Ajaleht Raamat (september 2013)

Härra sportlane Viljar Loor

1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega pärjatud Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale kui ükski teine eesti soost pallur.

Spordikõrvases ja -järgses elus tal nii hästi ei läinud. Ometi oli Loor lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas. Gunnar Pressi raamat „Härra sportlane Viljar Loor” ilmub Menu kirjatsuselt 1. oktoobril.

Vt lk 8

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 6 (75)

uudised

kolumn

Romaanivõistluse võitis ajalooromaan

Täheke jõudis iPadi!

Eesti vanim lasteajakiri Täheke koostöös firmaga Flexypress on jõudnud niikaugele, et saame rõõmsalt kuulutada – alates 2013.aasta jaanuarist on kõik Tähekese numbrid lõpuks olemas ka tahvelarvutis! Esialgu küll vaid iPad’is, aga tulevikus kindlasti mujal ka.

Paberajakirjaga on vahet niipalju, et Tähekese jutte ja luuletusi saab digiversioonis kuulata lastekirjanike endi esituses – need on selleks puhuks salvestatud Raadioteatris. Ja kunstnike illustratsioonid on pandud liikuma. Eks ajapikku lisandub lisavõimalusi veelgi. Näiteks ristsõnad on plaanis teha selliseks, et näpuga liigutades jõuab õige lahenduskäiguni.

Septembrinumbris juba natuke saab!

Mõistagi on lasteraamatuid tahvelarvutitesse Eestis pandud varemgi.

Enamasti on see tähendanud valmis trükifailide digiteerimist. Elu aga on näidanud, et selline asi ei too Eestis kaasa erilist lugejamenu. Esiteks on meie lasteraamat valdavalt tekstikeskne, lapse poolt tahvelarvutist loetav jutt peab olema suhteliselt lühem ja lihtsam, kui meil tavaliselt lastele kirjutatakse. Ja teiseks ei pruugi lasteraamatu jaoks tehtud illustratsioonid arvutis tingimata tööle hakata, tahvel on lapse jaoks aga eeskätt visuaalne meedia. See eeldab, et igal leheküljel oleks, mida vaadata.

On ka mõningaid erandeid. Viis aastat tagasi ilmus näiteks Piret Raua „Emma roosad asjad”, mis oli üldse Eesti esimene iPadi jaoks tehtud pildiraamat. Möödunud jõulude paiku jõudis müüki ka iPadi versioonis „Leiutajateküla Lotte”, mida praegu tõlgitakse inglise keelde. Ja nüüd siis ka Täheke.

Eks selline ettevõtmine ole uus väljakutse eneselegi. Kas lapsevanem raatsib kulutada 89 senti (kampaaniahind), et osta omakeelne lasteajakiri?

Või isegi digitaalsel kujul arvutisse tellida? Kas õpetajal on võimalik seda kasutada koolis? Ja kas Tähekese lugejaid tahvelarvutis koguneb üldse piisavalt palju, et võiksime projektiga edasi minna?

Antud hetkel on kindel vaid üks: paber-Täheke ei kao kusagile.

Mis aga tahvelarvutisse puutub, siis on toimetus avatud kõigile ettepanekutele, kuidas asjaga edasi minna.

Ilona Martson ajakirja Täheke peatoimetaja

25. september 2013

Kirjastuse Tänapäev romaanivõistluse võitis Hiiumaal elav Esta Aksli käsikirjaga „Ane”. Romaani tegevus toimub 1710. aasta paiku Eestis, kui korraga on kolm nuhtlust: sõda, nälg ja katk. Teise koha sai Ave Ojaste käsikiri „Võõra õue peal”, mis räägib Soome elama kolinud meditsiiniõe väljakutsetest. Kolmanda koha sai Helen Eelrand käsikirjaga „Me veel näeme”, kus liiklusõnnetuse tagajärjel koomasse langenud laps paneb proovile peresidemed ning tüdruk ise kõigub teispoolsuse piiril.

Tänapäeva romaanivõistluse auhinnafond oli 6500 eurot ning võistlus toimus neljandat korda. Uue konkursi tööde esitamise tähtaeg on järgmise aasta lõpus.

Soome Kirjanduse Teabekeskuse juhataja Iris Schwanck tutvustamas Soome plaane 2014. aasta Frankfurdi raamatumessi peakülalisena.

FOTO MARGOT HOLTS

Soome-Eesti koostöö kogub hoogu Margot Holts

kommunikatsioonijuht Soome Instituut

13.

septembril kogunesid Kirjanike Maja musta laega saalis juba kolmandat korda Soome ja Eesti kirjandusala inimesed, et arutada koos, kuidas parandada kahe riigi kirjandusalast koostööd. Soome-Eesti kirjandusalase võrgustiku kohtumine korraldati Soome Instituudi ja Soome Kirjanduse Teabekeskuse (FILI) eestvedamisel ja sel korral oli osalejate hulgas mitmeid kirjastajaid, kirjanikke ja tõlkijad Eestist ja Soomest ning erinevaid esindajaid kirjandusega seotud organisatsioonidest.

Vajadust seesuguse võrgustiku loomise järele tundsid mõlema riigi kirjandusalaga seotud inimesed, sest soov suuremas ringis mõtteid ja kogemusi vahetada oli olemas. Üks olulisem eesmärk oligi saada ühe laua taha nii kirjastajad, tõlkijad kui ka erinevad organisatsioonid, kes ühel ja teisel pool piiri kirjanduse edendamise nimel tegutsevad.

Esimene Soome-Eesti võrgustiku kohtumine toimus septembris 2010 Tallinnas, Soome Instituudis.

Osavõtjate hulk andis alust arvata, et see-

suguste kohtumiste järele on suur nõudlus ja sellest peaks saama traditsioon, mida jätkata. Kohtumisel arutleti erinevate institutsioonide (Soome Instituut, Eesti Instituut, Tuglase selts, FILI, Eesti Kirjanduse Teabekeskus, Eesti Lastekirjanduse Keskus jt) rollidest kirjanduse edendamisel. Kõne all oli ka kirjanduse müümine koostöös kirjastajate ja raamatukaupmeestega ning meedia kaasamine kirjanduse tutvustamisse.

Teine võrgustiku kohtumine toimus möödunud aasta märtsi lõpus Helsingis. Sellel kohtumisel oli põhjust rõhutada Soome ja Eesti kirjandussuhete tähtsust, oli ju Eesti 2011. aasta Helsingi raamatumessi peakülaline. See suurendas kindlasti Eesti kirjanduse tuntust Soomes ja tugevdas ka riikide vahelist kirjanduse vahetust.

Viimati toimunud kohtumisel oli peamine teema kirjanduse eksport. Kuna 2014. aasta Frankfurdi raamatumessi peakülaline on Soome, siis tutvustas FILI juhataja Iris Schwanck messiga seotud plaane. Samuti kõneldi erinevatest põhjustest, mille alusel kirjastused valivad tõlkekirjandust, mida välja anda ja millele tuginedes organisatsioonid valivad kirjanikke ja teoseid, mida maailmas esindada.

Kohtumisel leiti ühiselt, et eesti keel-

de ja soome keelde tõlkijate kõrge tase julgustab kirjastajaid ette võtma nii luule- kui ka proosateoseid. Uue tõlkijate põlvkonna pealekasvamist ja tõlkijate pidevat täiendkoolitust silmas pidades on olulisel kohal Soome Instituudis toimuvad Tõlkijate klubi ja Tõlkijate meistriklassi üritused ja Tuglase Seltsis korraldatav Kääntäjäkerho.

Kohtumiste üks eesmärk on olnud ka peakorraldajate – Soome Instituudi ja FILI – tegevuse tutvustamine. Soome Instituudil on mitmekesine programm soome keele ja kirjanduse edendamiseks Eestis. FILI on välja töötanud mitmed toetused Eesti ja Soome kirjastajatele, soome kirjanduse eestindajatele ja tõlkijatele (võimalus taotleda raha näidistõlke tegemise ja teose tutvustamise jaoks, reisitoetusi, stipendiumi Suomenlinna residentsis töötamiseks).

FILI peab üleval ka tõlkijate internetipõhist vestlusfoorumit ning korraldab Tallinnas koostöös Soome Instituudiga tõlkijate seminare.

Kohtumistele seati kohe alguses väga ambitsioonikad eesmärgid, ning nüüd, kus esimesest kohtumisest on möödunud kolm aastat, võib täheldada mitmete seatud sihtide täitumist. Järgmine võrgustiku kohtumine toimub järgmisel aastal Helsingis.

Animaõpik kutsub ise filmi tegema Animafilm on Eestile laias ilmas rohkesti nime teinud. Nüüd võttis filmimees Rao Heidmets kätte ja kirjutas õpiku, milles jagab näpunäiteid, kuidas päris oma animafilm valmis teha. Selle asemel, et pikalt-laialt filmiteooriast pajatada, haarab autor kohe härjal sarvist ja asub koos huvilisega ise filmi tegema. Õpik on hea abimees nii kooli kunstitundides kui ka kodus omaette nikerdamisel.

Kui olemas on vaid kaamera ja arvuti, lisaks pealehakkamist ja fantaasiat, võib igaühe kätetööna sündida Oscari-vääriline film, kinnitab Rao Heidmets. Õpiku annab välja kirjastus Koolibri.

Sofi Oksanen ja „Tuvikarussell” Selleaastasel Habitare messil Helsingis tutvustati esimest Sofi Oksaneni nime kandvat Boknäsi kollektsiooni toodet, raamaturiiulit „Tuvikarussell”. „Karussell-raamaturiiul on klassikaline mööbliese, mis kestab kaua nagu hea kirjateos.

Läbi aegade kestvad raamatud vajavad ajale vastupidavaid riiuleid,” ütles Boknäse fänn Oksanen.

Tuvikarussellid valmistatakse Skano mööblivabrikus Pärnus.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 24. oktoobril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2013

2 Treeningu aabits Kristjan Port

E

esti on hakanud liikuma. Rahvajooksud ja rattarallid püstitavad osavõturekordeid ja osavõtjad püstitavad isiklikke rekordeid. Õhtuti on kergliiklusteedel liiklus tihti intensiivsem kui kõrval kulgeval autoteel. Liikumisharrastajate arvu kasvule peab järgnema tarkus, oskus treenida tulemuslikult ja ohutult. Paraku on arstikabinettide ootejärjekordadesse hakanud nõrkade ja põdurate kõrval kogunema uus patsientide grupp – tugevad ja trennis käivad mehed ja naised.

Paradoksaalselt on tervisesport muutunud neile ebatervislikuks.

Treeningute mõju kehale on keerulisem kui harrastajad, aga ka tippsportlased enesele teadvustavad.

Koos töövõime arenguga üksikutes lihasrühmades süveneb tasakaalutus tugi-liikumisaparaadis kui tervikus. Kasvab traumade oht ning löögi alla satuvad ka tulemused ja üldine töövõime. Sellist arengut tuleb ja saab ära hoida.

Shannon Sovndali „Jalgrattasõidu anatoomia” õpetab nii algajale kui ka spetsialistile hõlpsasti arusaadavas näitlikus formaadis inimese anatoomia põhitõdesid ja seda, kuidas ning milliste jõuharjutuste abil muuta ühekülgne jalgrattatreening tõhusaks, mitmekülgseks ja ohte minimeerivaks tervikprotsessiks. Enamgi veel, neid jõuharjutusi saab teha ajal, kui enamusel on rattad talvekorteris uut hooaega ootamas. Hea sõbraga selleks aastaks hüvasti jättes on ehk hea aeg harjutamist alustada, et end ja ratast kevadel üllatada, tehes talvel vajalikke jõuharjutusi. Sa pole üksi – Shannon Sovndal tuleb nõuga appi!

Jalgrattasõidu anatoomia Shannon Sovndal tõlkinud Marina Maran 208 lk pehme köide

ilmumas Jutlustajad ja hingede päästjad Dominiiklaste ordu ja Tallinna Püha Katariina konvent Tiina Kala 492 lk, pehme köide Raamat käsitleb põhjalikult Tallinna dominiiklaste ajalugu konvendi tekkimisest kuni selle laialisaatmiseni, valgustades vendade argielu, liturgiat ja suhteid välismaailmaga, nende tülisid kogudusevaimulikega, läbisaamist linlaste, aadli ja talurahvaga. Konvendi käekäiku vaadeldakse paralleelselt Jutlustajavendade ordu üldise ajalooga, toetudes nii trükis avaldatud kui ka käsikirjalistele arhiiviallikatele peamiselt Tallinna Linnaarhiivi, aga ka näiteks Hamburgi Riigiarhiivi ja Jutlustajavendade ordu keskarhiivi kogudest. Faktitihe uurimus, mis põhineb paljuski avaldamata arhiivimaterjalide läbitöötamisel, pakub nauditavat lugemiselamust nii erialaspetsialistidele kui ka igale ajaloo- ja kultuurihuvilisele.

www.varrak.ee www.tlu.ee/kirjastus

Varrak Ülikooli Kirjastus Tallinna

6 (75) 2 (71) 25. september 29. märts 2013

Arhitektuur aitab avada ajastu vaimu Anneli Randla

lik. Oma teesi kinnituseks esitab ta 13. sajandi joonistaja Villard de Honnecourt’i märkmeraamatu ühe lause, kus kaks ehitusmeistrit on jõudnud kiriku kooriruumi ideaalse põhiplaanini omavahel dispuuti pidades – ehk siis ikonoloogilise meetodi jaoks nii vajaliku tekstilise tõenduse.

Teose laiem tähendus ongi seotud küsimusega „ajastu vaimust” – kuidas seletada ühe ajastu erinevate vaimuavalduste sisemist seotust –, mis on paelunud õpetlasi vähemalt valgustusajastust peale. Panofsky tekstile on selles väljaandes lisatud prantsuse sotsioloogi Pierre Bourdieu (1930–2002) 1967. aastal kirjutatud järelsõna, milles ta arutleb Panofsky mõttearendusest inspireerituna habitus’e teemal, laiendades skolastika ja arhitektuuri seoseid kogu ühiskonnale. See kirjutis täiendab ka eestindatud sotsioloogiatekstide kogu.

Kuna teose esmatrükist on möödunud üle poole sajandi, siis on praegune väljaanne varustatud selgitavate kommentaaridega, mis suunavad lugejat teemat ka ise edasi uurima.

E

rwin Panofsky (1892–1968) on üks 20. sajandi nimekamaid kunstiajaloolasi, ikonoloogilise meetodi rajaja ja viljeleja. Juudi päritolu Panofsky õppis kunstiajalugu Berliinis, Münchenis ja Freiburgis ning 1926. aastal sai temast Hamburgi ülikooli kunstiajaloo professor. Ta oli Warburgi raamatukogu ümber koondunud teadlasteringi (sh Aby Warburg, Gertrud Bing, Ernst Cassirer ja Fritz Saxl) aktiivne liige. 1934. aastal oli Panofsky natsionaalsotsialistide survel sunnitud emigreeruma Ameerika Ühendriikidesse, kus ta aasta hiljem asus tööle Princetonis Institute for Advanced Study’s esimese kunstiajaloo professorina. Ta luges külalisloenguid mitmel pool Ameerikas ja Euroopas elu lõpuni.

Panofsky uurimisvaldkond ulatus varakeskajast 20. sajandi visuaalkultuurini, kuid tema põhiteemaks oli renessansskunst. Olulisemad tööd käsitlevad Albrecht Dürerit, Madalmaade maalikunsti, renessansi kunstiteooriat, ikonoloogilisi ja ikonograafilisi probleeme. Kuigi paljusid Panofsky seisukohti on aja jooksul uute teadmiste ja arusaamade valguses revideeritud ning kogu kunstajaloo diskursus muutunud, on tema kasutatud meetodid jätkuvalt aktuaalsed ning ta kuulub enim tsiteeritud kunstiajaloo klassikute hulka.

Lühimonograafia „Gooti arhitektuur ja skolastika: Uurimus kunsti, filosoofia ja religiooni analoogiast keskajal” (1951) on üks Panofsky poleemilisemaid töid, milles ta ühendab kõrgkeskaja filosoofiast tuletatud mõtteviisi arhi-

Gooti arhitektuur ja skolastika Cantebury katedraali sisevaade. tektuursete vormide arenguga. Omas ajas innovaatilise ikonoloogilise lähenemise tõttu on sellest teosest tänaseks saanud kunstiajaloo historiograafia tüvitekst.

Tuues elegantseid võrdlusi skolastiliste tekstide ülesehitusest ja gooti katedraalide vormikeelest ning vaadeldes mõlema arengut ajas, jõuab Panofsky oletuseni, et see analoogia pole juhus-

Uurimus kunsti, filosoofia ja religiooni analoogiast keskajal Erwin Panofsky tõlkinud Ene-Reet Soovik 188 lk, pehme köide

Johan Huizinga püsiv aktuaalsus Marek Tamm

P

ole palju ajaloolasi, kelle töid loetakse lakkamatu huvi ja tähelepanuga veel sadakond aastat pärast nende ilmumist. Hollandi ajaloolane Johan Huizinga (1872–1945) on üks sellise õnneliku saatusega meestest, kelle teosed pole tundmatud Eestiski.

Mati Sirkli tõlkes on siin varem ilmunud kaks Huizinga peateost: „Keskaja sügis” (1919, e.k 2007) ja „Mängiv inimene” (1938, e.k 2003). Vastne kogumik „Kultuuriajaloo ülesanne” pakub esindusliku läbilõike Huizinga esseedest ja ettekannetest. Raamatu on asjatundlikult koostanud ja sisuka sissejuhatusega varustanud Amsterdami ülikooli professor Joep Leerssen, üks Huizinga loomingu parimaid asjatundjaid tänapäeval. Kaante vahele on mahtunud kümme kirjutist ajavahemikust 1905–1943.

Elegantne ja aktuaalne

Mõtteliselt jaguneb raamat kaheks osaks: esimese, mahult suurema osa hõlmavad Huizinga esseed kultuuriajaloo teemadel; teine osa kätkeb aga autori päevakajalisemaid sõnavõtte, mis on kirjutatud 1930. aastatel maad võtnud kultuurilise ja poliitilise kriisi taustal.

Esimene tõsiasi, mis peaks lugejale silma torkama, on Huizinga haruldane oskus vormistada oma nõudlikke mõtteid väga valitud ja elegantses stiilis; pole kahtlustki, et tema loomingu pikaealisuse üks saladusi on selge kirjanikutalent. Leerssen kirjutab põhjendatult: „Kirjatööde ja ainevalikuga annab ta silmad ette isegi oma kõige elavaloomulisemale järglasele Umberto Ecole, kui ta ühel hetkel, „Mängivas inimeses”, esitab inimkultuuri filosoofiaid, mis on suurema vaevata koost võetud, ja järgmisel hetkel äratab laiade empaatiliste pintslitõmmetega kaduva keskaja intensiivseid värvikaid kirgi ja hirmusid.”

Teiseks ei saa alahinnata Huizinga ajaloovaadete püsivat aktuaalsust; tinglikult võiks isegi väita, et aeg on andnud tema seisukohtadele rohkem õigust, kui seda pakkus autori kaasaeg.

Kogumiku tuumesseed „Esteetiline element ajaloo kujutamisel” (1905) ja „Kultuuriajaloo ülesanne” (1929) kuuluvad Euroopa ajaloomõtte kullavaramusse ja visandavad arusaamise ajalooteadmiste iseloomust, mida jagab suur osa tänapäeva ajaloolasi.

Huizinga toonitab, et ajalooteadus on võimalik vaid psühholoogilisi faktoreid arvesse võttes, sest üksnes need annavad tähenduse n-ö käegakatsutavatele andmetele. Ehk nagu ta ise kirjutab:

„igas oma vaimutöö staadiumis, nii mõisteid vormides kui fakte tõlgendades, sõltub ajaloouurija jätkuvalt psüühilistest funktsioonidest, mis ulatuvad palju kaugemale ja on hulga põhjendamatumad kui puhtloogiline mõtteühendus” (lk 65). Lisades hoiatavalt ajaloolastele, kes ei tee sellest vajalikke järeldusi: „Kelle pilk ei ulatu kaugemale diplomaatilise poliitika mõistest või praktilisest elutarkusest, see on pime suurele hulgale psüühilistele omadustele, mida minevik peaks talle kätte näitama” (lk 67).

Huizinga ei käsita ajalugu lahus kultuurist, vaid selle ühe väga olulise osisena; tema tuntud ja endiselt tabav ajaloodefinitsioon kõlab: „Ajalugu on vaimne vorm, milles kultuur annab endale aru oma minevikust” (lk 211). Ent see määratlus ei tähenda, et kultuurisõltelise nähtusena poleks ajalool teaduslikku tähendust: „Tänapäeva lääne tsivilisatsiooni tunnetusvorm maailma jaoks on kriitilis-teaduslik. Me ei saa loobuda teadusliku verifitseerituse nõudest, murdmata truudust oma kultuuri südametunnistusele.”

Olulised kultuurikriitilised tähelepanekud

Kolmandaks on rabav, kui relevantsed tunduvad Huizinga kultuurikriitilised tähelepanekud 1930. aastate Euroo-

past. Mitme tollase ettekande seast tõuseb esile 1933. aastal Rahvasteliidu korraldatud kõnekoosolekul peetud „Arutelu Euroopa vaimu tuleviku üle”.

Selles kutsub Huizinga üles otsima uut tasakaalu rahvusluse ja euroopluse vahel; põlates küll ära rahvusluse radikaalsed vormid, ei jaganud ta paljude teiste tollaste intellektuaalide soovi rahvuslusest üldse loobuda, vaid lõimida see uue ühise Euroopa ülesehitamisse: „Tõelisel kultuuril põhineva rahvusluse õilsaimad elemendid tuleb panna sellise euroopluse teenistusse, mis oleks võimeline kokku võtma ja lepitama rahvuslike tsivilisatsioonide erinevusi” (lk 218).

Kokkuvõtteks saab vaid tunnistada, et Huizinga artikleid lugedes ei saa kuidagi lahti tundest, et need on kirjutatud alles nädal, mitte sajand tagasi – sedavõrd hästi haakuvad tema mõtted ajalooteaduse praeguste teemade ja Euroopat kummitavate küsimustega.

Kultuuriajaloo ülesanne Johan Huizinga tõlkinud Mati Sirkel 268 lk, pehme köide

www.tnp.ee

ilmunud Näägutaja surm M.C. Beaton tõlkinud Ragne Kepler 228 lk, pehme köide Üksildane Põhjamereäärne suvituskoht on paik, kus pääseb pakku kõige eest.

Peale mõrva. Nii sünge pole seersandi auastmest ja oma kaunist kihlatust Priscilla Halburton-Smythe’ist ilma jäänud Lochdubhi konstaabel Hamish Macbeth varem olnudki. Puhkus võluvas mereäärses võõrastemajas koos oma koera Towseriga peaks norus tuju parandama. Selle asemel saab talle saabudes osaks jahe kliima, kõlbmatu toit ja kõike muud kui lahedad kaaslased. Külastajate hulgas on armunud vanatüdruk, kaks kerglast näitsikut, erusõjaväelane, salatsev Londoni perekond ja Bob Harris, kes oma naist, Dorist, nii hullusti näägutab, et igaüks neist tahaks teda maha lüüa. Kuni keegi seda teebki.

Kaarnapoisid Maggie Stiefvater tõlkinud Evelin Schapel 400 lk, kõva köide Blue käib Henrietta linna tavakoolis. Tema selgeltnägijast ema ja tädid ennustavad talle hirmsat tulevikku – kui Blue suudleb oma tõelist armastust, siis too sureb.

Tüdruk ei usu seda, aga kui ta tee ristub ühel päeval kaarnapoiste, kohaliku erakooli rikaste õpilastega, näib hirmus tulevikuennustus täitumisele lähemal kui eales varem. „Kaarnapoisid” on neljaosalise raamatusarja „Cabeswateri kroonikad” esimene raamat.

Skvotterid Hugo Vaher 224 lk, pehme köide Hando on äsja keskkooli lõpetanud tavaline noormees. Või siis mitte päris tavaline. Aga selles eas on ju kõik pisut erinevad. Laheda elukoha otsingutel ülikoolilinnas jõuab juurahuviline poiss koos sõpradega majani, mis peidab endas üht õudset saladust. „Punk ei ole surnud” autori Hugo Vaheri teine romaan räägib tühja maja hõivanud hakkajatest noortest, kes vanusele vaatamata ise oma elu korraldamisega suurepäraselt hakkama saavad.

Rubljovka. Suure mängu käsiraamat Valeri Panjuškin tõlkinud Ülar Lauk 230 lk, kõva köide Iga suurlinna juures on rikaste eeslinn. Seal on ilusad majad, hoolitsetud aiad, kallid autod ja vaid valitud seltskond. Moskva lähistel kannab selline miljonäride looduskaitseala nime Rubljovo-Uspenski maantee, Rubljovka. Seal elatakse teistmoodi, lõbutsetakse eri moel ja isegi räägitakse eri keelt. Rikkad ja vaesed Venemaal – need on kaks eri rahvast, kellel on oma kultuur ja oma religioon.

Amélie Nothomb Sinihabe sari „Punane raamat” tõlkinud Pille Kruus 112 lk, kõva köide Noor õpetajanna kolib kahtlaselt odavasse üürituppa rikka hispaanlase villas. Peagi selgub, et eelmised kaheksa üürnikku on teadmata kadunud. Ja villas asub pimik, kuhu sisenemine ei lõpe hästi – nii väidab salapärane majaisand. „Sinihabe” on tänapäeva ühe hinnatuma belgia kirjaniku modernne tõlgendus tuntud muinasloost, kirjaniku isikupärase stiili ehe näide.

3

Tänapäev

6 (75) 25. september 2013

Petseri – väike Euroopa linn Mari Karlson

S

elle raamatu ettevalmistamine võttis kaua aega – neli aastat.

Nende nelja aasta sisse kogunes uskumatult palju juhuslikke kohtumisi inimestega, kes otseselt või veidi kaugemalt Petseriga seotud. Ka mina pean Petserit natuke nagu „oma” linnaks: käsime lapsepõlves mitu korda isaga Petseri kloostris ning jalutasime mööda minu vanaisa, Peeter Karlsoni restoranist ja võõrastemajast. Ploomipuu Õie ja Tibbingi-poiss vaatavad mulle sellest raamatust vastu nagu kunagi isa juttudeski.

Mälestustel on kombeks inimesi liita.

Nii võib öelda, et ka raamatu autori Mare Pihoga tutvustas meid Petseri.

Mare kasvas Petseris. Nii nagu väga paljusid, viis elu teda Petserist eemale, kuid oma sidet selle linnaga pole ta kaotanud. Mis on teie esimene mälupilt, kui te silmad kinni panete ja Petseri peale mõtlete?

Ikka lapsepõlvekodu, mille uksed olid külalistele alati avatud. Vanaisa istutatud ja kevadeti õitesse uppuv õuna- ja kirsipuuaed. Hobune Miira ja must koer Karo. Ja lõhnad: sügisel õitsvate flokside lõhn ja viiruki lõhn kloostri kirikutes. Kloostri kellamängud, mis määrasid vanema põlvkonna elurütmi ja mille järgi arvati kellaaega. Laadapäeva varahommikust laadaplatside suunas kulgenud katkematu hobusevankrite rida, mille pärast ei pääsenud ma teisel pool tänavat elava sõbranna juurde.

Nüüd linnas jalutades vaatan kohta, kus oli kunagi vanaisa telliskivivabrik, ja Tartu tänaval meie sugulase, tsaariaegse linnapea Ivan Nikitini (telliskivi) maja, kelle tütrelt Raissalt sain esimesed klaveritunnid.

Selle perekonnaga puutun kokku tänapäevani: minu ema oli Raissa pärija ja sellest perest pärit tassidest joon kohvi täna hommikulgi.

Teie pole oma sidemeid Petseriga kaotanud. Milline on see linn nüüd?

Oma enam kui 500-aastase ajaloo vältel on Petseril, kindlusega piirilinnal, olnud tõuse ja mõõnu. Seal on vaheldumisi sõditud ja kaubeldud, pärast tulekah-

S

ee raamat räägib ideest, mis saab üha selgemaks ja kogub koolides, kliinikutes, laborites ning loengusaalides hoogu juurde nii Ameerikas kui ka mujal maailmas. Selle uue mõtteviisi kohaselt on viimaste aastakümnete traditsioonilised teadmised laste arengust olnud ekslikud. Me oleme keskendunud valedele oskustele ja võimetele ning kasutanud nende arendamiseks ja õpetamiseks valesid strateegiaid. Ennatlik oleks seda nimetada uueks mõttekoolkonnaks.

Paljudel juhtudel töötavad teadlased, kes sellele üha arenevale teadmiste va-

Mäng nimega elu ja kuidas seda mängida Florence Scovel Shinn täiendanud Ruth L. Miller tõlkinud Kreet Volmer 256 lk, pehme köide Enamikule inimestele on elu võitlus.

Kuid see pole võitlus – see on mäng. Ja nagu enamikku mänge, ei saa sedagi mängida edukalt, tundmata mängureegleid. Silmapaistva tervendaja ja õpetaja Florence Scovel Shinn (1871– 1940) õpetused põhinevad väga selgel mõttel: kõik hea, mis meie elus peab avalduma, on juba saavutatud universaalses teadvuses ning seda kogetakse äratundmise ja Kõneldud Sõna kaudu. Tegu on ajakohastatud tekstiga.

Karma ja taassünd

Vaade väikesest siseõuest kellatornile ja Uspenski kiriku kullatud kuplitele.

JOHANNES MIKU FOTO ARVI MATVEI KOGUST.

jusid uuesti tühjalt kohalt alustatud, osaletud 50 kilomeetri pikkustel ristikäikudel Petserist Pihkvasse... Ja ikka kaubeldud. Linnas hinnati ja püüti matkida seda laia joont, mis iseloomustas rikaste kaupmeeste elulaadi. Seda meenutatakse tänapäevani.

20 sajandi esimesel poolel, mil Petseri kuulus Eesti Vabariigi koosseisu, ehitati sinna Uus linn, mille suurejoonelised ehitised kaunistavad Petserit praegugi.

Suurte muudatuste ajal unarusse jäänud Petseri on nüüd uute muudatuste lävel. Linna arengut ja tulevikku määrab endiselt klooster: Petseri on kujunemas palverändurite uueks sihtpunktiks ja Petseri klooster ehitab endise sõjavaelinnaku territooriumile suurejoonelist palverändurite keskust.

Raamatus „Petseri – 20. saj väike Euroopa linn” on üle 200 vana foto, neist vanim on aastast 1892. Igaüks neist piltidest justkui avab meile akna kloostri ja linna ning seal ammu toimetanud inimeste eludesse.

Selles raamatus on ka repro haruldasest ja kaua salajas hoitud Rootsi diplomaadi ja spiooni Erich Palmqvisti 1674. aastal tehtud Petseri kaardist. Ma pean selle publitseerimist väga tähtsaks.

Kaart avaldati alles 1898. aastal Rootsi sõjaväe peastaabi väljaandena. Sellel ainukesel kaardil keskaegsest Petserist on märgitud linna tänavad ja hooned, toll ja kaubaread. Kaardil on märgitud ka saunad Patškovka jõe kaldal. Hämmastav, et ka tänapäeval, ehk 339 aastat hiljem, ehitatakse saunad Patškovka jõel ikka samasse kohta.

Haruldased on kloostriülema arhimandriit Tihhoni poolt loovutatud fotod viimase Vene keisri Nikolai II külaskäigust kloostrisse.

Fotodelgi on oma lood. Mõne pildi sattumine raamatusse on olnud lausa müstiline. Raamatus on fotosid, mis elasid üle Petseri suure tulekahju 1939. aastal, rändasid sõjapõgenikega Läände, kuid jõudsid aastakümneid hiljem ikka koju tagasi, et jutustada oma lugu ühest Euroopa väikesest linnast.

rasalvele teadmisi lisavad, eraldatuses.

Kuid nüüd on teadlased ja haridustöötajad üksteist leidnud ja akadeemiliste distsipliinide piirangutest hoolimata omavahel sideme loonud. Võimalik, et need seisukohad, mida nad kildudest kokku panevad, muudavad seda, kuidas me oma lapsi kasvatame, kuidas me koole juhime ja kuidas me sotsiaalset turvavõrku loome.

Miks mõni laps on edukas ja teist saadavad pidevad ebaõnnestumised? Millest see sõltub? Mida meie, täiskasvanud, saame ära teha, et kasvatada ja suunata lapsi nii, et neist saaksid elus toime tulevad täiskasvanud mehed-naised?

See raamat annab vastused paljudele olulistele küsimustele. Kui me tahame

Barbara Y. Martin ja Dimitri Moraitis tõlkinud Jaana Toome 316 lk, pehme köide Autorid paljastavad elu teisel pool sündi ja surma. Teos põhineb isiklikel uurimustel, selgitades, mis meid ees ootab, ja jahmatamapanevatel selgeltnägijate kogemustel.

See on nii praktiline käsiraamat karmatsükli kohta kui ka vaimsete tasandite ülevaade ja kirjeldus sellest, kuidas reinkarnatsioon toimub, täiuslik abimees nii algajatele kui ka pikaaegsetele vaimsete praktikatega tegelejatele.

Esiemade kudumisoskused Rita Taylor tõlkinud Liia Tammes 144 lk, pehme köide Vajadusest valmistada sooje ja vastupidavaid riideid on kudumiskunsti paljude sajandite vältel edasi antud põlvest põlve ning see on levinud riigist riiki. Nii võime tänapäeval kasutatavates erinevates silmustes näha erinevate kultuuride mõjutusi.

Raamat sisaldab selged näpunäited enam kui kolmesaja motiivi kudumiseks, kümme kaunist vanade mustritega kudumisjuhist ning juhised ja joonised traditsiooniliste kudumismustrite õppimiseks.

Poisid Mustalt Hobuselt Petseri – 20. saj väike Euroopa linn Mare Piho 216 lk kõva köide

Tee lapse edukusele Monika Perl

ilmunud

parandada laste olukorda, eriti just vaestest peredest pärit laste oma, siis peame lähenema lapsepõlvele uut moodi – vaatama, kuidas lapsevanemad oma kasvatusega lapsi mõjutavad ning kuidas arenevad välja laste oskused ja iseloom.

Kuidas lapsed edu saavutavad.

Visadus, uudishimu ja iseloomu varjatud jõud Paul Tough tõlkinud Raili Puskar 284 lk, kõva köide

Reeli Reinaus 360 lk, pehme köide Piraadilaeval Must Hobune vangis olevad neli poissi otsustavad lõpetada oma vangistaja, salapärase piraadi Finn Garrethi hirmuvalitsuse. Põgenedes varastavad nad Garrethi aardekambri võtme, mille needus neid saatma jääb. Et sellest vabaneda, tuleb neil aastaid hiljem ette võtta ohtlik retk ja aardekamber uuesti avada. „Poisid Mustalt Hobuselt” on seiklusliku triloogia teine osa, raamatu „Nõidkapteni needus” järg.

One Direction Sarah-Louise James tõlkinud Krista Kallis 64 lk, kõva köide 1D – deliirium, mis ähvardab ületada isegi biitlite kõrgajal valitsenud biitlimaaniat – nii kiljumise, jälitamise kui ka minestamise rohkuse poolest, vallutab maailma. Viis andekat noort meest, rekordeid purustavad noored superstaarid, on hakkamist täis ja soovivad saada kõige suuremateks! See raamat sisaldab kõike, mida lugejal on tarvis teada Niallist, Zaynist, Liamist, Harryst ja Louisist – nemad ongi One Direction!

4

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

ilmunud

ilmunud

Augie Marchi seiklused

Süvahavva Indrek Hargla 432 lk, pehme köide Möödunud sügisel Kanal 2-s linastunud müstilise telesarja „Süvahavva” stsenarist Indrek Hargla kirjutas selle põhjal etnopõneviku, kus sündmuste ja erinevate tegelaste taust seletatakse põhjalikumalt lahti. Romaan süveneb Süvahavva talu mõistatusse ja ajaloosse ning seal saavad vastuse mitmed küsimused. Nagu ikka Indrek Hargla puhul on tegemist väga kaasahaarava, põneva ja suurepäraselt kirjutatud romaaniga.

Saul Bellow sari „20. sajandi klassika” tõlkinud Kersti Unt 774 lk, kõva köide Saul Bellow’ Ameerika kirjanduse tähtteoste hulka kuuluva raamatu peategelane on majandusdepressiooni aastatel viletsuses kasvanud vaeslaps Augie March. Ta on omamoodi koondkuju, „väike inimene”, kes peab mitmesuguseid ameteid – varas, koerapesija, meremees, müügimees. Loomulikult viib elu ta kokku ka mitme naisega ning paiskab ta alailma ootamatutesse seiklustesse. Kasutades pikareskset stiili, vaatleb Bellow võõrandumist ja kuhugi kuulumist, vaesust ja rikkust, armastust ja kaotust ning teeb seda haaravalt ja kohati ka väga naljakalt.

Liblikas

Vanad meistrid Thomas Bernhard sari „20. sajandi klassika” tõlkinud Mati Sirkel 176 lk, kõva köide Selles satiirilises romaanis kutsub Reger oma sõbra Atzbacheri endaga ühte Viini kunstimuuseumisse kohtuma. Samal ajal kui Reger Tintoretto portreed silmitseb, jutustab Atzbacher, kes kardab, et Reger plaanib end tappa, lugejale oma muusikateadlasest sõbrast: tema teadmistest, pühendumisest oma naisele, vihkamise ja armastuse suhtest kunstiga. Oma iseloomuliku mõrkja vaimukusega paljastab Bernhard inimkonna pretensioonid ja püüdlused romaanis, mis on ühtaegu nii pessimistlik kui ka kummaliselt rõõmustav.

Vererada Felix Francis tõlkinud Lauri Vahtre 600 lk, pehme köide Felix Francis jätkab ratsaspordiga seotud põnevike sarja ja teeb seda suurepäraselt. Mark Shillingford on spordikommentaator ning ta kommenteerib ratsavõistlust, kus osaleb ka tema kaksikõde Clare.

Markile tundub, et selles sõidus polnud kõik päris puhas ning ta püüab sellest Clare’iga kõnelda. Paraku ei saa ta sellest jutuajamisest palju targemaks ning kui peagi järgneb tragöödia, otsustab Mark asja uurimise enda kätte võtta.

Väljapressija John Grisham tõlkinud Lauri Vahtre 312 lk, kõva köide Endine merejalaväelane Malcolm Bannister töötas ühes Virginia väikelinna advokaadibüroos, kuni üks esmapilgul süütu kinnisvaratehing kogu tema elu pea peale pööras ning ta sai süütuna kümne aasta pikkuse vanglakaristuse. Romaan algab viis aastat hiljem, kui Bannister on pool talle määratud karistusest juba ära kandnud. Äkki tapetakse brutaalselt üks föderaalkohtunik ja tema armuke ning FBI juurdlus ei jõua kuhugi.

See aga on Bannisteri võimalus.

Mustade jälgede rida Maret Kaik 96 lk, pehme köide Maret Kaigi nõtke ja hoolikalt läbikomponeeritud luulekogu sisaldab luuletusi aastatest 2009–2013. Varem on temalt ilmunud luulekogu „Üle valuläve” (2008).

Pühana puhas on valendav väli mu ees, taga mu enese mustade jälgede rida.

6 (75) 2 (71) 25. september 29. märts 2013

Kaader filmist „Luude linn”.

Meelelahutus ilma poosetamiseta Sash Uusjärv

C

assandra Clare on üks neid autoreid, kes ilmuvad välja justkui eikusagilt ja kelle täht lööb kohe eredalt leegitsema. Tema äsja eesti keeles ilmunud esikromaani „Luude linn” (City of Bones, 2007) saatis tohutu lugejamenu ning kogu Surmava arsenali sari on saanud suure tähelepanu osaliseks. „Luude linn” on päris mitmes mõttes üsna vastuoluline lugu ja tekitab vastuolulisi emotsioone, seda nii tegelaste, maailma kui ka kirjutamisstiili osas, rääkimata veel sellest, millised tunded lugemise kiiluvees maha jäävad. Väga mitmes mõttes võib seda pidada ka noorte fantaasiakirjanduse n-ö mudelteoseks, kuna siin on esindatud kõik tänapäeva linnafantaasia must be koostisosad: särtsakas isepäine kangelanna, müstilised ja mütoloogilised tegelased, suurlinna ohtlik ja metsik maailm, seiklus, mis haarab kaasa ja millega on kohati raske sammu pidada, ning lõpuks armukolmnurk, mis võtab hinge kinni.

Tegelikult lausa armu-kuusnurk, kui nüüd järele mõtlema hakata, aga see selleks.

Midagi enamat kui fännikirjandus

Raamatu suurimaks puuduseks – ja teistpidi selle suurimaks plussiks – on ilmselt asjaolu, et Cassandra Clare alustas oma kirjutamiskarjääri Harry Potteri fännikirjanduse vallas. Osa paralleele on väga selgelt nähtavad, teised vähe peidetumad, kuid eitada neid ei ole mõtet. Samuti võib leida mõjutusi Buffyst ja mitmetest Holly Blacki teostest. Lihtsamalt öeldes on autor võtnud kasutusele suure hulga teiste poolt valmis tehtud „ehituskive” ja need omal kombel kokku pannud. Tulemuseks on äratuntavad eeskujud ja hulk ettearvatavaid ja klišeelikke lahendusi, kuid tulemus on üllatav.

Erinevalt väga paljudest teistest, kes kirjutades samuti n-ö poolfabrikaate ka-

sutavad, on Clare suutnud luua midagi, mis on läbini temalik. Ja just see on miski, mis annab „Luude linnale” eksimatult äratuntava õhustiku ja muudab teose paljude jaoks nõnda köitvaks.

On vähe lugusid, mida lugedes küll kergitad kulmu, kui märkad traagelniite ja tunned ära ühe või teise lahenduse, kuid sulle ei tule isegi pähe mõte raamat käest ära panna. Sest see, mida sa loed, haarab kaasa. Ilmselt pole selle juures vähetähtis ka asjaolu, et alates raamatu teisest poolest ei jõua lehti enam nii kiiresti edasi keerata, kui need loetud saavad.

Sünged urbanistlikud inglid

„Luude linna” (ja ka järgmise raamatu „Tuhast linn”) tegelastest rääkides võib samuti nuriseda – eriti just neid „ehitusklotse” silmas pidades –, kuid peab ühtlasi tunnistama, et nende loomisel on autor teinud siiski suurepärast tööd.

Peategelastest kolmik Clarissa, Jace ja Simon on meeldivalt elusad ja usutavad hilisteismelised kõigi oma vigade ja voorustega. Isegi mitmed kohad, mida võiks pidada süžeeliselt nõrkadeks või läbimõtlematuteks, on teisel lugemisel taandatavad 15–16aastaste kergelt eksalteeritud ja sageli arusaamatule tegevusloogikale. Mis on seda loogilisem, kui neile tuntud maailm ümberringi murenema hakkab ja lõpuks kolinal kokku kukub, jättes nii kangelanna – kelle elu muutub kardinaalselt kuni olemasolu juurteni välja – kui ka tema ellu ilmuvad uued sõbrad – sünged varjukütid, inglite järeltulijad – koos varemetele seisma ja oma elusid kokku lappima.

Minu isiklikuks lemmikuks on aga esimeses raamatus vaid pisukest kõrvalrolli täitev sorts Magnus Bane, kes on äraütlemata kütkestav ja põnev tegelane ning toob järgmistes raamatutes lisaks pöördelistele sündmustele sisse juba ka täiesti arvestatava, kuigi ehk veidi ootamatu romantilise liini.

Raamat algab raju stseeniga gootilikus ööklubis, kus Clary näeb pealt mõrva. Kolm temavanust noort osutu-

vadki eelmainitud inglite järeltulijateks, kes elavad tavainimeste silma eest peidetuna maamunal selleks, et hävitada allilmast siia ilma tungivaid deemoneid ning inimesi kaitsta.

Raputav tempo ja ootamatud pöörded

Lugu läheb käima suure pauguga, kuid siis, selle asemel et kohe paigalt söösta, jääb see mõneks ajaks paigale podisema ja lugeja saab põhjaliku pildi Clary elust ning tema uutest kummalistest tuttavatest ning nende maailmast.

Ja alles siis läheb lahti, nii et pole enam hoo ega hoobi vahet. Lõpuks juhtub juba nii palju ja korraga, et jõuad vaevu ühest pöördest toibuda, kui juba lajatatakse järgmisega. Ja siis on sul hea meel, et taustatöö oli põhjalik. Ehk oleks kogenum autor suutnud sündmuste arengu kiiruse ühtlasemaks timmida, kuid jällegi – raske on öelda, kas „Luude linna” nimelised ameerika mäed sellisest kontrastist rohkem kaotavad või võidavad.

Kokkuvõttes võib öelda, et Cassandra Clare’i „Luude linn” on üks neid haruldasi raamatuid, mis on suutnud oma puudustest voorused teha, mis ei teeskle kõrgelennulisust ega sügavust seal, kus seda vaja pole, ja mis pakub sulle suurepärast meelelahutust ilma igasuguse poosetamiseta. Sellesse võib lausa armuda.

Luude linn Surmav arsenal I Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 416 lk, pehme köide

Tuhast linn Surmav arsenal II Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 376 lk pehme köide

Andrus Kivirähk 160 lk, kõva köide Andrus Kivirähki romaan Eesti teatrielust 20. sajandi algul ja rahvusteatri „Estonia” sünnist. Romaani üks keskne tegelane on noor näitleja ja tantsija Erika Tetzky, kes tegi tähelennu teatritaevasse, kuid see katkes ta varase surma tõttu. Kivirähki romaan on ühtaegu kurb ja naljakas ning ülistab kunsti ja teatrit, näidates, et just nende kaudu on võimalik ületada surma. Sel sügishooajal esietendus Rahvusooperis Estonia ka romaani põhjal valminud Tõnu Kõrvitsa samanimeline ooper.

Kliinilised valed Reeli Reinaus 216 lk, pehme köide Romaan räägib kahe noore inimese, arstitudeng Mirjami ja noore arsti Villemi eneseotsingutest ning püüust vaatamata kõigele oma elu ja kaotustega hakkama saada. Kroonilist haigust luupust põdev Mirjam varjab oma haigust lähedaste eest, tundes end elavana vaid järjest enam adrenaliini tekitavates olukordades ning mässides end iseennast ja oma lähedasi säästa üritades aina enam valede võrku. Villem on valinud oma isiklikust kaotusest üle saamiseks pühendumise müstitsismile ja loobumise maistest naudingutest.

Mirjami ja Villemi kohtumine äratab neis mõlemas soovi armastuse järele, mille nad uskusid juba ammu surnud olevat, kuid mida nad siiski iga hinna eest eitada püüavad.

Selle ilma kõlakojas Helvi Jürisson 112 lk, pehme köide Peagi 85-aastaseks saava luuletaja kaunis ja hingestatud luulekogu, mis hõlmab aastatel 1998–2012 kirjutatud luuletusi.

Meiega on haldjahinged ja hingekesed kõigil siin maa peal: linnul loomal rohul merekarpidel rannarahnudelgi kõigil on õigus oma hinge sees pidada Meis peab olema olnud miski justkui ootus justkui igatsus

Luksuslik elu Jens Lapidus tõlkinud Heidi Saar 496 lk, kõva köide Jens Lapiduse romaane peetakse Stockholmi allilma ülimalt tõepärasteks kirjeldusteks, sest advokaadina on ta pidanud kaitsma nii mõndagi Rootsi kuritegeliku maailma esindajat. Lapidus on loonud omaenese žanri, Stockholm noir’i, mida iseloomustab eriline hakitud ja järsk kõnepruuk ning mustvalgele vastandlik käsitlusviis. Stockholm noir’i triloogias on alati esiplaanil kolm tegelast, kes otsivad oma kohta ning on tõenäoliselt ühiskonna ja seadusega mingil moel pahuksis.

www.varrak.ee

ilmunud

ilmunud Teadmiste ja töö iseendaga feng shui

Õpilase entsüklopeedia tõlkinud Helje Heinoja ja Virgo Siil 304 lk kõva köide kordustrükk Sellest raamatust saab vastuse peaaegu igale küsimusele, mida lapsed tavaliselt armastavad esitada. Alates hiiglasuurtest galaktikatest ja mikroskoopilistest bakteritest kuni inimkeha rakkude ja muistsete tsivilisatsioonideni käsitletakse kõiki teemasid värskes ja köitvas vormis. Arvukad illustratsioonid ja põnevad faktid aitavad uusi teadmisi paremini meelde jätta.

Entsüklopeedias on rohkem kui 9000 märksõna, fakti ja arvu ning 2500 värvilist illustratsiooni.

Siret ja Janno Seeder 240 lk, pehme köide Inimene on ise oma elu autor, režissöör ja näitleja ühes isikus.

Töö iseendaga tähendab oma sisemise võimu arendamist. Kuidas saavutada oma sisemist võimu? Kuidas vabastada meel ja tunda ennast alati kindlana? Raamatus käsitletakse teadmiste ja töö iseendaga tsooni tasakaalutust, harmoneerimise viise ja aktiveerimist.

Küüslauk ja safiirid Ruth Reichl tõlkinud Lii Tõnismann ja Talvi Tõnismann 304 lk, kõva köide „Küüslauk ja safiirid” on Ruth Reichli imemaitsev ja üleannetu ülevaade ajast, mille ta veetis inkognito restoranikriitikuna. Reichl teab, et selleks, et olla hea kriitik, pead olema anonüümne. Asunud nii ihaldusväärsesse ametisse nagu New York Timesi restoranikriitik, hakkab ta end maskeerima, et söögikohtades tema ümber ei lipitsetaks. Reichl tajub, et kostümeerides muutub temas ka muu, mitte pelgalt füüsiline välimus.

Ruth avastab, kuidas muutunud välisilme võib sügavalt mõjutada inimese varjatud iseloomuomadusi, ootusi ja isusid.

Jasmiinilõhnalised ööd Julia Gregson sari „Varraku ajaviiteromaan” tõlkinud Riina Jesmin 424 lk, kõva köide Teises maailmasõjas salakuulajatena tegutsenud naissoost meelelahutajate tõsilugudele tuginev romaan „Jasmiinilõhnalised ööd” jutustab ohtudest, saladustest ja armastusest. See on lugu kahekümne kolme aastasest lauljatarist Sabast ja hävituslendurist Tomist.

Romaani vürtsitavad Lähis-Ida kaunimate linnade lõhnad, värvid ja helid.

Õmmeldud kodutekstiilid Vanessa Arbuthnott tõlkinud Ülle Suvi 224 lk, pehme köide Raamatus on 50 omanäolist kavandit koos üksikasjalike jooniste ja õpetustega.

Põhiliste töövõtete peatüki abil saab omandada kõik vajalikud oskused ükskõik millise kavandi teostamiseks. Läbi kogu raamatu pakub tekstiilikunstnikust autor praktilist nõu, kuidas sobitada omavahel kangaid, värve ja mustreid, et muuta oma kodu õdusaks ja omapäraseks.

Kuduja mustrikogu Lesley Stanfield ja Melody Griffiths tõlkinud Tiina Viil 208 lk, kõva köide kordustrükk Suurepärane kudumismustrite valik igal tasemel kudujale. 300 koekirja hulgast leiab nii klassikalisi kui ka uhiuusi algupäraseid kirju, mis on kahe andeka käsitöödisaineri pikaajalise töö tulemus.

Mustrite juurde on märgitud raskusaste ning need on jagatud soonikuteks, vikliteks, palmikuteks, pitskoelisteks mustriteks, nuppudeks, intarsiaks ning tähtedeks ja numbriteks. Iga mustri juures on värvifoto, mustriskeemid on aga trükitud mustvalgelt, nii et neid saab kopeerida või skaneerida ja siis suurendada.

5

Varrak

6 (75) 25. september 2013

Looduse entsüklopeedia

Eakad trummitüdrukud.

FOTO MICHAEL PARNWELL

Tundmatu nurk universumis Juku-Kalle Raid luges Karin Deani raamatut Kagu-Aasiast ja julgeb seda soovitada kõigile, kes tahavad oma silmaringi avardada – Karini raamat kummutab nii mõnedki stereotüübid selle maailmanurga kohta.

M

äletan selgelt, kui sain umbes viisteist aastat tagasi tuttavaks Oleg Samorodniga, mehega, kes töötas 1980ndatel ja 1990ndatel Nõukogude Liidu suursaatkonnas Kambodžas. Oli see vast põnev, kui Oleg kukkus pajatama pikki Kambodža-lugusid. Lõpuks nakatas ta meie seltskonna sedavõrd, et moodustasime isegi MTÜ Eesti-Kambodža sõprusühing – eesmärgiks muidugi Kambodžasse sattuda. MTÜ oli ka muidu kasulik – näiteks kodumaisele kirjandushuvile, kuna suutsime välja anda nii mõnegi raamatu, olgu näiteks toodud Vaapo Vaheri kirjandusesseistika „Surmakuul ja seemnepurse” või Jelena Skulskaja vene kirjanduse kuldset sajandit käsitlev „Vene rulett”.

Ent see kõik oli kõrvaline, põhiliseks sai ikkagi Kambodža ise.

Ääretult kirju ja mitmepalgeline maa

Kambodžast oli enamikul meist palju hägusam ettekujutus kui täna, põhiliselt piirdus see teadmistega, et maa on väga odav, ilus, ajalooliste džunglitemplitega ja soe ning nii kõvasti maamiine täis topitud, et iga samm ettenähtud rajalt võib su vastu taevast lennutada. Ma olin näinud ka üht dokumentaalfilmi, mis rääkis punakhmeeride genotsiidist oma rahva vastu 1970ndatel ning küllaltki hämmastaval kombel erinesid arvud tapetute hulga kohta drastiliselt – räägiti kolmandikust, aga räägiti ka kümnest protsendist.

Igal juhul ei saa öelda, et sellised vaidlused tänagi läbi oleks; kogu KaguAasia – territoorium, mis laiub Hiinast lõunas ja Indiast idas ning koosneb pal-

judest põnevatest riikidest – ei ole „läänlasele” suuremalt tuttav. Parimal juhul kuuled sa mõne sõbra käest, kuidas ta on vedelenud soojal liivarannal ja veetnud mõnes Kagu-Aasia riigis absurdselt odavalt aega. Ehkki see pidu kipub tasapisi üle minema ning kõrgemad hinnad hiilivad tasapisi ka sinna. Ja stereotüübid tavaliselt ei tööta.

Karin Deani raamat on eesti keeles kindlasti kõige pikem kirjatükk, mis püüab seda kirevat osa meie planeedist lahti muukida ja märku anda, millega võiks tegu olla. Ja see ülesanne pole ju teab mis kerge, eriti kui tuletada meelde, et tegemist pole ju kaugeltki monoliitse regiooniga – tuletan meelde Karini sõnu, et pindalalt on ta võrreldav Euroopa Liiduga, ent kultuuriliselt kindlasti palju segasem ja paljutahulisem.

Nii näiteks kuuluvad sealsed keeled kolme suurde keelkonda, kirjutatakse kümnetes erinevates tähestikes ja ka usuline kuuluvus – ning seeläbi ajalootunnetus – on laiem kui Euroopas: enamuses on muslimid, siis budistid, väiksemate rühmadena ka taoistid, kristlased jne. Otse loomulikult ei ole võimalik, et säärane regioon eviks mingit väga ühtset nägu – nagu seda teeb siiski Euroopa, kuna kristlikud juured on meil enam-vähem ühtsed ning küllaltki püsivad; nende vanusest rääkimata.

Põhjalik ja asjatundlik raamat

Selle raamatu suurimaid plusse on kindlasti tema akadeemilisus, mitte emotsionaalsus, mis kipub saatma näiteks „Minu” sarja – tõsi, viimase eesmärk polegi olla väga põhjalik.

Karin on aga Idaga tegelenud tõsiselt ja põhjalikult ning aastaid, nii on ta elanud ja töötanud Hiinas, Tais ja Vietnamis ning tema doktoritöö teemaks Singapuri Ülikooli geograafiateaduskonna juures oli Myanmari (Birma) sõjaväeline režiim ning piiriülesed vähemusrahvused. (Relvastatud Myanmari vähemusrahvuste gruppe vahendas ta 2002–

2006 Genfis baseeruvale organisatsioonile The Henry Dunant Centre for Humanitarian Dialogue ja ÜRO Myanmari erisaadikule Kuala-Lumpuris.)

Praegu töötab Karin Dean Eesti Humanitaarinstituudis Tallinna Ülikoolis, on seal õppejõud ning juhib uurimisgruppi Kagu-Aasia ühiskonna ja poliitika teemalises Euroopa Komisjoni rahastatud uurimisprojektis.

Niisiis üritab Karin oma raamatus tegeleda küllaltki tänamatu ülesandega: sest katsu sa kogu Kagu-Aasiale ühtset nimetajat leida. Nii märgibki Dean, et tegelikult on Kagu-Aasia käsitlemine alles küllaltki noor ala. Lisaks ka tõsiasi, et Kagu-Aasia moodustab üksteist riiki, aga kogu selle ala kirevus on pressitud neisse piiridesse alles 60 aastat – ja tegelikult leiab iga Euroopa Liidu riigi linnade vahel rohkem ühisjooni kui näiteks Bangkokil Manila, Hanoi, Jakarta või mõne muuga.

Karin kirjutas viimases ajalehes KesKus oma raamatu kohta, pidades silmas Kagu-Aasia kirjusust ning ääretut mitmepalgelisust, mis hõlmab kõigest üksteist maad: „Minu raamatu eesmärk ongi rõhutada, kuivõrd juhuslikku või kunstlikku laadi on täna meie elu igapäevaselt korraldavad riigid, kuidas luuakse ja kujundatakse teadmisi ja arusaamu nii ajaloost kui ka igapäevakorrast, mida tavaliselt võetakse iseenesestmõistetavalt.”

Raamat katsub valgustada KaguAasia keerulist lugu ning protsesse, mis on viinud seal tänaste riikide tekkeni.

Kagu-Aasia Karin Dean 520 lk, kõva köide raamat sisaldab kaarte

tõlkinud Olav Renno 128 lk kõva köide See raamat pakub lugemist eeskätt noortele loodushuvilistele. Meeldejäävad kirjeldused loodusest, faktikillud ja kordamisküsimused esitavad teavet haaravalt ning tekitavad tahtmise kõike veel põhjalikumalt uurida. Võrratud fotod toovad lugeja ette, kuidas erisugused loomad ja taimed üksteise kõrval elavad. Saame kinnitust tõsiasjale, et taimed ja loomad elavad kõikvõimalikes paikades, alates jäisest Arktikast kuni kõrbete ja troopiliste vihmametsadeni. Sobiv vanusele alates 8. eluaastast.

Aasta aias.

Märkmikkalender 2014 koostanud Signe Siim 224 lk spiraalköide Kasutajasõbralikus spiraalköites märkmik-kalender on üles ehitatud nädala kaupa, ära on toodud Päikese ja Kuu tõusud ning loojangud, liikuvad ja riiklikud pühad, aastaaegade algus, tähtsamad rahvakalendri pühad ja Kuu liikumine sodiaagimärkides. Eraldi on märgitud vilja-, juure-, õie- ja lehepäevad ning istutusperiood. Kalendaariumi alguses on tutvustus Kuu faaside ja sodiaagimärkide kasutamisest aianduses.

Samuti on kalendris kolm mahukat artiklit oma ala spetsialistidelt iluaia vähem levinud taimedest, taimede väetamisest ning seemnete õigest käsitlemisest.

Südamelõõm.

Victoria Bergmani nõrkus II Erik Axl Sund tõlkinud Kadi-Riin Haasma 376 lk kõva köide Politseikomissar Jeanette Kihlbergi töö surnud pagulaspoiste juhtumi kallal katkeb, kui Stockholmis langeb peaaegu rituaalse mõrva ohvriks edukas ettevõtja. Paljud märkimisväärsed detailid viitavad selle kuriteo puhul kättemaksule. Aga mille eest?

Psühholoog Sofia Zetterlundilt palutakse abi kurjategija profiili koostamisel. Töö on küllaltki problemaatiline, kuna samal ajal tekib asja uuriva politseiniku ja psühholoogi vahel armusuhe. Sofia Zetterlund proovib psühholoogitöö kõrvalt leida tee oma tõelise mina juurde. Nagu romaan „Varesetüdruk”, on ka „Südamelõõm” täis üllatusi ja kaelamurdvaid pöördeid.

6 ilmunud

Kooli! Esimese klassi õpilase vanematele

Jari Sinkkonen, Timo Parvela tõlkinud Mare Leino 232 lk, kõva köide Kooliastuja vanematele kirjutatud südamlik raamat on autorite sõnul sündinud vajadusest tutvustada vanematele tänapäevase kooli argipäeva, leevendamaks ahistust, mida paljude esimese klassi õpilaste vanemad tunnevad. Raamat jutustab, kuidas paistab üks tavaline koolipäev lapse ja õpetaja silmade läbi, mida lapsed koolis läbi elavad, millised suhted seal valitsevad, kuidas koolis õpitakse ja kuidas saab vanem last toetada.

Nii Eesti kui Soome lapsed lähevad kooli 7-aastaselt. Ometi vaatab Eesti Soome haridussüsteemile alt üles suurepäraste PISA-tulemuste pärast, samas ei pea ükski soome laps kooli minnes oskama lugeda ega kirjutada.

Viljapuude lõikamise A ja B Rolf Heinzelmann, Manfred Nuber tõlkinud Helle Blum 96 lk, pehme köide Kas pole tuttav olukord – seisate viljapuu ees ja juurdlete endamisi, milline oks tuleks ära lõigata ja milline alles jätta. Praktiline käsiraamat annab õige lõikuse tegemiseks vajalikud põhiteadmised. Rohked joonised aitavad lõikamisvõtetest paremini aru saada ning kasutada neid edukalt koduaias õuna-, pirni-, kirsi- ja murelipuudel, samuti marjapõõsastel ja viinapuudel. Korralik lõikus tagab rohke maitsva saagi. Raamatu tõlge on varustatud Eesti aednikule vajalike kommentaaridega.

Saatuse mäng Kajsa Ingemarsson tõlkinud Liis Aedmaa 300 lk, pehme köide Ühe Rootsi väikelinna idüllilises elamurajoonis on naabriteks kolm eri vanuses naist: Miriam, Nina ja Ellinor. Miriam on kahe täiskasvanud lapse ema ja koduperenaine. Nina töötab juuksurina ja tal on teismeline poeg Mattias.

Ellinor on noor lapsepuhkusel jurist. Ühel päeval kolib naabruses kaua müügis olnud majja üksik boheemlasliku välimusega naine, kelle juures käib pidevalt palju külalisi. Alati pärast nende saabumist süüdatakse majas küünlad ja akendele tõmmatakse ette kardinad. Kolmel naisel kujuneb müstilise punapea elust oma ettekujutus ja eelarvamus.

Usu endasse, Crystal Joss Stirling tõlkinud Laura Lilleväli 240 lk, pehme köide „Ma tulen sinu juurde tagasi, mis ka ei juhtuks...”

Kui saatus ristab Crystal Brooki ja Xav Benedicti teed, on olukord plahvatusohtlik – niivõrd sobimatud näivad nende iseloomud esmapilgul.

Kui aga nende lähedased Veneetsias perekondlikuks suursündmuseks kokku tulevad, leiab salakaval vaenlane võimaluse rünnata. Xav ja Crystal peavad ühendama jõud, et päästa armastatud inimesed, ning avastavad saladuse, mis seob nad igaveseks... „Usu endasse, Crystal” on kolmas raamat vendade Benedictide lugudest. Varem on Joss Stirlingilt ilmunud raamatud „Ma leian su, Sky” ja „Viin su endaga, Phoenix”.

www.varrak.ee www.kirjastus.ee

Varrak Ajakirjade Kirjastus

6 (75) 2 (71) 25. september 29. märts 2013

Teerada valguse poole Elbe Kuldmäe

jõuda selle tõelise selguseni, mida tunnetele ja peas üha tulvavaile kirjeldustele keskendunud kultuuriruumis sageli märgatagi pole osanud.

Vaikusele. Sellele vaikusele, milles me vaatleme retrospektiivis oma päeva, imetleme kontoriaknast ainsana paistvat puuoksa või pilvesiilu – ja just selles vaikuses üllatab meid selgus, meie enese meeleselgus, rahu ja kindlustunne, mida me oleme aina kelleltki väliselt isikult (kas nähtavalt või nähtamatult) oodanud.

M

eelerahu ja selguse suunas näib viivat sadu, kui mitte isegi tuhandeid, teid. Sümboolse mäetipu poole kulgeb terve looklev võrgustik omavahel ristuvaid, paralleelseid ja sageli pealtnäha lausa vastassuundades viivaid radu. Mõnel lubatakse suurte riskidega kiiret kohalejõudmist, mõnel kinnitatakse sündivat imesid ja mõni teeviit lubab sul rada pikaldaselt ja rahulikult võtta.

Kuid kõik targad näivad siiski kõnelevat sama – vahet pole, millise raja sa valid – kohale viivad kõik. Lihtsalt võta see, mis sinu loomusega sobib, kõnni sellel, tee vigu ja kui rada ristub uue teega, mis õigem tundub, siis vaheta radagi, kui vaja. Ära vaid seisma jää…

Tema Pühadus Gyalwang Drukpa on kirjutanud raamatu „Valgus sinus eneses” neile, kellel on piisavalt eneseusku, et pöörata pilk rahumeelselt sissepoole ning võtta ette tavatu teekond.

Sest see raamat ei haara sind endasse ega vii põnevaisse seiklustesse. See raamat kutsub sind hoopis vastupidiselt vaatama väljapoole kirjaridu – enese sisse, oma ellu ja otsima valgust sealt. Visalt ja sammhaaval.

Liikudes valguse kiirusel

Valgus sinus eneses

Õigupoolest ei torka teos silma ühegi uue ega lennuka ideega. Pigem jääb lugedes mulje, nagu oleks keegi sulle sinu enese mõtted rahust, heaolust ja armastusest korraga lihtsalt ja heatahtlikult sõna-sõnalt välja öelnud. Jah, just nii ja just sellele kõigele oled sa oma igapäevaelus neil harvadel vabadel hetkedel isegi mõelnud… rohkem rahu, rohkem tasakaalu, pikameelsust, heatahtlikkust.

Jah, just… Siin on mingi harjutus… järgmine lehekülg… Stopp! Jah, seda kõike on sadu kordi öeldud, mõeldud, korrutatud, kuuldud… aga kas ka tehtud? Lihtsalt, sammhaaval, nagu raamatus tasapisi mägiteedel tatsav Kilpkonnaklubi seda teeb.

Autor ei soovi sinuga mõtteid vahetada või sünnitada dialoogi sinu niigi infokülluses sipleva mõistusega, vaid kutsub sind kaasa teekonnale, mis astub raamatu lehekülgedelt sinu igapäevaellu. Aga astujaks pead tegelikult olema sina ise. Sul tuleb seda teed käia omal kiirusel, oma visadusega, oma Kilpkonnaklubis (isegi, kui see on ühe-mehe-

Valgus, rahu ja selgus, mida me nii väga otsime, on meis endis. klubi). Teed juhatada ja suunda osutada võivad meile sajad meistrid, aga püsivalt harjutama peame me ise.

Valgus, rahu ja selgus, mida me nii väga otsime, on meis endis. Päriselt. Ja selleni jõuda saame me vaid ise. Mitte keegi ei saa seda meile üllatuskingitusena korraga kätte anda (kuigi vahel on dokumenteeritud üksikuid erandjuhtumeid).

Raamat kui teejuht

Kui teose kummaliselt – vähemalt meie pideva ületöötamise ja võidutormamise ühiskonna mätta otsast kummalisena paistva – rahumeelse tooniga harjuda, hakkab end tasapisi avama võimalus oma elu muuta. Läbi iseenese. Enesele aega andes ja enesele seda aega võttes, tasapisi, kuid südamest ja püsivalt neid lihtsaid harjutusi oma ellu tuues.

FOTO CORBIS/SCANPIX

Kummalisel kombel hakkab püsiva harjutamise tulemusena pealtnäha tobedalt lihtne harjutus end korraga sügavuti avama. Meie meel on praktiseerides selginenud ja kostitab meid meie sisemise valguse esimeste kiirtega – me hakkame taipama. Hakkame märkama sõnade taha peidetud sügavusi, tähenduste kihilisust ja avastame korraga, et selle ühe ja sama raamatu võib rahulikult asendada terve raamatukogu, loengusarja või kannatamatult elamustejahil sööstleva kogemusteotsingu. Kuigi kohati närib hinge siiski kahtlus – see kõik näib liigagi lihtne, et olla tõsi.

Aga nii hea raamat kui ka hea teejuht on tegelikult meie elus siiski vaid selleks, et tuua meid lähemale meile endile, aidata meil läbi näha meie endi emotsioonide ja mõtete virrvarrist ning

Valguse kiirus ei ole alati silmale hoomamatu füüsikaline termin. Sinu valgus liigub sinu kiirusel, sinuga koos ja ainult sina saad selle enesele kinkida.

Juba meie vanaisad siin Maarjamaalgi ju kinnitasid, et püsivus viib sihile ja parim kulgemistee on tasa ja targu minek.

See oleks nagu test, kus sa nii enese esiisade kui Himaalaja tarkade toel oled korraga ise asetanud kaalule oma tõeotsingute tõsiseltvõetavuse. Isegi siis, kui alla annad, oled enese kohtumõistjaks vaid sa ise. Tema Pühadus pigem asub sind trööstima ning kinnitab sulle, et ka parimad eksivad ja innustab sind veel üht sammu astuma.

Olles avastanud raamatus oma tegeliku teejuhi, võib sellest abi olla aastateks, enne kui tunned, et nüüd oleks aeg rajalt pilk tõsta ja vaadata, kas selle valguse poole viib veelgi teid või ka selleks, et märgata, et valguse nägemiseks oligi veel vaja teha vaid üks liigutus – tõsta pilk. Draakonikoolkonna auväärt liider on veendunud, et sa oled selleks teekonnaks valmis. Aga sa ise?

Enne kui sa päriselt ei proovi, sa teada ei saa.

Ja muide, kui esilehelt vastuvaatav smiley sind kohe kirgastumisse ei paisanud, siis tuleb sul ikkagi kogu raamat sihikindlalt läbi töötada. Õnnelikku teekonda!

Valgus sinus eneses.

Sisemise selguse ja tasakaalu tee Gyalwang Drukpa tõlkinud Elbe Kuldmäe 228 lk, kõva köide

Uus aasta röövlite maailmas Kätlin Kaldmaa

H

urraa! Aasta on mööda läinud ja Vilja on tagasi. Talv täiesti tavalises perekonnas on läinud nagu talv täiesti tavalises perekonnas ikka ja Vilja ei jõua ära oodata, kuni ta viimaks ometi oma röövliperega kokku saab. Õige pea pärast seda, kui Vilja viiulilaagrist pihta pannakse – ja otse loomulikult on asjasse segatud suurejoonelised hunnikud maailma parimaid komme – tuleb välja, et selle täiesti tavalise talve jooksul on maanteeröövlite elu kõvasti muutunud. Käib armutu võimuvõitlus.

Suvi on ilus, vesi on soe, elu on kaunis kui lilleõis, ja Vilja töötab välja täies-

ti uue maanteeröövi liigi, mis mõned röövitavad suure häälega naerma paneb, ent kõige selle taga on tunda pinget, segadust, võib-olla isegi natuke väsimust. Hilda on keset suurt suvesegadust mõtisklev ja unelev ja nii palju juurde võtnud, et kannab juba KuriKaarle pükse. Mis veel hullem – ta loobub täiesti vabatahtlikult esimese autojuhi kohast. Kaija omakorda on Ameerikas, et sõlmida kokkulepe Hertta Säde raamatute filmiõiguste osas.

Maanteeröövlite igapäevaelu tagamaad hakkavad Vilja ees tasapisi avanema. Ei olegi see elu nii puhas, õilis ja seiklusrikas kui eelmisel suvel tundus.

Tuleb välja, et maanteeröövlite perekonnad on hakanud omavahel territooriumi pärast võitlema ja lisaks sellele on

aegade sügavusest välja ilmunud Soome esimese maanteeröövli Helmeri Wihta-Wainio juhised kõigile, kes ihkavad maanteeröövli elu elada.

Pärast seda, kui Rööbelid eelmise aasta suvepäevadelt läbi hiirepeerupilve kummivihinal jalga lasid, on ülejäänud maanteeröövlid nende vastu vandenõu hakanud hauduma. Ootamatult alanud suvepäevadel saab selgeks, kui kurjad teised röövlikambad Rööbelite peale tegelikult on. Rääkimata muidugi sellest, et enne suvepäevi satuvad nad ise röövimise ohvriks – ja see on härrasmeeste maailmas täiesti ennekuulmatu.

Suvepäevadel läheb põrgu lahti ja lisaks keerulistele uutele aladele tuleb Rööbelitel iga hetk uuteks rünnaku-

teks valmis olla. Kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – tuleb välja, et Rööbelitel on salaliitlased.

See ei jää aga raamatu ainsaks saladuseks – mida edasi, seda saladuslikumaks asjalood lähevad, kuni saladuste saladuseni välja.

Meie, Rööbelid, ja Pätikaraoke Siri Kolu tõlkinud Kätlin Kaldmaa 356 lk kõva köide

www.koolibri.ee

Koolibri

7

Väljendusrikas loovtants

ilmunud

6 (75) 25. september 2013

Eve Noormets tantsuõpetaja

E

esti Tantsuhariduse Liidu eestvedamisel nägi käesoleva aasta juulis ilmavalgust esimene eestikeelne loovtantsust rääkiv raamat – Mary Joice’i „Loovtants. Metoodika ja näidistunnid”.

Loovtantsu on Eestis juba päris pikka aega õpetatud ja õpitud. Viimasel aastakümnel on loovtantsu osa tantsuhariduses märkimisväärselt laienenud ja selle laienemise vilju on ka tantsulavadel näha. Nüüdseks on loovtants ka riiklikus õppekavas (www.oppekava.ee/index. php/Loovtants), nii tantsu kui ka kehalise kasvatuse aine raames. Iseasi, kas õpetajad seda oluliseks peavad ja õpetada võtavad. Kindlasti on palju neid, kes seda tantsusuunda ei tunne, aga on valmis huvituma ja süvenema. Üks võimalus selleks on nüüd antud raamatu näol lisaks.

Mis on loovtants?

„Tantsu keel on liikumine. Inimkeha on selle instrument. Loovtantsus ei ole „õiget” ega „valet”. Seal ei ole mingit kindlat tehnikat, mida omandada. Loovtantsu puhul on oluline, et tantsija kasutaks enda vahetuks ja selgeks väljendamiseks sisemisi ressursse. Tantsutehnilise vilumuse suurenedes kasvab ka eneseväljendamise võime. Loovtantsus on väljenduslikkus liikumistehnikast olulisem. Loovtants suunab jõudma selle osani isiksusest, kes on pigem helilooja kui interpreet, pigem algataja kui tõlgendaja, pigem looja kui esitaja. Loovtantsu õpetamise eesmärk on juhtida lapsed tantsuelementide loova kasutamiseni.”

Autor soovitab valida igasse tundi ühe elemendi, millele keskenduda.

Tantsuelemendid

„Millal iganes inimene liigub, kasutab tema keha ruumi, jõudu ja aega. Need ongi neli põhilist tantsuelementi. Loovtantsutunnis uuritakse nende elementide kombinatsioonides peituvaid võimalusi.”

Tunni ülesehitus näeb ette elemendi tutvustamist, selleteemalisi uurimisi ja katsetusi ning lõpuks vormistamist. „Mis” ja „miks” saab selgeks sellest raamatust, „kuidas” jääb õpetaja enda otsustada. Mary Joyce avab siiski palju variante ja teeotsi oma õpetajapagasist.

Nii õnnestumisi kui ka altminekuid,

raamatu toimetaja

E

lus on palju asju, mida tuleb enne teha ja siis alles õppida, teatab eesti esimese animatsiooniõpiku kirjutanud multikamees Rao Heidmets oma õpikut sisse juhatades ebapedagoogiliselt. Ta nimetab neist asjust küll ainult üht, nimelt animafilmi, ja jätab ülejäänud targu enda teada. „Animaõpik” ongi üles ehitatud sellest teesist lähtudes: autor võtab õpikukasutaja käekõrvale ja asub koos temaga kohe filmi tegema. Teeb seda kannatlikult samm-sammult lihtsamatest katsetustest keerulisemate filmide poole liikudes.

Monika Undo 136 lk pehme köide Gümnaasiumiõpik Noarootsi kooli emakeeleõpetaja Monika Undo sai hakkama julgustükiga vormistada õpikuks kirjanduse kõige vanemat kihistust – müüte – puudutav materjal, mida ta oma tundides valikkursust „Müüt ja kirjandus” käsitledes kasutab.

Teemad on haaravad, materjal on seotud tänapäeva kultuuriga ning ühiskonnas toimuvaga (vampiirid, libahundid, superkangelased, tänapäeva kangelased, Kalevipoeg uues kuues, maailma lõpp jne). Õpik sisaldab loomingulisi ja silmaringi arendavaid ülesandeid, näiteid uudiskirjandusest ning avardab ainekäsitlust.

Lõika välja!

Loovtantsu õpetamise eesmärk on juhtida lapsed tantsuelementide loova kasutamiseni. millele ta raamatus positiivseid alternatiive oskab pakkuda.

Loovtantsu harrastades avastavad lapsed nii mõndagi oma keha, vaimu, keele, mõtete, kujutlusvõime ja ideede kohta. Nad saavad teada, mida keha suudab teha, kuidas see on kokku pandud, millist jõudu ja energiat see omab.

Hüpates nad tajuvad, mis tunne on hüpata. Tundesõnavara areneb. Omadussõna saab tuttavamaks – kuju saab olla suur, kandiline, sarnane, erinev; liikumine on sujuv, aktiivne, kiire, hiiliv, jõuline, habras jne. Eneseteadlikkusele lisaks teadvustavad lapsed aega, rütmi ja tempot. Nad õpivad märkama ruumi, suunda, suurust ja tasandit. „Liikumine on tihedalt seotud vaimu ja hingega. Kasvamine on ka liikumine.

Lapsed vajavad liikumist vaimselt, hingeliselt, kehaliselt ja palju. Liiga sageli ei kuulu liikumine kunsti- ja muusikaõpetuse tundidesse. Kergejõustikus on liikumine funktsionaalne. Palli kas püütakse või lüüakse, inimesest põigeldakse mängides mööda. Ilu- ja sportvõimlemises püüeldakse painduvuse, keha valdamise, tugevuse ja sirutatuse poole. Miks mitte jõuda tugevuse, koordinatsiooni, füüsilise osavuseni katsetaval viisil?”

Muusikatunnis saab erinevate rütmide saatel õõtsuda või end kiigutada,

muuta fraaside vaheldudes tasandeid ja suundi. Kunstiõpetuse tunnis saab muusika saatel maalida nii suurele paberile, et keha kaasa liiguks. Joonistada suudab nii käsi, küünarnukk, nina kui ka jalg. Joonistada saab paberile, liivale, õhku.

Loodusaineidki saab tutvustada liikumise abil:

„Tahke olek on jää: molekulid asuvad väga tihedasti koos, liiguvad aeglaselt edasi tagasi, kasutavad vähe ruumi; vedel olek on vesi: molekulid on rohkem laiali, liiguvad kiiremini, nihkuvad ja libisevad üksteisest üle, üksteise alt läbi ja üksteise ümber ning kasutavad rohkem ruumi; gaasiline olek on veeaur: molekulid on väga hajali ja liiguvad väga kiiresti kõikvõimalikes suundades.”

Iga loominguline õpetaja suudab loovtantsu õpetada. Seda võiksid õpetada näiteks kehalise kasvatuse, kunsti-, muusika-, lasteaia- ja klassiõpetajad.

Raamatu näidistunnid sobivad nii iseseisvate loovtantsu tundide andmiseks kui ka mitmekesistamaks erinevate tantsustiilide tundi või teatriõpet või hoopis muid tegemisi.

Raamatu esimene osa peaks õpetajale andma piisavalt palju variante näidistundide rakendamiseks ja oma ideede teostamiseks. Huvitavat lugemist leiab

FOTO MAARJA NOORMETS

ka teemadest, nagu lugudega töötamine, mängu kasutamine, erivajadustega laste kaasamine, protsessi ja tulemuse näitamine.

Metoodiline osa sobib kõigi erialade õpetajatele, kuna jagab juhtnööre loova õpetamise vallas. Võiksid ju kõik õppetunnid olla loovusest pakatavad! Kuidas õpetada nii, et oskused, teadmised, kogemused tuleksid õppija avastuste ja katsetuste tulemusena – sellest kirjutab Mary Joice. Ta jagab hulgaliselt tulusaid nippe, mis pärit tema igapäevasest tantsuõpetaja kogemusest.

Usun, et parim, mida haridus saab lastele pakkuda, on võimalus loova mõtlemise arenemiseks ja rakendamiseks kogemusõppe kaudu. On oluline uurida ja katsetada, leida ja avastada, ning kõige olulisem – nautida ja rõõmustada. Loovtantsus ei ole õiget ega valet. Aga mis seal siis on? Seda loe juba raamatust. Head leidmist, rõõmustamist ja toredaid tunde!

Loovtants Mary Joice tõlkinud Nele Suisalu 176 lk pehme köide

Multikameistri isetegemisrõõm Meelis Lainvoo

Müüdi anatoomia

Alustatakse kahemõõtmelisest ehk tasapinnalisest animafilmist, millega omandatakse põhinipid: kuidas tegevus kaadrisse paigutada ja tegelased liikuma panna; kuidas kaamera arvutiga ühendada ja filmitegemisprogrammidega töötada (õpiku järgi filmi tegemiseks kasutatavad arvutiprogrammid on kõik vabavaralised, sellised, mida tohib tasuta internetist alla laadida, nagu MonkeyJam). Ülesanded on jaotatud kolme raskusastmesse, mis õpikulehekülgedel tähistatud eri värvi taustaga: lihtsamad kollase, pisut keerulisemad rohelise ning kõige rohkem tööd ja kannatlikkust nõudvad rohelisega.

Kõigepealt äratatakse ellu igapäevaseid esemeid, nagu nööbid ja käärid,

antakse neile iseloom ja saatus. Seejärel meisterdatakse ise tegelased ja pannakse need filmielu elama. Lõpuks õpetatakse animafilmis nukkudena näitlema koguni päris inimesed.

Esialgu omaette nikerdamise juurest liigutakse koostegemise juurde: jagatakse ametid ja moodustatakse filmigrupp, mille ühise töö tulemusena valmib kindlasti silmapaistev kunstiteos.

Animafilm, millest tunnevad rõõmu nii tegijad kui ka vaatajad.

Alles siis, raamatu teises osas jutustab autor, kuidas profid nukufilmi teevad.

Muidugi tohib sealt juba õpiku esimese osa ülesandefilmide meisterdamise ajal lisanäpunäiteid otsida ja tihti on neile ülesannete juures ka viidatud. Õpikus leiduvate rohkete fotode, joo-

nistuste ja skeemide kõrval toetab filmitegemist internetilehekülg www.paun.ee, kuhu saab ühtlasi oma tehtud filmid teistele vaatamiseks välja panna.

Elus on palju asju, mida õpib kõige paremini neid ise tehes. Rao Heidmetsa „Animaõpik” kutsub järele proovima.

Animaõpik Rao Heidmets 128 lk pehme köide

Paberist kujundite lõikamise kunst Emily Hogarth tõlkinud Anneli Kritšmann-Lekštedt 144 lk, pehme köide Lihtsast paberitükist võib luua midagi imelist, muuta see õrnaks, dekoratiivseks ja hinnaliseks. Pabersiluettide lõikamine on muutub järjest populaarsemaks, tegutseb palju hämmastavaid siluetikunstnikke, kes lisavad kunstivormile oma isikliku stiili ja annavad paberile uue elu. Selles raamatus avaneb uks paberist kujundite väljalõikamise lummavasse maailma, mille juurde üha uuesti inspiratsiooni, ideede, nõuannete ja šabloonide saamiseks tagasi pöörduda.

Tüdrukute uued jutud Emma Foster tõlkinud Riina Turi 160 lk kõva köide Küllap on iga tüdruk kordki elus unistanud sellest, et saada popstaariks või modelliks, kohtuda lemmikbändiga või süüa iga päev oma lemmikšokolaadi. Kui palju unistuste täitumise nimel aga vaeva peab nägema ja kas suur võit toob alati õnne, sellest räägivadki need tänapäevased muinaslood.

Loov kunst Traci Bunkers, Kath Durkin, Melanie Grimshaw tõlkinud Helen Haav 120 lk kõva köide Suurepärane käsiraamat, mis teeb selgeks kunsti ja käsitöö põhitõed ning pakub katsetamiseks 48 loomingulist projekti. Raamatust leiad värskeid ideid joonistamiseks, maalimiseks, trükkimiseks ja meisterdamiseks. Lapsed võivad nende töödega ka iseseisvalt hakkama saada aga soovitame vanematel lastega koos meisterdada ja lõbusalt aega veeta!

Näpuvärvi ABC Bernadette Cuxart, Rosa M.Curto tõlkinud Elina Volmer 96 lk pehme köide Raamatut lehitsedes avastate uusi ideid ja võimalusi, kuidas joonistamiseks sõrmi kasutada. Selgub, et joonistamiseks ei olegi alati vaja pliiatsit ja pintslit ja autori näpunäiteid järgides võite maalida loomi, nägusid, lilli ja tähistaevast või illustreerida lugusid.

8

www.varrak.ee www.menuk.ee

Varrak Menu

ilmunud

Härra sportlane Viljar Loor

Gunnar Press 240 lk, kõva köide 1. oktoobril saanuks Viljar Loor kuuekümneseks. Kõikide sporditiitlitega Loor jõudis pallurina kui mitte päris täiuseni, siis täiusele küllap lähemale, kui on jõudnud ükski eesti soost pallur. Lahingusõber Pavel Selivanov hindab: „Viljar ei kurtnud iial millegi üle.Ta oli raudne mees nii rutiinses trennis, pikkades laagrites, rasketes matšilõppudes kui ka viinavõtul.” Spordikõrvases ja -järgses elus Looril nii hästi ei läinud. Karile jooksid esimene ja teine pikk kooselu, täit hingerahu ei toonud kolmaski.

Töös, kui võrkpalluri amet kõrvale jätta, Loor end ei leidnud. Ometi oli ta lummav natuur, härrasmees, kes ka tütre küllatulekuks viigipüksid jalga ja valge särgi selga tõmbas.

Raamat ilmub 1. oktoobril.

Merekultuurilugu.

Eesti randade tuletornidest Peeter Peetsalu 760 lk, kõva köide Selles raamatus heidame pilgu meie tuulistel randadel, saartellaidudel ja kiviklibuste poolsaarekaelte tipus kõrguvatele tähtsamatele tuletornidele, nende meremärkide omanäolisusele, ajaloole, pisut ka ühiskondlikele oludele, mis on tinginud nende tuletornide püstitamise, töökorras hoidmise-säilitamise või hävingu. Ajalookäsitlusega koos pakutav

kultuuritaust peaks aitama lugejal paremini mõista aega, kuhu meresõiduohutust tagavate tuletornide ja nendega seotud inimsaatuste kirev maailm kunagi kuulus. Kõik tuletornidega seonduv on ainulaadne ja köitev, rikas ning mitmekesine. Käesolev raamat on tagasivaade aegade taha arhiiviürikute, mälestuste-meenutuste ja haruldaste fotode kaudu.

Söögiseened ja seenesöögid kukeseenest suure sirmikuni Heidi Vihma 232 lk, pehme köide Meie kõige tavalisemad ja enamsöödavad seened on kokku sobitatud just neile kõige paremini sobivate retseptidega – puravikele puravikuretseptid, riisikatele riisikaretseptid jne. Juttu on ka seente kasvukohtadest ja -ajast ning sarnastest ohtlikest liikidest.

Tervendav kokaraamat Katrin Luke 168 lk, pehme köide Karepa Ravimtaimeaia perenaise Katrin Luke kokaraamat julgustab kõiki, kes soovivad ise teha ning kasutada meie metsa- ja aiaande. Peaaegu igal toidul, välja arvatud rafineeritud ja tööstuslik toit, on raviomadused ning iga köögivili või mari on ravimtaim. Mis sellest, et neile pole lisatud säravat reklaamjuttu!

Raamatust leiab hulga retsepte ning näpunäiteid.

6 (75) 2 (71) 25. september 29. märts 2013

Tule, lobiseme juutidest!

Jaan Kaplinski

H

arry Sheini raamat „Eruuv” on Eestis kasvanud iisraellase jutustus oma teisest kodumaast.

See raamat jäi arhitekt Sheini viimaseks teoseks, ta suri, enne kui raamat Eestis ilmuda jõudis.

Pühast Maast on meil raamatuid ilmunud varemgi, juba siis, kui Iisraeli riik eksisteeris vaid sionistide unistusena. Shein aga ei räägi oma kodumaast kui pühast maast. Pühadusele, traagikale ja kangelaslikkusele pole raamatus jäetud palju ruumi.

Võiks öelda, et „Eruuv” on raamat Iisraeli köögipoolest. Seda ka otseses mõttes, sest Shein tundub olevat kokana sama professionaalne kui arhitektina.

Omajagu juttu on siis muidugi ka Iisraeli ja tema naabrite ajaloo ja poliitika köögipoolest, mis mõnelgi puhul mõjub nukralt tuttavana. Põhierinevus on religiooni eriline roll Lähis-Idas, mis ei jäta mõjutamata ka poliitikat, olgu seda suunates või siis labaseid motiive õilsamaks maskeerides. Raamatus ei jäeta puudutamata korruptsiooni, bürokraatiat ja usufanaatikute-haredite mõju, keda autor kurja sõnaga parasiitideks nimetab.

Omaette huvitav on lugeda tema perekonnalugu – jutustust Limonerode, Citroenide, Sheinide rännakutest läbi aegade ja riikide. Mis paari aastatuhande järel on osa alles jäänuid ja juutideks jäänuid toonud tagasi sinna, kust nende rännak (või pagendus) kunagi algas.

Raamat võib muidugi pahandada Iisraeli ihalejaid nagu ka vihkajaid (mõlemaid leidub Eestiski), neile ta aga kirjutatud pole. Poolkogemata raamatu toimetajaks sattunult pean veel nimetama, et Harry Sheini tõlked pühadest tekstidest jätsin ma enamvähem sellisteks, nagu nad autoril olid, meie arusaamad eestikeelsest luulest olid nii erinevad, et mingit kompromissi siin leida poleks olnud võimalik.

Raamatu autor Harry Shein ühega oma kuuest lapselapsest.

Eruuv. Tule, lobiseme juutidest!

Harry Shein 320 lk, pehme köide

www.grenader.ee

Grenader

Raamat eesti rahva saatusest Evy Laamann-Kalbus

M

inu ees laual on William Tomingase kirjutatud raamat „Vaikiv ajastu Eestis”. Raskustega pooleks see raamat sündis.

Raskustega nägi raamat ka 1961. aastal trükivalgust. Raha oli meie, põgenikurahva hulgas, napilt liikvel. Olime ju põgenikud kommunistliku tapahimu eest siin võõral maal, kuhu saatuse käsi meid oli pillutanud. Kohalik rahvas teadis küll holokausti koledustest, kommunistide korda saadetud küüditamistest ja mõrvategudest polnud neil aimugi ega tahtnud nad sellest ka midagi teada.

Samasugune on olukord praegugi, sakslased olid mõrtsukad siinse rahva ajalooraamatu põhjal, venelased aga nende truud ja ustavad relvavennad Teises maailmasõjas. Katsusime neid valgustada, aga nad ei võtnud meid üldse kuulda.

Olen 90-aastane vana naine, Vabadussõjalaste Liidu ühe juhi, Paul Laamanni tütar. Minu isa vangistati 1944. aastal meie maale uuesti sissetunginud kommunistliku hordi poolt ja piinati surnuks. Ta võitles admiral Pitka löögiüksuses.

Tahan Tomingase raamatu uustrükiga varustada meie uut põlvkonda Eesti maa ja rahva mineviku uurimiseks, anda neile võimaluse faktide leidmiseks ja olukordade võrdlemiseks ning tõe avastamiseks ühest meie maale tähtsast ajaloolüngast, millest uus põlv-

Artur Sirk kõnelemas vabadussõjalaste kõnekoosolekul. kond teab napilt või üldse mitte midagi.

Enamusel on Pätsi-Laidoneri poolt loodud dekreetide ajastust ja Riigikogu laiali saatmisest vähe teadmisi. Sellest vaikiti Vaikival Ajastul hirmust sattuda trellide taha, nagu see vabadussõjalaste juhtide liikmetega oli juhtunud. Paremal juhul saadeti teisitimõtlejad oma elukohast minema ja keelati isegi kodukoha külastamine. Seda tehti 1935. aastal ka minu perega, meid saadeti Võrust Saaremaale „asuma”.

Mehed, nagu Vabadussõjalaste juht Artur Sirk, ei sünni iga päev. Nad on Suurkujud, rahvajuhiks sündinud mehed, mitte ainult selleks koolitatud ja kasvatatud. Sirgu isiksus rahvajuhina haaras ja kütkestas väga suurt arvu Eesti rahvast. Vabadussõjalaste liikumine paisus Sirgu juhtimise all rahvaliikumiseks. Keegi ei saa kaljukindlalt tea-

da, milliseks eesti rahva saatus oleks kujunenud, kui kindral Larka oleks 1934. aastal presidendiks valitud ja Artur Sirk peaministrina tema kõrval seisnud. Eelvalimised (allkirjade kogumine) kinnitasid seda. Larka sai 62 070 ehk 50,4% toetushääli, Laidoner 38 066 ehk 30,7%, Päts 18 501 ehk 14,9% ja Rei 4 983 ehk 4%. See võimalus võeti ära ühe hoobiga, just väljakuulutatud presidendivalimiste eel, kui Artur Sirk Pätsi dekreediga vangistati ja veidi hiljem, aastal 1937 mõrvati.

Tundsin Artur Sirku varasest lapsepõlvest saadik. Istusin ta süles väikese tüdrukuna. Hiljem, kui suuremaks sirgusin, käisin koos isaga paljudel koosviibimistel ja meeleavaldustel. Mu kõrvad kuulsid rahva hõiskeid ja juubeldusi. Olin Vabadussõjalaste Liidu mitmel maakonna lipuõnnistusel ja tõrvikrong-

käigul. Laulsin teistega kaasa „Eestimaa, su mehemeel” ja aitasin asetada pärgi langenud Vabadussõjalaste kalmudele ja ausammastele. Üks on kindel, Punaarmee oleks enne meie maale sissetungimist kindlasti meenutanud meie Vabadussõda 1918–1920, kus nad haledalt lüüa said. Vabadussõda, kus 14-aastasest koolipoisist raugaikka jõudnud vanuri kõrval võitles iga elusolev eesti mees suures ülekaalus olevate bolševike vastu. Nad võitlesid ränkrasket võitlust ja ometi võitsid. Selle uskumatu võidu saavutasime 1920. aastal vere hinnaga.

Aga samas kaotasime oma vabaduse jälle 1934. aastal Pätsi-Laidoneri poolt plaanitsetud ebaseadusliku putši alusel Pätsi dekreediga, kui Vabadussõjalaste Liit üleöö suleti ja kõik Liidu juhtisikud arreteeriti ning Päts ainuvalitsejana võimu üle võttis, kuni Punaarmee 1940. aastal peremehelikult meie maale sisse jalutas.

Meie oma vägede ülemjuhataja võttis nad Narvas sõbralikult vastu.

Vaikiv ajastu Eestis William Tomingas 496 lk kõva köide

ilmunud Lingvistiline mets Valdur Mikita 240 lk, pehme köide Lingvistiline mets on sülem inspireerivaid ja ebaharilikke mõtteid eesti keelest, loodusest ja kultuurist. See on kosutav lugemine kõigile, kes otsivad vastust küsimusele, miks on Eesti maagiline paik. Raamatus on juttu seentest, putukatest, soome-ugrist, suitsusaunast, metsast, kultuuriteooriast, jalgrattasõidust ning päratust kosmiliste mõõtmetega kartulikonksust, mida veel ükski eestlane pole suutnud Munamäe küljest lahti kiskuda.

Snaipri käsiraamat Pauli Salo tõlkinud Heikki Talving 120 lk, pehme köide Eestikeelset asjatundlikku kirjandust täpsuslaskmisest ja eriti sõjalisest täpsuslaskmisest napib. Kaitsejõudude Peastaabi aastal 2000 koostatud „Snaipriõpik” on ainuke Eestis sel sajandil täpsuslaskmisest kirjutatud raamat, kuid see on kättesaadav ainult kaitseväelastele ning tänaseks päevaks oluliselt vananenud. Käesoleva raamatu autor, Soome eruohvitser kaptenmajor Pauli Salo on üks põhjanaabrite hinnatumaid snaipriinstruktoreid, kes on aastakümnete jooksul koolitanud nii kaadrikaitseväelasi, ajateenijaid kui ka reservväelasi. Tema käsiraamat on valitud just seepärast, et reservväelastel põhineva riigikaitsesüsteemi tõttu on soomlastel ja eestlastel palju sarnaseid probleeme ning võimalusi. Raamat on valminud koostöös Snaiprigildiga.