Page 1

Minu mäng on mälumäng Hea mälumänguküsimus on mitmekülgne ja huvitav. Just sellest on lähtunud kogumiku koostaja, Mälumänguliidu auliige Peeter-Erik Kubo. Kirjastas Helios. Vt lk 8

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

„Raskusjõu vikerkaar”

uudised

FOTOD KAIDI URMET

uudised

Nr 8 (114) 22. november 2017

Jõulukuu raamatunädal

Eesti keeles on ilmunud Ameerika nüüdiskirjaniku Thomas Pynchoni peateos „Raskusjõu vikerkaar”, mille tõlkis Olavi Teppan: See on postmodernistlikuks „Ulysseseks” tituleeritud romaan, mis tõi autorile 1974. aastal maineka kirjandusauhinna National Book Award. Teise maailmasõja lõpul Euroopas hargneva sündmustiku keskseks tegelaseks on Ameerika sõdur Tyrone Slothrop, kelle Londoni kaardile kantud seksuaalsed vallutused vastavalt täpselt Saksa ballistiliste rakettide V2 tabamustele. Ülevast pühalikkusest jämeda farsini lainetava sündmustiku virvarris satub Slothrop rahvusvaheliste võimukandjate käsilaste eest pagedes otsima mõistatuslikku raketti seerianumbriga 00000 ja avastama ühtlasi nii mõndagi iseenda kohta. „Raskusjõu vikerkaar” on mitmekihiline ja lugejat naerutav odüsseia, mida peetakse Ameerika sõjajärgse kirjanduse üheks kõige laiahaardelisemaks ja meisterlikumaks romaaniks. Raamatu annab välja kirjastus Koolibri.

12.–16. detsembrini toimub Eesti Rahvusraamatukogus juba traditsiooniks saanud jõulukuu raamatunädal, mille raames on võimalik osta paljude Eesti kirjastajate raamatuid kauplusehindadest soodsamalt. Raamatunädal on avatud: teisipäeval 12.00–20.00 kolmapäevast reedeni 10.00–20.00 laupäeval 10.00–16.00 Sissepääs on kõigile tasuta!

Ilmusid romaanivõistlusel auhinnatud teosed Kirjastuses Varrak ilmusid äsja Eva Koffi „Sinine mägi” ja Triinu Merese „Lihtsad valikud”, mis mõlemad pälvisid Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teise koha. Eva Koffi esikromaanis „Sinine mägi” põimuvad 20. sajandi lõpu- ja alguskümnendid. Teos jutustab kolme noore naise lugu eluperioodil, mil tehakse elu suurimad ja tähtsamad valikud, leitakse oma tee ja kaaslased sel teel. Triinu Merese romaani „Lihtsad valikud” tegevus toimub tulevikus kusagil tundmatul planeedil, peategelaseks naispolitseinik Gertrud Omara. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi.

Arundhati Roy uus raamat Täpselt 20 aastat tagasi raamatuga „Väikesete Asjade Jumal” maailmakuulsaks saanud Arundhati Roy avaldas pärast pikka pausi oma teise romaani „Ülima õnnelikkuse kogudus”. Paljude tegelastega kriipiv armastuslugu toimub taas Indias, nii suurlinna Delhi tänavatel kui Kašmiri vabadusvõitlejate seas. Eestikeelse tõlke avaldas Tänapäev.

Menuk Putini õukonnast

Võrumaa kadunud vaated

Helsingi raamatumess on ülelinnaline suursündmus, kus aasta-aastalt on rohkem külastajaid. Messilt leiab uusi raamatuid, osaleda õpitubades, kuulata vestlusringe ja kohtuda kirjanikega. Sel aastal toimus teiste seas ka Tõnu Õnnepalu raamatu „Paradiis” soomekeelse tõlke esitlus.

Aare Olanderi koostatud „Kadunud vaadete” on jõudnud viienda raamatuni ning seekord on ette võetud Võrumaa vaated. Enam kui 600 fotol on peamiselt kujutatud Võru linna arengut, kuid ka Rõuget ja Haanjat. Detsembri alguses ilmuva raamatu avaldab Tänapäev.

Pille Endeni lemmikud

„Õuduste kooli” kordustrükk Ilmunud on Grigori Osteri ülipopulaarse lasteraamatu „Õuduste kool” kordustrükk. Menukas teos sisaldab kooliteemalisi õudusjutte, tegelasteks nii tapahimulised õpetajad kui ka deemonid ja luukered. Kokku leiab raamatust 24 õudusjuttu. Vahvad illustratsioonid on teinud Jekaterina Silina ja eesti keelde tõlkis Ilona Martson. Raamatu andis välja kirjastus Varrak.

Tartu mustrid Tartus on palju põnevat arhitektuuri, mida tasub tunda, hoida ja tutvustada. Tähelepanuväärseid uksi ja aknaid on Tartu linnas ehk 750 hoonel, raamatusse on valitud vaid veerand neist. Kunstiajaloolase Enriko Talvistu koostatud raamat „Tartu mustrid” pole ajalooline uurimus, see on pigem fotodega reisijuht. Kirjastas Hea Lugu.

Novembri lõpus ilmub eesti keeles ühe viimase sõltumatu vene meediakanali Dožd peatoimetaja Mihhail Zõgari raamat „Kõik kremli mehed”, mis oli mullu Venemaal aasta müüduim aimeraamat ja praegu tõlkimisel paljudesse keeltesse. Zõgaril on õnnestunud koguda palju huvitavat ja tundlikku infot Kremli kõige kõrgema ladviku elu-olu ja intriigide kohta. Raamatu avaldab Tänapäev.

Lugemishuvi on

O

ktoobrikuu viimasel nädalal toimunud Helsingi raamatumessil purustati mitmeid rekordeid – nelja päeva jooksul oli messil üle 84 000 külastaja ja kirjastajate-osalejate hinnangul ei ole nad aastaid müünud nii palju raama-

tuid. Keskmiselt ostis iga külastaja kuus raamatut. Selleaastane raamatumess oli pühendatud Soome sajandale sünnipäevale ja keskendus oma kirjandusele, kuid peakülaline oli siiski Ameerika Ühendriikidest – Dan Bown, keda oli kuulamas üle

1300 inimese. Eesti oli messil esindatud stendiga, kus väljapanekus oli valik uuemat eesti kirjandust ja osaleti ka programmis. Helsingi raamatumess on Soome suurim kirjandusvaldkonna aastasündmus ja üleriigilise tähtsusega kultuurifoorum.

Ajakirjade Kirjastuselt ilmus tuntud kokaraamatute autori Pille Endeni raamat „Pille köök. Aastad heade maitsetega”. Raamatu jaoks lemmikretsepte kokku kogudes tõdes autor, et aja jooksul on toidud muutunud keerukamaks, vürtsikamaks ja lahjemaks ning söögilaud vaieldamatult rikkalikumaks. Raamatu esitlus toimub Solarise Keskuse Apollos 23. novembril kell 17. Järgmine ajaleht RAAMAT ilmub k.a 6. detsembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2017


TÄNAPÄEV Siuru-raamat Artur Adson kujundanud Angelika Schneider 358 lk kõva köide

Artur Adsoni (1889–1977) „Siururaamat” (esitrükk Rootsis 1949) on üks olulisemaid ja huvitavamaid mälestusraamatuid eesti kultuuri- ja kirjanduselu kohta alates Estonia teatri avamisest 1913. aastal ja lõpetades Pätsi-Eenpalu nn vaikiva ajastuga. Raamatu keskmes on 1917. aasta kevadel rajatud kirjanike rühm Siuru ning selle liikmete Friedebert Tuglase, Marie Underi, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Johannes Semperi ja autori enda elu ja loominguline käekäik.

Siiralt teie Šurik Ljudmila Ulitskaja tõlkinud Ilona Martson kujundanud Villu Koskaru 400 lk kõva köide sari „Punane raamat”

Ljudmila Ulitskaja romaan „Siiralt teie Šurik” on vastuolulisi lugejahinnanguid pälvinud nõukaaja kommete komöödia, kus ühevõrra tähtsad on sügavad tunded ja kõmisev tühisus, kõrged ideaalid ja labane eluproosa, taevane armastus ja maine lihahimu. Autor lahkab ema ja poja suhteid, alistumist kohusetundele ja sellega seotud kaotusi ning armastuse eri varjundeid – egoistlikku emaarmastust, isetut pojaarmastust ning erinevate üksikute, õnnetute, kerglaste, sageli peategelase suhtes agressiivsete naiste tundeid ja läbielamisi.

Aristonoomia Akunin-Tšhartišvili tõlkinud Jüri Ojamaa kujundanud Tuuli Aule 568 lk kõva köide

Romaani tegevus toimub Oktoobrirevolutsiooni ja kodusõja päevil ning autor püüab kirjeldada tolleaegset tsivilisatsiooni rahu ja harmoonia poole püüdlevana. Romaani peategelane leiab, et on saatusest märgitud mees ning üritab leida oma kohta kiiresti muutuvas maailmas, milles revolutsioonilised liikumised tekivad hetkega, impeeriumid lõhutakse ja võimu püütakse jagada kohutavas heitluses punaste ja valgete vahel.

Sisering Mari Jungstedt tõlkinud Endla Lõhkivi kujundanud Villu Koskaru 360 lk pehme köide

Rahvusvaheline rühm noori arheolooge higistab Gotlandil viikingiaegse kindlustuse väljakaevamistel. Lõbus seltskond armastab ka ohtralt pidutseda, kuni üks nende seast, 21-aastane Martina Flochten, kaob. Tema alasti, verest tühjaks jooksnud laip leitakse peagi puu otsas rippumast ning tema vigastused viitavad rituaalmõrvale. Komissar Knutas asub müsteeriumi lahti harutama, ent juba varsti hakkab sarnaste tunnustega tapetuid juurde tulema.

Fer-de-lance Rex Stout tõlkinud Jana Linnart kujundanud Villu Koskaru 248 lk pehme köide

Maria Maffei, ühe Wolfe’i kaastöötaja perekonnasõber, palkab Wolfe’i otsima oma kadunud venda Carlot. Kuigi juhtum Wolfe’ile eriti ei meeldi, võtab ta selle siiski vastu ning nagu peagi selgub, ei ole asjad sugugi nii lihtsad, nagu alguses paistavad.

Nr 8 (114) 22. november 2017

Võluri tagasitulek MIHKEL MÕISNIK

K

ui „Väikeste Asjade Jumal” 1997. aastal (ka eesti keeles) ilmus, ütles Arundhati Roy, veel enne Bookeri kirjanduspreemia pälvimist, et ei tea, kas kavatseb üldse veel kunagi midagi kirjutada, et arvatavasti ei juhtu see enne, kui ta on 99 aastat vana ja kindlasti mitte enne, kui tal on jälle midagi sellist öelda, mida ei saa ütlemata jätta. Ent möödas on kakskümmend aastat ja juba see juhtuski. Roy arvas toona ka seda, et järgmise raamatu ilmumine ei ole enam nii suur sündmus, ent eksis enam või vähem ka selles.

KAKSKÜMMEND AASTAT HILJEM Möödunud aasta lõpupoole, kui sai teatavaks, et Roy ongi kirjutanud uue romaani, nimetati see üsna kiiresti 2017. aasta üheks oodatumaks raamatuks ja olulisimaks kirjandussündmuseks maailmas. Ja tõepoolest, tähelepanu on „Ülima õnnelikkuse koguduse” ilmumine pälvinud väga palju. Mõistagi figureeris see jälle ka Bookeri preemia kandidaatide hulgas ja mõistagi läks preemia seekord hoopis mujale, ehkki kihlveokontorites peeti Royd ka seekord üsna tõenäoliseks võitjakandidaadiks. Samas ei saa öelda, et Roy oleks vahepeal vaikinud. Kaugel sellest, raamatuid on temalt selle kahekümne aasta jooksul ilmunud päris palju, suurest hulgast artiklitest, esseedest ja arvamusavaldustest rääkimata. Kui tema vahepeal ilmunud raamatute teemad ulatuvad India kommunistidest Bushi administratsiooni telgitagusteni, siis esseed ja artiklid on tihtipeale märksa laiematel, enamasti üldhumanistlikel või inimõiguste teemadel. Kõige enam kõmu tekitas mõistagi koos näitleja John Cusackiga ette võetud reis Moskvasse, et kohtuda seal Edward Snowdeniga. Nad kõnelesid pikalt ja palju kordi ning lõpuks sündis sellest raamat „Asjad, mida tohib ja mida ei tohi öelda” („Things that Can and Cannot Be Said”), mis sisaldab neist kohtumistest tõukuvaid vestlusi ja esseid. EI LÄHE KESKTEED Raamat on aga selline, mis ei tundu lugejat kindlasti mitte külmaks jätvat. Kui vaadata lugejate reaktsioone luge-

FOTO MARIAM BUTT, NTB SCANPIX

ilmunud

WWW.TNP.EE

C

lifford Geertzi (1926–2006) peeti aastakümneid mõjukaimaks Ameerika kultuuriantropoloogiks ja 1973. aastal ilmunud esseekogumik „Kultuuride tõlgendamine” on vaieldamatult tema mõjukaim teos. See on raamat, mis õpetas terve põlvkonna antropolooge oma tööd nägema uuel moel: kultuuri – tekstina ja selle uurimist – tõlgendamisena. Kultuurianalüüs, kuulutas see teos, ei ole mitte organismi lahkamine, sümptomi diagnoosimine, koodi dešifreerimine või süsteemi korrastamine, vaid teksti sisse tungimine. Iga rahva kultuur on kogum tekste, mida antro-

ilmunud Väike prints Antoine de Saint-Exupéry tõlkinud Sirje Keevallik kujundanud Liis Karu 140 lk, kõva köide

1943. aastal ilmunud „Väike prints”, ühtaegu lihtne ja sügavamõtteline lasteraamat, mis arutleb üksinduse, sõpruse, armastuse ja kaotuse üle, valiti 20. sajandi parimaks prantsuse raamatuks. Ühtlasi on see tõlgituim ja loetuim prantsuse kirjandusteos; seda on avaldatud sadades keeltes ja murretes ning müüdud kümneid miljoneid eksemplare. Käesolev väljaanne on „Väikese printsi” uus eestikeelne tõlge enam kui poole sajandi järel.

Vääna jäljekütid: salapärase soki juhtum Hugo Vaher illustreerinud Joonas Sildre kujundanud Tuuli Aule 120 lk, kõva köide

Arundhati Roy septembris 2017 Oslos.

miskeskkondades, torkab silma kaks asja. Esiteks, see puudutab lugejaid. Sama käib ka „Väikeste Asjade Jumala” kohta, nii et küllap käib see kaasas Roy äärmiselt poeetilise stiiliga, mis ühe lugeja jäägitult endasse haarab ja teises segadust või lausa kohmetust tekitab. Teiseks torkab silma nende noorte lugejate hulk, kes on „Väikeste Asjade Jumalast” kuulnud, ent seda mitte lugenud, kuid osanud ometi „Ülima õnnelikkuse koguduse” ilmumist oodata. Kahekümne aastaga jõuab peale kasvada terve uus lugejate põlvkond, sestap on praegu n-ö „Väikeste Asjade Jumala” manulusel elanud inimesena äärmiselt huvitav jälgida, kas ja kuidas selline stiil praegust 160-märgi-põlvkonda kõnetab.

ISEÄRALIKU VORMIGA JUTUSTUS Roy pole oma romaanile tõepoolest valinud kuigi turvalist vormi ja selline lugejaskonna polariseerumine on igati ootuspärane. Ja samas on see kohati baroklik külluslikkus, erinevate häälte ja värvide põimumine üks selle teksti suuremaid võlusid. Roy armastab jutustada, ta on ühes intervjuus öelnud, et „...minu jaoks ei ole midagi kõrgemat kui fiktsioon. See ongi see, mis ma põhiliselt olen. Lugude jutustaja. See on minu jaoks ainus viis leida mingi joon maailmas, koos kogu tantsuga, mis sellega kaasneb.”

Lugu algab sellest, kui Anjum – kes varem oli Aftab – rullib lahti pärsia vaiba linna surnuaial, mida ta peab enda koduks. Samuti kohtame kummalist, unustamatut Tilot ja mehi, kes on teda armastanud ja kelle saatused on tema omaga igaveseks niisamuti läbi põimunud, nagu kunagi nende käed. Me kohtame veel hulka veidraid, üdini inimlikke tegelasi, kelle keerulised elud on kootud žanripiire kompavaks kirevaks kangaks. Samuti viib see lugu meid vanast Delhist Kashmiri, kus India ja Pakistan kontrolljoone ümber juba pikemat aega vahelduva eduga sõdivad, muutes kohalikud imeilusa oru elanikud, sageli vastu nende tahtmist, põgenikeks, džihadistideks, märtriteks, koputajateks ning ohvriteks. Loomulikult on Royl Kashmiri probleemi asjus ka väga kindel poliitiline seisukoht, ent nagu tal, Väikeste Asjade Võluril, kombeks, leiab see romaanis küll selge, ent poeetilise vormi, jääb kõlama inimeste lugude, mitte loosungitena.

Ülima õnnelikkuse kogudus Arundhati Roy tõlkinud Krista Eek 394 lk kõva köide

Kultuuride mõistmisest TANEL PERN

2

poloog püüab lugeda üle nende tegelike omanike õla. Nende tekstide mõistmine ja teistelegi mõistetavaks muutmine – Geertzi järgi tihe kirjeldamine – tähendab neid ümbritseva ja neile tähenduse andva konteksti avamist. „Kultuuride tõlgendamine” koosnebki just selliste n-ö tihedate kirjelduste säravatest näidetest, millest kuulsaim on raamatu viimane peatükk, lausa põnevusjutuna lahti rulluv Bali kukevõitluse analüüs „Süvamäng”. Raamatu peatükid püüavad erinevate nurkade alt ja erinevate objektide kaudu – alates usurituaalidest ja pühadest sümbolitest ning lõpetades koloniaalvõimu alt vabanenud riikide poliitika ja rahvuslusega – anda ühtlasi vastust küsimusele, mis on kultuur ja mil-

list rolli see mängib ühiskonnas, aga ka inimese evolutsioonis. Geertzi originaalsed mõttekäigud, nõtke stiil, kirkad näited ning kergus, millega ta loob seoseid võõraste ja tuttavate kultuuride vahel, on „Kultuuride tõlgendamisest” teinud oma valdkonna ühe loetuima teose, millest iga lugejate põlvkond endale midagi uut avastab.

Kultuuride tõlgendamine Clifford Geertz tõlkinud Tanel Pern kujundanud Eve Kask 624 lk pehme köide

Martini ja Markuse suvevaheaeg veeres tavapärast rada kuni päevani, mil nad pärast tormi avastasid mere äärest võõra kummipaadi ja veel midagi ootamatut, mis poiste elu hoobilt ülipõnevaks muutis. Raamatus on luuramist, äikesetormis veedetud öötunde, varjumist kummituslike külaliste eest ja meeleheitlikku põgenemist. See on lugu kahest sõbrast ja koerast.

Tüdruk, kellel oli saladus Kadri Ilves illustreerinud Kadri Ilves kujundanud Villu Koskaru 125 lk, kõva köide

Need jõulud on Mardi jaoks erilised, sest tema parim sõber Siim tuleb talle jõuluks külla. Ka Siim on põnevil, sest nii suurde linna sõidab ta üldse elus esimest korda. Kindla peale toob see reis kaasa põnevaid tegemisi. Kuid kumbki poiss ei oska oodata seiklust, millesse on segatud üks Siimu majja kolinud võõras tüdruk ja tema ebatavaline saladus, ning kuhu see lugu viimaks välja viib. Raamat võitis Tänapäeva lastejutuvõistlusel esimese koha.

Arabella, mereröövli tütar Aino Pervik illustreerinud Edgar Valter kujundanud Dan Mikkin 316 lk, kõva köide

Kaptenisillal seisis suure kühmus ninaga habemik mees, silmad peas kui tulised söed. See oli Taaniel, hüüdnimega Tina. Laeva nimi oli Skorpion. Skorpion oli mereröövlite laev, laevamehed kõik viimseni mereröövlid ja Taaniel nende kardetud pealik. Pealiku kõrval seisis laia purjeriidest meremehekuue sees väike tüdruk. Tüdruku nimi oli Arabella ja ta oli Taanieli tütar. Kordustrükk.

Samueli võlupadi Kristiina Kass illustreerinud Kristiina Kass kujundanud Villu Koskaru 156 lk, kõva köide, värvitrükk

„SAMUEL!” röögatab ema jälle raevunult. „Mul hakkab su lollustest kõrini saama! Sa ajad mu juuksed halliks! Sinu pärast tuleb mulle iga jumala päev uus korts!” Samuel Seebimullil pole tõepoolest oma emaga kõige parem läbisaamine. Samuel on natuke laisk ja see ajab ta nõudliku ja tänitava ema iga päev täiesti marru. Seda enam, et Samueli õde Susanna on usin ja korralik musterlaps. Kordustrükk populaarsest lasteraamatust.


Nr 8 (114) 22. november 2017

ilmunud Metsa kasutamisõpetus Peter Wohlleben tõlkinud Eve Sooneste kujundanud Liis Karu 210 lk, kõva köide sari „Looduse lood”

WWW.TNP.EE

TÄNAPÄEV ilmunud

FOTO ALEXEI DRUZHININ/TASS

3

Kadunud vaated Aare Olander kujundanud Andres Tali 256 lk kõva köide

„Kadunud vaated” pakub sadade vanade ja kaasaegsete fotode võrdluse abil aimu, kuidas on viimase sajakonna aasta jooksul muutunud Tallinna kesklinn. Raamatus puuduvad paljukäsitletud vanalinna vaated, rõhk on piirkonnal, mis jääb vanalinna ning mere ja raudteede poolringi vahele. Motiivid on jaotatud üheksasse peatükki, mis Viru väljakust ja Narva maanteest päripäeva alustades jõuavad Hobujaama tänava kaudu ringiga ümber vanalinna samale väljakule tagasi. Kordustrükk.

Kirgliku metsamehe ja kirjaniku Peter Wohllebeni uus teos on ühtaegu kaalukas ja meeleolukas avastusretk, mis õpetab, kuidas saada metsas jalutades erilisi elamusi kevadel, suvel, sügisel ja talvel. Autor tutvustab lõbusalt ja faktidega põhjendatult kõike metsapuutuvat: näiteks tähtsamaid puuliike: kuidas neid ära tunda, millistele kuulub tulevik, milline puu pakub äikese ajal ka tegelikult varju. Mida teha metsas päeval lastega ja mida öösiti üksinda jpm.

Anekdoodiaabits Erkki Kõlu kujundanud Villu Koskaru 544 lk, pehme köide

Putini sisenemine on alati mõjuvalt välja mängitud etteaste. Oktoober 2017.

Erkki Kõlu anekdootide varasalv tundub olevat lõputu. Ei, see ei ole 2016. aastal ilmunud „Anekdoodipiibli” kordustrükk. Siin on üle kolme tuhande (!) uue anekdoodi, millest saame järeldada, et tegelikult saab naerda kõige üle. Et naer on terviseks, siis soovitame seda kogumikku soojalt C-vitamiini kõrvale.

Kuningas Kreml

Kristallid igaks päevaks. Avasta kristallide vägi

2

Christina Rodenbeck Brenda Rosen tõlkinud Heija-Liis Ristikivi 176 lk, pehme köide

Raamat õpetab, kuidas kasutada kristallide väge, et parandada tervist, leida tasakaalu, tuua hinge rahu ja harmoonia. Saate teada, kuidas kristalle valida, häälestada ja kasutada – igal kristallil on oma erilised omadused. Siit leiab lugeja ka igakülgseid näpunäiteid alates sellest, kuidas leevendada raskemeelsust, kuni selleni, kuidas armuellu särtsu tuua. Ülevaatlikud tabelid võimaldavad leida õige kristalli kiiresti ja vaevata.

Lõpetage dieedid, elage tervislikult Joel Fuhrman tõlkinud Ragne Kepler kujundanud Villi Koskaru 344 lk, pehme köide

Neid, kel õnnestub dieedipidamisega saavutatud kaalulangust kogu ülejäänud elu hoida, on vähem kui kaks inimest sajast. Käesolev raamat ei sunni dieeti pidama. Autor jagab siin raamatus seletusi ja lahendusi, kuidas vabaneda tervist hävitavast toidusõltuvusest ning pakub välja lihtsalt järgitava 10-päevase toitumisprogrammi kergesti valmistatavatest maitsvatest toitudest, mis muudavad tasapisi toidueelistusi ja maitsemeelt.

Šokolaad. 50 hõrgutavat retsepti Carla Bardi Rachael Lane tõlkinud Kreet Volmer kujundanud Marco Nardi 96 lk, kõva köide

Mida ütleb Hiina vanasõna? „Ära anna näljasele kala, anna talle õng!” See raamat on just taoline õng igale šokohoolikule: šokolaaditahvliks maskeeritud retseptikogu. Elavama kujutlusvõimega lugejail hakkavad suus sulama juba raamatu 50 retsepti, neile, kes otsustavad retsepte järele proovida, on lisatud ka orienteeruv valmistamise aeg ja raskusaste. Pehme šokolaadikook, šokolaadi-karamelliruudud, valge šokolaadikook...

HJALMAR KÕRVITS ajaloolane

000. aastal ütles Vladimir Putin, tal ei ole mingeid kuvandiloojaid. Et ta ei mõtle üldse kampaaniale kui sellisele. Tema teeks pigem praktilist tööd kui keerutaks kokku keerukaid skeeme. „Võimul olevad inimesed peavad näitama rahvale oma potentsiaali praktilise töö, mitte pettuse või ajupesu abil.” Kuusteist aastat hiljem ei ole päris selge, kas Putin irvitas tookord kõigi üle oma peene tapva sarkasmiga või mitte, sest kui mitte ajupesu, siis pettus on kindlasti üks tema põhilisi tööriistu. Kuidas see kõik on kulgenud, sellest kirjutabki oma raamatus Mihhail Zõgar, telekanali Dožd, ühe viimase vaba uuriva ajakirjanduse kantsi peatoimetaja Venemaal. Selgelt opositsioonimeelse mõtlejana ei saa Zõgarit muidugi pidada sõltumatuks vaatlejaks. Ometi suudab ta läbi paljude Putini lähikondlastega tehtud intervjuude luua üsna ruumilise, erapooletu ja selgete piirjoontega pildi mehest, kellest juhuslikult sai kuningas, ning õukondlastest, kes tema ümber tiirlevad.

REFORMIJAST ISEVALITSEJAKS Zõgar on Putini valitsusaastad jaotanud selgeteks perioodideks: varajaseks reformijaks, lõvisüdameks, kes astus vastu oligarhide võimule; kahtlaseks

juhiks, kes kahmas endale kontrolli kõige üle ning pöördus lääne vastu; ning edevaks ja liiga kauaks troonile jäänud julmaks isevalitsejaks, kes mängib oma etturitega, neid aeg-ajalt ohverdades ning hoolikalt jälgides, et mõni neist lipuks ei saaks. Putinist inimesena leiab raamatust palju kõnekaid pisifakte: et ta soovitas ühel nõunikul vaadata „Kaardimaja” kui kasulikku sissejuhatust USA poliitikasse; et ta oli äärmiselt raevunud selle peale, kui endine Gruusia president Mihheil Saakašvili teda „Liliputiniks” nimetas; et ta annab tihti alluvatele kohutavalt ebamääraseid korraldusi, et endale manööverdamisruumi jätta. Üllatav on autori mõtteuid, et Putin on tsaar vastu tahtmist ning on vahetevahel tõsiselt kaalunud mängust välja astumist, kuid pole saanud seda teha, teades, et sel juhul võib süsteem kokku kukkuda enne, kui ta ise alt ära saab. Raamat räägib pigem putinokraatiast, keerulisest võrgustikust, mille moodustavad oligarhid, salateenistujad, skeemimeistrid ja õnneotsijad, kes punuvad üksteise vastu lõputuid intriige ning püüavad aimata, mida president tegelikult soovib. See lõputu rivaalitsemine seletab ka suurimad ebajärjekindlused ja vastuolud Putini valitsemisstiilis.

KUNINGAS KUNI LÕPUNI Putini ideoloogia ei olegi õieti ideoloogia, vaid kaval süsteem, kuidas kasuta-

da ära just neid jupikesi ajaloost, mis on käesoleval hetkel kasulikud. Kogu ta kaaskond just seda üritabki, vahel edukalt, vahel mitte. Esimesel puhul kogevad nad oma aktsiate märgatavat tõusu, teisel, või kui need aktsiad kipuvad ronima liiga kõrgele, tuleb leppida tõsisema taandumisega. Suurimaks meheks majas peab ikkagi jääma kuningas. Pigem lühiajalisele taktikale kui pikaajalisele strateegiale toetuv Kreml töötab õigupoolest nagu hiigelfirma, väga suur organisatsioon või poliitiline partei, mis elab pidevas lõhestumises selles töötavate inimeste ambitsioonide tõttu. On aga üks suur erinevus. Tegevjuht, esimees või parteijuht muretseb tavaliselt väga oma järeltulija leidmise pärast, et tema juhitav organisatsioon ikka õitseks. Putin, otse vastupidi, ei näi järeltulijale eriti mõtlevat, sest usub, et ei taandu iial. Ta jääb võimule kuni surma või nii kõrge vanuseni, et ei suuda enam valitseda.

Kõik Kremli mehed. Tänapäeva Venemaa lühiajalugu Mihhail Zõgar tõlkinud Ülar Lauk kujundanud Liis Karu 432 lk, kõva köide

Goebbelsi sekretäri mälestused HJALMAR KÕRVITS ajaloolane

B

runhilde Pomsel (1911–2017) oli stenotüpist ja sekretär Joseph Goebbelsile alluvas propagandaministeeriumis. Oma töö tõttu pääses ta ajaloo ühele suurimale kurjategijale lähemale kui teised tema aja inimesed. Ta vaikis oma kogemustest rohkem kui seitse aastakümmet, ent dokumentaalfilmis „Ühe sakslase elu” soostus ta viimaks kaamerate ees oma elust rääkima. Nendel 2013. ja 2014. aastal salvestatud mälestustel põhineb ka raamat

„Ühe sakslase elu”. Pomseli jutustused algavad tema lapsepõlvest Berliinis. Ta räägib Esimesest maailmasõjast ja sõnakehvast isast, kes naaseb aastal 1918 tervena Venemaalt, samuti rangest kasvatusest, mis talle kui nelja venna vanemale õele osaks saab. Et kindlustada endale koht riigiringhäälingus, järgneb astumine natsionaalsotsialistlikku parteisse ning sealt edasi siirdumine rahvavalgustus- ja propagandaministeeriumi, kus Pomsel satub Hitleri eestuppa ja natsionaalsotsialismi juhtiva eliidi keskele kuni Berliini kapituleerumiseni 1945. aasta mais. Kuigi möödunud seitsmekümne aasta jooksul unustas Pomsel nii mõnda-

gi, olid kesksed sündmused ja pöördepunktid tema mälus kujukalt tallel.

Ühe sakslase elu. Mida on meil täna õppida Goebbelsi sekretäri elust Brunhilde Pomsel, Thore D. Hansen tõlkinud Mari Tarvas kujundanud Siiri Timmerman 208 lk, kõva köide

Valga, Tõrva ja Otepää kadunud vaated Aare Olander kujundanud Andres Tali 416 lk kõva köide

See raamat näitab pea 800 fotol kolme Valgamaa linna. Teose ülesehitus ja koostamispõhimõtted on sarnased varem sarjas ilmunud Tallinna, Tartu ja Viljandi raamatutele. Üle-eestilistest arhiividest ja muuseumidest pärit fotode juurest leiab täpsed allikaviited. Ülejäänud fotode juures on esitatud allika või autori nimi.

Võrumaa kadunud vaated Aare Olander kujundanud Andres Tali 352 lk kõva köide

„Kadunud vaadete” sarja viies raamat viib lugeja Võrumaale. Umbes 600 fotol on näha vaateid peale Võru linna muuhulgas ka Haanjast ja Rõugest. Fotod pärinevad mitmetest erinevatest arhiividest ja kujutavad linnapildi arengut eri kümnenditel.

Lillelapsiku loomaaed Marju Veeret kujundanud Liis Karu 128 lk kõva köide värvitrükk

Lillelapsiku loomaaed on populaarne käsitööblogi, kus õpetatakse heegeldama põnevaid tegelaskujusid ja räägitakse jutte nende veidrast elust. Siin raamatus on ära toodud mitmekümne tegelaskuju valmistamise õpetus ja saab lugeda lugusid nende kohta.

Pool maailma Joe Abercrombie tõlkinud Tiina Randus kujundanud Villu Koskaru 336 lk kõva köide

Astel Bathu on sündinud võitlema. Kuid ta tapab harjutusväljakul ühe poisi ja nimetatakse mõrvariks. Saatus jätab ta elu salakavala isa Yarvi kätesse, kellega koos nad asuvad teele üle poole maailma, et leida liitlasi võitluses halastamatu Suurkuninga vastu. Kuid sõdalased võivad olla relvad ning relvad tehakse vaid ühel eesmärgil. Kas Astel jääb igavesti tööriistaks võimukandjate kätes või leiab ta oma tee? Kas mõõka vibutavale naisele leidub kohta ka mujal peale legendide?


varrak PÄRAND Yrsa Sigurđardóttir tõlkinud Peeter Villmann 432 lk pehme köide

Reykjavíkis mõrvatakse omaenda kodus jõhkralt noor naine. Mõrva ainus tunnistaja on tema seitsmeaastane tütar. Peagi tapetakse veel teinegi naine ja politsei on nõutu. Politseijuurdlust juhtiv Huldar ja tähtsaimast tunnistajast tüdrukukese eest hoolitsev psühholoog Freyja on sunnitud koostööd tegema. Seda raskendab aga asjaolu, et hiljaaegu veetsid nad pärast kohtumist baaris ühise öö ja Huldar väitis tollal, et ta on maalt tulnud puusepp... „Pärand” kuulub esimese teosena uude psühholoog Freyja ja politseinik Huldari tegemistele pühendatud sarja.

MÄGISMAA Steinar Bragi tõlkinud Askur Alas 232 lk pehme köide

Põhjamaade parimate traditsioonide järgi kirjutatud psühholoogilises põnevikus lähevad kaks meest ja naist mööda Islandit reisima. Nad suunduvad saare asustamata keskossa. Kui Hrafn ja Egill on lapsepõlvesõbrad, siis Anna ja Vigdis alles saavad lähemalt tuttavaks. Mõnusalt ja helgelt alanud matk võtab õudusunenägu meenutava pöörde, kui rännuseltskond keset üüratut liivikut, suurt mittemidagit, udus ja pimedas autoga vastu üht maja sõidab. Varsti ei saa enam keegi aru, mis on reaalne, mis mitte. Kas kummalised võõrustajad, kes neid sisse kutsuvad, on ikka olemas? Kas must lõppematu liivik, kindlust meenutav talu ja kõik muu tõesti eksisteerib?

SALAKAEBAJA John Grisham tõlkinud Olavi Teppan 328 lk pehme köide

Me eeldame, et kohtunikud on õiglased ja targad. Ent mis saab siis, kui kohtunik ise rikub seadust või võtab altkäemaksu? Ometi jõuab Florida Kohtute Haldamise Nõukogu uurija Lacy Stoltzi lauale korruptsioonijuhtum. Jurist Greg Myers väidab end teadvat ühte Florida kohtunikku, kes on varastanud rohkem raha kui kõik ülejäänud korrumpeerunud kohtunikud kokku. Greg esitab kaebuse Kohtute Haldamise Nõukogule ja uurimine määratakse Lacy Stoltzile, kellel tekib otsekohe kahtlus, et see juhtum võib kujuneda ohtlikuks. Mitte aga lihtsalt ohtlikuks, vaid eluohtlikuks.

WARCRAFT Christie Golden tõlkinud Krista Suits 248 lk pehme köide

Draenor on määratud hukule ja viimase orkiklannina hülgavad selle Härmahundid, et siirduda ahvatlevaid lubadusi jaganud sorts Gul’daniga uude, jõukasse maailma. Selleks avab sorts nõiaväe abil portaali ja orkide eelsalk tungib Azerothi, mida asustavad inimesed, härjapõlvlased, haldjad ja gnoomid. Durotan jõuab arusaamisele, et Gul’dani eesmärk on nood asukad hävitada, ent üsna pea tabaks ka Azerothi Draenori saatus: seegi hakkaks sortsi nõiaväest rüvetatuna kiratsema ja hukkuks. Sel ajal kui Durotan mõtleb, kuidas päästa orkid, tuleb inimestel kaitsta oma maailma nende seninägematute, võhkadega olendite sissetungi ees.

Nr 8 (114) 22. november 2017

Nooruse võimalused ja võimatused EVA KOFFI küsitleb Leena Tomasberg

FOTO ERAKOGUST

ilmunud

WWW.VARRAK.EE

Sa ei kujuta oma romaanis inimest tema kujunemises, arengus läbi elujärkude, vaid oled välja valgustanud ühe segmendi, noorusea, avardanud seda risoomselt, suhetevõrgu kaudu, süvendanud minevikukihiga – miks selline vaade? Miks just noorusaeg?

Siin on ilmselt mitu põhjust. Esiteks, mind huvitab väga võimaluste ja võimatuse teema, mis haakub otseselt küsimustega, mille üle just noored pead murravad. Sageli öeldakse noortele: teie ees on kõik teed lahti. Aga kas ikka on kõik teed lahti? Mulle vahel tundub, et iseseisva elu alguses on inimesel kaks-kolm võimalikku teed, mis võivad osutuda tema jaoks õigeks, ja needki teed on lahti vaid siis, kui teha mõnel kriitilisel hetkel õige valik, loobuda millestki. Lahti on sisemised teed, inimene saab oma sisemaailmas käia radu, mida ta füüsilises elus ette ei võtaks. Teiselt poolt kirjutasin noorusajast seetõttu, et mu enda lapsepõlvest ja noorusest on praeguseks mu teadvusse kihistunud olulisi sündmusi ja tundeid, millest ma ei ole seni kirjutanud. Ja veel: olen kümme aastat koolis prantsuse keelt õpetanud ja puutun noortega iga päev lähedalt kokku. Mulle meeldib, et nad on enamasti avatumad ja siiramad kui täiskasvanud. Nad elavad aega, mil paljud asjad on veel lahtised, kujunemisjärgus, ja see teadmatus, tunne, et võimalused hõljuvad õhus nende ümber, teeb nendega suhtlemise huvitavaks. Ja lõpuks oli mulle selle raamatu kirjutamisel oluline teksti intensiivsus, sisemine pinge, mitte niivõrd loo jutustamine, välised sündmused. Nooruses elatakse paljusid hetki läbi äärmiselt intensiivselt. Peategelase Liisi noorusaeg langeb 1990ndatesse, tema vanavanemate noorpõlv sajandi alguskümnetesse. Kust ja kuidas paljandus peategelase taustast see minevikukiht?

Romaani kirjutamise algtõuke sain oma vanaemalt, kes oli mulle väga tähtis inimene. Ta suri, kui olin 22-aastane, just siis, kui oleksin tahtnud temalt tema elu kohta rohkem küsima hakata. Mitmed vastamata küsimused jäid kripeldama. Ta rääkis palju oma perest ja lapsepõlvekodust Palamuse lähedal Ehavere veskis. Oleksin väga tahtnud päris Ehaveret näha siis, kui see oli veel punastest tellistest elumaja ja veskihoonetega elav paik. Raamatu kirjutamine oli üks võimalus käia ära Ehaveres. Alguses oligi mõte kirjutada vanaemast, tema elust kuni vanaduspõlveni välja. Aga siis mõte muutus ja raamatust sai hoopis kolme noore naise lugu. Küllap oli 90ndate algus, sinu enda tudengiaeg, lähema ja kogetuna lihtsamini ligipääsetav, aga kuidas said sisse kaugemasse aega? Kui tähtis oli sulle ajastutruudus?

Ajastu tabamine oli mulle tähtis – mitte niivõrd sündmuste ja faktide mõttes,

4

ilmunud Lihtsad valikud Triinu Meres 272 lk pehme köide

Romaani tegevus toimub tulevikus ja kusagil tundmatul planeedil. Naispolitseinik Gertrud Omaral õnnestub kinni võtta kaua taga otsitud kurjategija, kes on Gertrudi kunagine sõber, kallim ja kolleeg. Alguse saab sündmusahel, kus suhte- ja võimumängud muutuvad aina keerulisemaks ning kus lihtsaid valikuid õigupoolest ei olegi. Sest kuidas tulla toime näiteks sellega, et pead jälitama oma parimat sõpra ja ta lõpuks tapma? Triinu Merese romaan „Lihtsad valikud” jagas 2017. aasta Eesti Kirjanike Liidu romaanivõistlusel teist kohta.

Kala. Ühe rände lugu Pjotr Aleškovski tõlkinud Veronika Einberg 256 lk pehme köide

Sellesse ühe naise rände loosse on põimunud hulk teisi – alustades eestlastest, kes rändasid juba tsaari ajal Venemaale, ja lõpetades Mark Grigorjevitšiga, keda tema muusikutöö viib elama Itaaliasse. Kala on peategelase Vera hüüdnimi, solvav ja ülekohtune. Vera ei ole sugugi külm, sõnatu ega tundetu. Talle langeb osaks kuhjaga kannatusi: vägistamine, vägivaldne lähisuhe, poja surm, lähedaste reetlikkus. Õnneks kohtab ta oma eluteel ka lahkeid inimesi, seda eriti sattudes Tveri oblastis kunagisse eestlaste asundusse Nurmekundesse. „Kala. Ühe rände lugu” pääses 2006. aastal Vene Bookeri lühinimekirja.

Armastuse ja sõja laulud Santa Montefiore tõlkinud Tiina Viil 416 lk kõva köide

Romaani „Sinine mägi” autor Eva Koff.

kui ajastu hõngu tajumisel. Infot leidsin nii internetist kui ka raamatutest, nii tekstidest kui ka fotodelt ja filmilõikudest. Põnev oli uurida meditsiini- ja fotograafiaajalugu, samuti naiste olukorra ja õiguste kujunemislugu Eestis. Huvitav oli kas või näiteks fakt, et naiste aluspesu oli 20. sajandi Eestis hoopis teistsugune, kui see on praegu, ja sellesse ka suhtuti täiesti teistmoodi. Silmiavavad olid ka 1980ndate ja 1990ndate nn koduvideod, mis näitavad, kuivõrd on meie inimesed ja linnapilt sest ajast peale muutunud. Keeleliselt mängid sa minevikku kandumise väga veenvalt ja tundlikult välja. Mis aitas sisse elada? Kas oli su kasutuses ka näiteks perekondlikku pärandit, vanavanemate põlvkonna päevikuid, kirjavahetust?

Vanemat ajastut kirjeldav keel on selles raamatus pigem tunnetuslik, detailidega markeeritud. Kahjuks ei olnud mul kasutada vanu kirju – sõja ja kolimiste tõttu ei ole mu vanaema noorusajast kirju alles, välja arvatud mõni postkaart ja üks salmik. Tahtsin minna kirjandusmuuseumi vanu kirju lugema, aga ka see jäi tegemata. Lugesin digitaliseeritud ajelehelõike, luulet ja Johannes Aaviku tekste. Püüdsin sisse elada ühte kujuteldavasse minevikku. Üllataval kombel ei õpi romaani peategelane Liis Tartu ülikoolis mitte prantsuse ega muud filoloogiat, vaid hoopis arstiteadust. Aga arstiteadus, kirurgia areng on romaani sisse kirjutatud läbivamalt ja tähenduslikumalt. Kas põhjendad?

Prantsuse filoloogiat õppis mõnda ae-

ga Tartu ülikoolis mu vanaema, raamatu Elfi. Aga meditsiin ja inimese keha kogu oma keerulisuses huvitab mind, on alati huvitanud. Arsti elukutse, kui seda tööd tehakse hästi, liigutab mind hingepõhjani. Arst on ja peabki olema realist, aga hea arst ei saa teha oma tööd teisiti kui armastusega. Lugesin raamatuid, intervjuusid arstidega, uurisin internetist haiguslugude ja üha muutuvate ravivõimaluste kohta. Romaani tegelased otsivad oma teed, silme ees ootuste ja lootuste võrdkuju, sinine mägi. Kuidas on, kas see jääb või mattub elu käigus argiste tegemiste uttu?

Sinine mägi jääb, peab jääma. Mis see siis kellegi jaoks ka ei oleks: pealisülesanne, elu mõte, Jumal, lootus paremale homsele, või hoopis miski muu. Ilma selleta vist ei saagi. Ma tean, et inimene võib katki minna, murduda, ja siis sinist mäge tema jaoks enam ei ole, see ei ole enam tema jaoks nähtav, tajutav. Aga seni, kuni võimalik, püüan ma seda näha, argiaskeldused aeg-ajalt n-ö silmapiirini venitada, neid mingis suuremas taustsüsteemis vaadata. Alati seda ei suuda, aga püüda tasub. Kusagilt on mulle meelde jäänud mõte, et lootus ei ole mitte võimalus, vaid kohustus. Mingis mõttes on lootus usalduse küsimus.

Sinine mägi Eva Koff 440 lk kõva köide

Deverillide kodu on ehitatud maadele, mis varem kuulusid O’Learydele, kelle needuse tõttu peavad kõik Deverillide meessoost pärijad jääma lossi kummitama, kuni mõni O’Leary asub taas sinna elama. Praegused asukad ei pööra needusele erilist tähelepanu, välja arvatud leedi Adeline Deverill, tema leekivate juustega lapselaps Kitty, lossi iirlannast koka tütar Bridie Doyle, ning Kitty särav nõbu Celia Deverill. Tüdrukud kasvavad lossi kaunitel maadel koos üles, aga nende rahulikku elu hakkab mõjutama Iirimaa vabadusvõitlus. Kui puhkeb sõda, muutub nende kõigi elu alatiseks. Reetmine rebib nad lahku ja saadab maailma eri paikadesse, nende sõprus pannakse rängalt proovile.

Bridget Jonesi beebi: päevikud Helen Fielding tõlkinud Lii Tõnismann 200 lk pehme köide

Ikka veel vallalisele ja lastetule Bridgetile, kelle bioloogiline kell tiksub juba kuuldavalt valjusti, saab osaks üllatus, et ta on rase. Aeg-ajalt kipub selle vägagi teretulnud seisundiga seotud rõõmu varjutama aga päris oluline ja vastikult ebamugav küsimus: kes on lapsukese isa? Kas lugupeetud ja korralik Mark Darcy, silmapaistev inimõiguste eestkõneleja? Või hoopis võluv ja vaimukas Daniel Cleaver, silmapaistev jobukakk?


Nr 8 (114) 22. november 2017

ilmunud Heade mõtete raamat

WWW.VARRAK.EE

varrak ilmunud

FOTO DMITRI KOTJUH

5

Terrori käest vabadusse

koostanud Heiki Raudla 568 lk kõva köide

Stella Arbenina tõlkinud Marju Randlane 304 lk kõva köide

Eesti ühe järjepidevaima aforismikoguja Heiki Raudla uuest kogumikust leiab peale tuhandete aforismide ka vanasõnu, mõtteavaldusi ja dialooge, mis kõlavad peaaegu nagu anekdoodid või mõistujutud. Kogumikus on mõtteterad paigutatud teemade järgi – mõni teema on nii universaalne, et leiab käsitlemist igas tsitaadikogus, mõni aga on vähema populaarsusega, kuid siiski siia kogumikku lisatud. Loomulikult on ka tsitaadid suures osas teised ning seejuures näevad paljud mitmest eri keelest tõlgitud aforismid eesti keeles ilmavalgust esmakordselt.

GK kokaraamat. Veresuhkrut tasakaalustavad toidud Mari-Liis Ilover, Anneli Kõiv 216 lk kõva köide

Glükeemilise koormuse (GK) jälgimine, mis aitab vältida veresuhkrutaseme kõikumist, ei ole järjekordne kiirdieet või üksnes diabeetikutele mõeldud eritoitumine. Selline toitumisviis on kasulik kõigile, olenemata east, soost ja tervislikust seisundist. GK jälgimine ei võimalda mitte ainult tervislikult ja püsivalt kaalu langetada, vaid teeb lõpu ka sind kimbutanud pidevale väsimusele, parandab üldist enesetunnet, aitab ennetada tõsiseid haigusi ja taastada tervist.

1001 taime, mida elu jooksul tundma õppida Liz Dobbs tõlkinud Kaspar Arme, Malle Leht, Ülle Püttsepp ja Kadri Tali 960 lk kõva köide

Taimed toovad ilu, värvi ja liigendatust igasse aeda, olgu selleks siis tagasihoidlik aknalaud või suur maakodu aed, kuid taimesortimendi hulgast kõige sobilikumate valimine võib osutuda tõeliseks proovikiviks. Käesolevas teoses leidub nii teada-tuntud lemmikuid kui ka jutuainet pakkuvaid tõelisi eksoote. Vaatluse all on suur valik ühe- ja kaheaastaseid taimi, sibullilli, põõsaid, roose ja ronitaimi. Eraldi peatükid on pühendatud toaja terrassitaimedele ning ürtidele, samuti köögiviljadele ning marjapõõsastele ja viljapuudele.

Okultism, nõiakunst ja maagia. Illustreeritud ajalugu Christopher Dell tõlkinud Kaja Riikoja 399 lk kõva köide

Kogu inimkonna ajalugu läbiv joon on usk maagiasse. „Okultism, nõiakunst ja maagia” on värvikas ja paeluv müstiliste, mõistatuslike ja teispoolsusega seotud uskumuste ajalugu, alustades süngest kiviaegsest koopast leitud kõige esimestest maagiaga seotud tõenditest ja lõpetades meie digitaalse ajastu ereda valguse ja taastärganud huviga paganluse vastu. Sajad haruldastest ja ebatavalistest allikatest pärit illustratsioonid, erinevaid kultuure ühendavate teemade põhjalik käsitlus ja maagia ajaloo oluliste tegelaste iseloomustused moodustavad koos lummava ja vastupandamatu varakambri, mis meelitab ühtviisi nii uskujaid kui ka skeptikuid.

Kes oli see Eesti kodakondsuse saanud maailmakuulus näitlejanna, kellel perekond ei lubanud lavakarjääri alustada? See oli paruness Stella Meyendorff (1884–1976), Peterburis sündinud inglanna, kes mängis 1920. aastate algul Revali lavalaudadel üle saja peaosa. 1929. aastal avaldatud mälestustes kirjeldab ta privilegeeritud elu Peterburis ning sõja- ja revolutsioonikeerist Venemaal, mis ta endasse tõmbas. See on emotsionaalne lugu võitlusest lähedaste ellujäämise nimel, põgenemisest ja endale näitlejana nime tegemisest nii Eestis kui ka mujal Euroopas.

Undine Radzevičiute festivalil Head Read.

Kala kohtub draakoniga TIIU SANDRAK

K

uldaväärt ütlus, et kirjutama peab ainult siis, kui tunned, et teisiti ei saa, kehtib täielikult Leedu kirjaniku Undinė Radzevičiūtė (snd 1967) kohta. Seda kinnitavad kõik tema kuus seni ilmunud eripalgelist teost („Strekaza” (2003), „Frankburgas” (2010), „Ei mingit Baden-Badenit” (2011, eesti k 2014), „Kalad ja draakonid” (2013), „180” (2015), „Kraujas mėlynas” (2017)). Igaüks ise kombel on need vastused kirjanikku paeluvatele küsimustele, teravalt esitatud ja teravalt vastatud, vahedad kui haljas teras.

UNDINĖ RADZEVIČIŪTĖ IGA RAAMAT ON SÜNDMUS Iga Undinė Radzevičiūtė uus raamat on sündmus Leedu kirjanduselus. Tema raamatud on pälvinud avalikku tähelepanu ja tunnustust. Vilniuse iga-aastasel raamatumessil kõige loomingulisemaks teoseks kuulutatud „Kalad ja draakonid” pälvis 2015. aastal Euroopa Liidu kirjandusauhinna. Tõesti, Undinė Radzevičiūtėt võibki nimetada euroopalikuks, aga ehk isegi maailmakirjanikuks, on ju kõik tema kirjutatu aja- ja riigipiire ületav, üldomane ja tabav nii Leedus kui ka igal pool mujal, nii idas kui ka läänes, nii ajaloos kui ka nüüdsel internetiajal. Sest Undinė Radzevičiūtė kirjutab oma teostes eeskätt indiviidist, ja nagu kirjanik on nentinud: inimene ise ongi kõige huvitavam uurimisobjekt, ta võib ennast 180 kraadi ringi pöörata ja ennäe – hoopis uue nurga alt end ilmutada. Kui huvile inimhinge sügavuste vastu lisada autori elukäik: kasvamine mitmekeelses perekonnas (peres räägiti vaheldumisi viit keelt), kunstiajaloo diplom Vilniuse Kunstiakadeemiast, kümme aastat loomingulise juhi tööd reklaamiagentuurides, saab mõistetavaks praegu vabakutselise kirjanikuna leiba teeniva autori lai silmaring ja tema teoste ampluaa. Vürtsi lisab tema loomupärane kohati mõnusalt mustaks kiskuv huumorimeel.

Lugeja, kes on pisutki tuttav Leedu kirjandusega, võib romaani „Kalad ja draakonid” viimase lehekülje sulgemise järel hämmeldunult õlgu kehitada – kas tõesti on tegu Leedu romaaniga? Kus on leedupärane sõnaohter jutustamismaneer, pikad olukirjeldused, igapäevaelu sotsiaalpsühholoogiline peegeldus? Kas romaani tegevus toimub Leedus või kusagil Euroopas? Millest teos siis ikkagi õieti räägib? Kus on romaani algus ja kus lõpp? Viimasele küsimusele on kerge vastata: nagu kõige paremad Gruusia filmid algavad eikusagilt ja lõpevad eikusagil, on ka Undinė Radzevičiūtė seni kirjutatud lühemad ja pikemad kirjatööd konkreetse alguse ja lõputa. Lugeja astub otsekui kellegi ellu, käib teatud maa temaga üheskoos, ja seejärel otsekui astub (raamatust, toast, rongist, elust) välja. Kuid ühine teekond on olnud pingeline, vaimukas ja mõtlemismängudele suunav. Lõpuni jõudes on hea tunne, nagu oleksid osa saanud millestki väga erilisest, salamaailmast, mis võibki ehk kusagil peidus olla.

LÄÄNELIK DIALOOG IDAMAISTE PÕHIMÕTETE JÄRGI Romaan koosneb kahest näiliselt lahus tegevusliinist, mis ühel hetkel sõlmuvad, kui selgub, et Hiinamaa keisritest ja kavalatest jesuiitidest kirjutab hoopis Šaša – tänapäevane noor naine, kel on doktorantuur pooleli jäänud (nagu jäi pooleli ka Undinė Radzevičiūtė kunstiajaloo doktorantuur). Romaan romaanis, fiktsioon fiktsioonis – eralduseks masinakirja meenutav šrift Courier New, rõhutatud vahedega õhuline tekst ning tegelaskujude kirjutamine suure algustähega. Kusagil Ida-Euroopas, Leedus, Poolas või mujal elab neljast eri vanuses naisest koosnev perekond, kelle omavahelised suhted on pingelised ja kelle igapäevaelu mõjutab ka väljastpoolt tulev, näiteks Hiina restoran nende akna all tänaval koos ehtsate hiinlastega. Samas on minevik siinsamas – vanaema Argentina päritolu mängib kindlasti olulist rolli tema temperamentses käitumises.

Undinė Radzevičiūtėle omaselt on polüloogideks arenenud dialoogid täpsed, nõelteravad, lühidad ning jahmatavad. Ühes intervjuus on autor öelnud: „Püüdes aduda zen-dialoogi, taipasin, et läänelikus dialoogis kasutatakse argumente, idamaises zen-dialoogis (või kuna tegu on Hiinaga, siis chan-dialoogis), aga reaktsiooni kiirust.” Nii on ta püüdnud konstrueerida „lääneliku dialoogi idamaise zen-dialoogi põhimõtete järgi”. Seega siis – chinoiserie lausa suulise vestluse tasandil: laused on nagu musta tušipintsli kärmed ja napid löögid valgel paberil ja tõde ei saagi sõnadega väljendada.

EUROOPA KOHTUB HIINAGA Samas – 18. sajand ja eurooplased Hiinas. Nende püüd muuta Hiinamaad Euroopa sarnaseks. Jesuiitidest kunstnikud on saadetud Hiinamaale ülla missiooniga avada sealsete inimeste silmad ja südamed Kristusele ja püstitada katedraale ning kirikuid. Kala kohtub draakoniga – Euroopa kohtub Hiinaga, kristlus hiinamaise keiserliku sümboolikaga. Kes jääb peale, kes alistub? Kas peabki olema võitjaid ja kaotajaid? Maailm on suur ja maailm on väike. Me kõik oleme nähtamatute niitidega ühendatud, meie minevik, olevik ja tulevik on kokku sõlmitud teemanttugevate härmalõngadega, olgu siis Hiinamaal, Argentinas, Leedus või Eestis, olgu sajand kahekümne esimene või kaheksateistkümnes. Iga inimese tegu on mõjutanud maailma. Me oleme eurooplased, aga samal ajal kogu maailma kodanikud, kelles on nii Argentinat kui ka Hiinat.

Kalad ja draakonid Undine Radzevičiute 392 lk kõva köide

Rändajad soome sillal. Kontaktid üle Soome lahe 19. sajandil Seppo Zetterberg tõlkinud Sirje Olesk 360 lk, kõva köide

Raamat räägib inimestest, kes liikusid üle Soome lahe ehk Soome sillal, ja nende kogemustest 19. sajandi Soomes ja Eestis. Liikusid nii soome ja eesti rahvusliku liikumise tegelased kui ka hõimutöö aktivistid, kuid liikusid ka soomerootslased, venelased ja baltisaksa aadlikud. Niimoodi liikusid Soome sillal näiteks Elias Lönnrot, August Ahlqvist, Yrjö Koskinen, Julius Krohn, Lydia Koidula ja paljud teised. Liikusid inimesed, kuid liigutati ka muid asju. Eesti rahvuseepose „Kalevipoeg” käsikiri viidi trükkimiseks Kuopiosse, ja soomlaste laul „Maamme” (J. V. Jannseni tõlkes „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”) levis kiiresti eesti lauluraamatute ja laulukooride kaudu.

Kiviaja puudutus. Retk haruldase loodusrahva juurde Hendrik Relve 224 lk, kõva köide

Korowaid on metsarahvas, kes elab Uus-Guinea saare džungliüksilduses. Nende elamud asuvad puude otsas ja see rahvas elab tänaseni nagu kiviajas ning toitub vaid metsaandidest. 2010. aasta novembris, pärast aastatepikkust ettevalmistusperioodi asus maailmarändur Hendrik Relve ühes sõber Argoga korowaide poole teele. See raamat räägib nende retkest džunglisügavusse haruldase loodusrahva juurde. Raamat on rohkelt illustreeritud autori fotodega. Samuti leiab siit 12 QR-koodi, mille kaudu näeb paariminutilisi videolõike autori seiklustest loodusrahva juures.

Elada vanaks, tundmata end vanana Rudi Westendorp tõlkinud Kadri Metsma 256 lk kõva köide

Vähem kui sada aastat tagasi oli keskmine eluiga lääneriikides 40 aastat, praegu on see 80 aastat. Ja lõppu pole näha: esimene inimene, kes elab 135. eluaastani, on juba sündinud. See on meie ühiskonnas alates tööstusrevolutsioonist aset leidnud muutustest kõige radikaalsem. Mida tähendab pikem eluiga meie ühiskonnakorralduse jaoks? Kuidas saaksid inimesed end kõige paremini pikemaks eluks ette valmistada? „Elada vanaks, tundmata end vanana” on palju tunnustust pälvinud raamat ühel 21. sajandi võtmeteemal.


koolibri Muinasjuttude varasalv erinevad autorid tõlkinud Olavi Teppan 92 lk, kõva köide

Muinasjutud ei vanane kunagi, sest iga uus põlvkond jutustab neid edasi omamoodi. Tänapäeva lapsed saavad suure osa jutu võlust kätte pildi kaudu. Siia raamatusse on köidetud kuus tuntud muinasjuttu, mida aitavad ellu äratada lummavalt kaunid illustratsioonid. See on suurepärane täiendus lapse unejuttude riiulile.

ILME RÄÄK raamatu toimetaja

R

Zsuzsa Tamás tõlkinud Raivo Hool 40 lk, kõva köide

Arvan, et selle peamine eesmärk on äratada huvi ümbritseva vastu, aidata luua põhi, millele saaks tugineda hilisem keemia, füüsika ja bioloogia õppimine. Lapsel kujuneb arusaam teadusega tegelemisest kui millestki loomingulisest ja põnevast. Katsed on siin küll lihtsad, aga nende abil näidatakse ja selgitatakse, mis päriselt toimub ja seetõttu on raamatu sisu kindlasti teaduslik.

Marie Tibi, Fabien Öckto Lambert tõlkinud Ruth Porila 32 lk, kõva köide

Kauni Kandi metsas valmistuvad loomad jõuludeks. Kõik on rõõmsad ja elevil, ainult karuke hoiab kurvalt eemale. Tema magab ju jõuluajal talveund ning ei saa koos sõpradega pidu pidada ega saa ka kingitust. Teistel loomadel on karust kahju ja nad otsustavad talle üllatuse valmistada…

või pesta. See vaev on aga tühine võrreldes sellega, et laps saab end tunda teadlasena, loodusnähtuste uurijana.

aamatu toimetaja lehitses raamatut „Põnevaid teaduskatsed” koos Koeru Keskkooli keemia- ja bioloogiaõpetaja Aili Alatseiga ning uuris, kas uus raamat vastab tema ootustele. Kas see raamat on tõepoolest otsast otsani teadust täis?

Teistmoodi jõulud

Kui palju kooli keemiatundides tänapäeval katseid tehakse ja kuidas lastele katsed meeldivad? Mida nad katsetest kõige rohkem ootavad?

Keemiatundides teeme katseid nii sageli kui võimalik ja nii palju kui vahendeid jätkub. Oodatakse ikka midagi põnevat, tahetakse teha efektseid katseid – pauku ja tossu ja igasuguseid värvuste muutusi. Õpilastele katsed meeldivad, aga nende juurde tuleb alati ka selgitusi anda, sest muidu võivad väärad või pseudoteaduslikud arusaamad kujuneda. „Põnevate teaduskatsete” üks tugevamaid külgi on üksikasjalikud ja täpsed seletused, samas on raamatu tekst meeleolukas. Suureks

PETRONE PRINT

Pere ja sõpradega koos katsete tegemine äratab lapses soovi edaspidi ümbritsevat keskkonda tähelepanelikumalt jälgida, ise midagi uurida ja leiutada.

See raamat on otsast otsani teadust täis. Ava ükskõik milline lehekülg ja sa leiad kuhjakaupa soovitusi lahedate katsete tegemiseks. Mõned neist on lihtsamad, mõned nõuavad rohkem süvenemist. Üks on aga kindel – põnevust jätkub kogu perele.

Jah, miks mitte pöörata laste tähelepanu loodusseadustele ja huvitavatele nähtustele juba enne füüsika, keemia, bioloogia juurde asumist. Minul vanaemana oli lõbus oma 6- ja 8-aastase lapselapsega koos katseid teha. Oleme raamatu õpetuste järgi teinud juba laavalampi, õhupalli vardasse ajanud ja kavalat kapsast uurinud – põhiliselt neid katseid, mis on seotud keemiaga. Loomulikult hakatakse neid teemasid põhjalikumalt käsitlema 8. klassis, kui asutakse õppima keemiat, aga ka loodusõpetuse tundides on võimalik paljusid nähtusi nende samade põnevate katsetega selgitada. Soovitan raamatut eelkõige algkassiõpilastele, nende vanematele ja õpetajatele. Kui katsed on korralikult ette valmistatud ja läbi mõeldud, siis võib neid teistele demonstreerida, näiteks sünnipäevapeol. Niimoodi arendame laste esinemisoskust.

abiks on töövahendite nimekiri iga katse juures, samuti see, et kõik tegevused on samm-sammult välja toodud ja illustreeritud.

Põnevad teaduskatsed

Paljude raamatus kirjeldatud katsete juures on ka hoiatused või soovitused teha neid täiskasvanute abil või vähemalt nende juuresolekul.

Igasuguste katsete juures tulebki last õpetada järgima ohutusnõudeid. Iseenda ja kaaslaste ohutus on väga tähtis. Kõik sammud tuleb hoolega läbi mõelda ja mitte improviseerida, vaid tegutseda täpselt juhiste järgi. Pole niisama mõtet solgerdama hakata. Siiski, ka kõige hoolikamalt tehtud katsete järel võib-olla tarvis natuke koristada

K

ätlin Kaldmaa on kirjanik, kes paneb raske ja negatiivse alatooniga lapsepõlvekogemuse paberile – väljend „raiub raamatusse” ilmestab hästi tema värskeimat autobiograafilist teost „Kaks armastuslugu”, mille ta on kirjutanud kahasse oma tütre Hanneleelega (tütar kirjutab nende ühisest camino-teekonnast). Selle asemel, et depressiooni vaevlema jääda, kirjutab ta oma lapsepõlvetraumad raamatuks kokku. Head kirjanikku iseloomustab see, kuidas ta suudab oma loo loominguks vormida. Tavainimene jõuab parimal juhul psühhoterapeudi juurde, kirjanik tervendab end kirjutamise kaudu ise. Ja mitte ainult iseend! Sedalaadi loodraamatud annavad loa end ära tunda, kaasa tunda, kaasa mõelda ja kaasa rääkida teistelegi praegustele täiskasvanutele, kes ise lapsena alandust, sõimu, peksu ja hirmu kogenud. Lapsena on hirm nii suur, et suud lahti teha ei julge. Siis on veel suurem pahandus tulemas ja karistus soolas. „Külmun koha peale ära. Jää voolab selgroo sisse. Jää külmutab suu kinni. Ei saa muud kui seista nagu jäänukk.

Mina tean, me kõik teame, et ükskõik mida praegu öelda või teha, sellest ei ole vähematki kasu. Ema teeb, mis ema tahab. Täna tahab ta kellelegi haiget teha.” (lk 155) Selle raamatu lugemise järel jääb minu sisse tunne, nagu pärineks Kätlin Kaldmaa ajast(ust), mil lapsed ei olnud inimesed. Tegelikult aga eelmise sajandi 70ndatest. Olen sama kümnendi lõpu väljalase, ent tema lapsepõlvelugu meenutab mulle rohkem raamatutest loetut ja filmidest nähtut, mitte samal ajal kasvanud päris lapse päris kodu päris elu. Eks see elusvalus reaalsus jäi tol ajal koduseinte vahele rohkem kui tänapäeval, mil meil on laste ombudsman, lastekaitse, laste õiguste konventsioon ja kõige selle taustal ka üldine arusaam, et lapsed on kohe algusest peale päris inimesed oma vajaduste, tunnete, mõtete ja arusaamadega. Mitte et me praegu ei kuuleks lugusid kodudest, kus lastel pole hea kasvada! Sest seintele on kasvanud kõrvad ja kaaskodanikes on arenenud empaatia ja oskus märgata hädasolijat. Kätlini lapsepõlves, 1970ndatel, oli perekonnas toimuv sügavalt perekonnasisene asi ja lapsi kasvatati karmima käega: „Rihm on käepikendus. Mõni-

ühislooming tõlkinud Riina Turi 256 lk poolkõva köide

WWW.PETRONEPRINT.EE

Kas kõik lapsepõlved on õnnelikud? KAIRIT LILLEPÄRG

6

Põnevad teaduskatsed

Väikese Mimi suured sammud

Mimi pere kolib uude kohta elama, sest vana koobas on väikseks jäänud. Emale-isale näib see plaan meeldivat, aga Mimi ei taha sellest kuuldagi. Kui saabub aeg hakata lasteaias käima ei taha Mimi kuhugi minna, tema tahab ainult koos emmega kodus olla ja võlupilte joonistada. Kui nad lõpuks ikkagi Laukapuu lasteaeda jõuavad, ei olegi see nii hirmus, ning varsti leiab väike Mimi endale sealt kellegi, keda tal veel kunagi pole olnud – sõbra.

Nr 8 (114) 22. november 2017

FOTO RAAMATUST

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

kord saan rihma nii palju, et ei saa koolis istuda. Kodus söön seistes. Koolis nii ei saa. Lugema peab kõhuli. Kehalise tunnis meil õnneks riideid ei vahetata, pole kuskil vahetada. Ja mõne lapse elu on veel hullem, nagu kõik teavad. Neil, kes ei ole heast perekonnast. Meie perekond on hea ja meil on hea elu.” (lk 186) Kätlin, tema kaks õde ja väike vend kasvasid karmikäelise ja suure kontrollivajadusega kolhoosnikust ema ja pigem pehmeloomulise isaga (kuni isa ära läks) „tavalises heas normaalses” peres. Aga laste nüpeldamine, alandamine ja nende hinge katki tegemine ei olnud siiski n-ö valitsev kasvatussuund, ütleb allakirjutanu oma lapsepõlvekogemuse põhjal. Ka minu vanemad ei tulnud lihtsatest oludest, kuid ometi lähtusid nad ikka ja alati sellest põhimõttest, et nende lastel peaks olema parem ja õnnelikum elu, suuremad võimalused, turvalisem kodu ja kindlam tagala kui neil. Kätlini ema niimoodi oma lastesse suhtuda ei osanud. Tema isiklikud ilmajäämised (emast, haridusest, laste isast…) olid alati esikohal ja jätsid tagaplaanile laste vajadused. Emaarmastus väljendus seal peres paraku kontrollis ja karistuses. Kätlini ema mustrit

ilmunud Peegelmees Justin Petrone 208 lk, pehme köide

murda ei suutnud. Kätlin aga kasvab tugevaks, julgeks, teeb suu lahti, võtab pliiatsi kätte, kirjutab vead ja valu üles ning murrab end välja: „See, kuidas inimene põrgust välja tuleb, sõltub kõige enam temast endast. Inimese saab inimese enda käest päästa vaid tema ise.” (lk 258) „Ja kõige tähtsam – kuidas kasvatada lapsi nii, et nad ei kardaks oma ema, ei kardaks oma ema. Ma mõtlesin selle välja, tegin teoks, leidsin enda seest armastuse, mida jagada, ja hoian teda hoolega.” (lk 259– 260) Kätlini emaarmastus ei tee tema tütart katki. Ja Kätlini ema vanaemaarmastus ei tee ka tema tütretütart katki. Keegi jääb ometi terveks. Kas Kätlin saab terveks?

Kaks armastuslugu Kätlin Kaldmaa, Hanneleele Kaldmaa 272 lk kõva köide

Peegelmees on mees, kes märkab maailma ja peegeldab seda, vahel valusalt ja siiralt, vahel naljakate nurkade alt. Kuidas elada edasi, kui su abielu jõuab lahutuseni? Mismoodi suhtuda arstidesse, mustlastesse ja paastulaagritesse, kui su sees kasvab kurjus? Kas oled oma või võõras? Eesti eelmise presidendi närimiskummist ja Eesti uue presidendi julgest tüdrukusoengust. Oma eksnaisega inertsist edasi tuuridel käimisest. Ning tähtsast valikust: kus elada? Sellest kõigest kirjutab teile peegelmees Petrone.

Minu Okeaania. Tagasi kiviaega? Lembe Mõttus 272 lk, pehme köide

Kaks noort naist jätavad oma lapsed ja mehed Eestisse tagalat kindlustama, panevad kokku hullumeelse plaani, pakivad kaasa veidike viina (et mitte haigeks jääda) ja lähevad seekord… Kui neid üldse Austraaliast kaugemale lastakse? Teisel pool tolliseiklusi ootab uus maailm. Paapua Uus-Guinea, Saalomoni saared ja Vanuatu. Hõimuelu, džunglikülad, krokodillimehed, inimsööjad, päästevestideta lootsikud, mudasse uppuvad bussid… Ellujäämisel on abiks üks korralik kookosekooretäis kavat ja huumoriprisma.


Nr 8 (114) 22. november 2017

ilmunud Härrasmees Moskvas Amor Towles tõlkinud Katrin Kern 448 lk, kõva köide

30aastane krahv Aleksander Iljitš Rostov seisab 1922. aastal siseasjade rahvakomissariaadi erikomisjoni ees süüdistatuna selles, et ta on… aristokraat. Karistuseks mõistetakse talle tähtajatu koduarest. Värvika tegelaskonnaga ja särava huumoriga vürtsitatud romaan viib lugeja võluvale teekonnale. Kinnitust saab usk, et iga väikseimgi tegu võib maailma pisut muuta. Gene Kerrigani raamatuid on tunnustatud Briti krimikirjanike ühingu auhinnaga Kuldne Pistoda (2012) ja Iirimaa aasta parima kriminaalraamatu preemiaga (2010).

Sügissurmad Mons Kallentoft tõlkinud Maris Sõrmus 504 lk, pehme köide

Edukas advokaat Jerry Petersson ostab Linköpingi lähedal Skogså lossi, kuid mehe õnn jääb üürikeseks. Vaid mõni kuu hiljem leitakse tema noahaavadega surnukeha lossi vallikraavist. Jõhkrast pussitajast ei leita ühtegi jälge, sest sel lohutul sügisel ei lakka vihm hetkekski. „Sügissurmad” on kolmas osa Malin Forsi nn aastaaegade lugudest – sarjast, millest kujunes Kallentofti läbimurre laiema publiku ette. Tema romaanid on põnevad, meisterlikult konstrueeritud ning läbitöötatud isiku- ja olustikukirjeldustega.

Teise ringi süda Tamsyn Murray tõlkinud Piret Orav 336 lk, pehme köide

Jonny ei ole tavaline teismeline. Iga päev ärkab ta haiglas, aheldatud masina külge, mis teda elus hoiab. Iga päev loodab ta, et just täna leitakse talle doonorsüda. Iga päev juurdleb ta, kas see jääb viimaseks tema elus. Iga päev peab Niamh sõda oma venna Leoga. Igal viimasel kui päeval Leo võidab. Iga päev unistab Niamh elust ilma Leota. Kuid kõik muutub päeval, mil juhtub õnnetus. See on lugu tulevikule vastu astumisest, ükskõik kui hirmutav see ka poleks. See on lugu murtud südame parandamisest, ükskõik kui valus see ka poleks.

Pille köök. Aastad heade maitsetega Pille Enden 272 lk, kõva köide

Raamatu jaoks lemmikretsepte kokku kogudes oli autoril põnev tõdeda, kuidas maitsed aja jooksul muutuvad. Toidud on läinud keerukamaks, vürtsikamaks ja lahjemaks ning söögilaud vaieldamatult rikkalikumaks. Ometi on jäänud lapsepõlvest söögid, mida endaga kaasas kannad ning ikka ja jälle valmistad. Nii ongi selles raamatus Pille lapsepõlvest pärit lemmikuid ja igihaljaid klassikuid, aga ka uusi ja põnevaid toite.

Kunst koguda. Kunstikoguja Andres Eilart 144 lk, kõva köide

Mart Lepp on aktiivne kunstitutvustaja, ometigi ei tea Eesti avalikkus temast peaaegu midagi. Ta on Eesti kõige pöörasema kunstikogu omanik. 2017. aasta algul oli Lepa valduses 25 000 teost. See on raamat, kus põrkuvad säravate isiksuste teed, üllatused, seiklused, avastused, hea kunst ja seni rääkimata saamislood.

WWW.HEALUGU.EE

hea lugu

Meest arvatakse mütsist AILI SAKS

L

äbi ajaloo on peakatetel olnud täita mitmeid tähtsaid ülesandeid. Ka eesti talurahva peakatetel on oma lugu. Need on väga inforikkad riietuse osad. Müts võib näidata nii mütsikandja sotsiaalset staatust kui ka seda, kust Eesti paigast inimene pärit on, kliimat, moodi ja muudki. Vaadates üht mütsi, saame teavet elustiilist, sellest, mida peeti ilusaks, majanduslikest võimalustest, käsitööoskustest ja kultuurist. Kuid isegi talurahval võis müts olla lihtsalt moeaksessuaar.

PEAKATE ANDIS MÄRKU STAATUSEST JA KOMMETEST Eesti Rahva Muuseumi teaduri Reet Piiri koostatud „Suure mütsiraamatu” vahendusel on võimalus tutvuda peakatetega, milliseid 19. sajandil ja veel 20. sajandi algulgi Eesti talurahvas kandis. Esemed ja nende juurde kuuluvad lood pärinevad muuseumi kogudest. Kõik selle raamatu piltidel olevad esemed on kunagi olnud kellegi omad. Keegi tegi nad valmis, oli ta siis käsitöölisest mütsisepp või tavaline talunaine. Peakatteid on väga erinevaid, kuid üks komme oli kogu Eestis sarnane: pärast laulatust pandi naisele tanu pähe. Peakate väljendas ka rollisuhteid, mida vahendati väliste märkide keeles: tanu pidi rätiku alt välja paistma. See oli eraldusmärk abielunaistele, sest lõua alla seotavat rätikut kandsid ka vallalised. Samuti edastas peakate teateid. Nii oli juba kaugelt näha, kas tegemist meheleminekueas pärga kandva neiuga, vallalise naise, abielunaise või hoopis raskejalgseks jäänud tüdrukuga. Peakatteid vajati nii töö- kui ka pidupäevaks. Läänepoolses Eestis kanti leina, samuti paastu ajal isesuguseid peakatteid. Ühes ja samas maakohas võidi samal ajal kanda kõrvuti vanemat ja uuemat peakattetüüpi. Nooremad võtsid omaks uued moed, vanemad inimesed hoidsid kinni endisest. Peakatteile andis välist vormi nii kohalik päheasetamise viis kui ka muutuv juuksemood. Laste peakatteid on olnud nii praktilisi kui ka lihtsalt ilusaid. Kõige uhkemad on ristimiseks tehtud mütsikesed. Mõnes paigas on ka laste mütsid tugeva paikkondliku eriilmega, näiteks Muhu ja Kihnu mütsid.

FOTO E. ALLAS 1895. ERM FK 187:16

7

Eesti Maaülikooli vanemteadur raamatu toimetaja

R

aamatu kaanepildil muheleb Uus-Guineas elav dani hõimu kuuluv Yani Mabel. Küllap paljudel tekibki sõna „kannibalism” kuuldes esmalt seos Paapua UusGuinea värvilisest tuhast ja mudast kirevveidrate vanameestega, kes mõnd vaest rivaalitseva suguharu liiget kusagil suures potis, segiläbi kaalide ja kapsastega vaiksel tulel keedavad. Nagu ühes Indiana Jonesi filmis… Aga kannibalism on palju mitmekesisem, laialdasem nähtus, mida leidub ka teistel loomaliikidel peale inimese. Selle erinevad vormid on mõnikord nii pentsikud, et

Meie pirukad. Küpsetised eri jahudega Lia Virkus, Pille Enden, Tiina Lebane 160 lk kõva köide

Seekordne pirukaraamat on väheke teistsugune kui eelmised. Otsustasime muuta küpsetamise põnevamaks ja pirukad tervislikumaks tänu jahudele, mille valik on poodides hoogsalt kasvanud. Uurisime, kuidas eri jahud küpsetamisel käituvad, ning nuputasime välja uudse koostisega pirukapõhju. Uut moodi pirukaid leidub raamatus ka suuruse ja kuju poolest: siin on lahtised ja kinnised pirukad, prantsuspärased galetid ja tartletid, suured plaadipirukad, muffinivormis küpsetatud minipirukad jpm.

Ma tahan olla tema Neoon Must 400 lk pehme köide

Neoon Musta romaanil „Ma tahan olla tema” on unikaalne rütm ja tunnetus. See on väga tugev esikromaan. Seal on super tähelepanekuid moodsa elu kohta ning isiklik kogemus on põimitud suure lugemusega. See raamat liigutab väga, ajades üks hetk kõõksudes nutma ning mõjudes lõpuks kuidagi seletamatult hästi ja turgutavalt. See on lugu sellest, kuidas iseenda deemonite eest ei saa põgeneda, küll aga võib neid tundma õppida ja nendega rahu teha. See raamat päästab elusid. Margus Karu, kirjanik (mai 2017)

Maakera kuklapoolel. Rännud päikesest kõrbenud riigis Karja kihelkonna pruutpaar. Pruudil on peas kardpaelaga kaetud noorikutanu, peiul kõrge, laieneva rummuga viltkübar ehk lakk.

MÜTSIGA VÕI MÜTSITA Meestel oli aga müts ammustest aegadest vabaduse tunnuseks, olles mehe alatine kaaslane. Mütsi peast võtta või kergitada ei olnud Eesti talupoegade seas kombeks. Nad paljastasid pea ainult kõrgema seisuse ees, olles nii sunnitud näitama oma alandlikkust. Ainult söögi ees võttis mees mütsi alati peast. Kui 19. sajandil elanud eesti naine istus söögilauas alati kaetud peaga, siis mees paljastas pea. Nii ongi peakatted aegade jooksul näidanud nii moodi kui ka väljendanud sotsiaalset sõnumit. „Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted” tutvustab nii pisemate kui ka suuremate laste, nii naiste kui ka meeste peakatteid. Saab näha, mida pandi pähe erinevatel aastaaegadel ja

elusündmustel. Raamatust leiab rahvarõivakandja näiteid erinevate kihelkondade mitmekesisest peakattevalikust. 2013. aastal andis kirjastus Hea Lugu välja Reet Piiri teose „Suur kindaraamat. Eesti kihelkondade mustrid”.

Suur mütsiraamat. Eesti kihelkondade peakatted Reet Piiri 296 lk kõva köide

Oled see, mida sööd LAURI LAANISTO

ilmunud

tekib küsimus, kas tegemist on üldse oma liigikaaslaste söömisega või mitte. Kogu seda mitmekesisust Bill Schutti raamat kirjeldabki. Alates konnakulleste kummalistest käitumuslikest, aga ka lausa anatoomilistes transformatsioonidest pärast liigi- ja lombikaaslastest einestamist, kuni palvetajaritsikate, rähnide, juba välja surnud, aga ka praegu elavate roomajate pealtnäha mõistetamatute tegudeni. Kõige krooniks – ja kannibalismi vallas saab inimest tõepoolest looduse krooniks pidada – on meie enda liigikaaslaste tavad, kombed ja meeleheide. Autor kirjeldab kurikuulsaid lugusid minevikust, aga mõtiskleb ka nii mõnegi tänapäevase käitumis-, aga ka tarbimisviisi üle, mida võiks samahästi kannibalismiks pidada. Või kuidas kä-

sitleda neid muidu igati tavalisi pereemasid, kes iseenda seest välja tulnud platsentast šokolaaditrühvleid valmistavad või seda pärast kuivatamist ja jahvatamist teepuruna kasutavad? Pean ka endale (värvilist) tuhka pähe raputama. Mõnikord närin küüsi. Nokin nina. See on puhas autokannibalism…

Kannibalism. Sa oled see, mida sööd Bill Schutt tõlkinud Piret Frey ja Marit Ummelas 280 lk kõva köide

Bill Bryson tõlkinud Piret Lemetti 379 lk kõva köide

Austraalia on asustatud mandritest kuivim, tasaseim, kuumim, viljatuim ja klimaatiliselt agressiivseim, ent siiski kihab elust – kuigi suur osa sellest võib olla surmatoov. Tegelikult on Austraalias rohkem kui kusagil mujal asju, mis suudaksid su tappa väga vastikul moel. Neid ohte ignoreerides – ja samas neid teadvustades – reisis Bill Bryson Austraaliasse ja armus sellesse riiki.

Kellamäng Anna Smaill tõlkinud Hels Hinrikson 320 lk pehme köide

Kirjastuse Hea Lugu uue tõlkesarja „Maailm loeb” avaraamat on auhinnatud ulmeromaan, Anna Smailli „Kellamäng”. Kujutagem ette Londonit, mida valitseb hiiglaslik pill, mis hävitab mälu. Iga ese loob oma lookleva meloodia ja laul heliseb igas õhusõõmus, kuid iga päev tundub samasugune kui eelmine ja minevik on mõistatus.

Läbilööjalammas ja marukoer Juhan Voolaid 240 lk pehme köide

Selles kogumikus on kuus iseseisvat juttu, mille peategelasteks on kanad, kass, lehm, koer, lammas ja lõvi. Laudas mõistusele tulnud lehm kaupleb töömehelt vaba päeva, et minna raha teenima ja end vabaks osta. Rääkiv lõvi ihaldab oma järeltulijate nutikuseseemet mõistuseveega kasta. Metsas iseseisvalt ellu jääma treenitud lammas unistab huntide järkjärgulisest mahanottimisest.


ilmunud Mis ei tapa Scott Carney tõlkinud Argo Peepson 304 lk, pehme köide

Kuidas jäine vesi, äärmuslik kõrgus ja keskkonnaga kohanemine taastab meie kadunud evolutsioonilise vastupidavuse. Carney on antropoloog, kes otsustab paljastada järjekordse šarlatani – Jäämehe. See Hollandi guru on Wim Hof, kelle võime äärmuslikus külmas oma kehatemperatuuri kontrollida on tekitanud teadusmaailmas tõelise tormi. Scott Carney katsetab omal nahal Hofi meetodit: erinevad hingamisharjutused kombineeritud meditatsiooni ja külmas viibimisega. „Mis ei tapa” uurib süvitsi keha ja vaimu seoseid ning näitab teadust, mis on inimvõimete piiride nihutamise taga. Carney kohtub paljude inimestega, kes on Jäämees Hofi meetodiga parandanud märgatavalt füüsilisi võimeid, kaalust alla võtnud või saanud leevendust autoimmuunhaigustele.

Sudoku kinkeraamat koostaja Dagmar Siida 144 lk, pehme köide taskuformaat

Palju lahendamisrõõmu sudokude austajatele. Kogumikust leiab eri raskusastmega sodokusid: kerged, keskmised ja keerulised. Moodsa kujundusega raamat sobib suurepäraselt kingituseks.

ilmumas Hea elu õppetunnid. Nõu annavad kassid

Francesco Marciuliano tõlkinud Kai Väärtnõu 112 lk, kõva köide kinkeraamat

Miks küll on kassid nii targad, enesekindlad, kartmatud ja näiliselt võimelised magama 18 tundi päevas? Nüüd on see kassitarkus kokku kogutud. Võttes sihiks elu kõige suuremad väljakutsed, pakub see pisike, kuid tabav raamat väärtuslikku nõu meie karvastelt sõpradelt, nagu näiteks: • püsi kaaslasest vähemalt kümne meetri kaugusel • sisene tuppa, nagu see kuuluks tervenisti sulle • ära kahtle endas enne, kui on hilja • ebameeldivate inimestega ei pea olema viisakas • otsustamatus tõestab, et sa mõtled! Need ja veel kümned hädavajalikud nõuanded aitavad nüüd ja kohe elada unelmate elu, mida seni on osanud vaid kassid.

Ilma näota ohver Stefan A hnhem tõlkinud Karel Allikas 576 lk, pehme köide taskuformaat sari „Fabian Riski krimipõnevik”

Kättemaksuihaga tapja. Kaks meest on surnud. Mõlemad on olnud kooliajal kiusajad. Uurijatel on vaid üks juhtlõng: klassifoto, kus kaks nägu on läbi kriipsutatud. Minevikutaagaga uurija. Sellel klassifotol on ka krimiuurija Fabian Risk. Ta on ühtlasi praeguse juhtumi peauurija. Fabian on lootnud, et kooliaeg on seljataga. Nüüd aga surevad ta klassikaaslased minevikupattude eest... Kas õigusemõistmise eest saab end peita? Rahvusvahelise menuki staatusesse tõusnud Stefan Ahnhemi auhinnatud sarja avaosa „Ilma näota ohver” on kriipiv põnevik ülimast kättemaksust.

WWW.HELIOS.EE

Nr 8 (114) 22. november 2017

8

Kohvitassi tagant mõrvapaika TIINA VIHMAR raamatu toimetaja

S

üngetele krimilugudele pakub meeldivat vaheldust Jean-Luc Bannaleci värskelt eesti keeles ilmunud krimiromaan „Surm Pont-Avenis”, mis tutvustab lugejale komissar Dupini, jäärapäist pariislast ja kohvisõltlast, kelle juhtida on mereäärse Concarneau’ küla politseijaoskond Bretagne’is Prantsusmaal. Väikeses kogukonnas tunnevad kõik kõiki ja midagi erilist ei paistagi juhtuvat. Küll aga tõmmatakse komissar Dupin ühel hommikul oma kohvitassi ja croissant’i tagant naaberkülla Pont-Avenisse mõrvapaika. Armastatud Central hotelli restorani põrandal lamab 91-aastase hotelliomaniku Pierre-Louis Penneci surnukeha. Selline mõrv sellises kohas šokeerib ja üllatab nii komissar Dupini kui ka kohalikku kogukonda. Peagi suudab Dupin ja tema meeskond välja selekteerida viis kahtlusalust. Salapärane sissemurdmine hotelli ja veel üks kahtlane surm muudavad aga kogu loo palju keerulisemaks ning Dupin sukeldub sügavamale ohvrite ja kahtlusaluste eraellu. Juurdluse edenedes paljastab ta ahnusest ja vaikimisest toitunud saladustevõrgu, mis ei sobitu kuidagi idüllilise Pont-Aveni ümbruskonnaga. Kangekaelne komissar Dupin paneb raamatu oma isikupärase karakteriga elama, pakkudes lugejale head meelelahutust, ent oma sirgjoonelistele ja hoolikalt reegleid järgivatele kolleegidele parajalt peavalu. Väljamõeldud politseiuurijate nõrkused ei tule vast kellelegi uudisena ning ka Dupin ise kurdab irooniliselt enda elust puuduva

depressiooni, neuroosi, alkoholisõltuvuse ja purunenud abielu üle. Samas teeb ta selle puuduse hulgaliselt tasa oma terava keele, värvika karakteri ja üllatava kiindumusega – komissar nimelt jumaldab pingviine. Raamatu keskmes on tugev kontrast Dupini elegantse Pariisi tausta ning bretoonlaste unikaalse ja tuliselt iseseisva hinge vahel, mis toob endaga kaasa muhedat maist huumorit. Sündmused hargnevad ümber mõrva, kunstivõltsingu, perekonnas hõõguva vimma ja skeemitamiste. Süžee on kaasahaarav esimesest hetkest. Bannalec on uurinud seoseid selle piirkonna ja prantsuse suurte kunstnike vahel, esimest mõrvamüsteeriumit saadab osav süüdlase maskeerimine ja mitmed valejäljed. Rahvusvaheline menuk „Surm PontAvenis” on krimisarja „Komissar Dupini juhtumid” avaosa. Tegevust ja lugeja huvi hoiab üleval sümpaatne ja pühendunud komissar, kelle kuiv huumor, sissejuurdunud harjumused ja üldine pahuravõitu olek haaravad lennult kaasa. Tema näiliselt umbropsu kulgev uurimine, mida saadavad pidevad kohvipausid, ärritavad ja hämmastavad nii tema kolleege kui ka võimalikke kahtlusaluseid.

Surm Pont-Avenis Jean-Luc Bannalec tõlkinud Elina Adamson 272 lk pehme köide sari „Komissar Dupini juhtumid” Pont-Aven

Tähelepanu, mälumänguhuvilised! INDREK SALIS MTÜ Eesti Mälumänguliit juhatuse esimees

M

älumäng ehk kilb on juba pikemat aega olnud Eestis rahvusspordi staatuses. Tegemist ei ole ainult kitsa huviliste ringi ajaviitega, vaid mänge toimub kõikjal üle Eesti. Mälumängudel on mitu eesmärki – lisaks võistlusmomendile ja seltskondlikule tegevusele saadakse teada ka palju uut ja huvipakkuvat. Hea mälumänguküsimus ei sisalda lihtsalt ühte lühidat kuiva fakti, vaid see on mitmetahuline. Näiteks on küsimusele lisatud mingi taustainfo või vihje, mille põhjal on võimalik tuletada vastust ka siis, kui seda esimesel hetkel ei teagi. Küsimus on meeldejääv, kui selles (või selle vastuses) sisaldub info, mis on vastajale huvitav ja ehk isegi üllatav (näiteks avab tuntut mõne vähem tuntud vaatenurga alt). Eelnevatest seisukohtadest on küsimuste koostamisel lähtunud ka Eesti Mälumänguliidu auliige Peeter Kubo, kellelt hiljuti ilmus kogumik „Minu

mäng on mälumäng”. Peeter Kubo on läbi viinud omanäolisi mälumänge juba pea pool sajandit ning praeguseks on neid toimunud umbes 1200 (umbes 50 000 küsimusega). Kunagi olid väga populaarsed ja hinnatud Peeter Kubo korraldatud Valdo Pandi turniirid ning Hansalinnade mängud Viljandis; praegusel ajal aga Kloostriturniirid Pirital, mida on 2017. aastaks peetud juba 56 korda, ning Hardi Tiiduse memoriaal ehk Mälugigant, mis on toimunud 14 korda. Ta on omal ajal korraldanud ka Eesti tutvustamiseks rahvusvahelisi mälumänge turismilaevadel, mis sõitsid Amuuri, Jenissei ja Leena jõgedel. Peeter Kubo hakkas mälumänguga tegelema 1959. aastal Tartu Ülikoolis õppides. Tema saavutuste hulgas on Euroopa meistritiitel klubide arvestuses (2005), Baltimaade võistkondlik meistritiitel (2016), Eesti individuaalmeistritiitel (1997), Eesti võistkondlik meistritiitel (1995), Eesti pildimängu meistritiitlid (1986, 1988) jne. Eesti pikima staažiga tegevmälumänguri Peeter Kubo karjäär jätkub nooremate kaasvõistlejatega edukalt konkureerides täie hooga edasi.

NÄIDISMÄNG: 1. Üks Siberis Tomskis sündinud Eesti teatritegelane on öelnud: „Tehke palju, kuniks elate, sest väga kaua saate olla surnud." Kes on nii öelnud? 2. Mis keeles kõlavad need geograafilised nimetused nii: Haapsalu – hapusaru; Inglismaa – igirisu; Poola – põrando; Liverpool – ribapuru? 3. Millistel hobustel on kaasaegsetel olümpiamängudel võistelnud ainult mehed? 4. Mis asub Eesti Värava ja Vene Värava vahel? 5. 1907. aastal hakati Tallinnas müüma ühes asutuses pileteid, mida Tallinna ajakirjandus kutsus musupiletiteks. Kuhu nende piletitega pääses?

Käesolev raamat annab hea võimaluse tutvuda valikuga Peeter Kubo koostatud küsimustest ka neil, kel ei ole seni õnnestunud tema korraldatud mälumängudel osaleda. Head lugemist, mõtlemist ja oma teadmiste proovilepanekut!

6. Kelle või millega olid otseselt või kaudselt seotud Mount Everesti vallutaja Edmund Hillary, imperaator Napoleon I ja luuletaja Debora Vaarandi? 7. See komme kinnistus Britannias vanal ajal nii kindlalt, et kujunes sealseid põlisrahvaid iseloomustavaks jooneks, mis andis isegi sellele saarele nime Ynus Prydain. Hõimunimed britid ja skotid (scot) märgivad mõlemad seda kunagi levinud kommet. Mis kombega on tegu? Näidismängu vastused: 1. Voldemar Panso 2. Jaapani keeles 3. Sanghobustel 4. Piirissaar 5. Raudteejaama perroonile lahkumismusi andma 6. Mesilastega (Hillary oli mesinik, Napoleon I vapiloom oli mesilane, Deborah tähendab heebrea keeles mesilane) 7. Tätoveerimine

helios

Minu mäng on mälumäng Peeter-Erik Kubo 480 lk, pehme köide

Ajaleht RAAMAT nr 114 (november 2017)  
Ajaleht RAAMAT nr 114 (november 2017)  
Advertisement