Rebasekarva koer ja teised
kolumn Mida tehakse loovkirjutamise ringis? Sügisel alustas Lastekirjanduse Keskuses tööd loovkirjutamise ring 3.-4. klassi lastele. Sellega seoses on lastel ja vanematel palju küsimusi, sest ettevõtmine on küllaltki uudne. Peamiselt muidugi tahetakse teada, et mis see loovkirjutamine üldse on. Sellele on keeruline üheselt vastata, sest vastuseid on mitu. Kindlasti on see laste huviring, kus põhiline töövahend on keel. Siit tulevad kõik peamised tegevused: sõnamängud, juttude ja luuletuste kirjutamine, sõnavaraharjutused. Õpetaja roll ei ole öelda ette, kuidas keegi kirjutab, mõtleb või loob. See kõik jääb lapse enda otsustada, ring on talle turvaline koht harjutamiseks ja arenemiseks. Eesmärk pole ühtemoodi kirjutada, vaid leida oma hääl ja kirjutamisviis. Siit edasi saab iga laps ise otsustada, mida ja kuidas ta kirjutada tahab. Kui koos on palju sarnaste huvidega lapsi, siis toimub ka kiirem areng. Lapsed innustavad üksteist, jagavad ideid ja saavad inspiratsiooni. Nii on võimalik kiiremini edasi liikuda, astuda aladele, kuhu pole varem sattunud. Igaüks vast teab, kui mõnus on olla koos mõttekaaslastega ja kui palju uusi mõtteid see tekitab. Loovkirjutamise tunnis on rõhk eelkõige loovusel ja loomulikkusel. Tundidest leiab nii lõbusamaid loovharjutusi kui ka tõsisemaid kirjutamisülesandeid. Mõne ülesande puhul on vaja kasutada algatus- või korraldusvõimet. Igas tunnis tehakse tööd nii rühmas kui ka individuaalselt ning ülesannete järel on oluline tagasiside andmine. Seda annavad lapsed üksteisele ise, arutades mis neile kaaslase tekstis meeldis või mida nad ise teeksid teistmoodi. Esinemisjulgust aitab arendada oma tekstide ette lugemine. Need lapsed, kes oma tekste ette lugeda ei soovi, seda ei tee. Aga siiani on kõik ikka soovinud või siis palunud õpetajal lugeda. Et tegevus toimub Lastekirjanduse Keskuses, on lapsed kogu aeg kirjanduse keskel. Lisaks kirjutamisele räägime loetud raamatutest, analüüsime neid ja soovitame kaaslastele. Plaan on korraldada kohtumisi erinevate kirjandusmaailma inimestega. Ma loodan, et ringis käivatest lastest saavad omavahel head kaaslased, kes naudivad lugemist, kirjutamist ja on avatud mõtlemisega. Ja võib-olla saab keegi innustust kunagi ka tõsisemalt kirjutamisega tegelema hakata.
KÄTLIN VAINOLA lastekirjanik ja ringi juhendaja
E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 6 (95) 24. september 2015
Hoiame pöialt Piret Rauale! KRISTA KUMBERG lastekirjanduse uurija
E
esti lastekirjanduse sõbrad ja sugulased ei saa nüüd aasta otsa pöidlaid pihust. Tänavu kevadel kuulutati Bolognas lasteraamatute messil välja 28 Anderseni preemiale konkureerivat kirjanikku ja 29 kunstnikku, jaanuaris saab teada viis lõplikku konkurenti ning 2016. aasta 4. aprillil selguvad laureaadid.
FOTO: INGRID MAASIK
Kirjastuselt Tänapäev on ilmunud Juhani Püttsepa lasteraamat „Gibraltari laevakoerte ühing”, mis oli Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja ajakirja Täheke korraldatud konkursi võidutöö. Tegevus toimub majas, kus elab rida eriskummalisi inimesi. Raamatu pildid joonistas Marja-Liisa Plats. Vt lk 6
KAS VÄIKE NOBEL TULEB MEILE? Väikeseks Nobeli kirjandusauhinnaks nimetatud H. Ch. Anderseni preemiat, mille patroon on Taani kuninganna Margarethe II, antakse välja aastast 1956 üle aasta. Esimese laureaadi – Eleanor Farjeoni jutukogu „Väike raamatutuba” saab lugeda ka eesti keeles. Selle kõrge tunnustuse pälvinud lastekirjanikke on maailmas kolmekümne jagu, neist meie jaoks tuntuimad (ning arvatavasti ka kõige südamelähedasemad) Astrid Lindgren ja Tove Jansson. IBBY (Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu) Eesti osakond esitas tänavu preemiale Piret Raua kandidatuuri. Raud on üks neid harvaesinevaid nn kaks-ühes andeid, kelle autoriraamatute puhul pilt ja sõna moodustavad sisuliselt kandva terviku. Konkureerima on saadetud (seekord) tema kirjaniku-pool. Esituse raamatuvaliku hulgas on Raua pildiraamatuid, jutukogusid ja pikem jutustus. Pildiraamatuid esindavad „Härra Linnu lugu” (2009), „Kõik võiks olla roosa!” (2015), „Emili ja oi kui palju asju” (2015), jutukogusid „Natuke napakad lood” (2012), „Teistmoodi printsessilood” (2013) ning „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” (2014), pikemaid lugusid aga „Printsess Luluu ja härra Kere” (2008).
KES ON KONKURENDID? Piret Raua konkurentidest teab eesti lugeja paari autorit. Ameerika Ühendriikidest esitati Louis Lowry, kelle „Andja” ilmus eesti keeles 2010. aastal. Teame ka Hollandit esindavat Ted van Lieshouti, tema „Vennad” avaldati 2001. aastal. Oma autoriraamatutega meile tuttav Chris Riddell (Ottoline ja Ada Gooti lood, samuti „Härra Voodiall”) konkureerib aga hoopistükkis kunstniku kategoorias. Tahtmata küll ajada seda „tähtis-polevõit-vaid-osavõtt” juttu, tuleb siiski märkida, et kirjastajad lasevad oma tähelepanelikud silmad üle kandidaatide nimekirja ning iseäranis hoolsalt jälgivad nad, kes arvatakse vahevoorus viie parima sekka. Teadaolevalt leidis meie kirjastus Draakon ja Kuu sel moel JeanClaude Mourlevat’ „Ookeani kutse” ja märkas Šveitsi kunstniku Albertine pilte Germano Zullo „Väikesele linnule”.
uudised Strindbergi skandaalne romaan eesti keeles Koolibri väärtkirjanduse sarja „Ajavaim” uus raamat pärineb sedakorda Põhjamaade kultuurivaramust, see on August Strindbergi „Hullu mehe kaitsekõne”. Rootsi klassiku aastail 1887–88 prantsuse keeles kirjutatud skandaalne romaan toob meie ette ajastuülese suhtedraama, Strindbergi esimese abielu loo armumisest kuni tormilise lahkuminekuni, taustaks tolleaegse ühiskonna reeglid ja reaalid. Oma nugaterava eneseanalüüsi ja valusa suhete lahkamisega seostub romaan teise rootsi kirjaniku Ingmar Bergmani omaaegse kultusteosega „Stseenid ühest abielust”, aga Strindbergi on võrreldud ka Dostojevski ja Hamsuni ning prantsuse kirjanike Abbé Prevosti ja Alfred de Musset’ga.
„Tubakapoodnik” sarjas „Moodne aeg” 7. oktoobril kell 17 esitletakse Austria suursaadiku residentsis Tallinnas Austria kirjaniku Robert Seethaleri romaani „Tubakapoodnik”. Esitlusel kõnelevad Austria suursaadik Eestis Doris Danler, romaani tõlkija Piret Pääsuke ja kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer. Katkendeid raamatust loeb Tambet Tuisk. Robert Seethaler on Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke. 2012. aasta sügisel ilmunud „Der Trafikant” on Seethaleri neljas romaan, mida on nimetatud tänapäeva Austria kirjanduse „väikeseks juveeliks”. Raamatu avaldab kirjastus Varrak. H. Ch. Anderseni preemia nominendiks esitatud Piret Raud.
TÕLGITUD PALJUDESSE KEELTESSE Piret Raua raamatud on juba tuttavad päris mitmel maal. Neid on tõlgitud vene, läti, itaalia, prantsuse jaapani, ungari, poola, saksa, hispaania, inglise, albaania keelde. Temalt on raamatuid ka lausa tellitud. Sestap ilmus muinasjutt „Kolm soovi” esmalt jaapani keeles ning „Emili ja oi kui palju asju” prantsuse keeles, alles siis eesti keeles. Muuseas, Piret Raua isa Eno Raua „Nii või naa” (1957) avaldati kõigepealt venekeelsena (1954), siis ukraina ja poola keeles (1956) ning lõpuks eesti keeles. Perekondlikku teemat jätkates – Piret Raua ema Aino Pervik esitati Anderseni-preemiale aastal 2012. Piret Raua esimene autoriraamat ilmus aastal 1995 ja kandis pealkirja „Kataleena isemoodi juuksed”. Nüüdseks on teoseid kogunenud kuraditosina jagu – vähese tekstiga pildiraamatuid, jutukogusid ja jutustusi. Oma loomingu eest on kirjanik pälvinud mitmeid autasusid, nende hulgas kahel korral Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna (2005, 2008), ja kantud IBBY aunimekirja (2012).
OLULISED SÕNUMID (Laste)kirjanduse roll on muuhulgas inimestele meelde tuletada, mis on elus tegelikult tähtis. Ja selle tarvis pole tingimata vaja paksu romaani kirjutada. Nii Piret Raua jutustused kui ka napitekstilised pildiraamatud üllatavad ikka ja jälle sellega, et näilise lihtsuse tagant leiab olulise sõnumi. Märkimisväärselt sageli on selleks eneseotsingud ja -leidmine. See pole õigupoolest ainult lastetoa teema, aga hea on põhitõed varakult paika saada. Näiteks „Härra Linnu lugu” (2009) pajataks justkui kooli lõpetanud noormehest, kes ei tea, mida tahab, aga tahab kindlapeale „midagi muud”. Enese ja oma kutsumuse otsimine ning leidmine on ka „Roosi tahab lennata” (2013) sisuks. Ei tohi ennast lasta kammitseda esivanemate ootustest, vaid teha seda, mis tiivustab. Kolmas raamat eneseleidmisest ilmus tänavu ning kannab pealkirja „Emili ja oi kui palju asju”. See lugu lõpeb sõnadega: „Ilma kirjutamise ja lugemise oskuseta poleks ma küll ennast kunagi leidnud.” Väärt sõnum meie pinnalises ja killustunud ajas, kas pole. Palju edu Piret Rauale!
Menuraamat koristamisest Septembris jõudis ka eesti keeles müügile jaapanlanna Marie Kondo raamat „Jaapani korrastuskunst”, mis on üks viimaste aastate üllatavamaid menuraamatuid – selle teema on koristamise filosoofia. Kümnetes keeltes ilmunud raamat on praeguseks müünud miljoneid eksemplare ning autor on saanud maailmakuulsaks oma arutelude ja nõuannetega, kuidas inimene peaks kodu korrastamise ja koristamise kaudu seadma paika oma elu ka laiemas mõttes. Raamatu avaldas Tänapäev.
Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 22. oktoobril.
Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015