__MAIN_TEXT__

Page 1

Kõik tööd on head 2 Margit Saluste raamat „Kõik tööd on head 2” on autorile iseloomulikult lühikeste lugudega, mis on nii õpetlikud kui ka puändikad, pildid suured ja üllatavate detailidega. Raamatu andis välja kirjastus Koolibri. Vt lähemalt lk 6

Tulemas on kirjanduspidu HeadRead Tänavu 11. korda toimuv Tallinna kirjandusfestival HeadRead pakub oma programmis ligi 60 eripalgelist sündmust. Mai lõpus saab Kirjanike Majas, Lastekirjanduse keskuses, Kloostri Aidas, Niguliste kirikus ja Disainigaleriis kuulata vestlusi nii kodukui ka välismaiste kirjanikega, arutelusid kirjandus- ja ühiskondlikel teemadel, luule-esinemisi ning etteasteid, mis seovad kokku kirjanduse ja muusika parimad pooled. Kümnete väliskirjanike seas on näiteks Man Bookeri preemia laureaat, briti krimikirjanik Julian Barnes, Prantsuse-Maroko kirjanik Leïla Slimani ja Rootsi kirjanik David Lagercrantz. Samuti kuuleb värskelt tunnustatud Eesti kirjanikke nagu näiteks Andrus Kivirähk, Martin Algus, Eda Ahi ja Tiit Aleksejev. Festivali eelüritused algavad juba 19. mail, kui kinos Sõprus linastub režissöör Henrik Georgssoni dokumentaalfilm „Stieg Larsson: mees, kes mängis tulega”. Dokumentaalfilm portreteerib Millenniumi-sarja autorina tuntud Stieg Larssonit, kes ajakirjanikuna pühendas suure osa oma karjäärist Euroopa paremäärmuslike organisatsioonide uurimisele. Film puudutabki just seda poolt Larssoni elust. Linastusel on kohal ka Euroopa paremäärmusluse ja Vene mõjuvõimu uurija, Ukrainas tegutseva EuroAtlandi koostöö instituudi teadur Anton Shekhovtsov. Shekhovtsov on ka üks tänavuse Lennart Meri konverentsi külalisi ning filmi järel avaneb haruldane võimalus arutada maailmas tunnustatud eksperdiga nii Euroopas kui ka Eestis aina aktuaalsemaks muutuvate paremäärmuslike tendentside üle. Kirjandusfestival HeadRead toimub 22.–26. mail, festivali kava leiab kodulehelt headread.ee.

Toetus SOS Lastekülale 2018. aasta lõpus ilmus kirjastuselt Helios raamat „Joel Lindpere: Mina otsustan mänge! Paha poiss, kes ei puudunud kunagi trennist”, mis vaatab tagasi Eesti ühe parima jalgpalluri karjäärile. Joel Lindpere ja kirjastus Helios annetavad igalt 2019. aastal müüdud elulooraamatult ühe euro SOS Lastekülale. Sest nagu Lindpere ise ütleb – sport ja heategevus käivad käsikäes.

Kevadine raamatumüük Nüüd on õige aeg osta kingitusi – kevadisteks tähtpäevadeks ja koolilõpetajatele. Parim kink on raamat. Tule 16.–17. mail Rahvusraamatukokku Eesti Kirjastuste Liidu liikmete soodsate hindadega kevadisele raamatumüügile ja rõõmustage hea raamatuga nii ennast kui ka pereliikmeid, sõpru ja kolleege.

FOTO KAIDI URMET

uudised

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

uudised

11. aprillil toimus Tallinnas Balti riikide 2018. aasta kauneimate raamatute konkurss. Valituks osutusid Eestist „EKA uus maja” (Stuudio Stuudio/ EKA Kirjastus/Tallinna Raamatutrükikoda), Lätist: “Kalevipoeg” (Armands Zelčs/kirjastus Neptuns/trükitud Jelgavas Tipogrāfija) ja Leedust „How the Future King of England Ate Peacock in Vilnius” (Godspeed Branding/Leedu Kultuuri Instituut/Baltijos kopija). Balti riikide kauneimate raamatute konkurssi on kolmes Balti riigis rotatsiooni korras korraldatud 2000. aastate algusest. Sel aastal oli korraldajaks Eesti Kirjastuste Liit.

Winston Churchilli „Tormihoiatus” Kirjastus Varrak andis välja Winston Churchilli suurejoonelise teose „Tormihoiatus”. Raamat on kirjutatud küll pärast sõda, aga räägib see Esimese ja Teise maailmasõja vahelisest ajast Euroopas. See on eeskätt lugu sellest, kuidas kaotati rahu. Ja lugu sellest, kuidas süttis sõda, mis viis endaga kaasa võib-olla parima Euroopa, mis kunagi on olemas olnud.

Saja ühe aastase reis läbi maailma Jonas Jonassoni raamat „Saja ühe aastane, kes mõtles, et ta mõtleb liiga palju” on iseseisev järg menuromaanile saja-aastasest Allanist, kes akna kaudu põgenes. Uues raamatus tähistab Allan sünnipäeva õhupallisõiduga, mis viib reisile läbi hullunud maailma. Selle keskpunktis on tuumavõidurelvastumine, maailma liidrite vaheline kukepoks, inimlik lollus ja salakavalus. Avaldas Varrak.

Inimese ja raamatu teineteise leidmise võimalikkusest KRISTA KAER

K

evad on aeg, mil tehakse ikka veel eelmise aasta kokkuvõtteid või vähemasti on see nii kirjanduselus. Lubasin minagi luua endale mingi ettekujutuse möödunud aasta tõlkepildist, kuid selle käigus kerkis esile nii palju tõlkimise, lugemise, raamatute ostmise ja raamatukogude laenutustega seotud küsimusi, et püüan neid siin vähehaaval esitada. Vastuseid enamikule küsimustele ma ei tea, olgugi, et arutasime neid ka Rapla maakonna raamatukogutöötajate ärksa ja huvilise seltskonnaga. Küsimusi tuli pigem juurde. Ja eks on ju kevad ka aeg, mil Eestis toimub kaks suurt kirjandusfestivali – Prima Vista ja HeadRead. Jällegi põhjus mõelda kirjasõnast, lugejast, kuulajast ja kirjanikust. Alustan sellest, et raamatute nimetuste arv ja tiraažid vähenevad üsna suure hooga. 2018. aastal avaldatud raamatuid on ligi kolmsada nimetust vähem kui 2017. aastal. Tiraaž on langenud neljalt miljonilt kolmele ja poolele miljonile. Esmakordselt on raamatu keskmine tiraaž alla tuhande. Nagu teavad kõik kirjastajad, on raamatuid üha raskem müüa ning tiraaži kahanemine on paraku tulnud just sellise kirjanduse arvelt, mida nimetatakse väärtkirjanduseks. Ja väärt tõlkekirjanduseks. Selle avaldamine

tähendab enamikul juhtudel kirjastajale kahjumit, parimatel hetkedel kulude tagasi saamist. Pole ime, et kiusatus niisuguse asjaga tegeleda kahaneb silmanähtavalt. Aga seetõttu kahaneb ka maailm meie ümber. Ilukirjandus toob lugejani maailma palju mõjuvamal ja elavamal kujul, kui seda suudavad päevauudised või teatmeteosed, toob lugejani just nimelt inimeste maailma ja näitab meie kõigi seotust, mitte eraldatust. Rääkimata sellest, et tõlketeostes kasutatud keel jätkuvalt rikastab eesti keelt, sundides tõlkijaid avardama piire keeles. Tõlkekirjanduse üle oleme kaua uhked olnud ja püüdnud ikka ja alati tõlkida originaalist. Ja püüelnud ka selle poole, et väärtuslikum osa maailmas avaldatavast kirjandusest jõuaks eesti keelde. Eks kuigipalju jõuab nüüdki ja klassika osas ei ole suurt muret. Osa lünki on täidetud ja neid täidetakse usinalt edasi. Küsimus on tänapäeva kirjanduses. Olen mõelnud, et üks lahendus võiks olla raamatukogudele rohkem raha anda, et seal ei oleks enam järjekordi. Täna aga kuulsin, et laenutuste hulk kahaneb samamoodi nagu raamatute müük. Ja samal ajal ei saa öelda, et inimesed ei taha lugeda. Tundub aga, et inimese ja raamatu teineteise leidmine on läinud aina raskemaks. Lugeja võtab talle võõra ja keerulise nimega autori raamatu kätte siis, kui seda soovitab keegi, keda ta

usaldab. Enamasti jõuavad temani raamatud, mis n-ö ületavad uudisekünnise. Mõnikord käib see ületamine nii, nagu oli kuulda nüüd Victor Hugo teose „Jumalaema kirik Pariisis” puhul. Uudisekünnis sai ületatud ja lugeja haarab raamatu. Mida teha, et jäljetult ei kaoks mitmed meisterlikud, head ja targad raamatud, mida ma oma suureks jahmatuseks möödunud aasta tõlgete seast avastasin. Jahmatuseks sellepärast, et ma ei olnud nende ilmumist märganudki. Ega vist märganud paljud teisedki. Mida teha? Raamatukoguhoidjad pakkusid välja, et keegi – Kirjastuste Liit või mõni teine institutsioon – palkaks lugeja, kellegi, kes on kõigelugeja eeldustega. See inimene teeks oma valiku ja jagaks seda siis näiteks Rahvusringhäälingus, soovitatavalt televisioonis. Kunagist Kirjandusministeeriumit ja Mart Juure kirjandussoovitusi igatsetakse taga, sest see oli vähemalt midagi. Nüüd on selle asemel leebe elamussaade, millel on kahtlemata oma vaatajaskond. Terevisioonis jagatakse teavet, mida on huvitavat teatris, muusikas ja filmilevis. Kirjandus sinna kõrvale pole mahtunud. Nii et veel kord klassikaline küsimus: mida teha? Eestikeelse kirjanduse – nii eesti autorite kui ka tõlgitud raamatute – elujõud on ka eesti keele elujõud. Ilma üheta hääbub ka teine.

Mahukas e-õpik „Rakubioloogia” Tartu Ülikooli Kirjastuse mahukas e-õpik „Rakubioloogia” (koostajad Sulev Kuuse ja Toivo Maimets, kokku 25 autorit) valiti üheks kahest parimast 2018. aasta kõrgkooliõpikust. Õpik on tasuta kättesaadav aadressilt https://www.tyk.ee/ rakubioloogia.

Sarjas „Punane raamat” kaks uut vene romaani Tänavused kaks uut raamatut „Punase raamatu” tõlkekirjanduse sarjast on vene autoritelt. Grigori Služitel „Saveli päevad” räägib Moskva tänavakassist Savelist, kes puutub kokku erinevate inimtüüpidega ja kirjeldab kaasaja suurlinna. Vladimir Kantori „100 dollarit. Njanja. Pensionäri surm” sisaldab kolme pikemat juttu vene literaadi kohanemisest praeguse maailmaga ning üks neist lugudest toimub suures osas Tallinnas. Raamatud avaldab Tänapäev.

Tõde ja õigus selga! Postimehe kirjastus on pannud müüki kirjandusteemalised T-särgid ja pusad, mida ehivad romaanist „Tõde ja õigus” tuttavad nimed ja surematud tsitaadid. Veebipood asub leheküljel siistulebarmastus.org. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 15. mail.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2019


HELIOS ilmunud Elu on pidu. Kodupeod Sukleste moodi: tee toidud ette ja ole külaline omaenda peol Maret Sukles 328 lk, kõva köide

„Elu on pidu” on midagi enamat kui kokaraamat. Siit leiad kümme põhjalikku menüüd koduse peo pidamiseks. Nädalakava järgi tegutsedes saad nädalalõpul olla koos teistega külaline omaenda peol. Enamuse retsepte on Maret kaasa toonud maailmas ringi rännates, kuid palju on ka Eesti klassikat, saadud päranduseks emalt ja ämmalt. Igale retseptile eelneb põhjalik saamislugu, mis on seotud mõne reisi, külaskäigu või hoopis peretraditsiooniga. Need isiklikud ja emotsionaalsed lood viivad sinugi justkui reisile kas mõnda kaugesse riiki või hoopis Mareti lapsepõlve. Võta sinagi istet Mareti ja Urmase peolauas, lase maitsetel end võluda ja lugudel maailma rändama viia!

Minu moto. 121 reisipäeva Baltikumist Balkanini ja Skandinaaviast Alpideni sõnas, pildil ja kaardil Mart Mikk 304 lk, pehme köide

Iial ei tea, millal tekib soov kodustelt radadelt kaugemale rännata. Kuidas ja kuhu minna? „Minu moto” ühendab soovitusi ja reisikirju Euroopa kõige vahvamatelt teedelt ja kuulsamatelt kurudelt koos konkreetsete kaartidega päevateekondade kaupa. Mõõdukal tarbimisel peaks sellest jätkuma rõõmu umbes kümneks aastaks. Ühtlasi on tegemist omamoodi eneseabiraamatuga seiklejatele pikkadeks talveõhtuteks.

Isiksusepsühholoogia homöopaatias Põhiliste ainete kirjeldus isiksusetüüpide alusel Philip M. Bailey tõlkinud Piret Lemetti 480 lk, pehme köide

Selles raamatus äratab läbinägelik arst ja homöopaat ellu kõige levinumad homöopaatias eristatavad isiksusetüübid. Kolmekümmet viit tüüpi kirjeldatakse neile iseloomuliku käitumise, peamiste emotsionaalsete kalduvuste, sisemiste konfliktide ning nendega seotud vaimsete probleemide valguses. See raamat on valdkonnast sügavamalt huvitatud homöopaatiaõpilaste ja praktiseerivate homöopaatide jaoks kohustuslik kirjandus ning leiab kindlasti tänulikku vastuvõttu ka homöopaatiliste patsientide ja kõigi tüpoloogilistest kirjeldustest huvitatute seas. Isiksuse arhetüüpide mõistmine aitab meil paremini tundma õppida iseend, oma perekonda ning inimesi, kellega me iga päev suhtleme. Philip Bailey omandas arstikutse Westminsteri meditsiinikoolis. Ta õppis homöopaatiat Londoni kuninglikus homöopaatiakliinikus ning kreeka homöopaadi George Vithoulkase juures. Bailey õppis kolm kuud Esaleni instituudis gestaltteraapiat ning tal on isiklikke kogemusi Jungi, primaal- ja hingamisteraapiaga. Dr Bailey töötab Austraalias Perthis arsti ja homöopaadina ning peab sageli homöopaatiateemalisi loenguid.

WWW.HELIOS.EE

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

2

Bobbie Peers juhatab ka eesti lapsi lugema JAANIKA PALM lastekirjanduse uurija

M

ainekas Norra filmirežissöör Bobbie Peers (1974) tegi ajalugu juba siis, kui tema film „Sniffer” Cannes’ ist esimesena kodumaale Kuldse Palmioksa tõi. Veelgi olulisemaks tuleks aga pidada Peersi rolli laste lugejahuvi säilitamisel. On ju üldtuntud tõde, et parim viis lapsi lugemise juures hoida või neid raamatute juurde tuua, on neile suurepäraseid teoseid pakkuda. Peersi esimene lasteraamat „Lüriidiumivaras” ilmus 2015. aastal ja sai Norra lugejatelt aasta parima lasteraamatu tiitli. Teosega algas William Wentonist jutustav sari, milles on tänaseks ilmunud veel kolm osa: „Krüptoportaal”, „Orbulaatoriagent” ja „Maailmalõpugeneraator”. Lisaks kohalike noorte lugejate jäägitule austusele, aga ka lastevanemate ja kriitikute tunnustusele murdis sari jõuliselt ka maailma välja – igati õigustatult ja õnnestunult. Tänaseks on raamatu õigused müüdud rohkem kui 30 riiki üle maailma. Eesti keelde jõudis „Lüriidiumivaras” 2017. aastal, sai kohe lastekirjanduse keskuse juunikuu raamatuks ning valiti ka Lastekaitseliidu heade lasteraamatute sekka. Mis aga veelgi olulisem, kuuldused William Wentonist hakkasid levima ka laste endi seas.

MIS TEEB SARJA NOORELE LUGEJALE PAELUVAKS? Üks, mis sellele kindlasti kaasa on aidanud, on sarja karismaatiline peategelane. Pealtnäha on William Wenton ju igati tavaline 11-aastane poiss, keda huvitab teadus ja igasugu koodid. Ta käib tavalises koolis, tal on armastav perekond. Tõsi, kohalikus koolis ei tunne William end kuigi koduselt, sest tal pole õnnestunud sõpru leida. Osalt on põhjus selles, et ta on kaasõpilastest vaimselt tunduvalt võimekam, kuid olulist rolli mängib ka poisi kompromissitu iseloom. Peadpööritavad seiklused saavad alguse, kui poiss kooliekskursioonil

William Wentoni sarjas on ilmunud „Lüriidiumivaras”, „Krüptoportaal”, „Orbulaatoriagent” ja viimasena „Maailmalõpugeneraator”.

muuseumi lahendab maailma keerukaima koodi – Võimatuse. Edasised sündmused viivad Williami Inglismaal asuvasse Posthumaansete Uuringute Instituuti, mis koolitab maailma parimaid krüptolooge. Tasapisi hakkavad selguma mitmed nüansid poisi minevikust, muuseas ka see, et poisi kehas on suur osa intelligentset metalli, lüriidiumi. Kuigi sündmused on äärmiselt pingelised – päästetakse maailma hävingust – on teoses rohkelt ka humoristlikumaid noote. Neid tekitavad noorte omavahelised suhted, ekstsentrilised õppejõud, aga ka tehnilised vidinad, nagu rääkivad uksed, teenindusrobotid jmt. Kiiduväärt on Peersi oskus ulmelisi teadussaavutusi lasteraamatusse nõnda sujuvalt ja põnevalt sulandada. Loo käigus jääb kõlama

teaduse olemuslikkus – uskumine võimatu võimalikuks tegemisse. See aga on noorte lugejate eneseusule kindlasti vajalik, tegelegu nad siis millega tahes. Ilmselt köidab rahutuid lugejaid ka Bobbie Peersi kirjutamisstiil. Teos on väga tempokas ja filmilik. Peatükid on mõneleheküljelised parajad ampsakad, mis suudavad suurepäraselt hoida ka kärsituimate lugejate tähelepanu. Need on üles ehitatud stseenidena, mille vahel on selgelt tajutavad lühemat või pikemat ajaperioodi tähistavad katkestused. Samas aga lõpeb iga osa nii põnevalt, et raske on teost käest panna, enne kui viimane lehekülg käes. William Wentoni sarjas on rohkelt müstikat, salapära, ootamatuid pöördeid ja ettearvamatuid paljastusi, mis

on pannud kriitikuid paralleele tõmbama nii Dan Browni „Da Vinci koodi” kui ka J. K. Rowlingi Harry Potteri lugudega. Tõsi, Peersi teosed annavad nendeks kõrvutusteks ainest, kuid sisaldavad lisaks veel ka palju omanäolist ja erilist. Olen üsna kindel, et kaugel pole aeg, kus võrdlusaluseks valitakse just Bobbie Peersi raamatud.

Maailmalõpugeneraator Bobbie Peers tõlkinud Annika Kupits 192 lk kõva köide

Avaliku kõnelemise renessansiajastu

C

hris Anderson on 2001. aastast TEDi üritusi korraldades näidanud kogu maailmale, et hoolikalt koostatud kõne muugib lahti empaatiavõime ja tarkusejanu ning julgustab inimesi unistama. Õigesti edasi antud kõne võib lummata kogu auditooriumi, innustada viimset kui kuulajat. Raamatus „TED Kõnelemise kunst” toob Chris Anderson lugejani vahendid, millega koostada suurepärast kõne, kuid rõhutab seejuures, et ühte kindlat valemit selleks pole – teadmiste maailm on selleks liiga suur ning kõnelejad, kuulajaskonnad ja kõneformaadidki liiga erinevad. Ja kui mingil ajahetkel isegi oleks olemas kindel edu garanteeriv valem, siis poleks see

edukas väga pikka aega – kuna suurepärase kõne alustala on värskus. Seepärast tuleb raamatus antud nõuannetesse suhtuda kui erinevuse julgustamiseks loodud tööriistadesse, mitte kui ainuvõimalikesse ettekirjutatud reeglitesse. Sest kõnet pidades on kõneleja ainus tõeline ülesanne tagada sõnumi olemasolu ja anda see edasi ehedalt, endale iseloomulikul viisil.

INTERNETIAJASTU MÕJUD Tänu internetile võib ühelainsal laval peetud üksainus kõne jõuda miljonite inimesteni. Just nii nagu trükitööstus võimendas kirjanike mõju, võimendab internet kõnelejate mõju. See lubab ükskõik kellel, kel on interneti-

ühendus, kutsuda maailma parimad õpetajad oma koju, et ammutada neilt teadmisi vahetult ja otse. Iidne kunst on järsku saavutanud globaalse haarde. Elame ajastul, mil kõige parem viis maailmale mingit sõnumit edastada pole enam toimetajale kirja kirjutamine või raamatu väljaandmine. See võib olla hoopis lihtsalt ette astumine ja välja ütlemine ... sest nii sõnad ise kui ka kirg, millega need edastatakse, saavad nüüd ülehelikiirusel levida üle maailma. Sellest revolutsioonist on saanud avaliku kõnelemise renessansiajastu. Paljud meist on aastaid kannatanud pikkade ja igavate ülikooliloengute, lõputute jumalateenistuste või silmi

pööritama ajavalt läbinähtavate poliitiliste kihutuskõnede käes. See ei pea nii olema. Õigesti ettekantuna võib üks kõne panna terve ruumi särisema ja muuta kogu kuulajaskonna maailmavaadet. Õigesti ettekantuna on kõne võimsam kui mistahes kirjapandud sõna.

TED Kõnelemise kunst Chris Anderson tõlkinud Kris Leinatamm 288 lk pehme köide


3

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

WWW.HEALUGU.EE

HEA LUGU

Keerulised ja ehedad inimsuhted „M

ida ma ka ei kirjutaks, igav ei tohi see olla,” tunnistab äsja uue romaani „Presidendi vastuvõtt” avaldanud Mart Kadastik.

on Eesti president. Nagu ei ole ühtegi sõna Kadrioru lossist ega ole mainitud ainsagi Eesti linna või tänava nime. Muidugi tajub lugeja, et küllap selle romaani tegevus ikka Eestis toimub – meile omased inimeste nimed ja olustik muud võimalust ei jäta. Aga ma olen näpuga osundavat konkreetsust vältinud, et rõhutada selle loo tinglikkust ja vähendada prototüüpide otsimise kihku. President võib siin olla kes iganes. Olulisem on, et German Kork on tähtis mees ja samas inimene, kes on iseendaga hädas nagu tavaline lihtsurelik.

FOTO KRISTJAN LEPP

TIINA KAALEP

See on teie kuues romaan. Mida peate kirjanikuna oma kaubamärgiks ehk kui lugeja raamatu kätte võtab, siis mida ta sealt alati oodata võib?

Tänapäeva inimeste sisemaailma, elulisi ja ehedaid suhteid. Kõik mu romaanid on suhteromaanid, mille tegelased otsivad väljapääsu üksindusest, otsivad partnerit, aga veel rohkem iseennast. Nad püüavad oma intellektuaalset mina kohandada oma seksuaalsusega, mis on inimesest lahutamatu kogu elu. Üsna sarnaseks on jäänud ka mu kujutamisviis. Olen alati tahtnud pakkuda lugejale võimalust nii kaasa mõelda, kaasa tunda kui ka muiata – sooja irooniat, võiks ehk öelda.

Olete lähedalt näinud ajalehetoimetusi. Miks ei ole mõne romaani tegevus seal kulgenud?

Mõned sissepõiked meediamaailma on sattunud mu eelmistesse romaanidesse. Võib-olla see polegi hea, et olen leheelu liiga lähedalt näinud. Las aeg veel natuke setitab kogetut – siis on fantaasial rohkem ruumi. Ja mu meelest pole mu romaanide tegevuspaik ega tegelaste elukutse üldse esmatähtis. Olgu nad pealegi juristid, arstid või maaklerid. Kõige olulisem toimub inimese hinges.

Mis on „Presidendi vastuvõtus” teistmoodi võrreldes eelmiste teostega?

Seksistseene on vist ikka vähem ... Suurim erinevus on see, et uuel romaanil on üks ja selge peategelane – noor naine. Varasemates romaanides oli tegelaskond hajusam. Jah, ka siin tekivad vanemal mehel, juhtumisi vabariigi presidendil, tunded ühe neiu vastu, ent sellest suhtest olulisemaks tõuseb noore naise eneseleidmise ja -kehtestamise temaatika. Ja selles raamatus on ka n-ö eakohaseid suhteid.

Kuivõrd erinev on kirjutada ajakirjanduslikku teksti (kolumni) ja ilukirjandust?

Naudin mõlemat. Ühel juhul on päriselust lähtumine kohustus, teisel juhul võimalus. Mõlemad tegevused on minu jaoks emotsionaalsed. Kuid siin on suur vahe: romaan nõuab täielikku pühendumist, romaanist väljatulek on võrratult raskem. Seepärast ei õnnestu mul kunagi mitut kirjatööd üheaegselt ette võta. Eesti Naise kaks kolumni kirjutasin ette ära, et saaksin mõnda aega üksnes oma romaanitegelastega olla. Kirjutamise tehnika ehk ei olegi nii erinev – ka kolumnis võid mõõdukalt värve lisada, kompositsiooni ja kujunditega mängida. Ka ajakirjandustekst ei tohi olla igav.

Raamatus on mitmeid ootamatuid süžeepöördeid ja põnevikule omaseid elemente. Kas sellest võib järeldada, et autor liigub põnevike suunas?

Mu meelest on iga hea romaani selgrooks lugejat haarav lugu. Kui seda ei ole, muutub teos punnitatuks, konstrueerituks, ükspuha kui palju tarku mõtteid või vaimukaid kalambuure seal ka poleks. Seepärast mida ma ka ei kirjutaks, igav ei tohi see olla. Aga ma siiski ei asu võistlema Katrin Pautsiga. Minu tegelased tegutsevad seaduse raames. Peategelane Kätlin on väga erakordne noor naine. Kuidas teda lühidalt iseloomustada? Kas Kätlinil on olemas prototüüp?

Jah, rohkem kui ühelgi teisel selle romaani tegelasel. Aga loomulikult eri-

Mart Kadastikul ilmus uus suhteromaan „Presidendi vastuvõtt”.

nevad algkuju ja fantaasiavanni kastetud tegelane teineteisest nagu piimakohv ja vahukohv. Ka minu jaoks jääb Kätlin mõistatuslikuks. Sõltub lugejast, kas pidada teda iseseisvaks või isekaks, otsekoheseks või hoolimatuks. Vastuoluline, aga huvitav tüüp, ma leian. Üldiselt pole mu tegelased kunagi päris need, kellena nad algul

paistavad. Ja ka pealtnäha siledad suhted osutuvad siksakilisteks. Inimsuhted seda ju päriselt ongi. Presidendid ei satu romaani tegelaseks just tihti. Kuidas jõudis raamatu tegelaste sekka Eesti president German Kork?

Presidendi vastuvõtt Mart Kadastik 240 lk pehme köide

E

esti parima pikamaajooksja Enn Selliku rekordid on püsinud alistamatuna 40 aastat. Tema elulooraamat „Jooksja. Enn Selliku lugu” räägibki sellest, kuidas nii vägevate tulemusteni on jõutud, ja see on hea õppematerjal neile, kes on võtnud eesmärgiks Selliku Eesti rekordid 5000 ja 10 000 meetris purustada. Enn Selliku klassivenna Allan Aani

ja spordiajakirjanik Tiit Karuksi kirjutatud raamat kirjeldab värvikalt Iisakust pärit spordimehe lapsepõlve, jõudmist NSV Liidu koondisesse ja sealt edasi maailma staadionidele. Juttu tuleb ka toonase punaimpeeriumi tippspordi räpastest tagamaadest – anaboolsetest steroididest, mille kasutamisest Sellik keeldus kategooriliselt, ja veredopingust. See, et spordis tippu jõudmine tähendab tohutult palju tööd, ei ole midagi uut. Väljavõtted Selliku treeningupäevikutest näitavad seda töö hul-

Arvo Valton 144 lk, pehme köide

Kogumik koondab Arvo Valtoni seni ilmumata aforisme, mis võtavad kokku tema loomekreedo suhtumises inimestesse, loodusesse, suhetesse, loomingulisusesse, ellu ja iseäranis selle lõppu.

Jevgeni Onegin Aleksandr Puškin tõlkinud Betti Alver 216 lk, pehme köide sari „Maailm loeb”

„Jevgeni Onegin” on üks Aleksandr Puškini tähtteoseid. Seda värssromaani on nimetatud „vene elu entsüklopeediaks”, kuna see annab detailse pildi tolleaegse Venemaa elust ja kultuurist.

Uus evangeelium Voldemar Õun 576 lk, pehme köide

Romaan pöördelistest aastatest 1939–1941, alates baaside lepingust kuni Saksa vägede saabumiseni. See hõlmab teatavasti Nõukogude Liidu sõjalist sissetungi Eestisse ja iseseisva riigi hävitamist – Eesti annekteerimist ja okupeerimist ning esimesi sovetlikke massirepressioone ja kõike muud, mille tõi kaasa esimene Nõukogude aasta.

Väike viiteleksikon Erkki Sivonen 200 lk, kõva köide

Kokkuvõtlikud vastused küsimustele antiikmütoloogiast, usunditest, ajaloost, rahvapärimustest ja klassikalisest kirjandusest koos võõrnimede hääldusega leiad nende kaante vahel tähestikulises järjestuses.

Tulge külla Teejuht terveks aastaks, kuidas külalisi vastu võtta ja iga päev meeldejäävaks muuta Zoe Sugg tõlkinud Piret Frey 256 lk, kõva köide

Rohkelt näpunäiteid peopaiga kujundamise, ühistegevuste kavandamise, menüü koostamise ja kõige muu vajaliku kohta, et korraldada meeleolukas kokkusaamine, mida hiljemgi veel meenutataks.

Kohupiim ja kodujuust. Eesti köögi lemmikud 30 põnevat retsepti kohupiimast ja kodujuustust. Pudrud, smuutid, pirukad, salatid, vormiroad, leivakatted, magustoidud – kõigis neis on kasutatud ka kohupiima ja kodujuustu.

Kusagil ei ole kirjas, et German Kork

ka lakooniliselt ja täpselt. Kui Kristjan Jaak Peterson kõndis Tartust Riiga, siis juba keskkooliõpilasena olid Enn Selliku treeningumahud sellised, et ta iga kuu piltlikult öeldes jooksis Tallinnast Riiga. Visadus ja töökus viisid sihile – tulid võidud ja rekordid, aga tulemata ei jäänud ka kaotused. „Lõppkokkuvõttes ongi nii, et kaotusi koguneb alati rohkem kui võite. Ja lõpuks saad aru, et maailm ongi niimoodi seatud: tipp on nii terav, et selle vallutavad väga vähesed. Aga mul õnnestus maailma absoluutseid

Kes viimasena naerab, naerab üksinda

Tiina Lebane 64 lk, pehme köide

Joostes maailma tippu MAIRE KASEMAA

ilmunud

100 suppi Britt Paju 232 lk, kõva köide

maailma tippe ikka mõne korra ka võita,” võtab Enn Sellik oma sportlasekarjääri kokku.

Jooksja. Enn Selliku lugu Tiit Karuks, Allan Aan 224 lk kõva köide

Raamatust leiad sada supi- ja puljongiretsepti, millest – kui iga nädal üks supp valmistada – jagub pea kaheks aastaks. Külmad ja kuumad supid, soolased ja magusad supid.

Okasroosike Vennad Grimmid

1950. aastatel joonistas Siima Škop blondi ja brüneti variandi Okasroosikesest. Esmakordselt ilmub trükis heledate juustega Okasroosike.


WWW.EKSA.EE

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

Antihabras. Asjad, mis lõikavad kasu korratusest

ARNO OJA

Nassim Nicholas Taleb tõlkinud Kalle Hein 656 lk, kõva köide

T

Autor on meie aja radikaalne ja paradoksaalne filosoof. Kogu elu süvenenult tegelnud juhuslikkuse, ebamäärasuse, tõenäosuse ja teadmiste probleemidega ning teinud oma ideede najal hiilgavat karjääri kirjamehe, ärimehe-kaupleja ning ülikooliprofessori ja teadlasena. Taleb töötab New Yorgi ülikooli polütehnilise instituudi riskijuhtimise auprofessorina. Tema raamatud „Juhuse narrid” (Fooled by Randomness) ja „Must luik” (The Black Swan) on tõlgitud 33 keelde.

õnu Õnnepalu sündis Tallinnas, aga Tartu ülikoolis sai temast taimetark ja ökoloog, kes kirjandusse tulles (1985) jättis oma ökoloogilise jalajälje kuhugi jõeäärse maja juurde. Sestpeale on puud, linnud ja jõgi (mis vahel saab mereks) autoriga igas tema raamatus kaasas, on seekordsel Pariisis-käigulgi. Tõnu Õnnepalu eestinduses nägi trükivalgust prantsuse estofiili Antoine Chalvini proosavalimik „Punapäine tüdruk” (LR 1993, nr 23). Varsti pärast seda leidis tõlkija ennast Pariisist. Nüüd, veerand aastasada hiljem, nendib ta, et tunneb end Pariisis siiani otsekui ema süles, sest seal tema 25 aastat tagasi sündiski (lk 22). Tõepoolest – just toona Pariisis tulid ilmale varikirjanik Emil Tode ja tema romaan „Piiririik”, mis täna mõjub eeskätt ajadokumendina! Kui ilmaletooja hiljem Flandria päevikut kirjutas, tegi Tode nõbu Anton Nigov kodumaal harjutusi iseseisvaks eluks. Kui kõigi nimetatute „iseseisev kooselu” Tõnu Õnnepaluna oli vähe ilmet võtnud, jõuti arusaamiseni, et „meie võimsa mälu põhifunktsioon on unustus”. Kontrollimaks öeldut, tahab kirjanik nüüd, pärast paradiisi Hiiumaal ja heiastusi Esna mõisa klaasverandal, taas kogeda, mis tunne on olla „mujal kodus”. Seesugune tarve eel-

Kuuskümmend aastat hiljem Mõtuse Jaani elu ja inimesed. II osa Tarmo Teder 311 lk, kõva köide

Vihm sibises vastu klaase ja heitis tuulehooga lisaks justkui herneid, mis tinisesid aknaplekil ja tornikatusel. Iilid sihisesid, lõunast kiirgasid üle tumeda mere ja läbi sääseparvse vihma Roomassaare sadamatuled, neemikul plinkis tuletorn. Abrukat ei paistnud, Loode tammik tumendas vaid aimamisi, Tori pakkus litsilikku agulivira, kolmkümmend viis aastat tagasi hävinud Tursa kiriku juures roostetas sama kaua lagunenud muuli ääres Saksa sõjaväe väikese praami vrakk. Kogu linn tundus mattunud vihma all unne....

Antoine'i kass Rita.

dab arenenud sisekaemust ja peidetud lembust, mis ei lase üksindusel kui seisundil võimust võtta. Vastasel juhul on „mujal” ja „kodus” identsed mõisted, mis võivad asuda kõikjal või mitte kusagil! Seda isegi juhul, kui armastust tõemeeli pidada kõige suuremaks elurahu rikkujaks (lk 52). Tulevast „Mujal kodus”-triloogiat iseloomustades kirjutab autor selle raamatu tagakaanel: „Need pole reisiraamatud, need on koharaamatud, ühest maailma kohast maailma ja iseendasse vaatamise raamatud. Võibolla ka koduotsimise raamatud”. Triloogia esimese osa sees annab minajutustaja iseenda kohta teada, et ta on metsik ja leppimatu natuur (lk 108), kes ei lase end taltsutada ega kodusta-

TARTU ÜLIKOOLI KIRJASTUS

da mitte kellelgi. Kodu võib olla ükskõik kus. Peaasi, et ta on! See annab märku kodu järjekordseks etapilaagriks pidava ränduri mentaliteedist, mis meelestab taas Antoine Chalvini, õigemini tema jutu „Ränduri päevaraamat”. Ja mitte ilmaaegu – seekordsegi Pariisi-kuu veedab autor just Antoine’i majas. Õieti olevat ta samas elava Rita külaline, kuid möödaminnes selgub, et Rita ei saa olla keegi muu, kui Antoine’i kass! Raamatu keskpaiku arutleb autor ise erinevate ametite ja töökohtade üle, sest vana eesti rahvatarkuse järgi ei saa ju kirjutamine kellegi päris töö olla. Sõelale jääb teater, seal võinuks Õnnepalu oma tagantjäreletarkuses endale sobiva töökoha leida. Olulisem on autorit läbi viimase loomekümnendi kõikjal saatev režissööriambitsioon, olgu või alateadlik. Samasse valda kuuluvad kirjanikku vallanud kirg fotograafia vastu ning selleski raamatus ilmnev kinohuvi. Ent üle veerand sajandi taas Pariisi jõudnud, kohtub autor seal kõigepealt uue majandusharuga, mille nimeks on vargus (lk 15). Kõik kohalikud kas räägivad vargusest või tegelevad ise sellega, kartes ühtviisi tagajärgi. Nii leiab ka Tõnu Õnnepalu endale oma uues kodus jõukohase töö. Omaenda sõnul saab temastki varas, päevavaras Pariisis! Mõneti sarnaneb see luuraja ametiga – sõida jalgrattaga linna või jõe äärde, vaata loodust ja möödujaid, jälgi ning salvesta! Nagu näha

terjalile eelkõige žanrilisest ja sisulisest küljest, aidates mõtestada kirjanduse teket, kasvu, levikut ja tähendust oma ajas. Kaetakse materjal varasemaist vanakreeka luulenäiteist kuni Rooma impeeriumi lõpuni. Vaadeldakse kirjandusliike, mis on lääne kultuuri vorminud: eepikat, lüürikat, tragöödiat, komöödiat, ajalookirjandust, filosoofilist kirjandust, retoorikat, epigrammi, eleegiat, bukoolikat e pastoraali, satiiri, biograafilist kirjandust, kirju, deklamatsioone ja panegüürikat. Raamatu juhatab sisse Oliver Taplini põhjalik saatesõna, raamat on varustatud kronoloogiaosa, bibliograafia ja registriga ning illustreeritud kaartide, vaasimaalide ja muude kunstiteostega. Raamatu põhiteksti tõlkis inglise keelest Kersti Unt, seni ilmumata antiikautorite luule- ja proosakatkendid Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia professor Janika Päll. Raamatu teeb eriti väärtuslikuks see, et tõlge lisab eesti keelde antiikautorite sadu värsse ja kümneid lehekülgi proosanäiteid, mis seni eesti keeles kättesaadavad ei olnud.

FOTO JEBULON / WIKIMEDIA COMMONS, CC0 1.0.

A

ntiikkirjanduse ülevaateid on maailmas sadu, eesti keeles ilmunuist on põhjalikumad Jossif Tronski mahukas „Antiikkirjanduse ajalugu” (1949, tõlge vene keelest) ning Richard Kleisi õhem sama pealkirjaga raamat (1980), mis suuresti põhineb eelmisel ning mida on oma ülikooliteel kasutanud sajad tudengid. Mõlemad on antiikkirjanduse põhijoonte tutvustamisel olnud suureks abiks, ent kindlasti oli aeg küps uue, tänapäevasema käsitluse ilmumiseks. Võimalusi olnuks mitu, sh ka uue eestikeelse originaalõpiku kirjutamine, ent sõelale jäi Oxfordi Ülikooli klassikalise filoloogia professori Oliver Taplini koostatud raamat, mis ilmus 2000. aastal ning mille 17 peatüki autoreiks on kreeka ja rooma kirjanduse tipptundjad Ühendkuningriigist ja USA-st. Erinevalt traditsioonilistest kirjanduslugudest on selle raamatu fookuses kirjanduse omaaegsed vastuvõtjad: publik, vaatajad, kuulajad ja lugejad. Hästi iseloomustab seda lähenemist raamatu sissejuhatuse alguses olev moto 20. sajandi itaalia kirjanikult Cesare Paveselt: „Publik on põlluramm iga kunstivõrse ümber.” Väga suur osa antiikkirjandusest kanti kas avalikult või väiksemas seltskonnas ette ning seetõttu on tekstide funktsiooni ja mõju uurimisel tähtis jälgida

Pompei pagar Terentius Neo naisega, u 55–79 pKr. Naisel on käes vahatahvlid ja kirjutuspulk e stiilus, mehel papüüruserull.

ka esituskonteksti. Paraku on tekstid meieni säilinud suuresti kontekstita, seega tuleb nii teksti loomise kui ka esitamise ja vastuvõtmise asjaolusid rekonstrueerida kaudsete tõendite,

tihti ka oletuste abil. Just sellega käesoleva teose autorid tegelevadki. Raamatu peatükid ei järgi traditsioonilist kreeka ja rooma kirjandusloo kronoloogilist esitust, vaid lähenevad ma-

teose kompositsioonist, üritab kirjanik Pariisi-päevi varastada iseenese tulevasest elust. Seejuures kujutab Pariis ise endast kahesugust linna, kirjutatud kas suure või väikese algustähega. Linn väikese tähega on tolmune, haisev ja palav kivist monstrum, mis toodab tarbetuid asju. Suure tähega Linn aga avaneb meie ees kui nähtamatute hingede katkematu põiming, vaimumasin ja mütomaanide kasvulava, mis toodab prestiiži. Kokkuvõtteks nendib autor: „Kuskil ei saa olla nii omaette kui Linnas. Kuskil mujal ei saa elada nii omaette maailmas” (lk 145). Kuid ränduriveri annab märku, et päevavarga-elu peab ükskord otsa saama ja ees ootab koduretke uus etapp! Eelviimasel Pariisi-päeval antakse teada ka umbmäärane sihtkoht: Kanada, metsaonn. Triloogia lõpp peab saabuma kusagil meresaarel, aga kus, pole veel teada. Vastuse võiks anda kirjaniku enese poolt esile manatud lõpetuse ingel, kes loodetavasti saadab teda ka kõigis mujal-kodudes.

Pariis. Kakskümmend viis aastat hiljem Tõnu Õnnepalu 174 lk pehme köide

WWW.TYK.EE

Värske pilk antiikkirjandusele IVO VOLT Tartu Ülikooli klassikalise filoloogia lektor

4

Päevavargana Pariisis

ilmunud

FOTO TÕNU ÕNNEPALU

EKSA

Kirjandus Kreeka ja Rooma maailmas: uus vaatenurk Koostanud Oliver Taplin tõlkinud Kersti Unt ja Janika Päll 594 lk, kõva köide

ilmunud Fontes iuris Romani: Rooma õiguse allikate kogumik Hesi Siimets-Gross, Merike Ristikivi 280 lk, kõva köide

Raamatus saab lugeja esimest korda tutvuda valikuga Rooma eraõiguse tähtsaimatest allikatekstidest koos nende eestikeelse tõlkega. Kogumik annab kõigile õigusajaloost ja õiguse arengust huvitatutele võimaluse kogeda ise Euroopa õiguslugu palju mõjutanud Vana-Rooma juristide mõttemaailma. Gaiuse „Institutsioonide” ning Justinianuse „Institutsioonide” ja „Digestide” väljavõtete kõrval on teos varustatud konteksti süvenemiseks vajaliku sissevaatega Rooma õiguse periodiseerimisse ja juriidilise kirjanduse liikidesse.

Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani I. Ida kirjandused Amar Annus, Märt Läänemets, Rein Raud, Jinseok Seo, Sergei Stadnikov, Haljand Udam koostanud Jüri Talvet 240 lk, kõva köide

Kolmeköiteline koguteos „Maailmakirjandus muinasajast tänapäevani” annab ajaloolise ülevaate maailmakirjanduse põhinähtustest ning lubab jälgida maailmakirjanduse tõlkeloo peajooni Eestis. I köide hõlmab ülevaateid Muinas-Ida, india, hiina, iraani, araabia, türgi, jaapani ja korea kirjandusest.


Nr 3 (125) 24. aprill 2019

ilmunud 100 dollarit. Njanja. Pensionäri surm Vladimir Kantor tõlkinud Jüri Ojamaa kujundanud Villu Koskaru 158 lk, kõva köide sari „Punane raamat” sarja kujundanud Jüri Jegorov

Vladimir Kantori, vene kirjandusteadlase, filosoofi ja kirjaniku proosas räägitakse sotsiaalsete kihtide konfliktist, nende täielikust vastastikusest mittemõistmisest. Kogumikus on kolm pikemat juttu, mille kõigi puhul on ühendav teema vene intelligendi kohanemine ja kohanematus muutuvate aegadega. Eesti keeles on varem ilmunud Vladimir Kantori romaan „Krokodill” (LR 2009).

Buraševo hullud Olev Remsu kujundanud Virge Ilves 208 lk, kõva köide

Konstantin Päts on Tveri oblastis asuvas Buraševo haiglas paradoksaalses olukorras: kui ta räägib õigust, et on president, siis arvavad arstid ta Napoleonite, Leninite ja teiste hulka; kui ta oma staatuse maha salgaks, siis kuulutataks patsient nr 12 terveks. Kas on üldse vahet une, ettekujutuse ja reaalsuse vahel? Ehk on reaalsus ainult meie ettekujutus? Selles romaanis pole midagi kindlat peale aja, mis kulgeb oma sängis. Ruum see-eest väändub ja moondub, tegelased ühes sellega.

Ära unusta mind Helju Pets kujundanud Angelika Schneider 646 lk, kõva köide

Romaani „Meelespead” järg jätkub sealt, kus esimene osa lõppes. Ede läheb Hiiumaalt Tallinna õppima ja seal ootab teda ees hoopis teistsugune maailm kui kodukülas. Eneseleidmine, mured, rõõmud ja armumised ootavad siiski ka teda ning romaan ulatub läbi peategelase elu kuni eelmise sajandi üheksakümnendate aastateni.

Ketserid ja patused Hando Kask kujundanud Angelika Schneider 216 lk, kõva köide

Ajatud eksistentsiaalsed küsimused, nagu usu ja teadmiste vastuolu, tõe ja õiguse tõlgendamine, meie endi loodud maailmavaate muutumatus leiavad käesolevas romaanis uusi vaatepunkte. Mõned peidetud tsitaadid ja kirjeldused vihjavad A. H. Tammsaare romaanile „Põrgupõhja uus Vanapagan” ja Bernard Kangro „Taeva võtmetele”: need kolm romaani on käsitletavad Vanapagana-triloogiana. Siiski on romaan „Ketserid ja patused” kirjutatud iseseisva tervikuna.

Muretu preili Õnneseen Holly Smale tõlkinud Nele Mikk kujundanud Angelika Schneider 376 lk, pehme köide

Õed Hope, Faith ja Mercy on õnnelikud, neil on kõik, mida iganes hing ihkab – kuulsus, edu, raha ja kaunis välimus. Aga kõige enam ihkab Hope hoopis armastust ja selle nimel on ta valmis tegema mida iganes. Ainult et … päris elu ei ole nagu film. Isegi kui sa oled Valentine. See lustakas raamat juhatab sisse Holly Smale’i uue noortesarja „Valentine’id”.

WWW.TNP.EE

TANAPÄEV

Putin sinus eneses NORBERT PIIR poliitikavaatleja

S

elle raamatu väljaandmine muudab paratamatult ettevaatlikuks iga kirjastaja. Kujutlege maailma täis miniVolodjasid, kes on täis pumbatud sellest raamatust õpitud nippe ja taktikaid. Sinu töökaaslased. Sinu vanaema. Naeratav naisterahvas, kes jõusaalis su kaarti kont rollib. Kõigi salajane eesmärk on hakata sind ja üksteist valitsema ning haarata kontroll oma väikese maailmanurgakese üle. Vastutust nii õudse stsenaariumi eest ei soovi oma südametunnistusele keegi. Teisest küljest on enamus inimesi kindlasti liiga saamatud, õnnetud ja ebakindlad, et täielikuks Putiniks hakata. Meiesugused ei suuda kahtekümmet minutitki ette planeerida, rääkimata külmkapis Novitšoki arendamisele mõtlemisest. Kas me ei võiks Venemaa valitseja strateegilisest mõtlemisest ja juhtimisoskustest pisutki kasu lõigata, ilma et muutuksime oma kogukonnale ohtlikuks? Kindlasti. Sestap on raamat varustatud kiirtestiga. Kui tundub, et sinus (või inimeses, kellele sa selle raamatu ostad) võiks olla Putini algeid – võibolla on sinu iseloom juba halastamatu või temal harjumus sinu kassi natsionalismile õhutada – siis palume seda raamatut mitte pruukida. Oma sisemisele Volodjale veelgi suurema mõjuvõimu andmine on liiga ohtlik. Aga kui sa oled kahjutu hani, kellel puudub igasugune Venemaa valitseja vääriline kavalus ja tahtejõud, ei tohiks selle lugemine mingit ohtu kujutada. Tegelikult võib Putini eeskuju olla just see, mida vajad, et end kokku võtta, mitte lasta end teistel enam ära kasutada ja kordki elus mõnda pikaajalist eesmärki järgida. Kui sa pole aga ikka veel kindel, kas jätkata on ohutu, peaks järgnev lühike test aitama sul otsust langetada.

TEST KUI PUTIN SA OLED?

ilmunud Ebaloomulikud põhjused Richard Shepherd tõlkinud Krista Kallis kujundanud Inga Joala 372 lk, pehme köide

kõrvalseisjaks C. Avaldad muljet, tormates dromedaril (või mõnel muul parasjagu saadaoleval suurel imetajal) poolpaljalt sisse, vibupüss õlal

FOTO: AFP/SCANPIX

5

Vladimir Putin Sajaanides jahil.

tehakse rahvaste saatuse peale 2. Kas sa oled üürnik või koduomanik?

A. Üürnik B. Koduomanik C. Võtsin enda omandusse osa kellegi majast, aga jätame selle teema praegu kõrvale 3. Sõber räägib sulle saladuse. Mida sa teed?

A. Hoian saladust, nagu ma talle lubasin B. Lobisen edasi C. Pistan värske materjali oma saladustemappi seniks, kuni see osutub kasulikumaks kui mu sõber 4. Kuidas sa end vormis hoiad?

A. Mul on telefonis tantsuäpp, aga reklaamid on jube tüütud B. Jooksen C. Mu trennipartner tõmbab selga karukostüümi ja me maadleme iga päev kolm tundi

TESTI TULEMUSED Enamik vastuseid on A-d: sinus on null protsenti Putinit ja võid raamatut edasi lugeda ilma maailmale ohtu tekitamata. Sinust võib Putini eeskuju järgides isegi dünaamilisem isiksus kujuneda. Enamik vastuseid on B-d: Paistad olevat üsna tasakaalukas inimene, kuid sinus on kübeke Putinit. Jätka ettevaatlikult – lõpeta kohe, kui märkad end oma sõrmi kokku põimimas ja rohkem kui viisteist minutit päevas sisemuses intriige sepitsemas. Enamik vastuseid on C-d: sinus on juba Putini alge. Meie sind peatada ei suuda – võibolla ei suuda seda keegi. Maailma tuleviku nimel anume, et sa selle raamatu ilma edasi lugemata taaskasutuskasti paneksid. Kui oled otsustanud seda raamatut lugeda, siis arvesta, et olenemata testi tulemusest ei saa autor ega kirjastaja võtta endale vastutust häkitud valimiste, võõrastesse riikidesse sissetungimise, demokraatia tagasilöökide või tuumakonfliktide eest, mis selle tagajärjel esineda võivad.

5. Su Ameerika sõbrad tahavad minna pitsat sööma, aga sul on Hiina toidu isu. Mida sa teed?

A. Pitsakoht sobib küll, mina võin ju salati tellida B. Lepite kokku, et sööte eraldi ja saate hiljem dringiks kokku C. Paned nende Facebooki uudisvoogu reklaamid, kus Hillary Clinton ja musklis saatan üksteisele keelt kurku ajavad. Pildil on allkiri „Pitsa on sarvekandjatele”

1. Mis on su lemmikmäng?

6. Oled esimest päeva uues töökohas. Kas sa:

A. Kabe B. Male C. Viiedimensiooniline pokker, kus kaarte asendavad inimesed ja panuseid

A. Sulandud massi ja püüad endale mitte tähelepanu tõmmata B. Oled professionaalne ja ennast kehtestav; nad ei palganud mind ju

Vladimir Putin õpetab elama Rob Sears illustreerinud Tom Sears tõlkinud Helen Urbanik kujundanud Villu Koskaru 160 lk, kõva köide

Moskva kassi pilguga PRIIT PÕHJALA

„S

aveli päevad” on minajutustus Moskvas elavast kassist Savelist. Saveli, kes on saanud nime oma ema lemmikkohupiima järgi, veedab esimesed elupäevad – „hoolimata sellest, kui raske on praegu Moskvas kinnisvaraga” – hubases banaanikastis. Pärast põgusat lemmikloomaametit alustab ta teekonda Moskva tänavatel, lastes end muuhulgas värvata Tretjakovi galeriisse rotipüüdjaks, lugejatele aga avaneb pilt moodsa aja moskvalastest ja suurlinna eluolust. Raamatu autor Grigori Služitel sündis 1983. aastal Moskvas ja on lõpetanud Venemaa teatrikunsti insti-

tuudi GITIS. „Saveli päevad” on tema esimene, vene keeles 2018. aastal ilmunud romaan, mille käsikirja avastas ja varustas eessõnaga kirjanik Jevgeni Vodolazkin, öeldes muuhulgas: „Lugenud läbi paar alguslõiku, ei suutnud ma end enam tekstist lahti rebida. Asi polnud kassis (ma armastan kasse lõputult), vaid tekstis. Selles ei olnud algaja kirjamehe valenoote – kõlas meistri võimas, rahulik hääl. /…/ Kassid kirjanduses ei ole uus teema. Ma ei hakka loetlema, kes kõik on kirjutanud neist iidsetest ja isemeelsetest loomadest, kuigi mõttes pean arvet. Samuti ei hakka ma rääkima sellest, et kasside taga on alati näha inimesi, ma ei maini isegi Šklovski kummastust. Ütlen ainult, et Služiteli

tegelased – olgu nad kassid või inimesed – on päris. Üksildased ja piinlevad, naervad ja armastavad. Armastus väärib selles romaanis erilisi sõnu. See on – nõnda on juhtunud – platooniline. Kõrgeim kõigist armastustest. „Saveli päevi” lugedes tabasin end mõttelt, et selles romaanis on autorist saanud täisvereline kass.”

Saveli päevad Grigori Služitel tõlkinud Erle Nõmm kujundanud Villu Koskaru 256 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Briti tuntuim kohtupatoloog dr Richard Shepherd on tegelenud surma saladuste avastamisega kogu oma elu. Kui surma põhjus pole selge, on tema ülesanne see välja selgitada. Iga juhtum on omaette krimilugu – ja tänu oma oskustele, pühendumusele ja vaistule on dr Shepherd lahendanud neid ligi 23 000. See on unikaalne pilguheit ebatavalise elukutse kulisside taha.

Kas sinust võiks saada astronaut? Tim Peake & Euroopa Kosmoseagentuur tõlkinud Lauri Liiders kujundanud Siiri Timmerman 256 lk, pehme köide

Astronaut Tim Peake’i isiklikel kogemustel põhinev raamat kutsub sindki jõudu proovima Euroopa Kosmoseagentuuri nõudliku kandideerimisja väljaõppeprogrammiga. Nende saja katse hulgas, mille loojad on Euroopa Kosmoseagentuuri treenerid ja endised astronaudid, on nii väga kergeid kui ka põrgulikult raskeid. Igas vanuses lugejad võivad huviga järele proovida, kas ka nemad võiksid saada astronaudiks. Raamat on rikkalikult illustreeritud.

Hopspelleri amulett II: Üksik skelett Jana Maasik illustreerinud Joonas Sildre kujundanud Villu Koskaru 192 lk, kõva köide

Pipa, Mattise ja Egoni elu on endiselt täis ohte ja seiklusi. Rändkino etenduse ajal Pipa uimastatakse, posijamoor Kossa kaob jäljetult, koloniaalkauplusesse „Saba & Sarved” murtakse sisse ning mõisa saabub uus klaveriõpetaja. Algusest peale pole kahtlustki, et kusagil tõmbab niite mustkunstnik Clara. Fantaasiapõneviku tegevus toimub aastatel 1903 ja 2059. „Hopspelleri amulett I. Kõrvetav puudutus” ilmus 2018. aastal.

Teraspoiss Jüri Parijõgi kujundanud Virge Ilves 152 lk, pehme köide

Jaan jääb 12-aastaselt orvuks ja satub heade naabrite toetusest hoolimata laste varjupaika, seejärel aga ulakate poiste kooli. Kõigi oma kõhkluste ja hirmude kiuste on Jaan otsustanud iga hinna eest ise hakkama saada ning alati tubli, õiglane ja kartmatu olla. Aga kas sellest piisab, et kõigist ohtlikest seiklustest ja katsumustest võitjana välja tulla? „Teraspoiss” ilmus esimest korda aastal 1937 ja pärjati 1938. aastal Vabariigi Presidendi auhinnaga.

Teistmoodi printsessilood Piret Raud autori illustratsioonid 108 lk, kõva köide

Kordustrükk populaarsest lasteraamatust. Need pole tavalised printsessilood, vaid on hoopistükkis teistmoodi. Ka printsessid ise on siin igaüks täitsa isemoodi ning sealjuures üsnagi kentsakad. Raamatust ei puudu ka paar kurja lohet ning mõned kenad printsid, rääkimata rohketest ilusatest kleitidest, kübaratest ja roosipõõsastest.


KOOLIBRI Kõik tööd on head 2 Margit Saluste 80 lk, kõva köide

Iga töö jaoks on tegija ja kõik tööd on vajalikud, näitab autor Margit Saluste ka oma teises ametite raamatus. Talle iseloomulikult on lood lühikesed ja puändikad, pildid suured ja üllatavate detailidega. Teravmeelselt on seostatud esmapilgul seostamatut ja nii seisavad raamatus ootamatult ühel pildil kitarrist ja keevitaja, diplomaat ja kohtunik ning teisedki ametimehed.

Posse Kõvamees ja tema päris kaalukas sõber Paul Maar tõlkinud Eve Sooneste 76 lk, kõva köide

Mikol ja Ollel on kummalgi oma nähtamatu sõber: Mikol vahva kuts Posse ja Ollel mops Muki. Poistest saavad parimad sõbrad ja ühtäkki pole neil enam mahti oma nähtamatute kaaslastega aega veeta. Posse ja Muki ei taha kuidagi uskuda, et neid polegi olemas. Nii leiavad fantaasiakoerad endale ka uue hea sõbra. Paul Maar on tänapäeva kuulsamaid, rohkesti auhindu pälvinud saksa lastekirjanikke. Tema lood võluvad toredate karakterite ning humoorika ja fantaasiarikka stiiliga.

Looduslikud valuvaigistid Dr Yann Rougier, Marie Borrel tõlkinud Anne Hiio 128 lk, pehme köide

Sellest raamatust leiab valuga võitlemiseks erinevaid võimalusi: leevendust toovaid toitumisjuhiseid, sügava hingamise ja lõdvestumise tehnikaid ning tõhusaid mähiseid, kompresse, palsameid, massaaže, vanne, teesid ja salve ravimtaimedest.

Kuidas loomad ehitavad Moira Butterfield tõlkinud Hanna Teppan 50 lk, kõva köide

Lonely Planeti vahvas lasteraamatus saab avada aknaid ja lehti ning avastada põnevaid loomade kodusid puu otsas, maa all, maa peal ja vee all. Raamat selgitab, kuidas on loodud loomade erakordsed rajatised ämblikuvõrkudest ja küülikuurgudest linnupesade ja korallrahudeni ning kopratammidest termiitide kolooniateni.

Tähtsamad eeterlikud õlid Danièle Festy tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 128 lk, pehme köide

Raamat keskendub kuuele eeterlikule õlile, millel on kõige laiem kasutusala, mis on kõik ühtaegu mitmeotstarbelised, ent samas ka unikaalsed. Need kuus on teepuu, sidruni, lavendli, piparmündi, rosmariini ja damaskuse roosi eeterlik õli.

Kõige ilusamad muinasjutud ühislooming tõlkinud Kadri Rahusaar 216 lk, kõva köide

Muinasjutud rõõmustavad inimeste meeli maailma igas nurgas. Nendes on fantaasiat, iidseid rahvatarkusi, õiglust ja tundeid, mis aja jooksul ei muutu. Selle raamatu kaante vahele on kogutud kaksteist maailma kõige tuntumat ja ilusamat muinaslugu, kus headus võidab ning paha saab palga.

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

6

Eriline armastuslugu HELIN PUKSAND

R

aamatuid on laias laastus kahte tüüpi. Esimesed on need, mille loed läbi, paned kõrvale ja haarad järgmise. Paari nädala pärast ei mäleta aga loetust suurt midagi. Teine tüüp raamatuid on sellised, et sulged raamatu ja uut mõnda aega kätte võtta ei saa, kuna loetu mõju kestab veel pikemat aega. Jostein Gaarderi teos „Apelsinitüdruk” on kindlasti teist tüüpi raamat – sulgesin raamatukaane, pisarad silmis ja klimp kurgus. Ma küll ei oska öelda, kas tõesti on raamat nii mõjus või oli lugemiseks valitud täpselt õige hetk. Kindlasti ei ole tegemist kurva raamatuga, vaid imelise armastuslooga – pisarad tulevad liigutusest.

PEIDETUD KIRI PUNASES LAPSEVANKRIS Raamat algab üllatavalt. 15-aastane Georg saab ühel päeval oma vanaema käest kirja, mille on kirjutanud tema üksteist aastat tagasi surnud isa. Georgil tekib küsimus, kas isa on tegelikult elus. Siiski mitte – kirja kirjutas isa siis, kui oli teada saanud oma haigusest. Kirja olemasolust teadis vaid vanaema, sest isa oli selle ära peitnud, et keegi seda enne kätte ei saaks, kui poeg on suureks kasvanud. Lõpuks suutis vanaema välja mõelda, kuhu isa kirja peitis – punase lapsevankri madratsi vahele. Kogu perekonda huvitab, millest küll võis isa kirjutada toona oma peatselt nelja-aastaseks saavale pojale. Georg aga otsustab kirja lugeda esmalt üksinda, jättes perekonnaliikmed ootama oma aega. Loomulikult huvitab ka lugejat, millest isa oma pojale kirjutas. Eks ikka oma kunagisest meeletust armumisest – isa kirjutab oma kohtumisest Apelsinitüdrukuga. Me kohtume iga päev sadade inimestega, kuid jälje jätavad meisse vähesed. Georgi isa Jan Olav tundis kohe ära, et see trammis kohatud tüdruk, seljas oranž anorak, käes kotitäis apelsine, on eriline. Jan Olav kardab, et paberkott rebeneb, haarab tüdrukust ja kotist, kuid mõju on vastupidine – kott lähebki nüüd katki ja apelsinid kukuvad põrandale. Tüdruku reaktsioon on lakooniline:

FOTO NIKLAS LELLO

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

Raamatu autor Jostein Gaarder.

„Tobu!” ja enne trammist väljumist küsib ta irooniliselt: „Kas ma võin ühe apelsini võtta?” Jan Olav jääb talle koos sületäie apelsinidega rumala näoga järele vaatama. Alles järgmises peatuses märkab ta maha minna, et tüdruk üles otsida. Siit algab otsimise lugu, sest Oslo pole ometi mingi väikelinn, kus kedagi võib hõlpsalt üles leida.

MÄLESTUSED KADUNUD ISAST Peale armumise käsitletakse raamatus ka mitmeid keerukaid teemasid: vanema kaotus, varjatud minevik, kasuvanem. Väikese poisina isa kao-

tanud, ei mäleta Georg isast tegelikult eriti palju – silme ette tulevad vaid vanad fotod. Samas on koos veedetud aeg jätnud oma jälje ja mõjutab poisi elu veel hiljemgi, mida illustreerib Hubble’i teleskoop. Georg oli koolis teinud põhjaliku referaadi Hubble’i teleskoobist ja seetõttu on ta üllatunud, et isa mainib seda teleskoopi ka oma kirjas. Hiljem selgubki, et isa on teleskoobi vastu tekitanud pojas huvi juba siis, kui too oli kolmeaastane. Kuigi Georg seda ei mäletanud, siis kirja lugedes ta mõistis, miks ta ei tahtnud referaati kirjutada jalgpallist või mõnest muust teistele poistele olu-

lisest teemast, vaid just Hubble’i teleskoobist. Vanemate mõju oma lastele on sageli suurem, kui me seda endale teadvustame. Kasuvanemate teema on teine keeruline teema, millega lastel tuleb aegajalt kokku puutuda. Kuigi suhted võivad olla head, siis ometi on sageli laste hinges alateadlik arvamus, et pärisisa või -ema oleks parem. Nii tundub ka Georgile ja ta esitab emale keerulise küsimuse, kumba meest ema rohkem armastab. Emal jätkub takti sellele küsimusele mitte vastata, võib-olla ei tea ta seda isegi. Muidugi on selge, et pärast abikaasa surma tuleb naisel eluga edasi minna, kuid teismelisel on seda enamasti raske mõista. Raske öelda, kellele see raamat mõeldud on. Ühest küljest reklaamitakse raamatut kui noorteromaani, kuid pisut vanema lugejana tundsin, et see on raamat just minusugustele. Tegemist on ju armastuslooga, mis sobib kõigile, ka (noortele) meestele, kuna autor on kirjutanud kogu loo mehe vaatenurgast. Siiski võib olla, et raamat ei sobi neile, kes armastavad kiire tegevusega lugusid. „Apelsinitüdruk” on teos, mille tempo on rahulik ja mida ei saagi kiiresti lugeda, kuna lugu poeb sügavale hinge – selline armumine on ebamaine. Kuigi tahaks kiiresti teada, mis järgnevalt juhtub, siis ometi on hea kulgeda koos Jan Olavi mõtetega ja Georgi lugemispausidki võtavad tempo maha ning lubavad loetu üle järele mõelda. Samaaegselt raamatu kordustrükiga tõi Nuku teater lavale lavastuse Apelsinitüdrukust. Seega tasub raamat läbi lugeda ja seejärel seada sammud teatri poole. Igal juhul usun, et raamatu lugemine ja etenduse nägemine koos võimaldavad lool paremini mõjule pääseda.

Apelsinitüdruk Jostein Gaarder tõlkinud Karel Zova 152 lk pehme köide

Teadusmänge uuriva loomuga lastele ÜLLE KIIVET raamatu toimetaja

L

apsed on loomuldasa uudishimulikud ja nutikad küsijad. See raamat innustab täiskasvanuid haarama laste küsimustel sabast ja koos nendega vastuseid välja uurima. Raamat keskendub avastusõppele – see on ise tegemine, katsetamine ja uurimine. Raamatu autor Kirsi Rehunen töötab alates 1989. aastast Taipalsaari lasteaias ning õpetanud nähtuspõhist õpet ka lasteaiaõpetajatele. Raamat on mõeldud uuriva loomuga lastele ja täiskasvanutele kodus, lastehoius, eelkoolis ja algkoolis, ikka selleks, et otsida koos vastuseid teadusmängude ehk avastusõppe kaudu. Avastusõppes ei anna täiskasvanu

valmis vastuseid, vaid kuulab last ja annab talle võimaluse teemasid algatada, tegevusi valida, uurida, järeldada ning oma mõtteid väljendada. Täiskasvanu ülesanne on kiita ja kannustada, kui töö laabub, aga ka tegevusel silma peal hoida ja hoolt kanda, et kõik osalejad saavad ideid pakkuda. Eriti just kavandamisetapis peab täiskasvanu võimalikke probleeme ennetama ja juhtima lapsi tegevuse kavandamisest sujuva tegutsemiseni. Uurides ja ise tehes saab laps edukogemusi, kui märkab, et ta suudab iseseisvalt tegutsedes õppida ja lisateavet hankida. Teadusmängude käigus arenevad sotsiaalsed ja rühmatööoskused, õpitakse toime tulema erinevate inimestega. Täiskasvanu saab teadusmängude käigus võimaluse lapsi paremini tundma õppida ja nende tugevusi välja selgitada.

Raamat koosneb alaosadest „Maakera ja maailmaruum”, „Elusloodus” ja „Huvitavad nähtused”, mis jagunevad omakorda erinevaid nähtusi käsitlevateks peatükkideks. Iga peatüki juhatab sisse jutuke lasteaia argielust. Seejärel pakutakse mitut valmis teadusmängu, kus lisaks uurimistööle ka mängitakse ja meisterdatakse. Raamatu lõpus on eriosa tehnikateemaliste teadusmängudega. Mõnede peatükkide lõpus on lisaks Heureka teaduskeskuse ideed teema uurimiseks. Raamatu lõpus on kirjanduse loetelu ning paljundatavad abimaterjalid. Teadusmänge võib mängida mis tahes järjekorras ja raamatut kasutav juhendaja võib muidugi ka ise eri osadest oma mängud kokku panna, et kohandada tegevusi oma lasterühma huvide, võimaluste ja eripäraga. Avastusõppesse võib haarata ka laste vane-

mad või vanavanemad, muutes nii tihedamaks kodu ja lasteaia või kooli omavahelise suhtlemise. Vanemaid võib kutsuda matkale kaasa või tegevuses osalema. Raamatu kõige olulisem roll on anda uusi mõtteid ja ideid, kuidas õppimine lasteaias või algkoolis põnevaks muuta ning lisada igasse teemasse mängulisust ja loovust.

Teadusmänge lastele Kirsi Rehunen tõlkinud Jane Tooman 272 lk pehme köide


7

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

WWW.VARRAK.EE

VARRAK

JOHANNA ROSS

FOTO

Uus, vana ja vaimukas Sally Rooney (snd 1991) on üks enim tähelepanu pälvinud noori Iiri kirjanikke. „Vestlused sõpradega” on tema esimene romaan, mis sai kohe ilmudes suure tunnustuse osaliseks. Tema teine romaan „Normal People” valiti 2018. aasta Man Bookeri preemia kandidaatide hulka.

N

oore Iiri kirjaniku Sally Rooney romaani „Vestlused sõpradega” sündmustik paigutub vähem kui kümne aasta tagusesse Dublinisse. Neid vestlusi peab oma sõpradega kirjandustudeng ja luuletaja Frances, kes pole veel päriselt otsustanud, mida eluga peale hakata. Vaakumit täidavad eripalgelised inimsuhted: sõprus, armastus, mentorlus. Tekstil on palju klassikalise arenguromaani tunnuseid, samas on selgesti olemas ka elemendid, mis rõhutavad kuulumist 21. sajandisse. Niisugune uue ja vana kombinatsioon on värske, vaimukas ja hästi loetav. Suuresti tuleb see sordiini all vaimukus minajutustaja isikust. Frances on sümpaatselt aus ja intelligentne kommenteerija. Jahedalt ja äraolevalt salvestab ta nii enese kui ka teiste argiseid neuroose. Ja kuna romaani keskmes on suhtenelinurk, mis moodustub kahest noorest naisest ja keskealisest abielupaarist, ei tule neuroosidest puudust.

ARMULOOD NII MEESTE KUI KA NAISTEGA Tekstist käivad läbi usutavad 21. sajandi alguse Lääne intellektuaalide jutuained: kapitalismikriitika, feminism, homoseksuaalsus, vaimne, aga ka füüsiline tervis. Ajastu publitsistlikke teemasid käsitledes on kerge langeda klišeelikku kujutusse. Siin päästab autori traditsiooniline võte: sildid hakkavad külge pigem peategelase parimale sõbrale Bobbile, kes on kirglikumalt nii lesbi, feminist kui ka marksist. Seevastu Frances ise väldib seisukohavõtte. Kiretult kommenteerib ta: „Kord visati Bobbi ajutiselt koolist välja selle eest, et ta oli ristilöödud Jeesuse kipskuju kõrvale seina peale kirjutanud „persse patriarhaat”. Selle intsidendi suhtes ei tuntud vähimatki solidaarsust. Bobbit peeti eputiseks.” (lk 10) Frances ei määratle ennast kuidagi ka näiteks seksuaalse identiteedi kaudu, olgugi et armulugusid on tal nii meeste kui ka naistega. Pigem iseloomustab romaani soosuhteid või üldse igasuguseid vahekordi moesõna fluiidne (liikuv, muutuv, määratlema-

„Kunstniku noorpõlveportree”. Veel on osutatud, et Rooney kasutab alkohoolikust isa tegelast kui üht iiri kirjanduse kinnismotiivi, kuid muudab selle tähendust: joodikisa ei külva enam traagikat, vaid esineb kusagil tegevuse ääremaadel mõõdukalt tüütu elemendina. Siiski on Euroopa kultuuriruum piisavalt ühtne, nii et mina, autorist mõned aastad varem Tartu Ülikoolis kirjandust õppinu, tundsin paljuski ära enese ja oma ümbruse. Teost ongi nimetatud millenniaalide romaaniks. Ka Bobbi kohta käiv iseloomustus „Ta ei paistnud kunagi täie tõsidusega rääkivat ega täielikult nalja tegevat” (lk 13) on põlvkondlik, viidates generatsioonile, kes teeb asju irooniliselt. Huvi pärast võib mõelda, kas kümnekonna aastaga on midagi juba muutunud, kas praegune üliõpilane on juba kuidagi teistsugune. Ehk käiksid tema „vestlustest sõpradega” läbi ka kliimakatastroof ja loodushoiuprobleemid, ehk oleks tema suhtumine vähem blaseerunud. Ent kirjanduse aeglast ajaarvamist silmas pidades on Rooney romaan küll nii värske ja nüüdisaegne kui olla saab.

Raamatu „Vestlused sõpradega” autor Sally Rooney.

tu). Et tekst ise tervikuna sugugi ebamäärast muljet ei jäta, tagavad taas klassikaline ülesehitus ning Francese jahe ja konkreetne jutustajahääl. Ajuti paistavad selle jaheduse varjust siiski välja ka emotsioonid. Neid saadab peategelase teatav üllatus, et ikkagi on võimalik haiget saada, isegi kui kõik on läbi nähtud – taas ehk ammune äratundmine, aga hästi loomulikul kujul tänapäeva asetatud, seda nii si-

suliselt kui ka vormiliselt. Veenvalt on teksti näiteks lõimitud internetivestlusi, mis mõjuvad täiesti orgaanilise osana tegelaste elust.

GENERATSIOON, KES TEEB ASJU IROONILISELT Teosel on omad tähendused iiri kirjandustraditsiooni sees. Kuskil taustal on kindlasti selle traditsiooni keskne arenguromaan, James Joyce’i

Vestlused sõpradega Sally Rooney tõlkinud Triin Tael 272 lk kõva köide sari „Moodne aeg”

S

ee raamat on segasumma suvila. See ei ole eesti ajakirjanduse ajalugu, mida tervikliku teosena siiani olemas ei olegi. See ei ole ka ühesuguste piltide rida nagu lood kirjandus- või kunstiteostest. Eesti ajakirjanduse sees on tegelikult viis erineva pikkusega lugu. Eestikeelse pideva trükiajakirjanduse ajalugu Eestis algab aastal 1857 ja on sellega üle 160 aasta pikk. Raadio lugu on lühem, selle algusest 1926. aasta lõpus on möödunud veidi üle 90 aasta. Eesti esimene televisioonisaade läks eetrisse 1955, seega on telel vanust veidi üle 60 aasta. Kõige noorem on netiajakirjandus, mille täpset algust on raske määrata, aga üle 20 aasta tuleb kokku. Neile tuleb

lisada baltisaksa ajakirjandus, mille suurajad jäävad 1772. aasta ja Esimese maailmasõja vahele. Umbes kolmandik lugudest selles raamatus räägib lehtedest, ajakirjadest, tele- ja raadiosaadetest. Nende seas on algatajad, nagu Perno Postimees ja Eesti Ekspress, institutsioonideks muutunud metuusalad, nagu Postimees ja „Aktuaalne kaamera”. Või märgilised üksikhetked, nagu „Täna 25 aastat tagasi” ja „Horoskoop”. Neljandik lugudest räägib ajakirjandusinimestest, tihti koos väljaandega, mis neile kuulsuse tõi või mille nemad kuulsaks tegid. Siin on kõigile teada tegelased, nagu J. V. Jannsen, Jaan Tõnisson või Valdo Pant. Aga ka sellised, kellest laiem üldsus palju ei tea, nagu Harald Wellner või Voldemar Koch-Kures. Siin on suured toimetajad nagu Georg Eduard Luiga, algatajad nagu Felix Moor, aga ka töösturid nagu Aleksander Veiler.

Samuti kolmandik lugudest räägib erinevatest ajakirjanduslikest nähtustest: uudis ja surmakuulutus, tsensuur ja honorarid, toimetuseruumid ja ajakirjanike harimine jne. Aga juttu tuleb ka eesti ajakirjanduse märgiliste sõnade ja fraaside tekkimisest, nagu hapukurgihooaeg või Rakvere raibe. Ja lõpuks tulevad kõneks ka mõned ajakirjandusloo murdehetked, nagu maailmasõjad või uue aja murrangud 1990. aastatel. 90 protsenti lugudest kõneleb ajast enne perestroikat ja ka uuema aja lood ei jõua enamasti tänapäeva, vaid kõnelevad eelmisest sajandist, olgu Urmas Oti intervjuustiil või Eesti Ekspressi sünd ja tõus. See on olnud meie teadlik valik. Ajalugu vajab distantsi ja settimist. Mis ja kes jääb praegusajast, selgub tulevikus ja ehk kirjutab keegi siis sellest uue raamatu. Selle raamatu tegemine võttis palju aega. Üks põhjus oli asjaolu, et eesti

Britt-Marie oli siin Fredrik Backman tõlkinud Ene Mäe 288 lk, kõva köide

Kuuekümne kolme aastane Britt-Marie ei ole tegelikult üldse passiiv-agressiivne vinguviiul. Ta on äsja jätnud selja taha nelikümmend aastat kestnud abielu ja ainus töökoht, mida talle pakutakse, asub Borgis, majanduskriisist räsitud alevis, kus jalgpall on jäänud ainsaks rõõmuks. Britt-Marie vihkab jalgpalli, aga kohalik noortevõistkond vajab hädasti treenerit. See on romaan armumisest, uutest võimalustest ja ootamatutest sõprustest.

Annie Thorne’i kadumine C. J. Tudor tõlkinud Jüri Kolk 288 lk, pehme köide

Menuka põneviku „Kriidimees” autori uus õudusromaan, mis paneb taas kord külmajudinad mööda selgroogu jooksma. Ühel ööl läks Annie kaduma. Haihtus omaenda voodist. Toimusid otsingud, tehti üleskutseid. Kõik uskusid kõige hullemat. Ja siis imeväel tuli ta nelikümmend kaheksa tundi hiljem tagasi. Aga ta ei suutnud või ei tahtnud rääkida, mis temaga oli juhtunud. Ma ei tahtnud seda tunnistada, isegi mitte endale, et mõnikord tundsin ma enda väikese õe ees surmahirmu.

Plekkmees Sarah Winman tõlkinud Mirjam Parve 176 lk, pehme köide

Michael ja Ellis kasvavad üles 1960ndate Oxfordis, aga see pole keepide ja tornide akadeemiline Oxford, vaid autotehase ja töölisklassi oma. Jõesuplusi, rattasõitu ja luulet täis poisipõlvesuvesid kaitseb Ellise ema usk, et ilu ja õrnus on kõigile lubatud, ka meestele. Aga kõik õrn ja ilus võib kergesti katki minna. Murdumise hääl on päris vaikne ja üldse mitte dramaatiline, mõtleb Michael. Kumbki mees püüab murtud südamega omamoodi toime tulla.

Õnnelik prints Oscar Wilde tõlkinud Krista Kaer 192 lk, kõva köide

Lood Eesti ajakirjandusest ROOSMARII KURVITS, TIIT HENNOSTE

ilmunud

ajakirjanduse ajalugu on vähe uuritud ja suurem osa sellest laiali üksikute artiklitena. Lisaks ei ole ajakirjanikud olnud avaliku elu tegelased samal määral nagu näiteks kirjanikud või kunstnikud. Ja nii on nende elust ja tegevusest teada mõnigi kord üpris vähe. Õnneks on küll ilmunud palju mälestusi. Loodetavasti leiab lugeja ka sellest raamatust midagi uut ja midagi huvitavat.

101 Eesti ajakirjanduspala Roosmarii Kurvits, Tiit Hennoste 216 lk, kõva köide sari „101 Eesti ...”

Nende kaante vahel on Wilde’i kaks muinasjuttude kogu – „Õnnelik prints” ja „Granaatõuntest maja”. Ta ise on öelnud, et need on lood lastele ja lapsemeelsetele ning mingit vanuselist piirangut neil pole. Lugeja saab kaasa elada kaunitele lugudele armastusest ja eneseohverdusest, sellest, milline on tegelikult oma hingest loobumise hind ning et mõnikord avanevad südamed alles siis, kui need purunevad.

Puud Wojciech Grajkowski, Piotr Socha tõlkinud Marius Peterson 72 lk, kõva köide

Sellest raamatust saab teada, kes puude sees elavad, kes neid söövad, kes hoolitsevad nende seemnete eest, ja miks nad üldse olemas on. Muu huvitava teabe hulgas on ära toodud ka kõrgeim, vanim ja suurima läbimõõduga puu. Lugeda saab ühtteist huvitavat Aadama ja Eeva, Robin Hoodi ja Buddha lugude kohta, samuti selle kohta, mida kõike saab puidust teha. Ka sugupuud saab koostada puude haraliste okste abil.


POSTIMEES

WWW.KIRJASTUS.POSTIMEES.EE

PIRET VEIGEL

E

t Kristjan Jaak läks jala Tartust Riiga, oli paratamatus. Teisiti 210 aastat tagasi ju ei saanudki. Kuhugi jõudmiseks tuli kott selga võtta ja astuma hakata, reisikindlustusest undki nägemata. Mis seal ikka. Inimesed on alati kõndinud. Meie esiisad läbisid jalgsi pikki maid ja mõistagi väljendus see sõnavaras. „Päevatee” oli sõnasõnaline väljend. Et täna jõuda punktist A punkti B, alustame tasuta ühistranspordist ja taksoäpist. Väga kaugele lendame. Sõna „päevatee” on küll alles, ent harilikult vihjame sellega, et kogu elu on suur rännak. Aeg annab paljule uue tähenduse, ka sõnale „kõndimine”. Vahendist on saanud eesmärk, mille väärtust mõõdistab sammulugeja. Usume, et kõndides taastame vaimse ja füüsilise tasakaalu ja me ei eksi. Kõndimine, olemuselt aeglane tegevus, vastandub kiirele elutempole. Juba kaasaegse meditsiini isa Hippokrates rõhutas, et kõndimine on parim ravi. „Tark ei torma,” meenutab hea vanasõnagi. Kõndimine viib sihile küll, aga ei võimenda stressi. Sageli on kõndimisega seotud ka inimese tõe- ja eneseotsingud. Sellele on toetunud nii mõttehiiglased Sokrates, Nietzsche ja Thoreau, kui ka lihtsamad reisi- ja ajaviitekirjanikud. Miks me kõnnime? Sest see on meie loomuses. Tahame juba sünnist saadik panna üht jalga teise ette, uurida ja ületada piire. Iga samm viib meid

FOTO ERLING KAGGE

Samm korraga mis on meie siht? Ta põimib ajalugu ja tänapäeva, anekdootlikke ja tõsiseid lugusid, viib meid polaarlumest rosinat otsima ning New Yorgi kanalisatsioonimülkasse. Ta toob kiirustades pilvedesse tõusnud inimese jälle kahe jalaga maa peale ja julgustab alati edasi astuma. „Kuni me istume, on valitsusel ja ettevõtetel meid lihtsam kontrollida,” ütleb ta. Aga ka naudin„Mida pikem on matk, seda tähtsam on vähe kaasas gutest teab ta ühtkanda.” Teekond põhjapoolusele. teist: „Mul läks palju aastaid mõistmaks, et edasi, on osa avastusretkest ja annab väike tükk šokolaadi maitseb paremivõimaluse uue leiu üle rõõmu tunda. ni kui terve tahvel.” Tänapäevalgi on endiselt teekondi, Raamat kõndimisest on heaks kaaskus ei saagi teha muud kui kõndida laseks Erling Kagge eelmisel aastal üks samm korraga. Ennekõike siis, eesti keeles ilmunud raamatule „Vaikui soovid jõuda absoluutsesse kaukus müraajastul”. Mai lõpus saab kirgusesse või tippu. Raamatu „Kõnni. jandusfestivalil HeadRead temaga ka Üks samm korraga” autor Erling Kagsilmast silma kohtuda. ge on maailmarändur, kunstikoguja, kirjastaja, kirjanik ja meisterkõndija. Ta oli esimene, kes sooritas nn maaKõnni. Üks kera kolme pooluse väljakutse ilma samm korraga kõrvalise abita, jõudes sammhaaval Erling Kagge põhja- ja lõunanabale ning Džotõlkinud molungma tippu. Sigrid Tooming Oma raamatus otsib Norra seikleja 176 lk ja kirglik matkaja kirjanduse, filosookõva köide fia ja isiklike rännakute kaudu vastuseid küsimusele, miks on iga samm oluline. Kust ja kuhu inimene kõnnib,

MEIE KODUKANDI LOOD

Tee oma lähedastele ja sõpradele väärt kingitus – pane kirja tähtsamad faktid ja mälestused, vali välja pildid ning koosta oma kodukandi lugude raamat.

Meie trükime raamatud valmis ja soovi korral aitame need ka kujundada. Kogused alates 10 eksemplarist. NÄIDISPAKKUMINE: 20 pehmekaanelist raamatut:

148 x 210 mm, 56 värvilist lehekülge,

piltide ja tekstiga. Raamatusse sobival paberil, kaaned värvilised. Hind koos kaanekujunduse ja sisu küljendamisega 345 EUR.

KÜSI OMA LOOLE PAKKUMIST:

hinnainfo@grano.ee tel 650 6072 www.grano.ee

Nr 3 (125) 24. aprill 2019

8

ilmunud Eesti politsei 100 aastat Küllo Arjakas 208 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Teoses on suurema tähelepanu all on omariikluse aastad 1918–1940 ja 1991–2018. Mõlema perioodi alguses kulus hulk aega, enne kui tekkis riiklikele vajadustele ja ühiskondlikele ootustele vastav politseiorganisatsiooni töökultuur. Elu ja olud muutuvad pidevalt ning kuritegevus areneb ja teiseneb. Muutunud on korrakaitsjate ülesanded, asutuste alluvus ja struktuur, isikkoosseisu väljaõpe ning igapäevatööks vajalik materiaaltehniline baas.

Eesti side 100 aastat Jaak Ulman 208 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Juba 17. sajandil alguse saanud postside on Eesti vanimaid avalikke teenuseid. Telegraafi tulek suurendas märgatavalt sõnumite saatmise kiirust, telefonid võimaldasid aga inimestel vahetult osaleda infoedastuse protsessis. Eriti kiire arengu on sidevahendid läbi teinud viimase 25 aasta jooksul. Riik on kaetud kvaliteetse raadio- ja teleleviga, mobiilsidevõrgud lubavad edastada telefonikõnesid sõltumata vastuvõtja asukohast ning internetivõrk on muutunud Eesti inimestele igapäevaseks töövahendiks.

Eesti välispoliitika 100 aastat Vahur Made 192 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Raamatus on tähelepanu all Eesti kahepoolsed suhted paljude riikidega – naabritega Põhja- ja Baltimaades, Venemaa, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaaga ning samuti riikidega Euroopast kaugemal, Ameerika Ühendriikidest Hiinani. Suunavalikut analüüsides vaadeldakse, mil määral on väikeriigil nagu Eesti võimalik mõnele suurjõule toetuda ja sellest toetusest loobuda.

Eesti spordi 100 aastat Märt Ibrus 200 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Me võime end julgelt nimetada spordirahvaks: saavutussport sai ilma pikema sissejuhatuseta pärjatud, kõik need sada aastat on meie edukad spordipoisid ja -piigad rõõmustanud kaasaelajaid ilusate võitude ja tublide tulemustega kõige kõrgemal rahvusvahelisel tasemel. Meil pole olnud sügavaid madalseise, igal ajal on keegi ikka olnud suuteline konkureerima maailma tippudega. Kuidas see sündis, sellele püüabki raamat vastuse anda, lisaks hulk pildimaterjali ja lõpus isikunimede loend.

Profile for Kaidi Urmet

Ajaleht RAAMAT nr 125 (aprill 2019)  

Ajaleht RAAMAT nr 125 (aprill 2019)  

Profile for estbook
Advertisement