnavama ja tihedahabemelisema jõuluvana, mis linnas leida on. Ei muud kui hüatsindid ahju, kaneel kaenla alla ja pühitsema imepäraseid jõulupühi Teedu ja Peedu seltsis!

Mütside sõda Kärt Hellerma 210 lk, kõva köide

Aadressil Vambola 1 on üks paremini hoitud pesuköök-hoovimaja-puukuurkaev lahendusi Tartus.

da hoonet ikka pildista, kõik nagunii raamatusse ei mahu. Seega on mõtteliste jalutuskäikude kaupa fotodele jäädvustatud valik pigem emotsionaalne, et veenda sellega huvilisi ise veel säilinud hoove ja aedu avastama ning ka uurima, mida uut on sinna vana asemele tulnud. Ajaloolase ja endise museoloogina julgen kinnitada, et juba paarikümne aasta pärast on osa nüüd ülesvõetust kadunud ning vähene vaatamisväärne peegeldab seda, et mis meil kõik oli.

MÄLESTUSED TASUB KIRJA PANNA Omaette lugu on tekstiga, mis keskendub sellele, kuidas linnaline elukeskkond Tartus tekkis ja arenes. Paljusid lugejaid võib üllatada kunagine elukorraldus nende koduhoovis. Isegi avastasin, et mu poisipõlve mälestused 1960ndatest on tegelikult juba sügav ajalugu ja kui mina selleaegset olustikku ei kirjelda, kes siis veel. Rääkimata siis 100 või 120 aasta taguste olude kirjeldusest, mis muutuvad aja möödudes ju järjest põnevamaks. Nõnda tasub kõigil lugejatel näiteks Eesti Rahva Muuseumi jaoks omagi mälestused kirja panna, olete ka oodatud mulle vastu vaidlema ja oma tõde läbi suruma.

Veidi enam kui sada aastat tagasi oli suurem osa Tartust just maalt linna tulnud rahva väga lihtne elupaik. Lugedes saate teada, kuidas kulges kogu toonase tagahoovinduse muutumine urbanistlikuks tehnovõrgustikega varustatud elukeskkonnaks. Alati tasub meeles pidada, kust tuleb puhas vesi, kust tuleb elekter ja miks ka mitte ... kuhu kaob tolm. Raamatut võib võtta ka kui mõttelist jätku meie mullusele ühistööle „Tartu mustrid”, kus tutvustasime Ove Maidlaga sõnas ja pildis Tartu huvitavamaid aknaid ja uksi. Puitelamute arhitektuuri asemel vaatame nüüd hoopis plangu taha hoovidesse. Raamatu ilmumist toetas Tartu linn. Kirjastuse Hea lugu kaudu oleks tore lugejailt teada saada, kas on veel Tartuga seotud teemasid, mida tasuks samas laadis käsitleda.

Tartu tagahoovid Enriko Talvistu fotod Ove Maidla 216 lk kõva köide

iseseisvalt (taas)avastada. Samas toetab õhtuõpik kooliprogrammi ja püüab katta tähtsama osa koolikeemia valdkondadest, et raamat oleks kasutatav paralleelselt kooliõpikuga. Iga tähtsama keskkooli keemia õppekavas mainitud teema ning mõiste kohta leiab siit erinevaid seletusi, aga ka ajalugu, huvitavaid fakte ja rakendusi. Autori sõber Vahur Kersna kirjutas „Keemia õhtuõpiku” tagakaane tarvis nii: „Tunnen selle raamatu autorit juba 40 aastat ja hoiatan kõiki, kes seda lugeda kavatsevad – Jüril on kombeks tegelikkust enda ümber pidevalt deformeerida. Paisutada, väänata, värvida, lisada maitset ja hoogu asjadele, mida ta teeb või räägib. Ja siis pii-

Pilveäppi kasutavad kilplased, jalgpalli mängivad kirjavahemärgid ja sõdivad mütsid on vaid mõned tegelased selles fantaasiarikkas raamatus. Mütoloogilist ainestikku tänapäevaste oludega oskuslikult ühendav autor usub, et noortel lugejatel ei jää märkamata muinasjuttudesse põimitud tõsielulised teemad.

Hiir olgu siit kadunud Jane Patience tõlkinud Tiit Heidmets 24 lk, kõva köide

Vikerkaareküla päkapikud on rõõmsameelne toimekas rahvas. Külas juhtub alatasa põnevaid asju ja keegi ei tunne igavust. Raamat jutustab loo sellest, kuidas Pille Sarvepuhuja väike sõber hiir Siiru teeb kodus pahandust ja Pille ema ei luba Siirut enam lemmikloomana pidada. Pille otsustab seepeale koos Siiruga kodunt põgeneda. Südamlik lugu imekaunite piltidega nii suurtele kui väikestele muinasjutumaiatele lugejatele. Varem on Vikerkaareküla lugude sarjas ilmunud „Savipoti-Tobi soovikaev”, „Karvajala tore mõte”, „Imeline Kessevelon” ja „Käik vanaema Mürrmürri juurde”

Kui ma ükskord suureks saan Quentin Gréban tõlkinud Ave Põlenik 24 lk, kõva köide

Neile, kes koolitunnist poppi tegid iis aastat pärast legendaarse „Matemaatika õhtuõpiku” ilmumist on meil ette näidata uus liige pesakonnas: „Keemia õhtuõpik”. See raamat on nii neile, kes koolitunnist poppi tegid, kui ka neile, kes sealräägitu on unustanud või tahavad lihtsalt mõnest asjast rohkem teada saada. Keemiadoktor Jüri Liiv räägib hoogsalt ja humoorikalt, kuidas keemia alguse sai, millised ained on olemas, kuidas nad omavahel reageerivad ja milleks neid kasutatakse. Lähemalt käsitletakse keemia elulisi aspekte: toitumist, aineringet, igapäevaelus levinud materjalide omadusi. See ei ole klassikaline kooliõpik, pigem teejuht sellele, kes soovib keemiat

10

luda oma paksude prilliklaaside tagant varjamatu uudishimuga, et kas käib pauk või kas auditoorium ikka hammustab mängu läbi. Kuivust, igavust ja hallust on selle raamatu autorile raske ette heita. Sestap ka raamatule.”

Keemia õhtuõpik Jüri Liiv 256 lk pehme köide

Koolis küsib õpetaja igalt lapselt, kelleks ta suurena saada tahab. Arst, politseinik, detektiiv – paljudel lastel on juba unistuste amet. Ainult Mia ei suuda veel otsustada.

Salaprintsess Connie Glynn tõlkinud Hels Hinrikson 384 lk, pehme köide sari „Rosewoodi kroonikad”

Lottie Pumpkin on tavaline tüdruk, kes üle kõige soovib olla printsess. Tänu stipendiumile pääseb ta õppima kuulsasse ja suursugusesse Rosewood Halli. Ellie Wolf on Maradova kuningriigi printsess, kes üle kõige soovib olla tavaline tüdruk. Ka tema läheb Rosewoodi, eelkõige selleks, et saada eemale tüütust kuninglikust keskkonnast. Pärast eksitusi ja kokkusattumusi tuleb neil kahel, saatuse tahtel toakaaslasteks määratud teismelisel mõte oma identiteedid ära vahetada.


11

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

WWW.HEALUGU.EE

Helge sähvatus 1970. aasta jõululaupäevast

H

olger Kaintsi „Jõululaupäev” on täpne ja detailitruu kirjeldus 13-aastase poisi jõululaupäevast 1970. aastal Nõmmel. Tundlikus stiilis lühiromaan kirjeldab hellalt ja liigutavalt ühe pere kolme eri põlvkonna esindaja jõulukombeid ajal, mil kiriklike pühade perekeskiski tähistamine ebameeldivat tähelepanu võis tõmmata. Riided, jõuluroad, toidunõud, ühistransport, ravimid – kogu olustik on Kaintsil viimsete üksikasjadeni üle kontrollitud ja paigas.

See raamat on kirjutatud klassikalises „Üks päev ...”-žanris. Kas selline detailsus ei osutu žanrile koormavaks? Või annavad need pigem hea raami sellele, mis on ühes päevas muutuvat?

Säärased raamid kõigepealt distsiplineerivad autorit. Varem sündinut saab alati tagasivaadetena kaasata, aga liigset lobisemist see piirab. Ühte päeva kontsentreeritakse rohkem kui seal iseenesest on. Mis detailsusse puutub, siis püüdsin asja mõistlikes piirides hoida. Eks lugejad ütlevad, kuidas välja tuli.

Kirjastuse küsimustele vastab

Tundub, et hindate oma lapsepõlve ja olustikku õnnelikuks. Kas mäletate seda 1970. aasta päeva päriselt õnnelikuna?

HOLGER KAINTS Miks toimub tegevus raamatus nimelt aastal 1970?

Väga lihtsal põhjusel: leidsin, et mul on ehk lihtsam kirjutada, kui üks loo kolmest tegelasest on samal aastal sama vana, kui olin mina. Kui oluline on teile detailitäpsus? Tundub, et olustiku kirjeldamises pole väikseimatki viga?

Väikestest vigadest ei pääse iialgi. Aga mulle on aasta-aastalt järjest enam huvi pakkunud eri ajastustesse süüvida. Nii siingi. Ja kui kirjutad sellest, mis endale huvi pakub, siis ehk tuleb tulemus ka etem välja.

ainult siis, kui pühad langesid puhkepäevadele. Kas jõulud säilitasid oma tähenduse toona Nõukogude aja lõpuni? Raamatu sündmuste ajal oli selleni veel 20 aastat.

Kui tuli võimalus vaadata Soome televiisorit, olid jõulud veel rohkem jõulude moodi. Muide, 1980. aastatel olid jõulud Soomes veel nii suured pühad, et õhtuses kavas puudusid uudised ja Mainos-TV ei näidanud reklaami. Vanaema keelekasutus on romaanis selgelt eristuv. Mis on selle taust?

Tore, et seda on tähele pandud. Tegemist pole mitte ainult kodumurde riismetega (Tori kihelkonnast), vaid ka Pärnus elatud elu vältel lisandunuga. Usun, et olen oma vanaema idiolekti suutnud suures osas taastada.

Õnnetunne sõltub muu hulgas eelhoiakutest. Minu jõululaupäevad (aga ka sünnipäevad jm) olid küll õnnelikud, sest nii mina ise kui teised lähedased tegid selleks kõik, ja ma ise tahtsin samuti, et see nii oleks. Saatus hoidis ka haigused ja muu vältimatu neil päevil eemal.

Jõululaupäev. Nõmme 1970

Kas sellele aastale eelnenud ja järgnenud jõulud olid teistsugused?

Holger Kaints 112 lk kõva köide

Mu lapsepõlve jõulud olid kõik laias laastus ühesugused. Eks raamatuteksti on koondatud detaile mitmetest jõuludest, see on ju ikkagi ilukirjanduslik teos. Natuke teistmoodi oli ehk

HEA LUGU

ilmunud Südamete murdumise maja

Tormpuudlane Elo Selirand 240 lk kõva köide

Ene Hion 416 lk kõva köide

Poolkuuöö

Tormpuudlane tähendab korraga ägedat, järsku iseloomu, tormina möllavat loodusjõudu, mida ei õnnestu teistel vaigistada, ning omamoodi, kiiksuga olemist, mis normidega ei kohane. Üle sajandi kulgevas loos seob inimesi veres edasikanduv „tormpuudlus”. Tunded, mis on olnud kunagi õhus, ei kao, vaid elavad teises ajas ja ruumis, saatjaks soov, et järgmisel põlvkonnal oleks kergem. Vahel sõltub kõik minevikust, aga mis siis, kui sa seda ei mäletagi – nagu peategelane Kaaren, keda saadab needus ja õnn unustada olnu.

Anneli Tõevere 80 lk pehme köide

Minu ministeeriumid

Vana Raadiomaja on raamatu kangelane, tegelased on raadiomaja rahvas – eesti kultuuri-, tehnikaja propagandategelased. Selles majas jagavad need, kes on olnud Raadiomaja hingekirjas, mida nad seal on kogenud: vapustusi, murdumisi, kordaminekuid, kaastunnet, halastamatust. Neid, raamatu tegelasi, puudutab isiklikult see, kuidas põntsuvad vana Raadiomaja põrandad …

Anneli Tõevere (snd 1970) teine luulekogu „Poolkuuöö” koosneb neljast tsüklist. Doris Kareva sõnul mõjuvad Anneli luuletused hästi tempereeritud tervikuna. Anneli metafooririkas luule on helge ja aktiivse eluhoiakuga. Seda just selle piirini, et luule veenvus ei kannata. Looduse suurde perekonda kuulumine on temale enesestmõistetav, otsekui midagi algset ja antut, mis ei sega luuletajat ometi olemast samast algest pidevalt inspireeritud.

Marko Pomerants 296 lk pehme köide

Raamatu kohta ütleb autor nii: „Siit leiate minu isiklikul kogemusel põhineva kontseptsiooni ministriametiga seonduvast. Kirjutasin ilustamata, enda meelest huvitavalt, rõõmsameelselt, teistegi kogemusi kasutades. Raamatu lugemise eeldus pole ministriks saamise soov – piisab huvist Eesti poliitilise elu vastu. Isegi selle puudumine ei sega. Raamatu sabas on ainus seni ilmunud täielik ja eeldatavasti veatu nimekiri Eesti Vabariigis ametis olnud ministritest.” Raamatu väljaandmist toetas Riigikantselei.

WWW.EKSA.EE

ARNO OJA

S

ee on Rein Veidemanni esimene teos, mida autor otsesõnu romaanina määratleb. „Lastekodu” (2003) oli memorandum (ehkki seda märgukirjana kusagile ei esitatud), „Tund enne igavikku” (2012) draamasarnase ülesehitusega „romaan kolmes vaatuses”. Koos nüüdse „Piimaringiga” moodustavad eelnimetatud kokku 900-leheküljelise ajastu- ja isikutriloogia ühistiitliga „Wiik”. Niisugune on teoste tugevalt autobiograafiliste sugemetega peategelase perekonnanimi. Eksituste vältimiseks lisagem, et tunnustatud Soome keeleteadlane Kalevi Wiik (kes korraks ka „Piimaringi” tegevusse sekkub) oli üksnes tema nimekaim. Oma ristinime Andreas sai mees vene õigeusu suurima pühaku järgi. Triloogia sündmustik algab kunagisest „vaeste patuste alevist”, täpsemini Rääma lastekodust Pärnu Ülejõel, ja keerleb edaspidi nii või teisiti Pärnu ümber, pidamata ometi kronoloogilist järge. Autor reastab oma mälupilte kujundeiks pealtnäha suvaliselt, tehes pikki ajalisi ette- ja tagasihüppeid. Ka köidete ilmumisjärjekord ei ole kronoloogiline – Andreas Wiik käib ära põhikoolis ja Tartu ülikoolis, on tund enne igavikku samas kirjandusprofessorgi ning alles siis jõuab oma keskkoolijärgsele piimaringile Pärnu ümber. Siiski ei teki autori mõttepildis tühikuid ja mis tarvis, see jõuab ka lugejani. Kui mitte

FOTO PEETER LANGOVITS

Pikk malepartii iseendaga

Rein Veidemann.

tunnete, siis loogika kaudu. Õiget kurssi aitab hoida Alejo Carpentieri romaanist „Kaotatud rajad” pärinev moto „Piimaringile”. Kõigepealt rändame mälus tagasi piimapukkide juurde, mis meie lapsepõlvekülades asendasid argielu verstaposte, ja teeme koos Pärnu piimapoisi Andrease ning tema laborandi Epuga (kes paraku ei ole potitehasega Pillarpart) kaasa ühe piimaringi. Üsna raamatu alguses teeb autor meile teatavaks olulise elutõe: lehmapiim on elumahl ja meierei piima sünnitusmaja! Aasta oli siis 1965 ning takkajärele võivad nii Wiik, Veidemann kui ka siinkirjutaja laulda ühes Ivo Linnaga: aasta hea oli kuuskümmend viis... Sest siis me olime noored, alles ellu-

astujad, ja noorus, teadagi, on ilus aeg ega tee oludest või riigikorrast suuremat välja! Loodetavasti käib see noorel nüüdispõlvkonnal samamoodi, kuigi tundmatu mõiste „piimaring” sunnib küsima: „Kas see on ka mõni arvutimäng?” (lk 245). Romaanis esindab toonast „nooruse häält” meieriametit pidava Mart Meieri tütar Veronika, keda Andreas kutsub Piia Piimameistriks. Kuigi mõne vihje järgi oli ülikooli farmaatsiat õppinud läinud neiu sama Veronika, kes kunagi (oma eelmises elus?) Jeesus Kristusel aitas oma rätikuga higi pühkida. Samas on kõigi Veidemanni romaanide tegelastel kindla kõrvaltähendusega nimed, olgu „Piimaringist” nimetatud veel kirikuõpetaja Toomas Aval ja „kristlik külalunastaja” Juhan Rautsik. Ja tihtipeale räägib autor lugejaga kirjanduse või Piibli vahendusel. Selles teoses on tervikuna ära toodud üks Hando Runneli ja üks Jaan Krossi luuletus ning pikemalt tsiteeritud Marie Underi tõlget Anna Ahmatova „Reekviemist”. Neist saadetuna jõuame aastasse 1968 (romaani teine osa), mil piimapoiss Andreasest on saanud Nõukogude armee ühe autoroodu seersant Wiik. Tollast keelepruuki kasutades võib öelda, et ülikooli kohe mitte sisse saanud noormees „edutati juhtivale kohale”! Nii saabki biitlite Yesterday’st tegelikkuses „Walking on the Milky Way”, mille originaaltekst on ka raamatus esitatud. Sest enamikus Euroopa keeltes kannab meie Linnutee ju Piimatee nime!

Wiik, kirjutatud nimme kaksisveega alguses. Omanimelise triloogia igas köites kohtub see autori protagonist Surmaga ja mängib temaga pimemalet. See on võrdsete võimalustega mäng, kust kumbki pool ei taha lahkuda kaotajana. Lõpuks kujuneb tulemuseks viik, sest autor laseb oma tegelasel Surma iga kord patiseisu püüda! Ent „elus endas viike ei ole” (lk 215) ja kirjandusliku malelaua taga saavad kokku kirjanik Rein Veidemann ning samanimeline kirjandusprofessor. Esimene neist esindab maskuliinset romantilisust, teine õpetlaslikult arukat tõsidust. Kuigi ealdasa on kirjanik Veidemann õigupoolest teadlasest vanem, näitavad raamatuile lisatud tõsikuivad järelmärkused ja eriti „Piimaringi” lõpetav museaalse maiguga „Ajalooline kommentaar”, et kuigi mõlemad osapooled püüavad just viiki mängida, kaldub paremus pealtnäha esialgu professori poolele. Kuid partii on alles keskmängu staadiumis ja Andreaseni ulatuvad mõlema partneri katsesarved. Sestap ongi tema perenimi Wiik, mitte Viik!

Piimaring Rein Veidemann 278 lk kõva köide

eksa

ilmunud Gladioolid Sonetid, luuletused, juhuluuletused, järelluuletused Märt Väljataga 198 lk, kõva köide

„Gladioolid” on tõlkija ja kriitiku Märt Väljataga kolmas luuleraamat, mis sisaldab varem ilmunud ja uusi sonette, luuletusi, juhuluuletusi ning laia valiku nn järelluuletusi ligi viiekümne ladina-, itaalia-, prantsuse-, saksa-, vene- ja inglisekeelse poeedi loomingust (Leopardi, Montale, Baudelaire, Brecht, Majakovski, Pound jpt).

Noorusmälestused Frederi Mistral 277 lk, kõva köide

Frederi Mistral (1830– 1914) on suurim provansi poeet ja kultuuritegelane, provansi kirjanduskeele velmaja, Nobeli preemia laureaat (1904). Tema loomingust on kuulsaim ja tõlgituim poeem „Mirèio” (1859), mida peetakse Provence’i eeposeks. „Noorusmälestustes” (1906) jutustab Mistral ladusalt ja värvikalt oma lapsepõlvest usklikus taluperes armastavate vanemate hoole all, õpinguaastaist, kujunemisest luuletajaks ja Provence’i patrioodiks. Nagu keskaegsete trubaduuride luule, nii kuulub ka nende hilisematest järgijatest Mistralist ja tema mõttekaaslastest lähtunud uusprovansi kirjandus, mis Prantsusmaa ühtlustava haridus- ja kultuuripoliitika tõttu on paraku hääbumas, Euroopa kultuuripärandi paremikku.


tartu ülikooli kirjastus Hellenostephanos. Humanist Greek in Early Modern Europe: Learned Communities between Antiquity and Contemporary Culture toimetanud Janika Päll, Ivo Volt 472 lk, pehme köide

16.–17. sajandi humanistlikus hariduses oli ladina keele kõrval oluline osa ka vanakreeka keelel ning humanistid panustasid palju selle taassündi. Kogumikus vaatlevad 14 riigi teadlased vanakreeka keele kasutamise erinevaid aspekte tollel perioodil, sh keele levikut ja varieerumist, selle kasutamise kontekste ja žanre, kreekakeelseid publikatsioone ning nende levikut ja säilimist jms.

Sovietisation and Violence: The Case of Estonia toimetanud Meelis Saueauk, Toomas Hiio 336 lk, pehme köide

Eesti Mälu Instituudi toimetiste esimene number keskendub sovetiseerimise ja vägivalla temaatikale Eesti näitel. Artiklid käsitlevad eelkõige Nõukogude okupatsiooni kõige vägivaldsemat perioodi, 1940.–1950. aastaid, kuhu jäid suured vangistamislained ja massiküüditamised. Vaadeldakse sovetiseerimise teoreetilisi küsimusi, Nõukogude Liidu keskvõimu poliitikat okupeeritud aladel, sundkolhoosistamist, mineviku propagandistlikku kasutust jpm.

Nr 7 (122) 12. detsember 2018

12

Filosoofiast eesti keeles T

artu Ülikooli filosoofiaõppejõudude uus kõrgkooliõpik annab ülevaate nüüdisaja filosoofia peamistest valdkondadest. Mis on tõde? Mis on teadmine? Mis asjad on olemas? Millises vahekorras on inimese keha ja vaim? Missugune käitumine on moraalselt õige? Mis on vabadus? Mis on kunst? Need on näited paljudest küsimustest, mille üle filosoofid arutlevad ja mida selles õpikus süstemaatiliselt käsitletakse. Palusime autoritel vastata küsimustele, mis neile endile seoses õpiku kirjutamisega olulised tunduvad.

FOTO MATS VOLBERG

ilmunud

WWW.TYK.EE

Kas või kuidas on see raamat muutnud teie elu?

Roomet Jakapi: Muutis küll. Kirjutades sain teada, mis tunne see on, kui paned kirja emakeelset teksti, mida eeldatavasti hakkavad paljud usaldavalt lugema ja sellest tõukuvalt oma mõtteid kujundama. See oli minu jaoks uus vastutuse tunne. Humanitaarteadlasena on juba aastaid mu keskseks tööülesandeks olnud ingliskeelsete teadusartiklite kirjutamine ja avaldamine. Aga emakeelne õpik – see on midagi hoopis muud, midagi, mida eesti haritlane võiks vähemalt korra elus teha. Bruno Mölder: Ehkki õpiku kirjutamist võivad kannustada õilsad motiivid, pole see sugugi riskivaba tegevus. Õpiku kirjutamine võtab ära palju aega, mille jooksul saanuks kirjutada just nimelt neid teadusartikleid, mis on oluline näitaja meie töö

petrone print

Õpiku autorid Bruno Mölder, Roomet Jakapi ja Marek Volt.

hindamisel. Kui me õpikuga algust tegime, kehtis Tartu Ülikoolis akadeemilise personali töötulemuste hindamisel punkt, mis lubas kõrgkooliõpikut pidada samaväärseks rahvusvahelise tasemel tehtud teadustööga. Aga selleks ajaks, kui õpiku valmis saime, oli töötajate ametijuhendeid reformitud ning õpik enam teadustööna arvesse ei lähe. Seega puhtformaalsest vaatepunktist olime aega tühja kulutanud. Tahaks siiski uskuda, et võimalikud hindajad näevad formaalsuste kõrval ka asja sisu. Marek Volt: Elu muutmise kohta on ehk vara järeldusi teha. Saan ütelda, et alustasin õpiku kirjutamist mõneti kergemeelse õhinaga, ent peagi tekkisid

süümepiinad käsitletavate autorite suhtes ja takerdusin nende teoste ülelugemisse. Õpik mõjutab mind jätkuvalt, sest soov oma peatükkides täiendusi teha on pärast käsikirja trükkisaatmist pigem suurenenud. Kes teie meelest seda õpikut lugema hakkavad?

Roomet Jakapi: Eelkõige üliõpilased. Saabuval kevadel näeme, kuidas toimivad õpiku peatükid seminaritekstidena. Ka õppejõud leiavad siit ülevaatlikku lugemist teemade kohta, mille asjatundjad nad ise ei ole. Oleme kohtunud filosoofiaõpetajatega, kel oli hea meel, et õpikus leiduvaid küsimusi ja ülesandeid saab filosoo-

fiatunnis arutelu aluseks võtta. Niisiis võiks see raamat olla täiendus ja tugi ka õpetajatele. Edasi tuleb laiem lugejate ring, kuhu kuuluvad kõik, kel piisavalt huvi filosoofia vastu. Marek Volt: Mõistagi ei pruugi õpikut lugeda kaanest kaaneni, peatükid on üksteisest suhteliselt sõltumatud. Mis puutub laiemasse lugejate ringi, siis puudutatakse siin paljusid igapäevaelu küsimusi, alates sellest, mis ikkagi teeb teatud teod moraalselt vääraks ning lõpetades sellega, miks saab mingi veidrana paistev asi kunstiteoseks. Ka lugeja, kelle mõtted keerlevad parasjagu kaalujälgimise või selgeltnägemise ümber, võib õpikust mõtteainet leida. Nii võib õigluse peatükki uurides endalt küsida, kas „õige kaalu” nõue ei ole sooliselt diskrimineeriv. Mis puutub selgeltnägemisse, siis selle vastu aitavad teadmise ja teaduse peatükid. Seetõttu polegi ehk väga pahasti, kui raamatupoes satub filosoofiaõpik kõrvu esoteerikaga, nagu käesoleva õpiku puhul oleme mõnikord täheldanud.

Sissejuhatus filosoofiasse Bruno Mölder, Roomet Jakapi, Marek Volt 304 lk kõva köide

WWW.PETRONEPRINT.EE

Rebaseluuramisest sündinud raamat Vestlevad raamatu „Paharet ja Unistaja” autorid kirjanik

minu lemmik, samas ma kardan ta elu pärast, ohtusid on ju palju ees ootamas.

EPP PETRONE ja fotograaf

Meie raamatus kohtab rebasepoiss ka teisi looma-linnuriigi esindajaid. Kui palju seda reaalselt juhtub?

REMO SAVISAAR

Vahel ikka. Olen näinud, kuidas ööbik puu otsas laulab ja rebasekutsikas istub puu all, vaatab ja kuulab seda ööbikut.

Remo, kui ma su fotoblogi rebasepiltide hulgas ühte lugu hakkasin märkama, siis sain su kohe nõusse, et võiksime teha lasteraamatu. Räägi, mis oli enne seda. Sa oled rebaseluuramisega tegelenud kokku 13 aastat?

Kuigi rebasepoegade pildistamine on võimalik mai lõpus, juuni alguses, siis tegelikult alustan nende otsimisega juba talvel. Kui leian lume sees koha, kus on rebaseurg, ja näen, et üks rebane käib regulaarselt selle vahet, siis ma tean, et kevadel poetatakse sinna pojad, ja mai lõpus hakkavad pojad urust väljas käima. Ütlen raamatus, et ema ja isa lähevad tööle, hiiri püüdma ja jätavad lapsed üksi koju. On see nii?

Just nii. Kui ema veel poegade juures toimetab, siis jälgin neid distantsilt. Kui ema ära läheb, näiteks pooleks tunniks, siis ongi minu võimalus: saan lähemale roomata. Pean olema väga ettevaatlik. Kui jään rebaseemale vahele, viib ta öösel pojad teise urgu. Aga kas rebasepojale võib vahele jääda?

Üks uudishimulik rebasepoiss on mul isegi kaamerat limpsima tulnud! Ja siis võib ta ehmuda, urgu joosta... Teised kutsikad jooksevad kaasa –

Kui kiirelt rebasepojad suureks kasvavad?

Kui ma kevadel sobiva koha leian, pean sealt võtma maksimumi, käima seal igal õhtul. See on üürike aeg, saan käia nädala, kõige rohkem kaks. selleks korraks on pildiseanss läbi, aga emale nad ära ei kaeba. Meie raamatus on kolme-nelja uru ja pesakonna pilte?

Jah, lõviosa pilte, umbes 80% on tegelikult üks ja seesama pesakond ja seesama urg. Aga nendeni jõudmiseks läks palju aega, ja õnne oli ka vaja. Mis teeb ühe pesakonna heaks fotomodelliks?

Kui rebased on muidu öise eluviisiga, siis mida rohkem on nad valgel ärkvel, seda parem. Ja teiseks: uruümbrus peab fotogeenne olema. Ma võin pesasid leida ühe kevade jooksul mitu tükki, aga pildistamiseks sobib vaid üks. Sinna peaks langema hea valgus.

Fotokoolitustel küsitakse ikka kõige lihtsamat nippi, kuidas teha head pilti. Minu vastus on: kasuta magusat valgust. See tähendab hommiku- ja õhtuvalgust. Mida on rebasepildistamise köögipooles veel põnevat?

Juunikuus võib õhtuti olla vilus 20 kraadi, aga mul on seljas paks jope, kindad käes, müts peas... Ma ei saa ju sääsetõrjevahendeid kasutada, ja neid tüütuid tegelasi on palju. Nii et võib öelda: need pildid on sündinud vere hinnaga... Kõige hullem on, kui sääsk võtab huulest, see läheb ikka päris korralikult paiste! Meie raamatu põhiteema on see, kuidas rebased mängivad peitust.

Kas nad päriselt mängivad nii?

Jaa. Poosid „Kas võib tulla?” – „Võib tulla!” on olemas meie piltidel, sest just nii nad mängivad. Kas pildijahil märkad ka rebasekutsikate iseloomu?

Ikka. Oli näiteks kutsikas, kes armastas väga magada. Tema vend tuli ta juurde: mis sa vedeled, tule mängima! Surus käpad kaela peale, lõua teisele lõua juurde... Ja saigi lõpuks venna ärkvele, nad istusid kaelakuti koos... Nii sündiski pilt, millest sai „Pahareti ja Unistaja” kaas. On sul ka oma lemmikkutsikad välja kujunenud?

Vahel on pesakonnas selline kutsikas, kes ei karda inimest. Ta on muidugi

Miks mitte kauem? Kas nad pole siis enam nii nunnud?

Nad on nunnud edasi, ka täiskasvanud rebane on minu jaoks väga armas ja ilus. Aga nad lahkuvad oma urust, lähevad metsa laiali, ja siis on neid raske leida... Kuni järgmisel kevadel on nad ise suured rebased, ise omale kusagil kodu loonud ja kasvatavad oma pesakonda.

Paharet ja Unistaja Epp Petrone Remo Savisaar kõva köide 48 lk

Ajaleht RAAMAT nr 122 (detsember 2018)  
Ajaleht RAAMAT nr 122 (detsember 2018)  
Advertisement