Page 1

Ideid maailma päästmiseks

Ületarbimise teema on globaalne, kuid maailma mastaabis päästeaktsiooni asemel kutsub kirjastuselt Menu ilmunud raamatu „Ideid maailma päästmiseks” autor lugejat alustama hoopis lähemalt – omaenda kodust. Kodu sisustades on kiireim tee minna poodi ja osta, mis meeldib. Kas aga lihtsaim võimalus ka kõige õigem on? Oma kodu kujundamiseks tehtud taaskasutusideede näidete varal juhatab autor lugeja säästva mõtteviisi ning isetegemise radadele. Vt lk 8

EESTI KIRJASTUSTE LIIDU AJALEHT

kolumn Juubeli märgid Ajalugu väidab, et Eesti Lastekirjanduse Keskuse alguste algust märgib 12. november 1933, mil loodi Tallinna Noorteraamatukogu. Raamatukogu asus praeguse Tallinna Keskraamatukogu hoone alumisel korrusel ja teenindas lapsi 3. klassist kuni keskkooli lõpetamiseni. Seega on see tähtpäev meil ühine Tallinna Keskraamatukoguga, sest just sellest kogust ja nendest töötajatest kasvas hiljem välja Lasteraamatukogu, mis on ka keskuse eelkäija. Asutuse 80 aasta lugu on kirju. Oma tükikese on jätnud keerulised ajaloosündmused ja muutunud töösuunad, kuid asutuse sisu ja siht on ikka olnud sama – pakkuda lastele rikkalikku lugemisvara ja innustada neid lugema. Tänane keskus räägib ja lööb kaasa kõiges, mis lastekirjandusega seotud, nii selle loomises ja tutvustamises kui ka uurimises ja säilitamises. Juubel annab tavapärasest enam põhjust ajaloost kõnelemiseks ja unistamiseks, toredateks koosviibimisteks ja kingituste jagamiseks. Ja just nii traditsioonilised meie juubeli ettevõtmised ongi. Sünnipäev on üks tähtis päev, millest meie kirjanikud on kirjutanud palju toredaid jutte ja luuletusi. Keskuse sünnipäeva tähistamiseks noppisime ühtede kaante vahele kokku kimbukese meie lemmiklugudest ja palusime kunstnikel neile pildid joonistada. Sellest sai raamat „Sünnipäevalood”, mis on natuke naljakas ja lõbus, kohati mõtlik ja muhe. Meilt kingiks ja rõõmuks kõikidele raamatusõpradele. Sünnipäeva on tore tähistada koos oma sõpradega. Kuna meil on palju sõpru üle Eesti ja kõik meie juurde Tallinna ei jõua, siis seekord tuleme ise külla ja võtame ka kirjanikudkunstnikud kaasa. Alates tänavusest tähtpäevast soovime edaspidi igal aastal oma sünnipäeva tähistada lastekirjanduse ringreisidega. Tänavu jõuame Ridalasse, Haapsallu, Kohilasse, Põltsamaale, Tapale ja Rakverre. Järgmisel aastal on sihikul uued kohad. Keskuse tiiva alla koondunud lastekirjanduse uurijad on viimastel aastatel aktiivselt tegelenud eesti lastekirjanduse ajaloo uuema osa läbitöötamisega. Selle tulemusena ilmub juubeliaastal artiklite kogumik „Eesti lastekirjandus 1991–2012”. Kuid sünnipäeva meeleolu ja märke leiab ka meie kodust Tallinnas Pikal tänaval. Tulge ja avastage! Triin Soone Eesti Lastekirjanduse Keskuse direktor

Nr 8 (77)

„Mesilasi” (au)hinnati kõrgelt Mari Klein

N

ovembri lõpus toimub Brüsselis meie jaoks oluline sündmus: Eesti kirjanikule Meelis Friedenthalile antakse üle Euroopa Liidu kirjandusauhind mullu sügisel ilmunud romaani „Mesilased” eest. See ei ole Meelisele, kes on teoloogiharidusega ideeajaloolane ning töötab Tartu Ülikooli raamatukogus, esimene preemia. Tegelikult peab ta suurest auhinnast olulisemaks hoopis üht vana ja väiksemat. Palju õnne, Meelis Friedenthal! Mida see auhind teile ja Eestile tegelikult tähendab? Aitäh õnnesoovide eest. Mida see auhind tegelikult tähendab, on praegu väga raske öelda. Üht-teist saab oletada selle põhjal, mis on saanud nendest teostest, mis eelmistel aastatel on sama auhinna saanud. Auhinna mõte on eelkõige anda võimalus teksti tõlkimiseks teistesse keeltesse. Põhimõtteliselt jätab see lahtiseks küsimuse, kui oluline auhind autorile või kellelegi teisele selle saamise hetkel on, kõik oleneb edaspidisest. See ei ole teie esimene auhind. Mida neist enese jaoks tähtsaimaks peate? Kõige tähtsamaks pean 2005. aasta romaanivõistluse kolmandat kohta. Eelkõige selle pärast, et see oli kõige esimene suurem tunnustus. Romaanivõistlus oli (ja on) minu jaoks ka midagi üsna müütilist ja aukartustäratavat. Ulme ja teoloogia näivad olevat paljudele ühe skaala suhteliselt eri otstes. Mida tähendab teoloogia Meelis Friedenthalile? Sellest on samas ka palju juttu olnud, kuidas need on hoopiski väga lähedased valdkonnad. Nii on teoloog Uku Masing sellest mitmel pool kirjutanud. Mõlemad valdkonnad tegelevad küsimusega, mis saab inimesest. Ühenduslülideks on veel spekulatiivsus, küsimus müüdist, eetikast jms. Teoloogia on eelkõige akadeemiline distsipliin, mis süsteemsel moel käsitleb religiooni ja sellega seonduvaid küsimusi. Mina keskendusin selles vallas peamiselt kristluse ajaloole, keskajale ja praegu tegelen Tartu Ülikooli raamatukogus varauusaja intellektuaalajalooga. Ma arvan, et ajaloo – ja tegelikult ka tänapäeva – mõistmiseks on vältimatu mõista religiooni rolli ühiskonnas. Sageli

21. november 2013

uudised Ilmub Ljudmila Ulitskaja peateos Novembris ilmub eesti keeles maineka vene kirjaniku Ljudmila Ulitskaja raamat „Daniel Stein, tõlkija”. See Ulitskaja vast ehk kuulsaim raamat on mahukas lugu vend Daniel Steinist, endisest Gestaapo tõlgist ja hilisemast katoliku preestrist, kes oskas kõiki keeli, kaasa arvatud seda keelt, millega kõneleb inimestega Jumal. Raamatu tõlkis Ilona Martson ning see ilmub Tänapäeva sarjas „Punane raamat”.

Roberto Bolaño „Metsikud detektiivid” eesti keeles

26. novembril toimub Brüsselis Euroopa Liidu kirjanduspreemiate üleandmine. Eesti kirjanik Meelis Friedenthal pälvis käesoleva aasta Euroopa kirjandusauhinna romaani „Mesilased” (Varrak 2012) eest. FOTO GABRIELA LIIVAMAGI jäetakse meil see küsimus üldse tahaplaanile. „Mesilaste” kohta on kirjutatud, et kuigi tegevus toimub 17. sajandil, kehtib see Tartu-romaanina ka 21. sajandil. Kas peitsite kirjutades ridade vahele ka paralleeli tänapäevaga? Muidugi on see ka praegune Tartu, millest raamatus juttu on – teatud mõttes ongi ju võimalus mineviku Tartust niiviisi kirjutada ainult selle tõttu olemas, et tänapäevane Tartu on olemas. Kui Tartu oleks täiesti hävinud, siis ma arvan, et selle kirjeldused ei oleks niisugused – lähtuvad need kõik ju ikkagi sellest, mida on praegugi Tartu juures näha ja tunda. Kes on teie enda arvates „Mesilaste” sihtgrupp? Kas need on pigem mehed kui naised või ei ole soolises mõttes vahet, pigem teie eakaaslased, pigem tartlased? Ma ei kirjutanud seda kindlat sihtgruppi silmas pidades, pigem ikka selle pärast, et tahtsin teatavaid teemasid kuidagi käsitleda. Kui aus olla, siis ma olen mõnevõrra – meeldivalt – üllatunud, et selle raamatu vastu nii suur huvi on. Kas viimastel aastatel populaarsust kogunud Hargla fännid võiksid tunda äratundmist ka „Mesilasi” kätte võttes või on see midagi sootuks teistsugust? Ma hindan väga Hargla hoolikat tööd allikatega ja püüdu tabada ajastu vaimu ning kui vaadata neid raamatuid ajalookirjanduse raames, siis on kattuvaid tee-

Romaanid ja auhinnad • Eesti kirjaniku preemia (2012) ja Euroopa kirjandusauhind (2013) romaani „Mesilased” eest • Friedrich Puksoo preemia (2009) doktoritöö „Tallinna Linnaarhiivi Tractatus moralis de oculo” eest • Romaanivõistluse III koht (2005) romaani „Kuldne aeg” eest • Ulmeauhind Stalker (2005) jutustuse „Nerissa” eest

masid küll. Teisest nurgast vaadates on tegemist siiski žanriliselt erinevaid eesmärke silmas pidavate tekstidega ning sellest tulenevalt on raamatute meeleolu ja põhiprobleemid täiesti teised. Möödunud aastal Juhan Liivi klubi auhinda üle andes avaldati kuuldavasti meelehärmi, et Friedenthali looming piirdub vaid mõne õhukese raamatuga. Kas on alust ja lootust oodata teilt lähiajal veel mõnd üllitist? Eks praegu olegi keeruline väga pakse raamatuid kirjutada. Alice Munro ütles ka, tal oli „laste kasvatamise kõrvalt liiga vähe aega, et romaani kirjutada”. Ma olen praeguseks küll alustanud juba uut raamatut, aga arvestades seda, et ma olen üsna aeglane kirjutaja (pere ja akadeemilise töö kõrvalt), siis ei oska ma üldse prognoosida, millal ma sellega valmis saan.

Kirjastuselt Koolibri ilmus „Ajavaimu” sarja tosinas raamat, mis pakub eesti lugejale esmatutvust tšiili kirjaniku Roberto Bolañoga (1953–2003), kes jättis maailmakirjandusse sügava jälje kahe peateosega, millest üks on 1998. aastal ilmunud põlvkonnaromaan ja kirjanduslooline põnevik „Metsikud detektiivid”. Teost peetakse 20. sajandi lõpu Ladina-Ameerika kirjanduse üheks tähtteoseks – seda on võrreldud nii Cortázari postmodernistliku „Keksumänguga” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Uhke album Tartu linnast Aare Olander on koostanud raamatu „Tartu kadunud vaated”, mis on mõtteline järg menukale Tallinna vaadete raamatule „Kadunud vaated”. Raamatu idee on näidata linnaruumi muutumist eri kümnenditel sama kohta kujutavate fotode kõrvutamisega. Raamatu avaldab Tänapäev.

Aasta kokaraamat 2013 29. oktoobril kuulutati Tallinna toidumessil välja konkursi „Aasta kokaraamat 2013” võitjad: esikoha sai „Lia köök – pere ja sõprade lemmikud” (Ajakirjade Kirjastus), teise koha „Retseptisahtel käsitöökapis” (Varrak) ja kolmanda „Parimad kodused pirukad” (Ajakirjade Kirjastus).

Järgmine ajaleht ilmub k.a 4. detsembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2013


2 ilmunud

Keskaja kirjanduse antoloogia

1. köide: Ladinakeelne kirjandus koostanud Marek Tamm 624 lk, kõva köide „Keskaja kirjanduse antoloogia” on neljas köide Varraku kirjandusantoloogiate sarjast; see ilmub eraldi kahes osas, millest esimene pakub läbilõike keskaja ladinakeelsest kirjandusest, teine rahvakeelsest kirjandusest (ilmub 2014. aastal). Mahukas raamat kätkeb tekste ajavahemikust 5. sajandi algusest 14. sajandi alguseni, kokku pea poole­sajalt kristlikult autorilt (sh Sulpicius Severus, Gregorius Suur, Alcuin, Einhard, Pierre Abélard, Bernard Clairvaux’st). Valdav enamik tõlgetest ilmub esimest korda, kokku on antoloogiasse panustanud üle 20 tõlkija. Kõik tõlked on varustatud sissejuhatuse ja kommentaaridega.

Lumm A.S. Byatt tõlkinud Krista Kaer sari „Moodne aeg” 632 lk, kõva köide See külluslik romaan näitab, et kirjandusteadus ei ole sugugi kuiv ja igav – kaks kirjandusteadlast, Maud Baliley ja Roland Michell, kohtuvad, sest neile näib, et nende uurimisobjektide vahel on olnud avastamata lähedane tutvus. Roland uurib kuulsa Victoria-aegse luuletaja Randolph Ashi loomingut, Maud aga rohkem varju jäänud Christabel La Motte’i muinasjutte ja luulet. See, mida nad avastavad, ähvardab pea peale keerata kõik, mida oli neist luuletajatest seni teada. Nende uurimistöö muutub neile isiklikult oluliseks ning nad leiavad end ammu elanud ja kirjutanud inimeste elu ja loomingu lummas.

Klaaslinn Surmav arsenal 3 Cassandra Clare tõlkinud Krista Suits 480 lk, pehme köide Cassandra Clare’i sarja „Surmav arsenal” kolmanda raamatu „Klaaslinn” tegevus leiab aset varjuküttide iidsel kodumaal, pastoraalses Idrises ja selle kaunis pealinnas Alicantes, kus aeg näikse olevat peatunud: hõbedaselt hiilgavate deemonitornide mõju ei lase seal kasutada telefoni ega mootorsõidukeid. Tuhat aastat tagasi oli ingel Raziel pannud Idrises oma verega aluse rassile, kes pidi hoidma sellest maailmast eemale deemonid, ent võimuihast hullunud Valentine Morgenstern kavatseb just nende abil valla päästa sõja, et hävitada kõik allilmlased, keda ta maniakaalselt vihkab, ning ühtlasi varjukütid, kes keelduvad talle truudust vandumast.

Accra käsikiri Paulo Coelho tõlkinud Indrek Koff 168 lk, pehme köide 14. juuli 1099. Ristisõdijad piiravad Jeruusalemma, linn on langemas. Linnarahvas, rahumeelselt kõrvuti elavad kristlased, juudid ja moslemid, kes valmistuvad võitluseks ülekaaluka vaenlase vastu, tulevad kokku linnaväljakule, et kuulata kummalist kreeklast, keda hüütakse Koptiks. Suure lahingu eelõhtul ootavad mehed ja naised küllap juhatust selle kohta, kuidas vaenlasele vastu panna. Kopt aga kõneleb neile Elust ja inimese kohast siin ilmas, nõrkusest ja tugevusest, armastusest ja sõprusest, truudusest ja valikutest.

www.mlraamat.ee www.varrak.ee

Varrak Varrak Raamat Maalehe

8 (77) 2 (71) 21. november 29. märts 2013

Sada tervisttoovat taime, üks pealekauba Marju Kõivupuu

ravimtaimedesse puutuvat, tasuks omaenda tervise huvides aeg-ajalt uuema usaldusväärse erialakirjanduse toel revideerida. Teisalt on ravitaimede imelises maailmas paljugi avastamisväärset, unustatud vana või neid vaatekohti, mida pole senini käsitletud. Nii et head lugejad, kuigi kordamine on tarkuse ema, tuleb sisukordust Ain Raali uues ravimtaimede raamatus õige vähe ette. Pean väga hinnatavaks seda, et autor kirjutab ka neist taimedest, mis kunagi on ravimtaimede hulka kuulunud, kuid mis tänapäeval on sellest auväärset nimistust mõjuvatel põhjustel välja arvatud.

S

arja „101 Eesti...” on lisandunud kolmas Eesti mitmekesist taimemaailma tutvustav raamat. Toomas Kuke „101 Eesti lille” tegi teretutvust nende varrelistega, millel kaunid õied-tutid küljes ja mille kohta – nagu raamatu pealkirigi kinnitab – argikeeles ikka enamjaolt „näe, mis ilus lill” tavatsetakse öelda. Rein Sander jutustas lugejatele 101 Eestis kasvava puu ja põõsa lugu. Ain Raal aga kirjutab ootuspäraselt neist taimedest, mis võiksid tervisele kasulikud olla või millest rahvas on küll inimpõlvi arvanud, et nad võiksid ühe või teise tõve tohterdamiseks sobida, kuid kaasaegne ravimtaimeteadus pole seda arvamust paraku üheselt kinnitanud.

Eestlane on ravimtaimeusku

Käesolev aasta on kuulutatud kultuuripärandi aastaks. Ravimtaimede korjamine ning taimedega erinevate haiguste ravimine või lihtsalt enesetunde turgutamine on märkimisväärne osa eestlaste vaimsest pärandist, killuke kultuuripärandist selle sõna kõige laiemas tähenduses. Ravimtaimede tarvitamine on ka osa elustiilist või hoiakust, mida iseloomustavad sõnad „öko”, „looduslähedus”, „alternatiiv- või rahvameditsiin”. Ravimtaimi on võimalik osta nii turult, apteegist kui ka paljudest hästivarustatud toidupoodidest, mis Euroopa riikide praktikas on pigem ebatavaline kui tavaline. Küpsesse ikka on jõudnud seegi eestlaste põlvkond, kes nõukogude ajal pidi koolilapsena kampaania korras apteekidele ravimtaimi koguma või neid kooliaias kasvatama. Tänapäeval kasvatatakse ravim- ja maitsetaimi hobi korras rõdukastides või suvekodudes, kuid on inimesi, kellele see on ka sissetulekuallikaks – need on inimesed, kes peavad ürditalusid. See, et eestlane on ravimtaimeusku, paistab välja sellestki, et südasuvel, kui

Igati kasulik aimeraamat

Ahtalehine põdrakanep. linnas pärnad õitsema hakkavad, kogunevad puude alla pärnaõisi korjavad vanaprouad. Nad püüavad lõhnavaid õisi talveks varuda hoolimata sellest, et möödasõitvate autode heitgaasid ja linnalise elukeskkonna kõikvõimalikud muud saasteallikad on puudele jätnud silmaga nähtamatud, kuid tervist kahjustavad jäljed.

Ravimtaimeraamatute valik on rikkalik

Ka eestikeelsete ravimtaimeraamatute riiul on muljetavaldavalt pikk. Seda on täheldanud ka „101 Eesti ravimtaime” autor ise, märkides, et kas mitte poleks aeg anda välja ka teos „101 Eesti ravimtaimeraamatut”, mis tutvustaks lugejatele taimeraviraamatute autorite maailmavaadet ja lähtekohti, et lugeja saaks teha oma valiku juba eelnimetet kriteeriumidest lähtuvalt. Miks peaks potentsiaalne lugeja kergendama oma kukrut ja soetama Ain Raali uue raamatu, kui tal on näiteks riiulis olemas juba sama autori koostatud „Seitse tervendavat puud” (Tartu

FOTO RAAMATUST

Ülikooli Kirjastus 2007), „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia” (Eesti Entsüklopeediakirjastus 2010) või „Taimedes talletuv tervis” (Valgus 2003)? Minu arvates kindlasti sellepärast, et hoolimata autori imetlusväärsest produktiivsusest suudab ta igas järgmises ravimtaimeraamatus leida ravimtaimeasjanduses mingi uue, seni läbikirjutamata vaatenurga. Ka on mulle sümpaatne autori tasakaalustatud isiklik-emotsionaalne ja teaduslik lähenemine.

Tutvustab uuemaid arusaamu

Paljude eestikeelsete ravimtaimeraamatute puhul on teaduslik pool liiga tagasihoidlik või jäävad sootuks valgustamata ravimtaimede need omadused, mis ühe või teise haiguse ravimiseks ei sobi üldse või on koguni vastunäidustatud. Sest eks farmakoloogiagi arene edasi nagu kõik teised teadused. Rahvameditsiinile tervikuna on aga paraku tunnuslik koolimeditsiinis juba aegunud teadmiste ja arusaamade talletumine ja suhteliselt visa püsimine. Vanemaid arusaamu, sealhulgas ka

Raamatus „101 Eesti ravimtaime” ei tutvustata ainult omamaiseid taimi, vaid ka neid, mis on aegade jooksul siin kodunenud. Saja ja ühe ravimtaime tutvustus on autoril üles ehitatud universaalse akadeemilise (aga samaaegselt väga lugejasõbraliku) CV vormis – mida rahvas on arvanud või arvab, mida autor kui inimene arvab ja mida teadus (s.h ka autor ise kui teadlane) arvab. Ning kirsiks tordil on iga ravimtaime elulookirjelduse lõpuks ka üks retsept, mida kasulikku selle või teise tervistava taimega koduses apteegis ette võtta. Ühe ütlemata asjaliku ja sümpaatse aimeraamatu võrra on eestikeelne lugemislaud jälle pikem, see on nüüd selge. Ja järjest enam tahan ma Raali taimeraamatuid lugedes võrrelda teda Uku Masinguga, kelle mälestused taimedest on ühtaegu nii isiklikud, botaanilised kui ka kultuuriloolised.

101 Eesti ravimtaime Ain Raal sari „101 Eesti....” 224 lk, kõva köide

1Q84: Murakami Haruki maailm Margit Juurikas

M

urakami Haruki triloogia „1Q84”, millest hetkel ilmub eesti keeles kaks esimest osa, pealkiri on inspireeritud George Orwelli ulmeromaanist „1984”, kuigi seosed Orwelli tekstiga on siiski äärmiselt õhukesed. Osalt küünilise kuriteodraama, osalt armastusloona käsitletav „1Q84” ei räägi futuristlikust maailmakorrast. Meie ette tuuakse hoopis lugu, mis toimub tänapäevase maailma kõrval eksisteerivas ühes nn paralleelmaailmas. Murakami Haruki on kirjanik, kellele meeldib kujutada reaalse maailmaga paralleelselt eksisteerivaid ning mingisse teise dimensiooni kuuluvaid maailmu, kuid seekordses romaanis on see „veel üks” maailm varasematest enam tunnetuspõhine ning sellega seoses jääb kumisema ühe romaanitegelase mõte: „Kui sa sellest ilma seletamata aru ei saa, siis ei saa sa sellest aru ka siis, kui see sulle ära seletada.” Paralleelmaailm, kus kohati toimub

veidraid asju, ei ole tegelikult sinna sattunud inimeste jaoks sugugi teistsugune kui meid ümbritsev tavamaailm. Ning kuna sealne maailm ei paista silmale kuidagi erinev, siis ei ole siinne ja sealne vastastikustes suhetes. Siinne maailm võib inimese jaoks märkamatult minna üle teiseks maailmaks, seguneda teise maailmaga. Ent ei tohi unustada, et „on ainult üks reaalsus”. Peategelased, kes elavad siinse maailma igapäevaelus, satuvad eneselegi märkamatult teisele poole, ning see kõik juhtub ilma erilise tseremoniaalsuseta. Lihtsalt siinpoolsuses toimuvad asjad saavad ühel hetkel teistsuguse värvingu, nende tähendusväli muutub. Sellist olukorda sümboliseerivad „kuukaksikud”. Meie maailmale harjumuspäraselt on õhtuti taevas üks suur kollane kuu, kuid sealpool on kollase kuu kõrval valgust näitamas ka väike rohekas kuu. Kõik muu näib teises maailmas samasugune. Paralleelmaailm jääb siinse maailma inimeste seast esimesena silma kummalise nimega naispeategelasele Aomame-

le. Taksoga ummikusse sattudes ronib ta kiirteelt mööda avariitreppi alla. Trepist alla jõudes ei ole ta enam lihtsalt kiirtee all, vaid sealpoolses maailmas. Kui Aomame kiirteelt põgeneb, ütleb ta: „Ma liigun, järelikult olen olemas.” Seega ei ole Aomame liikumine mitte lihtsalt eksisteerimine, vaid sellest saab ka eksisteerimine teises, paralleelmaailmas. Brändirõivaid kandev ja kõrgklassi hotellides mehi lantiv Aomame, kes elab aastas 1984, tunnetab, et teine maailm on kuidagi erinev, ning paneb sellele nimeks 1Q84, milles Q tähistab küsimärki. Meespeategelane Tengo, kes üritab end veenda, et ta on olemas, kutsub seda maailma „Kasside linnaks”, sest kahe kuu tõttu taevas meenutab see talle hiljuti loetud raamatut „Kasside linn”. Mõlemad peategelased otsivad meeleheitlikult midagi, mille nad küll lõpuks leiavad, ent millises maailmas viibides? Siinse ja sealse maailma erisuse hägustamiseks toob Murakami oma loosse sisse noore düslektikust neiu Fukaeri romaani, mille Tengo ebaseadusli-

kult ümber kirjutab ning millest saab ehk võimsamgi bestseller kui Murakami enda romaanid. Fukaeri aga kaob müstiliselt ning tema kirjutatust saab omaette maailm koos erinevate mahhinatsioonide, kultusorganisatsiooni tegevuse ja muu taolisega. Fukaeri romaani „väikesed inimesed” hakkavad kummitama nii Tengo ja Aomame, aga ka teiste kõrvaltegelaste elu. Nad justkui tõmbavad niite, mille kokku sõlmimisel peaks asjad lahenema, ent Murakami on kõik pannud kirja nii, et lugeja ei saa lugemise ajal kindlalt öelda, kuhu asi välja jõuab, ega ka pärast lugemist öelda, millises maailmas ta parajasti viibis.

1Q84 I ja II osa Haruki Murakami tõlkinud Margis Talijärv 668 lk, kõva köide raamat ilmub detsembris


www.varrak.ee

Veerevate kivide lugu Tiit Karuks

P

hilip Normani kuulsa raamatu „Rolling Stones” eestindamine on üks ütlemata kiiduväärt tegu. Olen aastate jooksul läbi lugenud päris palju rokiraamatuid ja minu jaoks on „Rolling Stones” neist parim. Kui silmas pidada rollingute pool sajandit väldanud tegevust, on selles lugemist nii vanavanematele, lastele kui ka lapselastele.

Karmid kirjeldused rokkarielust

On tõeline ime, et nad rokkarielu karmust silmas pidades on ülepea ellu jäänud (välja arvatud Brian Jones). Meenutagem, et bändi laulja ja ülemrolling Sir Mick Jagger sai 26. juulil 70-aastaseks. Siinkohal ka teiste tänaste rollingute sünniajad: teine ülemrolling, kitarrist Keith Richards (1943, tõsi, temaga võib lapsi hirmutada), kitarrist Ron Wood (1947), kõige malbem, rahulikum ja korralikum rolling, trummar Charlie Watts (1941). Ööl vastu 3. juulit 1969. aastal leiti oma Cotchfordi talu basseinist uppununa Rolling Stonesi algataja ja kitarrist Brian Jones. End uimastite ja alkoholiga hävitanud Jones oli vaid 27-aastane. Jonesi surma ümber ringlevad tänaseni teooriad, et tegelikult ta tapeti. Rolling Stonesist oli ta lahkunud maikuus. „Järgmise kolme aastakümne jooksul kujunes Briani surmast rokiajaloo kõige püsivamaid legende. Ta oli oma keskkonna igas mõttes täiuslik ohver, vaimustav ja paheline, võluv ja parandamatu, ta kehastas kõike seda, mis viis õige pea enneaegu hauda ka Jimi Hendrixi ja Jim Morrisoni. Isegi Rolling Stonesi tänased fännid, kes ei olnud tema surma ajal veel sündinudki ega tea tema panust nende varasematesse albumitesse, kohtavad bändi igal kontserdil

„H

arbini ööliblikad” on eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi kolmas romaan kirjastuse Varrak väljaandel. Kaks eelmist, „Peotäis põrmu” ja „Hanumani teekond Lollandile”, kujutasid groteskses vormis, kohati läbi väga läbi musta huumori vahetult läbielatud tänapäeva. „Hanuman” jutustas kahe pagulase pöörastest seiklustest möödunud sajandi üheksakümnendate Taanimaal, „Peotäis põrmu” aga rääkis selle sajandi alguse Eesti elust. Oma kolmanda romaaniga on kirjanik aga üritanud sooritada kannapöörde – ta viib romaani tegevuspaiga esimese Eesti Vabariigi aegadesse, „vanasse heasse Pätsu-aega”, ja uurib, kas see aeg oli tõesti nii hea, ja kui, siis kelle jaoks. Samuti on ta loobunud kumbagi eelnevat romaani läbivast minajutustaja häälest, eelistades suuremat polüfoonilisust. Ehkki värvikaid karaktereid on endiselt palju, astub groteskse musta huumori asemele eksistentsiaalne nukrus ja melanhoolia.

Ajutine, hõre ja nukker elu

Peategelane, romaani alul veel üsna nooruke kunstnik Boriss Rebrov kao-

ilmumas Kuhu sa küll kadusid, Bernadette? Maria Semple tõlkinud Pille Kruus 344 lk, pehme köide Bernadette Fox on kurikuulus naine. Microsofti imelapsele Elgie Branchile on ta ülemeelik, lennukas, andekas ja probleemne abikaasa. Teistele emadele kooliväravas tundub ta ohtlik. Disainiasjatundjatele on ta revolutsiooniline arhitekt. 15-aastasele Beele on ta parim sõbranna ja ühtlasi lihtsalt emps. Äkitselt Bernadette kaob. Bee võtab ette teekonna maailma lõppu, et ema üles leida. „Kuhu sa küll kadusid, Bernadette?” on haarav lugemine: vaimukalt kirjutatud ja väga liigutav lugu ekslevast geeniusest ja ema ning tütre suhetest.

Karistus

Mick Taylori liitumise ajal 1969. aasta juunis. FOTO GETTY IMAGES muusikute kohal hõljuvat süüdistavat parimast kitarristist. Tayloril jätkus päFaithfull, Anita Pallenberg, Bianca Jaguppunud vaimu,” kirjutab Philip Norrast viieaastast elu rollinguna piisavalt ger, Jerry Hall). Pealik Jaggeri egoism man. söakust bändist ja heroiinitondist vabaja kameeleonlikud muutumised, Jaggeneda. ri ja Richardsi konfliktid ja palju muud. Paljude arvates hoiab seda maailma Sümpaatsed portreed suurimat rokitsirkust käigus eeskätt bändiliikmetest Suurepärased pildid raha. murrangulisest ajast Vanim rolling Bill Wyman (snd 1936) Ja lõpetuseks: Kalev Lattik on raamaotsustas pöörase kiirusega kihutavalt Norman maalib selles raamatus suuretu tõlkimisel teinud ära tunnustamist rongilt 1993. aastal maha astuda. Raapäraseid pilte. Murrangulised kuueväärt töö. matust saame teada, et ta kuulus koos kümnendad (biitmuusika tulek, vastuWattsiga rollingute mõistlikumasse kultuur, hipiliikumine, vägivallapuhanpoolde. Samas olid nad nn alamrollingud). Rollingute rikutud ja paheline gud. Suuna määrasid Välgukaksikuteks maailm. Jaggeri ja Richardsi uimastikutsutud Jagger ja Richards. Pomo oli protsessid 1966. aastal. Brian Jonesi teadagi kontrollimaniakk Jagger. mälestuskontsert Hyde Parkis. ÕuduRolling Stones Varjamatu sümpaatiaga kirjutab Norsed rollingute 1969. aasta USA turnee Philip Norman man Brian Jonesi välja vahetanud Mick lõpetuseks Altamonti võidusõidurajal tõlkinud Kalev Lattik Taylorist (snd 1949), raamatu autori ja peetud tasuta kontserdil. Naised rollin432 lk, kõva köide paljude teiste arvates Rolling Stonesi gute elus (olulisemad neist Marianne

Ööliblikad ajaloo tõmbetuules Ilona Martson

3

Varrak

8 (77) 21. november 2013

tab seitsmeteistaastaselt Eestisse jõudes kogu oma perekonna – isa, ema, väikese õe Tanja. Põgenedes pärast 1917. aasta riigipööret Peterburist bolševike eest, jõuavad Rebrovid läbi vintsutuste küll Eestisse, kuid jäävad Isenhofis (Purtses) plekilise soetõve küüsi, millest elusana tuleb välja üksnes Boriss. Ühtlasi röövitakse haigelt perelt pea kogu nende maine vara. Ainsaks lähedaseks inimeseks jääb Borissile ema vend Nikolai Trofimovitš, kes teda rahaliselt abistab, kutsudes sellega esile sakslannast abikaasa vihkamise. Seetõttu on Rebrov sunnitud välja kolima onu korterist, kus ta pärast tragöödiat toibub. Ta leiab laborandina tööd Tidelmanni fotoateljees, samuti üürib toapugeriku Kalamajas ning püüab alustada iseseisvat elu. Kuid endisest elust pärit viirastused ei lase tal juuri alla ajada: algusest peale tundub Borissi Eesti-elus kõik ajutine, hõre ja nukker. Lohutuseks on kokaiin ja bordellikülastused, mille peale kulub nooruki vähene raha, samuti mõned tiirased suhted paari emandaga, keda ta tegelikult ei armasta. Seda raamatut lugedes meenub Heiti Talvik, eriti tema „Kohtupäeva” read: „Ma iial polnud eht/ ei elus ega luules./ Kui oksalt langend leht/ ma triivin

igas tuules.// Mu kude kuiv kui tuhk – /nii keerlen kodumaata. /Mind iga tuulepuhk/ võib õhuvalda saata...” Iseenesest huvitav: ehkki Ivanov Talviku luulet ilmselt ei tunne, on ta mingeid omi radu pidi liikudes jõudnud kirjeldama samu meeleseisundeid, mida tunnetas ka vahetu kaasaja tunnistajaks olnud poeet.

Täielise Eesti Vabariigi argielu

Ent peategelase üleelamiste taustal areneb omasoodu ka „täielise Eesti Vabariigi” argielu. Sisuliselt satume ju Oskar Lutsu „Tagahoovis” kirjeldatud agulimaailma, kus tegutsevad nii kummalisi asju ajavad vene valgekaartlased, „Villa Hortensia” joodikud kui ka hiromant Pastelli. Tõsi, neid kujutatakse hoopis teises võtmes ja teiste nimede all, kuid sugugi mitte vähem värvikalt. Nii näiteks ennustab „Ööliblikate” hiromant – surev tiisikushaige ennustajanaine Tamara Gontšarova – vene pagulastele hukku ja kadu 1940. aastal. Juba pärast Gontšarova surma satuvad tema poeg Timofei ja raamatu peategelane Eestis tegutseva vene pagulaste fašistlikku liikumisse, mille ülesandeks on Kaug-Ida linnast Harbinist saadetava fašistliku kirjanduse smugeldamine Nõukogude Venemaale. Muide, sealt ka romaani pealkiri:

koos lendlehtede ja „Fašismi aabitsaga” Rebrovi korterisse toodud kastis jõuavad Eestisse ka kummalised lillad ööliblikad, kes paljunevad kohutava kiirusega ja sama jõuliselt nagu fašismi sõnum eestivene pagulaskonna määndunud ajudes. Lõppmäng on teadagi kurb: 1940. aastal saabuvad kommunistid, enamik romaani tegelastest hukkub, Rebrovil õnnestub pääseda üle noatera Rootsi. Ring saab täis, endine elu on kaotanud, taas algab kõik otsast peale. Loodan siiralt, et „Harbini ööliblikad” ei satu lähitulevikus eesti koolide kohustusliku kirjanduse nimekirja, nagu ennustab kolleeg Andres Laasik Eesti Päevalehes, kuna igale heale raamatule on selline nimekiri puhas surm. Ent ühte teise nimekirja, nimelt selle aasta Vene Bookeri auhinna lõppnimekirja on „Ööliblikad” juba sattunud. Ja see ütleb üht-teist ka raamatu kvaliteedi kohta.

Harbini ööliblikad Andrei Ivanov tõlkinud Veronika Einberg 440 lk, kõva köide

Dick Francis tõlkinud Toomas Taul 256 lk, pehme köide Tippratsutajaks ihkav seitsmeteistaastane Ben Juliard, kes armastab kiirust ja põnevust, kistakse jahivõidusõidu maailmast poliitikasse, kui tema isa George Juliard otsustab parlamenti kandideerida. Terase taibuga poiss on nõus sõlmima isaga kokkuleppe, mille kohaselt hoiduvad mõlemad tegudest, mis võiksid kahjustada George’i poliitilist karjääri. See leping avab Benile ukse poliitika telgitagustesse, kus panused on kõrgemad kui hipodroomil ja hädaoht suurem. Dick Francis on seegi kord ammutanud inspiratsiooni hobuste ja võidusõitude maailmast ning seisab vankumatult õigete poolel.

Inglite tervendav jõud Ambika Wauters tõlkinud Marju Algvere 248 lk, kõva köide „Inglite tervendav jõud” on mõeldud kõigile neile, keda paeluvad inglid ja kes on huvitatud oma teadmiste avardamisest selles vallas. Raamat aitab mõista, kuidas inglite energia saab koostöös inimenergiaga tervendada ja toita meelt, keha ja vaimu. Autor tutvustab raamatus meditatsioone, palveid, mõtisklusi ja harjutusi armastuse, heaolu ja tervise loomiseks. Ta usub, et inglite maailm reageerib palvele ja abitaotlusele, nad ei sekku kunagi ise, aga kui me neid appi kutsume, siis nad aitavad. Samalt autorilt on eesti keeles varem ilmunud „Tšakraraamat” (2007).

Lihtsad ahvatlused Retseptid, millega võita südameid Silja Luide 144 lk, kõva köide Lihtsate ahvatluste hulka kuulub nii soolaseid kui ka magusaid kooke, pirukaid ja suupisteid, mida on hea pakkuda ootamatutele külalistele või viia ise rõõmustavaks külakostiks. Üle 60 retsepti seast leiab igaüks midagi meelepärast. Valikusse kuuluvad näiteks krõbedad juustumuffinid, õllesai ja pähklileib, šokolaadiküllased hõrgutised ja suussulavad marjamaiused, mahlased kohupiima- ja juustukoogid. Retseptid on lihtsad, aga nende järgi valminud suupisted ja küpsetised nii isuäratavad, et sobivad hästi ka pidu- ja tähtpäevalauale. Raamatus on mitmeid gluteenivabade roogade retsepte ja palju selliseid, mille juures on nippe, kuidas teha nii, et valminud rooga võiksid nautida ka need, kes nisujahu süüa ei saa.


4 ilmunud

Metsikud detektiivid

Roberto Bolaño tõlkinud Klaarika Kaldjärv sari „Ajavaim” 712 lk, kõva köide Metsikud detektiivid, luuletajad ja elukunstnikud Arturo Belano ja Ulises Lima asuvad teele saladusliku luuletajanna Cesárea Tinajero otsingutele. Eksirännakud ja nende järelmõjud kestavad kakskümmend aastat, 1976–1996, ja kulgevad läbi mitme maailmajao ning arvukate tegelaste, läbi romaani, milles leidub armastust ja surma, hullumaju ja ülikoole, piltmõistatusi ja kõrbehaudu, luuleanalüüsi ja kodusõda. „Metsikuid detektiive” võib lugeda kui kirjandusloolist põnevikku, tee- või põlvkonnaromaani, mida on võrreldud nii Cortázari „Keksumängu” kui ka romaaniga, mida Borges kunagi ei kirjutanud.

Igaühele majandusest tõlkinud Olavi Teppan 352 lk, kõva köide Majandus on valdkond, mis kõiki inimesi igapäevaselt puudutab alates isiklike tulude ja kulude planeerimisest ning lõpetades riigipoliitika ja globaalsete protsessidega. „Igaühele majandusest” selgitab lühidalt ja arusaadavalt majandusteaduse põhimõtteid, teooriaid ja erialaseid mõisteid.

Täpi Triinu Olivia Saar pildid joonistanud Silvi Väljal 32 lk, kõva köide Luuletusi roosade varvastega väikevennast, pimesikku mängivast emast, omavahel nägelevatest sukast ja sokist ning paljust muust.

Teeme koos. Vilditud villaehted Mareli Rannap 76 lk, pehme köide „Vilditud villaehted” pakub rohkelt ideid, kuidas viltida omanäolisi komplekte, kus kaunist käekotti täiendab pilkuköitev kaelaehe, pross või käevõru. Raamatust ei puudu ka üldisemad näpunäited viltimiseks vajalike töövahendite ja -materjalide kohta.

Hõrgud ja ahvatlevad koogid Marina Neri 320 lk, pehme köide Rohkem kui 140 erinevat kooki ja küpsetist. Kättesaadavad koostisained ja põhjalikud juhised on abiks nii algajale kui ka kogenud küpsetajale. Piltidel näevad need välja küll isuäratavad, aga ka hirmuäratavalt professionaalsed, kuid vilunud perenaine märkab kohe, et koostisained on igapäevased ja juhised tegelikult üsna lihtsad.

Taimetoidud. Maitsev ja tervislik Carla Bardi tõlkinud Kadri Viin 120 lk, pehme köide Raamat tõestab üsna veenvalt, et taimetoit ei tähenda ainult keedetud juurvilju ega toorest kapsasalatit, vaid vägagi värvi- ja maitseküllaseid roogi. Inspiratsiooni on saadud nii idamaisest köögist kui ka peenemast gurmeetoidust, tulemuseks ahvatlevalt värvikirevad supid, salatid, ahjuroad ja mahlased magustoidud.

www.varrak.ee www.koolibri.ee

Varrak Koolibri

8 (77) 2 (71) 21. november 29. märts 2013

Taimed on muutnud tsivilisatsiooni ajalugu Raivo Hool tõlkija

Ü

he taimefüsioloogi arvates oleks raamat „Viiskümmend taime” õigupoolest pidanud ilmuma enne möödunud aastal ilmunud „Viitkümmet looma” – taimed on elutähtsamad ja tulevad ennekõike. Ilma taimedeta poleks meie umbes 13 000 kilomeetrise läbimõõduga pisut lopergusevõitu kera peal mingit elu, ilma loomadeta aga küll. Kui järele mõelda, siis on selles päris suur tõetera sees.

Taimed teevad ajalugu

Kui küsida inimeselt tänaval, millised taimed talle pähe turgatavad, kui peaks nüüd nagu tellimise peale ette vuristama näiteks kas või kümme taime, mis võiksid olla ajaloole uue suuna andnud või kui mitte just seda, siis vähemalt vääriksid kohta sellises raamatus, siis vastused oleksid tõenäoliselt üsna sarnased: kartul, nisu, kohv, tee... Ega palju rohkem ei meenugi, sest ehkki mõned nimed vast tuleksid, ei oskaks kohe arvatagi, et mõni neist on ajalugu kuidagi samavõrra mõjutanud kui kartul, mis on inimesi ühtviisi tõhusalt toitnud, näljutanud kui ka hordide kaupa üle ookeani saatnud, või nisu, mis võimaldas tekkida paiksel eluviisil... Kohviga on niigi kõik selge ja Bostoni teejoomisest on ajalootunnis kuulnud peaaegu kõik. Bambus, kiinapuu ja kibuvits aga võivad tekitada küsimusi ning tamm, hõberemmelgas ja verev sõrmkübar panevad ehk lausa kulmu kergitama: mida need sellisest pretensioonikast nimekirjast otsivad? Aga otsivad küll ning leiavad ka, oma koha siis täpsemalt, ning Bill Laws on selle kõik soravalt kirja pannud ja ära seletanud.

Sorav ja sugereeriv tekst

Tunnistan, et Bill Lawsi tekst oli kohati nii sorav ja sugereeriv, et raamatut tõlkides valdas mind sageli painav vajadus selle taime järele, mille kallal ma parajasti ametis olin. Ma jäingi kasutama päevalilleõli. Pool päeva tundsin tungivat soovi mugida ananassi. Kapsa peatükki tehes andsin kiusatusele järele ja tegin hautist. Hiina teepõõsa kohta käiva peatüki mõju kestab siiani. Kanepi peatükk tekitas soovi... ei-ei, ikka köit punuda, mida teie siis mõtlesi-

1899. aastal paiskas ravimihiiglane Bayer pahaaimamatule turule aspiriini. Maailma enimtarvitatud ravim jõudis meieni pärast seda, kui 19. sajandi Prantsuse ja Saksa keemikud uurisid hõberemmelga (Salix alba) koorest eraldatud kummalist ainet, mida nad hakkasid kutsuma salitsiiniks. ILLUSTRATSIOON RAAMATUST te? Tšillipaprika (ning mitte -pipra!) peatükk pani isegi hommikust omletti täiendama kolme kauna punasega. Ja nii edasi. Mida kaugemale raamat edeneb, seda selgemaks saab, et kõik need taimed kuuluvad auga sellesse nimekirja: kõigil neil pealtnäha iseenesest mõistetavatel taimedel on oma ajalooline roll, mis kohati on tänapäeval isegi hoomamatult suur.

Taimi on kasvatatud erinevatel motiividel

Tõsi – kohati tundus, et Bill Lawsi arvates on inimkond lõviosa taimi kasutanud alkoholi valmistamiseks. Agaav, kookospähkel, oder, humal, õun, suhkruroog, kartul, nisu, viinamari, mais... Siit tuli juba kõva viiendik ning kõigist neist annab teha enam kui üht sorti jooki. Sellestki räägib Bill Laws pikemalt: kuidas ja miks odrast õlut pruuliti ning kuidas see aitas eurooplastel üldse ellu jääda, millised olid viski ajamiseks kasutatud destillaatorid ennemuistsel Šotimaal, kes teeb tänapäevani käsitsi siidrit ja nii edasi. Seal, kus autor kirjeldas lennukalt siidriga seonduvat, tekkis küsimus, kas ta on ehk enne kirjutamist oma kõneainest pisut inspiratsiooni juurde võtnud. Aga eks oleks see ka arusaadav, noogutan ma mõistvalt, mõeldes tagasi sellele tohutule kohviisule, mis mind valdas, kui tõlkisin lehekülgi 54–57. Sumisev peanupp pole siiski ainuke

motiiv, mis on pannud inimesed taimi kasvatama ja tarbima. Võtkem näiteks must pipar. Kunagi oli see väga kallis idamaine vürts, sest seda toodi kaugelt Indiast, teekond oli pikk ja ohtlik ning vahendajad võisid küsida ükskõik millist hinda. Et asja odavamalt kätte saada, läks keegi Kolumbus paari alusega Indiat hoopis läänest otsima. Pipart ta sealt ei leidnud, küll aga tuli tagasi teadmistega uue mandri kohta. Samuti oli tal sekis tomateid, kartuleid ja tšillipaprika. Sõit läks seega täitsa asja ette, pipar oli oma pelga olemasoluga ajalugu muutnud mitme kandi pealt ning toonud lauale uued taimed, mis asusid juba omal moel inimeste söögiharjumusi ja sestap ka ajalugu muutma. Neist kartulit sai juba mainitud. Va tuhlist oli lihtne kasvatada, inimesed said kergemini söönuks kui varem, kui aga Iirimaale jõudis üks suur kartuliikaldus ja näljahäda, olid paljud inimesed sunnitud kodumaalt lahkuma ning nii ongi juhtunud, et üpris suur osa Ameerika Ühendriikide rahvast on iiri verd. Ning jälle on ajalugu saanud tõuke uues suunas.

tika. Sellele on üsna loogiline vastuväide: raamat räägibki ju sellest, kuidas taimed on muutnud inimtsivilisatsiooni ajalugu, sellega aga kaasnevad sotsiaalsed ja majanduslikud nüansid, olgu siis katalüsaatorite või järelmitena või sootuks mõlemana korraga. Üks näide: sellel, kuidas Ameerika mandril orjade tööjõuga suhkruroogu kasvatati, on tänapäevani ulatuvad mitmetasandilised tagajärjed. Mõnikord juhtub nii, et tõlketeos on parem kui originaal. Sedapuhku läks nii. Mitte tingimata tõlke kui sellise pärast, vaid kuna selle vaatasid üle oma ala autoriteetsed asjatundjad, kes praavitasid ära nii tõlkija kui ka autori teadmatusest sisse lipsanud vead. Seega said parandatud ka originaalis esinevad näpukad ning selle võrra on tõlge algupärandist etem. Üht tõrvatilka tuleb aga siiski mainida. Raamatus ei ole sõnagi rukkist!

Taimed ja tsivilisatsiooni ajalugu

Viiskümmend taime, mis muutsid ajalugu

Mõned kriitikud on seda raamatut karmilt kritiseerinud, väites, et Bill Laws ei kirjuta seal armsalt sellest, kuidas taim ise muutis ajalugu, vaid on valmis vehkinud mingi sotsiaalmajandusliku krii-

Bill Laws tõlkinud Raivo Hool 224 lk, kõva köide

Loov hullus ja põnevus käsikäes Arne Pajula

veini- ja toidunautija

K

atsetasin nõudepesumasinat toiduvalmistamiseks juba aastaid tagasi. Asjal oli praktiline külg. Mul oli paar püügijärgselt puhastatud ja roogitud, vaakumpakendatud ning sügavkülmutatud kohapurakat, mis olid oma mõõtudelt sedavõrd suured, et nende tervikuna praeahju mahutamine osutus võimatuks. Ka sügavkülmas olid nad tõsiseks peavaluks, kapi uks kippus ikka ja jälle lahti vajuma. Viskasin siis katse korras ühe sügav-

külmunud vaakumhalu tühja nõudepesumasinasse ja panin potipesu režiimi peale. Kastmeks värske oliiviõli ja kaaslaseks värske salat, maitsestamiseks veidi soola ja pipart. Viis keele alla küll. Korduskatse läks aga kahjuks aia taha. Proovisin n-ö küpsetamist koos nõudepesuga ja sügavkülm vaakumhalg jäi osaliselt tooreks. Pettusin. Käesolevat raamatut lugedes saab igaüks aru, mida ma valesti tegin. Loov hullus annab köögis küll põnevaid tulemusi, kuid garanteeritult hea tulemuse saab ikkagi vaid täpse planeerimise ja korrektse ettevalmistustööga. Madalaid temperatuure kasutava nõudepesu-

masina puhul on täpne ettevalmistamine eriti oluline. Sellekohast tarkust jagab autor piisavalt. Tema juhistesse võib kindlasti ka loominguliselt suhtuda. Raamatu soovitusi järgides saate osaliseks lõbusast kokkamismängust. Olulise lisapreemiana ei sega teie kulinaarne eneseteostus parajasti käsil olevat tegevust. Kriitilistel hetkedel, kui külalised kogunevad või lapsed mängida tahavad, olete vaba ja saate just nende väga oluliste asjadega täie pühendumusega tegeleda. Tehke proovi ja avardage oma kulinaarseid kogemusi, sest kui kõik õnnestub, viib toit keele alla ja paar tundi

personaalset (laisklemis)aega on samuti tagatud. Igatahes autor on omalt poolt teinud kõik selleks, et oleksid garanteeritud nii teie toidunauding kui ka väiksem ökoloogiline jalajälg.

Teeme süüa nõudepesumasinas Lisa Casali tõlkinud Mae Merusk 120 lk, pehme köide


www.kirjastus.ee

5

Ajakirjade Kirjastus

8 (77) 21. november 2013

ilmunud

ilmunud Desserdid

Eesti Kodu

Lia Virkus, Pille Enden, Tiina Lebane 152 lk kõva köide Kes suudaks vastu panna magusale ahvatlusele – perenaise ulatatud jäätisepokaalile, magusat aroomi levitavale ahjusoojale vormile, hõrgu kreemiga täidetud korvikesele või kuninglikule torditükile. Kodune magustoit, kook või tort on alati peolaua kroon, mis paneb täiusliku punkti pidulikumale lõuna- või õhtusöögile ja on kõigi maiasmokkade rõõm. Kaunis kokaraamatus on kõrvuti nii kuumad kui ka külmad magusad hõrgutised, mille valmistamine on jõukohane igale kodukokale ja mis sobivad hellitama suuremat seltskonda, aga miks mitte ka iseennast.

Malle Pajula, Eva Toome 112 lk kõva köide Ajakirja Kodukiri raamat kutsub külla 65 Eesti koju. Eriilmelisse, sooja, heade ideede ja leidudega. Külluslikust romantilisest stiilist põhjamaiselt kargeni. Kalamaja katusekorterist Haapsalu suvekoduni.

Taimede talveuni

Väikelapse mahetoit Beebipere kokaraamat Matleena Lahti tõlkinud Raili Mikk 208 lk kõva köide Naturaalne ja mitmekülgne kodutoit on lapsele vajalik juba esimesest lusikatäiest alates. Puhast mahetoitu eelistades on su valik ohutu, kõrge toiteväärtusega ja väga hea maitsega. Üle saja retsepti ja kopsaka teooriaosa sisaldav „Beebipere kokaraamat” on suurepärane investeering lastega peredele. Noored vanemad võivad odavalt ja kerge vaevaga panna aluse oma kodusele toidukultuurile. Hea beebitoit pole võrreldav tööstusliku purgitoiduga. See on hoopis isuäratavalt värviline, ehtsa struktuuriga ja vaheldusrikas ning sellest tunnevad rõõmu nii suured kui väikesed. Raamatu retseptidest inspireerituna saad valmistada just oma lapse vajadustele sobivaid toite.

Ella ja sõbrad 1 Timo Parvela 112 lk kõva köide Mina olen Ella. Mul on vahvad klassikaaslased ja tore õpetaja. Õigemini oli, sest viimasel ajal on õpetaja veidi pinges. Arvatavasti tuleb see sellest, et ta käis kõigepealt pulmareisil, siis teatris ja tagatipuks veel õpperetkel. Ilmselgelt õpetajale reisimine ei sobi. Meie arust on see jube imelik, sest minul, Patel, Tuukkal, Samppal, Hannal ja Tiinal oli küll väga lõbus. „Ella ja sõbrad 1” kaante vahel on Ella-lugude kolm esimest raamatut: „Ella ja väljapressija”, „Ella teatris” ja „Ella õppekäigul”. Nendes lustakates lugudes saad sõbraks Ella ja tema klassikaaslastega.

Mine värsse! Tarmo Tuule 52 lk pehmed köide „Tarmo Tuule on eesti absurdiluule põrandaalune klassik, kelle elutöö ei pea piinama oma kastisuuruste köidetega me riiuleid ega rikkuma kodu kaunist sisedisaini. Tuule ühes värsis on mõtet ja mõttetusi rohkem kui mõne anarhismi-, akmeismi- või eksistentsialismiklassiku kogutud töödes või eesti poliitiku tavalises sõnavõtus. Tuule luule mõjul on kasvanud juba generatsioonid, ja jäävadki kasvama! Leidsin ta tekstid juba noore revolutsionäärina ega ole lakanud armastamast ja imetlemast.” Jürgen Rooste, luuletaja.

Ta tõrgub, ta ei kuula, ta teeb keelatud asju, ta ei söö, vaid mängib toiduga jne.

FOTO CORBIS/SCANPIX

Kui lapsevanema mõistus lõpeb Anu Jõesaar

Ajakirjade Kirjastuse toimetaja

O

n avalik saladus, et väikeste laste vanemad lähevad vahel laste peale närvi. Miks käituvad aga kõik maailma lapsed kindlas vanuses ühesugusel täiskasvanuid ärritaval moel ja kas leidub hea moodus sellele reageerimiseks?

Isa ülestunnistus veebis

Postimehe naisteveebis jagati hiljuti ühte „Emmede klubi” postitust pealkirjaga „Isa ülestunnistus: lubage mul olla inimene, kes selle valjusti välja ütleb!” See oli kolme alla viieaastase poisi isa jutustus, et suurema osa tema päevast sisustavad laste pidevad nõudmised, vajadused ja võitlused. Ja et järjest rohkem on hetki, mil ta tunnistab endale, et tema mõõt hakkab täis saama. „Üks minu lastest kavatseb ilmselt olla järgmine Steve Jobs,” kirjutas näiteks see isa. „Tal on täpne nägemus sellest, mida ta tahab, et miski oleks ja mitte mingil juhul ei tohi see olla kuidagi teisiti. Vahel väljendub see selles, et tema taldrik peab olema täpipealt kohakuti tooliga, mõnikord selles, kuidas ta sokid jalas on, või selles, kuidas täpselt roosa delfiin pildi peal välja peab nägema.” Seda lugedes muigasin omaette, sest nimelt sellistele muredele olin äsja lugenud… kui mitte lahendust, siis vähemalt seletust. Ja juhiseid, kuidas sellistel hetkedel oleks otstarbekas käituda. Tihti püüab lapsevanem kindlameelselt ust jõuga lahti lükata ega taipa, et uks käib lahti sissepoole, vaja on vaid lingile vajutada.

Pariisi eestlanna hea soovitus

Olin laste ärritava käitumisega põhjalikult kursis seetõttu, et postituse ilmumise hetkeks oli trükikotta jõudnud prantsuse psühhoterapeudi Isabelle Filliozat’ raamat „„Minu mõistus on otsas!” Kuidas tulla toime lapse jonni, nutu ja vihapursetega vanuses 1–5 aas-

tat”, mille olin toimetajana põhjalikult läbi töötanud. Seda raamatut soovitas mulle aasta tagasi eestlanna Maret, kes kasvatas oma poega esimestel eluaastatel Pariisis ja nimetas seda oma parimaks abimeheks väikelapse kasvatamisel. Teos osutus tõesti nii vaimukaks ja silmiavavaks, et Ajakirjade Kirjastus otsustas selle eesti keelde tõlkida. Autor asetab isikliku kogemuse lastepsühhiaatrina lapse aju arengut selgitavate teadusuuringute taustale ja seletab piltlikult ära, kuidas lapsevanemaid hulluks ajavate kasvatusprobleemide taga on tihtipeale see, et lapsevanemad ootavad lastelt käitumist, mis pole neile eakohane, ja mõistavad nende reaktsioone valesti.

Milleks kurjustada potilillega?

Psühholoogi ja kunstniku koostöös sündinud raamat näeb välja nagu koomiks, kuid siin on mitmeid sisukihte. Esimene peatükk algab suure pildiga, mis kujutab naist longus potilillega kurjustamas: „Pärast kõike seda, mis ma olen sinu heaks teinud! Ah see on siis tänu! Sa viskad lehed maha! Sa lased end longu! Ma alles näitan sulle, ma jätan su ilma väetise ja päikeseta, sa lähed trepi alla järele mõtlema! Me veel vaatame, mis edasi saab!” See pilt annab võtme raamatu põhiidee mõistmiseks. Kui meie potilill närbub, ei hakka me ju temaga kurjustama ega arva, et lill närtsib spetsiaalselt meie kiusamiseks või selleks, et sõbrad peaksid meid halvaks aednikuks? Me hoopis juurdleme, kas ta on parajalt kastetud, kas valgust on piisavalt, äkki on väetist puudu või ülearu. Me arutleme, mida võisime taime hooldamisel teha valesti. Vanematena kaldume tihtipeale laste käitumist psühhologiseerima ja tõlgendama seda kui tähelepanu nõudmist, võitlust või võimutsemist. Tegelikkus võib aga olla palju lihtsam.

Kui näiteks jonnihoos laps karjudes supermarketi põrandal vähkreb, siis pole mõtet öelda talle: rahune maha! Kriis ongi tema viis end maha rahustada olukorras, kus ta oli sunnitud soojades riietes istuma kolmveerand tundi järjest ostukärus paigal, ümberringi liiga palju värve, asju, lõhnu, helisid. Autor on kunstnikul palunud kujundada LED-pirnidega kastikesed, kust vanem leiab lühikese seletuse, mis lapse organismis või ajus paneb ta just nõnda käituma. Lapse näopildiga kastikeses aga seletatakse, mida laps ise sel ajal mõtleb, tunneb ja soovib.

Keskendub tüütule käitumisele

See raamat ei ole mõeldud üldise kasvatusteosena, vaid keskendub just sellistele käitumisviisidele, mis vanemaid kõige enam ärritavad. Raamatut võibki soovi korral lugeda konkreetsete probleemide kaupa. Näiteks ta tõrgub; ta ei kuula, kui teda kutsuda; ta teeb keelatud asja, ise sulle silma vaadates; ta ei söö, vaid mängib toiduga; ta kasutab rumalaid sõnu; tal kulub riietumiseks tunde jne. Esimeste eluaastate jonnidest ja kapriisidest kuni nelja-aastase häbematuse, luiskamise, hirmude ja luupainajateni võime pildiridadelt ära tunda oma tüüpilise reaktsiooni jõnglase järjekordsele tüütule käitumisele… ja seejärel soovituse, kuidas reageerida teisiti. Lõbusad pildikesed on tõesti abiks – need aitavad meil endil süütundest üle saada, kui avastame, et nii mõneski olukorras ei ole laps meie käitumist kuidagiviisi saanud õigesti mõista.

Minu mõistus on otsas! Isabelle Filliozat tõlkinud Kadi Jõesaar 176 lk, kõva köide

Eesti aednike praktilised näpunäited koostanud Victoria Parmas 128 lk pehme köide Hilissügisel tekib aiapidajal rohkesti küsimusi: kas riisuda või mitte, lõigata püsikute pealsed ära või jätta see töö kevadeks, katta taimed kuuseokstega või pole sellest kasu. Eesti kliimas on raske pakkuda ühte ja head retsepti aia ettevalmistamiseks enne taimede talveund. Kogenud aednike elutarkus on suureks abiks, et paika panna sügistööde rutiin oma koduaias. Victoria Parmase koostatud raamatus jagavad soovitusi aednikud Elle Ahse, Aarne Kähr, Erika Mahhov, Mart Ojasalu ja Rudolf Pehter. Eraldi peatükkides on juttu püsikute, elulõngade ja rooside talveks ettevalmistamisest ning toimetulekust okaspuuaia talvekahjudega.

Talve kuumimad joogid ja maiustused Kaarel Grepp, Lia Virkus, Mai Grepp 64 lk pehme köide See raamat on inspiratsiooniallikaks, kuidas külmast ja karmist aastaajast läbi tulla, nii et ka kõige külmemad talveõhtud oleksid täis soojust ja naudinguid. Ei pea olema veiniekspert, et teha head hõõgveini, ja niisamuti on ka maiustuste retseptid hea vaheldus tavalistele piparkookidele. Kokaraamatusarja „100 rooga” väikeseformaadilise sõsarsarja kolmas raamat.

Surmalask Vince Flynn 332 lk, kõva köide Tiigrijahti üksi ei minda. Teine paar silmi peab seljataga olema. Muidu juhtub, et omast arust küll jahid tiigrit, aga too on juba ammu sinu jäljed üles võtnud ja himustab sind saagiks. Aga mis siis teha, kui enam ei saa arugi, kes keda jahib? Kes on jahimees, kes tiiger, kelle silmi usaldada? Agent Rappi töö terroristide tugivõrgustiku hävitamiseks on juba esimesel aastal nii tõhus olnud, et käib paljudele närvidele. Nii omade kui vastaste hulgas. Lõks langeb kinni Pariisi parimas hotellis. Hommikul teatavad uudised üheksast laibast ja see on juba paras rahvusvaheline pomm nii poliitikutele kui ka julgeolekuteenistustele. Enam ei tea, mida või keda usaldada. Mis on reaalsus, mis väljamõeldis, mis lihtsalt pettus? Kes on hea, kes paha? Rapp ega lugeja hingetõmbepausi ei saa – poolele teele jääda ei ole võimalik. Aeg-ajalt võpatad, sest kõik oleks nagu päriselt. Äkki ongi? Vince Flynni raamatud on kõik bestsellerid – aga mitte ainult. Tema teadmisi radikaalsest islamifundamentalismist ja terrorismist on hinnanud ka USA tippjuhid ning luuretöö professionaalid.


6 ilmunud

Sitapead. Teooria

Aaron James tõlkinud Virgo Siil 184 lk, kõva köide Me puutume iga päev ja igal pool – kodus, tööl, reisil – kokku inimestega, kelle kohta ei ole paremat nimetust kui „sitapea”. Neid ei ole lihtne mõista, neid ei saa vältida ja nendega toimetulek nõuab suurt pingutust. Alustuseks peaks püüdma sitapeadest aru saada. Selle juures tuleb appi raamat „Sitapead”. Aaron James on filosoofiadoktor ja ta ei ole sitapea.

Veinirööv Peter Mayle tõlkinud Maria Lepik 208 lk, kõva köide Danny Roth on Bordeaux’ parimatest aastakäiguveinidest koosneva kollektsiooni uhke omanik, kuni keegi ta veinid sisse vehib. Röövi asub uurima Sam Levitt, veiniasjatundja ja ekspert meisterlike kuritegude alal. Veinide kadumist uurides viivad juhtlõngad ta kõigepealt Bordeaux’ imelistesse viinamarjaistandustesse ja seejärel ilusasse Provence’i. Ja poolel teel, bien sûr, liitub temaga nägus prantsuse kolleeg.

Ma armastasin rootslast ehk Sollefteå suvi Enn Nõu 252 lk, kõva köide Rahvuslikult meelestatud arstiteaduse üliõpilane teenib ainsa eestlasena aega Rootsi kaitseväes Sollefteå linnas, kui teda tabab pime armastus nagu välk selgest taevast. Romaan kirjeldab värvikalt 22-aastase eesti noormehe ja 19-aastase rootsi tütarlapse armastuslugu väikeses Rootsi linnas. Armastus ei küsi luba, isegi kui vastukaaluks seatakse eesti keel ja rahva ning riigi saatuslik tulevik. Autor järgib omal viisil A. H. Tammsaare ja Maimu Bergi paika seatud eesti traditsiooni.

Lubadus: ei ühtki negatiivset mõtet enam Graham W. Price tõlkinud Vallo Kask 208 lk, pehme köide Kui vihastate vihma peale, sest peate muutma oma plaane, tunnistage endale, et see on mõttetu. See raamat õpetab keskenduma sellele, mida (kui üldse midagi) meil tuleb teha, et tulevikku paremaks muuta. Ülesanne pole kerge, kuid psühholoogi, terapeudi, stressijuhtimise konsultandi ja suhtenõustaja Graham W. Price’i ideede, abivahendite ja tehnikate abil siiski võimalik.

Köögijumala naine Amy Tan tõlkinud Jana Linnart sari „Punane raamat” sarja kujundus Jüri Jegorov 464 lk, kõva köide Elupõlised sõbrad Winnie ja Helen on hoidnud üle viiekümne aasta teineteise saladusi. Kui Helen otsustab, et on aeg tõde avaldada, teab Winnie, et ta peab ise esimesena oma minevikust rääkima tütrele Pearlile. Nii algab lugu Winnie teekonnast 1920. aastatel väikeselt saarelt Shanghai lähedal läbi laastatud Hiina Teise maailmasõja ajal ja viimaks USA-sse. Amy Tan on hiina päritolu ameerika kirjanik, eesti keeles on varem ilmunud tema menukas raamat „Õnnerõõmu klubi”.

www.varrak.ee www.mlraamat.ee www.tnp.ee

Tänapäev Varrak Raamat Maalehe

Tartu linn 645 pildil läbi aegade Aare Olander raamatu koostaja

„J

uba Jaroslav Tark tõmbas linna maha, poolakad, rootslased, sakslased, kõik on siit üle käinud. Sest nad tundsid, et siin on see vaim, mis teeb selle leidja igavesti õnnelikuks. See on nagu püha graal. Aga keegi ei leidnud mitte midagi. Vähe põletasid ja tapsid, sellepärast. Aga mina teen linna täiesti maatasa, küll see Tartu vaim siis välja tuleb. Ta ei saa enam kaugel olla, ma tunnen ta hingust!” Need sõnad pani tsaar Peeter I suhu Urmas Vadi („Tartu vaimu saladus!”). Juulis 1708 tegigi Peeter kavandatud hävitustöö teoks. Järgmiseks Tartu vaimu otsijaks osutus matemaatikaõpetaja Sengbusch, Hermann Hesse vaarisa, kelle õlleteost 1775. aasta juunis suurem osa linna maha põles. Järgmise 166 aasta jooksul kerkis uus linn. Tänavanurkadele püstitati klassitsistlikud kolmnurkfrontooniga majad, kesklinna ümber laiusid puitelamutega agulid: Supilinn, Karlova, Ülejõe, nende vahel nooblimad kvartalid Tähtveres, Toome taga ja mujalgi. Uus häving saabus juulis 1941 ja veel kord augustis 1944. Varemeväljad kaeti muruga, sirgusid puud. Alles viimasel 30 aastal on kesklinna pargialadele taas hooned kerkinud, algul küll üsna arglikult ja tigedat kriitikat taludes. Kriitikale vaatamata pole uusehitisedki Tartu vaimu minema ajanud.

Vanema ajaloo saladused

Tartu linna väljanägemisest enne 18. sajandi kaht katastroofi on väga vähe teada. Muid pildiallikaid peale paari joonistuse (1682. aasta Raekoja plats ja kaheldava tõepärasusega üldvaade 1553. aastast) ning 1686. aasta maketi (vt Kalle Krooni artikkel „Käsu Hansu aegne Tartu Rootsi Kuninglikus Armeemuuseumis”, Horisont 4/2012) õieti polegi säilinud. Viimase pooleteise sajandi Tartu muutumisi saab seevastu jälgida üsna üksikasjalikult. Selle raamatu peamine siht ongi näidata, et see suures osas kadunud ja uuena kerkinud linn on ikka seesama Tartu. Teose ülesehitus ja koostamispõhimõt-

P

ortree Rooma linnast, mis selle raamatu lehekülgedel avaneb, pakub avastamisrõõmu ja ootamatusi. Seda võib lugeda kui reisisoovitust, linna võluvaid ja erakordseid paiku tutvustavat raamatut, ent autori läbilõige pakub siiski enamat. Haaravate lugude kronoloogiline valimik „Rooma saladused” külastab paiku, mis on seotud paljude isikute ja sündmustega, kuid tundub, nagu oleks selles katkematus mälestusteahelas just kivid ja esemed need, mis kõnelevad. Lugejate silme alt mööduvad varakristlik Rooma uhkete basiilikatega, sajad linnas elanud ning töötanud kunst-

ilmunud

Pilapasknäär

Suzanne Collins tõlkinud Evelin Schapel 332 lk, kõva köide „Pilapasknäär” on menuka „Näljamängude”” triloogia kolmas raamat. Katniss Everdeen on elus ja tema pere on väljaspool hädaohtu. Gale on põgenenud. Peeta on Kapitooliumi vang. Salapärane 13. ringkond on tõesti olemas ning seal hautakse plaane Kapitooliumi kukutamiseks. Et muuta Panemi tulevikku, peab Katniss kõrvale heitma oma viha ja usaldamatuse ning hakkama ülestõusnute etturiks – olgu isiklik hind milline tahes.

Kass ja kinopilet

Tartu ja ühtlasi kogu Eesti esimene püsikino Illusion pandi Heinaturul püsti 1908. aastal, esimene kinoseanss toimus 17. aprillil. 1934. aastast kandis see Metropoli nime ja 1936 suvel pärast lahtimonteerimist olevat uuesti üles ehitatud omanik J. Paabo talus sealaudana. FOTO TARTU LINNAMUUSEUMI KOGUST ted järgivad üldjoontes „Kadunud vaadete” Tallinna raamatut. Erinevalt Tallinnast ei ole siin kesklinna kvartaleid välja jäetud. Raamat algab Raekoja platsilt ja teeb vastupäeva ringi üle vanalinna, Toome ja Jakobi mäe ning Toometaguse, jõuab mööda Riia tänavat Emajõe ja pärmivabrikuni, läbib risti ja põiki praeguse kesklinna Barclay platsi ja kaubamaja vahel ning kulgeb siis piki Emajõge ja Narva maanteed Peetri kirikuni. Paar peatust tehakse ka Supilinnas ja mõnes muus tähelepanuväärses paigas.

Üllatavalt suur fotopärand

Kummalisel kombel on säilinud fotopärand Tartu ja Tallinna puhul üsna erinev. Tartu esimesed säilinud jäädvustused algavad 1860. aastate keskelt, 1870. aastaist on olemas juba mitusada parima kvaliteediga ülesvõtet, valiku tipuks on Johannes Pääsukese enam kui 400 võtet 1914. aastast. Vabariigi ajal fotograafide huvi Tartu vastu vaibus, eriti vähe on säilinud fotosid 1930. aastaist. Tallinna vaadete valik on kuni 1890. aastateni Tartust mitmeid kordi napim, sealt edasi aga jaotub ajas ühtlasemalt. Sõja ajal ja järel on Tartut taas oluliselt rohkem jäädvustatud kui Tallinna. Pea kõik vanad fotod selles raamatus on pärit avalikest arhiividest ja muuseu-

midest. Kõige rikkalikumaks on osutunud Eesti Rahva Muuseumi fotokogu Tartust, tublisti täiendavad seda Filmiarhiivi, Ajaloomuuseumi ja Tartu Linnamuuseumi, samuti Kirjandusmuuseumi, Arhitektuurimuuseumi, Spordimuuseumi ning Ajalooarhiivi fotokogud. Huvi pakuvad ka Marburgi fotoarhiivi fondid (Bildarchiv Foto Marburg), Fotod on dateeritud nii täpselt kui võimalik, lähtudes nii konkreetse foto arhiiviandmetest kui ka raamatu autori hinnangust. Tänapäevased fotod on kõik autori tehtud maikuust 2012 kuni oktoobrini 2013. Kodu-uurimine nõuab aega ja pühendumist, eriti kui uuritav asub paarsada kilomeetrit kodust eemal. Esmatutvusel 1982. aasta sügisel tundus ta kõleda ja hallina, iga järgmise külaskäiguga muutus järjest põnevamaks ja nüüd, seda raamatut lõpetades, olen kindel, et Tartu vaim on olemas, aga kätte teda veel ei saanud…

Tartu kadunud vaated Aare Olander 320 lk kõva köide

Igavese linna haaravad lood Kadi Kaljola

8 (77) 2 (71) 21. november 29. märts 2013

nikud, kes lisaks linnale maalisid ka tuhandeid kurtisaane, kes koos palverändurite, sõdurite, preestrite ja palgasõduritega linna öid elavdasid. See sajanditepikkune ränne lõpeb fašismi ajal rajatud Cinecittà illusioonidega. Kinolinnakust sai üks maailma suurimaid võlukunsti vabrikuid. Fellini film „La dolce vita” tõi elavaks müüdiks muutunud Rooma tavadele rahvusvahelise tuntuse. Autor rõhutab, et kui inimkonna ajalugu pole olnud muud kui üks suur vägivald ja segadus, on Rooma valusa tõetruudusega peegeldanud sajandite vältel selle igat detaili, ka sellist, millelt tahaks meelsamini pilgu ära pöörata. Tuginedes ajaloole, kuid ka mõningatele isiklikele kogemustele, on raamatu

autor koondanud isikud ja faktid terviklikuks jutustuseks vastuolulisest linnast, mis sarnaneb kohati metropolile ja kohati külale. Kõik inimlik – argus, heldus, teadmatus, ettevõtlikkus ja minnalaskmine – on leidnud ajaloo näitelaval kehastajad.

Rooma saladused Ühe pealinna lugusid, paiku ja inimesi Corrado Augias tõlkinud Leena Uibokand, Tiia Puustusmaa, Külli Mariste, Kaidi Vahar 460 lk, kõva köide

Markus Saksatamm illustreerinud Anni Mäger 144 lk, värvitrükk Selles raamatus seiklevad uute tegelaste kõrval lugejale juba tuttavad Mauri ja Liisu ning muidugi ka Karu, kes seekord osaleb koolikatsetel, vahetab lehmaga ametid ja liitub Feisbukiga. Sõna saavad ka muinasjututegelased ja selgub, et tõde on naljakam, kui me arvata oskasime. Markus Saksatamm on kirjutanud mh raamatud „Ruubert, lohe ja laevapoisid”, „Tont ja mannapuder” ning „Tädi hakkab tuuleloheks”.

Bert ja vabadus Sören Olsson, Anders Jacobsson tõlkinud Allar Sooneste joonistused Kwok-Hei Mak 136 lk, pehme köide Lõpuks ometi algas koolivaheaeg! Bert ja tema bänd Heman Hunters esinevad linnaväljakul, ettevalmistused on täies hoos. On tähtis, et bändi tuleks kuulama võimalikult palju rahvast. Aga publiku hulgas võiksid olla üksnes tüdrukud. Tüdrukud, kes lähevad pöördesse, kui bändi esinemas näevad! Siis mõtleb Berti tüdruk ehk ümber ega jäta teda maha.

Vinski lood Aapeli tõlkinud Välja Künnap illustreerinud Maija Karma 192 lk, kõva köide Soome vestekirjaniku Aapeli (Simo Puupponen, 1915–1967) humoorikas lugu ühe väikelinna elust ja inimestest ning koolipoiss Vinskist, kelle nähtamatuks muutev imepulber aitab põnevaid asju korda saata siis, kui Vinski õpetajale tuleb külaline, kui palitud kummitavad ning härra Mõrumann saab silmu. Samuti toimuvad seiklused Akordioniomaniku villas ning Vinskiga tutvuvad ka Lutikalossi laiskvorstid. Selle raamatu kaante vahel on ka Vinski-lugude teine osa „Vinski ja Vinsentti”.

Vabanemine Janika Vaht 224 lk, pehme köide Mai on 17-aastane tüdruk, kes hoiab omaette ja suunab tunded sissepoole. Ühel päeval päästab ta enesetappu kavatseva noormehe, kellest saab uuel kooliaastal tema klassivend. Poiss pöörab tüdruku sisemaailma pea peale. Õppides klassivenda tundma, mõistab Mai, millest tal vajaka on ning mis suunas liikuda, et minevikuvarjudest vabaneda. „Vabanemine” on kirjastuse Tänapäev 2012. aasta noorteromaanikonkursil äramärgitud töö.


www.tnp.ee

Tänapäev

7

Loomade saadiku jäljerada

ilmumas

8 (77) 21. november 2013

Piret Mäeniit koostaja

I

nimene, kes rahumeeli, tões ja vaimus ning absoluutse endastmõistetavusega liigitab ennast loomade sekka, peaks tekitama küsimusi. Aga mitte siis, kui tegemist on Eesti tuntuima, nii inimeste kui ka suleliste ja karvaste keskis armastatud loomatundjaga. Temalt küsitakse alatasa kõikvõimalikke küsimusi kõikvõimalike loomade kohta ja ta vastab meelsasti, mõnusalt ja innuga. Jagab inimlikku loomatarkust, teadmisi ja... vaimustust. Võluvalt, nakatavalt, imetlusväärselt. „Mineraloogia on minu kirg,” teatab ta ühel hetkel. „Kassid on mu lemmikud,” kiidab ta teisal. „Ilvesed, mu lemmik-kiisud! – Vööthüäänid, mu armsad sõbrad! – Tuhatjalg, mu kullake!” Pea iga puuri ees nimetab ta puuri sees olijat oma lemmikuks. Ja samas on korduvalt kinnitanud:„Minu kõige lemmikum loom on ikkagi liigikaaslane nimega pärisinimene, homo sapiens.” Ent kes, miks, kus on öelnud, et lemmikuid ei võigi olla kokkuarvamatult palju?! Aleksei Turovski on veendunud ja veenab meid, et võib ja vahest peabki lemmikuid leiduma kõikjal ja palju.

Kõikide loomade saadik

Vähestele on antud võimalus kõnelda oma erialast, oma tööst ja samas kõigest sellest, mis kõnelejale endale meelepärane, pidevalt ja ükskõik kellele. Ning oskust teha seda nii, et iga pajatus kindlapeale kutsub ja kinnistab kuulama. Poetades kõrva taha ikka mõne eluliselt kasuliku iva, mis mitte üksnes väärib meeldejätmist, vaid jääbki hõlpsasti meelde. Rahvasuus kõikide loomade saadikuks tituleeritud Aleksei Turovskil just selline oskus on. Ja võimalus – pühendunud zooloogina, parasitoloogina, zoosemiootikuna, nii loomade kui ka inimhingede käitumise tähelepaneliku tundjana, kogu eluslooduse, aga ka eluta looduse armastaja ja väsimatu tutvustajana. Ta on autoriteetne ekspert nii kolleegide hulgas kui ka ajakirjanduses, oodatud ja armastatud esineja raadio- ja telesaadetes, tudengitest tormijoostud lektor, ülipopulaarne ekskursioonijuht Tallinna Loomaaias, loodusretkedel mööda Eestit, Aafrika savannides,

Mul on huvitav! Madagaskari vihmametsades või kus iganes. Turovski on ka mitmekümne raamatu ja sadade artiklite autor, aga ka lasteja loomaraamatute illustraator, entsüklopeediate ja leksikonide kauane kaasautor ja pilditahvlite looja, loodusaineliste õpikogumike ja õpetlike mängude koostaja jpm.

Targal on huvitav, ka loll saab aru

Kirjanik Mihkel Mutt on ühes intervjuus arutlenud: „Öeldakse küll, et harimine teeb inimesed õnnetumaks, sest oma lolluses on nad rõõmsad nagu põrsad, aga... Inimesi ei tule mingi ühe konkreetse tarkusega nuumata, vaid

FOTO KALLE MÜLLER

nende silmaringi laiendada, nii teadmiste mõttes kui näidates seda, mis on hea ja mis halb, mis tõde ja mis vale. Omadused, mida ma stiili juures tähtsaks pean, on selgus, täpsus, tabavus. Ja loomulikult vaimukus. Ning vaimukus ei lähe kunagi moest, jumal tänatud! Tuleb kirjutada nii, et targal on huvitav ja loll saab aru.” – Just nõndamoodi on Aleksei Turovski oma teadmisi mis iganes auditooriumile (pisipõnnidest akadeemikuteni) jaganud. Delikaatselt, tabavalt, vaimukalt, toredasti.

Kõige meelsamini räägib ikka loomadest

Kuidas ta seda kõike teab, millest alati nii kaasahaaravalt ja pealetükkimata,

aga tingimata harivalt pajatab? Mis radu pidi on ta oma teadmiste, annete, oskuste ning tuhandete suurte ja väikeste kuulajate, vaatajate, lugejate südameteni jõudnud? Vastus(t)e otsimiseks lubas Aleksei Turovski käsitada ennast loodusvaatluse objektina, mis/kes vaatleja pilgule avanes aga ennekõike liigilise subjektina. Koos sellega ja läbi selle, mida ta teeb ja on teinud, millest innustunud ja mida meelsasti valmis jagama. Kui enamik inimesi räägib võimaluse korral suurima hasardiga iseendast ega põlga teinekord ära isegi pikantseid pihtimusi, siis lapsepõlvest peale tulihingeline zooloog pajatab parima meelega ikka loomadest. Tänuväärselt. Sedakorda siiski pajatab ta ka inimestest – tänuga –, isiksustest, kes olulistel eluteekäändudel on talle teejuhiks olnud, maailma ja kõige selles leiduva tähendusi avanud, teedele tähendust loonud ja lisanud. Ja jupiti ka sündmustest ja juhtumitest, millel on olnud märgilist tähendust niihästi nimitegelase enda kui meenutada võetud ajajärkude ning tänasegi jaoks. Ja tasahaaval paotab katet oma salakirgedelt, mille sekka mahub üllataval kombel koguni poks. Vaatluspäevikuks liigitatud portreeraamat Aleksei Turovskist on mõeldud turovskilikult lahedaks ja samas parajalt harivaks lugemiseks kõigile, kel tähed selged. Vaadeldava verbaalsete ja pildigaleriina jäädvustatud palgejoonte kõrval pakuvad silmarõõmu ja uudistamist Kalle Mülleri kaamerasilma ja kujundajakäega esitatud ilmekad loomafotod ja Aleksei Turovski filigraanselt detailitäpsed „tööjoonised” ning vabakäelised süranimalistlikud joonistused. Vaadeldud zooloog, zoosemiootik, entomoloog, parasitoloog, paleontoloog, mütoloog ja etoloog vaatab raamatu lugejale otse silma. Tunnistades, et tema jaoks kõigest kõige põnevam – see on inimene liiginimega homo sapiens. Ning sõnastab oma eluhoiaku lihtsa lausega: „Mul on

Aleksei Turovski ja teised loomad koostanud Piret Mäeniit 216 lk, kõva köide

Lugu mehest, kes üritas naasta kristluse alglätete juurde Ilona Martson

„D

aniel Stein, tõlkija” algab nagu lugu holokaustist; nagu järjekordne holokausti kirjeldus. Kuid ei ole seda. Pigem räägib vene maineka kirjaniku Ljudmila Ulitskaja 2006. avaldatud ja tänaseks mitmete rahvusvaheliste auhindadega pärjatud romaan „Daniel Stein, tõlkija” 20. sajandi elude keerdkäikudest laiemas plaanis, ning pole parata – holokaust oli üks möödunud sajandi traagilisematest episoodidest. Kuid selmet kirjeldada järjekordselt selle rahva kannatusi, kelle hulka kirjanik ise kuulub, on Ulistkajat huvitanud hoopis arusaamise ja leppimise teema. Ja muidugi ka küsimus usust, uskumi-

sest, erinevate religioonide rahumeelse kooseksisteerimise võimalikkusest tänapäeva maailmas. Raamatu keskmes on nimitegelane, katoliiklane, karmeliitide ordusse kuuluv munk Daniel Stein. Erakordse saatusega mees – sündinud juudina LõunaPoola kolkakülas, jäi ta koos oma perega seitsmeteistaastaselt jalgu Teisele maailmasõjale. Danieli vanemad hukkuvad koonduslaagris, vend pääseb Palestiinasse, Danielil enesel õnnestub oma elupaigast põgeneda Leetu ja oma juudi päritolu varjata. Tänu sünnipäraselt heale keeleoskusele satub ta tõlgina tööle Gestaaposse, tänu millele õnnestub noorel mehel päästa ühes Valgevene väikelinnas kolmsada juuti. Steinist endast saab katoliiklane ning ta üritab astuda kloost-

risse, mis tal pärast sõda Poolasse naastes ka õnnestub. Hiljem, neljakümneaastase mehena, otsustab ta sõita Iisraeli, kus loob väikese koguduse, üritades naasta kristluse alglätete juurde. Kuid Daniel on kõike muud kui hingekarjane tavapärases tähenduses – ta on ühtlasi ka sotsiaaltöötaja, kümneid keeli valdav erudiit ja üle Iisraeli tuntud ekskursioonijuht. Ühtlasi ka mees, kellega kokkupuutumine võib muuta elu. Danieli lugu on kirja pandud omapärasel viisil – erakirjadest, intervjuudest, ajaleheartiklitest, arhiividokumentidest, isiklikest päevikumärkmetest koosneva mosaiigina. Ulitskaja liigub kergelt üle riigipiiride ja aastakümnete, näidates, kuidas üks elu puudutab nähtamatute niitidena vene, saksa, juudi, poola, leedu ja araabia päritolu inimesi.

Pole tähtis, millesse sa usud, kõlab raamatu juhtmõte. Tähtis on, mida sa teed. Kas sa annad süüa näljasele? Kas sa aitad seda, kellel pole kodu? Lihtsad asjad, millele ausalt vastata on teinekord päris raske.

Daniel Stein, tõlkija Ljudmila Ulitskaja tõlkinud Ilona Martson sari „Punane raamat” sarja kujundanud Jüri Jegorov 488 lk, kõva köide

Astroloogia teejuht Õpi samm-sammult tundma astroloogia saladusi Sue Merlyn Farebrother tõlkinud Heija-Liis Ristikivi 360 lk, pehme köide „Astroloogia teejuht” kergitab katet selle iidse kunsti saladustelt ja selgitab samm-sammult horoskoopide põhielemente nagu sodiaagimärgid, planeedid, majad ja aspektid ning õpetab tõlgendama sünnikaarti. Suurbritannia ühe juhtiva astroloogi kirjutatud ainulaadne kursus aitab lugejal avastada, kuidas astroloogia toimib, millal seda kasutada ja kuidas oleks sellest abi tuleviku kujundamisel.

Sokikudumise meistriklass Uuenduslikud tehnikad ja mustrid tippdisaineritelt Ann Budd tõlkinud Liia Tammes 184 lk, pehme köide Autor on kokku pannud viieteistkümne tippdisaineri kudumisvõtted ja tehnikad, et luua üks täielik sokikudumise käsiraamat. Siit õpite sokikudumise põhialuseid nii säärest kui varbast alustatud sokkide puhul, mida täiendavad 17 täiesti uut suurepärast tööjuhist. Raamatust leiate, kuidas kauneid tehnikaid nagu palmikud, keerdsilmused, pits, värvilised kirjad, põikilapiline kudumine, varjukudumine ja intarsia kududa ringselt. Samuti õpite nupukaid viise, kuidas sokki alustada ja lõpetada, kanda ning varvast vormida ja taldu kududa.

Loomahääled 100 põnevat liiki ja nende häälitsused Jan Pedersen tõlkinud Allar Sooneste 264 lk, kõva köide Ainulaadne raamat tutvustab sadat põnevat looma ja nende erilisi häälitsusi kogu maailmast, alates Euroopast ning lõpetades maailmamere ja Arktikaga. Raamatus on nii loomi, keda meil hästi tuntakse, näiteks hunt ja põder, kui ka eksootilisi liike, näiteks tiiger, vaal ja papagoid. Raamatu suurim väärtus on helimängija, mis võimaldab loomade häälitsusi ka kuulata. Raamatu eestinduse on sisuliselt toimetanud Mati Kaal.

Kättemaksukontor 100 Fänniraamat ja kalender Mihkel Ulman, Annely Adermann 56 lk, plakat ja DVD See raamat on iga „Kättemaksukontori” fänni raudvara, sest vaid nende kaante vahelt leiab sisuka, värvika ja ajaloolise kokkuvõtte sarja sajast osast, mis jõudsid TV3 eetrisse aastatel 2009–2013. Lisaks saab lugeda intervjuud kõigi seikluste looja, sarja stsenaristi Mihkel Ulmaniga. Tänu sarja tegevprodutsendile Kädi Rammulale on raamatus kõigi sarja sajas osas kaasa löönud näitleja nimed. Raamatu vahel on autogrammidega poster, kus säravad saja osa vaieldamatud lemmikud Frida, Marion ja Häidi. Raamatuga kaasas on ka režissöör Ain Prosa kaasabil loodud DVD, kust leiate mitme erineva hooaja naljakad saateapsud. Fänniraamatut täiendab „Kättemaksukontori” kalender, kus muuhulgas toodud ka sarja värvikamate tegelaste sünnipäevad.


8

www.varrak.ee www.menuk.ee

Varrak Menu

ilmunud

Susi, kriimsilm, metsatöll

Fakte ja lugusid hundist Peep Männil 80 lk, kõva köide 2013. aasta on hundiaasta. Zooloog ja suurkiskjate uurija Peep Männil annab selles raamatus põhjaliku ülevaate huntidest. Ta kirjutab hundi kodust, pereelust, käitumisest ja suhetest teiste loomade ning inimestega.

Pitsilise köögi lõunad. Granaatõun ja pipratera Maru 142 lk, kõva köide Köögikunstnik Maru on koostanud erilise kokaraamatu just talveks ja jõuludeks. Talviselt karges ja kaunis kokaraamatus on 40 retsepti: talvesupid, talvised salatid, ahjuampsud, talvehõrk, talveküpsised, talvekülm, talvine sahver, talveilu, magus argihõrk. Miks mitte katta just tänavu teistmoodi jõululaud ja pakkuda näiteks verivorste kartulitainas? Ilmub detsembri alguses.

Koduköögi meistriklass Retseptid ja juhised koduseks söögitegemiseks 320 lk, kõva köide Praktiline ja põhjalik kokaraamat sisaldab ligi paarsada ajakirja Toit ja Trend viimaste aastate paremat retsepti, lisaks hulganisti koduseks köögitööks vajalikke teadmisi, nõuandeid ja nippe. Ilmub detsembri alguses.

Kindel linn ja varjupaik. Läänemeremaade kindlusi keskja uusajast Mati Õun 240 lk, kõva köide Aegade jooksul on Eestis ehitatud mõnisada kindlust, Läänemerd ümbritsevais maades on neid olnud tuhandeid. Eesti maalinnadest ehk muistse iseseisvuse aegseist linnustest, aga ka keskaegseist kivikindlustest on kirjutatud hulk raamatuid, teadus- ja aimeartikleid. Meie lähinaabrite tuntuimate kindluste kohta peaaegu puudub eestikeelne kirjandus, kuigi episooditi on teavet ilmunud erakordselt laiahaardelises ajalookirjanduses küll ja küll. See raamat annab ülevaate ümber Läänemere asuvate riikide tuntumaist või meile tähtsamaist kindlustest läbi kesk- ja uusaja, jõudes välja ka nende kindluste tavaliselt mittemilitaristlikku nüüdisaega.

Ülikond Mehis Heinsaar 160 lk, pehme köide Mehis Heinsaare lühijuttude kogumik, kirjutatud aastatel 2003–2013.

8 (77) 2 (71) 21. november 29. märts 2013

Ideid maailma päästmiseks Siire Vanaselja

S

elle raamatu lennukas pealkiri ei valeta – siit leiab tõepoolest ideid maailma päästmiseks. Kes aga arvab, et jutt käib meie helesinisest planeedist Maa, peab pisut pettuma. Tõsi, ületarbimise teema, millele tähelepanu juhitakse, on globaalne ja vägagi terav, kuid maailma mastaabis päästeaktsiooni asemel kutsub autor lugejat alustama hoopis lähemalt – omaenda kodust. Kodu sisustades või vajalikke tarbeesemeid juurde hankides on kiireim tee minna poodi ja osta, mis meeldib. Kas aga lihtsaim võimalus ka kõige õigem on? Millise maailma me niimoodi, ohjeldamatult tarbides ja ressursse raisates, jätame oma lastele, küsib autor. Seda enam, et ressursse, materjale ning võimalusi jagub tegelikult igas kodus – neid tuleb vaid õppida nägema ja kasutama – ning ilma poodi minematagi saab rahuldatud õige mitu pakilist vajadust. Oma kodu kujundamiseks tehtud taaskasutusideede näidete varal juhatab autor lugeja säästva mõtteviisi, leidlikkuse ning isetegemise radadele. Maitsekate ja kõikidele kättesaadavatest materjalidest tarbeesemete valmistamine on jõukohane enamikule meist ning innustab kindlasti ka oma lähiümbruses uue pilguga ringi vaatama. Võib vabalt juhtuda, et pärast raamatuga tutvumist on teiegi kodus mõni tarbeese, mis oma kätega uuele elule aidatud ja milles on olemas see midagi,

Mahlapakist keraamika.

mis teeb ta eriliseks. Tänu taolistele asjadele saab kodu ainult rikkamaks ja põnevamaks ning küllap lisandub esimesele õnnestunud projektile veel teine ja kolmaski. Iga kodu on väärt, et sellesse lugupidavalt suhtuda ja mitte risustada seda mõttetu kraamiga. Pigem tarbida vähem, valida targalt ja läbimõeldult, hoides ja hoolides. Ühtlasi on sel moel maailma päästmi-

FOTO RAAMATUST

seks täiesti reaalne samm astutud.

Ideid maailma päästmiseks Mõtteid omanäolise kodu loomiseks Anna Lutter 132 lk, kõva köide

www.grenader.ee

Grenader

Veriseim heitlus Baltikumis A ugustis 1941 toimus Tallinna ümbruses ja Soome lahel 1941. aasta kampaania veriseim heitlus Baltikumis, kus Suur-Saksamaa ja Nõukogude Liidu maa- ja merejõud omavahel rinda pistsid. Seekord lõppes titaanide heitlus sakslaste kasuks, kes vallutasid 28. augustil Tallinna ja tekitasid Eesti pealinnast Kroonlinna pagevale Punalipulisele Balti laevastikule suuri kaotusi. Raamat annab ülevaate jõudude vahekorrast Tallinna pärast peetud lahingus, maismaavõitluste käigust ja Juminda miinilahingust, kus hukkus kokku 33 sõjalaeva ja 58 tsiviillaeva. Augustikuistes heitlustes osales venelaste ja sakslaste poolel kokku üle 150 000

sõjamehe, kellest sai maal ja merel surma ligi 27 tuhat. Eraldi on vaadeldud ka eestlaste rolli mõlemal poolel ja nende kaotusi. Meie mehi ja naisi langes Tallinna lahingus nii võitlejate kui ka tsiviilelanike staatuses ja uppus koos laevadega Soome lahte. Ka paljudel elusalt Venemaale pääsenutel ei õnnestunud enam kunagi kodumaad näha. Tänu käesoleval sajandil Venemaal ilmunud uutele uurimustele on raamatus täpsustatud Punaarmee ja Balti laevastiku üksuste arvukust ja kaotuste suurust. Samuti ei ole tähelepanuta jäetud tallinlaste eluolu sõjakeerises. Ülevaade on antud linnaelanike katsumustest 1941. aasta suvel, kaitsetöödest, mobilisatsioonist, sõjapurus-

tustest. Pärast linna langemist sakslaste kätte ka uuest linnavõimust, Omakaitse loomisest ja tegevusest ning püüetest normaalne elu taastada. Raamatus on kasutatud palju esmakordselt trükis avaldatud haruldasi fotosid.

Tallinna lahing 1941 Mati Õun, Hanno Ojalo 144 lk kõva köide

KGB ohvitseri mälestused N elikümmend aastat KGB ohvitserina teeninud Viktor Tšerkašin oli külma sõja aegse luuretegevuse varjurikka maailma üks keskseid mängijaid. Tšerkašini teenistuskäik oli alates karmist koolist möödunud sajandi 50. aastate alguse Nõukogude luures kuni tema parimate aastateni KGB vastuluure juhi kohal Washingtonis Nõukogude saatkonnas täis põnevaid vahejuhtumeid ja dramatismi. Tšerkašin pakub oma kokkuvõtlikus ülevaates välja sündmustes tegelikult osalenud inimese tähelepanuväärse pilguheidu KGB pikaleveninud vastasseisule LKAga. Kogu külma sõja vältel üle-

maailmses luuretegevuses tähtsat osa etendanud Tšerkašin on viibinud lähetustel Ühendriikides, Austraalias, Indias ja Liibanonis. 1985. aastal aga pani Tšerkašin oma nimele kirja KGB kaks kõikide aegade kõige suuremat saavutust. Tolle aasta aprillis värbas ta LKA töötaja Aldrich Amesi ja hakkas tema põhisuunajaks. Pool aastat hiljem astus vahetult Tšerkašiniga ühendusse FBI eriagent Robert Hanssen, kellest sai lõpuks Amesist veelgi tähtsam spioon. „Agendijuhis” pakub Tšerkašin välja täieliku ülevaate sellest, kuidas ja miks need ameeriklased oma kodumaa vastu

välja astusid. „Agendijuht” on täis erksaid detaile ja dramaatilisi pajatusi, mis heidavad uut paljastavat valgust KGB sisemaailmale.

Agendijuht. KGB ohvitseri mälestused Viktor Tšerkašin, Gregory Feifer tõlkinud Peeter Villmann 336 lk, kõva köide

ilmunud

Alcázari sangarid

72 päeva võitlusi Toledo linna südames Rudolf Timmermans 160 lk, kõva köide See raamat on jutustus Hispaania kodusõja esimestel kuudel Toledo linna südames paiknenud Alcázari kindluse kaitsjatest, kes suutsid 72 päeva kangelaslikus ja ennastohverdavas võitluses kommunistidest piirajate vastu oma positsioone hoida ja abivägede tuleku ära oodata. Raamatu sündmustik toimub juulist septembrini 1936 ja põhineb osalejate ütlustel autorile, kes jõudis Toledosse veel siis, kui lahingumüra polnud vaibunud. Kirjapandud lugu on haarav ja emotsionaalne ning kirjeldab toimunud sündmusi tõetruult.

ilmumas Idarinde relvad. II raamat Liikursuurtükkidest lennukiteni Mati Õun 176 lk, kõva köide Raamat on järg samanimelise raamatu esimesele osale, kus oli juttu Teise maailmasõja Idarinde vastaspoolte kergerelvadest, suurtükkidest-miinipildujatest ja tankidest. Kuid Idarinde avarustes oli ka liikursuurtükke, soomusautosid, -veokeid ja -ronge, samuti lennukeid. Kõiki neid sõjamasinaid varustasid kütusega, varuosadega ja muu vajalikuga sajad tuhanded veo- ning sõiduautod. Raamatu autor paneb süsteemi relvad ja masinad, mille kohta seni eesti keeles on süsteemne ülevaade puudunud.

Langevarjurina Eestis Ronald Seth 208 lk, kõva köide Raamatus on inglase Ronald Sethi (1911– 1985) jutustus Teise maailmasõja päevilt. Seth paisati 1942. aasta oktoobris Briti luure diversandina lennukilt Põhja-Eesti rannikule, et organiseerida sakslastevastast sabotaaži, ent operatsioon ebaõnnestus ja Seth püüti kinni. Tal õnnestus imekombel ellu jääda ja 1945. aasta aprillis läbi Šveitsi ja Prantsusmaa Inglismaale tagasi pääseda.

Sõjasurmad Heino Prunsvelt 368 lk, kõva köide Raamat sündis ideest panna ühtede kaante vahele kõik Teises maailmasõjas langenud eestlased, aga mitte tähestikulises, vaid surmasaamise päeva järjekorras. Raamatus on kokku 9180 nime, eestlasi ja Eestimaal sündinud sakslasi, venelasi jt rahvaste esindajaid, kes sõja aastatel 1939–45 erinevatel rinnetel Saksa ning Soome relvajõududes langesid või teadmata kadunuks jäid.

Mürakarud. Olukorrast Paanikaosakonnas Urmas Nemvalts 96 lk, kõva köide Urmas Nemvaltsi lõbus koomiksiraamat, kus meile tuttavad metsarahva tegelased on läbi teinud teatud muutused ning pidanud kohanema tõsiste katsumustega.

Ajaleht Raamat (november 2013)  
Read more
Read more
Similar to
Popular now
Just for you