Page 1

Võlusõnad. Ühe minuti muinasjutud Raamatusse on kogutud muinasjutud, mis väheste sõnadega õpetavad palju. Koostaja Epp Petrone, kirjastas Petrone Print Vt lk 6

uudised Loengusarja „ERA tuleb külla” lõpuüritus Reedel, 15. detsembril kell 12 toimub Tallinnas Rahvaülikooli II korruse saalis (Vene tn 6) Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi külalisloengute sarja „ERA tuleb külla” lõpuüritus. Lisaks loengutele esitletakse EKM Teaduskirjastuse uusi väljaandeid: Anu Korbi raamatut „Kohtumised Siberis” ning CD/ DVD-kogumikku „Kandlemängija Heino Sõna”.

Poirot sõidab taas Idaekspressiga Kirjastus Varrak andis välja kordustrüki Agatha Christie tuntud raamatust „Mõrv Idaekspressis”. Tegemist on 1934. aastal avaldatud kriminaalromaaniga, mille peategelane on Hercule Poirot. Äsja linastus kinodes ka romaanil põhinev mängufilm. Lavastajaks ja Poirot osatäitjaks on Kenneth Branagh, teistes osades astuvad üles Johnny Depp, Michelle Pfeiffer, Penélope Cruz, Judy Dench jpt.

Ilmub kaks krimimenukit Detsembri teises pooles ilmub eesti keeles kaks maailmas ülimenukat krimiromaani. Esimene neist on praeguse aja Jaapani menukaima krimikirjaniku Keigo Higashino romaan „Pühendunud kahtlusalune X”, tõlkija Margit Juurikas. Teiseks on ilmumas Madis Jürviste tõlkes šveitsi kirjaniku Joël Dickeri „Tõde Harry Queberti juhtumi kohta”, mis on üks viimase aastakümne edukamaid euroopa põnevusromaane. Mõlemad raamatud avaldab Tänapäev.

Uus romaan Ira Lemberilt Poelettidele jõuab Ira Lemberi järjekordne romaan „Elukutse ohver”, mis on järg eelmisel aastal ilmunud romaanile „Hea kasvatusega mees”. Kunagi lastekirjanikuna kirjanikuteed alustanud 91-aastane Ira Lember ei näi ilmutavat vähimaidki väsimuse märke, sest see on juba teine tema sulest sel aastal ilmunud romaan.

Teeseene uuestisünd Kirjastusel Koolibri on ilmunud esimene eestikeelne raamat ülipopulaarse teeseenejoogi austajatele. Raamatus „Teeseenejook ehk kombucha” õpetatakse teeseenejoogi pruulimist, villimist ja säilitamist ja antakse retseptid selle tervendava alkoholivaba joogi maitsestamiseks. Kombucha on tuntud tervisele kasulike antioksüdatiivsete ja probiootiliste omaduste poolest, mis toetavad soolestiku tervist.

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

Palju ilusaid kirjanduslikke teekondi

uudised

VERONIKA KIVISILLA

Kuni 9. jaanuarini 2018 on võimalik esitada raamatuid konkursile „25 kauneimat Eesti raamatut” ja „5 kauneimat Eesti lasteraamatut”. Võistlusele esitatava raamatu kohta tuleb täita ankeet ja tuua raamat Eesti Rahvusraamatukogu inforuumi. Täpsem info konkursi kohta (reglement, ankeet ja Rahvusraamatukogu lahtiolekuajad) on Eesti Rahvusraamatukogu veebilehel www.nlib.ee. Konkursi tulemused kuulutatakse välja 8. veebruaril 2018.

„P

aabeli Raamatukogu” pakub taas üht põnevat päeva ja programmi! 13. korda toimuva kirjanduskonverentsi pealkiri on tänavu „Tee ilu”. Seda nime kannab üks mitmel pool Eestis tuntud regilaul, mille korduvaid põhimotiive on teed mööda käimine – neid samu radu on astutud enne meid, aga ometi on iga teekond uus ja kordumatu. Meie ise peame looma oma tee ilu. Või vahel ka valu… Kahtlemata on kõndimine väga kirjanduslik tegevus, selle kirjanduslikkust on sõnastatud tuhandel erineval moel. Võtkem või Henry David Thoreau’ „How vain it is to sit down to write when you have not stood up to live”, keda tsiteerib ka Frédéric Gros eelmisel aastal eesti keeles ilmunud võluvas „Kõndimise filosoofias”. Paljud kirjanikud läbi aegade on olnud andunud kõndijad, nad on jalutanud ja rännanud otsides lakkamatult uusi mõtteid ja sõnastusi… Ka „Paabel” püüab sel aastal leida värskeid suundi ja seoseid. Eelkõige aga pakkuda üht rahulikku kulgemise päeva, millesse ometi mahub palju põnevaid kirjanduslikke teekondi ja teeotsakesi. Päeva alustame aga traditsiooniliselt tagasivaatega lõppevale kirjandusaastale – kokkuvõtte sellest, mis kirjanduselus toimunud ja plaanis, teeb Eesti Kirjanike Liidu esimees Tiit Aleksejev. Kuna konverentsi pealkiri pärineb kirjailma rahvaluulelistelt aladelt, ongi sobilik seejärel suund sinnapoole võtta. Kuuleme folklorist Mikk Sarve, kelle mõte ja sõna on alati olnud julge ja täpne, keeletaju sügav ning seostamisoskus nauditav. Järgmine teeots on Andra Teede päralt, kelle nimigi on „täpselt teemasse”. Teede on noor ja andekas luuletaja, dramaturg ja stsenarist. Eelkõige selles viimases ametis tuleb paratamatult kokku puutuda tähtajaks teksti tekitamisega. Kuidas sobitub üksteist taga ajavate tähtaegade kõrvale aga inspiratsiooni ootamine? Janika Kronberg on kahtlemata rändav kirjamees, kes on omakorda käinud teiste rändurite, ennekõike väliseesti autorite jälgedes. Kronberg on elav kirjandusmälu! Øyvind Rangøy on salapärane mees imepisikeselt saladuslikult Norra saarelt, kes tõlgib eesti kirjandust norra keelde ja luuletab eesti keeles nii hästi, et eesti luuletajadki on kadedad. Rohkem pole tarvis öelda, see kõlab juba küllalt kutsuvalt!

Paabeli Raamatukogu kirjanduskonverents

Tee ilu 15. detsembril 2017

Eesti Rahvusraamatukogu (Tõnismägi 2) väikeses konverentsisaalis 12.00 -12.30 Tiit Aleksejev „Kirjandusest ja kirjanduselust AD 2017” 12.30 - 13.00 Mikk Sarv „Meie rahva mõjumärkidest” kolmkand, viiskand ja kaheksakand” 13.00 - 13.30 Andra Teede „Kui palju saab kirjutada? Tähtajast ja inspiratsioonist” 13.30 - 14.30 Lõunapaus 14.30 - 15.00 Janika Kronberg „Kas väljatee on pääsetee? Martin Heideggeri vaimus” 15.00 - 15.30 Øyvind Rangøy „Ränded läbi Rootsi. Elu Eesti ja Norra vahel” 15.30 - 16.00 Margus Mikomägi „Milline on väärt elu ja väärt teatri erinevus? Mis teater on, miks teater on?” 16.00 - 16.30 Kohvipaus 16.30 - 17.00 Riina Ruut „Püha Hildegard - kes sa oled ja kust sa tuled?” 17.00 - 17.30 Robert Staak „Teekond Shakespeare’i finessideni lähtudes muusikalistest kujunditest tema näidendites” 17.30 - 18.00 Kohvipaus 18.00 - 19.00 Hendrik Relvega vestleb Triinu Tamm 19.00 - 20.00 Luule- ja muusikakava 7. korruse humanitaarsaalis: Doris Kareva ja Helena Uleksin (harf ja bambusflööt) KORRALDAJA Eesti Kirjanike Liit PARTNERID Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjastuste Liit TOETAB Eesti Kultuurkapital

Konverents on tasuta

Margus Mikomägi ja teater on lahutamatud. Kirjanduskonverentski oleks teatriteemata hulga vaesem, seda enam, et just nägi ilmavalgust Mikomägi armastusega kirjutatud raamat „Kaksteist armastavat naist”. Ühe äärmiselt põneva rännaku on läbi teinud Riina Ruut, tänu kellele saame eesti keeles lugeda ligi tuhat aastat tagasi elanud oma aja ja üldse kõigi aegade ühe mõjuvõimsama naise Bingeni Hildegardi kirju toonastele valitsejatele ja kõrgetele usutegelastele. Minevikuradadel jätkab muusik ja Klassikaraadio „Vanamuusikatunni” autor Robert Staak, kes William Shakespeare’i juubeliaasta lõpetuseks

viib meid geniaalse briti näidendite kihilisse maailma. Ja nagu ikka, on „Paabelil” ka pikem vestlus. Ränduri ja jutuvestja Hendrik Relve nimi ei vaja tutvustamist. Temaga vestleb tütar Triinu Tamm, kes on tõlkija ja „Loomingu Raamatukogu” peatoimetaja. „Kuula rändajat!” Ja viimaks veel õhtu ilu. 2017. aasta „Paabeli Raamatukogu” ilusa ja rikka päevateekonna lõpetuseks loeb Doris Kareva oma ja omast luulet. Teda saadab harfil ja bambusflöödil Helena Uleksin. Loodetavasti leiavad võimalikult paljud kuulajad 15. detsembril tee Rahvusraamatukokku!

Jõulukuu raamatunädal

12.–16. detsembrini toimub Eesti Rahvusraamatukogus juba traditsiooniks saanud jõulukuu raamatunädal. Raamatunädal on avatud: teisipäeval 12.00–20.00 kolmapäevast reedeni 10.00–20.00 laupäeval 10.00–16.00. Sissepääs on kõigile tasuta!

Kõige kaunimate konkurss

Selle sajandi uudissõnad Detsembris ilmub Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadiku koostatud raamat „Uudissõnu uue aastatuhande algusest”, mis kirjeldab eesti keele sõnavara muutumist viimasel kahel kümnendil. Raamatus on nii sõnade loend kui ka üldine tekst keeleloomest. Raamatu avaldab Tänapäev.

Pildiraamatule Paabeli Torni auhind Rahvusvahelise Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY) Eesti osakond andis neljateistkümnendat korda välja Paabeli Torni auhinna, mille pälvivad parimad tõlgitud lasteraamatud. Piotr Socha ja Wojciech Grajkowski raamat „Mesilased” pälvis parima tõlgitud pildiraamatu auhinna. Poola keelest tõlkis Marius Peterson ja välja andis kirjastus Varrak. Suuremõõduline detailsete piltidega raamat tutvustab mesilaste salaelu ja mesinduse ajalugu.

Võrumaa vaated „Kadunud vaadete” sarja viies raamat jõuab Võrumaale. Aare Olanderi koostatud raamatus on umbes 600 fotol näha peamiselt Võru linna, aga mõnede teiste Võrumaa paikade muutumist viimase pooleteise sajandi jooksul. Raamatu avaldab Tänapäev.

Head vana-aasta lõppu ja lugemisteni uuel aastal!

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017


varrak Raskem tee Lee Child tõlkinud Lauri Saaber 376 lk pehme köide

Maailma parim tagaajaja Jack Reacher on üksi, just nõnda, nagu talle meeldib. Tema palkaja Edward Lane ei kohku oma kaunitarist naise ja lapse leidmiseks mingist rahasummast ega vahendist. Pahelise inimröövli jälil avastab Reacher oma palkaja minevikust ehmatavaid saladusi ning õõvastava draama otse räpase väikese pisisõja südamest. Ta hakkab taipama, et Edward Lane’il on midagi varjata. Midagi inetut. Midagi suurt. Ent Reacher teab ka, et mängust väljumiseks on ta asjaga nüüd liiga tihedalt seotud.

Mõrv Idaekspressis Agatha Christie tõlkinud Maie Toming 240 lk pehme köide

„Mõrv Idaekspressis” on Agatha Christie 1934. aastal avaldatud kriminaalromaan, mille peategelane on Hercule Poirot. 1935. aasta talvel alustab Süüriast naasnud Poirot Idaekspressiga teekonda Istanbulist kodu poole. Ta ei aimagi, et rongisõidust läbi talvise Euroopa kujuneb verdtarretav mõrvamüsteerium. Belgradi mägede vahel jääb rong lumevangi ja selle seisaku ajal tapetakse suurärimees Ratchett. Maailma parim detektiiv asub tegutsema, et selgitada välja, kes on selle koletu teo taga.

Hunditalv Cecilia Ekbäck tõlkinud Jaana Peterson 368 lk pehme köide

1717. aasta, Rootsi Lapimaa. Koos abikaasa ja tütardega jõuab Maija Soomest pärale oma uude koju. Nende kohal kõrgub ähvardavalt Blackåseni mägi, mille sünge ajalugu kummitab selle varjus elavaid asunikke. Naabri moonutatud surnukeha aetakse huntide süüks, aga Maija on veendunud, et haavad on põhjustanud inimene. Suvest saab sügis ja sügisest hunditalv – kõige karmim talv, mida keegi mäletab. Maija otsustab paljastada Blackåsenil aset leidnud traagilised sündmused, mille nii naabrid kui ka kirik on otsustanud maha vaikida.

Varjuõde Lucinda Riley tõlkinud Faina Laksberg 520 lk kõva köide Varraku ajaviiteromaan

Star D’Aplièse seisab oma elus ristteel, kui ootamatult sureb tema armastatud isa – saladuslik miljardär. Mees on jätnud igaühele neist vihje nende tegeliku päritolu kohta, aga Star – õdedest kõige mõistatuslikum – kardab katkestada talle senini turvatunnet pakkunud lähedast suhet õde CeCega. Meeleheitesse sattununa otsustab ta siiski hakata uurima esimest talle jäetud vihjet, mis viib ta ühte Londoni antikvariaati, ning tema ees avaneb täiesti uus maailm. „Varjuõde” on kolmas osa Lucinda Riley ülipopulaarsest raamatusarjast, mis on inspireeritud Seitsme Õe nimelisest tähtkujust ja sellega seotud mütoloogiast.

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

Huumor päästab maailma TIINA AUG

L

iisi Õunapuu „Le Rhino” on raamat, millest õieti ei tahakski rääkida – see on niivõrd tulvil üllatusi, et oleks kahju neid lugeja jaoks ära rikkuda. Üllatusi ei paku mitte ainult sündmustik ja tegelased, vaid ka lobe keelekasutus ja lahedad sõnamängud. Ka tõrgub käsi liigitamast seda raamatut nn naistekate alla, mida ta „reeglite” järgi peaks olema – pigem on tegu huumorikirjanduse valda kuuluva teosega. Nii et magusatest pojengilillakatest kaantest ei tasuks ennast eksitada lasta ka mehed – nad jääksid ilma ühest helgest ja lõbusast, aga ka kirevast ja mõttetihedast lugemiselamusest. Raamat ise algab tegelikult nukralt: peategelast, noort naist, on tabanud mitu tragöödiat järjest ja ta ei suuda tekkinud olukorrast kuidagi välja rabeleda. Lugeja siiski masendust tundma ei pea, sest peategelane oskab iseenda üle naerda ja nii saab ka lugeja naerda kohe esimestest lehekülgedest alates. Peategelase elu muutub, kui tema ellu ilmub Le Rhino. Kes või mis see on, ei tahaks siinkohal samuti paljastada. Igatahes ümbritsevad peategelast varsti uued, tema varasematest tuttavatest sootuks erinevad inimesed, kes kõik on omamoodi kiiksuga (ehkki kas te teate mõnda inimest, kellel üldse mingit, kas või mõnda imeväikest kiiksu pole?). Nende inimeste kõige suurem kiiks, õieti eesmärk või missioon, on aga soov teistele inimestele rõõmu valmistada. Ja nad teevadki seda, olles ka ise samal ajal rõõmsad ja viies ellu oma unistusi. Kusjuures need unistused pole sugugi maailmavallutuslikku laadi – igaüks teeb lihtsalt seda, milles ta on kõige parem, ja kummalisel kombel piisab üsna väikestest asjadest – vahel pelgalt naeratamisest –, et elu ilusamaks muuta. Uute sõprade mõjul hakkab muutuma ka peategelane, kes mõistab tasapisi, et igaüks vastutab iseenda eest ise, eriti selles osas, mis toimub tema sees. Nii et teatud mõttes on „Le Rhino” ka raamat muutumisest.

FOTO KÄRT RANDOJA

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Raamat tõepoolest pakubki seda kuhjaga. Autor ise selgitab teosest õhkuvat positiivsust järgmiselt: „Ma olen oma elu üle tänulik ja see ilmselt kiirgabki välja. Rõõmsameelsus on minu teadlik valik!” See rõõmsameelsus pole autorile aga kergelt kätte tulnud. „Viimased paar aastat olen teadlikult endaga tööd teinud, et üldse sotti saada, mis minu sees toimub ja miks,” ütleb Liisi. „Varem elasin kõigile teistele ja proovisin vastata teiste ootustele, mis tegi mind seest parajalt katki. Valu on hea õpetaja ja katalüsaator, ta suunab su otse sinna, kuhu on vaja vaadata.” Nojah, eks „Le Rhino” muutuvas peategelases leidub ikka mingil määral ka autorit ennast. Aga olgu eneseotsingutega kuidas on, igatahes pulRomaani „Le Rhino” autor Liisi Õunapuu. bitseb „Le Rhino” elujaatavast ning rõõmsast hoiaTEADLIKULT kust. Autor ise on nüüdseks RÕÕMSAMEELNE AUTOR veendunud, et huumor päästab maailEt selle lustliku raamatu salapära ikka ma ja soovitab teistelgi õppida enda veel säilitada, siis lisagem siia hoopis üle naerma. Tema huumor on soe ja paar sõna autorist. 1986. aastal sündisiiras, ilma sarkasmi- ja irooniavarjunnud Liisi Õunapuu on pärit Mulgidita – üpris harv nähtus eesti kirjandumaalt ja omandanud loodusteaduste ses. magistrikraadi Eesti Maaülikoolis. Üks asi veel. On juba ammu täheldaVõib-olla just seetõttu jookseb raamatud, et heades raamatutes räägitakse tust läbi ka loodus- ja loomakaitse teesageli üsna palju hõrgutavatest söökima, ehkki Liisi on suur loomasõber dest ja jookidest. „Le Rhino” paneb juba loomult. Praegu töötab Liisi ühes samuti tihtilugu suu vett jooksma. Eriti logistikaettevõttes, vabal ajal tegeleb suur oht ähvardab maiasmokki – neil tantsimise, jooga ja kirjutamisega. Tetuleks raamatu lugemise ajaks kindlasti ma lemmiktegevusteks on koos sõpravaruda vähemalt tükikenegi šokolaadidega filosofeerida, aeg-ajalt üksi olla ja kooki. vihmasadu nautida. „Le Rhino” on tema debüütromaan, mille käsikiri märgiti ära Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel. „Le Rhino” sünni kohta ütleb auLe Rhino tor, et see lugu tuli tema juurde ise ja Liisi Õunapuu nõudis kirjapanekut. Ta lisab, et raa200 lk mat on ennekõike mõeldud neile, kes pehme köide tahaksid lihtsalt oma hingele helgust.

Kunsti saatel keskajast nüüdisaega SIRJE HELME

S

ellesse raamatusse koondatud kunstiteosed ei ole kindlasti valitud põhimõttel „sada üks parimat”. Säärane hinnang pole mitte ainult võimatu, vaid ka ebaõiglane nii kunstnike kui ka vaatajate suhtes. Iga ajastu defineerib pärandit uuesti, leitakse uusi vaatenurki ja kõnelemisviise, hüljatakse vanu. Ka keskaegset kunsti uuritakse üha edasi, sest uurimismeetodid, arusaamad ja fookused muutuvad aja jooksul üha kiiremini. Teisalt, Eesti on olnud sõdade ja lahingute tallermaa, palju on kaduma läinud ja hävitatud, seetõttu oleme uhked ja tänulikud iga kunstiteose eest, mille loomisaeg on näiteks enne 17. sajandit.

Usun, et kunst pole kunagi eksisteerinud eraldi oma ajastu vaimust. Olgu teos loodud kirikule, aadlikule või kodanlasele, on kunstis ikka edastatud ühiskonnale olulisi väärtusi. Seetõttu pole ma mõnikord piirdunud vaid konkreetse teose kirjeldamisega, vaid vajaduse korral (kui see osutus mu meelest oluliseks, et teost mõista) üritasin kirjeldada ka toonaseid ideid ja keskkonda, kus teos loodi. Nii mõnegi teose puhul keskendusin detailide kirjeldamisele, kuna mind on juba pikemat aega vaevanud arusaam, et me ei oska enam kunstiteost „lugeda”, me ei saa aru, mida sellega omal ajal öelda sooviti, miks see üldse loodi. Vähe sellest, et üldreeglina puuduvad tänapäeva inimesel teadmised piibliloost ja legendi-

dest, milleta on kesk- ja uusaegseid töid lausa võimatu hinnata, paraku hakkab kaduma ka vaataja võime seista üksikteosega silmitsi ja näha seda, mida kunstnik tegelikult rääkis. Soovisin pisutki juhtida tähelepanu dialoogile, mis muidugi ei välista tänapäevale omast teoste kontekstualiseerimist. Need raamid ja põhimõtted loob iga põlvkond üha uuesti.

101 Eesti kunstiteost Sirje Helme 216 lk kõva köide

2

ilmunud Verev keskpäevataevas Simon Sebag Montefiore tõlkinud Uno Abram 352 lk kõva köide

Autori uue põneva romaani tegevus toimub teise maailmasõja ajal Stalingradi lähedal palavas stepis, kus toimuvad 20. sajandi viimased suuremad ratsaväelahingud. Kümne päeva jooksul avanevad meie silme ees sõda Lõuna-Venemaa steppides, Stalini sepitsused Kremlis, äge tundelahvatus peategelase ja itaallannast meditsiiniõe vahel, Stalini tütre ja Nõukogude sõjakorrespondendi armulugu – see on rabav lugu kirest, vaprusest ja ellujäämisest, kus reetmist võib alatasa oodata, surm on vaid südametukse kaugusel ning armastus, olgugi põgus, pakub ainsat lunastust tapatalgutest.

Igitee Antti Tuuri tõlkinud Ants Paikre 336 lk pehme köide

Romaan „Igitee” räägib terrorist Soomes ja Nõukogude Liidus 1930. aastatel, kui Lapua liikumisega seotud äärmuslased küüditasid Soomest Nõukogude Liitu neid, keda nad kahtlustasid kommunistlikes tõekspidamistes. Teose peategelane Jussi Ketola on üks paljudest küüditatutest, kes röövitakse oma kodutalust ja viiakse idapiirile. Röövijad kavatsevad ta maha lasta, ent Ketola pääseb põgenema üle piiri Nõukogude Liitu. Seal kohtub ta ameerikasoomlastega, kes on Stalini kutset järgides tulnud Karjalasse, et aidata rajada töörahva paradiisi, aga leiavad end peagi maapealsest põrgust.

Limonov Emmanuel Carrère tõlkinud Indrek Koff 400 lk pehme köide

„Limonov ei ole väljamõeldud tegelane. Ta on olemas. Ma tunnen teda. Ta on olnud ukraina pätt, Brežnevi-aegse nõukogude underground-kultuuri iidol, New Yorgi paadialune ja Manhattani miljardäri teener. Menukirjanik Pariisis. Ta osales Balkani sõdades ja lõpuks sai temast kommunismijärgse Venemaa tohutu segaduse keskel noorte desperaadode partei vana karismaatiline juht. Ta ise näeb endas kangelast, kuid sama hästi võib teda pidada lurjuseks. Mina talle hinnangut ei anna.” Emmanuel Carrère

Teenijanna lugu Margaret Atwood tõlkinud Ann Alari 408 lk pehme köide

Terrorirünnaku käigus tapetakse Ameerika Ühendriikide president ja enamik Kongressi liikmetest. Valitsus on ametist kõrvaldatud ja võimu on võtnud üle rõhuv ja ülimat kontrolli rakendav Gileadi vabariik. Raamatu peategelane Offred on riiki valitseva komandöri ja tema kibeda naise leibkonna teenijanna, kes veel mäletab endist elu, enne kui ta kaotas kõik. Nüüd peab ta kandma punast rüüd ja valget tiibadega tanu, mis varjab näo. Tema ainus otstarve on lapsi ilmale tuua. Hoolimata ohust õpib Offred tasapisi selle riigiaparaadi toimemehhanisme tundma, riskides nende reeglite murdmisel eluga.


Nr 9 (115) 6. detsember 2017

ilmunud Diplomaatia Henry Kissinger tõlkinud Henno Rajandi ja Kaja Tael 1088 lk kõva köide kordustrükk

WWW.VARRAK.EE

varrak ilmunud

FOTO RUUDU RAHUMARU

3

EiTahaLood Venno Loosaar illustreerinud Elo Annion 72 lk kõva köide

Aare ema ei taha töölt koju tulla, Pille vanaema ei taha korralikult käituda, Liina onu ei taha hambaarsti juurde minna. Nii palju häda nende suurtega! Nüüd peavad lapsed võtma appi kogu kavaluse ja veenmisoskuse, et panna jonnakad täiskasvanud tegema asju nii nagu vaja. Toredad argielust inspireeritud lood pakuvad äratundmishetki kõikidele lapsevanematele ja võib kindel olla, et neid lugusid on suurtel lõbus ette lugeda ja väikestel mõnus kuulata. Kokku on raamatus 20 juttu, millele on teinud lustakad illustratsioonid Elo Annion.

Henry Kissinger on üks 20. sajandi mõjukamaid välispoliitika teoreetikuid ja praktikuid, kes mängis aastatel 1969–1977 USA välispoliitikas domineerivat rolli, töötades president Nixoni julgeolekunõuniku ja seejärel USA välisministrina. Tema 1994. aastal ilmunud ja suure menu osaliseks saanud „Diplomaatia” annab kõikehaarava ülevaate diplomaatia ajaloost kardinal Richelieu aegadest tänapäevani. Kissingeri pikaajaline poliitiline kogemus koos laiade teoreetiliste teadmiste ning suurepärase kirjutusoskusega teeb „Diplomaatiast” asendamatu käsiraamatu igaühele, kes soovib mõista ümbritsevat maailma.

Gorbatšov. Mees ja tema aeg William Taubman tõlkinud Tõnis Värnik 744 lk, kõva köide

1989. aastaks oli Mihhail Gorbatšovi liberaalne uutmis- ja avalikustamispoliitika Nõukogude riiki tundmatuseni muutnud ja toonud talle vaenlasi nii vasakult kui ka paremalt. Mahukas biograafia maalib põhjaliku pildi, kuidas tagasihoidlikust maapoisist sai nõukogude süsteemi hauakaevaja, kuidas ta tõusis järkjärgult selle süsteemi tippu, kuidas ta leidis ühise keele ülikonservatiivse USA presidendiga ja kuidas ta võimaldas nii NSV Liidul laguneda kui ka selle Ida-Euroopa satelliitidel oma teed minna. Toetudes arvukatele intervjuudele Gorbatšovi enda ja paljude teistega, heidab autor valgust ka tema perekonnaelule, ning loob niiviisi mitmekülgse ja kõikehõlmava portree.

Lõngast loomine. Kudumeid ja heegeldisi Piret Lilleste 240 lk kõva köide

See raamat on kõigile käsitööarmastajatele, kellele meeldib oma kätega ilu luua. Igal käsitööna valminud esemel, millesse on pandud tegija head soovid ja kätesoojus, on selle kandja jaoks rohkem kui vaid praktiline väärtus. Raamatusse mahub käsitöö aastaring. Siin on rohkelt heegeldatud suviseid peakatteid ja mõned heegeldatud esemed kodu kaunistamiseks. Külmemaks ajaks on valik mütse, sokke, samuti kampsun ja kindad. Kes vähegi käsitööd armastab teha, leiab siit igasse aastaaega midagi, mille kallal rahulikel hetkedel nokitseda.

Gluteenivabad taimetoidud Sandra Vungi 224 lk kõva köide

„Olen olnud üle kümne aasta vegan ning loonud selle aja jooksul tuhatkond retsepti. Huvi gluteenivaba taimetoidumaailma vastu tekkis mul üsnagi järsku. Retseptid hakkasid peas kogunema ja tahtsid kangesti välja pääseda. Kappides olid aset võtnud hoopis huvitavamad tegelased, kellele ma seni korralikku võimalust polnud andnud. Tulemused pakkusid nii palju üllatust ja rõõmu, et gluteenivabadest taimetoitudest terve kokaraamatu kirjutamine tundus ainuõige. Tegelikult meeldib mulle mõelda sellest kokaraamatust kui lihtsalt ühest väga heade toitudega retseptiraamatust.” Autor

Kadunud soki saladus Romaani „Lihtsad valikud” autor Triinu Meres.

Triinu Meres on ulmik ja armuja AGUR KARUKÄPP

T

riinu Meres paistab nüüdisaja eesti ulmekirjanike seas selgelt silma. Ta kirjutab küll harva ja vähe, kuid käsitleb põnevaid teemasid, tema tegelased on huvitavad ja maailmad tavapäratud. Vähetähtis pole seegi, et Triinu Meres oskab oma lugusid viimistleda. Seni on ta oma oskusi näidanud lühilugude maailmas, kuid äsja nägi ilmavalgust ka tema esimene romaan „Lihtsad valikud”. Tihti seostatakse teatud kirjanikke teatud teemadega, mis loost loosse korduvad. Sinu juttudes on üsna tähtsal kohal armastus. Kas seda võib nimetada üheks sinu peateemaks? Miks see sulle nii oluline on?

Võib või? Päris veider, arvestades, et mu definitsioon armastusele ühtib uuemate teadusuuringute omaga ja „see on kooskõla-hetk ühe või rohkema inimesega”. See on ainus „armastus”, millesse ma usun. Armumine on teine asi. Üleni teine. Tean omast käest, et see on olemas, bioloogiline ja vägev ja täiesti mittemõistlik. Võib-olla on hoopis see mu põhiteema? Armumine? Sa ei ole just väga viljakas kirjanik – ulmedebüüt aastal 2011 ja sellest ajast kaheksa lühilugu ning üks lühiromaan. Nüüd, 2017. aastal esimene romaan. Kas selline rahulik edenemine tuleb sellest, et sa kirjutad aeglaselt, või sellest, et sul ei ole väga aega kirjutada, või millestki muust?

See tuleb sellest, et ma mõtlen läbi, mida kirjutan, ja hoolega. Kui aus olla, imestan, kuidas on võimalik kirjutada raamat aastas – kuidas jääb inimesel aega kogu kirjutatut tunnetada, tajuda oma teksti peensusteni? Mu elueesmärk on vähemalt kaks proosateost, millega ise rahul olen. Kaks proosateost ei ole „mõttetult vähe tahetud”. Oluline on, et ma ise rahul oleksin – ja ma ei ole kergesti rahul. Paljud alustavad autorid kipuvad tänapäeval alustama kohe romaanitriloogiaga. Kuidas sina leidsid tee romaani juurde nii hilja?

Küsimus on sellevõrra arusaamatu, et ma alustasin juba 13-aastasena üht romaani (jäi pooleli), 15-aastasena teist (jäi samuti pooleli, kuigi see on mul arvutis alles ja ma kirjutasin seda veel 22-aastasenagi), ning üks valmis romaan on arvutis aastast 2012. Need lihtsalt ei olnud piisavalt head. Ma raudselt ei ole „kirjutasin, nüüd avaldage!” pealekäija. Mul on vunki avaldamise alla aja ja jõu panemiseks ainult juhul, kui olen väga kindel, et asi on oivaline ja maailm on parem, kui see avalikuks saab. Minu suureks rõõmuks oled sa proosas pühendunud ulmežanrile. Ent millist laadi kirjandust meeldib sulle lugeda? Mis teeb loo sinu jaoks heaks?

Mulle meeldib lugeda head kirjandust, žanrist sõltumata. Aga kui sõnastada, mis teeb kirjanduse heaks, siis esiteks tegelased. Kui on tegelased, keda ma tunnetan, keda usun, kes toimivad loogiliselt, on pool olemas. Ükskõik kui igavaid asju nad teevad – kanade söötmine, interneti kammimine, tabelite koostamine – on täiega köitev, kui neid teeb hea tegelane. Teiseks on loogika. Ma olen võimeline pooleli jätma paljulubavalt alanud ja hea tegelasega loo, kui mingi suur ebaloogilisus tegevustikus sisse tuleb. See ei tähenda, et tavailm või meie teadus peab kirjutatut toetama, vaid minu jaoks loeb, et asi oleks loogiline omas looilmas. Ma ei kannata, kui teosest paistab välja suhtumine „seesugused reeglid kehtivad, välja arvatud juhul, kui autoril on vaja teisiti”. Ma lähen lugedes rikki ja vihkan selliseid tekste kõigest hingest, sest – kui lolliks nad lugejat peavad?! Ja kõvad lisapunktid saab ekspressiivsuse eest. Gaasi põhja vajutamise eest. Laenates Steven Eriksoni (tema kirjutatut ma armastan) sõnu: „Ambition is not a dirty word. Piss on compromise! Go for the throat!” Kes on su lemmikkirjanikud ja millised on lemmikteosed?

Ühe tuju ja tundega meeldib üks, teisega teine, aga mõned nimetan. Neil Gaimani „Ameerika jumalad”. Kui ma

seda esimest korda umbes kahekümneviiesena lugesin, olin pöördes: „Appi, ta on juba ära kirjutanud selle raamatu, mida ma kirjutada tahtsin! Ja kordades paremini, kui ma ka parima endana suudaksin!” Steven Eriksoni „Deadhouse Gates”. Nii sügavat muljet, psühhosomaatiliste reaktsioonide ja aastaid ning aastaid kestva „vaat SEE”-tundega pole miski muu vist jätnud. Kate Atkinsoni „Inimkroket”. Ma õppisin sellest raamatust naiseks olemist ja siiamaani tundub, et see on väga pädev, võib-olla pädevaim naiste kirjeldamine üldse. Isegi „kõik on kokku koomaunelm” (mu vihatuim teoselõpp on „nägi unes”) ei rikkunud seda raamatut. Jeanette Wintersoni „Kirg”. „Ma räägin sulle lugusid. Usu mind!” See raamat näitas mulle, et sõna laulma panemiseks ei pea vaid luuletusi kirjutama. Uwe Kanti „Klassiõhtu” – täiesti mitteedev õhuke nõukogude ajal ilmunud raamatuke noortekirjandust. Aga nii pagana läbinägelik! Jah, sellised me, inimesed, olemegi. P.L.Traversi „Mary Poppins”. Sest mina olengi Mary Poppins. Kõik on nii õige! Millised teosed Eesti ulmes on sulle kõige enam meeldinud?

Andrus Kivirähk on geenius. Ükskõik mida ta kirjutab, lehesabu või lastejutte Tähekesse, ikka on hea. Kui ma sellele mõtlen, tahaksin kadedusse kärvata. Eriti kui asjal veel mingi iva ka on nagu „Rehepapil” või „Ussisõnadel”. Robert Kurvitza „Püha ja õudne lõhn” on ka väga hea. Edasi tuleb mitu „üle keskmise” autorit, näiteks Maniakkide Tänav ja Mairi Laurik teiste hulgas, aga umbvaimustust mus rohkem ükski eesti ulmeautor pole äratanud.

Lihtsad valikud Triinu Meres 272 lk pehme köide

Piret Jaaks illustreerinud Marion Undusk 48 lk kõva köide

Ühel päeval avastab sokk Volli, et tema kaaslane Soki-Viire on pärast pesumasinast tulekut kaduma läinud. Soki-Volli asub teda otsima ja kohtab oma rännakul erinevaid põnevaid tegelasi alates rääkivast moosipurgist kuni Pariisist pärit põlvik Pompiduuni. Loost ei puudu ka ämblik Punnsilm, tõre Koi, lõbusad lestad ja mitmed teised, kes omal moel aitavad kõik Viiret leida. Teekonnal saab Soki-Volli vihje, et Viire on kohas, kus on „pime ja terav”. Aga kus Viire end tegelikult peidab? Või on temaga juhtunud hoopis midagi muud?

Jõulust jaani Milvi Pang illustreerinud Viive Noor 56 lk kõva köide

„Jõulust jaani” on väike luuleraamat noorele lugejale. See sisaldab Tuglase Seltsi poolt korraldatud Valge raamatu konkursil äramärgitud käsikirja luuletusi, mis on esmakordselt ilmunud kahes kogus – „Pesamunale” (1995) ja „Jõulust jaani” (1998). Luuletuste temaatika hõlmab kõiki nelja aastaaega. Milvi Panga on sündinud Võrumaal ja tema esimesed lasteluuletused tuli Tähekese jaoks võro keelest tõlkida. Ta on alates 1988. aastast olnud lasteajakirja Täheke üks viljakamaid autoreid ja pälvinud Karl Eduard Söödi lasteluule auhinna. Hulk tema luuletusi on viisistatud ja ilmunud ka laulikutes ning helikandjatel.

Traktor, kes tahab magama jääda Carl-Johan Forssén Ehrlin tõlkinud Pille Kruus 32 lk kõva köide

„Traktor, kes tahab magama jääda” on kolmas raamat psühholoogiharidusega rootsi kirjaniku Carl-Johan Forssén Ehrlini rahvusvaheliselt menukast sarjast, mis aitab lastel üle terve ilma hõlpsalt uinuda. Seekordses uneraamatus võtab traktor Allan lapsed kaasa uinutavale ringreisile enda talu vahetusse ümbrusesse. Teel kohatakse Haigutavat Porgandit, Väsinud Puud, Poolunes Leod ja teisi, kes kõik jagavad oma kogemusi, kuidas nemad õhtuti magama jäävad. Autor on lisanud juhtnöörid, kuidas lugu võiks ette lugeda, et see oleks võimalikult mõjus. Igaõhtune magamaminek võib olla mõnusalt lõõgastav rituaal.


TÄNAPÄEV ilmunud Metsa kasutamisõpetus Peter Wohlleben tõlkinud Eve Sooneste kujundanud Liis Karu 210 lk, kõva köide sari „Looduse lood”

Kirgliku metsamehe ja kirjaniku Peter Wohllebeni uus teos on ühtaegu kaalukas ja meeleolukas avastusretk, mis õpetab, kuidas saada metsas jalutades erilisi elamusi kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Autor tutvustab lõbusalt ja faktidega põhjendatult kõike metsapuutuvat � kuidas puuliike ära tunda, milline pakub äikese ajal ka tegelikult varju. Mida teha metsas päeval lastega ja mida öösiti üksinda jpm.

Kirg ja kodumaa Henrik Visnapuu koostanud Vallo Kepp kujundanud Angelika Schneider 288 lk, kõva köide

Isamaalüürik ja armastuslaulik Henrik Visnapuu (1890–1951) oli Marie Underi kõrval üks Siuru kesksemaid luuletajaid – poeeside kuningas, Siuru Vürst. Oma esimese luuletuse avaldas ta 18-aastaselt ja jõudis luulet kirjutada 43 aastat. Enne pagulusse siirdumist kirjutas ta oma nime 18 värsiraamatu kaanele. Kogumik „Kirg ja kodumaa” sisaldab lisaks Visnapuu luule valikule Vallo Kepi põhjalikku ja fotoderohket saatesõna.

Tüdruk, kellel oli saladus Kadri Lepp illustreerinud Kadri Ilves kujundanud Villu Koskaru 125 lk, kõva köide

Need jõulud on Mardi jaoks erilised, sest tema parim sõber Siim tuleb talle jõuluks külla. Ka Siim on põnevil, sest nii suurde linna sõidab ta üldse elus esimest korda. Ja kindla peale toob see reis kaasa põnevaid tegemisi. Kuid kumbki poiss ei oska oodata seiklust, millesse on segatud üks Siimu majja kolinud võõras tüdruk... Raamat võitis Tänapäeva lastejutuvõistlusel esimese koha.

Mihhail ja Margarita Julia Lekstrom Himes tõlkinud Nele Sillaots kujundanud Villu Koskaru kaane kujundanud Tuuli Aule 356 lk, kõva köide

See romaan on ilukirjanduslik väljamõeldis, mis on inspireeritud Mihhail Bulgakovi eluloost ja toetub arhiivimaterjalidele. On aasta 1933. Bulgakovi suur sõber ja eeskuju, poeet Ossip Mandelštam saadetakse asumisele. Bulgakovi enda elu löövad täiesti segamini kaks salapärast tegelast: saatanlik KGB agent ning ohtlikult kaunis Margarita. Kuklasse hingamas arreteerimisoht, asub kõrvuni armunud Bulgakov kirjutama oma kuulsaimat romaani – „Meistrit ja Margaritat”.

Kultuuride tõlgendamine Clifford Geertz tõlkinud Tanel Pern kujundanud Eve Kask 624 lk, pehme köide sari „Avatud Eesti raamat”

1973. aastal ilmunud esseekogumik „Kultuuride tõlgendamine” õpetas terve põlvkonna antropolooge oma tööd nägema uuel moel. Geertzi originaalsed mõttekäigud, nõtke stiil ja kergus, millega ta loob seoseid võõraste ja tuttavate kultuuride vahel, on „Kultuuride tõlgendamisest” teinud oma valla ühe loetuima teose kõikidele põlvkondadele.

WWW.TNP.EE

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

Uudissõnad ja uudissõnastikud MAIRE RAADIK

U

udissõnad on meie elu peegel: nad näitavad nii seda, mis erialad ja eluvaldkonnad praegu kõige enam arenevad, sealt tuleb enim uusi mõisteid, kui ka seda, kui tugev on eesti keele elujõud ehk mil määral suudab meie keel leida uute mõistete tarvis uusi eesti sõnu. Mõisteid tulvab peale paljudest eluvaldkondadest: infotehnoloogia, majandus, tehnika, sõjandus, poliitika, tervishoid, looduskaitse, kultuur, sport, meelelahutus, kokandus, mood. Olulisi mõisteid, neid, mis jõuavad allkeeltest ka üldkeelde, on eestlased siiani suutnud enamasti ka eesti keeles nimetada. Nendeks nimetusteks on kõige sagedamini liitsõnad, mis annavad meile uuest asjast või nähtusest selge pildi, harvemini ka tuletised, laenud või uues tähenduses kasutusele võetud omasõnad.

UUDISSÕNASTIKE TRADITSIOONIST Eestis on ilmunud päris mitu uudissõnastikku, alates Johannes Aaviku „Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastikust” (2. trükk 1921, 1. trükk „Uute sõnade sõnastik” 1919) ja August Voldemar Kõrva „Uute ja vähemtuntud sõnade sõnastikust” (2. trükk 1939, 1. trükk „Uute ja teiste vähemtuntud sõnade sõnastik” 1936) ning lõpetades Tiiu Erelti, Rein Kulli ja Henno Meriste sõnalugude raamatuga „Uudis- ja unarsõnu” 1985 ning Tiiu Erelti „Väikese uudissõnastikuga” (1. trükk 1983, 2. trükk 1989). Neist viimases, Tiiu Erelti „Väikeses uudissõnastikus”, tasub sõnastiku kõrval tähele panna ka saatesõna, kus on selgitatud nii uudissõna mõistet kui ka loomise mooduseid. 1979 ilmus Rootsis Raimo Raagi koostatud „Uusi eesti sõnu”. Siinne raamat on katse eesti uudissõnastike tava jätkata. UUEST UUDISSÕNASTIKUST „Uudissõnu uue aastatuhande algusest“ jälgib eesti sõnavara arengut kahel kümnendil – 2000. ja 2010. aastatel. Selle aja

Maire Raadik

sisse jääb kaks õigekeelsus-sõnaraamatu trükki kokku üle 5000 uue sõnaga ning üle kümne sõnavõistluse. Raamatu tuumaks oleva uudissõnastiku põhi on laotud nendest uutest sõnadest, mis on lisatud õigekeelsussõnaraamatu 2006. ja 2013. aasta trükki, uus kiht on sõnad, mis jõuavad 2018. aasta trükki. Uudissõnastik ei sisalda siiski kõiki õigekeelsussõnaraamatute uusi sõnu, välja on jäetud näiteks hulk korrapäraseid tuletisi ja liitsõnu, teisalt on siin sõnastikus palju selliseid sõnu, mida õigekeelsussõnaraamatus pole ja mis ei pruugigi sinna jõuda. Uudissõnade kõrval on sõnastikus antud ka uudisväljendeid. Uudissõnastikus esitatud poolteist tuhat uudiskeelendit on tulnud eesti keeles laiemalt käibele 21. sajandi alguses. Kõik need sõnad ei ole siiski loodud sel sajandil, osa on tekkinud ka varem, kuid saanud üldkeeles tuntuks just nüüd. Omasõnade kõrval sisaldab sõnastik ka uusi võõrsõnu, kuid välja on jäetud tsitaatsõnad, see on teiste

keelte sõnad, mida eesti keeles kirjutatakse samal kujul kui lähtekeeles. Märksõnad on antud paksus kirjas. Sama tähendusega sõnad on ühendatud viitega „sama mis”. Kui sõna käänamine või pööramine võib raskusi tekitada, on märksõna järel sulgudes näidatud käände- või pöördevorme. Sõnatähenduste seletustele on lisatud vabas vormis kommentaare, mis selgitavad sõna eriala- või stiilikuuluvust või osutavad sõna kasutamisele uues tähenduses. Märksõnade põhjalikumaid analüüse on antud lõigus „Selgituseks”. Uudissõnu esitades püüab sõnastik neid ka hinnata. Kas sõna tähistab uut mõistet või juba tuttavat – ning lükkab kõrvale seniseid igati kõlblikke keelendeid? Kas sõna arvestab eesti sõnamoodustuse põhimõtteid või tarib meile võõraid malle? Sõnastikku võetud kehvade uudissõnade ja ‑väljendite järel osutab nool sobivamale keelendile, mis enamasti ei ole ise uudissõna (kuid võib ka olla ja sel juhul on temagi siinses raamatus esitatud). Keelendi puudusi on pikemalt käsitletud lõigus „Selgituseks”. Raamatus on neli osa: aastate 2000–2010 uudissõnaloome analüüs, uudissõnastik, ülevaade Eestis 21. sajandil peetud sõnavõistlustest ja valik sõnavarateemalisi kirjutisi, mis on ilmunud peamiselt ajalehe Postimees rubriigis „Keelekool” 2016. ja 2017. aastal.

Uudissõnu uue aastatuhande algusest Maire Raadik kujundanud Merle Moorlat 224 lk kõva köide

Võrumaa kaunid kadunud vaated AARE OLANDER

V

õrumaa on üks eriline paik, mis paneb luuletajad luuletama ning kunstnikud maalima ja joonistama. Kunagise VanaVõrumaa vaated ühte raamatusse ei mahtunudki. Käesolev, sarja viies raamat, jääb tänapäevase Võrumaa piiridesse, kuues hõlmab paiku, mis nüüd kuuluvad Põlvamaa alla. Osa Võrumaast on välja jäänud nii viiendast kui kuuendast – Vastseliina ja Obinitsa idas ning Antsla ja Pokumaa kant läänes –, peamiseks põhjuseks, et autoril puudub nende piirkondadega isiklik kokkupuude. Küll aga on raamatus peale Võru linna (530 fotot) esindatud maakonna kauneimad paigad: Haanja

ja Munamägi 25 fotol ning Rõuge 53 fotol. Neli lehekülge raamatu lõpus on pühendatud autorile perekondlikult tähtsale Kellämäe külale Luhasoo serval Läti piiri ääres. Vanimad Võru linna kujutavad fotod on dateerimata, üks neist võib olla tehtud juba 1860ndatel. 20. sajandi alguse Võrust annavad hea ettekujutuse Ajaloomuuseumis hoitavad klaasnegatiivid, mis on pärit Õpetatud Eesti Seltsilt ja mille on arvatavasti teinud Jaan Kristin. 1908. aastal avas oma ateljee esimene tuntum Võru päevapiltnik Jaan Niilus, kes on jäädvustanud nii linnavaateid kui Vabadussõja sündmusi ja osavõtjaid. 1920ndail pildistas linna ja andis välja postkaarte Johannes Pajo, kes 1931. aastal salakuulamise eest vangi mõisteti. Samal ajal kogus

tuntust Gustav Zopp, vabariigi aja Võru esipiltnik. Tema ateljee aknast salaja tehtud fotod Võrru sisenevast punaarmeest olevat 1951. aastal olnud ajendiks fotograafi küüditamisele. Suurepärase koostöö eest Võrumaa Muuseumiga, kust on pärit raamatu 422 ajaloolisest fotost 232, tänan Artur Ruusmaad ja Tiia Haugi.

Võrumaa kadunud vaated Aare Olander kujundanud Andres Tali 352 lk kõva köide

4

ilmunud Võõras Albert Camus tõlkinud Henno Rajandi kujundanud Villu Koskaru 136 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Camus „Võõras” on eksistentsialistliku kirjanduse üks säravamaid teoseid, mille tegevus toimub kirjanikule koduses Alžeerias. End juba pikka aega ühiskonnas võõrana tundev peategelane Meursault sooritab mõttetu mõrva, mille tagajärjed panevad teda elu ja maailma tähendust otsima. See on raamat moodsa inimese heitlikust ja absurdi piiril kõikuvast teadvusest.

Kommionu Ketlin Priilinn Rebecca Lindebergi sarja 3. raamat kujundanud Liis Karu 296 lk, poolpehme köide

Tallinnas lähevad kaduma kaks teismelist tüdrukut. Ka viis päeva hiljem pole keegi neid näinud. Uurija Rebecca Lindebergil ja tema kolleegidel ei ole ühtki jälge või niidiotsa, millest lähtuda, kui juba kaob ka kolmas tüdruk, seekord Keilas, ning politseil on põhjust arvata, et kõik need kadumised on omavahel seotud. Rebecca Lindebergi sarjas on varem ilmunud raamatud „Enne kui on hilja” (2015) ja „Kas keegi kuuleb mind?” (2017).

Pühendunud kahtlusalune X Keigo Higashino tõlkinud Margit Juurikas kujundanud Liis Karu 264 lk, pehme köide

„Pühendunud kahtlusalune X” on üks viimaste aastate raputavamaid põnevusromaane. Üksi tütart kasvatav Yasuko tapab poolkogemata teda rünnanud endise abikaasa. Mõrva aitab varjata tema naaber, ülimalt andekas matemaatikaõpetaja. Politsei kutsub keerulise juhtumi lahendamisel appi teadlase Manabu Yukawa, millele järgneb kahe geeniuse vaimne duell. Keigo Higashino (snd 1958) on üks kaasaja populaarsemaid jaapani kirjanikke. Ta on viimased aastakümned kirjutanud peamiselt põnevusromaane. Käesoleva raamatu põhjal on valminud nii telesari kui mängufilm.

Tõde Harry Queberti juhtumi kohta Joël Dicker tõlkinud Madis Jürviste kujundanud Siiri Timmerman 656 lk, kõva köide

Noor kirjanik Marcus Goldman sõidab inspiratsiooni otsima oma mentori, kuulsa kirjaniku professor Harry Queberti juurde. Ent peagi leitakse Queberti aiast 33 aastat tagasi kaduma läinud 15-aastase tüdruku laip ja Quebertist saab peamine kahtlusalune... Menukast raamatust, mis kandideeris Goncourti preemiale, valmib peagi ka kümneosaline telesari, peaosas Patrick Dempsey.

Sacher Rodica Doehnert tõlkinud Eve Sooneste kujundanud Tuuli Aule 332 lk, kõva köide

Hotel de l’Opera, mis mõne aasta pärast hakkab kandma nime Hotel Sacher, omanik sureb. Viini kõrvaltänavatel kaob 11-aastane tüdruk. Kaks paari, kes ei saa olla erinevamad, kohtuvad hotelli fuajees. On 1892. aasta 22. novembri öö. Oma köitvas debüütromaanis muudab Rodica Doehnert legendaarse hotelli koridorid taas liigutavate sündmuste toimumiskohaks.


Nr 9 (115) 6. detsember 2017

ilmunud Sooda. 1001 võimalust Alix Lefief-Delcourt tõlkinud Piret Kanne 208 lk, pehme köide

Soodat on lihtne kasutada, see on biolagunev ning seega ohutu nii keskkonnale kui ka meile endile. Sooda on rahakotisõbralik aine. Raamatu sissejuhatuses tutvustatakse soodat ja selle kasutamist, järgnevad peatükid „Sooda ja tervis”, „Sooda ilu ja heaolu teenistuses”, „Sooda kodus ja aias”, „Sooda köögis”. Igas peatükis tuuakse välja sooda kasutusvõimalused tähestikulises järjekorras. Lisaks leidub raamatus ka häid nõuandeid ja vahvaid retsepte soodaga. Raamatus toodud nõuanded võiksid olla inspireerijaiks, et lugeja saaks selle universaalse abimehega ise edasi katsetada.

WWW.KOOLIBRI.EE

KOOLIBRI ilmunud

PILT VÄLJAANDEST ILLUSTRATED LONDON NEWS, 1944. (C) ALAMY / VIDA PRESS

5

Mustikavõõpaja ja teised lood Reet Bobõlski illustreerinud Elina Sildre 128 lk, kõva köide

Kombucha ehk teeseenejook Louise Avery tõlkinud Jane Tooman 96 lk, kõva köide

Teeseenejook ehk kombucha on tuntud tervisele kasulike antioksüdatiivsete ja probiootiliste omaduste poolest, mis toetavad soolestiku tervist. Raamat algab teeseenejoogi tutvustusega: autor tutvustab teesorte, millest saab teeseenejooke pruulida, ja peamisi vajaminevaid töövahendeid ning annab nõu, milliseid teisi koostisosi tasub või ei tasu joogile lisada. Seejärel õpetab ta sammhaaval, kuidas teeseenejooki pruulida, villida ja säilitada ning kuidas panna kasvama teeseen ehk kultuur, mida kasutatakse käärimisprotsessi käivitajana. Retseptid õpetavad selle maitsva ja tervendava alkoholivaba joogi valmistamist.

365 põnevat küsimust ja vastust ühislooming tõlkinud Aime Kons 200 lk, kõva köide

Kas poleks põnev teada saada, milline on meie keha suurim ja milline väikseim elund? Kuidas saada astronaudiks? Mis on geenid? Miks me sibulat hakkides nutame? Miks koaala alati puude otsas istub? Küsimusi, millele vastuseid otsida, leiate raamatust täpselt 365 – iga päeva jaoks aastas üks küsimus ja silmaringi ning teadmisi avardav vastus.

51 käsitööeset munakarpidest Fiona Hayes tõlkinud Hanna Ingerpuu 80 lk, kõva köide

Ehted, näpunukud, lustakad konnad ja haukuvad koerad – kõike seda ja palju muud on võimalik meisterdada munakarpidest. Sellest raamatust leiate lihtsad juhtnöörid ja palju inspiratsiooni, et luua käepäraste vahenditega 51 uudset ja põnevat eset.

Kust tulevad lapsed? Esimesed küsimused ja vastused Katie Daynes tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 14 lk, pappraamat

Loe ja arutle tähtsate asjade üle. Kust need lapsed siis ikkagi tulevad? Kuidas saab lapse elu alguse? Mida beebid vajavad? Selles vahvate piltidega klapiraamatus leiduvad vastused neile ja veel paljudele küsimustele.

Saksamaa ballistiline rakett V2 langes ülehelikiirusel märkamatult ja kuuldamatult. Kisa hakkas kostma alles pärast plahvatust.

Kisa kostab üle taeva OLAVI TEPPAN tõlkija

K

ui manada silme ette sõjajärgse Euroopa vastuolud, ideeküllane retoorika ja argipäeva künism, nagu seda sümboliseerib Stanley Kubricki film „Dr Strangelove”, kujutleda püüdlusi pöörata ajaratast tagasi süütuse poole, nagu seda väljendavad vaimukalt Kurt Vonneguti romaani „Tapamaja, korpus viis” tagurpidikaadrid Dresdeni pommitamisest, segada siia William Burroughsi n-ö hüsteerilist realismi näiteks doktor Benway tegelaskujust või Chez Robert’i restorani näidismenüüst ning meenutada tagatipuks Mark Rentoni kuulsat sukeldumist kempsupotti Danny Boyle’i „Trainspottingu” lavastusest, siis on esmalugejal ehk olemas mingi aimdus sellest, mis võiks teda „Raskusjõu vikerkaare” tuhandel leheküljel oodata. Kuid see poleks midagi enamat kui aimdus, sest üritades Thomas Pynchoni peateose lugemiseks mingit üldvõtit anda või selle sisu kokku võtta, tuleks kirjutada teine sama mahukas teos ning katseid selles suunas on mõistagi ka tehtud.

POSTMODERNISTLIK „ULYSSESE” Tõepoolest, üks raamatu kesksemaid tegelasi, Uus-Inglismaa uusasunike suguvõsa järeltulija William Slothrop pillas kord suupilli kempsupotti ja sukeldus sellele järele, mööda kanalisatsiooni Atlandi ookeani poole. Hiljem ongi ta USA armee leitnandina tagasi esiisade maal, Londonis, kuhu parajasti langevad sakslaste ülehelikiirusega ballistilised raketid V2. Tal on Londonis mitmeid suhteid vastassugupoolega ja tema seksuaalsete vallutuste kaart vastab mõistatuslikul kombel täpselt V2 tabamuste kaardile. Milline seos võiks tal olla selle kaarekujuliselt lendava fallosesümboliga, mis teatavasti esmalt raskusjõu mõjul

maha jõudes plahvatab ja alles siis toob kuuldavale langemise heli, sellele ei oska leitnant Slothrop ka ise seletust leida, igatahes siirdub ta MandriEuroopasse missioonile, et leida raketi salapärane prototüüp seerianumbriga 0000. Nimetatud odüsseia, arvestamata süžeelisi kõrvalepõikeid, leiab aset 1945. aastal kaheksa kuu jooksul. Nõnda on „Raskusjõu vikerkaare” sündmused siinkohal sama edukalt kokku võetud nagu alljärgneva vaieldamatult tõese väitega James Joyce’i „Ulyssese” kohta, et see teos räägib kahe mehe päevast kaheksa tunni jooksul Dublinis. Paralleel on ilmne ja pole ime, et Pynchoni teost on nimetatud postmodernistlikuks „Ulysseseks”. Nimelt on see teos ühest aspektist keeleline küllusesarv, teisest detailne ajalooportree, kolmandast multierialakirjandus, neljandast vandenõuteooria jne. Põhitoonilt ülev-pühalikust jämekoomiliseni kõikuv, kõrgest poeesiast kerge vaevaga ladusale farsile liikuv raamat annab tuhandete kaupa vihjeid koomiksitele, filmidele, reklaamidele, popmuusikale, klassikale, maagiale, okultismile, füüsikale, inseneriteadusele, Pavlovi psühholoogiale (kas Slothropil on tõesti tingrefleks?), majandusajaloole (ega ometi kogu see sõda polnud kasumiahnete suurkorporatsioonide mahhinatsioon?) ning väisab ka Argentiina gautšosid, EdelaAafrika hereroid ja laseb aimata Kirgiisia Valgust.

AUHINNATUD JA LOETAMATUKS TUNNISTATUD 1974. aastal pälvis „Raskusjõu vikerkaar” maineka kirjandusauhinna National Book Award. Samal aastal jäeti välja andmata Pulitzeri preemia, kuna žürii poolt võitjaks valitud „Raskusjõu vikerkaart” pidas komisjon „loetamatuks, mõistetamatuks ja kohati ropuks”. Esimeses lõigus mainitud mõiste „hüsteeriline realism”, mille võttis kasutusele kirjanduskriitik James Wood, on ehk Pynchoni loomingu puhul tabav – realism on saanud nii ülekülla-

selt detailirikkaks, et see muutub teose eesmärgiks endaks, sisuliselt vormimänguks –, aga ei pruugi kahandada selle sisukust. Pigem vastupidi, postmodernse meetodi austajale annab see kindlasti meeldivalt palju tähendusvälju ja vaba isiklikku tõlgendamisruumi. Kirjanik Pynchon lugejat selles Roland Barthes’i mõistes kõige ehedama „teose sünni” juures ei sega. Ta on selline erak, kelle kõrval Salinger paistab lausa meediastaar. Ta pole kunagi avalikkuse ees esinenud, temast ei ole fotosid ja tema eluloolistest andmetest pole suurt midagi teada pärast seda, kui ta teenis USA sõjaväes ning õppis Cornelli ülikoolis füüsikat ja inglise keelt. Välismaailmaga suhtleb ta oma abikaasast agendi kaudu. Ta ei reklaami ega kommenteeri oma raamatuid, samuti ei tee seda üldiselt ka tema kirjastajad. Teda on peetud küll Vladimir Nabokoviks, küll Unabomberiks, aga kõik need teooriad on osutunud valeks. Ta on esinenud „Simpsonites”, paberkott pähe joonistatud (kuid kõneles seal väidetavalt oma häälega). Tema 2009. aasta romaani „Loomupärane pahe”. järgi vändatud filmi kohta levis kuuldus, et ta osaleb seal statistina. Režissöör Paul Thomas Anderson seda ei kinnitanud ega lükanud ka ümber, kuid kõrgendatud vaatajahuvi najal tuvastatud „Pynchon” osutus taas hoopis teiseks inimeseks. Mis muidugi ei tähenda, et ta seal naljaviluks tõepoolest olla ei võinud. Nii nagu raskusjõu vikerkaares on palju enamat kui pealtnäha paistab.

Raskusjõu vikerkaar Thomas Pynchon tõlkinud Olavi Teppan 1008 lk kõva köide sari „Ajavaim”

Mõnikord võib juhtuda, et mõni suur asi ei olegi nii suur, kui see algul paistab. Samas võib mõni väike ja tühine asi olla uskumatult põnev. Kõik selle raamatu lood on natuke isemoodi, sest need ongi just nende väikeste, aga üldsegi mitte tähtsusetute asjade märkamisest. Kas sina näiteks tead, kuidas tegelikult saavad kukeseened kollaseks ja maasikad punaseks? Kes riputab taevasse vikerkaare või kes otsustab, missugust unenägu sa just täna öösel vaatad? Kas sa tead, miks ühel suvepäeval puhub vinge põhjatuul, teisel päeval paugutab äikesetorm, aga kolmandal särab pilvitus taevas päike? Kust saab jaaniussike tegelikult tulukese, millega ta suveöös eputab, ning kust on pärit täpid linnupojakeste munadel? Nii nendest kui ka paljudest teistest hästi hoitud saladustest jutustabki raamat „Mustikavõõpaja ja teised lood”.

Pingviin Pingu otsib seiklust Melanie Joyce tõlkinud Riina Turi 24 lk, kõva köide

Armsate piltide ja vahva lumekeraga raamat räägib väikse pingviinipoja seiklustest. Pingviinipoeg Pingu on tüdinenud üksi mängimast. Ühel päeval soovitab kajakas minna tal seiklust otsima. Pingu ei tea täpselt, kust seda otsida, ning satub tundmatutesse paikadesse ja põnevatesse olukordadesse. Ta seikleb nii vee peal kui vee all, ta satub üksikule saarele ja sügavasse džunglisse ning merel suure tormi kätte. Õnneks kohtab ta kedagi, kes aitab teda just siis, kui tal abi kõige rohkem vaja läheb.

Uljaspeade käsiraamat. Kas oskad olla ettevaatlik? Pavla Hanàćkovà tõlkinud Toomas Volmer 14 lk, pappraamat

Kas oled tänaval ettevaatlik? Kas tead, mida internetis tohib teha ja mida mitte? Selles raamatus saab iga vahva uljaspea end proovile panna. Vaja läheb vaid paberit ja pliiatsit ning terast meelt. Küsimusi leidub paljude teemade kohta alates sellest, kuidas turvaliselt sporti teha ja kuidas käituda liikluses, ning lõpetades sellega, mis asjad on ohtlikud kodus või internetis või hoopis veepargis.

Õpetaja õpituba. Sõlmime lahti Maret Kougija 32 lk, pehme köide

Loovust ja väärtusi arendav mäng koolieelikutele. Selles raamatus pakutav aktiivne ja vaheldusrikas mäng aitab arendada lapse loovust ning toetab igapäevast väärtuskasvatust. Olulised väärtused – sallivus, eneseusk, unistamine, uudishimu ja aktiivsus – sõlmitakse lahti haaravates õpi- ja kunstitegevustes ning liikumise kaudu. Lisalehtedel leiduvad värvilised kleepsud ja väljalõigatavad kujundid hõlbustavad mängu ettevalmistamist. Vestlustele eelnevad viis meeleolukat lugu, mis kujundavad lapses osavõtlikkust ja heasoovlikkust ümbritseva maailma ja inimeste suhtes, sobivad ka lihtsalt unejutuks.


helios

WWW.HELIOS.EE

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

Miks aeg lendab? ARDO REINSALU

A

ja mõiste ei pruugi tunduda algul nii keerukas. Aeg lendab, juhtub igasugu sündmusi, kellad mõõdavad aega ja meie oleme selle kulgemisest igati teadlikud. Mida selle fenomeni kohta ikka rohkem arvata. Ajateemalist teadust kui sellist pole olemas. Et aja olemust mõista, peavad aja uurijad kursis olema neuroteadustest kvantumfüüsikani. Auhinnatud teadusajakirjanik Alan Burdick on osava sulega kirjamees, kes tajub, mis on teaduslikult oluline, kuid oskab samas kirjutada kuivadest faktidest viisil, mis seostub meie otseste kogemuste, emotsioonide ja argiküsimustega. Ta esitleb teaduslikku uurimistööd sellisena, nagu see tegelikult on: mitte omandatud teadmiste kogumina, vaid elava ja värvika uurimisretkena, kus see, mida me veel ei tea, on huvitavam kui see, mida me juba teame. Ajajuhtimise koolitajana oli minu jaoks väga huvitav jälgida, kuidas autor on sõitnud sõna otseses mõttes maailma otsa selleks, et näha oma silmaga või kogeda omal nahal konkreetset fenomeni, mida me sageli enesestmõistetavaks peame. Me oleme kuulnud väljendeid „kuidas aeg lendab” või „miks aeg venib” või „täna on see punane foorituli eriti kaua”, aga me ei mõtle tavaliselt põhjustele, mis selliseid mõtteid tekitab. Burdick annab raamatus ülevaate omapärastest ekspe-

ilmunud 100 nippi, kuidas suhet hoida Kirsti Timmer 192 lk, kõva köide

Öeldakse, et tark inimene õpib teiste vigadest, rumalal jäävad endagi apsud märkamata. Kirsti Timmeril on seljataga üks üürike abielu ja seitseteist aastat kestnud kooselu. Kümme aastat on ta teinud suhtesaadet, mille käigus kuulanud ära tuhandete inimeste muresid. Tänu hobile analüüsida inimeste käitumist, on ta õppinud nii enda kui ka teiste vigadest. Kirsti kutsub kaasa mõtlema – kuidas toimida nii, et meie ümber oleks rohkem mõistmist ning vähem lahkuminekuid ja hukkamõistu. Selles raamatus vormib ta oma head ja vead täpselt sajaks nipiks. Kui keegi kasvõi mõnest nõuandest kasu saab, siis on tema töö vilja kandnud.

ajajuhtimise koolitaja

rimentidest ja illusioonidest. Koolitustel öeldakse mulle sageli, et aega ei saa ju juhtida – me saame juhtida iseend või protsesse, aga mitte aega ennast – meil kõikidel on 24 tundi ööpäevas ja 60 minutit tunnis. Raamatus „Miks aeg lendab?” on mitmeid silmiavavaid selgitusi, kuidas mõnikord õnnestub väiksesse ajavahemikku pressida veelgi rohkem tegevusi ja kuidas väliskeskkond mõjutab meie ajataju ja suutlikkust. Tuleb välja, et „praegu” või „hetk” ei ole abstraktsed väljendid, vaid neil on olemas konkreetne mõõdetav pikkus. Me kõik teame, kuidas sõna „kohe” võib olenevalt kontekstist tähendada „varsti” või „nüüd ja praegu”. Selle raamatu kirjutamise protsess on iseenesest hea näide ajaga seotud praktilise elu väljakutsetest. Esialgne plaan kirjutada raamat aastaga, võttis lõpuks

petrone print

aega mitmed aastad. Autor on ajauuringud vahvasti sidunud ka oma isikliku eluga – nimelt sündisid raamatu kirjutamise ajal Alani perre kaksikud. Kaksikute kasvatamine ise on üks ajaline väljakutse, aga samuti on huvitav jälgida väikelaste suhtumist aega nende pideva kasvamise ja arenemise raames. Tegemist on põneva aja olemusest rääkiva raamatuga, mis meie isikliku aja lendamist küll ei muuda, aga võimaldab kindlasti sellest paremini aru saada.

Miks aeg lendab? Alan Burdick tõlkinud Kaido Kangur 336 lk, kõva köide

6

Need, kes läbi põrusid Hjorth/Rosenfeldt tõlkinud Mari Jesmin 376 lk kõva köide sari „Sebastian Bergmani needus”

Vastuolulisest krimipsühholoogist rääkiva krimisarja 5. raamat. Ulricehamnis leitakse ühest suveks suletud koolimajast tapetuna tuntud tõsielustaar, keda on poltpüstolist pähe tulistatud. Ta on tooli külge kinni seotud, pandud istuma nägu nurga poole ja „tobumüts” peas. Tema seljale on klambritega kinnitatud test. Ilmselt pole tapetu osanud kuigi paljudele küsimustele vastata. Tegutsemisviis on väga sarnane nädal varem Helsingborgis toimunud

mõrvaga. Kõik viitab sellele, et tegemist on osava ja kavakindlalt tegutseva mõrvariga, kes ei plaani enne järele jätta, kui on oma sõnumi edasi andnud. Millegagi, mis lõpuks kogu mõrvajuurdluse osakonna eksistentsi ohtu seab.

Visa hing Ott Kiivikas Eesti esikulturisti Ott Kiivika elulooraamat Kaire-Külli Vaatmann 264 lk, kõva köide

On igaühe enda asi, kas hakata lompi kukkudes virisema või võtta jalad paljaks ja pigistada varvaste vahelt porivorste. Inimesi eristab üksteisest huumorisoon ja eelkõige oskus iseenda üle naerda. Nii ongi, sa kas naerad või nutad. Ott Kiivikas naerab. See raamat on lihastest, sitkusest, piitsast ja präänikust, higist, armastusest, pisaratest, lõputust naerust ja muidugi lihastest.

Jala jälg Phil Knight tõlkinud Eva Finch, Kaido Kangur 446 lk, pehme köide taskuformaadis uustrükk

Neis paeluvais memuaarides räägib Nike asutaja ja tegevjuht Phil Knight esimest korda vähetuntud loo ettevõtte alguspäevist, mil see oli riskialdis idufirma, ja selle arenemisest maailma üheks kõige kultuslikumaks, uuenduslikumaks ja tulusamaks kaubamärgiks. Kõik sai alguse pärast seljakotimatka ümber maailma, kui 24-aastane Knight otsustas asuda tavatule rajale ja alustada oma äri.

WWW.PETRONEPRINT.EE

ja Peenutsev ja veidi Lühikesed tabavad võlusõnad irooniline huumor juudi lustivaramust „V

ILLUSTRATSIOON RAAMATUST

EPP PETRONE autor

LOONE OTS

raamatu toimetaja

„J

uudi anekdoodid” pakub lugejale peent huumorit ja ohtralt teadmisi juudi kultuuri kohta – elu mõttest ämma ja väimehe suheteni. Seniste juudi naljaraamatute ees on Margit Prantsuse omal tubli edumaa, sest põhiteksti toetavad pädevad kommentaarid. Mõistes juutide eluolu nüansse, saab raamatust palju rohkem maitset ja mahla. Autor on elanud Jeruusalemmas ja kirjutanud sellest värvika ülevaate „Minu Iisrael”. Oma kogemus lubab tal jääda väljapeetuks ja noppida juutide kohta käivast lustivaramust välja just koorekihi. Prantsus riskib põkkuda ka nende teemadega, mis teadlikus seltskonnas üldiselt tabuks on kuulutatud: holokaust, sealiha, ümberlõikamine. Ka siin jääb kogumiku koostaja hea tooni piiridesse. Ta rõhutab, et kõik raamatus olevad lood on juudid iseenda kohta jutustanud. Juutide loomus avaldub raamatus

mitme nurga alt. Äärmine kokkuhoid, töökus, tarkus ja pereväärtused on heas tasakaalus rikka mehe üleoleku, kavaluse ja miks mitte ka igatsusega armukese järele. Nagu elus ikka, pole miski inimlik ka juutidele võõras. Ja kui eurooplased-ameeriklased lustivad blondiininaljadega, kihistavad juudid ilusate, kuid blondiinidega võrdselt rumalate juudi naisukeste üle. Eraldi tasub kõnelda kuulsustega seotud juhtumustest. Vältimatu Einsteini kõrval ilmub lavale ka teine Nobeli preemia laureaat Lev Landau. Eestis päris uus ja tundmatu tegelane on juut Samuel Goldwyn, filmikompanii Metro-Goldwyn-Meyer juhte, kes on kuulsaks saanud naljakate keeleapsudega. Üks silmapaistev tegelane on raamatus veel: kõikenägev ja -teadev Jumal. Võrreldes kristlasega on juudi suhe loojaga lähedasem, temaga võib rääkida nagu mees mehega. Alapealkiri „Ja Saara naeris…” on piiblitsitaat 1. Moosese raamatust. Kirjakoht tõendab, et naer on olnud juutidele omane juba maailma loomisest peale. Margit Prantsuse väike raamat on lõbus ja

õpetlik, sest enamik sealseid juudi elu kilde sobib igati ka mistahes kultuuri igiinimlikku mustrisse. Vene kirjanike tandem Ilja Ilf ja Jevgeni Petrov on suurepärane näide Odessa juudi ja suurvenelase edukast koostööst huumorivallas. Romaani „Kuldvasikas” eessõnas rõhutavad nad, et nalja võib alati teha; kes aga leiavad, et elu peaks olema ainult sügav ja tõsine, tuleks mõista süüdi põikpäisuse eest raskendavatel asjaoludel. „Juudi anekdoodid” ajavad kindlasti naerma mistahes sünge apostli.

Kommenteeritud juudi anekdoodid. Ja Saara naeris… Margit Prantsus kõva köide 168 lk

õlusõnadesse” on kogutud muinasjutud, mis väheste sõnadega õpetavad palju. Olen neid lugusid kogunud-tõlkinud erinevatest antoloogiatest üle ilma: indiaanlastelt, Aafrikast, Tiibetist, Indiast ja mujalt. Siin-seal on jutule lisatud edasimõtlemise küsimusi või hariv selgitus. ...näiteks küsimus suure ja väikese kohta. Kes on õnnelikum, kas mägedes turniv kits või konn pisikese kaevu põhjas? ...või näiteks stiilipuhast Aafrika sürrealismi. „Tigu oli juba viis päeva roomanud ja teisele poole teed jõudnud, kui kusagil tema selja taga kukkus prõmaki! maha üks suur oks. „No vaat kui hea, et ma ikka kiirustasin,” rõõmustas teopapa. „Oleksin ju võinud muidu üleeile selle oksaga pihta saada!”” ...või moraaliga mõistulugusid. „„Jagatud lugudest sünnibki paranemine,” naeratas Buddha. – „Ja jagatud lugudest sünnib mälestus,” naeratas naine vastu.” …„Ning rändur jätkas oma teed imelisse linna, kus elavad imelised inimesed ja ootavad ees imelised õppe-

tunnid. Sest eks igaüks meist kohtab maailmas just seda, mida ta ise kaasa toob.” Loodan, et võlusõnade armastajaid leidub nii laste kui ka täiskasvanute hulgas!

Võlusõnad. Ühe minuti muinasjutud Epp Petrone illustreerinud Kristi Kangilaski kõva köide 72 lk


7

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

WWW.TYK.EE

tartu ülikooli kirjastus

IVO VOLT

siin kehtib teatud kitsendus. Nimelt jaotab Mayr bioloogia põhjuslikkuse järgi evolutsiooniliseks (ehk ultimaatsete, „lõplike” põhjuste bioloogiaks) ja funktsionaalseks (ehk proksimaalsete, tagajärjele vahetult eelnevate mehhanitsistlike põhjuste bioloogiaks, mis hõlmab füsioloogia, arengubioloogia ja neurobioloogia). Selles raamatus käsitleb autor just esimest, s.o evolutsioonilise bioloogia ideede ajalugu (funktsionaalse bioloogia ajalugu ehk siis selle teose teine köide ei valminudki). Mayr kirjeldab ise sündmustes osalenu hasardiga bioloogia arengut esimestest looduse mõistmise katsetest kuni evolutsioonilise mõtlemise ja molekulaargeneetikani, nähes bioloogia arengus ühtset lugu koos tõusude ja mõõnadega. Raamat on kirjutatud silmas pidades lugejat, kes ei pruugi olla bioloog, kuid soovib end kurssi viia bioloogiateaduse arengulooga. Teisest küljest mõtestab suur osa raamatust teoreetiliselt bioloogiat ning selle kohta, rolli ja erisusi teiste teaduste seas ning vaatleb teadusloo üldisemaid küsimusi ja tendentse – mis teeb eriti sobivaks selle avaldamise just „Avatud Eesti Raamatu” sarjas. Mayrile on ette heidetud teatud dogmaatilisust: selle küsimusega tegeleb ta ka siinses raamatus ning tema seisukohad võtab hästi kokku tsitaat teose sissejuhatusest: „Kuna mulle ei meeldi peenutseda, on mind vahel nimetatud

I

lmunud on nn marmorsarja seni kõige mahukam ühes köites avaldatud teos: 1032 lehekülge hõlmav Ernst Mayri „Bioloogilise mõtte areng: mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus” on tõeline „tellis”, mis lisaks raamatu põhitekstile sisaldab märkusi, põhjalikku bibliograafiat, terminite sõnastikku ning registrit. Raamat ilmus inglise keeles Harvardi Ülikooli kirjastuse väljaandel 1982. aastal ning on nüüdseks tõlgitud vähemasti viide keelde. Raamatu autor Ernst Mayr oli saksa-ameerika bioloog, kes sündis 1904. aastal Baieris ning suri 2005. aastal USA-s Massachusettsi osariigis. Mehe saja eluaasta sisse mahtus palju ning suurem osa sellest oli pühendatud looduse jälgimisele ja mõtestamisele. Mayri võib kindlasti pidada 20. sajandi üheks juhtivaks evolutsioonibioloogiks. Eestikeelsele tõlkele on lisatud ka Tartu Ülikooli biosemiootika professori Kalevi Kulli järelsõna, mis annab ülevaate Mayri elukäigust, teadustööst ja põhilistest vaadetest. „Bioloogilise mõtte areng” on tuntumaid Mayri rohkem kui kümnest monograafiast. See jälgib eluslooduse teadusliku uurimise ja mõtestamise katseid ligikaudu 2400 aasta jooksul, kuid

FOTO WIKIMEDIA COMMONS

Jõuline ja põnev bioloogia arengulugu

VAHEPEALKIRI Esimeselt tutvumisreisilt Siberi eestlaste juurde – Krasnojarski krai ÜlemSuetukki ja selle naabruses asuvasse Ülem-Bulankasse – naasime 1991. aasta augustikuus Eesti Vabariigi taastamise eelõhtul. Üllatav oli kogeda isiklikku kokkupuudet rikkaliku ja vanapärase pärimusega ja seda, et Eesti-

Ploomi Mannu

maast tuhandete kilomeetrite kaugusel räägib terve külatäis inimesi (umbes 300) eesti keelt. Kodueestlastena Venemaal reisides olime 1990. aastail paratamatult tunnistajaiks pöördelistele muutustele Siberi eestlaste elus ning ebakindlusele, mis

USA õigusteadlase klassikaline teos kirjeldab, kuidas kultuuri vaba ja piiratud osa vaheline tasakaal on ärihuvide mõjul üha enam kiiva kiskunud, kuna loojate kaitsmise sildi all kärbitakse loomevabadust. Internet tegi igaühest potentsiaalse looja ja kirjastaja, kiirendades protsessi veelgi.

Folkloristika aines, uurimisküsimused ja -meetodid on aja jooksul muutunud. Raamatusse on põimitud lood, milles välitöid teinud inimesed meenutavad oma kogemusi. Raamat sobib kõigile, keda huvitab, mismoodi saab uurida kultuuri ja argitegelikkust, mille keskel me elame.

Ernst Mayr 1994. aastal.

dogmaatikuks. Ma arvan, et see on vale epiteet minu suhtumisele. Dogmaatiline inimene nõuab oma õigust tõenditest sõltumata. See ei ole kunagi minu suhtumine olnud ning õigupoolest olen ma selle üle uhke, et olen sageli meelt muutnud. Siiski on tõsi, et mu taktika on teha üldistavaid kategoorilisi avaldusi. On vaieldav, kas see on teaduslike ideede vaba vahetuse maailmas puudus või mitte. Mu sisetunne ütleb, et see viib teaduslike probleemide lõpliku lahenduseni kiiremini kui ettevaatlik kahevahelolek.”

Bioloogilise mõtte areng: mitmekesisus, evolutsioon ja pärilikkus Ernst Mayr tõlkinud Ülo Maiväli, Sille Remm, Kristiina Vind, järelsõna Kalevi Kull 1032 lk, pehme köide sari „Avatud Eesti Raamat”

Värin. Mis on luule? Giuliano Scabia tõlkinud Kaidi Saavan 86 lk pehme köide

Itaalia teatriuuendaja, kirjanik, õppejõud ja filosoof räägib oma eksperimentidest luule-, teatri- ja muusikamaastikel. Luule on Scabia jaoks kerge rännak mööda päris ja kujuteldava maailma ligipääsmatuid ja keerulisi teid, otsimaks värinal kehastuvate sõnade ürgseid vorme.

eKM TEADUSKIRJASTUS kaasnes NSV Liidu lagunemise, muutunud poliitiliste olude ja majanduslangusega. Paljud ettevõtted suleti, ühismajandid lagunesid, ülikiire inflatsioon sõi varasemad säästud. Võimalust üksikmajapidajaks hakata julgesid kasutada vähesed. Umbes 60 või enam aastat ühismajandielu oli suuresti hävitanud eraalgatuse.

FOTO ANU KORB 1996. ERA, FOTO 15751.

F

Lawrence Lessig tõlkinud Jaagup Irve, Raul Veede 332 lk, pehme köide

autorite kollektiiv 358 lk, pehme köide

Meie rahvakild kaugel Siberis olkloristide Siberi-ekspeditsioonide päevikute põhjal koostatud raamat on pühendatud Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiivi (ERA) 90. sünnipäevale. Siberi eesti kogukonnad on olnud viimase veerandsaja aasta vältel üks ERA kogumis- ja uurimissuundi: ajavahemikul 1991–2013 toimus Siberisse 16 kogumismatka, ühtekokku külastasime umbes 40 eesti kogukonda. Kolmandikus meie väisatud küladest polnud eesti uurijaid varem käinud, sealhulgas elanike kõnekeele ja pärimuse poolest unikaalses võrukeelses Nikolajevkas (Novosibirski oblastis) ja vanimas Lääne-Siberi luteriusuliste koloonias Rõžkovos. Suurem osa Siberis elavaid eestlasi on 19. sajandi viimasel kümnendil ja 20. sajandi algul väljarännanute järglased, kuid Siberis elab ka Vene tsaari poolt väljasaadetute järeltulijaid ning hiljem, nõukogude ajal Venemaa linnadesse õppima või tööle suundunuid.

Vaba kultuur ehk loovuse loomus ja tulevik

Folkloristlikud välitööd

WWW.KIRMUS.EE

ANU KORB

ilmunud

VAHEPEALKIRI Ka ei soosinud ettevõtlust vananeva elanikkonnaga külad ja esivanematelt päritud hirm peresid tabada võivate järjekordsete repressioonide ees. Siberis elavad eestlased tundsid end eriti pärast viisarežiimi kehtestamist Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel suuresti omadest ära lõigatuna. Kurdeti, et enam Eestisse sugulastele külla ei pääse. Põhjuseks oli nii majanduslik allakäik kui ka viisaga seotud asjaajamise keerukus. Olles vene meedia mõjuväljas, satuti Eesti osas peaaegu täielikku infosulgu. Huvi Eestis toimuva vastu oli külades suur. Siberis nähti meis, folkloristides, ühendavat lüli oma Eesti sugulastega, samas ka Eesti riigi esindajaid ning päriti aru, miks Eesti

sarnaselt Saksamaaga omasid tagasi ei kutsu. Eesti Vabariigi taastamise algusaegadel vaatasid kodueestlased igatsusega Läände ning taastasid sidemeid seal elavate omastega, Siberi eestlaste vastu siis huvi peaaegu puudus. Folkloristide tähelepanekud Siberi eestlaste elust 20. sajandi viimasel kümnendil on ühed vähestest ning võiksid juba seetõttu pakkuda laiemat huvi. Või nagu on sõnastanud oma välitööpäevikus kolleeg Astrid Tuisk: „Me oleme olnud ühe sajandi pikkuse ajajärgu kui just mitte lõpu-perioodi, siis viimase kolmandiku tunnistajaiks. Tahaks anda seda edasi sellisena, nagu meie seda 20. sajandi lõpus nägime”. 21. sajandi alguskümnendite Siberi välitööpäevikud toovad lugejani teadmisi Siberi seto kogukondadest ja annavad aimu kiiretest muutustest eesti külades. Jagame oma kogetut – kuidas rahvakild kaugel emamaast ajapikku suurrahva keelele üle läheb ja võõraid kombeid omaks võtab.

Kohtumised Siberis (Eesti asundused VIII) koostanud ja toimetanud Anu Korb 422 lk kõva köide

ilmunud Hiiumaa rahvalaulud, pillilood ja tantsud (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 11) koostanud Helen Kõmmus CD/DVD + tekstivihik 35 lk

Kogumikus on hiidlaste rahvakultuurile iseloomulikumad laulu-, pillimuusika- ja tantsunäited ajavahemikust 1908–2017, sealhulgas teadaolevalt vanimad eesti rahvamuusika helisalvestused, Hiiumaa meremehe Jüri Bruusi 1908. aastal mängitud hiiu kandle lood, Eesti kuulsaima torupillimehe Juhan Maakeri ehk Torupilli Jussi 1921. aastal lauldud tantsulaulud ja mängitud pillilood jpm.

Kandlemängija Heino Sõna (Helisalvestusi Eesti Rahvaluule Arhiivist, 12) koostanud Tuule Kann, Kaisa Nõges, Eva Väljaots CD/DVD + tekstivihik 31 lk koostöös Eesti Folkloorinõukoguga

Kogumik annab ülevaate tänapäeva ühe tuntuma Eesti kandlemängija Heino Sõna repertuaarist, loomingust ja koostööst teiste kanneldajatega. Pillimehega salvestatud õpitoad-vestlused annavad ettekujutuse kogenud kandleõpetajast, tema mänguvõtetest ja õpetamismeetoditest.


grenader

WWW.GRENADER.EE

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

Eesti Vabariigi söök

ilmunud Hitleri rootslased. Rootsi vabatahtlikud Relva-SS-is

MART LAAR

Lars T. Larsson 488 lk, kõva köide

Rootsi jäi Teises maailmasõjas erapooletuks, kuid sõjast ei soovinud kõrvale jääda tuhanded rootslased. Kõige enam, üle 10 000 rootslase, eelistas Punaarmee vastu võidelda Soomes. Palju vähem rootslasi sõdis sama vaenlasega SS-i ridades. Siiski tegutsesid nad nii idarindel kui ka Loode-Euroopas. Rootslased lõid kaasa ülimalt veristes heitlustes: operatsiooni Barbarossa algjärgus, 1941./42. aasta talvelahingutes, Kurski, Arnhemi, Normandia, Narva lahingus, Varssavi ülestõusu mahasurumises, Tšerkassõ kotist väljamurdmises, Kuramaa kaitsmises ning Berliini tänavatel toimunud lõppheitluses. Raamat sisaldab üle 150 foto.

visalt, kandudes põlvest põlve ning püsisid ka siis, kui nende koostisosi ülimalt raske hankida oli. Nii on sellesse kokaraamatusse valitud Eestit erinevatel aegadel iseloomustanud toidud, alates Vabadussõjaaegsest kapsasupist ning üle eestiaegsete kapsarullide, roosamanna ja nõukogudeaegse Kurzeme strooganovi 90ndate brüleekreemi ning vanausuliste moodi valmistatud kohani ja uuemal ajal populaarsust kogunud aasiapäraste toitudeni. Selliseid ajas rändamisi on ilmselt meil kõigil ette tulnud ning neid on selles raamatus palju. Eesti Vabariigi 100-aastasel toidusedelil on palju meile sisse toodud toite, mis on ajapikku nii omaseks saanud, et ei teagi, et need võõrast päritolu on. Mine tea, järsku juhtub nii ka mõne taasiseseisvumise järel Eestisse tulnud roa või maitsega, sest maailm on eestlase jaoks neil aastakümnetel plahvatuslikult laienenud. Kokkuvõttes on oma ikkagi see, mida omaks peame. Pühendan selle raamatu kõigile meie vanavanematele, kes kõigele vaatamata oma lastelastele Eesti aega elus hoidsid.

Ö

eldakse, et inimene on see, mida ta sööb. Sellisel juhul peaks ka 100-aastane Eesti Vabariik olema see, mida ta söönud on. Siit tekkiski mõte panna kirja selle aja toidud, iga aasta kohta üks. Neid järjestades sai ühelt poolt endalegi selgeks, kui pika tee on Eesti läbi käinud ning teisalt, kui visalt on eestlased kommetest kinni hoidnud.

Eesti Wabariigi soomusvägi 1918-1941 Mati Õun 136 lk, kõva köide

Aastal 2018 saab koos Eesti Vabariigiga 100-aastaseks ka meie soomusvägi. Eesti soomusvägi sündis Vabadussõja alates soomusrongide ja soomusautodena, mis suurelt osalt ehitati meil kohapeal. Just soomusrongid olid meie põhilöögijõuks Vabadussõjas. Kõigest neist soomusrongidest ja meie sõjaväe soomusmasinaist, aga ka tuntuimaist soomusronglastest ja teistest soomusväelastest meie esimesel iseseisvusajal räägibki see raamat.

eksa

8

Sajandi kokaraamat 1918-2018 Ka aastakümneid kestnud nõukogude kokakunsti pealetung ei suutnud sakste ning Vene köögi ja põhjamaade sugemetega Eesti kööki eriti mõjutada. Eestiaegsed retseptid elasid uskumatult

Mart Laar, Angelica Udeküll, Toomas Tuul 208 lk kõva köide

WWW.EKSA.EE

Maailma vari rohtaias KUSTAV KOSE

Tulge eile meile. Salme noortele ja vanadele Joel Sang 45 lk kõva köide

T

õnu Õnnepalu mõttepäevikus 2017. aasta märtsist augustini vahelduvad lähiümbruse vaatlused ja looduspildid igavikulisemate mõtisklustega inimelu ja surma üle, sekka kommentaare maailmapoliitika sündmustele ning tagasivaateid isiklikule ja suurele ajaloole. Raamat koosneb ligi kuuekümnest miniesseest, mis kannavad pealkirju „Ajaleht”, „Nälg”, „Vanadus”, „Inimesed” jne. Esimene pool on kirjutatud autori kodus Hiiumaal, teine pool Inglismaal. Mitmed palad lähtuvad mõnest pühakirja salmist. Mõned mõttearendused saavad alguse igapäevatoimingutest, oma aia harimisest, mõned päevauudistest, mõned loetud raamatutest või mälestustest. Mõtisklusi läbib peatse sõja eelaimus, püüd ette aimata selle võimalikku kuju ja põhjusi. Sellest hargnevad arutlused sõja ja rahu tsüklilise vaheldumise, inimloomuse ja selle pimeduse, aga ka näiteks Victoria ajastu, Marxi ja marksismi üle. Kommenteeritakse liberaalse maailmakorra ammendumist, terrorismi ja natsijõudude esiletõusu. Isiklikumate mõtiskluste aineks on autorit külastav armastuse janu ning melanhoolia, selle paratamatus ja ajutised õnnestumised seda kirjutamise abil ületada või vaigistada. Tõnu Õnnepalu kurvameelsus ja läbinägelikkus sarnaneb Giacomo Leopardiga: inimese põli on kurb ja arme-

ilmunud

35 lõbusat ja õpetlikku luuletust lastele ja täiskasvanutele. Hariduse kahjulik mõju

Koerte koolis käinud dogi ei söö enam lihtsaid roogi, enam kraanivett ei joogi. Peab nüüd usinasti blogi, nõuab Coca’t ja hot dog’i.

Vihmade varjus Boriss Baljasnõi 120 lk pehme köide

Tõnu Õnnepalu kevadises Inglise aias raamatu kirjutamise aegu.

tu. Kõik see, mis teeb elu meeldivaks, on illusoorne – pettus ja vale. Valede kataloog registreeribki neid individuaalseid ja kollektiivseid enesepetmise viise, millega me oma elu talutavaks, isegi sündsaks muudame. Isegi loodus oma lillede ja liblikatega korraldab kevadeti suuri illusionistlikke vaatemänge. Aga need jäävad ikkagi õhukeseks ja ahvatlevaks pealispinnaks sügavama tõe kohal, milleks on surm. Inimese pime tõejanu on surmatung, mis varem või hiljem päädib sõjas, kollektiivses enesetapukatses. Lohutute sõnumite toomine võib enamasti peletada. Õnne-

palu pilk, meel ja keel on aga nõnda selged ja helged, et võidavad lugeja südame. Pole võimatu, et raamatust leitaks lausa hingekosutustki.

Valede kataloog. Inglise aed Tõnu Õnnepalu 390 lk pehme köide

„Boriss Baljasnõid lugedes meenub Igor Severjanin – küll üpris kaudselt, kuid siiski on kokkupuutepunkte. Severjanin põgenes Eestisse revolutsiooni eest, tundis end siin üksildasena, käis kalal Virumaa järvedel, luuletas loodusest. Borissil on teised põhjused, miks ta siia asus, kuid mõlema värssidest õhkub sedasama eestimaalaseks olemise raskust. Boriss Baljasnõi astub vene luule traditsioonilist rada, head sissesõidetud teed pidi. Need on mõtlikud, asjalikud ja looduslähedased luuletused, mis meie nüüdisoludes, kus poeedid on loodusele selja pööranud, on iseenesest juba saavutus. Boriss ei ürita oma kujunditega lugejat vapustada, põrutada, uimaseks virutada, vaid kujutab omal rahulikul, isegi muhedal viisil, mida ta

näeb ja tunneb, südames olemasolu valu. Aastatega on tema luule- ja ka maailmapilt liikunud selginemise ja süvenemise suunas.” Mats Traat

Šoša Isaac Bashevis Singer 296 lk kõva köide

Singeri autobiograafiliste sugemetega romaan räägib elust juudi getos, aga ka väljaspool seda 1930. aastate Varssavis, kus liigub hulgaliselt värvikaid kujusid. Sündmustiku teljeks on minategelase Aaron Greidingeri saatuslik kiindumus alaarenenud naabritüdrukusse Šošasse, millest ei saa tulla midagi head. Pealegi lasub kõige kohal surma vari, sest Saksamaal võimule tulnud Hitler ähvardab hävitada kõik Poola juudid. „Šošat” on peetud Singeri parimaks romaaniks.

Ole ise! Heli Laaksonen 84 lk pehme köide

Heli Laaksoneni luuletustest õhkub armastust ja igatsust, absurdimaiguline huumor seguneb nukramate alatoonidega, piir argise ja filosoofilise vahel hämardub ning üllatavate pöörete eest pole keegi kaitstud. Need luuletused lausa ootasid hiiu keelde ümber panemist.


9

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

WWW.POSTFACTUM.EE

post factum

IMMANUEL PÄRT piloot

L

ennundus on osa meie olmest – see ühendab paiku, muudab miljonite jaoks töö ja puhkuse võimalikuks. Reisijate silmis on lendamine pigem vahend kui eesmärk. Mõnikord näib see ebameeldiva vahendina – uudistes lennunduse kohta kuuldu ei ole sageli kuigi inspireeriv. Mark Vanhoenackeri „Taevarännud piloodi seltsis” on raskusjõu ületamisele ja taeva avastamisele pühendatud inimliku pingutuse lüüriline ülistus. Seda lugu jutustab piloot, kes suudab lugejatele edasi anda lendamisarmastust ja -tarkust, kutsudes neid mõtisklema selle üle, mis leiab aset lennuki pardale astumise ja sealt lahkumise vahepeal.

ROMANTILINE VAIM Raamat täidab mitut eesmärki. Esiteks innustab see lugejat, tuletades meile meelde, et kuigi lendamine võimaldab tänapäeval peamiselt liikuda kiiresti punktist A punkti B, on sel peale puhtpraktilise külje veel teine mõõde. Raamat kannab endas lennunduse algusaegadele omast romantilist vaimu. Teine eesmärk on anda lugejale võimalus heita pilk lennundusmaailma. Autor võtab lugeja käekõrvale ja juhatab ta sellele tundmatule maale, selgitades lihtsas keeles tehnilisi teemasid ja aidates mõista lendamisega kaasnevaid kogemusi ja emotsioone. Raamat koosneb üheksast peatükist, millest

FOTO MARK R. JONES

Lennates saab tajuda igaviku lähedust

Mark Vanhoenacker on piloot, kelle sõiduvahend on Boeing 747-400. Peale selle on ta vabakutseline kirjanik.

igaühe pealkirjaks on mingi lendamiskogemuse eri küljega seotud teema – „Õhk”, „Vesi”, „Tõus”, „Teeleidmine”, „Kohtumised” jne. Kolmandaks soosib raamat mõtisklemist. Õhkutõusmisel avaneb meist maha jäävale maailmale uus vaade: tavalistelt asjadelt võetakse nende tuttavlikkus ja neile lisandub suhtelisuse mõõde. Me kõik vajame mingit vahemaad, et mõtiskleda oma elu üle, tuua esile selle tähendus. Lendamine loob vahemaa, mis aitab asju teisiti näha; mõista ja kogeda tuttavaid kohti uuel viisil. Samuti toob see pühaduse kogemuse meile lähemale – autor viitab sellele kaude, kui ta näitab, milliseid väga keerulisi eksistentsiaal-

seid küsimusi saab lahata lennu ajal, viibides olmereaalsusest eemal.

LEND TEKITAB ELLU LÕTKU Lend tekitab meie kiiresse ellu lõtku, mil tajume paremini igaviku lähedust, mil aeg ja vahemaa muutuvad suhteliseks ning tunneme end korraga äärmiselt üksildase ja ülejäänud inimkonnaga ühtsena. „Kõrguse raskusjõud” on üks selle raamatu kandvaid mõtteid, mis kirjeldab inimese paradoksaalset igatsust kõrgete kohtade järele, taevani küündimise järele. See on oluline raamat. Seda võib puhkusel mõnuga lugeda, aga samas ei unune see kergesti. Oleks ebaõiglane öelda, et autor ei käsitle lennunduse

negatiivset mõju ega piloodiameti kitsaskohti – pereelu ja sõprussuhete osalist ohverdamist, öövahetuste mõju piloodi tervisele, pidevate arstlike kontrollide ja simulaatoriõppustega kaasnevat stressi. Ma nautisin seda raamatut väga. See pani mind mu ameti üle mõtisklema. Olen nagu Markki kommertslendude piloot, nüüd juba 16 aastat – kõigepealt lendasin Boeing 737ga ja nüüd lendan Bombardier CRJ900ga. Ma lennutan inimesi nende sihtkohtadesse. See pakub omalaadset rahuldust: kui lend on läbi, on minu töö tehtud. Piloodid sõidavad eri liiki lennukitega, ühed lühikesi, teised pikki vahemaid. Tööl kogetu sõltub sellest, millises ettevõttes piloot töötab. Mark aga kirjutab asjadest, mis on igale piloodile südamelähedased. Ta paneb sõnadesse tunded ja kogemused, mida jagavad kõik piloodid. Mark on kirjutanud raamatu, mis on nauditav ja paeluv ning annab tõepärase ettekujutuse piloodi ametist. Ta harib lugejat, lahutab meelt ja innustab. Artikkel põhineb Immanuel Pärdi eessõnal raamatule „Taevarännud piloodi seltsis”.

Taevarännud piloodi seltsis Mark Vanhoenacker tõlkinud Pirkko Põdra 368 lk pehme köide

PIRET VEIGEL

S

ina pead köögiviljast vitamiine saama, ütleb kaine mõistus, kui mõte videvikus närtsib ja keha kuivetub. Õnneks pole reeglit, et seda peaks tegema maitsetult või vaimuvaeselt. Amber Locke’i kokaraamatut „Supile! Uudne hõrk nauding” appi võttes pole kahtlustki, et elu muutub peatselt taas sisukaks ja värvikaks. Raamat, mille pealkiri kutsub kõiki suppi sööma, sisaldab sada põnevat, uutmoodi ja tervislikku supi-, puljongi- ja lisandiretsepti.

SUPIMAAILM ON LAI Põhiretsepte kombineerides ja täiendades on katsetamis- ja valikuvõimalused veelgi suuremad. Suppide maailm on lai: supid võivad olla nii soojad kui ka külmad, soolased või magusad, toored või keedetud, läbipaistvad leemed või tummised püreed, kerged vahepalad või toitvad eined. Suppi saab võtta termosega kaasa tööle või kooli, pakkuda peenel perepeol vanaema parimalt portselanilt või nautida sõpruskonnaga metsaretkel katelokist. Raamatu autor Amber Locke on oma toidudisaineri ametini jõudnud moodsa aja kombel. Tema esimesed sammud köögiviljakunstniku teel olid aastatetagused Instagrami postitused. Sellest veerema hakanud lumepall

andis Amberi elule täiesti uue suuna. Temast sai toidufotograaf, kes on teinud koostööd näiteks Jamie Oliveri Big Feastivali, Londoni Harrodsi kaubamaja ja Google’iga. Supiraamatu sissejuhatuses selguvad tema suure kire juured: „Minu armastus puu- ja köögivilja vastu võrsus lapsepõlves, kus kasvasin üles entusiastlikest aednikest vanematega. Meil oli kodus alati hiiglaslik köögiviljaaed ja aasta ringi justnagu pidevalt hooaja puu- ja köögivilja.” Paljud retseptid põhinevad Amberi ema nippidel ning soovitustel. Kõrvuti traditsiooniliste pereretseptidega leiab raamatust viiteid maailma eri köökidele, millega Amber on reisides kokku puutunud, Aafrikast India ja Jaapanini. Eriti hästi kajastub see osas, mis on pühendatud mitmesugustele kaunistustele ja lisanditele. Peale maitseainesegude on kirjas juhendid, kuidas valmistada näiteks taimset koort, mõeldes laktoositalumatusega inimestele.

SOBIV TAIMETOITLASELE JA OMNIVOORILE Kuna autor ise on taimetoitlane, pidas ta raamatut koostades silmas oma aatekaaslasi. Retseptid põhinevad taimsel ja sobivad taimetoitlastele, kuid neile on lisatud soovitused, kuidas suppi täiendada liha või kalaga, olgu siis põhipuljongi või muude koostisosade näol. Raamatut ehivad kunstipärased kompositsioonid värskest mahlasest puu- ja köögiviljast, mille ehe ilu paneb suu

FOTO PIRET VEIGEL

Supp annab külmal ajal sooja

ilmunud Piirilinn. Lõppmäng J. M. Ilves tõlkinud Tiina Maripuu 236 lk, pehme köide

Vaiksel hommikul ärkab kriminaalpolitsei komissari Kari Sorjoneni tütar Janina Saimaa järvel purjekal. Tal ei ole aimugi, kuidas ta sinna sattus ja miks on ta käed verised. Politsei leiab purjekalt mehe surnukeha. Kui Janina arreteeritakse, on Sorjonen ainus, kes usub tema süütusesse, aga ta on uurimisest kõrvaldatud. Algab isa ja tütre meeleheitlik võitlus vabaduse ja elu nimel, kus kaheldakse kõiges ja kõigis. Isegi iseendas.

Taimedega kodus Ian Drummond, Kara O’Reilly tõlkinud Anu Kaur 174 lk, kõva köide

Selles inspireerivas raamatus näitavad sisehaljastuse kujundaja, Kuningliku Aiandusseltsi Chelsea lillenäituse kuldmedalist Ian Drummond ja interjööridest kirjutaja Kara O’Reilly, kuidas oma kodu taimedega muuta, annavad nõu, missugused taimed erinevates kohtades kõige paremini mõjuvad, ning pajatavad, kuidas taimi hooldada. Raamatu tõlkis Tallinna Botaanikaaia vanemaednik Anu Kaur.

Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid Kalju Kangur illustreerinud Asta Vender 48 lk, pehme köide

Rakvere teater toob tänavu jõuluajaks välja muusikalise lasteloo „TimbuLimbu”, mis põhinebki Kalju Kanguri raamatul „Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid”. Seega oleks enne või pärast teatrikülastust ja ka lihtsalt niisama mõnus muhedate tegelastega talvine raamat uuesti üle lugeda või sellega esimest korda tutvuda.

Sünk jää, otsatu põhi Taavi Kangur 416 lk, kõva köide

Taavi Kanguri „Sünk jää, otsatu põhi” on eesti algupärane kriminaalromaan, mis ammutab ainest nii Eesti Vabariigist kui ka Nõukogude Liidust. Lugeja ees rullub lahti lugu, mis on põnev ja hirmutav, aga kindlasti realistlik. Prokurör asub uurima tapmiste seeriat, mõrvar aga jääb vaatamata pingutustele tabamatuks ja kuritegudes tundub olevat midagi aina rohkem isiklikult prokuröri vastu suunatut. Mida ajas edasi, seda kindlamaks saab, et sündmuste võti peitub prokuröri kunagises teenistuses Nõukogude armees. „Sünk jää, otsatu põhi” võitis Eesti Kirjanike Liidu 2017. aasta romaanivõistlusel Postimehe eripreemia.

Hurdast Pärnani

vett jooksma. „Suppe on kõigis vikerkaarevärvides. See toob esile looduses esinevate värvide hämmastavalt mitmekülgse spektri. Raamat ülistab puu- ja köögiviljade mitmekesisust, nende elutähtsat rolli toitumises ja seda, kuidas need aitavad meil terveks jääda,” rõhutab Amber. Raamat pakub teavet ka koostisainete tervislikkuse ja köögitarvikute kohta ning palju hoiustamis- ja serveerimisnippe.

Jaak Urmet illustreerinud Karel Korp 244 lk, kõva köide

Supile! Uudne hõrk nauding Amber Locke tõlkinud Pia Inger Sepman 144 lk pehme köide

Jaak Urmeti kirjutatud ja Karel Korbi illustratsioonidega raamat „Hurdast Pärnani” sisaldab kakskümmend viis lugu kahekümne viiest Eesti suurkujust, kes on teinud midagi sellist, mis on muutnud paremaks paljude teiste inimeste elu. Juttu tuleb Ellen Niidust, Gunnar Grapsist, Hardi Tiidusest, Georg Otsast, Sulev Nõmmikust ja paljudest teistest.


canopus Urbanowiczid Hinge Kaljund 320 lk, pehme köide

17. sajandi algus Euroopas. Krimmi steppides, Metsikutel Väljadel on laagris pan Michael Urbanowicz oma sõjameestega. Peatselt kannab lahingutee teda Poola kuninga vägede koosseisus Smolenski ja Moskva alla... Nii algab ajalooline romaan „Urbanowiczid”, perekonnasaaga, mis lõpeb rohkem kui 350 aastat hiljem Virumaal, peategelasteks 12 põlvkonda Urbanowicze. Urbanowiczide lahinguja eluteede kaudu saame ülevaate Poola, Leedu ja Eestimaa ajaloost, inimeste eluviisist ja kommetest ning nende muutumisest kolme ja poole sajandi jooksul.

Tudulinnast Eesti Kongressile Meenutuste 3. raamat Ago-Livius Kerge 288 lk, kõva köide

Tunnustatud arhitekti Ago-Livius Kerge (snd 1933) kolmas mälestusteraamat viib lugeja tagasi pöördelistesse aegadesse Eesti Vabariigi taastamisest, millesse autor Eesti Kongressi liikmena ka oma panuse andis, ning lõpeb tänapäevaga. Mälestustriloogia kolm raamatut katavad laias laastus igaüks ühe kolmandiku autori elust. Esimene osa „Tudulinna – siit ma tulen” (2015) on lapsepõlvest ja algkooliaastatest Tudulinnas Virumaal ning keskkooliajast Tartus praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis, mille autor lõpetas 1952. aastal. Teine osa „Tudulinnast Tallinna arhitektiks” (2016) on autori õpingutest eelmise sajandi 50. aastate Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuriteaduskonnas, värvikatest ja karismaatilistest õppejõududest, aga ka töötamisest juhtiva arhitektina erinevates projekteerimisettevõtetes.

Kui põld oleks järv Urve Tinnuri 152 lk, kõva köide

Romaani tegevustik hõlmab üht kalendriaastat 1960ndate alguses. Üksildane, omapärase ja tundliku sisemaailmaga kaheksa-aastane Lemmi kasvab Kesk-Eesti väikeses külakeses. Tema silmade läbi nähtu annab lugejale võimaluse elada kaasa tollase lihtsa eesti perekonna argipäevade rõõmudele ja muredele. Lapseea fantaasiatest tulvil kujutluspildid moodustavad terava kontrasti nõukoguliku sovhoosielu karmi reaalsusega, mil materiaalsete hüvede nappus õpetas inimesi väärtustama armsaid pisiasju. Nagu igale ajastule omane, valitsevad ka selles kogukonnas keerulised inimsuhted, olgu need siis sugulaste, naabrite või pereliikmete vahelised. Suure südamesoojuse ja mõnusa huumoriga kirja pandud lood lasevad oletada autori hingesugulust väikese Lemmi, tema ema ja isaga.

Une viis nägu Urve Tinnuri 80 lk, pehme köide

Raamat on otsene järg aastal 2015 ilmunud lasteraamatule „Vanaisa võluhaamer”. Seiklustest unenägude maailmas on möödunud viis aastat, peategelane Reedik, kes eelmises raamatus valmistus kooli minema, on nüüd juba kaheteistkümneaastane koolipoiss. Ja ikka oleks vaja head nõu ja abi oma vanaisalt. Õnneks on võluhaamer alles... Saladuskatte all võib lisada, et ka sellele raamatule on järge oodata.

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

10

Ira Lemberi duubel TÕNU LEMBER

S

ellist asja pole küll varem juhtunud, et Ira Lember oleks ühe aasta jooksul avaldanud koguni kaks romaani, aga ükskord pidi see ju ikkagi juhtuma!

„LAVALE SÜNDINUD” Loviisa Hiielaiu eluks on teater ja teater on peaaegu kogu tema elu, kuid ometigi langevad tema osaks üksnes teisejärgulised rollid... kuni ükskord, juba pensionile saadetuna, mängib Saatus talle vana näitleja Karbalase kaudu ette tõelise suurrolli. Romaani tegelik sõlmitus kulgeb siiski väljaspool teatrit. Kuidas W. Somerset Maugham ütleski romaanis „Teater” kuulsa näitleja Julia Lamberti suu kaudu restorani aknast tänavale vaadates: „Vaadake, seal on tõeline elu!” Läbi teatri kulisside tutvustab romaan lugejale kahe suure eesti suguvõsa – Söderlandide ja Hiielaidude elusaagat terve kahekümnenda sajandi vältel, fooniks mõistagi Eestimaa enda saatus ja käekäik. Kust tuli aga mõte kirjutada romaan teatri võlumaailmast, Melpomene kuningriigist, kust tuli algidee? Ira Lember: „Raamat pole ju muidugi ainult teatrist ja näitlejanna Loviisa Hiielaiust, kes tegelikult sündiski teatrilaval ja oligi kui teatrilava jaoks loodud, rohkem veel on see ju ikka inimsaatustest murranguliste ajaloosündmuste keerises, eluteatrist, mille lavale oleme kõik sündinud ja rollidest, mida me ise nii hästi kui oskame selles maailmas, selles ainult üks kord etenduvas näidendis mängime. Aga jah, algtõuge tuli tõesti sellest, kuidas minu õepoeg Estonia teatri kontsertmeistri kohalt koondati, ja kuidas tema elu sellest hetkest alates allamäge hakkas liikuma. Reesi Hiielaid tõestas, et ka vastupidine on võimalik! Arvan, et pöördelistest ajaloosündmustest kirjutamine ongi minu ülesanne, ei ole ju järel enam palju inimesi, kes neid aegu isiklikult mäletavad. Eesti Vabariigi aeg, baaside leping Venemaaga ja Vene vägede saabumine Eestisse 1939. aastal, hääletu alistumine bolševistlikele hordidele, esimene Vene okupatsioon, küüditamine juunis 1941, saksa vägede kui vabastajate tervitamine Tallinnas, sellele järgnev Saksa okupatsioon, mis ju ei tundunudki mingi okupatsioonina, mida ei saanud võrreldagi äsjalõppenud punase terroriga, vapruse imed, mida Eesti Leegion punaarmeele vastu seistes Sinimägedes üles näitas ja Tallinna langemine septembris 1944, uus küüditamine 1949. aastal – need mälestused ei unune, elasin ju ise nende sündmuste keskel, sõbrad, tuttavad, sugulased olid seotud igaühega neist. Arvan, et igal ükskõik kui keerulisel ajalooetapil olid meil oma valikud, igas olukorras oli võimalik inimeseks jääda, aga ka muutuda kaasajooksikuks, kvislingiks, et mitte öelda reeturiks.” MÕISTATUSLIK KARBALAS Ent tuleme korraks tagasi salapärase Karbalase juurde. Temale on pühendatud raamatus ainult üks peatükk, kuid võib vist liialdamata öelda, et kui teda poleks, siis poleks ka tervet raamatu teist osa. Või hoopis esimest? Ehk isegi mitte tervet raamatut? Vana elukogenud karismaatiline näitleja, kes teatri kohvikus õhtuti konjakiklaasi taga näiliselt aega surnuks lõi, kuulus kohvikuga lahutamatult kokku justkui dekoratsioonid teatriga, seda kohvikut oli võimatu ilma Karbalaseta ette-

igaühel on oma lugu Nordonile jutustada, nii et igav tal küll ei hakka. Loodetavasti ka mitte lugejal...

FOTO ERAKOGU

ilmunud

WWW.CANOPUS.EE

Ira Lember oma kodus novembris 2017. Seinal Elmar Kitse maal „Karl Laigna portree”, vasakul repro Ed. MacAvoy kubistlikus stiilis maalist „W. Somerset Maughami portree”.

gi kujutada. Kui keegi näitlejatest tema vaateväljale ilmus, siis pidas ta tolle enamasti kinni, kutsus oma lauda ja hakkas siis kas samal päeval nähtud või mõne teise etenduse üle pikalt arutlema. Karbalase lauast mindi kaarega mööda, kus ta justkui ämblik oma saaki varitses ja kes talle võrku jäi, pidi seal niikaua siplema, kuni vana Karbalas oma akud tühjaks kõneles. Loviisale ent oli aga Karbalas alati sümpaatsena tundunud. Nüüd istuski Loviisa Karbalase lauda ja elutark härrasmees andis kui möödaminnes Loviisa elule täiesti uue suuna ja mõtte, mille valguses hiljutine valus koondamine lausa saatuse sõrmena või vähemalt heateona paistis. Ira Lember: „Tegelikult on Karbalas ikkagi koondkuju. Minu kujutluses sobinuks sellesse rolli väga hästi näiteks Ants Jõgi, või ka Endel Pärn... tahtsin lihtsalt kellegi suu läbi öelda välja oma mõtted tänapäeva teatri kohta. Aga räägi see kaanepildi lugu ikka ise ära!” Tõnu Lember: „Seda peatükki lugedes kerkis mulle kohe silmade ette Somerset Maughami kuju, kes alustaski ju oma hiilgavat kirjanduslikku karjääri just näitekirjanikuna ja tekkiski

mõte teha ettepanek kunstnikule joonistada kaanepilt Karbalasest, mis oleks inspireeritud mõnest Maughami portreest. Palusin kunstnik Helve Huttuneni veel, et pilt Maughamile liiga sarnane ei tuleks. Minu meelest sai ta oma ülesandega hästi hakkama.”

NÜÜD AGA TEISE RAAMATU JUURDE: „ELUKUTSE OHVER” Tunnustatud, edukas ja erakordselt menukas krimikirjanik Nordon Rosenberg sõidab pärast oma teise abikaasa õnnetut surma Saksamaale, külla oma esimesele abikaasale, keda ta pole näinud kakskümmend viis aastat. Nordoni rinnas peituvad suured lootused justkui mõnel Dickensi tegelasel, sest ka Luise on jäänud üksikuks ja Nordon on osanud välja lugeda tema kirjadest vihjeid edaspidise ühise elu kohta. Kõige rohkem ootab aga Nordon kohtumist nende ühise pojaga, kelle olemasolust tal veel poole aasta eest aimugi polnud. Nädalase reisi ajal juhtub nii mõndagi, millesse Nordon Rosenberg on lausa sunnitud sekkuma, on ta ju krimikirjanik... Raamatu lisaväärtuseks on värvikas kõrvaltegelaste galerii – salapärane daam rongist, kohvikupidaja proua Schlanke, vana bukinist jmt, kellest

VILTUNE MAAL Küsimusele, kes on kujutatud esikaanel, vastab Ira Lember nii: „Kui ilmus „Hea kasvatusega mees”, otsisime tükk aega sobivat kaanepilti, aga see päris õige jäigi leidmata. Alles siis, kui raamat oli juba trükis, tuli mõte – miks me küll ei taibanud panna raamatu kaanele minu sugulase ja hea sõbra Karl Laigna pilti, kes oleks oma karismaatilisuse, vaimsuse ja intelligentsi poolest sobinud Nordoni rolli nagu valatult, esindamaks muidugi Nordoni parimaid omadusi. Karl Laigna, keda me kogu tema eluaja ikka Charleyks kutsusime, oli minu vanaema pojapoeg, ja lapsepõlve mängukaaslane, aga ka oma paarikümne kultuuriloolise raamatu autor ja tunnustatud entsüklopedist, vaimsete huvidega vana kooli härrasmees selle sõna kõige paremas mõttes, armastas mängida bridži ja malet. Nagu paljud targad inimesed, oli temagi igapäevaelus pisut saamatu, ja just nagu Nordonilgi, ajasid ka Charley ema ja abikaasa kõik tema olmeküsimused joonde. Sinu (st minu, Tõnu Lemberi) maalikollektsiooni kuuluv Elmar Kitse maal „Karl Laigna portree” oleks sobinud „Hea kasvatusega mehe” esikaanepildiks kui rusikas silmaauku. Nüüd, kui „Hea kasvatusega mehele” järge kirjutasin, olin selle juba ära unustanud, aga Tõnul oli see meeles ja kange tahtmine just Charley pilt esikaanele panna. Mulle see mõte enam aga ei meeldinud, sest esiteks oli Nordoni kuju juba visualiseeritud, ja teiseks oli uue raamatu kaanepildi esmesel variandil Charley liiga suurelt. Aga teine variant oli juba palju parem, ja mulle hakkas ka meeldima, kuidas see Elmar Kitse maal nii viltu seal seina peal on, ja eriti veel see, kuidas sa seda põhjendasid. Kuidas see nüüd oligi?” Tõnu Lember: „Esiteks, uus romaan on ju loetav täiesti iseseisvalt, ja kui inimene ei ole esimese osa kaanepilti näinud, siis võibki ta rahumeeles arvata, et raamatu kaanel ongi Nordon. Teiseks, Luise armastas oma südames ikka veel oma viimast abikaasat Heinrichit, rääkis temast kogu aeg, ja ka Heinrichi pildid rippusid Luise kodu seintel, justkui vaadates pilkavalt ülalt alla Nordoni peale. Minu arvates sobikski Elmar Kitse maal Charleyst kujutama just Heinrichit! Ja viltu on ta just sellepärast, et see sümboliseerib Nordoni viltust ettekujutust sellest, nagu oleks Luise temast ikka veel huvitatud… võib-olla olnukski, kui poleks olnud seinalt pilklikult alla vaatavat Heinrichit, kes ehk nulliski Nordoni suured lootused. Ja lõpuks, on veel kolmaski tõlgendus, et Charley kehastab hoopiski erakordselt sümpaatset bukinisti, kes...” Ira Lember: „Aitab, ära nüüd kõike ka lugejale ära räägi!”

Lavale sündinud Ira Lember 288 lk kõva köide

Elukutse ohver Ira Lember 200 lk kõva köide


11

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

WWW.TLU.EE

tallinna ülikooli kirjastus

Visiooniga naine Bingeni püha Hildegard B

ingeni Hildegard on keskaja üks mõjukamaid ja mõistatuslikumaid naisi. Tema kirjutiste haare ja sügavus hämmastab ja kõnetab kummatigi ka tänapäeval. Müstiline elutunnetus, mille aluseks on jäägitu usk Jumala loodud maailma ilusse (ilu on korra mõõt!), annab inimeksistentsile mõtte ja eesmärgi – inimene on Looja kaastööline, jumaliku korra hoidja ja edendaja.

ÕIGE TEE KASVATAB VÄGE Hildegardi elukäik on samuti hämmastav, paradoksaalnegi. Jõuka aadlipere kümnenda lapsena oli ta juba varakult määratud kloostrielule, võimalik, et siin mängis kaasa ka tema nõrk tervis ja ebatavalised nägemused, mis teda juba kolmandast eluaastast peale saatsid. Hildegard oli teistsugune kui teised ning – mis väga inimlik – püüdis alates teismeliseeast seda hoolega varjata. Alles küpse naisena, olles 42 aastat vana, leiab ta viimaks jõu oma kutsumust järgida ning sestpeale ei peata teda miski, eriti pärast seda, kui ka paavst, olles Hildegardi kirjatööga tutvunud, sellele õnnistuse annab. Hildegard rõhutab alati, et ta on vaid harimata naine, kelle Jumal on valinud oma tööriistaks, et teha häbi õpetatud meestele. See sõnum toob talle rohkelt sõpru ja austajaid, kuid mõnikord ka vaenlasi, kes peavad sedalaadi enesekindlust pigem upsakuseks. Mismoodi Hildegardi tuntus levib ja missuguste katsumustega ta rinda pistma peab, sellest annab kõige vahetumalt tunnistust laialdane kirjavahetus, kus korrespondentideks on nii vaimulikke kui ilmalikke kõrgeid võimukandjaid, aga ka lihtsaid inimesi oma igapäevamuredega. Imede usku keskaeg oli aldis otsima probleemidele üleloomulikke lahendusi ning Hildegardi kuulsus jumalike ilmutuste vahendajana andis talle juba eluajal pühaku oreooli. „Meie maile on jõudnud kuuldus ja rahva hulgas kõneldakse laialdaselt sellest, mis teile on sündinud Issandalt, kes on teinud teile suuri asju, kes on vägev ja kelle nimi on püha. Aga ka seda, missuguste suurte imedega särab teis elava valguse allikas, teab juba nii

leeg. Hildegardi kirjade keel on erakordselt pildirohke, tema lemmikvõrdumid on pärit elust enesest, olles seejuures sügavuti mõjutatud piibellikest metafooridest, kristlikust ikonograafiast ja sümboolikast. Müstiline loov vägi, mille Looja esimese inimese sisse puhus, toimib igas mehes ja naises kui loov vägi, see on viriditas, sama jõud, mis paneb looduse lokkama, õitsema ja viljuma. Keha mõõdutundetu kurnamine paastu ja piitsutamisega, mida Hildegardi ajastul vagaduse sildi all fanaatiliselt praktiseeriti, on Hildegardi meelest kurjast, sellega närtsitab inimene oma elujõu ja rõõmu. Üldse on igasugune äärmuslikkus taunitav, kuivõrd lööb paigast niigi raskustega hoitava hingelise tasakaalu. Mõõdukus seevastu, toonitab Hildegard puhtbenediktiinlikus vaimus, on kõigi vooruste ema.

FOTO WIKIMEDIA COMMONS

RIINA RUUT

Hildegardi kuulsus jumalike ilmutuste vahendajana andis talle juba eluajal pühaku oreooli.

kleerus kui lihtrahvas, ning sellest tunnistab asjade käik. Sest teis ei helgi inimlik, vaid jumalik tegu, ülevoolav arm, mida ei dikteeri inimlik mõistus, vaid mis lähtub selgeimast allikast,” kirjutab Hildegardile Braunweileri abt Gedolf, paludes tal aidata üht juba seitse aastat kurjast vaimust vaevatud naist. Samal ajal on Hildegard ise rängast haigusest vaevatuna tõvevoodis, kuid leiab endas siiski jõudu vastata, ning ennäe! – lugu saabki viimaks lahenduse.

MÕÕDUKUS, KÕIGI VOORUSTE EMA Enamasti polnud Hildegardi poole pöördumise ajendiks siiski sedavõrd ekstreemsed probleemid, pigem sooviti vaimulikku nõu ja eestpalvet või teoloogiliste küsimuste selgitamist. Nägija valduses oli otsekui üks muinasjutuline võlukaev, ligipääs jumalikule dimensionile, kus „elav valgus” kõigele vastata teadis. Saada sellest allikast mingitki personaalset sõnumit tundus eriline, püüdlemist vääriv privi-

TERVIKU IGAVENE SÄRA Kirjade korpusesse kuulub muu hulgas mitu jutluse teksti – jah, see hämmastav naine käis, ise juba üle kuuekümne aasta vana, mitmel jutlustamisreisil! Terava tooniga hurjutab Hildegard neis kirjutistes usuleigeid kirikumehi ja mõistab samas hukka rahva hulgas üha laiemat kõlapinda leidva katarite eksiõpetuse. Arvatakse, et just see dualistlik, kehalist ja vaimumaailma järsult vastandav õpetus ajendas Hildegardi kirjutama nii positiivses võtmes inimese ja ülejäänud loodu suhtest. Tema arusaam maailmast kui kõige olemasoleva tervikust ning inimese vastutavast rollist on praegusaegsete holistiliste otsingute taustal väga kõnekas. Bingeni Hildegardi kirjade kaudu on lugejal võimalus piiluda tolle sajanditetaguse aja inimeste maailma, üllatuda selle värvidest ja kobamisigi kombata inimeksistentsi ajalikkuse taustal alati säravat ajatut tuuma.

Valik kirju Bingeni Hildegard koostanud ja tõlkinud Riina Ruut 230 lk pehme köide

Mesopotaamia võlusõnad AMAR ANNUS

U

sk nõidusesse on inimkonnaga kaasas käinud kogu kirjapandud ajaloo vältel. Muistsest Mesopotaamiast pärinevad maailma esimesed kirjatahvlid, kus nõiduses kahtlustatavaid inimesi ja mitmesuguseid nõidumise viise on mainitud. Võimaliku nõiduse kahjutuks tegemisel laulsid Babüloonia preestrid loitse, millest paljud olid koondatud seeriateks, mida kanti ette kauakestvate pidulike rituaalide saatel. Raamat „Muistse Mesopotaamia nõidustekstid” sisaldab Babüloonia pikimat säilinud nõidusevastast loitsuseeriat „Põlemine” („Maqlû”) ja veidi lühemat seeriat „Needus, needus …” Need

on poeetilised tekstid, mis pidid sõna väega nähtamatule kurjusele vastu astuma ja selle kahjutuks tegema. Nõidusest kõnelevate Mesopotaamia kiilkirjatahvlite põhjal oleks võimalik kokku panna mitu paksu köidet tõlkeid, seetõttu võib loota, et kõnealusele teosele järgneb veel muistse maagia teemaliste raamatute eestikeelseid tõlkeid.

KES KARDAB NÕIDUST? Maagiline mõtlemine on inimvaimule universaalne, seetõttu pole imestada, kui muistses maailmas tuntud nõidumise vormid olid tuttavad näiteks läänemeresoomlastelegi. Sissejuhatavas tekstis on palju näiteid ka soome-ugri nõidususkumuste kohta. Kujutlus „kurja silma” kahjustavast mõjust on tuntud kõikjal üle maailma, nii vanades kui ka

nn tänapäevastes kultuurides. Sissejuhatuses on nõiduseusule antud ka üks võimalik seletus kognitiivteaduste perspektiivist. Inimeste omavahelisel suhtlemisel ja emotsioonide kontrollimisel mängib olulist rolli nn vaimuteooria, mis võib olla arenenud nõrgaks või tugevaks. Nõidusesse uskuja puhul võib mainitud vaimuteooria olla arenenud liiga tugevaks ja sellega kaasneb emotsioonide kontrollimatus.

NÕIDUS JA POLIITIKA Raamatu sissejuhatuse esimene osa käsitleb nõiduse seoseid muistse Mesopotaamia müütilise geograafiaga, inimeste eluraskuste ja kultuuri muude nähtustega. Iseäranis palju on nõidususkumused seotud poliitikaga, sest nõidust võis käsitleda poliitilise vastuhaku vormina.

Seetõttu oleks ka tänapäevaste majanduslike ja poliitiliste „nõiajahtide” juures kasutatavate retooriliste võtete eelkäijaid otsides kasulik lugeda muistse Mesopotaamia nõidustekste. Raamat on kindlasti huvitav lugejale, keda paelub esoteerika ajalugu.

Muistse Mesopotaamia nõidustekstid Amar Annus 204 lk pehme köide

ilmuMAS Sotsiaalja kultuuriantropoloogia koostanud ja toimetanud Aet Annist, Maarja Kaaristo 417 lk, pehme köide

Esimene eesti autorite koostatud sotsiaal- ja kultuuriantropoloogia õpik pakub sissevaadet eriala olulisematesse teooriatesse ja meetoditesse ning käsitleb keskseid antropoloogilisi uurimisteemasid: sugulust, religiooni, poliitikat ja majandust. Lisaks laiendab õpik teadmisi kolonialismi, globaliseerumise, soo, keskkonna, keha ja ebavõrdsuse uurimisest ning antropoloogia rakendamisvõimalustest. Raamat sobib kõigile, kes otsivad vastuseid, mille leidmine eeldab inimtegevuse vaatlemist ja analüüsi.

Pärast lõplikkust. Essee sattumuslikkuse paratamatusest Quentin Meillassoux tõlkinud Anti Saar 323 lk, pehme köide

Selles teoses on prantsuse uue põlve filosoofi Quentin Meillassoux’ (snd 1967) eesmärk ületada Immanuel Kanti postuleeritud tunnetuslik lõhe inimese ja maailma vahel, liikuda kaugemale inimlikust „lõplikkusest”. Meillassoux’ hinnangul põhineb kogu Kanti-järgne filosoofia korrelatsionismi ideel ja tema siht on korrelatsionismist loobuda. Selleks toetub ta astrofüüsikute, geoloogide ja paleontoloogide tööle, kes uurivad Maa ajalugu enne inimese teket, st enne kui inimesel tekkis suhe maailmaga.

Nutulaulude raamat Nareki Grigor tõlkinud Peeter Volkonski 227 lk, pehme köide

Armeenia Pindaroseks nimetatud Nareki Grigori „Nutulaulude raamat” on armeenia kultuuris ülioluline teos, mis tänu tõlgetele on mõjutanud kogu kristlikku maailma. Armeenlastele on see Piibli järel tähtsuselt teine raamat, millel usutakse olevat ka tervendav mõju. Grigor lõpetas „Nutulaulude raamatu”, mida ta ise müstikuna on nimetanud „Kõnelusteks Jumalaga südame põhjast”, arvatavalt 1002. aastal, vahetult enne surma. Pole kahtlust, et tuhat aastat tagasi elanud Nareki kloostri mungal on ka tänapäeva maailmale midagi väga olulist öelda.

Niinimetatud kurjus Konrad Lorenz tõlkinud Mari Tarvas 304 lk, pehme köide

Kui olete tähelepanelik vaatleja ja teiste liikide toimetamist nende omades oludes jälginud, siis teate, et kokkupõrked on organismide elus siiski võrdlemisi harvad. Jutt pole sellest, mil üks sööb teist kui oma loomulikku toitu – see pole selle raamatu peateema. Selles raamatus on vaatluse all pigem küsimus kaaslastega kaklemisest või isegi ehk lihtsalt teise tõrjumisest. Lorenz uurib, kuidas tõrjuv käitumine on kujunenud, millised on selle vormid, millal see liiale läheb, kuidas seda pärsitakse ja kui palju on sel seoseid inimeste agressiivse käitumisega. Konrad Lorenz oli üks loomade käitumist uuriva teaduse etoloogia rajajaid ja Nobeli preemia laureaat. „Niinimetatud kurjus” (esmatrükk 1963) on üks tema tuntumaid ja tõlgitumaid teoseid.


hea lugu Lolita Vladimir Nabokov tõlkinud Hans Luik 376 lk, pehme köide sari „Maailm loeb”

„Lolita, mu elu valgus, mu niuete lõõm. Mu patt, mu hing. Loliita: keeleots laskub suulaest kolm astet allapoole, et kolmandal korral puudutada hambaid. Lo. Lii. Ta. Hommikuti oli ta Lo, lihtsalt Lo, neli jalga kümme tolli pikk, sokk ühes jalas. Teksapükstes oli ta Lola. Koolis – Dolly. Dokumentides – Dolores. Aga minu kaisus oli ta ikka Lolita.” Nii kirjeldab raamatu minategelane Humbert Humbert oma pöörase ja meeleheitliku kire objekti, 12-aastast Lolitat. Vangikongis kohtuprotsessi algust oodates vaatab ta tagasi oma elule, mida pärast lapsepõlve õnnetut armulugu täidab nümfettide ihalus ja mis kohtumisel kauni Dolores Haze’iga muutub pöördumatult. „Lolita” on kirjutatud keelelise virtuoossuse ja mänglevusega. See on kirjanduslikult rafineeritumaid „ohtliku” ainesega raamatuid üldse.

Eks elati ju ennegi. Sotsialismiaja söögimälestusi Maire Suitsu 416 lk, kõva köide

Raamatus vahendab sotsialismi Eestisse tulekuga samal aastal sündinud autor lugejale tollast söögielu, tehes seda aastakümnete kaupa. Kõigepealt leiavad retseptide kaudu tutvustamist Eesti traditsioonilised koduroad, hulgaliselt pakub autor ka populaarsete kondiitritoodete retsepte. Üles on loetud kõik sõjaeelselt Eesti Vabariigilt päritud Tallinna kesklinna toidupoed, kohvikud, restoranid ja muud söögikohad ning muidugi ka neile igal kümnendil lisandunud uued. Lisaks tutvustatakse iga kümnendi uusi toiduaineid ja toite, kokaraamatuid ja köögiga seotud telesaateid. Unustatud pole uut köögitehnikat, muutusi hoidiste tegemises ja koriluses ehk metsaandide kogumises.

Looduse leiutamine. Alexander von Humboldti uus maailm, 2 Andrea Wulf tõlkinud Indrek Rohtmets 320 lk, kõva köide

Andrea Wulfi rohkelt auhindu võitnud teose teine osa keskendub Humboldti Venemaa-ekspeditsioonile ja hilisemale elukäigule. Palju tähelepanu pöörab autor sellele, kuidas Humboldti tõekspidamised ja avastused mõjutasid teisi silmapaistvaid loodusteadlasi. Humboldt oli väsimatu rändur ja vaatleja, kes oma tähelepanekuid looduse seaduspärasuste ja inimtegevuse tagajärgede kohta arvukate teadustööde ja raamatute vahendusel kogu maailmaga jagas.

Meie küla eided La Gomeral. Üks muhe reisiraamat Ave Nahkur 168 lk, kõva köide

Kunstnik Ave Nahkuri raamat ei ole päris tavaline reisiraamat. See on äraminemise raamat, kus on palju kohalolemist ja äratundmisi, kohtumisi värvikate tüüpidega ja rõõmsat elujulgust. Ja muidugi muhedat huumorit, sest ilma nalja ja naeru ja Ave joonistatud tegelasteta ei kujuta meie küla eitesid ju ette, elagu nad kus ilma otsas tahes!

Nr 9 (115) 6. detsember 2017

12

Tartu ilusamad aknad ja uksed MEELI MÜÜRIPEAL

V

äga huvitav on vaadata tuttavaid paiku kellegi teise pilguga. Et sedasi endagi pilku ilusaid detaile ja kooskõlasid märkama teritada, tellis kirjastus Hea Lugu kunstiajaloolaselt Enriko Talvistult raamatu Tartu kõige põnevamatest ustest ja akendest. Fotod tegi Ove Maidla ja raamatu väljaandmist toetas Tartu linn. Intervjuus tutvustab raamatut „Tartu mustrid” Enriko Talvistu. Kirjutate, et teie andmebaasis on umbes 750 väga väärtuslikku Tartu ust ja akent, raamatusse jõudis neist veerand. Kui raske oli kõige ajastutruumaid ja meisterlikumaid näiteid välja valida ja millest lähtusite?

Ainult detaile näha on arhitektuuriloolasel keeruline, sest tahaks ju ikka vaadata tervet maja. Süda tuli kõvaks teha. Visuaalne kogemus määrab palju. Õnneks olen arhitektuuri saanud vaadelda ka mujal euroopalikus kultuuriruumis. Sedasi tekib enesekindlus teatud hinnangute väljendamisel. See raamat ei ole tõsiteaduslik uurimus, tahame hoopis julgustada lugejat samamoodi vaatlema ja meelde jätma seda imelist linna, kus ta elab. Ka mina olen aastate jooksul vaadelnud, meelde talletanud ja nähtut analüüsinud, see aitaski valida ja otsustada. Kuid nüüd ilmunu on ikkagi fotograafi juhendades tehtud lendvalik, et raamatu mahtu mitte liiga suureks paisutada. Raamatut toimetades üllatasid mind mitmed uksed, millest olen Tartus elades käinud. No näiteks see, et Gildi 1 kaunistused võivad ilmselt olla Saksamaalt tellitud kataloogikaup. Küllap ei mäleta paljud ka seda, et ülikooli peaukse jt klassitsistlike sissepääsude ukselehed on kujundatud

Karlova puitelamusse või, hoidku jumal, Annelinna kortermajja. Ehkki sealgi on ju omi eeliseid. Mõnd lossi või mõisat külastades olen aga mõelnud, kui raske on sellises kolossis tänapäevast elu elada. Seega olen pigem tagasihoidlik individualist, elulähedasemate ja mugavamate mõõtkavade toetaja. Minu lemmikud on ikka pigem Tähtveres. Aga kui aknast jõgi või järv paistab, siis on see midagi hoomamatut.

FOTO RAAMATUST

ilmunud

WWW.HEALUGU.EE

Mida arvate koopiatest ja sellest, kui oma majale tellitakse meeldima hakanud eeskuju järgi uus uks või aknaraamistus, kuid hoone on teisest ajastust?

Õpetaja 8. Aknaluuke kaunistab juugendlik kaar. nagu antiiksambad. Mis teid raamatusse aknaid ja uksi valides üllatas?

Ainest tunnen juba aastakümneid, aga ma polnud aknaid ja uksi kunagi niimoodi kõrvutanud. Raamatus on need ajateljel 18. sajandi lõpu barokist kuni 1960ndateni. Suurim äratundmine oli see, kui leidsin samu detaile erinevates linnaosades kordumas. Nii märkad moe muutumist ja ehitusmeistrite käekirja rännet ajas ja ruumis. Kahjuks on aga hooneid, millel arhitekt on määranud ukselahenduse ja akende raamistuse ning tellija on need siis täpselt sellistena ka tellinud, Tartus vähe. Ei olnud neid vanasti ega lisandu neid eriti nüüdki. Kuidas kunstiajaloolane jalutab – kas saate ka nii ringi uidata, et ei märka, kui mõni ilus detail on lõhkujate või oskamatute korrastajate käes kannatada saanud?

Iga kunstiloolane ei jaluta. Autoga sõites ei näe aga midagi. Andunud nautleja analüüsib nähtut. Mina olen elu jooksul näiteks sellele keskendunud, et vaatan vaateaknale pandud kauba asemel pi-

gem akna kujundust ja raamistust. Harjumus näha ruumi enda ümber on õpitav ja tungivalt soovitatav. Üsna ruttu tekivad kogemus ja mälu. See on umbes nagu muusikaline mälu dirigendil või interpreedil. Tekib ka maitse ja valuaisting kohtades, kus head varasemat esteetikat on rikutud või suisa hävitatud. Aga tekib ka tolerants ja kannatlikkus lihtsalt jälgida ja registreerida ajaloo kulgemist. Vihjate raamatus mitmel pool, kes neist aknaist välja vaatas või ustest käis. Mõnikord ka pisukese kadedusega, et sealt tahaks isegi vaadata… Muu hulgas saame teada, miks Koidula 8 on Eesti kõige poeetilisem uks. Kui saaksite vabalt valida, siis mis ajastu majas ja millises Tartu linnajaos tahaksite elada?

Loomulikult on unelmate maju, kuid eelistus ei teki ainult ehituskunstist, vaid alati ka keskkonnast, kuhu see on asetatud või kuidas seda on ära kasutatud. Olen eluaeg elanud Tartus eramus ja ennast on raske kujutleda näiteks

Hea ja hooldatud aken ja uks võivad vastu pidada sama kaua kui hoone ise. Kahjuks on ajad muutlikud ja omanikud erinevad ning nii kipuvad seinad olema kestvamad kui avatäited. Akende ja uste puhul muutub ka tehnoloogia. Muinsuskaitsjad kipuvad teinekord iga vana puidutüki säilitamisel üle pingutama. Lahing praktiliste plastakende vastu on juba ammu kaotatud. Nii nagu tõenäoliselt olnuks 150 aastat tagasi kaotatud lahing akende uuenduslike kremoonide ja kaduvate püstpostide vastu või uste sissetapitud snepperlukkude vastu sepistatud karplukkude asemel. Rahvas armastuse või taluvusegi tekitamine vana säilitamise vastu on küll hästi tänuväärt ülesanne, aga alati ei maksa uuendusi nagu beebit vanniveega välja visata, pigem tuleb neid sulandada ajaloo konteksti.

Tartu mustrid Enriko Talvistu fotod Ove Maidla kujundanud Linda Liblikas 216 lk kõva köide

Väärikas ja tuntud raamatusari taas lugejate ees INDREK ROHTMETS bioloog ja teadusajakirjanik, ajakirja Horisont pikaaegne peatoimetaja

K

ui lauluisa Friedrich Reinhold Kreutzwald alustas 1848. aastal tolleaegse kuulsa kirjastaja Laakmanni ettpanekul pealkirja „Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on. Tullosaks ja õppetlikuks aewiiteks Maarahwale” kandvate rahvavalgustuslike vihikute koostamist, loodeti, et sarjal saab olema pikk iga. Juttu oli ajaloost, kaugetest maadest, loodusnähtustest, tehnikasaavutustest, lisaks jagati kasulikke nõuandeid tervise hoidmiseks ja teemasid oli teisigi. Kuigi ilmus vaid viis vihikut, peetakse seda väljaannet Eesti kultuuriloos väga oluliseks. „Ma-ilm ja mõnda ...” nägi mitmeid kordustrükke ja tõlgiti ka läti keelde. Ometi ei saa ütelda, et meie kultuuri-

loo hälli lähistel seisnud sarja eksistents piirdus vaid mõne kuuga. „Maailm ja mõnda” raamatu- ja sarjapealkirjana elab edasi. Kreutzwaldi loodud kaanekiri jõudis 1953. aastal ilmunud tema artikleid ja muid lühemaid kirjutisi koondava väljaande kaanele (koostanud Karl Taev). Selles teoses leidub ka stiilinäiteid 1848–1849 ilmunud „Ma-ilma…” artiklitest. 1957. aastal, sada üheksa aastat pärast omaaegsete rahvavalgustajate ilmuma hakkamist tehti Eesti Riiklikus Kirjastuses algust raamatusarja „Maailm ja mõnda” avaldamisega. Riiklikust kirjastusest sai hiljem „Eesti Raamat” ja 1990. aastatel jätkas sarjaga kirjastus „Olion”. Kokku ilmus üle 160 raamatu, millest leiab ridamisi maadeuurimise ja reisikirjanduse ajaloos maailmakuulsaid nimesid nagu kapten James Cook, Alexander von Humboldt, David Livingstone, Ernest Hemingway, Gerald Durrell ja Thor Heyerdahl, kui ära mär-

kida vaid üksikuid. Muidugi leidub ka palju kaasaegseid autoreid.

SARI OLI POPP KA NÕUKOGUDE AJAL Nõukogudeaegne „Maailm ja mõnda” oli väga populaarne. Sari oli ettetellitav ja inimesed seisid tohututes sabadest, et tellimust lunastada. Koolipoisina ja osalt hiljem ülikooliski olid need raamatud ülioluline aken laia maailma. „Maailm ja mõnda” tegeles propagandaga väga vähe ning avas uksi näiteks Aafrika ja Ameerikate loodusesse, viis purjetama maailmameredele, ronima mägedesse ja sukelduma soojades meredes. Kõiki teemasid on siinkohal muidugi võimatu hakata üles lugema. Ühe maapoisi jaoks oli see imeline võimalus ahmida teadmisi ning ergutada oma fantaasiat ja unelmaid. Olen üsna kindel, et just sellistel hariduslikel eesmärkidel asuski Kreutzwald oma vihikusarja kokku panema.

Mul on väga hea meel tõdeda, et pärast ilmumispausi on „Maailm ja mõnda” 2017. aastal taas raamatulettidel. Lugejate ette on juba jõudnud Andrea Wulfi väga sisukas Alexander von Humboldti tegevusest ja reisidest jutustav „Looduse leiutamine”, Mark Stewardi koostatud rohkelt illustreeritud „Suured ekspeditsioonid”, milles tutvustatakse 50 maailma muutnud rännakut, Ameerika mägironija Ed Viestursi tagasivaade „Tippu ei vii otseteed” kõigi maailma 14 enam kui kaheksa tuhande meetri kõrguse mäe tippu jõudmisest ja Bill Schutti „Kannibalism”, põnev sissevaade liigikaaslaste söömise fenomeni loomariigis ja erinevates inimkultuurides. Silmaringi laiendavaid ja mõnusaid lugemiselamusi pakkuvaid raamatuid lisandub järjest. Kreutzwaldi seatud sihid on elus ja tuleval aastal võime tähistada „Maailm ja mõnda” 170 aastapäeva.

Ajaleht RAAMAT nr 115 (detsember 2017)  
Advertisement