Rebasekarva koer ja teised

kolumn Mida tehakse loovkirjutamise ringis? Sügisel alustas Lastekirjanduse Keskuses tööd loovkirjutamise ring 3.-4. klassi lastele. Sellega seoses on lastel ja vanematel palju küsimusi, sest ettevõtmine on küllaltki uudne. Peamiselt muidugi tahetakse teada, et mis see loovkirjutamine üldse on. Sellele on keeruline üheselt vastata, sest vastuseid on mitu. Kindlasti on see laste huviring, kus põhiline töövahend on keel. Siit tulevad kõik peamised tegevused: sõnamängud, juttude ja luuletuste kirjutamine, sõnavaraharjutused. Õpetaja roll ei ole öelda ette, kuidas keegi kirjutab, mõtleb või loob. See kõik jääb lapse enda otsustada, ring on talle turvaline koht harjutamiseks ja arenemiseks. Eesmärk pole ühtemoodi kirjutada, vaid leida oma hääl ja kirjutamisviis. Siit edasi saab iga laps ise otsustada, mida ja kuidas ta kirjutada tahab. Kui koos on palju sarnaste huvidega lapsi, siis toimub ka kiirem areng. Lapsed innustavad üksteist, jagavad ideid ja saavad inspiratsiooni. Nii on võimalik kiiremini edasi liikuda, astuda aladele, kuhu pole varem sattunud. Igaüks vast teab, kui mõnus on olla koos mõttekaaslastega ja kui palju uusi mõtteid see tekitab. Loovkirjutamise tunnis on rõhk eelkõige loovusel ja loomulikkusel. Tundidest leiab nii lõbusamaid loovharjutusi kui ka tõsisemaid kirjutamisülesandeid. Mõne ülesande puhul on vaja kasutada algatus- või korraldusvõimet. Igas tunnis tehakse tööd nii rühmas kui ka individuaalselt ning ülesannete järel on oluline tagasiside andmine. Seda annavad lapsed üksteisele ise, arutades mis neile kaaslase tekstis meeldis või mida nad ise teeksid teistmoodi. Esinemisjulgust aitab arendada oma tekstide ette lugemine. Need lapsed, kes oma tekste ette lugeda ei soovi, seda ei tee. Aga siiani on kõik ikka soovinud või siis palunud õpetajal lugeda. Et tegevus toimub Lastekirjanduse Keskuses, on lapsed kogu aeg kirjanduse keskel. Lisaks kirjutamisele räägime loetud raamatutest, analüüsime neid ja soovitame kaaslastele. Plaan on korraldada kohtumisi erinevate kirjandusmaailma inimestega. Ma loodan, et ringis käivatest lastest saavad omavahel head kaaslased, kes naudivad lugemist, kirjutamist ja on avatud mõtlemisega. Ja võib-olla saab keegi innustust kunagi ka tõsisemalt kirjutamisega tegelema hakata.

KÄTLIN VAINOLA lastekirjanik ja ringi juhendaja

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 6 (95) 24. september 2015

Hoiame pöialt Piret Rauale! KRISTA KUMBERG lastekirjanduse uurija

esti lastekirjanduse sõbrad ja sugulased ei saa nüüd aasta otsa pöidlaid pihust. Tänavu kevadel kuulutati Bolognas lasteraamatute messil välja 28 Anderseni preemiale konkureerivat kirjanikku ja 29 kunstnikku, jaanuaris saab teada viis lõplikku konkurenti ning 2016. aasta 4. aprillil selguvad laureaadid.

FOTO: INGRID MAASIK

Kirjastuselt Tänapäev on ilmunud Juhani Püttsepa lasteraamat „Gibraltari laevakoerte ühing”, mis oli Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja ajakirja Täheke korraldatud konkursi võidutöö. Tegevus toimub majas, kus elab rida eriskummalisi inimesi. Raamatu pildid joonistas Marja-Liisa Plats. Vt lk 6

KAS VÄIKE NOBEL TULEB MEILE? Väikeseks Nobeli kirjandusauhinnaks nimetatud H. Ch. Anderseni preemiat, mille patroon on Taani kuninganna Margarethe II, antakse välja aastast 1956 üle aasta. Esimese laureaadi – Eleanor Farjeoni jutukogu „Väike raamatutuba” saab lugeda ka eesti keeles. Selle kõrge tunnustuse pälvinud lastekirjanikke on maailmas kolmekümne jagu, neist meie jaoks tuntuimad (ning arvatavasti ka kõige südamelähedasemad) Astrid Lindgren ja Tove Jansson. IBBY (Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu) Eesti osakond esitas tänavu preemiale Piret Raua kandidatuuri. Raud on üks neid harvaesinevaid nn kaks-ühes andeid, kelle autoriraamatute puhul pilt ja sõna moodustavad sisuliselt kandva terviku. Konkureerima on saadetud (seekord) tema kirjaniku-pool. Esituse raamatuvaliku hulgas on Raua pildiraamatuid, jutukogusid ja pikem jutustus. Pildiraamatuid esindavad „Härra Linnu lugu” (2009), „Kõik võiks olla roosa!” (2015), „Emili ja oi kui palju asju” (2015), jutukogusid „Natuke napakad lood” (2012), „Teistmoodi printsessilood” (2013) ning „Mina, emme ja meie igasugused sõbrad” (2014), pikemaid lugusid aga „Printsess Luluu ja härra Kere” (2008).

KES ON KONKURENDID? Piret Raua konkurentidest teab eesti lugeja paari autorit. Ameerika Ühendriikidest esitati Louis Lowry, kelle „Andja” ilmus eesti keeles 2010. aastal. Teame ka Hollandit esindavat Ted van Lieshouti, tema „Vennad” avaldati 2001. aastal. Oma autoriraamatutega meile tuttav Chris Riddell (Ottoline ja Ada Gooti lood, samuti „Härra Voodiall”) konkureerib aga hoopistükkis kunstniku kategoorias. Tahtmata küll ajada seda „tähtis-polevõit-vaid-osavõtt” juttu, tuleb siiski märkida, et kirjastajad lasevad oma tähelepanelikud silmad üle kandidaatide nimekirja ning iseäranis hoolsalt jälgivad nad, kes arvatakse vahevoorus viie parima sekka. Teadaolevalt leidis meie kirjastus Draakon ja Kuu sel moel JeanClaude Mourlevat’ „Ookeani kutse” ja märkas Šveitsi kunstniku Albertine pilte Germano Zullo „Väikesele linnule”.

uudised Strindbergi skandaalne romaan eesti keeles Koolibri väärtkirjanduse sarja „Ajavaim” uus raamat pärineb sedakorda Põhjamaade kultuurivaramust, see on August Strindbergi „Hullu mehe kaitsekõne”. Rootsi klassiku aastail 1887–88 prantsuse keeles kirjutatud skandaalne romaan toob meie ette ajastuülese suhtedraama, Strindbergi esimese abielu loo armumisest kuni tormilise lahkuminekuni, taustaks tolleaegse ühiskonna reeglid ja reaalid. Oma nugaterava eneseanalüüsi ja valusa suhete lahkamisega seostub romaan teise rootsi kirjaniku Ingmar Bergmani omaaegse kultusteosega „Stseenid ühest abielust”, aga Strindbergi on võrreldud ka Dostojevski ja Hamsuni ning prantsuse kirjanike Abbé Prevosti ja Alfred de Musset’ga.

„Tubakapoodnik” sarjas „Moodne aeg” 7. oktoobril kell 17 esitletakse Austria suursaadiku residentsis Tallinnas Austria kirjaniku Robert Seethaleri romaani „Tubakapoodnik”. Esitlusel kõnelevad Austria suursaadik Eestis Doris Danler, romaani tõlkija Piret Pääsuke ja kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer. Katkendeid raamatust loeb Tambet Tuisk. Robert Seethaler on Austria viimaste aastate üks hinnatumaid kirjanikke. 2012. aasta sügisel ilmunud „Der Trafikant” on Seethaleri neljas romaan, mida on nimetatud tänapäeva Austria kirjanduse „väikeseks juveeliks”. Raamatu avaldab kirjastus Varrak. H. Ch. Anderseni preemia nominendiks esitatud Piret Raud.

TÕLGITUD PALJUDESSE KEELTESSE Piret Raua raamatud on juba tuttavad päris mitmel maal. Neid on tõlgitud vene, läti, itaalia, prantsuse jaapani, ungari, poola, saksa, hispaania, inglise, albaania keelde. Temalt on raamatuid ka lausa tellitud. Sestap ilmus muinasjutt „Kolm soovi” esmalt jaapani keeles ning „Emili ja oi kui palju asju” prantsuse keeles, alles siis eesti keeles. Muuseas, Piret Raua isa Eno Raua „Nii või naa” (1957) avaldati kõigepealt venekeelsena (1954), siis ukraina ja poola keeles (1956) ning lõpuks eesti keeles. Perekondlikku teemat jätkates – Piret Raua ema Aino Pervik esitati Anderseni-preemiale aastal 2012. Piret Raua esimene autoriraamat ilmus aastal 1995 ja kandis pealkirja „Kataleena isemoodi juuksed”. Nüüdseks on teoseid kogunenud kuraditosina jagu – vähese tekstiga pildiraamatuid, jutukogusid ja jutustusi. Oma loomingu eest on kirjanik pälvinud mitmeid autasusid, nende hulgas kahel korral Eesti Kultuurkapitali lastekirjanduse auhinna (2005, 2008), ja kantud IBBY aunimekirja (2012).

OLULISED SÕNUMID (Laste)kirjanduse roll on muuhulgas inimestele meelde tuletada, mis on elus tegelikult tähtis. Ja selle tarvis pole tingimata vaja paksu romaani kirjutada. Nii Piret Raua jutustused kui ka napitekstilised pildiraamatud üllatavad ikka ja jälle sellega, et näilise lihtsuse tagant leiab olulise sõnumi. Märkimisväärselt sageli on selleks eneseotsingud ja -leidmine. See pole õigupoolest ainult lastetoa teema, aga hea on põhitõed varakult paika saada. Näiteks „Härra Linnu lugu” (2009) pajataks justkui kooli lõpetanud noormehest, kes ei tea, mida tahab, aga tahab kindlapeale „midagi muud”. Enese ja oma kutsumuse otsimine ning leidmine on ka „Roosi tahab lennata” (2013) sisuks. Ei tohi ennast lasta kammitseda esivanemate ootustest, vaid teha seda, mis tiivustab. Kolmas raamat eneseleidmisest ilmus tänavu ning kannab pealkirja „Emili ja oi kui palju asju”. See lugu lõpeb sõnadega: „Ilma kirjutamise ja lugemise oskuseta poleks ma küll ennast kunagi leidnud.” Väärt sõnum meie pinnalises ja killustunud ajas, kas pole. Palju edu Piret Rauale!

Menuraamat koristamisest Septembris jõudis ka eesti keeles müügile jaapanlanna Marie Kondo raamat „Jaapani korrastuskunst”, mis on üks viimaste aastate üllatavamaid menuraamatuid – selle teema on koristamise filosoofia. Kümnetes keeltes ilmunud raamat on praeguseks müünud miljoneid eksemplare ning autor on saanud maailmakuulsaks oma arutelude ja nõuannetega, kuidas inimene peaks kodu korrastamise ja koristamise kaudu seadma paika oma elu ka laiemas mõttes. Raamatu avaldas Tänapäev.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 22. oktoobril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015

ajakirjade kirjastus

WWW.RAAMAT24.EE

NR 6 (95) 24. september 2015

ilmunud

Litsid

Bobi maailm

Mart Sander 288 lk, kõva köide

James Bowen tõlkinud Raili Puskar 268 lk pehme köide

Romaan „Litsid” on pilguheit Eestimaa saatuse pöördelistele aastatele 1939–1944, jutustatud väikese Tallinna bordelli ja sealt läbi kulgevate inimeste pilgu läbi. Selles suletud mikrokosmoses kajastuvad murrangulised sündmused sageli vaid kui reaalse tegelikkuse kauge kaja, murdes aga üksiti valusalt sisse illusoorsesse maailma. Sinna maailma on pagenud mitmed noored naised, kellel kõigil on erinevad põhjused tavaelust ja oma identiteedist loobumiseks. Kuid sõdima peavad nemadki. Romaanitsükli esimese osa tegevus toimub aastail 1939–1940, mil Eesti asus eneselegi märkamatult oma iseseisvuse hävingu teele.

130 haruldust Eestis Rita Mets 268 lk, kõva köide

Sinu käes on raamat, kust võid lugeda väga harva kohatavate taimede, loomade ja seente kohta. See raamat ei ole määraja ega teatmeteos entsüklopeedia mõttes. Autori valik põhineb sisetundel, millised liigid on põnevad, erilised ja samas ka haruldased looduses liikuvale ja seal erisusi otsivale huvilisele. Soovist oma vaimustust jagada ongi valminud käesolev raamat. Miks mitte validagi raamatust leitud lemmik edaspidiseks elutööks, uurimisobjektiks või unistuseks kohata looduses. Elu on väga mitmekesine ja ettearvamatu, häid kohtumisi nii raamatutes kui ka õuereaalsuses. Marje Loide, botaanik ja loodusgiid

Vangla ja vabadus Mihhail Hodorkovski ja Natalja Gevorkjan tõlkinud Harri Kingo 432 lk, kõva köide

Käesolev raamat on unikaalne, sest selle üks autor on Mihhail Hodorkovski. Pärast pikki aastaid vaikust otsustas ta esmakordselt rääkida avameelselt sellest, kuidas kõik tegelikult toimus. Käesolev raamat jutustab, miks Hodorkovski keeldus Venemaalt lahkumast, kuigi tal olid selleks kõik võimalused olemas, ning milline on elu vangla müüride taga ja laagris – tsoonis, nagu seda nimetatakse. Kuid ka sellest, milline on Venemaa tulevik Hodorkovski pilgu läbi. Mihhail Hodorkovski kaasautor on tuntud ajakirjanik, raamatu „Silmast silma. Vestlus Vladimir Putiniga” autor Natalja Gevorkjan, kes vaatleb viimasel kümnendil toimunut oma pilguga ja kelle peatükid täiendavad oluliselt lugu Jukosest.

Jumala riik on teie sees Lev Tolstoi tõlkinud Rainis Toomemaa 408 lk kõva köide

Vene mõtleja ja kirjaniku Lev Tolstoi (1828–1910) anarhistliku traktaadi „Jumala riik on teie sees” kuulutas omaaegne Tsaari-Venemaa tsensuur kõige kahjulikumaks raamatuks, mis tema kätte sattunud, kuid just sellest kõrvale heidetud teosest saab tulevastele põlvedele nurgakivi, millele rajada uus elu... Erilist austust tundis Lev Tolstoi ja tema religioossete vaadete vastu Mahatma Gandhi. Ta nägi Lev Tolstoid oma õpetajana ning suhtlus temaga inspireeris Gandhit kogu elu.

Warren Buffett

Warren Buffett’i edulugu PEETER KOPPEL

arren Buffett on tänaseks müütiline härra, kelle maailma kolmandaks (mõõdetavalt) suurim varandus on saavutatud just investeerides. (Terveid riike kohati eraomandina käsitlevad diktaatorid jäetakse enamasti nendest maailma rikkaimate nimekirjadest välja.) Buffett on tõestanud, et investeerimine on teatud mõttes justkui ettevõtluse alamvorm, mille käigus luuakse väärtust nii endale kui ka näiteks teistele valdusettevõtte kaasaktsionäridele. Siin tulebki välja üks olulisemaid mõtteviisi erinevusi tavainvestori ja miljardäri vahel – kui (tava)investor kipub nägema peamiselt just konkreetset investeerimisinstrumenti ning selle (sageli tehnilisi) parameetreid ning liikumisi, siis Buffett’i jaoks on investeering alati konkreetsesse ärisse, mitte instrumenti kui sellisesse. Instrument on vahend(!) äri(!) omamiseks, mida võib sobivuse ja hea tootluse korral hoida kasvõi igavesti. Instrument on ka miski, mille kaudu teenitakse ärilt tulu – kanu tasub Buffett’i mõttemaailmas pidada seetõttu, et nood munevad. Ilmselgelt tuleb siinkohal välja Buffett’i lähenemist läbiv selge dividendilembus.

TEGEVUSE JÄRJEPIDEVUS JA HEA JUHTIMINE Kuna aga raha paigutatakse ärisse, siis sellepärast ongi kõnealune miljardär investeerinud alati just sellistesse äridesse, mis on tema jaoks ka piisavas ulatuses arusaadavad. Enamus neist on olnud ajalooliselt n-ö lihtsad ärid. Äri kui sellise olulised parameetrid on samuti lihtsad – ettevõtte/äri puhul järjepidevus tegevuses ning juhtkonna kvaliteet. Viimase puhul on selge eelis ettevõtetel, mille omanike ja/ või juhtkonna struktuur on selline, mis võimaldab ellu viia pikaajalist strateegiat. Siinkohal on märksõnaks perekond või perekonnalaadsed sidemed ettevõttes ja ettevõtte juhtimises. Pikaajalise strateegia teostamine haagib investeeringu lahti kvartalikapitalismi hädadest, kus juhtkond kipub olema orienteeritud looma pigem kvartali- kui pikaajalisi tulemusi. Viimastel

aastatel on sellest aru saadud turul ka laiemalt ning nii mõnigi börsiettevõte on börsilt lahkunud ja läinud erakätesse – või selliste institutsioonide omandusse, kellel on aega oodata pikaajalise strateegia ellu viimise poolt loodava väärtuse realiseerumist. Üldiselt paistabki Buffett’i puhul silma see, et ta ignoreerib seda, mis lõviosale teistele turuosalistele stressi ja bipolaarsust tekitab ning mida oluliseks peetakse. Nimelt ei pööra ta tähelepanu aktsiaturule ja selle trendidele laiemalt. Ega ka sellele, et kõigil paistab kogu aeg kiire olevat. Samuti on täheldada suundumust ignoreerida makromajanduslikku keskkonda laiemalt. „Efektiivse turu hüpoteesi” ignoreerib Buffett aga suisa elegantse ükskõiksuse, et mitte öelda – naeruvääristamisega.

DETAILNE SISSEVAADE BUFFETT’I ELULUKKU Ilmselgelt on raamatu eesmärk anda investorile võti olemaks edukas, kopeerides edukat meetodit kui sellist. Problemaatiline on siinkohal see, et Buffett’i rõõmsameelne enesekindlus investeerimisel ei ole miski, mis oleks mitmeid ja mitmeid suurusjärke madalamate summadega tegeledes kopeeritav. Ka ei kipu just Buffett’i enese investoritele kirjutatud kirjades tuntav huumor kõnealuses raamatus kuidagi võidule pääsevat ning kohati jääb mulje, et kunsti üritatakse vägisi mõõdetavaks teha. Samas sõnum sellest, et investeerimise puhul on kõige olulisem distsiplineeritud investeerimisprotsess, mille fookus on pikaajaline tootlus ning võimekus taluda nii kõrget volatiilsust kui ka perioode, mil tootlus jääb võrdlusindeksile märkimisväärselt alla. Seetõttu on Buffett’i lähenemine ka tootluse kontekstist fokusseeritud pigem pikaajalisele keskmisele kui tööstusharus domineerivale aastatulemustele. Küsimuseks jääb, kuidas ikkagi täpselt ettevõtte sisemist väärtust hinnatakse. See eeldab teemaga tegelemiseks juba täiendava kirjanduse otsimist.

TAVAPÄRASED TURUREEGLID EI KEHTI Tänaseks on oluline aru saada sellest, et Buffett ja tema tegevus turgudel ei ole enam ammu võrreldav sellega,

mida teevad lihtsurelikud. Buffett on institutsioon omaette ning tema tegevus ei ole enam n-ö kopeeritav. Buffett’ile lihtsalt ei kehti enam tavapärase turu reeglid. Parimaid näiteid sellest on see, millistel tingimustel oli Buffett nõus finantskriisi raskeimatel hetkedel probleemsetesse finantsinstitutsioonidesse investeerima. Sellised võimalusi ja tingimusi ei oleks pakutud mitte kellelegi teisele – kuigi jah, kellelgi teisel poleks olnud ka vajalikku mahtu ja ka mõistmist. Lisaks sellele ei tasu unustada ka niivõrd halastamatut seadust, kui seda on suurte arvude seadus. Selle kohaselt võime öelda, et kuna turuosalisi on niivõrd palju, siis nende hulgas ilmselt on ka mõni Buffett. See aga paneb kukalt kratsima, sest viitab justkui sellele, et kogu eduloos on õnnel/juhusel oluliselt suurem roll, kui kõnealune raamat laseb välja paista. Ja isegi kui seda mõtet ignoreerida, peab tõdema, et Buffett’i mõtlemises on mingi eripära, mida ei ole võimalik tabada, kopeerida ja olgem ausad – Excelisse panna.

INVESTEERIMISALANE KIRJANDUSKLASSIKA Maailmas on piisavalt palju neid, kes on tahtnud Buffett’i eduloo alusel luua süsteemi, mis filtreeriks kvantitatiivsete näitajate alusel välja ettevõtted, millesse Buffett investeeriks. See pole paraku õnnestunud ning see fakt tõestab ka asjaolu, mis kõnealuses raamatus varju jääb – edukas investeerimine on vähemalt sama palju kunst kui see on teadus. Investeerimisalase kirjanduse absoluutkategooria klassika on see raamat kindlasti. Pühakiri, mille abil end rikkaks võluda – täna enam mitte. Kohustuslik lugemine – igatahes. Parim reklaam Buffett’i enda poolt aktsionäridele kirjutatavatele kirjadele – absoluutselt.

Warren Buffetti edulugu Robert G. Hagstrom tõlkinud Krista Kallis 288 lk kõva köide

Suurt osa maakerast on tabanud Bobi-palavik. Sarja esimene raamat „Tänavakass Bob” vallutas inimeste südamed ja puges sügavale nende hinge. Tänu sellele on püsinud ruuge kassi lugu üle aasta tema kodulinna Londoni raamatumüügi edetabelite tipus. Täna saavad Bobi seiklustest oma emakeeles osa juba 27 riigi lugejad. „Bobi maailmas” jätkuvad tänavakassi ja tema peremehe Jamesi seiklused. Bob on Jamesile igal sammul toeks oma huumori, vapruse ja intelligentsiga, juhtides sõbra tähelepanu kõige olulisematele tõdedele sõprusest, usaldusest ja lojaalsusest. Rasketel ja isegi eluohtlikel hetkedel on ta oma peremehele nii kaitseingliks kui ka elupäästjaks. Kui James kirjutas nende kohtumisest ja sõprusest raamatu, õppis Bob lugejatega kohtumisteks n-ö viit viskama, aga James teab, et nii see kui ka kõik ülejäänud trikid ei ole võrreldavad nende oluliste õppetundidega, mida on saanud tema sellelt uskumatult tänavatargalt kassilt.

365 lihtsat teaduseksperimenti igapäevaste materjalidega E. Richard Churchill, Louis V. Loesching, Murial Mandell tõlkinud Matti Piirimaa 316 lk pehme köide

Raamatust leiad terveks aastaks põnevust ja teadmisi rikastavaid eksperimente. Kõik samm-sammult juhendid on kergesti mõistetavad ja koos illustratsioonidega. Täiesti tavaliste materjalidega – ka seebi, paberi ja veega, korraldatavad katsed võivad selgitada teaduse imesid. Suurepärane juhendmaterjal lastele, kellele meeldib uurida meid ümbritsevat maailma.

Ella Lapimaal Timo Parvela tõlkinud Elisabeth Arder 128 lk kõva köide

Ella ja tema klassikaaslased on teel preemiareisile välismaale. Kõik on mõistagi elevil, eriti õpetaja, kes on alati unistanud, et näeb kunagi täiskuud kõrbe kohal paistmas. Seepärast on kõik väga üllatunud, kui kogu seltskond leiab end hoopis Lapimaalt. Veel rohkem üllatab aga see, et lennujaamas ootavad neid jõuluvana ja kari päkapikke. Ja kui õpetaja veel jõuluvana oma isaks kutsub, ollakse hämmastusest keeletud.

Sitsiilia köök. Päikseline Itaalia. Lia Virkus, Heret Pauskar 132 lk kõva köide

See raamat ehedast Sitsiilia köögist sai alguse ühe vahva Sitsiilia proua nonna Rosalba käsitsi kirjutatud kokaraamatust. Lia Virkus ja Heret Pauskar võtsid kätte ja tegid selle kokaraamatu teoks. Pärast poolteist nädalat koos kokkamist, turgudel kolamist, kohalike toitude maitsmist ja nonna Rosalba nõuannete kuulamist saigi teoks raamat ehedast Sitsiilia köögist. Raamatus on üle 50 retsepti Itaalia köögist koos kaunite piltidenõuannete-kommentaaridega.

NR 6 (95) 24. september 2015

WWW.KOOLIBRI.EE

koolibri

Kohutav ja kohutavalt tähtis ÜLEV AALOE tõlkija

akkasin tundma sügavamat huvi Strindbergi loomingu vastu 1970. aastate algul, kui Eestis võis taas hellitada lootust rootsi klassiku tõlkimisele. Kogu Nõukogude Liidus oli „individualist, sümbolist ja naistevihkaja Strindberg” keelatud autor juba Stalini diktatuuri algusaegadest peale, teda tohtis taas avaldada või esitada alles 1980. aastate lõpus. Meil aga ilmus juba 1972 „Varamu” sarjas Hendrik Sepamaa tõlkes „Punane tuba” ning „Vanemuine” mängis Arnold Raveli tõlgitud „Surmatantsu”. Eesti Draamateater tellis minult aasta hiljem „Preili Julie” tõlke, mille Raivo Trass tõi lavale 1975. Olen tõlkinud siiani ligi paarkümmend Strindbergi näidendit ja vaid ühe romaani, kuigi hindan tema proosat kõrgelt. „Hullu mehe kaitsekõne” on olnud kogu aeg üks mu lemmikuid, kuid minu õnnetuseks on see kirjutatud prantsuse keeles. Üks variant olnuks muidugi lasta kellelgi romaan prantsuse keelest tõlkida ja siis vajadusel n-ö strindbergilikumaks toimetada. Samas polnud rootslased ise prantsuse keelest tehtud tõlgetega põrmugi rahul, sest Strindbergi romaani prantsuskeelset algvarianti olevat toimetaja Georges Loiseau liiga meelevaldselt ja lausa tsensorit mängides toimetanud, nii et oli autoriga tülli läinud suhete katkestamiseni välja. Algne originaalkäsikiri oli aga jäljetult kadunud. „Hullu mehe kaitsekõne” oli Strindbergi enda jaoks väga tähtis, samas polnud ta kindel, kas ta üldse laseb seda kunagi Rootsis avaldada, kuivõrd see käsitleb liiga tundlikku teemat ja võib talle lähedasi inimesi valusalt riivata.

ROMAANI KEERUKAS SÜNNI- JA AVALDAMISLUGU „Le Plaidoyer d’un fou” kirjutamist alustas Strindberg oktoobris 1887 Bodeni järve ääres ja lõpetas märtsis 1888 Taanis. Kohe hakkab ta rahapuudusel pidama läbirääkimisi prantsuse ja saksa kirjastajatega. 1892. aastal jõutakse Albert Savine’i kirjastusega kokkuleppele, et teos läheb trükki, kuid enne jõuab kirjastus pankrotti minna. Nii ilmubki teos esimest korda 1893. aastal saksakeelses tõlkes – „Die Beichte eines Toren”. Nii nagu aastaid varem pärast novellikogu „Abielu” avaldamist kodumaal 1884 (tookord pandi talle süüks pühaduseteotust), kaevatakse Strindberg ka nüüd Saksamaal oma teose tõttu kohtusse: sedapuhku süüdistusega siivutustes. Mõlemal korral jäi õigus Strindbergile. Rootsis võttis protsess aega vaid poolteist kuud, nüüd aga venis üle kahe aasta pikkuseks. Õigeksmõistev otsus, millega teos kuulutati „täiesti vabaks”, langetati alles 1895. aasta oktoobris, ja loomulikult pidurdas see teose avaldamist Prantsusmaal. Pariisi raamatukauplustes jõudis raamat müüki 1895. aasta jaanuaris. Rootsis avaldamiseks Strindberg oma eluajal luba ei andnudki. Saksakeelse väljaande järgi tehtud piraattõlge „En dåres bikt” („Ühe hullu pihtimus”) ilmus autori raevukatele protestidele vaatamata 1893–94 ajakirjas Budkaflen (Teatepulk) järjejutuna. „Le Plaidoyer d’un fou” esimene ametlik

ilmunud Tähemängud Anneli Laamann, Kertu Sillaste karp

Tähemängude kohver sisaldab kahte täringutega lauamängu, üht memoriini ja kolme raamatut, mille kaudu õpitakse häälikuid kuulama ja õigesti häälima. Selgeks saavad suured ja väikesed tähed, kinnistatakse oskust häälida silpe ning lugeda silpidest sõnu kokku. Tähemängude mängud sobivad mängimiseks kodus, koolis ja lasteaias.

Mis mulle meeldib Sulev Oll 40 lk, kõva köide

Sulev Olli neljas luuleraamat lastele, mis sobib igas vanuses huumorimeelt omavale lugejale. Iga selle raamatu luuletus jutustab millestki meeldivast. Mõnest luuletusest on lausa laul saanud, millele viisi teinud Urmas Lattikas. Nii nagu luuleread on mitmeti mõistetavad, on Ott Valliku joonistatud piltides äratundmisrõõmu ja üllatusi.

Maailma suured imed Jheni Osman tõlkinud Olavi Teppan 256 lk, kõva köide

Lonely Planeti väljaanded on eesti lugejale teada-tuntud ja omavad kindlat usalduskrediiti. See raamat on ühe naise rännakutest sündinud ülevaade maailma imelistest paikadest ja ehitistest. Autor ongi teinud valiku: 20 looduslikku ja 30 inimkätega loodud vaatamisväärsust. Raamatus tutvustatakse üht „maailmaimede” valikut, kirjeldatakse neid ülevaatlikult, jagatakse teavet, mida hakkaja rändur vajab, ja antakse teeleminekuks juhiseid.

Loomad Camilla de la Bedoyere tõlkinud Olavi Teppan 64 lk, kõva köide Rootsi dramaturg ja romaanikirjanik August Strindberg (1849–1912) ei andnud oma eluajal luba „Hullu mehe kaitsekõne” avaldamiseks Rootsis.

tõlge rootsi keelde „En dåres försvarstal” ilmus veidi pärast Strindbergi surma ja avaldati tema kogutud teoste sarjas aastal 1914. Aastal 1973 saabus ootamatult pommuudis: Oslo ülikooli anatoomikumi seifist on leitud prantsuskeelne ilma pealkirjata anonüümne käsikiri. Autori käekirjas ei saanud olla kahtlust – see kuulus Strindbergile. Lähemal uurimisel selgus, et tegemist on 1896. aastal kaotsi läinud „Le Plaidoyer d’un fou” originaalkäsikirjaga! Jäljed viisid kuulsa norra kunstniku Edvard Munchi juurde, kes ilmselt oli käsikirja oma Pariisi sõbra rahaliseks toetamiseks anonüümselt ära ostnud ja hiljem Norrasse naastes endaga kaasa võtnud. Strindbergi-uurijate jaoks oli see kuldaväärt leid. Lõpuks ometi oli võimalik lugeda Strindbergi prantsuskeelset originaalteksti ja näha Loiseau käsitsi tehtud parandusi. Selle kohta on kirjutatud nüüdseks sadu artikleid. Kõige tähtsam Oslo käsikirja leidmise juures oli fakt, et nüüd tekkis vajadus uute ja autoritruumate tõlgete järele kõikjal, kus Strindbergi loomingut oluliseks peetakse. Rootsis ilmus Hans Levanderi tõlge paari aasta pärast – 1976, sama tõlget on mõningate väiksemate muudatustega kasutatud ka Strindbergi viimase „Kogutud teoste” akadeemilise väljaande 25. köites (1999), mis on ka käesoleva eestikeelse tõlke alus. Ka uus soomekeelne tõlge (1979) on tehtud Levanderi tõlke järgi. Alles pärast „Oslo käsikirja” leidmist võis avalikkuse ette jõuda sensatsioonimaiguline „Lõpp-

sõna”, mis teose kui terviku huvides on nii rootslaste akadeemilises väljaandes kui ka nüüd ilmunud eestikeelses tõlkes avaldatud kommentaaride osas.

ROMAAN, KUS KÕIK ON KA TEGELIKULT JUHTUNUD „Hullu mehe kaitsekõne” on vaieldamatult autobiograafiline teos, vihjeid reaalsetele tegelastele ja sündmustele võib leida raamatu lõpus kommentaaride osast. Strindberg on tunnistanud, et pea kõik, millest juttu, on ka tegelikult aset leidnud. Samas ei tohi unustada, et tegemist on ikkagi romaaniga. Oma elukäigu kirjeldamist alustas Strindberg mitmeosalise romaaniga „Teenijatüdruku poeg” (1886), milles kujutatakse aega varasest lapsepõlvest kuni aastani 1872. Kronoloogiliseks jätkuks oleks varasemast pärit (1879) läbimurdeteos „Punane tuba” ja selle järjeks omakorda „Hullu mehe kaitsekõne”, mis hõlmab aastaid 1875–87.

STRINDBERG KIRJANDUSTEOSTE AINESENA August Strindbergi intensiivne ja kirglik elu on pakkunud peale tema enda erinevatel aegadel ainest paljudele kirjanikele ja kirjandusteostele. „Hullu mehe kaitsekõnega” seostuvad esmajoones kaks ka eesti keeles ilmunud teost: Per Olov Enquisti näidend „Tribaadide öö” (1998. aastal Eesti Draamateatri laval ja 2002. aastal raamatuna Ülev Aaloe tõlkes) ning Lena Einhorni romaan „Siri” (2013, Anu Saluääre tõlkes). Mõlemas neist moo-

dustavad keskse kolmnurga August ja Siri Strindberg ning saatuslik taanlanna Marie David. Dokumentaalromaan „Siri” käsitleb Strindbergide abieluaastaid ja ennekõike Siri elu pärast mehest lahutamist ning on kirjutatud naise vaatenurgast. Einhorni käsutuses on olnud kogu abikaasade kirjavahetus ja Siri perekonnaarhiiv. Lena Einhorn punub oma kangast osavalt, läbimõeldult ja intelligentselt, lugeja saab läbi senitundmatute faktide palju uut informatsiooni, kuid oma intensiivsuselt pole tema teos võrreldav Strindbergi südameverega kirjutatud romaaniga, geeniusesädet asendab siin kaine kaalutlus. Aga nende kahe romaani kõrvutamine oleks lugeja jaoks huvitav kogemus. August Strindberg alustab oma kaitsekõne „Eessõna” lausega: „See on kohutav raamat, möönan seda vastu vaidlemata ja kripeldava kahetsustundega.” Mina lõpetaksin oma siinse tutvustuse lausega: „See oli minu elu raskeim tõlkeraamat, aga kindlasti üks tähtsamaid!” Mulle antud võimaluse eest sügav kummardus kirjastuse Koolibri prestiižikale sarjale „Ajavaim”.

Hullu mehe kaitsekõne August Strindberg tõlkinud Ülev Aaloe 296 lk kõva köide sari „Ajavaim”

Kaunite värvipiltidega raamat tutvustab meie planeedi kõikvõimalikke loomi. Lisaks võimalusele imetleda loomariigi mitmekesisust pakub see raamat lastele mitmeid tegevusi. Vasta küsimustele, leia valele leheküljele eksinud loomad ja harjuta loendamist saja piires.

Origami. Autod, laevad, lennukid Mari Ono 128 lk, pehme köide

Raamatus on palju volditavaid sõiduvahendid liikumiseks maal, õhus ja vees. Saame täpseid juhtnööre järgides valmis voltida näiteks vanaaegse auto, mootorratta, kiirrongi, reisilennuki, raketi, allveelaeva, piraadilaeva ja palju teisi kiireid sõidukeid. Raamatuga on kaasas 50 lehte originaalkujundusega origamipaberit, et saaks kohe meisterdamisega pihta hakata.

Minu Lotta-elu. Pungil täis küülikuid Alice Pantermüller, Daniela Kohl tõlkinud Katrin Uuspõld 184 lk, kõva köide

Kümneaastase Lotta elus toimub suur muutus: algkool on läbi ja ta läheb suurde ühiskooli. Õnneks tuleb samasse klassi ka tema parim sõbranna Cheyenne, kellega koos saab alati palju nalja. Pealegi on Cheyennel terve korter täis küülikuid ja väike õde Chanell. Lottal on kaksikud „nõmevennad” Simon ja Jakob, ajurvedahull ema ning kooliõpetajast isa, kel saab aegajalt perest mõõt täis.

varrak Tõde või tegu: Stella Kristi Piiper 192 lk pehme köide vanusele 14+

On Stella 14. sünnipäeva hommik ja tüdruk ootab, et ema teda äratama tuleks. Aeg muudkui läheb, aga kedagi ei ilmu. Kui Stella lõpuks kööki astub, leiab ta eest üksnes tassi jahtunud kohvi, nagu oleks ema korraks õue läinud. Ka aasta hiljem pole ema tagasi tulnud. Siiani on Stellal õnnestunud igapäevatoimetuste ja ema kaotusevaluga toime tulla, ent see näiline tasakaal paisatakse segi klassivenna pool, kuhu on kutsutud meelt lahutama selgeltnägija. Vallandub sündmuste ahel, mis viib Stella ja tema sõbrad otse koolipingist kriminaalide salakambritesse, räämas maamajja ja mujalegi. „Tõde või tegu” on Kristi Piiperi esimene romaan.

Koba apokalüpsis Edvard Radzinsky tõlkinud Jüri Ojamaa 560 lk kõva köide

Jossif Stalinist jutustava romaani aluseks on kirjanikule saadetud anonüümne päevikulaadne käsikiri, kus Koba ehk Jossif Stalini elulugu esitatakse ühe tema lähima kaasvõitleja suu läbi. Teos elustab meie mälus Nõukogude Liidu nimelise riigi, aitab mõista tolle režiimi olemust ning avab selle kõige salapärasema ja kohutavama tegelase Jossif Stalini kuju. Ajaloolase haridusega Edvard Radzinski (snd 1936) on tuntud vene näitekirjanik, stsenarist ja biograaf. Radzinski biograafiad paistavad silma emotsionaalsuse ja poeetilisusega ning julgusega käsitleda ajalugu eelkõige haaravate ja vapustavate lugude varasalvena.

Pisikesed elud Pierre Michon tõlkinud Anti Saar 176 lk kõva köide sari „20. sajandi klassika”

„Pisikesed elud” on minajutustaja sügavalt poeetiline sissevaade oma lihtsat päritolu esivanemate ning lapsepõlve- ja noorukiea tuttavate elusaatustesse. Raamat koosneb kaheksast novellist või lühiromaanist, kus proustilik mälutöö lõimub rimbaud’liku järsu, kohati hallutsinatoorse poeetikaga. Prantsuse kirjanik Pierre Michon on avaldanud mõniteist romaani, jutukogu ja kirjanduslikku uurimust, millest mitmed kuuluvad prantsuse kaasaegse kirjanduse klassikasse.

Kratt. PAX IV Åsa Larsson ja Ingela Korsell tõlkinud Kadri Papp 192 lk pehme köide vanusele 9+

Mariefredis on hakanud kaduma raha, asjad ja armsad koduloomad. Peaaegu kõik arvavad, et süüdlane on mõni kasuperre võetud jõmpsikas, ja Alrik on kahtlusaluste nimekirjas esimene. Nad ei tea aga, et vargused on seotud nõidusega. Keegi on krati valmis teinud! „Kratt” on sarja „PAX” neljas raamat. „PAX” on tänapäevane 10-osaline fantaasiaraamatute sari, mille tegevus toimub Põhjamaade mütoloogiast inspireeritud maagiliste olendite maailmas.

Glamuuri ja košmaari PILLE KRUUS tõlkija

õmulise prantsuse kirjaniku Frédéric Beigbederi (snd 1965) kümmekonnast romaanist on varem eesti keelde tõlgitud kaks: „Armastus kestab kolm aastat” ja „17,90 €”, mõlemad Anti Saare tõlkes ja kirjastuselt Varrak. Nüüd toob sügis kolmanda, Prantsusmaal aasta eest ilmunud tõsielusugemetega romaani „Oona ja Salinger”, seekord allakirjutanu tõlkes.

OONA O’NEILL 1942. AASTA DEBÜTANTIDE BALLIL. © CORBIS

ilmunud

NR 6 (95) 24. september 2015

WWW.VARRAK.EE

GLAMUURI JA KOŠMAARI Lobeda sulega Beigbeder on maha saanud sümpaatse „mitteilukirjandusliku romaaniga“ – termin, mille autor näppab Truman Capote’ilt, kes on paljude teiste ajalooliste isikute kõrval (Ernest Hemingway, F. Scott Fitzgerald, Charlie Chaplin, Orson Welles jt) üks teoses figureerivatest tegelastest: esiti kõigest 16-aastane kileda häälega homoseksuaal ja hiljem juba mõnuainete küüsi

arah Moore Fitzgeraldi noorsooromaan „Lootuse õunakook” räägib südantpaitava loo ühest poisist ja ühest tüdrukust. Ja kõigest sellest, millega neil oma väikeses kodulinnas ja suures laias maailmas kohtuda tuleb. Lihtsalt ja siiralt kõneleb autor inimeseks olemisest ja inimeseks kasvamisest. Lugu algab hetkest, mil Oscar Dunleavy, üks raamatu peategelastest, on kadunud. Õigupoolest algab lugu tema matusega. Otsimine on selleks ajaks juba lõpetatud, sest peaaegu kellelgi ei jätku enam lootust teda leida. Siiski – tema ratastoolis väikevend ja parim sõber on ainsad, kes ei suuda veel sellega

Sa oled alati kohal. Teadveloleku meditatsioon igapäevaelus Jon Kabat-Zinn tõlkinud Kaja Klaas 256 lk, pehme köide

See klassikaline meditatsiooni ja kohaloleku tuuma selgitav teos on kõnetanud nii neid, kes alles alustavad mediteerimist, kui ka pikaaegseid praktiseerijaid. Jon Kabat-Zinn on teadlane, kirjanik ja meditatsiooniõpetaja. Ta on Massachusettsi ülikooli meditsiinikooli emeriitprofessor. Tema teedrajavad uurimused kroonilise valu või stressist tingitud tervisehäirete leevendamisest meditatsiooni abil on pälvinud mitmeid auhindu ning aidanud kaasa meditatsioonitehnikate kaasamisele meditsiinis ja psühholoogias.

Carlos Ruiz Záfon tõlkinud Kai Aareleid 168 lk, kõva köide vanusele 12+

Oona O'Neill 1942. aasta debütantideballil.

langenud kibestunud kirjanik, kes jäi Oona sõbraks elu lõpuni. Isegi oma kuulsa lühiromaani „Hommikueine Tiffany juures” südametemurdjast peategelase Holly Golightly (filmis Audrey Hepburni kehastuses) on Capote meisterdanud Oona ning tema skandaalsete ja rikaste seltskonnalõvidest sõbrantside Gloria Vanderbilti ja Carol Marcuse järgi, kes 1940ndatel koos New Yorgi kuumimates klubides trallisid. Beigbeder kirjeldabki selle postflapper’itest ja prefeministidest kolmiku väsimatuid pidusid eelkõige legendaarses restoran-klubis The Stork Club, mis tegutses 1965. aastani. 1942. aastal pälvis Oona oma kirjanikust isa suureks meelehärmiks koguni klubi Glamour Girl’i tiitli. Lõplikult katkesid aga isa ja tütre niigi valulikud suhted paar aastat hiljem, kui 18-aastane Oona abiellus 54-aastase Charlie Chapliniga (abielu osutus siiski elukestvaks ja nad said kaheksa last). Kuna 2010. aastal 91-aastaselt surnud Salinger hoidis oma eraelu kiivalt salajas ja jälestas avalikkuse tähelepanu ning Oona pärijad ei lasknud Beigbederi samuti tema erakirjadele ligi, võttis prantslane nõuks nendevahelise

kirjavahetuse ise välja mõelda. Neis kujuteldavates kirjades põrkuvad Oona ja Jerry vastandlikud maailmad: Hürtgeni metsalahingutes, Normandia dessandis, Dachau koonduslaagri vabastamises ja muudes sõjaõudustes osalenud noore kirjaniku kannatused, mida ta oma läkitustes kujukalt kirjeldab, on kontrastiks Oona naudinguküllasele elule Hollywoodis.

INNUSTAV TEOS Kultuuri- ja ajalooviited, millest teos on pungil, õhutavad (üle) lugema vanu asju, eelkõige Salingeri ennast, vaatama taas Charlie unustamatuid tummfilme ja kuulama lugemise kõrvale mõnusat džässi ja bugi-vugit, mille järgi Oona ja Jerry 1940ndatel jalga keerutasid. Ja mida veel ühelt romaanilt tahta kui selletaolist innustust.

Oona ja Salinger Frédéric Beigbeder tõlkinud Pille Kruus 256 lk pehme köide

Tõeliselt tähtis on loota MARIA KOFF

ilmunud

Uduprints

EUGENE O’NEILLI TÜTAR JA J.D. SALINGER Sedapuhku ei pajata kenitlev Beigbeder mõnd lõbuskurba lugu kopiraiteritest, kokaiinitriipudest ega tänapäeva inimese troostitust üksildusest põgusnaudinguid jahtivas ühiskonnas. Ta rändab hoopis ajas mõnikümmend aastat tagasi ja, nagu pealkirigi viitab, ammutab inspiratsiooni kuulsa näitekirjaniku Eugene O’Neilli (eesti keeles eelkõige tuntud kui „Pikk päevatee kaob öösse” autor) tütrest Oona O’Neillist ja oma kirjanduslikust lemmikust J.D. Salingerist, kes on üllitanud ühe maailmas vahest loetuima romaani – „Kuristik rukkis”. Brünett kaunitar Oona ja juudi juustukaupmehe poeg Jerry kohtusid 1940. aastal, kui algaja kirjanik oli 21-aastane ja näitlejakarjäärist unistav Oona kõigest 15. Pikka kasvu ja pisut ontliku Jerry ning väliselt häbeliku, kuid terava ütlemisega Oona vahel süttis armuleek, mis ajendaski Beigbederi tuhnima ajaloos ja ühtlasi appi võtma oma vilgast fantaasiat, et kirjutada kokku üks ilus ja valus armulugu, mis kestis 1942. aasta alguseni, kui Salinger läks Euroopasse sõtta ja Oona Hollywoodi.

leppida, sest olles poissi nii hästi tundnud, ei mahu neile pähe, et Oscar oleks võinud endalt elu võtta. Sellest alates harutatakse sammhaaval lahti noorte minevikku ja otsitakse sealt puntrast lahendusi kadunud poisi leidmiseks. Autori loodud kirjud tegelaskujud pakuvad noorele lugejale kindlasti palju võimalusi nendega samastuda ja end teatud hetkedes ära tunda. Ja raamatu tegelastel tuleb tõepoolest kokku puutuda paljuga – armastuse, tõelise sõpruse, võltsi sõpruse, koduigatsuse, leina, süü, haletsuse, kurjuse, viha, meelituste ja imemaitsvate õunakookidega. Kõige enam tuletab raamat meelde seda, mida inimestena liiga sageli unustame – kui oluline on mitte lakata lootmast ning kui suur on lootuse vägi. Kadunud Oscari vend ütleb sõbrale: „Praegu pole

kahtlemise aeg, Meg. See on tõeliselt tähtis. Tegelikult on see terves meie elus kõige tähtsam asi, millesse uskuda.” „Lootuse õunakook” on raamat, mida üks noor hing võiks nautida sumedal sügisõhtul või vihmasel pühapäeval, lasta end kaasa haarata kahe inimese elu pöörasesse keeristormi ja ammutada endasse neilt lehekülgedelt üks suur annus lootust.

Lootuse õunakook Sarah Moore Fitzgerald tõlkinud Riina Jesmin 184 lk, pehme köide vanusele 12+

On aasta 1943. 13-aastase Maxi kellassepast isa otsustab pere sõja jalust väikesesse rannikulinna kolida. Kolmelapseline perekond asub elama aastaid mahajäetuna seisnud majja, mis varjab nii mõndagi tumedat saladust. Oma uuelt sõbralt Rolandilt kuuleb Max lahe põhjas lebavast laevavrakist ja kohutavast laevahukust, mille saladust näib teadvat ainult Rolandi majakavahist vanaisa. Noorte süütu uurimisretk võtab ootamatu pöörde, kui lavale astub legendaarne Uduprints. Lugeja ees rullub lahti ühtaegu kurb ja hirmuäratav lugu, mille algus ulatub aastakümnete taha ulatuvate pahaaimamatult antud lubadusteni.

Hull laev 2 Robin Hobb tõlkinud Sash Uusjärv 428 lk, kõva köide

Vivacia on piraatide käes ning Kennit peab plaani, kuidas laeva veelgi põhjalikumalt endaga siduda. Wintrow heitleb ikka veel kahtluste ja kõhklustega ning ei oska kujutleda, mis teda oodata võib. Althea, Brashen ja Amber suunduvad Paragoni pardal Vivaciat vabastama, teadmata, kas Vivacia üldse vabastamist ootab. Bingtowni kaubaisandaid ootavad ees muutused ning Malta side Reyniga tugevneb. Meres hoiavad mälestuste raasukestest kinni maod ja otsivad seda, kes mäletab. Vihmaorus aga püüab vangistatud lohe oma elu päästa ja vabadusse pürgida. Kõigi jaoks on lahendused veel kauged ja nendeni jõudmine nõuab vaeva ja ennastsalgavust.

Naljakas tüdruk Nick Hornby tõlkinud Triin Tael 376 lk, kõva köide

Barbara Parker valitakse 1964. aasta Miss Blackpooliks. Tüdrukul pole aga mingit soovi olla iluduskuninganna. Ta tahab inimesi naerma ajada. Nii jätab Barbara Blackpooli ja oma pere, sõidab Londonisse. Juhuslik kohtumine agendiga toob Barbarale nii uue nime kui ka BBC uue komöödiasarja prooviesinemise. Sophie Straw on valmis telepubliku südant vallutama. Nick Hornby uus romaan räägib tööst, popkultuurist, noorusest ja vanadusest, kuulsusest, klassidest ja koostööst. Eesti keeles on varem ilmunud Nick Hornby romaanid „Elu edetabelid”, „Kuidas olla hea”, „Maoli” ja „Julia, alasti”.

NR 6 (95) 24. september 2015

ilmunud Nõuandeid koeraomanikule Kutsika valikust koera vanaduspõlveni Aivo Oblikas 296 lk, kõva köide

Raamatus on pikemalt käsitletud õige kutsika leidmise ja valimise temaatikat, samuti koera arengu erinevaid etappe ja sellega kaasnevaid probleeme ning eripärasid. Veel tuleb juttu koolitusest ning koeraga ühise keele leidmisest. Nõuandeid illustreerivad näited elust, mis aitavad loetavat paremini mõista. Raamatu autor Aivo Oblikas on koerte koolitamisega tegelenud juba üle 20 aasta. Selle aja jooksul on ta kokku puutunud kõigega, mis teemasse puutub, alustades probleemkoertest ning lõpetades võistluskoertega.

Keha energiaravi. Avasta iseenda energeetiline olemus Jaya Jaya Myra tõlkinud Marju Algvere 216 lk, kõva köide

Tervendamine võnketasandil on meetod, mis kasutab tervendamisvahendina meis endis ja looduses leiduvaid peenenergiaid. Taimedes, kivides, vees, helides, meis endis ja peaaegu kõiges meie ümber peitub energia, mida saab rakendada tervise ja heaolu taastamiseks mentaalsel, emotsionaalsel ja füüsilisel tasandil. Raamatus on praktilised juhtnöörid, kuidas kasutada eri ravitsemistehnikaid ja abivahendeid, sealhulgas visualiseerimist, mantraid, värvi, heli, valgust, aroomteraapiat, kive, vett, meditatsiooni ja taimi.

Conrani värvimaailm Terence Conran tõlkinud Triinu-Liis Looveer 224 lk, kõva köide

Selles disainiraamatus jagab üks maailma tuntumaid disainereid, mööblitootjaid ja restoraniomanikke Sir Terence Conran elu jooksul omandatud kogemusi ja annab nõu, kuidas värvi kui üht äärmiselt jõulist ja paindlikku elementi ruumikujunduses oskuslikult kasutada. Raamat on vürtsitatud toredate professionaalsete detailidega ja pakub usaldusväärseid nõuandeid. Mitmelt poolt maailmast pärit illustreerivad fotod tutvustavad aga võluvaid moodsaid interjööre – kodusid, kus on uudses võtmes kujundusega saavutatud kordumatu miljöö.

Pühad ja müstilised sümbolid. Rahvad, usundid, müsteeriumid tõlkinud Marju Algvere, Kaja Riikoja 792 lk kõva köide

See raamat on illustreeritud kokkuvõte inimolendite ajatutest pingutustest selgitada ja ohjeldada ümbritsevat maailma. Raamatu kolme ossa – rahvad, usundid ja müsteeriumid – on kokku kogutud mõned maailma kõige võimsamad pühad märgid ja kujutised. Siin on käsitletud ida ja lääne pärimusi, nii muistseid kui ka praegu elavaid, ning allikateks on olnud kunst, rituaalid, müüdid ja spirituaalsus. See ligi 800-leheküljeline rohkete paeluvate illustratsioonidega teaberohke sümboliraamat sobib suurepäraselt ka kingituseks.

WWW.VARRAK.EE

varrak

Boris von Uxkull ja tema aeg AGUR BENNO tõlkija

ga, hoolimata heast läbisaamisest venelastest kaasohvitseridega. Privilegeeritud ratsakaardiväe ohvitser puutub kokku ka kroonitud peade ja keiserliku perekonna liikmetega, kellest vähemalt suurvürst Konstantin küllaltki ausa ja ilustamata hinnangu saab.

FOTO RAAMATUST.

äevikuid on peetud juba väga vanadest aegadest saadik, ent järelpõlvedeni on neist säilinud suhteliselt vähesed. Paber ei saa vastu sõdadele, tulekahjudele ega ka omanike soovile oma privaatseid mõtteid vaid enda teada jätta. See päevik elas üle mitu sõda, baltisakslaste ümberasumise ning perekonnalegendi kohaselt ka lese kombe kadunud abikaasa pabereid põletada. Oma aja ja autori kohta tüüpiliselt oli algne päevaraamat kirjutatud vaheldumisi saksa, vene ja prantsuse keeles ning kaunistatud arvukate joonistustega. Mõistetavad on Boris Uxkulli järeltulijate kahtlused, kas sellist väga intiimset teksti on mõistlik ja vajalik välja anda. Õnneks said nad oma kõhklustest üle ning see ajalooallikas on nüüd ka eesti lugejale emakeelsena kättesaadav.

VABAMEELNE MÕISNIK

NAPOLEON, HEGEL, HELENE Boris von Uxkull oli noor mees, kes noorele aadlimehele tüüpiliselt alustas teenistust ratsakaardiväes. Tema teenistusaastad sattusid uusaja ühe esimese moodsa sõja ajale – Prantsusmaa keiser Napoleon I oli mobiliseerinud massiarmeed ning allutanud endale suure osa Euroopast. Venemaa-sõjakäik oli oma olemuselt julm ning geograafilistest oludest tulenevalt keerukam kui varasemad sõjakäigud Euroopas. Noor ratsaväelane elab kaasa pika ja kurnava taganemise Peterburi alt Moskvani, Moskva põlemise, sõjaõnne pöördumise ning partisanisõja koledused. Sõjaõuduste kõrval jätkub tal aga jõudu ja tahtmist (kui aeg vähegi võimaldab) oma mõtteid paberile panna, säilitades nii ka noore inimese rõõmsamad mõtted – suhted naistega, lõbusad vigurid koos ohvitseridest sõpradega, ootamatud kohtumised vennaga jmt. Suhted arvukate naisterahvastega on kindlasti üks selle raamatu läbivatest joontest. Teine läbiv liin raamatus on sõda ja õpingud ning kindlasti ka järelemõtlemine filosoofiliselt oluliste asjade üle.

Boris von Uxkull (1793–1870), kaasaegne portree

Sõjamehe alguses veel üsna lihtsad mõtisklused viivad pärast lahinguid ja tervisehädasid sügavama huvini, millest kasvavad välja õpingud mitmes Euroopa ülikoolis ning sõprus toonaste juhtivate filosoofidega, kellest ta ise peab kõige olulisemaks oma sõprust Hegeliga. Samas ei sega stuudium põrmugi tema uut ja sügavat suhet Helenega, kellega ta koos sõidab Heidelbergist Viini ja sealt Praha ning Dresdeni kaudu tagasi. Iseloomulik on ka see pilt, mis avaneb suhetes perekonnaga. Armastav ema, õed ja vennad, kellest vend Jakobiga koos suur osa sõjakäigust läbi tehakse. Isa, kellel on poja (rahaliste) vallatuste tõttu olnud põhjus karm olla, aga kelle sisemusest kumab siiski läbi armastus oma vanima poja vastu. Kaasmaalased-baltlased, kellega ikka midagi rohkem ühist leidub kui teiste-

Raamatu ees- ja järelsõna annab mõningase pildi Borisi olemusest ja tegemistest sellel ajal, mida päevikud ei kajasta. Oma aja kohta haritud ja vabameelne mees paistab silma oma suhtumisega talupoegadesse, kellele Vigala pärishärra koole asutab ja lugusid tõlgib. Väga erandlik on ka tema suhtumine oma vallastütresse, kelle elukäigu korraldamist ta väga tõsiselt võtab, jäädes siin küll kinni oma seisusekaaslaste jäikadesse moraalinormidesse. Lõbusama poole pealt iseloomustab teda tema katkestatud kihluste suur arv ja lõplik jõudmine abielusadamasse juba vanemas eas, kus tal tubli ja tahtejõulise naise vastas seistes kõik tõelised ja väljamõeldud argumendid abiellu mitteastumiseks ühel hetkel lihtsalt otsa lõpevad. Vigala mõisa majandamisele ja sealtkaudu kindlasti ka mõisarahvale tuli peremehe rahaasjade kordaseadmine laiemas plaanis ainult kasuks. Kokkuvõtvalt võib öelda, et erinevalt ehk eelmise sajandivahetuse rahvusromantilisest lähenemisest näitab see päevik üht parunit ja mõisnikku vägagi inimliku poole pealt ning meenutab meile heast küljest seda meie silmist ja meelest ehk teenimatult kadunud rahvakildu. Raamatu jõudmisest eesti lugeja lauale võib ainult rõõmu tunda.

Sõjas ja armastuses. Boris Uxkulli päevaraamat Napoleoni ajastust Boris Uxkull, JürgenDetlev von Uexküll tõlkinud Agur Benno 264 lk, kõva köide

Kuidas geenius mõtles? MERIT KASK

aamatus „Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas” oli Saksa teaduskirjaniku Stefan Kleini ambitsioon näha maailma Leonardo da Vinci silmade läbi. Vaatamine on hea koht, kust alustada, sest sealt alustas ka unustamatu kunstnik ja teadlane ise. Just nägemine oli selle geeniuse kogu tunnetamise lähtekoht. Pingsast maailma vaatamisest sai alguse terve jada küsimusi, millele vastuseid otsides ta oluliste avastuste ja tegudeni jõudis. Nii vaatleb Klein da Vincit eelkõige maailmauurijana. Kunstnikuna ei tahtnud Leonardo da Vinci tegelikkust üksnes jäädvustada, vaid ka seletada. Klein näitab kaasahaaravalt, kuidas näiteks Mona Lisa salapärase näoilme taga pole midagi

juhuslikku, vaid see on teadlasest kunstniku eksperiment vaataja tajuga. Da Vinci on seda portreed maalides kasutanud tervet hulka teadmisi, milleni ta jõudis aastatepikkuste vaatluste tulemusel, kui ta püüdis aru saada, kuidas töötavad inimese näolihased, kuidas tekib miimika, kuidas liigub valgus ja kuhu langevad varjud. Klein võtab ette erinevad teemad, mis Leonardo da Vincit elu jooksul huvitasid, nagu vesi, lendamine ja robotid, ning selgitab samm sammu haaval, kuidas ta nimetatud valdkondi uuris ja mil moel oma järeldusteni jõudis. Selle kõrval toob Klein meieni ka Leonardo da Vinci kaasaja. Juttu tuleb tema koostööst mitme renessansiaja (kuri)kuulsa valitsejaga jne. Nagu selle raamatu kangelase puhul, on ka Stefan Kleini enda huvi maailma vastu piiritu. Ehk just seepärast on õnnestunud tal niivõrd hästi da Vinci kin-

gadesse astuda. Klein on aastate jooksul kirjutanud raamatuid nii ajast, õnnest, unenägudest kui paljust muustki. Viimati ilmus eesti keeles tema raamat „Loomise päevikud” – haarav jutustus ei millestki vähemast kui sellest, mis oli kõige alguses: kuidas tekkis maailm ja mis on elu. Raamatule „Da Vinci pärand ehk Kuidas Leonardo maailma uuesti avastas” on lisatud eraldi brošüürina kunstniku loomingut tutvustav pildipoogen.

Da Vinci pärand Stefan Klein tõlkinud Krista Räni 72 lk, kõva köide

ilmunud Antagu meile andeks A.M. Homes tõlkinud Karin Suursalu 584 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

Harry Silver on terve elu vaadanud kadedusega pealt oma noorema venna George’i tähelendu. Vend on teinud edukat karjääri televisioonis, tal on ilus kodu New Yorgi äärelinnas, kaks last ja ihaldusväärne naine. Ühel perekondlikul tänupühal suudleb George’i naine ootamatult Harryt. Sellest saab alguse sündmuste ahel, mille käigus noorem vend enesevalitsuse kaotab. Tema tegude tagajärjel pole kummagi mehe elu enam endine. Amy M. Homes (snd 1961) on üks olulisemaid kaasaegseid USA kirjanikke. Tema romaanid on ühtaegu tabavalt vaimukad ja kõhedust tekitavad, aga ka lummavalt elegantsed.

Lilla kuningatütar Péter Dóka tõlkinud Reet Klettenberg illustreerinud Anne Pikkov 128 lk, kõva köide vanusele 6+

Mis juhtub, kui ühele lohele ei meeldi röövida mitte saledaid ja vaguraid kuningatütreid, vaid sõnakaid, sõimlevaid ja pakse printsesse? Mida peab tegema kuningatütar, kui ta on võimetu oma kallima käest lahti laskma ja saadab teda seepärast isegi tualetti? Ja kas terava mõõgaga on võimalik läbi lõigata tõeline emotsionaalne side? Péter Dóka muinasjutumaailmas kohtume suure hulga armunud kangelastega, kes otsivad oma armastatut, võidavad tuhat takistust, võitlevad vaenlastega (vahel ka iseendaga), pannes lugeja kord kogu südamest naerma, kord pisaraid pühkima.

Martti läheb kooli. Suur või väike ingel Tiia Kõnnussaar ja Kerttu Soans 72 lk, kõva köide vanusele 7+

Ingli ja Martti raamatul on kaks esikaant. Avad raamatu ühelt poolt ja kohtud just 7-aastaseks saanud Ingliga. Alustad raamatut teiselt poolt ja elad kaasa värske koolipoisi Martti lugudele. Kui eelmises Ingli ja Martti raamatus käisid peategelased veel lasteaias, siis nüüd lähevad nad esimesse klassi. Ootamatult selgub, et ettekujutused koolist ja see, milline kool tegelikult on, polegi üks ja seesama. Lugudes on pööraseid küsimusi, naljakaid vastuseid ja kummalisi tegelasi. Uskumatu ja igapäevane põimuvad ja lubavad ka lugejal kõige tavalisemas eluhetkes ebatavalist näha.

Harry Augusti esimesed viisteist elu Claire North tõlkinud Allan Eichenbaum 336 lk, pehme köide

Harry August on surivoodil. Jälle. Ükskõik, mida ta ka ei teeks või milliseid otsuseid ta ka ei langetaks, jõuab ta ikka tagasi sinna, kust alustas: ta sünnib uuesti lapsena, kes mäletab kõiki oma eelmisi elusid. Kui läheneb Harry üheteistkümnenda elu lõpp, ilmub tema voodi juurde väike tüdruk, kes ütleb: „Ma oleksin peaaegu hiljaks jäänud, doktor August. Ma pean saatma sõnumi.” See ongi lugu sellest, mida Harry teeb edasi, mida ta tegi enne ja kuidas ta üritab päästa minevikku, mida ta ei saa muuta.

varrak Suur toalilleraamat. Teejuht taimede valikul ja kasvatamisel Jaan Mettik 312 lk kõva köide

Sellest raamatus on veidi kõike – peatükk toataimekasvatuse ajaloost, ülevaade potilillede pidamise põhitõdedest ning valik kodu või kontori aknalauale sobivaid taimi koos praktiliste näpunäidete ning fotodega. Raamatus on palju fotosid taimedest nende looduslikes tingimustes ehk kõik selleks, et toataimesõber oskaks kaugelt kodumaalt põhjamaa aknalaudu ehtima toodud lillede elu võimalikult mõnusaks teha.

Paha paik Gillian Flynn tõlkinud Anne Kahk 380 lk kõva köide

Libby Day oli kõigest seitsmeaastane, kui tema kohtus antud tunnistuse põhjal ta viieteistaastane vend süüdi mõisteti. Sellest peale on Libby sihitult aega surnuks löönud. Kui temaga võtavad ühendust inimesed, kes on veendunud, et tegelik süüdlane polegi Ben, hakkab Libby esitama endale küsimusi, mille peale ta pole varem julgenud mõelda. Rahvusvahelise bestselleri „Kadunud” („Gone Girl”) autori Gillian Flynni painav ja tume psühholoogiline romaan „Paha paik” on kirjaniku teine romaan. „Kadunud” ilmus kirjastuses Varrak 2014. aastal.

NR 6 (95) 24. september 2015

PIRET PÄÄSUKE tõlkija

dub, nagu haihtuks järk-järgult kõik seni kehtinu või pöörduks pea peale: voorus võib saada puuduseks, häbi auks, esimene viimaseks. Pärast Anschluss’i ehk Austria annekteerimist märtsis 1938 „kaovad” inimesed, kes on julgenud uusi võimukandjaid kritiseerida; avalikult hakatakse juute taga kiusama; otsitud ettekäändega arreteeritakse Franzu tööandja ja noormehel tuleb ise tubakapoodnikuks hakata. Oma kodust on sunnitud lahkuma ja Inglismaale emigreeruma vana ja ravimatult haige Freud, hüvastijätt temaga on otsekui jumalagajätt tsiviliseeritud, haritud, moraalse maailmaga. Kes aga „moodsa ajaga” kaasa ei lähe, sellel on tee püsti ees.

ranz Huchel on seitsmeteistaastane, kui tal tuleb lahkuda oma sünnipaigast, järveäärsest külakesest Salzkammergutis. Teda üksi kasvatanud ema pelgab, et poiss pole piisavalt tugev maatöö jaoks, ja saadab ta suurde linna – Viini, kus tuttav tubakapoepidaja lubab Franzu enda juurde poeselliks võtta. Saabumine kärarikkasse linna on maapoisi jaoks ehmatav, kuid ta püüab kiiresti kohaneda. Tubakapoodnik Trsnjek, kes müüb ka ajalehti-ajakirju, näeb kohe, et Franz on ilmaelu suhtes õige naiivne, ning nõuab, et too iga päev ajalehed läbi loeks ja end eluga kurssi viiks. Viimasel ajal muutuvad päevauudised aina veidramaks ja poliitika hakkab juba veidi äri segama. Siiski elatakse 1937. aasta suvel Viinis veel rõõmsat elu ja odavas kabareeteatris parodeeritakse menukalt naaberriigi uut juhti – haukuvalt kõnelevat Adolf Hitlerit. Prateri lõbustuspargi melus armub Franz böömlanna Anezkasse, ent paraku kaob tütarlaps ootamatult. Oma tundesegaduses läheb noormees küsima nõu mitte kelleltki vähemalt kui dr Sigmund Freudilt, kes on juhtumisi

tänapäev

TEOS KUI VÄIKE JUVEEL Robert Seethaler Frankfurdi raamatumessil 2014.

tubakapoe püsikunde. Ilmakuulus psühhoanalüütik aga tunnistab, et naiselikke tujusid ei oska temagi lahti seletada. Sellest hoolimata – või just tänu sellele – tekib nende vahel omalaadne sõprus. Paraku hakkab neid ümbritsev maailm üha imelikumaks muutuma, tun-

1966. aastal Viinis sündinud Robert Seethaler on näitlejakoolitusele lisaks õppinud ka psühholoogiat ning tunnistanud, et tahtis ammugi kirjutada romaani „psühholoogia isast”, kuid ei leidnud nii-öelda värsket vaatepunkti. Lõpuks aga tuli ta mõttele lasta ühel lihtsal maapoisil kuulsa arstiga kohtuda ja nõnda sündiski „Tubakapoodnik” (saksa keeles „Der Trafikant”, 2012). Need kaks peategelast – alles ellu astuv nooruk ja oma elutee lõpul seisev eakas mees – on kirjanikul kujutatud ilmse

hel päeval ilmub Orupõhja linnajao ja pargi piiril asuva kolmekordse, pisut viltu vajunud kortermaja juurde rebasekarva koer. Sellest saab Juhani Püttsepa värske raamatu, „Gibraltari laevakoerte ühing” tegevustik alguse, ja juba esimesest lausest on arusaadav, miks just see teos ajakirja Täheke, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2015. aasta lastejutuvõistlusel esimese kohaga pärjatud sai. Lugeja kohtub pisut räämas puumaja omaniku ja värvikate, kuid mitte kõige maksujõulisemate üürnikega: Ü-Muti, tema gümnasistist tütre Inksi ja eaka kassi Susjäga, usuteaduste professori ja tema hundikoer Rolfiga, naiskulturist Jerskiga, kes lisaks keha treenimisele tegutseb veel ka turumüüja ja koristajana, aeg-ajalt vanglas elava Valtsi ning pensionär Sirje ja tema lapselapse, vanemate poolt linna kooli saadetud Antoniga. Koer valib oma uueks elukohaks just poisi ja tema vanaema tagasihoidliku korteri. Ja kuigi alati ei suju seni vabalt ringi jooksnud peni taltsutamine vanaema Sirjel ja Antonil just ülemäära hästi, näitab autor ilmekalt, kui palju rõõmu võib üks neljajalgne pere ellu tuua. Loomulikult ei vaikita maha ka pahategusid ja koerapidamise ebameeldivamaid külgi nagu rikutud kodusisustus või muretsemine plehkupannud lemmiku pärast. On tore, et Püttsepa raamatus jääb

MARJA-LIISA PLATSI JOONISTUS

lastekirjanduse uurija

sümpaatia ja mõnusa sooja huumoriga. Lisaks leidub raamatus terve rida karakteerseid ja meeldejäävaid kõrvaltegelasi ning väikeste, ent ilmekate detailide abil on loodud pilt ühe ajajärgu lõppemisest. Romaan pole kuigi pikk, kuid hästi komponeerituna mahub sellesse nii klassikaline coming-of-age story (või saksapäraselt Bildungsroman) kui ka värvikas ajastuportree. Saab vaid nõustuda kirjanduskriitikutega, kes on nimetanud seda teost „väikeseks juveeliks“. Ent „Tubakapoodnik“ võitis kiirelt ka lugejate poolehoiu ning püsis kuude kaupa saksakeelse ilukirjanduse bestsellerite nimekirjas. Nauditav on kirjaniku lihtne, lakooniline, aga poeetiline keel, milles kajab nostalgia, leebe kurbus kaduvikuteele läinu pärast. Või nagu Robert Seethaler ise ütleb: Das Unglück ist nötig, um Glück zu empfinden (õnnetust on vaja, et tunda õnne).

Tubakapoodnik Robert Seethaler tõlkinud Piret Pääsuke 208 lk, kõva köide sari „Moodne aeg”

WWW.TNP.EE

Vahva gibraltari laevakoer Orupõhjast JAANIKA PALM

Hüvastijätt senise maailmaga FOTO CORBIS

ilmumas

WWW.VARRAK.EE

ilmunud Jaapani korrastuskunst: korrastamise elumuutev vägi Marie Kondo tõlkinud Krista Eek kujundanud Angelika Schneider 216 lk kõva köide

Marie Kondo, Jaapani ekspertkorrastaja ja professionaalne koristaja, aitab oma inspireeriva ja üksikasjalise meetodi abil teie eluruumid lõplikult korda seada. Eduka korrastamise võti on võtta asjad käsile õiges järjekorras, jätta alles ainult need esemed, mida tõeliselt armastate, ja teha seda kõike korraga ja kiiresti.

U2 – ühe rokkbändi lugu Gibraltari laevakoer kohtub professori koeraga.

loom loomaks ja inimene inimeseks. Erinevalt paljudest loomaraamatutest ei püüagi autor loomanahka pugeda, koera käitumist looma enda seisukohast selgitada. Tema raamatu koerad ei räägi. Nende sisekõne asemel kasutab kirjanik ilmekaid kirjeldusi, mille alusel tuleb lugejal ise nuputada, kus loomake hulkus või mida ta soovib – nii nagu päriseluski. Kuigi kirjeldusi lastekirjanduses üldiselt väga ei hinnata – ikka ihatakse rohkem tegevust, dialoogi –, suudab Püttsepp seda eelarvamust kõigutada. Tema kirjeldused on värvikad, alati põhjendatud ja kaasakiskuvad. Samuti annab taoline inimlik vaatepunkt autorile suurepära-

se võimaluse nii loomade hingeelu kui (lemmik)loomapidamist ka filosoofilisemalt vaadelda. Teosel on lihtne ja arusaadav, ilma tarbetute vormimängudeta pealiin, millel mitmeid haaravaid, asjakohaseid kõrvalharusid. Omaette tegelase rolli tõuseb tegevuspaik, väike tasane ülikoolilinn, milles lipilapitud puumajade rajoon. Suure kaasaelamisega kirjutab Püttsepp nii linnast endast kui ka igast tegelasest. Tema humoorikas ja südamlik käsitlusviis rõhutab igal võimalusel maailma turvalisust. Ometi on teoses rohkelt seiklusi ja ootamatuid sündmuspöörded, mis köidavad ka kärsitumat lugejat.

Püttsepal on, mida öelda. Ja pole siis ime, et pärast raamatu lõpetamist tunned, et oled targem, väärikam ja sallivam inimene.

Gibraltari laevakoerte ühing Juhani Püttsepp illustreerinud Marja-Liisa Plats 232 lk, kõva köide

John Jobling tõlkinud Jana Linnart kujundanud Villu Koskaru 376 lk kõva köide

U2 on kahtlemata üks neist maailmakuulsatest bändidest, kes ei lase endale lihtsalt ligi – infot selle kohta, mis nende siseringis toimub, hoitakse kiivalt enda teada. John Joblingi nägemus ei ole bändi poolt ametlikult heaks kiidetud ilmselt just seepärast, et seda kirjutades toetus autor paljudele väga erinevatel aegadel U2 siseringi kuulunud inimeste tehtud intervjuudele. Kas kõik need vahel naljakad, vahel õelavõitu ja üsna tihti päris uskumatud lood ka tõele vastavad, jääb aga lugeja otsustada.

NR 6 (95) 24. september 2015

ilmunud Vee piiril Sara Gruen tõlkinud Nele Sillaots kujundanud Liis Karu 348 lk, kõva köide

On aasta 1942 ning ameeriklased Maddie ja Ellis Hyde saabuvad Šotimaale. Karistuseks perekonna häbistamise eest on isa lõpetanud Ellise ülalpidamise ning nüüd on pojal on veider plaan, kuidas isa lugupidamine tagasi võita – selleks tuleb välja selgitada Loch Nessi koletise saladus. Maddie aga jääb enamasti üksi ning peab õppima hakkama saama võõral maal, mis pealegi on sõjas. „Vee piiril” on lugu sõjaaegsest Šotimaast, müütidest ja teineteise leidmisest. Sara Gruen sai tuntuks menuraamatuga „Vesi elevantidele”.

Ajutine elu Hugo Vaher kujundanud Angelika Schneider 216 lk, kõva köide

Kolm meest, kolm elu. Kaotatud perekond, viltu vedanud karjäär ja lihtsalt sihita rumalus. Elu hammasrataste vahele jäänud inimeste saatus on tihti selline, mille kohta võib öelda, et reaalsus ületab kõik väljamõeldised. Hugo Vaheri romaanivõistlusel äramärgitud loos saavad need hallid näota olendid järsku inimese näo. Unistused võivad täitumiseks valida kummalisi teid.

Helge nostalgia Amélie Nothomb tõlkinud Pille Kruus kujundanud Villu Koskaru 110 lk, kõva köide sari „Punane raamat”

Amélie Nothomb veetis suure osa oma lapsepõlvest Jaapanis ja mujal Aasias. Sellest räägivad tema tuntuimad romaanid „Jumala lapsepõlv” ning „Jahmatus ja värinad”. „Helges nostalgias” naaseb Nothomb pärast 20 aastat Jaapanisse, kus temast tehakse dokumentaalfilmi. Endale ainuomases stiilis kirjeldab ta taaskohtumisi ja möödanikust tuttavaid paiku, aga ka elu Jaapanis pärast maavärinat, hiidlainet ja Fukushima 2011. aasta tuumaõnnetust.

Marslane Andy Weir tõlkinud Krista Eek kujundanud Villu Koskaru 356 lk, kõva köide

Olen Marsil lõksus. Mul ei ole kuidagi võimalik Maaga ühendust võtta. Kui oksügenaator katki läheb, siis ma lämbun. Kui vee taaskasutussüsteem katki läheb, siis suren janusse. Kui Marsi-majja leke tekib, siis plahvatan. Kui ükski neist asjadest ei juhtu, siis saab mul lõpuks toit otsa ja ma suren nälga.

Surnud mehe jäljed Peter James tõlkinud Lauri Saaber kujundanud Siiri Timmerman 440 lk, pehme köide

Keset 9/11 hommiku traagilisi sündmusi näeb Brightonist pärit krooniline äparduja Ronnie Wilson oma elu suurimat šanssi: kaduda ja luua end uuesti ühes teises riigis. Viis aastat hiljem annavad Brightoni tulvaveetorust leitud naise säilmed inspektor Roy Grace’i uurimisele globaalse haarde ning algab meeleheitlik võidujooks, et päästa naine, keda kütitakse Brightoni tänavail nagu jahilooma.

WWW.TNP.EE

tänapäev

Mees naljaministeeriumist LEEMET PORK

ohn Cleese’i „Igatahes... ” on mingis mõttes üsna ootamatu autobiograafia. Paljud selle žanri raamatud kipuvad lihtsalt ümber jutustama skandaale, kirjeldama dramaatiliselt tipphetki ja pesema kuulsate inimeste halbadest harjumustest tekkinud musta pesu. Ja seda me ka armastame ning lõppude lõpuks ostame sellepärast ka sageli mõne raamatu või pileti. Selle raamatuga ei ole nii. Ehkki Cleese ütleb vahel tõepoolest otse välja, mida ta tegelikult arvab mõnest kuulsast või isegi mitte eriti kuulsast inimesest oma eluteel, ei ole raamat lõpuks sugugi sellest. Isegi kui ta vahel kedagi sarjab, teeb ta seda nii üle võlli ja nii pagana naljakalt, et mingit tõsist vaenamist või sisimas miilavat viha on seal väga raske näha. Ei mingeid räpaseid lugusid. Ei mingeid tagauksesaladusi staaridest. Hoopis põhjalik ekskurss elava koomikageeniuse sisemusse.

EI KAOTA INTELLIGENTSUST Cleese on väga intelligentne, väga palju lugenud, väga endassevaatav mees, kes juhtub nautima ka absurdi ja farssi ning olema mõlemas ühevõrra tugev. Ilmselt just see kombinatsioon tõstabki tema kaubamärgiks kujunenud koomika kõrgemale hilisematest absurdi kalduvatest naljategijatest. Cleese nimelt ei kaota iial, isegi üsna füüsilise huumori juures oma intelligentsust. Tema filme ja sketše vaadates ei ole tunne, et pärast seda on su IQ jälle mõne punkti võrra langenud. Tegelikult otse vastupidi, need jätavad alati vaatajale tunde, et Cleese’il ja teistel stsenaristidel, kellega ta koos töötab, on oma publiku vastu teatav austus, millest uuema aja kirjutajatel tihti puudu jääb. „Kala nimega Wanda” või ükskõik milline Monty Pythoni Lendava Tsirkuse pikk film sobib suurepäraselt selle näiteks.

MIS ON NALJAKAS JA MIS MITTE Stsenaristid. See raamat kõneleb väga palju stsenaristidest, komöödiate tekstikirjutajatest. Neid tõstetakse väga selgelt esile. Cleese tuleb lagedale huvitava väitega, mis väärib eraldi välja toomist. Cleese, Chapman, Idle, Palin

FOTO: CORBIS

Telefonilood Gianni Rodari tõlkinud Tiina Randviir kujundanud Villu Koskaru illustreerinud Olga Pärn 176 lk, kõva köide värvitrükk

Elas kord Varese linnas sinjoore Bianchi. Ühe firma esindajana reisis ta kuus päeva nädalas mööda Itaaliat arstirohtusid müümas. Pühapäeval jõudis ta koju, esmaspäeva hommikul asus uuesti teele. Enne lahkumist ütles sinjoore Bianchile tema väike tütar: „Isa, palun jutusta mulle igal õhtul üks jutt.” Niimoodi siis juhtuski, et igal õhtul täpselt kell üheksa helistas sinjoore Bianchi, ükskõik kus ta ka parasjagu viibis, Varesesse ning jutustas tütrele ühe loo.

Pärdik Päär ja hauaröövlid Reeli Reinaus illustreerinud Ott Vallik 176 lk, kõva köide värvitrükk

Tüübilisi tööpäevi komödiandi elust.

ja Jones olid esmajoones kirjutajad ja alles pärast seda näitlejad. Cleese ei keskendu üldse esituste kirjeldamisele, mitte rohkem kui jutustades lõbusaid ja tema jaoks piinlikke seiku näiteks sellest, kui närvis ta on enne tähtsaid etteasteid olnud või kuidas ja miks midagi tuksi keeranud. Küll aga avab ta oma vaateid sellest, mis on naljakas ja mis mitte, ning isegi neist põhjustest, miks üks või teine asi meile naljakana tundub. Inimesena, kes oleks vabalt võinud teha rõõmsasti karjääri ka akadeemilises maailmas, annab ta lugejale meistriklassi komöödiast kui nähtusest ja inimloomusest selle kõrval. Ta laseb meid ligi ka sellele, mis teda käima paneb, nii komöödiakirjutaja kui ka inimesena, ning mis on ta mõtte ja väga originaalse huumorimeele vorminud just selliseks, nagu me seda tunneme. See on justkui mõni kuulus muusik seletaks, mida ta mõtles mõnda ülituntud laulu kirjutades. Mida viimased eriti tegema ei kipu, sest vaevalt nad enamasti tahaksid, et me seda teame.

TÄPNE, LIHVITUD, VAIMUKAS TEKST Cleese’i puhul ei ole asi nii, tema analüütiline mõistus näib seda lahtijutustamise protsessi nautivat. Ja kui me

oleme John Cleese’i harjunud siiski pidama lihtsalt näitlejaks, siis selle protsessi käigus koorub üha enam välja see, kui oluline on tema ja temaga seotud seltskonna juures just täpne, vaimukas, intelligentne ja viimaseni lihvitud tekst. Selle meisterlik ettekandmine pole küll vähem oluline, ent tuleb siiski alles pärast seda, kui tekst, sketš või stsenaarium on valmis. Kui teile pakub huvi, kellel oli probleeme napsuvõtmisega, kes keda kellega pettis ja kes kõige sagedamini erinevate kariloomadega ühte heitis, siis sellest autobiograafiast seda teada ei saa. Kui aga otsite intelligentset vestlust koomilise geeniusega (kes ise end selleks ei pea) komöödia ja komödiantide sügavama olemuse üle, ja iseäranis Briti huumorikoolkonna kujunemisloo üle, siis on see väga põhjalik, ent kergesti loetav raamat just teile.

Igatahes... John Cleese tõlkinud Mai Tõnisoo kujundanud Margit Randmäe 422 lk, kõva köide

Maailmapärandi paikade uus teejuht

NESCO maailmapärandi objektide nimekiri on muutuv. Kui 2009. aastal ilmunud „Maailmapärand. Erakordsete paikade täielik teejuht” kirjeldas 878 paika, siis 2013. aasta „Maailmapärand. Erakordsete paikade kõige menukam teejuht” sisaldas 962 paiga kirjeldusi. Seekordsest, veelgi täiendatud kolmandast trükist leiab infot juba tervelt 1007 paiga kohta. 779 kultuuripaika, 197 looduspaika ning 31 ühisväärtusega kultuuri- ja looduspaika asuvad kokku 161 riigis. Mõned paigad on nimistust kadunud, sest neid pole suudetud säilitada, rohkem on aga juurde tulnuid: näiteks Medicite

ilmunud

villad ja aiad Itaalias Toscanas, Karpaatide puukirikud Poolas ja Ukrainas ning Namibi liivameri Namiibias. Iga objekt, mida „Maailmapärandis” tutvustatakse, on kultuuriliselt või looduslikult (või mõlema poolest) ainulaadne, kujutades endast inimkonna või maailma ajaloo ja arengu olulist monumenti. Mõni on omandanud lausa ikooni staatuse, mõnda tuntakse vähem (Surtsey vulkaanisaar Islandil, Olympicu rahvuspargi aktiivsed jääliustikud USA-s). Lisaks kõigile maailmapärandi objektide kirjeldustele leiab raamatust üle 700 imekauni foto, asukohakaardi iga paiga juures, hulga orienteerumist liht-

sustavaid üldkaarte, riikide registri ja maailmapärandi paikade tähestikregistri. „Maailmapärand” on suurepärane teatmeteos, mille abil valida endale järgmist reisisihti.

9-aastase Pääri elu pole just lillepidu. Tema perekond on pisut veider: ema peab toidublogi, isa müttab öösiti metsas ja valmistab kratte. Koolis Pääri narritakse, sõpru tal pole. Aga siis kohtub Päär Ingliga ja kõik pöördub pea peale. Kui selgub, et kusagile nende küla lähedale on maetud iidne Rootsi kuningas ning seda paika otsivad halastamatud hauaröövlid, satub Päär uskumatutesse seiklustesse.

Väike roosa pilet paradiisi Ene Sepp kujundanud Angelika Schneider 310 lk, kõva köide

Aastaid vägivaldses suhtes olnud Maarjale langeb sülle 30 miljoni euro suurune lotovõit, mis muudab tema elu tundmatuseni. Kuid sammud, mida unistustes oli niivõrd lihtne astuda, muutuvad tegelikkuses müürideks, mille ületamine tundub võimatu. Koos harjumuste, minevikust kerkivate vanade ja olevikus lisanduvate uute tuttavatega saab tema elust labürint, millest välja pääseda on keeruline isegi kogu selle raha abil. Romaanivõistlusel äramärgitud töö.

Hirmus õudne hambaarst David Walliams tõlkinud Ehte Puhang kujundanud Siiri Timmerman illustreerinud Tony Ross 342 lk, kõva köide

Ühes linnakeses juhtub öösiti kummalisi asju. Lapsed panevad oma hamba hambahaldja jaoks padja alla, aga hommikul ärgates leiavad nad sealt... surnud nälkja, elusa ämbliku, sada kõrvaharki ringi sibamas. Kes või mis võiks olla selle taga? Suure südamega väike poiss nimega Alfie otsustab selle välja uurida. „Gängstamemme” autori David Walliamsi uus raamat paneb teil hambad hirmust plagisema ja naerust valutama!

Laste loomaentsüklopeedia tõlkinud Olav Renno 256 lk, kõva köide

Maailmapärand. Kõigi maailmapärandi paikade üldtunnustatud teejuht tõlkinud Matti Piirimaa 912 lk, pehme köide

Mahukas entsüklopeedia loomariigist. • Rohkem kui 1000 värvilist loomapilti • Loomariigi „Kes on kes? ” • Hõlmab imetajaid, linde, roomajaid, kahepaikseid, kalu, putukaid, ämblikke ja muid selgrootuid • Kirjeldab loomade käitumist • Asjalik käsiraamat nii kodu kui ka kooli tarbeks

Tallinna ülikooli kirjastus Kriitilise teooria käsiraamat koostanud Paul Wake ja Simon Malpas tõlkinud Marilin Lips 463 lk pehme köide

Algselt Routledge’i kirjastuses ilmunud „Kriitilise teooria käsiraamat” on nii sobiv õppematerjal kirjandusteaduse, kultuuriteooria ja kunstiteaduse üliõpilastele kui ka asjalik allikas kõigile teistele kriitilisest teooriast huvitatuile. Selgelt ja lihtsas sõnastuses kirjutatud süsteemne ülevaade tutvustab kriitilise teooria eri valdkondi (nt strukturalism, narratoloogia, poststrukturalism, postmodernism, queer-teooria jm), peamisi teoreetikuid ja mõisteid. Väärtuslikeks lisanditeks on mahukas kriitikateooria leksikon ja soovitused lisalugemiseks. „Kriitilise teooria käsiraamat“ on hea täiendus seni ilmunud eestikeelsele teoreetilisele kirjandusele nagu „20. sajandi mõttevoolud” (2009) ja „Humanitaarteaduste metodoloogia” (2011).

ILMUMAS Teaduslikku ja filosoofilist. Valitud töid Albert Einstein koostanud Piret Kuusk tõlkinud Piret Kuusk, Georg Liidja jt

Käesoleva väljaandega saavad eesti keeles kättesaadavaks Albert Einsteini 1905. aastal ilmunud murrangulised tööd (erirelatiivsusteooria, valguse kvantteooria, Browni liikumine), mis moodustavad suure osa meie kaasaegse füüsikalise maailmapildi vundamendist. Neile lisaks ta hilisem ja üldistavam kirjutis aastast 1936 „Füüsika ja tegelikkus”, kus käsitletud ka autori üldrelatiivsusteooriat ja klassikalise füüsika vahekorda uute kvantteooriatega. Kuigi Einsteini tulemused on läinud füüsikakursuste raudvarasse, pakuvad originaalartiklid kindlasti huvitavat lähivaadet geeniuse mõttemaailma ja üldisemalt enam kui sajanditagusesse füüsikasse. Kogumikus sisalduv Ivar Piiri kirjutis tutvustab ka nende artiklite saamislugu ja Raivo Sterni eessõna mõtestab Einsteini tegemisi tänapäevases teaduslikus kontekstis.

Õpetlike näidete raamat Usāma bin Munqidh tõlkinud Üllar Peterson 533 lk pehme köide sari „Bibliotheca Asiatica”

Usāma bin Munqidh’i (1095–1188) „Õpetlike näidete raamat” on üks kuulsamaid ja praeguseks enim tõlgitud keskaegse islami teoseid Koraani ja „1001 öö lugude” kõrval. Lihtsas ja elulähedases vormis annab autor ülevaate 12. sajandi Süüria ja LähisIda olustikust, muslimite omavahelistest suhetest ja nende läbikäimistest ristisõdijatega ning toonase islamimaailma vägevate õukondade elustolust. See on ühtlasi nii ajalooallikas kui ka omapärane autobiograafia, mille teeb eriliseks autori usudogmadest vaba meel ja võime näha inimesi ka „uskmatutes” ristisõdijates – „frankides”, nagu neid toona kutsuti. See on pea ainus keskaegne islami ajalooallikas, mida on huvitav lugeda nii neile, kes ei tegele ei islami ega ajalooga, kui ka on see möödapääsmatu info- ja inspiratsiooniallikas igale keskaegse islami kultuuriloo huvilisele.

Puhtuse, roojasuse ja tabu mõistete analüüs PATRICK LAVIOLETTE Tallinna Ülikooli antropoloogia professor

ary Douglase klassikaline raamat „Puhtus ja oht: Mõistete „rüvetus” ja „tabu” analüüs” („Purity and Danger: An Analysis of Concepts of Pollution and Taboo”, 1966) on tõepoolest üks olulisemaid 20. sajandi tekste, vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteadustes ning kindlasti antropoloogias. 1991. aastal arvas Times Literary Supplement selle saja mitteilukirjandusliku raamatu hulka, mis on enim mõjutanud Lääne avalikku diskursust pärast Teist maailmasõda. Praeguse, 2015. aasta seisuga on see ametlikel andmetel tõlgitud vähemalt 16 keelde, sealhulgas hollandi, soome, prantsuse, saksa, itaalia, jaapani, vene, hispaania ja rootsi keelde. Üks teose edu põhjusi on see, et raamat heitis väljakutse levinud eeldusele, nagu oleksid puhtuse- ja ebapuhtuse-teemalised arutlused kohased üksnes „primitiivsete” kultuuride või „ebausklike” ühiskondade puhul. Selle asemel väitis Douglas, et need teemad on otsustava tähtsusega kõigi inimühiskondade nende tahkude jaoks, kus tegeldakse piiride tõmbamisega. Douglase raamatu kiiluvees on puhtuse ja ebapuhtusega seonduvate küsimuste uurimine löönud õilmitsema paljudes akadeemilistes valdkondades, nagu antropoloogia, psühholoogia, teoloogia ja keskkonnauuringud. Sellegipoolest on tema konkreetsete väidete korduv proovilepanek nüüdseks viinud laialt levinud järelduseni, et kaasaegsete sotsiaal teadusliku uurimistöö analüütiliste vajaduste rahuldamiseks tema väidetest enam ei piisa. Kahtlemata on vaja uusi lähenemisviise puhtuse teemale, kuid edasisi edusamme on tõsiselt takistanud sellealaste interdistsiplinaarsete uurimuste nappus. Julia Kristeva, üks tähtsamaid uurijaid, kes on üritanud puhtuseteemat sel viisil integreerida, on märkinud, et tema uurimistöö „peab lähtuma peaaegu et vaakumist”.

FOTO SHUTTERSTOCK

ilmunud

WWW.TLUPRESS.COM NR 6 (95) 24. september 2015

Mary Douglase raamatu „Puhtus ja oht” rahvusvaheliseks klassikaks saamisel on palju muidki põhjusi peale selle, et ta koondas õigeaegselt tähelepanu rituaalsele hügieenile, tabule ja roojasusele. Näiteks aitas see põhijoontes valmistada ette intellektuaalse pinna tarbimise ja materiaalse kultuuri alastele uurimustele; kritiseerimaks majanduslikke oletusi sellest, miks me kaupu ihaldame; ning ka nonde majanduslike oletuste tagajärgede kriitikale, aga ka säärastele fundamentaalsetele küsimustele, nagu mida me peame silmas vaesuse all. Üldisemalt sai Mary Douglas selleks kanaliks, mis suunas rakendama strukturalistlikke ja semiootilisi uurimusi materiaalsele maailmale. Nii oma kirjutamisstiililt kui ka näitliku materjali valikult kergemini mõistetav kui LéviStrauss, oli just tema see, kelle raamat – vähemalt Suurbritannias – sai lugema-

tute loengute, avalike väitluste, tudengiesseede ja uurimisprojektide põhiline allikas. Kui siis mõtelda kogu tema ülejäänud ulatuslikule tööle – küll riskist, küll ühiskondlikest organisatsioonidest ja institutsioonidest, küll toidukultuurist –, siis avaneb hingematvalt avar pilt intellektuaalsetest argumentidest ja läbinägelikust sekkumisest. Mary Douglas jättis endast maha kaaluka ja püsiva pärandi kõigisse sotsiaal- ja humanitaarteadustesse, ja tema mõju ulatub märksa kaugemale kitsast akadeemilisest sfäärist, olles saanud osaks üldrahvalikust maailmakäsitusest – saavutus, milleni on küündinud väga vähesed antropoloogid. Tema pärand on lihtsalt nii rikkalik. Just Douglas oli see, kes näitas, et varasemates uurimustes oli suhtlemist võetud üksnes kui vahendit mingite muude eesmärkide saavutamiseks,

mistõttu ei olnud suudetud mõista selle võime iseseisvat tähtsust moodsa elu arengus. Talle iseloomulikus võitlushimulises stiilis tuletas ta meile meelde, et sotsiaalsetel olenditel on üks esmatähtis vajadus – suhelda. Ja seda tegi ta märkimisväärselt hästi. Väljavõte Patrick Laviolette’i saatesõnast „Puhtuse ja ohu” eestikeelsele väljaandele (tlk Triinu Pakk).

Puhtus ja oht: Mõistete „rüvetus“ ja „tabu“ analüüs Mary Douglas tõlkinud Triinu Pakk eessõna Patrick Laviolette 336 lk pehme köide

Omal jõul vormi!

„K

eharaskusega jõutreeningu anatoomia” on jätk „Jooksu anatoomia” ja „Jalgrattasõidu anatoomiaga” alustatud õpikusarjale. Bret Contrerase raamat õpetab treenima jõudu harjutustega, milles kasutatakse vasturaskusena oma kehakaalu – treeninguvahendit, mis on meil alati ja igal pool olemas. Raamat sisaldab keharaskusega jõutreeningu üldisi põhimõtteid, täpseid harjutuste kirjeldusi koos sooritusnõuannetega, tasakaalustatud treeningukava koostamise põhimõtteid ja näidistreeningukavu. Harjutuste juures olevad anatoomilised joonised aitavad lugejal paremini mõista treeningu mõju luudest, lihastest ja kõõlustest koosnevale tugi- ja liikumisaparaadile kui tervikule ning seeläbi harjutusi täpsemalt kontrollida ja suunata. Jõutreening on väärtuslik eraldiseisva treeninguliigina tervise ja hea keha-

neva orkestri nõtke kasutamise oskus, tervise või võistluse jaoks tulemusliku kooskõla saavutamine eeldab loomulikke – st masinate ja kangide diktaadist priisid koosharjutamisi,” selgitas spordibioloog Kristjan Port keharaskusega jõutreeningu põhimõtteid. „Oma keha mitmekülgselt kasutades leiab ülearu jõulised või liiga kasina võimega soolo viljelejad hõlpsalt üles ning neile saab määrata vajaliku ja koduste vahenditega kättesaadava harjutuskava. Millise ja kuidas? Loe sellest raamatust!”

Keharaskusega jõutreeningu anatoomia lise vormi hoidmisel, kõigi spordialade treeningu olulise osana kõigil harrastustasemetel ning rehabilitatsioonivahendina haigusest või vigastusest taastumisel. Raamat on suunatud laiale spektrile spordi- ja liikumisharrasta-

jatele, treeneritele, kehalise kasvatuse ja liikumisõpetuse õpetajatele ja üliõpilastele ning perearstidele. „Tujukast närvisüsteemist, sadadest kõikuva ettevalmistusega lihastest ja ohtrast muust elavast materjalist koos-

Bret Contreras tõlkinud Marina Maran 230 lk pehme köide

Kaidi Urmet

Published on Sep 21, 2015

Ajaleht Raamat (september 2015)

Published on Sep 21, 2015

estbook

Go explore