5
NR 8 (97) 18. november 2015
WWW.TNP.EE
tänapäev
SASH UUSJÄRV
J
ust sellist pealkirja kannab major Martin Kuke oma värskelt ilmunud raamatu „Kuus kuud kuumust” esimene peatükk. Ja just selline mulje jäi autoril Eesti sõduritest, kui ta esimest korda Afganistanis EstCoy tegemisi käsitlevate artiklite kommentaariume hakkas lugema. „Positiivse sisuga hinnanguid meie kaitseväelaste kohta ma eriti ei kohanud. Erinevate artiklite kohta käivate kommentaaride läbiv sõnum oli enamasti ikkagi üks ja seesama – poliitikute poolt Afganistani saadetud, raha ning sõdimist ihkav sõdur okupeerib ja mõrvab,” kirjutab Martin Kukk. Ometi on kirjutamiseks kaugelt rohkem tarvis kui pelgalt soov oma kaaskodanikke õigele rajale juhatada. Uurisime raamatu autori Martin Kuke käest, kuidas „Kuus kuud kuumust” paberile sai.
Miks on inimeste arvamused EstCoy missioonide kohta Afganistanis nii negatiivsed?
Sellele ei ole ühest vastust. Kui seisukohti liigitada, siis peegelduvad neis ühelt poolt emotsionaalsed, teisalt aga teatud mõttes ratsionaalsed seisukohad. Esimeste hulka kuuluvad sellised mõtlematult välja pursatud ja põhjendamatud kirjutised nagu „mida otsib eestlane Kesk-Aasiast”, „see pole meie sõda” jms. Selline tegelane üldjuhul ei teadvusta endale, et Eesti on ÜRO ja NATO liige, mis tähendab, et oleme tihti kohustatud tegutsema koos partneritega. Ja ma ei mäleta lähiminevikust suuri rahvamasse, kes oleksid omal ajal vastavatesse organisatsioonidesse kuulumise vastu protesteerinud, loosungid käes. On ka selliseid, kes arvavad, et meie sõdur pole midagi muud kui tapariist, kes suundub missioonile ainuüksi raha teenima. Nende puhul on ilmselt tegemist teadmatusega ja siinkohal peaks minu raamat piisavat n-ö valgustust pakkuma. Kui ma 1995. aastal Kaitseväega liitusin, ei olnud Afganistan mingi teema. Kuid maailm muutub pidevalt, kriisikolded tekivad ja kaovad ning sellega seoses muutuvad ka elukutseliste sõdurite missioonipiirkonnad. Sõdur ei saa ju valida, kuhu ta sõdima saade-
FOTO RAAMATUST.
Töötud, okupandid, seiklejad ja mõrvarid?
I
sa poolt serbia ning ema poolt juudi päritolu Vladimir Voinovitš sündis 1932 Tadžikistanis ajakirjanike peres. Pärast sõjaväeteenistust lennuväes õppis ta pisut aega Moskva Pedagoogilises Instituudis ja sattus tööle raadiosse toimetajaks. Tema luuletus „Neliteist minutit stardini” sai ootamatult tuntuks kosmonautide hümnina ning noor autor kutsuti ka NSVL-i Kirjanike Liitu. Aastal 1963 olevat Voinovitš hakanud kirjutama „Tšonkini” esimest osa. Triloogia peategelane on lihtsameelne sõdur Ivan Tšonkin, kes on ilmasõja mööda saatnud ääremaa kolhoosi
Elu helged paigad Jennifer Niven tõlkinud Marge Paal 408 lk, kõva köide
Heidik Theodore Finch mõtleb iga päev sellele, kuidas surra, aga leiab iga päev ka midagi, mille nimel edasi elada. Populaarne Violet Markey loeb keskkooli lõpuni jäänud päevi, et põgeneda oma väikesest kodulinnast Indianas ja unustada õe surmaga seotud lein. Kui Finch ja Violet kooli kellatorni karniisil kokku saavad, muutub nende mõlema elu jäädavalt. „Elu helged paigad” on menuromaan, mille põhjal valmib peagi ka film, peaosas Elle Fanning.
Käsk tappa James Dashner tõlkinud Mai Tõnisoo 348 lk kõva köide
Autorist Isevalmistatud lõhkekehade vältimiseks tuleb patrullil vahel ette võtta päris veidraid marsruute.
takse. Või peaks ta minema selleks ajaks reservi, kui tuliseks läheb kusagil kauges maailmanurgas, mis sulle missioonipiirkonnana ei sobi? On ka selliseid kommenteerijaid, kelle negatiivsed tunded on mõistetavad. Nende hulka kuuluvad need, kes kritiseerivad sarnaseid missioone puhtalt ajaloolisele mälule tuginedes. Parimaks näiteks on Eesti sõdur Afganistanis, kuid Nõukogude Liidu mundris. Tegemist oli sunniviisiliselt sõtta saadetud ajateenijatega. Ma usun, et see raamat annab mitmete eelarvamuste muutmiseks piisavalt ainet. Ja ega tähtis olegi, kas arvamused muutuvad halvemaks või paremaks. Pigem on oluline see, et kriitika oleks põhjendatud. Millal sündis idee ja kuidas läks kirjutamine?
Idee võimaliku raamatu sünniks tuli tõesti missioonil, kui mulle hakkas kohale jõudma, kui mitmetahuline see lähetus olema saab. Need kuus kuud Helmandis ei sisaldanud üksnes patrulle ja sellega kaasnevaid tulekontakte vaenlasega. Sel juhul oleks kogu missiooni kümne leheküljega kokku võtta saanud. Elu seal oli väga kirju ja keeruline, vastuolusid täis. Operatsioonide
mitmekesisus, kohalik elanikkond ja relvajõud, brittide alluvuses teenimine, vaenlased ja meile seatud ootused pakkusid kirjutamiseks korraliku hulga ainet. Afganistanis tegin ma peamiselt märkmeid ja peatükid kirjutasin kokku viimase kahe aasta jooksul juba kodus. Paljud raamatus kirjeldatud situatsioonid on mul siiani selgelt silmade ees, mistõttu ei pakkunud nende lugude jutustamine mulle mingeid raskusi ka pärast neid aastaid. Mis osutus raamatu kokkupanemisel kõige raskemaks?
Üldiselt sujus kõik ladusalt. Veidike pani mind muretsema võimalik Kaitseväe seisukoht, kuid mingeid tagasilööke ma oma tööandjalt ei saanud. Käsikiri loeti läbi ja avaldamisluba anti, ilma et oleksin pidanud muudatusi tegema. Kui jutusoone peale satud, siis võib minusugune reeta kogemata selle, mis teatud õigusaktidele tuginedes ei tohi avalikkusele teatavaks saada. Näiteks kas või delikaatsed isikuandmed. Ka kolleegide suhtumine oli ja on siiani olnud meeldiv. Paljud mu missioonikaaslased andsid raamatusse ka omapoolse panuse. Aga ootame ilmumise ära – ehk tuleb siis ka kriitika.
Martin Kukk sündis 1976. aastal Tapal. Pärast keskkooli asus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust suunati haridusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli, soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse, on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja Maaväe Staabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistani Islamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoni ülem. Major Martin Kukk soovitab: see raamat on mõeldud sulle, kui…
• sind huvitab Afganistani konflikti kulg viimaste aastate jooksul • sind huvitab tänapäeva militaarkirjandus • sind huvitab eesti sõdurite käekäik Afganistanis • sul pole varem sarnase teemaga pistmist olnud, kuid huvi on.
Kuus kuud kuumust. EstCoy-12 Afganistanis Martin Kukk kujundanud Villu Koskaru 216 lk, kõva köide
Voinovitš ja tema kolm Tšonkinit TAUNO VAHTER
ilmunud
lähistel hädamaandumise teinud lennukit valvates ja külanaise Njuraga lõbusalt aega veetes. Raamat ise polnud muidugi üldse sõjast, vaid Nõukogude ühiskonnast, lollidest parteiametnikest ja kohalikest hullukestest parimate nepiaegsete följetonide vaimus. Ühesõnaga, avaldamiseks selline õudus muidugi ei sobinud, tekst hakkas levima samizdatina ning raamatuna ilmus esimest korda osaliselt 1969. aastal Frankfurdis ja tervel kujul aastal 1975 Pariisis. Mida kuulsamaks raamat sai, seda rohkem tekkis autoril probleeme. 1974 visati ta NSVL-i Kirjanike Liidust välja, aga võeti Prantsuse PEN-klubi liikmeks. KGB kutsus Voinovitši korduvalt kohtumistele ja andnud talle korra mingit tundmatut
ainet, mille tagajärjel oli kirjanik tükk aega töövõimetu ega jaksanud lõpetada Tšonkini teist osa „Troonipretendent”, kus peategelane vanglasse on sattunud. Aastal 1980 saadeti Voinovitš NSVL-ist välja ning ta töötas algul Lääne-Saksamaal Vaba Euroopa toimetuses, hiljem USA-s. 1990. aastal kolis Voinovitš Venemaale tagasi ning Tšonkini-triloogia kolmas osa „Ümberasustatud isik” ilmus alles 2007. aastal. Sarja viimases raamatus jälgitakse tegelaste elu pärast sõja lõppu ning sarnaselt autoriga on ka Tšonkin sunnitud vastu oma tahtmist välismaale emigreeruma, sündmused jõuavad välja NSVL-i lõpuaegadesse. Voinovitš ise aga elab peamiselt
Moskva lähistel ja sarnaselt vanade aegadega on ka praegu võimudega pahuksis, avaldades meelt erinevate Putini režiimi sammude vastu. Eesti keeles on peale kolme Tšonkini-raamatu ilmunud ka „Meie elame siin”, „Tahan olla aus”, „Karvamüts” ning „Moskva 2042”, mida peetakse prohvetlikuks kirjelduseks praegusaja Venemaa kohta.
Ümberasustatud isik Vladimir Voinovitš tõlkinud Jüri Ojamaa 293 lk kõva köide
„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia („Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – e.k 2014, ning „Surma ravim” – e.k 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastat varem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint. Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmas viirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõige hullem ootab ees.
Minu kass Jugoslaavia Pajtim Statovci tõlkinud Anne-Mari Orntlich 264 lk, kõva köide
Emine kasvab üles ja abiellub 1980ndate Jugoslaavias. Sõja alates pageb ta mehega riigist ja nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Bekim on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse. See on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest ning sõjast ja pagulusest, mis võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.
Enne kui on hilja Ketlin Priilinn 264 lk kõva köide
Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile. „Enne kui on hilja” on Rebecca Lindebergist kõneleva krimiromaanide sarja 1. raamat.
Karu südamega mees. Arvo Iho elu ja looming Annika Koppel 352 lk, kõva köide + pildiplokid 3x16 lk
Arvo Iho elu meenutab lugusid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”: boheemlikud kooliaastad Moskvas ja sõprus Andrei Tarkovskiga, esimene mängufilm koostöös Leida Laiusega. Operaatorist režissööriks kasvamine. Tänavu 66. sünnipäeva tähistava Arvo Iho filme on autasustatud 29 rahvusvahelise auhinnaga. Oma elust ja loomingust räägib Arvo Iho talle iseloomuliku kirglikkuse ja avameelsusega, rikkalik fotovalik annab kogu loole erilise raamistiku.