__MAIN_TEXT__

Page 1

Meie pühad ja tähtpäevad

uudised Martin Alguse debüütromaan „Midagi tõelist” Tõsielusündmustest inspireeritud romaanis „Midagi tõelist” põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saa­ tused. Vaheldumisi kummagi tege­ lase vaatepunktist jutustatud põnev ja kohati šokeerivgi lugu peegeldab teravalt tänaseid võtmeteemasid: küsimusi emotsionaalsest lähedu­ sest, hirmust muutuva maailma ees, ärakasutamisest ja õnne võimalikku­ sest tarbimisühiskonnas. Raamatu andis välja Varrak.

Kristiina Kass jutustab politsei­lõvist

Kristiina Kassi uue lasteraamatu „Lõvi Leo” lugude peategelane on politsei­ lõvi Leo, kes aitab politseinike nende töös ning õpetab lastele turvalist käi­ tumist ja teiste abistamist. „Lõvi Leo” ilmub koostöös Politsei- ja Piirivalve­ ametiga meie politsei 100. aastapäe­ va tähistamise raames. Raamatu aval­ das Tänapäev.

Birk Rohelennu uus põnevik Eesti krimka üks säravamaid tegijaid on valmis saanud uue krimiromaani „Kuldne laps”, milles on palju pinget, psühholoogilist pinevust ja kaastun­ net. Kui palju mõjutab meid lapsepõlv ja suhtlus oma vanematega? Millise jälje jätavad meisse koolikiusamine, ühe vanema lahkumine pere juurest, armastuse puudumine või liiga kont­ rollivad vanemad? Need on küsimu­ sed, mis pärast „Kuldse lapse” luge­ mist veel pikaks ajaks saatma jäävad. Raamatu avaldas Helios.

Eestlaste ajaloost läbi pulmade Kuu lõpus ilmub Ants Heina koosta­ tud raamat „Vanaaja pulm”, mis jälgib eestlaste pulmadega seotud kombeid 16. sajandi keskpaigast 19. sajandi lõpuni. Selles mahukas ja rohkelt illustreeritud raamatus kirjel­ datakse pulmakombeid, aga ka maa­rahva elu-olu üldisemalt, samuti tulevad kõne alla suhted mõisnikega. Raamat sisaldab tekstikatkeid ja kirjeldusi, millest paljud ilmuvad eesti keeles esimest korda. Raamatu avaldab Tänapäev.

Kuidas Instagramis laineid lüüa Populaarses Henry Carrolli foto­ raamatute sarjas ilmub kirjastusel Koolibri kolmas raamat pealkirjaga „Loe seda raamatut, kui tahad Instagramis laineid lüüa”. Autor selgitab, kuidas tuunida pildivoog põnevaks ja leida tuhandeid uusi jälgijaid. Raamatust leiab nõuanded pildiallkirjade, hea tava, varustuse ja konto haldamise kohta.

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

Nr 6 (121) 21. november 2018

Raamatukodu uksed on avatud KADRI RAHUSAAR peatoimetaja kirjastus Koolibri

AUTOR EDA MEGI

Mahukas raamat annab ülevaate pühadest ning täht­ päevadest: kuidas need meie kultuuri­ ruumi jõudsid, mida neil päevil tehti ammustel aegadel ja kuidas on tähtpäevad ajas muutunud. Koostas Marju Kõivupuu, kirjastas Varrak. Vt lähemalt lk 8

Jõulukuu raamatunädal 4. – 8. detsembrini toimub Eesti Rahvus­raamatukogus juba traditsiooniks saanud jõulukuu raamatunädal. Raamatunädal on ava­ tud teisipäeval 12–20, kolmapäevast reedeni 10–20 ja laupäeval 10–16. Sissepääs on kõigile tasuta!

Paabel tuleb taas!

R

aamatukodu avas 9. novembril oma esimese raamatukaupluse kaubanduskeskuses T1 Mall of Tallinn. Nii kaua kui ma mäletan, on kirjastajad ikka oma raamatupoe juttu rääkinud. Mujal maailmas ja ka lähinaabrite juures tavapärane nähtus on meil olnud pigem erand. Samas on kirjastajad alati heldimusega rääkinud, kui tore on olla Rahvusraamatukogu jõulumüügil leti taga, suhelda inimestega ning saada väärtuslikku tagasisidet. Muul ajal on kontakt lugejaga põgusam ja anonüümsem. Suuresti sellest ühisest soovist lähtudes lõid kirjastused Koolibri, Pegasus, Pilgrim ja Tammerraamat 2017. aasta sügisel Raamatukodu, mis hakkas nimetatud kirjastuste raamatuid pakkuma e-poes. Tänaseks on meiega e-poes liitunud veel kirjastused Hea Lugu ja Tänapäev. Selle aasta veebruaris sai Raamatukodu pakkumise avada raamatupood uue kontseptsiooniga kaubandus- ja meelelahutuskeskuses T1 Mall of Tallinn. Arutasime ja arvutasime nädalaid, kas võtta see väljakutse vastu. Polnud ju kellelgi meist nii suure poe nullist loomise kogemust. Teisalt oli suur soov tõestada, et kirjastused tahavad, saavad ja oskavad oma raamatuid ka ise edukalt müüa. Üheks kaalukeeleks oli tutvumine tulevase poe n-ö karbiga. Suure klaasseinaga pind keskuse parimas asukohas võitis kohe meie südamed. Järgnenud kuude jooksul sõitsime kui Ameerika mägedel: väikesed töövõidud vaheldusid maandumisega murust madalamal. Paaril korral tundus, et tuleb käega lüüa ja asi pooleli jätta, aga nagu me kõik teame: lahendamatuid olukordi ei ole olemas, on ainult kinni jooksnud mõtted. Raamatupoe tegemise tunne muutus järsult tugevamaks, kui meiega liitusid sisearhitektid Kard Männil ja Eveli Alliksoon. Imetlesime nende võimet meie mõtteid ja ideesähvatusi kuulata, neist oluline välja filtreerida ja paberile panna. Funktsionaalsus ja hubasus, Eesti ja maailm pidid käima meie poes käsikäes. Ning kindlasti soovisime eriti mõnusat ala väikestele raamatusõpradele. 9. novembril avas Raamatukodu raamatupood oma ukse. Külastajaid võtavad vastu kaupluse juhataja Eda Megi ja seitse müüjat, kes tunnevad ja väärtustavad raamatuid ega pelga oma teadmisi huvilistega jagada. Raamatukodu poes on valdav osa neljast tuhandest välja pandud raamatust ostja poole esikaanega. See on põhimõte, millest me algusest peale lähtusime. Me anname välja häid raamatuid ja neil

uudised

7. detsembril toimub Rahvus­ raamatu­kogu väikeses konverentsi­ saalis kirjandus- ja kultuurikonve­ rents Paabel, mis kannab sel aastal alapealkirja HÜÜDJA HÄÄL.

Ajakava 12.00 avasõnad 12.15–12.45 Toomas Haug „Kas eesti kirjandus on olemas?” 12.45–13.15 Ingrid Velbaum-Staub „Kassidest ja kirjandu­ sest. Isiklikult ja üldiselt” 13.15–13.45 Elle-Mari Talivee „Lin­ nuhääled raamatus” 13.45–14.30 Lõunapaus 14.30–15.00 Grigori Utgof „Vladimir Nabokovi „Kutse tapalavale”. Paar-kolm sõna romaani struktuurist” 15.00–15.30 Maria Esko „Annie Saumont’i hääled ja nende tõlkimine” 15.30–16.00 Heili Sepp „Kõik kohad on täis salakaupa ehk õigus armastada eesti keelt” 16.00–16.30 Kohvipaus 16.30–17.00 Imar Kutšukali „Eduard Bornhöhe ja Friedebert Tuglase vaadetest islamiusule” 17.00–17.30 Yngve Rosenblad „Kui Lars hüüdis, jäi harp vaiki: Lars Österb­ lomi teeraja fataalsest ristumisest vanavormsi kultuuriga” 17.30–18.00 Kohvipaus 18.00–19.00 Milleri salongis VHK gümnasistide luuleja muusikakava „Talve­ õhtusse”, kus kõlab klassikute ja ka noorte endi looming. Korraldaja Eesti Kirjanike Liit Partnerid Eesti Rahvusraamatukogu ja Eesti Kirjastuste Liit Toetab Eesti Kultuurkapital

Loe raamatuid, kasvad ruttu suureks!

peab olema võimalus leida oma lugeja. Poes on esindatud nii suurte kui ka väikeste kirjastuste raamatud ja neid lisandub iga päevaga. Raamatukodu poes on korralik esitlusala, mis mahutab istuma ligi poolsada inimest. Huvilisel on seal võimalik kohtuda autorite, kunstnike, kirjastajate, toimetajate ja teiste raamatu väljaandmisega seotud inimestega. Raamatukodusse on alati oodatud kirjastajad. See on kirjastajate oma pood, kus kirjastaja võib julgelt sisse astuda, oma

Konverents on tasuta raamatuid tutvustada, lugejatega silmast silma kohtuda, müüjatega infot vahetada, vahel leti tagagi seista. Raamatukodu poes müüakse lisaks raamatutele vaid neid kaupu, mida inimesed on harjunud sealt otsima: lauamänge, postkaarte ja kirjatarbeid. Ja viimaks, kuid mitte vähimaks võimaldab oma pood pakkuda ka soodsaimat hinda. Raamatukodu uksed on avatud ja külalised oodatud! Oleme teekonna alguses, loodetavasti saab sellest põnev ja edukas reis.

Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 12. detsembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2018


KOOLIBRI Sõna vägi on suurem kui sõjavägi Kadri Hinrikus, Olivia Lipartia 48 lk, kõva köide

Olivia ja Tarieli Lipartia loodud Eesti oma bränd Lucky Laika on kogunud rohkesti austajaid ja tükike sellest on nüüd jõudnud ka kaante vahele. Raamatusse „Sõna vägi on suu­ rem kui sõjavägi” on valitud 21 populaarse vanasõnasarja post­ kaarti. Piltide juurde on vaimukad ja ivaga lood kirjutanud Kadri Hinri­ kus, mõjuva kujunduse eest on hea seisnud Endla Toots.

Ükssarvikute salapärane ajalugu Russ Thorne tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 128 lk, kõva köide

Tuhandeid aastaid on ükssarvik olnud tähtis tegelane rahvajuttudes, legendides, kirjanduses ja kunstis ning paistab, et ta muutub inim­ konna jaoks aina lummavamaks. Võrratute illustratsioonidega raamat viib lugeja uurimisretkele, et otsida tõde ükssarviku päritolu kohta.

Loe seda raamatut, kui tahad Instagramis laineid lüüa Henry Carroll tõlkinud Karin Volmer 128 lk, pehme köide

„Loe seda raamatut, kui tahad Instagramis laineid lüüa” selgitab, kuidas tuunida pildivoog põnevaks ja leida tuhandeid uusi jälgijaid. Vingeimad instagrammijad annavad sulle vajaliku tööriistakasti. Kõik, mis sa pead tegema, on nende juhiste kasutamine.

Sidrun – 1001 võimalust Alix Lefief-Delcourt tõlkinud Anna Linda Tomp 200 lk, pehme köide

Aroomirikas, vitamiinirohke ja värs­ kendav sidrun on väärt abiline palju­ des eluvaldkondades, näiteks kodu­ ses maja pidamises, kokanduses, tervise- ja kosmeetikatoodete koosti­ ses. Sidrun aitab seedehäirete ja väikeste vigastuste korral, on hea vahend naha ja juuste eest hoolitse­ miseks ning võrratu pindade puhastaja ja õhu värskendaja.

Looduse aastaring. Linnud, heinamaad ja metsad Irmgard Lucht tõlkinud Eve Sooneste 104 lk, kõva köide

See raamat on külluslik nagu loodus ise. Väärtuslikuks teeb raamatu aga see, et autor mitte ainult ei tutvusta erinevaid liike ja kooslusi, vaid näi­ tab, milline on looduse ringkäik ning kuidas looduses on kõik seotud.

Põnev loodus. Hunt ühislooming tõlkinud Mari-Ly Tiitsmaa 24 lk, kõva köide

Kaunite ja elulähedaste illustratsioo­ nidega raamat tutvustab huvitavat, kuid ka veidi hirmuäratavat looma – hunti. Saame lugeda, kus hundid ela­ vad, millest toituvad, milles on nad tu­ gevad, kuidas nad omavahel suhtle­ vad, milline on karjahierarhia ning hundikutsikate elu.

Nr 6 (121) 21. november 2018

2

Kimi Räikkönen – tõeline maheinimene RAIN KOOLI

K

õmust ja salapärast ümbritsetud vormelistaari portreteerimine viis Soome kirjaniku Kari Hotakaineni mugavustsoonist kaugele. „Tundmatu Kimi Räikkönen” nõudis palju nii portreteerijalt kui ka portreteeritavalt. Kari Hotakainen on Soome lugejale tuntud kui omapärase, napi, kuid sügava ütlemisega tippkirjanik. Aasta­ tuhande alguses põhjanaabrite ülima kirjanduspreemia Finlandiaga pärjatud mees on seni kirjutanud vaid ilukirjandust. Sestap tõmbas nii mõnigi endale kohvi kurku, kuuldes, et Hotakainen on kätte võtnud võimatuna näiva ülesande: teha raamat maailma kuulsaimast tummahambast. „Ma tahtsin kirjutada midagi muud kui ilukirjandust. Ning esitada endale samas väljakutse: raamat pidi olema sellisel teemal või sellisest inimesest, kes oleks minu elust võimalikult kaugel,” kirjeldab Hotakainen endale püstitatud lähteülesannet. Vormelid tulid mängu poolkogemata. Mõte Räikkönenist hakkas Hotakainenit paeluma tolle salapära tõttu. Tänapäevases (sotsiaal)meediamaailmas on võimalik kellest tahes kuulsusest sisuliselt enam-vähem kõike teada. Aga Kimi Räikkönen on püsinud müsteeriumina. Tundmatuna. „See algas rohkem naljana. Kõik olid veendunud, et temast ei saa mingit raamatut, sest esiteks pole ta sellest huvitatud ning teiseks ei anna ta kunagi pikki intervjuusid.” Aga miks oma napisõnalisusega üleilmseks nähtuseks kujunenud täht siis korraga leebus ja otsustas mänguga kaasa minna ning lasta kellelgi suurendusklaasiga oma senist elu vaadelda? „Üks põhjus on kindlasti see, et kui inimene saab lapsi, hakkab ta end surelikuna tundma. On kuidagi loogiline, et sellises elujärgus võib turgatada pähe mõte, et kui seda raamatut juba kord on nii palju küsitud, äkki siis teeks ära,” mõtiskleb Hotakainen. Ta möönab, et ei tea tänase päevani päris täpselt Räikköneni nõustumise motiive. Üks põhjustest võib tema hinnangul olla ka see, et raamatut pakkus end kirjutama inimene, kes tuli vormelimaailma asemel totaalselt väljastpoolt. „Kui mõelda Kimi Räikköneni peale, siis ta on tegelikult ise ka väljastpoolt, kuna oma tausta poolest ei pidanuks tal olema vähimaidki võimalusi vormelisõitjaks saada. Peale selle ei talu ta vormeliga seotud targutajaid ja ülbitsejaid. Minusugune inimene aga lihtsalt ei saa ülbe olla, sest ma ei tea sellest mitte tuhkagi.”

TUHKA PÄHE Raamatu valmimise käigus kandus Hotakainen enda sõnul mugavustsoonist kohati vägagi kaugele. „Esiteks oli mul käes sisuliselt tumm inimene, kes tuli rääkima saada. Peale selle kartsin ma päris palju seda, kas ma oskan üleüldse inimesi intervjueerida – ses mõttes, et kas ma oskan neilt päriselt olulisi küsimusi küsida.” Tagantjärele raputab ta endale mõnevõrra tuhka pähe just küsimuste täpsuse ja teravuse osas. „Kohati oleks võinud paremini küsida küll, sest saadud vastused jäid mõnevõrra ümmarguseks. Võinuks olla ajakirjanduslikum. Ma olen küll ajakir-

FOTO RÄIKKÖNENIDE KODUSEST ARHIIVIST.

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

Kimi lugu on pere lugu.

janik olnud (aastatel 1981–1985, R.K.), kuid ma polnud kunagi hea ajakirjanik. Ilukirjandus, mida ma teinud olen, annab palju rohkem n-ö andeks,” selgitab Hotakainen. Kõige suuremat närvikõdi ja ebakindlust tundis kirjanik oma sõnul läinud aastavahetuse paiku, mil ees seisis kõige karmim kvalifikatsioonisõit – kui piltlikult pisut vormelikeelt kasutada. „Jaanuari lõpuks pidi olema valmis 45 lehekülge teksti, millest kirjastus tegi ingliskeelse tõlke ja hakkas raamatut maailma kirjastusagentidele müüma. Mina ütlesin, et agendid on üks asi, aga Kimi ise on hoopis teine. Et kui tema loeb need leheküljed läbi ega haaku sellega, on meil hull jama kaelas.” Hotakaineni põhimure seisnes lihtsas tõsiasjas: Kimi Räikkönen pole harjunud lugema. Pole harjunud üleüldse lugema, aga veel vähem on ta lugenud raamatuid. „Kui tekst läheb sellise inimese ette, kes ei ole harjunud lugema ega tea, mida raamatu kirjutamine tähendab – aga kelle ees on korraga leheküljed, kus teda vaadeldakse objektina … Igatahes, kergendus oli suur, kui ta võttis pärast kolmepäevast lugemist ühendust ja ütles, et see on hea, lase käia.” Millega siis 45 otsustavat lehekülge Räikköneni ära võlusid?

„Ma arvan, et ta tundis enda selles kuiva huumorit sisaldanud tekstis ära. Tema enda huumor on üsna samasugune ja mitu kohta tegid talle palju nalja,” räägib Hotakainen.

SURMA PUUDUTUS Kari Hotakainen polnud siiski ainuke, kes raamatu valmimise käigus oma mugavustsoonist väljuma pidi. Kimi Räikkönen pidi nii mõnelgi oma elu puudutaval teemal – nagu näiteks isa traagiline surm – mitte ainult esimest korda elus rääkima, vaid isegi esmakordselt mõtlema. Taktikana vaheldumisi sõnade väljakangutamist ja kannatlikku ootamist kasutanud Hotakainen sai oma raamatu peategelase kohta teada vähemalt kaks olulist asja. „Kimi Räikkönen on maheinimene, lõpuni ehe. Ta ei analüüsi pidevalt, milline inimene ma olen, mida minust mõeldakse, kas mul on häid seisukohti, kas ma oskan käituda jne. Kuna ta pole nendele asjadele mõelnud, võib ta käitumine teinekord kummalisena mõjuda. Ta on miljonär, aga poleks justkui Espoo kutsekoolist õieti lahkunudki,” kirjeldab Hotakainen. Enim üllatas Hotakainenit Räikköneni puhul see, et oma sisemuses on vormeliäss äärmiselt tundlik.

„Ta on väga õrn, väga hea huumorimeelega ning kumbki neist omadustest ei paista töös välja. Vahe töömina ja pärismina – maheinimese vahel on väga suur.” Kuid mis raamat see on, mis ei puudutaks või muudaks ka selle autorit. Hotakainen mõistis „Tundmatu Kimi Räikköneni” valmimise käigus iseenda kohta muu hulgas seda, et viie aasta tagune raske autoõnnetus on temasse oma jäljed jätnud. „Mind puudutas surma lähedus, mis vormelialaga seotud on. Kui Kimi läks pärast raamatu valmissaamist järgmisele etapile, saatsin talle sõnumi „Sõida ettevaatlikult!” Alles tagantjärele hakkasin mõtlema, et mida ma nüüd õieti soovin – ettevaatlikku sõitu inimesele, kelle töö on maailma ohtlikem võidusõit.”

Tundmatu Kimi Räikkönen Kari Hotakainen tõlkinud Rain Kooli 288 lk kõva köide


3

Nr 6 (121) 21. november 2018

WWW.POSTIMEESKIRJASTUS.EE

POSTIMEES KIRJASTUS

Lugusid vene tütarlapse elust KAUPO MEIEL

O

lga Bešlei raamatut „Mu pöörane FSB kallim ja teisi lugusid vene tütarlapse elust” on Venemaal nimetatud uue põlvkonna kirjanduseks, mis võimaldab väga teravalt olevikku tajuda. Samuti on paljudest isiklikest ja omavahel pigem lõdvalt kui rangelt seotud lugudest koosneva raamatu kohta kirjutatud, et see on otsekui värav kaasaega, milles on kõige tulutoovam olla just selline, nagu sa tegelikult oled. Järgnevalt kolm pala Bešlei raamatust „Mu pöörane FSB kallim ja teisi lugusid vene tütarlapse elust”.

PÄIKESEPISTE „Minu jalad ... nad on kuidagi imelikud,” kurtsin ma. „Varbad venivad üha pikemaks ja need polegi enam üldse varbad, vaid mingisugused küünised. Ja veel, mulle tundub, et kapiukse peaks kinni panema. Ma arvan, et sealt tuleb kohe keegi välja. Kuradid vahest.” Mu pähe maandus märg jäiselt külm käterätt. „Need, raisk, pole kuradid, Bešlei, see on päikesepiste!” karjus mu peale minu sõber N. „Ei tohi ometi rannas nii kaua lugeda!” „Hästi-hästi,” olin ma kiiresti nõus. „Aga parem oleks kapp ikkagi sulgeda.” See oli meie neljas päev mere ääres. Sel ööl ei lasknud kuradid mind veel kaua lahti. Ma nägin unes meie Moskva korterit ja hoovi. Ja et sellesse hoovi oli tekkinud sügav auk, mis kihas inimkaladest, ning et vastasmajas elas nõid Nadjake ja need inimkalad olid tema äraneetud armukesed, et rotid õue prügikastis olid saavutanud mingid täiesti kirjeldamatud mõõtmed ja isegi suutsid jagu saada rohelisest tarast, et lõpuks muutusid meie kojamehed tusasteks vampiirideks ja ajasid mind luua seljas lennates taga, haarasid mu kätest ja jõid minu verd ning mul oli väga valus. Pärast ärkamist ei suutnud ma tükk aega saada

peast alles hiljuti rannas loetud sõna „imaginaarne”.

INIMPUUR Kell kaheksa hommikul ärkab meie majas inimpuur ja hakkab puurima. Ta on puurinud juba kolm aastat. Ma kujutan teda endale väga mitut moodi ette – sõltuvalt oma kannatuse tugevusest. Mõnikord tundub mulle, et see on ajamata habemega, niinimetatud joodikumaikas meesterahvas, kes iga päev üha uuesti paneb seina televiisori ja mingisugused riiulid, aga õhtul joob end täis ja kisub kõik alla. Mõnikord kujutlen õnnetut tuhvlialust meest ja vastikut, värvist rikutud juustega naisterahvast, kes räägib: „Ja veel sinna, vaat sinna puuri veel!” Kuid on päevi, kui ma olen hommikul nii ära piinatud, et selles helis viirastub mulle meeleheide. Ja siis loon endale pildi kurvast olevusest, kel Olga Bešlei pea asemel on üüratu puur. Selline Edward Käärkäe või Elevantmehe vene variant. Tal pole pääsu. Ta lihtsalt ei suuda midagi muud. Hilisõhtul, kui seadus ei luba tal müra tekitada, istub ta oma voodile – ainsale mööbliesemele selles korteris – ja jääbki sinna istuma. Istub liikumatult kogu öö. Hommikul tõuseb ja hakkab jälle puurima. Ta on väga üksik. Talle võib-olla isegi ei meeldi puurida. Ta tunneb, et kõik vihkavad teda. Võib-olla on ta isegi mõnda neiusse armunud. Võib-olla

Mõelda talle välja lugu. Leida õigustus. Kuid mul ei tulnud midagi välja. Ma lihtsalt arvan, et see inimene on sitapea.

lausa minusse. Võib-olla on tal siiralt kahju, et ma niiviisi kannatan. Aga ta on inimpuur ja ta puurib aina edasi. Üldiselt, kes ta ka oli, ma olin temaga harjunud. Kuid ma polnud üldse valmis selleks, et ilmub gaasi-muruniidukiga inimene, kes hakkab igal hommikul meie akende all midagi niitma. Kuna nad inimpuuriga alustavad umbes ühel ja samal ajal, püüdsin algul veel kuidagi sellele uuele tegelaskujule kohta leida.

MUUTUSED Veel vaid minut tagasi oli nii ebameeldiv – metroo, tõuklevad tädikesed, raske kott, palavus. Aga nüüd olen juba prospektil, oma prospektil, kus on olemas mingi perspektiiv, mingi hoone sambad, vaateaknad, tuled. Ja seksipoe roosa silt puhkab häbitult Sobjanini sillutuskivide siledusel. Näen mingit puud, suurt, rohelise võraga. Tema taga poodi. Poe taga seisab maja, milles elasin üle nelja aasta. Nüüd pean ma mujale kolima. Müüjanna lööb mulle poekassas läbi pudeli veini, selleri ja hapukoore. Neljast ja poolest aastast kolmel lõi ta mulle läbi sigarette. Hapukoor on sellest ajast, kui ma siia kolisin, poolteist korda kallimaks läinud. Kunagi müüs see rahulolematu näoga naine mulle maitsvat juustu. Ma tahaksin talle miskit öelda, aga midagi ei tule pähe. Esikus on jahe. Tahaksin hüüda, et olen kodus. Aga naabritar on juba välja kolinud ja ma astun vaikuses tema tuppa. See on puhas ja tühi. Ma mõtlen, et see kõik on tühiasi. Et köök on jäänud endiseks. Ja minu toas on minu korralagedus. Juba ma istungi köögis. Aga ka siin pole miski enam endine. Ma tunnen, et korteris on kusagil tühi koht. Ning see tühjus otsekui valgub sellest toast välja, minu juurde. Mul tuleb temaga tegelda.

Minu pöörane FSB kallim Olga Bešlei tõlkinud Lyyli Virkus 216 lk pehme köide

Julge pinnalejääja jutustus PIRET VEIGEL

B

arbara von Normann-Coleman on pensionil hospiitsiõde, kes on pühendanud 30 aastat oma elust surijate hooldusele ja ärasaatmisele. Ta teab, mida tähendab paratamatusega silmitsi seismine ja kaotusvalu. 2017. aastal ilmus tema sulest raamat „Hooldus elu lõpus. Praktiline abimaterjal omastele ja hooldajatele”. Kaks aastat tagasi suvitas Barbara RMK laagriplatsil Keila-Joal. Kui ta merelt naastes oma kajaki rannaliivale lohistas ja korra istet võttis, jäi ta pikemalt rääkima Poolast pärit perega, kes Eestimaad uudistas. Barbara rääkis neile iseendast ja Eestist. Ta ei pannud tähelegi, et lähedal istus veel üks naine, eestlanna, kes nende juttu pealt kuulis. Barbara lugu oli nii mõjus, et sundis teda järgmisel päeval randa naasma ja

ütlema tähendusrikkad sõnad: „Sa peaksid oma elust kirjutama raamatu!”

ÜLEÖÖ ILLEGAALIKS Barbara von Normann-Colemani raamat „Elu tulvil lootust ja imet” on tõestisündinud lugu ameeriklannast, keda saadavad teekonnal südamevalu, katsumused, üksildus, lootus, unistused ja rõõm. Ta armub eestlannasse ja järgneb oma elu armastusele, kolides Seattle’ist Tallinna. Teda tabavad üksteise järel ootamatud sekeldused, koduigatsus ja kultuurišokk. Raamat algab meenutusega teisipäevast, 11. septembrist 2012, ilusast sügispäevast Tallinnas. „Oli hiline pärastlõuna ja olin läinud migratsioonibüroosse esitama Eesti elamisloa taotlemise dokumente. Minu vastas istus migratsiooniametnik, pealt 40aastane, keskmise kehaehituse, lühikeste pruunide juuste ja prillidega naine. Ta uuris mu passi, lappas kalendri-

lehti ja muudkui vangutas pead. Lõpuks vaatas ta mulle otsa ja ütles kurvalt: „Mul on väga kahju.” Juba enne nende sõnade kõlamist oli mulle selge, et midagi on väga valesti. Teisel pool lauda istuv naine rääkis minule tollal nii võõras eesti keeles. Küll aga oli mu kaasa kehakeel väga kõnekas. Kui seisime migratsioonibüroo kõrvale pargitud auto juures, kirjeldas mu kallim mulle olukorra tõsidust. Pidin Eestist lahkuma kõigest kuue tunni jooksul. Ja mitte ainult Eestist, vaid tervelt Schengeni alalt. Kell oli juba kuus õhtul ja keskööks pidin olema riigist lahkunud. Vastasel korral oleks minust saanud illegaal. Mind tabas selline šokk, et oleksin sinnasamasse parklakruusale äärepealt kokku varisenud.”

ARMASTADES NAIST Barbara von Normann-Colemani lugu algab mõistagi palju varem. Tõeline pin-

nalejääja jutustab oma elulugu Ameerikast ja Euroopast pildikestena, vürtsitades neid võrratu huumori ja sügavate emotsioonidega. Tal on võime märgata imet ja tal jätkub julgust sellest kinni haarata. Mis küll õieti juhtub, kui üks naine hakkab armastama ... naist? Autor soovib anda lugejale lootust, hoolimata sellest, milliseid tingimusi või olukordi elu ette toob. Järgmine raamat, milles ta jagab oma kogemusi hospiitsihooldusest, ilmub 2019. aasta alguses.

Elu tulvil lootust ja imet Barbara von Normann-Coleman tõlkinud Pirkko Põdra 160 lk pehme köide

ilmunud Välis-Eesti 100 aastat Raimo Raag 208 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Kui 1918. aastal tekkis iseseisev Eesti Vabariik, elas Venemaal, Siberis, Kau­ kaasias, Lääne-Euroopas, Ameerikas ja Austraalias ligemale üks viiendik eestlaste üldarvust. Kõikjal, kus eest­ lased elasid suuremal hulgal koos, tegutsesid eesti seltsid, mõnel pool anti välja eestikeelset ajalehte. Raa­ mat annab ülevaate organiseeritud väliseesti elust viimase saja aasta vältel. Mõnevõrra põhjalikumalt käsit­ letakse kahe maailmasõja vahelist perioodi, sest selle kohta on varem ilmunud vähe üldkäsitlusi.

Eesti arhitektuuri 100 aastat Mart Kalm 208 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Eesti 100 aastat paistavad kõige au­ samalt välja arhitektuuri kaudu, mida näeme ja kogeme enda ümber iga päev. Olgu see tõsine riigikoguhoone või rõõmus Tallinna laululava, päike­ selõõsas Pärnu rannahoone „seen” või moodsalt monumentaalne ERM Tartus – ise oleme need endale ehita­ nud. Ehkki tühjalt lagunevad talud, Kirde-Eesti kaevandused, kolhoosi­ keskused või keldripoed võivad tunduda mõttetud, pole neid kunagi paha pärast ehitatud. Aeg ja olud on püstitanud erinevaid ehitusülesan­ deid, mille tagamaid ja lahendusviise käesolev raamat avada püüab.

Eesti muusika 100 aastat Mart Jaanson 200 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Eestlaste kujunemisel rahvuseks, rah­ vuse püüdlustes iseseisva riigi poole ja selle riigi rahvusvahelise tuntuse omandamisel on tähtsat rolli mängi­ nud muusika. Raamatu autor on võtnud ülesandeks pakkuda lugejale sisse­vaate eesti muusikasse, mida on loodud, esitatud ja kuulatud läbi Eesti Vabariigi 100aastase eksistentsi. See žanripõhisena korraldatud, peamiselt heliloojakeskne sissevaade lähtub autori teadmistest ja eelistustest ning etteantud mahust, olles sellisena paratamatult ebatäielik.

Eesti seltside 100 aastat Jüri Uljas 192 lk kõva köide EV 100 raamatusari

Veel 1857. aastal puudus eesti keeles sõna „selts” selle praeguses tähendu­ ses, puudusid traditsioonid, puudus ka kogemus. Tänapäevaks on seltsi­ tegevusel olemas vägagi soliidne aja­ lugu ja loodav pilt on kirju. Teoses vaa­ deldakse seltside sünnilugu ka sajale aastale eelnenud sajal aastal. Kujune­ misperioodi vaatlemine võimaldab paremini mõista omariikluse ajal juba väljakujunenud seltside tegevussuun­ dade jätkamist ja arenguid. Baltisaksa ja vene seltsid, eestlaste muusika- ja kultuuriseltsid, põllumees­ te seltsid, tuletõrjeseltsid, karskusselt­ sid, spordiseltsid, haridusseltsid, noorsoo- ja naisseltsid, teaduslikud seltsid ja üliõpilas­organisatsioonid – kogu kirev ülevaade on mahutatud koos pildimaterjaliga nende kaante vahele. Lugeja saab ülevaate seltside rollist meie kultuuriruumi ja oma riigi ülesehitamisel ning nende rollist taasiseseisvunud Eestis.


helios ilmunud Nihutades piire Richard Branson tõlkinud Kaido Kangur 448 lk kõva köide

See on haarav lugu mehest, kes ei lakka iial rohkem kui ühel viisil tähtede poole püüdlemast. Raamat heidab lähipilgu tema lakkamatule püüdele nihutada piire, murda reegleid ja otsida uusi raja­ jooni – seda isegi pärast kümnete miljardidollariliste ettevõtete ja sadade teiste firmade käivitamist. „Nihutades piire” viib meid kulissi­ de taha, näidates, millist uskumatut mõttetööd, julgust ja ohvreid on läinud vaja, et muuta erakosmose­ lend peatseks reaalsuseks – isegi pärast suurimat kriisi, millega Branson on eales silmitsi seisnud. Kuid see raamat on palju enamat kui rida äriseiklusi. See on ka lugu Bransoni arenemisest väga võimekast ärimehest kirglikuks filantroobiks ja avalikuks teenistujaks Virgin Unite’i keskkonna- ja tervisealgatuste abil ning Vanematekogu ehk mõjukate maailma liidrite nõukogu kaudu. Ja see on lugu tema isiklikust püüdlu­ sest saada paremaks pojaks, abikaa­ saks, isaks ja „vana-semuks” oma neljale lapselapsele.

KGB kirjutamata ajalugu. Komitee-1991 Leonid Mletšin tõlkinud Vladimir Redpap 426 lk kõva köide

Võimust kaugel olevad inimesed ei oska isegi kahtlustada, et suure polii­ tika aluseks on täiuslikkuseni välja arendatud intriigid ning et isegi õilsad eesmärgid saavutatakse üsnagi alatu­ te vahenditega. Mõnikord saame int­ riigi tõelise tähenduse teada alles aja möödudes. Mõnikord aga jääbki kõik saladuseks. Mitte ainult augustiputš, vaid ka palju muud, mis juhtus 1991. aastal, kätkeb endas ikka veel hulka saladusi ja mõistatusi. Just see aasta määras Venemaa saatuse. Võtmerolli mängis neis traagilistes sündmustes Riikliku Julgeoleku Komitee, kus toimus mee­ leheitlik ning avalikkuse silme eest varjatud võitlus tšekistide ametkonna ja riigi tuleviku nimel. Raamat räägib 1991. aastal Lubjan­ kal ja kogu Venemaal arenenud sünd­ mustest, tuginedes eelkõige varem avalikustamata dokumentidele ja sündmustes vahetult osalenute, esmajärjekorras KGB tippametnike, tunnistustele.

WWW.HELIOS.EE

Endise esileedi isiklik ja tõetruu lugu ESTER EOMOIS EBSi õppejõud Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsiooni president

„L

ubage, et räägin kõigepealt endast. Minu nimi on Michelle Obama, ma kasvasin üles South Side’is Chicagos, kahekorruselise maja ülemise korruse pisikeses korteris, mis sarnanes vägagi sellega siin. Mu isa oli linna veepuhastusjaama operaator. Mu ema oli kodune, et kasvatada mind ja minu venda.” Põhjalik ja isiklik ülevaade Ameerika Ühendriikide esileedist Michelle Obamast võimaldab lugejal leida äratundmist ja inspiratsiooni oma unistuste poole pürgimiseks. Raamatu eessõnas on Michelle aus, rääkides oma päritolust ja vastuolulisest Ameerikast, samas kinnitades, et igal meist on oma lugu: „Mulle on haiget tehtud. Olen olnud maruvihane. Kuid mis tähtsaim – olen üritanud selle kõige üle naerda. Mul on oma elu, tuleviku ja Ameerika kohta veel palju õppida. Isegi siis, kui lugu pole ilus või ideaalne. Isegi siis, kui ta on palju tõelisem, kui sulle endale meeldiks. Sinu lugu on sinu oma, ta jääb alati vaid sinu omaks. See tuleb uhkelt omaks võtta”. Raamat on kirjutatud kolmes vaates: Michelle Obama lapsepõlv ja haridustee koos detailidega naise Princetoni ajajärgust, partnerlus Barack Obamaga ning kirjeldus elust esileedina Valges Majas.

RAAMAT AVAB KA ISIKLIKUMA POOLE Raamat on isiklik, Michelle avab oma intiimsema poole, oma esimesed armumised ning kohtumise Barackiga esimesel töökohal. Barack, nagu Michelle raamatus kirjeldab, ei meenutanud teisi nahast välja pugevaid praktikante: ta ei püüdnud kõigest väest kõigiga tutvuda, samal ajal närviliselt paljulubavat tööotsa lootes. Ta lonkis veetleva rahuga ringi. Samal ajal kasvas ta reputatsioon firmas kiiresti ja peagi kutsuti teda kõrgematasemeliste partnerite koosolekutele ja tema arvamust küsiti tähtsate asjade arutamisel.

4. juuli annab Obamadele alati põhjust tähistada – sellel kuupäeval on nende tütre Malia sünnipäev.

Raamatust saab lugeda pere kaalutletud otsusest lasta Baracki karjääril edeneda endisel viisil – anda talle vabadust oma unistusi vormida ja teostada. Michelle’i eesmärgid nõudsid peamiselt normaalsuse ja stabiilsuse säilitamist, kuid Baracki eesmärgid mitte kunagi. Michelle kirjutab oma raamatus: „Me olime õppinud seda paremini ära tundma ja lasime sel olla. Üks on yin ja teine yang. Mina ihkasin rutiini ja korda, tema mitte. Tema võis elada ookeanis, mina vajasin paati.” Raamat räägib sellest, mis on naise jaoks oluline: kuidas olla eeskujuks, kuidas oma lähedasi toetada, kuidas olla arvestav pereliige, kuid samas teha karjääri ja leida oma tee. Mitmes kohas arutleb autor, kes ta on ning mida elult soovib. Emadusest ei saanud Michelle’i jaoks piirajat, ta oskas väärtustada käesolevat hetke, kinnitades, et emadusest sai ta motivaator: see dikteeris liikumised, otsused ja igapäevase rütmi.

AASTAD ESILEEDINA Raamatu kolmandas osas „Suurem Lugu” jutustab Michelle Valgesse Majja kolimisest ning tööst esimese leedina. Michelle on oma rollist ise kirjutanud: „Esileedi võim on huvitav asi – sama pehme ja määratlemata nagu roll isegi. Aga ma õppisin seda siiski rakendama. Mul ei olnud mingit täidesaat-

vat võimu. Ma ei käsutanud vägesid ega tegelenud vormilise diplomaatiaga. Traditsioon nõudis, et pakuksin mingit leebet valgust, meelitaksin presidenti oma pühendumusega, meelitaksin rahvast peamiselt sellega, et ei pane neid proovile. Kuid ma hakkasin nägema, et hoolikalt käsitletuna on see valgus veel võimsam. Minu mõju avaldus selle kaudu, et olin omamoodi kurioosum: mustanahaline esileedi, professionaalist naine, kahe väikese lapse ema.” Igal lugejal on võimalus luua oma pilt esileediks kujunemisest ja tema rollist. See raamat ei ole päeva- ega maailmapoliitikast, vaid ühe maailma tipppoliitiku ja tema pere elust. See jutustab mehe karjääri toetamisest läbi perearmastuse ja usu, et Barackist saab suurepärane president. See raamat jutustab ühe eduka ja särava naise kujunemisloost ning naise rollist ja selle muutumisest ühiskonnas.

Minu lugu Michelle Obama tõlkinud Hella Urb ja Kaido Kangur 440 lk pehme köide

Põnevikujüngritel on põhjust rõõmustada

Puhtaks

MARI KLEIN

saamine on räpane töö Juno Dawson tõlkinud Hella Urb 408 lk pehme köide

toimetaja

Siit leiad loo, mis on sama särav kui selle kaaned. Lexi Volkov on rikka isa väike tütar, kes saab alati kõik, mida ta tahab. Särav moemaailm, glamuur ja suured peod ei ole tema jaoks võõrad. Võõrad ei ole ka kokaiin ja heroiin. Elu keerleb nagu karussellil, kuni ühel päeval leiab Lexi end võõrutus­ kliinikust, kus temaga koos on ravil toitumishäiretega noored, alkohooli­ kud, seksisõltlased ja narkomaanid, kellel kõigil on rääkida oma lugu. Isiklike deemonitega maadeldes saab Lexi aru, et kõige võimsam droog on hoopis armastus …

Nr 6 (121) 21. november 2018

B

irk Rohelend ei ole eesti lugejale ammugi enam võõras. Ja üha tuttavam on ta kodumaisele kriminullisõbrale. Kui kahe aasta eest ilmus Rohelennu „Sa pead suudlema Silvat”, leidis ta üsna kiiresti tee lugejate südamesse. Ja pani nood ootama järge. Nüüd on ootus edukalt lõppenud ja krimkasõbra käsi võib haarata „Kuldse lapse” järele, kus maale elama kolinud Silva jätkab tegutsemist kohaliku aja­ lehe peatoimetajana, kasvatades eaka vanaema abiga kaht last. Kuigi võiks arvata, et ajakirjaniku pilgu eest ei jää varju midagi, toimub Silva ümber nimelt üha enam säärast, mis tundub esialgu üksikute jubedate seikadena, mida omavahel seostada näib olevat

suurem väljakutse kui mosaiikpildi kokkuseadmisega rekorditeraamatusse pääseda. Rohelennu romaanides ei ole lapsed kunagi vaid kõrvaltegelased. Autor kasvab koos oma tegelastega (või oli see nüüd vastupidi), nii et kunagisest noorte hingeelu sisevaatlejast on saanud tänaseks noor ema, kes teab, mida tähendab hirm jääda ilma oma lastest. Ja just selle hirmuga peab eelmisest romaanist tuttav Silva seekordses osas võitlema. Nii otsesemalt kui ka kaudsemalt, pakkudes tõenäoliselt äratundmist paljudele üksikemadele. Kuigi lugu on uus, pakuvad põnevust ning varasemale lugejale tuttavlikke detaile lisaks tegelastele ka tegevuspaigad – olgu selleks mets või maa-alune. Seekord jõutakse aga ka kõrgustesse, nii ühes kui ka teises mõttes. Birk Rohelend ei kirjuta vaid pealispindselt, põnevate lugude pakkumise

pärast, meelelahutuseks. Tema tekstides on alati midagi enamat: sotsiaalset vastutust, tõsiseid dilemmasid, nukrat nentimist, et ideaalsust ning lihtsa alguse ja lõpuga lugusid elus enamasti ette ei tule. Rohelend ja Silva viivad lugeja järjekindlalt piiluma sisse väikeasula hingeellu, mõtisklema maakoha murede üle ning nägema elu suurlinnast väljaspool. Veel enam – jõudma selleni, mis siin elus on saavutamist väärt ja mille nimel. Kas edukus kaalub üles hingelise rahu ja turvalise elu? Või on sellega hoopis vastupidi.

Kuldne laps Birk Rohelend 304 lk kõva köide

4

ilmunud Steve Jobs Walter Isaacson tõlkinud Ülle Jälle 656 lk pehme köide

Võttes aluseks enam kui neliküm­ mend intervjuud, mis on tehtud Steve Jobsiga kahe aasta jooksul, lisaks üle saja usutluse pereliikmete, sõprade, vaenlaste, võistlejate ja töökaaslaste­ ga, on Walter Isaacson pannud pabe­ rile haarava jutustuse loova ettevõtja käänulisest eluteest. See on lugu kõrvetavalt eredast isiksusest, kelle täiuseiha ja raevukas edasitung teki­ tasid pöörde mitmes tööstusharus. Ajal, mil Ameerika otsib võimalusi püsida uuenduste esirinnas, kõrgub Jobs leidlikkuse ja kujutluste elluviimi­ se ülima võrdkujuna. Ta teadis, et pa­ rim viis luua 21. sajandil väärtust on ühendada loovus ja tehnoloogia. Tema rajatud ettevõttes põimus fantaasialend insenertehnika tippsaavutustega. Ta kõneleb raamatus otsekoheselt inimestest, kellega koos töötas või kellega konkureeris. Sõbrad, vihame­ hed ja kolleegid maalivad ilustamata pildi kirgedest, perfektsionismist, kinnisideedest, kunstimeisterlikku­ sest, hulljulgusest ning ohjade külge klammerdumisest – kõigest, mis ku­ jundas peategelase tööstiili ja sellest võrsunud uuenduslikke tooteid. Jobsi lugu on õpetlik ja hoiatav, täis õppetunde innovatsioonist, iseloomust, juhtimisest ning väärtus­ hinnangutest.

Elupäästjad David Long tõlkinud Triinu Lepp 168 lk kõva köide

Kolmkümmend kolm uskumatut lugu kangelaslikest loomadest. Nii kaua kui on olnud sõdu, on loomad neis elusid päästnud. Julged koerad, kassid, linnud, hobused ja isegi karu on näidanud uskumatut vaprust ja pühendumust ning see raamat annab edasi nende erakord­ seid lugusid. Siin on lugu koerast nimega Jet, kellest sai Välksõja kangelane, kui tiris õhtu õhtu järel kannatanuid ru­ sude alt välja. Eesel Gallipoli Murphy, kes töötas kiirabina. Kass Simon, kes päästis oma meeskonna. Ja paljud-paljud teised. Need loomad aitavad meil meeles pidada, et mitte kõik kangelased ei ole inimesed.

Bruce Lee. Elu Matthew Polly tõlkinud Matti Piirimaa 624 lk kõva köide

See raamat on seni autoriteetseim kümneaastase uurimistöö tulemus, haruldaste fotodega filmilegendi elulugu. Autor murrab Bruce Lee’d ümbritsevaid müüte ja loob ikoonist laiahaardelise, inimliku portree. Ta väidab vastupidiselt levinud arvamu­ sele, et Lee oli ambitsioonikas näitle­ ja, keda paelusid võitluskunstid – mitte kung fu guru, kes tegi juhtumisi paar filmi. See on aus, paljastav pilk muljet­ avaldavale, kuid mitte veatule inime­ sele, kelle enda lugu oli veelgi huvita­ vam ja inspireerivam kui mis tahes roll, mida ta mängis ekraanil. Bruce Lee on olnud alati mulle suureks eeskujuks. Inimvõimetel ei ole piire: ta sai hakkama absoluutselt kõigega eeskätt tänu oma elufilosoofiale ja mõttejõule. Tema lugu näitab, et äri, mille ainus eesmärk on raha, ei saa olla edukas. Midagi väga armastada, osata näha kaugemale ja õppida oma kogemustest viivad alati eesmärgini. Kristjan Järvi, dirigent


5 Lummavad filmistaarid Nr 6 (121) 21. november 2018

MAIRE KASEMAA

päritolule ning lennukale karjäärile Hollywoodis. Ljubov Orlova oli aga minu lapsepõlve kinotäht, kelle filme ma võisin vaadata lõpmatuseni. Vaieldamatu lemmik nende seas on „Tsirkus”, mis vaatamata sellele, et see on vene film, on äärmiselt ebavenepärane. Orlova on selles filmis nii kaunis ja habras ning Isaak Dunajevski meloodiad annavad sellele linateosele oma võlu. Lemmiknäitlejaid on aga palju teisigi ning aegade jooksul on ühed oma positsioonidelt veidi taandunud, et anda ruumi uutele tulijatele ...

V

ana aja filmides ja näitlejates on rohkem salapära, leiab äsja mahuka filmiraamatu „Kinostalgia” avaldanud rahvusooperi Estonia koori tenor Jaak Jõekallas. Raamatus on jäädvustatud lood filmistaaridest ja ka Jõekallase suur fotokogu. „Kinostalgia” on rännak läbi filmikunsti ajaloo – tummfilmiajastust kuni 1970. aastateni välja. Mis on selle aja filmides ja näitlejates erilist võrreldes tänapäevaga?

Ehk vast see, et kadunud on salapära – nii isiksustes kui ka filmides. Tänu sellele, et maailm on taskus nutitelefonis, on kõik igal hetkel kuidagi kättesaadav ja omamoodi odav. Filmikunstil on pikk ajalugu ning sajandi vältel on ta ehk kaotanud oma uudsuse ning salapära ning muutunud enamalt jaolt superfilmide tootjaks. Kõik on alati ülivõrdes ja suurejooneline, ent mitte alati uudne ja huvitav. Vana aja filmides on maagiat ja omamoodi naiivsust, mis kütkestab omal moel. See oli aeg, mil koguti näitlejate pilte – tänapäeval seda enam eriti ei tehta. Kahjuks. Raamatus tuleb juttu ligi kolmesajast staarist. Kes neist on sind kõige rohkem lummanud?

Erinevatel ajajärkudel on mulle meeldinud erinevad näitlejad. Igaühes neist on midagi erilist ja omapärast, mis köidab. Miskipärast on mulle ikka meeldinud Ljubov Orlova ja hiljem

Mis teeb ühest filmistaarist staari suure algustähega? Paljud Jaak Jõekallase kogu fotod on kuulsa saatja autogrammiga. Fotodel George Nader ja Arlene Dahl.

muidugi Miliza Korjus. Väga meeldib mulle Greta Garbo.

Staar peab heas mõttes jääma veidi kaugeks, et ta saaks särada. Kui me toome kõik tähed alla maa peale ning nad muutuvad meiega võrdseteks, siis kaob nende ümbert see fluidum, mis võiks ühel filmitähel ikka olla. Ehkki – loomulikult peab olema ka n-ö tüdrukuid ja poisse meie kõrvalt.

Mis sind nende juures köidab?

Greta Garbo puhul on eksootiline juba tema nimi ning samuti kõik, mis temaga seotud. Ta ise ei lasknud endale kedagi ligi ning samas oli ta oma aja üks kauneimaid naisi, kelle fotod ja postkaardid on kollektsionääride seas siiamaani hinnas. Eksootiline ja omamoodi legendaarne on ka Miliza Korjus. Seda osalt tänu oma pool-eestimaisele

Kinostalgia. Filmistaaride lummuses Jaak Jõekallas 400 lk kõva köide sisaldab 600 fotot

WWW.HEALUGU.EE

hea lugu

ilmunud Söödist Econi

Ränduri taimeraamat

Jaan Kaplinski 128 lk kõva köide sari „Kirjanikud omavahel”

Urmas Laansoo 192 lk kõva köide

Jaan Kaplinski (snd 1941) suve­ räänne mõte, tema huvi põlis­ rahvaste ning nende kultuuri, looduse ning maailma usundite ja filosoofia vastu on teinud tast nüü­ disaja rahvusvaheliselt tuntuima eesti luuletaja ning esseisti, ühe juhtivatest arvamusliidritest. Siin­ ses raamatus meenutab Jaan oma puutumisi paljude teiste Eesti ja maailmakultuuri kujundajatega läbi aastakümnete: Karl Eduard Söödist Umberto Econi.

Kui mina ei ole mina

„Ränduri taime­ raamat” on esimene eestikeelne teos, mis mõeldud abistama sooje­ ma kliimaga aladel rändavaid ja puhkavaid taimehuvilisi. Raamat tutvustab nii pildis kui ka sõnas tähtsamaid ja silmahakkavamaid taimi Kanaaride, Madeira, Egiptuse, India, Tai, Florida ja Vahemere maa­ de parkides, aedades ja tänavahal­ jastuses. Igas peatükis on perekon­ na või liigi lühikirjeldus, liikide arv perekonnas, tähtsamad sugulaslii­ gid ja huvitavad andmed taime ka­ sutusvõimaluste kohta. Raamatu ka­ sutamist hõlbustavad tingmärgid.

Kättemaks Kirumpääl

Jan Kaus 128 lk kõva köide

Jan Kaus (snd 1971) on öelnud, et kirjandus on talle alati tundunud suure vabaduse territooriumina. Kirjanduses on võimalik liikuda aegadesse ja kohtadesse, kuhu kehal pole lihtsalt võimalik ulatu­ da. Kirjutades või lugedes saab ta olla inimene, kes ta kunagi pole olnud, või inimene, kelleks ta ku­ nagi ei saa. Oma raamatus räägib ta kaasa­haaravalt nii kirjanikest kui ka lugejatest, kes teda enim on mõjutanud.

Erkki Koort 296 lk pehme köide

Ajalooline seiklusjutt viib lugeja 1389. aastasse. Vastseliina linnuse endi­ ne sõjasulane Markus peab segas­ tel asjaoludel teenistusest lahkuma ja rändama läbi Tartu piiskopkonna selle pealinna Tartusse. Tema teele jääb Kirumpää piiskopilinnus, kus ta kuuleb oma sõbra Tabbe sur­ mast. Markusele tundub sõbra surm väga kahtlane. Ta jääb Kirum­ pääle tallimeheks ja asub juhtunut uurima, olles järjest kindlam, et tegu on mõrvaga.

WWW.EKSA.EE

Jumalatest ja koletistest ARNO OJA

O

keaania taga kaugel läänes elas kunagi Medusa (kr.k-s „valitseja”, „käskijanna”), kuldsete lokkidega kaunitar. Oma õnnetuseks juhtus ta merejumal Poseidoniga vallatlema just Athena templis ning tõmbas nõnda endale jumalanna viha. Athena muutis sureliku naise koletiseks (gorgo) ja tema kaunitest juustest said elusad siuglevad maod. Kõik, kes nüüd Medusale pilgu heitsid, muutusid otsemaid kiviks. Niisugune on ühe muistse loo mütoloogiline taust, kuid sellega Athena kättemaks veel ei piirdunud! Ta leidis võimaluse lasta Medusal pea maha raiuda ning sellest sai kaitsev amulett tema kilbil. Madujuuksed hõljusid merevette, muutudes seal mürgiste kombitsatega meduusideks. Mõni neist on tänapäeval ainuõõsse õigusega oma kombitsad Eesti kultuuriilmagi sirutanud, kuid Kärt Hellermasse need ei puutu ja oma raamatu nimiloos ta meduusidest ei räägi. Seal on muidu „vabakutseline feminist” veel võitleval positsioonil, ahistamistõbe õnneks põdemata. Ent Medusa peast olulisem on antud juhul ekskaunitari peata jäänud kere, kust volpsas välja tiibhobu Pegasos, hiljem „roomlaste armust” tuntud kui Pegasus, kõigi loovisikute muusa ja ajatu kaitsevaim. „Kes Pegasosel ratsutab, see ei karda jumalate kadedust”, kinnitab isiklikest kogemustest lähtuv Kärt Hellerma.

Ning lisab Eeva Pargi proosast kirjutades: „Koletis on ja jääb, aga see, kui temast enam üldse vabaneda ei taheta, näitab üksnes kultuurilist allakäiku” (lk 209). Tõepoolest – vägivald toodab ainult vägivalda ja väljamaiste teooriamudelite pimesi matkimine ei loo mitte midagi! Kitsamalt kirjanduse poole pealt paistab praegune olukord sellisena: raamatuturg on üle küllastunud, aga lugeda ikka midagi ei ole! Kärt Hellerma loomingu üldkontekstis meelestub mulle nüüdsel internetiajastul levinud ingliskeelne lühend FAQ, mille eesti vaste on KKK. Korduma kippuvad küsimused. Seekord ei tekita antud lühend mingeid küsimusi, vaid tähistab autori kolme võrdväärset „algolekut”: kirjanik, kolumnist, kriitik. Kui tema hiljutises romaanis „Koer ja kuu” esines Kuu päev, siis siinvaadeldavas raamatus on kohal Aja kirjanik. Omavahel saavad nimetatud hästi läbi, paiguti suhestuvad stiililiseltki. Ometi on autor „Medusa juuste” tarvis omaette alažanri leiutanud, soovimata ise sellele selget nime anda. Nii esitabki ta teose alapealkirjana hirmpika loetelu suvalise kirjutise eri variantidest, mis peaks märkima žanrilist eripära. Pakun siinkohal „Medusa juuste” kokkuvõtvaks žanriks „Kärdi kärgatused”! Seejuures olgu lisatud: „kärgatama” ei tähenda kärkimist, pigem on see autori kui kärsitu loomuga iroonilise idealisti üks palgepool. Tegelikkuses on Hellerma „tundeline intellektuaal”, kes kärgatab harva, ent siis ma ei tahaks talle ette jääda!

Kärt Hellerma

Kogumiku kaheksasse peatükki jagatud 70 (temaatilised ees- ja järelsõna kaasa arvatud) teksti seas leidub mitmesugust materjali, mis enamjaolt käsitleb kirjandust ja on kirja pandud 21. sajandil. 1988. aastast pärineb ainult jumalikkuse mõõdet Doris Kareva luulekogus „Vari ja viiv” (1986) käsitlev kirjutis, mis pole 30 „varjusurmas” veedetud aasta jooksul oma värskust minetanud. See polegi arvustus, vaid õigupoolest ühe looja mõtisklus oma hingesugulasest, mis jõudis trükki just Doris Kareva 60. juubeli eel! Hingesugulust ilmutavad samuti Kareva küsimused ja Hellerma vastused 2016. aastast pärinevas intervjuus. Raamat tervikuna aga hõlmab vahemaad igatsusest millegi argisest ülevama järele (eessõna) kuni pausidesse kapseldumise seletuseni (järelsõna). Eraldi peatükk („Mäss aja vastu”) koosneb filmi- ja teatriarvustustest.

Peale Kareva luulest kirjutatu ilmub ses raamatus esmakordselt veel neli „Kärdi kärgatust”. Ühes neist nendib autor enesekriitiliselt, et kriitik pole midagi muud kui „elus inimese zombist teisik pettuse nõiaköögis” (lk 484), teises vaatleb kurbusega vaimukultuuri tänapäevast muutumist unustuse kultuuriks. Kolmas pakub nüüdiskirjaniku edukuse etaloniks „Õhtumaa jaapanlast” Haruki Murakamit. Kuni meil Eestis „oma jaapanlast” ei ole, seni aga mõelgem ühes autoriga: sipelgas teab, et inimesel on auru kuju (lk 539), aga kas ta aimab, et see aur võib kuuldavale lasta lõhnavat häält? Armasuse ja rõõmu järele lõhnavat häält. Mõtisklusi aitab õigele lainele viia Kärt Hellerma poeg Joonas, kes saadab neid omatehtud (mitte Günter Grassilt laenatud!) plekktrummil.

Medusa juuksed Artikleid, esseid, arvustusi, ettekandeid, intervjuusid, mõtisklusi 1988–2018 Kärt Hellerma 568 lk pehme köide

eksa

Eesti õigekeelsus­ sõnaraamat ÕS 2018 MAIRE RAADIK „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2018” ilmub aastal, kui tähistame saja aasta möödumist esimese ÕSi, „Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraama­ tu” ilmumisest. Sajandi jooksul on Eestis koostatud kokku kaksteist õigekeelsussõnaraamatut, sealhulgas kaks koolisõnaraamatut. Praegune õigekeelsussõnaraamat, ÕS 2018, on ÕSide reas kolmeteistkümnes. ÕS 2018 on ÕS 2013 uuendatud trükk. Sõnaraamat esitab rohkesti uut sõnavara paljudelt elualadelt (kokku u 2600 uut sõna), annab uusi kasulik­ ke näiteid sõnade lausesse sidumiseks ning kajastab värskemaid normingu­ muudatusi. Uuele sõnavarale ruumi tegemiseks on välja jäetud vananenud ja harva esinevaid sõnu. Täpsustatud on märgendeid, läbi on töötatud mit­ me eriala terminivara esitus. Uuenda­ tud on kohanime- ja lühendivalimikku. Õigekeelsussõnaraamat on ametliku keelekasutuse mõttes kirjakeele normi alus. Paberväljaandega rööpselt ilmub sõnaraamatu veebiversioon, kus on ühtses otsingubaasis kättesaadavad ka kohanimed ja lühendid.

Eesti õigekeelsus­ sõnaraamat ÕS 2018 Tiiu Erelt, Tiina Leemets, Sirje Mäearu, Maire Raadik 1253 lk kõva köide


TÄNAPÄEV ilmunud Kes meist ei armastaks Sergei Dovlatovit? WWW.TNP.EE

Nr 6 (121) 21. november 2018

Karsten Brensing tõlkinud Kersti Kaljuvee kujundanud Liis Karu 338 lk, kõva köide sari „Looduse lood”

Putukad, kes kasutavad tööriistu; ka­ lad, kellel on oma kultuur; delfiinid, kes kutsuvad üksteist nimepidi; ele­ vandid, kes matavad oma surnuid; loomad, kes käituvad ausalt või vale­ tavad tahtlikult; loomad, kes ravivad end antibiootikumidega või lasevad meil, inimestel, endi heaks töötada. Mida loomad mõtlevad, mida suuda­ vad tunda, millised on nende hääli­ kud, suguelu, abstraktne mõtlemine või nende moodi vaimuhaigus?

Jane Austen ja tema kodud Lucy Worsley tõlkinud Krista Eek kujundanud Tuuli Aule 496 lk, kõva köide, pildiplokk

Viktoriaanid leidsid, et Jane Austen on „hea väike naine”, kes kirjutas oma raamatud peaaegu poolkogemata ja ilma vaevata. Järgmine põlvkond tegi jõupingutusi, et kujutada teda mo­ dernse naisena. Selle raamatu autori L. Worsley eesmärk oli paigutada Jane Austen tollase ajastu konteksti, uuri­ des tema häid ja halbu päevi, kodu­ seid rõõme ja kohustusi ning panna kirja kõik „näiliselt tühised pisiasjad, millest ometi koosnebki igaühe elu”.

Istanbuli saladused Corrado Augias tõlkinud Kaidi Saavan kujundanud Angelika Schneider 254 lk, kõva köide

Selle raamatu peategelane on igave­ ne, erakordne, iseenda varemetest kasvanud linn − Bütsants, Konstanti­ noopol, Istanbul. See linn on olnud sajandeid otsitud sihtkoht, mõnikord valesti mõistetud, teinekord armasta­ tud, aga alati imetletud, alates het­ kest kui idamaa taeva taustal selle erakordset siluetti näed. Kirjanik ja ajaloolane Augias avab linna eheda olemuse külgedest, mida turist ei tea sageli märgata.

Matkaja teejuht Tristan Gooley tõlkinud Helena Niidla kujundanud Inga Joala 424 lk, poolpehme köide

Tahad teada, millest räägivad maa­ pind, päike ja kuu, tähed, puud ja loomad, taevas ja pilved – kui sa vaid tead, kuhu ja mida vaadata! Isegi kui oled juba kogenud looduses liikuja, leiad siit uudseid ja põnevaid teadmi­ si. Suurepärane kaaslane igaühele, kes soovib rikastada oma jalutuskäike linnapargis või retki seenemetsades­ se, ning näha ümbritsevat loodust värske pilguga. Sisaldab üle 850 looduse märgi ja vihje.

Legendaarne finaal Vladimir Gomelski tõlkinud Ülar Lauk kujundanud Virge Ilves 160 lk, kõva köide

1972. aasta. München. Olümpiamän­ gud. Finaalmatš, mis läks igaveseks ajalukku. NSV Liidu meeste korvpalli­ meeskond tuli Vladimir Kondrašini käe all esmakordselt olümpiavõitjaks, võites USA meeskonda. See on ehe lugu ühe meeskonna triumfist, mis tõestas, et miski pole võimatu. Raa­ matu autor on ammutanud infot es­ mastest allikatest ning esmakordselt avaldatakse kogu tõde sellest, mis toi­ mus enne matši ja pärast selle lõppu.

MIHKEL MÕISNIK

T

õepoolest, kes ei armastaks? On inimesi, kes näikse teistes äratavat ainult kõige meeldivamaid tundeid ja Dovlatov paistab olevat just üks neist. Kusjuures nii elus kui ka loomingus, ehkki eesmärgiks polnud see tal arvatavasti kummaski. Eks neid, elu ja loomingut, ole tema puhul ka mõnevõrra raske eristada, selles mõttes astub ta kindlasti ühte ritta näiteks Hemingway, Bukowski või Kerouaciga. Ja elu pakkus talle rikkalikult materjali nii ajateenistuses, erinevatel töökohtadel, kui ka erinevais paigus elades. Neist kõnelebki „Dovlatovi kolm linna”. Dovlatov on kirjutanud, et tema elust on läbi käinud kolm linna.

FOTO NINA ALOVERT

Loomade mõistatus: mida nad mõtlevad, mida nad tunnevad

KONDIITERLIK TALLINN „Järgmine linn oli Tallinn. Mõned peavad seda ülemäära miniatuurseks, kondiiterlikuks, läägeks. Kuid mina tean, et nendel kookidel on oma sisu. Tallinn on vertikaalne, introvertne linn. Vaatad gooti torne, aga mõtled iseendast. See on kõige vähem nõukogulik linn Baltikumis. Trahvitapp Ida ja Lääne vahel.”

ajaloolane

S

ankt-Peterburg. Peterburi. Petrograd. Leningrad. Ükskõik, kuidas seda suurlinna on parajasti nimetatud, on see alati olnud vastuoluline, metropoliks püüdlev, poliitiliste mängude, kultuurielu ja suurte draamade toimumispaik. Sohu ehitatud uus pealinn, Peeter Suure unistuste täitumus, mis pidi kehastama Euroopasse pürgimist. Siin elasid Puškin ja Dostojevski, Tšaikovski ja Pavlova, siin langes põrmu Vene keisririik, siin kannatasid ja lootsid tulevikule miljonid. Briti kultuuriajaloolane Jonathan Miles jälgib läbi iseloomulike ja vapustavate väikeste lugude linna ajalugu läbi sajandite: nii ballisaalides kui lahingutandril, uhketes häärberites ja lihtrahva äärelinnas, poliitiliste võimuvõitluste

Villaste sokkide aasta Niina Laitinen tõlkinud Helen Plado 176 lk, pehme köide

Villased sokid on igapäevane luksus. Neisse saab kududa mälestusi ja meele­olusid, need annavad edasi lähedust ja sobivad kasutamiseks aasta läbi. Selle raamatu sokikudumisjuhised on saanud inspiratsiooni aastaaega­ de ringkäigust ja looduse vaheldu­ vast värvipaletist. Raamatus leidub juhiseid nii lühikeste kui ka pikkade, pitsiliste, palmikuliste ja lihtsalt kirjude sokkide kudumiseks.

30-päevane treeningplaan Linda Gaines tõlkinud Eve Rütel illustreerinud Carole Wilmet küljendanud Siiri Timmerman 192 lk, pehme köide

Kolmest Tallinna-aastast on kirjutanud luuletaja ja prosaist Jelena Skulskaja, kes töötas Sergei Dovlatoviga 1970ndate keskpaigas ajalehes Sovetskaja Estonija ja oli hiljem temaga kirjavahetuses. Just nii, rohkelt kirjavahetust kasutades, maalibki Skulskaja Dovlatovist ehk mõnevõrra teistsuguse pildi. Siit hakkab paistma äärmiselt teravmeelne ja hea tajuga ajakirjanik, aga ka vembumees, kes oli alati valmis järjekordseks üleannetuseks või huvitavaks katseks.

NEW YORK, VIIMANE „Pikki aastaid on minu elu veerenud Idast Läände. Selle elu kolmandaks linnaks sai New York. New York on kameeleon. Lai naeratus tema näol asendub kergesti põlgliku grimassiga. New York on lõdvestavalt muretu ja surmlikult ohtlik. Suurejooneliselt helde ja haiglaslikult kitsi. Ta on valmis sind heategudega üle külvama, kuid on võimeline sind hetkegi kõhklemata laostama. Linna arhitektuur meenutab laste mänguasjade hunnikut. See on nii košmaarne, et saavutab teatud harmoonilisuse. Ma arvan, et New York on minu viimane, otsustav, lõplik linn. Siit võib põgeneda ainult Kuu peale...” Elust viimases linnas on kirjutanud proosakirjanik ja esseist Alexander Genis, kes suhtles Dovlatoviga tihedalt kõik

Ameerika-aastad ja andis temaga koos välja ajalehte Novõi Amerikanets. Tema meenutustest leiame olulise tähelepaneku: terve ta eluaja oli Dovlatovil elu ja raamatu vahel ajaleht. Sest kui juba Leningradi-päevil oli selgeks saanud, et elukutselist kirjanikku temast vähemalt Nõukogude Liidus ei saa, veetiski Dovlatov pea kogu oma tööelu erinevates toimetustes. Ja kui tal lõpuks New Yorgis avanes võimalus ka toimetust juhtida, nautis ta talle langenud vastutusekoormat paradoksaalsel kombel täiel rinnal: kõiki neid koosolekuid, allkirjade andmist ja üldse kõige lehes toimuva ja ilmuva juures olemist. Kõik raamatu kolm osa, nagu tegelikult ka Dovlatovi kolm olulist linna, täiendavad üksteist huvitaval moel. Võib-olla nii, kildhaaval, ongi ainuvõimalik siduda kokku elulugu, mille peategelane pea ainult sestsamast elust kirjutanud ongi.

Dovlatovi kolm linna Andrei Arjev, Jelena Skulskaja, Alexander Genis tõlkinud Erle Nõmm kujundanud Virge Ilves 224 lk kõva köide

Peterburi tormiline ajalugu HJALMAR KÕRVITS

ilmunud

Jooga

Toimetuses, 1980 New Yorgis.

HORISONTAALNE LENINGRAD „Esimene oli Leningrad. Leningradil polnud ei raske ega pingutav näidata end pealinnana. Vesi ja kivi määrasid ära tema horisontaalse pompoosse stiili. Ülevus on seal niisama tavaline nagu kahvatu näovärv, võlad ja igavene eneseiroonia. Leningradil on painav vaimukeskuse kompleks, tema administratiivsed õigused on mõnevõrra ahistatud. Mittetäisväärtuslikkuse ja üleoleku koosmõju teeb linnast vägagi salvava härrasmehe.” Sergei Dovlatovi Piiteri-perioodist on kirjutanud üks tema lähimaid sõpru – proosakirjanik, kirjandusteadlane Andrei Arjev; nad tutvusid Sergeiga varajases nooruses ja nende suhted säilisid Dovlatovi surmani. Arjev on ka selle raamatu autoritest kõige enam tähelepanu pööranud Dovlatovi tekstile, tema kirjanduslikule pärandile, mis tolle aja, 1960-70ndate vene kirjandusele omaselt tol ajal kusagil eriti ei ilmunudki, ent mida ometi kõik lugenud olid.

6

keerises, kui üks ajastu lõppeb ning teine algab. Miles on selle raamatu jaoks valinud kuupäevade ja verstapostide kuhjamise asemel lugude jutustamise tee. Kui juttu on Peeter Suurest, siis lahingukirjelduste asemel saame pigem lugeda õukonnaelust, nii paleede ehitamisega kaasnevast luksuse taotlemisest kui ka kohati jaburuseni laskunud julmadest meelelahutustest (näiteks lasti paksudel bojaaridel üle Neeva kelgutada, mille käigus nii mõnigi kerekas härra uppus, või korraldati liliputtide balle). Autor on suutnud peale vene allikate leida ka palju kaasaegsete reisikirju, mis iseloomustavad värvikalt vene elu välismaalase jaoks. Tsaari-Venemaa aegne Peterburi oli rahvusvaheline linn, kuhu oli kokku kutsutud suur hulk välismaa kunstnikke, arhitekte ja kaupmehi, kellest paljud on linnale jätnud oma jälje. Kuigi üle poole raamatust keskendub tsaariajale, on raamatus põhjalikult käsitle-

tud linna ajalugu 20. sajandil ja 21. sajandi alguses: loomulikult revolutsioon, bolševike võimuletulek ja Teine maailmasõda, kuid peale selle ka elav kultuurielu oma aja kuulsustega – kuni tänapäevani välja. Pole kahtlust, et Peterburi on endiselt meile kõige lähem metropol, mille ajalugu on paljus ka Eestiga seotud ja väärib lähemat uurimist.

Peterburi ajalugu: kolm sajandit tapvat kirge Jonathan Miles tõlkinud Matti Piirimaa kujundanud Andres Tali 496 lk + pildipoogen kõva köide, ümbrispaber

Huvi jooga vastu tundub kogu maailmas aina kasvavat ja üha rohkem mõistetakse, millist kasu see tervise­ le toob. See raamat pakub 30-päevast sissejuhatavat kursust neile, kes soo­ vivad joogaga tegelema hakata. Nelja nädala jooksul tutvud 50 peamise jooga­asendiga (asana) ja näed, kuidas oma füüsilist jaksu ja painduvust päev-päevalt suurendada. Raamatu lõpust leiad treeningkavad mõne spet­ siifilise tervisemure leevendamiseks.

Introvertide salajane elu Jenn Granneman tõlkinud Eve Rütel kujundanud Villu Koskaru 240 lk, pehme köide

Kas teie sees on peidetud hingesop­ pe, mida keegi teine ei näe? Kas teil on palju sisimaid mõtteid ja tundeid, milleni teie kolleegid ja lähedased justkui ei ulatu? Kas teile on kunagi öeldud, et olete vaikne, uje, igav või kohmetu? Kas teie harjumused ja mugavustsoonid ei sobi päris hästi ühiskonnas välja kujunenutega? Kui see on nii, olete võib-olla introvert. See raamat julgustab tõsist introverti elama koos oma loomusega, mitte võitlema selle vastu maailmas, kus ka teie hääl väärib tähelepanu.

Kuidas armutakse mehesse, kes elab põõsas Emmy Abrahamsson tõlkinud Kadri Papp kujundanud Anne Pikkov 192 lk, kõva köide

Julia elab koos oma kassiga üksi Viinis. Ühel päeval saab ta sõbraks Elfriede Jelinekiga, ent kuni see juh­ tub, peab ta töötama üliambitsiooni­ kate firmajuhtide ja vähemotiveeri­ tud noorte keeleõpetajana. Pargi­ pingil tutvub Julia Beniga ja pikkamisi kasvab sellest välja armastus. Kõik on täiuslik, välja arvatud väike asjaolu, et Ben elab põõsas ...

Jaapani korrastuskunst: korrastamise elumuutev vägi Marie Kondo tõlkinud Krista Eek 216 lk, kõva köide

Seadke kodu jäädavalt korda ja vabas­ tage see liigsest kolast imelise korras­ tusmeetodi abil. Marie Kondo, Jaapani ekspertkorrastaja ja professionaalne koristaja, aitab oma inspireeriva ja üksikasjalise meetodi abil teie eluruumid lõplikult korda seada. Eduka korrasta­ mise võti on võtta asjad käsile õiges järjekorras, teha seda kõike korraga ja kiiresti ning jätta alles ainult need esemed, mida tõeliselt armastate.


7

Nr 6 (121) 21. november 2018

ilmunud Lõvi Leo Kristiina Kass illustreerinud Joonas Sildre 128 lk, kõva köide

Kui tsirkuses keelatakse metsloomade pidamine, jääb Lõvi Leo töötuks. Õn­ neks tutvub ta abivalmis politseinike­ ga, kes võtavad ta enda juurde, nii et Leost saab politseilõvi! Aga Leo ei ma­ ga niisama, vaid aitab ka politseinikel tööd teha ning sattub erinevatesse seiklustesse, nii liikluses, kuritegusid lahendades kui ka lapsi aidates. Lõvi Leo lõbusad seiklused õpetavad, kuidas erinevates ohuolukordades käituda, millega peaks olema ettevaatlik ning kuidas teisi aidata. Kristiina Kass (snd 1970) on kirjuta­ nud rea populaarseid lasteraamatuid nagu „Kasper ja viis tarka kassi”, „Sa­ mueli võlupadi”, „Nõianeiu Nöbinina” ning „Õpetaja Kusti kummitab”.

Naaskli lood Pille Kant illustreerinud Maido Hollo kujundanud Angelika Schneider 164 lk, kõva köide

Nora-Liisa kolib uude majja elama ning tutvub seal väikese tundmatu tegelasega, kellel on terav nina, kaks suurt vesist silma ja lopergust õhupal­ li meenutav tumedate karvakestega kaetud keha. Lisaks on tal pisut kärts iseloom ja iga asja kohta oma arva­ mus. Kuid kindlasti ei lähe elu sellest igavamaks!

Vanalinna detektiivid Verega kirjutatud kirjad Reeli Reinaus illustreerinud Marko Pikkat kujundanud Tuuli Aule 144 lk, kõva köide

Rebeka ja Gregor pole üksteist mõnda aega näinud, kui äkitselt saabub sala­ päraselt naiselt ümbrik paberite ja ka­ he võtmega – see kõik tähendab, et tu­ leb hakata lahendama uut mõistatust. Tallinna vanalinnas liikudes otsitakse kummitusi, kuuldakse vanu legende ja kohtutakse inimestega, kellel on sellest kõigest oma arusaam. Reeli Rei­ naus (snd 1977) on kirjutanud lastele ja noortele üle kahekümne raamatu.

Pururikas poiss David Walliams illustreerinud Tony Ross tõlkinud Maria Lepik 220 lk, kõva köide

Joe on rikas. Pööraselt, naeruväärselt rikas. Tal on kõik, mida ühe kaheteist­ aastase poisi hing võiks ihaldada: oma võidusõidurada ja keeglisaal, kino ja rulapark, päris elus krokodill ja hai ja veel üks krokodill … Aga ometi ei ole Joe õnnelik, sest parimaid asju siin ilmas ei saa raha eest. Joel võib ju olla hunnikute viisi pappi, kuid tal ei ole ühtegi sõpra. Ja just tõeline sõber on see, keda Joe tegelikult vajab.

Tont ja mannapuder Markus Saksatamm illustreerinud Maido Hollo 144 lk, kõva köide

Selles raamatus seikleb poiste ja tüd­ rukute kõrval ka hoopis kummalisi tegelasi. Näiteks leiab siit verivorsti, kes tahab hakata jõuluingliks või siis sproti, kes peab end kuulsaks polit­ seikoeraks. Rääkimata karust, kes lä­ heb panka kroone eurodeks vaheta­ ma ja seast, kes proovib ära ministri­ ameti. Muuhulgas leiab vastused ka järgmistele keerulistele küsimustele: kuidas tulla toime tüütu naabrionuga, mida teha totaka muhuga ja mismoo­ di taltsutada patja, kes kipub keset ööd räppima. Kordustrükk populaar­ sest raamatust.

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV

Pruudiröövist mirdipärjani Pulmakombed 16. sajandi keskpaigast 19. aastasaja viimase veerandini MARI KARLSON

K

unsti- ja arhitektuuriajaloolane Ants Hein on selle uurimustöö tarvis kogunud materjali aastakümneid: kõigi muude teemade kõrval on ta teinud märkmeid ka parajasti käsilolevasse mitte puutuvast eluolust. Nii sai kokku uurimus vanaaja pulmakommetest 1550. aastast kuni 1870. aastate lõpuni. Autor laseb kõnelda allikail endil – neid on üle 120 –, tekstinäited on varustatud kommentaaridega. Pildimaterjal pärineb paarikümnest kollektsioonist. Põliseestlaste kõrval pole unustatud teisigi siinmail elanud rahvakilde nagu rannarootslased ja vadjalased, samuti põigatakse setu pulma.

EEMALTPILGU LÄBI „On juhtunud, et need, kes siinsete talupoegade kohta kõige sagedamini sõna võtsid, olid enamasti võõramaalased, olgu läbisõitnuina või ka siia veidi pikemaks paigalejäänuina. Tihtipeale pandudki kirja vaid selle järgi, mida tõllaaknast silmama või mõnel lühikesel vahepeatusel pealt kuulma juhtuti, kannab nii mõnegi seesuguse autori kirjeldus ilmet, mida tänapäeval nimetataks vast turistlikuks, justkui kubisedeski üksnes kõiksugu valestimõistmistest ja viltunägemistest. Ent ometi ei pruugi taoline võõraks olemine tähendagi alati negatiivset. Sissesõitnud võivad olla ülitundlikud asjade suhtes, mida kohalikud märkamagi ei tee, uusasukatel jagub pilku ka tähenduse poolest perifeersemale, nii-öelda juhumärkidele. Huvitutakse ju võõrasse paika sattudes peamiselt sellest, mis kuidagi eksootilisel viisil esile tõuseb. Suures plaanis vaadatuna mõjub selline „eemaltpilk” kui omamoodi tõlge: ühtpidi on selle osaks olla tahes-tahtmata vaesem kui originaal – selles võib jääda edastamata nii mõnigi mahlakas kihistus –, teistpidi on aga mõned originaali põhiväärtused selles selgemalt esil,” kirjutab Ants Hein raamatu sissejuhatuses. JÕRMID EESTI MEHED Jälle tuleb tõdeda, et meie rahvusromantilisse maailmapilti lüüakse mõra.

K

olm nädalat reisil, nädal kodus. Kas see kõik oli ikka nii glamuurne, kui kõrvaltvaatajale tundub, või oli tegu pigem vastupidavustreeninguga, selgub omapärasest reisikirjast, mis viib lugeja lavadele ja lavade taha nii Kesk-Aasias, KaugIdas, Siberis, Tšernobõlis, Saksamaal, USA-s ja paljudes muudes eksootilistes ja vähem eksootilistes paikades. Löökpillimängija Andres Oja teine raamat (varem ilmunud „Tsepeliini triumf. Eesti rock 1970. aastatel”, 2016) alustab ringreisi 1979. aastast koos Vello Orumetsa ja Erfiaga, jätkab aastatel 1984–1989 ansambliga Vitamiin, rändab Magnetic Bandiga

Naksitrallid Eno Raud illustreerinud Edgar Valter 232 lk, kõva köide värvitrükk

Kordustrükk kolme eriskummalise sõbra, Sammalhabeme, Kingpoole ja Muhvi seiklustest. Tuntud lastekirjani­ ku Eno Raua poolt eesti lastekirjandu­ se klassikasse kirjutatud ja kunstnik Edgar Valteri joonistatud naksitrallid pakuvad äratundmisrõõmu täiskasva­ nutele ja avastamisrõõmu ka tänaste­ le lastele. Selles köites on naksitralli­ de seikluste kaks esimest raamatut.

Alice Imedemaal Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi Lewis Carroll tõlkinud Jaan Kross ja Risto Järv kujundanud Julius Sommer 352 lk, prantsuse köide

Pruutpaar Järvamaalt. 1740. aastaist pärit akvarell Rootsi Rahvusmuuseumis Stockholmis.

1550. aastal võttis eesti mees naise nii: „… vaatab ta ise välja tüdruku, kes talle meeldib, läheb oma sõpradega, keda ta on selleks kaasa kutsunud, siis sinna, peidab end seal selle maja juures ära, kus tüdruk elab, ja jääb ootama, kuni too välja ilmub; siis jooksevad nad peidust välja tema juurde, võtavad ta vägisi kinni, heidavad ta selleks varutud saani ja kihutavad temaga koju.” 1637 püüdis asjale piiri panna „... Tema Kuningliku Majesteedi, meie Kõigearmulisema Kuninganna nimel tegutseva Teie kõrgeaulise ekstsellentsi, armulise kindralkuberneri tõsine soov, heaksarvamine ja voli teha teatavaks siin avalik korraldus: et säärased ja teisedki seesugused õigusetud ja keelatud röövimised ja mittekristlikud salaja äraviimised käesolevaga täielikult peavad saama ära lõpetatud, ära tühistatud ja ära keelatud ja et nii peab see jäämagi!”

KUIDAS VÕIS SEE KOSTA 1822. aastal kirjutati: „Eestlased on musikaalsemad kui lätlased ja neil on oma laulud, tantsud ja muusikariistad. Kui muusikariistu mängivad ainult mehed, siis laul kuulub eranditult naistele, kusjuures laulmine ongi nende elu

ja nad löövad selle lahti igal pool, kus nad mitmekesi koos on. Tantsu armastavad eestlased kirglikult.” 1807 aga: „Milline vaikne rõõm valitseb eesti tantsudes, võiks lausa öelda, milline mõtlikkus – kuid sellisenagi on nad igatepidi tantsud! [...] Tarantella on kui hullus – eesti tants on selle kõrval malbe, veidi kammitsetud rõõmutsemine, väljendatud tantsijate kehaliigutustes ning nende käte ja jalgade vastavates asetustes. Oh, kuidas ma neid oma eestlasi armastan!” Kel mõni pill käe pärast võib ise järele proovida, sest laulutekstide kõrval on ära trükitud ka viiside üleskirjutusi, nagu seda kuulsid omaaegsed pulmavõõrad.

Vanaaja pulm. Valitud tekste ja pilte 16. sajandi kesk­paigast 19. aastasaja viimase veerandini Ants Hein kujundanud Andres Tali 424 lk kõva köide

Texase ja Moskva vahel MARI KARLSON

ilmunud

1990. aastal Soome ja New Yorki ning 1991. aastal Kolumbus Krisiga Texasesse. Muidugi, ega neil reisidel nutmas käidud: nalja tehti ja nalja sai. Aga juttude peale, nagu oleks kogu kamp päevast päeva hommikust õhtuni maani täis olnud, saab Andres Oja päris kurjaks. Mõeldagu ise: enamasti viis päeva jutti kaks-kolm kontserti päevas on kaine peagagi raske katsumus. Moskvas, Olimpiiski staadionikompleksi Družba spordihall mahutas näiteks 4000 inimest. Enamasti olid kontserdid välja müüdud. On võimas tunne, kui see mass korraga sinu trummisoolo ajal käed kokku lööb. Just seda meenutab Andres Oja, kui palun tal rääkida kõige mälestusväärsemast hetkest.

Kohe selle kõrvale on vaja muidugi teada, mis on kõige jubedam hetk kõigi nende gastrollide reas. „See, kui meid ähvardustega Tšernobõli saadeti. Öeldi, et kui ei lähe pilli mängima, siis saadame labidatega. Me ei teadnud, mis seal on ... siis oli hirm.”

Trammiga Moskvasse Eesti muusikute seiklused siin- ja sealpool raudset eesriiet Andres Oja kujundanud Villu Koskaru 232 lk kõva köide

Selles raamatus on kaks Alice’i seiklustest rääkivat raamatut ühtede kaante vahel. Kindlasti teatakse pare­ mini esimest raamatut „Alice Imede­ maal”, kus peategelane satub läbi küülikuaugu fantastiliste tegelastega maailma. Paljud ei tea, et Alice’i seik­ lused jätkuvad raamatus „Alice peeg­ litagusel maal ja mida ta seal nägi”, mille tegevus toimub pool aastat hiljem. Raamat on illustreeritud John Tennieli piltidega, mis ilmusid ka raamatu originaalis.

Ei jäta hüvasti Boriss Akunin tõlkinud Veronika Einberg kujundanud Piret Niinepuu-Kiik 392 lk, pehme köide

1918. aasta. Bakuus saadud vigas­ tuste tõttu koomasse langenud Erast Petrovitš Fandorin ärkab pärast ju­ huslikku kuulitabamust. 1919. aastal tuleb tal juba ajada punaste spiooni jälgi, kuid dresiin, millega ta selle käi­ gus sõidab, plahvatab vandenõulaste käe läbi. Masal tuleb hakata omal käel uurima, mis täpselt juhtus.

Näljamängud. Triloogia Suzanne Collins tõlkinud Evelin Schapel kujundanud Siiri Timmerman 952 lk, pehme köide

„Näljamängud” on üks viimaste küm­ nendite menukamaid romaanitriloo­ giaid, närvekriipiva ja hoogsa sünd­ mustikuga tulevikudüstoopia, mis hoiab algusest lõpuni pinevil ja ülla­ tab igal sammul. Romaanide põhjal on tehtud ka neli samanimelist filmi, peaosas Jennifer Lawrence. Käesole­ vasse väljaandesse on koondatud tri­ loogia kõik kolm osa: „Näljamängud”, „Lahvatab leek” ja „Pilapasknäär”.

Guinnessi maailmarekordid 2019 tõlkinud Jana Linnart 256 lk, kõva köide värvitrükk

Üle tosina aasta on Guinnessi maailmarekordite raamat taas saadaval ka eesti keeles. Kaante vahele on kogutud maailmarekordid looduse, teaduse, spordi ja paljude muude tee­ made kohta. Lisaks on raamatus hulk uusi teemasid, nagu rekordid roboti­ te, striimimise, arvutimängude ning erinevate saavutuste ja leiutiste koh­ ta. Tänavuses väljaandes on erileheküljed isemeisterdatud masinatest ja raamat sisaldab kõiki ametlikult kinnitatud ja kehtivaid eestlaste poolt püstitatud rekordeid.


varrak Midagi tõelist Martin Algus 176 lk kõva köide

Tõsielusündmustest inspireeritud romaanis põimuvad ootamatul moel kahe eesti mehe saatused. Leo elab pealtnäha tavalist pereelu. Argielust tülpinuna otsib ta samas oma ellu midagi, mis päriselt puudutaks. Ja ta leiabki, aga see puudutus on ohtli­ kum ja valusam, kui ta oleks osanud eales arvata. Karl vabanes äsja vang­ last. Ühel päeval tekib tal riukalik plaan, kuidas oma elu lõpuks tõeliselt sisse seada. On vaja vaid lõksu ja sööta ning mäng võib alata.

Kuningas. Maa ja Taeva mõrsja. Teine raamat Mehis Tulk 416 lk pehme köide

Taani kuninga eri meelt vasallide va­ hel puhkenud kodusõda veereb 1343. aasta kevadel ja suvel verise pöörise­ na üle Eestimaa hertsogkonna. Sajad põgenikud valguvad Saksa ordu valduses olevatele Liivimaa aladele. Hämmastava nobedusega kogunevad orduväed Eestimaa piiridele ja ordu­ meister ratsutab Tallinna alla, kus purustab mässuliste peaväe. Pöide ordukantsi enda kätte saanud Saare­ maa ülikud hakkavad samal ajal valmistuma ordu tasuretkeks.

Minu võitlus. 4. Raamat. Tants pimeduses Karl Ove Knausgård tõlkinud Sigrid Tooming 480 lk pehme köide

Neljas raamat räägib kaheksateist­ aastasest Karl Ovest, kes igatseb pärast gümnaasiumi lõppu vabadust ja unistab läbilöögist kirjanikuna. Oma unistuse rahastamiseks siirdub ta Põhja-Norra saarele õpetajaks. Väikese kaluriküla ainsal teejupil pika musta mantli ja musta baretiga pat­ seerides äratab ta tähelepanu. Teda purevad hirmud ja kahtlused, mis vahelduvad kõrgi üleolekuga. Elule annavad vürtsi joomapeod kaluritega, mis ei säästa teda alandustest.

Miniaturist Jessie Burton tõlkinud Kristina Uluots 360 lk pehme köide

1686. aastal koputab 18-aastane Nel­ la Amsterdami jõukas linnaosas suur­ suguse maja uksele, et alustada uut elu silmapaistva kaupmehe Johannes Brandti abikaasana. Johannes kingib Nellale eriskummalise pulmakingi: nende kodu vähendatud koopia, mida hakkab sisustama mõistatuslik minia­ turist. Peagi avastab Nella saladused, mis võivad neid kõiki hukutada. Kas nende saatus on miniaturisti kätes? Ja kas temast saab nende kõigi päästja või paneb ta aluse nende hukule?

Victoria Daisy Goodwin tõlkinud Karin Suursalu 360 lk pehme köide

1837. aastal sai vaevalt 18-aastasest Alexandrina Victoriast Suurbritannia ja Iirimaa kuninganna. Nii mõnegi meelest oli see ennekuulmatu, kuid noor kuninganna üllatas kõiki. Kõik olid veendunud, et kuningannal tuleb abielluda oma nõo prints Albertiga. Victoria oli Albertiga lapsena kohtu­ nud ja leidnud, et poiss on igavavõitu ja tõre – kahtlemata viimane mees, keda ta abikaasaks ihkaks …

Nr 6 (121) 21. november 2018

Pühad olgu, teised tulgu... Intervjuu

MARJU KÕIVUPUUGA

O

n väidetud, et just traditsioonid, kombed ja tavad on need, mis teevad inimesest inimese ning traditsioonide järgimine on viis hoida ning toetada kultuurilist järjepidevust ja identiteeti. Pühad ja tähtpäevad on nähtamatuks sillaks ning ajas vastupidavateks identiteedi nurgakivideks, mis ühendavad tänaseid sugupõlvi esivanemate traditsioonide ja kultuuripärandiga. Teisalt on pühad ja tähtpäevad ühtaegu ajatud ja ajalikud – iga põlvkond annab neile oma ainukordse näo ja sisu.

FOTO ANNIKA METSLA

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

juurde naasmine. Juurde on tulnud uusi tähtpäevi. Selleks, et traditsioonid, kombed ja tavad püsiks ning kanduks edasi järgmistele põlvedele, peavad need inimesi kõnetama. Nõnda nagu muutub igapäevane elu meie ümber, muutuvad ajapikku ka kombed. Iga ajastu, iga põlvkond – nüüdisajal lausa iga inimene – loob oma pühade ja tähtpäevade aastaringi, tuginedes ühelt poolt eelmistelt põlvedelt pärandiks saadud tavadele ja traditsioonidele, teiselt poolt isiklikele eelistustele.

Tähtpäevadest on kirjutatud küllaltki palju. Mis on selles raamatus uut ja kellele see eelkõige mõeldud on?

Kõigile lugejatele, keda huvitab meie kultuuri- ja ajalugu. Meie (rahva)kalendriaasta pühadetraditsioonid ammutavad üha kiiremini muutuvas ajas tuge suuresti 19.–20. sajandi vahetusel kogutud ja publitseeritud ning esmajoones talupojakultuuri peegeldavast maailmast, olles settinud nii-öelda klassikaks. Samas jäävad varasemate kümnendite ja sajandite elulaad ning neid toetavad kombed, traditsioonid ja väärtused üha kaugemale ning vajavad tänastele (noortele) inimestele päris mitme kandi pealt lahtiseletamist, niiöelda kultuuritõlget ning ehk inspiratsiooni sellekski, kuidas vanu traditsioone parimal moel kohandada sobivaks nüüdisaega. Kas inimesed tunnevad pühadekombestiku vastu huvi ja mida küsitakse?

Nõu küsitakse üsna sageli ning ka kõnelev ja kirjutav meedia avaldab regulaarselt pühadeteemalisi artikleid ja usutlusi. Pühade tähistamise puhul annab tunda nõukogudeaegne kultuurikatkestus, kus paljusid pühi ei tohtinud tähistada ja tegelikult ei teata nende pühade tausta. Teisalt on juurde tulnud ka uusi tähtpäevi, mille traditsioonid alles kujunevad. On ka neid inimesi, kes tahavad täpseid ja selgeid vastuseid või suisa käsulaudu: kuidas on eestlastel kombeks tähistada muinastulede ööd; kui eesti lapsed tähistavad halloween’i, kas siis on Ameerika kultuur lõplikult võitnud; kust on tulnud võõras ja imelik

Millised on sinu enda lemmikpühad? Mis nende juures kõige olulisem on?

Raamatu autor Marju Kõivupuu.

komme kihluda ja kätt paluda; miks on eestlased uuesti kasutusele võtnud venelaste kombe tähistada naistepäeva; kas jõulud on kirikuaasta või iidne rahvakalendri ehk põhjala rahvaste päikeseaasta püha jne, jne. See kõik viitab sellele, et tähtpäevad on meile olulised – need on kujundlikult väljendudes identiteedi ehituskivideks ning samuti nähtamatuks sillaks, mis ühendavad tänaseid sugupõlvi esivanemate traditsioonide ja kultuuripärandiga. Kas meie tähtpäevatraditsioonid on muutunud?

No ikka on, kuidas teisiti. Eesti taasiseseisvumisega toimunud muutused ühiskonnas on mõjutanud mitmeti ka meie kombeid ja tavasid – need on rohkem kui kunagi varem kaldu individuaalsuse ja omanäolisuse suunas, eeskujuks ikka kõik see, mida pakub nn muu maailm. Teisalt toimub traditsioonide ja tavade kireval maastikul üsna jõuliselt (taas)avastatud juurte

Lemmikpühad on tegelikult kõik need, kus ei ole mingeid töiseid kohustusi ja kus saan teha neid asju, mis on mulle olulised ja pakuvad hingepidet. Olgu selleks käigud Lõuna-­ Eestisse või mõnusad koosolemised lähedaste inimeste seltsis. Ühiseid aegu pühade pidamiseks ka kitsamas koduses ringis on aina keerulisem leida, sest nii mõnelgi korral on just pühad kõige kibedam tööaeg – kutsutakse kohtuma, esinema. Kõige olulisem on pühade puhul ikkagi oskus aeg maha võtta, vaadata, kuidas rohi kasvab ja lind lendab ning kuulata, mida kaaslane räägib. Mitte ohkida pärast pühi, et ma olen nii läbi sellest pühadetrallist ja toiduvaaritamisest. Pühade pidamine ei tohiks olla mitte mingil juhul painav kohustus, vaid ikka selge rõõm.

Meie pühad ja tähtpäevad Marju Kõivupuu 272 lk kõva köide

Lood surmahaldja uulitsalt JAAN MARTINSON

K

uigi räägitakse, et Katrin Pauts olla pisut rahulikumaks muutunud, mis selgub ka raamatus, kus tumedat on vähem, paneb ta ikka krimiloole maa-aluse pealkirja. Nojah, olgu siis pealegi surmahaldja tänav. Hoobilt tuli mõte, et Pauts võiks järgmisena ette võtta nüüdisaegse tagahoovi kirjeldamise ja kribida valmis loo „Madruse tänav” rikkuritest, kes põlgavad nii vääritu nimega uulitsat – saati kui naabrid peesitavad „kapteni” aupaistes. Ju ta hakkama saaks. Enne kui „Marduse tänava” kätte võtsin, kuulsin siit-sealt, et see on meie krimileedi parim raamat. Raske võrrel-

da, see pole kaugushüpe, kus 8.10 on vägevam kui 7.79. Pigem on tegu teistsuguse Pautsiga, rahulikuma ja klassikalisemaga, kes ei reklaami Eestimaa süngemat poolt. Siin-seal on Pauts pidanud selgitama, et „Marduse tänav” pole seriaali „Nukumaja” mahakirjutus. Vahet pole. Vähemalt neil, kes telerit ei vaata. Nagu öeldud, on seekordne raamat klassikalisem. Kirjaneitsi, kes muidu kirjutab ajaloolisi põnevus-armastusmistahes lugusid, satub kodutänaval kummalisse letaalsesse õnnetusse. Ikka juhtub, kui elukoht kuulutab surma. Lahkunu maja võtab üle tema noorem õde, kellega vanem sõsar enne surma üle pika-pika aja soovis kokku saada, koos politseinikust abikaasaga ja tasapisi hakkab lahti hargnema tegelik-

kus, mis polegi nii müstiline, nagu pealtnäha paistab. Mõistagi kirjeldab Pauts Eestimaad ja eestlasi sama autentselt ja värvikalt nagu alati. Usutavalt. Oled veendunud, et Marduse tänav ja seal elavad persoonid on ka tegelikult olemas ja autor viibis mingi ajahetke nende seltsis. Ühesõnaga, Pauts tema parimas kuues.

Marduse tänav Katrin Pauts 256 lk pehme köide

8

ilmunud Viktoriaanid A. N. Wilson tõlkinud Aldo Randmaa, Tõnis Värnik 768 lk kõva köide

19. sajandil toimusid maailmas suu­ remad muutused kui ühelgi varase­ mal ajastul: rahvuste ja ühiskondade korralduses, teadustes ja mitteusuli­ ses intellektuaalses arengus. Selle draama kesksed osatäitjad olid bri­ tid, kes mõtlesid välja nii kapitalismi kui ka imperialismi ning olid areneva maailma kõige rikkamad ja mõjuka­ mad investorid. Autor selgitab selles raamatus, kuidas pani Victoria-aegne Inglismaa aluse revolutsioonile, mis ei ole lõppenud siiani.

1000 seiklust, mida elu jooksul ette võtta tõlkinud Meri-Liis Laherand, Laura Valli, Heli Saar, Tarmo Lilleoja 496 lk kõva köide

Raamatusse kogutud seiklused hõl­ mavad kõiki maailmajagusid alates virmaliste imetlemisest Soome iglus kuni kullauhtmiseni Californias, rist­ lusreisist Galápagose saarestikus ku­ ni ninja’ks õppimiseni Jaapanis. See inspireeriv käsiraamat innustab teid tegema just seda, mida olete alati teha tahtnud, aga mille kohta olete arvanud, et te ei saa seda nagunii kunagi ellu viia.

Aasta aias Märkmik-kalender 2019 208 lk spiraalköide

Kasutajasõbralikus spiraalköites märkmik-kalender on üles ehitatud nädala kaupa, ära on toodud Päikese ja Kuu tõusud ning loojangud, liiku­ vad ja riiklikud pühad, aastaaegade algused, tähtsamad rahvakalendri pühad ja Kuu liikumine sodiaagimär­ kides. Eraldi on märgitud vilja-, juu­ re-, õie- ja lehepäevad ning istutus­ periood. Kalendaariumi alguses on tutvustus, kuidas Kuu faase ja so­ diaagimärke aianduses kasutada.

Tõde või tegu. 3. osa. Tõde Kristi Piiper 208 lk pehme köide

Tõde ei selgu lihtsalt niisama – Stel­ lal ja tema sõpradel tuleb selle nimel kõvasti vaeva näha. Neil tuleb teoks teha iseäralik plaan, et teada saada, kus on Stella ema ja mis mees on te­ ma isa. Lisaks tuleb Stellal hakkama saada sündmustega, mis hargnevad lastekodus. Kärdi ja tema õpetaja inetuks kiskunud armuafäär leiab lahenduse. Stella enda ja Johannese armastus ei kulge sugugi takistuste­ ta. Lisaks võtab Stellaga ühendust poolõde Sandra, kellest ta peaaegu mitte midagi ei tea.

Operatsioon Varjumees Detektiivibüroo nr 2 Jørn Lier Horst, Hans Jørgen Sandnes tõlkinud Laura Pihlak 96 lk, kõva köide

Keegi on kaevanud teele suure ja sügava augu. Oliver märkab seda lii­ ga hilja ja lendab uperkuuti üle jalg­ ratta lenksu. Kes sellise sigadusega hakkama sai? Ja miks? Tiril ja Oliver asuvad jälgi ajama. Kõigepealt võssa­ kasvanud lagendikul ja seejärel ma­ hajäetud hurtsiku juures. Siis ilmub välja vana kaart, kus on imelikud märgid. Kas nad suudavad mõistatuse lahendada?

Profile for Kaidi Urmet

Ajaleht RAAMAT nr 121 (november 2018)  

Ajaleht RAAMAT nr 121 (november 2018)  

Profile for estbook
Advertisement