Lydia Koidula elulugu Septembri lõpus ilmub Malle Salupere koostatud elulugu Lydia Koidulast, mis sisaldab rikkalikult uut materjali. Raamatu avaldab Tänapäev. Vt lk 3

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Köitev raamat Astrid Lindgrenist

uudised

FOTO ERAKOGUST

uudised

Nr 6 (112) 20. september 2017

„Minu” sarja 100. raamat

Rootsi lastekirjaniku Astrid Lindgreni (1907–2002) nimi ei vaja lähemat tutvustamist. Ometi ei olnud Karlssoni ja Pipi Pikksuka loojast viimase 40 aasta jooksul kirjutatud ühtegi elulugu. Selle puudujäägi täitis Taani kirjandusteadlane Jens Andersen. 2014. aastal ilmunud ja nüüd ka eesti keelde tõlgitud „Päev nagu elu” tugineb suures osas Lindgreni päevikutele ja kirjadele, mis polnud kirjaniku eluajal kättesaadavad ning jõudsid autorini Lindgreni tütre kaudu. Nõnda on Andersenil õnnestunud luua objektiivne, köitev ja vahetu pilt paljuski vastuolulisest, kuid vaieldamatult silmapaistvast isiksusest. Raamatu avaldab kirjastus Koolibri.

Erakordse muusiku tee 1.oktoobril esitleb Siiri Tall Muusikapäeva raames raamatut „Minu isa Emil Laansoo”. Autor käib selles oma isast jutustavas raamatus läbi ühe erakordse muusiku keerulise elutee. Mälestusteraamat on laiahaardeline jutustus 1950. ja 1960. aastate Eesti levimuusika ühest kesksemast tegelasest ja andekast muusikust. 1954. aastal loodud ansambli muusikata ei möödunud 20 aasta vältel Eesti Raadios ühtegi päeva. Emil Laansoo ansambliga tegid koostööd pea kõik Eesti parimad lauljad, nagu Georg Ots, Artur Rinne, Kalmer Tennosaar, Heli Lääts jt. Raamatu annab välja kirjastus Varrak.

Fantaasiateos „Haldjate veri” eesti keeles Septembri lõpus ilmub eesti keeles poola kirjaniku Andrzej Sapkowski fantaasiateos „Haldjate veri”. Mitmete auhindadega pärjatud Andrzej Sapkowski on loonud omaette ajaloo ja kombestikuga maailma, mis on niisama suurejooneline ja haarav kui Tolkieni või G. R. R. Martini romaanidest tuttavad paigad. Põnev ja mahlaka keelekasutusega seikluslugu „Haldjate veri” on „Nõiduri” sarja esimene romaan. Teose on poola keelest tõlkinud Margus Alver ja selle annab välja Varrak.

Mälestusi loetud raamatutest Kirjastuselt Hea Lugu ilmus äsja Holger Kaintsi teos „Mälestusi raamatutest”. See raamat on autori suhetest raamatutega alates väikelapseeast 1960. aastatel, ühtekokku umbes 30 aasta vältel. Eluloolistele seikadele tuginedes ja huumorit kasutades keskendub Holger Kaints raamatute mõjule ja tähendusele. Ta näitab, kuidas esmapilgul juhuslikudki raamatud laiendasid noore inimese silmaringi ning kuidas nende kaudne toime ilmneb alles aastate pärast.

Kümme aastat tagasi Epp Petrone raamatuga „Minu Ameerika” alguse saanud „Minu…” reisisari tähistas juubelit. 100. raamatuna ilmus kirjastuselt Petrone Print „Minu maailm. Romantiku(te) heitlused”, mille on kirjutanud rännumees Tiit Pruuli.

Konkurss "Aasta kokaraamat"

9. septembril toimunud kirjanduslik tänavafestival tõi vaatamata kehvale ilmale Koidula tänavale hulgaliselt huvilisi.

Kirjandus tuli tänavale KAIRI TILGA

Tallinna Kirjanduskeskus/ Eduard Vilde muuseum

9.

septembril korraldas Tallinna Kirjanduskeskus koostöös Kadrioru Pargi ja paljude teiste partneritega Eesti esimese Kirjandustänava festivali. Festivali eesmärk oli tõmmata tähelepanu kirjanduspärandile meie linnaruumis ning tuua samaaegselt ka elav kirjandus otse tänavale. See oli 2017. aasta alguses asutatud Tallinna Kirjanduskeskuse (koosneb Eduard Vilde ja Anton Hansen Tammsaare muuseumitest) esimene suurem avalik üritus. Koidula tänav on Tallinnas ainulaadne, see on tõesti eriliselt tihe kirjanduslikest jalajälgedest. Lisaks kirjaniku nime kandvale tänavale asub selle ühes otsas Tammsaare muuseum ja teises Vilde muuseum. On vähe teada, et tänava keskpaigas asub ka spetsiaalselt eesti kirjanikele ehitatud kortermaja, kus on elanud ja elavad tänini mitmed armastatud kirjanikud (nt Juhan Viiding, Mati Unt, Jaak Jõerüüt, Viivi Luik, Mari Saat, Elo Viiding jt). Kirjandustänava festivali raames kutsusime üheks päevaks tänavale nii kirjanikud kui ka kirjandusasutused. Mõte oligi kirjandus tavapärasest keskkonnast välja tuua. Avatud telkides toimus kogu päev spetsiaalselt festivaliks loodud programm. Nt SA Kultuurileht telgis sai kuulata kolme kultuuriajakirja peatoimetaja (Janika Kronberg, Johanna Rossi ja Märt Väljataga) vestlusringi klassikute tähenduse üle tänapäeval ning selle üle, miks mõnda autorit tuntakse ja teist mitte. Vestlust juhtis Sirbi

kirjandustoimetaja Pille-Riin Larm. Lisaks toimus festivali raames lausa kuue uue raamatu esitlus. Üks oluline festivali eesmärk oli tänavale tuua ka elav kirjanik koos elava sõnaga. Publiku ette astusid Viivi Luik, Tõnu Õnnepalu, Andrus Kivirähk, Karl-Martin Sinijärv, Indrek Hargla, Indrek Koff, Lauri Sommer, Veronika Kivisilla, Igor Kotjuh, Doris Kareva, Janika Kronberg. Uute monumentide, tänava nimede või muul kujul kirjanduspärandi jäädvustamine ei saa olla ainult mineviku teema. Seega sai üheks olulisemaks sündmuseks Mati Undi nimelise Geeniuse pingi avamine Luigetiigi ääres. See oli ühtlasi ka festivali avaüritus. Mati Undi „tagasitoomine” tema elukohta Kadriorgu on oluline samm kirjandusliku Kadrioru märgistamisel. Pisut provokatiivsena pidi mõjuma välinäitus linnaruumist, kuhu olid paigutatud uusi võimalikke kirjanike monumente – sai fantaasia tööle panna ja mõelda, kuidas Jaan Krossi, Mati Undi, August Gailiti ja Silvia Rannamaa monumendid võiksid päriselus Tallinna linnaruumis välja näha. Need on neli kirjanikku, kellele Tallinna Kirjanduskeskus soovis tähelepanu tõmmata. Eraldi tegevusi lastele pakkusid kogu päeva jooksul Rahva Raamat koos Eesti Lastekirjanduse Keskusega ja Tallinna Keskraamatukogu. Kohale vuras ka viimasele kuuluv Katariina Jee raamatubuss, kust lapsed said otse tänaval raamatuid laenutada. Festivalist võtsid kirjandusasutuste kõrval osa ka nt Jazzkaar, Kadrioru Selts, Eesti Draamateater. Lisaks mitmed toitlustajad, et kõik näeks välja nagu üks õige tänavafestival välja nägema peab. Õhtul toimus Vilde muuseumis väga

FESTIVALI KOOSTÖÖPARTNERID

Kadrioru Park, MTÜ Valgusfestival, MTÜ Disainiöö, MTÜ Jazzkaar, Eesti Rahvusraamatukogu, HeadRead festival, SA Kultuurileht, Kirjastuste Liit, Keskraamatukogu, Kirjanduslinn Tartu, Rahva Raamat, Eesti Lastekirjanduse Keskus, Raadio Ööülikool, Eesti Draamateater, Kadrioru Selts, MTÜ Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts, Uuskasutuskeskus, Gourmet Coffee, Crasta Catering, Kolm Nuudlit, Bueno Gourmet, Velokohvik, Tallinna Kommunaalamet. FESTIVALI KUJUNDAJA:

Katre Rohumaa TOETAJAD:

Eesti Kultuurkapital Kultuuriministeerium Rahva Raamat rahvarohke Raadio Ööülikooli avalik salvestus Joonas Hellerma ja Kadri Tüüri eestvedamisel. Räägiti, kuidas saab kirjanik (ja ka laiemalt humanitaarteadus) panustada üleilmse keskkonnakriisiga silmitsi seismisesse. See pole pelgalt loodusteaduste pärusmaa, vaid siin on oma panus anda ka humanitaaridel. Festivali programmi lõpetas kirjanduspiknik koos Viivi Luige, Tõnu Õnnepalu ja Lauri Sommeriga Tammsaare hoovis küünalde ja elektritulede säras. Õhtuhämaruses pakkus Valgusfestival kogu tänava ulatuses kirjanduslikke valgusinstallatsioone. Vaadata sai valgustatud raamatuid, lugeda kirjanike põnevaid ütlemisi majaseintelt ning sõna otseses mõttes näha erinevate kirjanike jalajälgi Koidula tänaval.

Juba 13. korda korraldavad Profexpo ja Eesti Kirjastuste Liit Aasta kokaraamatu konkursi, mille eesmärk on tunnustada eestikeelse köögikirjanduse ilmumist. Kuni 11. oktoobrini saab esitada konkursile raamatuid, mis on välja antud ajavahemikus 1. oktoober 2016 kuni 30. september 2017. Esitatud raamatutele annab hinnangu kümneliikmeline kohtunikekogu, kuhu kuuluvad kirjastuste, graafiliste disainerite, trükkalite, profikokkade ja toidutootjate esindajad. Täpsema info ja tingimused leiab veebiaadressilt www.profexpo.ee/foodfair/. Tänavune Tallinna Toidumess toimub 25.-27. oktoober Pirita näitusekeskuses.

Alguse saab uus lasteraamatusari Septembris ilmub Reeli Reinausi uus lasteraamat „Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid”, millega saab alguse uus laste põnevuslugude sari. Rebeka ja Gregor kohtuvad juhuslikult Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas. Pea sama juhulikult satub nende teele salapärane naine, kes teeb neile ülesandeks välja uurida, kuidas kaovad Mustpeade majast maalid. Raamatu pildid on joonistanud Marko Pikkat, kirjastab Tänapäev.

„Tõe ja õiguse” tänapäevase väljaande esitlus A.H. Tammsaare suurteosest on ilmunud uus, kaheköiteline väljaanne. Kirjastuse Hea Lugu juhi Tiina Kaalepi sõnul oli üks eesmärke anda klassiku teose tegelastele uus, tänapäevasem nägu: esimese köite kaanel on Andres ja Pearu praegu valmivast mängufilmist ning teist köidet ehivad Karin ja Indrek Linnateatri lavastusest. Raamatu esitlus toimub 21. septembril kl 15 Tallinnas Tammsaare muuseumis. Üritusel kõnelevad Tammsaare muuseumi direktor Maarja Vaino ning Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi esimees Rein Veidemann. Järgmine ajaleht ilmub k.a 25. oktoobril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017

hea lugu Tõde ja õigus I–II A.H. Tammsaare 800 lk kõva köide

Esimest korda Eestis ilmub „Tõde ja õigus” kahe raamatuna: esimeses köites on pentaloogia I–II osa, teises köites III–V osa. Piduliku kujundusega teos on pühendatud Eesti Vabariigi 100. aastapäevale. Raamatu eessõna on kirjutanud Tammsaare muuseumi direktor, kirjandusteadlane Maarja Vaino. Andres Paas saabub koos oma noore naise Krõõdaga uude koju Vargamäele. Seal asub ta soode kuivatamiseks kraave kaevama ja pidama sisyphoslikku võitlust kividega. Naabrimees Pearuga tuleb tal pidevalt kohut käia piiritülide pärast. Nii võitluses looduse kui ka naabrimehega otsib Andres tõde ja õigust. Romaani teises osas jätkab tõe ja õiguse otsimist, võitlust jumalaga Andrese poeg Indrek, kes läheb Tartusse Mauruse kooli õppima.

Tõde ja õigus III–V A.H. Tammsaare 896 lk kõva köide

Kaheköitelise „Tõe ja õiguse” teises raamatus on pentaloogia III–V osa. „„Tõde ja õigus” on ennekõike filosoofiline teos. See lähtekoht on Tammsaare mõistmise aluseks,” kirjutab raamatu eessõnas kirjandusteadlane Maarja Vaino raamatu eessõnas. Esimeses osas püstitatud küsimused tõe ja õiguse, elu mõtte ja jumala kohta saavad romaani viimases osas vastuse. Vargamäe Andres seletab oma pojale Indrekule, kes on pärast Karini surma koju naasnud ja soos kraavi kaevab, jumala ja inimese vahekorda lihtsalt: inimene on jumala kraavilabidas. Jumal küll usub inimest, kuid ta on kõigest jumala tööriist.

Kompass Jan Kaus miniatuurromaan 112 lk köva köide

Jan Kaus (1971) on kirjanik, esseist ja tõlkija, kes on avaldanud kolm miniatuurikogu ja viis romaani. „Kompass” on autori esimene katse ühendada miniatuuri ja romaani väljenduslaade, jutustada lugu proosaluules. Tegu on inimliku lihtsa looga, hinge topograafiaga, mis püüab kirjeldada kaasaegse inimese suhteid teiste inimestega ning tema ümber avanevate nähtavate ja nähtamatute maastikega. Kausi 2014. aastal ilmunud miniatuurikogu „Tallinna kaart” ja romaan „Ma olen elus” pälvisid Eesti Kultuurkapitali proosaauhinna.

Kogu elu Robert Seethaler tõlkinud Piret Pääsuke 120 lk kõva köide

Robert Seethaler (s 1966) äratas suurt tähelepanu juba oma eelmise romaaniga „Tubakapoodnik” (Der Trafikant, e k 2015). Romaan „Kogu elu” (Ein ganzes Leben, 2014) tõi talle rahvusvahelise tuntuse. Teos on saanud mitu kirjandusauhinda ja olnud Man Booker International Prize’i nominent. Romaan „Kogu elu” on omalaadne essents Seethaleri andest jutustada ühe lihtsa inimese näitel tervest ajastust, elu tippudest ja kuristikest ning nendega leppimisest, selles on nii huumorit kui ka poeesiat. See on lihtne ja sügavalt liigutav lugu mitte üksnes ühe mehe elust, vaid omal moel täiuslikust elust.

Nr 6 (112) 20. september 2017

2

Mart Kadastikul ilmus viies romaan Küsitles TIINA

Ä

KAALEP

sja uue romaani avaldanud Mart Kadastiku sõnul sündis „Luikede järv” impulsiivsemalt kui eelmised teosed.

FOTO KRISTJAN LEPP

ilmunud

WWW.HEALUGU.EE

„Minu jaoks oli tegu hea, elulise ja inimliku looga sellest, kuidas haavu lüüakse ja kuidas nendega toime ei tulda, kuidas ennast mõnikord pärast haavatasaamist ise edasi pekstakse, ja muidugi ka sellest, mida inimene vajab, et terveneda, ning sellestki, kas ja kuidas on võimalik enda löödud haavu heastada.”

See on sul juba viies romaan. Võib vast öelda, et oled nüüd ametilt kirjanik.

Ma ei tunne senini, et oleksin kirjanik ameti poolest või et ma oleksin nüüd kuidagi teine inimene. Kuivõrd mu elukorraldus on vabam, siis on mul lihtsalt rohkem aega suhelda nende inimestega, kellega ma tahan suhelda. Seeläbi võib isegi küpses eas rikastuda. Vaimselt. Mu nahk ei ole aastatega paksemaks läinud, pigem õrnemaks. Aga ega tuim inimene saagi romaane kirjutada.

Katrin Saali Saul,

psühhoterapeut

on täiesti loomulik, et naislugeja samastub eelkõige naiste maailmaga. „Luikede järv” on väga ajastuomane raamat, palju kaasaegseid viiteid sisaldavaid vestluskatkeid, trende, sissevaateid haiglate, õigusemõistmise, ajakirjanduse ja ka kirjastamise siseellu. Oled kõigi nende valdkondadega suuremal või vähemal määral kokku puutunud. Kas silme ees olid konkreetsed kohad ja seal liikuvad inimesed?

Kuidas sõnastaksid romaani „Luikede järv” peateema?

Mitmed märksõnad sobivad. Näiteks üksindus, millest keegi ei pääse üksi olles. Aga isegi koos olles võib inimene üksi jääda, niisamuti nagu ei too leidmine lõplikku rahu. Teisisõnu – inimene otsib kogu elu ja eluaeg on ta silmitsi küsimusega, kuidas otsides ja otsustades jääda iseendaks. Keeruline küsimus, eriti siis, kui ei tea, kes sa ise oled, ja kui igal sammul on võimalus komistada. See ei ole ainult armastuse teema. Raamatus on kaks perekonda, kes korduvalt põimuvad ja põkkuvad, ja peab olema üsna tähelepanelik loo jälgimisel. Enam-vähem nagu krimiromaani lugedes. Mulle tundub, et „Luikede järve” peategelane on üksikema Dagne, naine, kes endale elus kuidagi kohta ei leia. Miks just tema?

Dagne on markantne tegelaskuju, aga ta on peategelane siiski vaid ühes peatükis. Romaanis on kokku kaksteist peatükki ja ligi kümme tegelast, kellest olen püüdnud portree visandada. Tõenäoselt ühendab „Luikede järve” vastaskaldaid kõige enam advokaat Arvi Sillam. Aga ma ei imesta üldsegi, kui lugeja tunneb end mõne teise või kolmanda tegelasega ühes taktis hingavat. „Luikede järv” on ülesehituselt keerulisem kui mu varasemad romaanid. Panoraamsem ja samas – tahaks loota – psühholoogiliselt veenvam. Ühe peategelase sisemaailma kaevumise asemel olen andnud mitmele tegelasele võimaluse oma lugu esitada ja ka teisi vaadelda. Sel viisil avanevad karakterid järk-järgult ja ka lugejal on võimalus vaatenurki vahetada. Algselt soovisin kirjutada novelle, kus mõned tegelased korduvad. Raamatu žanriline määratlus olnuks „seotud jutustused”. Aga kui esimene jutt oli valmis ja teine käsil, siis tundsin, kuidas mõnede tegelaste vahel tekkisid aina tihedamad suhted. Kired ja kõik muu. Andsin neile järele. See romaan sündis impulsiivsemalt kui eelmised. Situatsioonid tekitasid uusi situatsioone ja nende peegeldusi. „Luikede järve” kirjutamine oli nauditav tegevus, aga see üle poole aasta kestnud töö nõudis ka täielikku pühendumist. Et Mallest ei saaks vahepeal Maie, nagu mu ühes teises romaanis juhtus. Samas on „Luikede järve” stiil üsna sarnane sinu varasemate romaanide

Nii ja naa. Olen seda varemgi öelnud, et ma ei ole nii andekas, et kõike välja mõelda. Aga ma ei ole ka nii andetu, et pelgalt elu pealt maha kirjutada. Ei ole siin romaanis ühtegi isikut ega asutust, kes või mis oleks päriselust kopeeritud. Mõnel juhul olen elust võtnud loo ja lisanud persooni, mõnel juhul oli silme ees persoon, kes sai endale loo külge, mõnel juhul olen välja mõelnud nii ühe kui ka teise.

Mart Kadastiku sõnul on „Luikede järv” ülesehituselt keerulisem kui tema varasemad romaanid. omaga: ohtralt dialooge, varjatud sisekõnesid, kujundeid.

Ma arvan, et mu stiil, mis loob lugeja jaoks meeleolu, vastabki sellele, mismoodi ma ümbritsevat tajun. Romaani „Eluaegne” kohta arvas üks kriitik, et autor peab lugeja üle peent naeru ja hanitab teda – lugeja võtvat tõsiselt teksti, mis on mõeldud groteskiks või lausa pilaks. Aga ei, lugeja üle pole ma küll kunagi naernud. Pigem naeran iseenda üle. Tõsi see on, et irooniline kujutamisviis on mulle mõnel määral omane. Kusjuures iroonia ja lüürika võivad üsna järsult kohad vahetada. Umbes samasugune segadus tabas mind ennast teatris, „Armunud Shakespeare’i” vaadates: just siis, kui härdus võttis meelte üle võimust, pöördus lugu laval farsiks, ja vastupidi – sürri seest kasvasid välja ehedad tunded. …ning seksistseenid ei ole ka kusagile kadunud…

Kuni seks ei ole elust kadunud, ei kao ta ka raamatutest. Olen oma romaanides ikka huvitunud alateadvusest, mis mõjutab elu kõiki külgi, ka seksuaalset käitumist. Seepärast ei ole seksistseenid mitte pelgalt kihkude illustratsioonid, vaid episoodid, milles kõige vahetumalt väljendub inimese loomus. Voodis on inimene oma tõelisele minale palju lähemal kui koosolekulaua taga. Oled ise nimetanud raamatut suhteromaaniks. See on üsna täpne, aga veelgi täpsem oleks seda nimetada suhete purunemise romaaniks.

„Luikede järves” on mitu tegelast, kes oma kaasat petavad või keda ennast on petetud. Truudus ja lojaalsus on neis peredes pigem kokkuleppeline kui moraaliga seonduv teema. Kas nii su nägemuses ongi?

Selles romaanis on mitmeid purunemisi – inimeste vahel ja inimeste endi sees. Aga suhete lagunemised on enamalt jaolt olnud seotud uute suhete loomisega, uute lootustega. Kas mu tegelased on seetõttu moraalitud? Moraal on suur ühiskondlik kokkulepe sellest, mis on sünnis ja mis ei ole. Moraal on norm. Vanad normid on sattunud tegelikkusega vastuollu, ent uut kokkulepet, kuidas koos elada, ei ole. Ja nii mu tegelased ekslevadki segaduses. Ma ei õigusta neid ega mõista neid hukka. Ma pigem mõistan neid. Isegi siis, kui nende tunded on osutunud normidest tugevamateks ja nad on hüljanud partneri, aga jäänud lojaalseks oma tunnetele – armastusele. Maailm on täis kõiksugu suhete variatsioone. Mina ei suuda olla kõikide suhete eestkõnelejaks. Aga ma olen veendunud, et need suhted, mida kirjeldan „Luikede järves”, ei ole päriselus erandlikud. Paljud autori mõtisklused on kirja pandud justkui naise positsioonilt, on see taotluslik, näidata maailma naise silmade läbi?

Arvan siiski, et isegi kui mul on õnnestunud usutavalt mõelda naiste eest, siis samavõrd olulised on mõtted, mis on lähtunud minu enda seest ja leidnud väljenduse meestegelaste suu läbi. Aga

Üks „Luikede järve” tegelastest ütleb: „Paljud kirjanikud ei taha oma raamatuid pärast ilmumist nähagi. Nad vihkavad oma raamatuid.” Kuidas on sinu endaga?

„Luikede järv” on mu esimene romaan, mida tahan trükituna uuesti lugeda. Järelikult ei vihka. Ma vist olen koguni armunud – oma tegelastesse. Eelmisi romaane näen iga päev riiulil. Aga tõde on see, et lugesin neid viimati käsikirja kujul. Kas uus romaan on juba peas olemas?

Peaksin olema lubadustega ettevaatlik. Lastejutud on seniajani kirjutamata… Järgmist romaani peas pole, see-eest ilmutavad mõned vanad tegelased ennast aeg-ajalt. Sedapuhku näidendi vormis. Anna palun lõpuks mõni lugemissoovitus ka, mis raamatut lugedes ise oled elamuse saanud?

Iga raamat, mille loen lõpuni (see ei juhtu tingimata iga raamatuga), annab elamuse. Just lõpetasin Tan Twan Engi romaani „Õhtuste udude aeg”. Haruldaselt hariv ja haarav teos. Valus käes hoida, aga käest panna ka ei saa. Eestlane niimoodi kirjutada ei suuda, lohutan ennast, kui tuleb peale oma oskamatuse ehk positiivse kadeduse tunne.

Luikede järv Mart Kadastik 416 lk pehme köide

Nr 6 (112) 20. september 2017

ilmunud Kaheksa mäge Paolo Cognetti tõlkinud Kaidi Saavan kujundanud Villu Koskaru 188 lk, kõva köide sari „Punane raamat“

Mägi pole vaid lumi, kaljud, tipud, jõed, järved ja karjamaad. Mägi on eluviis. Sammhaaval minek, vaikus, aeg ja mõõt. Paolo Cognetti teab seda hästi, tuues oma jõulise romaani tegevuspaiga ühe mäetipu ja küla vahele. See on seikluslik ja vaimne rännak, lugu poiste, hiljem meeste sõprusest, mis uurib võimalust õppida ja otsida oma kohta maailmas. Selle romaani eest pälvis autor 2017. aastal Itaalia mainekaima kirjandusauhinna Premio Strega.

Metro 2035 Dmitri Gluhhovski tõlkinud Erle Nõmm kujundanud Villu Koskaru 480 lk, kõva köide

Romaanis „Metro 2035” jätkub Artjomi lugu, mis sai alguse juba kultusromaanis „Metro 2033”. Kuid seda lugu võib lugeda ka täiesti eraldiseisva raamatuna ja just siit alustada tutvumist saagaga, mis on vallutanud Venemaa ja kogu maailma. Kolmas maailmasõda on inimkonna maamunalt pühkinud. Moskva metroos on ellujäänud loonud endale uue pisikese tsivilisatsiooni. Nad klammerduvad kõigest jõust elu külge ja unistavad sellest, et lähevad üles tagasi – millalgi…

Malbe daami surm M. C. Beaton tõlkinud Maria Lepik kujundanud Villu Koskaru 248 lk, pehme köide Šoti kriminullide sari

Kõik unise Lochdubhi külakese elanikud jumaldavad proua Gentle’it – kõik peale Hamish Macbethi. Hamish kahtlustab, et pealtnäha malbe daam on tegelikult üks õel vanamoor. Kui proua Gentle segastel asjaoludel sureb, langeb peainspektor Blairi kahtlus naise pereliikmetele, kuid Hamishi arvates ei ole lugu nii lihtne. Külakonstaabel asub uurima tõde proua Gentle’i malbe välisilme varjus.

Lesk Fiona Barton tõlkinud Laura Salumets kujundanud Villu Koskaru 336 lk, pehme köide

Ühel hetkel sai prints-abikaasast koletis. Ja siis oli mees surnud. Jean on olnud liiga hõivatud täiusliku abikaasa rollist ega ole saanud avaldada mõtteid kuritegude kohta, mille tema mees väidetavalt toime pani. Nüüd on ta üksi ja räägib, mida teab. Jean suudab panna inimesi uskuma mida iganes. Fiona Bartoni krimilugu on ilmunud 36 riigis ning jõudnud ajalehtede Sunday Times ja New York Times bestsellerite hulka.

Kullakaevaja käekoti juhtum Erle Stanley Gardner tõlkinud Krista Eek kujundanud Liis Karu 286 lk, pehme köide

Et aidata oma raskelt haiget armsamat, otsustab imeilus Sally Madison hankida raha rikkalt Harrington Faulknerilt, pakkudes mehele ravimit tolle tõbisevõitu eksootilisele kuldkalale. Tema plaan läheb aga kapitaalselt aia taha, kui kala salapärasel kombel kaob ja Faulkner leitakse surnuna.

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Kirglikult Kodulast LEA LOONET

K

aks viimast suuremat Koidulakäsitlust nägid esimest korda ilmavalgust enam kui 20 aasta eest. Käesolevat mahukat monograafiat eristab neist hulk autori Malle Salupere esmaavastatud või uude valgusse seatud fakte, ka on autor Peterburi jm arhiivides tuvastanud mitme Koidula käsikirja seni teadmata tsensuurisaatuse, avastanud ka ilmunud luuletusi või redaktsioone, mis on senistele publitseerijatele märkamatuks jäänud.

135 AASTAT KADUNUD KÄSIKIRI LEITUD! Malle Salupere on senistest autoritest ulatuslikumalt kasutanud Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatud Koidula laialdast, peamiselt saksakeelset kirjavahetust, samuti perekonnaliikmete ja teiste kaasaegsete kirju. Suur osa neist materjalidest jõudis muuseumi hoidlatesse alles eelmise sajandi keskel koos luuletaja taasleitud käsikirjadega. Üsna ootamatu lugu juhtus aga Koidula näidendiga „Kosjaviinad”. Koidula eluajal seda ei mängitud (miks, seda ei ole uurijatel õnnestunud välja selgitada) ning näidend jõudis nii lavale kui ka trükki esmakordselt alles 1946. aastal. Aga 2015. aastal, oma uurimisreisi ajal Peterburi, otsustas autor ühel päeval muu arhiivitöö kõrvalt ka Peterburi Teatriraamatukokku põigata, et seal säilitatavad Koidula näidendite tsensuurieksemplarid oma silmaga üle vaadata ... ja sai tõelise üllatuse osaliseks! „Kosjaviinade” kadunuks peetud originaalkäsikiri oli Peterburi arhiivis 135 aastat kõigi nähes varjul olnud. „See on kehvas seisus kaanteta autograaf 57 vihikuleheküljel,” kirjeldab Malle Salupere oma raamatus. „Tekstis on mõned autori parandused (tsensor pole märkusi teinud) ja Koidula saksakeelsed remargid, ja neid on eriti teises ja kolmandas vaatuses tunduvalt rohkem, kui meile seni teadaolnud tekstis. Tänu neile remarkidele saab palju selgemaks 3. vaatuse koomika, mis antakse edasi peaasjalikult tegevuse kirjelduse kaudu. Seni on arvatud, et Koidulal jäi näi-

ilmunud Väikelinna baabad Olev Remsu kujundanud Virge Ilves 144 lk, kõva köide

Ljubov ja Vitali – noor abielupaar Piiterist – saavad pärast tehnikumi lõpetamist suunamise Tallinna. Elu, mida Ljuba-tädi teab, on olnud ellujäämiskursus tules, vees ja Teises maailmasõjas, oma rahvuse ja mineviku salgamine, valetamine ja varjamine. Aga Ljuba-tädil on midagi, mida teistel pole või mida nood kasutada ei oska. Ja seda kasutab ta nutikalt: Ljuba-tädi on elav tõestus, et anekdoodid blondiinide juhmusest on puhas belletristika.

FOTO KRISTJAN TEEDEMA, POSTIMEES/SCANPIX

3

Vanalinna detektiivid: Mustpeade maalid Reeli Reinaus illustreerinud Marko Pikkat kujundanud Tuuli Aule 144 lk, kõva köide

Raamatu autor Malle Salupere Peterburi Teatriraamatukogust avastatud Koidula „Kosjaviinade” originaalkäsikirja digikoopiaga, mida selle ajani oli kadunuks peetud.

dend viimistlemata, nüüd Eesti Kirjandusmuuseumis asuva originaalkäsikirja digikoopia järgi oleks vast päris huvitav „Kosjaviinad” autori remarke arvestades uuesti lavastada.”

SÜNDINUD MEESTE MAAILMA Raamat on kirglik ja publitsistlik, tihti toob autor sisse poleemilisi viiteid kaasaega ning kirjeldab laiemalt ka ajastut, milles meie esimene tõeline poetess elas. „Et Koidula sündis naisena aega, mil vaid mehi inimesteks peeti, on nii kaasteelised kui ka biograafid rääkinud tema traagilisest „enneaegsusest” – ja jätnud ta kõrvaltegelaseks,” märgib Malle Salupere. „Koidula oli sunnitud sellega leppima, nii ongi kogu tema publitsistika ja proosa ilmunud Jannseni nime all. Ka anonüümselt või Koidula nime all avaldatud luule ei seostunud lugejate teadvuses Postipapa „pöörase” tütrega.” Monograafias on rõhutatud Koidula ajakirjaniku- ning ühiskonnategelase rolli, mis omas ajas eesti rahva iseteadvuse kasvatamisel ning lõpuks iseseisvuse saavutamisel luuletaja rollist ehk tähtsamgi oli. „Me võime ajaloo käiku tagantjärele küll loogiliseks seletada, aga igal aja-

hetkel on olnud kümneid või sadu võimalusi, millest tänu eestvedajate tegutsemisjulgusele või -argusele realiseerus alati üks, kusjuures ei tohi unustada ka nn liblikaefekti ehk juhust.” „Kui meie ärkamisajal poleks olnud Postipapat ja Koidulat, kuid kõik ülejäänud tegelased olnuks samad, oleks rahvuse kujunemine Jakobsoni juhtimisel jäänud jalgu „stepiveneluse tõusvale lainele” (Jaan Undusk) või koguni selle alla mattunud. Ja võitluslippu Koidula puhtaimate hingepisaratega kirjutatud, innustavate laulude näol poleks meil tänini,” kirjutab Salupere. Selles raamatus on püütud Koidula varjust välja tuua.

Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel Malle Salupere kujundanud Andres Tali 568 lk kõva köide

Kõik te olete joodikud, liiderdajad, varganäod SASH UUSJÄRV

Ü

kskõik, mida me Ameerika Ühendriikidest ja selle presidentidest ka arvaks, siililegi on selge, et need 45 inimest on olnud ühed mõjukamad kogu maailmas. Kes rohkem, kes vähem. See kompaktne raamat annab igast neist lühikese, täpse ja ehk veidi üllatava ülevaate. Cormac O’Brieni ülipopulaarne presidentide käsiraamat on lustakas, faktitäpne ja sisutihe. Iga mehe kohta saab lugeja kätte põhilised faktid ja tähtsamad saavutused, aga unustatud pole ka ämbreid, millesse astuti. Kuigi seda raamatut võib kasutada ka lihtsa ja

käepärase teatmikuna presidentide kohta, on asi kuivast teatmeteosest sama kaugel kui prussakas Kuust – lugemise teevad nauditavaks just lahedad ja ootamatud lood, millega autor on tuimi fakte vürtsitanud. Loomulikult leiab raamatust kõik tuntud skandaalid – Clintoni ja tema sigari, Nixoni ja Watergate’i, Trumpi ja ta äärmise poliitilise ebakorrektsuse, aga sama põnevat kõneainet pakuvad ehk hoopis vähemtuntud faktid – nt oli Andrew Jackson verejanuline tülinorija ja duellant, Abraham Lincolmi käsul toimus USA ajaloo suurim massihukkamine, poksifanatt Theodore Roosevelt vihkas fakti, et kaisukarusid hakati tema järgi Teddydeks kutsuma, Warren G. Harding seksis oma armukesega

Valge Maja riidekapis ja nii edasi ja nii tagasi. O’Brien näitab, et kõlavate tiitlite ja ajalooliste nimede taga on suurmehed täpselt samasugused tainapead, joodikud, riiukuked ja valetajad nagu paljud meist – või tegelikult hullemad veel. Ja selline äratundmine on ju alati südantsoojendav.

USA presidentide salaelu Cormac O’Brien tõlkinud Jana Linnart 310 lk pehme köide

Rebeka ja Gregor kohtuvad Tallinna vanalinnas asuvas Mustpeade majas juhuslikult. Pea sama juhulikult satub nende teele salapärane naine, kes teeb neile ülesandeks välja uurida, kuidas kaovad Mustpeade majast maalid. Ülesanne pole aga sugugi kergete killast, kuna vastust küsida tuleb kummitustelt. Reeli Reinaus (snd 1977) on kirjutanud üle kahekümne raamatu lastele ja noortele. Käesolev raamat on uue sarja esimene seiklus.

Sanna ja salakütid Piret Raud autori illustratsioonid kujundanud Dan Mikkin 176 lk, kõva köide värvitrükk

Elevanditüdruk Sanna elab suures tolmuses Aafrika linnas ja põeb kooliväsimust. Sanna vanemad otsustavad saata tütre vanaema juurde maale kosuma. Teel vanaema poole elab Sanna läbi lausa ihukarvu püstiajavaid seiklusi ja kohtub mitmete õige kummaliste tüüpidega. Ta leiab endale hulga uusi sõpru, ent ka paar koletult kurja vaenlast, kelle õelad plaanid tuleb tingimata nurja ajada. Uues kujunduses kordustrükk.

Petra lood Kristiina Kass autori illustratsioonid kujundanud Villu Koskaru 128 lk, kõva köide värvitrükk

Lasteaialaps Petra teeb kõike seda, mida temavanused lapsed ikka teevad: käib kelgutamas, ujumas, poes, mängib ja meisterdab ning esitab väga palju küsimusi kogu maailma kohta. Aga kuidagi kipub ikka nii juhtuma, et kõik ei lähe päris plaanitult, kas siis tema enda või vanemate meelest. Nii et kui Petra tahab arbuusimahla teha, emaga odavale väljamüügile minna, paugutamist kartvaid koeri aidata või oma toa kunstipäraselt üle värvida, siis juttu jätkub kauemaks.

Hundikoopas Anna Starobinets tõlkinud Toomas Kall illustreerinud Maria Muravski teostus Villu Koskaru 120 lk, kõva köide

Metsaelu on muidu üsna rahulik, kuni äkki hakkab juhtuma... Ennekuulmatu mõrv. Lohutamatu lesk. Ahned advokaadid. Täpselt nagu ühes ehtsas loomakriminullis olema peab. Ning kogenud metsapolitseinik Vanem Mäger ja tema parem käsi, osav ja nupukas Mägerkass asuvad pahalase jälgi ajama.

varrak

WWW.VARRAK.EE

Nr 6 (112) 20. september 2017

ilmunud

ilmunud

Mees, kes otsis oma varju

Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust

David Lagercrantz tõlkinud Kadri Papp 348 lk kõva köide

Elin Toona Gottschalk tõlkinud Kersti Unt 456 lk pehme köide

Lisbeth Salander kannab karistust Flodberga naistevanglas. Kui ta kaitseb noort Bangladeshist pärit naist, satub ta vastamisi vangla mitteametliku juhi Benitoga. Lisbethi külastab Holger Palmgren, kes heidab uut valgust naisele lapsepõlves räigelt liiga teinud sotsiaalsüsteemile. Lisbeth palub Mikael Blomkvistil aidata kontrollida börsimaakleri Leo Mannheimeri tegevust. Millenniumi-sarja viies raamat on ülipõnev lugu, mis kõneleb riigi ülekohtust ja mineviku varjudest Lisbethi lapsepõlves. Nagu ikka, seisab ta ebaõiglusele otsustavalt vastu ning selgitab välja tõe. Ükskõik mis hinnaga.

1944. aastal said Liki ja Elin Toonast ning Ella Ennost paadipõgenikud nagu paljudest eestlastest. Raamat kõnelebki lapsepõlvest Haapsalus, teekonnast üle mere, jõudmisest Saksamaale, sõja viimasest hirmsast aastast ning hilisemast pagulaselust Inglismaal, tehes ränka tööd ning võideldes vaesusega. Niisamuti Elini ema südikusest ja vanaema vankumatust armastusest ja hoolest, mis rängas lapsepõlves Elinile alati toeks oli. See on karm ja aus, samas südamlik ja liigutav lugu neist rasketest aastatest. Ajakiri The Economist valis teose 2013. aasta parimate mälestusraamatute sekka.

Seitsme kuningriigi rüütel

Minu isa Emil Laansoo

George R. R. Martin tõlkinud Juhan Habicht 356 lk kõva köide

„Jää ja tule laulus” kirjeldatud sündmusteni on jäänud peaaegu sada aastat. Raudtroon on Targaryenite valduses ja mõned vanemad inimesed mäletavad veel viimast elusat lohet. Mööda Seitset Kuningriiki rändavad kaks tolle aja kohta mitte päris tavalist kangelast – võsarüütel Duncan Pikk ja tema väga noor kannupoiss Muna. Aastate kaugusel kolmest siinsete kaante vahel olevast jutust ootab Dunki ja Muna ees suur tulevik, esialgu leiab selle kohta vihjeid „Jää ja tule laulust”, aga autor on lubanud nende eluteest veel kirjutada.

Veri lumel. Veel verd. Jo Nesbø tõlkinud Maris Kuuda ja Kadri Rood 264 lk pehme köide

VERI LUMEL. Olav Johansen on düslektikust palgamõrvar, kes kipub liialt kergesti armuma. Tal on käsil armastuskiri, samal ajal töötab ta Oslo narkokuninga Daniel Hoffmanni teenistuses. Kui Olav saab ülesande kõrvalda Hoffmanni noor, kaunis ja truudusetu naine, siis ta armub temasse. VEEL VERD. 1977. aasta augustis sõidab Ulf muust maailmast eraldatud külla Norra põhjaosas. Tal pole pagasit, kuid ta väidab, et läheb jahile. Küla kirikuteener Lea annab Ulfile kasutada vintpüssi ja jahitorni. Tasapisi saavad aga Lea ja tema poeg Knut aru, et Ulf ei olegi jahimees, vaid hoopis ise kellegi saakloom. Ja jahimehed on juba teel.

Fööniksi laps Barbara Erskine tõlkinud Karin Suursalu 504 lk kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan”

Aastal 1218 sünnib otsekui tulest printsess Eleyne, kelle müstilised võimed ja murdumatu vaim muudavad ajaloo käiku. Tulest sündinuna suudab ta näha tulevikku, ent tuli toob talle ka kannatusi. Paraku napib tal jõudu ja tahet, et õppida valitsema oma erakordseid võimeid. Kui Eleyne jääb ilma kuningas Alexanderi armastusest ja on sunnitud jätkama kooselu sadistliku abikaasaga, näib, et jumalad on talle lõplikult selja pööranud ja teadmamees Einioni ennustusel, et Eleyne’ist saab kuningate vereliini ema, pole määratud täituma.

4

Siiri Tall 240 lk kõva köide Howard Jacobson

Juut on mu nimi ÜLO MATTHEUS

R

omaan „Shylock on mu nimi” kuulub kirjastuse Hogarth Shakespeare’i tõlgenduste sarja ja on kirjutatud „Veneetsia kaupmehe” ainetel. Varrakult on varem ilmunud Jeanette Wintersoni romaan „Sel pikal ajal”, mis tugineb Shakespeare’i „Talvemuinasjutule”.

KOHANEMINE VÕÕRAS KULTUURIS Briti tunnustatud kirjaniku Howard Jacobsoni (snd 1942) romaan „Shylock on mu nimi“ kõrvutub minu jaoks Michel Houellebecqi romaaniga „Alistumine”, mis ilmus eesti keeles kirjastuselt Varrak möödunud aastal. Kõrvutub eelkõige oma avameelsuse ja provokatiivse irooniaga, millega käsitletakse kohanemist võõras kultuuris. Kui Houellebecqi romaan on ulmeline vaade islami võidukäigule lähituleviku Prantsusmaal, siis Jacobson mõtiskleb selle üle, miks juutide kohanemist (või ka sulandumist) siinses kultuuriruumis pole toimunud ning juut tunneb end ikka tõrjutuna nagu 16. sajandil, kui arenes „Veneetsia kaupmehe” lugu. Kirjeldades eurooplaste suhtumist juutidesse, ütleb Shylock: „Kuid nad ei tunne vähimatki piinlikkust, kuulutades, et õige juut on igavesti rändav juut. Inimene, kelle kodu on kõikjal ja eikusagil, keigarlik hulgus, kes oleleb seal, kuhu suudab end litsuda, servadel ja pragudes.” Või teisal Briti lumiseid maastikke silmitsedes ja juutide enesetunnet kirjeldades: „See siin polnud juutide koht. Sellel maal elavad nad paljastatud närvilõpmetega /---/. Siin võid pilguga sandistada. Võid sõnaga tappa.” Ka Euroopa ajalugu seostub juudile tihti kibedate mälestustega. Veneetsia Campo Santa Maria Formosa väljakule jõudes meenub romaani peategelasele Strulovitchile, et sealne kirik ehitati 1492. aastal, mil juudid Hispaaniast välja kihutati; mitmel korral pälvib tähelepanu Veneetsia juudigeto ja Elizabethi-aegne Inglismaa leiab äramärkimist kui judenfrei.

NALJAD TÕSISTEL TEEMADEL Juudi päritolu Jacobson on tuntud iroonilis-humoorikate romaanide poolest, mille keskmes on oma identiteediga vaevlevad juudi tegelaskujud. Kuigi talle ei meeldi enda nimetamine juudi kirjanikuks (ta on ennekõike Briti kirjanik, ja seejuures üks silmapaistvamaid), on tema väljaütlemised ja arutlused sageli sedavõrd reljeefsed, et nendega ei saaks välja tulla keegi teine, pelgamata süüdistusi antisemitismis. Pärast Bookeri auhinna võitmist 2010. aastal romaani „Finkleri küsimus” („The Finkler Question”) eest, ütles Jacobson The Guardianile antud intervjuus, et üks olulisi asju, mis puudutab juute, on see, et „meie, juudid, teeme parimaid nalju. Me teeme neid ka iseenda arvel sel lihtsal põhjusel, et ennetada teisi seda tegemast.” Jacobson naljatleb tõsistel teemadel, mis paneb küsima, kas see ikka on huumor või pigem kibeda karika tühjaks kallamine boolikaussi, kus iroonia ja juudi anekdoodid hulbivad nagu värvilised kirsid mõrkjas nestes. VESTLUSED KALMISTUL Romaan räägib kunstikogujast Strulovitchist, kes kalmistul ema haual käies kohtab „Veneetsia kaupmehe” tegelast Shylockit. Viimane on kalmistul vestlemas oma surnud naise Leah’ga ja Strulovitch kutsub Shylocki endale külla. Piir tegelikkuse ja kujuteldava vahel libiseb juba kohe algul käest – piir, kus Shylock on kas puhtalt Strulovitchi projektsioon, tema sisemina peegeldus, mentor või koguni südametunnistus, millega ta oma sisimas pingelisi heitlusi peab, või kus ta on autonoomne tegelane, kes eksisteerib päriselt. Jacobson ei üritagi seda piiri määratleda ning liigub vabalt reaalsuse ja metareaalsuse vahel. Shylockit ja Strulovitchit ühendab sama probleem – kodust põgenenud tütar, kes on jalga lasknud kristlasega, mis juudist isa jaoks on võrdne tütre kaotuse või koguni surmaga. Oma piina leevenduseks ja kättemaksuks soovivad nad kumbki tükikest kristlase ihust. „Veneetsia kaupmehes” nõuab Shylock laenu tagatiseks naela liha kaupmees Antonio kehast, Strulovitch

on nõus oluliselt väiksema tükikesega, vaid mõni gramm kaaluva eesnahaga mehe ihust, kes aitas kaasa ta tütre põgenemisele.

KÄRBSEMUST EUROOPA FASSAADIL Ümberlõikamine on üks romaani keskseid teemasid, ümberlõikamine kui osa Jumala ja juutide vahel sõlmitud lepingust, mis eristab juuti kristlasest. Sellest räägitakse tõsiselt ja kõneldakse anekdoote. Shylock osutab koguni selle küsimuse fundamentaalsusele: „Väidetakse, et vihal meie vastu on majanduslik õigustus, aga kui minult küsitaks, siis ütleksin, et selle juureks on genitaalid. Mittejuudid pole sajandite viisi suutnud oma seksuaalset kujutlusvõimet meist eemal hoida. Tead, kunagi uskusid nad, et me veritseme nagu naised, seejärel süüdistati meid kristlastest laste kastreerimises. Isegi meist mõtlemine rüvetas nende vaimu. Seda võhikluse ja hirmu segu sünnitab ümberlõikamine. Kui me teeme midagi sellist iseendaga, mida me siis veel nendega teeme?” Olgugi et romaan kaldub groteski, käsitleb see olulisi teemasid ja osutab probleemidele, mille Euroopa on küll maha salanud, aga mis pole kuhugi kadunud – juudivaen ja võõraviha on seal endiselt olemas, ilmutades end isegi läbi probleemi eituse ja näilise tolerantsi. Ajal, kui Euroopa on rassismi ja ksenofoobia suhtes allergiline ja see on Euroopa fassaadil pigem nagu kärbsemust, saabki sel teemal kõnelda vaid läbi huumori ja eneseiroonia. Vaid väga heas kirjanduses on võimalik pinnale tõsta ja välja tuua kogu kibe tõde. Olgu siis pealegi valupisarais naerdes või naerupisarais nuttes nagu Howard Jacobson seda teeb.

Shylock on mu nimi Howard Jacobson tõlkinud Riina Jesmin 296 lk pehme köide

Autor, praegu vabakutseline kunstnik, akvarellist Siiri Tall (snd 1951, Laansoo) käib selles oma isast jutustavas raamatus läbi ühe erakordse muusiku keerulise elutee. Isiklikele meenutustele toetudes annab ta ülevaate Emil Laansoo mitmekülgsest muusikutööst, tema tunnustatud ansamblist, ajastust, mil see muusika sündis. Samuti kergitab ta katet legendaarse muusiku koloriitse isiksuse varjatumalt poolelt. Kuigi raamatu põhirõhk on isiklikel mälestustel, toetub suur osa kirjapandust ka intervjuudele, arhiivimaterjalidele ja artiklitele.

Foogt. Maa ja taeva mõrsja Mehis Tulk 464 lk pehme köide

Aasta 1342 on Liivi- ja Eestimaal rahutu. Võõramaiste isandate kemplemine ja kisklemine ei lähe mööda ka põliselanikest. Saaremaa Pöide kihlakunna ülikutütar Marja kistakse hõimkondade vahelisse võimuvõitlusse, kus on kaalul palju rohkem kui temale kuuluv Undimetsa mõis. Kaunile saarepiigale heidab silma Pöide linnuse saksa soost vahtmeister. Preester Meinhard teab, et saarlased ei valeta, aga jätavad rahulolematusest alati miskit ütlemata. Seda tõde tuleb kibedamal kujul kinnitada Pöide ordulinnuse foogtil Arnoldil, kes pärast kiirustades tehtud surmaotsust teda painavatest unedest enam lahti ei saa.

Viimane laev Aliis Jõe 192 lk pehme köide

Üksikema Aliis otsustab vahetada hooldushaigla õe ameti koristajakoha vastu Rootsis, et nii oma lapse arstiõpinguid toetada. Kui luksusliku restorani klienti ähvardab lämbumisoht, suudab üksnes Aliisi sekkumine vana mehe päästa. Pööraselt rikas ja mõistatuslik vanahärra kutsub Aliisi oma erihooldajaks ning naine satub tööle Prantsusmaa villasse. Samal ajal püüab Aliisi poeg Mathias toime tulla iseseisva eluga Tartus ja üha enam vaevavad teda küsimused oma isa ja vanavanemate kohta, kellest ema talle pea midagi rääkinud pole. „Viimane laev” on eluterve huumoriga kirjutatud südamlik lugu naisest, kes avastab, et küps iga võib olla märksa värvikirevam kui noorus.

5

Nr 6 (112) 20. september 2017

WWW.VARRAK.EE

varrak

Enn Tõugu mitme vaatusga etendus Lugedes teie mälestusteraamatut, tundub, et olete saavutanud kõik, mis valdavalt nõukogude ühiskonnas möödunud elu võimaldas – hiilgav akadeemiline karjäär, koostöö NSV Liidu ja maailma selle ala tippteadlastega, ka põige poliitikasse, kui te Moskvas NSVL Rahvasaadikute Kongressis Eesti saatust otsustasite. Kuivõrd raske lapsepõlv – Siberisse saatmine ja vanemate surm seal, elu laagris koos vanema vennaga, lastekodu – ajendas seesugust suurejoonelist eneseteostust?

Teatud karastuse sain Siberist kindlasti. Kui nüüd vanana soojas toas oma pehmel asemel öösel unetult vähkren, tuleb mul ainult meelde tuletada seda, mis tunne oleks magada külmas barakis kõval naril, kus hommikul on padja kõrval väike lumehang. Siis tunnen ja hindan kohe mugavust ning uni tulebki. Ma olen kindel, et meie sõjajärgne põlvkond poisse ja tüdrukuid oli üldiselt üsna karastatud ja eluks valmis, minul polnud nende hulgas millegagi silma paista. Paljud meist olid ilma isata, mõned päris üksi. Minu sõber Karl Tiidus, kellega tutvusin juba teel Siberisse, oli siis neljateistaastane ja seal täiesti üksi. Tema teisi pereliikmeid ei saanud küüditajad kätte. Temast on ka raamatus juttu. Te kujutlete elu omamoodi puuna, mille okste hargnemiskohad on valikuhetked. Kas tagasi vaadates olete oma valikutega rahul? Mida te teisiti valiks, kui see võimalik oleks?

Olen raamatus tõepoolest arutlenud inimese saatuse üle. Peale mu enda otsuste on mu käekäiku mõjutanud paljud sündmused, millest mõnede mõju on eriti selgelt märgatav. Matemaatik minus pakub välja saatusepuu mudeli. Esimene hargnemiskoht on minu sünd, kust algavad kõik esialgu võimalikud harud ehk eluteed. Iga minu tehtud valik ja iga elu mõjutanud sündmus lõikab ära palju oksi ja harvendab seda puud, jättes kõrvale tohutul hulgal minu võimalikke elamata elusid. Jääb ainult üks tee, mis on mind läbi kõigi eluetappide toonud rohkem kui kaheksakümne aastaga siia, kus ma puu ladva lähedal olen. Võib küsida,

gele tulevikule. Tehismõistusealased eksperimendid meenutavad mõnikord alkeemikute katseid keskajal. Tehakse mingi katse, mille tulemus on lähedane loomuliku mõistuse abil saadud tulemusele, ning oletatakse, et varsti on, piltlikult öeldes, seatinast kulla saamise meetod käes. See kehtib eelkõige näiliselt mingit erilist intellekti nõudvate ülesannete lahendamise kohta. Häid tulemusi on praktiliste probleemide lahendamisel, sobivaks näiteks on autopiloot autole, ka Tallinnas liikusid ju isesõitvad bussid. Rõõmustav on see, et Eestiski tehakse tehismõistuse uuringuid heal rahvusvahelisel tasemel.

FOTO ÜLO JOSING/ ERR

Intervjueerinud ENE HANSON

Ja lõpuks – kandideerisite 1996. aastal Eesti presidendiks. Mida oleksite teinud meie ühiskonnas teisiti, kui oleksite osutunud valituks?

Enn Tõugu

kui palju halbu otsuseid ma olen sellel teel teinud. Pean tunnistama, et mu mälu ei anna mulle neist teada. Kas on see mingi psüühiline enesekaitse või olen tõepoolest naiivne optimist, kes usub, et kõik on läinud hästi. Põnevat sel teel on olnud palju. Olete arvutiteadlane. Kui selle ala valisite, siis ei osanud vist küll keegi ette näha, kuhu me 21. sajandi alguseks jõuame – inimese elu täielik avalikkus, kübersõjad... Mida tulevik sel alal veel võiks tuua?

Arvutite tulevikust rääkides ei saa mööda tehismõistusest. Ma usun, et selles vallas on tulevikus ees suured muutused. Nimelt juba arvutite algusaastatel, kui ilmnes, et programm saab teha uusi programme, sealhulgas endast täiuslikumaid ja neid käivitada, tekkis arusaamine, et arvutid võivad saada väga targaks. Iga arvuti jaoks on

võimalik teha teises arvutis programm, mis täidab esimese arvuti igat programmi nii, nagu see töötaks esimeses arvutis. Selliseid programme nimetatakse interpretaatoriteks ning need on praktikas laialt kasutusel. Siit tekib loomulik soov teha interpretaator ka inimajule, kui oletada, et ka ajus toimub ainult infotöötlus. Muidugi on see tänapäeval utoopia, kuid sinnapoole püüeldakse. Nimelt on probleem selles, et me ei tunne neid tehteid, mida aju suurel hulgal üheaegselt teeb. Me märkame ainult tehete tulemusi, näiteks mõtteid ja unenägusid, ning saame mõõta nende tehete sooritamise füüsikalisi mõjusid – elektromagnetilisi signaale, mis ajust tulevad, st teha aju elektroentsefalogrammi (EEG). Olen jälginud tehismõistuse vallas toimuvat tähelepanelikult. Siin on näiliste saavutuste kõrval siiski vähevõitu teadusele olulist, seega tuleb loota hel-

Nüüd, üle kahekümne aasta hiljem, on kerge tagantjärele tark olla. Välispoliitikas vaevalt oleksin küündinud president Meri tasemele. Kuid vahekorda Venemaaga poleks ma küll teravaks püüdnud ajada, aga kuidas? Mäletan hästi, kui Siim Kallas välisministrina püüdis suhteid Venemaaga vaos hoida, kuid Primakov teiselt poolt ajas üsna ülbelt riikide suhted sassi. Majanduses oleks Eesti saanud küll paremini talitada, kuid see ei kuulu jällegi presidendi kompetentsi. Mingeid seadusi ehk oleks saanud jõuga kohendada. Põhiline käest lastud võimalus paistab olevat kahe kultuuri vahelise konflikti silumine. Tunneme tänaseni selles osas tehtud vigade tagajärgi. Ma olen siinsete venelastega alati küllalt hästi läbi saanud. Tuginedes edumeelsetele venelastele, oleks saanud selle olulise eestimaalaste osa kindlasti paremale koostööle tõmmata, seejuures ajakirjanike mõlemapoolset odavat ja omakasupüüdlikku natsionalismiõhutamist talitsedes.

Elu nagu etendus Enn Tõugu 368 lk kõva köide

Kaasakiskuv ja raputav lugu KADRI HINRIKUS

„E

lu mõte pole selles, et olla õnnelik”. Nii leiab „Peraküla” peategelane, pime naine Leena. „Siin pole kellelgi kerge, ent ei maksa meenutada elu kui nurjumiste ahelat. Sellist asja ei kannataks keegi välja.” Ometi kõneleb raamat ahelatest, mille ümbritsev keskkond riputab külge inimesele, kes on millegi poolest teistest erinev. „Peraküla” on raamat üksindusest, vananemisest, peresidemetest, alla andmisest ja vastupidamisest. Selles

joonistub omamoodi poeetiline ring peategelase sünnist surmani. Kui raamatu alguses püüab perekond sõja jalust põgeneda, talutab väikevend oma pimedat õde, et see lahkujate rüsinas ei koperdaks. Raamatu lõpus on õde haigevoodist viimasele teekonnale asumas ja ikka on tema kõrval väikevend, keda Leena mõttes palub pisut aega saatagi, et öelda, kus on liivase kivi teed ja augud. Aga nüüd tuleb minna üksi. Kas terve elu polnud mitte üks suur üksinduse õppetund? „Peraküla” peetakse Tommi Kinnuneni 2015. aastal ilmunud „Nelja tee risti” mõtteliseks jätkuks. Samas on tegemist iseseisva romaaniga, mille tegevustik

haarab nii 20. sajandi esimest kui ka teist poolt ja tegelikult rohkemgi. Romaan on sedavõrd kaasakiskuvalt kirjutatud ja tõlgitud, et kahju on lugemist katkestada. Omaette meistritöö on pimeda inimese elu kujutamine, kus ülitundlikud sõrmed, nina ja kõrvad annavad Leenale küll iseseisvuse, kuid teatud piirini. Eraldatus jääb ja leppida tuleb ka sellega, et maailm kui üks suur kolkaküla viitsib sind tunda ainult ühe omaduse põhjal. Iga inimene on sunnitud otsustama, kas hakata maailma kartma ja peita end keldrikorrusele või riskida ja pööningul aken avada, elada ja armastada. Raamat on põhjamaiselt karge ja

emotsionaalne ühekorraga, kusehaisune, raskemeelne, raputav lugemine. Iseendaks saamine ja jäämine on ajatu teema. Maailm ei saa muutuda halvemaks, kui me hoolivust, mõistmist ja tolerantsi välja näitame. Minna saab ainult paremaks.

Peraküla Tommi Kinnunen tõlkinud Jan Kaus 296 lk kõva köide sari „Moodne aeg”

ilmunud Meie metsade seened Pertti Salo ja Ulla Salo tõlkinud Veiko Kastanje 328 lk, pehme köide

Käesolevas välimäärajas tutvustatakse rohkem kui 230 seeneliiki. Kirjeldatud on nii tuntumaid söögi- ja mürkseeni kui ka põnevaid värviseeni. Raamat aitab täiendada ja rikastada seniseid teadmisi seentest, tutvustades muu hulgas ka vähetuntud, samas kergesti äratuntavaid ja põnevaid liike. Järgitud on traditsioonilist seente söödavuse klassifikatsiooni. Raamatus jagatakse soovitusi ka seente säilitamiseks ning antakse nõu, milliseid värvitoone võib saada seentega värvimisel. Selged lähifotod teevad seente määramise metsas lihtsaks. Raamat on täiendatud Eesti levikuandmetega. Pertti Salo ja Ulla Salo on Soome botaanikud ning nad on kirjutanud mitmeid hinnatud käsiraamatuid. Pertti Salo töötab Soome Loodusmuuseumi seenekogudes ja korraldab huvilistele seenekursusi.

Estonian cuisine. Traditional and modern recipes tõlkinud Annaliisa Talumees 120 lk, pehme köide

Raamatus olevad retseptid pärinevad Toiduakadeemia konkursilt „Uus Eesti rahvustoit”, mille eesmärk oli näidata, kuhu Eesti toidukultuur nende aastatega on jõudnud. Konkurss sai ellu kutsutud, et kinkida Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks mõni uus ja põnev rahvustoit. Aastatel 2016–2017 saatsid huvilised konkursile sadu retsepte, mille hulgast valis professionaalne žürii välja 40 parimat. Kaheksa eelvooru käigus katsetati koos juhendajatega kõik valitud retseptid läbi ning retseptide lõplikud ja parendatud versioonid jõudsid käesoleva kokaraamatu kaante vahele.

Tundelukud Kimmo Takanen tõlkinud Piret Pääsuke 312 lk, kõva köide

Tundelukk on lapsepõlves ja nooruses õpitud viis tunda, mõtelda ja käituda, kahjulik käitumismall, mida kipume raskes olukorras järjekindlalt kordama ka täiskasvanuna. See raamat aitab sul teadvustada sinu elu piiravaid halbu tundeid ja õpetab uuel moel mõistma mineviku mõju praeguses hetkes. Skeemiteraapial põhinevate praktiliste harjutuste abil võid aidata endal oma kivistunud käitumismustritest vabaneda ja saada seda, mida sisimas oled alati tegelikult tahtnud. Kimmo Takanen on üks skeemiteraapia teerajajatest Soomes. Ta peab populaarset netiportaali www.skeematerapia.fi, tegutseb terapeudina ja koolitajana.

Väike raamat suurest kaalulangetamisest Bernadette Fisers tõlkinud Tiiu Kraut 136 lk, pehme köide

Väike raamat, mis käsitleb põhjalikult suurt kaalulangust. Bernadette Fisers oli paks. Hiigelsuur. Õigupoolest lausa haiglaselt rasvunud. Mida oli temal, 50-aastasel ülekaalulisel meigikunstnikul ja emal õppida noortelt, igati vormis modellidelt? Selgus, et kõike… Bernadette räägib, kuidas ta kaotas 30 nädalaga 30 kg. Tunni aja pärast olete ka teie teel tervema iseenda poole.

petrone print

WWW.PETRONEPRINT.EE

Nr 6 (112) 20. september 2017

Hingeharidus loomalugude kaudu EPP PETRONE „Loomalugude” sarja autor ja toimetaja

M

a jäin selle loo ärasaatmisega hilja peale, sest meie peres oli lein. Kass murdis hiire maha. Jah, nii see oli... Lapsepisarad ja segaduses loomad mu ümber, mina matuseid korraldamas ja endalt küsimas: miks ma ometi olin nii rumal, et soostusin võtma kassidega koju hamstrid ja arvasin, et puur tõmbab piiri? Tõsi, mu ema tegi ka nii ja läks õnneks. Kuidagi hoidsin oma peas lahus keldrihiired ja koduhamstrid ning sama tegid meie kassid. Kuidas seletada lapsele elu ringkäiku? Loomadega koos elu kogemine teeb selle mõnes mõttes lihtsamaks. Tänapäeva lapsed kasvavad game over, start new game-ajastul, kus digimängukogemustes puudub südamevalu. Lemmiklooma pidamine ja lemmikloomalugude lugemine avardab nende südamepiire. Aga kõik ei ole siiski niisama lihtne. Needsamad närilised ja kaslased on väga hea näide sellest, mismoodi on meie elus segamini erinevad arusaamad. Me oleme ikka veel talupoegliku

Kassiiseloom Kaja Sepp 152 lk kõva köide

ilmunud Nooruse lugu Linda Järve 232 lk kõva köide

Ajakiri Noorus oli ilmumise ajal (1946–1997) ülipopulaarne. Laialdasest levikust ja tohutust lugejahuvist hoolimata kadus see aga olematusse, et nüüd elada mälestustes ja legendides. Miks nii juhtus? Ajakirja tegemisest, tsensuurist, loomingulistest õnnestumistest ja ebaõnnest on oma vaatenurga kirja pannud Linda Järve, kes oli Nooruse peatoimetaja aastatel 1984–1994. Üsna kindlasti leiab lugeja siit tuttavaid nimesid, võib-olla isegi enda oma.

Kes kardab Aafrikat? Anna-Maria Penu 2. osa 144 lk pehme köide

Ma ei arvanud, et siia naasen. Eksootikat sai ühel hetkel minu jaoks liiga palju ja ma põgenesin tagasi Euroopasse. Aga siin ma olen, jälle Aafrikas, kuus aastat hiljem. Üksinda, vanemana, eneseiroonilisemana ja mitte ajakirjanikuna, vaid hoopis valimisvaatlejana. Tulin uuesti, et otsida lepitust, sest vajasin oma Uganda-loole teistsugust lõppu. Anna-Maria Penu on kirjutanud nii Hispaaniast kui ka Aafrikast. Tema sulest on Petrone Prindi kirjastuses ilmunud „Minu Hispaania” ja reisiromaani „Kes kardab Aafrikat?” esimene osa.

WWW.EKSA.EE

ilmunud Valu, mälu, kirjandus Kirjanduskriitikat ja vestlusi aastatest 2004–2017 Aija Sakova 256 lk, kõva köide

Kogumik sisaldab valikut aastatel 2004–2017 ilmunud kirjanduskriitikast, intervjuudest ja arvamuslugudest, samuti varem avaldamata tekste. Tekstid on koondatud nelja ossa. Esimene osa sisaldab arvustusi, artikleid ja kõnesid Ene Mihkelsoni, Ingeborg Bachmanni, Christa Wolfi ja Viivi Luige loomingust. Teine osa on dialoogiotsing kaasaegse eesti ja saksakeelse kirjandusega. Kolmandasse ossa on koondatud vestlused erinevate kirjanike, uurijate ja kultuuri vahendajatega ning neljandas on ära toodud valik arvamuslugusid eestluse, kultuuri ja kõrghariduskultuuri teemadel.

Kuuskümmend aastat hiljem Mõtuse Jaani elu ja inimesed Tarmo Teder 679 lk, kõva köide

Alles 60 aastat hiljem jõudis Jaani pähe teadmine kahest sarnasest sõidust, millest esimeses oli ta kõigest diploidne, jagunev rakk kusagil emase soojas üsakanalis, aga teises sõidus juba inimene, kes pidi vastutama oma tegude ja öise väljasviibimise eest. Alles 60 aastat hiljem sähvatasid vahepeal ammu igaviku ajatõrde uppunud või kusagile vaheaega uinunud sekundid taas inimese närvirakkudes hetkeks nii nagu tookord.

Robert Musili pärand MATI SIRKEL

Ü

ks Austria kaalukamaid kirjanikke eelmisel sajandil võiks olla eesti lugejale tuttav oma peateose, mammutimõõtu, kuid ometi lõpetamata jäänud esseeromaani „Omadusteta mees” kaudu, mille tõlge ilmus allakirjutanult kolmes köites kassettväljaandena 2006. aastal. Lisaks on eesti keeles kättesaadavad veel novellikogu „Kolm naist” (LR 12– 13, 1972, tlk Peeter Tulviste), Musili esimene romaan „Kasvandik Törlessi hingeheitlused” (2005) ja pikem essee „Rumalusest” (Vikerkaar 1–2, 2006) – viimased kaks allakirjutanu tõlkes.

OODAKE, KUNI MA SURNUD OLEN! Suurema osa oma elust pühendas Musil vabakirjanikuna „Omadusteta mehe“ kirjutamisele. Ta loobus nn leivatööst, sissetulekut sai kirjastajalt (Ernst Rowohlt) ettemaksetena pärast „Omadusteta mehe” esimese köite (1931) edu ning sõpradelt – tema ande ja jäägitu pühendumuse hindajatelt (Berliinis ja Viinis eksisteeris teda toetav Musili-selts). Kuid ta oli pidevalt rahalistes raskustes ja näiteks suurromaani teise köite andis kirjastuse survel välja 1933. aastal, kuigi ise ei pidanud seda lõpetatuks. 1938. aastal emigreerus ta koos abikaasaga Viinist Zürichisse ja hiljem Genfi, kus üksilduses ja vaesuses ka suri.

Üks elatusallikaid ta eluajal olid põhiliselt ajavahemikus 1920–1929 ajalehtedele ja ajakirjadele kirjutatud proosapalad, millest autor tegi valiku – olles veendunud, et see on ajale vastu pidanud – ja avaldas raamatuna 1936. aastal Zürichis (Saksamaal oli ta juba keelatud autor) –, sest tal polnud „surnutega seda ühist kunsti, et neil pole tarvis katust pea kohale ega süüa ja juua“. Nagu ta „Eelmärkuses” tunnistab, nõudis põhitöö, romaani jätkamine „just üht sellist vaheüllitist”, mis andis ka honorari.

FOTO: RAAMATUST

EKsa

Ots („Kasvuhoonekoerad”) ja Kaja Sepp („Kassiiseloom”). Me tutvustame noortele ja tuletame vanematele lugejatele oma isiklike loomamälestuste kaudu meelde lähiajalugu. Mis on linaleoauk? Mis olid karjalaudad? Mis kell algas kolhoosilüpsja tööpäev? Sellised faktid on peidetud looma- (ja inim) portreede sisse. Aga tunnen, et me pole lugejatele kirjutanud ainult lähiajaloost, vaid andnud neile ka hingeharidust. Jagatud rõõm, jagatud mure... Mis tunne on elada, teades, et igal aastal õitseva nelgipuhma all magab igavest und sinu esimene lemmikloom? Mis tunne on kõndida mööda küünejälgedest ja teada, et vana aida küünistas ära paanikas koer, keda lapsed ei tahtnud äikese ajaks sisse lasta? Et sealsamas aida kõrval nõgeste taga jättis oma elu koe-

mõtlemisega, meie hulgas on piisavalt neid, kes võtavad koju kassi selleks, et hiirtest-rottidest lahti saada. Ja samas oleme linnastunud: lemmikloomapidajad, kes on valmis endale liivahiired, hamstrid ja rotid koju ostma. Kuidas seda kõike ikkagi seletada, iseendale ja oma kasvavale põlvkonnale? Või kuidas teha lapsele selgeks, et kui ta sööb kanasuppi, siis on see kana elanud ja surnud? Kui ma kirjutasin oma raamatut „Hiir püksis”, siis oli mul peas kaks n-ö ideaallugejat. Üks mu toona kaheksaaastane tütar. Teiseks mina ise. Meid kahte ma õpetasin ja harisin, ja just nii laiana tunnetasin raamatu sihtrühma. Peale minu on lastele ja täiskasvanutele mõeldud „Loomalugude” sarjas oma mälestusi kirja pannud Kerttu Soans („Inimene puudlinahas”), Loone

rakarja eest jooksev kass? Ning et vanaema pidi ühel hetkel oma esimese lehma vorstivabrikusse saatma…? Selline oli elu. Elu, armastus ja surm on alati seotud, igasuguse loomaga kaasneb vastutus, ja igasuguse armastusega kaasneb valu. Kõigis meie sarja raamatutes on sees loomakaitsjate ja varjupaikade teema, eriti valusalt kirjutab hulkuvatest ja väärkasutatud loomadest Loone Ots oma „Kasvuhoonekoertes”. Ma loodan, et meie „Loomalugude” sari rahuldab seda nõudmist, mis meie ümber on. See on nõue vähendada võõrandumist inimese ja looduse vahel, suurendada vastutust inimese sees, kasvatada empaatiat ja anda hingeharidust. Kõike seda saab lugude jutustamise kaudu. Sari ootab ka uusi kirjutajaid!

6

Robert Musil

Kolmanda köite andis 1943. aastal pärandist välja Musili lesk. Teosest tegi 1950. aastatel terviku väljaandja Adolf Frisé, lisades (ja komponeerides) seniavaldamata käsikirjalisi tekste ja variante. Nüüd sai Londoni Times nimetada Musilit „…selle sajandipoole tähtsaimaks saksa keeles kirjutavaks romaanikirjanikuks ja ühtlasi selle ajastu tundmatuimaks kirjanikuks”. Algas Robert Musili tähelend, mida Thomas Mann oli talle ennustanud, või nagu ta ise ütles: „Praegu pole ma kuulus, aga oodake, kuni ma surnud olen!”

SÜGAVUS TULEB PEITA PEALISPINNALE Musil oli tohutult kompleksne vaim, vahe kui nuga ja selge, ta oli lausa ladina verminguga kirjanik ja „Omadusteta mees” oli ilmatu suur projekt. Kindlasti on selles kirjamehelikkus ülekaalus poeetilisuse suhtes, see tähendab, terve teos on tõstetud täpse ratsionaalsuse valda. Hofmannsthal on öelnud: „Sügavust tuleb peita. Kuhu? Pealispinnale”, ja just see oli Musili põhiprintsiip.” Nii arvas Musili sõber, tema enda mõõtu kirjanik Hermann Broch. Seda põhimõtet – mitmetähenduslikku täpsust metafoorses detailis – järgib ta ka käesolevates proosapalades, millest mõndagi võib üsna hästi ette kujutada ka integreerituna romaani, sest koosneb ju seegi tegelikult esseedest. Osa tekste on pudemed tööst romaaniga, nii et esineb ka suisa sugulaslikke motiive (näiteks kujutlusmäng ellu-

ärganud Platoniga tänapäeva ajalehetoimetuses või kirjastuses). Kokkuvõttes aga on tegu üldistusjõuliste ja sarkastilis-irooniliselt vürtsitatud ehk „tõredate” tähelepanekutega elu käigust, näiliste pisiasjadega, hetkeülesvõtetega, ühe moralisti filosoofilismeditatiivsete kaemustega, mis pole sugugi aegunud – nagu pole kuhugi kadunud „maalnikud” ning on ikka veel sarnasus koerte jalakergitamise ja elitaar-korporatiivse kommersi õllekannutõstmise vahel. Või loeme muhedat skitsi nagu „Pansion Nimmermehr”. Või juba 1913. aastal kirjutatud õudusjuttu „Kärbsepaber”. Või „Lugusid, mis pole lood”. Suhteliselt erandlik on kogumikku lõpetav jutustus „Musträstas” – katse võimalikult täpselt kirjeldada müstilist elamust, n-ö teist olekut, mis oli üks suur siht ka Musili romaanil. Nii et kes on Musili romaani lugenud, leiab neis esseedes järeltunde suures hoovuses hõljumisest; kes pole lugenud, võib tunda ärgitavat eelaimust merre sukeldumisest.

Pärand eluaegu Robert Musil 136 lk kõva köide

7

Nr 6 (112) 20. september 2017

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

TIINA TOOMET raamatu tõlkija

A

strid Lindgren kirjutas oma elu jooksul tuhandeid kirju – perele, sõpradele, kolleegidele ja äripartneritele, aga samuti pidas ta oma kohuseks vastata igale kirjale, mille talle saatsid lugejad. Kui kirjade hulk väga suureks kasvas, tuli lausa sekretär appi võtta. Astrid pidas väga lugu ka teiste inimeste trükis avaldatud kirjade ja päevikute lugemisest. Ta tundis huvi mitte ainult tuntud kirjanike ja kunstnike, vaid ka täiesti tavaliste inimeste elude ja elulugude vastu. Lindgren oli muide esimene rootslane, kes avastas Minnesota osariigi St Pauli linna raamatukogust rootsi emigrandi Andrew Petersoni päevikud, mille alusel Wilhelm Moberg kirjutas hiljem oma võimsa väljarändajate-saaga, mille on eesti keelde tõlkinud Anu Saluäär („Väljarändajad”, „Sisserändajad”, „Asunikud” ja „Viimane kiri Rootsi”). Huvi kirjavahetuste ja päevikute vastu äratas Astridis sõbranna Saksamaalt, Louise Hartung, kellega Astrid oli kirjavahetuses kuni Louise surmani. Sõbrannad olid ühel meelel, et selliste allikate kaudu avaneb inimese elu kogu oma dramaatilisuses, ilus ja viletsuses, paremini kui ilukirjanduse kaudu, „sest tegelik elu ei pea muret tundma tõepärasena näimise pärast”, nagu ütles Louise.

ELULUKKU PÕIMITUD KIRJAD JA PÄEVIKUD Taani kirjandusteadlane Jens Andersen on Astrid Lindgreni eluloo kirjutamisel ulatuslikult kasutanud tema päevikuid ja kirju, millest osa jõudis esimest korda avalikkuse ette alles seoses kõnealuse biograafia ilmumisega. Andersen oli juba ammu imestanud, et Lindgreni kohta ei ole välja antud ühtegi uuemat, põhjalikumat biograafiat pärast Margareta Strömstedti 1977. aastal ilmunud elulugu, mida hiljem, tõsi küll, täiendati ja ümber töötati. Andersenil oli võimalus Astrid Lindgreniga isiklikult kohtuda 1990. aastal intervjuud tehes. Energiline ja särav vanadaam avaldas talle sügavat muljet. Sealsamas tekkis huvi uurida põhjalikumalt tema elu ja loomingut ning kirjutada selle kohta kunagi midagi pikemat. Kui raamatu idee aastaid hiljem konkreetsemaks muutus, kuulis Jens Andersen Astridi tütre Karini kaudu, et tütre käes on veel tuhatkond Astridi kirja, mis ei ole jõudnud ei arhiivi ega uurijate kätte. Jens Anderseni biograafia põhinebki suuresti Astridi kirjavahetusel, päevikumärkmetel, samuti intervjuudel tütar Karini ja teiste Astridile lähedaste inimestega. Biograafia annab mitmekülgse pildi Astridi isiklikust elust, tema rõõmudest ja muredest, läbielamistest, ellusuhtumisest, tööst, sõprussuhetest, ühiskondlikust aktiivsusest ja paljust muust. VARAJASTE HINGEHAAVADE MÕJU Üks Astridi elus otsustavaks saanud sündmus, mille keerdkäike raamat jälgib, on 18-aastase Astridi lapseootus ja poja Lasse sünd Kopenhaagenis. Konservatiivses väikelinnas Vimmerbys oleks üksikemana lapse sünnitamine ja

FOTO KLAUS GOTTFREDSEN

Mitmekülgne suurilmadaam Lindgren

ilmunud Rock’n’roll’i armastuslood Gill Paul tõlkinud Olavi Teppan 192 lk, kõva köide

Nii mõnigi kuulus paar on figureerinud kõmuajakirjanduses sama tihti kui muusika edetabelites. Käesolevast raamatust leiate rokiajaloo 14 erilisemat armastuslugu. Siin on nii kaunist romantikat kui ka ägedaid lahkhelisid. Kaasakiskuv ja detailirikas raamat toob lugejani energia, mis on muusikamaailmas valitsenud viimase poole sajandi jooksul.

Saara ja Sasi. Nelja käpaga poni Jan Birck tõlkinud Katrin Uuspõld 64 lk, kõva köide

Saara on värskelt kolinud kortermajja ja tunneb end üksikuna. Tema emal ei ole kunagi millegi jaoks aega. Ka hoovilapsed ei taha temaga mängida, vaid saadavad Saara otsejoones tagasi sinna, kust ta on tulnud. Kurvalt tõmbub Saara oma tuppa ja loeb lemmikraamatut ponidest. Päris oma poni on Saara kõige suurem unistus. Kui kahju, et nelja kabjaga sõber ei mahu lifti! Või äkki siiski?

Kuidas seda öelda? Rosie Hore tõlkinud Madli Ross 40 lk, kõva köide

Taani ajalehes Jyllands-Posten 13. augustil 1978 vastab Astrid Lindgren aja vaimu ootusele, mille kohaselt ka kõik eraeluline on poliitiline: „Elus ei ole mitte midagi olulisemat kui vanemate ja laste vahelised suhted. Sind kujundab see, millised olid sinu vastu sinu vanemad ja millises keskkonnas sa üles kasvasid. Sellele on peaaegu et hirmus mõelda.”

kasvatamine 1920. aastatel tervele perele kaela toonud nii suure häbi, et Astrid oli sunnitud jätma poja Kopenhaagenisse kasuema hoole alla. Ka majanduslikult ei olnud lapse kasvatamine suurlinnas üsna kitsikuses elava üksikemana esialgu mõeldav. Astrid sai Lasse koju enda juurde tuua alles siis, kui poeg oli kolmeaastane. Astrid ise on hiljem arvanud, et oma lapse südamevalu nähes mõjutasid tekkinud hingehaavad oluliselt kogu tema kirjanikuteed, tema suhtumist laste õigustesse ja hilisemat tegevust laste huvide kaitsjana. Temas tekkis veendumus, et esimesed eluaastad kujundavad terve inimese hilisema elu. Turvatunne ja vabadus – „neid kahte vajab inimtaim hädasti selleks, et kasvada ja õitseda”. Astrid tõstis nii kirjanikuna kui ka intervjuude ja artiklite kaudu mässu 20. sajandi alguse autoritaarse kasvatusmeetodi vastu.

VILJAKAS, NOBE JA LAISK Erakordselt huvitavate ja ilmekate kirjanditega paistis Astrid silma juba koolitüdrukuna, saades hüüdnime „Vimmerby Selma Lagerlöf”. See isepäisele tüdrukule ei meeldinud ja ta andis lubaduse, et temast ei saa kunagi kirjanikku. Kui Astridi lapsed olid juba suuremad ja ta 38-aastase koduperenaisena siiski oma esimese raamatu avaldas, oleks tema anne otsekui paisu tagant valla pääsenud. Järgmise kaheteistkümne kuuga andis ta välja neli suuremat raamatut, kaks lastenäidendit, ühe laste detektiiviromaani, sai neli kirjandusauhinda, sõlmis filmilepingu ja müüs Pipi-raamatute kirjastamisõigused mitmesse välisriiki. Rea aastate jooksul ilmus temalt peaaegu igal aastal uus raamat. Samas sai Lindgren Rootsis tuntuks kui „laisk kirjanik”, kes armastab kirjutada voodis lebades, pidžaama seljas: „Ja kirjutamine läheb nobedalt, nii et ma peaaegu häbenen, kui kuulen, kuidas paljud teised oma raamatute kallal tööd teevad ja vaeva näevad. Mul on kirjuta-

ma hakates rõõmus tunne, nagu oleks raamat juba valmis, minu asi on see lihtsalt üles kirjutada.” Põhjamaades tuntakse Astrid Lindgenit ka kui arvukate populaarsete telefilmide ja kuuldemängude loojat. Biograafiast võib lugeda tema tegevusest kirjastuse Rabén & Sjögren lastekirjanduse osakonna toimetajana, lastekirjanduse eestkõnelejana ning lastekirjanike staatuse eest võitlejana. Astrid oli äärmiselt töökas ja kohusetundlik, väga nõudlik iseenda vastu. Tema lapsepõlvekodus oodati ka lastelt vastuvaidlematut sõnakuulamist ja raskete maatööde tegemist – misjärel lapsed võisid ennast kas või oimetuks mängida. Oma laste suhtes Astrid nii range ei olnud. Neid kasvatas ta mänguliselt ja vabalt, kuid siiski selgete reeglite abil. Tema põhimõte oli „jätke lapsed rahule, kuid olge käeulatuses, kui teid vajatakse”. Astrid Lindgren oli alati leebe, kuid väga kindlameelne, julge ja sõnakas daam. Vanemas eas muutus ta ühiskondlikult aktiivseks ja andis oma panuse keskkonnaaktivistina, mässas Rootsi maksupoliitika vastu ja osales isegi sotsiaaldemokraatliku valitsuse kukutamises. Nagu ütles Joonatan raamatus „Vennad Lõvisüdamed”: „On asju, mida peab tegema, muidu pole sa mingi inimene, vaid ainult väike rämps.”

SUL ON VAID SEESAMA PÄEV… Kirjade ja päevikukatkendite kaudu tuleb biograafias esile Lindgreni nukrameelne, illusioonivaba, inimese eksistentsiaalse üksinduse üle mõtisklev pool. Astrid on öelnud, et läbinisti õnnelikuna tundis ta end ainult lapsepõlves. Täiskasvanuna sai ta seda tunnet uuesti läbi elada lastele ja lastest kirjutades. Lohutust pakkusid ta hingele lapsed ja lapselapsed, loodus ja sõbrad. Lindgreni teostes astub tugevate ja reibaste laste kõrval üles üsna palju isata lapsi või orbe, lapsi, kellest vanemad ei hooli, kes peavad võitlema raskustega alates näljast ja üksindusest kuni sur-

maga silmitsi seismiseni välja. „Mio, mu Mio”, „Vennad Lõvisüdamed”, „Päevanurme” – need raamatud on üsnagi nukrad. Kurbus ja kannatus ei puudu päriselt ka mitmetest põhitoonilt rõõmsatest raamatutest nagu näiteks „Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses”, „Hulkur Rasmus” või Madlikese raamatud. Jens Andersen iseloomustab Astrid Lindgrenit kui väga mitmekülgset inimest, kelles oli ühendatud tohutu energia, särav elurõõm, enesekindlus ja sihipärasus ning teiselt poolt nukrameelsus, melanhoolia, ajutine depressiivsus, samuti sügav kaastunne ja kaasaelamine kõigile õnnetutele inimestele ja loomadele. Jens Andersen soovis biograafiale pealkirja, mis sunniks lugejat natuke järele mõtlema. Tema arvates sobis Astridi loomusega väga hästi Rootsi valgustusaegse luuletaja ja filosoofi Thomas Thorildi sentents „Üks päev nagu terve elu”. Astrid oli seda sententsi näinud noorpõlves ühe armastatud kirjaniku kodu seinal ja mõte avaldas talle sügavat muljet. Ühes oma kõige päikeselisemas teoses, Tjorveni-raamatus, laseb ta onu Melkeril Soolavaresel selle lastele lahti seletada: „See tähendab, et tuleb elada täiel rinnal, nagu oleks sul ainult seesama päev. Et tuleb püüda iga hetke ja tunda, et sa tõeliselt elad.” Üks päev võib olla sama rikas nagu terve elu ja samas võib elu olla möödas vaid üheainsa päevaga. Jens Anderseni sõnul iseloomustab see sentens väga hästi Astridi elufilosoofiat, milles oli lisaks tohutule optimismile ja elujanule oma osa ka nukrusel ja melanhoolial.

Astrid Lindgren. Päev nagu elu Jens Andersen tõlkinud Tiina Toomet 432 lk kõva köide

Suur laste piltsõnastik sisaldab üle 2000 sõna. Raamat on üles ehitatud teemade järgi, innustades sel moel last ise lugusid välja mõtlema ning värvikaid sünonüüme mõistma ja kasutama. Kogu näiliselt keerukas materjal on esitatud lihtsalt ja selgelt: sünonüümiloendid on vastava pildi juures ja paigutatud suurtele plakatlikult kujundatud lehepaaridele. Raamatu lõpus on valik lihtsaid sõnamänge-ülesandeid.

Meie värvikirju maailm Susanne Orosz tõlkinud Katrin Uuspõld 144 lk, kõva köide

Kas tead, kuidas Mehhiko peol maiustusi pakutakse? Miks kurdi uusaastapeol tuleb üle lõkke hüpata? Millised on Jaapani tüdrukutepeo traditsioonid? Millal Hollandis jõuluvana käib ja millega kohale sõidab? Kui kõrged võivad olla Hispaania inimtornid? Raamatus on kokku kakskümmend lugu, mis jutustavad erinevate rahvaste tavadest.

Härra Rebane sööb raamatuid Franziska Biermann tõlkinud Eve Sooneste 56 lk, kõva köide

Väike härra Rebane armastab raamatuid. Mis mõttes armastab? Ta armastab neid nii väga, et paneb need pärast lugemist näputäie soola ja pipraga nahka. Ta ei kohku tagasi isegi raamatukoguraamatute ees. Kuni tema teod tulevad päevavalgele ja ta satub raamaturöövi tõttu vanglasse…

Suur pildiraamat. Tahan kõike teada ühislooming 32 lk, kõva köide

Sellest rikkalikult illustreeritud raamatust leiab noor lugeja põnevaid fakte erinevatest valdkondadest, alates sellest, kus asub maailma vanim kool ja miks on kosmoses vaikne, kuni selleni, mis värvi on maailma vanim sokipaar ja kui sügav maailma kõige sügavam auk. Lõbusad pildid loovad meeleolu ja innustavad edasi uurima.

tallinna ülikooli kirjastus Ühiskonna uurimise meetodid. Sissejuhatus ja väljajuhatus Mikko Lagerspetz pehme köide, 328 lk

Raamat annab ülevaate sotsiaalteaduste põhilistest meetoditest uurimismaterjali kogumisel ja kvalitatiivsel ja kvantitatiivsel analüüsimisel. Tutvustatakse meetodite praktilisi eeliseid ja piiranguid, samuti teadusliku kirjutamise ja sotsiaalteadlase eetikaga seotut. Läbiv teema on üleskutse valida meetodid kooskõlas uurimisprobleemiga, mille uurimine algab teoreetilise probleemi tõlkimisest empiiria keelde. Sellest kasvab omakorda välja uurimisstrateegia. Võimalike meetodite hulk on aga piiramatu. Tegemist on esimese eestikeelse sotsiaalteaduste meetodite üldõpikuga. Õpik sisaldab harjutusi ja näiteid Eesti jt riikide sotsioloogide töödest. Raamatu autor Mikko Lagerspetz on olnud sotsioloogiaprofessor EHI-s ja TLÜ-s ja Eesti Sotsioloogide Liidu president. Aastast 2006 on ta sotsioloogiaprofessor Åbo Akadeemias.

ilmumas Bingeni Hildegard. Valik kirju koostanud, tõlkinud ja sissejuhatusega varustanud Riina Ruut 230 lk, pehme köide

Raamat pakub kaleidoskoopilist sissevaadet keskaegse nunna ja müstiku Bingeni Hildegardi maailma, vahendades valikut tema laialdasest kirjavahetusest. Kirjavahetus võimaldab jälgida Hildegardi elusündmusi ja suhtlusstiili kolmekümne aasta vältel ning annab ülevaate talle südamelähedastest teemadest ja iseloomulikest mõttekujunditest. Kirjad kajastavad tema teekonda tundmatust nunnast tunnustatud nägijaks, kelle poole pöördutakse nii isiklike muredega kui ka keeruliste teoloogiliste küsimustega. Imetluse kõrval paljastavad kirjad aga ka vastuolusid ja tagasilööke, jättes lugeja mõistatada, kas Hildegard oli pigem konservatiiv või reformaator. Bingeni Hildegard (1098–1179), keskaegse õhtumaa silmapaistvamaid naisi, on esmajoones tuntud oma suurejooneliste nägemuste poolest, mis oma haarde ja sügavusega jätkuvalt hämmastavad.

Ihu ja hingega internetis: kuidas mõista sotsiaalmeediat? Katrin Tiidenberg 353 lk, pehme köide

Raamat on mõeldud kõigile, keda huvitab inimeseks olemine tänases digitaalselt rikastatud elukeskkonnas. Tekst juhatab lugeja selgelt ja mõistetavalt läbi digielu võtmemõistete, arutledes platvormilubavuste, muutuvate kultuurinormide, visuaalse eneseväljenduse, digitaalse minaloome, online-kogukondade, digitaalse kehalisuse ning kehtivaile tavadele vastuhakkamise üle. Ehkki sellele, kuidas ja miks inimesed sotsiaalmeediat kasutavad, ei ole võrgutehnoloogiast palistatud ja kiirelt muutuvas maailmas ajatut ja universaalset vastust, pakub autor vajaliku ülevaate viimaste aastate teemakohastest teadusuuringutest, soovitab keeruka situatsiooni mõistmiseks sobivaid analüütilisi raamistikke ning illustreerib seda kõike empiiriliste andmetega. Dr Katrin Tiidenberg on TLÜ dotsent ja järeldoktorant Taanis Aarhusi ülikoolis.

Nr 6 (112) 20. september 2017

8

Religioon võiks tõlkida erinevaid olemise viise HASSO KRULL

J

uba kaua on räägitud religiooni tagasitulekust. Religiooni väärtustamist peetakse õilsaks, see on sageli konservatiivide lipukiri, sellest loodetakse kultuurilist uuestisündi, traditsiooni taasavastamist, vasturevolutsiooni modernsusele jne. Samal ajal on religioon ka uute hirmude allikas. Religioon põhjendab „tsivilisatsioonide kokkupõrget”, religioossetest ideedest lähtub püha sõda ja usuline terrorism, aga tihti ka poliitiline diktatuur, etniline puhastus, naistevastane vägivald ja veel palju koledaid asju. Selles segaduses jääb ometi hämaraks, mida religioon endast õieti kujutab? Ja miks on religiooni pärand nii vastuoluline?

RELIGIOONI JA VASTURELIGIOONI ERISTAMINE Segadust asus otsustavalt lahendama Jan Assmann, maailma tuntumaid egüptolooge, kes on ühtlasi aluse pannud mäluajaloo uuringutele. 1997. aastal avaldas ta raamatu „Egiptlane Mooses”, kus eristab teineteisest religiooni ja vastureligiooni. Religioon on algupäraselt kultuuridevahelise tõlke mehhanism, mis võimaldab erinevaid uskumusi omavahel lepitada, jumalusi ühitada, rituaale sobitada, nimetusi asendada ja teha kõike, et ära hoida sõdu ja vägivaldseid konflikte. See eeldab küll, et ükski religioon ei pea ennast otsekohe õigeks ja teisi valeks. 14. sajandil e.m.a ilmus aga kultuuriline impulss, mis seadis selle eelduse kahtluse alla. Siit sai alguse monoteistlik vastureligioon, mille tuum on Assmanni järgi „Moosese eristus”, s.t õige ja vale religiooni põhimõtteline eristamine. Meie arusaam religioonist pärinebki Moosese eristusest, kuna sealt saavad alguse kõik juutluse, kristluse ja islami erinevad voolud. Vastureligiooni mõiste tekitas palju poleemikat. 2003 ilmunud „Moosese eristus ehk monoteismi hind” ongi Assmanni vastus oma kriitikutele. Assmann selgitab kannatlikult, mida ta Moosese eristuse all tegelikult silmas pidas, korrates osalt oma varasemaid ideid, aga arendades neid ka edasi ja tuues välja olulisi nüansse. Peatükis „Mälestuste võitlus” jõuab ta ka selleni,

FOTO WIKIPEDIA

ilmunud

WWW.TLUPRESS.COM

Jan Assmann, maailma tuntumaid egüptolooge, kes on pannud aluse ka mäluajaloo uuringutele.

kuivõrd religioon võib olla n-ö kurja juur ja mida monoteismi hind tänapäeval tähendab: „Monoteistliku tõega ei sugenenud maailma siiski vihkamine kui selline, vaid uut liiki vihkamine, monoteistide ikonoklastiline ehk teoklastiline vihkamine ebajumalateks kuulutatud vanade jumalate vastu ning Moosese eristusega välja arvatud ja paganateks tembeldatud teiste antimonoteistlik vimm. Selle selgekstegemine ei tähenda igatsust pöörduda tagasi maailma, mis poleks veel Moosese eristusega lõhestatud. See aitab ainult paremini mõista konflikti ja suurendada meie teadlikkust neist mitmekesistest vormidest, milles see õhtumaade edasises ajaloos avaldus.” (lk 103–104)

ASSMANN ON LOOMULT LEPITAJA Edasiste arusaamatuste vältimiseks eristab Assmann selgesti antimonoteismi ja antijudaismi. Antimonoteism on suunatud tõese ja vale religiooni eristamise vastu, selle põhiseisukoht on „jumal on üks ja kõik”. Seevastu juudi, kristlik ja islami monoteism tõmbab jumala ja maailma vahele range piiri. (lk 104) Nende tõdemuste taustal näib ehk hämmastav, kui antimonoteistlik on tänapäeva Eestis valitsev arusaam religioonist, eriti kristlikust religioonist. Siin ei paista erilist selgust loovat ka arvukad uusreaktsionäärid, kes ähmastavad kristluse mõistmist veelgi, sidudes selle natsionalismi, regionalismi, seksismi ja rassismiga.

Niisama moonutatud on tavapärane arusaam islamist, millele omistatakse kergekäeliselt kõik monoteismi patud, langedes samal ajal uuesti ka Moosese eristuse ohvriks – sest just see eristus tingibki monoteistliku religiooni lakkamatu lõhenemise usulahkudeks, mis on omavahel vaenujalal, kuna igaühe tõde on ainus tõde. Küllap on õigus sotsioloogidel, kes leiavad, et tänapäeva Euroopas täidab islamofoobia sama rolli, mida saja aasta eest täitis antisemitism: kõik oma negatiivsed jooned projitseeritakse teisele, kes muutub järjest hirmuäratavamaks. Assmann on aga loomult lepitaja. Näidanud veenvalt Moosese eristuse agressiivset iseloomu, taganeb ta ometi mõttest, nagu võiks sellest nüüd viimaks ometi loobuda. „Ma ei taha Moosese eristust tühistada, vaid taotlen selle sublimeerimist, et see saaks jääda inimkonna progressi aluseks.” (lk 180) Niisugune järeldus võib tekitada nõutust, sest kuidas saab takkajärgi sublimeerida printsiipi, millest on tulenenud nii palju vaenu, verevalamist ja vägivalda? Ja kuidas saab see printsiip olla „inimkonna progressi aluseks”? Mõistan küll, miks Assmann teeb niisuguse ratsukäigu, aga jään selle suhtes ettevaatlikuks. Võib-olla tuleks progressi mõiste ise ümber hinnata. Rääkimata religioonist. Võib-olla oleks meil vaja religiooni, mis polekski „religioon” ega „vastureligioon”, vaid määratleks uuesti inimese koha teiste olendite seas. Selline religioon ei tõlgiks omavahel üksnes erinevaid kultuure, vaid erinevaid olemise viise. Selles küsimuses võib aga Assmanni rahule jätta. Tema on lihtsalt teinud olulise avangu, millest tuleks nüüd edasi mõelda.

Moosese eristus ehk monoteismi hind Jan Assmann tõlkinud Olavi Teppan 240 lk pehme köide

Loova voolu ahelas MARGUS OTT

G

illes Deleuze’i ja Félix Guattari kahasse kirjutatud „AntiOidipus” (1972, e.k 2017) on 20. sajandi filosoofia üks tähtteoseid. Varem on Deleuze’ilt ja Guattarilt eesti keeles ilmunud „Kafka. Väikese kirjanduse poole” (1975, e.k 1998) ning Deleuze’ilt „Bergsonism” (1988, e.k 2008), „Erinevus ja kordus” (1968, e.k 2014), „Kanti kriitiline filosoofia” (1968, e.k 2011) ning lõike teosest „Nietzsche ja filosoofia” (1962). „Anti-Oidipus” esitab suurejoonelise psüühika, ühiskonna ja poliitökonoomia käsitluse. Esiteks esitavad Deleuze ja Guattari „Anti-Oidipuses” energeetilise psüühikakäsitluse: psüühika seisneb vooludes, voolude katkestamistes ja neist mativõtmises. Näiteks piima-

vool, kus suu on ühendatud rinna külge, reguleerib seda voolu ja võtab sealt matti (ja tunneb sellest mõnu). Suu ja rind pole siin organid, vaid masinad, „osaobjektid”, mis teostavad konneksioone. Nad ei asu algselt organismis, vaid on jaotatud „organiteta keha” peal: see on intensiivsusväli, kus teostatakse eristusi. Vooludest võetakse matti, neist lõigatakse mingit kasu (nt taimed võtavad matti valgusvoolt – kusjuures ainus, millelt nad matti võtta ei suuda, on roheline spektriala). See tootmine võidakse aga kanda indiviidide arvele, nii et mingid isikud langevad ihatootmisele peale ja represseerivad neid, käänates tootmise etendamiseks – tuntumaid sääraseid hookuspookusi on psühhoanalüütiline Oidipuse kompleks ehk kolmnurk isa-ema-mina. Oidipuse kompleksi puhul psüühika investeerib (tõlkes on see mõiste tõlgi-

tud hõivamiseks, kuna investir psühhoanalüüsi kontekstis tõlgib Freudi besetzen’it, mida on tõlgitud hõivamiseks. Sellega aga lähevad kaduma prantsuskeelse mõiste majanduslikud konnotatsioonid) ühiskondlikule ja ajaloolisele väljale vahendatult – müütide, tragöödiate, personaažide kaudu. „Anti-Oidipuse” teine oluline väide on aga just see, et iha investeerib ühiskondlikule väljale vahetult. Autorid uurivad seda kolme ühiskondlikmajandusliku süsteemi kaudu: pärimuskultuurid, muinasdespotism ja kapitalism. Skisofreenia aga oli klassikalisele psühhoanalüüsile kõige allumatum psüühikahäire, mille kaudu saab selgeks, kuidas voolud ja nende inskribeerimine organiteta kehas kõige paremini välja tulevad. Kliinilises mõttes tähendab skisofreenia küll mitmesuguseid häireid ihatootmises, aga see aitab

heita pilku meie intensiiv-olemisse, kus voolud on dekodeeritud ja lahti lükatud kinnisterritooriumide küljest ning kus molekulaarne tootlik tasand saab kõige paremini toimida. Nõnda on kapitalismgi justkui kliinilises mõttes skiso, mis võiks omakorda aidata heita pilku ühiskondlikku intensiiv-olemisse, kus molaarne karjaline tasand ei alluta molekulaarset paljusust, vaid vastupidi.

Anti-Oidipus. Kapitalism ja skisofreenia Gilles Deleuze, Félix Guattari tõlkinud Mart Kangur 620 lk pehme köide