Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist Detsembris ilmub Piret Raua uus lasteraamat, kus peategelane Sander elab emaga kahekesi. Ühel päeval kahaneb tema ema tillukeseks ja sellest saavad alguse imelikud juhtumised. Ka illustratsioonid on autorilt, avaldab Tänapäev. Vt lk 6

Põlvepikuraamatu konkursi võitjad on selgunud

uudised

FOTO: TEET MALSROOS

uudised

E E S T I K I R J A S T U S T E L I I D U A J A L E H T Nr 8 (97) 18. november 2015

Aasta kokaraamat 2015 Oktoobris toimunud 16. Tallinna toidumessil kuulutati aasta kokaraamatuks Jana Ruubeli ning Hele-Mai Alamaa „Armastusega Kihnust, uut ja vana saareköögist” (Ajakirjade Kirjastus). Parimaks tõlkeraamatuks tunnistati „Maailma parimad koogid”, väljaandja kirjastus Koolibri. Žürii andis hinnangu lähtuvalt sisust, kujundusest, praktilisusest ja trükiste kvaliteedist. Lisaks valmistasid Tallinna Teeninduskooli õpilased roa iga nominendi raamatust juhuslikult välja valitud retsepti järgi. Konkursile esitati 14 raamatut kirjastustelt Ajakirjade Kirjastus, Varrak, Koolibri ja Kunst. Konkursi korraldab Profexpo koostöös Eesti Kirjastuste Liiduga.

KATRIN REINMAA kirjastus Päike ja Pilv

11. novembril autasustati Eesti Lastekirjanduse Keskuses kultuuriministeeriumi, kirjastuse Päike ja Pilv ning Eesti Lastekirjanduse Keskuse korraldatud lasteraamatukonkursi Põlvepikuraamat võitjaid. Põlvepikuraamatu konkurss, mis toimus juba viiendat korda, kutsuti 2006. aastal ellu selleks, et täiendada väikelastele ja koolieelikutele mõeldud lugemisvara kvaliteetsete omamaiste lasteraamatutega. Tänavune konkurss oli eriline selle poolest, et ühtlaselt tugevaid töid oli palju. Seepärast ei andnud žürii koosseisus Asta Trummel, Jaanika Palm, Kätlin Kaldmaa, Piret Niinepuu-Kiik, Jaanus Kõuts ja Katrin Reinmaa välja esimest, teist ja kolmandat kohta, vaid kolm võrdset peapreemiat ja kolm eripreemiat. Kokku laekus konkursile seekord töid 77, millest teise vooru pääses 23 illustreeritud käsikirja. Võidutööd olid: Helle Kirsi ja Piret Bergmanni käsikiri „Tähtsad täpid”, Kertu Sillaste käsikiri „Astrid ja Ott” ning Piret Mildebergi käsikiri „Notsu ja nälg”. Eripreemiad said Regina Lukk-Toompere käsikirja „Kasside salajane pagaritöökoda seina sees Tallinnas” illustratsioonide eest, Kadri Kiho ja Katre Eesmaa käsikirja „Kevadet otsimas” eest ning Kristi Kangilaski käsikirja „Sa oled alati hoitud” illustratsioonide eest. „Konkursile ootasime häid ideid, aga ka professionaalset teostust,“ ütleb žürii esimees, lastekirjanduse uurija Jaanika Palm. „Loomulikult on väga oluline hea tekst, aga seda peavad toetama professionaalsed illustratsioonid, mis teksti mingil moel laiendavad või lapsele küsimusi tekitavad. Terviklikkust ootasime osalenud töödelt nüüd juba märksa rohkem kui konkursi algusaegadel.“ Ilma Põlvepikuraamatu konkursita ei oleks meil tõenäoliselt selliseid raamatuid nagu Signe Ora ja Katrin Ehrlichi „Mõista, mõista, Leenuke”, Tiia Metsa „Vahva Toomas”, Kertu Sillaste „Pannkoogiraamat”, Eva Koffi „Keerutädi”, Kätlin Vainola ja Kertu Sillaste „Kus on armastus?” ning paljusid teisi. Kirjastusel Päike ja Pilv on olnud eriti hea meel selle üle, et Põlvepikuraamatu kaudu on esile kerkinud mõni uus suurepärane autor või kunstnik. Nii on tänu sellele konkursile tuule tiibadesse saanud näiteks Katrin Ehrlich ja Kristi Kangilaski.

Mälestused Afganistanist Muusikasaalis toimunud muusikaloengud (Vaiko Eplik, Tõnis Kahu jt) meelitasid kohale arvestatava publikuhulga.

Kultuurinädala paljulubav algus HOLGER BERG Rahvusraamatukogu kultuurinädala algataja

R

aamatukogudel üle maailma on põhjust olla murelik: e-väljaanded tõrjuvad trükiseid, noored valivad raamatu asemel interneti ning Google ja Amazon kipuvad asendama raamatukoguteenust. Muudatustega kohanemine sunnib tihti ette võtma meeleheitlikke samme. Leidub raamatukogusid, kes lisaks teavikutele on hakanud laenutama jalgrattaid ja muid tarbekaupu või leidnud uue niši üksikute südamete klubina... Küsimuse „kuidas edasi?” esitamisest pole pääsenud ka Eesti Rahvusraamatukogu.

MITTE VAID SÄILITADA, VAID KA LUUA JA ARUTLEDA Tänavu oktoobri lõpus toimus Rahvusraamatukogu kultuurinädal, mille publikumenu võimaldab uskuda, et raamatukogudel on tulevikku vähemasti sel juhul, kui neis peale kultuuri säilitamise seda ka luuakse ja selle üle arutletakse. Viiel päeval oli huvilistel võimalus osa võtta enam kui kolmekümnest tasuta kultuurisündmusest. Tõsi, näitusi, teatrietendusi ja seminare on Rahvusraamatukogus iga nädal. Kevaditi toimub Tallinna raamatumess ja detsembris jõulukuu raamatunädal, kus peale ostlemise võib kohtuda kirjanikega ja osaleda mitmesugustel raamatute ja kirjastamisega seotud üritustel.

Äsja lõppenud festivalimõõtu kultuurinädalat korraldas Rahvusraamatukogu aga esimest korda. Rohkem kui poolsada esinejat – teiste seas Linnar Priimägi, David Vseviov, Asko Künnap, Mihhail Lotman, Leelo Tungal, Marko Kekishev, Arvo Iho, Jan Kaus, Joonas Hellerma, Kadri Hinrikus – pakkusid viie päeva jooksul säravaid mõttekäike ja köitvaid lugusid kirjandusest, kunstist, muusikast, arhitektuurist ja poliitikast.

VÄRSKE PILK MUUSIKAKOGUDESSE Rahvusraamatukogu tavapäraselt vaikne muusikasaal muutus sõna otseses mõttes muusika saaliks, kus helid said vabalt kostuda suurtest kõlaritest. Muusikud ja helikunsti armastavad inimesed Vaiko Eplik, Peeter Volkonski, Siim Nestor, Tõnis Kahu, Timo Steiner ning raamatukogu infospetsialistid heitsid muusikakogudesse värske pilgu ja tõestasid, et ühtaegu meelelahutuslik ja hariv muusikaloeng ei kuulu ainult raadioeetrisse või muusikakooli õppekavasse. Muuseas, Vaiko Eplik pani oma suvel välja antud väliseesti popmuusika kogumiku kokku osaliselt Rahvusraamatukogu varamu põhjal. Kriitik Siim Nestor tutvustas 90. aastate Eesti popmuusika näitel Rahvusraamatukogu kassetikogu, mis on komplekteerimise viisilt kogu maailmas ainulaadne. Iseäranis menukad olid ajaloo- ja kultuurialased ekskursioonid, kus tutvustati nii Rahvusraamatukogu aar-

deid ja arhitektuuri kui ka Tõnismäe piirkonna ajalugu. Külastajate tagasisidest selgus, et mõnegi jaoks oli üllatav, kui palju kunsti Rahvusraamatukogu hiiglaslik, ligi 50 000 ruutmeetrine hoone endas peidab.

NÜÜD ON OLEMAS KA LASTEALA Kultuurinädalal pandi maha veel üks oluline teetähis Eesti Rahvusraamatukogu ajaloos – avati kahest ühendatud ruumist koosnev lasteala, kus mudilased saavad lugeda lasteajakirju ja raamatuid ning mängida nii laua- kui ka videomänge. Lasteala esimene külaline oli kirjanik Ilmar Tomusk, kes vestles oma loomingust ligi 70 noore lugejaga. Uuenduskuuri on läbinud kogu 5. korruse lugemissaal, mis on varasemaga võrreldes oluliselt mugavam. Juurde on tulnud rühmaruumid ja uus loengusaal, mis raamatukogundus-korüfee Voldemar Milleri auks on nimetatud Milleri salongiks. Nädal sai sümboolse lõpu popkunstnik Kiwa performance’iga „Uue raamatu sünd”. Esitleti raamatut, mis on koostatud ja kujundatud raamatukogu hoidlatest leitud unustatud materjalide põhjal. Need sada uut unikaalset raamatut sümboliseerivad hästi seda, millised võimalused Tallinna keskses kultuuritemplis peidus on. Kultuurinädalal käis majas tavapärasest kolmandiku võrra rohkem inimesi, mis paneb küsima, kas võiks Rahvusraamatukogu üks väljundeid olla ka aasta läbi kestev mitmekülgne kultuuriprogramm.

Major Martin Kuke raamat „Kuus kuud kuumust” räägib Eesti sõjaväelaste Afganistani-missioonist. Tegu on esimese põhjaliku Estcoy-12 kogemuse näitel kirjutatud raamatuga. Valminud kirjeldus on avameelne ja haarav sissevaade kauge maa konflikti sattunute argipäevast. Raamatu avaldas Tänapäev.

Jaak Joala kuulsuse ahelad „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad” (kirjastus Hea Lugu) on kauaoodatud elulooraamat armastatud lauljast, mis sisaldab rohkelt fotosid ning põhjaliku Jaak Joala laulude nimekirja ja diskograafia. Vahur Kersna: „Selle tasakaaluka ja faktitruu raamatu kaante vahele kätketud aeg, elud ja saatused süütavad mälestustelõkkeid. Aga mis veel tähtsam – pakuvad meile põhjust saduldada oma isiklikud mõtteratsud, kelle sadulast saab näha maailma kauni, karmi ja lõputuna, nagu ta päriselt ongi.”

„Maailma ajalugu” eesti keeles Varsti ilmub Seppo Zetterbergi toimetatud koguteos „Maailma ajalugu”, mille tõlkijad on Erkki Bahovski ja Elle Vaht. Ligi tuhandeleheküljeline raamat on Soomes jõudnud juba 11. trükini ja pakub üha enam globaliseeruva maailma kodanikule ülevaatlikku informatsiooni, mis aitab meil mõista ja tõlgendada mineviku sündmusi. Teose annab välja kirjastus Varrak.

Järgmine ajaleht Raamat ilmub k.a 9. detsembril.

Väljaandja Eesti Kirjastuste Liit © EKL 2015

hea lugu

WWW.HEALUGU.EE

NR 8 (97) 18. november 2015

Meie oma sofioksanenlik ajalooline romaan ALO LÕHMUS

I

nglise kirjanik ja kirjanduskriitik David Lodge on öelnud, et autor võib oma romaani tarbeks vabalt välja mõelda olematu tänava Londonis, kuid riskantne on mõelda välja terve Suurbritannia pealinn, mis pole London. Lodge pidas sellega silmas, et geograafiliste ja ajalooliste väljamõeldiste istutamine üldiselt realistliku koega ilukirjanduslikku teksti on suur kunst. Nii nagu sool muudab toidu maitsvaks, nii muudavad just väljamõeldised teksti õigupoolest ilukirjanduseks. Ent alati on oht üle soolata. Tõsi, nii soolapulkadel kui ka ulmekirjandu sel on lai austajaskond, kuid mõlema valmistamisel on siiski oma reeglid, mida peab tundma.

FIKTSIOONIDE RISKANTNE RADA Märt Lauri teine romaan „Lahustumine”, kirjanike liidu romaanivõistlusel teise koha saanud teos, astub just säärasele riskantsele rajale. Tagakaanel tutvustatakse raamatut kui lugu, mis läbi nelja põlvkonna vaatleb Eesti olevikku ja minevikku, ühtekuulumist ja lahkukasvamist. Ent juba esimestel lehekülgedel viiakse lugeja täiesti fiktsionaalsele territooriumile, Peipsi läänekaldal asuvale väljamõeldud poolsaarele, mis Tartu rahu järgse piirijoone (sic!) koha-

selt kuulub hoopis Venemaa koosseisu, kuid mille elanikud – nii eestlased kui ka venelased – on harjunud de facto hoopis Eestiga asju ajama. Kuni 2007. aastal otsustab Venemaa viimaks oma peremeheõigused poolsaare üle taastada… Juba sellest stardipositsioonist piisaks haarava alternatiivajaloolise põneviku kirjutamiseks. Kuid autori pretensioon on suurem – tänapäevasündmused on vaid raam, teose põhiosa jälgib Raudade perekonnalugu, eriti selle meesliini esindajate Johannese, Nikolai, Antsu ja Taanieli elusaatusi läbi kogu 20. ja senise 21. sajandi. Paraku just romaani ajaloolistes kihistustes jäävad hamba alla krigisema narratiivitaignas lahustumata soolaterad – ajaloolised väljamõeldised, mis võrreldes olematu poolsaarega tunduvad pisut põhjendamatud. Jõgeva maakonda ei olnud 1900. aastal veel olemas (lk 167), 1940. aasta juunis ei alanud mingit sõda Venemaa ja Saksamaa vahel (lk 193), sama arusaamatu on märtsiküüditamise paigutamine 1941. aasta märtsi (lk 194). Seletamatuna mõjub ka Teise maailmasõja järel Punaarmeest võitjana koju tulnud Nikolai 15 aastaks vangilaagrisse saatmine ning sealt naastes tema töötamine vaba rannakalurina 1960. aastate Eestis. Ent kuna romaan ongi ajaloolise fantaasia ning tegelikkuse segu, siis ei pea

päike ja pilv

LUGEMINE ON TÄHTIS TÖÖ Missugust raamatut vajab lugema õppiv laps? Mitte see laps, kes paneb kolm klotsi kõrvuti ja veerib E-M-A, vaid niisugune, kellele saab juba raamatu pihku pista. Sest tegu on võibolla kõige otsustavama momendiga lapsest lugeja arenguloos: iga laps õpib lugema, aga igast lapsest ei saa lugejat. Ka mitte kõigist nendest, kes õhtuti ema-isa unejuttu kuulavad. „Loe nüüd sina,” meelitab ema. „Miks ma pean lugema?” küsib laps. Palju mõnusam on kuulata, kuidas ema-isa või vanaema-vanaisa raamatut ette loeb! Lugemine on suur töö. Lugema õppimine ei pruugi toimuda rahvasuust tuntud viisil, et vaatasin ja veerisin ja

Poisike rukkis. Elu sõjajärgses Eestis lapsepilguga Eet Tuule 320 lk, kõva köide

„Poisike rukkis” on autobiograafiliste sugemetega raamat, milles Eet Tuule vaatab tagasi aastate 1944–1956 eluolule, tehes seda läbi 3–15aastase poisi silmade. Autor jutustab lapsepõlvest Pääskülas ning kooliaastaist Saaremaal ja Harjumaal. Paljud raamatus kirjeldatud sündmused on reaalselt juhtunud.

SÜNGE ILM, SÜNGED INIMESED Mõnes mõttes meenutab romaan pisut Sofi Oksaneni Eesti ajaloo ainelist menukit „Puhastus” – tegelased on pisut visandlikud, kuid sünged, ilm sama süngelt pilves, ümbrus troostitu ja veri kipub alatasa lendama. Läänes on „Puhastust” ja selle töötlusi saatnud suur edu, eesti lugeja on romaani tunnustanud rohkem tähelepanu pööramise eest Eesti raskele ajaloole, kuivõrd selle ajaloo igas detailis täpse ja usutava kujutamise eest. Ajas üha kaugenev 20. vägivallasajand on ka meie endi jaoks muutumas üha ilukirjanduslikumaks muinasja õudusjutusajandiks. See pole vist enam igapäevaelus tunnetatav, olevikku otseselt mõjutav lähiminevik, vaid on lahustumas ajaloomütoloogia ühtlaseks leemeks. Sel juhul ei häiri ka need mõned fiktsionaalsed soolaterad, mille üle ülalpool nurisesin, enam kedagi ning isegi Tartu rahu alusel Venemaale jäänud poolsaar kusagil

Ralf Rothmann tõlkinud Mati Sirkel 188 lk, kõva köide

Surra kevadel

Raamatu autor Märt Laur.

Ninasi kandis tundub täiesti tõsielulisena. Ning lugeja saab täiel rinnal kaasa elada Raudade süngele perekonnaloole.

Saksa kirjanduse selle aasta suurüllatus – lugu viimastest sõjanädalatest 17aastase saksa poisi silme läbi, kes teeb kõik, et mitte sõtta sattuda ja ometi satub. Liigutav ja uus vaade sõjateemale, mis näis viimastel aastatel olevat lõpuni ära kirjeldatud ja kirjutatud.

Maagilise väega nukud Tiia Toomet 144 lk, kõva köide

Lahustumine Märt Laur 440 lk kõva köide

Nukkude pikk ja kirju ajalugu on inimeste ajalooga lahutamatult seotud. Raamatus kirjeldatakse maailma eri rahvaste kultusenukke ja nendega seotud kombestikku: paleoliitilisi veenusekujukesi, muistseid hauanukke, surnute hingenukke, viljakusenukke, nõidusenukke, katšina-nukke, Jaapani nukumatuste traditsiooni ja muudki.

WWW.PAIKEJAPILV.EE

siis järku hakkasid tähed elama! Ja see oli nii tore ja siis ma muudkui lugesin ja lugesin. Sagedamini kohtame haigutavat ema, kes meelitab:, „Loe nüüd natukene!” Ja last, kel küll veerimine selge, kuid kelle jaoks on väsitav pikemaid sõnu ja keerukamaid lauseid kokku lugeda. Sama teema kordub hiljem aastast aastasse, esimeses klassis aabitsa taga mossitades, hilisematel aastatel kohustuslikku koolikirjandust kirudes. Ja ometi teame, et lugemine arendab lapse mõtlemisvõimet, aitab tal avastada maailma erinevaid tahkusid, annab ainet fantaasiale, aitab omandada kirjaoskust, parandab lapse eneseväljendust, laiendab empaatiavõimet ja kuulamisoskustki. Lugeva lapse maailm on huvitavam ja mitmekülgsem, ka temast endast kasvab avatum ja huvitavam inimene. Ei saa aga arvata, et mõnele lapsele lihtsalt ei sobi lugemine ja kogu lugu. Või et ta ongi selline, kes raamatut kätte ei võta. Küll aga võib juhtuda, et liiga keerulised raamatud hirmutavad lapse lugemise juurest eemale. Või tüütavad igavad raamatud lapse ära. Või väsitavad liiga pikad lood enne, kui nende lõpp kord kätte jõuab.

LIHTSAD SÕNAD, LÜHIKESED LAUSED Tegelikult on asi lihtne: algaja lugeja peaks alustama raamatutega, mis on mõeldud just nimelt algajale lugejale. Nendes raamatutes peaksid olema lihtsad sõnad ja lühikesed laused, parajalt suur ja selge kiri ning toredad pildid. Ühel leheküljel ei peaks olema liiga

LOEN ISE sarjas ilmunud: Triin Soomets „Mis sul pole saba? ” Jaanus Vaiksoo „Jõulutaadi ootel” Epp Annus „Uku ja kaelkirjak” Kristiina Kass „Unelinnu pesa” Aino Pervik „Jänes keedab suppi” Epp Annus „Auto ja põder” Kristiina Kass „Elle ja Kalle koduvideo” Krista Kumberg „Linda nööp” Aino Pervik „Roosaliisa prillid” Aidi Vallik, „Lumehelbe töö” Viiu-Marie Rummo „Sokivaras” Epp Annus „Uku, kaelkirjak ja elevant” Anti Saar „Kojamees Urmas”

FOTO SHUTTERSTOCK

M

õne aasta eest sai Eesti Lastekirjanduse Keskuse hubases pööningutoas kokku üks seltskond. Tegu polnud naksitrallide, vaid hoopis lastekirjanduse asjatundjatega. Jäätist ei söödud, maiustati kommidega. Jutt käis teadagi millest – raamatutest. Kui aga enamasti käib selle maja katuse all jutt raamatutest, mida saab käega katsuda või vähemalt sõrmega ekraanil tonksida, siis seekord räägiti niisugustest, mida polnud veel olemaski. Kõvad või pehmed kaaned? Ruudukujuline või pikergune? Räägiti lihtsatest ja keerulistest lausetest, ning sellestki, kui raske on kirjutada väga lihtsalt. Ja muidugi ka sellest, mida laps loeb.

ilmunud

lugeja end sellistest faktoloogilistest nihestustest ilmselt liigselt häirida laskma. Tuleb tunnustada autori püüdu analüüsida vägivalda valla päästvaid mehhanisme (sageli ongi need ka päris elus täiesti irratsionaalsed nagu romaaniski) ning kättemaksuviha kalduvust miilata varjatuna nagu turbatuli, et siis kõigile ootamatult esile lahvatada täiesti uues põlvkonnas.

Aitame lapse lugema! EPP ANNUS

2

Kojamees Urmas Lugeva lapse maailm on huvitavam ja mitmekülgsem, ka temast endast kasvab avatum ja huvitavam inimene.

palju teksti, lugu peaks hakkama kohe esimesest lausest hoogsalt käima ja sisaldama pigem tegevust ja vähem kirjeldust. Ja raamat ise peaks olema piisavalt lühike, et laps enne lõpuni jõudmist ära ei tüdineks. Just sellistest põhimõtetest sai alguse raamatusari LOEN ISE! Eesti Lastekirjanduse Keskuse sisulisel ja Eesti Kultuurkapitali rahalisel toetusel ilmuv algajatele lugejatele mõeldud sari. Raamatusarja metoodilise põhja väljatöötamisel pistsid pead kokku Eesti Lastekirjanduse Keskuse töötajad, Eesti Lugemisühingu aktivistid ja kirjastuse

Päike ja Pilv filoloogid, nõu küsiti ka Tallinna ülikooli spetsialistidelt. Raamatu tekstid otsitakse või tellitakse spetsiaalselt algaja lugeja vajadusi arvestades ning sarja kujundaja Piret Niinepuu-Kiik seab teksti paberile rõõmsalt elama. Kuna algaja lugeja ei jää igavesti algajaks, siis jaotuvad sarja raamatud nelja raskusastmesse. „Niimoodi ilusaid pilte uurides ja ise lugemist harjutades saab peagi ka keerukamaid raamatuid lugema asuda,” selgitab sarja loogikat Eesti Lastekirjanduse Keskuse uurija Jaanika Palm. Lihtne ja rõõmus algus teeb lapse luge-

Anti Saar illustreerinud Ulla Saar 32 lk kõva köide

Kas kindad on käes või hoopis käed kinnastes? Kas käes on kondid ja luud või hoopis kühvel ja luud? Anti Saare sõnamängud panevad naerma nii väiksed kui ka suured ning õpetavad nägema emakeele võimalusi. „Kojamees Urmas” kuulub LOEN ISE-sarja 3. sammu.

misega sõbraks. Kui sõprus sõlmitud, siis toovad tulevased paksud raamatud kaasa mitte tüütu kohustuse, vaid põneva lugemiselamuse.

3

NR 8 (97) 18. november 2015

WWW.RAAMAT24.EE

Ajakirjade kirjastus

ilmunud

ilmunud

Jäämurdja Ants Antson

Pähklipureja mõnus elu. Toidud pähklite ja seemnetega.

Gunnar Press 288 lk, kõva köide

Eesti 20. sajandi saja suurkuju nimekirja koostati kaua ja hoolega. Esiletõstetute sekka, tähestiku järgi poetess Betti Alveri ja keelemees Paul Ariste vahele, mahtus üks talisportlane – Ants Antson, meie esimene ja uue aastatuhandeni ainus taliolümpiavõitja. Eestil on ikka olnud maailmatasemel kahevõistlejaid ja sinnakanti küündinud murdmaasuusatajaid, kuid kõrgeimale aujärjele tõusis kiiruisutaja! Lisaks tuli sõja jalus, aina pommitatava Beckeri sadama kõrval kasvanud Antson Euroopa absoluutseks meistriks ja kuulutati 1964. a maailma parimaks kiiruisutajaks. 1500 meetri sõit Innsbrucki olümpial kujunes meie esimeseks suureks telespordisündmuseks. 6. veebruaril 1964 peatus tehasetsehhides töö, koolid kogusid õpilased aulasse teleri ette ja Estonia teater katkestas „Minu veetleva leedi” proovi. Võidule järgnenud pidu oli üldrahvalik.

Mullivabalt. Eesti meesametnike salaelust Wido Moritz 148 lk, pehme köide

Endine diplomaat, Võrus sündinud Wido Moritz kirjeldab oma esikteoses „Mullivabalt. Eesti meesametnike salaelust” halastamatu avameelsusega bürokraatidele osaks langevaid draamasid. Karjääri- ja naudinguhimudes visklevad tegelased on silmitsi halenaljakate probleemide ja surmtõsiste eluraskustega.

London Road Samantha Young tõlkinud Eva Finch 436 lk, pehme köide

Johanna Walkeri õlul on suur vastutuskoorem: lisaks iseenda ülalpidamisele tuleb tal toita, katta ja koolitada ka nooremat venda. See sunnib teda tegema küünilisi valikuid romantilistes suhetes ning sageli leiab ta end käitumas omaenda loomuse vastu. Kuni ühel ilusal päeval ristub tema pilk Cameron MacCabe’i omaga.

Tulge külla! Pühapäevalõunad pere ja sõpradega Mari-Liis Ilover 192 lk, kõva köide

Raamat on liigendatud aastaaegadeks ja hõlmab ka suuremate sündmuste puhul korraldatavaid pidusööke, nagu näiteks kooli lõpetamine ja kevadpühad, talvel jõulud jne. Mõeldud on nii taimseid toite eelistavatele kui ka lastega seltskondadele, lisaks on igale aastaajale sätitud ka mõnest rahvusköögist inspireeritud pühapäevalõuna. Kokku on raamatus üle 60 innustava retseptiidee pühapäevalõunateks. Toitude juurde on veinid sobitanud hinnatud veiniekspert Rein Kasela.

Püssiga köögis Merrit Kiho 196 lk, kõva köide

Kodurestorani MerMer peakokk Merrit Kiho tutvustab läbi romantiliste lapsepõlvemälestuste ülimaitsvate ulukiroogade valmistamise saladusi. Võime tõdeda, et „issi tütar” sai oma kokanduspisiku papsilt, kõvalt jahimehelt. Põnevatele toitudele lisavad vürtsi jäägritelt kuuldud jaburad jahimehelood. Raamatust leiab pisut üle viiekümne ulukiroa, sinna juurde sobivaid salateid ja lisandeid ning seitse autori lemmikkooki.

Lia Virkus, Tiina Lebane 162 lk, kõva köide

Pähklid ja seemned on ehe näide, et head asjad on sageli pisipakendis – vaid ühte ampsu on kogutud südamele tervislikud rasvad, valgud, vitamiinid ja mineraalained. Seemne- ja pähklirohked snäkid, taimsed võided, leivad, pearoad ja koogid – 70 isuäratava pildiga retsepti seast leiab oma lemmiku igaüks!

Magus elu. Tervislikumalt! Valge jahu ja suhkruta magustoidud ja koogid Pille Enden, Britt Paju 128 lk, kõva köide

Olla merehädas ja jääda ellu EINAR ELLERMAA

1821.

aasta 23. veebruaril märkas vaalapüügilaeva Dauphin pakivaht Tšiili ranniku lähedal lainetuses ulpivat paati, mis oli ookeani kohta uskumatult väike. Kapten suunas pikksilma paadile ja seal kedagi nägemata käskis lähemale sõita. Kõigepealt nägid nad paadipõhjas valendavaid inimluid ja seejärel kaht meest, kes imesid oma surnud kaaslaste luudest üdi. Üks mees paadis oli vanemtüürimees Owen Chase. Kahe mehe jaoks oli see 1819. aasta augustis alanud merereisi õnnelik lõpp. Veel kolm meest leiti teisest paadist ja kolm meest asustamata saarelt keset ookeani. Need kaheksa 20 laevamehest jäid ellu.

KARM KOLMEKUULINE ELLUJÄÄMISVÕITLUS Vaalapüügilaeva Essex hukkumine Vaiksel ookeanil võidisvaala rünnakus on 19. sajandi üks tuntumaid mereõnnetusi. Herman Melville kirjeldas seda „Moby Dickis”, ent laeva uppumisega käesolev raamat ehk laevameeste uskumatult karm kolmekuuline ellujäämisvõitlus sisuliselt alles algab. Raamatus on 343 lehekülge ja vaal ründab laeva 96. leheküljel. Ligi 180 aastat teati sellest õnnetusest peamiselt Essexi vanemtüürimehe Owen Chase’i kirjelduse põhjal, mille kohta arvati, et ta mäletas nii, nagu talle kasulik oli. 1960. aasta paiku leiti aga ühe New Yorgi maja pööningult vana märkmik. 1980. aastal avastas vaalapüügiekspert Edouard Stackpole, et see on Essexi 14-aastase kajutipoisi Thomas Nickersoni päevik. Nickersoni kirjeldus publitseeriti ajalooseltsi väikese trükiarvuga monograafias 1984. aastal. Kõige suuremate hammasvaalade kašelottide ehk võidisvaalade küttimine oli 19. sajandi algul üliraske, aga tulus töö. Kuus meest laskusid laevalt väiksesse paati, sõudsid saagi juurde, heitsid temasse harpuuni ning seejärel püüdsid teda piigiga surnuks torgata. 60-tonnine olend võis aga purustada vaalapaadi ainsa sabaliigutusega.

Vaalu püüti selleks, et saada vaalaõli, millega valgustati tänavaid ning määriti masinaid. Rohkem kui sajandi oli selle üleilmse õliäri keskuseks USA idarannikul asuv Nantucketi saar, millele lähim suurlinn on Boston.

AUTOR ON TEINUD MAHUKA UURIMISTÖÖ Selle raamatu autor Nathaniel Philbrick on töötanud läbi uskumatult palju dokumente ja käsikirju. Pärast loo lõppu kirjeldab ta sajal leheküljel üksikasjalikult, millisest allikast mingid faktid pärit on. Autor on uurinud teiste tolleaegsete vaalapüüdjate mälestusi, lugenud ellujäämisest tormisel merel, nälgimise psühholoogiast ja füsioloogiast, navigatsioonist, okeanograafiast, võidisvaalade käitumisest ja muidugi kannibalismist, milleta õnnetusest pääsenud läbi ei saanud. Kõige lugejasõbralikum tegu kogu asja juures on aga see, et autor on meeletult mahuka materjali enda sisse söönud, selle ära seedinud ja jutustab siis justkui kõiketeadjana haarava loo, takerdumata tsitaatidesse ja detailidesse, millal, kellele ja mida keegi väitis. Kujutagem ette reisi, et te asute teele Bostoni lähedalt ja suundute Euroopa poole Assoori saarte suunas, siis teete vahepeatuse Roheneemesaartel Aafrika ranniku lähedal, siis sõidate ümber Lõuna-Ameerika lõunatipu Hoorni neeme, siis siirdute põhja suunas Ecuadori rannikuni ja sealt loodesse Galápagose saaretele. Reis on kestnud juba aasta ja kolm kuud. Te olete üsna kurnatud ja kapteni vastu kehva toidu pärast mässu tõstnud. Seejärel stardite Galápagose saartelt Okeaania suunas, et alles nüüd alustada eluohtlikku vaalapüüki. Siis ründab vaal teie laeva, see puruneb, ja edasi ulbite kolm kuud ookeanil, kuni hakkate sööma oma paatkonna surnud liikmeid. Sellise reisi üksikasju raamatus kirjeldataksegi. RASKED VALIKUD 80-tonnine vaal ründas laeva 20. veebruaril 1820. 20 meeskonnaliiget jõudsid põgeneda kolmes vaalapüügipaadis, kusjuures üks mees taipas kaasa haarata navigatsiooniseadmed, mida on peetud pääsemise üheks võtmeks.

Nad otsustasid, et ei ürita triivida kõige lähemal asuvatele Markiisaartele või Seltsisaartele, sest seal räägiti elavat inimsööjad. Tagantjärele on öeldud, et Tahiti oleks pakkunud kindlat pääsemist, aga nad ei teadnud seda. Nad valisid võimalikest kõige raskema tee – tagasi Lõuna-Ameerikasse. Kasvav nälg ja janu hakkasid takistama selgelt mõtlemist, mereveepritsmed kõrvetasid haavanditega kaetud nahka nagu hape, silmad vajusid kolpa ja põsesarnad tungisid esile. Siis jõudsid nad saarele, mida pidasid Ducie saareks. Seal atollil oli aga nii vähe magevett ja toitu, et 17 meest otsustasid teekonda jätkata. Kolm meest ja üks paat jäid saarele. Kaks kuud pärast seda, kui nad olid loobunud minemast Seltsisaartele, sest kartsid inimsööjaid, valmistusid nad ise sööma üht oma laevakaaslast. Seitsme päevaga söödi ühes paadis ära kolm surnud meest. Kui ühes paadis enam keegi ära ei surnud, heideti liisku, kes ära süüakse ja kes kolmest ülejäänud mehest ta ära tapab. 94. päeval pärast vrakilt lahkumist jõudis üks paat Tšiili ranniku lähedal asuva St Mary saare lähedale ja 23. veebruari hommikul nägigi Dauphini meeskond kaht meest vaalapaadis oma kaaslaste kondihunniku juures.

PEAGI JÕUAB LUGU KA KINODESSE See on põnev raamat ellujäämisvõitlusest ookeanil, mõtlemapanev raamat inimese olemusest ja geograafiaalaseid teadmisi kasvatav raamat, eriti kui jälgida meeste teekonda kaardil ja lugeda saarte kohta, kus nad peatusid või kuhu nad ei jõudnud. Silme ees hakkab kerima film ja detsembris jõuabki meie kinodesse Oscariga pärjatud Ron Howardi („Piinatud geenius”) lavastatud „Mere südames”, kus Chase’i mängib Chris Hemsworth.

Mere südames Nathaniel Philbrick tõlkinud Matti Piirimaa 340 lk pehme köide

Siinsed 50 retsepti ei sisalda rafineeritud suhkrut ega nisujahu, vaid asendavad tühjad kalorid tervislike koostisosadega, mis pakuvad põnevaid maitsekooslusi ja on toitainetegi poolest rikkamad. Autorid on kokku pannud ka väikese teejuhi tervislikumate jahude, magustajate ja rasvade vallas. Raamatust leiab mitmeid alternatiive levinud maiustele ning siin on retseptid ka neile, kes väldivad loomseid toiduaineid või eelistavad maiustada piima- või gluteenivabalt.

Oma teha. Ring – heegeldatud variatsioonid. Virpi Marjaana Siira tõlkinud Ann Tamme 160 lk, kõva köide

Virpi Marjaana Siira on oma populaarse blogiga omA KOPPA võlunud heegeldajaid nii kodumaal Soomes kui ka mujal. Blogipidamisest alguse saanud raamat on heegeldamise traditsioone raputav ideedekogu. Unusta traditsioonilised heegeldamise mustrid, heegelda ja haruta, tunne tegemisest rõõmu, tee väikestest apsakatest oma tunnusmärk. See on raamat, kust saavad inspiratsiooni nii algajad kui ka juba osavamad heegeldajad.

Nii suur kala! Tarmo Tuule kunstnik Piia Maiste 80 lk, kõva köide

Kaasahaarav ja mõtlemapanev juturaamat põhikooli õpilasele ja lapsevanemale. Kaante vahelt võib leida vastused neile küsimustele: Kuidas õng ise püüab? Mis mäng see tüdrukute ja poiste vahel käib? Mida arvab vihmauss? Kus ei ole kala, aga on? Mis juhtub, kui kallid naised undavad? Mis on paadi ja kalda vahel? Millal kala võtma hakkab? Kuidas püüdmata püüda? Mida kingib kala mees? Kui väike on tegelikult suur?

Üksinda depressioonis Tõnu Põldma 140 lk, pehme köide

Raamatu „Üksinda depressioonis” autor Tõnu Põldma on just nagu raamatu peategelane Laurigi läbi põdenud raske depressiooni. Raamatu esimeses osas näeme peategelase, Lauri-nimelise noore depressioonis mehe igapäevaelu raskusi. Autor samastab end paljus peategelasega. Raamatu teises osas pakub aga autor nõuandeid, kuidas depressiooniga toime tulla, mida julgustavat mõelda, kuidas kaaslast otsida.

tänapäev Mälumängupiibel koostanud Arko Olesk 536 lk, pehme köide

See on Eesti mahukaim mälumänguraamat – 5300 küsimust! Teadmisi on mitut sorti. Mõned kuluvad kõige paremini ära eksamil, teised metsas, kolmandad vestluses. Koht, kus need kõik kokku saavad, on mälumäng. See raamat annab võimaluse teha tiir tuntud ja veel avastamata teadmiste maailmas. Arko Olesk on õppejõud, teadusajakirjanik ja mälumängur. Ta on mitmekordne Eesti mälumängumeister ja telesaate „Kuldvillak” küsimuste koostaja.

Eestlane ja teised rahvad. 1457 anekdooti erinevatest rahvustest Erkki Kõlu 328 lk, pehme köide

Anekdootide kogumist alustas Erkki Kõlu juba 1982. aastal. Ühtekokku on temalt ilmunud 12 anekdoodikogumikku. See kogumik koosneb anekdootidest, kus oma osa saavad 33 eri rahvuse (kui mulgid ka eraldi rahvuseks lugeda) tüüpilised esindajad. Ei jää ilma eestlasedki.

Ämblik ja kultuur Olev Remsu 224 lk, kõva köide

Romaan on kirjutatud ajalehe Sirp 75. sünnipäevaks. Autor märgib, et tegi seda vastutustundest, tahtes ei rohkemat ega vähemat kui ajaloo jaoks jäädvustada, kuidas tollel kaugel ja võõral ajal eesti kultuuri tehti ning kuidas seda hinnati. Samuti hoiatab ta: „Jah, ma olen kirjeldanud tõestisündinud juhtumeid, tegelastel on prototüüpe. Ent ma garanteerin – viimaseid ei leia keegi üles. Kõik uudishimutsejad eksivad. Olen jälgi seganud, andnud ühele tegelasele mitme inimese omadused, olen nende elulugusid kokku ja lahku sõlminud – nii et halba otsimist, kuid head lugemist!”

Sel vaiksel ööl Mari Jungstedt tõlkinud Kadri Papp 330 lk, pehme köide

Ühel advendieelsel õhtul Gotlandil kaob teel tallist koju neljateistkümneaastane Fanny. Kui kriminaalkomissar Anders Knutas Fanny elu lähemalt uurima hakkab, joonistub pilt üksildasest tüdrukust, kelle õlul lasub liiga suur vastutus alkohoolikust ema ja eemaloleva isaga mõrase kodu eest. Ent salaja on Fanny kellegagi siiski kohtamas käinud. Kas tema kadumisel on seos allakäinud fotograafi Henry Dahlströmi tapmisega paar nädalat varem?

Oivalised aiad. Loov värvimine täiskasvanutele 128 lk pehme köide

Veel üks täiskasvanud kunstiarmastajale mõeldud suurepärane värvimisraamat, mis pakub ohtralt kauneid kaarahaaravaid mustreid ja võimalust hetkeks aeg maha võtta. Luba end inspireerida emakese looduse ilust ja võngetest! Päästa valla oma loomingulisus, austades ja pühitsedes meid ümbritseva looduse imesid. Haara pliiats, sest sind ootavad sajad vapustavad pildid täis lillerikkaid aedu – kõik ainult sulle nautimiseks!

NR 8 (97) 18. november 2015

Kes on Maria? MARI KARLSON

V

aevalt oleksime nii huvitatud päris-Maria von Trapist, kui filmi-Maria (Julie Andrews) poleks kinolinal pakkunud sellist puhast rõõmu, mida võib leida vaid muinasjutumaailmast. Raamatu „Heliseva muusika lugu“ autor Tom Santopietro leiab filmi „Helisev muusika” edu saladuse sellest, et film kinnitab vaatajale: unistused on midagi väärt, kõiki takistusi ja hirme on võimalik ületada töö, vaeva ja laulu ning mis kõige tähtsam – armastusega. Kas see ongi see, mida me tegelikult vajame? Igatahes on filmiperekond von Trappidest rohkem dollareid sisse toonud vaid „Tuulest viidud” ja „Tähesõjad”.

FILMI FENOMEN Autor otsib filmi fenomeni ligi 400 leheküljel, uurides võttegruppi, näitlejaid ja muidugi ehtsat perekond Trappi ja pakub välja ka erinevaid põhjendusi, miks see film vaatajale nii meeldib. Julie Andrews on andnud vastuse, mis arvatavasti sobiks kirjeldama ka filmi ülimat menukust. Kord, kui Julie Andrewsilt küsiti, millisena peaks teda mäletatama, ütles Andrews: „Ma arvan, et see võiks olla midagi sellist nagu „Tal oli võime teha inimesi õnnelikuks, tekitada neis sooje tundeid.” /.../ Vaadake, ma olen piisavalt realist mõistmaks, et elu on suuremale osale inimestele kohutav ja elajalik, nii et see, mida meie meelelahutajatena teeme, võib mõnikord tunduda suhteliselt frivoolne. Aga kuna maailmas on nii palju kalkust, ei olegi võib-olla halb, kui me võime üritada seda pehmendada kõigi vahenditega, mis meil on.” Hulgaliselt auhindu võitnud „Heliseva muusika” esilinastumisest möödus 2015. aasta kevadel 50 aastat, aga miski ei näita, et inimesed sellest tüdiksid. Jah, see film on vanamoeline nagu muinasjutt ikka, aga ta on ka ajatu nagu muinasjutud tavaliselt. Päris perekond Trapp muidugi muinasjutus ei elanud ning sellestki annab raamat hea ülevaate. Maria kõige noorem laps Johannes (kümnes ja viimane von Trapi pere laps, sündinud aastal 1939) on väitnud, et tema „keerulise” ema ülimalt õnnetu lapsepõlv oli jätnud temasse ebakindluse, mis jälitas teda terve elu. Kuigi Johannes oli toona vaid nelja-aastane, mäletab ta selgesti pidevat ringisõitmist: „Perekonnaga ringireisimine, laval esinemine, tutvumine uute inimestega... Laulmine oli

REPRO RAAMATUST

ilmunud

WWW.TNP.EE

R

ilmunud Lugu Sandrist, Murist, tillukesest emmest ja nähtamatust Akslist Piret Raud autori illustratsioonid 100 lk, kõva köide

Sander on täiesti tavaline poiss, kes elab oma emaga kahekesi suure pargi lähedal neljakorruselise maja esimesel korrusel. Nagu enamik poisse, armastab Sandergi jalgpalli ja šokolaadijäätist ning pühapäeviti kaua magada. Ka Sandri emme on täiesti harilik, kuid seda vaid päevani, mil ta kahaneb nii tillukeseks nagu mõni legomehike. Sellest hetkest saavad alguse imelikud juhtumised, milles löövad peale ema ja poja kaasa ka kodutu koer Muri, nähtamatu poiss Aksel, mitmekülgne onu Allan ja seltskond kaisukarudega daame.

Tähenärija ja Kriksadull Aino Pervik 72 lk, kõva köide värvitrükk

Maria saabumine von Trappide villasse kitarri, vanamoelise reisikoti ja riietega, mida vaesed ei tahtnud.

raske töö. Distsipliin oli tohutu. Me laulsime hästi ansamblina, me ei olnud sooloartistid.” Aga poeg lisab ka, et tema ema Maria ning filmi-Maria olnud sugulashinged.

ÜLEMTEENRI REHABILITEERIMINE „Meie lugu on räägitud nii palju kordi, et sa hakkad tõde ja väljamõeldist segamini ajama,” nendib Johannes von Trapp. Nii näiteks on päris tõsi, et perekonna ülemteener Hans liitus nagu „Helisevas muusikaski” natsiparteiga, aga tegelikult hoiatas just tema 1938. aasta augustis Georgi, et Austria piirid pannakse peagi kinni. See oli ettenägelik nõuanne ja võimaldas perekonnal viimasel päeval enne piiride sulgemist põgeneda. Mõningast lõivu filmitööstusele on pidanud maksma ka vaatajad, kes lõpukaadrite ajal pisaraid pühkides imestavad, kuhu kallis perekond siis ikkagi teel on. Raamatu autor selgitab: „Arvestades perekonna tegelikku põgenemist Itaaliasse, on filmi suurejoone-

liselt üles võetud lõpukaadrid nende vaprast ronimisest üle mägede turvalisse Šveitsi loomulikult puhas fiktsioon. Paljud – eriti just Maria ise – on märkinud, et kui nad oleksid roninud üle Austria mäetippude, poleks nad jõudnud Šveitsi, vaid Saksamaale, ja väga lähedale füüreri pelgupaigale Berchtesgadenis. Mariale iseloomuliku otsekohesusega öelduna: „Kas Hollywoodis ei tunta üldse geograafiat? Salzburg ei asu Šveitsi piiri ääres!” Tegelikult asub Salzburg 250 kilomeetri kaugusel Šveitsist, kuid elutark vana proff Robert Wise nendib: „Hollywoodis tehakse geograafia ise.”

Heliseva muusika lugu Tom Santopietro tõlkinud Heija-Liis Ristikivi 412 lk, kõva köide + 16 lk pildiplokk

Ajalugu lõunalauas

aamatus on esitatud aastatel 1857–1858 Pjotr Pavlovitš Durnovo kodus pakutud lõunasöökide menüüd. Iga päev koostatud lõunasöökide toidukaarte hoiti hoolikalt tallel ning säilitati perekonnaarhiivis kõrvuti kirjade, päevaraamatute ja fotodega. Pikk rida roogasid, mis Durnovo lauale ilmusid, viib lugeja selle igapäevase olmeelu valda, mis jääb pahatihti ajaloolaste tähelepanuta, ent moodustas samas tolle ajastu inimeste jaoks reaalsuse ühe enim tuntava külje. Kuid lõuna- või õhtusöök ei tähenda mitte ainult serveeritavaid roogi, vaid ka söömisrituaali ja söögitoa interjööri. See hõlmab samuti külaliste meeleolu, vestlusi laua taga ja vahel ka vaid-

4

lusi. Söögilauajutud on täiesti läbiuurimata valdkond, ehkki see on üks argielu erakordselt aktiivsetest külgedest. See kuulub veel suuremal määral kui kulinaariakunst nende ajalootahkude hulka, mis sähvatavad hetkeks ja kaovad kohe, peaaegu jälgi jätmata. Paigutades raamatusse toidukaartide lisadena igapäevaseid olmelisi, poliitilisi või muid teateid tolle aja ajakirjandusest, mis võisid oletatavasti laua taga aset leidnud keskusteludele ainest anda, ei püüelda söögilauajuttude fenomeni rangelt teadusliku rekonstruktsiooni poole. Nende kommentaaride mõte seisneb selles, et aidata lugejal määratleda konteksti, kus menüü sõnad ärkavad elule, omandavad mingisuguse täiendava tähenduse.

Seda materjali pakkudes loodavad koostajad lugeja aktiivsele kaasamõtlemisele, kutsudes teda asuma omaenese teadmistele ja kujutlusvõimele toetudes gastronoomilisele retkele minevikku.

Suurilma lõunasöögid Pealinnaelu panoraamid 19. sajandi Peterburist Juri Lotman. Jelena Pogosjan tõlkinud Veronika Einberg 359 lk, kõva köide

Lugu sellest, kuidas raamatute lugemine Tähenärija peast segi ajas ja kuidas Kriksadull seepärast hirmu pidi tundma. Tähenärija ja Kriksadull on mõnes mõttes imelikud tüübid: vahel on nad päris pisikesed, vahel aga suured nagu sina ja mina. Täpselt nii, nagu parajasti jutt jookseb. See tuleb sellest, et nad on olemas üksnes ettekujutuses. Ise nad seda tähele ei pane, nad on niiviisi harjunud.

Tont ja mannapuder Markus Saksatamm 144 lk, kõva köide värvitrükk

Kordustrükk Markus Saksatamme populaarsest lasteraamatust, mis sisaldab üle 30 naljaka jutu. Näiteks on raamatus peale poiste ja tüdrukute tegelaseks ka verivorst, kes tahab hakata jõuluingliks ja sprott, kes peab ennast kuulsaks politseikoeraks. Rääkimata karust, kes läheb panka kroone eurodeks vahetama ja seast, kes proovib ära ministriameti.

Mary Poppins. Mary Poppins tuleb tagasi P. L. Travers tõlkinud Peedu Haaslava 418 lk, kõva köide

Sellest hetkest, kui idatuul kannab Mary Poppinsi Kirsipuu tee majja number seitseteist, muutub Bankside pere elu igaveseks. Mary Poppinsist saab Jane’i, Michaeli ja kaksikute kõige ebatavalisem hoidja. Iga päev Mary Poppinsiga on täis maagiat ja kõige pöörasemate väljamõeldiste täitumist. Raamatus on populaarse sarja kaks esimest osa, „Mary Poppins” ja „Mary Poppins tuleb tagasi” Mary Shepardi originaalillustratsioonidega.

Väike nõid Otfried Preussler tõlkinud Vladimir Beekman 112 lk, kõva köide

Väike nõid on alles 127 aastat vana ja suured nõiad ei võta teda veel sugugi tõsiselt ega taha Walpurgi ööl Blocksbergi mäele pidussegi lasta. Aga kui ta polegi veel suur nõid, tahab ta olla vähemalt hea, ja see peab ometi midagi lugema. Selle otsusega vallandub põnev ja lustakas sündmustekeeris. Väga populaarse lasteraamatu värviliste illustratsioonidega uus väljaanne.

5

NR 8 (97) 18. november 2015

WWW.TNP.EE

tänapäev

SASH UUSJÄRV

J

ust sellist pealkirja kannab major Martin Kuke oma värskelt ilmunud raamatu „Kuus kuud kuumust” esimene peatükk. Ja just selline mulje jäi autoril Eesti sõduritest, kui ta esimest korda Afganistanis EstCoy tegemisi käsitlevate artiklite kommentaariume hakkas lugema. „Positiivse sisuga hinnanguid meie kaitseväelaste kohta ma eriti ei kohanud. Erinevate artiklite kohta käivate kommentaaride läbiv sõnum oli enamasti ikkagi üks ja seesama – poliitikute poolt Afganistani saadetud, raha ning sõdimist ihkav sõdur okupeerib ja mõrvab,” kirjutab Martin Kukk. Ometi on kirjutamiseks kaugelt rohkem tarvis kui pelgalt soov oma kaaskodanikke õigele rajale juhatada. Uurisime raamatu autori Martin Kuke käest, kuidas „Kuus kuud kuumust” paberile sai.

Miks on inimeste arvamused EstCoy missioonide kohta Afganistanis nii negatiivsed?

Sellele ei ole ühest vastust. Kui seisukohti liigitada, siis peegelduvad neis ühelt poolt emotsionaalsed, teisalt aga teatud mõttes ratsionaalsed seisukohad. Esimeste hulka kuuluvad sellised mõtlematult välja pursatud ja põhjendamatud kirjutised nagu „mida otsib eestlane Kesk-Aasiast”, „see pole meie sõda” jms. Selline tegelane üldjuhul ei teadvusta endale, et Eesti on ÜRO ja NATO liige, mis tähendab, et oleme tihti kohustatud tegutsema koos partneritega. Ja ma ei mäleta lähiminevikust suuri rahvamasse, kes oleksid omal ajal vastavatesse organisatsioonidesse kuulumise vastu protesteerinud, loosungid käes. On ka selliseid, kes arvavad, et meie sõdur pole midagi muud kui tapariist, kes suundub missioonile ainuüksi raha teenima. Nende puhul on ilmselt tegemist teadmatusega ja siinkohal peaks minu raamat piisavat n-ö valgustust pakkuma. Kui ma 1995. aastal Kaitseväega liitusin, ei olnud Afganistan mingi teema. Kuid maailm muutub pidevalt, kriisikolded tekivad ja kaovad ning sellega seoses muutuvad ka elukutseliste sõdurite missioonipiirkonnad. Sõdur ei saa ju valida, kuhu ta sõdima saade-

FOTO RAAMATUST.

Töötud, okupandid, seiklejad ja mõrvarid?

I

sa poolt serbia ning ema poolt juudi päritolu Vladimir Voinovitš sündis 1932 Tadžikistanis ajakirjanike peres. Pärast sõjaväeteenistust lennuväes õppis ta pisut aega Moskva Pedagoogilises Instituudis ja sattus tööle raadiosse toimetajaks. Tema luuletus „Neliteist minutit stardini” sai ootamatult tuntuks kosmonautide hümnina ning noor autor kutsuti ka NSVL-i Kirjanike Liitu. Aastal 1963 olevat Voinovitš hakanud kirjutama „Tšonkini” esimest osa. Triloogia peategelane on lihtsameelne sõdur Ivan Tšonkin, kes on ilmasõja mööda saatnud ääremaa kolhoosi

Elu helged paigad Jennifer Niven tõlkinud Marge Paal 408 lk, kõva köide

Heidik Theodore Finch mõtleb iga päev sellele, kuidas surra, aga leiab iga päev ka midagi, mille nimel edasi elada. Populaarne Violet Markey loeb keskkooli lõpuni jäänud päevi, et põgeneda oma väikesest kodulinnast Indianas ja unustada õe surmaga seotud lein. Kui Finch ja Violet kooli kellatorni karniisil kokku saavad, muutub nende mõlema elu jäädavalt. „Elu helged paigad” on menuromaan, mille põhjal valmib peagi ka film, peaosas Elle Fanning.

Käsk tappa James Dashner tõlkinud Mai Tõnisoo 348 lk kõva köide

Autorist Isevalmistatud lõhkekehade vältimiseks tuleb patrullil vahel ette võtta päris veidraid marsruute.

takse. Või peaks ta minema selleks ajaks reservi, kui tuliseks läheb kusagil kauges maailmanurgas, mis sulle missioonipiirkonnana ei sobi? On ka selliseid kommenteerijaid, kelle negatiivsed tunded on mõistetavad. Nende hulka kuuluvad need, kes kritiseerivad sarnaseid missioone puhtalt ajaloolisele mälule tuginedes. Parimaks näiteks on Eesti sõdur Afganistanis, kuid Nõukogude Liidu mundris. Tegemist oli sunniviisiliselt sõtta saadetud ajateenijatega. Ma usun, et see raamat annab mitmete eelarvamuste muutmiseks piisavalt ainet. Ja ega tähtis olegi, kas arvamused muutuvad halvemaks või paremaks. Pigem on oluline see, et kriitika oleks põhjendatud. Millal sündis idee ja kuidas läks kirjutamine?

Idee võimaliku raamatu sünniks tuli tõesti missioonil, kui mulle hakkas kohale jõudma, kui mitmetahuline see lähetus olema saab. Need kuus kuud Helmandis ei sisaldanud üksnes patrulle ja sellega kaasnevaid tulekontakte vaenlasega. Sel juhul oleks kogu missiooni kümne leheküljega kokku võtta saanud. Elu seal oli väga kirju ja keeruline, vastuolusid täis. Operatsioonide

mitmekesisus, kohalik elanikkond ja relvajõud, brittide alluvuses teenimine, vaenlased ja meile seatud ootused pakkusid kirjutamiseks korraliku hulga ainet. Afganistanis tegin ma peamiselt märkmeid ja peatükid kirjutasin kokku viimase kahe aasta jooksul juba kodus. Paljud raamatus kirjeldatud situatsioonid on mul siiani selgelt silmade ees, mistõttu ei pakkunud nende lugude jutustamine mulle mingeid raskusi ka pärast neid aastaid. Mis osutus raamatu kokkupanemisel kõige raskemaks?

Üldiselt sujus kõik ladusalt. Veidike pani mind muretsema võimalik Kaitseväe seisukoht, kuid mingeid tagasilööke ma oma tööandjalt ei saanud. Käsikiri loeti läbi ja avaldamisluba anti, ilma et oleksin pidanud muudatusi tegema. Kui jutusoone peale satud, siis võib minusugune reeta kogemata selle, mis teatud õigusaktidele tuginedes ei tohi avalikkusele teatavaks saada. Näiteks kas või delikaatsed isikuandmed. Ka kolleegide suhtumine oli ja on siiani olnud meeldiv. Paljud mu missioonikaaslased andsid raamatusse ka omapoolse panuse. Aga ootame ilmumise ära – ehk tuleb siis ka kriitika.

Martin Kukk sündis 1976. aastal Tapal. Pärast keskkooli asus ta õppima tollase Riigikaitse Akadeemia sõjakooli, kust suunati haridusteed jätkama Saksamaa Liitvabariiki. Ta lõpetas Bundeswehri ülikooli, soomusvägede kooli, sõjakooli ja hiljem ka Saksa armee kindralstaabikursuse, on teeninud Eesti Kaitseväe Scoutspataljonis ja Maaväe Staabis ning osalenud kahel rahvusvahelisel sõjalisel operatsioonil Afganistani Islamivabariigis. Alates 22. oktoobrist 2015 on major Martin Kukk Vahipataljoni ülem. Major Martin Kukk soovitab: see raamat on mõeldud sulle, kui…

• sind huvitab Afganistani konflikti kulg viimaste aastate jooksul • sind huvitab tänapäeva militaarkirjandus • sind huvitab eesti sõdurite käekäik Afganistanis • sul pole varem sarnase teemaga pistmist olnud, kuid huvi on.

Kuus kuud kuumust. EstCoy-12 Afganistanis Martin Kukk kujundanud Villu Koskaru 216 lk, kõva köide

Voinovitš ja tema kolm Tšonkinit TAUNO VAHTER

ilmunud

lähistel hädamaandumise teinud lennukit valvates ja külanaise Njuraga lõbusalt aega veetes. Raamat ise polnud muidugi üldse sõjast, vaid Nõukogude ühiskonnast, lollidest parteiametnikest ja kohalikest hullukestest parimate nepiaegsete följetonide vaimus. Ühesõnaga, avaldamiseks selline õudus muidugi ei sobinud, tekst hakkas levima samizdatina ning raamatuna ilmus esimest korda osaliselt 1969. aastal Frankfurdis ja tervel kujul aastal 1975 Pariisis. Mida kuulsamaks raamat sai, seda rohkem tekkis autoril probleeme. 1974 visati ta NSVL-i Kirjanike Liidust välja, aga võeti Prantsuse PEN-klubi liikmeks. KGB kutsus Voinovitši korduvalt kohtumistele ja andnud talle korra mingit tundmatut

ainet, mille tagajärjel oli kirjanik tükk aega töövõimetu ega jaksanud lõpetada Tšonkini teist osa „Troonipretendent”, kus peategelane vanglasse on sattunud. Aastal 1980 saadeti Voinovitš NSVL-ist välja ning ta töötas algul Lääne-Saksamaal Vaba Euroopa toimetuses, hiljem USA-s. 1990. aastal kolis Voinovitš Venemaale tagasi ning Tšonkini-triloogia kolmas osa „Ümberasustatud isik” ilmus alles 2007. aastal. Sarja viimases raamatus jälgitakse tegelaste elu pärast sõja lõppu ning sarnaselt autoriga on ka Tšonkin sunnitud vastu oma tahtmist välismaale emigreeruma, sündmused jõuavad välja NSVL-i lõpuaegadesse. Voinovitš ise aga elab peamiselt

Moskva lähistel ja sarnaselt vanade aegadega on ka praegu võimudega pahuksis, avaldades meelt erinevate Putini režiimi sammude vastu. Eesti keeles on peale kolme Tšonkini-raamatu ilmunud ka „Meie elame siin”, „Tahan olla aus”, „Karvamüts” ning „Moskva 2042”, mida peetakse prohvetlikuks kirjelduseks praegusaja Venemaa kohta.

Ümberasustatud isik Vladimir Voinovitš tõlkinud Jüri Ojamaa 293 lk kõva köide

„Käsk tappa” on James Dashneri populaarse triloogia („Labürindijooksja” ja „Põlenu katsed” – e.k 2014, ning „Surma ravim” – e.k 2015) eellugu, mis leiab aset 13 aastat varem, enne kui moodustati MOOLOK ja ehitati labürint. Päikeseplahvatused on tapnud suurema osa rahvastikust ja nüüd levib maailmas viirus, mis täidab inimese mõrvarliku raevuga. Lõpp on alles algus ja kõige hullem ootab ees.

Minu kass Jugoslaavia Pajtim Statovci tõlkinud Anne-Mari Orntlich 264 lk, kõva köide

Emine kasvab üles ja abiellub 1980ndate Jugoslaavias. Sõja alates pageb ta mehega riigist ja nende poeg Bekim kasvab üles Helsingis. Bekim on üksik ja tõrjutud, kuni kohtub baaris pentsiku kassiga, kes viib ta rännakule mineviku häirivatesse soppidesse. See on jutustus lootustest ja illusioonide purunemisest ning sõjast ja pagulusest, mis võitis 2014. aastal Helsingin Sanomate debüüdipreemia.

Enne kui on hilja Ketlin Priilinn 264 lk kõva köide

Kahe väikese lapse ema kaob ootamatult ja peagi leitakse ta jõhkralt mõrvatuna. Juhtumiga hakkab tegelema noor uurija Rebecca Lindeberg, kes ei suuda esiotsa leida ainsatki põhjust, miks pidanuks keegi sellele pereemale halba soovima. Tasapisi hakkavad aga ilmnema veidrad ja kõhedust tekitavad asjaolud ning Rebecca taluvuspiirid pannakse tõsiselt proovile. „Enne kui on hilja” on Rebecca Lindebergist kõneleva krimiromaanide sarja 1. raamat.

Karu südamega mees. Arvo Iho elu ja looming Annika Koppel 352 lk, kõva köide + pildiplokid 3x16 lk

Arvo Iho elu meenutab lugusid sarjast „Seiklusjutte maalt ja merelt”: boheemlikud kooliaastad Moskvas ja sõprus Andrei Tarkovskiga, esimene mängufilm koostöös Leida Laiusega. Operaatorist režissööriks kasvamine. Tänavu 66. sünnipäeva tähistava Arvo Iho filme on autasustatud 29 rahvusvahelise auhinnaga. Oma elust ja loomingust räägib Arvo Iho talle iseloomuliku kirglikkuse ja avameelsusega, rikkalik fotovalik annab kogu loole erilise raamistiku.

varrak Maailma ajalugu toimetanud Seppo Zetterberg tõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht 928 lk, kõva köide

Soomes juba 11. trükini jõudnud „Maailma ajalugu” pakub üha enam globaliseeruva maailma kodanikule ülevaatlikku informatsiooni, mis aitab meil mõista ja tõlgendada mineviku sündmusi. Teos käsitleb kogu maailma ajalugu alates esiajaloost kuni nüüdisajani. Luubi all pole üksnes poliitiline ajalugu, vaid ka majandus-, sotsiaal- ja kultuuriajalugu ning samuti popkultuur ja geenitehnoloogia.

Maakillud meres. Eesti väikesaared Tiit Leito 344 lk kõva köide

Eestis on viimaste andmete järgi üle kahe tuhande saare. Saari tekib pidevalt juurde, kuid samas liitub osa nendest ka naaberaladega, nii on saarte arv ja suurus pidevas muutumises. Siin raamatus piirdub meie huvi ligikaudu saja saarega. Valikusse on jäänud maakillud, mis on alles sündinud ja mille pindala ei ole üldjuhul suurem kui paarsada hektarit ning kus inimesed aasta ringi ei ela. Oluline roll on raamatus piltidel. Fotod aitavad neid saari paremini ette kujutada ja kujundavad meelelise ruumi, mida piiritlevad saareuurijate kogutud teadmised.

Maailma imetajate mitmekesisus Andrei Miljutin 352 lk kõva köide

See põhjalik ja kaunis suureformaadiline raamat annab ülevaate nüüdisaegsetest imetajatest kogu maailmas. Nüüdisaegsete liikide all on siin mõeldud liike, mis eksisteerisid vähemalt aastani 1700. Raamat on kirjutatud ajal, mil aastakümneid enam-vähem stabiilsena püsinud imetajate süsteem muutus peenemate uurimismeetodite ja uute klassifitseerimise põhimõtete pealetungi tõttu äärmiselt ebastabiilseks. Teos on rikkalikult illustreeritud autori joonistuste ja levikukaartidega. Registri ja sõnastikuga varustatud raamat sobib nii üliõpilastele kui ka laiemale lugejaskonnale.

Ausalt ilust. Usaldusväärne teejuht ilumaailma Sali Hughes tõlkinud Helen Kalpus 336 lk kõva köide

Naised kulutavad ilutoodetele meeletuid rahasummasid, ent pakendid ja uhked reklaamikampaaniad jagavad sageli lubadusi, mida polegi võimalik täita. Just sellele juhib muu hulgas tähelepanu Sali Hughes oma teravmeelses ja otsekoheses raamatus „Ausalt ilust”. The Guardiani ilukolumnist, jumestuskunstnikuna karjääri alustanud Sali Hughes on 20 aasta jooksul katsetanud tuhandeid kosmeetikatooteid ega soovita kunagi midagi, mille headuses ta ise veendunud pole. „Ausalt ilust” on mõeldud igas vanuses naistele, kes tahavad head välja näha. Autor räägib nii teismeliste kui ka küpses eas naiste nahahooldusest, pakub ilunippe pruutidele ja karjäärinaistele ning selgitab, miks ei tasu oma välimust unarusse jätta ka haiguse ajal.

Vestlused Hemingwayga ELO LINDSALU

E

rnest Hemingwayd on peetud 20. sajandi maailmakirjanduse kuulsaimaks macho’ks, ehkki tänaseks on sellele tiitlile pretendeerijaid teisigi. Arvatavasti on Hemingway müüti alal hoidnud tema enesetapp aastal 1961, mida paljud peavad hoopis mõrvaks. Alles mõni aasta tagasi tuli ilmsiks, et Hemingway oli pidevalt USA salaluure jälgimise all, milleks võis põhjust anda kirjaniku sümpaatia kommunismi vastu, mis oli alguse saanud Hispaania kodusõja päevil. FBI direktor J. Edgar Hoover organiseeris läinud sajandi viie- ja kuuekümnendail aastail aktiivselt kommunistide tagakiusamist, telefonikõnede pealtkuulamist ja nende ühingute hävitamist. Hemingway biograaf ja sõber Aaron Edward Hotchner märgib, et elu FBI pideva jälgimise all viiski kirjaniku tõsisesse depressiooni ja vaimuhaiguse künnisele, ning kahetseb, et ei võtnud omal ajal sõbra kurtmisi tõsiselt, pidades neid luuludeks. Hotchner, kellelt varem on ilmunud kaks raamatut Hemingwayst, oli kirjaniku viimasel 14 eluaastal tema ustavaim sõber: koos käidi jahil, kalal, härjavõitlustel ning reisiti Hispaaniasse. Uue raamatu kirjutamist põhjendab autor aga asjaoluga, et varasemates teostes ei saanud ta avaldada kirjaniku intiimseid meenutusi, kuna asjasse puutuvad naised olid siis veel elus.

NOOR JA VANA HEMINGWAY Raamat on üles ehitatud kahe sõbra vestlustena, mis põhinevad kirjadel ja helisalvestistel. Autor on suutnud Hemingway talle omase mahlaka ja humoorika jutustamisstiiliga justkui ellu äratada – lugeja saab koos vana targa mehega ironiseerida noore ja rumala üle, elada kaasa ta kirjanikuks kasvamisele ning inimsuhete tekkimise ja hävimise müsteeriumile. Hotchneri sõnul oli Hemingwayl erakordne või-

FOTO © MARKA/ ALAMY STOCK PHOTO

Ilmumas

NR 8 (97) 18. november 2015

WWW.VARRAK.EE

K

ui kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et lastekirjanik Grigori Osteri koostatud matemaatikaülesandeid on ka varem eesti keelde tõlgitud. Nimelt avaldas Leelo Tungal ülalmainitud vene lastekirjaniku mõned ülesanded 1990. aastate keskel ajakirjas Hea Laps. Need ei meeldinud mitmetele valvsatele seltsimeestele, kes käisid vastavat infot ka ajakirjandusse lekitamas, ja õige ka. Matemaatikaülesanded olgu igavad! Ja nende lahendamisel tekkigu vastumeelsus! Nagu Grigori Oster isegi tunnistab, on säärast pahameelt korduvalt väljendatud ka tema kodumaal, ja seda lausa kõrgemal, riiklikul tasemel. Nii näiteks tsiteeris elupõline kommunist, Venemaa Föderatsiooninõukogu omaaegne spiiker Jegor Strojev telepildi otse-

ilmunud Eremiit Thomas Rydahl tõlkinud Ene Mäe 452 lk pehme köide

Puhkusesaare Fuerteventura rannas seisab uhiuus auto. Selle tagaistmel on pappkast, mille sees surnud imik. Mitte keegi ei otsi teda taga. Auto juht on jälgi jätmata kadunud ja läbisõidumõõdikult vaatab vastu absurdne näit. Taani kirjaniku Thomas Rydahli põnevikku „Etremiit” peeti 2014. aasta üheks üllatavamaks esikromaaniks ja see tõusis kiiresti raamatute müügiedetabelite tippu. Romaan pälvis 2014. aasta Taani kirjandusdebüüdi auhinna, 2015. aasta Taani krimi- ja põnevusromaanide auhinna ja Põhjamaade krimi ja põnevusromaanide auhinna Klaasist võti nominatsiooni.

Äralend Kristin Hannah tõlkinud Tiiu Loog 392 lk kõva köide sari „Varraku ajaviiteromaan” Ernest Hemingway oma teise abikaasa Pauline Pfeifferiga aastal 1934.

me jutuajamisi meeles pidada ning ühtlasi matkida oma vestluskaaslaste kõne rütmi ja stiili. Teoses rullub lahti seiklusrikas ja emotsionaalselt pingeline Pariisi-periood: 1920. aastad, mil Hemingway kirjutas end maailmakirjanduse ajalukku romaaniga „Ja päike tõuseb” (1926), lähim tutvus teiste suurvaimudega, nt Joyce’i, Fitzgeraldi ja Steiniga, ning oli samal ajal „piinarikkalt armunud korraga kahesse naisesse – kogemus, mis kummitas teda elu lõpuni”.

AUSAD MÄLESTUSED Teadagi on armastuse sfäär täis valesid – puhast armastust kohtab harva. Enamasti sisaldub seal ka midagi sellist, mida tihtipeale iseendalegi ei tunnistata, ammuks siis veel avalikult. Selles raamatus on Hemingway aga püüdnud võimalikult ausaks jääda – omadus, mida ta kirjanikutöös enim väärtustas. Ta tunnistab ja analüüsib elus tehtud vigu põhjalikult, muutumata seejuures enesehaletsejaks või moralistiks. Pigem näeb ta oma kunagist „mina” värvika tegelasena, kellele elu tõi

peale rõõmude ka ohtralt kannatusi. Olles õnnelikult abielus ja nautides kuulsust, ei suutnud ta endale keelata veel suuremat õnne – olla armastatud kahe naise poolt, kes olid teineteise vastandid, võimaldasid Hemingwayl kahestuda erinevateks meesteks, kuid ei leppinud teise naise olemasoluga. Nii tuli kirjanikul lõpuks valida – kummati jõukama ja noorema kasuks. „Siin puhkab Ernest Hemingway, kes tegi alati vale valiku,” nägi ta vaimusilmas oma hauakirja päeval, mil oli sunnitud lahku kolima oma esimesest naisest ja väikesest pojast. Põhimõtteliselt lasi ta suurmaaomanike perel end ära osta. Elu on täis paradokse.

Armunud Hemingway Tema enda lugu A. E. Hotchner tõlkinud Krista Suits 160 lk kõva köide

Seletuskiri tõlkijalt „Vallatu matemaatika” asjus ILONA MARTSON

6

eetris neid ülesandeid kogu vene rahvale, väljendades ühtlasi kohkumist nii koletu teo puhul. Sellise „reklaami” peale olevat aga mõned üksikud moraalselt laostunud lugejad hoopis aktiveerunud ja kogu raamatu saja tuhande eksemplari suurune tiraaž müüdi läbi. Paraku leidus Eestiski õpikukoostajaid, kes kirjanik Osteri kahjulikke mõjusid oluliseks peavad. Nii on katkendeid Osteri teostest ilmunud ka Eesti algklasside emakeeleõpikuis, sh ka ülalmainitud Heas Lapses ilmunud ülesanded, mille toob ära üks teatud töövihik. Sellegipoolest pole Osteri „Vallatut matemaatikat” tervikuna varem eesti keeles avaldatud. Seetõttu ei tea Eesti lapsed siiani, mitu kilomeetrit vastiku maitsega makaroni sööb Peeter kahe päevaga, kui makaron on 60 km pikk ja esimesel päeval sööb poiss ära viiendiku kogu makaronist ja teisel päeval neljandiku. Või mitu paari pükse jõuab

üks hästi treenitud tuletõrjuja jalga tõmmata viie minuti jooksul, kui ühe püksipaari peale kulub viis minutit. Ajal, kui meie haridusministeeriumis on riiklik kurss suunatud reaalalade eelisarendusele (humanitaarid sõitku seenele), on äärmiselt taunitav, et matemaatikaülesannete lahendamine on Osteri õpiku abiga muudetud huvitavaks ja toredaks tegevuseks. Seega loodan, et kirjastus Varrak avaldab selle raamatu täielikult omal vastutusel. Miks aga mina sellise raamatu ära tõlkisin? Ei tea isegi. Lihtsalt lõbus oli.

Vallatu matemaatika Ülesannete kogumik Grigory Oster tõlkinud Ilona Martson illustreerinud Ulla Saar 108 lk, kõva köide

Ambitsioonikas Tully Harti on veendunud, et suudab ületada kõik raskused. Seda seni, kuni sureb ta parim sõbranna Kate Ryan. Tully püüab täita Kate’ile ta surivoodil antud lubadust olla vajaduse korral toeks tema lastele, ent ta ei tea midagi ei pereelust, emaks olemisest ega teiste eest hoolitsemisest. Samal ajal ilmub Tully ellu tagasi tema ema Dorothy Hart, kes oma tütre tolle lapsepõlves korduvalt maha jättis. Peatselt saab aga Dorothyle selgeks, et kui ta soovib olla oma tütrele selline ema, nagu Tully seda vajab, peab ta kaua varjatud minevikusaladused lõpuks paljastama.

Asjad kokku! Brigid Keenan tõlkinud Tiina Randviir 264 lk kõva köide

Brigid Keenan oli noor lennukas Londoni moeajakirjanik, kuni ta armus ülepeakaela diplomaati ja tema elu muutus täielikult. Suurlinnade säravate parkettide asemel tuli nüüd hakkama saada Nepali mudastel teedel ja mujalgi. Raamatus „Diplomaatiline pagas” (e.k 2007) vaatas ta tagasi hämmastavatele ja hooti väga lõbusatele aastatele Nepalis, Etioopias, Indias, Süürias, Trinidadis, Barbadosel, Gambias ja Kasahstanis. Uus jutustus jätkub sealt, kus „Diplomaatiline pagas” pooleli jäi, ent „Asjad kotti!” on loetav ka iseseisva raamatuna. Seekord toimub tegevus Londonis, Brüsselis ja Bakuus.

Aasta aias 2016 koostanud Signe Siim 216 lk spiraalköide

Kasutajasõbralikus spiraalköites märkmik-kalender on üles ehitatud nädala kaupa, ära on toodud Päikese ja Kuu tõusud ning loojangud, liikuvad ja riiklikud pühad, aastaaegade algused, tähtsamad rahvakalendri pühad ja Kuu liikumine sodiaagimärkides. Eraldi on märgitud vilja-, juure-, õie- ja lehepäevad ning istutusperiood. Kalendaariumi alguses on tutvustus, kuidas Kuu faase ja sodiaagimärke aianduses kasutada.

7

NR 8 (97) 18. november 2015

WWW.VARRAK.EE

varrak

KADRI JAANITS

P

eaaegu iga teise viimastel aastatel Soomes ilmunud romaani tegevus toimub minevikus. Eriti sageli on sündmuste taustaks Teine maailmasõda – Lapi sõda, Normandia dessant või Natsi-Saksamaaga seotud sündmused. Ka Katri Lipsoni „Jäätisemüüja” viib meid ajas tagasi, kuid erineb ajalooliste romaanide peavoolust selle poolest, et tegevustik ei toimu Soomes ega üldse läänemaailmas, vaid endises Tšehhoslovakkias.

FILMIST ELLU, ELUST FILMI Raamatu alguses vändatakse filmi sõjaaegsest Määrimaast. Režissöör tahab teha filmi ilma stsenaariumita – näitlejad ei tea, millega lugu lõppeb. Peagi kandub vaatenurk põgenevat abielupaari mängivatelt näitlejatelt üle abielupaarile endale. Me ei saa aga kunagi teada, mis neist lõpuks saab või kes on tekstis mainitud salapärane jäätisemüüja. Järgmiseks viib Lipson meid 1960. aastate Prahasse, kus Jani-nimeline noormees õpib ülikoolis ja põgeneb lõpuks Rootsi. Heaoluriigi vabaduses ootab Jani tujukas, ambitsioonikas ja manipuleeriv Kerstin, kes ei taha minna voodisse mitte ainult Jani, vaid „kogu Prahaga”. Lõpuks jõuame 1980. aastate Tšehhoslovakkiasse, kuhu Jani ja Kerstini tütar Gunilla mingi sisemise sunni ajel sõidab. Vanemate silmapiirilt kadunud tüdruk asub elama isa sünnilinna Olomouci, tuppa, kus varem elas keegi Milena. Peagi hakkab Gunilla elama Milena jälgedes ja sellel on üsnagi kummalised tagajärjed. KAVAND ILMA PILDITA „Jäätisemüüjat” võiks lugeda suguvõsaromaanina, kuid kindel seos tegelaste vahel puudub. Viited poliitilistele sündmustele seovad tegevuse meile tuntud ajalooga, ja kuigi inimeste identiteedid kipuvad käest kaduma, on neid tänu Lipsoni meisterlikule kirjutamisoskusele ja sõnakasutusele ometi võimatu peast välja saada. Eriti õnnestunud raamatus on dialoog, mis on peamine tegevust edasiviiv jõud. Tekstile ongi iseloomulik mehe ja naise va-

FOTO ANNELI SALO

Stsenaariumita elu

raamatu toimetaja

T

õlkija Virve Krimm sai Dostojevski „Vendade Karamazovite” tõlke valmis ligikaudu 15 aastat tagasi, kuid see jäi tollal ilmumata, sest kirjastus Kupar jõudis ette ja andis välja eelmise, aastast 1939 pärineva Aita Kurfeldti tõlke kordustrüki. Nüüd siis jõuab lugejani ka uus tõlge. Miks uus? Tekstid vananevad paraku, tõlketekstid kiireminigi kui originaalteosed. Varasemaid tõlkeid (eriti vene keelest) iseloomustab suurem kalduvus bukvalismi, kinni ollakse ka originaali lauseehituses ja sestap ei mõju tõlke keel enam sugugi nii loomulikult, nagu see autoril on. Ütleksin, et Virve Krimmi tõlge peaks tooma Dostojevski lugejale lähemale, kui seda tegi eel-

Mägi meie vahel Charles Martin tõlkinud Aldo Randmaa 312 lk pehme köide

Salt Lake Citys möllab torm ja terve lennujaamatäis reisijaid ootab oma lendu. Ootajate seas on ka noor, veetlev ja edukas ajakirjanik Ashley Knox, kellel seisab ees pulmapidu, ning doktor Ben Payne, kes püüab jõuda tagasi Floridasse, kus tal on järgmisel päeval plaanis mitu lõikust. Kui ka viimane väljuv lend läheneva tormi tõttu tühistatakse, otsib Ben tšarterlennuki, mille piloot lubab ta viia tormist mööda ja panna maha Denveris, kust ta saaks edasi lennata. Ja kui piloot teatab, et tema pisikeses propellerlennukis on ruumi veel ühele reisijale, pakub Ben seda kohta Ashleyle. Siis juhtub midagi kujuteldamatut.

Viperusteta Lee Child tõlkinud Lauri Vahtre 416 lk pehme köide

Kirjanik Katri Lipson

hel toimuva pingestatud dialoogi rohkus. Katri Lipson lõhub pidevalt loo järjepidevust. Vaevalt jõuab lugeja hakata endale pilti looma, kui see tõmmatakse tema silme eest ära. Inimesed ei ole mitte lood, vaid – nagu eluski – kohtumised ja lahkumised, pilguheidud tundmatusse, kauged kokkupuuted ja lähedased möödumised. Nagu on kirjutanud Milan Kundera, kelle teostega „Jäätisemüüjat” kõrvutada võiks, „sarnaneb elu alati skitsiga. Ent ka skits ei ole täpne sõna, sest skits on alati millegi kavandiks, pildi ettevalmistuseks, sellal kui skits, milleks on meie elu, on skitsiks mitte millelegi, kavandiks ilma pildita.”

VÄLJAMÕELDUD REAALSUS Romaan on täis viiteid ja allusioone,

mida võiks kohati olla isegi vähem. Teisalt annab romaani katkestatus lugejale võimaluse need kavandid mosaiigikildudest ise kokku panna, otsustada ise, kas Esther Vorszda on kogu aeg üks ja seesama Esther Vorszda, ning kas salapärane ühe jalaga jäätisemüüja on Estheri abikaasa ja Jani isa. Võluv ja värskendav on Lipsoni jutustamislaad selle poolest, et kuigi pidevalt jutustajat ja vaatenurka vahetav vorm on nüüdisaja soome romaanis enam kui levinud, siis vähesed oskavad seda kasutada nii, et koos narratiivi raskuspunkti muutmisega muutub kogu romaani maailm ja reaalsus. Teatud mõttes meenutab raamat Italo Calvino romaani „Kui rändaja talvisel ööl”, kus iga peatükk alustab uut lugu, ning lugeja ei tea, milline neist – kui ükski – on see „õige”. Näitlejad just-

kui elavad sama elu mis nende kujutatud tegelased. Kuid kas nende väljamõeldud tegelaste elu võib muutuda veelgi tõelisemaks kui reaalne elu? Ja mis on lõpuks vahet tõelistel ning väljamõeldud kogemustel? Lipson käsitab elu kui üksikasjade ja lugude kogumit ning esitab paeluvaid seoseid ajaloo ja tänapäeva vahel.

Jäätisemüüja Katri Lipson tõlkinud Kadri Jaanits 296 lk kõva köide sari „Moodne aeg"

„Vennad Karamazovid” uuesti eesti keeles MAIGA VARIK

ilmunud

mine tõlge, mis oli omas ajas samuti väga ilus saavutus. Kahe tõlke võrdlemine eeldaks vist küll doktoritööd ja aeganõudvat uurimist, milleks tõlkijal ja toimetajal paraku aega ja jaksu napib. Aga eks lugeja või väikese näite varal ise üht-teist arvata. Siin on lõiguke esimese jao teise raamatu „Kohatu kokkutulek” VI peatükist „Milleks säärane mees üldse elab?”.

AITA KURFELDTI TÕLGE: „Andke suuremeelselt andeks, et ma nii kaua oodata lasksin. Aga teener Smerdjakov, kelle isa saatis, vastas minu tungivale küsimusele aja kohta kõige kindlamal toonil kaks korda, et kohtumine on määratud kella üheks. Siis sain ma äkki teada...” „Rahustuge,” katkestas teda Zossima, „pole midagi, te hilinesite veidi, pole viga...”

„Olen teile väga tänulik ja vähemat ei võinud ma teie headuselt oodatagi.” Öelnud nii, kummardas Dmitri Fjodorovitš veel korra, siis, pöördunud äkki oma isa poole, tegi ka talle niisamasuguse aupakliku ja sügava kummarduse.

VIRVE KRIMMI TÕLGE: „Palun mulle suuremeelselt andestada, et ma nii kaua oodata lasksin. Kuid teener Smerdjakov, kellega isa oli mulle sõna saatnud, vastas minu tungivale küsimusele kellaaja kohta kahel korral väga kindlalt, et määratud aeg on kell üks. Nüüd aga kuulen äkitselt, et...” „Ärge muretsege, ” katkestas Zossima tema lause, „pole viga, see väike viivitus ei tee midagi...” „Ma olen teile erakordselt tänulik ja vähemat poleks ma võinudki teilt teie headuses oodata!” sähvas Dmitri Fjodorovitš kärsitult ja kummardas

Endine sõjaväepolitseinik Jack Reacher saab uskumatu pakkumise. USA salateenistuse naisagent tahab teda palgata mõrvama Ameerika Ühendriikide asepresidenti. Naine on asepresidendi kaitsemeeskonna verivärske ülemus ja ta soovib, et Reacher üritaks tungida läbi inimeste kaitsekilbi asepresidendini ning paneks sel viisil proovile kaitsemeeskonna tõhususe. Reacheril on olemas vajalikud oskused ja ta on täiesti tundmatu, nii et kes võiks veel paremini selleks tööks sobida? Kuid agent jätab Reacherile ütlemata, et tegelikult ongi juba tundmatud, otsusekindlad ja külmaverelised mõrtsukad asepresidendi sihikule võtnud.

Tõestisündinud lugu Pinocchio ninast Leif G. W. Persson tõlkinud Kadi-Riin Haasma 504 lk, pehme köide

See romaan on kuri muinasjutt täiskasvanud lastele. See räägib ühest teisest muinasjutust, nukust, kelle nina hakkab pikemaks venima niipea, kui ta valetab. See on ka lugu, mis seob omavahel tsaar Nikolai II, Sir Winston Churchilli, president Vladimir Putini ja kriminaal­komissar Evert Bäckströmi. Kui neid ei oleks olnud, siis ei oleks ka seda lugu. Lühidalt öeldes on tegu tõestisündinud looga Pinocchio ninast. Raamat on Rootsi menuka krimikirjaniku ja kriminoloogi Leif G. W. Perssoni komissar Bäckströmist jutustava triloogia kolmas osa.

Allesjäänud veel kord, pöördus siis järsult oma „kalli papa“ poole ning tegi ka tema ees sügava kummarduse. Viimases variandis torkab kohe silma, et tõlkija on kenasti vältinud nud-vormi (öelnud nii... pöördunud äkki... jne). Ja toimetajana olin vist kõige rõõmsam selle üle, et uues tõlkes pole enam staaretsit, vaid on lihtsalt vagamees Zossima.

Vennad Karamazovid. I osa Fjodor Dostojevski tõlkinud Virve Krimm 400 lk kõva köide

Tom Perrotta tõlkinud Peeter Villmann 360 lk pehme köide

Mis juhtub, kui su elu ainsa hetkega pahupidi pööratakse? Kui su kaasa või laps sinu enda silme all õhku haihtub? Kas nad võeti taevasse või juhtus midagi muud, mida on veelgi raskem selgitada? Ja kuidas tuleks pärast säärast muserdavat sündmust oma eluga edasi minna? Nende küsimustega seisavad silmitsi elanikud Mapletoni linnakesest, kust kadus ära sadakond inimest. See on jõuline ja sügavalt liigutav lugu tavalistest inimestest, kes näevad vaeva selle nimel, et säilitada usku tulevikku. Raamatu põhjal valmis 2014. aastal samanimeline HBO telesari, kus peaosas Justin Theroux.

koolibri Magustoidud Carla Bardi tõlkinud Maria Drevs 120 lk, kõva köide

sari „Maitsev ja tervislik” Sarja „Maitsev ja tervislik” uuest raamatust leiad 100 isuäratavat magustoiduretsepti. Rammusate küpsetiste või liiga magusate kreemide asemel pakume märksa tervislikumaid valikuid. Raamatusse on koondatud mahedamad ja lahedamad retseptid värskete puuviljasalatite, jahutavate sorbettide ja õhuliste kreemide, samuti krõbedate ahjumaiuste valmistamiseks. Nii saavad muretult maiustada nii toidutalumatuse all kannatajad kui ka need, kes on otsustanud vähendada tarbitava rasva või kalorite hulka.

Pettsoni jõuluvanamasin Sven Nordqvist tõlkinud Ülle Kiivet 128 lk, kõva köide

Jõulude juures on nende ootamine mõnikord toredamgi kui pühad ise. Ka Pettsoni-taadil ja kass Findusel on jõulude eel palju tegemist. Pettson veedab oma aega põhiliselt töötoas plaane sirgeldades, leiutades ja ehitades, nii et Findusel tuleb endale ise tegevust leida. Pettson ei saa talle ju öelda, et ehitab jõuluvanamasinat – see peab üllatus olema. Ja üllatustest selles raamatus juba puudu ei tule.

Vanad head unejutud Susanna Davidson, Katie Daynes, Richard Johnson tõlkinud Maria Drevs 96 lk, kõva köide

Unejuttude sarja kolmas raamat, milles jutustatakse ümber klassikalisi loomalugusid. Sealt leiab Aisopose valmi ainetel kirja pandud loo kilpkonna ja jänese võidujooksust, Rudyard Kiplingi jutu sellest, kuidas elevant endale pika londi sai, vendade Grimmide tuntud muinasjutu Bremeni linna moosekantidest jne. Kokku kümme muinasjuttu ja lõpulooks on Hans Christian Anderseni igihaljas „Inetu pardipoeg”. Muinasjutte täiendavad kunstniku südamlikud illustratsioonid.

Kulinad ja kuuseehted. Teeme koos Irena Kibin 64 lk, pehme köide

Autor on välja mõelnud ja valmis teinud 18 ilusat asja, mille alusmaterjal on lihtne vilt, savi ja paber. Muidugi, kulinatega pole ka kokku hoitud… Sa võid jooniseid ja juhiseid järgides täpselt samasugused ehted meisterdada, aga võid ka autori ideid ja tehnikaid kasutades teistsuguseid asju teha.

Teeme ise jõulukaunistusi Danielle Lowy, Katie Riley tõlkinud Helen Pruul 64 lk

Sellest raamatust leiad 28 ilusa ja vaimuka jõulukaunistuse valmistamise õpetused. Raamat pakub hea võimaluse midagi ühiselt luua – mitte üksnes selleks, et last aidata, vaid isetehtud asjad teevad rohkesti rõõmu. Kui töö selge, võid ise uusi asju välja mõelda. See on hea võimalus midagi ühiselt luua – mitte üksnes selleks, et last aidata, vaid ka seetõttu, et isetehtud asjad teevad rohkesti rõõmu. Raamatus on lihtsamaid ja keerukamaid töid, hõlbustust pakuvad kümme lehte šabloonidega.

NR 8 (97) 18. november 2015

8

Ajalool on tuhat nägu KÜLLO ARJAKAS ajaloolane

T

artu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi õppejõudude, laboratoorse arheoloogia professori Aivar Kriiska ja vanaaja ajaloo dotsendi Mait Kõivu kirjutatud koguteose „Maailma ajalugu” esimese osa ilmumine on Eesti ajalookirjanduse suursündmus. Eelmine ja omal ajal väga kapitaalne maailma ajalugu ilmus eesti keeles juba üle 80 aasta tagasi, 1930. aastate algul, kõigepealt vihikutena ja siis viies köites. Selleks oli Nikolai Kannu toimetatud koguteos „Üldine ajalugu”. Loomulikult Kannu käsitlus vananes, aga parema puudumisel kasutati seda koguteost veel 1980. aastatel ja hiljemgi, vähemalt ühe huvipakkuva lisalugemise materjalina.

AJALOOKIRJANDUSE SUURSÜNDMUS EESTIS Nii tulebki kohe rõhutada: koguteos „Maailma ajalugu I. Esiaeg. Vanaaeg” on esimene pärast Teist maailmasõda eesti keeles kirjutatud ja Eesti lugejatele mõeldud maailma ajaloo üldkäsitlus. „Maailma ajaloo” 2. ja 3. osa ilmuvad 2016. aastal. Mitmeköiteline koguteos on teadupoolest ajalookirjutuse üks kõige keerukamaid ja nõudlikumaid vorme, kus ühegi teema või perioodi osas allahindlust teha ei saa. Koguteos on süsteemne ülevaade, mis peab kõiges, lausa igas lauses kajastama ajalooteaduse uusimat seisu. See eeldab vastava, äärmiselt ulatusliku ning eri riikides ilmunud kirjavara head tundmist. Koguteos on narratiiv, asjalik ja faktitihe ülevaade, kus pole kohta ajaloo teooriatele – miks üks või teine asi juhtus, samuti ei leia me siit näiteks heietusi ühe sündmuse erinevast tõlgendusest vms. Faktirohke teos on isikute, daatumite ja sündmuste põhisisu osas teatmeteoselise väärtusega, selline raamat leiab pikkade aastakümnete jooksul kindlasti rohket kasutamist, alates ajaloohuvilistest gümnasistidest-tudengitest kuni ajalooga seotud ringkondadeni. Tegemist on teosega, mis ostetakse kodusesse raamaturiiulisse, ka siis, kui hetkel ei teata, millal võiks seda vaja minna. Ka raamatukaupluses võib see kaua oodata tänulikku ostjat, sest raamatu väärtus ajas nimetamisväärselt ei kahane. Arvestades üsna väikest tegusate üldajaloolaste hulka, võib arvata,

FOTO VITALY SUPENJA

ilmunud

WWW.KOOLIBRI.EE

Lehekülg koguteosest: raamatu tekst on hästi liigendatud ja rikkalikult illustreeritud.

et lähiajal pole eesti autoritelt oodata kõnesoleva perioodi kohta uut käsitlust. Järgmise tipptasemel analoogilise väljaande jaoks napib autoreid.

ESIAJAST ROOMA KEISRIRIIGINI „Maailma ajaloo” esimene osa hõlmab esiaega ja vanaaega. Esiaja osa autor on Aivar Kriiska. Siin on põgusalt jutuks esiaja periodiseerimine ja lähema vaatluse all kiviaeg: paleoliitikum, mesoliitikum, neoliitikum, vase- ja pronksiaeg, rauaaeg. See on mahuliselt mõistagi teose väiksem osa. Vanaaja osa autor on Mait Kõiv. Siin võetakse lähemalt kirjeldada Lähis-Ida pronksiaegsed tsivilisatsioonid III–II aastatuhandel e.m.a: Mesopotaamia tsivilisatsiooni tõus – Sumer, Akad ja Vana-Babüloonia, Egiptuse tsivilisatsioon läbi vana, keskmise ja uue riigi ning Egeuse tsivilisatsioon. Edasi hõlmab käsitlus Lähis-Ida maid 12.–4. sajandini e.m.a: Kaanan, Assüüria ja Uus-Babüloonia, Egiptus, Anatoolia ja Iraan, Pärsia impeerium. Järgnevalt vaadeldakse Kreeka tsivilisatsioon alates 11. sajandist e.m.a ehk varajasest rauaajast kuni hellenismiperioodi alguseni, lõpetades käsitluse Makedoonia hegemoonia alguse ja Aleksander Suure maailmariigi sünni-

ga. Edasi on jutuks Vahemere lääneosa maad 10. sajandist kuni 3. sajandi alguseni e.m.a: Kartaago, Itaalia rahvad, etruskid, Rooma kuningate ajal, varane vabariik ning Rooma tõus Itaalia valitsejaks. Koguteose eelviimane osa on hellenistlikud riigid ja Rooma alates 4. sajandi lõpust kuni 1. sajandini e.m.a. Siin antakse hellenistliku maailma kirjeldus, vaatluse all on Rooma riigi tõus, arvukad vallutussõjad ja hilise Rooma vabariigi kirjeldus. Raamatu viimane osa annab ülevaate Rooma keisririigi aegadest. Käsitlus lõpeb suure rahvasterändamise perioodi ja keisrivõimu langusega impeeriumi lääneosas. On üldteada sündmused, et 410. aastal vallutasid ja rüüstasid läänegoodid Rooma ning 455. aastal vallutas vandaalide laevastik Rooma. Vandaalid rüüstasid linna 14 päeva. Ent näiteks siingi saab teha huvipakkuvaid rõhuasetusi. Mait Kõiv märgib, et vandaalide rüüstest tuleneb mõttetu hävitamise nimetamine vandalismiks.

POLIITILINE AJALUGU ESIPLAANIL Koguteoses on esikohal poliitiline ajalugu. Selle kõrval on ülevaade kõige

olulisematest sotsiaalajaloo ja kultuuriajaloo arengujoontest. Autorid seadsid ülesandeks anda esiajaloost ja vanast ajast võimalikult süstemaatiline ülevaade. Nad rõhutavad saatesõnades, et ajalool on palju nägusid ning vaatleja iga positsiooninihe muudab selles midagi, tuues esile mõne nüansi, mis on teisele vähetähtis või isegi jäänud märkamata. Nad ise aga leidsid selle raamatu kirjutamisel hea positsiooni, pannes kokku üldistava kokkuvõtte ning keskendudes ainult kõige tähtsamale. Tunnustada tuleb teose illustratsioonide head valikut ja eriti just pikki ning teaberikkaid illustratsioonide selgitusi. Kohati annavad illustratsioonide ja fotode selgitused välja lausa eraldi lõigu.

Maailma ajalugu I. Esiaeg. Vanaaeg Aivar Kriiska, Mait Kõiv 296 lk kõva köide

Tõeliseks saamise lugu ILME RÄÄK raamatu toimetaja

L

apsepõlve lemmikmänguasjadest ning lastetoas armastuse, hoolimise ja headuse võlujõul juhtuvatest väikestest imedest on kirjutatud palju raamatuid. Üks sellistest on Margery Williamsi „Sametjänes”, mida loevad juba mitmenda põlvkonna lapsed. Lugu kuulub ingliskeelse lastekirjanduse klassikasse ja ehkki see on kirjutatud juba peaaegu sada aastat tagasi kaugel Ameerikas, kõnetab selle aegumatu sõnum ka tänapäeva Eesti last. Raamat jutustab poisist, kes saab jõulukingiks tagasihoidliku pesusametist jänese, millest ajapikku kujuneb tema

kalleim mänguasi ja tingimusteta armastuse sümbol. Riidest õmmeldud ja saepuru täis topitud Sametjänes meenutab kangesti meie oma tuttavaid tegelasi švammist mängukoera Nässut (Heljo Männi „Koer taskus”), Eno Raua riidest nukku Sipsikut ja Iko Marani kummist elevandipoega Londistet. Neist, nagu Sametjänesestki, saavad lapsele tõelised sõbrad, kellega jagatakse nii rõõme kui ka muresid ning kes aitavad neil toime tulla veidi pelutava ja kummalise täiskasvanute maailmaga. Lastetoa mänguasjakapp, millest loo sündmused hargnema hakkavad, on otsekui omaette kogukond, kus valitsevad kindlad reeglid ja aeg-ajalt juhtuvad väikesed imed. Uustulnukast Sametjänesesse, kes oli loomu poolest

häbelik, suhtuvad kallimad mänguasjad põlgusega. Kõik mänguasjad soovivad saada tõeliseks ja sellest unistab ka Sametjänes. Vana tark Kiikhobu õpetab talle, et mängimisest ei piisa, tõeliseks saadakse vaid siis, kui keegi sind armastab. Sametjänes saab teada, et mõnikord teeb tõelisus haiget, aga need, kes on juba kord tõelised, ei pane seda pahaks. See raamat õpetab väikesele, ja kahtlemata ka suuremale ja päris suurele lugejale, et kapis ei pea olema virnade viisi uusi ja uhkeid asju, sageli piisab mõnest vanast ja hästi armsast. Ja kõiki asju ei pea poest ostma – väikeseks jäänud kampsunist või sokist õmmeldud kaisuloom võib olla hoopis kallim. Tõepoolest, kõige tähtsam asi elus on saada tõeliseks. Ja ehkki „üldiselt,

selleks ajaks, kui sa oled tõeline, on sul kasukas kallistamisega ära kulunud, sa logised ja näed üpris räbal välja,” ei ole see oluline, sest „kui sa oled tõeline, siis sa ei saa olla kole – välja arvatud muidugi nende meelest, kes seda ei mõista.” Imeilusate suurte piltidega raamat sobib hästi ettelugemiseks ja koos lugemiseks ning ühes lapsega maailma asjade üle mõtisklemiseks.

Sametjänes Margery Williams tõlkinud Piret Carson pildid joonistanud Catherine Zarip 32 lk, kõva köide